EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS

(kolmas koda)

16. mai 2012

Kohtuasi F‑42/10

Carina Skareby

versus

Euroopa Komisjon

Avalik teenistus – Abistamiskohustus – Personalieeskirjade artiklid 12a ja 24 – Psühholoogiline ahistamine ülemuse poolt

Ese:      ELTL artikli 270 alusel, mida vastavalt Euratomi asutamislepingu artiklile 106a kohaldatakse Euratomi asutamislepingule, esitatud hagi, millega C. Skareby palub tühistada komisjoni 23. juuli 2009. aasta otsus, millega jäeti rahuldamata tema abitaotlus psühholoogilise ahistamise kaebusega, ja vajalikus osas ametisse nimetava asutuse 19. veebruari 2010. aasta otsus, millega jäeti tema kaebus rahuldamata.

Otsus: Jätta hagi rahuldamata. Jätta hageja kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja kolm neljandikku komisjoni kohtukuludest. Jätta veerand komisjoni kohtukuludest tema enda kanda.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Hagi – Põhjendatud huvi – Hagi, mille on abitaotluse rahuldamata jätmise peale esitanud ametnik, kes on väidetava ahistamise ohver – Põhjendatud huvi säilimine sõltumata sellest, et asjaolud leidsid aset minevikus ning puudub kordumise oht ja kahju hüvitamise nõue

(Personalieeskirjad, artikkel 91)

2.      Ametnikud – Distsiplinaarmeetmed – Distsiplinaarmenetluse algatamisele eelnev juurdlus – Administratsiooni kaalutlusõigus – Ulatus

(Personalieeskirjad, IX lisa)

3.      Ametnikud – Psühholoogiline ahistamine – Mõiste – Käitumine, mille eesmärgiks on huvitatud isiku alandamine või tema töötingimuste halvendamine – Sellise käitumise korduvuse nõue – Sellise käitumise tahtlikkuse nõue – Ulatus – Ahistaja halva kavatsuse nõude puudumine

(Personalieeskirjad, artikli 12a lõige 3)

4.      Ametnikud – Isikut kahjustav meede – Põhjendamiskohustus – Ulatus – Põhjendamise ebapiisavus – Kohtumenetluse käigus reeglitega kooskõlla viimine – Tingimused

(Personalieeskirjad, artikli 25 teine lõik)

1.      Kui tegemist on nii tõsise küsimusega nagu psühholoogiline ahistamine, siis tuleb nõustuda, et ametnikul, kes on ahistamise väidetav ohver ja kes vaidlustab kohtus institutsiooni keeldumise rahuldada tema abitaotlus, säilib kohtupraktikas nõutav õiguspärane huvi, mida peetakse hagi vastuvõetavuse tingimuseks, isegi kui ta ei nõua väidetava ahistamisega tekitatud kahju hüvitamist ega distsiplinaarmenetluse algatamist väidetava ahistaja suhtes, ning kui ahistamine on väidetavalt lõppenud mitu aastat tagasi.

Niisugune lahendus tuleb valida eelkõige seetõttu, et psühholoogiline ahistamine kui niisugune on tõsine asi ja võib avaldada äärmiselt laastavat mõju ohvri tervislikule seisundile. Töötaja puhul, kes väidab, et teda ahistati psühholoogiliselt, säilib põhjendatud huvi, sõltumata sellest, kas niisugune ahistamine kestab edasi või kas asjaomane ametnik või teenistuja esitab või kavatseb esitada või kas tal on isegi ainult õigus esitada seoses psühholoogilise ahistamisega, mille ohver ta väidab end olevat, muid nõudeid, eelkõige kahju hüvitamise nõudeid. See, kui administratsioon tunnistab psühholoogilise ahistamise asetleidmist, võib juba iseenesest teha ahistatud isiku taastamise raviprotsessis head.

(vt punktid 29, 31 ja 32)

Viide:

Avaliku Teenistuse Kohus: 30. november 2009, kohtuasi F‑80/08: Wenig vs. komisjon (punkt 35).

2.      Administratsioonil on talle usaldatud haldusjuurdluste läbiviimisel laialdane kaalutlusõigus. Eelkõige tuleb tõdeda, et kuna administratsiooni vahendid on piiratud, peab ta talle hindamiseks esitatud juhtumeid uurima proportsionaalselt, st eelkõige viisil, mis võimaldab tal pühendada igale juhtumile täpselt nii palju aega, kui on põhjendatud. Pealegi on administratsioonil laialdane kaalutlusruum ka tunnistajate koostöö kvaliteedi ja kasumlikkuse hindamisel.

(vt punkt 38)

Viide:

Avaliku Teenistuse Kohus: 13. jaanuar 2010, liidetud kohtuasjad F‑124/05 ja F‑96/06: A ja G vs. komisjon (punkt 173).

3.      Personalieeskirjade artikli 12a lõikes 3 ei tehta eeldatava ahistaja halvast kavatsusest sugugi kriteeriumi, mis peab olema täidetud, et kvalifitseerida käitumine psühholoogiliseks ahistamiseks. Personalieeskirjade artikli 12a lõikes 3 on psühholoogilist ahistamist määratletud kui „sobimatut käitumist”, mille olemasoluks peavad korraga olema täidetud kaks tingimust. Esimese tingimuse kohaselt peab olema tegemist füüsilise käitumise, kõne‑ või kirjakeele, žestide vm tegevustega, mis „[leiavad] aset aja jooksul, on korduv[ad] või süstemaatili[sed]” ja „tahtlikud”. Teise tingimuse kohaselt, mis on esimesest eraldatud sidesõnaga „ja”, peab see füüsiline käitumine, kõne‑ või kirjakeel, need žestid vm tegevused „kahjusta[m]a inimeste isiksust, väärikust või füüsilist ja psühholoogilist terviklikkust”. Teise tingimuse kohaselt, mis on esimesest eraldatud sidesõnaga „ja”, peab see füüsiline käitumine, kõne‑ või kirjakeel, need žestid vm tegevused „kahjusta[m]a inimeste isiksust, väärikust või füüsilist ja psühholoogilist terviklikkust”. Asjaolust, et omadussõna „tahtlik” on kasutatud esimese ja mitte teise tingimuse puhul, võib teha kaks järeldust. Esiteks peab personalieeskirjade artikli 12a lõikes 3 silmas peetud füüsiline käitumine, kõne‑ või kirjakeel, žestid vm tegevused olema tahtlikud, mis jätab selle sätte kohaldamisalast välja kogemata asetleidvad teod. Teisalt ei ole seevastu nõutud, et see füüsiline käitumine, kõne‑ või kirjakeel, need žestid vm tegevused oleksid toime pandud kavatsusega kahjustada isiku isiksust, väärikust, füüsilist või psühholoogilist terviklikkust. Teiste sõnadega võib psühholoogilise ahistamisega personalieeskirjade artikli 12a lõike 3 tähenduses olla tegemist ka siis, kui ahistaja ei kavatsenud oma tegudega tahtlikult ohvri mainet või tema töötingimusi kahjustada. Piisab sellest, kui need teod, mis pandi toime tahtlikult, tõid niisugused tagajärjed objektiivselt kaasa.

Selleks, et vaidlusalused teod võiks kvalifitseerida ahistamiseks, peavad need olema toonud objektiivselt kaasa niisugused tagajärjed, mis kahjustasid ohvri mainet või tema töötingimusi. Et asjaomased teod peavad personalieeskirjade artikli 12a lõike 3 kohaselt olema sobimatud, järeldub sellest, et käitumise ahistamiseks kvalifitseerimiseks peab olema täidetud tingimus, et see käitumine on piisavalt objektiivne selles mõttes, et erapooletu ja mõistlik vaatleja, kes on normaalselt tundlik, leiaks samas olukorras, et see käitumine läheb liiale ja on laiduväärne.

(vt punktid 63 ja 65)

Viide:

Avaliku Teenistuse Kohus: 9. märts 2010, kohtuasi F‑26/09: N vs. parlament (punkt 72).

4.      Ei ole nõutud, et põhjenduses oleksid välja toodud kõik asjassepuutuvad faktilised ja õiguslikud asjaolud, kuivõrd küsimust, kas õigusakti põhjendus vastab personalieeskirjade artikli 25 teise lõigu nõuetele, ei tule hinnata mitte üksnes lähtuvalt selle sõnastusest, vaid samuti selle vastuvõtmise kontekstist ja asjaomase valdkonna õiguslikust regulatsioonist.

Lisaks korvavad põhjenduste esialgset ebapiisavust täiendavad täpsustused, mis tehakse kas või menetluse jooksul, kui juba enne hagi esitamist oli asjaomase isiku käsutuses teave, mis kujutab endast esmaseid põhjendusi.

(vt punktid 74 ja 75)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 15. september 2005, kohtuasi T‑132/03: Casini vs. komisjon (punkt 36); 11. detsember 2007, kohtuasi T‑66/05: Sack vs. komisjon (punkt 65).

Avaliku Teenistuse Kohus: 1. detsember 2010, kohtuasi F‑89/09: Gagalis vs. nõukogu (punkt 67); 13. september 2011, kohtuasi F‑4/10: Nastvogel vs. nõukogu (punkt 66).