EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)
8. mai 2019(*)
Eelotsusetaotlus – Finantsinstrumentide turud – Direktiiv 2004/39/EÜ – Artiklid 8, 23, 50 ja 51 – Kohaldamisala – Investeerimisnõustaja, kellel on lubatud töötada väljaspool oma asukoharuume – Vahendaja, kes on kriminaalasjas kahtlustatav – Liikmesriigi õigusnormid, mis näevad ette võimaluse keelata ajutiselt tegutsemine vastaval tegevusalal – Põhivabadused – Puhtalt riigisisene olukord – Kohaldamatus
Kohtuasjas C‑53/18,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Tribunale amministrativo regionale per il Lazio (Lazio maakonna halduskohus, Itaalia) 7. juuli 2017. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 29. jaanuaril 2018, menetluses
Antonio Pasquale Mastromartino
versus
Commissione Nazionale per le Società e la Borsa (Consob),
EUROOPA KOHUS (teine koda),
koosseisus: koja president A. Arabadjiev, kohtunikud T. von Danwitz (ettekandja), E. Levits, C. Vajda ja P. G. Xuereb,
kohtujurist: M. Campos Sánchez-Bordona,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– A. P. Mastromartino, esindajad: avvocato G. Fonderico ja avvocato H. Bonura,
– Commissione Nazionale per le Società e la Borsa (Consob), esindajad: avvocato P. Palmisano, avvocato S. Providenti ja avvocato E. Garzia,
– Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato D. Del Gaizo,
– Euroopa Komisjon, esindajad: V. Di Bucci ja T. Scharf,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/39/EÜ finantsinstrumentide turgude kohta, millega muudetakse nõukogu direktiive 85/611/EMÜ ja 93/6/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2000/12/EÜ ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 93/22/EMÜ (ELT 2004, L 145, lk 1; ELT eriväljaanne 06/07, lk 263), muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta direktiiviga 2010/78/EL (ELT 2010, L 331, lk 120), (edaspidi „finantsinstrumentide turgude direktiiv“), eelkõige selle artiklite 8, 23 ja 51, samuti aluslepingute põhimõtete ja õigusnormide tõlgendamist diskrimineerimiskeelu, proportsionaalsuse, teenuste osutamise vabaduse ja asutamisõiguse küsimustes.
2 Taotlus on esitatud Antonio Pasquale Mastromartino ja Commissione Nazionale per le Società e la Borsa (Consob) (äriühingute ja väärtpaberiturgude riiklik järelevalveamet, Itaalia) vahelises kohtuvaidluses sellise otsuse seaduslikkuse üle, millega nimetatud amet keelas põhikohtuasja kaebajal ajutiselt tegutsemise investeerimisnõustajana, kellel on lubatud töötada väljaspool oma asukoharuume.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
3 Finantsinstrumentide turgude direktiivi põhjendused 36 ja 38 on sõnastatud järgmiselt:
„(36) Isikuid, kes osutavad investeerimisteenuseid rohkem kui ühe investeerimisühingu nimel, ei tohiks lugeda seotud vahendajateks, vaid investeerimisühinguteks, kui nad jäävad käesolevas direktiivis ettenähtud määratluse piiridesse, välja arvatud teatavad isikud, kellele võib teha erandi.
[…]
(38) Väljaspool investeerimisühingu ruume toimuva tegevuse (lävemüük) tingimused ei peaks olema käesoleva direktiiviga reguleeritud.“
4 Direktiivi artikli 1 „Reguleerimisala“ kohaselt:
„1. Käesolevat direktiivi kohaldatakse investeerimisühingute ja reguleeritud turgude suhtes.
2. Järgmisi sätteid kohaldatakse ka [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. märtsi 2000. aasta direktiivi 2000/12/EÜ krediidiasutuste asutamise ja tegevuse kohta (EÜT 2000, L 126, lk 1; ELT eriväljaanne 06/03, lk 272)] alusel tegevusloa saanud krediidiasutuste suhtes, kui nad osutavad ühte või mitut investeerimisteenust ja/või teostavad investeerimistegevusi […]“.
5 Nimetatud direktiivi artikli 4 lõike 1 punktid 1, 14 ja 25 on sõnastatud järgmiselt:
„1. Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
1) investeerimisühing – juriidiline isik, kelle tavaliseks tegevuseks või äritegevuseks on ühe või mitme investeerimisteenuse osutamine kolmandatele isikutele ja/või ühe või mitme investeerimistegevuse teostamine kutsetegevusena;
Liikmesriigid võivad hõlmata investeerimisühingu mõistega ka ettevõtjaid, kes ei ole juriidilised isikud […]:
[…]
Kui füüsiline isik siiski osutab teenuseid, mis hõlmavad kolmandate isikute vara või siirdväärtpaberite haldamist, võib teda, ilma teiste käesolevas direktiivis ja direktiivis 93/6/EMÜ kehtestatud nõuetega vastuollu minemata, pidada käesoleva direktiivi kohaldamisel investeerimisühinguks üksnes juhul, kui ta tegevus vastab järgmistele tingimustele:
a) kolmandate isikute omandiõigus finantsinstrumentidele ja varale peab olema kaitstud […];
b) ühingu ja selle omanike maksevõimelisust jälgitakse vastavalt selleks koostatud eeskirjadele;
c) ühingu raamatupidamise aastaaruanne peab olema auditeeritud […];
d) kui ühingul on ainult üks omanik, peab ta ette nägema investorite kaitse selleks juhuks, kui äritegevus tema surma või teovõimetuse tagajärjel või mõnel muul põhjusel lõpeb.
[…]
14) reguleeritud turg – mitmepoolne süsteem, mida korraldab ja/või juhib turu korraldaja, kes viib kokku või hõlbustab mitmete kolmandate poolte finantsinstrumentide ostu‑ ja müügihuvide kokkuviimist süsteemis ja kooskõlas selle mittediskretsionaarsete eeskirjadega, viisil, mille tulemuseks on leping, seoses selle reeglite ja/või süsteemide alusel kauplemisele lubatud finantsinstrumentidega, ja kellele on antud tegevusluba ning kes tegutseb korrapäraselt ja kooskõlas III jaotise sätetega;
[…]
25) seotud vahendaja – füüsiline või juriidiline isik, kes edendab üksnes ühe esindatava investeerimisühingu täielikul ja tingimusteta vastutusel investeerimis‑ ja/või kõrvalteenuseid klientidele või võimalikele klientidele, saab kliendilt ja edastab investeerimisteenustega või finantsinstrumentidega seotud juhiseid või korraldusi, vahendab finantsinstrumente või nõustab kliente või võimalikke kliente kõnealuste finantsinstrumentide või teenuste osas“.
6 Finantsinstrumentide turgude direktiivi artikli 5 lõike 1 kohaselt on liikmesriigid kohustatud nõudma, et investeerimisteenuste osutamiseks või investeerimistegevuseks on investeerimisühingul vaja eelnevat tegevusluba. Direktiivi artiklis 8 on ette nähtud tingimused, mille alusel pädevad asutused võivad investeerimisühingule välja antud tegevusloa tühistada.
7 Direktiivi artikli 13 „Organisatsioonilised nõuded“ lõikes 2 on sätestatud:
„Investeerimisühing kehtestab asjakohased poliitikad ja menetlused, mis on piisavad, et tagada ühingu, sealhulgas selle juhtide, töötajate ja seotud vahendajate, käesoleva direktiivi sätetest tulenevate kohustuste täitmine ning asjakohased eeskirjad, mis reguleerivad kõnealuste isikute isiklikke tehinguid.“
8 Finantsinstrumentide turgude direktiivi artikkel 23 „Investeerimisühingute kohustused seotud vahendajate määramisel“ on sõnastatud järgmiselt:
„1. Liikmesriigid võivad otsustada lubada investeerimisühingul määrata seotud vahendajaid investeerimisühingu teenuste edendamiseks, müügiedendustegevuseks või korralduste vastuvõtmiseks klientidelt või potentsiaalsetelt klientidelt ja nende edastamiseks, finantsinstrumentide müümiseks ning nende finantsinstrumentidega ja kõnealuse investeerimisühingu pakutavate teenustega seotud nõustamiseks.
2. Liikmesriigid nõuavad, et kui investeerimisühing otsustab määrata seotud vahendaja, jääb ta täielikult ja tingimusteta vastutavaks seotud vahendaja tegevuse või tegematajätmise eest ühingu nimel tegutsedes. Liikmesriigid nõuavad, et seotud vahendaja avalikustab kliendiga või võimaliku kliendiga kontakti võtmisel või enne tehingute tegemist oma ametivolitused ja ühingu, mida ta esindab.
[…]
Liikmesriigid nõuavad, et investeerimisühingud teostavad järelevalvet oma seotud vahendajate üle, tagamaks seotud vahendajate kaudu tegutsemisel käesoleva direktiivi nendepoolse jätkuva täitmise.
3. Liikmesriigid, kes otsustavad lubada investeerimisühingutel määrata seotud vahendajaid, seavad sisse riikliku registri. Seotud vahendajad kantakse riiklikku registrisse selles liikmesriigis, kus nad on asutatud. […]
[…]
Liikmesriigid tagavad, et seotud vahendajad kantakse riiklikku registrisse üksnes juhul, kui on kindlaks tehtud, et neil on piisavalt hea maine ja asjakohased üldised, ärialased ja erialased teadmised, mis võimaldavad neil edastada kliendile või võimalikule kliendile adekvaatselt kogu pakutud teenusega seotud asjakohast teavet.
[…]
4. Liikmesriigid nõuavad, et seotud vahendajaid määravad investeerimisühingud võtavad piisavaid meetmed, et vältida seotud vahendajate käesoleva direktiivi reguleerimisalaga hõlmamata tegevuse võimalikku negatiivset mõju tegevusele, mida seotud vahendaja sooritab investeerimisühingu nimel.
[…]
5. Liikmesriigid nõuavad, et investeerimisühingud määravad üksnes seotud vahendajaid, kes on kantud lõikes 3 märgitud riiklikesse registritesse.
6. Liikmesriigid võivad tugevdada käesolevas artiklis sätestatud nõudeid või lisada uusi nõudeid, millele nende jurisdiktsiooni piires registreeritud seotud vahendajad peavad vastama.“
9 Direktiivi artikli 50 lõike 1 ja lõike 2 punkti g kohaselt tuleb pädevatele asutustele anda kõik nende ülesannete täitmiseks vajalikud järelevalve‑ ja uurimisvolitused, mida kasutatakse kooskõlas siseriikliku õigusega ja mis hõlmavad muu hulgas vähemalt õigust „taotleda kutsetegevuse ajutist keelamist“.
10 Nimetatud direktiivi artikli 51 „Haldussanktsioonid“ lõikes 1 on sätestatud:
„Liikmesriigid tagavad kooskõlas oma siseriikliku õigusega, et käesoleva direktiivi rakendamisel vastuvõetud sätete eiramisel võib sellise eiramise eest vastutavate isikute suhtes võtta asjakohaseid haldusmeetmeid või rakendada haldussanktsioone, ilma et see piiraks tegevusloa tühistamise korda või liikmesriikide õigust rakendada kriminaalsanktsioone. Liikmesriigid tagavad, et need meetmed on tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.“
Itaalia õigus
11 24. veebruari 1998. aasta seadusandliku dekreedi nr 58, millega on 6. veebruari 1996. aasta seaduse nr 52 artiklite 8 ja 21 alusel vastu võetud finantsvahendusseadustik (decreto legislativo n. 58 – Testo unico delle disposizioni in materia di intermediazione finanziaria, ai sensi degli articoli 8 e 21 della legge 6 febbraio 1996, n. 52; GURI nr 71 regulaarne lisa, 26.3.1998), (edaspidi „TUF“) artikli 31 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:
„1. Väljaspool ühingu ruume toimuvaks tegevuseks kasutavad volitatud üksused investeerimisnõustajaid, kellel on lubatud töötada väljaspool oma asukoharuume. […]
2. Investeerimisnõustajad, kellel on lubatud töötada väljaspool oma asukoharuume, võivad tegutseda ainult ühe volitatud üksuse huvides. Investeerimisnõustaja, kellel on lubatud töötada väljaspool oma asukoharuume, edendab ja vahendab investeerimis‑ ja/või kõrvalteenuseid klientidele või võimalikele klientidele, saab kliendilt ja edastab investeerimisteenustega või finantsinstrumentidega seotud juhiseid või korraldusi, edendab ja vahendab finantstooteid ja/või nõustab investeerimisküsimustes kliente või võimalikke kliente kõnealuste toodete või teenuste osas. […]“
12 TUF artikli 55 lõike 2 alusel võib Consob esialgse õiguskaitse abinõuna peatada maksimaalselt üheks aastaks sellise investeerimisnõustaja tegevuse, kellel on lubatud töötada väljaspool oma asukoharuume, muu hulgas juhul, kui ta on kriminaalmenetluse seadustiku artikli 60 tähenduses süüdistatav mõnes artikli 55 lõikes 2 nimetatud kuriteos.
13 Consobi 29. oktoobri 2007. aasta otsusega nr 16190 vastu võetud määruse, millega kehtestatakse 24. veebruari 1998. aasta seadusandliku dekreedi nr 58 rakendussätted vahendajate kohta (regolamento recante norme di attuazione del decreto legislativo 24 febbraio 1998, n. 58 in materia di intermediari), artikli 111 lõikes 2 on sätestatud:
Seoses [TUF] artikli 55 lõikes 2 nimetatud esialgse õiguskaitse abinõude võimaliku võtmisega hindab Consob talle seadusega antud volituste piires asjaolusid, mille tõttu on investeerimisnõustaja […], kellel on lubatud töötada väljaspool oma asukoharuume, […] süüdistatav mõnes viidatud õigusnormis nimetatud kuriteos, ning eelkõige võtab ta arvesse seda, missuguse kuriteoga on tegemist ja kas need asjaolud võivad kahjustada konkreetseid huve, mis kaasnevad sellise investeerimisnõustaja tegevusega, kellel on lubatud töötada väljaspool oma asukoharuume.“
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
14 A. P. Mastromartino tegutseb investeerimisnõustajana, kellel on lubatud töötada väljaspool oma asukoharuume. Tuginedes TUF artikli 55 lõikele 2, keelas Consob 11. novembri 2015. aasta otsusega tal sellel tegevusalal tegutsemise ajutiselt üheks aastaks põhjendusel, et tema suhtes on pooleli kriminaalmenetlus.
15 A. P. Mastromartino esitas selle otsuse peale kaebuse Tribunale amministrativo regionale per il Laziole (Lazio maakonna halduskohus, Itaalia). Ta väidab selles kohtus nimelt, et TUF artikli 55 lõige 2, mis on põhikohtuasjas vaidlusaluse investeerimisnõustajana tegutsemise ajutise keelu õiguslik alus, on finantsinstrumentide turgude direktiivi sätetega vastuolus. Lisaks on sellise ajutise keelu kehtestamisel Consobile riigisiseste õigusnormidega antud ulatuslik kaalutlusruum vastuolus läbipaistvuse ja objektiivsuse põhimõtetega, mida on tunnustatud Euroopa Kohtu praktikas seoses põhivabadustega.
16 Consob vaidleb neile argumentidele vastu eelkõige põhjendusega, et nimetatud direktiiv ei ole põhikohtuasjas kohaldatav.
17 Neil asjaoludel otsustas Tribunale amministrativo regionale per il Lazio (Lazio maakonna halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas seotud vahendaja (tied agent) juhtum kuulub [finantsinstrumentide turgude direktiiviga] läbi viidud ühtlustamise kohaldamisalasse ning kui kuulub, siis millistes aspektides?
2. Kas [finantsinstrumentide turgude direktiivi] ning eelkõige selle artiklite 8, 23 ja 51 õige rakendamisega ning aluslepingutega tunnustatud diskrimineerimiskeeldu, proportsionaalsust, teenuste osutamise vabadust ja asutamisvabadust käsitlevate põhimõtete ja õigusnormidega on vastuolus niisugused riigisisesed õigusnormid nagu [TUF] artikli 55 lõige 2 ja selle hilisemad muudatused ning [Consobi 29. oktoobri 2007. aasta otsusega nr 16190 vastu võetud määruse, millega kehtestatakse 24. veebruari 1998. aasta seadusandliku dekreedi nr 58 rakendussätted vahendajate kohta,] artikli 111 lõige 2, millega:
a) võimaldatakse keelata „kaalutlusõigust kasutades“ „seotud vahendaja“ (investeerimisnõustaja, kellel on lubatud töötada väljaspool oma asukoharuume) tegevusega tegelemine seoses asjaoludega, mis ei too kaasa maine kaotust, nagu on määratletud riigisiseses õiguses, ega puuduta samal ajal direktiivi ülevõtmise sätete järgimist;
b) võimaldatakse keelata kaalutlusõigust kasutades ja kuni üheks aastaks „seotud vahendaja“ (investeerimisnõustaja, kellel on lubatud töötada väljaspool oma asukoharuume) tegevusega tegelemine menetluses, mille eesmärk on hoida ära „tähelepanu“, mis on tingitud süüdistusest kriminaalmenetluses, mille kestus on tavaliselt palju pikem kui üks aasta?“
Eelotsuse küsimuste analüüs
18 Nende küsimustega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitust, kas finantsinstrumentide turgude direktiivi, eelkõige selle artikleid 8, 23, 50 ja 51, asutamisvabadust ja teenuste osutamise vabadust käsitlevaid EL toimimise lepingu sätted ning diskrimineerimiskeelu ja proportsionaalsuse põhimõtteid tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus ajutine keeld – nagu on arutusel põhikohtuasjas – tegutseda investeerimisnõustajana, kellel on lubatud töötada väljaspool oma asukoharuume.
Finantsinstrumentide turgude direktiiv
19 Neile küsimustele vastamiseks tuleb kõigepealt kontrollida, kas selline keeld kuulub finantsinstrumentide turgude direktiivi kohaldamisalasse.
20 Finantsinstrumentide turgude direktiivi artikli 1 lõikes 1 on sätestatud, et seda direktiivi kohaldatakse investeerimisühingute ja reguleeritud turgude suhtes. Artikli 1 lõike 2 alusel kohaldatakse nimetatud direktiivi teatavaid sätteid ka direktiivi 2000/12 alusel tegevusloa saanud krediidiasutuste suhtes, kui nad osutavad ühte või mitut investeerimisteenust ja/või teostavad investeerimistegevusi.
21 Kuna põhikohtuasjas arutusel oleval ajutisel keelul tegutseda „investeerimisnõustajana, kellel on lubatud töötada väljaspool oma asukoharuume“, ei ole mingil juhul seost reguleeritud turu juhtimisega finantsinstrumentide turgude direktiivi artikli 4 lõike 1 punkti 14 tähenduses ja see ei puuduta sellist krediidiasutust, siis jääb vastata veel ainult küsimusele, kas niisugune nõustaja kuulub „investeerimisühingu“ mõiste alla selle direktiivi tähenduses.
22 Direktiivi artikli 4 lõike 1 punkti 1 esimese lõigu kohaselt hõlmab see mõiste juriidilisi isikuid, kelle tavaline tegevus või äritegevus seisneb ühe või mitme investeerimisteenuse osutamises kolmandatele isikutele ja/või ühe või mitme investeerimistegevuse teostamises kutsetegevusena. Kuigi punkti 1 teises ja kolmandas lõigus ette nähtud tingimuste kohaselt saab investeerimisühinguks pidada ka füüsilist isikut, ei ole see nii juhul, kui isik tegutseb üksnes ühe investeerimisühingu nimel ja vastutusel.
23 Selline isik ei ole „investeerimisühing“ finantsinstrumentide turgude direktiivi artikli 4 lõike 1 punkti 1 tähenduses, vaid ta kuulub hoopis eraldi mõiste „seotud vahendaja“ alla artikli 4 lõike 1 punkti 25 tähenduses. Viimati nimetatud sättes on „seotud vahendaja“ määratletud kui „füüsiline või juriidiline isik, kes edendab üksnes ühe investeerimisühingu, kelle nimel ta tegutseb, täielikul ja tingimusteta vastutusel investeerimis‑ ja/või kõrvalteenuseid klientidele või võimalikele klientidele, saab kliendilt ja edastab investeerimisteenustega või finantsinstrumentidega seotud juhiseid või korraldusi, vahendab finantsinstrumente ja/või nõustab kliente või võimalikke kliente kõnealuste finantsinstrumentide või teenuste osas“.
24 Direktiivi artikli 4 lõike 1 punktidest 1 ja 25 nähtub, et selles on selgelt eristatud mõisteid „investeerimisühing“ ja „seotud vahendaja“, kusjuures viimati nimetatud mõiste põhitunnus on see, et seotud vahendaja tegutseb üksnes ühe investeerimisühingu nimel ja vastutusel. Sama direktiivi põhjenduses 36 on selles osas täpsustatud, et „isikuid, kes osutavad investeerimisteenuseid rohkem kui ühe investeerimisühingu nimel, ei tohiks lugeda seotud vahendajateks, vaid investeerimisühinguteks“.
25 Kuigi käesolevas asjas on ainult eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne kvalifitseerida tema menetluses oleva kohtuasja asjaoludest lähtuvalt „investeerimisnõustajaid, kellel on lubatud töötada väljaspool oma asukoharuume“, on Euroopa Kohus siiski pädev selgitama, milliseid kriteeriume eelotsusetaotluse esitanud kohus peab seejuures kohaldama (vt selle kohta 16. novembri 2017. aasta kohtuotsus Robeco Hollands Bezit jt, C‑658/15, EU:C:2017:870, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).
26 Eelotsusetaotluses sisalduvate andmete kohaselt edendab ja pakub „investeerimisnõustaja, kellel on lubatud töötada väljaspool oma asukoharuume“ põhikohtuasjas asjassepuutuvate riigisiseste õigusnormide tähenduses eelkõige investeerimis‑ ja/või kõrvalteenuseid ning annab investeerimisalast nõu klientidele või võimalikele klientidele, tegutsedes ainult ühe investeerimisühingu huvides. Seega ilmneb, et niisugust nõustajat tuleb ülesannete põhjal, mida ta täidab, pidada „seotud vahendajaks“ finantsinstrumentide turgude direktiivi artikli 4 lõike 1 punkti 25 tähenduses, mitte „investeerimisühinguks“ selle lõike punkti 1 tähenduses.
27 Küsimuses, kas finantsinstrumentide turgude direktiivi artiklid 8, 23 ja 51, millele viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus, on põhikohtuasjas kohaldatavad, tuleb kõigepealt nentida, et artiklis 8 on sätestatud tingimused, mille alusel pädevad asutused võivad tühistada investeerimisühingu tegevusloa, mida liikmesriigid on kohustatud sellelt ühingult investeerimisteenuste osutamiseks või investeerimistegevuseks eelnevalt nõudma. Direktiiv ei sea aga seotud vahendajana tegutsemise tingimuseks eelneva tegevusloa väljastamist, mistõttu selline ajutine keeld – nagu on arutusel põhikohtuasjas – tegutseda „investeerimisnõustajana, kellel on lubatud töötada väljaspool oma asukoharuume“, ei kuulu artikli 8 kohaldamisalasse.
28 Peale selle, nagu tõi esile komisjon oma kirjalikes seisukohtades, ei reguleeri finantsinstrumentide turgude direktiivi artikkel 23 seotud vahendajate tegevust kui sellist, vaid sätestab tingimused, mida järgides investeerimisühingud võivad niisuguste vahendajate abi kasutada. Direktiivi artikli 23 lõike 2 kolmas lõik koostoimes artikli 13 lõikega 2 paneb nimelt investeerimisühingutele kohustuse kehtestada asjakohased poliitikad ja menetlused ning teostada järelevalvet, mis võimaldab tagada, et ühingud ise täidavad seotud vahendajate kaudu tegutsemisel direktiivist tulenevaid kohustusi, jättes määratlemata tingimused, mille alusel võivad tegutseda vahendajad.
29 Samuti nähtub finantsinstrumentide turgude direktiivi artikli 23 lõigetest 3 ja 5, et seotud vahendajate riiklikus registris registreerimise nõue on kehtestatud kui tingimus, mida investeerimisühingud on kohustatud järgima, et nad saaksid selliste vahendajate abi kasutada. Lisaks tuleb rõhutada, et selline registreerimine eeldab nimelt, et registrisse kantud isikul on piisavalt hea maine. Eelotsusetaotluses sisalduvate andmete kohaselt ei ole põhikohtuasjas vaidlusalust tegevuskeeldu põhjendatud sellega, et A. P. Mastromartinol väidetavalt puudub hea maine, vaid see põhineb asjaolul, et tema suhtes on alustatud kriminaalmenetlust.
30 Ka ei reguleeri finantsinstrumentide turgude direktiivi artikkel 23 tingimusi, mille alusel liikmesriigi asutused võivad seotud vahendajana tegutsemise ajutiselt keelata. Selle kohta on artikli 23 lõikes 6 sõnaselgelt sätestatud, et liikmesriigid võivad tugevdada artiklis 23 sätestatud nõudeid või lisada uusi nõudeid, millele nende jurisdiktsiooni piires registreeritud seotud vahendajad peavad vastama, ja selline ajutine keeld võib nimelt kuuluda nende nõuete hulka.
31 Selline ajutine keeld ei kuulu ka finantsinstrumentide turgude direktiivi artikli 50 kohaldamisalasse. Kuigi pädevatel asutustel peab nimelt kõnealuse artikli lõike 1 ja lõike 2 punkti g kohaselt olema õigus taotleda kutsetegevuse ajutist keelamist, nähtub eeltoodud kaalutlustest siiski, et see direktiiv ei reguleeri seotud vahendajate tegevust. Direktiivi põhjenduses 38 on nimelt täpsustatud, et see direktiiv ei reguleeri väljaspool investeerimisühingu ruume toimuva tegevuse tingimusi. Kuna põhikohtuasjas vaidlusalune ajutine keeld puudutab konkreetselt tegutsemist just sellise investeerimisnõustajana, kes tegutseb „väljaspool investeerimisühingu ruume“, ei kuulu see finantsinstrumentide turgude direktiivi kohaldamisalasse.
32 Direktiivi artikli 51 lõikes 1 on veel sätestatud, et liikmesriigid peavad selle direktiivi rakendamisel vastuvõetud sätete eiramise eest vastutavatele isikutele ette nägema asjakohased haldussanktsioonid. Ent eelotsusetaotluses sisalduvatel andmetel ei ole asjaoludel, mille tõttu põhikohtuasjas ajutiselt keelati tegutsemine „investeerimisnõustajana, kellel on lubatud töötada väljaspool oma asukoharuume“, seost selle direktiivi rakendamisel vastuvõetud sätete eiramisega. Seega on tegemist asjaoludega, mille suhtes artikli 51 lõiget 1 ei kohaldata.
33 Järelikult ei kuulu ajutine keeld tegutseda „investeerimisnõustajana, kellel on lubatud töötada väljaspool oma asukoharuume“, finantsinstrumentide turgude direktiivi kohaldamisalasse, mida tuleb aga eelotsusetaotluse esitanud kohtul siiski põhikohtuasja asjaoludest lähtuvalt kontrollida. Kui kontrolli tulemusena ei selgu, et see on teisiti, siis nimetatud direktiiv sellist keeldu ei mõjuta.
Asutamisvabadust ja teenuste osutamise vabadust käsitlevad EL toimimise lepingu sätted ning diskrimineerimiskeelu ja proportsionaalsuse põhimõtted
34 Tuleb märkida, et EL toimimise lepingu sätted, mis reguleerivad asutamisvabadust ja teenuste osutamise vabadust, ei ole kohaldatavad olukorras, mille kõik asjaolud on üheainsa liikmesriigi sisesed (vt selle kohta 15. novembri 2016. aasta kohtuotsus Ullens de Schooten, C‑268/15, EU:C:2016:874, punkt 47, ja 14. novembri 2018. aasta kohtuotsus NKBM, C‑215/17, EU:C:2018:901, punkt 41).
35 Sellega seoses tuleb esile tuua, et eelotsusetaotlus käsitleb küsimusi, mis puudutavad sellise „investeerimisnõustajana, kellel on lubatud töötada väljaspool oma asukoharuume“ tegutsemise ajutise keelu, nagu on arutusel põhikohtuasjas, kooskõla põhivabadustega, mis eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul peaksid olema põhikohtuasja asjaoludel kohaldatavad, arvestades eelkõige tagajärgi, mida selline keeld võib tekitada nõustaja tegevusele olenemata sellest, kas tegevus on või ei ole piiriülene.
36 Kuigi kohe alguses ei saa välistada, et liikmesriigi õigusnormid, mida kohaldatakse vahet tegemata sellise nõustaja riigisisesele ja piiriülesele tegevusele, võivad olenevalt konkreetse juhtumi asjaoludest tekitada tagajärgi, mis ei jää ühe liikmesriigi piiridesse, on Euroopa Kohus seoses sellise juhtumiga juba selgitanud, et kui eelotsusetaotluse esitanud kohus ei märgi muud peale selle, et asjassepuutuvaid riigisiseseid õigusnorme kohaldatakse vahet tegemata kõigile, siis ei saa ta asuda seisukohale, et põhivabadusi käsitlevate EL toimimise lepingu sätete tõlgendamiseks esitatud eelotsusetaotlus on liikmesriigi kohtule tarvilik tema menetluses oleva vaidluse lahendamiseks (vt selle kohta 15. novembri 2016. aasta kohtuotsus Ullens de Schooten, C‑268/15, EU:C:2016:874, punktid 50 ja 54, ning 14. novembri 2018. aasta kohtuotsus NKBM, C‑215/17, EU:C:2018:901, punktid 42–44).
37 Käesoleval juhul ei nähtu aga eelotsusetaotlusest ühtki konkreetset asjaolu, mis võimaldaks teha kindlaks seost põhikohtuasja eseme või asjaolude ja selle vahel, kuidas A. P. Mastromartino kas või potentsiaalselt teostas artiklitega 49 ja 56 tagatud põhivabadusi.
38 Peale selle, kuigi A. P. Mastromartino rõhutab oma kirjalikes seisukohtades puht abstraktselt sellise „investeerimisnõustajana, kellel on lubatud töötada väljaspool oma asukoharuume“ tegutsemise ajutise keelu, nagu on arutusel põhikohtuasjas, võimalikke tagajärgi võimalusele tegutseda sellel tegevusalal kogu liidu piires, ei nähtu neist seisukohtadest siiski, et neil tagajärgedel oleks põhikohtuasja lahendamise seisukohast mingi tähtsus.
39 Järelikult ei ole ELTL artiklitega 49 ja 56 tagatud põhivabadused kohaldatavad sellise „investeerimisnõustajana, kellel on lubatud töötada väljaspool oma asukoharuume“ tegutsemise ajutise keelu suhtes, nagu on arutusel põhikohtuasjas, ega mõjuta seetõttu kõnealust keeldu.
40 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimustele vastata, et finantsinstrumentide turgude direktiivi, eelkõige selle artikleid 8, 23, 50 ja 51, ELTL artikleid 49 ja 56 ning diskrimineerimiskeelu ja proportsionaalsuse põhimõtteid tuleb tõlgendada nii, et sellises olukorras nagu põhikohtuasjas ei kuulu ajutine keeld tegutseda investeerimisnõustajana, kellel on lubatud töötada väljaspool oma asukoharuume, ei selle direktiivi, ELTL artiklite 49 ja 56 ega diskrimineerimiskeelu ja proportsionaalsuse põhimõtete kohaldamisalasse. Sellises olukorras ei ole niisugune keeld vastuolus direktiivi artiklite 8, 23, 50 ja 51, ELTL artiklite 49 ja 56 ega diskrimineerimiskeelu ja proportsionaalsuse põhimõtetega.
Kohtukulud
41 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:
Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimustele vastata, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/39/EÜ finantsinstrumentide turgude kohta, millega muudetakse nõukogu direktiive 85/611/EMÜ ja 93/6/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2000/12/EÜ ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 93/22/EMÜ (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta direktiiviga 2010/78/EL), eelkõige selle artikleid 8, 23, 50 ja 51, ELTL artikleid 49 ja 56 ning diskrimineerimiskeelu ja proportsionaalsuse põhimõtteid tuleb tõlgendada nii, et sellises olukorras nagu põhikohtuasjas ei kuulu ajutine keeld tegutseda investeerimisnõustajana, kellel on lubatud töötada väljaspool oma asukoharuume, ei selle direktiivi, ELTL artiklite 49 ja 56 ega diskrimineerimiskeelu ja proportsionaalsuse põhimõtete kohaldamisalasse. Sellises olukorras ei ole niisugune keeld vastuolus direktiivi artiklite 8, 23, 50 ja 51, ELTL artiklite 49 ja 56 ega diskrimineerimiskeelu ja proportsionaalsuse põhimõtetega.
Allkirjad