AVALIKU TEENISTUSE KOHTU MÄÄRUS

(esimene koda)

9. juuli 2010

Kohtuasi F‑91/09

Luigi Marcuccio

versus

Euroopa Komisjon

Avalik teenistus – Ametnikud – Kahju hüvitamise nõude esitamise mõistlik tähtaeg – Hilinemine

Ese:      EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi, millega L. Marcuccio palub eelkõige esiteks tunnistada kehtetuks ja teise võimalusena tühistada komisjoni vaikimisi tehtud otsus, millega jäeti rahuldamata tema 9. septembri 2008. aasta taotlus hüvitada kahju, mis talle tekitati komisjoni meditsiinitalituse 9. detsembri 2003. aasta teatisega hagejat puudutava tervisekontrolli kohta. Teiseks tühistada ning tunnistada kehtetuks komisjoni 30. juuni 2009. aasta otsus, millega jäeti rahuldamata tema 16. märtsi 2009. aasta kaebus nimetatud vaikimisi tehtud otsuse peale. Kolmandaks mõista komisjonilt välja 300 000 euro suurune summa väidetavalt tekitatud kahju hüvitamiseks või muu summa, mida Avaliku Teenistuse Kohus peab selles osas õiglaseks, millele lisanduvad intressid alates päevast, mil komisjon sai 9. septembri 2008. aasta taotluse, koos 10%‑lise aastaintressiga, mida kapitaliseeritakse igal aastal.

Otsus: Jätta hagi osalise ilmselge vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja osalise ilmselgelt põhjendamatuse tõttu rahuldamata. Mõista kõik kohtukulud välja hagejalt.

Kokkuvõte

Ametnikud – Hagi – Tähtaeg – Institutsioonile esitatud kahju hüvitamise nõue – Mõistliku tähtaja järgimine – Hindamiskriteeriumid

(Euroopa Kohtu põhikiri, artikkel 46; personalieeskirjad, artikkel 90)

Ametnikel või teenistujatel tuleb esitada institutsioonile nõue ühendusele omistatava kahju hüvitamiseks mõistliku tähtaja jooksul alates sellest hetkest, kui nad saavad teada olukorrast, mille kohta kaebus esitatakse. Tähtaja mõistlikkust tuleb hinnata konkreetse kohtuasja asjaolude alusel ning eelkõige lähtuvalt vaidluse olulisusest asjaomase isiku jaoks, kohtuasja keerukusest ning poolte käitumisest.

Sellega seoses tuleb samuti arvestada võrdlust Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 46 ette nähtud viieaastase aegumistähtajaga lepinguvälise vastutuse hagide vallas, kuigi seda tähtaega ei kohaldata liidu ja tema teenistujate vahelistes kohtuvaidlustes. Kui asjaomased isikud pidasid ennast õigusvastase diskrimineeriva kohtlemise ohvriteks, pidanuks nad taotlusega pöörduma võtta kohaseid meetmeid sellise olukorra lõpetamiseks ja heastamiseks ühenduse institutsiooni poole mõistliku tähtaja jooksul, mis ei tohiks ületada viit aastat arvates hetkest, mil nad kaevatavast olukorrast teada said.

Samas ei saa seda viieaastast tähtaega vaadelda range ja puutumatu tähtajana, mille piires esitatud nõuded on kõik vastuvõetavad, olenemata sellest, kui palju on hagejal kulunud aega administratsioonile taotluse esitamiseks ja missugused on juhtumi asjaolud.

(vt punktid 32–35)

Viited:

Euroopa Kohus: 22. oktoober 1975, kohtuasi 9/75: Meyer-Burckhardt vs. komisjon (EKL 1975, lk 1171, punktid 7, 10 ja 11).

Esimese Astme Kohus: 5. oktoober 2004, kohtuasi T‑45/01: Sanders jt vs. komisjon (EKL 2004, lk II‑3315, punkt 62); 5. oktoober 2004, kohtuasi T‑144/02: Eagle jt vs. komisjon (EKL 2004, lk II‑3381, punktid 60, 65 ja 66 ja seal viidatud kohtupraktika ning punkt 71); 26. juuni 2009, kohtuasi T‑114/08 P: Marcuccio vs. komisjon (EKL AT 2009, lk I‑B‑1‑53 ja II‑B‑1‑313, punkt 28).

Avaliku Teenistuse Kohus: 1. veebruar 2007, kohtuasi F‑125/05: Tsarnavas vs. komisjon (EKL AT 2007, lk I‑A‑1‑43 ja II‑A‑1‑231, punktid 71, 76 ja 77).