Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Giudice di pace di Bologna (Itaalia) 22. oktoobril 2018 – UX versus Governo della Repubblica italiana

(kohtuasi C-658/18)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Giudice di pace di Bologna

Põhikohtuasja pooled

Hageja: UX

Vastustaja: Governo della Repubblica italiana

Eelotsuse küsimused

Kas eelotsusetaotluse esitanud kohtu taoline rahukohtunik on niisugune Euroopa ühine kohus, kes on vastavalt ELTL artiklile 267 pädev esitama eelotsusetaotlust, isegi kui riiklik õigussüsteem ei taga talle tema töökoha ajutisuse tõttu kutseliste kohtunikega samaväärseid töötingimusi hoolimata sellest, et ta täidab riiklikus kohtusüsteemis samasuguseid kohtu ülesandeid, ja jätab ta seega ilma Euroopa kohtuniku sõltumatuse ja erapooletuse tagatistest, mida Euroopa Kohus on käsitlenud kohtuotsustes Wilson (EU:C:2006:587, punktid 47–53), Associação Sindical dos Juizes Portugueses (EU:C:2018:117, punkt 32 ja punktid 41–45), Minister for Justice and Equality (EU:C:2018:586, punktid 50–54)?

Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis kas rahukohtunikust hageja teenistus kuulub mõiste „tähtajaline töö“ alla, mida on kasutatud direktiivi 2003/88¹ artikli 1 lõikes 3 ja artiklis 7, koostoimes direktiiviga 1999/70 üle võetud raamkokkuleppe tähtajalise töö kohta klausliga 2 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 31 lõikega 2, nagu seda on tõlgendanud Euroopa Kohus kohtuotsustes O’Brien (EU:C:2012:110) ja King (EU:C:2017:914), ning kui see on nii, siis kas võib direktiiviga 1999/70² üle võetud raamkokkuleppe tähtajalise töö kohta klausli 4 kohaldamisel pidada tavalist või kutselist kohtunikku tähtajatuks töötajaks, kes on võrreldav tähtajalisest töötajast „rahukohtunikuga“?

Kui vastus esimesele ja teisele küsimusele on jaatav, siis, kas Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 47, koostoimes ELTL artikliga 267, arvestades Euroopa Kohtu kohtupraktikat Itaalia Vabariigi vastutuse kohta Euroopa Liidu õiguse ilmselge rikkumise eest kõrgeima astme kohtu poolt kohtuasjades Kobler (EU:C:2003:513), Traghetti del Mediterraneo (EU:C:2006:391) ja komisjon vs. Itaalia Vabariik (EU:C:2011:775), on vastuolus 13. aprilli 1988. aasta seaduse nr 117 artikli 2 lõigetega 3 ja 3 bis, milles käsitletakse kohtunike tsiviilvastutust tahtluse või raske hooletuse eest „seaduse või Euroopa Liidu õiguse ilmselge rikkumise korral“ ja seavad selle riigi kohtuniku nimelt sellise valiku ette – millega tuleb nii või teisiti tegemist riigi tsiviil- ja distsiplinaarvastutuse tuvastamise kohtuasjades, kus sisuline menetluspool on avaliku halduse sektor ise –, nagu käesolevas kohtuasjas käsitletaval juhul: kas rikkuda oma riigi õigusnorme, jättes need kohaldamata ja kohaldades Euroopa Liidu õigust nii, nagu seda tõlgendab Euroopa Kohus, või hoopis rikkuda Euroopa Liidu õigust ja kohaldada oma riigi õigusnorme, mis takistavad tõhusa kaitse tunnustamist ning on vastuolus direktiivi 2003/88 artikli 1 lõigetega 3 ja 7, direktiiviga 1999/70 üle võetud tähtajalise töö raamkokkuleppe klauslitega 2 ja 4 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 31 lõikega 2?

Kas Euroopa Komisjoni toimingud, millega ta keeldus alustamast liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlust või esitamast Euroopa Kohtule hagi [...] nõudega tuvastada, et liikmesriik on rikkunud liidu õigust, kujutab endast Euroopa Liidu lepingu artikli 2, artikli 4 lõigete 2 ja 3, artikli 6 lõike 1, artikli 9, artikli 10 lõike 1 ja artikli 17 lõike 1 koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 47 järgi jämedat rikkumist, mis annab alust lepinguvälise vastutuse hagi esitamiseks Euroopa Liidu vastu Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 340 lõike 2 kohaselt, kui, nagu käesolevas kohtuasjas, on ilmnenud järgmised asjaolud:

–    komisjon lõpetas teatisega DG EMPL/B2/DA-MAT/sk (2016), mille Itaalia ametiasutused said kätte 10. juunil 2016, asja EU Pilot 7779/15/EMPL, tuvastades puudujääke, ja teatas, et peatselt algatatakse rikkumismenetlus, mis puudutab aukohtunike teenistust käsitlevate riigisiseste normide mittevastavust EL õigusele eelkõige järjestikuste tähtajaliste töölepingute kuritarvitusliku kasutamise, töötasude ebavõrdsuse, puhkuse ning rasedus- ja sünnituspuhkuse seisukohast; niisugust rikkumismenetlust ei ole aga kuni tänaseni algatatud;

–    komisjon täpsustas 21. detsembri 2016. aasta teatises C(2016) 8600 final, et tal on kaalutlusõigus otsustada, kas ja millal alustada rikkumismenetlust või pöörduda Euroopa Kohtusse, kelle kohtulahendite järgi ei rahuldata eraõiguslike isikute hagisid komisjoni vastu olukorras, kus komisjon keeldub alustamast rikkumismenetlust?

Sõltumata eelnenud neljale küsimusele antud vastustest, kas ELTL artikleid 268, 274 ja artikli 340 lõiget 2, arvestades Euroopa Liidu lepingu artiklit 2, artikli 4 lõikeid 2 ja 3, artikli 6 lõiget 1, artiklit 9, artikli 10 lõiget 1, artikli 17 lõiget 1, koosmõjus Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 47 saab tõlgendada nii, et Euroopa Liidu vastu esitatud lepinguvälise vastutuse hagi ei saa jääda välja riigisiseste kohtute pädevusest niisugustel asjaoludel, nagu käesolevas kohtuasjas, kus on tuvastatud, et kohtunike sõltumatuse ja erapooletuse põhimõtet garanteerivate liidu õigusnormide kohaldamata jätmine riiklikus õiguskorras on osaliselt põhjustatud sellest, et komisjon rikkus talle aluslepingute järelevalvaja rollist tulenevaid ülesandeid ja kohustusi, ning komisjoni kaalutlusõigusest otsustada, kas ja millal algatada rikkumismenetlus või pöörduda Euroopa Kohtusse, kelle kohtupraktikas tunnustatakse asjaolu, et eraõiguslike isikute hagisid komisjoni vastu ei rahuldata olukorras, kus komisjon keeldub alustamast rikkumismenetlust, mis seega muudab ebaefektiivseks Euroopa Kohtu ainupädevuse otsustada liidu lepinguvälise vastutusega seotud vaidluse üle?

____________

¹     Euroopa parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiiv 2003/88/EÜ, tööaja korralduse teatavate aspektide kohta (ELT L 299, lk 9; ELT eriväljaanne 05/04, lk 381).

²     Nõukogu 28. juuli 1999. aasta direktiiv 1999/70/EÜ, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta (EÜT L 175, lk 43; ELT eriväljaanne 05/03, lk 368).