Language of document :

Stephan Fleigi 12. juunil 2019 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (esimene koda) 2. aprilli 2019. aasta otsuse peale kohtuasjas T-492/17: Stephan Fleig versus Euroopa välisteenistus

(kohtuasi C-446/19 P)

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Apellant: Stephan Fleig (esindaja: advokaat H. Tettenborn)

Teine menetlusosaline: Euroopa välisteenistus

Apellandi nõuded

tühistada täielikult Euroopa Liidu Üldkohtu (teine koda) 2. aprilli 2019. aasta otsus kohtuasjas T-492/17;

tühistada 19. septembri 2016. aasta otsus, millega Euroopa välisteenistuse personalihalduse direktoraadi direktor kui teenistuslepingute sõlmimise pädevusega isik ütles üles hageja tähtajatu teenistuslepingu alates 19. juunist 2017, ning hüvitada hagejale õigusvastase lepingu ülesütlemise tõttu tekitatud mittevaraline kahju;

teise võimalusena tühistada kohtuotsus ja saata kohtuasi tagasi Üldkohtusse;

mõista mõlema kohtuastme kohtukulud välja Euroopa välisteenistuselt.

Väited ja peamised argumendid

Apellant esitab oma apellatsioonikaebuse põhjendamiseks järgmised kuus väidet:

Esiteks heidab ta ette, et on rikutud põhiõiguste harta artikli 47 teises lõigus ette nähtud õigust õiglasele kohtulikule arutamisele ja poolte võrdsuse põhimõtet. Vastupidi tema taotlusele ei nõudnud Üldkohus Euroopa välisteenistuselt asjakohaste e-meilide esitamist, mis tõsiselt piiras apellandi võimet ennast kaitsta.

Teiseks väidab apellant, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta kohaldas haldusorgani hoolitsemiskohustuse põhimõtet. Üldkohus ei võtnud arvesse, et juba enne apellandi teenistuslepingu ülesütlemist oli Euroopa välisteenistuse tegevuse tõttu apellandi vaimne tervis halvenenud ning niiviisi oli vähenenud tema võime tegutseda tema töökohustustele vastaval viisil.

Kolmandaks väidab apellant, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta arvas, et ta ei pea analüüsima seda, kas ja millisel määral takistas apellandi terviseseisund teda täitmast personalieeskirjade järgseid kohustusi, milleks on tema viibimiskohast teadaandmine. Veel rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta ei võtnud arvesse apellandi esitatud arstlikke arvamusi, hoolimata sellest, et Üldkohtul endal ei olnud eriteadmisi ning ta ei taotlenud meditsiinieksperdi aruannet. Lisaks sellele rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta ei otsustanud, et Euroopa välisteenistus oli võtnud arvesse apellandi vaimse tervise mõju viimase kahjuks.

Apellant väidab neljandaks, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta väitis, et apellant oli rikkunud personalieeskirjade II lisa artiklis 7 sätestatud kohustust ning lojaalsuse ja koostöö põhikohustust, kuna apellant „keeldus määramast oma arsti töövõimetuskomiteesse“. Nii tehes eksis Üldkohus oma kohtuotsuse põhjendamisel, kui ta viitas asjaolule, mida Euroopa välisteenistus ei olnud apellandile oma otsuse põhjendustes mingil viisil ette heitnud.

Viiendaks väidab apellant, et Üldkohus jõudis ekslikult järeldusele, et kuna apellant esitas mitmeid edutuid kohtuväliseid taotlusi ja kaebusi, oli Euroopa välisteenistusel õigus, kui ta leidis, et apellant ei olnud koostööaldis ja lojaalne. Üldkohtu seisukohalt tuleks iga töötaja kaebust, mille haldusorgan jätab rahuldamata, käsitada õiguste rikkumisena.

Apellant väidab kuuendaks, et Üldkohus moonutas mitmeid fakte, millel kohtuotsus põhineb ja mis puudutavad eelkõige tema kohustust teavitada haldusorganit oma viibimiskohast.

____________