AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS
(teine koda)
13. detsember 2007
Kohtuasi F‑73/06
Kris Van Neyghem
versus
Euroopa Ühenduste Komisjon
Avalik teenistus – Ametnikud – Avalik konkurss – Kirjaliku katse hindamine – Kaebuse esitamise tähtaeg – Vastuvõetavus – Põhjendamiskohustus
Ese: EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi, millega K. Van Neyghem palub sisuliselt esiteks tühistada avaliku konkursi EPSO/A/19/04 komisjoni 1. juuni 2005. aasta otsus, millega teda ei lubatud nimetatud konkursi suulisele katsele, ning teiseks mõista komisjonilt välja hüvitis talle väidetavalt tekitatud varalise ja mittevaralise kahju eest.
Otsus: Jätta hagi rahuldamata. Pooled kannavad ise oma kohtukulud.
Kokkuvõte
1. Ametnikud – Hagi – Konkursikomisjoni otsus – Eelnev halduskaebus – Fakultatiivne iseloom – Esitamine – Tagajärjed
(Personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91)
2. Ametnikud – Hagi – Isikut kahjustav meede – Varasema otsuse läbivaatamise järel tehtud otsus
(Personalieeskirjad, artikli 90 lõige 2 ning artikli 91 lõige 1)
3. Ametnikud – Hagi – Eelnev halduskaebus – Esitamise kuupäev
(Personalieeskirjad, artikli 90 lõige 2; nõukogu määrus nr 1182/71, artikli 3 lõige 4)
4. Ametnikud – Konkurss – Konkursikomisjon – Kandidatuuri tagasilükkamine – Põhjendamiskohustus
(EÜ artikkel 253; personalieeskirjad, artikli 25 teine lõik; III lisa artikkel 6)
5. Ametnikud – Konkurss – Kandidaatide sobivuse hindamine – Konkursikomisjoni kaalutlusõigus
(Personalieeskirjad, III lisa)
1. Konkursikomisjoni otsuse võib vaidlustada otse ühenduste kohtus, ilma eelnevalt personalieeskirjade artikli 90 tähenduses kaebust esitamata.
Siiski, kui huvitatud isik, selle asemel, et pöörduda otse ühenduste kohtusse, on esitanud personalieeskirjadele tuginedes halduskaebuse ametisse nimetavale asutusele, siis sõltub hiljem esitatud hagi vastuvõetavus sellest, kuivõrd on huvitatud isik järginud sellele eelnenud kaebusele seatud menetlusnõudeid.
(vt punktid 36 ja 37)
Viited:
Euroopa Kohus: 7. mai 1986, kohtuasi 52/85: Rihoux jt vs. komisjon (EKL 1986, lk 1555, punkt 9).
Esimese Astme Kohus: 23. jaanuar 2002, kohtuasi T‑386/00: Gonçalves vs. parlament (EKL AT 2002, lk I‑A‑13 ja II‑55, punkt 35); 21. oktoober 2004, kohtuasi T‑49/03: Schumann vs. komisjon (EKL AT 2004, lk I‑A‑301 ja II‑1371, punkt 25).
2. Kui kandidaat, kelle ühenduse konkursile lubamise taotlus on tagasi lükatud, taotleb selle otsuse läbivaatamist administratsioonile siduva konkreetse sätte alusel, siis on personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 või vajadusel artikli 91 lõike 1 tähenduses ametniku huve kahjustavaks aktiks konkursikomisjoni poolt läbivaatamise järel langetatud otsus. Samuti hakkab pärast läbivaatamist tehtud otsuse tegemist kulgema vaidlustamise ja hagi esitamise tähtaeg, ilma et oleks vaja kontrollida, kas antud juhul on võimalik nimetatud otsust käsitleda puhtalt kinnitava aktina.
(vt punkt 39)
Viited:
Esimese Astme Kohus: eespool viidatud kohtuasi Gonçalves vs. parlament, punkt 39; 7. juuni 2005, kohtuasi T‑375/02: Cavallaro vs. komisjon (EKL AT 2005, lk I‑A‑151 ja II‑673, punkt 58); 31. jaanuar 2006, kohtuasi T‑293/03: Giulietti vs. komisjon (EKL AT 2006, lk I‑A‑2‑5 ja II‑A‑2‑19, punkt 28).
3. Mis puudutab eelneva halduskaebuse esitamise kuupäeva kindlakstegemist, siis personalieeskirjade artikli 90 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et kaebus on „esitatud” mitte siis, kui see on institutsioonile ära saadetud, vaid siis, kui viimane on selle kätte saanud.
Nimetatud sättes ettenähtud kolmekuuline tähtaeg lõpeb selle päeva lõpus, millel on sellest kolmandal kuul sama number kui sündmuse või meetme kuupäeval, millest tähtaega arvestama hakati. Vastavalt määruse nr 1182/71, millega määratakse kindlaks ajavahemike, kuupäevade ja tähtaegade suhtes kohaldatavad eeskirjad, artikli 3 lõikele 4 lõpeb siis, kui nimetatud ajavahemiku viimane päev on laupäev, kõnealune ajavahemik järgmise tööpäeva viimase tunni lõpus.
(vt punktid 43, 45, 47 ja 48)
Viited:
Euroopa Kohus: 26. november 1981, kohtuasi 195/80: Michel vs. parlament (EKL 1981, lk 2861, punktid 8 ja 13); 15. jaanuar 1987, kohtuasi 152/85: Misset vs. nõukogu (EKL 1987, lk 223, punktid 8 ja 9).
Esimese Astme Kohus: 25 september 1991, kohtuasi T‑54/90: Lacroix vs. komisjon (EKL 1991, lk II‑749, punktid 28 ja 29); 26. september 1996, kohtuasi T‑192/94: Maurissen vs. kontrollikoda (EKL AT 1996, lk I‑A‑425 ja II‑1229, punkt 28); 13. märts 1998, kohtuasi T‑247/97: Lonuzzo-Murgante vs. parlament (EKL AT 1998, lk I‑A‑119 ja II‑317, punkt 38); 30. mai 2002, kohtuasi T‑197/00: Onidi vs. komisjon (EKL AT 2002, lk I‑A‑69 ja II‑325, punkt 47).
Avaliku Teenistuse Kohus: 15. mai 2006, kohtuasi F‑3/05: Schmit vs. komisjon (EKL AT 2006, lk I‑A‑1‑9 ja II‑A‑1‑33, punkt 28); 24. mai 2007, liidetud kohtuasjad F‑27/06 ja F‑75/06: Lofaro vs. komisjon (EKL AT 2007, lk I‑A‑1‑0000 ja II‑A‑1‑0000, punktid 31 ja 32, mille peale on esitatud apellatsioonkaebus Esimese Astme Kohtusse).
4. EÜ artiklist 253 ja personalieeskirjade artikli 25 teisest lõigust tuleneb, et igas personalieeskirjade kohaselt tehtud konkreetses ja ametniku kahjuks tehtud otsuses peab sisalduma põhjendus. Ametniku huve kahjustava otsuse põhjendamise kohustuse eesmärk on ühelt poolt pakkuda huvitatud isikule vajalik selgitus võimaldamaks isikul hinnata otsuse põhjendatust ning teiselt poolt teha võimalikuks otsuse kohtulik kontroll.
Mis puutub konkursikomisjoni otsustesse, siis tuleb põhjendamiskohustuse puhul võtta arvesse personalieeskirjade III lisa artiklis 6 ette nähtud konkursikomisjoni menetluse konfidentsiaalsuse nõuet, mis kehtestati eesmärgiga tagada konkursikomisjoni sõltumatus ja menetluse objektiivsus, kaitstes menetlust kõigi väliste sekkumiste ja survete eest, ükskõik kas need tulevad ühenduse administratsiooni enda, asjaomaste kandidaatide või kolmandate isikute poolt. Seega vajaduse tõttu järgida seda konfidentsiaalsust ei saa avalikustada konkursikomisjoni üksikliikmete hoiakuid ega kandidaate puudutavate isiklike või võrdlevate hinnangutega seotud teavet.
Konkursikomisjoni võrdleva iseloomuga hinnangud kajastuvad hinnetes, mis komisjon kandidaatidele annab ning need kujutavad endast iga kandidaadi osas tehtud väärtusotsustust. Nimetatud konfidentsiaalsuse nõuet arvesse võttes kujutab erinevatel katsetel saadud hinnetest teavitamine endast konkursikomisjoni otsuste piisavat põhjendamist. Niisugune põhjendamine ei riiva kandidaatide õigusi. See võimaldab neil saada teavet nende soorituse osas langetatud väärtusotsustuse kohta ning vajadusel kontrollida, kas nad tõepoolest ei ole saanud konkursiteates nõutud punktisummat, et pääseda teatavatele või kõigile katsetele.
(vt punktid 70 ja 74–77)
Viited:
Euroopa Kohus: eespool viidatud kohtuasi Michel vs. parlament, punkt 22; 4. juuli 1996, kohtuasi C‑254/95 P: parlament vs. Innamorati (EKL 1996, lk I‑3423, punktid 23 ja 24).
Esimese Astme Kohus: 23. jaanuar 2003, kohtuasi T‑53/00: Angioli vs. komisjon (EKL AT 2003, lk I‑A‑13 ja II‑73, punkt 67); 27. märts 2003, kohtuasi T‑33/00: Martínez Páramo jt vs. komisjon (EKL AT 2003, lk I‑A‑105 ja II‑541, punktid 43 ja 44); 19. veebruar 2004, kohtuasi T‑19/03: Konstantopoulou vs. Euroopa Kohus (EKL AT 2004, lk I‑A‑25 ja II‑107, punktid 27 ja 31–33).
5. Konkursikomisjoni poolt kandidaatide teadmiste ja sobivuse hindamisel antud hinnangud ning otsused, millega konkursikomisjon tunnistab kandidaadi eksami mittesooritatuks, kujutavad endast väärtusotsustuse väljendust. Nende suhtes on konkursikomisjonil seega ulatuslik kaalutlusõigus, mille üle saab ilmse vea puhul siiski ühenduste kohtu kontrolli teostada. Järelikult ei ole konkursikomisjon kohustatud täpsustama, milliseid kandidaadi vastuseid hinnati puudulikeks või miks neid vastuseid puudulikeks hinnati.
(vt punktid 78 ja 86)
Viited:
Euroopa Kohus: 16. juuni 1987, kohtuasi 40/86: Kolivas vs. komisjon (EKL 1987, lk 2643, punkt 11).
Esimese Astme Kohus: 11. veebruar 1999, kohtuasi T‑200/97: Jiménez vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (EKL AT 1999, lk I‑A‑19 ja II‑73, punkt 40); eespool viidatud kohtuasi Konstantopoulou vs. Euroopa Kohus, punkt 34; 5. aprill 2005, kohtuasi T‑336/02: Christensen vs. komisjon (EKL AT 2005, lk I‑A‑75 ja II‑341, punkt 25).