Izba Gospodarcza Producentów i Operatorów Urządzeń Rozrywkowychi 3. septembril 2018 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (viies koda) 10. juuli 2018. aasta määruse peale kohtuasjas T-514/15: Izba Gospodarcza Producentów i Operatorów Urządzeń Rozrywkowych versus komisjon
(kohtuasi C-560/18 P)
Kohtumenetluse keel: inglise
Pooled
Apellant: Izba Gospodarcza Producentów i Operatorów Urządzeń Rozrywkowych (esindaja: adwokat P. Hoffman)
Teised menetlusosalised: Euroopa Komisjon, Rootsi Kuningriik, Poola Vabariik
Apellandi nõuded
Apellant palub Euroopa Kohtul:
tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 10. juuli 2018. aasta määrus kohtuasjas T-514/15, Izba Gospodarcza Producentów i Operatorów Urządzeń Rozrywkowych vs. komisjon;
tühistada Euroopa Komisjoni 12. juuni 2015. aasta otsus GESTDEM 2015/1291, milles keelduti andmast apellandile luba tutvuda Euroopa Komisjoni üksikasjaliku arvamusega teatamismenetluses 2014/537/PL, ja Euroopa Komisjoni 17. juuli 2015. aasta otsus GESTDEM 2015/1291, milles keelduti andmast apellandile luba tutvuda Malta Vabariigi üksikasjaliku arvamusega teatamismenetluses 2014/537/PL, ning jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja apellandi kohtukulud; või
teise võimalusena – juhul, kui Euroopa Kohus leiab, et kohtuasi ei ole sellises seisus, mis võimaldaks teha lõplikku otsust – saata asi tagasi Euroopa Liidu Üldkohtusse ja teha kohtukulude kohta otsus edaspidi.
Väited ja peamised argumendid
Apellatsioonikaebus tugineb järgmistele asjaoludele:
Üldkohus rikkus õigusnormi (i) kui ta vaidlustatud kohtumääruse punktides 30 ja 32 otsustas, et on ebatõenäoline, et hagi raames apellandi väidetud ebaseaduslikkus korduks tulevikus ning et apellandil puudub hagi esitamiseks huvi, ja (ii) kui ta samades punktides otsustas, et selles kontekstis asjakohane küsimus on see, kas on tõenäoline, et tulevikus esineb olukord, kus komisjonile teavitatakse seaduseelnõust, mis vastab tema muredele seoses olemasolevate õigusnormidega teavitavas liikmesriigis, mille suhtes on käimas kohustuste rikkumise menetlus, ja milles komisjon keeldub andmast luba tutvuda direktiivi 98/341 alusel esitatud üksikasjaliku arvamusega, mis seondub selle seaduseelnõuga, õigustades seda üldise mitteavalikustamise eeldusega, mis tuleneb vajadusest kaitsta selle rikkumismenetluse eesmärki, samas kui õiguslikult ei ole asjakohane küsimus mitte selles, kas niisugune konkreetne olukord võib esineda, vaid hoopis selles, kas komisjon võib tulevikus kohaldada määruse 1049/20012 või direktiivi 98/34 tõlgendust, millele ta tugineb ja millele apellant on oma kaebuses vastu vaielnud.
Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta vaidlustatud kohtumääruse punktis 33 otsustas, et vajadus arutada kohtuasja, mis puudutab komisjoni keeldumist avalikustada dokumendid, kuna nende ja käimasoleva rikkumismenetluse vahel, milles suuline menetlus oli lõpetatud, oli väidetavalt „lahutamatu seos“, ei saa tuleneda vajadusest tagada apellandile tõhus kohtulik kaitse, ega asjaolust, et väljakuulutatud kohtuotsuse puudumisel on komisjonil võimalik vältida oma otsuste kohtulikku läbivaatamist, kuna vastasel juhul võiks iga apellant, kelle dokumentidega tutvumise taotlus on algselt tagasi lükatud, nõuda õigust vaidluses komisjoniga, isegi kui see taotlus rahuldati enne hagi esitamist Üldkohtusse.
Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta vaidlustatud kohtumääruse punktis 34 otsustas – kuigi apellandi kaebust vaidlustatud otsuste peale oli menetletud ligi 3 aastat ja see hõlmas mitmeid menetlusdokumente ja ka ühte kohtuistungit –, et menetluse lõpetamine ja nõue, et apellant või tema liikmed veelkord – seekord komisjoni vastu kahju hüvitamise hagi raames – tõendaksid vaidlustatud otsuste ebaseaduslikkust, ei pane neile põhjendamatut koormist.
Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta vaidlustatud kohtumääruse punktis 34 otsustas, et puudub vajadus arutada apellandi või tema liikmete nõudeid hüvitada vaidlustatud otsustega tekitatud kahju, pelgalt kuna (i) apellant jättis täpsustamata, kas ta ise või tema liikmed „tõesti“ kavatsevad niisugused hagid esitada, (ii) ta ei tuginenud täpsetele, konkreetsetele ja kontrollitavatele tõenditele vaidlustatud otsuste mõju kohta, ja (iii) ta ei esitanud üksikasju tagajärgede kohta, mis kaasnesid dokumentidega tutvumisest keeldumisega, ja isegi kui (iv) Üldkohus samal ajal kohustas apellanti kandma ise enda kohtukulud, mis moodustasid konkreetse ja kindla kahju, mida vaidlustatud otsused apellandile tekitasid.
Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta vaidlustatud kohtumääruse punktis 34 otsustas, et apellandil puudub hagi esitamiseks huvi, kuigi vaidlustatud otsuste tühistamine on vajalik selleks, et heastada apellandile kui kutselisele organisatsioonile tekitatud mittevaraline kahju, ja sellise kahju heastamiseks puuduvad igasugused muud vahendid.
____________
1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juuni 1998. aasta direktiiv 98/34/EÜ, millega nähakse ette tehnilistest standarditest ja eeskirjadest teatamise kord (EÜT 1998, L 204, lk 37; ELT eriväljaanne 13/20, lk 337).
2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrus (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT 2001, L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331).