KOHTUJURISTI ETTEPANEK
VERICA TRSTENJAK
esitatud 8. novembril 20071(1)
Kohtuasi C‑304/06 P
Eurohypo AG
versus
Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)
Apellatsioonkaebus – Ühenduse kaubamärk – Sõnamärk EUROHYPO – Absoluutsed keeldumispõhjused – Määruse (EÜ) nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punktid b ja c – Faktide kontrollimine omal algatusel – Määruse nr 40/74 artikli 74 lõige 1 – Ühtlustamisameti kohustuse ulatus kontrollida fakte omal algatusel
I. Sissejuhatus
1. Käesolev apellatsioonkaebus, mis on esitatud Esimese Astme Kohtu 3. mai 2006. aasta kohtuotsuse T‑439/04: Eurohypo AG vs. Siseturu Ühtlustamise Amet(2) vastu, tõstatab ühelt poolt küsimuse, mil määral on Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) (edaspidi „ühtlustamisamet”) ühenduse kaubamärgi registreerimise menetluse raames kohustatud kontrollima fakte omal algatusel, ja teiselt poolt küsimuse nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määruse (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (edaspidi „määrus”)(3) artikli 7 lõike 1 punktide b ja c ulatusest ja nende kattuvuse tagajärgedest.
II. Õiguslik raamistik
2. Määruse artikli 7 lõige 1 sätestab:
„1) Ei registreerita:
b) kaubamärke, millel puudub eristusvõime;
c) kaubamärke, mis koosnevad ainult sellistest märkidest või tähistest, mis tähistavad kaubanduses sorti, kvaliteeti, kvantiteeti, otstarvet, väärtust, geograafilist päritolu või kaupade tootmise või teenuste pakkumise aega või muid kauba või teenuse omadusi; […]”.
3. Määruse sama artikli 7 lõige 2 täpsustab, et „[l]õiget 1 kohaldatakse olenemata sellest, et registreerimata jätmise põhjused on ainult teatavas ühenduse osas”.
4. Määruse artikkel 73 näeb ette, et „ühtlustamisameti otsustes märgitakse põhjused”.
5. Määruse artikli 74 lõikes 1 märgitakse, et „asju menetledes kontrollib ühtlustamisamet fakte omal algatusel; […]”.
III. Apellatsioonkaebuse taust
6. Deutsche Hypothekenbank Frankfurt-Hamburg AG, nüüd Eurohypo AG (edaspidi „hageja”) taotles 30. aprillil 2002 ühenduse kaubamärgi „EUROHYPO” registreerimist ühenduse kaubamärgina järgmiste teenuste jaoks, mis kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassi 36: „rahalised, finants- ja kinnisvaratehingud; finantsteenused, finantseerimine, finantsanalüüsid, investeeringud, kindlustus”.
7. Kontrollija jättis taotluse 30. augusti 2002. aasta otsusega määruse artikli 7 lõike 1 punktide b ja c ja artikli 7 lõike 2 alusel rahuldamata.
8. Hageja esitas 30. septembril 2002 selle otsuse peale kaebuse.
9. Neljanda apellatsioonikoja 6. augusti 2004. aasta otsusega rahuldati kaebus selles osas, mis puudutab teenuseid: „finantsanalüüsid, investeeringud, kindlustus”. Kaebus jäeti seevastu rahuldamata osas, mis puudutas muid klassi 36 kuuluvaid teenuseid, st „rahalisi, finants- ja kinnisvaratehinguid, finantsteenuseid, finantseerimist”. Apellatsioonikoda leidis eelkõige, et määruse artikli 7 lõike 1 punkti b kohaselt kirjeldab sõnaline tähis EUROHYPO viimatinimetatud teenuseid. Ta lisas, et see kehtib igal juhul kõigis saksakeelsetes riikides ja et sellest piisab registreerimisest keeldumise põhjendamiseks määruse artikli 7 lõike 2 alusel. Apellatsioonikoda leidis ühtlasi, et elemendid „euro” ja „hypo” sisaldavad vahetult mõistetavat viidet nimetatud viie teenuse omadustele ja nende kahe elemendi sidumine üheks sõnaks ei muuda kaubamärki vähem kirjeldavaks.
10. Hageja esitas 5. novembril 2004 selle otsuse tühistamiseks Esimese Astme Kohtusse tühistamishagi. Oma hagi põhjenduseks esitas hageja kakse väidet, mis tulenevad ühelt poolt määruse artikli 74 lõike 1 esimeses osas sätestatud faktide ameti omal algatusel kontrollimise põhimõtte rikkumisest, ja teiselt poolt määruse artikli 7 lõike 1 punkti b rikkumisest.
11. Esimese Astme Kohus jättis hagi rahuldamata.
12. Esimese väite suhtes leidis Esimese Astme Kohus, et piisab sellest, et apellatsioonikoda kohaldas otsuse vastuvõtmisel kirjeldava iseloomu kriteeriumit, nii nagu seda on tõlgendanud kohtupraktika, ilma et ta oleks pidanud end õigustama tõendusmaterjali esitamisega (punkt 19). Esimese Astme Kohus on seisukohal, et apellatsioonikoda oli registreerimisest keeldumiseks elementide „euro” ja „hypo” ja sõna „eurohypo” kirjeldavas iseloomus piisavalt veendunud ja otsustas täiendavaid uuringuid mitte teha, ning tema otsus ei ole määruse artikli 74 lõike 1 esimese osaga vastuolus (punkt 20).
13. Teise väite suhtes viitas Esimese Astme Kohus kõigepealt väljakujunenud kohtupraktikale, millest tuleneb, et sõnamärgil, mis on määruse artikli 7 lõike 1 punkti c tähenduses asjaomaste kaupade või teenuste omadusi kirjeldav, ei ole samade kaupade või teenuste suhtes sama määruse artikli 7 lõike 1 punkti b tähenduses kindlasti eristusvõimet (punkt 44). Esimese Astme Kohus tuvastas seejärel, et apellatsioonikoda on õigesti järeldanud, et asjaomane avalikkus tajub finantsvaldkonnas elementi „euro” Euroopa Liidus käibel oleva valuutana ja seda valuutatsooni kirjeldavana (punkt 51); et apellatsioonikojal oli lisaks õigus selles, et finantsteenuste raames mõistab keskmine tarbija elementi „hypo” kui lühendit sõnast Hypothek (punkt 52); et sõnaline tähis EUROHYPO on kahest kirjeldavast elemendist koosnev kombinatsioon, mis ei loo nimetatud elementide summa ületamiseks piisavalt erinevat muljet sellest muljest, mis jääb sõna moodustavate osade lihtsast ühendamisest (punkt 55); et kohtuotsuses BABY-DRY (Esimese Astme Kohtu 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑163/98: Procter & Gamble vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (BABY-DRY) (EKL 1999, lk II‑2383)] leitud lahendust ei ole käesoleval juhul võimalik sõnale EUROHYPO üle kanda (punkt 56).
14. Apellatsioonkaebuses palub hageja Euroopa Kohtul see kohtuotsus tühistada ja tunnistada kehtetuks neljanda apellatsioonikoja otsus. Peale selle palub ta kohtukulud välja mõista ühtlustamisametilt.
15. Ühtlustamisamet palub Euroopa Kohtul apellatsioonkaebus rahuldamata jätta ja mõista kohtukulud välja hagejalt.
IV. Euroopa Kohtule esitatud märkused
16. Apellatsioonkaebuse põhjenduseks esitab hageja kaks väidet, mis käsitlevad vastavalt määruse artikli 74 lõike 1 esimese lause ja artikli 7 lõike 1 punkti b rikkumist.
A. Esimene väide
17. Hageja väidab, et määruse artikli 74 lõike 1 esimene osa kohustab registreerimisest keeldumise põhjuste kindlusega tuvastamiseks läbi viima põhjalikku kontrollimist. Ta on arvamusel, et kohtuotsuses ega sellele eelnevates kostja otsustes ei tuvastata asjaolu, et käsitletaval tähisel EUROHYPO tervikuna oleks kirjeldav iseloom. Kostja tugines üksnes päringute tulemustele, kus viidatakse elementide „euro” ja „hypo” võimalikele kirjeldavatele kasutustele ja on ilma ühegi tõendita või ühelegi allikale viitamata lihtsalt otsustanud, et see sõna tervikuna on täpselt sama kirjeldav nagu selle elementide summa. Hageja lisab, et teatavatest dokumentidest nähtub, et ühtlustamisamet tegi päringuid võimaliku kirjeldava kasutuse kohta tõendite leidmiseks, ja et ta „varjas teadlikult” päringu tulemusi Esimese Astme Kohtu eest. Seeläbi moonutas ühtlustamisamet fakte. Esimese Astme Kohtu järeldus terviknime „eurohypo” väidetavalt kirjeldava tähenduse kohta põhineb tema arvates seega moonutatud faktidel ning Euroopa Kohus peaks seda järelikult korrigeerima.
18. Ühtlustamisamet nõustub, et ta on kohustatud registreerimistaotluse rahuldamata jätmise otsust põhjendama. Seda põhjendamisnõuet ei tohiks aga segi ajada tõendamiskohustusega. Ühtlustamisamet arvab, et ta võib oma veendumuse põhjal otsustada, kas ta käsitab asjaolu tõendatuna või mitte. Ühtlustamisamet märgib, et Esimese Astme Kohtu praktikast tuleneb, et ühtlustamisamet võib analüüsis tugineda laiatarbekaupade turustamisel omandatud üldisest praktilisest kogemusest tulenevatele faktidele, mida tõenäoliselt teavad kõik ja eelkõige nende kaupade tarbijad. Kuna nimetatu on ühtlustamisameti asjaolude esitamise kohustuse ja mitte tema võimaliku tõendamiskohustuse avaldumisvorm, tähendab see sellisel juhul, et ühtlustamisamet ei pea tooma näiteid praktilise kogemuse kohta.
19. Ühtlustamisamet lisab, et eristusvõime hindamiseks uuritakse eelkõige kuidas keskmine tarbija tajub taotletava kaubamärgiga tähistatud kaupu ja teenuseid. Järelikult võib tähise elementide või tervikuna võetud tähise kasutamine tegelikult kirjeldavana küll näidata eristusvõime puudumist, kuid see ei ole kunagi sellisele järeldusele jõudmise tingimuseks. Seega, kui tõend ei ole õigusliku analüüsi jaoks asjassepuutuv, ei saa selle nimetamata jätmist apellatsioonikojale ette heita.
B. Teine väide
20. Esiteks väidab hageja, et Esimese Astme Kohus analüüsis ainult eraldi elementide „euro” ja „hypo” kirjeldavat iseloomu, ning kontrollis kaubamärgist jäävat tervikmuljet vaid teise võimalusena. Hageja võrdleb käesolevat kohtuasja kohtuasjaga, milles tehti Esimese Astme Kohtu 2. juuli 2002. aasta otsus T‑323/00: SAT.1 vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (SAT.2)(4), mis tühistati Euroopa Kohtu 16. septembri 2004. aasta kohtuotsusega C‑329/02 P: SAT.1 vs. Siseturu Ühtlustamise Amet(5). Hageja märgib, et nendes kahes kohtuasjas uuris Esimese Astme Kohus sõnade kombinatsiooni jäetavat tervikmuljet vaid teise võimalusena, ning et ta ei pidanud asjassepuutuvaks selliseid aspekte nagu fantaasiaelementide esinemine, mida tuleks sellisel kontrollimisel arvesse võtta. Need põhjused olid määravad kohtuotsuse T‑323/00 tühistamisel Euroopa Kohtu poolt ning ka antud juhul ei saa see teisiti olla.
21. Hageja esitab võrdluse ka 20. septembri 2001. aasta kohtuotsusega C‑383/99 P: Procter & Gamble vs. Siseturu Ühtlustamise Amet(6). Ta leiab, et selles kohtuotsuses ei võtnud Euroopa Kohus aluseks mitte sõnade „BABY-DRY” ebahariliku järjestust (DRY-BABY asemel), vaid asjaolu, et see sõnakombinatsioon moodustab ebahariliku nimetuse beebimähkmete jaoks. Sama kehtib hageja väitel EUROHYPO kohta nende finantsteenustega seoses, mille jaoks seda nimetust keelduti registreerimast. Mõlemal juhul on nende mõlema kaubamärgi üksikud elemendid avalikkusele arusaadavad. Peale selle on hageja arvates nimetuses „BABY-DRY” üksikud elemendid sidekriipsuga veelgi selgemini esile toodud kui nimetuses EUROHYPO. Viimases on hageja arvates kahe elemendi graafiline ühendatus erilise sõnaühendi moodustamiseks palju ilmsem.
22. Ühtlustamisamet märgib, et Esimese Astme Kohus hindas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 54 ja järgmistes, kaubamärgist tekkivat tervikmuljet ja leidis nagu apellatsioonikodagi, et kahe kirjeldava elemendi kombinatsioon ei loo muljet, mis piisavalt erineks nende elementide summa jäetavast muljest. Mis puutub sellesse, kas kaubamärgi hindamise tulemus on tervikuna sisuliselt põhjendatud, siis seda ei saa apellatsiooniastmes enam kontrollida.
23. Ühtlustamisamet märgib samuti, et Esimese Astme Kohus järeldas, et sõnaühendi struktuur ei ole ebatavaline ning ei ole seega võrreldav tähisega „BABY-DRY”.
24. Teiseks leiab hageja, et Esimese Astme Kohtu otsus põhineb kriteeriumi kasutamisel, mille kohaselt võib kirjeldavatest elementidest koosnevat kaubamärki pidada registreerimisnõuetele vastavaks, kui liitsõna on hakatud kasutama igapäevases kõnes ning see on omandanud iseseisva tähenduse. See kriteerium on hageja arvates asjakohane määruse artikli 7 lõike 1 punkti c raames seeetõttu, et märk peab jääma vabalt kasutatavaks, kuid see ei ole kohaldatav nimetatud artikli ja lõike punkti b tõlgendamiseks eristusvõime kindlakstegemisel, nimelt selle kindlakstegemisel kas kaubamärk tähistab avalikkuse jaoks kaubanduslikku päritolu. Kohaldades registreerimisest keeldumise otsuse põhjendamiseks seda, ainult määruse artikli 7 lõike 1 punktiga c seonduvat kriteeriumi, on Esimese Astme Kohus hageja arvates määruse artikli 7 lõike 1 punkti b valesti tõlgendanud.
25. Hageja lisab, et Esimese Astme Kohus tegi vea selle kriteeriumi kohaldamisel, kui ta kinnitas kohtuotsuse punktis 55, et hageja ei olnud tõendanud, et vaidlusalune liitsõna on omandanud iseseisva tähenduse ja hinnates seetõttu, et sellel sõnal ei ole piisavat eristusvõimet. Hageja on seisukohal, et tähis EUROHYPO tervikuna täidab iseseisva tähenduse kriteeriumi. Kui oletada, et eraldi elemente „euro” ja „hypo” mõistetakse tõepoolest Euroopa vääringut ja hüpoteeki kirjeldavate tähistena, oleks tõenäolisem, et saksakeelne avalikkus mõistab sõna „eurohypo” lühendina sõnadest „Europäische Hypothekenbank” („Euroopa hüpoteegipank”) – või ainult lihtsalt viitena hagejale kui etevõtjale kellelt see pärineb– st tähenduses, mis ületab vääringu „euro” ja mõiste „hüpoteek” summa. Seda tõestab hageja arvates pealegi see, et see on tavaks paljudel teistel pankadel, kelle ärinimi sisaldab elementi „hypo”, ning samuti hageja asutamislugu, sest tema ettevõte tekkis nimelt ühinemisel ettevõttega „Eurohypo AG Europäische Hypothekenbank der Deutschen Bank”, mille tulemusel temast sai „Deutsche Hypothekenbank Frankfurt-Hamburg AG”.
26. Hageja märgib lõpuks, et kui määruse artikli 7 lõike 1 punkti b taustaks olev üldine huvi viitab vajadusele mitte piirata õigustamatult tähise vabalt kasutamist teiste ettevõtjate jaoks, kes turustavad selliseid tooteid või teenuseid, mille registreerimist taotleti, siis määruse artikli 7 lõike 1 punkti c taustaks olev üldine huvi põhineb määravalt vajadusel, et kõik võiksid tähist vabalt kasutada. Seega kontrollides nagu muuseas punkti b kontrollimise raames punktis c sätestatud keeldumispõhjust, tegemata vahet erinevat laadi üldistel huvidel, tõlgendas Esimese Astme Kohus hageja arvates valesti artikli 7 lõike l punkti b. Hageja viitab sellega seoses kohtuotsuse SAT.1 vs. Siseturu Ühtlustamise Amet(7) punktile 36.
27. Ühtlustamisamet on seisukohal, et määruse artikli 7 lõike 1 punktide b ja c kohaldamisalad kattuvad. Kirjeldav tähis kuulub tema arvates seega tavaliselt nende kahe sätte kohaldamisalasse. Seega on kohtupraktikas määruse artikli 7 lõike 1 punkti c osas liitsõna kirjeldava iseloomu tuvastamise kohta määratletud eeskirjad kohaldatavad ka kirjeldava tähise analüüsile määruse artikli 7 lõike 1 punkti b raames, kuivõrd nende kahe õigusnormi alusel kontrollimise kriteeriumiks on asjaomase avalikkuse taju. Ta leiab, et hageja ei ole näidanud, miks tuleks nende sätete aluseks olevate erinevate üldiste huvide tõttu kirjeldava sõna kriteeriumi lähtuvalt nendest sätetest erinevalt tõlgendama. Ühtlustamisamet leiab, et see, kas tarbija tajub sõna kirjeldavana, ei sõltu täpselt kohaldatava sätte kaitseeesmärgist. Hageja näib pealegi jagavat seda seisukohta, sest tema soovib käesoleval juhul kohaldada määruse artikli 7 lõike 1 punkti c raames tehtud „BABY-DRY” kohtuotsusest tulenevat kohtupraktikat.
V. Õiguslik hinnang
A. Esimene väide
28. Hageja märkusele, et apellatsioonikoda piirdus kinnitamisega, kuid ei tõendanud, et sõna „eurohypo” on tervikuna võetuna täpselt sama kirjeldav kui elementide „euro” ja „hypo” summa, väidab ühtlustamisamet vastu, et tal ei ole tõendamiskohustust, vaid ainult põhjendamiskohustus.
29. Vastavalt määruse artikli 74 lõikele 1 peavad ühtlustamisameti kontrollijad ja edasikaebamise korral ühtlustamisameti apellatsioonikoda kontrollima faktilisi asjaolusid omal algatusel, et teha kindlaks, kas mõni sama määruse artiklis 7 toodud registreerimisest keeldumise põhjus käib selle kaubamärgi kohta, mille registreerimist taotletakse.(8) Tuleb siiski tõdeda, et selles sättes ei täpsustata, kuidas ühtlustamisamet peab seda kontrollima. Esimese Astme Kohtu praktikast tuleneb, nagu märgitakse käesolevas apellatsioonkaebuses vaidlustatud kohtuotsuse punktis 19, et apellatsioonikoda ei pea oma otsust õigustama tõendusmaterjali esitamisega.(9) Esimese Astme Kohtu praktikast tuleneb ühtlasi, et apellatsioonikoda võib oma analüüsis tugineda laiatarbekaupade turundamisel üldiselt omandatud praktilisest kogemusest tulenevatele faktidele, mida tõenäoliselt teavad kõik ja eelkõige nende kaupade tarbijad.(10)
30. Käesoleval juhul ei uurinud apellatsioonikoda, nagu on ka märgitud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 20, mitte üksnes elementide „euro” ja „hypo” tähendust, vaid ka liitsõna „eurohypo” võimalikke tähendusi. Apellatsioonikoda märkis nimelt vaidlustatud otsuse punktis 14, et see termin tähistab saksa keelt kõneleva tarbija jaoks kinnisasjaga tagatud finantstehinguid ja finantseerimist, eelkõige kinnisvaratehingutes, aga ka teistes valdkondades, kus on vaja kinnisasja tagatisi.(11) Punktis 16 selgitab apellatsioonikoda, et Euroopa Kohtu otsuse Procter & Gamble vs. Siseturu Ühtlustamise Amet(12) lahendust ei saa antud juhul kohaldada, kuna selles kohtuotsuses peeti otsustavaks sõnade järjekorda, mis oli ebatavaline, ja mille tõttu tuvastati, et „BABY-DRY” (dry baby asemel) ei ole beebimähkmete suhtes kirjeldav; sellist ebatavalist sõnade järjekorda(13) aga antud juhul ei esine.(14)
31. Hageja esimese väitega ei saa seega nõustuda.(15)
B. Teine väide
32. Hageja heidab kõigepealt Esimese Astme Kohtule ette, et viimane tugines eeldusele, et asjaomased elemendid, mis eraldivõetuna ei ole eristavad, ei saa muutuda eristavaks ka ühendatult, selle asemel, et võtta hindamisel aluseks see kuidas keskmise tarbija tajub sellist kombinatsiooni tervikuna.
33. Kõigepealt tuleb meenutada, et Esimese Astme Kohtul on ainupädevus ühelt poolt tuvastada fakte, kui tema järelduste sisulise ebaõigsuse põhjuseks ei ole toimiku materjalid, mis talle esitati, ja teiselt poolt neid fakte hinnata. Välja arvatud juhul, kui kohtule esitatud tõendeid on moonutatud, ei ole nende faktide ja tõendite hindamine seega niisugune õigusküsimus, mis kuuluks Euroopa Kohtu poolt apellatsiooni korras läbivaatamisele.(16)
34. Tuleb ühtlasi meenutada, et mis puutub sõnadest moodustatud kaubamärki, siis selle võimalikku eristusvõimet võib osaliselt hinnata iga sõna või elementi eraldi võttes, kuid igal juhul peab see sõltuma nende moodustatava terviku hindamisest. Üksnes asjaolu, et selle elementidel puudub eraldi võttes eristusvõime, ei välista seda, et nendest moodustuval kombinatsioonil võiks olla eristusvõime.(17)
35. Esimese Astme Kohus märkis kõigepealt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 51, et apellatsioonikoda on õigesti järeldanud, et asjaomane avalikkus tajub finantsvaldkonnas elementi „euro” Euroopa Liidus käibel oleva valuutana ja seda valuutatsooni kirjeldavana või ka, nagu hageja märgib, sõna „Euroopa” lühendina. See element tähistab seega Esimese Astme Kohtu arvates vähemalt ühes selle võimalikes tähendustes asjaomaste kaupade või teenuste omadust. Esimese Astme Kohus märkis seejärel vaidlustatud kohtuotsuse punktis 52, et apellatsioonikojal oli õigus selles, et finantsteenuste raames mõistab keskmine tarbija elementi „hypo” kui lühendit sõnast „hüpoteek”.
36. Esimese Astme Kohus meenutas seejärel punktis 54, et kohtupraktikast tuleneb, et kaubamärk, mis koosneb sõnast, mille kõik osad kirjeldavad nende kaupade või teenuste omadusi, mille jaoks registreerimist taotletakse, on ise nende kaupade ja teenuste omadusi kirjeldav, välja arvatud juhul, kui esineb tajutav erinevus sõna ja selle moodustavate osade lihtsa summa vahel, mis eeldab kas seda, et kombinatsiooni tavapäratu olemuse tõttu kaupade või teenuste suhtes loob sõna sellise mulje, mis on piisavalt erinev sellest, mis tuleneb selle moodustavate osade tähenduste lihtsast ühendamisest, ületades seega selle moodustavate osade summa, või seda, et sõna on hakatud kasutama igapäevases kõnes, mistõttu on see omandanud iseseisva tähenduse selliselt, et edaspidi on see sõltumatu selle moodustavatest osadest.
37. Esimese Astme Kohus järeldas sellest punktis 55, et tähis EUROHYPO on ühelt poolt lihtne kahest kirjeldavast elemendist koosnev kombinatsioon, mis ei loo nimetatud elementide summa ületamiseks piisavalt erinevat muljet sellest, mis tuleneb selle moodustavate osade lihtsast ühendamisest, ning et teiselt poolt ei ole hageja tõendanud, et seda liitsõna on hakatud kasutama igapäevases kõnes ja et see on omandanud iseseisva tähenduse, vaid väidab vastupidi, et sõnalist tähist EUROHYPO ei kasutata saksa keeles igapäevases kõnes finantsteenuste kirjeldamiseks.
38. Hageja võrdleb käesolevat kohtuasja kohtuasjadega, milles tehti kohtuotsused SAT.1 vs. Siseturu Ühtlustamise Amet ja Procter & Gamble. vs. Siseturu Ühtlustamise Amet. Esimeses nimetatud kohtuotsuses tühistas Euroopa Kohus Esimese Astme Kohtu otsuse eelkõige seetõttu, et viimane ei võtnud arvesse fantaasiaelemendi olemasolu sõnamärgi SAT.2 tekitatud üldmuljes.(18) Antud juhul aga, vastupidiselt hageja väidetule, ei ole fantaasiaelemente, mis muudaks sõnalise tähise EUROHYPO originaalseks nii, et see oleks väheselgi määral eristava iseloomuga. Mis puutub hageja viidatud kohtuotsusesse Procter & Gamble vs. Siseturu Ühtlustamise Amet siis piisab sellest, kui – nagu rõhutab ühtlustamisamet – märkida, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 56 märgiti, et sõnaühend BABY-DRY oli oma ülesehituselt ebatavaline sõnaline väljamõeldis,(19) millega aga ei ole tegemist sõnalise tähise EUROHYPO puhul. Vastavalt kohtuotsusele BABY-DRY võib mis tahes tajutav erinevus registreerimistaotluses esitatud sõnadekombinatsiooni ja selliste sihtrühma igapäevases kõnes kasutatavate mõistete vahel, millega tähistatakse kaupu või teenuseid või nende olulisi omadusi, anda sõnakombinatsioonile eristusvõime nii, et mõistet on võimalik kaubamärgina registreerida.(20) Antud juhul võib aga ainult tuvastada, et tähiste ühendi ja kirjeldavate elementidega edasiantava tähenduse summa erinevus ei ole tajutav.(21)
39. On muide huvitav täheldada, et Esimese Astme Kohus leidis 14. juuni 2007. aasta kohtuotsuses, et tähist EUROPIG ei saa registreerida eelkõige vorstitoodete jaoks, sest taotletav kaubamärk ei loo „asjaomase avalikkuse jaoks muljet, mis oleks piisavalt erinev sellest, mis tuleneb sõnaliste osade lihtsast kõrvutamisest ja mis muudaks selle tähendust ja ulatust”(22).
40. Seega ei saa nõustuda hageja argumendiga, mille kohaselt Esimese Astme Kohus ei hinnanud sõnamärgist EUROHYPO jäävat üldmuljet.
41. Hageja heidab seejärel Esimese Astme Kohtule ette määruse artikli 7 lõike 1 punkti b valesti tõlgendamist, kuna viimane kasutas kriteeriumi, mille kohaselt võib kirjeldavatest elementidest koosnevat kaubamärki pidada registreerimise nõuetele vastavaks, kui liitsõna on hakatud kasutama igapäevases kõnes ja see on omandanud iseseisva tähenduse. Hageja leiab, et see kriteerium on asjakohane ainult artikli 7 lõike 1 punkti c raames.
42. Vaidlustatud kohtuotsuses kinnitati apellatsioonikoja otsust, milles too leidis, et määruse artikli 7 lõike 1 punkti b kohaselt kirjeldab sõnamärk EUROHYPO „rahalisi, finants- ja kinnisvaratehinguid, finantsteenuseid, finantseerimist”.
43. Määruse artikli 7 lõike 1 punktis b nimetatakse sõnaselgelt „kaubamärke, millel puudub eristusvõime”. Järgmises punktis, st määruse artikli 7 lõike 1 punktis c, tuuaksegi näiteid märkidest või tähistest, mida ei saa kirjeldava iseloomu tõttu kaubamärgina kasutada.
44. Peale selle on Euroopa Kohus korduvalt märkinud, nagu muide meenutatakse vaidlustatud kohtuotsuse punktis 42, et kõik määruse artikli 7 lõikes 1 nimetatud keeldumispõhjused on üksteisest sõltumatud ja nõuavad eraldi uurimist. Euroopa Kohus on seisukohal, et keeldumispõhjuseid tuleb tõlgendada iga põhjuse aluseks oleva üldise huvi seisukohast. Kõigi keeldumispõhjuste hindamisel arvesse võetav üldine huvi võib, või isegi peab väljendama erinevaid kaalutlusi, sõltuvalt käsitlusel olevast keeldumispõhjusest.(23) Ning määruse artikli 7 lõike 1 punkt c täidab üldise huvi eesmärki,(24) mis näeb ette, et kaupade ja teenuste, mille jaoks registreerimist on taotletud, omadusi kirjeldavad märgid ja tähised peavad olema kõikide jaoks vabalt kasutatavad.(25) Määruse artikli 7 lõike 1 punkti b aluseks olev üldise huvi mõiste on endastmõistetavalt vastavuses kaubamärgi peaülesandega, milleks on tagada lõpptarbijale või –kasutajale, et kaubamärgiga tähistatud kaupadel või teenustel on teatud päritolu, mis lubaks ilma võimaliku segiajamiseta eristada kaupu või teenuseid nendest, millel on teine päritolu.(26)
45. Sellegipoolest leidis Euroopa Kohus,(27) tuvastades, et määruse artikli 7 lõike 1 punktides b–d sätestatud põhjuste kohaldamisalade osas esineb ilmne kattumine,(28) kõigepealt, et sõnamärk, mis on määruse artikli 7 lõike 1 punkti c mõttes kaupade või teenuste omadusi kirjeldav, ei oma samade kaupade või teenuste suhtes sama määruse artikli 7 lõike 1 punkti b mõttes kindlasti eristusvõimet(29).
46. Seda kontseptsiooni on palju kritiseeritud õigusteoorias,(30) kus leitakse, et erinevaid keeldumispõhjuseid tuleks vaadelda võrdsete ja üksteisest sõltumatute põhjustena, mitte aga üksteisega kattuvuse suhtes, isegi kui autorid möönavad, et lihtsalt kirjeldavatel märkidel ei ole reeglina ka eristusvõimet.(31)
47. On muide huvitav märkida,(32) et nõukogu määruseettepanekus(33) esitatakse eristusvõimeta märkide näitena kirjeldavaid märke(34). Tuleb siiski rõhutada asjaolu, et määruse lõpliku teksti sõnastuses see nii ei ole. Ent artikli 7 lõiget 1 kui keelunormi tuleb tõlgendada kitsalt.(35) Selles redaktsioonis on artikli 7 lõike 1 punktis c osutatud kirjeldav iseloom esitatud alternatiivse absoluutse registreerimisest keeldumise põhjusena artikli 7 lõike 1 punktis b osutatud eristusvõime puudumise kõrval.(36) Seega tuleb kohaldada just seda redaktsiooni ja mitte ettepaneku redaktsiooni. Kui pidada kirjeldavat iseloomu vaid eristusvõime puudumise näiteks, tähendaks see, et redaktsiooni muutmisel ei olnud mõtet. Pealegi, nagu kohtupraktikas on korduvalt meenutatud,(37) on kõik määruse artikli 7 lõikes 1 nimetatud keeldumispõhjused üksteisest sõltumatud ja nõuavad eraldi uurimist. Järelikult ei saa ma nõustuda, nagu vaidlustatud kohtuotsuses, eeldusega, et kirjeldava iseloomuga elemendil puudub kindlasti eristusvõime selleks, et see läheks lihtsalt nende omaduste alternatiivsest esitamisest kaugemale, nagu tuleneb määruse redaktsioonist.(38)
48. Seega tühistas Euroopa Kohus 2004. aasta septembris kohtuotsuses SAT.1 vs. Siseturu Ühtlustamise Amet(39) Esimese Astme Kohtu otsuse põhjusel, et see põhines tingimusel, mille kohaselt ei saa registreerida kaubamärke, mis võivad olla äritegevuses asjaomaste kaupade või teenuste esitlemisel tavapäraselt kasutatavad. Euroopa Kohus nimelt leidis, et „see tingimus on asjakohane määruse artikli 7 lõike 1 punkti c puhul, kuid selle alusel ei saa tõlgendada sama sätte punkti b”. Nagu soovitas kohtujurist Léger(40) oma ettepanekus(41), tühistas Euroopa Kohus 2005. aasta septembris kohtuotsuses BioID vs. Siseturu Ühtlustamise Amet Esimese Astme Kohtu asjaomase kohtuotsuse samal põhjusel ja samadel tingimustel.(42) Samamoodi toimis Euroopa Kohus veel 2006. aasta jaanuaris tehtud kohtuotsuses Deutsche SiSI-Werke vs. Siseturu Ühtlustamise Amet.(43)
49. Käesolevas kohtuasjas on olukord igati sellega võrreldav. Nii Esimese Astme Kohtu kui ka apellatsioonikoja otsustes leiti, et sõnamärk EUROHYPO ei ole eristav ning et järelikult ei ole seda artikli 7 lõike 1 punkti b alusel lubatud registreerida põhjusel, et see koosneb kahest kirjeldavast sõnast, mille ühendamine ei loo nimetatud elementide summa ületamiseks piisavalt erinevat muljet sellest, mis tuleneb selle moodustavate osade lihtsast ühendamisest, samas kui kirjeldava iseloomu küsimust käsitleb artikli 7 lõike 1 punkt c. Samamoodi nagu kohtuotsustes SAT.1 vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, BioID vs. Siseturu Ühtlustamise Amet ja Deutsche SiSI-Werke vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, tuleb tuvastada, et etteheide, et Esimese Astme Kohus kasutas kriteeriumi, mis on asjakohane mitte määruse artikli 7 lõike 1 punkti b, vaid sama sätte punkti c raames, on põhjendatud.
50. Tõsi küll, eespool on sõnamärgi EUROHYPO kirjeldav iseloom tuvastatud. Sellega seoses ja arvestades, et määruse artikli 7 lõikest 1 tuleneb selgesti, et tähise ühenduse kaubamärgina registreerimisest keeldumiseks piisab sellest, et kohaldatav on üks loetletud absoluutsetest keeldumispõhjustest(44), tuleks sõnamärgi EUROHYPO registreerimisest asjaomaste teenuste jaoks keelduda märgi kirjeldava iseloomu tõttu nimetatud artikli punkti c tähenduses. Samamoodi on hageja enda selgituste kohaselt väga tõenäoline, et saksakeelne avalikkus võib sõna „eurohypo” mõista lühendina nimest „Europäische Hypothekenbank”, see tähendab „Euroopa hüpoteegipank”. See sõna aga ei näi võimaldavat asjaomasel avalikkusel kaubamärgiga kaitstud toodete või teenuste päritolu kindlaks teha ja neid teiste ettevõtete omadest eristada, ning ei täida seetõttu kaubamärgi põhiülesannet. Vastupidi, sõna, mida võib mõista kui „Euroopa hüpoteegipank”, võib lubamatult piirata selle nimetuse kasutamist teiste ettevõtjate jaoks, kes pakuvad sama liiki tooteid või teenuseid, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotletakse. Ometi, nagu hageja isegi märgib, on määruse artikli 7 lõike 1 punkti b eesmärk just seda vältida.(45)
51. Apellatsioonimenetluses piirdub aga Euroopa Kohtu pädevus Esimese Astme Kohtus arutatud väidetele antud õigusliku hinnangu kontrollimisega.(46) Vaidlustatud kohtuotsus tuleb seega tühistada, kuna Esimese Astme Kohus rikkus määruse artikli 7 lõike 1 punkti b tõlgendamisel õigusnormi, kasutades kriteeriumi, mis on asjakohane määruse artikli 7 lõike 1 punkti c raames.
VI. Kohtukulud
52. Vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 69 lõikele 2, mida kodukorra artikli 118 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna Eurohypo on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja ühtlustamisamet on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb mõlema kohtuastme kohtukulud välja mõista ühtlustamisametilt.
VII. Ettepanek
53. Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku otsustada järgmist:
1) tühistada Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 3. mai 2006. aasta otsus T‑439/04: Eurohypo vs. Siseturu Ühtlustamise Amet;
2) tühistada Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) neljanda apellatsioonikoja 6. augusti 2004. aasta otsus;
3) mõista mõlema kohtuastme kohtukulud välja Siseturu Ühtlustamise Ametilt (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused).