KOHTUJURISTI ETTEPANEK
ELEANOR SHARPSTON
esitatud 8. novembril 2018(1)
Kohtuasi C‑551/18 PPU
IK
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Hof van Cassatie (kassatsioonikohus, Belgia))
Eelotsusetaotlus – Õigusalane koostöö kriminaalasjades – Raamotsus 2002/584/JSK – Euroopa vahistamismäärus – Sisu – Artikli 8 lõike 1 punkt f – Euroopa vahistamismäärus, milles ei ole nimetatud tagaotsitavale mõistetud lisakaristust – Üleandmine niisuguse vahistamismääruse alusel – Tagajärjed
1. Euroopa õigusteaduse üliõpilaste jaoks algab sissejuhatus karistusõigusesse tihti ladinakeelse ütlusega „nullum crimen nulla poena sine legescripta, praevia, certa et stricta“. Tegemist on selge reegli ja õiguse aluspõhimõttega – süütegude ja karistuste seaduses sätestatuse põhimõttega. Hiljem avastab õigusteaduse üliõpilane, selles valdkonnas praktiseerija, advokaat, õppejõud või isegi Euroopa Liidu Kohtu kohtujurist lõputuid nüansse, mida need ladinakeelsed sõnad võivad endas kätkeda. Sellised mõisted nagu poena tekitavad alati vajadust tõlgendamise järele.
2. Nõnda on käesolevas asjas küsimuse all „lisakaristus“, mis seisneb süüdimõistetu kümneks aastaks järelevalve alla määramises, alates vabadusekaotusliku ja kohe täideviidava kolmeaastase põhikaristuse lõppemisest. Kas see lisakaristus kuulub nende asjaolude hulka, mida tuleb nimetada Euroopa vahistamismääruses vastavalt raamotsuse 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta(2) artiklile 8, ning kui tuleb, siis millised on selle nimetamata jätmise tagajärjed?
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
3. Raamotsuse artikkel 1 „Euroopa vahistamismääruse määratlus ja selle täitmise kohustus“ näeb ette:
„1. Euroopa vahistamismäärus on liikmesriigi väljaantud kohtuotsus, et teine liikmesriik võtaks tagaotsitava vahi alla ja annaks ta üle kriminaalmenetluse raames kohtu alla andmise või vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täitmiseks.
2. Liikmesriigid täidavad mis tahes Euroopa vahistamismääruse vastastikuse tunnustamise põhimõtte alusel ja vastavalt käesoleva raamotsuse sätetele.
3. Käesolev raamotsus ei ole mõjuta kohustust austada põhiõigusi ja õiguse üldpõhimõtteid, mis on kirja pandud [ELL] artiklis 6.“
4. Vastavalt raamotsuse artikli 2 lõikele 1 võib Euroopa vahistamismääruse „teha tegude eest, mida vahistamismääruse teinud liikmesriigis karistatakse vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetmega, mille maksimaalne pikkus on vähemalt 12 kuud, või kui karistuse või vabadust piirava julgeolekumeetme kohta on otsus tehtud, peab see olema vähemalt nelja kuu pikkune“.
5. Artiklis 3 on loetletud Euroopa vahistamismääruse täitmata jätmise kohustuslikud alused ning artiklis 4 on nimetatud selle täitamata jätmise vabatahtlikud alused.(3)
6. Raamotsuse artiklis 4a on esitatud üksikasjalikud eeskirjad selle kohta, millistel asjaoludel võib keelduda täitmast Euroopa vahistamismäärust, kui isik ei ilmunud isiklikult kohtulikule arutelule, mille tulemusel otsus tehti.(4)
7. Raamotsuse artikli 6 lõiked 1 ja 2 määratlevad, et „vahistamismääruse teinud õigusasutus“ on „vahistamismääruse teinud liikmesriigi õigusasutus, mis on pädev tegema Euroopa vahistamismäärust selle riigi õiguse alusel“ ning „vahistamismäärust täitev õigusasutus“ on „vahistamismäärust täitva liikmesriigi õigusasutus, mis on pädev Euroopa vahistamismäärust täitma selle riigi õiguse alusel“.
8. Raamotsuse artikli 8 „Euroopa vahistamismääruse sisu ja vorm“ lõige 1 sätestab:
„Euroopa vahistamismäärus sisaldab järgmist teavet, mis on esitatud vastavalt lisas toodud vormile:
a) tagaotsitava isikuandmed ja kodakondsus;
b) vahistamismääruse teinud õigusasutuse nimi, aadress, telefoni- ja faksinumber ning elektronposti aadress;
c) tõendid täidetava kohtuotsuse, vahistamismääruse või mis tahes muu sama mõjuga täidetava kohtuotsuse kohta, mis kuulub artiklite 1 ja 2 rakendusalasse;
d) süüteo olemus ja õiguslik kvalifikatsioon, eelkõige seoses artikliga 2;
e) süüteo toimepaneku tehiolude kirjeldus, sealhulgas aeg, koht ja tagaotsitava isiku kuriteos osalemise laad;
f) lõpliku kohtuotsuse olemasolu korral määratud karistus või kuriteo eest ettenähtud karistusmäär vahistamismääruse teinud liikmesriigi õiguse alusel;
g) võimaluse korral muud süüteo tagajärjed.“
9. Raamotsuse artikli 11 lõige 1 näeb ette, et kui tagaotsitav vahistatakse, teatab vahistamismäärust täitev pädev õigusasutus vastavalt oma siseriiklikule õigusele sellele isikule „Euroopa vahistamismäärusest ja selle sisust ning ka võimalusest nõustuda enda üleandmisega vahistamismääruse teinud õigusasutusele“.
10. Raamotsuse artikkel 13 käsitleb tagaotsitava nõustumist enda üleandmisega:
„1. Kui vahistatu väidab, et ta on üleandmisega nõus, peab see nõusolek ja, kui vaja, tema selgesõnaline loobumisotsus õigusest, et tema suhtes kohaldataks artikli 27 lõikes 1 osutatud erikohustuse reeglit, olema antud täitvale õigusasutusele vastavalt vahistamismäärust täitva liikmesriigi siseriiklikule õigusele.
2. Iga liikmesriik peab võtma vajalikke meetmeid selle tagamiseks, et nõusoleku ja, kui vaja, ka lõikes 1 märgitud loobumisotsuse väljaselgitamisel ilmneks selgesti, et asjaomane isik on toiminud vabatahtlikult, olles teadlik kõigist tagajärgedest. Selleks peab tagaotsitaval olema õigus õigusalasele nõustamisele.
3. Lõikes 1 osutatud nõusolek ja loobumisotsus, kui see on asjakohane, tuleb ametlikult dokumenteerida vastavalt vahistamismäärust täitva liikmesriigi siseriiklikus õiguses sätestatud korrale.
4. Nõusolekut ei saa põhimõtteliselt tühistada. […]“.
11. Raamotsuse artiklis 14 on sätestatud: „Kui vahistatu ei ole nõus oma üleandmisega nagu see on osutatud artiklis 13, on tal õigus, et vahistamismäärust täitev õigusasutus ta üle kuulaks vastavalt vahistamismäärust täitva liikmesriigi õigusele.“
12. Raamotsuse artikkel 15 käsitleb üleandmisotsust:
„1. Vahistamismäärust täitev õigusasutus teeb käesolevas raamotsuses määratletud aja jooksul ja tingimustel otsuse, kas isik tuleb üle anda.
2. Kui vahistamismäärust täitev õigusasutus leiab, et vahistamismääruse teinud liikmesriigi edastatud teabest ei piisa üleandmisotsuse tegemiseks, küsib ta vajalikku lisateavet, eelkõige seoses artiklitega 3–5 ja artikliga 8, mis tuleb kiiresti saata ning võib selle saamiseks kehtestada tähtaja, võttes arvesse vajadust järgida artiklis 17 kehtestatud tähtaegu.
3. Vahistamismääruse teinud õigusasutus võib alati edastada täitvale õigusasutusele mis tahes vajalikku lisateavet.“
13. Raamotsuse artikli 17 lõige 1 näeb ette, et Euroopa vahistamismäärust „menetletakse ja see täidetakse viivitamatult“. Selle artikli lõiked 2 ja 3 näevad ette, et juhul kui tagaotsitav nõustub üleandmisega, tuleb lõplik otsus Euroopa vahistamismääruse täitmise kohta teha kümne päeva jooksul pärast nõusoleku andmist, ning muudel juhtudel tuleb lõplik otsus Euroopa vahistamismääruse täitmise kohta teha 60 päeva jooksul pärast tagaotsitava vahistamist. Selle artikli lõige 6 näeb ette, et Euroopa vahistamismääruse täitmisest keeldumise korral tuleb esitada põhjused.
14. Raamotsuse artikkel 19 käsitleb tagaotsitava ülekuulamist, kui see isik ei ole nõus oma üleandmisega:
„1. Tagaotsitava kuulab üle õigusasutus, keda abistab vastavalt taotluse esitanud kohtu liikmesriigi seadustele abiks määratud isik.
2. Tagaotsitav kuulatakse üle vastavalt vahistamismäärust täitva liikmesriigi seadustele ning tingimustel, milles on vahistamismääruse teinud ja vahistamismäärust täitev õigusasutus omavahel kokku leppinud.
3. Pädev vahistamismäärust täitev õigusasutus võib nimetada tagaotsitava ülekuulamisel osalema teise oma liikmesriigi õigusasutuse, et tagada käesoleva artikli ja ettenähtud tingimuste nõutav kohaldamine.“
15. Raamotsuse artikkel 27 „Kohtu alla andmise võimalused muude süütegude eest“ on sõnastatud järgmiselt:
„1. Iga liikmesriik võib teatada nõukogu peasekretariaadile, et tema suhetes teiste liikmesriikidega, kes on esitanud samasuguse teatise, eeldatakse nõusolekut seoses vastutusele võtmise, karistuse määramise või vahistamisega süüteo eest, mis on toime pandud enne üleandmist ja mis on muu süütegu kui see, mille eest ta üle anti, kui vahistamismäärust täitev õigusasutus ei osuta konkreetse juhtumi puhul teisiti oma üleandmisotsuses.
2. Välja arvatud lõigetes 1 ja 3 osutatud juhtudel, ei tohi üleantavat kohtu alla anda, määrata talle karistust või muul viisil võtta talt vabadus süüteo eest, mis on toime pandud enne üleandmist ja mis on muu süütegu kui see, mille eest ta üle anti.
[…]“.
16. Raamotsuse artikli 31 lõike 1 kohaselt asendab see raamotsus mitme liikmesriikide vahelise väljaandmise valdkonnas kohaldatava konventsiooni, eelkõige väljaandmise Euroopa konventsiooni(5) ja Euroopa Liidu liikmesriikide vahelise väljaandmise konventsiooni(6) vastavad sätted.
17. Raamotsuse lisas esitatud Euroopa vahistamismääruse vormis sisaldub lahter c „Karistuse pikkus“, mille alla kuuluvad punkt 1 „Vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetme maksimaalne pikkus, mida süüteo (süütegude) eest võib mõista“ ja punkt 2 „Määratud vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetme pikkus“.
18. Euroopa vahistamismääruse vormi lahter f kannab pealkirja „Muud asjaga seotud olulised asjaolud“ ning selles on märgitud, et see teave on vabatahtlik.
Belgia õigus
19. Vastavalt Belgia karistusseadustiku (Code pénal) artiklile 34bis on järelevalve alla määramine lisakaristus, mis tuleb või mille võib määrata seaduses sätestatud juhtudel eesmärgiga kaitsta ühiskonda isikute eest, kes on toime pannud raske süüteo, millega on rikutud isikupuutumatust. Selle täideviimist reguleerivad vabadusekaotusliku karistusega karistatud isikute õiguslikku seisundit väljaspool kinnipidamisasutust ning karistuse täideviimise korra raames ohvrile antud õigusi käsitleva 17. mai 2006. aasta seaduse (loi du 17 mai 2006 relative au statut juridique externe des personnes condamnées à une peine privative de liberté et aux droits reconnus à la victime dans le cadre des modalités d’exécution de la peine; edaspidi „17. mai 2006. aasta seadus“) artiklid 95/2–95/30.
20. Vastavalt 17. mai 2006. aasta seaduse artiklile 95/2 algab järelevalve siis, kui põhikaristus on lõppenud. Enne põhikaristuse lõppemist otsustab täitmiskohus, kas võtta järelevalve alla määratud süüdimõistetult vabadus või vabastada ta tingimusel, et ta jääb järelevalve alla. Järelevalve alla määratud süüdimõistetult võetakse vabadus juhul, kui on oht, et ta võib toime panna raskeid süütegusid, mis rikuvad teiste isikute füüsilist puutumatust, ning kui seda ohtu ei ole võimalik leevendada, kehtestades järelevalve all vabastamise raames eritingimused. Kohtuistungil kinnitas Belgia valitsus, et lisakaristusena vabaduse võtmine ei ole automaatne, vaid sõltub süüdimõistetu üksikjuhtumi uurimisest.
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
21. Poolte menetlusest osavõtul tehtud hof van beroep te Antwerpeni (Antwerpeni apellatsioonikohus, Belgia) 1. veebruari 2013. aasta kohtuotsusega määrati Belgia kodanikule IK põhikaristusena kolmeaastane vangistus sugulise iseloomuga teo eest, mis pandi toime ilma vägivalla või ähvardamiseta noorema kui 16‑aastase alaealise isiku suhtes (edaspidi „põhikaristus“). Sama kohtuotsusega määrati ta selle süüteo eest ka kümneks aastaks täitmiskohtu (Belgia) järelevalve alla (edaspidi „lisakaristus“).
22. Kuna IK põgenes pärast tema suhtes tehtud kohtuotsust Madalmaadesse, tegi Belgia pädev õigusasutus 27. augustil 2014 tema suhtes Euroopa vahistamismääruse. Euroopa vahistamismääruses olid esitatud tema isikuandmed, nimetatud põhikaristus, süütegude olemus ja õiguslik kvalifikatsioon ning kohaldatavad õigusnormid, ning esitatud faktiliste asjaolude kirjeldus. Selles ei olnud aga nimetatud lisakaristust, mis oli IK‑le samuti mõistetud.
23. Pärast IK vahistamist Madalmaades nõustus rechtbank Amsterdam, internationale rechtshulpkamer (Amsterdami esimese astme kohus, rahvusvahelise õigusabi koda, Madalmaad) 8. märtsi 2016. aasta otsusega IK üleandmisega Belgia Kuningriigile vabadusekaotusliku karistuse täideviimiseks.
24. IK anti seejärel üle Belgia ametiasutustele ja ta paigutati vanglasse. Vangistus põhines talle mõistetud põhikaristusel, mis pidi lõppema 12. augustil 2018, ning tema kümneaastase järelevalve alla määramisel.
25. Enne selle põhikaristuse lõppemist esitasid Worteli vangla (Belgia) direktor ja prokuratuur IK‑le mõistetud lisakaristust puudutava menetluse raames arvamuse, millega pooldati IK‑le vabadusekaotuse määramist. Strafuitvoeringsrechtbank te Antwerpen (Antwerpeni täitmiskohus, Belgia) korraldas 21. juunil ja 19. juulil 2018 kohtuistungid lisakaristuse kohta otsuse tegemiseks.
26. Selles menetluses väitis IK, et üleandmine Madalmaade ametiasutuste poolt ei hõlmanud lisakaristust. Tema väitel ei saanud täitmiskohus määrata selle karistuse täideviimisel vabadusekaotust, sest seda ei nimetatud Belgia ametiasutuste tehtud Euroopa vahistamismääruses.
27. Seejärel saatis strafuitvoeringsrechtbank te Antwerpeni (Antwerpeni täitmiskohus) juures asuv vahistamismääruse teinud pädev asutus 2. juulil 2018 raamotsuse artikli 27 alusel Madalmaade ametiasutustele täiendava nõusoleku taotluse seoses karistusega, millega IK määrati järelevalve alla. Madalmaade ametiasutused ei rahuldanud seda taotlust, leides, et täiendava nõusoleku võib anda üksnes selleks, et mõista isik süüdi või anda ta kohtu alla muu süüteo eest kui see, mille eest ta üle anti, ning et sellega ei olnud asjaomasel juhul tegemist.
28. Strafuitvoeringsrechtbank te Antwerpen (Antwerpeni täitmiskohus) lükkas 31. juuli 2018. aasta otsusega IK argumendid tagasi ning otsustas jätta ta vangistusse. Selle otsuse täideviimiseks jäeti IK vanglasse seniks, kuni strafuitvoeringsrechtbank (täitmiskohus) teeb uue otsuse.
29. IK esitas 3. augustil 2018 selle kohtuotsuse peale kassatsioonkaebuse Hof van cassatiele (kassatsioonikohus, Belgia, edaspidi „eelotsusetaotluse esitanud kohus“). Tema esitatud ainsa väite kohaselt mainitakse Belgia prokuratuuri tehtud Euroopa vahistamismääruses üksnes IK‑le mõistetud vabadusekaotuslikku karistust. Sellest tulenevalt ei ole Belgia ametiasutused teinud Euroopa vahistamismäärust lisakaristuse osas ning Madalmaade kohtu poolt Belgia ametiasutuste vahistamismääruse alusel üleandmine ei saa seetõttu sellega seotud olla.
30. IK esitatud väidet arvestades otsustas eelotsusetaotluse esitanud kohus menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas [raamotsuse] artikli 8 lõike 1 punkti f tuleb tõlgendada selliselt, et piisab, kui Euroopa vahistamismääruse teinud õigusasutus viitab Euroopa vahistamismääruses üksnes täidetavale vabadusekaotuslikule karistusele, nimetamata sama süüteo eest ja sama kohtuotsusega määratud lisakaristust, nagu järelevalve alla määramine, mis toob kaasa tegeliku vabadusekaotuse alles pärast […] põhikaristuse täideviimist ning üksnes pärast selle kohta ametliku otsuse tegemist täitmiskohtu poolt?
2. Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis kas [raamotsuse] artikli 8 lõike 1 punkti f tuleb tõlgendada selliselt, et üleandmine vahistamismäärust täitva õigusasutuse liikmesriigi poolt Euroopa vahistamismääruse alusel, milles nimetatakse üksnes vabadusekaotuslikku karistust, mitte aga sama süüteo eest ja sama kohtuotsusega mõistetud lisakaristust […], tähendab, et vahistamismääruse teinud õigusasutuse liikmesriigis võib seda lisakaristust täide viies määrata tegeliku vabadusekaotuse?
3. Kui vastus esimesele küsimusele on eitav, siis kas [raamotsuse] artikli 8 lõike 1 punkti f tuleb tõlgendada selliselt, et asjaolu, et vahistamismääruse teinud õigusasutus ei ole Euroopa vahistamismääruses nimetanud lisakaristust […], tähendab seda, et see lisakaristus, mille puhul võib eeldada, et vahistamismäärust täitev õigusasutus ei ole sellest teadlik, ei saa kaasa tuua tegelikku vabadusekaotust vahistamismääruse teinud õigusasutuse liikmesriigis?“
31. IK, Belgia ja Madalmaade valitsus ning Euroopa Komisjon esitasid kirjalikud seisukohad. Eespool nimetatud pooled ning samuti Iiri ja Poola valitsus esitasid suulised seisukohad 22. oktoobril 2018 toimunud kohtuistungil.
Eelotsuse lahendamine kiirmenetluses
32. Eelotsusetaotluse esitanud kohus palus, et käesoleva eelotsusetaotluse suhtes kohaldataks Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 107 ette nähtud kiirmenetlust. Selle taotluse põhjenduseks märkis kohus, et IK viibib Belgias kinnipeetavana vangistuses ning tema kinnipidamine sõltub otseselt Euroopa Kohtu vastusest eelotsuse küsimustele.
33. Seoses sellega tuleb märkida esiteks, et käesolev eelotsusetaotlus puudutab raamotsuse tõlgendamist, mis kuulub EL toimimise lepingu kolmanda osa V jaotisega reguleeritud valdkonda, mis puudutab vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala. Seda eelotsusetaotlust on järelikult võimalik lahendada Euroopa Kohtu kodukorra artikli 107 lõike 1 alusel kiirmenetluses.
34. Mis teiseks puutub kiireloomulisuse kriteeriumisse, siis Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb arvesse võtta asjaolu, et põhikohtuasjas kõnesolevalt isikult on praegu võetud vabadus ja tema kinnipidamine sõltub põhikohtuasjas käsitletava vaidluse lahendusest. Lisaks tuleb asjaomase isiku olukorda hinnata selle eelotsusetaotluse analüüsimise kuupäeva seisuga, milles palutakse see taotlus lahendada kiirmenetluses.(7)
35. Käesoleval juhul on aga ühelt poolt selge, et nimetatud kuupäeval oli IK‑lt võetud vabadus. Teiselt poolt sõltub tema kinnipidamine sellest, millised tagajärjed on asjaolul, et põhikohtuasjas käsitletavas Euroopa vahistamismääruses ei ole nimetatud lisakaristust. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu selgituste kohaselt algas tema suhtes praegu kehtiva kinnipidamismeetme kohaldamine siis, kui põhikaristus oli lõppenud.
36. Neil asjaoludel otsustas Euroopa Kohtu esimene koda 10. septembril 2018 ettekandja-kohtuniku ettepanekul ja pärast kohtujuristi ärakuulamist rahuldada eelotsusetaotluse esitanud kohtu taotlus lahendada käesolev eelotsusetaotlus kiirmenetluses.
Analüüs
Sissejuhatavad märkused
Raamotsuse ulatus, eesmärgid ja kohaldamisala
37. Raamotsus tähistab üleminekut riikide suveräänsuse põhimõttel rajanevalt tagaotsitavate väljaandmissüsteemilt üleandmissüsteemile, mille aluseks on liikmesriikidevaheline vastastikune usaldus.
38. Selline lähenemisviis on kooskõlas Euroopa Ülemkogu Tampere kohtumise järeldustega, mille kohaselt tuleb kaotada liikmesriikidevaheline formaalne väljaandmiskord nende isikute suhtes, kes hoiavad kõrvale karistuse kandmise eest pärast lõplikku süüdimõistmist, ning asendada see nende isikute lihtsa üleandmisega.(8) See kuulub ka eesmärgi alla kujundada Euroopa Liit vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevaks alaks.(9)
39. Uus süsteem asendab tavapärased koostöösuhted, mis domineerisid liikmesriikide vahel kuni raamotsuse vastuvõtmiseni, kriminaalasjades tehtud otsuste vaba liikumisega, mis hõlmab nii kohtuotsuse eelseid kui lõplikke otsuseid.(10) Neil asjaoludel toimub üleandmise taotlemine ja see üleandmine riikideülese ühtlustatud õigussüsteemi raames, milles riigid loobuvad osaliselt oma suveräänsusest.(11) Raamotsusega kehtestatud põhilised muudatused võrreldes väljaandmisõigusega on riigi kodanike üleandmise üldiseks muutmine,(12) topeltkaristatavuse osaline kaotamine(13) ning Euroopa vahistamismääruse täitmata jätmise aluste piiritlemine ammendavate loetelude teel(14). Süsteemi on võrreldes endise väljaandmissüsteemiga tahetud „põhjalikult“ muuta.(15)
40. Seda üleminekut väljaandmissüsteemilt üleandmissüsteemile on samuti korduvalt rõhutanud Euroopa Kohus, alates esimesest raamotsust puudutavast kohtuotsusest(16) kuni tänaseni(17).
41. Euroopa vahistamismäärus töötati seega välja kui süsteem, mis pidi asendama väljaandmiskorra, et hõlbustada niisuguse tagaotsitava üleandmist, kes asub teises liikmesriigis kui riik, kes selle vahistamismääruse tegi. See mõte ilmneb väga selgelt selle raamotsuse artikli 1 lõikes 1 sätestatud määratlusest, mille kohaselt Euroopa vahistamismäärus on kohtuotsus, mille eesmärk on tagaotsitava vahi alla võtmine teises liikmesriigis kui vahistamismääruse teinud liikmesriigis, ja tema üleandmine viimati nimetatud riigile.
42. Neil asjaoludel on raamotsuse eesmärgid selgelt esitatud.
43. Eelkõige raamotsuse artikli 1 lõigetest 1 ja 2 ning põhjendustest 5 ja 7 nähtub, et selle raamotsuse eesmärk on kehtestada vastastikuse tunnustamise põhimõttel rajanev õigusasutuste vahelise üleandmise süsteem süüdimõistetute kohta tehtud kohtuotsuste täitmiseks või kahtlustatavatele süüdistuse esitamiseks. Raamotsuse eesmärk on seega selle lihtsustatud ja tõhusama süsteemi sisseviimisega hõlbustada ja kiirendada õigusalast koostööd, et aidata saavutada eesmärki kujundada Euroopa Liit vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevaks alaks, mis põhineb suurel liikmesriikidevahelisel usaldusel, mis liikmesriikidel peaks üksteise vastu olema.(18)
44. Selle süsteemiga rakendatakse vastastikuse tunnustamise põhimõtet, mida on kirjeldatud Tamperes toimunud Euroopa Ülemkogu järeldustes kui õigusalase koostöö „nurgakivi“.(19) See põhimõte on liidus kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö aluseks.(20) See eeldab suurt liikmesriikidevahelist usaldust, eelkõige seoses liidu õiguse ja sellega tunnustatud põhiõiguste austamisega.(21) Vastastikuse tunnustamise põhimõtte rakendamise tulemuseks on see, et iga riigi õigusasutus tunnustab ipso facto ning minimaalsete kontrollide kaudu teise liikmesriigi õigusasutuse esitatud taotlust isiku üleandmise kohta.(22)
45. Euroopa vahistamismääruse kohaldamisala on selgelt määratletud raamotsusega. Nimelt puudutab see isiku vahi alla võtmist ja üleandmist kas kriminaalmenetluse raames kohtu alla andmiseks või siis vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täitmiseks.(23) Esimesel juhul peab raamotsusega määratud alampiiri kohaselt kriminaalkorras kohtu alla andmise aluseks olevate tegude eest karistama vahistamismääruse teinud liikmesriigis vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetmega, mille pikkus on vähemalt 12 kuud; teisel juhul peab määratud karistus olema vähemalt nelja kuu pikkune.(24)
46. Raamotsuse lisas esitatud vormis väljendub Euroopa vahistamismääruse kohaldamisala ning eristus võimaliku karistuse ja määratud karistuse juhtumite vahel. Nimelt on selle lahtris c „Karistuse pikkus“ ette nähtud, et punktis 1 tuleb märkida vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetme maksimaalne pikkus, mida „võib mõista“ (ning olgu siinkohal märgitud, et see ei viita miinimumkaristusele, mis võimaldaks kontrollida, et alampiir 12 kuud on ületatud), ning punktis 2 tuleb märkida „määratud“ vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetme pikkus.
47. Käesolev kohtuasi puudutab just nimelt teist võimalust, see tähendab määratud karistuse või julgeolekumeetme täitmist.
Erikohustus
48. Madalmaade valitsus tugineb erikohustuse põhimõttele, järeldamaks, et lisakaristust ei saa täitmisele pöörata, sest sellest ei olnud teatatud vahistamismäärust täitvale liikmesriigile. Seega tundub mulle vajalik kõigepealt täpsustada, milline on selle põhimõtte võimalik ulatus käesolevas asjas.
49. Erikohustuse mõiste pärineb väljaandmisõigusest. See seisneb põhimõttes, et teod, mille eest väljaantava isiku suhtes pärast väljaandmist kohtuotsus tehakse, peavad piirduma nende tegudega, mille eest ta üle anti.(25) Nõnda oli 1957. aasta konventsiooni artiklis 14 ette nähtud erikohustuse reegel, mille kohaselt ei saa väljaantud isikut kohtu alla anda, tema suhtes kohtuotsust teha, teda kinni pidada ega tema vabadust piirata mõne muu tema üleandmisele eelneva teo eest kui see tegu, mille eest ta välja anti. See põhimõte sisaldub ka 1996. aasta konventsiooni artiklis 10, kuid selle kohaldamisala on seal vähendatud.
50. Väljaandmisõiguses piirab erikohustuse põhimõte selle vahistamismääruse teinud riigi pädevust, kuhu isik välja anti, eesmärgiga kaitsta seda isikut süüdimõistmise või karistuse eest, mis on seotud teiste tegudega kui need, mille eest ta välja anti. Selle põhimõtte põhjenduseks oli kartus, et väljaandmist taotlev riik piirdub oma taotluses tegudega, mille eest isik välja anti, ning seejärel annab väljaantud isiku kohtu alla muude, näiteks poliitiliste kuritegude eest.(26)
51. Vastastikuse usalduse loogikat järgides, mis kujutab endast Euroopa vahistamismääruse nurgakivi, oli raamotsuse ettepanekus märgitud, et selle põhimõtte järgimine lõpetatakse, ning pakuti välja selle kaotamine koos topeltkaristatavuse põhimõtte kaotamisega.(27) Raamotsuse lõplikus tekstis on see põhimõte siiski alles jäetud artiklis 27 „Kohtu alla andmise võimalused muude süütegude eest“, mis kuulub „üleandmise mõju“ käsitlevasse 3. peatükki.
52. Nimelt ei tohi raamotsuse artikli 27 lõike 2 kohaselt üleantavat kohtu alla anda, määrata talle karistust või muul viisil võtta talt vabadus süüteo eest, mis on toime pandud enne üleandmist ja mis on muu süütegu kui see, mille eest ta üle anti.(28) See reegel on seotud vahistamismäärust täitva liikmesriigi sõltumatusega ja tagab tagaotsitavale isikule õiguse sellele, et teda ei anta kohtu alla, ei määrata talle karistust ega võeta talt muul viisil vabadust muu süüteo eest kui see, mille eest ta üle anti.(29)
53. Nii erikohustuse põhimõtte arenguloost ja sisust kui ka selle sõnastusest raamotsuse kontekstis, sealhulgas selle raamotsuse artikli 27 sõnastusest, ilmneb selgelt, et see põhimõte puudutab üksnes i) enne üleandmist toime pandud süütegusid, mis on ii) erinevad sellest süüteost või nendest süütegudest, mille eest isik üle anti. Mitte ükski asjaolu ei võimalda järeldada, et erikohustuse põhimõte välistab ka muude vabadusekaotuslike karistuste täideviimise. Selle põhimõtte kohaldamisala laiendamine muudele asjaoludele läheks minu arvates vastuollu raamotsusega kehtestatud süsteemiga, mis põhineb vastastikusel usaldusel, eesmärgiga lihtsustada isikute üleandmise korda.
54. Seega lükkan ümber Madalmaade valitsuse argumendid, mis minu arvates põhinevad endisel väljaandmissüsteemi loogikal, mis lähtus riikide suveräänsuse põhimõttest.
Eelotsuse küsimuste analüüs
Esimene küsimus
55. Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas raamotsuse artikli 8 lõike 1 punkt f nõuab lisakaristuse nimetamist Euroopa vahistamismääruses.
56. Raamotsuse artikli 8 lõike 1 punkt f näeb ette, et Euroopa vahistamismäärus peab sisaldama teavet, mis on esitatud vastavalt lisas toodud vormile ja mis käsitleb „lõpliku kohtuotsuse olemasolu korral määratud karistus[t]“.
57. See teave peab olema märgitud raamotsuse lisas esitatud vormi lahtrisse c „Karistuse pikkus“, mille punkti 2 kohaselt tuleb märkida vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetme pikkus.
58. Raamotsuses ei ole „karistuse“ mõistet määratletud. Seda mõistet tuleb kogu liidus tõlgendada ühetaoliselt ja autonoomselt, sõltumata erinevate liikmesriikide olemuselt erinevatest karistusõiguses ja kriminaalmenetlusõiguses kasutatud materiaalõigus- ja menetlusnormidest.(30) See tõlgendus peab arvesse võtma nii selle sätte sõnastust ja konteksti kui ka nende õigusnormide eesmärke, mille hulka see säte kuulub.(31)
59. Mõiste „karistus“ tähendab tavapäraselt ning vastavalt selle sõna ladinakeelse vaste etümoloogiale(32) sanktsiooni, nuhtlust. Karistusõiguses on see karistus ette nähtud seadusega ning selle määrab kohus avaliku huvi nimel ja selle kaitsmiseks.
60. Raamotsus nõuab samuti, et see karistus, mille täitmiseks isikut taga otsitakse, peab olema „määratud“ lõpliku kohtuotsusega.
61. Raamotsuse kontekstist nähtub selgelt, et liidu seadusandja tahe oli hõlmata „karistuse“ mõiste alla muud vabadust piiravad meetmed.(33) Sellest tuleneb, et kuigi artikli 8 lõike 1 punktis f on nimetatud vaid määratud „karistust“, tundub mulle raamotsuse lisas sisalduva vormi lahtrit c arvestades, et seda mõistet tuleb käsitada nii, et see hõlmab ka vabadust piiravaid meetmeid.
62. Raamotsuse esemeks olev Euroopa vahistamismäärus puudutab siiski üksnes vabadusekaotuslikke „karistusi“ või vabadust piiravaid „julgeolekumeetmeid“.(34) Seega ei ole minu arvates raamotsuse lisas sisalduva vormi lahtris c vaja nimetada selliseid „karistusi“ ja „julgeolekumeetmeid“, mis ei ole vabadusekaotuslikud.
63. Mõiste „vabadusekaotus“ kohta olgu märgitud, et Euroopa Kohus on leidnud, et meetmed, mis piiravad kindlasti asjaomase isiku liikumisvabadust, nagu öösiti üheksa tunni jooksul elukohast lahkumise keeld, millega kaasneb selle isiku valve elektroonilise võru abil, kohustus ilmuda iga päev või mitu korda nädalas kindlal ajal politseijaoskonda, ning keeld väljastada talle dokumente, mis võimaldavad reisida välismaale, ei ole sedavõrd tõsised, et neil oleks vabadusekaotuslik mõju.(35) Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kinnitab seda tõlgendust. Nimelt on selles leitud, et tõkend, mis paneb asjaomasele isikule kohustuse ilmuda üks kord kuus järelevalve eest vastutavasse politseiametisse, hoida sidet asjaomase haigla psühhiaatriakeskusega, elada kindlaksmääratud kohas, mitte lahkuda piirkonnast, kus ta elab, ning olla kodus kella 22.00 kuni 7.00 vahel, ei kujuta endast vabaduse võtmist Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK“) artikli 5 lõike 1 tähenduses.(36)
64. Mis puudutab raamotsuse eesmärki, siis selle kohta tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et raamotsuse eesmärk on hõlbustada ja kiirendada õigusalast koostööd.(37)
65. Selle süsteemi raames tundub mulle, et raamotsuse artikli 8 lõikega 1 nõutaval teabel on kaks eesmärki: anda vahistamismäärust täitvale liikmesriigile tagaotsitava üleandmiseks vajalikku teavet ning tagada selle isiku õiguste austamine (tulen selle aspekti juurde tagasi edaspidi, punktis 106 ja sellele järgnevates punktides).
66. Mis puudutab täpsemalt raamotsuse lisa lahtriga c „Karistuse pikkus“ seotud artikli 8 lõike 1 punkti f mõtet, siis seda on minu arvates õigesti kirjeldatud käsiraamatu III lisas. Selle teabe eesmärk on „osutada asjaolule, et […] raamotsuse artikli 2 lõikes 1 ette nähtud karistuste alammäärad on ületatud“.
67. Seega on karistus, mille täitmiseks üleandmist taotletakse, põhilise tähtsusega teave nende eesmärkide saavutamiseks. Peale selle on selle karistuse pikkust eraldi mainitud raamotsuse lisas esitatud vormi lahtris c.
68. Tekib aga küsimus, kas lisakaristus, mis on määratud sama kohtuotsusega kui vabadusekaotuslik põhikaristus, kujutab endast „määratud karistust“ raamotsuse artikli 8 lõike 1 punkti f tähenduses. Euroopa Kohtule esitatud teabest nähtub, et see karistus seisneb kümneks aastaks täitmiskohtu järelevalve alla määramises. Selle kandmine algab alles põhikaristuse lõppedes. Täiendav vabadusekaotus toimub üksnes juhul, kui täitmiskohus teeb sellekohase otsuse.
69. Olgu kohe märgitud, et see lisakaristus on suurepäraseks näiteks nende lõputute nüansside kohta, mida kriminaalkaristused võivad riiklikul tasandil endas kätkeda. Olen täiesti nõus, et sellised eripärad võivad vahistamismääruse teinud õigusasutuse jaoks tekitada raskusi Euroopa vahistamismääruse vormi – mis kujutab endast lõpuks vaid „valmislahendust“ – lahtrite täitmisel, kus tuleb tagaotsitavate üleandmise lihtsustamise eesmärgil esitada kogu vajalik teave.
70. Kuidas käsitada seda lisakaristust, mille liidu õiguse sätete kohaselt „vabadusekaotuslik“ laad ja võimalik pikkus – ehkki see on määratud sama kohtuotsusega kui põhikaristus – ei ole sel hetkel, mil liikmesriigi kohus täidab Euroopa vahistamismääruse vormi, veel kindlad?
71. Ma ei saa nõustuda komisjoni seisukohaga, mille kohaselt tuleks seda teavet nimetada raamotsuse lisas sisalduva vormi lahtri c punktis 1, mis on ette nähtud juhuks, kui Euroopa vahistamismäärus on „tehtud kriminaalmenetluse raames kohtu alla andmiseks“.(38) See tõlgendus on minu arvates väär, sest selleks, et vastata riiklikule eripärale, see tähendab Belgia õiguses järelevalve alla määramisele, on eiratud seda, et raamotsusega on kehtestatud kahest poolest koosnev süsteem, ning selles on selgesõnaliselt rõhutatud erinevust esiteks kriminaalmenetluse raames kohtu alla andmiseks tehtud Euroopa vahistamismääruse ning teiseks vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täitmiseks tehtud Euroopa vahistamismääruse vahel.(39) Nõnda võib see tõlgendus rikkuda Euroopa vahistamismääruse selgust ja loetavust. See kahjustaks raamotsuse eesmärke, see tähendab üleandmise korra lihtsustamist Euroopa Liidu tasandil ühtlustatud vormi kaudu.(40)
72. Just liikmesriigi kohtul on kogu vajalik teave selle lisakaristuse kohta, mis võimaldab tal eespool esitatud kaalutlusi arvestades kindlaks teha, kas see lisakaristus vastab raamotsuse artikli 8 lõike 1 punktis f kasutatud mõistele „määratud karistus“, ning seda peaks seega nimetama Euroopa vahistamismääruse vormi lahtri c punktis 2.
73. Seda hinnangut andes tuleb minu arvates arvesse võtta järgmisi asjaolusid.
74. Arvestades, et lisakaristuse laad ei ole kindel, ning see ei pruugi tuua kaasa täiendavat vabadust piiravat karistust (mis on vastavalt raamotsuse artikli 1 lõikele 1 ja artikli 2 lõikele 1 Euroopa vahistamismääruse ainus ese), võiks kaaluda selle nimetamist artikli 8 lõike 1 punkti g alusel „muude süüteo tagajärgedena“, seega Euroopa vahistamismääruse vormi lahtris f „Muud asjaga seotud olulised asjaolud (vabatahtlik teave)“. Käsiraamatus on selgitatud, et seda lahtrit tavaliselt ei täideta, kuid see võib olla vajalik pärast kohtumenetlust, et nimetada näiteks „ebaseaduslikku vanglast puudumist“. Toon välja, et see teave lisatakse Euroopa vahistamismäärusesse „võimaluse korral“.(41) Arvestades aga, kui olulised võivad olla selle karistuse tagajärjed süüdimõistetu jaoks (käesolevas asjas kuni kümneaastane vabadusekaotus), leian, et kohasem oleks valida vormi lahtri c punkt 2. Seevastu vabadust mitte piiravad karistused võib märkida vormi lahtrisse f.
75. Seega, kui lisakaristus koos põhikaristusega moodustavad lahutamatu terviku,(42) olles määratud sama kohtulahendiga, ning see lisakaristus on vabadusekaotuslik, tundub mulle, et see vastab mõistele „määratud karistus“ artikli 8 lõike 1 punkti f tähenduses. Asjaolust, et selle täideviimise vorm ei ole veel teada, ei piisa iseenesest selleks, et vabastada vahistamismääruse teinud liikmesriik kohustusest teavitada sellest vahistamismäärust täitvat liikmesriiki. Rõhutan siinkohal, et olukorda, kus selle karistuse täpne pikkus ei ole ette teada, paistab olevat käsitletud käsiraamatus, kus on raamotsuse lisas sisalduva vormi lahtri c täitmise kohta ette nähtud, et „kui on määratud vabadusekaotus või vabadust piirav julgeolekumeede, võib selle pikkus olla kindlaks määramata, näiteks kui on tegemist eluaegse vabadusekaotuse või psühhiaatrilise sundraviga“.(43)
76. Igal juhul kinnitas Belgia valitsus kohtuistungil, et selles liikmesriigis on tavaks nimetada lisakaristust raamotsuse lisas sisalduva vormi lahtri c punktis 2, ning niisugune lisakaristus nagu põhikohtuasjas käsitletav karistus on üks asjaoludest, mida tuleb selles lahtris nimetada.
77. Seega teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata esimesele küsimusele nii, et selline lisakaristus nagu käesolevas kohtuasjas käsitletav karistus peab olema nimetatud Euroopa vahistamismääruse lahtri c punktis 2, vastavalt raamotsuse artikli 8 lõike 1 punktile f.
Teine ja kolmas küsimus
78. Teine ja kolmas küsimus on minu arvates omavahel tihedalt seotud ning need esitatakse sõltuvalt sellest, kas esimesele küsimusele tuleb vastata jaatavalt või eitavalt. Nimelt palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada seda, kas IK võib jätta lisakaristust täide viies vangistusse, olenevalt sellest, kas Euroopa Kohus peab piisavaks seda, et Euroopa vahistamismääruses on nimetatud üksnes põhikaristus, või leiab, et selles oleks samuti pidanud olema märgitud lisakaristus.
79. Ma juba selgitasin esimesele küsimusele antud vastuses, et selline lisakaristus nagu põhikohtuasjas käsitletav tuleb vastavalt raamotsuse artikli 8 lõike 1 punktile f Euroopa vahistamismääruses nimetada. Seega ei näi mulle vajalik käsitleda Euroopa Kohtule esitatud teises küsimuses käsitletud olukorda. Ammenduvuse huvides märgin ma siiski, et kui Euroopa Kohus peaks leidma, et Euroopa vahistamismääruses ei ole vaja sellist lisakaristust nagu põhikohtuasjas käsitletav märkida, ei näe ma, kuidas selline märkimata jätmine võiks selle karistuse täitmist takistada.
80. Nüüd käsitlen küsimust lisakaristuse Euroopa vahistamismääruses märkimata jätmise tagajärgedest asjaomase isiku vabaduse piiramisele selle karistuse täitmisel.
81. Selle kohta soovin kohe rõhutada, et raamotsusega kehtestatud õigusalase koostöö süsteemis jääb liikmesriikidele õigus reguleerida oma karistusõigust, eelkõige seoses süütegude määratlemise, kriminaalmenetluse läbiviimise, määratud karistuste ja nende täitmisega.
82. Euroopa vahistamismääruse ulatust on selgelt kirjeldatud ja piiritletud raamotsuse artikli 1 lõikes 1: tagaotsitava vahi alla võtmine ja üleandmine. Sellega lõppevad ka selle kohtulahendi õiguslikud tagajärjed.
83. Tegemist on „ringiga“, mis algab Euroopa vahistamismääruse tegemisest vastavalt raamotsuse artiklile 8, jätkub selle edastamisega (artiklid 9 ja 10), tagaotsitava vahistamisega vahistamismäärust täitva liikmesriigi poolt, tema teavitamise ja võimaliku ülekuulamisega (artiklid 11, 14 ja 19), vahi all pidamise või ajutise vabastamisega (artikkel 12) ning üleandmisotsusega ja sellest teatamisega (artiklid 15–18 ja 22). Seejärel saab „ring“ täis Euroopa vahistamismääruse täitmisega, mis toimub üleandmise teel (artiklid 23–25).
84. Minu arvates ei saa selle menetluse tagajärjed minna kaugemale raamotsuse kohaldamisalast ja eesmärgist, milleks on tagaotsitava üleandmine. Need mõned selle menetluse tagajärjed, mis jätkuvad pärast üleandmist, on selgelt määratletud raamotsuse 3. peatükis. Tegemist on erikohustuse põhimõttega, mida on käsitletud eespool punktis 49 ja sellele järgnevates punktides, ning teatud piirangutega üleandmise või sellele järgneva väljaandmise võimaluse suhtes.
85. Eeltoodut arvestades tulebki teha kindlaks, millised tagajärjed on asjaolul, et Euroopa vahistamismääruses ei ole nimetatud lisakaristuse olemasolu.
86. Kõigepealt soovin rõhutada, et see nimetamata jätmine ei mõjuta mitte kuidagi Euroopa vahistamismääruse kehtivust.
87. Olgu esmalt märgitud, et „kehtetu“ Euroopa vahistamismääruse mõistet kui sellist ei ole raamotsuses ette nähtud. See toodi sisse kohtupraktikaga, nimelt kohtuotsusega Bob-Dogi, väga konkreetsetel asjaoludel.(44)
88. Käesolev kohtuasi erineb aga kohtuasjast Bob-Dogi, milles Euroopa Kohus leidis, et õiguspärasuse nõude, mille järgimine on Euroopa vahistamismääruse kehtivuse eeltingimuseks, mittejärgimine peab üldjuhul viima selleni, et vahistamismäärust täitev õigusasutus jätab vahistamismääruse käiguta.(45)
89. Kohtuasjas Bob-Dogi käsitleti niisiis sellise Euroopa vahistamismääruse täitmist, mis põhineb iseendal, mitte siseriiklikul vahistamismäärusel või muul riiklikul otsusel. Euroopa Kohus nentis, et raamotsuse artikli 8 lõike 1 punktis c on sätestatud õiguspärasuse nõue, mille järgimine on Euroopa vahistamismääruse kehtivuse eeltingimuseks, ning mille mittejärgimine peab üldjuhul viima selleni, et vahistamismäärust täitev õigusasutus jätab vahistamismääruse käiguta. Enne niiviisi toimimist tuleb sel õigusasutusel siiski vastavalt raamotsuse artikli 15 lõikele 2 paluda vahistamismääruse teinud liikmesriigi õigusasutusel esitada kiiresti vajalikku lisateavet, et saada teada, kas Euroopa vahistamismääruses siseriikliku vahistamismääruse mittemainimine on tingitud sellest, et eelnev siseriiklik, Euroopa vahistamismäärusest eraldi vormistatud vahistamismäärus tõepoolest puudub, või on see olemas, kuid jäetud mainimata. Nimelt võib vahistamismäärust täitev õigusasutus jätta selle määruse täitmata üksnes juhul, kui Euroopa vahistamismääruse õiguslik alus, see tähendab selles kohtuasjas siseriiklik vahistamismäärus tõepoolest puudub.(46)
90. Kohtuasjas Bob-Dogi tehti Euroopa vahistamismäärus kriminaalmenetluse raames üleandmiseks, kuid ilma riikliku otsuseta, mis moodustaks selle õigusliku aluse. Nagu rõhutas kohtujurist Bot, oli tegemist siseriikliku õigusliku aluse puudumisega, mille tõttu ei ole Euroopa vahistamismäärus enam Euroopa vahistamismäärus, ja mitte vormilise nõuetele mittevastavusega, mille võib kaotada raamotsuse artikli 15 lõikes 2 ette nähtud koostööraamistiku abil.(47)
91. Käesolevat asja eristavad kohtuasjast Bob-Dogi kaks asjaolu. Esiteks on tegemist Euroopa vahistamismäärusega, mis on tehtud karistuse täitmiseks, ning Euroopa Kohtule esitatud teabest ilmneb, et pädev liikmesriigi kohus mõistis selle karistuse vastavalt liikmesriigi õigusele 1. veebruari 2013. aasta kohtuotsusega. Seega on olemas täidetav kohtuotsus, mis kujutab raamotsuse artikli 8 lõike 1 punkti c kohaselt endast asjaomase Euroopa vahistamismääruse õiguslikku alust – seda kohtuotsust nimetati ka Euroopa vahistamismääruse lahtri b punktis 2. Teiseks on samuti tegemist vabadusekaotusliku karistusega, mis ületab raamotsuse artikli 2 lõikes 1 nõutavat alampiiri. Seega ei puudu põhi- ja lisakaristuse puhul siseriiklik õiguslik alus.
92. Peale selle on nõuetele mittevastavus, mis seisneb lisakaristuse märkimata jätmises, nagu Belgia valitsus kohtuistungil selgitas, tingitud sellest, et vahistamismääruse teinud asutus unustas seda teha (julgeksin lisada, et see unustamine tundub mulle üsna andestatav, arvestades, kui raske on lisakaristuse laadi täpselt kindlaks määrata – nagu on alalüüsitud eespool punktis 69 ja sellele järgnevates punktides –, ning kohtuistungil ilmnenud segadust seoses sobiva lahtriga, kuhu see karistus märkida). See vormiline viga ei tühista mitte kuidagi vajaliku siseriikliku õigusliku aluse olemasolu. Lisaks oleks seda viga saanud üleandmismenetluse käigus kergesti parandada, kui mõni menetluse osapool (st vahistamismääruse teinud ametiasutus, seda täitev ametiasutus või tagaotsitav) oleks seda märganud.
93. Seega ei mõjuta see nõuetele mittevastavus Euroopa vahistamismääruse kehtivust ning see ei saa olla põhjuseks, et jätta see käiguta.
94. Lisaks nendin, et selle teabe puudumine ei saa ka olla Euroopa vahistamismääruse täitmata jätmise aluseks.
95. Raamotsuse artikli 1 lõikes 2 on rakendatud vastastikuse tunnustamise põhimõtet. Selles on kehtestatud reegel, et liikmesriigid on kohustatud täitma mis tahes Euroopa vahistamismääruse selle põhimõtte alusel ja vastavalt raamotsuse sätetele. Vahistamismäärust täitvad õigusasutused võivad seega põhimõtteliselt keelduda sellise määruse täitmisest vaid ammendavalt loetletud alustel, mis on ette nähtud raamotsuses, ning Euroopa vahistamismääruse täitmisele võib seada üksnes mõne raamotsuses ammendavalt loetletud tingimuse. Kuna Euroopa vahistamismääruse täitmine kujutab endast põhimõtet, siis on täitmisest keeldumine järelikult erand, mida tuleb tõlgendada kitsalt. Nii on raamotsuse artiklis 3 sõnaselgelt sätestatud Euroopa vahistamismääruse täitmata jätmise kohustuslikud alused, artiklites 4 ja 4a loetletud täitmata jätmise vabatahtlikud alused ning artiklis 5 vahistamismääruse teinud liikmesriigi poolt teatavatel juhtudel antavad tagatised.(48)
96. Tuleb nentida, et asjaolu, et Euroopa vahistamismääruses ei ole märgitud lisakaristuse olemasolu, ei kuulu raamotsuse artiklites 3, 4 ja 4a loetletud täitmata jätmise aluste hulka ega kuulu ka raamotsuse artikli 5 kohaldamisalasse.
97. Kuivõrd on tuvastatud, et lisakaristuse nimetamata jätmine Euroopa vahistamismääruses ei kujuta endast ei selle vahistamismääruse kehtivust mõjutavat nõuetele mittevastavust ega ka selle täitmata jätmise alust, siis millised peaksid neil asjaoludel olema selle nõuetele vastavuse võimalikud tagajärjed?
98. Sellele küsimusele vastamiseks tuleb arvesse võtta kaht eesmärki, mis on nõudel, et Euroopa vahistamismäärusesse tuleb märkida määratud karistus.
99. Esiteks tuleb anda vahistamismäärust täitvale liikmesriigile vajalikku teavet asjaomase isiku üleandmiseks ning võimaldada tal seda määrust kontrollida (kuigi ilmneb, et see kontrollimine on minimaalne). Tänu karistuse märkimisele saab seega kontrollida, et vahistamismäärus kuulub raamotsuse kohaldamisalasse, see tähendab, et määratud karistus on vabadusekaotuslik ning pikem kui neli kuud, vastavalt raamotsuse artikli 2 lõikele 1.(49) Seda on vaja ka selleks, et tagada raamotsuse artikli 5 lõikes 2 ette nähtud tagatise järgimist, mis puudutab eluaegset vabadusekaotust või eluaegseid vabadust piiravaid julgeolekumeetmeid.
100. Teiseks on vaja tagada tagaotsitava õiguste austamine. Sellel isikul on vastavalt raamotsuse artikli 11 lõikele 1 õigus olla teavitatud Euroopa vahistamismäärusest ja selle sisust ning nõustuda enda üleandmisega või mitte.
101. Nende eesmärkide saavutamiseks näeb raamotsusega kehtestatud süsteem ette menetlused ebatäieliku või puuduva teabe puhul. Need menetlused on võimaldatud erinevatele üleandmismenetluse osalistele, see tähendab vahistamismääruse teinud liikmesriigile, seda täitvale liikmesriigile ja tagaotsitavale, tagamaks igaühele neist nende pädevuse või õiguste austamine „kontrollimise“ teel, mis peaks seega olema mitmepoolne, et vältida süsteemi tõhususe kahjustamist.
102. Nõnda võib vahistamismääruse teinud liikmesriik vastavalt raamotsuse artikli 15 lõikele 3 igal ajal ja omal algatusel edastada täitvale õigusasutusele mis tahes vajalikku lisateavet.
103. Vahistamismäärust täitev liikmesriik omakorda võib raamotsuse artikli 15 lõike 2 alusel siis, kui ta leiab, et vahistamismääruse teinud liikmesriigi esitatud andmed on ebapiisavad või ebatäielikud, paluda lisateavet, mida ta peab asjaomase isiku üleandmise kohta otsuse tegemiseks vajalikuks.(50) Selline vahistamismääruse teinud asutuse ja seda täitva asutuse suhtlemine kujutab endast vastastikuse tunnustamise süsteemi aluseks oleva õigusalase koostöö põhielementi.(51)
104. Rõhutan, et raamotsusega kehtestatud tagaotsitavate üleandmise lihtsustatud süsteemis vastab selle raamotsuse artikli 8 lõikega 1 ette nähtud Euroopa vahistamismääruse sisu andmetele, mis peavad andma minimaalse ja piisava formaalse teabe, et võimaldada vahistamismäärust täitvatel õigusasutustel Euroopa vahistamismäärust kiiresti menetleda ja teha viivitamatult üleandmisotsus. Üksnes juhul, kui vahistamismäärust täitev õigusasutus leiab, et tal ei ole kõiki vajalikke formaalseid andmeid, kasutab ta viimase võimalusena artikli 15 lõikes 2 ette nähtud menetlust.(52)
105. Tagaotsitava osa on eriti oluline, iseäranis juhul, kui pädevad vahistamismääruse teinud ja seda täitvad asutused ei tuvastanud (ja ei oleks võib-olla saanud tuvastada) niisugust nõuetele mittevastavust.
106. Sellel isikul on õigus saada üleandmismenetluse käigus tagatisi, mis võimaldavad tal kaitsta oma õigusi ja tugineda võimalikele nõuete rikkumistele Euroopa vahistamismääruses.
107. Olgu siinkohal märgitud, et kuigi raamotsusega liikmesriikidele pandud kohustused seonduvad peamiselt menetluslike küsimustega, ei tähenda see, et seadusandja poleks raamotsust vastu võttes arvestanud põhi- ja inimõigusi. Vastupidi, ta tegi seda mitmel viisil.(53)
108. Raamotsuses on nimelt sõnaselgeid viiteid nendele õigustele. See ilmneb selgelt näiteks raamotsuse põhjendustes 10, 12 ja 13. Põhimõttelisemalt sätestab raamotsuse artikli 1 lõige 3, et raamotsus ei mõjuta kohustust austada põhiõigusi ja õiguse üldpõhimõtteid, mis on kirja pandud nüüd kehtivas ELL artiklis 6. Peale selle on Euroopa Liidu põhiõiguste harta järgimine selle harta artikli 51 lõike 1 kohaselt liikmesriikidele ja järelikult ka nende kohtutele kohustuslik, kui nad kohaldavad liidu õigust. Sellega on tegemist siis, kui vahistamismääruse teinud õigusasutus ja vahistamismäärust täitev õigusasutus kohaldavad raamotsuse rakendamiseks vastu võetud siseriiklikke õigusnorme.(54)
109. Raamotsus sisaldab ka teatud hulka erisätteid, mille eesmärk on kaitsta tagaotsitava õigusi. Üleandmiskorra kontekstis tagas Euroopa seadusandja selle, et vahistamismäärust täitvas liikmesriigis austataks õigust olla ära kuulatud viisil, mis ei kahjusta Euroopa vahistamismääruse mehhanismi tõhusust.(55)
110. Nõnda on tagaotsitaval vastavalt raamotsuse artikli 11 lõikele 1 õigus sellele, et talle teatataks Euroopa vahistamismäärusest ja selle sisust. Peale selle näevad raamotsuse artikli 11 lõige 2 ja artikli 13 lõige 2 ette, et tagaotsitaval on õigus õigusalasele nõustamisele, eelkõige kui ta üleandmisega nõustub ja vajaduse korral loobub erikohustuse reeglist. Lisaks, vastavalt raamotsuse artiklitele 14 ja 19 on tagaotsitaval juhul, kui ta ei nõustu üleandmisega ja tema suhtes on tehtud Euroopa vahistamismäärus kriminaalmenetluse raames kohtu alla andmiseks, õigus, et vahistamismäärust täitev õigusasutus kuulaks ta ära tingimustel, milles on vahistamismääruse teinud ja vahistamismäärust täitev õigusasutus omavahel kokku leppinud.(56)
111. Euroopa Kohtu esitatud teabest nähtub, et IK oli teadlik oma karistuse – sealhulgas lisakaristuse – olemasolust ja pikkusest. Tema advokaat kinnitas isegi kohtuistungil, et ta ei olnud oma üleandmisega nõus, ning sel põhjusel tegi üleandmise kohta otsuse rechtbank Amsterdam (Amsterdami esimese astme kohus, Madalmaad), kuid ta ei maininud selles kohtus asjaolu, et Euroopa vahistamismääruses ei olnud nimetatud lisakaristust.
112. IK‑l oli seega täiesti võimalik väita üleandmismenetluse vältel, et Euroopa vahistamismäärus ei vasta nõuetele. Lisaks, kui välja arvata mõned üldist laadi viited EIÕK artiklist 6 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 48 lõikest 2 tulenevatele õigustele, ei maininud IK ei oma kirjalikes seisukohtades ega kohtuistungil, et tema põhiõigusi oleks üleandmismenetluse käigus või isegi väljaspool seda menetlust mingilgi viisil rikutud.
113. Tulen nüüd tagasi eespool (punktis 83) kasutatud ringi kujundi juurde, et kirjeldada Euroopa vahistamismääruse ja üleandmismenetluse ulatust ja tagajärgi.
114. Käesolevas asjas oli selle ringi alguses, kui tehti Euroopa vahistamismäärus IK üleandmise kohta ja kui ta vahistati, IK‑l võimalus tugineda sellele, et Euroopa vahistamismääruses ei olnud nimetatud lisakaristust. Kuivõrd ta seda Euroopa vahistamismääruse täitmise menetluse käigus ei teinud, sai selle vahistamismääruse täitmise ja tema Belgia ametiasutustele üleandmisega ring täis. Seega ei saa IK enam tugineda sellele sisulisele nõuetele mittevastavusele kolm aastat hiljem, menetluses, mis ei ole Euroopa vahistamismäärusega mitte kuidagi seotud ja mis puudutab lisakaristuse täitmise korra kindlaksmääramist.
115. Vastupidise lubamine ületaks üleandmiskorra piire ning selle kohtulahendi ulatust, mis kujutab endast Euroopa vahistamismäärust.
116. Samal eesmärgil lükkan tagasi ka komisjoni argumendid, mille kohaselt on vahistamismääruse teinud õigusasutusel alati võimalus teatada seda täitvale õigusasutusele lisakaristuse olemasolust raamotsuse artikli 15 lõigetes 2 ja 3 ette nähtud menetluse teel.
117. See lahendus on minu arvates vastuolus nii raamotsusega loodud üleandmissüsteemiga kui ka artikli 15 lõigete 2 ja 3 sõnastuse ja eesmärgiga.
118. Artikli 15 pealkiri on selge: see lisateabe esitamise kord on kohaldatav üleandmisotsuse vastuvõtmiseks. Lisaks kuulub see artikkel raamotsuse 2. peatükki „Üleandmiskord“. Seega on selle sätte eesmärk võimaldada vahistamismäärust täitval õigusasutusel saada vajalikku teavet üleandmise lubamiseks. Kui seda korda laiendada nii, et see läheb üleandmismenetlusest kaugemale, siis see eiraks asjaolu, et raamotsusega kehtestatud süsteemi i) ulatus on vastavalt selle raamotsuse artikli 1 lõikele 1 piiratud tagaotsitava vahi alla võtmise ja üleandmisega ning ii) selle eesmärk on olla kiire ja tõhus. Jätkata võimalikku suhtlust vahistamismääruse teinud õigusasutuse ja seda täitva õigusasutuse vahel isegi aastaid pärast Euroopa vahistamismääruse täitmist tundub mulle tarbetu ja see võib olla kahjulik süsteemi tõhususele.
119. Eeltoodust tuleneb, et raamotsusega kehtestatud süsteem ei võimalda liikmesriigi lisakaristuse täideviimisele uuesti vastu vaielda selle alusel, et kõnealust lisakaristust ei olnud nimetatud täidetud Euroopa vahistamismääruses.
120. Ammendavuse huvides lisan, et raamotsusega ei ole mitte kuidagi põhjendatud Euroopa Kohtule esitatud argumendid, mille kohaselt juhul, kui Euroopa vahistamismäärus tehti üksnes põhikaristuse jaoks ja üleandmisotsus puudutab üksnes seda põhikaristust, võib vahistamismääruse teinud liikmesriigis täita ainuüksi seda karistust. Need argumendid paistavad põhinevat väljaandmise ja riigi suveräänsuse loogikal, mille puhul väljaandmistaotluse esitanud riik ei saa minna kaugemale nendest asjaoludest, mis on hõlmatud väljaandmistaotluse saanud riigi nõusolekuga. Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneval alal, kus valitseb vastastikune usaldus, ei ole aga enam tegemist ühenduse loomisega kahe suveräänse riigi – väljaandmistaotluse esitanud riigi ja selle saanud riigi – vahel, kes algselt tegutsevad autonoomselt.(57) Vastupidi, tegemist on lojaalse koostööga, et saavutada raamotsuse eesmärgid, mille ühisosa on tagaotsitavate kiire ja tõhus üleandmine.
121. Seega teen ettepaneku vastata Euroopa Kohtule esitatud teisele ja kolmandale küsimusele nii, et (käesolevas asjas käsitletava) lisakaristuse nimetamata jätmine asjaomase isiku üleandmise aluseks olevas Euroopa vahistamismääruses ei saa takistada selle karistuse täitmist, juhul kui see mõisteti vastavalt asjakohastele liikmesriigi õigusnormidele.
Ettepanek
122. Neil asjaoludel teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Hof van Cassatie (kassatsioonikohus, Belgia) esitatud küsimustele järgmiselt.
1. Selline lisakaristus nagu käesolevas kohtuasjas käsitletav karistus peab olema nimetatud Euroopa vahistamismääruse lahtri c punktis 2 vastavalt raamotsuse 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta, mida on muudetud nõukogu 26. veebruari 2009. aasta raamotsusega 2009/299/JSK, artikli 8 lõike 1 punktile f.
2. Sellise lisakaristuse (nagu käesolevas asjas käsitletava lisakaristuse) nimetamata jätmine asjaomase isiku üleandmise aluseks olevas Euroopa vahistamismääruses ei saa takistada selle karistuse täitmist, juhul kui see mõisteti vastavalt asjakohastele liikmesriigi õigusnormidele.