EUROOPA KOHTU OTSUS (neljas koda)
29. jaanuar 2009(*)
Varjupaigaõigus – Määrus (EÜ) nr 343/2003 – Sellise varjupaigataotleja tagasivõtmine liikmesriiki, kelle varjupaigataotluse on see riik tagasi lükanud ja kes asub teises liikmesriigis, kus ta esitas uue varjupaigataotluse – Varjupaigataotleja üleandmise tähtaja algus – Üleandmise menetlus, mille puhul on võimalik esitada peatava toimega kaebus
Kohtuasjas C‑19/08,
mille ese on EÜ artikli 68 lõike 1 ja EÜ artikli 234 alusel Kammarrätten i Stockholm, Migrationsöverdomstolen (Rootsi) 17. jaanuari 2008. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 21. jaanuaril 2008, menetluses
Migrationsverket
versus
Edgar Petrosian,
Nelli Petrosian,
Svetlana Petrosian,
David Petrosian,
Maxime Petrosian,
EUROOPA KOHUS (neljas koda),
koosseisus: koja esimees K. Lenaerts, kohtunikud R. Silva de Lapuerta, E. Juhász, G. Arestis ja J. Malenovský (ettekandja),
kohtujurist: J. Kokott,
kohtusekretär: R. Grass,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:
– Tšehhi valitsus, esindaja: M. Smolek,
– Kreeka valitsus, esindaja: M. Michelogiannaki,
– Ungari valitsus, esindajad: R. Somssich, J. Fazekas ja K. Borvölgyi,
– Madalmaade valitsus, esindaja: C. Wissels,
– Austria valitsus, esindaja: E. Riedl,
– Poola valitsus, esindaja: M. Dowgielewicz,
– Soome valitsus, esindaja: A. Guimaraes-Purokoski,
– Norra valitsus, esindajad: M. Emberland ja S. Gudbrandsen,
– Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: M. Condou-Durande ja J. Enegren,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
otsuse
1 Kõnesolev eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 18. veebruari 2003. aasta määruse (EÜ) nr 343/2003, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku esitatud varjupaigataotluse läbivaatamise eest (EÜT L 50, lk 1; ELT eriväljaanne 19/06, lk 109) artikli 20 lõike 1 punkti d ja lõiget 2.
2 Eelotsusetaotlus esitati kohtumenetluses, mille poolteks on abielupaar Petrosian ja nende kolm last (edaspidi „Petrosiani perekonna liikmed”), kes kõik on Armeenia kodanikud (v.a Nelli Petrosian, kellel on Ukraina kodakondsus) ning Migrationsverket (Rootsi migratsiooniamet), mis vastutab sisserändeküsimuste eest ja tegeles Petrosiani perekonna liikmete varjupaigataotluse menetlemisega; kohtumenetluse ese oli selle ameti otsus, millega määrati Petrosiani perekonna liikmete üleandmine teisele liikmesriigile, kus nad olid esitanud esimese varjupaigataotluse.
Õiguslik raamistik
Ühenduse õigus
3 Määruse nr 343/2003 põhjendus 4 sätestab:
„[selge ja tõhus meetod selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab varjupaigataotluse läbivaatamise eest] peaks põhinema liikmesriikide ja asjaomaste isikute seisukohast erapooletutel ja õiglastel alustel. Eelkõige peaks see võimaldama kiiresti määrata vastutava liikmesriigi, et tagada tegelik juurdepääs pagulasseisundi kindlakstegemise menetlusele ja mitte seada ohtu varjupaigataotluste kiire menetlemise eesmärki.”
4 Selle määruse põhjendus 15 on sõnastatud järgmiselt:
„Käesolevas määruses järgitakse eeskätt Euroopa Liidu põhiõiguste hartas [välja kuulutatud Nizzas 7. detsembril 2000 (EÜT C 364, lk 1; eesti keeles avaldatud ELT C 303, 14.12.2007, lk 1)] tunnustatud põhiõigusi ja põhimõtteid. Eelkõige püütakse määrusega tagada harta artikliga 18 tagatud varjupaigaõiguse täielik järgimine.”
5 Määruse nr 343/2003 artikkel 1 sätestab:
„Käesoleva määruses sätestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku esitatud varjupaigataotluse läbivaatamise eest.”
6 Selle määruse artikli 3 lõige 1 näeb ette:
„Liikmesriigid vaatavad läbi kõikide selliste kolmanda riigi kodanike taotlused, kes taotlevad varjupaika mõne liikmesriigi piiril või territooriumil. Taotluse vaatab läbi üks liikmesriik, kelleks on III peatükis sätestatud kriteeriumide kohaselt vastutav liikmesriik.”
7 Määruse artikkel 4 sätestab:
„1. Käesoleva määruse kohaselt algab vastutava liikmesriigi määramine niipea, kui varjupaigataotlus on esimest korda esitatud mõnele liikmesriigile.
[...]
5. Kui varjupaigataotleja on mõnes muus liikmesriigis ja esitab seal varjupaigataotluse pärast oma taotluse tagasivõtmist vastutava liikmesriigi määramise menetluse käigus, võtab liikmesriik, kellele esitati tagasivõetud varjupaigataotlus, taotleja tagasi artiklis 20 sätestatud tingimustel, et viia varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramise menetlus lõpule.
[...]”.
8 Määruse nr 343/2003 V peatükis, mis reguleerib, vastuvõtmist ja tagasivõtmist, sisalduv artikkel 16 on sõnastatud järgmiselt:
1. Käesoleva määruse kohaselt varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutav liikmesriik on kohustatud:
[…]
e) võtma artiklis 20 sätestatud tingimustel tagasi kolmanda riigi kodaniku, kelle taotluse ta on tagasi lükanud ja kes viibib loata mõnes muus liikmesriigis.
[...]”.
9 Määruse nr 343/2003 artikkel 20 näeb ette:
„1. Varjupaigataotleja võetakse tagasi kooskõlas artikli 4 lõikega 5 ja artikli 16 lõike 1 punktidega c, d ja e järgmiselt:
a) tagasivõtmispalve peab sisaldama teavet, mis võimaldab palve saajaks oleval liikmesriigil kindlaks teha, et ta on vastutav;
b) liikmesriik, kellel palutakse taotleja tagasi võtta, on kohustatud tegema vajalikud kontrollimised ja vastama talle esitatud palvele võimalikult kiiresti ja igal juhul ühe kuu jooksul palve esitamisest. Kui palve põhineb Eurodac-süsteemist saadud teabel, lüheneb see tähtaeg kahele nädalale;
c) kui palve saajaks olev liikmesriik ei teata oma otsusest punktis b mainitud ühe kuu või kahe nädala jooksul, loetakse ta olevat varjupaigataotleja tagasivõtmisega nõustunud;
d) liikmesriik, kes nõustub varjupaigataotleja tagasi võtma, on kohustatud lubama sellel isikul oma territooriumile naasta. Palve esitajaks olev liikmesriik annab taotleja pärast asjaomaste liikmesriikide omavahelist nõupidamist üle kooskõlas oma siseriikliku õigusega esimesel võimalusel ja hiljemalt kuue kuu jooksul ajast, mil mõni muu liikmesriik on vastuvõtmispalve rahuldanud, või kaebuse või uuesti läbi vaatamise suhtes tehtud otsusest, kui sellel on peatav toime;
e) palve esitajaks olev liikmesriik teatab varjupaigataotlejale tema tagasivõtmist käsitlevast otsusest, mille vastutav liikmesriik on teinud. Otsus sisaldab põhjendust. See sisaldab üleandmise teostamistähtaega ja vajaduse korral teavet selle kohta, kuhu ja millal taotleja peaks ilmuma, kui ta reisib vastutavasse liikmesriiki omal käel. Selle otsuse võib edasi kaevata ja taotleda selle uut läbivaatamist. Otsuse edasikaebamine või selle uuesti läbi vaatamine ei peata üleandmise teostamist, välja arvatud juhul, kui kohtud või pädevad asutused ei otsusta siseriikliku õiguse kohaselt teisiti.
Vajaduse korral esitab palve esitajaks olev liikmesriik varjupaigataotlejale artikli 27 lõikes 2 osutatud korras vastuvõetud näidisele vastava reisiloa.
Vastutav liikmesriik teatab palve esitajaks olevale liikmesriigile sõltuvalt asjaoludest kas varjupaigataotleja kohalejõudmisest või sellest, et taotleja ei ole ettenähtud tähtaja jooksul kohale ilmunud.
2. Kui üleandmine ei toimu kuue kuu jooksul, lasub vastutus liikmesriigil, kus varjupaigataotlus esitati. Nimetatud tähtaega võib pikendada kõige rohkem ühe aastani, kui üleandmist või taotluse läbivaatamist ei saa teostada varjupaigataotleja vangistuse tõttu, või kõige rohkem kaheksateistkümne kuuni, kui varjupaigataotleja varjab ennast.
[...]”.
Siseriiklik õigus
10 Välismaalaste seaduse 2005:716 [utlänningslagen (2005:716)] I peatüki artikkel 9 sätestab, et selle seaduse sätteid, mis käsitlevad varjupaigataotlejate väljasaatmist, kohaldatakse mutatis mutandis ka määruse nr 343/2003 alusel vastu võetud üleandmisotsustele.
11 Selle seaduse 4. peatüki artikkel 6 ja 8. peatüki artiklid 4 ja 7 näevad ette, et poliitise põgeniku staatuse tunnustamise ning varjupaigataotlejate väljasaatmise otsused võtab vastu Migrationsverket.
12 Välismaalaste seaduse 14. peatüki artikli 3 järgi on Migrationsverketi otsuse peale kaebuse esitamise korral esimene aste migrationsdomstol (piirkondlik halduskohus, mille pädevusse kuulub rändeküsimuste lahendamine), seda eelkõige juhul, kui otsus näeb ette varjupaigataotleja väljasaatmise.
13 Välismaalaste seaduse 16. peatüki artikli 9 lõiked 1 ja 3 sätestavad, et migrationsdomstoli otsuse peale võib apellatsiooni korras edasi kaevata Migrationsöverdomstolile (teise astme halduskohus, mille pädevusse kuulub rändeküsimuste lahendamine), mille otsuseid omakorda edasi kaevata ei saa.
14 Haldusmenetluse seaduse 1971:291 [förvaltningsprocesslagen 1971:291] artikkel 28 näeb ette, et kaebust lahendav kohus võib juhul, kui edasi kaevatud otsus kuulub viivitamatult täitmisele, määrata, et seda ei täideta kuni uue korralduse tegemiseni ning võib rakendada muid kohtuasjaga seotud esialgse õiguskaitse meetmeid.
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus
15 Petrosiani perekonna liikmed esitasid 22. märtsil 2006 varjupaigataotlused oma tolleaegses asupaigas Rootsis.
16 Taotluste läbivaatamisel ilmnes, et hagejad olid juba varem taotlenud varjupaika muu hulgas Prantsusmaal. Migrationsverket palus sellest lähtudes Prantsusmaa ametiasutustelt, et need võtaksid määruse nr 343/2003 artikli 16 lõike 1 punkti e alusel Petrosiani perekonna liikmed tagasi.
17 Nimetatud ametiasutused ei vastanud Migrationsverketile määruse nr 343/2003 artikli 20 lõike 1 punktis b sätestatud tähtaja jooksul. Migrationsverket teatas neile seejärel, et määruse artikli 20 lõike 1 punkti c järgi loetakse Prantsuse Vabariik olevat Petrosiani perekonna liikmete tagasivõtmisega nõustunud.
18 Hiljem kinnitasid Prantsuse ametiasutused, et nad nõustuvad huvitatud isikud tagasi võtma. Neil asjaoludel otsustas Migrationsverket 1. augustil 2006 Petrosiani perekonna liikmete üleandmise Prantsusmaale määruse nr 343/2003 artikli 20 lõike 1 punktide d ja e alusel.
19 Petrosiani perekonna liikmed kaebasid 1. augusti 2006. aasta üleandmise otsuse peale edasi länsrätten i Skåne län, migrationsdomstolenile (Skåne piirkondlik halduskohus, mille pädevusse kuulub rändeküsimuste lahendamine), paludes oma varjupaigataotluste läbivaatamist Rootsis.
20 See kohus otsustas 23. augustil 2006 Petrosiani perekonna liikmete Prantsusmaale üleandmise otsuse täitmise peatada asja lõpliku sisulise lahendamiseni või teistsuguse otsuse tegemiseni. 8. mai 2007. aasta sisulise lahendiga jättis nimetatud kohus Petrosiani perekonna liikmete kaebuse rahuldamata ja lõpetas nende Prantsusmaale üleandmise otsuse täitmise peatamise.
21 Petrosiani perekonna liikmed kaebasid menetlusõiguse normi rikkumist põhjenduseks tuues länsrätten i Skåne län, migrationsdomstoleni otsuse peale edasi Kammarrätten i Stockholm, Migrationsöverdomstolenile (Stockholmi teise astme halduskohus, mille pädevusse kuulub rändeküsimuste lahendamine) ja palusid tühistada otsuse nende Prantsusmaale üleandmise kohta; teise võimalusena palusid nad saata kohtuasja tagasi länsrätten i Skåne länile.
22 Kammarrätten i Stockholm, Migrationsöverdomstolen, otsustas 10. mail 2007 peatada Petrosiani perekonna liikmete üleandmise Prantsusmaale, kuni asja lõpliku sisulise lahendamiseni või teistsuguse otsuse tegemiseni.
23 16. mai 2007. aasta sisulise lahendiga tühistas nimetatud kohus länsrätten i Skåne län, migrationsdomstoleni otsuse menetlusõiguse normi rikkumise tõttu, sest asja lahendas ebaseaduslik kohtukoosseis. Kammarrätten i Stockholm, Migrationsöverdomstolen peatas Petrosiani perekonna liikmete Prantsusmaale üleandmise otsuse täitmise kuni asja lõpliku sisulise lahendamiseni või teistsuguse otsuse tegemiseni länsrätten i Skåne län, migrationsdomstoleni poolt.
24 Viimati nimetatud kohus langetas 29. juunil 2007 asjas uue otsuse, tühistades Migrationsverketi otsuse, millega määrati Petrosiani perekonna liikmete üleandmine Prantsusmaale. Kohus saatis asja uueks läbivaatamiseks Migrationsverketile. Länsrätten i Skåne län, migrationsdomstolen viitas kohtulahendi põhistuses Kammarrätten i Stockholm, Migrationsöverdomstoleni 14. mai 2007. aasta põhimõttelise tähtsusega lahendile, milles see kohus sedastas, et määruse nr 343/2003 artikli 20 lõike 1 punkti d, mille kohaselt üleandmine peab toimuma hiljemalt kuue kuu jooksul ajast, mil mõni muu liikmesriik on vastuvõtmispalve rahuldanud, või kaebuse või uuesti läbi vaatamise suhtes tehtud otsusest, kui sellel on peatav toime, tuleb tõlgendada nii, et üleandmise teostamise tähtaeg hakkab kulgema alates esialgse õiguskaitse otsusest, millega üleandmise täitmine peatati.
25 Kuna Länsrätten i Skåne län, migrationsdomstolen otsustas täitmise peatamise 23. augustil 2006, möödus üleandmise teostamise tähtaeg tema hinnangul 24. veebruaril 2007, kusjuures esiteks vastutas Petrosiani perekonna varjupaigataotluste läbivaatamise eest sellest kuupäevast alates määruse nr 343/2003 artikli 20 lõike 2 alusel Rootsi Kuningriik ja teiseks ei saanud selle perekonna liikmeid enam Prantsusmaale üle anda.
26 Migrationsverket esitas Länsrätten i Skåne län, migrationsdomstoleni otsuse peale 9. juulil 2007 Kammarrätten i Stockholm, Migrationsöverdomstolenile apellatsioonkaebuse. Migrationsverket väitis kaebuses, et pärast täitmise peatamise otsust peatus üleandmise tähtaja kulgemine nii, et see kulgeb veel kuus kuud alates kuupäevast, millest otsus, mille täitmine peatati, kuulub uuesti täitmisele.
27 Neil kaalutlustel otsustas Kammarrätten i Stockholm, Migrationsöverdomstolen menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas määruse […] 343/2003 […] artikli 20 lõike 1 punkti d ja lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutab riik, kus taotlus esitati, kui üleandmist ei teostatud kuue kuu jooksul alates üleandmise peatamisest esialgse õiguskaitse korras ning sõltumata sellest, millal langetati lõplik otsus üleandmise põhjendatuse kohta?”
Eelotsuse küsimus
28 Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma küsimusega sisuliselt teada, kas määruse nr 343/2003 artikli 20 lõike 1 punkti d ja lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et kui varjupaigataotleja üleandmise menetluse puhul näevad liikmesriigi õigusnormid ette kaebuse esitamise peatava toime, siis kas üleandmise tähtaeg hakkab kulgema juba alates üleandmise menetluse peatanud esialgse õiguskaitse määrusest või alles sisulisest kohtulahendist, milles on tuvastatud menetluse õiguspärasus ning mis ei kujuta endast takistust menetluse rakendamisel.
Euroopa Kohtule esitatud märkused
29 Käesolevas kohtuasjas kirjalikud märkused esitanud kaheksa liikmesriigi valitsused ja Euroopa Ühenduste Komisjon leiavad, et määruse nr 343/2003 artikli 20 lõike 1 punkti d ja lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et üleandmise otsuse peale esitatud kaebuse peatava toime korral hakkab selle üleandmise teostamiseks ette nähtud kuuekuuline tähtaeg kulgema alates sisulisest kohtulahendist vastavas asjas, mitte selle üleandmise peatanud otsuse tegemise kuupäevast.
30 Nende valitsuste ja komisjoni hinnangul ilmneb määruse nr 343/2003 ettevalmistavatest materjalidest, et ühenduse seadusandja soovis luua süsteemi, mille kohaselt üleandmine ei toimu enne, kui asjas on jõutud sisulise lahendini. Vastupidine lahendus tooks kaasa selle, et kohtutele ja pädevatele ametiasutustele kehtestataks maksimaalne tähtaeg üleandmist käsitlevate kaebuste lahendamiseks, ehkki ühenduse seadusandjal ei ole õigust seda valdkonda reguleerida, ning lisaks eeldab iga selle määruse reguleerimisalasse kuuluv üksikjuhtum keerukat uurimist, mida on raske kuue kuu jooksul lõpule viia.
31 Osa neist valitsustest väidab lisaks, et praktilisest vaatepunktist hinnatuna soodustab liikmesriigi kohtutele asetatav kohustus asi kuue kuu jooksul lahendada, varjupaigataotlejate poolset kaebuse esitamise võimaluse kuritarvitamist, sest liikmesriikides, kus vastavad kohtud on üle koormatud, ületatakse see tähtaeg sageli, ning seetõttu saaks palve esitanud liikmesriigist süstemaatiliselt varjupaigataotluse eest vastutav riik.
Euroopa Kohtu vastus
32 Määruse nr 343/2003 artikli 20 lõike 1 punkti d järgi antakse varjupaigataotleja üle tema tagasivõtmiseks kohustatud riigile esimesel võimalusel ja hiljemalt kuue kuu jooksul ajast, mil mõni muu liikmesriik on vastuvõtmispalve rahuldanud, või kaebuse või uuesti läbi vaatamise suhtes tehtud otsusest, kui sellel on peatav toime. Sama artikli lõige 2 sätestab, et kui üleandmine ei toimu kuue kuu jooksul, lasub vastutus liikmesriigil, kus varjupaigataotlus esitati.
33 Nende sätete sõnastus üksi ei võimalda kindlaks määrata, kas üleandmise tähtaeg hakkab kulgema kohtumäärusest, millega peatatakse esialgse õiguskaitse korras üleandmise menetlus või üksnes sisulisest kohtulahendist, milles on tuvastatud menetluse õiguspärasus.
34 Tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika järgi peab ühenduse õigusnormi tõlgendamisel arvestama mitte üksnes normi sõnastust, vaid ka selle konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa see norm on (vt eelkõige 18. mai 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑301/98: KVS International, EKL 2000, lk I‑3583, punkt 21, ja 23. novembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑300/05: ZVK, EKL 2006, lk I‑11169, punkt 15).
35 Vastavalt määruse nr 343/2003 artikli 20 lõike 1 punktile d koosmõjus sama artikli lõike 1 punktiga c võivad liikmesriigile varjupaigataotleja üleandmiseks jäetud kuuekuulise tähtaja alguse vastavalt asjaoludele kindlaks määrata kolm sündmust. Esiteks palve saanud liikmesriigi otsus varjupaigataotleja tagasi võtta, teiseks selle ühekuulise tähtaja möödumine, mis on palve saanud liikmesriigile antud, et vastata teise liikmesriigi palvele varjupaigataotleja tagasi võtta ja kolmandaks kaebuse või uuesti läbivaatamise kohta tehtud otsus, kui sellel on palve esitanud liikmesriigis peatav toime.
36 Neid kolme sündmust tuleb käsitleda sellest vaatepunktist, kas palve esitanud liikmesriigi õigusnormide alusel on kaebusel peatav toime, arvestades eesmärki, mille saavutamise jaoks näeb määrus nr 343/2003 ette üleandmise teostamise tähtaja.
37 Sellega seoses tuleb eristada kaht olukorda.
38 Nagu selgub määruse nr 343/2003 artikli 20 lõike 1 punktist d, siis esimesel juhul, kui mingit peatava toimega kaebust ei ole ette nähtud, kulgeb üleandmise tähtaeg alates sõnaselgest või tuletatavast otsusest, millega palve saanud liikmesriik nõustub varjupaigataotleja tagasi võtma, vaatamata sellele, millistest juhtudest sõltub selle kaebuse esitamine, mille varjupaigataotleja vastaval juhul palve esitanud liikmesriigi kohtule üleandmise otsuse peale esitas.
39 Seega jääb üle panna paika üleandmise teostamise üksikasjalikud eeskirjad ja eeskätt kinnitada selle toimumise kuupäev.
40 Määruse nr 343/2003 artikli 20 lõike 1 punkt d annab palve esitanud liikmesriigile üleandmise teostamiseks kuuekuulise tähtaja nimelt ülalkirjeldatud kontekstis. Nii on selle tähtaja eesmärk võimaldada – arvestades üleandmisega seotud praktilisi ja korralduslikke raskusi – kahel asjassepuutuval liikmesriigil üleandmise osas nõu pidada, ja konkreetsemalt, palve esitanud liikmesriigil täpsustada üleandmise üksikasjalikud rakenduseeskirjad, sest üleandmine toimub selle liikmesriigi õigusnormide kohaselt.
41 Komisjoni 26. juulil 2001 esitatud ettepanekule nõukogu määruse kohta, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku esitatud varjupaigataotluse läbivaatamise eest [KOM(2001) 447 (lõplik), lk 5, punktid 19 ja 20], lisatud selgitustest ilmneb, et komisjon pakkus üleandmise tähtaja pikendamise välja nimelt selleks, et võtta arvesse liikmesriikidel üleandmise teostamisel ette tulnud praktilisi raskusi. Ühekuuline tähtaeg kinnitati Euroopa Ühenduse liikmesriigile esitatud varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutava riigi määramise konventsiooniga (EÜT L 1997, C 254, lk 1), mis allkirjastati 15. juunil 1990 Dublinis; selle konventsiooni asendas määrus 343/2003, mille artikli 20 lõike 1 punkt d pikendas kõnealust tähtaega vastavalt määruse ettepanekule kuue kuuni.
42 Olukorra puhul, kus palve esitanud liikmesriik näeb ette peatava toimega kaebuse ja kui selle liikmesriigi kohus omistab sellise toime oma lahendile, näeb määruse nr 343/2003 artikli 20 lõike 1 punkt d ette, et üleandmise teostamise tähtaeg hakkab kulgema alates „kaebuse või uuesti läbivaatamise suhtes tehtud otsusest“.
43 Ehkki üleandmiseks ettenähtud tähtaja algus on sellise olukorra puhul esimesena käsitletud olukorra jaoks kinnitatust erinev, on see nii seetõttu, et mõlemad asjassepuutuvad liikmesriigid seisavad üleandmise korraldamisel silmitsi samade praktiliste raskustega ja seetõttu peab nende käsutuses olema sama pikk ehk kuuekuuline tähtaeg selle teostamiseks. Miski määruse nr 343/2003 artikli 20 lõike 1 punktis d ei viita sellele, et ühenduse seadusandjal oli kavatsus käsitleda kaht olukorda erinevalt.
44 Eelnevast tuleneb, et teise kõne all olnud olukorra puhul tuleb tähtaja algus – arvestades liikmesriikidele tähtaja kehtestamise eesmärki – kindlaks määrata nii, et liikmesriikidele jääb nagu ka esimesena käsitletud olukorra puhul kuuekuuline tähtaeg, mida neil tuleb maksimaalselt kasutada üleandmise tehniliste üksikasjade ärakorraldamiseks.
45 Üleandmise tähtaeg saab seega hakata kulgema alles hetkest, mil tulevane üleandmine on põhimõtteliselt otsustatud ja kindel ning kindlaks on vaja määrata veel vaid selle üksikasjalikud rakenduseeskirjad. Üleandmist ei saa pidada kindlaks, kui palve esitanud liikmesriigi kohus, kes on saanud kaebuse, ei ole asja sisuliselt lahendanud, vaid on üksnes peatanud vaidlustatud otsuse täitmise esialgse õiguskaitse korras.
46 Järelikult selleks, et säilitada kasulik mõju määruse nr 343/2003 artikli 20 lõike 1 punkti d puhul, mis sätestab üleandmise tähtaja, on vaja, et see tähtaeg hakkaks kulgema mitte üleandmise menetluse peatavast esialgse õiguskaitse määrusest, vaid alates sisulisest lahendist, millega tuvastatakse menetluse õiguspärasus ning mis ei tee üleandmisele takistusi.
47 Sellist järeldust kinnitavad kaks täiendavat hulka kaalutlusi, millest esimesed rajanevad liikmesriigi pakutava kohtuliku kaitse austusel ja teised liikmesriikide menetlusliku autonoomia põhimõttel.
48 Esiteks tuleb tõdeda, et ühenduse seadusandja ei ole soovinud ohverdada liikmesriikide pakutavat kohtulikku kaitset; liikmesriikide kohtud võivad peatada üleandmise otsuse täitmise, võimaldades nii varjupaigataotlejal tõhusalt vaidlustada tema kohta langetatud otsused, mis on kooskõlas varjupaigataotluste kiire menetlemise nõudega.
49 Liikmesriike, kes soovisid kehtestada menetlused, mis võivad viia üleandmise menetluse raames peatava toimega otsuste langetamiseni, ei või asetada menetluse kiiruse nõudele tuginedes ebasoodsamasse olukorda, kui see, milles on liikmesriigid, kes ei pidanud selliseid menetlusi vajalikuks.
50 Liikmesriik, kes otsustas üleandmise menetluse raames kehtestada vajadusel peatavat toimet omavad menetlused ning kellele varjupaigataotleja väljasaatmiseks antud tähtaeg lühenes seetõttu tema kohtutel asja sisuliseks lahendamiseks kuluva aja võrra, oleks seetõttu ebamugavas olukorras, kuna juhul, kui ta ei suuda korraldada varjupaigataotleja üleandmist sisulise kohtulahendi ja üleandmise teostamise tähtaja möödumise vahele jääva äärmiselt lühikese ajavahemiku jooksul, riskiks ta jääda varjupaigataotluse läbivaatamise eest lõplikult vastutavaks vastavalt määruse nr 343/2003 artikli 20 lõikele 2, mille järgi palve saanud liikmesriik ei pea enam vastutust võtma, kui üleandmise tähtaeg on möödunud.
51 Sellest tuleneb, et tõlgendades määruse nr 343/2003 artikli 20 lõike 1 punkti d, mis määrab kindlaks liikmesriigile varjupaigataotleja üleandmise menetluse läbiviimiseks antud tähtaja alguse, ei või jõuda järeldusele, et liikmesriik on ühenduse õigusest kinnipidamiseks kohustatud eirama peatavat toimet, mis on sellist toimet omada võiva menetluse tulemusena antud esialgse õiguskaitse määrusel ning mida liikmesriik soovis oma siseriiklikus õiguses kehtestada.
52 Mis puudutab teiseks liikmesriikide menetlusliku autonoomia põhimõtet, tuleb märkida, et kui toetada määruse nr 343/2003 artikli 20 lõike 1 punkti d tõlgendust, mille kohaselt üleandmise tähtaeg hakkab kulgema alates peatava toimega esialgse õiguskaitse määrusest, oleks liikmesriigi kohus, kes soovib järgida ühtlasi nii eespool nimetatud tähtaega kui ka peatava toimega esialgse õiguskaitse määruse tähtaega, sunnitud otsustama üleandmise menetluse põhjendatuse üle enne viimati nimetatud tähtaja möödumist, tehes lahendi, milles ei olnud kohtule jäetud ebapiisava aja tõttu võimalik pöörata rahuldaval määral tähelepanu kohtuasjale kogu tema keerukuses. Nagu osa valitsusi ja komisjon Euroopa Kohtule esitatud kirjalikes märkustes õigesti rõhutavad, oleks selline tõlgendus vastuolus menetlusliku autonoomia põhimõttega, nii nagu see on kinnistunud ühenduse kohtupraktikas (vt selle kohta 11. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑13/01: Safalero, EKL 2003, lk I‑8679, punkt 49, ja 13. märtsi 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑432/05: Unibet, EKL 2007, lk I‑2271, punkt 39).
53 Kõike eeltoodut arvestades tuleb vastata eelotsuse küsimusele, et määruse nr 343/2003 artikli 20 lõike 1 punkti d ja lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et kui palve esitanud liikmesriigi õigusnormid näevad ette kaebuse peatava toime, hakkab üleandmise tähtaeg kulgema mitte alates üleandmise menetluse peatavast esialgse õiguskaitse määrusest, vaid alles alates sisulisest lahendist, millega tuvastatakse menetluse õiguspärasus ning mis ei tee üleandmisele takistusi.
Kohtukulud
54 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab:
Nõukogu 18. veebruari 2003. aasta määruse (EÜ) nr 343/2003, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku esitatud varjupaigataotluse läbivaatamise eest artikli 20 lõike 1 punkti d ja lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et kui palve esitanud liikmesriigi õigusnormid näevad ette kaebuse peatava toime, hakkab üleandmise tähtaeg kulgema mitte alates üleandmise menetluse peatavast esialgse õiguskaitse määrusest, vaid alles alates sisulisest lahendist, millega tuvastatakse menetluse õiguspärasus ning mis ei tee üleandmisele takistusi.
Allkirjad