Liikmete elulood

Add

Koen Lenaerts, kes sündis 1954. aastal Mortselis (Belgia), omandas 1977. aastal õigusteaduse eriala diplomi Katholieke Universiteit Leuvenis (Leuveni katoliiklik ülikool, Belgia) ja jätkas seejärel õpinguid Harvard Universitys (Harvardi ülikool, Ameerika Ühendriigid). Ta omandas seal diplomi Master of Laws 1978. aastal ja Master in Public Administration 1979. aastal. Katholieke Universiteit Leuvenisse tagasi pöördununa sai ta 1982. aastal õigusteaduse doktoriks.

Samas ülikoolis alustas ta töökäiku 1979. aastal assistendi ja seejärel 1983. aastal Euroopa õiguse professorina. Akadeemilise karjääri käigus töötas ta aastatel 1984–1989 ka õppejõuna Collège d’Europe’is (Euroopa Kolledž) Brugges (Belgia) ning 1989. aastal külalisprofessorina Harvard Law Schoolis (Harvardi õigusteaduskond, Ameerika Ühendriigid).

K. Lenaerts asus Euroopa Kohtu teenistusse kohtunik René Joliet’ õigusnõunikuna, olles sellel ametikohal aastatel 1984–1985, enne kui asus tegutsema advokaadina Brüsseli advokatuuris aastatel 1986–1989.

Ta nimetati Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu kohtunikuks 25. septembril 1989 ehk päeval, mil vastloodud kohus tegevust alustas. Ta jäi sellele ametikohale rohkem kui neljateistkümneks aastaks ja seejärel nimetati ta 7. oktoobril 2003 Euroopa Kohtu kohtunikuks. Teised kohtunikud valisid ta koja presidendiks kaheks järjestikuseks ametiajaks 9. oktoobrist 2006 kuni 8. oktoobrini 2012, seejärel 9. oktoobril 2012 Euroopa Kohtu asepresidendiks.

8. oktoobril 2015 valiti ta Euroopa Kohtu presidendiks ja selles ametis on ta tänaseni.

Lars Bay Larsen, kes on sündinud 1953. aastal Gladsaxes Kopenhaagenis (Taani), õppis Københavns Universitet’is (Kopenhaageni ülikool, Taani). Diplomi politoloogias sai ta 1976. aastal. 1978. aastal astus ta sama ülikooli õigusteaduskonda ja lõpetas õpingud õigusteaduse litsentsiaadikraadiga 1983. aastal.

Pärast ülikooli lõpetamist nimetati ta Taani justiitsministeeriumi ametnikuks, kellena tööta aastatel 1983–1985. Seejärel oli ta aastatel 1985–1986 Advokatsamfund’i (Taani Advokatuur) osakonnajuhataja. Pöördununa tagasi Taani justiitsministeeriumi, oli ta algul aastatel 1986–1991 talituse juhataja, aastatel 1991–1995 politseiosakonna juhataja ja aastatel 2000–2003 õigusosakonna juhataja. Sel ajal esindas ta aastatel 1995–2000 Taanit K-4 Komitees, aastatel 1996–1998 Schengeni tuumikrühmas ja aastatel 1998–2000 Europoli juhatuses. Olles saanud Taanis advokaadiks 1991. aastal, jätkus tema töökäik 2003. aastast alates kohtusüsteemis, kus ta tegutses Højesteret’i (Taani kõrgeim kohus) kohtunikuna kuni 2006. aastani.

L. Bay Larseni töökäiku iseloomustab viljakas praktika ja akadeemilise töö ühildamine: ta oli Københavns Universitet’i perekonnaõiguse lektor aastatel 1984–1991 ja hiljem, aastatel 1991–1996, kaasprofessor. Alates 2008. aastast on ta Université du Luxembourg’i (Luxembourgi ülikool) kriminaalõiguse lektor.

L. Bay Larsen on Euroopa Kohtu kohtunik alates 11. jaanuarist 2006. Kaaskohtunikud valisid ta koja esimeheks, kellena ta tegutses kaks järjestikust ametiaega 9. oktoobrist 2012 kuni 8. oktoobrini 2018. Alates 8.oktoobrist 2021 on L. Bay Larsen Euroopa Kohtu asepresident.

Alexander Arabadjiev, kes sündis 1949. aastal Blagoevgradis (Bulgaaria), õppis õigusteadust Sofiyski universitet „Sv. Kliment Ohridski“-s (Püha Kliment Ohridski ülikool Sofias, Bulgaaria), mille diplomi omandas ta 1972. aastal.

Ta nimetati 1975. aastal Rayonen sad Blagoevgradi (Blagoevgradi rajoonikohus, Bulgaaria) kohtunikuks ja ta jäi sellele ametikohale kuni 1983. aastani, mil ta asus tööle Okrazhen sad Blagoevgradi (Blagoevgradi regionaalne kohus, Bulgaaria), töötades seal kuni 1986. aastani. Seejärel oli ta 1986–1991 Varhoven Sadi (Bulgaaria kõrgeim kohus) teenistuses ja 1991–2000 Konstitutsionen sadi (Bulgaaria konstitutsioonikohus) kohtunik. Aastatel 1997–1999 oli ta Euroopa Inimõiguste Komisjoni liige.

Tema kohtunikukarjäär katkes ajutiselt ajavahemikus 2001–2006, kui ta andis oma panuse Bulgaaria ühinemisprotsessis Euroopa Liiduga, võttes sellest osa nii aktiivselt Bulgaaria parlamendiliikmena kui ka vaatlejana Euroopa Parlamendi juures 2005. aasta augustist kuni 2006. aasta detsembrini. Aastatel 2002–2003 osales ta Euroopa Tuleviku Konvendi liikmena Euroopa Liitu 2004. aasta laienemisel ootavate probleemide lahendamise võimaluste väljatöötamisel.

Mõned päevad pärast Bulgaaria ühinemist Euroopa Liiduga, st 12. jaanuaril 2007 nimetati A. Arabadjiev Euroopa Kohtu kohtunikuks ja selles ametis on ta tänaseni. Teised kohtunikud valisid ta koja presidendiks ja ta täidab seda ülesannet alates 9. oktoobrist 2018.

Alexandra (Sacha) Prechal, kes on sündinud 1959. aastal Prahas (Tšehhoslovakkia), sai Rijksuniversiteit Groningeni (Groningeni Ülikool, Madalmaad) õigusteaduskonna avaliku õiguse eriala diplomi 1983. aastal ja Universiteit van Amsterdami (Amsterdami Ülikool, Madalmaad) doktorikraadi 1995. aastal.

Tema ülikoolikarjäär algas 1983. aastal: õigusalaste õpingute järgselt alustas ta kursuste läbiviimisega Universiteit Maastrichti (Maastrichti Ülikool, Madalmaad) õigusteaduskonnas, jätkates kuni 1987. aastani ning tehes seda ka aastatel 1991-1995 Universiteit van Amsterdami õigusteaduskonna Euroopa Instituudis. Seejärel oli ta Tilburg University (Tilburgi Ülikool, Madalmaad) õigusteaduskonna Euroopa õiguse professor aastatel 1995-2003 ning seejärel samas ametis Universiteit Utrechtis (Utrechti Ülikool, Madalmaad). Alates 2003. aastast koolitab ta seal arvukaid üliõpilasi ja tegeleb teadusuuringutega erinevates liidu õiguse valdkondades. Sellest ajast peale on ta aktiivselt osalenud kõrghariduse ja teadusuuringute juhtimises, eelkõige Utrechti Ülikooli Euroopa Instituudi juhatuse liikmena. Aastatel 1992-2007 oli ta Euroopa Komisjoni õigusekspertide võrgustiku teaduskoordinaator meeste ja naiste võrdõiguslikkuse valdkonnas.

Tema teadmiste põhjalikkust ei näita mitte üksnes paljud avaldatud artiklid, vaid ka tema panus  õigusvaldkona, mis väljendub tema osalemises mitme riigisisese ja rahvusvahelise õigusajakirja toimetuses. Tema pädevust on tunnustanud Koninklijke Nederlandse Akademie van Wetenschappen (Madalmaade Kuninglik Teaduste Akadeemia), mille liige ta on alates 2008. aastast.

Ajavahemikul 1987-1991 kutsusid kohtunikud Thijmen Koopmans ja Paul Kapteyn teda järgemööda Euroopa Kohtusse õigusnõustaja ametikohale.

A. Prechal nimetati selle kohtu kohtunikuks 10. juunil 2010. Olles valitud koja presidendiks 9. oktoobril 2018, on ta seda rolli täitnud sellest ajast peale.

Küllike Jürimäe, kes sündis 1962. aastal Haapsalus (Eesti), omandas 1986. aastal diplomi (võrdustatud magistrikraadiga) õigusteaduses Tartu ülikoolis (Eesti). Ta jätkas kõrgkooliõpinguid Eesti Diplomaatide Koolis, mille lõpetas diplomiga 1992. aastal. 2003. aastal omandas ta Università degli Studi di Padovas (Padua ülikool, Itaalia) ja University of Nottinghamis (Nottinghami ülikool, Ühendkuningriik) läbitud õpingute tulemusel kraadi European Master inimõiguste ja demokratiseerimise valdkonnas.

Alates 1986. aastast töötas ta viie aasta jooksul Tallinnas (Eesti) prokurörina. Aastatel 1991–1993 oli ta juriidiline nõunik ja aastatel 1992–1993 peanõunik Eesti Kaubandus-Tööstuskojas. Ajavahemikul 1993–2004 töötas ta kohtunikuna Tallinna Ringkonnakohtus (Tallinna apellatsioonikohus, Eesti).

12. mail 2004 nimetati K. Jürimäe Euroopa Liidu Üldkohtu kohtunikuks. Alates 23. oktoobrist 2013 on ta Euroopa Kohtu kohtunik ja alates 8. oktoobrist 2021 selle kohtu koja president.

Constantinos Lycourgos, kes sündis 1964. aastal Nikosias (Küpros), omandas aastal 1985 õigusteaduse diplomi, seejärel aastal 1987 ühenduse õiguse täiendõppe diplomi (DEA) Panthéon-Assas Paris II ülikoolis (Prantsusmaa), kus ta aastal 1991 kaitses ka oma doktoriväitekirja õigusteaduses.

Olles aastal 1993 Küprose advokatuuri vastu võetud, töötas ta advokaadina Nikosia advokatuuris kuni aastani 1996, mil ta nimetati Küprose välisministri erinõunikuks Euroopa küsimustes. Sellel ametikohal töötas ta aastani 1999, misjärel oli ta Küprose Vabariigi õigusteenistuse nõunik ühenduse õiguse küsimustes aastatel 1999–2002. Aastatel 1998–2003 kuulus ta Küprose Euroopa Liiduga liitumisläbirääkimiste meeskonda, olles samas aastatel 2002–2014 Küprose kreeka delegatsioonide liige läbirääkimistel Küprose probleemi terviklikuks lahendamiseks.

Tänu oma kogemusele töötas ta aastatel 2002–2007 Küprose Vabariigi peajuristina ja seejärel aastatel 2007–2014 riigi advokaadina. Aastatel 2003–2014 nimetati ta Küprose Vabariigi õigusteenistuse Euroopa õiguse osakonna juhatajaks, olles samas aastatel 2004–2014 kutsutud ka Küprose valitsuse esindajaks Euroopa Liidu kohtutes.

C. Lycourgos nimetati Euroopa Kohtu kohtunikuks 8. oktoobril 2014 ja alates 8. oktoobrist 2021 on ta selle kohtu koja president.

Eugene Regan, kes on sündinud 1952. aastal Kilcoonis (Iirimaa), õppis University College Dublinis (Dublini ülikooli kolledž, Iirimaa), kus ta omandas 1974. aastal politoloogia ja majandusteaduse kraadi ning 1975. aastal poliitökonoomia magistrikraadi.Ta sai 1979. aastal täiendava magistrikraadi rahvusvahelises õiguses ja võrdlevas õiguses Université libre de Bruxelles’ist (Brüsseli vaba ülikool, Belgia).

Ta oli 1975. aastal ühe aasta jooksul Irish Farmers’ Associationi (IFA) (Iirimaa põllumeeste ühendus, Dublin) majandusanalüütik. Aastatel 1975-1979 osales ta Iirimaa põllumajandusektori kaitsega seotud eri tegevustes, olles IFA kabinetiülem Euroopa Majandusühenduse juures. Ta oli aastatel 1980-1984 Irish Meat Exporters Associationi (Iirimaa lihaeskportijate ühendus) tegevdirektor. Aastatel 1985-1988 oli ta Euroopa Komisjoni konkurentsivoliniku Peter Sutherlandi poliitnõunik ning pärast seda tegutses ta aastatel 1989-1995 uuesti põllumajandussektoris, olles Iirimaa liha turustamise turul ühe juhtiva ettevõtja peadirektor.

Alates 1985. aastast on E. Regan Honourable Society of King’s Innsi (Dublin) Barrister, kellena ta tegutses Iirimaa advokatuuris aastatel 1995-2005 ning sealsamas Senior Counsel’ina aastatel 2005-2015. Samuti oli ta aastatel 2007-2011 Seanadi (Iirimaa parlamendi ülemkoda) liige.

M. Regan on Euroopa Kohtu kohtunik alates 7. oktoobrist 2015. Teised kohtunikud valisid ta koja presideniks 9. oktoobril 2018.

Thomas von Danwitz, kes sündis 1962. aastal Bedburg/Erftis (Saksamaa), õppis Rheinische Friedrich-Wilhelms-Universität Bonnis (Bonni Friedrich-Wilhelmsi ülikool, Saksamaa), kus ta sooritas 1986. aastal esimese õigusteaduse riigieksami, ja Genfi ülikoolis (Šveits). Ta läbis doktoriõppe Rheinische Friedrich-Wilhelms-Universität Bonnis ja talle omistati 1988. aastal õigusteaduse doktorikraad. T. von Danwitz on õppinud École nationale dʼadministrationis (Prantsusmaa) ja saanud 1990. aastal rahvusvahelise avaliku halduse diplomi. 1992. aastal lõpetas ta teise õigusteaduse riigieksamiga juriidilise ettevalmistusteenistuse Kölnis (Saksamaa) ja omandas seejärel 1996. aastal habilitatsiooni Rheinische Friedrich-Wilhelms-Universität Bonnis, kus ta töötas teadustöö assistendina.

T. von Danwitz uurib oma teadustöös peamiselt Saksa avalikku õigust ja Euroopa õigust ning ta oli aastatel 1996–2003 nimetatud valdkondade professor Ruhr-Universität Bochumis (Ruhri ülikool Bochumis, Saksamaa), kus ta oli ajavahemikus 2000–2001 ka õigusteaduskonna dekaan. Aastatel 2003–2006 oli ta Universität zu Köln (Kölni ülikool, Saksamaa) õppejõud ja 2006. aastal sai temast avaliku õiguse ja avaliku halduse instituudi direktor.

Tema akadeemiline karjäär jätkus 2000. aastal külalisprofessorina Fletcher School of Law and Diplomacy – Tufts Universityʼs (Tuftsi ülikool, Ameerika Ühendriigid), 2001–2006 Université François Rabelais de Toursʼis (François Rabelais’ ülikool Toursʼis, Prantsusmaa) ja seejärel 2005–2006 Université de Paris I Panthéon-Sorbonneʼis (Pariis I Panthéon-Sorbonne’i ülikool, Prantsusmaa). Aastal 2005 osales ta University of California, Berkeley (California ülikool Berkeleyʼis, Ameerika Ühendriigid) õppe- ja teadustegevuses. 2004. aastal sai temast Saksa juristide ühenduse juhtorgani (Ständige Deputation des Deutschen Juristentags) liige, mille töös ta osales kuni 2014. aastani.

T. von Danwitz nimetati Euroopa Kohtu kohtunikuks 7. oktoobril 2006. Teised kohtunikud valisid ta koja presidendiks ja sellel ametikohal oli ta Euroopa Kohtus 9. oktoobrist 2012 kuni 8. oktoobrini 2018.

François Biltgen, kes sündis 1958. aastal Luxembourgis (Luksemburgi Suurhertsogiriik), omandas 1981. aastal õigusteaduse eriala magistritaseme diplomi ja 1982. aastal ühenduse õiguses diplôme d’études approfondies (DEA) ülikooli taseme õiguse, majanduse ja sotsiaalteaduste alal Université de Paris II Panthéon-Assasʼis (Pariis II Panthéon-Assasʼi ülikool, Prantsusmaa). Samal aastal omandas ta diplomi Institut d’études politiques de Parisʼis (Pariisi politoloogiainstituut, Prantsusmaa).

Aastal 1987 võeti ta vastu Luksemburgi Suurhertsogiriigi advokatuuri ja ta töötas advokaadina 1987–1999. Samaaegselt oli ta tegev poliitikas, aastatel 1983–1994 kristlik-sotsiaalse erakonna Luksemburgi parlamendigrupi sekretär, 1987–1999 Esch-sur-Alzetteʼi (Luksemburg) linnavolikogu liige ja 1997–1999 linnavalitsuse liige, viimasest positsioonist tulenevalt nimetati ta 1994–1999 Luksemburgi delegatsiooni asendusliikmeks Euroopa Liidu regioonide komitee juures. 1994. aastal valiti ta viieaastase mandaadiga Luksemburgi parlamendi liikmeks ja ta osales aktiivselt seadusloomes, eelkõige mitme Euroopa Liidu õigust puudutava seaduseelnõu ettekandjana.

Pärast 1999. aasta parlamendivalimisi kutsuti ta osalema Luksemburgi valitsuse töös ja ta oli mitme ministeeriumi minister sellises järjekorras: töö- ja tööhõiveminister, usuasjade minister, parlamendiga suhtlemise minister, kommunikatsiooni eest vastutav minister (1999–2004); töö- ja tööhõiveminister, usuasjade minister ja kultuuriminister, kõrghariduse ja teadusminister (2004–2009); justiitsminister, avaliku teenistuse ja haldusreformi minister, kõrghariduse ja teadusminister, kommunikatsiooni- ja meediaminister, usuasjade minister (2009–2013).

Ministritöö raames võttis ta endale kohustusi ka rahvusvahelises plaanis. 2005. aastal oli ta Euroopa Liidu Nõukogu erinevate koosseisude eesistuja. Lisaks oli F. Biltgen 2005. ja 2009. aasta Bologna protsessi ministrite konverentsi kaasesimees ja 2012–2013 Euroopa Kosmoseagentuuri (ESA) ministrite konverentsi kaasesimees.

F. Biltgen nimetati 7. oktoobril 2013 Euroopa Kohtu kohtunikuks ja selles ametis on ta tänaseni.

Nuno Piçarra, kes on sündinud 1957. aastal Sintras (Portugal), õppis õigusteadust Universidade de Lisboa’s (Lissaboni ülikool, Portugal); mille lõpetas 1980. aastal diplomiga, ning sai samast ülikoolist 1986. aastal õigusteaduse magistrikraadi. Hiljem koostas ta doktoritöö Universidade Nova de Lisboa (Lissaboni Uus Ülikool, Portugal) õigusteaduskonna doktorantuuris ja talle omistati 2003. aastal õigusteaduse doktori kraad.

Akadeemilise karjääri raames oli ta kõigepealt aastatel 1981–1986 Universidade de Lisboa õigusteaduskonna lektor ja hiljem aastatel 1987–1996 Universität des Saarlandes’i (Saarlandi ülikool, Saksamaa) Euroopa uuringute instituudi külalisprofessor. Aastatel 2003–2008 tegutses ta Universidade Nova de Lisboa dotsendina ja aastatel 2008–2018 oli ta sama ülikooli kaasprofessor. Samuti oli tegutses ta õppejõuna Universidad Pontificia Comillas’es (Comillase paavstlik ülikool, Espagne), olles aastatel 2014–2018 külalisprofessor. Tema teadustöö kajastub arvukais tema poolt avaldatud publikatsioonides, mille teemaks on konstitutsiooniõigus ning liidu õigus – eeskätt vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev, isikute vaba liikumine ja institutsiooniõigus.

N. Piçarra asus Euroopa Kohtus esmakordselt tööle 1986. aastal. Ta töötas jurist-lingvistina kuni 1987. aastani ja seejärel õigustoimetajana aastatel 1987–1990. 1990. aastal siirdus ta Üldkohtusse õigusnõunikuks Üldkohtu presidendi José Luís da Cruz Vilaça kabinetti, kus koostöö jätkus 1995. aastani, pärast mida siirdus ta kohtunik Rui Manuel Gens de Moura Ramose kabinetti, jäädes sinna 1996. aastani.

Tema koduriigi valitsus määras ta aastateks 1996–1999 Portugali välisministeeriumisse Euroopas isikute vaba liikumise riiklikuks koordinaatoriks ja esindajaks K-4 Komitees ning Schengeni lepingute alalise alalise konsultatsioonistruktuuri kesktöögrupi liikmeks.

Ta tegutses aastatel 2004–2018 Portugali määratud esindajana töötajate vaba liikumise ja sotsiaalkindlustuse Euroopa Liidu sõltumatute ekspertide võrgustikus FreSsco ja Euroopa sisserände- ja varjupaigaõiguse uuringute akadeemilise võrgustiku Odysseus liikmena. Samuti oli ta aastatel 2015–2018 Viinis (Austria) asuva European Union Agency for Fundamental Rights (Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti) nõukogu liige.

N. Piçarra nimetati 8. oktoobril 2018 Euroopa Kohtu kohtunikuks, kellena ta tegutseb siiani.

Zoltán Csehi, kes on sündinud 1965. aastal Budapestis (Ungari), sai Eötvös Loránd Tudományegyetemi (Latránd Eötvös Ülikool, Ungari) õigusteaduse diplomi 1990. aastal ja Ruprecht-Karls-Universität Heidelbergi (Ruprecht Karl de Heidelbergi Ülikool) Master of Laws diplomi 1991. aastal. Ta jätkas õpinguid Eötvös Loránd Ülikooli doktorantuuris ja kaitses doktoritöö 2004. aastal. Tal on 1992. aastast ka Eötvös Loránd Ülikooli diplom kunstiajaloos.

Pärast seda, kui ta võeti Budapesti advokatuuri liikmeks, tegutses ta aastatel 1995-2016 Ungaris advokaadina. Paralleelselt advokaadi kutsetegevusega oli ta aastatel 2004-2016 ka vahekohtunik Pénz és Tőkepiaci Állandó Választottbíróságis (raha- ja kapitaliturgude alaline vahekohtukohus, Ungari) ja ad hoc vahekohtutes.

Zoltán Csehi oli Eötvös Loránd Ülikooli koosseisuväline õppejõud aastatel 1991-2005 ning koosseisuline õppejõud aastatel 2005-2016. Samuti tegi ta koostööd Pázmány Péter Katolikus Egyetemiga (Péter Pázmány Katoliiklik Ülikool, Ungari), olles seal kaubandusõiguse õppetooli juhataja aastatel 2007-2013 ja õppejõud alates 2013. aastast. Seejärel oli ta seal era- ja kaubandusõiguse õppetooli juhataja aastatel 2013-2016, era- ja kaubandusõiguse teadusuuringute õppejõud alates 2017. aastast ning eraõiguse õppetooli juhataja alates 2018. aastast. Alates 2013. aastast on ta université catholique de Lyon (Lyoni Katoliiklik Ülikool, Prantsusmaa) külalisõppejõud.

Zoltán Csehi nimetati 13. aprillil 2016 Üldkohtu kohtunikuks. Ta oli sel ametikohal viis aastat enne kui ta nimetati Euroopa Kohtu kohtunikuks 7. oktoobril 2021.

Octavia Spineanu-Matei, kes sündis 1967. aastal Vălenii de Muntes (Rumeenia), omandas 1990. aastal õigusteaduse eriala diplomi (kiitusega) Universitatea Alexandru Ioan Cuza din Iașis (Alexandru Ioan Cuza ülikool, Rumeenia) ja 1999. aastal õigusteaduse doktorikraadi Academia de Polițies „Alexandru Ioan Cuza“ (politseiakadeemia „Alexandru Ioan Cuza“, Rumeenia).

Töökäiku alustas ta 1991. aastal Judecătoria sectorului 4 București (Bukaresti 4. piirkonna esimese astme kohus, Rumeenia) kohtunikuna ja jäi sellele ametikohale kuni 1996. aastani. Aastatel 1996–1999 oli ta Tribunalul București (Bukaresti esimese astme ja apellatsioonikohus, Rumeenia) kohtunik ja 1997–1999 selle tsiviilkolleegiumi esimees. Järgnevalt oli ta aastatel 1999–2005 Curtea de Apel București (Bukaresti apellatsioonikohus, Rumeenia) kohtunik ja 1999–2003 selle tsiviilkolleegiumi esimees ning ajavahemikuks 2006–2016 nimetati ta Înalta Curte de Casație și Justiție (Rumeenia kassatsioonikohus) kohtunikuks.

Ajavahemikus 2006–2016 oli O. Spineanu-Matei Münchenis (Saksamaa) asuva Euroopa Patendiameti laiendatud apellatsioonikoja välisliige.

O. Spineanu-Matei andis alates 1997. aastast oma panuse ka Rumeenia kohtunike ja prokuröride koolitusse, olles õppejõud Institutul Național al Magistraturiis (kohtunike ja prokuröride riiklik instituut, Rumeenia), samuti selle instituudi teadusnõukogu liige ja veel direktor aastatel 2011–2016. Ka oli ta Școala Națională de Grefieri (riiklik kohtuametnike kool, Rumeenia) juhatuse liige. Ajavahemikus 2012–2016 oli ta Universitatea din București (Bukaresti ülikool, Rumeenia) doktoriõppe nõukogu liige. Ta on mitme õigusteadust käsitleva teose kaasautor ja avaldanud arvukalt artikleid ning osaleb regulaarselt riigisisestel ja rahvusvahelistel konverentsidel.

O. Spineanu-Matei nimetati Üldkohtu kohtunikuks 19. septembril 2016. Ta oli selles ametis viis aastat ja nimetati seejärel 7. oktoobril 2021 Euroopa Kohtu kohtunikuks.

Marko Ilešič, kes sündis 1947. aastal Ljubljanas (Sloveenia), omandas 1970. aastal Univerza v Ljubljani(Ljubljana ülikool, Sloveenia) õigusteaduskonnas õigusteaduse eriala diplomi ja jätkas seejärel doktoriõppes samas ülikoolis, kaitstes oma väitekirja aastal 1984. Ta süvendas oma võrdleva õigusteaduse alaseid teadmisi Strasbourg’i (Strasbourg’i ülikool, Prantsusmaa) ja Universidade de Coimbra (Coimbra ülikool, Portugal) korraldatud spetsialiseerumise programmides, milles ta sai diplomid 1978. ja 1980. aastal.

Aastal 1970 alustas ta oma akadeemilist karjääri assistendina Univerza v Ljubljanis, kus ta professorina aastatel 1984–2004 pühendus tsiviilõiguse, kaubandusõiguse ja rahvusvahelise eraõiguse õpetamisele. Lisaks osales ta aktiivselt Univerza v Ljubljani õigusteaduskonna juhtimises, töötades seal prodekaani ametikohal aastatel 1995–2001 ja hiljem dekaani ametikohal aastatel 2001–2004.

Olles edukalt sooritanud kohtunikueksami, sai M. Ilešičist aastatel 1975–1986 Sodišče združenega dela v Ljubljani (Ljubljana töökohus, Sloveenia) kohtunik, seejärel koja esimees. M. Ilešič on arvukate väljaannete autor ning aastal 1983 valiti ta Sloveenia Juristide Ühingute Liidu presidendiks – ametikoht, mida ta täitis aastani 2005.

Tema sügav huvi spordiõiguse ja eriti jalgpallispordiõiguse vastu viis ta veel Sodišče združenega dela za telesno kulturo (Sloveenia spordikohus) esimehe kohale aastatel 1978–1986, aga ka Euroopa Jalgpalliliidu (UEFA) ja Rahvusvahelise Jalgpalliliidu (FIFA) apellatsioonikodade kohtunikuks. Lisaks tegutses ta Nogometna zveza Slovenije (Sloveenia jalgpalliföderatsioon) presidendina aastatel 1985–1989, Jugoslaavia jalgpalliföderatsiooni presidendina aastatel 1990–1991, ning Sloveenia Olümpiakomitee täitevkomitee liikmena ja hiljem asepresidendina aastatel 1991–2005.

Praktiseerides eeskätt kaubandusõiguse valdkonnas, oli ta Ljubljana börsi vahekohtu esimees ja täitis arbiitri ülesandeid Jugoslaavia Kaubanduskojas. Seejärel töötas ta arbiitrina Sloveenia Kaubanduskojas ja Rahvusvahelises Kaubanduskojas Pariisis.

M. Ilešič on esimene Sloveenia kohtunik, kes nimetati Euroopa Kohtusse 11. mail 2004. Teised kohtunikud valisid ta koja presidendiks kaheks järjestikuseks ametiajaks, ajavahemikuks 9. oktoober 2012 kuni 8. oktoober 2018.

Jean-Claude Bonichot, kes on sündinud 1955. aastal Metz’is (Prantsusmaa), omandas 1976. aastal université de Metz’i (Metz’i ülikool, Prantsusmaa) õigusteaduse eriala diplomi ja pärast seda 1977. aastal Institut d’études politiques (IEP) de Paris’ (Pariisi politoloogia õpingute instituut, Prantsusmaa) diplomi. Ta jätkas õpinguid École nationale d’administration’is (ENA) (riiklik halduse instituut, Prantsusmaa), mille lõpetas 1982. aastal (Henri-François d’Aguesseau nimeline lend).

Samal aastal asus ta tööle Conseil d’État’ (Prantsusmaa kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) ametnikuna ja tegutses ettekandjana halduskolleegiumis kuni 1985. aastani. Pärast nimetamist valitsuse õigusnõunikuks (commissaire du gouvernement) oli ta aastatel 1985–1987 Conseil d’État’ kohtuvaidluste lahendamise suurkoja ja muude koosseisude liige.

Seoses tema pädevusega haldusvaidlustes on talle samuti usaldatud Conseil d’État’ väliseid ülesandeid. 1986.aastal nimetati ta Prantsusmaa infrastruktuuride ministeeriumi (ministère de l’Équipement français) linnaplaneerimise ja ehitusosakonna peadirektori (directeur général de l’Urbanisme et de la Construction au ministère de l’Équipement français) õigusnõunikuks. 1987. aastal siirdus ta tööle Euroopa Ühenduste Kohtusse, olles esmalt õigusnõunik kohtunik Yves Galmot’ kabinetis ja seejärel kuni 1991. aastani õigusnõunik kohtunik Fernand Grévisse’i kabinetis. Pärast Prantsusmaale naasmist nimetati ta töö, tööhõive ja koolitusministri (ministre du Travail de l’Emploi et de la Formation professionnelle) kabineti direktoriks, hiljem avaliku teenistuse ja haldusreformi ministri (ministre de la Fonction publique et de la Modernisation de l’administration) kabineti direktoriks.

Ajavahemikus 1992–1999 kutsuti J.-C. Bonichot’ tagasi Conseil d’État’sse valitsuse õigusnõuniku ülesandeid täitma, seejärel tegutses ta assessor-kohtunikuna (assesseur) ning nimetati 2000. aastal Conseil d’État’ kohtuvaidluste lahendamise halduskolleegiumi 6. koja presidendiks, kellena ta tegutses 2006. aastani. Samal ajal, aastatel 2001–2006 juhatas ta samuti Conseil d’État’ juriidilist esindust Caisse nationale d’assurance maladie des travailleurs salariés’ (riiklik töötajate haigekassa) juures.

J.-C. Bonichot on avaldanud arvukalt haldusõiguse, liidu õiguse ja Euroopa inimõiguste alaseid publikatsioone ning on samuti tegutsenud õppejõuna mitmetes ülikoolides: aastatel 1988–2000 oli ta Metz’i ülikooli kaasprofessor ja juhtis mitmeid aastaid avaliku õiguse osakonda. 1995 .aastal oli ta Université de Liège’i (Liège’i ülikool, Belgia) õigusteaduskonna lektor. Aastal 2000 nimetati ta Université de Paris I (Panthéon-Sorbonne) (Pariisi I ülikool (Panthéon-Sorbonne)) kaasprofessor, kellena ta tegutses 2007. õppeaasta lõpuni. Ülikoolide õppejõuna töötamise kogemusest tulenevalt oli ta 2000. aastal avaliku õiguse õppejõudude riikliku konkursi žürii liige.

Ta oli Institut français des sciences administratives’i (Prantsuse riigiteaduste instituut) asepeasekretär ja hiljem selle peasekretär ning Institut international des sciences administratives’i (rahvusvaheline riigiteaduste instituut) juhtkonna liige.

Ta on kahe väljaande – Bulletin de jurisprudence de droit de l’urbanisme ja Bulletin juridique des collectivités locales – kaasasutaja; ka on ta esimesena nimetatud väljaande toimetuse eesistuja.

J.-C. Bonichot’ nimetati Euroopa Kohtu liikmeks 7. oktoobril 2006. Ajavahemikus 7. oktoobrist 2009 kuni 9. oktoobrini 2012 oli ta koja president; uuesti nimetati ta koja presidendiks ajavahemikuks 9. oktoobrist 2018 kuni 8. oktoobrini 2021.

Peter George Xuereb, kes on sündinud 1954. aastal Sliemas (Malta), õppis Università ta' Malta’s (Malta ülikool) ja sai õigusteaduse diplomi 1977. aastal, mida täiendas 1979. aastal University of London’is (Londoni ülikool, Ühendkuningriik) omandatud magistrikraad õigusteaduses. Aastal 1982 omistati talle University of Cambridge’i (Cambridge’i ülikool, Ühendkuningriik) doktorikraad õigusteaduses.

P.G. Xuereb oli esmalt aastatel 1982–1984 lektor Ealing College of Higher Education’is (Ealing’i kõrghariduse kolledž, Ühendkuningriik) ja töötas hiljem aastatel 1984–1990 University of Exeter’is (Exeter’i ülikool, Ühendkuningriik) ning pärast seda aastatel 1990–1993 University of London, Queen Mary et Westfield College’is (Londoni ülikooli Mary and Westfield kolledž, Ühendkuningriik). Pärast seda, kui ta nimetati Università ta' Malta professoriks, õpetas ta seal aastatel 1993–2016 õigusteadust ning tema juhtida oli samuti Euroopa õiguse ja võrdleva õiguse õppetool. Samal ajal oli ta selle ülikooli dokumentatsiooni ja Euroopa uuringute keskuse direktor. Nende ülesannete täitmine võimaldas tal välja anda arvukalt teaduslikke publikatsioone eri valdkondades.

Pärast seda, kui P.G. Xuereb sai 1979. aastal Malta kõrgeimate kohtute advokaadiks, kattusid tema akadeemilised õppeülesanded aastatel 1993‑2016 praktikaga erasektoris, kus ta tegutses õigusnõustajana. Samas ajavahemikus sai P.G. Xuerebist kui õigusnõustajast Malta parlamendi konsultant. Aastatel 1995–2016 andis ta Malta Euroopa õiguse assotsiatsiooni presidendina panuse ELi õiguse arengusse ja levitamisse.

8. juunil 2016 nimetati P.G. Xuereb Euroopa Liidu Üldkohtu kohtunikuks. Alates 8. oktoobrist 2018 on ta Euroopa Kohtu kohtunik.

Lucia Serena Rossi, kes sündis 1958. aastal Bolognas (Itaalia), õppis Università di Bolognas (Bologna ülikool, Itaalia) ja omandas seal 1982. aastal diplomi õigusteaduses ning seejärel 1989. aastal doktorikraadi Euroopa Liidu õiguses.

Väitekirja kallal töötamisega samal ajal oli ta aastatel 1982–1987 ühes Itaalia uurimisinstituudis õigusvaldkonna teadur. 1985. aastal sai ta Itaalias advokaadiks.

L. S. Rossi töötas aastatel 1991–1994 Università degli Studi di Urbino (Urbino ülikool, Itaalia) rahvusvahelise õiguse dotsendi ametikohal ja aastatel 1994–1997 rahvusvahelise õiguse kaasprofessori ametikohal. Asudes tööle Università di Bolognasse, õpetas ta seal aastatel 1997–2000 kaasprofessorina rahvusvahelist õigust ja Euroopa õigust. Olles nimetatud Euroopa Liidu õiguse professoriks, annab ta alates aastast 2000 seal selle aine kursust, kuid õpetab seal ka rahvusvahelist avalikku õigust ja rahvusvahelist eraõigust.

Ta on aidanud kaasa Euroopa õiguse õpetamisele ka paljudes teistes ülikoolides: aastatel 2000–2008 oli ta külalisprofessor université Robert-Schumanis (Robert-Schumani ülikool) Strasbourgis (Prantsusmaa), aastal 2004 université Nice Sophia-Antipolises (Nice’i Sophia-Antipolisi ülikool, Prantsusmaa), aastal 2008 université Paris 1 Panthéon-Sorbonne’is (Paris I Panthéon-Sorbonne’i ülikool, Prantsusmaa), aastal 2014 Boston Universitys (Bostoni ülikool, Ameerika Ühendriigid) ja aastatel 2005–2015 King’s College Londonis (Ühendkuningriik). Külalisõppejõuna töötas ta 2004. aastal ka Tōkyō daigakus (Tokyo ülikool, Jaapan) ja Universiteit Gentis (Genti ülikool, Belgia) ning aastatel 2002 ja 2009 University of Denveris (Denveri ülikool, Ameerika Ühendriigid). Ta on ka paljude publikatsioonide autor.

Lisaks oli L. S. Rossi aastatel 1998–2018 Bologna ülikooli Euroopa õiguse rahvusvaheliste uuringute keskuse direktor. Olles olnud aastatel 2009–2010 Itaalia rahvusvahelise õiguse ja Euroopa Liidu õiguse ühingu aseesimees, kuulus ta ajavahemikul 2011–2013 Zhōngguó Zhèngfǎ Dàxué (poliitteaduste ja õiguse ülikool, Hiina) EL‑Hiina õiguskooli ühisesse juhtimiskomiteesse. Aastatel 2014–2018 oli ta Itaalia valitsuse esindaja Euroopa Õigusakadeemia (Europäische Rechtsakademie (ERA)) direktorite komitees, ning aastateks 2014–2017 nimetas Itaalia valitsus ta Itaalia ministrite nõukogu eestseisuse liidu poliitika osakonna õigusnõunikuks.

L. S. Rossi on paljude õiguspublikatsioonide autor ja kaasautor ning alates 2019. aastast ka õppeülesande täitja Collège d’Europe’is (Euroopa Kolledž) Brugges (Belgia) ja université du Luxembourg’is (Luksemburgi ülikool).

L. S. Rossi nimetati 8. oktoobril 2018 Euroopa Kohtu kohtunikuks ja on selles ametis tänaseni.

Priit Pikamäe, kes sündis 1973. aastal Tallinnas (Eesti), omandas 1997. aastal õigusteaduse eriala diplomi Tartu Ülikoolis (Eesti) ja jätkas seejärel õigusteaduse õpinguid Université de Poitiersʼis (Poitiersʼ ülikool, Prantsusmaa). 2006. aastal omistati talle Tartu Ülikoolis õigusteaduse doktorikraad.

Esimese töökogemuse sai ta aastatel 1995–1996 Eesti välisministeeriumi konsulaarosakonna 7. büroo juhatajana. Seejärel nimetati ta Eesti justiitsministeeriumi karistusõiguse osakonna juhatajaks ja ta töötas sellel ametikohal 1996–2001.

P. Pikamäel on ka kohtunikuna töötamise kogemus, 2001–2002 oli ta Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja (Eesti) kohtunik, 2002–2006 Tallinna Ringkonnakohtu (Eesti) kohtunik ja 2006–2009 kohtunik Riigikohtus (Eesti). Aastatel 2010–2013 oli ta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi esimees. 2013–2019 nimetas Eesti parlament ta Riigikohtu esimeheks. Lisaks nimetati ta aastatel 2010–2016 Euroopa Inimõiguste Kohtu (Strasbourg, Prantsusmaa) ad hoc kohtunikuks.

Samal ajal kui P. Pikamäe töötas kohtunikuna, oli ta ka aastatel 2013–2019 Kohtute Haldamise Nõukoja esimees (Eesti) ja 2017–2019 Euroopa Liidu Kõrgeimate Kohtute Presidentide Ühenduse esimees.

Aastatel 2012–2017 oli ta õigusteaduse külalisprofessor Tartu Ülikoolis. Selle töö raames on ta avaldanud palju artikleid karistusõiguse kohta.

P. Pikamäe nimetati Euroopa Kohtu kohtujuristiks 6. veebruaril 2019 ja selles ametis on ta tänaseni.

Dimitrios Gratsias, kes sündis 1957. aastal Ateenas (Kreeka), omandas 1980. aastal Ethniko kai Kapodistriako Panepistimio Athinon’i õigusteaduse magistrikraadi ning 1981. aastal Paris I Panthéon-Sorbonne’i (Paris I Panthéon-Sorbonne’i ülikool, Prantsusmaa) avaliku õiguse täiendõppe diplomi (diplôme d'études approfondies, DEA). Järgmisel aastal andis Centre universitaire d’études communautaires et européennes’is (Université Paris I) (ühenduse ja Euroopa õpingute keskus Paris’ I ülikoolis; Prantsusmaa) talle välja diplomi (certificat d’études) ühenduse õiguse õpingute läbimise kohta.

D. Gratsiase ametikäik algas 1985. aastal Symvoulio tis Epikrateiases (Kreeka kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu), kus ta täitis nooremametniku ülesandeid kuni 1992. aastani. Seejärel nimetati ta 1992. aastal nõunikuks ja seejärel 2005. aastal riiginõukogu liikmeks. Nende ülesannete täitmise ajal määrati ta 1998. aastal kaheks aastaks (1998–1999) Anotato Eidiko Dikastirio (kõrgeim erikohus, Kreeka) asendusliikmeks ja 2006. aastal oli ta Eidiko Dikastirio Agogon Kakodikiase (kohtunike vastutuse asjade erikohus, Kreeka) liige. 2008. aastal tegutses ta Anotato Dikastiko Symvoulio Dioikitikis Dikaiosinise (kõrgeim halduskohtute nõukogu, Kreeka) liikmena. Aastatel 2009–2010 töötas ta halduskohtute inspektorina.

Ajavahemikus 1994–1996 töötas D. Gratsias Euroopa Kohtus kohtujurist Georges Cosmase kabinetis õigusnõunikuna.

Ajavahemikus 25. oktoobrist 2010 kuni 6. oktoobrini 2021 oli D. Gratsias Üldkohtu kohtunik ning täitis koja presidendi ametikohustusi kahel järjestikusel ametiajal 18. septembrist 2013 kuni 30. septembrini 2019. Alates 7. oktoobrist 2021 on ta Euroopa Kohtu kohtunik.

Maria Lourdes Arastey Sahún, kes sündis 1959. aastal Tarragonas (Hispaania), õppis Universitat de Barcelonas (Barcelona ülikool, Hispaania) ja omandas seal 1983. aastal õigusteaduse diplomi ning jätkas seejärel aastatel 1984-1985 kohtunikuõppega Escuela Judicialis (riiklik kohtunike kool, Hispaania).

Ta oli aastatel 1985-1989 esimese astme kohtunik Juzgado de Distrito de Sant Feliu de Llobregatis (Sant Feliu de Llobregati piirkonnakohus, Hispaania) ja Juzgado de Distrito de Barcelonas (Barcelona piirkonnakohus, Hispaania). 1989. aastal töötas ta ühe aasta Juzgado de lo Social nº 7 de Barcelona (Barcelona töökohus nr 7, Hispaania) kohtunikuna ja seejärel oli ta Tribunal Superior de Justicia de Cataluña (Kataloonia autonoomse piirkonna kõrgeim kohus, Hispaania) sotsiaalkolleegiumi liige kuni 2009. aastani. Ta nimetati 2009. aastal Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) kohtunikuks. Aastatel 2013-2021 oli ta samuti kohtunik Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (NATO) halduskohtus (Brüssel, Belgia).

Paralleelselt kohunikukarjääriga tegeles Arastey Sahún ka õppejõutööga. Aastatel 1998-2008 oli ta Universitat de Barcelona töö- ja sotsiaalkindlustusõiguse dotsent. Samuti vastutas ta kursuste eest riiklikes kohtunikuõppe keskustes Hispaanias (alaliselt), Bulgaarias (2008) ja Rumeenias (2008) ning Kesk-Ameerika ja Karaiibi piirkonna Juan Carlos I koolis (2006). Arastey Sahún on esinenud konverentsidel ja seminaridel mitmes ülikoolis. Ta on osalenud mitmete oluliste organite töös, mille tegevus hõlmab eelkõige liidu õiguse valdkondi, kohtunike koolitust ja oskuste hindamist ning vaidluste lahendamise alternatiivseid viise.

Arastey Sahún nimetati Euroopa Kohtu kohtunikuks 7. oktoobril 2021.

Anthony Michael Collins, kes on sündinud 1960. aastal New Havenis (Ameerika Ühendriigid), omandas 1984. aastal õigusteaduse diplomi Trinity College Dublinis (Iirimaa) ning 1986. aastal Barrister-at-law diplomi Honourable Society of King’s Innsis (Dublin).

Ta ametialane töökäik Iirimaa advokatuuris algas Barrister-at-law’na aastatel 1986-1990 ning seejärel Senior Counsel’ina aastatel 2003-2013. Ta peatas ajutiselt oma töö Barrister-at-law’na aastatel 1990-1997, et alustada tööd Euroopa Ühenduste Kohtus Thomas Francis O’Higginsi (aastatel 1990-1991) ja John L. Murray (aastatel 1991-1997) õigusnõunikuna. Ta oli nimetatud Euroopa Advokatuuride ja Õigusliitude Nõukogu (CCBE) alalise komitee Euroopa Kohtu ja Euroopa Vabakaubanduslepingu (EFTA) kohtu juures liikmeks aastatel 2006-2013. Alates 2015. aastast on ta samuti liidu õiguse dotsent University College Corkis (Corki ülikooli kolledž, Iirimaa). Ta on arvukate Iirimaa haldusõiguse ja liidu õiguse alaste publikatsioonide ja teoste autor.

A. M. Collins nimetati Üldkohtu kohtunikuks 16. septembril 2013 ning ta oli oma kahe järjestiku ametiaja jooksul selle kohtu koja president alates 21. septembrist 2016 kuni 7. oktoobrini 2021.

Alates 7. oktoobrist 2021 on ta Euroopa Kohtu kohtujurist.

Laila Medina, kes sündis 1971. aastal Jelgavas (Läti), õppis IMO International Maritime Law Instituteʼis (IMO rahvusvaheline mereõiguse instituut, Malta) ja omandas seal 1995. aastal õigusteaduse magistrikraadi rahvusvahelises mereõiguses. Seejärel omandas ta 2002. aastal magistrikraadi liidu õiguses Rīgas Juridiskā augstskolas (Riia kõrgem õiguskool, Läti).

Teenistuskäiku alustas ta 1995. aastal Läti transpordiministeeriumi õigusosakonna juhatajana ja merevaldkonna direktori asetäitjana. Ta töötas seal 2002. aastani, kui ta nimetati samas ministeeriumis Euroopa asjade riigisekretäri nõunikuks.

L. Medina oli 2004–2005 Läti Vabariigi riigikantselei Euroopa asjade büroo juhataja asetäitja.

Aastal 2005 asus ta Läti justiitsministeeriumi poliitika planeerimise osakonna direktori ametikohale. Alates 2006 oli ta justiitsministeeriumi sektoripoliitika riigisekretäri asetäitja ja seejärel 2009–2021 õiguspoliitika riigisekretäri asetäitja.

L. Medina on olnud ka õppejõud. Ajavahemikul 1998–2006 õpetas ta Euroopa õigust ja Euroopa Liidu institutsioonilist õigust Valsts administrācijas skolas (avaliku halduse kool, Läti). Aastal 2012 koolitas ta kohtunikke ja notareid Rooma III määruse osas. Alates 2008. aastast on ta Biznesa augstskola Turība (kõrgem ärikool „Turība“, Läti) õigusteaduskonna nõukogu liige.

L. Medina nimetati Euroopa Kohtu kohtujuristiks 7. oktoobril 2021.

Alfredo Calot Escobar, kes sündis 1961. aastal Valencias (Hispaania), õppis Universidad de Valencias (Valencia ülikool, Hispaania), kus ta omandas 1984. aastal õigusteaduse eriala diplomi.

1986. aasta jaanuaris võttis Valencia autonoomse piirkonna kommertskoda ta tööle kaubandusanalüütikuna Torontos (Kanada) asuvas Hispaania kaubandusbüroos. Seal töötas ta kuni Euroopa Ühenduste Kohtu teenistusse asumiseni 16. juulil 1986, olles enne edukalt osalenud õigustõlke direktoraadis esimeste hispaania keele juristide-lingvistide ametikohtade täitmiseks korraldatud avalikul konkursil.

Ta edutati 1990. aastal jurist-toimetaja ametikohale, millel ta töötas kuni 1993. aastani, kui ta asus tööle Euroopa Kohtu pressi- ja teabeosakonda.

A. Calot Escobar osales 1995. aastal edukalt Euroopa Parlamendi uuel administraatorite ametikohtade täitmiseks korraldatud avalikul konkursil. See võimaldas tal tööle asuda institutsioonilise komisjoni sekretariaadis, kus tema ülesandeks oli parlamendiliikmetele mõeldud erinevate õigusdokumentide ettevalmistamine, seda eelkõige Amsterdami lepingu sõlmimisele eelnenud liikmesriikide valitsuste esindajate konverentsi raames.

1995. aastal asus ta tööle Euroopa Kohtu kohtusekretäri kabinetti, kus ta täitis kohtusekretäri abi ülesandeid kuni 1999. aastani, mil ta nimetati kohtujurist Dámaso Ruiz-Jarabo Colomeri õigusnõunikuks.

Mitmekülgse töökogemusega naasis ta 2000. aastal Euroopa Kohtu kirjaliku tõlke teenistusse juhatama hispaania keele tõlkeosakonda, mille loomises oli ta osalenud 14 aastat varem.

A. Calot Escobar nimetati kirjaliku tõlke peadirektoraadi direktoriks 2001. aastal, eriti olulisel ajal mitmekeelsuse ajaloos, sest liidus valmistuti kümne uue liikmesriigi vastuvõtmiseks ja koos sellega ametlike keelte arvu praktiliselt kahekordistumiseks (ametlike keelte arv suurenes 11 keelelt 20 keeleni).

Euroopa Kohtu osakondade struktuurimuudatuste järgselt nimetati A. Calot Escobar 2007. aasta juunis kirjaliku tõlke peadirektoraadi peadirektoriks.

6. oktoobril 2010 valiti ta Euroopa Kohtu kohtusekretäriks ja ta jätkab sellel ametikohal ka pärast teisele ametiajale järgnenud uut valimist 2022. aastal.