Language of document : ECLI:EU:F:2011:11

AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS

(kolmas koda)

15. veebruar 2011

Kohtuasi F‑68/09

Florence Barbin

versus

Euroopa Parlament

Avalik teenistus – Ametnikud – 2006. aasta edutamine – Avaliku Teenistuse Kohtu otsuse täitmine – Teenete võrdlev hindamine – Võrdse kohtlemise põhimõte – Osalise ajaga lapsehoolduspuhkus

Ese:      EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi, millega F. Barbin palub tühistada parlamendi otsus jätta ta 2006. aasta edutamise raames palgaastmele AD 12 edutamata.

Otsus: Jätta hagi rahuldamata. Jätta kohtukulud hageja kanda.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Edutamine – Kohustus põhjendada otsust jätta künnise ületanud ametnikud edutamata – Puudumine

(Personalieeskirjad, artikkel 45)

2.      Ametnikud – Edutamine – Teenete võrdlev hindamine – Teenetepunktide andmine ning künnise kehtestamine

(Personalieeskirjad, artikkel 45)

3.      Ametnikud – Edutamine – Teenete võrdlev hindamine – Üksikasjalikud eeskirjad

(Personalieeskirjad, artikkel 45)

4.      Ametnikud – Võrdne kohtlemine – Mõiste – Piirid

5.      Ametnikud – Edutamine – Teenete võrdlev hindamine – Edutamisotsus

(Personalieeskirjad, artikkel 45)

6.      Ametnikud – Hagi – Väited – Diskrimineerimise väide – Kohustus võtta arvesse asjakohast faktilist raamistikku tervikuna

1.      Vastavalt Euroopa Parlamendi juhatuse 13. veebruari 2006. aasta otsuse edutamise ja karjääri kavandamise poliitika kohta punktile I.3.4, mis on sisuliselt üle võetud parlamendi peasekretäri 10. mai 2006. aasta otsuse teenetepunktide andmise ja edutamise rakendussätete kohta punkti II.2 alapunkti b teises lõigus, peab administratsioon põhjendama kõiki otsuseid, kui edutatakse ametnikke, kes ei ole künnist ületanud. Kuigi need sätted ei täpsusta, kellele peab ametisse nimetav asutus oma otsuseid põhjendama, siis järeldus, et selline põhjendamiskohustus kehtib kõikide otsuste kohta jätta künnise ületanud ametnik edutamata, paneks administratsioonile mitte ainult tarbetu halduskoormuse, vaid oleks samuti vastuolus kohtupraktikaga, mille kohaselt edutamisotsuse põhjendus peab olema seotud edutamata jäetud ametniku individuaalse olukorraga. Seega väidab ametnik valesti, et administratsioon peab temale põhjendama nende kolleegide edutamist, kes ei ole künnist ületanud.

Nendest sätetest tulenevat kohustust võib pidada täidetuks, kuna administratsioon saatis ühisorganiks olevale edutamiskomiteele, milles on ametnikud esindatud, põhjenduse, miks edutati ametnikke, kes ei olnud künnist ületanud.

(vt punktid 59 ja 61)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 4. juuli 2007, kohtuasi T‑502/04: Lopparelli vs. komisjon (punkt 75).

2.      Euroopa Parlamendi juhatuse 13. veebruari 2006. aasta otsuse edutamise ja karjääri kavandamise poliitika kohta alusel ei anta teenetepunkte sellise teenete võrdleva hindamise tulemusel, mis hõlmab kõiki edutatavaid ametnikke, kes võivad vastata personalieeskirjade artikli 45 nõuetele. Iga edutamist vääriv ametnik võistleb tegelikult ainult kõikide teiste oma direktoraadi või teenistusüksuse ametnikega piiratud arvu edutamispunktide eest. Kuna künnise kehtestamise aluseks ei ole suhteline väärtus, st asjaomaste ametnike teenetepunktide keskmisega arvestamine, vaid absoluutne väärtus ehk palgaastmel olemise keskmine aeg kahekordistatult, mis palgaastme AD 11 puhul on neli aastat, siis nimetatud künnise kehtestamist ei saa samastada edutavate ametnike teenete otsese või kaudse võrdlemisega. Seega ei saa administratsioon edutada ametnikku ainult põhjusel, et ta on ületanud künnise, kuna nii tehes ei ole ta edutamismenetluse üheski etapis võrrelnud selle ametniku teeneid iga edutava ametniku teenetega.

(vt punkt 83)

Viited:

Avaliku Teenistuse Kohus: 8. oktoober 2008, kohtuasi F‑44/07: Barbin vs. parlament (punkt 44).

3.      Personalieeskirjade artikli 45 kohaselt ei saa ametisse nimetav asutus piirduda iga ametniku individuaalse olukorra hindamisega, vaid ta peab võrdlema edutamise otsustamiseks kõikide ametnike teeneid. Seega võib teenistusstaaži võtta arvesse ainult täiendava kriteeriumina. Seega otsus, millega ametnikku edutatakse ainult sel põhjusel, et ta väärib edutamist või et tal on palgaastmes teatud teenistusstaaž, ilma et võetaks arvesse teiste ametnike olukorda, rikub selles artiklis sätestatud põhimõtet, et peab toimuma kõigi edutatavate ametnike teenete võrdlev hindamine. Seetõttu isegi, kui Euroopa Parlamendi juhatuse 13. veebruari 2006. aasta otsus edutamise ja karjääri kavandamise poliitika kohta näeb ette künnise, mis sõltub konkreetsel palgaastmel oldud keskmisest ajast, mida väljendatakse aastates, ei saa sellest järeldada põhimõtet, et ametnikku peab edutamata, kui ta väärib edutamist, ega karjääri korrapärase edendamise põhimõtet, mis kohustab administratsiooni automaatselt edutama ametnikku ainult sel põhjusel, et tal on teatud teenistusstaaž palgaastmes.

(vt punktid 90 ja 91)

Viited:

Esimese Astme Kohus: eespool viidatud kohtuasi Lopparelli vs. komisjon (punkt 75).

Avaliku Teenistuse Kohus: 10. september 2009, kohtuasi F‑124/07: Behmer vs. parlament (punkt 106).

4.      Diskrimineerimiskeelu põhimõtte ja võrdse kohtlemise põhimõtte järgimiseks peab administratsioon tagama selle, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui see on objektiivselt põhjendatud. Seega siis, kui ametnik kasutab temale personalieeskirjadega antud õigust, ei saa administratsioon ilma, et ta seaks kahtluse alla selle õiguse tõhususe, asuda seisukohale, et selle ametniku olukord on erinev ametniku olukorrast, kes seda õigust ei kasutanud, ning seetõttu teda erinevalt kohelda, välja arvatud juhul kui see erinev kohtlemine on esiteks objektiivselt põhjendatud nimelt seetõttu, et see piirdub kõnealusel ajavahemikul järelduste tegemisega sellest, et asjaomane teenistuja ei ole töötanud, ning teiseks on rangelt proportsionaalne esitatud põhjendusega.

(vt punkt 100)

Viited:

Euroopa Kohus: 16. oktoober 1980, kohtuasi 147/79: Hochstrass vs. Euroopa Kohus (punkt 7).

Esimese Astme Kohus: 25. oktoober 2005, kohtuasi T‑368/03: De Bustamante Tello vs. nõukogu (punkt 69).

5.      Kuigi edutamisotsus võeti formaalselt vastu asjaomasele ametnikule antud eelispunktide arvu arvestades, siis see ei võimalda lükata ümber oletust, et otsus võeti vastu vähem õilsatel eesmärkidel nagu selle ametniku lapsehoolduspuhkuse arvestamine, kuid seda siiski tingimusel, et esinevad asjaolud, mis võimaldavad esitatud põhjenduse tõepärasuses kahelda.

(vt punktid 102 ja 103)

6.      Selleks, et hinnata väidet diskrimineerimise kohta, peab arvesse võtma kogu asjakohast faktilist raamistikku, kuhu kuuluvad lõplikeks muutunud varasemates otsustes sisalduvad hinnangud. Sellest järeldub –, ilma et analüüsitaks uuesti otsuse õiguspärasust –, et lõpliku otsuse puhul võib olla tegemist teguriga, mida teiste tegurite hulgas võetakse arvesse selleks, et tuvastada administratsiooni eelkõige diskrimineeriv tegevus. Eriti kehtib see siis, kui on võimalik, et diskrimineerimine tuleb välja alles pärast seda, kui on möödunud diskrimineeriva otsuse peale hagi esitamise tähtaeg.

(vt punkt 109)