EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS (teine koda)

29. september 2009(*)

Avalik teenistus – Lepingulised töötajad – Muude teenistujate teenistustingimuste artikkel 88 – Töösuhte stabiilsus – Muude teenistujate teenistustingimuste artikkel 100 – Meditsiiniline lisatingimus – EÜ artikkel 39 – Töötajate vaba liikumine

Liidetud kohtuasjades F‑69/07 ja F‑60/08,

mille ese on EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagid,

O, Euroopa Ühenduste Komisjoni lepinguline töötaja, elukoht Brüssel (Belgia), keda esindasid advokaadid S. Orlandi, A. Coolen, J.‑N. Louis ja É. Marchal,

hageja,

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: D. Martin ja L. Lozano Palacios,

kostja,

keda toetab

Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: kohtuasjas F‑69/07 I. Šulce ja M. Simm, ning kohtuasjas F‑60/08 I. Šulce ja K. Zieleśkiewicz, hiljem mõlemas kohtuasjas K. Zieleśkiewicz ja M. Bauer,

menetlusse astuja,

AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (teine koda),

koosseisus: koja esimees H. Kanninen, kohtunikud I. Boruta ja S. Van Raepenbusch (ettekandja),

kohtusekretär: ametnik R. Schiano,

arvestades kirjalikus menetluses ja 10. veebruari 2009. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

1        Hageja on esitanud kaks hagiavaldust, mis saabusid faksi teel Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse vastavalt 12. juulil 2007 ja 25. juunil 2008 (originaalid saabusid vastavalt 13. juulil 2007 ja 1. juulil 2008). Nendes hagiavaldustes palutakse tühistada:

–        kohtuasjas F‑69/07 Euroopa Ühenduste Komisjoni otsused, millega kinnitati hageja teenistustingimused abiülesandeid sooritava lepingulise töötajana, osas, milles nendega nähakse ette Euroopa ühenduste muude teenistujate teenistustingimuste (edaspidi „muude teenistujate teenistustingimused”) artikli 100 esimeses lõigus sätestatud meditsiinilise lisatingimuse kohaldamine ning piiratakse lepingu kestust kuni 15. septembrini 2009;

–        kohtuasjas F‑60/08 komisjoni 7. septembri 2007. aasta otsus kohaldada hagejale eespool osutatud artiklis 100 sätestatud meditsiinilist lisatingimust.

 Õiguslik raamistik

1.     Lepingu kestus

2        Muude teenistujate teenistustingimuste artikli 3a lõike 1 järgi:

„[…] „lepingulised töötajad” [on] sellised töötajad, keda ei ole nimetatud ametikohale, mis on lisatud eelarve asjaomast institutsiooni käsitleva osa ametikohtade loetelusse ja kes on võetud tööle täis‑ või osaajalise tööajaga:

a)      institutsiooni, et teha füüsilist tööd või anda haldusabi,

[…]”.

3        Muude teenistujate teenistustingimuste artikli 3b kohaselt:

„[…] „abiülesandeid sooritavad lepingulised töötajad” [on] sellised töötajad, kes on [...] institutsioonis võetud tööle [...]:

a)      muude kui artikli 3a lõike 1 punktis a osutatud täis‑ või osaajalise tööajaga ülesannete sooritamiseks, ilma neid eelarve asjaomast institutsiooni käsitleva osa ametikohtade loetelusse kandmata,

b)      asendama pärast seda, kui ametnike ajutiste töökohtade võimalusi institutsioonis on uuritud, teatavaid isikuid, kes ei suuda mõnda aega oma tööülesandeid täita, nimelt:

i)      ametnikud või ajutised töötajad tegevusüksuses AST;

ii)      erandjuhul ametnikud või ajutised töötajad tegevusüksuses AD, kes töötavad kõrget spetsialiseeritust nõudval ametikohal, välja arvatud üksuse juhatajad, direktorid, peadirektorid ja samalaadsed ametikohad.

Artikli 3a kohaldamisel ei saa abiülesandeid sooritavaid lepingulisi töötajaid kasutada.”

4        Lisaks on muude teenistujate teenistustingimuste artiklis 88 ette nähtud:

„Artiklis 3b osutatud lepinguliste töötajate puhul:

a)      sõlmitakse tähtajalised lepingud; neid saab pikendada;

b)      tegelik teenistusaeg koos lepingu pikendamisest tuleneva ajaga ei ületa kolme aastat.

Artiklis 3a osutatud lepinguliste töötajate lepinguga hõlmatud ajavahemikke ei võeta arvesse lepingute sõlmimisel või pikendamisel käesoleva artikli kohaselt.”

5        Nõukogu 28. juuni 1999. aasta direktiiviga 1999/70/EÜ, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta (EÜT L 175, lk 43; ELT eriväljaanne 05/03, lk 368), rakendati 18. märtsil 1999 tööandjate ja töövõtjate vaheliste üldorganisatsioonide vahel sõlmitud tähtajalist tööd käsitlev raamkokkulepe (edaspidi „raamkokkulepe”). Raamkokkuleppe klauslis 5 on ette nähtud:

„1.      Järjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete kasutamise võimaliku kuritarvitamise vältimiseks kehtestavad liikmesriigid, olles kooskõlas siseriikliku õiguse, kollektiivlepingute või praktikaga konsulteerinud tööturu osapooltega, ja/või tööturu osapooled konkreetsete sektorite ja/või töötajakategooriate vajadusi arvestades ühe või mitu järgmistest meetmetest, juhul kui kuritarvituste vältimiseks puuduvad samaväärsed juriidilised meetmed:

a)      objektiivsed alused, mis õigustaksid selliste töölepingute või töösuhete uuendamist;

b)      järjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete maksimaalne kogukestus;

c)      selliste töölepingute või töösuhete uuendamiste arv.

2.      Liikmesriigid, olles konsulteerinud tööturu osapooltega, ja/või tööturu osapooled määravad vajaduse korral kindlaks, millistel tingimustel tähtajalisi töölepinguid või töösuhteid:

a)      loetakse järjestikusteks;

b)      loetakse määramata tähtajaga töölepinguteks või töösuheteks.”

2.     Meditsiiniline lisatingimus

6        Muude teenistujate teenistustingimuste artiklis 100 on ette nähtud:

„Kui enne lepingulise töötaja tööleasumist läbitud tervisekontrolli põhjal selgub, et töötaja on haige või invaliid, võib [teenistuslepingute sõlmimise pädevusega] asutus kõnealusest haigusest või invaliidsusest tulenevaid riske arvesse võttes otsustada võimaldada sellele töötajale invaliidsuse või surmaga seotud hüvitisi alles viis aastat pärast seda, kui ta on institutsiooni teenistusse asunud.

Lepinguline töötaja võib kaevata kõnealuse otsuse edasi [Euroopa ühenduste ametnike] personalieeskirjade artikli 9 lõike 1 punktis b sätestatud töövõimetuskomiteesse.”

 Vaidluse taust

7        Hageja töötas 1. maist 2001 kuni 15. septembrini 2003 komisjoni teenistuses kohaliku töötajana. 16. septembril 2003 määrati ta abiteenistujaks tähtajalise lepingu alusel, mida pikendati kuni 15. septembrini 2006 kümme korda.

8        Et võtta hageja lepingulise töötajana uuesti tööle, pidi ta läbima tervisekontrolli. Sellest tervisekontrollist lähtudes teatas meditsiinitalitus 12. septembril 2006 lisatingimusest.

9        14. septembril 2006 allkirjastas hageja muude teenistujate teenistustingimuste artiklis 3b sätestatud abiülesandeid sooritava lepingulise töötaja lepingu, mille lõpptähtaeg oli 15. september 2009.

10      Samal päeval, 14. septembril 2006 juhtis komisjon kirjas „[hageja] tähelepanu asjaolule, et asjaomase pakkumise puhul tuleb arvestada muude teenistujate teenistustingimuste artiklis 100 mainitud meditsiinilise lisatingimusega”.

11      Hageja esitas 11. detsembri 2006. aasta kirjaga teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutusele kaebuse. Esiteks vaidles ta vastu sellele, et temaga 14. septembril 2006 sõlmitud leping oli tähtajaline. Teiseks ei olnud ta nõus tema suhtes muude teenistujate teenistustingimuste artikli 100 esimese lõigu kohaldamisega. Sellest tulenevalt palus ta teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutusel „tunnistada, et temaga on sõlmitud tähtajatu leping ning [eespool nimetatud] artiklis sätestatud lisatingimus ei kuulu kohaldamisele”. Samuti kaebas ta kõnealuses kirjas vastavalt muude teenistujate teenistustingimuste artikli 100 teisele lõigule Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirjade artikli 9 lõike 1 punktis b sätestatud töövõimetuskomiteele vajalikus ulatuses edasi otsuse kohaldada talle meditsiinilist lisatingimust. Hageja lisas 14. detsembril 2006 oma kaebusele täiendava kaebuse (edaspidi „11. ja 14. detsembri 2006. aasta kaebus”).

12      Teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus leidis 30. märtsil 2007, et ta ei saa argumentidega, mis hageja oma lepingu kestuse ja talle meditsiinilise lisatingimuse kohaldamise otsuse peale esitas, soostuda. Sellest tulenevalt otsustas teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus hageja kaebuse rahuldamata jätta. Seoses sellega, et hageja oli oma kaebuse esitamisel kaevanud eelnevalt nimetatud otsuse edasi ka töövõimetuskomiteele, saatis teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus selle edasikaebuse ka meditsiinitalitusele.

13      12. juulil 2007 esitas hageja Avaliku Teenistuse Kohtule otsuste peale – võtta ta tööle üksnes tähtajalise lepingu alusel ja kohaldada talle meditsiinilist lisatingimust – hagi, mis registreeriti numbri all F‑69/07.

14      Töövõimetuskomitee järeldusi arvesse võttes otsustas teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus 7. septembril 2007 „võimaldada hagejale võimete hindamiseks läbiviidud tervisekontrolli tulemusena teatavaks tehtud meditsiinilise lisatingimusega hõlmatud haigusest või invaliidsusest tulenevaid riske arvesse võttes invaliidsuse või surmaga seotud hüvitisi alles viis aastat pärast seda, kui ta asus lepingulise töötajana komisjoni teenistusse”.

15      Hageja esitas selle otsuse peale 23. novembril 2007 kaebuse. Teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus lükkas selle kaebuse 14. märtsil 2008 tagasi.

16      Hageja esitas 25. juunil 2008 (originaal saabus 1. juulil 2008) Avaliku Teenistuse Kohtule 7. septembri 2007. aasta otsuse peale hagi, mis registreeriti numbri all F‑60/08.

 Poolte nõuded ja menetlus

17      Hageja palub kohtuasjas F‑69/07 Avaliku Teenistuse Kohtul:

–        tühistada komisjoni otsused, millega kinnitati hageja teenistustingimused abiülesandeid sooritava lepingulise töötajana, osas, milles nendega nähakse esiteks ette muude teenistujate teenistustingimuste artiklis 100 sätestatud meditsiinilise lisatingimuse kohaldamine ning teiseks piiratakse lepingu kestust ajavahemikuga 16. septembrist 2006 kuni 15. septembrini 2009;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

18      Komisjon palub samas kohtuasjas Avaliku Teenistuse Kohtul:

–        jätta hagi osalise vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja igal juhul põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        teha otsus kohtukulude kohta vastavalt kehtivale õigusele.

19      Euroopa Liidu Nõukogu palus Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 21. septembril 2007 faksiga saabunud kirjas (originaal esitati 24. septembril 2007) luba astuda kohtuasjas F‑69/07 komisjoni nõuete toetuseks menetlusse.

20      Avaliku Teenistuse Kohtu teise koja esimees andis 22. oktoobri 2007. aasta määrusega nõukogule loa astuda kohtuasjas F‑69/07 komisjoni nõuete toetuseks menetlusse.

21      Nõukogu palus Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 29. novembril 2007 faksiga saabunud menetlusse astuja seisukohtades (originaal esitati 3. detsembril 2007) Avaliku Teenistuse Kohtul jätta hagiavalduses muude teenistujate teenistustingimuste artiklite 88 ja 100 kohta esitatud õigusvastasuse väide ilmselge vastuvõetamatuse läbi vaatamata ja igal juhul selle põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

22      Menetlusse astuja seisukohtade peale esitatud hageja märkused saabusid Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 15. jaanuaril 2008 (originaal esitati 22. jaanuaril 2008). Hageja palub Avaliku Teenistuse Kohtul oma hagiavalduses esitatud nõuded rahuldada ja jätta nõukogu kohtukulud tema enda kanda. Komisjon ei esitanud menetlusse astuja seisukohtade peale märkusi.

23      Hageja palub kohtuasjas F‑60/08 Avaliku Teenistuse Kohtul:

–        tühistada komisjoni 7. septembri 2007. aasta otsus, millega kinnitati hageja teenistustingimused abiülesandeid sooritava lepingulise töötajana, osas, milles nendega nähakse ette muude teenistujate teenistustingimuste artiklis 100 sätestatud meditsiinilise lisatingimuse kohaldamine;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

24      Komisjon palub kohtuasjas F‑60/08 Avaliku Teenistuse Kohtul:

–        jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

25      Nõukogu palus Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 29. juulil 2008 faksiga saabunud kirjas (originaal esitati 31. juulil 2008) luba astuda kohtuasjas F‑60/08 komisjoni nõuete toetuseks menetlusse.

26      Avaliku Teenistuse Kohtu teise koja esimees andis 4. septembril 2008. aasta määrusega nõukogule loa astuda kohtuasjas F‑60/08 komisjoni nõuete toetuseks menetlusse.

27      Hageja palus Avaliku Teenistuse Kohtusse 25. juunil 2008 faksiga saabunud kirjas (originaal esitati 1. juulil 2008) liita kohtuasjad F‑69/07 ja F‑60/08 kirjalikuks ja suuliseks menetlemiseks ja lõpliku kohtulahendi tegemiseks. Avaliku Teenistuse Kohus palus 14. juuli 2008. aasta kirjas avaldada komisjonil kohtuasjade liitmise kohta oma seisukoht. Komisjonil ei olnud selle kohta vastuväiteid. Avaliku Teenistuse Kohtu teise koja esimehe 4. septembri 2008. aasta määrusega liideti kohtuasjad F‑69/07 ja F‑60/08 suuliseks ja kirjalikuks menetlemiseks ning lõpliku kohtulahendi tegemiseks.

28      Nõukogu palus Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 14. novembril 2008 faksiga saabunud menetlusse astuja seisukohtades (originaal esitati 19. novembril 2008) Avaliku Teenistuse Kohtul jätta hagiavalduses muude teenistujate teenistustingimuste artikli 100 kohta esitatud õigusvastasuse väide ilmselge vastuvõetamatuse läbi vaatamata ja igal juhul selle põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

29      Hagejal ja komisjonil paluti muu hulgas nendele seisukohtadele kohtuistungil vastata ja esitada ühtlasi oma märkused selle kohta, millised on kohtuasjas F‑69/07 esitatud hagi võimaliku vastuvõetavuse tagajärjed kohtuasjas F‑60/08 esitatud hagile.

30      Avaliku Teenistuse Kohus palus 10. veebruaril 2009 toimunud kohtuistungil pooltel uurida võimalust lahendada vaidlus meditsiinilise lisatingimuse kohaldamise osas kompromissiga. Sellest johtuvalt lükkas ta suulise menetluse lõpetamise ja kohtuasjade nõupidamisele suunamise edasi. Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 25. veebruaril 2009 saabunud kirjas märkis komisjon, et tal ei ole võimalik seda taotlust rahuldada. Avaliku Teenistuse Kohtu teise koja esimees otsustas 11. märtsil 2009 suulise menetluse lõpetada ja kohtuasjad nõupidamisele suunata.

 Õiguslik käsitlus

1.     Kohtuasjas F‑69/07 esitatud hagi vastuvõetavus

 Poolte argumendid

31      Komisjon väidab esiteks, et hageja ei ole nende varasemate lepingute kestuse õiguspärasust, mille alusel ta kohaliku töötajana ja abiteenistujana töötas, tähtajaliselt vaidlustanud.

32      Teiseks märgib komisjon, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus teatas 30. märtsi 2007. aasta otsuses, et ta edastas meditsiinitalitusele edasikaebuse, mille hageja abiülesandeid sooritava lepingulise töötaja lepingu sõlmimisel formuleeritud meditsiinilise lisatingimuse peale esitas, kuna see talitus tegutseb töövõimetuskomiteena, kes peab selles küsimuses oma arvamuse andma. Komisjon tegi sellest järelduse, et ta rahuldas hageja nõude ning et hagi on asjaomase lisatingimuse osas vastuvõetav, juhul kui hageja 11. detsembri 2006. aasta kirja tõlgendada Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad”) artikli 90 lõike 1 alusel esitatud taotlusena anda tema asi töövõimetuskomiteele lahendamiseks.

33      Kolmandaks väidab komisjon, et hagi oleks ennatlik, kui hageja 11. detsembri 2006. aasta kirja tõlgendada kui kaebust otsuse peale kohaldada talle meditsiinilist lisatingimust. Komisjon leiab, et sellisel juhul oleks tulnud kaebus esitada enne muude teenistujate teenistustingimustes sätestatud kaebemenetluse ammendamist. Nõukogu jagab seda seisukohta.

34      Hageja väidab menetlusse astuja seisukohtade peale esitatud märkustes vastu, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse 14. septembri 2006. aasta otsus kehtestada talle abiülesandeid sooritava lepingulise töötaja lepingu allkirjastamisel meditsiiniline lisatingimus on lõplik otsus. Pealegi ei olnud teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse eesmärk töövõimetuskomitee poole pöördumisel õiguslikust aspektist uurida, kas muude teenistujate teenistustingimuste artiklit 100 saab talle kehtivalt kohaldada. Töövõimetuskomitee poole saab pöörduda vaid meditsiinilistes küsimustes. Lisaks on teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse 7. septembri 2007. aasta otsus, millega jäeti meditsiiniline lisatingimus töövõimetuskomitee järeldusi arvesse võttes jõusse, puhtalt kinnitav otsus.

 Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

35      Kohtuasjas F‑69/07 esitatud hagi esemest ja nõuetest ilmneb, et hageja ei vaidlusta nende varasemate lepingute kestust, mille alusel ta töötas kohaliku töötaja ja abiteenistujana. Samuti ei taotle ta töövõimetuskomitee poole pöördumisest väidetava keeldumise tühistamist. Järelikult tuleb komisjoni kaks esimest vastuvõetamatuse väidet tagasi lükata.

36      Analüüsida jääb veel küsimus, kas meditsiinilise lisatingimuse kohta kohtuasjas F‑69/07 esitatud hagis toodud nõue on seetõttu ennatlik, et sellesisuline kaebus esitati enne kaebemenetluse ammendamist töövõimetuskomitees.

37      Olgu meenutatud, et nii nagu ükskõik missugune arstlik komisjon (vt Euroopa Kohtu 21. jaanuari 1987. aasta otsus kohtuasjas 76/84: Rienzi vs. komisjon, EKL 1987, lk 315, punktid 9−12; Esimese Astme Kohtu 9. juuli 1997. aasta otsus kohtuasjas T‑4/96: S vs. Euroopa Kohus, EKL 1997, lk II‑1125, punktid 41 ja 59) on personalieeskirjade artikli 9 lõike 1 punktis b sätestatud töövõimetuskomitee pädev andma arvamust üksnes meditsiinilist hinnangut puudutavate asjakohaste küsimuste kohta ega anna mingit õiguslikku hinnangut. Pealegi on selle komitee järeldused teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutusele meditsiinilisest seisukohast siduvad (Euroopa Kohtu 11. detsembri 1986. aasta otsus kohtuasjas 25/86: Suss vs. komisjon, EKL 1986, lk 3929, punkt 6, ning Euroopa Kohtu 19. juuni 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑18/91 P: V vs. parlament, EKL 1992, lk I‑3997, punkt 26).

38      Seega saab töövõimetuskomitee menetluses muude teenistujate teenistustingimuste artikli 100 teises lõigus sätestatud edasikaebuse esemeks olla vaid meditsiinilist laadi vaidlus ning teenistujalt ei saa nõuda selle menetluse ammendamist, kui ta ei vaidlusta meditsiinilist küsimust.

39      Eespool punktis 11 viidatud hageja 11. detsembri 2006. aasta kirjast aga selgub, et esiteks esitas ta teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutusele oma lepingu tähtajalisuse ja sellega kaasneva meditsiinilise lisatingimuse peale kaebuse koos õiguslike põhjendustega ning teiseks kaebas ka töövõimetuskomiteele edasi, ehkki seda vaid „vajalikus ulatuses”.

40      Teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus lükkas 30. märtsi 2007. aasta otsuses hageja lepingu kestuse vastu kaebuses esitatud nõude tagasi. Ühtlasi möönis ta töövõimetuskomiteele esitatud edasikaebuse olemasolu ja märkis, et on teinud vastava komitee poole pöördumiseks vajalikud toimingud. Siiski võttis teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus selles otsuses ka meditsiinilise lisatingimuse õigusliku kehtivuse vastu kaebuses esitatud nõude osas seisukoha. Lõplikuna esitatud õiguslike põhjenduste lõpus jõudis ta järeldusele, et „hageja argumentidega ei saa nõustuda”.

41      Teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse 7. septembri 2007. aasta otsus, milles esitatakse töövõimetuskomitee järeldustest tulenevad tagajärjed, tugineb muude teenistujate teenistustingimuste artiklile 100 ja mitte personalieeskirjade artiklile 90, mida komisjon oleks pidanud tegelikult silmas pidama, kui ta leidis, et nimetatud otsus oli tehtud 11. ja 14. detsembri 2006. aasta kaebuse alusel.

42      Eelnevast järeldub, et hageja kasutas kahte erineva esemega õiguskaitsevahendit ning et komisjon käsitles neid sellistena.

43      Seega ei saa 11. ja 14. detsembri 2006. aasta kaebust ning hiljem Avaliku Teenistuse Kohtule esitatud hagi pidada ennatlikuks seetõttu, et asjaomane kaebus esitati enne muude teenistujate teenistustingimuste artiklis 100 sätestatud menetluse ammendamist.

44      Siiski peab kohus omal algatusel analüüsima, millised on kohtuasjas F‑69/07 esitatud hagi vastuvõetavuse tagajärjed kohtuasjas F‑60/08 esitatud hagile.

2.     Kohtuasjas F‑60/08 esitatud hagi vastuvõetavus

45      Olgu meenutatud, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse meetme peale, mis isikut kahjustab, võib asjast huvitatud teenistuja esitada vaid ühe kaebuse. Kui kahel kaebusel on sama ese, siis ainult üks nendest kaebustest, s.o esimesena esitatud kaebus on personalieeskirjade artikli 90 mõttes kaebuseks, samas kui hiljem esitatud kaebust tuleb pidada üksnes kaebust kordavaks dokumendiks, mis ei või menetlust pikendada (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 7. juuni 1991. aasta määrus kohtuasjas T‑14/91: Weyrich vs. komisjon, EKL 1991, lk II‑235, punkt 41, ning 25. veebruari 1992. aasta määrus kohtuasjas T‑67/91: Torre vs. komisjon, EKL 1992, lk II‑261, punkt 32; Esimese Astme Kohtu 11. detsembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑66/05: Sack vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punktid 37 ja 41).

46      22. novembri 2007. aasta väidetavas kaebuses teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse 7. septembri 2007. aasta otsuse peale, millega kehtestati töövõimetuskomitee järeldusi arvesse võttes hagejale uuesti vaidlusalune meditsiiniline lisatingimus, kordas hageja õiguslikke argumente, mis ta oli esitanud 11. ja 14. detsembri 2006. aasta kaebuses.

47      Järelikult oli 22. novembri 2007. aasta väidetaval kaebusel sama ese, mis 11. ja 14. detsembri 2006. aasta kaebusel, ja see oli esitatud otsuse peale, milles esitati vaid töövõimetusekomitee meditsiinilistest järeldustest tulenevad tagajärjed, jättes käsitlemata õiguslikud küsimused, mis leidsid lahenduse 30. märtsil 2007 ja mis teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse arvates ainsana võisid olla hagejale meditsiinilise lisatingimuse kehtestamise õigustuseks.

48      Seega tuleb asuda seisukohale, et 22. novembri 2007. aasta väidetav kaebus oli üksnes kordav dokument, mitte personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 mõttes kaebus, ning et kõnealuse väidetava kaebuse tagasilükkamise otsus on üksnes kinnitav otsus ega ole seega hagi korras vaidlustatav.

49      Seda järeldust ei kummuta asjaolu, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus lükkas 14. märtsil 2008 teise väidetava kaebuse tagasi argumentide alusel, mis olid meditsiinilist lisatingimust puudutavas osas põhjalikumad kui 30. märtsi 2007. aasta otsuses, millega jäeti 11. ja 14. detsembri 2006. aasta kaebus rahuldamata. Ehkki teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse 14. märtsi 2008. aasta otsus tehti pärast hageja tervislikku seisundit uuesti hinnanud töövõimetuskomitee järeldusi, ei saa otsuses sisalduvaid põhjendusi asjaomasele isikule meditsiinilise lisatingimuse kohaldamisega seoses tõlgendada selle kehtivusele päris uue hinnangu andmisena. Tegemist on vaid 30. märtsi 2007. aasta otsuses, millega esimene kaebus tagasi lükati, olevate põhjenduste laiendamisega. Teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus märgib 14. märtsi 2008. aasta otsuses, et ta kordab seal argumente, mis olid ära toodud tema esitatud kostja vastuses kohtuasjas F‑69/07, mis algatati pärast esimese kaebuse tagasilükkamist. Otsuses, mis sisaldab üksnes täiendavaid täpsustusi, piirdutakse varasema otsuse kinnitamise põhjuste äratoomisega ning see otsus ei kujuta endast isikut kahjustavat meedet (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 7. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑375/02: Cavallaro vs. komisjon, EKL AT 2005, lk I‑A‑151 ja II‑673, punkt 65).

50      Eespool toodud järeldust ei väära ka kohtupraktika, mille järgi on kinnitava otsuse peale esitatud tühistamishagi vastuvõetamatu vaid siis, kui kinnitatud otsus on muutunud asjast huvitatud isiku suhtes lõplikuks, kuna ettenähtud tähtaja jooksul ei ole hagi esitatud, samas kui vastupidisel juhul on hagejal õigus vaidlustada kas kinnitatud otsus või kinnitav otsus või mõlemad otsused. Selline lahendus ei ole kohaldatav juhul, kui nii nagu käesolevas asjas on kinnitatud otsus ja kinnitav otsus vaidlustatud kahe eraldi hagiga ning hageja saab oma seisukohta kaitsta ja argumente esitada esimesena nimetatud hagi raames (Esimese Astme Kohtu 25. oktoobri 2001. aasta määrus kohtuasjas T‑354/00: Métropole télévision‑M6 vs. komisjon, EKL 2001, lk II‑3177, punkt 35).

51      Seega tuleb kohtuasjas F‑60/08 esitatud hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata jätta.

3.     Kohtuasjas F‑69/07 esitatud hagi sisulised küsimused

52      Hageja vaidlustab esiteks tema lepingu kestuse piiramise ajavahemikuga 16. septembrist 2006 kuni 15. septembrini 2009 ja teiseks muude teenistujate teenistustingimuste artiklis 100 sätestatud meditsiinilise lisatingimuse kohaldamise.

 Hagi lepingu kestust vaidlustavas osas

 Poolte argumendid

53      Lepingu kestust vaidlustavas osas esitab hageja oma hagi põhjenduseks sisuliselt kaks väidet. Esimeses põhiväitena esitatud väites märgib ta, et tema lepingu kestust piirav otsus rikub tema õigust stabiilsele töösuhtele ning tema kaebuse tagasilükkamist on ebapiisavalt põhjendatud. Teises väites esitab ta muude teenistujate teenistustingimuste artikli 88 kohta asjakohases ulatuses õigusvastasuse väite.

54      Esmalt väidab hageja Avaliku Teenistuse Kohtu 26. oktoobri 2006. aasta otsusele kohtuasjas F‑1/05: Landgren vs. ETF (EKL AT 2006, lk I‑A‑1‑123 ja II‑A‑1‑459, mille peale on esitatud apellatsioonkaebus Esimese Astme Kohtule kohtuasjas T‑404/06 P) tuginedes, et töötajate kaitse arengust tulenevalt on tähtajatud lepingud üldine töösuhte vorm. Seevastu tähtajalised lepingud võivad vastata tööandjate ja töötajate vajadustele vaid teatud asjaoludel.

55      Hageja järeldab tõsiasjast, et ta on töötanud komisjoni teenistuses alates 1. maist 2001 15 järjestikuse tähtajalise lepingu alusel, et komisjon on seda lepingu liiki kuritarvitanud ja rikkunud õigust töösuhte stabiilsusele.

56      Hageja lisab, et ta rajas 11. ja 14. detsembri 2006. aasta kaebuse õigusele töösuhte stabiilsusele ning Torinos 18. oktoobril 1961 alla kirjutatud Euroopa sotsiaalharta ja Nice’is 7. detsembril 2000 välja kuulutatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta (EÜT L 364, lk 1; edaspidi „põhiõiguste harta”) sätetele. Ta väidab, et komisjon ei vastanud kaebuse tagasilükkamisel tema argumentidele. Komisjon ei andnud mingit selgitust, millega on õigustatud 15 tähtajalise lepingu järjestikune sõlmimine, ega näidanud, kuidas sellised järjestikused lepingud võiksid vastata mõlema poole vajadustele.

57      Teiseks väidab hageja, et otsus määrata tema töösuhte lõppemise päevaks 15. september 2009 on tehtud muude teenistujate teenistustingimuste artikli 88 alusel ning et see säte ise on õigusvastane osas, milles sellega „rikutakse töötajate kaitset käsitlevaid õiguspõhimõtteid”.

58      Nõukogu menetlusse astuja seisukohtade peale esitatud märkustes selgitab hageja, et töösuhte stabiilsuse üldpõhimõte tuleneb direktiivist 1999/70. Kõnealust direktiivi ja sellele lisatud raamkokkulepet kohaldatakse rahvusvahelise avaliku õiguse organiga sõlmitud töölepingutele. Pealegi ei kaota ühenduse kodanik töötaja staatust seetõttu, et ta sellises organisatsioonis töötab.

59      Hageja väidab, et muude teenistujate teenistustingimused ja direktiiv 1999/70 on võrdväärsed õigusaktid, mille puhul üks ei ole teise suhtes ülimuslik. Kuid ta lisab, et juhul kui niisugused õigusaktid võivad tekitada siduvaid tagajärgi, tuleb kohaldada seda õigusakti, mis vastab EÜ artiklis 253 sätestatud põhjenduste esitamise nõuetele.

60      Muude teenistujate teenistustingimustes ei ole selgitatud, miks artiklis 3b sätestatud töötajad võetakse tööle vaid kolmeks aastaks. Samuti ei ole põhjendatud, miks koheldakse erinevalt eelnevalt nimetatud töötajaid ja artikli 3b alusel tööle võetud töötajaid, kelle lepingut võidakse tähtajatult pikendada. Veelgi enam, muude teenistujate teenistustingimustes ei ole mingil moel põhjendatud, miks koheldakse erinevalt lepingulisi töötajaid, kes sarnaselt hagejaga on artikli 3b alusel tööle võetud pärast seda, kui nad on olnud neid värvanud institutsiooni teenistuses järjestikuste tähtajaliste töölepingute alusel, et täita väidetavalt alalisi ülesandeid. Peale selle ei ole muude teenistujate teenistustingimustes ega hageja lepingu kestust piiravas otsuses põhjendatud eelnevalt nimetatud töötajate ja nende töötajate erinevat kohtlemist, kes liikmesriigis niisuguseid ülesandeid täidavad. Täiendavalt eelöeldule märgib hageja, et muude teenistujate teenistustingimustes ei ole motiveeritud raamkokkuleppe klauslist 5 erandi tegemise võimalust ega võimalust võtta tähtajaliselt tööle abiülesandeid sooritavaid lepingulisi töötajaid institutsiooni tavapärase tegevusega seotud alaliste ülesannete täitmiseks.

61      Nõukogu vaidleb muude teenistujate teenistustingimuste artikli 88 kohta esitatud õigusvastasuse väitele vastu, kuna hagiavalduses ei ole seda üldse põhistatud. Eeskätt tugineb õigusvastasuse väide töötajate kaitset käsitlevatel õiguse üldpõhimõtetel, kuid midagi muud ei ole selle kohta täiendavalt märgitud.

62      Komisjon ja nõukogu leiavad, et ükski töösuhte stabiilsuse üldpõhimõte ei ole mingil juhul muude teenistujate teenistustingimuste alla kuuluvate teenistujate suhtes kohaldatav. See laieneb ainult ametnikele. Kohtupraktikas siiski tunnistatakse, et teatud juhtudel võivad tähtajalised lepingud vastata nii tööandjate kui töötajate vajadustele. Seega vastab personalieeskirjade alusel ametnike ja erinevat liiki lepingute alusel teenistujate kasutamine ühenduse administratsiooni legitiimsetele vajadustele ja tema poolt täitmisele kuuluvate alaliste või ajutiste ülesannete laadile.

63      Nõukogu rõhutab seejuures, et muude teenistujate teenistustingimuste artiklis 3b täpsustatakse, et abiülesandeid sooritavaid lepingulisi töötajaid võib tööle võtta vaid muude kui artiklis 3a sätestatud füüsilise töö või haldusabi andmisega seotud ülesannete täitmiseks või ajutiselt nende isikute asendamiseks, kes ei suuda mõnda aega oma tööülesandeid täita.

64      Viimaseks märgib nõukogu, et lubades abiülesandeid sooritavaid lepingulisi töötajaid tööle võtta vaid kuni kolmeks aastaks, takistab muude teenistujate teenistustingimuste artikkel 88 järjestikuste tähtajaliste lepingute kuritarvitamist.

65      Komisjon ja nõukogu leiavad, et muude teenistujate teenistustingimuste artikli 88 kohta esitatud õigusvastasuse väide tuleb tähelepanuta jätta, kuna selle sätte vastu viidatud töösuhte stabiilsuse põhimõte ei ole käesolevas asjas kohaldatav.

66      Komisjon konstateerib lisaks, et hageja lepingu piiramine kolme aastaga on muude teenistujate teenistustingimuste artikliga 88 kooskõlas.

 Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

67      Ehkki muude teenistujate teenistustingimuste artikli 88 õigusvastasust puudutav väide on esitatud kõigest teise võimalusena, tuleb seda analüüsida esimesena.

–       Muude teenistujate teenistustingimuste artikli 88 kohta esitatud õigusvastasuse väide

68      Hageja väidab oma hagiavalduses, et muude teenistujate teenistustingimuste artikkel 88 rikub töötajate kaitset puudutavaid õiguspõhimõtteid. Veel märgib ta nõukogu menetlusse astuja seisukohtade peale esitatud märkustes, et kõnesolev artikkel ei ole EÜ artikli 253 kohaselt motiveeritud.

69      Esiteks tuleb tähelepanuta jätta nõukogu argument, mille kohaselt on muude teenistujate teenistustingimuste artikli 88 kohta esitatud õigusvastasuse väide osas, milles selle artikliga „töötajate kaitset puudutavaid õiguspõhimõtteid” väidetavalt rikutakse, põhistuse puudumise tõttu hagiavalduses vastuvõetamatu.

70      Väites, et muude teenistujate teenistustingimuste artikkel 88 on sel põhjusel õigusvastane, viitab hageja väidetavale õigusele töösuhte stabiilsusele, mille rikkumist järeldab ta otseselt selle otsuse õigusvastasusest, millega tema lepingu kestust piirati. Seega esitab ta õigusvastasuse väite põhjendamiseks samasuguse argumentatsiooni. Pealegi on komisjon ja nõukogu seda niiviisi tõlgendanud ja sellele vastanud.

71      Teiseks vajab meenutamist, et muude teenistujate teenistustingimuste artikli 88 kohta esitatud õigusvastasuse väide osas, milles see artikkel on väidetavalt motiveerimata, on vaatamata sellele, et hageja esitas selle menetluse käigus, vastuvõetav, kuna selle aluseks on avalikul huvil põhinev väide, mida saab esitada igas menetluse staadiumis ja ühenduste kohus võib seda igal juhul omal algatusel hinnata.

72      Järelikult tuleb teiseks analüüsida, kas muude teenistujate teenistustingimuste artikkel 88 rikub töösuhte stabiilsuse põhimõtet.

73      Hageja ei väida käesolevas asjas, et muude teenistujate teenistustingimuste artikkel 88 on direktiivi 1999/70 ja raamkokkuleppe kui sellistega vastuolus. Ta osutab, et kõnealuse direktiivi vastuvõtmisega muutis nõukogu asjaomase raamkokkuleppe sätted kõikides liikmesriikides kohustuslikuks ning need sätted on õiguse üldpõhimõteteks, mida kohaldatakse institutsioonidele, ja väljendavad esmajoones õigust töösuhte stabiilsusele.

74      Kuigi raamkokkuleppe üldkaalutluste punkti 10 kohaselt sisaldab raamkokkulepe „üldpõhimõtteid, miinimumnõudeid ja sätteid”, tuleneb siiski direktiivi 1999/70 põhjendusest 14, nagu ka raamkokkuleppe preambuli kolmandast lõigust, üldkaalutluste punktist 9 ning klauslitest 1 ja 4, et kõnealusteks põhimõteteks on diskrimineerimiskeelu põhimõte, mille alla kuulub meeste ja naiste võrdõiguslikkus, ja õiguste kuritarvitamise keelu põhimõte. Raamkokkuleppe klausli 5 punkt 1, millele hageja tugineb, loetleb omakorda miinimumnõuded, mille eesmärk on piirata järjestikuste tähtajaliste töölepingute või ‑suhete kasutamist ja vältida seeläbi selliste lepingute kuritarvitamist ning lepingu sõlminud isikutele ebakindla olukorra loomist (vt selle kohta Euroopa Kohtu 4. juuli 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑212/04: Adeneler jt, EKL 2006, lk I‑6057, punkt 63; 23 aprilli 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑378/07−C‑308/07: Angelidaki jt, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 73, ning Euroopa Kohtu 24. aprilli 2009. aasta määrus kohtuasjas C‑519/08: Koukou, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 53). Niisugused minimaalsed kaitsesätted kujutavad küll endast olulise tähtsusega ühenduse sotsiaalõigusnorme (vt selle kohta Euroopa Kohtu 13. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑307/05: Del Cerro Alonso, EKL 2007, lk I‑7109, punkt 27), ent töösuhte stabiilsusest ei ole siiski saanud õiguse üldpõhimõtet, millele toetudes võiks institutsiooni akti õiguspärasust hinnata.

75      Kuigi töösuhte stabiilsust peetakse töötajate kaitse keskseks elemendiks (vt Euroopa Kohtu 22. novembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑144/04: Mangold, EKL 2005, lk I‑9981, punkt 64; 15. aprilli 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑268/06: Impact, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 87, ning eespool viidatud kohtuotsus Angelidaki jt, punkt 105), ei tulene raamkokkuleppest kuidagi, et sellest oleks saanud siduv õigusnorm. Direktiivi 1999/70 põhjendustes 6 ja 7 kui ka raamkokkuleppe preambuli esimeses lõigus ja punktis 5 rõhutatakse vajadust saavutada parem tasakaal „paindliku tööaja ja töötajate turvalisuse vahel”. Olgu lisatud, et nagu Euroopa Kohus on varem leidnud, ei ole raamkokkuleppega kehtestatud üldist kohustust näha ette, et pärast tähtajalise lepingu teatava arvu kordi pikendamist või pärast teatava ajavahemiku jooksul töötamist muudetakse need lepingud määramata tähtajaks sõlmitud lepinguks (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsused Adeneler jt, punkt 91, ja Angelidaki jt, punkt 183, ning Euroopa Kohtu 7. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑53/04: Marrosu ja Sardino, EKL 2006, lk I‑7213, punkt 47, ning eespool viidatud kohtumäärus Koukou, punkt 85).

76      Seega, vaatamata sellele, et töösuhte stabiilsust ei saa pidada üldpõhimõtteks, on ta siiski üks eesmärke, mille on püstitanud pooled, kes on alla kirjutanud raamkokkuleppele, mille klausli 1 punktis b on sätestatud, et selle eesmärk on „luua raamistik, et vältida kuritarvitusi, mis võiksid tuleneda järjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete kasutamisest” (Avaliku Teenistuse Kohtu 30. aprilli 2009. aasta otsus kohtuasjas F‑65/07: Aayhan jt vs. parlament, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punktid 114 ja 115).

77      Avaliku Teenistuse Kohtu 4. juuni 2009. aasta otsusest liidetud kohtuasjades F‑134/07 ja F‑8/08: Adjemian jt vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punktid 119−136) tuleneb, et muude teenistujate teenistustingimuste artiklis 3b sätestatud tegevusele omaseid tunnuseid arvesse võttes ei kahjusta muude teenistujate teenistustingimuste artikkel 88 mingil juhul raamkokkuleppe eesmärke ega klausli 5 kohaseid miinimumnõudeid. Raamkokkuleppe klausli 5 punktis 1 kohustatakse ainult liikmesriike kehtestama oma õiguskorras ühe või mitu punktides a−c loetletud meetmetest, mille hulgas on punktis a sätestatud „objektiivsed alused, mis õigustaksid selliste töölepingute või töösuhete uuendamist”. Niisiis peab iga abiülesandeid sooritava lepingulise töötaja ametikoht vastavalt eespool osutatud artiklile 3b vastama konkreetsetele lühiajalistele ja vahelduvatele vajadustele. Pealegi on vältimatu, et nii suure töötajaskonnaga administratsioonil nagu komisjonil, tekivad niisugused vajadused ühe uuesti muu hulgas põhjusel, et ametnikel ei ole võimalik oma tööülesandeid täita, et töökoormus on teatud asjaolude tõttu suurenenud või et igal peadirektoraadil on aeg‑ajalt vajadus kaasata isikuid, kellel on erilised kutsealased oskused või teadmised, ning kõik need asjaolud on objektiivsed alused, mis õigustavad nii abiülesandeid sooritavate lepinguliste töötajate lepingute tähtajalisust kui ka nende pikendamist vastavate vajaduste ilmnemisel.

78      Eelöeldust tuleneb, et muude teenistujate teenistustingimuste artikli 88 kohta esitatud õigusvastasuse väite aluseks ei saa olla ükski töösuhte stabiilsuse üldpõhimõte ning samuti ei tundu nimetatud sätte puhul, et see kahjustaks direktiivile 1999/70 lisatud raamkokkuleppe eesmärke ja miinimumnõudeid.

79      Kolmandaks jääb veel analüüsida argument, et muude teenistujate teenistustingimuste artiklit 88 ei ole EÜ artikli 253 kohaselt motiveeritud.

80      Olgu siinjuures meenutatud, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale peab EÜ artiklis 253 nõutav põhjendus vastama asjaomase akti olemusele. Kui tegemist on üldaktiga nagu käesolevas asjas, siis võib põhjendustes piirduda esiteks viitega selle akti vastuvõtmist tinginud olukorrale tervikuna ja teiseks selle üldistele eesmärkidele. Peale selle on Euroopa Kohus korduvalt leidnud, et kui üldaktist nähtub institutsiooni taotletava eesmärgi põhisisu, oleks üleliigne nõuda, et erinevad tehnilised valikud oleks eraldi põhjendatud (Avaliku Teenistuse Kohtu 23. jaanuari 2007. aasta otsus kohtuasjas F‑43/05: Chassagne vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punktid 105 ja 106 ning seal viidatud kohtupraktika).

81      Käesoleval juhul on Avaliku Teenistuse Kohus varem leidnud, et nõukogu 22. märtsi 2004. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 723/2004, millega muudetakse personalieeskirju ja muude teenistujate teenistustingimusi (ELT L 124, lk 1; ELT eriväljaanne 01/02, lk 130), põhjenduses 36 on piisavalt põhjendatud eesmärki luua lepinguliste töötajate uued kategooriad, nagu on ette nähtud muude teenistujate teenistustingimuste artiklites 3a ja 3b. Avaliku Teenistuse Kohus oli ka seisukohal, et nõukogule ei saa ette heita, et ta ei ole oma valikuid raamkokkuleppe klausli 5 taustal põhjendanud, kuivõrd EÜ artikli 249 kolmandast lõigust tuleneb, et direktiivid on adresseeritud üksnes liikmesriikidele (eespool punktis 77 viidatud kohtuotsus Adjemian jt vs. komisjon, punktid 139−142). Eraldi põhjendus pole vajalik seda enam, et eespool punktis 77 öeldust tulenevalt ei kahjusta muude teenistujate teenistustingimuste artikkel 88 raamkokkuleppe eesmärke ega miinimumnõudeid.

82      Neil kaalutlustel ei ole alust süüdistada nõukogu selles, et ta ei ole oma väidetavat valikut raamkokkuleppe klauslist 5 kõrvale kalduda põhjendanud. Samuti oleks üleliigne talle ette heita, et ta ei ole eraldi põhjendanud oma tehnilisi valikuid teenistujate ja liikmesriigis töötavate isikute erinevate kategooriate suhtes, mida hageja on nimetanud ja mis on loetletud eespool punktis 60.

83      Kõigist eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et muude teenistujate teenistustingimuste artikli 88 kohta hageja poolt esitatud õigusvastasuse väide tuleb tagasi lükata.

–       Väited, mis on esitatud otse hageja lepingu kestust piirava otsuse vastu

84      Hageja väidab esiteks, et ta töötab alates 1. maist 2001 komisjoni teenistuses 15 järjestikuse tähtajalise lepingu alusel, et täita institutsiooni tavapärase tegevusega seotud alalisi ülesandeid. Sellest tulenevalt heidab ta komisjonile ette, et viimane ei võtnud teda 14. septembril 2006 sõlmitud abiülesandeid sooritava lepingulise töötaja lepinguga tähtajatult tööle.

85      Olgu siiski märgitud, et hageja ei ole oma menetlusdokumentides esitanud konkreetseid ja asjakohaseid tõendeid, mis toetaksid tema väidet, et ta tõepoolest täitis komisjoni tavapärase tegevusega seotud alalisi ülesandeid, arvestamata muude teenistujate teenistustingimuste artikli 3b punktis b sätestatud tingimust. Avaliku Teenistuse Kohus meenutab sellega seoses, et tema ülesanne ei ole hagiavalduse lisadest otsida, kas sellist puudust kõrvaldavad asjaolud seal esinevad, kuna lisadel on üksnes tõenduslik ja abistav funktsioon (vt Esimese Astme Kohtu 18. oktoobri 2001. aasta otsus kohtuasjas T‑333/99: X vs. EKP, EKL 2001, lk II‑3021, punkt 190, 15. oktoobri 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑345/05: Mote vs. parlament, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 75).

86      Samuti on vaja meenutada, et eespool punktidest 73−76 tulenevalt ei hõlma raamkokkuleppe klausel 5 õiguse üldpõhimõtet ning seda ei kujuta endast ka töösuhte stabiilsus. Peale selle ei ole hageja tõendanud, et temaga järjestikku sõlmitud lepingud ei vastanud komisjoni erilistele vajadustele eespool punktis 77 toodud kaalutlusi arvestades ning olid mõeldud institutsiooni alaliste ja pikaajaliste vajaduste katmiseks.

87      Järelikult tuleb esimene väide, mille hageja 14. septembril 2006 sõlmitud abiülesandeid sooritava lepingulise töötaja lepingu vastu esitas, lepingu kestust puudutavas osas tagasi lükata.

88      Teiseks väidab hageja, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus ei vastanud 30. märtsi 2007. aasta otsuses argumentidele, mis hageja oli 11. ja 14. detsembri 2006. aasta kaebuses põhiõiguste hartale, Euroopa sotsiaalhartale ja õigusele töösuhte stabiilsusele tuginedes esitanud. Hageja arvates ei ole teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus ka näidanud, kuidas vastab 15 tähtajalise lepingu järjestikune sõlmimine lepingu poolte vajadustele, ega seda, millega on õigustatud tema väidetav erinev kohtlemine võrreldes teiste töötajatega, kelle tööandjaks on liikmesriigi avaliku või erasektori tööandja.

89      Esmalt tuleb siiski märkida, et 11. detsembri 2006. aasta kaebuses hageja üksnes viitas õigusliku raamistiku kirjelduses põhiõiguste harta artiklitele 34 ja 35 ning Euroopa sotsiaalharta artiklitele12 ja 13, kuid ei tuletanud neist ühtki argumenti ega korranud neid „oma hagi põhjenduseks” esitatud õigusaktide ja põhimõtete loetelus.

90      Põhjenduskäik ei pea olema ammendav, kuid peab võimaldama ühenduste kohtul kontrollida vaidlustatud otsuse õiguspärasust ja andma huvitatud isikule piisavalt teavet, et teha kindlaks, kas see otsus on põhjendatud või on selles tehtud viga, mis võimaldab selle õiguspärasust vaidlustada (Esimese Astme Kohtu 23. aprilli 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑372/00: Campolargo vs. komisjon, EKL AT 2002, lk I‑A‑49 ja II‑223, punkt 49, 17. oktoobri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑406/04: Bonnet vs. Euroopa Kohus, EKL AT 2006, lk I‑A‑2‑213 ja II‑A‑2‑1097, punkt 67). Samuti ei saa institutsioonidelt nõuda, et nad arutaksid haldusmenetluses läbi kõik esitatud faktilised või õiguslikud küsimused, eriti kui need on pealiskaudsed. Seega ei ole teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus hagejale pakutud lepingulise töötaja lepingu tähtajalisuse vastu kaebuses esitatud nõude tagasilükkamise põhjendamiskohustust rikkunud sellega, et ta ei põhjendanud oma otsust põhiõiguste harta ja Euroopa sotsiaalharta eespool osutatud artiklitest lähtuvalt. Pealegi võis teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus õigustatult arvata, et nendele artiklitele viidati üksnes kaebuses esitatud teist nõuet silmas pidades, mis oli suunatud hageja suhtes kohaldatud meditsiinilise lisatingimuse vastu.

91      Muu hulgas ei ole hageja 11. ja 14. detsembri 2006. aasta kaebuses sõnaselgelt viidanud, et teda võidi liikmesriigi avaliku või erasektori töötajaga võrreldes erinevalt kohelda.

92      14. detsembri 2006. aasta täiendava kaebuse põhjendustest nähtub samuti, et sellega täiendati hageja esialgset argumentatsiooni meditsiinilise lisatingimuse, mitte lepingu kestuse vastu kaebuses esitatud nõude osas.

93      Lõpetuseks olgu öeldud, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus vastas argumentidele, mis hageja töösuhte stabiilsust käsitlevale õigusele tuginedes esitas, väites eelkõige seda, et ehkki tähtajatud lepingud tagavad tõepoolest suurema stabiilsuse, ei saa sellest siiski järeldada, et tähtajalised lepingud oleksid ebaseaduslikud. Lisaks tuletas ta meelde, et tal on selles osas kaalutlusõigus, ning rõhutas, et abiteenistujate tähtajalised lepingud on mõeldud lühiajaliste, kiireloomuliste või selgelt piiritletud konkreetsete vajaduste rahuldamiseks, andes sellega vastuse väitele, mis hageja oli tema järjestikuste töölevõtmiste alusel esitanud.

94      Järelikult on teine väide, mille hageja 14. septembril 2006 sõlmitud abiülesandeid sooritava lepingulise töötaja lepingu vastu esitas, kõnealuse lepingu kestust puudutavas osas alusetu.

95      Kõigest eeltoodust lähtudes tuleb hagi lepingu kestust vaidlustavas osas rahuldamata jätta.

 Hagi meditsiinilist lisatingimust vaidlustavas osas

 Poolte argumendid

–       Hageja argumendid

96      Hageja esitab meditsiinilist lisatingimust vaidlustavas osas hagi põhjenduseks kaks väidet. Esimene põhiväitena esitatud väide põhineb muude teenistujate teenistustingimuste artikli 100 rikkumisel; teise võimalusena esitatud teine väide põhineb sama artikli kohta esitatud õigusvastasuse väitel.

97      Esimese väitega seoses tuletab hageja kõigepealt meelde, et muude teenistujate teenistustingimuste artikli 100 kohaselt võib teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus enne lepingulise töötaja tööleasumist läbitud tervisekontrolli põhjal selgunud haigusest tulenevaid riske arvesse võttes mitte maksta sellele töötajale invaliidsuse või surmaga seotud hüvitisi viie aasta jooksul pärast seda, kui ta on institutsiooni teenistusse asunud.

98      Hageja väidab, et muude teenistujate teenistustingimuste artiklis 100 osutatud teenistusse asumine ei sõltu sellest, kas institutsiooni ja teenistuja vahel on lepingulised või personalieeskirjade järgsed suhted. Peale selle moodustavad järjestikused tähtajalised lepingud tegelikult ühe töösuhte. Seega oleks saanud talle käesolevas asjas meditsiinilist lisatingimust kohaldada vaid ajavahemikul 1. maist 2001, mil ta esimesest korda teenistusse asus, kuni 30. aprillini 2006.

99      Edasi väidab hageja, et meditsiinilise lisatingimuse tõttu ei olnud talle tagatud piisav sotsiaalkaitse tase, mis on vastuolus üldiste aluspõhimõtetega, esiteks Euroopa sotsiaalharta artiklitega 12 ja 13, mis käsitlevad õigust sotsiaalkindlustustele ning õigust saada sotsiaal‑ ja meditsiiniabi, ja teiseks põhiõiguste harta artiklitega 34 ja 35, mis käsitlevad vastavalt õigust sotsiaalkindlustushüvitistele muu hulgas haiguse korral ja õigust tervisekaitsele.

100    Lõpetuseks kinnitades, et muude teenistujate teenistustingimuste artiklis 100 kasutatud teenistusse asumise mõiste ei sõltu sellest, kas isik on liikmesriigi või ühenduse sotsiaalkindlustusskeemis kindlustatud, väidab hageja, et otsus kohaldada talle meditsiinilist lisatingimust vähendas tema kaitstust surma‑ või invaliidsusohu vastu, mis oli talle tagatud Ungari sotsiaalkindlustusõiguse alusel, kui ta töötas komisjoni heaks kohaliku töötajana, ja hiljem Belgia õiguse alusel, kui ta töötas abiteenistujana. Ta meenutab siinkohal, et ta on alates 1. maist 2001 katkematult komisjoni teenistuses töötanud, ning leiab, et ühenduse institutsioonid, nagu mis tahes muu tööandja ei saa kohaldada oma töötajate suhtes ebakindlat sotsiaalkindlustusskeemi sellega, et kontrollivad pidevalt uuesti asjaomaste teenistujate tervislikku seisundit.

101    Teise väitega seoses selgitab hageja, et kui peaks leitama, et otsus kohaldada tema suhtes meditsiinilist lisatingimust on muude teenistujate teenistustingimuste artikliga 100 kooskõlas, tuleb see tunnistada „töötajate kaitset käsitlevate õiguse üldpõhimõtetega” vastuolus olevaks.

102    Nõukogu menetlusse astuja seisukohtade peale esitatud märkustes täpsustab hageja, et muude teenistujate teenistustingimuste artikli 100 käesoleva juhtumi asjaoludel kohaldamine baseerub juriidilisel fiktsioonil, kuna järjestikuseid tähtajalisi lepinguid käsitletakse üksteisest eraldiseisvate töösuhetena. Seega oleks töötajate kaitseks vajalik toetuda ühe katkematu töösuhte olemasolule, et ühenduse institutsioonid ei saaks kohaldada oma teenistujatele ebakindlat sotsiaalkindlustusskeemi, mille raames nende tervislikku olukorda pidevalt uuesti kontrollitakse.

–       Komisjoni ja nõukogu argumendid

103    Esimese väite kohta vastab komisjon, et muude teenistujate teenistustingimuste artiklit 100, mis asub IV jaotise „Lepingulised töötajad” 8. peatüki „Sotsiaalkindlustushüvitised” B jaos „Kindlustus invaliidsus‑ ja surmaohu vastu”, saab kohaldada lepingulistele töötajatele ainult nende tööleasumisest lepingulise töötajana. Lisaks viidatakse muude teenistujate teenistustingimuse artiklis 100 tervisekontrollile, mis eelneb sel alusel tööleasumisele, nii et seal ette nähtud viieaastane periood, mille jooksul invaliidsuse või surmaga seotud hüvitisi ei maksta, saab üksnes järgneda tööleasumisele. Pealegi ei oleks mingit mõtet rakendada seda perioodi tagasiulatuvalt ajani, mil asjaomased õigused ei eksisteerinud. Komisjon nendib antud juhul, et esmalt töötas hageja kohaliku töötajana, olles oma riigi sotsiaalkindlustusskeemis kindlustatud, ning hiljem abiteenistujana, kuuludes Belgia sotsiaalkindlustuskeemi alla. Ühenduse sotsiaalkindlustusskeemi alla kuulus ta vaid siis, kui temast sai lepinguline töötaja.

104    Komisjon märgib veel, et muude teenistujate teenistustingimuste artikkel 100 on analoogne personalieeskirjade VII lisa artikliga 1 ja muude teenistujate teenistustingimuste artikliga 32, mida kohaldatakse vastavalt ametnikele ja ajutistele teenistujatele. Ta rõhutab seevastu, et kohalike töötajate ja abiteenistujate kohta käivad sätted ei sisalda ühtegi sarnast artiklit. Selline erinevus on seletatav asjaoluga, et ühendus võib meditsiinilise lisatingimuse kehtestada ainult neile teenistujatele, kes kuuluvad ühenduse sotsiaalkindlustusskeemi kohaldamisalasse.

105    Teise väite osas leidavad komisjon ja nõukogu, et muude teenistujate teenistustingimuste artikli 100 kohta esitatud õigusvastasuse väide on vastuvõetamatu osas, milles seda ei ole hagiavalduses kuidagi põhjendatud. Isegi kui mõista õigusvastasuse väidet nii, et sellega rikutakse väidetavalt ka õigust ühenduse sotsiaalkindlustushüvitistele, Euroopa sotsiaalharta artikleid 12 ja 13 ning põhiõiguste harta artikleid 34 ja 35, tuleb see väide ikkagi vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata, kuna tegemist on pelgalt abstraktse argumentatsiooniga, kus ei ole toodud piisavalt selget ja täpset teavet, mille alusel saaks vastaspool oma vastuse anda ja mida Avaliku Teenistuse Kohus saaks kontrollida, ning millega rikutakse Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu kodukorra artiklit 44.

106    Komisjon lisab, et põhiõiguste harta ei ole õiguslikult siduv ning Euroopa sotsiaalharta ei ole ühendusele kohaldatav, kuna viimane ei ole sellele alla kirjutanud ega sellega liitunud.

107    Komisjon väidab, et neis kahes õigusaktis nimetatud õigus kõrgetasemelisele tervisekaitsele on igatahes tagatud. Hageja on nii nagu kõik muud ametnikud ja teenistujad ravikindlustusega kaetud ja tal on ka kindlustus invaliidsuse või surma korral, mis on tingitud mis tahes muust haigusest kui meditsiinilise lisatingimuse kohaldamise aluseks olnud haigus.

108    Nõukogu väidab, et õigus sotsiaalkindlustushüvitistele sõltub vastavalt põhiõiguste harta artikli 34 lõikele 1 ühenduse õiguse ja siseriikliku seadusega ette nähtud eeskirjadest või Euroopa sotsiaalharta artikli 12 lõike 4 kohaselt lepinguosaliste võetud meetmetest. Personalieeskirjade ja muude teenistujate teenistustingimustega on seega võimalik määratleda Euroopa avalikule teenistustele kohaldatav sotsiaalkindlustussüsteem. Pealegi ei ole põhiõiguste harta artiklis 34 sätestatud kaitset invaliidsuse või surma korral. Sama kehtib harta artikli 35 kohta, milles on üksnes öeldud, et igaühel on õigus ennetavale tervishoiule ning ravile siseriikliku seadusega ettenähtud tingimustel. Muude teenistujate teenistustingimuste artikkel 100 ei jäta hagejat nendest tagatistest ilma. Lisaks on Euroopa sotsiaalharta artiklis 12 ette nähtud, et lepinguosalised loovad sotsiaalkindlustussüsteemi ja säilitavad selle rahuldaval tasemel ning võtavad meetmeid, mis tagavad soodustused isikute liikumisel lepinguosaliste vahel. Sotsiaalharta artikliga 13 tagatakse õigus sotsiaal‑ ja arstiabile. Niisiis jääb muude teenistujate teenistustingimuste artikkel 100 kahe kõnealuse artikli kohaldamisalast välja.

 Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

109    Olgu meenutatud, et muude teenistujate teenistustingimuste artiklite 70 ja 121 kohaselt liidetakse kohalikud töötajad ja abiteenistujad kohustusliku sotsiaalkindlustusskeemiga, eelistatavalt abiteenistujate puhul selle riigi omaga, mille skeemiga nad olid viimati liitunud, või nende päritoluriigi omaga, või kohalike töötajate puhul selle riigi omaga, mille territooriumil teenistuja oma kohustusi täidab. Käesoleval juhul oli seega hageja 1. maist 2001 kuni 15. septembrini 2006 kindlustatud kõigepealt kohaliku töötajana Ungari sotsiaalkindlustusõiguse alusel ja seejärel abiteenistujana Belgia sotsiaalkindlustusõiguse alusel.

110    Seevastu lepinguline töötaja on kaitstud erinevate sotsiaalsete riskide vastu vastavalt muude teenistujate teenistustingimuste IV jaotise „Lepingulised töötajad” 8. peatüki „Sotsiaalkindlustushüvitised” sätetele ja eelkõige selle artiklitele 99−108, mis puudutavad invaliidsuse ja surmaga seotud riske. See tähendab, et alates lepingulise töötajana tööleasumisest 16. septembril 2006 ei kohaldatud hagejale enam Belgia sotsiaalkindlustusõigust ja talle hakkas laienema muude teenistujate teenistustingimustega reguleeritud sotsiaalkindlustusskeem.

111    Invaliidsuse ja surmaga seonduvalt on muude teenistujate teenistustingimuste artiklis 100 sätestatud, et „[k]ui enne lepingulise töötaja tööleasumist läbitud tervisekontrolli põhjal selgub, et töötaja on haige või invaliid, võib [teenistuslepingute sõlmimise pädevusega] asutus kõnealusest haigusest või invaliidsusest tulenevaid riske arvesse võttes otsustada võimaldada sellele töötajale invaliidsuse või surmaga seotud hüvitisi alles viis aastat pärast seda, kui ta on institutsiooni teenistusse asunud”. Samasugune säte sisaldub ka personalieeskirjade VIII lisa artikli 1 lõikes 1, mida kohaldatakse ametnikele, ning muude teenistujate teenistustingimuste artiklis 32, mida kohaldatakse ajutistele teenistujatele.

112    Muude teenistujate teenistustingimuste artikli 100 sõnastusest tuleneb selgelt, et sellega nähakse teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutusele ette üksnes võimalus kasutada ajal, mil teenistuja on ühenduse sotsiaalkindlustussüsteemiga liitunud, meditsiinilist lisatingimust olukorras, kus töötaja haigus või invaliidsus on selgunud töölevõtmiseks läbitud tervisekontrolli käigus. Lisaks on see ajavahemik, mil kindlustuskaitse invaliidsuse või surma korral kõnealuse haiguse või invaliidsusega seoses puudub, viis aastat „pärast seda, kui [teenistuja] on institutsiooni teenistusse asunud”.

113    Oleks vaja selgitada, mida mõista väljendi „teenistusse asuma” all, kuna pooled on selle sisustamise osas eri meelt. Hageja arvates tuleb aluseks võtta aeg, millest alates asjassepuutuv isik institutsioonis töötab, olenemata institutsiooniga sõlmitud lepingu liigist, ning milleks käesoleval juhul on kuupäev, kui ta kohaliku töötajana tööle võeti, s.o 1. mai 2001. Komisjon leiab aga, et arvesse tuleb võtta kuupäev, mil lepinguline töötaja liitus ühenduse sotsiaalkindlustusskeemiga, milleks käesoleval juhul on 16. september 2006.

114    Sellega seoses tuleb väljakujunenud kohtupraktika järgi ühenduse õiguse sätte tõlgendamisel arvestada mitte üksnes sätte sõnastust, vaid ka konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osaks säte on (vt selle kohta Euroopa Kohtu 6. oktoobri 1982. aasta otsus kohtuasjas 283/81: Cilfit jt, EKL 1982, lk 3415, punkt 20, ja 17. novembri 1983. aasta otsus kohtuasjas 292/82: Merck, EKL 1983, lk 3781, punkt 12; Esimese Astme Kohtu 6. oktoobri 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑22/02 ja T‑23/02: Sumitomo Chemical ja Sumika Fine Chemicals vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑4065, punkt 47).

115    Esmalt peaks muude teenistujate teenistustingimuste artiklis 100 kasutatud väljend tavapärases mõttes tähendama seda, et institutsiooni teenistusse asumine langeb kokku kuupäevaga, mil asjassepuutuv teenistuja hakkab institutsioonis oma tööülesandeid täitma, olenemata institutsiooniga sõlmitud lepingu laadist, ning millest lähtuvalt algaks käesoleval juhul ajavahemik, mil invaliidsuse ja surma korral ette nähtud tagatised puuduvad, 1. maist 2001. Kuid nagu komisjon rõhutas, ei oleks mingit mõtet sellel, kui niisugune ajavahemik hakkaks kulgema enne asjassepuutuva teenistuja ühenduse sotsiaalkindlustusskeemiga liitumist.

116    Kuna ajavahemik, mil kindlustuskaitse mingi sotsiaalse riski vastu puudub, saab oma olemuse tõttu alata vaid asjaomast riski hõlmava skeemi raames, ei tule kõne alla, et ajavahemikku, mil invaliidsuse ja surma korral ette nähtud tagatised puuduvad, kohaldatakse tagasiulatuvalt kuupäevast, kui hageja komisjonis oma tööülesannete täitmist alustas, s.o 1. maist 2001.

117    Sellegipoolest tuleb muude teenistujate teenistustingimuste artikli 100 tõlgendamiseks käesoleva juhtumi asjaoludest lähtudes võtta lisaks arvesse kõnealuse artikli konteksti, selle õigusakti eesmärki, kuhu see säte kuulub, ning teisi ühenduse õigusnorme.

118    Mis puutub esiteks muude teenistujate teenistustingimuste artikli 100 konteksti ja selle õigusakti eesmärki, kuhu see artikkel kuulub, tuleb märkida, et kõnesolev artikkel on osa muude teenistuste teenistustingimuste kõikidest nendest sätetest, mille eesmärk on tagada lepingulistele töötajatele kõrgetasemeline kaitse tavapäraste sotsiaalkindlustusriskide, sealhulgas invaliidsuse riski vastu. Muu hulgas juhtis komisjon oma menetlusdokumentides ühenduse õigusnormide sellisele eripärale tähelepanu, leides, et need vastavad tervisekaitse ja sotsiaalkindlustuse valdkonnas põhiõiguste harta ja Euroopa sotsiaalharta eesmärkidele. Samuti möönis komisjon kohtuistungil, et muude teenistujate teenistustingimuste artikkel 100 ei ole automaatselt kohaldatav, kuivõrd see artikkel näeb teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutusele ette üksnes võimaluse meditsiinilist lisatingimust kasutada.

119    Lisaks on lepinguliste töötajate puhul tähtis rõhutada, et nii nagu ka ametnike ja ajutiste teenistujate puhul, tagab sotsiaalkaitse ja eelkõige kindlustuskaitse invaliidsuse riski vastu muude teenistuste teenistustingimusi kohaldades institutsioon ise. Ühenduse seadusandja täiendas määruse nr 723/2004 vastuvõtmisega muude teenistujate teenistustingimuste artiklit 52 sättega, millega nähakse ette abiteenistujate lepingute kaotamine 31. detsembriks 2007 selleks, et osutatud määruse põhjendusest 36 tulenevalt need lepingud lepinguliste töötajate lepingutega asendada. On selge, et koos selle reformiga ei võetud meetmeid, et liikmesriikide invaliidsuskindlustusskeemid, mille raames on abiteenistujad kindlustatud, ja lepingulistele töötajatele kohaldatav ühenduse invaliidsuskindlustusskeem omavahel kooskõlastada, nagu see on töötajate ühenduse piires vaba liikumise üldises kontekstis vastavalt EÜ artiklile 42 või konkreetsemalt vanaduskindlustuse puhul personalieeskirjade VIII lisa artiklis 11 ette nähtud.

120    Neil asjaoludel ei saa administratsioon, kes kohaldab muude teenistujate teenistustingimuste artiklit 100 endiste abiteenistujate suhtes, kellega tuleb komisjoni taotlusel uus leping – lepingulise töötaja leping – sõlmida, jätta muude teenistujate teenistustingimuste artiklis 100 sätestatud perioodi kestuse määramisel kõrvale asjaolu, et asjassepuutuvad teenistujad olid varem institutsiooni teenistuses ning olid sunnitud liituma teise sotsiaalkindlustusskeemiga, kuna kõnealustele ametnikele kohaldatavat lepingurežiimi personalieeskirjade reformi tagajärjel muudeti.

121    Kõigist eeltoodud kaalutlustest lähtudes on nii muude teenistujate teenistustingimuste artikli 100 erilise konteksti kui ka personalieeskirjade reformi üldisema tausta ning selle õigusakti eesmärgiga, kuhu artikkel 100 kuulub, kooskõlas tõlgendada kõnesolevat artiklit kitsalt, kui siinjuures meenutada, et meditsiinilise lisatingimuse tõttu jääb asjassepuutuv isik ilma igasugusest invaliidsustoetusest ning seda põhimõtteliselt isegi vastavalt varem kohaldatud siseriiklikule õigusele – nagu seda ka komisjon käesolevas asjas kohtuistungil tunnistas – juhul, kui selle isiku töövõimetus kindlustuskaitse puudumise perioodil on tingitud haigusest, mis selgus töölevõtmiseks läbi viidud tervisekontrolli käigus.

122    Teiseks tuleb muude teenistujate teenistustingimuste artikli 100 tõlgendamisel võtta arvesse nõuded, mis tulenevad eeskätt sotsiaalkindlustuse valdkonnas töötajate vaba liikumise põhimõttest, mis on üks ühenduse põhialustest (vt näiteks Euroopa Kohtu 29. aprilli 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑482/01 ja C‑493/01: Orfanopoulos ja Oliveri, EKL 2004, lk I‑5257, punkt 64, ja 17. veebruari 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑215/03: Oulane, EKL 2005, lk I‑1215, punkt 16) ja mida komisjon peab personalieeskirjade või muude teenistujate teenistustingimuste sätete tõlgendamisel arvesse võtma.

123    Sellega seoses tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et ühenduse kodanik, kes töötab muus liikmesriigis kui tema päritoluriik, ei lakka olemast EÜ artikli 39 lõike 1 mõttes töötaja seetõttu, et ta töötab ühenduste teenistuses (Euroopa Kohtu 3. oktoobri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑411/98: Ferlini, EKL 2000, lk I‑8081, punkt 42, ning 16. detsembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑293/03: My, EKL 2004, lk I‑12013, punkt 37). Sellest tulenevalt ei saa teda jätta ilma oma õigustest ja sotsiaalsetest soodustustest, mida see artikkel talle annab (eespool viidatud kohtuotsused Ferlini, punkt 43, ja My, punkt 38; vt selle kohta ka Avaliku Teenistuse Kohtu 19. juuni 2007. aasta otsus kohtuasjas F‑54/06: Davis jt vs. nõukogu, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 96).

124    Komisjon väitis siiski kohtuistungil, tuginedes eelkõige eespool viidatud kohtuotsusele My (punktid 38 ja 40), et EÜ artikkel 39 ei ole käesoleva juhtumi asjaoludel kohaldatav, kuna need on seotud töö saamisega ajal, mil hageja oli juba Belgia territooriumile lubatud ja seal töötas. Komisjoni sõnul tuleks hageja olukorda käsitada ühe liikmesriigi sisese olukorrana.

125    Sellise seisukohaga ei saa soostuda. Kõigepealt olgu meenutatud, et EÜ artiklis 39 toodu tähendab põhimõtteliselt seda, liikmesriikide kodanikel on eeskätt õigus lahkuda oma päritoluriigist ja minna mõne teise liikmesriigi territooriumile ning seal elada, et tegelda seal majandustegevusega (Euroopa Kohtu 15. detsembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑415/93: Bosman, EKL 1995, lk I‑4921, punkt 95; 27. jaanuari 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑190/98: Graf, EKL 2000, lk I‑493, punkt 22, ning 1. aprilli 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑212/06: Gouvernement de la Communauté française ja Gouvernement wallon, EKL 2008, lk I‑1683, punkt 44).

126    Käesolevas asjas lahkus hageja, kes on Ungari kodanik, oma päritoluriigist 2003. aasta septembris enne Ungari Vabariigi Euroopa Liiduga ühinemist, et asuda komisjonis abiteenistujana tööle. On vaieldamatu, et sel ajal ei saanud tema Belgiasse elama asumist käsitada EÜ artiklis 39 silmas peetud töötajate vaba liikumise õiguse kasutamisena.

127    Kuid alates Ungari Vabariigi ühinemisest Euroopa Liiduga 1. mail 2004 on EÜ artikkel 39 Ungari kodanikele põhimõtteliselt täielikult kohaldatav vastavalt ühinemistingimusi käsitleva akti – mis on lisatud 15 vana liikmesriigi ja kümne uue liikmesriigi vahel sõlmitud lepingule viimati nimetatud riikide ühinemise kohta Euroopa Liiduga, alla kirjutatud 16. aprillil 2003 (EÜT L 236, lk 33) – artiklile 24 ning vastavalt selle akti X lisa punktile 1.1, kuid vaid tingimusel, et osutatud lisa punktidest 1.2−1.14 ei tulene teisiti. Järelikult võib Ungari Vabariigi ühinemisest arvates nendele sätetele tugineda Ungari kodanik, kes töötas enne oma päritoluriigi ühinemiskuupäeva muus kui päritoluliikmesriigis (vt selle kohta Euroopa Kohtu 27. septembri 1989. aasta otsus kohtuasjas 9/88: Lopes da Veiga, EKL 1989, lk 2989, punktid 9 ja 10, ning 26. mai 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑171/91: Tsiotras, EKL 1993, lk I‑2925, punkt 12).

128    Niisiis ei ole Ungari Vabariigi ühinemistingimusi käsitleva akti X lisa eespool osutatud üleminekusätetega vastuolus see, kui Ungari kodanikust töötaja, kes töötas ühinemiskuupäeval seaduslikult muus kui tema päritoluriik, eelkõige ühenduse institutsioonis, võib sama tööandja juures teisele tööle siirdumise korral nõuda vastuvõtva liikmesriigi territooriumil õigusi ja soodustusi, mis on talle EÜ artikliga 39 tagatud, eriti sotsiaalkindlustuse valdkonnas.

129    Kohtuotsus My (eespool punkt 123) ei mõjuta EÜ artikli 39 kohaldatavust käesolevas asjas. Nagu varem sai rõhutatud, oli Ungari kodanikust hageja osa oma töökarjäärist läbinud päritoluriigis, enne kui ta Belgiasse elama asus, et seal komisjoni abiteenistujana töötada ja hiljem võtta vastu lepingulise töötaja ametikoht samas institutsioonis. Need asjaolud erinevad käesoleval juhul nendest asjaoludest, mis olid aluseks eespool viidatud kohtuasjas My, kus Itaalia kodanikust põhikohtuasja hageja, kes oli saabunud Belgiasse üheksa‑aastaselt, töötas kogu oma karjääri jooksul Belgias. Käesolevas asjas, kus hageja võttis 2006. aasta septembris vastu uue töökoha komisjonis, mille puhul ei kuulu kohaldamisele Ungari Vabariigi ühinemistingimusi käsitleva akti üleminekusätetes toodud tingimused, mis EÜ artikli 39 täielikku kohaldamist piiravad, kasutas ta konkreetselt ühte selle artikliga talle ette nähtud õigust võtta vastu tegelikult tehtud tööpakkumine tema päritoluriigiks mitteoleva vastuvõtva liikmesriigi territooriumil.

130    Olles seega EÜ artikli 39 kohaldatavuse käesolevas asjas tuvastanud, on kohane meenutada, et mingil tegevusalal tegutsema hakkamist võivad mõjutada selle tegevuse teostamise tingimused ning et majandustegevuse teostamise tingimusi käsitlevad õigusnormid võivad töötajate vaba liikumist piirata (Euroopa Kohtu 15. septembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑464/02: komisjon vs. Taani, EKL 2005, lk I‑7929, punkt 37). Nimelt ei ole väljakujunenud kohtupraktika järgi võimalik EÜ artiklite 39 ja 42 eesmärki saavutada, kui liikumisvabaduse kasutamise tõttu kaotab töötaja talle liikmesriigi õigusaktidega tagatud sotsiaalkindlustussoodustused; niisugune tagajärg võib panna ühenduse töötaja loobuma oma liikumisvabaduse kasutamisest ning kujutab endast seega nimetatud vabaduse takistust (Euroopa Kohtu 20. septembri 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑12/93: Drake, EKL 1994, lk I‑4337, punkt 22, ning 22. novembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑443/93: Vougioukas, EKL 1995, lk I‑4033, punkt 39).

131    Muude teenistujate teenistustingimuste artikli 100 kohaldamine käesoleva juhtumi asjaoludel seab hageja ebasoodsamasse olukorda ning võib seega niisugust pärssivat mõju avaldada, kuna nõustudes jääma uue lepingu – lepingulise töötaja lepingu – alusel kostja teenistusse, kaotab ta meditsiinilise lisatingimuse kohaldamise tõttu viie aasta jooksul õiguse saada invaliidsushüvitisi, mis talle varem kohaldatava Belgia õigusega tagatud olid, kuid ei omanda sealjuures õigust invaliidsuse või surmaga seotud ühenduse hüvitistele seoses riskidega, mis töölevõtmiseks läbi viidud terviskontrolli käigus selgunud haigusest võivad tuleneda.

132    Just nimelt tagamaks, et töötaja ei jää asutamislepinguga antud liikumisvabaduse kasutamise tagajärjel ilma sotsiaalkindlustussoodustustest, millele tal olnuks õigus, kui ta oleks kogu aeg töötanud ainult ühes liikmesriigis, rakendas ühenduse seadusandja EÜ artiklit 42, mis sätestab muu hulgas kindlustus‑, elamis‑ või töötamisperioodide liitmise reegli sotsiaalkindlustuse valdkonnas, kui ta võttis vastu nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes (EÜT L 149, lk 2), mida on korduvalt muudetud. Nii leidis Euroopa Kohus ühe liikmesriigi õigusakti kohta, mille kohaselt oli invaliidsushüvitiste maksmine seatud sõltuvusse sellest, et kindlustusskeemiga liitumise hetkel ei saa kindlustatud isiku tervisliku seisundi alusel oletada invaliidsusest tingitud töövõimetuse tekkimist lähitulevikus, et määruse nr 1408/71 artikli 38 lõige 1, mis näeb invaliidsuse korral ette liitmise reegli, ei luba liikmesriigi asutusel käsitada tema kohaldatava õiguse alusel tekkiva kindlustuskaitse alguskuupäeva hetkena, millest alates hakkavad invaliidsushüvitiste maksmisel arvessevõetavad kindlustusperioodid kulgema (Euroopa Kohtu 26. oktoobri 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑481/93: Moscato, EKL 1995, lk I‑3525, punkt 30; vt selle kohta ka Euroopa Kohtu 26. oktoobri 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑482/93: Klaus, EKL 1995, lk I‑3560, punkt 23).

133    On tõsi, et määrus nr 1408/71, mis on küll abiteenistujatele kohaldatav, ei ole kohaldatav Euroopa ühenduste lepingulistele töötajatele, ametnikele ja ajutistele teenistujatele (vt eespool viidatud kohtuotsused Ferlini, punkt 41, ja My, punkt 35). Samas on viimati nimetatud isikud EÜ artikli 39 mõttes töötajad ning Euroopa Kohus on eespool viidatud kohtuotsuses Moscato (punkt 28) osundanud liikumisvabaduse piirangule, kui liikmesriigi asutus keeldub muude teenistujate teenistustingimuste artiklis 100 sisalduva sättega võrreldava siseriikliku sätte kohaldamisel lugemast kindlustuskaitse ainsaks alguskuupäevaks talle kohaldatava siseriikliku õiguse alusel maksukohustuste tekkimise algust, eristades seega kindlustusperioode, mis asjaomane isik on täitnud mõne muu liikmesriigi õiguse alusel.

134    Olgu lisatud, et selleks, „[et] rakendada tulemuslikult õigust sotsiaalkindlustusele, tagatakse Euroopa sotsiaalharta artikli 12 lõike 4 punkti b kohaselt „sotsiaalkindlustusõiguste […] säilitami[ne] […] niisuguste vahenditega nagu kindlustus- ja tööperioodide liitmine, mida tehakse lepingupoolte õigusaktide alusel”. Kuigi ühendus ei ole sotsiaalhartaga liitunud, on hartat mainitud Euroopa Liidu lepingu preambuli põhjenduses 4 ja EÜ artiklis 136 ning see kuulub rahvusvaheliste lepingute hulka, millest institutsioonid peavad personalieeskirjade ja muude teenistujate teenistustingimuste kohaldamisel juhinduma, eelkõige nende sätete osas, mis jätavad töötaja põhiliselt sotsiaalkaitsest ilma sellega, et administratsioonile on lihtsalt antud võimalus asja üle otsustada.

135    Lisaks vastab tõele, et eespool punktis 132 meenutatud kohtupraktika puudutab neid juhtusid, kus sotsiaalkindlustussoodustused kaotati seoses just liikumisvabaduse kasutamisega kindlustajariigi muutumise järgselt, samas kui käesolevas asjas kohaldas administratsioon muude teenistujate teenistustingimuste artiklit 100 töölepingu liigi ja kohaldatava sotsiaalkindlustusskeemi muutumisega seoses, mis leidis aset kolm aastat pärast seda, kui hageja oli Belgia territooriumile saabunud, et seal majandustegevusega tegeleda.

136    Viimati nimetatud asjaolu ei saa sellegipoolest muuta küsitavaks järeldust, mille kohaselt hageja, kes oli 2003. aastal oma päritoluriigist lahkunud, et asuda tööle komisjonis, oli abiteenistuja lepingu lepingulise töötaja lepinguks muutmise tõttu, mis oli personalieeskirjadega kohustuslikuks tehtud, ning sellele järgnenud kohaldatava sotsiaalkindlustusskeemi muutumise tõttu hiljem:

–        olukorras, kus ta pidi leppima sellega, et kaotab invaliidsushüvitised, mis talle varem kohaldatava Belgia õigusega tagatud olid, omandamata sealjuures õigust invaliidsuse või surmaga seotud ühenduse hüvitistele seoses riskidega, mis töölevõtmiseks läbi viidud terviskontrolli käigus selgunud haigusest võivad tuleneda; kusjuures kõnealustele hüvitistele oleks tal õigus siis, kui tema poolt varem täidetud kindlustusperioodid vastavalt Belgia õigusele ja sama tööandja juures oleksid arvesse võetud, või

–        olukorras, kus ta on pidi pärast abiteenistuja lepingu lõppemist loobuma Belgias komisjoni juures kutsealasest tegevusest, mille teostamiseks ta oli oma päritoluriigist spetsiaalselt lahkunud.

137    Viimase punkti osas olgu veel meenutatud, et muude teenistujate teenistustingimuste artikli 100 kohaselt võib meditsiinilise lisatingimuse kehtestada kõikidele lepingulistele töötajatele „enne [nende] tööleasumist läbitud tervisekontrolli põhjal” „viis aastat pärast seda, kui [nad] on institutsiooni teenistusse asunud”. Täpsemalt öeldes kaotas hageja abiteenistuja leping tähtaja möödumisel 15. septembril 2006 õiguslikult täielikult kehtivuse ning komisjon, kes käsitles teda uue teenistujana, kehtestas talle vaidlusaluse meditsiinilise lisatingimuse muude teenistujate teenistustingimuste artikli 100 eespool toodud tingimustel. Ühtlasi mõjutas muude teenistujate teenistustingimuste artikkel 100 käesolevas asjas töötaja tööturule pääsemist.

138    Järelikult paneb muude teenistujate teenistustingimuste artikkel 100 käesoleva juhtumi asjaoludel hageja ebasoodsamasse olukorda ning võib takistada EÜ artikliga 39, mis on üheks ühenduse alusnormiks, tagatud õiguste kasutamist.

139    Komisjon ei ole tõendanud ega isegi üritanud tõendada, et EÜ artikliga 39 tagatud õiguste kasutamise selline takistus oli üldise huvi eesmärgil vajalik, et see oli selle eesmärgi saavutamise tagamiseks sobiv ega läinud kaugemale kui taotletud eesmärgi saavutamiseks vajalik (vt selle kohta eespool punktis 125 viidatud kohtuotsus Gouvernement de la Communauté française ja Gouvernement wallon, punktid 48, 52 ja 55). Siinkohal tuleb meenutada, et puhtmajanduslike eesmärkidega ei saa asutamislepinguga tagatud põhivabaduste piiramist õigustada (Euroopa Kohtu 5. juuni 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑398/95: SETTG, EKL 1997, lk I‑3091, punkt 23, ning 28. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑158/96: Kohll, EKL 1998, lk I‑1931, punkt 41).

140    Peale selle asjaolu, et muude teenistujate teenistustingimuste artikliga 100 võib kaasneda ka see, et kindlustusest invaliidsuse riskide vastu jäävad ilma Belgia kodanikud, kes on pärast abiteenistujana Belgias töötamist samuti komisjoniga lepingulise töötaja lepingu sõlminud, kuid kes ei ole oma vabadust ühenduse piires liikuda kunagi kasutanud, ei takista teise liikmesriigi kodanikul, kes on võrreldavas olukorras teostanud oma õigust vabalt liikuda, kasutada EÜ artikliga 39 talle tagatud õigusi ja sotsiaalseid soodustusi (vt selle kohta eespool punktis 125 viidatud kohtuotsus Gouvernement de la Communauté française ja Gouvernement wallon, punktid 36−42).

141    Kõigist eeltoodud kaalutlustest lähtuvalt tuli teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutusel käesoleva juhtumi erilisi asjaolusid arvestades muude teenistujate teenistustingimuste artiklis 100 ette nähtud võimalus kasutamata jätta, et mitte võtta hagejalt sotsiaalkindlustussoodustusi, millele tal oleks olnud õigus, kui ta oleks olnud Ungari või Belgia õiguse alusel edasi kindlustatud.

142    Lõpetuseks tuleb vastata komisjoni argumendile, mille kohaselt peaks eeskätt EÜ artiklile 39 tuginedes, millele hageja oma menetlusdokumentides ei ole viidanud, Avaliku Teenistuse Kohus meditsiinilise lisatingimusega seonduvalt omal algatusel kontrollima teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse haldusakti seaduslikkust asutamislepingu sätte rikkumise kohta esitatud väite alusel.

143    Alustuseks on oluline rõhutada, et kohtu pädevuse piiramine tõstatada omal algatusel uut väidet tuleneb talle pandud kohustustest lähtuda vaidluse esemest ning oma otsuses tugineda kohtule esitatud asjaoludele. Sellist piirangut õigustab põhimõte, et kohtumenetluses kuulub initsiatiiv pooltele ning järelikult saab kohus omal algatusel tõstatada uusi väiteid ainult erandjuhtudel, kui avalik huvi seda nõuab (vt selle kohta Euroopa Kohtu 7. juuni 2007. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑222/05−C‑225/05: van der Weerd jt, EKL 2007, lk I‑4233, punktid 34−36).

144    Ilma et antud juhul oleks vaja esile tuua need juhtumid, mille puhul Avaliku Teenistuse Kohus saab omal algatusel uut väidet tõstatada, piisab kui märkida, et selgitades õiguslikku raamistikku, mille kontekstis teisese õiguse normi tuleb tõlgendada, ei otsusta ühenduste kohus selle sätte õiguspärasuse üle ülimuslikest õigusnormidest, sealhulgas asutamislepingust lähtudes, vaid püüab anda vaidluse aluseks olevale sättele tõlgenduse, mille kohaselt oleks selle sätte kohaldamine võimalikult suures ulatuses esmase õigusega kooskõlas ja vastaks võimalikult suures ulatuses selle aluseks olevale õiguslikule raamistikule. Tõlgendades käesoleval juhul muude teenistujate teenistustingimuste artiklit 100, lähtudes eeskätt EÜ artiklis 39 sätestatud töötajate liikumisvabadusest tulenevatest nõuetest, ei väljunud Avaliku Teenistuse Kohus vaidluse piiridest, mille hageja olid määranud, ning tugines vaid nendele faktidele ja asjaoludele, millele hageja oma hagis viitas. Peale selle on hageja poolt Avaliku Teenistuse Kohtule esitatud argumendid, kus tõsi küll EÜ artiklile 39 otsesõnu ei viidata, ning käesolevas otsuses muude teenistujate teenistustingimuste artikli 100 tõlgendamise kohta esitatud argumendid EÜ artikli 39 vaatevinklist sisuliselt enamjaolt kokkulangevad.

145    Muu hulgas on tagatud kaitseõigused, kuivõrd kõikidel pooltel paluti kohtuistungi esialgses ettekandes selgitada kohtuistungil, millised võivad olla eespool punktis 132 viidatud kohtuotsuse Moscato, punktis 130 viidatud kohtuotsuse Vougioukas ja punktis 123 viidatud kohtuotsuse My tagajärjed käesolevale kohtuasjale seoses invaliidsuskaitse ja kindlustusperioodide liitmise reegliga, mis on sätestatud EÜ artikli 42 punktis a.

146    Seega tuleb tagasi lükata komisjoni argument, mille kohaselt ütleks Avaliku Teenistuse Kohus lahti talle kohustuslikust passiivsusest, kui ta vaataks käesolevat vaidlust eeskätt EÜ artiklist 39 lähtudes.

147    Kõigest eeltoodust tuleneb ja ilma et oleks vaja hinnata töötajate ühenduse piires vaba liikumist muude teenistujate teenistustingimuste artikli 100 tõlgendamisel muudel kui käesolevas asjas toodud asjaoludel, tuli teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutusel osutatud artiklis 100 sätestatud võimalus hageja suhtes kasutamata jätta.

148    Järelikult ei võinud komisjon hagejale meditsiinilist lisatingimust muude teenistujate teenistustingimuste artikli 100 alusel kehtestada.

149    Niisiis tuleb meditsiinilise lisatingimuse vastu esitatud esimene väide põhjendatuks lugeda ning hagejale meditsiinilise lisatingimuse kehtestamise otsus seega tühistada, ilma et oleks vaja analüüsida teist väidet, mis ei tooks kaasa ulatuslikumat tühistamist.

 Kohtukulud

150    Kodukorra artikli 122 kohaselt kohaldatakse kodukorra II jaotise 8. peatüki sätteid kohtukulude ja asja läbivaatamise kulude kohta ainult nendele kohtuasjadele, mis esitatakse Avaliku Teenistuse Kohtule alates nimetatud kodukorra jõustumisest ehk 1. novembrist 2007. Kohtuasjadele, mis on Avaliku Teenistuse Kohtu menetluses enne nimetatud kuupäeva, kohaldatakse mutatis mutandis Esimese Astme Kohtu kodukorra asjakohaseid sätteid.

151    Järelikult kohaldatakse kohtuasjas F‑69/07 Esimese Astme Kohtu kodukorra kohtukulusid käsitlevaid sätteid.

152    Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 87 lõike 2 ja lõike 3 esimese lõigu alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kui aga osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks, võib kohus otsustada kulude jaotuse või jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Sama kodukorra artikli 88 alusel kannavad lisaks institutsioonid ühenduste ja nende teenistujate vahelistes vaidlustes oma kohtukulud ise.

153    Peale selle on Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 87 lõikes 4 sätestatud, et menetlusse astunud institutsioonid kannavad ise oma kohtukulud.

154    Vastavalt kodukorra artikli 87 lõikele 1, mis on kohtuasjas F‑60/08 kohaldatav, ning kui kodukorra II jaotise 8. peatüki sätetest ei tulene teisiti, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

155    Kodukorra artikli 89 lõige 4 näeb ette, et menetlusse astuja kannab ise oma kohtukulud.

156    Eeltoodud põhjendustest ilmneb, et kohtuasjas F‑69/07 esitatud kahest nõudest üks lahendati hageja kasuks. Samuti on Avaliku Teenistuse Kohus selle kohtuasjaga seotud kohtukulude osas seisukohal, et komisjoni kohtukulud tuleb jätta tema enda kanda ning mõista talt välja pool hageja kohtukuludest, kes kannab ise teise poole oma kuludest.

157    Kuna hageja on kohtuasjas F‑60/08 vaidluse kaotanud, kannab ta oma kohtukulud ise ja talt mõistetakse välja kohtukulud, mis komisjon on selle kohtuasjaga seoses kandnud.

158    Lisaks kannab menetlusse astunud nõukogu oma kohtukulud nii kohtuasjas F‑69/07 kui kohtuasjas F‑60/08.

Esitatud põhjendustest lähtudes

AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (teine koda)

otsustab:

1.      Tühistada Euroopa Ühenduste Komisjoni 14. septembri 2006. aasta otsus osas, milles sellega kehtestatakse hagejale meditsiiniline lisatingimus.

2.      Jätta hagi kohtuasjas F‑69/07: O vs. komisjon ülejäänud osas põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

3.      Jätta hagi kohtuasjas F‑60/08: O vs. komisjon vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

4.      Mõista kohtuasjas F‑69/07 pool hageja kohtukuludest välja Euroopa Ühenduste Komisjonilt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud.

5.      Jätta kohtuasjas F‑69/07 pool hageja kohtukuludest ja kohtuasjas F‑60/08 kõik hageja kohtukulud tema enda kanda ning mõista talt kohtuasjas F‑60/08 välja Euroopa Ühenduste Komisjoni kohtukulud.

6.      Euroopa Liidu Nõukogu kannab mõlemas kohtuasjas ise oma kohtukulud.

Kanninen Boruta Van Raepenbusch

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 29. septembril 2009 Luxembourgis.

Kohtusekretär       Koja esimees

W. Hakenberg       H. Kanninen

* Kohtumenetluse keel: prantsuse.