AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS

(esimene koda)

16. jaanuar 2007

Kohtuasi F‑126/05

Andrea Borbély

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

Ametnikud – Kulude hüvitamine – Sisseseadmistoetus – Päevaraha – Sõidukulude hüvitamine teenistusse asumisel – Töölevõtmiskoht – Täielik pädevus

Ese:      EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi, milles A. Borbély palub esiteks tühistada komisjoni otsuse, millega keelduti talle maksmast päevaraha, sisseseadmistoetust ning hüvitamast sõidukulusid tema teenistusse asumisel, ning teiseks mõista komisjonilt välja eelnevad hüvitised ja kohustada komisjoni hüvitama eelmainitud sõidukulud.

Otsus: Tühistada komisjoni 2. märtsi 2005. aasta otsus osas, millega keelduti maksmast hagejale personalieeskirjade VII lisa artikli 5 lõikes 1 ette nähtud sisseseadmistoetust ning sama lisa artikli 10 lõikes 1 ette nähtud päevaraha. Mõista komisjonilt vastavalt kehtivatele personalieeskirjadele hageja kasuks välja eelmainitud hüvitised, millele lisandub alates päevast, mil tekkis kohustus hüvitiste väljamaksmiseks kuni nende tegeliku tasumise päevani, Euroopa Keskpanga poolt peamistel refinantseerimistoimingutel rakendatava intressimäära alusel arvutatud ja kõnealusel perioodil kehtinud intress, millele on juurde arvestatud kaks protsendipunkti. Ülejäänud osas jätta hagi rahuldamata. Pooled kannavad ise oma kohtukulud.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Kulude hüvitamine – Sisseseadmistoetus – Päevaraha

(Personalieeskirjad, VII lisa artiklid 5 ja 10; nõukogu määrus nr 723/2004)

2.      Ametnikud – Kulude hüvitamine – Sõidukulud töölevõtmiskohast teenistuskohta

(Personalieeskirjad, VII lisa artiklid 4 ja 5, artikli 7 lõike 1 punkt a ja artikkel 10)

3.      Ametnikud – Hagi – Ese – Ettekirjutus haldusorganile – Täielik pädevus – Maksmise nõue

(Personalieeskirjad, artikli 91 lõige 1;VII lisa artiklid 5 ja 10)

1.      Seda, et määrusega nr 723/2004, millega muudetakse ametnike personalieeskirju ning muude teenistujate teenistustingimusi, kaotati personalieeskirjade VII lisa artikli 5 esimene alternatiivne tingimus, mille kohaselt sõltub sisseseadmistoetuse saamine õigusest kodumaalt lahkumise toetusele, võib tõlgendada äärmisel juhul nii, et seadusandja soovis kohelda sisseseadmistoetuse saamise tingimuste osas võrdselt kõiki isikuid, kes asuvad ühenduse institutsiooni teenistusse pärast selle riigi territooriumil elamist või töötamist, kus vastav institutsioon asub. Nüüdsest peavad isikud, kes töötasid enne ühenduse avalikku teenistusse asumist riigi või rahvusvahelise organisatsiooni heaks, sarnaselt teiste ühenduse ametnikega tõendama, et nad vastavad personalieeskirjade VII lisa artikli 5 uues redaktsioonis sätestatud ainsale tingimusele, st et nad on pidanud personalieeskirjade artikli 20 nõuete täitmiseks vahetama elukohta. Kahe ametnike kategooria seesugune võrdsustamine ei tähenda aga sugugi seda, et seadusandja soovis muuta ka kõnealuse tingimuse sisu, mis on nii personalieeskirjade VII lisa artikli 5 vanas kui ka uues redaktsioonis täpselt samamoodi sõnastatud. Väljendit „elukoht” tuleb seega mõista kui kohta, kus asub ametniku või teenistuja huvide keskus.

Tegelik elukoht on vaid üks tegur, mis teiste hulgas määrab kindlaks ametniku huvide keskuse. Sellist lähenemist kinnitab personalieeskirjade VII lisa artikli 5 eesmärk, mida sisseseadmistoetuse saamise tingimuste muutmise käigus ei muudetud ega kavatsetud muuta, st hüvitada sellise alaliselt ametisse nimetatud ametniku olukorraga seonduvad kulud, kelle ebakindel seisund muutub püsivaks ja kes peab seega olema suuteline alaliselt ja pidevalt teenistuskohas elama ja sellega kohanduma kindlaks määramata, aga pika aja jooksul. Järelikult, kui ajutine elukoht on eelkõige tööst tingitud põhjustel teenistusjärgse institutsiooni asukohas, ei ole see alati sisseseadmistoetusega taotletud eesmärgiga vastuolus, millega on seotud piirangud, mis neile isikutele, kellel huvide keskus ja teenistuskoht kokku langevad, tavaliselt ei kohaldu.

Eelöeldu kehtib ka päevaraha kohta, mille eesmärk on hüvitada kulud ja ebamugavused, mis katseajal oleva ametniku ebakindla olukorra tõttu tekivad eriti juhul, kui ta peab samal alles hoidma oma eelmise elukoha, ning seda enam, et personalieeskirjade VII lisa artiklites 5 ja 10 sätestatud tingimust elukoha vahetamise kohustuse kohta tuleb tõlgendada ühtemoodi.

(vt punktid 44 ja 47–49)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 12. detsember 1996, kohtuasi T‑74/95: Monteiro da Silva vs. komisjon (EKL AT 1996, lk I‑A‑583 ja II‑1559, punktid 63 ja 64); 12. detsember 1996, kohtuasi T‑137/95: Mozzaglia vs. komisjon (EKL AT 1996, lk I‑A‑619 ja II‑1657, punkt 57); 20. august 1998, kohtuasi T‑132/97: Collins vs. Regioonide Komitee (EKL AT 1998, lk I‑A‑469 ja II‑1379, punkt 41); 13. detsember 2004, kohtuasi T‑251/02: E vs. komisjon (EKL AT 2004, lk I‑A‑359 ja II‑1643, punkt 100); 13. september 2005, kohtuasi T‑283/03: Recalde Langarica vs. komisjon (EKL AT 2005, lk I‑A‑235 ja II‑1075, punkt 176).

2.      Et võtta arvesse personalieeskirjade VII lisa artikli 7 lõike 1 punkti a eesmärki, mille kohaselt hüvitab ühenduse tööandja sõidukulud, mis ametnik on pidanud oma töölevõtmiskohast teenistuskohta jõudmiseks kandma, siis tehes kindlaks ametniku huvide keskuse, mis määrab tema alalise elukoha ja seeläbi tema töölevõtmiskoha, tuleb samamoodi nagu personalieeskirjade VII lisa artikli 4 kohaldamisel alalise elukoha määramisel eriti tähtsaks pidada asjaomase isiku tegelikku elukohta, eeskätt tema töökohta töölevõtmise ajal. Ametnikul ei saa seega tekkida sellised kulud juhul kui, olenemata sellest, kus asub tema huvide keskus personalieeskirjade VII lisa artiklite 5 ja 10 tähenduses, asus ta juba töölevõtmise ajal eelkõige tööst tingitud põhjustel tulevases teenistuskohas.

Asja ei muudaks ka see, kui tulevane ametnik ei viibiks enne teenistusse asumist lühiajaliselt oma eelmises töökohas, kasutades näiteks oma õigust iga‑aastasele puhkusele, et naasta oma huvide keskuseks olevasse riiki. Kulud, mis tal hiljem tekivad seoses naasmisega eelmisesse töökohta, mis on samal ajal koht, kus ta asub ühenduse institutsiooni teenistusse, ei anna õigust saada hüvitist personalieeskirjade VII lisa artikli 7 lõike 1 punkti a alusel. Niisuguste ametnikul endal tekkinud kulude hüvitamine vasta osundatud sätte eesmärgile.

(vt punktid 66–68)

Viited:

Euroopa Kohus: 15. september 1994, kohtuasi C‑452/93 P: Magdalena Fernández vs. komisjon (EKL 1994, lk I‑4295, punkt 22).

Esimese Astme Kohus: 10. juuli 1992, kohtuasi T‑63/91: Benzler vs. komisjon (EKL 1992, lk II‑2095, punktid 23 ja 24); eespool viidatud kohtuasi Monteiro da Silva, punktid 70 ja 71); 28. september 1999, kohtuasi T‑28/98: J vs. komisjon (EKL AT 1999, lk I‑A‑185 ja II‑973, punkt 47); 25. oktoober 2005, kohtuasi T‑299/02: Dedeu i Fontcuberta vs. komisjon (EKL AT 2005, lk I‑A‑303 ja II‑1377, punkt 77).

3.      Ühenduste kohus ei saa halduspädevuse piire ületamata teha ühenduse institutsioonile ettekirjutusi, andes viimasele korraldus võtta otsuse tühistanud kohtuotsuse täitmiseks meetmeid. Vastavalt personalieeskirjade artikli 91 lõike 1 teisele lausele on rahaliste vaidluste puhul ühenduste kohtul siiski täielik pädevus, mis lubab tal mõista kostjaks olevalt institutsioonilt välja kindlaksmääratud summad, millele lisanduvad vajaduse korral viivitusintressid.

Hagejale sisseseadmistoetuse ja päevaraha andmisest keeldumise peale esitatud tühistamishagi korral on nõue, milles palutakse administratsioonilt välja mõista kummagi nimetatud hüvitise alusel makstavad summad, millele lisanduvad viivitusintressid, on piisavalt selge ja tuleb vastuvõetavaks tunnistada isegi juhul, kui hageja ei ole esitanud nõutud summade kalkulatsiooni, sest need on otseselt ja objektiivselt määratavad kahe selge ja vaieldamatu parameetri alusel, s.o hageja põhipalk ja tema õigus majapidamistoetusele või selle puudumine kõnealusel ajal ja asjassepuutuvatel ajavahemikel seoses sätetega, milles need hüvitised on ette nähtud.

(vt punktid 71 ja 72)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 9. juuni 1994, kohtuasi T‑94/92: X vs. komisjon (EKL AT 1994, lk I‑A‑149 ja II‑481, punkt 33); 8. juuli 1998, kohtuasi T‑130/96: Aquilino vs. nõukogu (EKL AT 1998, lk I‑A‑351 ja II‑1017, punkt 39); 23. märts 2000, kohtuasi T‑197/98: Rudolph vs. komisjon (EKL AT 2000, lk I‑A‑55 ja II‑241, punktid 32 ja 33); 18. september 2002, kohtuasi T‑29/01: Puente Martín vs. komisjon (EKL AT 2002, lk I‑A‑157 ja II‑833, punkt 87); 2. märts 2004, kohtuasi T‑14/03: Di Marzio vs. komisjon (EKL AT 2004, lk I‑A‑43 ja II‑167, punkt 63).