AVALIKU TEENISTUSE KOHTU MÄÄRUS

(esimene koda)

6. detsember 2007

Kohtuasi F‑40/06

Luigi Marcuccio

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

Avalik teenistus – Ametnikud – Teabe taotlemine teenistuskohast elukohta saadetud isiklike asjade kohta – Otsuse tegemise vajaduse äralangemine – Ilmselgelt põhjendamatu kahju hüvitamise nõue

Ese:      EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi, milles L. Marcuccio palub esiteks tühistada vaikimisi tehtud otsus jätta rahuldamata tema taotlus ärakirja saamiseks veokirjast, mis puudutab tema isiklike asjade saatmist Angoolast Itaaliasse, ja teiseks hüvitada talle tekitatud kahju.

Otsus: Tühistamisnõude osas ei ole enam vaja teha kohtuotsust. Jätta kahju hüvitamise nõuded ilmselge põhjendamatuse tõttu rahuldamata. Mõista Euroopa Ühenduste Komisjoni kõik kohtukulud välja L. Marcucciolt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud.

Kokkuvõte

1.      Menetlus – Pärast hagi esitamist täidetud hageja nõue – Hagi eseme äralangemine – Asjas kohtuotsuse mittetegemine

(Personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91)

2.      Ametnikud – Institutsioonide lepinguväline vastutus – Tingimused – Õigusvastasus – Kahju – Põhjuslik seos – Kumuleeruvad tingimused

1.      Kuna pärast hagi esitamist on kõik hageja poolt kõnealuse institutsiooni vastu esitatud nõuded sisuliselt täidetud, on ära langenud hagi ese tühistada vaikimisi tehtud otsus jätta rahuldamata hageja taotlus, ja selle osas ei ole enam vaja teha kohtuotsust.

(vt punkt 26)

2.      Ühenduse lepinguvälise vastutuse tekkimiseks on vajalik, et samaaegselt esineksid teatavad tingimused, nimelt ühenduste institutsioonile etteheidetava käitumise õigusvastasus, kahju tegelikkus ja põhjusliku seose olemasolu etteheidetava käitumise ja tekitatud kahju vahel. Juhul kui üks neist tingimustest ei ole täidetud, tuleb kahju hüvitamise nõue tervikuna rahuldamata jätta, ilma et oleks vaja uurida teisi tingimusi sellise vastutuse kohaldamiseks.

(vt punkt 44)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 10. november 2004, kohtuasi T‑165/03: Vonier vs. komisjon (EKL AT 2004, lk I‑A‑343 ja II‑1575, punkt 78)