ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (suurkoda)
17. september 2007(*)
Konkurents – Turgu valitseva seisundi kuritarvitamine – Klientpersonaalarvutite operatsioonisüsteemid – Töörühmaserverite operatsioonisüsteemid – Voogmängijad – EÜ artikli 82 rikkumise tuvastamise otsus – Turgu valitseva ettevõtja keeldumine koostalitlusvõimealase teabe andmisest ja selle kasutamise lubamisest – Turgu valitseva ettevõtja poolt klientpersonaalarvuti operatsioonisüsteemi tarnimine tingimusel, et samal ajal soetatakse tema multimeediamängija – Parandusmeetmed – Sõltumatu järelevalveisiku määramine – Trahv – Summa kindlaksmääramine – Proportsionaalsus
Kohtuasjas T‑201/04,
Microsoft Corp., asukoht Redmond, Washington (Ameerika Ühendriigid), esidajad: advokaat J.‑F. Bellis ja I. Forrester, QC,
hageja,
keda toetavad
The Computing Technology Industry Association, Inc., asukoht Oakbrook Terrace, Illinois (Ameerika Ühendriigid), esindajad: advokaadid G. van Gerven, T. Franchoo ja solicitor B. Kilpatrick,
DMDsecure.com BV, asukoht Amsterdam (Madalmaad),
MPS Broadband AB, asukoht Stockholm (Rootsi),
Pace Micro Technology plc, asukoht Shipley, West Yorkshire (Ühendkuningriik),
Quantel Ltd, asukoht Newbury, Berkshire (Ühendkuningriik),
Tandberg Television Ltd, asukoht Southampton, Hampshire (Ühendkuningriik),
esindaja: advokaat J. Bourgeois,
Association for Competitive Technology, Inc., asukoht Washington, Columbia ringkond (Ameerika Ühendriigid), esindajad: advokaadid L. Ruessmann, P. Hecker ja barrister K. Bacon,
TeamSystem SpA, asukoht Pesaro (Itaalia),
Mamut ASA, asukoht Oslo (Norra),
esindaja: advokaat G. Berrisch,
Exor AB, asukoht Uppsala (Rootsi), esindajad: advokaadid S. Martínez Lage, H. Brokelmann ja R. Allendesalazar Corcho,
menetlusse astujad,
versus
Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: R. Wainwright, F. Castillo de la Torre, P. Hellström ja A. Whelan, hiljem Castillo de la Torre, Hellström ja Whelan,
kostja,
keda toetavad
Software & Information Industry Association, asukoht Washington, Columbia ringkond, esindajad: J. Flynn, QC, solicitor C. Simpson ja solicitor T. Vinje ning advokaadid D. Paemen, N. Dodoo ja M. Dolmans,
Free Software Foundation Europe eV, asukoht Hamburg (Saksamaa), esindaja: advokaat C. Piana,
Audiobanner.com, asukoht Los Angeles, California (Ameerika Ühendriigid), esindaja: advokaat L. Alvizar Ceballos,
European Committee for Interoperable Systems (edaspidi „ECIS”), asukoht Brüssel (Belgia), esindajad: advokaadid D. Paemen, N. Dodoo, M. Dolmans ja J. Flynn, QC,
menetlusse astujad,
mille ese on nõue tühistada komisjoni 24. märtsi 2004. aasta otsus 2007/53/EÜ EÜ asutamislepingu artikli 82 ja Euroopa Majanduspiirkonna lepingu artikli 54 alusel Microsoft Corporationi vastu algatatud menetluse kohta (juhtum COMP/C‑3/37.792 – Microsoft) (ELT 2007, L 32, lk 23) või teise võimalusena tühistada hagejale selle otsusega määratud trahv või vähendada seda trahvi,
EUROOPA ÜHENDUSTE ESIMESE ASTME KOHUS (suurkoda),
koosseisus: president B. Vesterdorf, kohtunikud M. Jaeger, J. Pirrung, R. García‑Valdecasas, V. Tiili, J. Azizi, J. D. Cooke, A. W. H. Meij, N. J. Forwood, M. E. Martins Ribeiro, I. Wiszniewska-Białecka, V. Vadapalas ja I. Labucka,
kohtusekretär: E. Coulon,
arvestades kirjalikus menetluses ning 24., 25., 26., 27. ja 28. aprilli 2006. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Äriühing Microsoft Corp. (edaspidi „Microsoft”), asukoht Redmond, Washington (Ameerika Ühendriigid), töötab välja, arendab ja turustab väga mitmesuguseid tarkvaratooteid eri liiki andmetöötlusseadmete tarvis. Nende tarkvaratoodete hulka kuuluvad eriti klientpersonaalarvutite (edaspidi „personaalarvutid”) operatsioonisüsteemid, töörühmaserverite operatsioonisüsteemid ja voogmängijad. Samuti osutab Microsoft tehnilist abi oma eri toodete kasutamiseks.
2 15. septembril 1998 kirjutas eelkõige servereid ja serverite operatsioonisüsteeme tootva äriühingu Sun Microsystems Inc. (edaspidi „Sun”), asukoht Palo Alto, California (Ameerika Ühendriigid), asepresident R. Green Microsofti asepresidendile P. Maritz’ile järgmist:
„Kirjutame teile, et paluda [Sun’ile] Microsoftilt täielikku teavet selleks, et Sun saaks võimaldada operatsioonisüsteemis Solaris omatuge COM-objektidele.
Samuti palume [Sun’ile] Microsoftilt täielikku teavet selleks, et [Sun] saaks võimaldada operatsioonisüsteemis Solaris omatuge kõikidele Active Directory tehnoloogiatele.
Meie arvates vastaks kogu majandusharu huvidele see, kui operatsioonisüsteemi Solaris jaoks kirjutatud rakendused saaksid COM-i ja/või Active Directory tehnoloogiate kaudu sujuvalt suhelda Windowsi operatsioonisüsteemidega ja/või Windowsil põhineva tarkvaraga.
Meie arvates peaks Microsoft lisama teabele teostusnäidise ja muu sellise teabe, mida on vaja, et pöördprojekteerimiseta tagada COM-objektide ja kõikide Active Directory tehnoloogiate täielikult ühilduv töötamine operatsioonisüsteemis Solaris. Peame vajalikuks sellise teabe andmist kõikide COM-objektide ja kõikide Active Directory tehnoloogiate kohta, mida käesoleval ajal turustatakse. Samuti peame vajalikuks õigeaegselt ja jätkuvalt sellise teabe andmist tulevikus turule toodavate COM-objektide ja Active Directory tehnoloogiate kohta.”
3 Sellele kirjale osutatakse edaspidi kui „15. septembri 1998. aasta kirjale”.
4 P. Maritz vastas 15. septembri 1998. aasta kirjale 6. oktoobri 1998. aasta kirjas, kirjutades muu hulgas järgmist:
„Täname teid huvi eest Windowsiga koostööd teha. Meil on ühiseid kliente, kes meie tooteid kasutavad, ja ma tervitan teie huvi avada oma süsteem koostalitluseks Windowsiga. Microsoft on alati uskunud tarkvaraarendajate, sealhulgas [enda] konkurentide abistamisse parimate võimalike toodete ja koostalitlusvõime loomisel [enda] platvormi jaoks.
Vahest ei ole te veel teadlik, et teie palutud teave selle kohta, kuidas võimaldada koostalitlust COM-i ja Active Directory tehnoloogiatega, on juba avaldatud ning saadaval nii teile kui ka kõikidele teistele maailma tarkvaraarendajatele toote Microsoft Developer Network (MSDN) Universal kaudu. MSDN sisaldab ülevaatlikku infot Windowsi platvormi teenuste ja liideste kohta ning kujutab endast suurepärast teabeallikat arendajatele, kes on huvitatud programmeerimisest Windowsi jaoks või Windowsiga koostalitluse loomisest. [Sun’il] on praegu 32 kehtivat litsentsi toote MSDN Universal kasutamiseks. Lisaks eeldan, et saadate, nagu olete varemgi teinud, märkimisväärsel arvul inimesi meie konverentsile „Professional Developers” Denveris 11. oktoobrist kuni 15. oktoobrini 1998. See on veel üks koht, kust saate soovitud tehnilist teavet tööks meie süsteemitehnoloogiatega. Mõned eelmise aasta konverentsil kohal olnud [Sun’i] 23 töötajast peaksid olema võimelised teile kommenteerima nendel „Professional Developers” konverentsidel käsitletava teabe kvaliteeti ja põhjalikkust.
Kindlasti on teie jaoks meeldiv uudis, et COM-i teostusnäidis Solarise jaoks on juba olemas. See COM-i teostus operatsioonisüsteemis Solaris kujutab endast täielikult toetatud kahendfaili, mida on võimalik hankida Microsoftilt. COM-i lähtekoodi litsents on hangitav muudest allikatest, sealhulgas äriühingult Software AG […]
Active Directory tehnoloogia „portimine” operatsioonisüsteemi Solaris ei ole meil kavas. Siiski on meie ühiste klientide vajaduste rahuldamiseks mitmeid eri funktsionaalsusastmega võimalusi koostalitluseks Active Directory tehnoloogiaga. Näiteks saate operatsioonisüsteemist Solaris minna Windows NT serveri Active Directory’sse standardse lihtsustatud kataloogisirvimise protokolli (LDAP) abil.
Kui vajate pärast [„Professional Developers” konverentsi] külastamist ja MSDN-i kõikide avalike materjalidega tutvumist lisatuge, on meie arendajasuhete osakonnas kontohaldurid, kes püüavad abistada Microsofti platvormide suhtes lisatuge vajavaid arendajaid. Palusin juurutusprogrammijuhil Marshall Goldbergil teid abistada, kui teil selleks vajadus tekib […]”.
5 P. Maritz’i 6. oktoobri 1998. aasta kirjale osutatakse edaspidi kui „6. oktoobri 1998. aasta kirjale”.
6 10. detsembril 1998 esitas Sun komisjonile kaebuse, võttes aluseks nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määruse nr 17, esimese määruse [EÜ artiklite 81] ja [82] rakendamise kohta, artikli 3 (EÜT 1962, 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3).
7 Sun’i kaebus oli seotud sellega, et Microsoft keeldus andmast talle vajalikku teavet ja tehnoloogiat võimaldamaks tema töörühmaserverite operatsioonisüsteemide koostalitlust personaalarvutite operatsioonisüsteemiga Windows.
8 Komisjon saatis 2. augustil 2000 Microsoftile esimese vastuväiteteatise (edaspidi „esimene vastuväiteteatis”). See puudutas põhiliselt personaalarvutite Windowsi operatsioonisüsteemide ja teiste tarnijate serverioperatsioonisüsteemide koostalitlusvõimega (klient-server-koostalitlusvõime) seotud küsimusi.
9 Microsoft vastas esimesele vastuväiteteatisele 17. novembril 2000.
10 Vahepeal alustas komisjon omal algatusel uurimist seoses ennekõike Microsofti personaalarvutite ja töörühmaserverite põlvkonnaga Windows 2000 ning seoses Microsofti tarkvara Windows Media Player integreerimisega Microsofti personaalarvutite operatsioonisüsteemi Windows. Windows 2000 põlvkonda kuuluv personaalarvutite operatsioonisüsteem oli ette nähtud erialaseks kasutamiseks ja selle nimetus oli „Windows 2000 Professional”. Samas kõnealuse põlvkonna serverioperatsioonisüsteeme pakuti järgmistes kolmes versioonis: Windows 2000 Server, Windows 2000 Advanced Server ja Windows 2000 Datacenter Server.
11 See uurimine jõudis lõpule 29. augustil 2001 ning siis saatis komisjon Microsoftile teise vastuväiteteatise (edaspidi „teine vastuväiteteatis”). Selles kordas ta oma varasemaid väiteid klient-server-koostalitlusvõime kohta. Lisaks käsitles komisjon teatavaid küsimusi seoses töörühmaserverite vahelise koostalitlusvõimega (server-server-koostalitlusvõime). Veel tõstatas komisjon rea küsimusi seoses tarkvara Windows Media Player integreerimisega personaalarvutite operatsioonisüsteemi Windows.
12 Microsoft vastas teisele vastuväiteteatisele 16. novembril 2001.
13 Detsembris 2001 saatis Microsoft komisjonile aruande, mis sisaldas äriühingu Mercer Management Consulting (edaspidi „Mercer”) teostatud uuringu tulemusi ja analüüsi.
14 Aprillist kuni juunini 2003 korraldas komisjon ulatusliku turu-uuringu, saates määruse nr 17 artikli 11 alusel rea informatsiooninõudeid mitmetele äriühingutele ja ettevõtjate ühendustele (edaspidi „2003. aasta turu-uuring”).
15 Komisjon saatis 6. augustil 2003 Microsoftile kolmanda vastuväiteteatise, mis oli komisjoni sõnutsi ette nähtud täiendama kahte varasemat vastuväiteteatist ning teatama komisjoni poolt välja pakutavatest parandusmeetmetest (edaspidi „kolmas vastuväiteteatis”).
16 Microsoft vastas kolmandale vastuväiteteatisele oma 17. oktoobri 2003. aasta kirjas.
17 31. oktoobril 2003 saatis Microsoft komisjonile aruande, mis sisaldas veel kahe Mercer’i poolt läbi viidud uuringu tulemusi ja analüüsi.
18 Komisjon korraldas 12., 13. ja 14. novembril 2003 ärakuulamise.
19 1. detsembril 2003 esitas Microsoft täiendavad märkused kolmanda vastuväiteteatise kohta.
20 24. märtsil 2004 võttis komisjon vastu otsuse 2007/53/EÜ [EÜ] artikli 82 ja Euroopa Majanduspiirkonna lepingu artikli 54 alusel Microsoft Corporationi vastu algatatud menetluse kohta (juhtum COMP/C‑3/37.792 – Microsoft) (ELT 2007, L 32, lk 23; edaspidi „vaidlustatud otsus”).
Vaidlustatud otsus
21 Vaidlustatud otsuses leiab komisjon, et Microsoft on rikkunud EÜ artiklit 82 ja Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) lepingu artiklit 54, kuritarvitades kaheti turgu valitsevat seisundit.
22 Kõigepealt määratleb komisjon kolm eraldiseisvat ülemaailmset kaubaturgu ning asub seisukohale, et Microsoftil on nendest kahel turgu valitsev seisund. Seejärel teeb komisjon kindlaks, et Microsoft on pannud toime kahte liiki kuritarvitusi. Seetõttu määrab komisjon Microsoftile trahvi ja teatud parandusmeetmed.
I – Asjaomased kaubaturud ja geograafiline turg
23 Vaidlustatud otsuses määratletakse kolm eraldiseisvat kaubaturgu, nimelt personaalarvutite operatsioonisüsteemide turg (vaidlustatud otsuse põhjendused 324–342), töörühmaserverite operatsioonisüsteemide turg (vaidlustatud otsuse põhjendused 343–401) ning voogmängijad turg (vaidlustatud otsuse põhjendused 402–425).
24 Esimene vaidlustatud otsuses määratletud turg on personaalarvutite operatsioonisüsteemide turg. Operatsioonisüsteemid määratletakse kui „süsteemitarkvara”, mis juhib arvuti põhifunktsioone ja võimaldab kasutajal arvutit kasutada ning käitada selle rakendustarkvara (vaidlustatud otsuse põhjendus 37). Personaalarvutid määratletakse kui üldotstarbelised arvutid, mis on loodud korraga kasutamiseks ühele inimesele ja mida on võimalik ühendada arvutivõrku (vaidlustatud otsuse põhjendus 45).
25 Teise turu osas määratletakse vaidlustatud otsuses töörühmaserverite operatsioonisüsteemid kui sellised operatsioonisüsteemid, mis on mõeldud ja mida turustatakse selleks, et pakkuda suhteliselt väikesele arvule personaalarvutitele, mis on ühendatud väikese kuni keskmise suurusega võrguks, kollektiivselt „infrastruktuuri-põhiteenuseid” (vaidlustatud otsuse põhjendused 53 ja 345).
26 Täpsustavalt määratletakse vaidlustatud otsuses kolm teenuseliiki. Need on esiteks serverites talletatavate failide ühiskasutus, teiseks printerite ühiskasutus ning kolmandaks kasutajarühmade ja kasutajate haldamine, s.o nende vahendite haldamine, millega asjaomased isikud saavad juurdepääsu võrguteenustele (vaidlustatud otsuse põhjendused 53 ja 345). Viimati nimetatud liiki teenustega tagatakse kasutajate turvaline juurdepääs võrguressurssidele ja nende ressursside turvaline kasutamine esiteks kasutajaid autentides ja teiseks kontrollides, et nad on volitatud teatavat toimingut sooritama (vaidlustatud otsuse põhjendus 54). Vaidlustatud otsuses märgitakse, et kasutajarühmade ja kasutajate haldamise teabe tõhusaks talletamiseks ja kontrollimiseks tuginetakse töörühmaserverite operatsioonisüsteemides laialdaselt „kataloogiteenuste” tehnoloogiatele (vaidlustatud otsuse põhjendus 55). Microsofti operatsioonisüsteemis Windows 2000 Server sisalduva kataloogiteenuse nimetus on „Active Directory” (vaidlustatud otsuse põhjendus 149).
27 Vaidlustatud otsuse kohaselt on eespool kirjeldatud kolme liiki teenused töörühmaserverite operatsioonisüsteemides omavahel tihedalt seotud. Neid võib laiemalt kirjeldada kui „ühtset teenust”, ent käsitleda kahest eri vaatenurgast: kasutaja omast (faili- ja printimisteenused) ja võrguhalduri omast (kasutajarühmade ja kasutajate haldamise teenused) (vaidlustatud otsuse põhjendus 56). Vaidlustatud otsuses iseloomustatakse neid eri teenuseid kui „töörühmateenuseid”.
28 Kolmas vaidlustatud otsuses määratletud turg on voogmängijate turg. Multimeediamängijad määratletakse kui tarkvaratooted, mis on võimelised lugema digitaalsel kujul audio- ja videosisu, s.o dekodeerima vastavaid andmeid ja muundama need juhisteks riistvarale (nt kõlaritele või kuvarile) (vaidlustatud otsuse põhjendus 60). Voogmängijad on võimelised lugema Interneti kaudu voogedastatavat („striimitavat”) audio- ja videosisu (vaidlustatud otsuse põhjendus 63).
29 Asjaomase geograafilise turu osas leiab komisjon vaidlustatud otsuses – nagu on märgitud eespool punktis 22 –, et see on kõigi kõnealuse kolme kaubaturu puhul ülemaailmne (vaidlustatud otsuse põhjendus 427).
II – Turgu valitsev seisund
30 Vaidlustatud otsuses leiab komisjon, et Microsoftil on olnud personaalarvutite operatsioonisüsteemide turgu valitsev seisund vähemalt alates 1996. aastast ning samuti töörühmaserverite operatsioonisüsteemide turgu valitsev seisund alates 2002. aastast (vaidlustatud otsuse põhjendused 429–541).
31 Personaalarvutite operatsioonisüsteemide turu osas tugineb komisjon sellele järeldusele jõudmisel sisuliselt järgmistele teguritele:
– Microsofti turuosad ületavad 90% (vaidlustatud otsuse põhjendused 430–435);
– Microsofti turujõud „on olnud kestvalt püsiv ja jätkunud” (vaidlustatud otsuse põhjendus 436);
– võrgustiku kaudse mõju tõttu on turul olemas olulised sisenemistõkked (vaidlustatud otsuse põhjendused 448–464);
– see võrgustiku mõju tuleneb esiteks sellest, et kasutajatele meeldivad platvormid, kus nad saavad kasutada palju eri rakendusi, ja teiseks sellest, et tarkvaraprogrammeerijad kirjutavad rakendusi nendele personaalarvutite operatsioonisüsteemidele, mis on kasutajate seas kõige populaarsemad (vaidlustatud otsuse põhjendused 449 ja 450).
32 Vaidlustatud otsuse põhjenduses 472 märgib komisjon, et kõnealusel turgu valitseval seisundil on „ebatavaline olemus”, kuivõrd Windows ei ole ainult domineeriv toode personaalarvutite operatsioonisüsteemide turul, vaid ka „de facto standard” nende süsteemide jaoks.
33 Töörühmaserverite operatsioonisüsteemide turu osas tugineb komisjon sisuliselt järgmistele teguritele:
– Microsofti turuosa on konservatiivsetel hinnangutel vähemalt 60% (vaidlustatud otsuse põhjendused 473−499);
– Microsofti kolme põhikonkurendi positsioon sellel turul on järgmine: Novell’il tarkvaraga NetWare on 10−25% suurune turuosa, Linuxi toodete müüjate turuosa suurus on 5−15% ning UNIX-i toodete müüjatel on 5−15% suurune turuosa (vaidlustatud otsuste põhjendused 503, 507 ja 512);
– töörühmaserverite operatsioonisüsteemide turgu iseloomustab oluliste sisenemistõkete olemasolu, mis tuleneb eriti võrgustiku mõjudest ja sellest, et Microsoft keeldub avaldamast koostalitlusvõimealast teavet (vaidlustatud otsuse põhjendused 515−525);
– viimati nimetatud turu ja personaalarvutite operatsioonisüsteemide turu vahel on tihedad kaubanduslikud ja tehnoloogilised sidemed (vaidlustatud otsuse põhjendused 526−540).
34 Linux on nn avatud lähtekoodiga operatsioonisüsteem, mida antakse välja „GNU üldise avaliku litsentsi” (GNU General Public Licence ehk GNU GPL) alusel. Ranges käsitluses on see üksnes koodibaas, mida nimetatakse „tuumaks” ja mis teostab mõningaid operatsioonisüsteemispetsiifilisi teenuseid. Siiski võidakse seda siduda teiste tarkvarakihtidega, et moodustada „Linuxi operatsioonisüsteem” (vaidlustatud otsuse põhjendus 87). Eriti kasutatakse Linuxit baasiks töörühmaserverite operatsioonisüsteemidele (vaidlustatud otsuse põhjendus 101). Selle tulemusel on Linux esindatud töörühmaserverite operatsioonisüsteemide turul täiendatuna tarkvaraga Samba, mida samuti antakse välja „GNU üldise avaliku litsentsi” alusel (vaidlustatud otsuse põhjendused 506 ja 598).
35 Nimetus „UNIX” tähistab mitut operatsioonisüsteemi, millel on teatavad ühisomadused (vaidlustatud otsuse põhjendus 42). Sun on välja arendanud UNIX-il põhineva töörühmaserverite operatsioonisüsteemi nimetusega „Solaris” (vaidlustatud otsuse põhjendus 97).
III – Turgu valitseva seisundi kuritarvitamine
A – Koostalitlusvõimealase teabe andmisest ja kasutada lubamisest keeldumine
36 Esimene sedastatud Microsofti kuritarvitus seisneb selles, et alates oktoobrist 1998 kuni vaidlustatud otsuse teatavaks tegemise kuupäevani keeldus ta andmast oma konkurentidele „koostalitlusvõimealast teavet” ja lubamast kasutada seda teavet töörühmaserverite operatsioonisüsteemide turul Microsofti enda toodetega konkureerivate toodete arendamiseks ja levitamiseks (vaidlustatud otsuse artikli 2 punkt a). Seda käitumisviisi on kirjeldatud vaidlustatud otsuse põhjendustes 546−791.
37 Vaidlustatud otsuses määratletakse „koostalitlusvõimealane teave” kui „ammendavad ja täpsed spetsifikatsioonid töörühmaserverite Windowsi operatsioonisüsteemide[s teostatud] kõikide protokollide kohta […], mida kasutatakse töörühmaserverite Windowsi operatsioonisüsteemides failide ja printerite ühiskasutusteenuste ning kasutajarühmade ja kasutajate haldamise teenuste, sealhulgas Windowsi domeenikontrolleri teenuste, Active Directory teenuste ja „rühmahaldusreeglite” (group policy) teenuste osutamiseks Windowsi töörühmavõrkudele” (vaidlustatud otsuse artikli 1 lõige 1).
38 „Windowsi töörühmavõrk” määratletakse kui „mis tahes rühm [Windowsi operatsioonisüsteemiga] personaalarvuteid ja [Windowsi operatsioonisüsteemiga] töörühmaservereid, mis on omavahel seotud arvutivõrgu kaudu” (vaidlustatud otsuse artikli 1 lõige 7).
39 „Protokoll” määratletakse kui „Windowsi töörühmavõrgus eri arvutites töötavate töörühmaserverite Windowsi operatsioonisüsteemide ja personaalarvutite Windowsi operatsioonisüsteemide sidumise ja interaktsiooni reeglistik” (vaidlustatud otsuse artikli 1 lõige 2).
40 Vaidlustatud otsuses rõhutab komisjon, et kõnealune keeldumine ei ole seotud Microsofti „lähtekoodiga”, vaid üksnes kõnealuste protokollide spetsifikatsioonidega, s.t üksikasjaliku kirjeldusega selle kohta, mida peab saama kõnealuse tarkvaraga saavutada, erinevalt „teostusest” (mida käesolevas kohtuotsuses nimetatakse ka „sisestus” või „rakendus”), mis seisneb koodi täitmises arvutis (vaidlustatud otsuse põhjendused 24 ja 569). Täpsemalt märgitakse vaidlustatud otsuses, et sellega „ei peeta silmas Microsoftile korralduse andmist lubada kolmandatel isikutel Windowsi kopeerida” (vaidlustatud otsuse põhjendus 572).
41 Veel asub komisjon seisukohale, et Microsofti keeldumine Sun’i taotluse täitmisest on osa üldisest käitumisviisist (vaidlustatud otsuse põhjendused 573−577). Samuti väidab komisjon, et Microsofti käitumine hõlmab varasema, kõrgematel tasemetel teabejagamise katkestamist (vaidlustatud otsuse põhjendused 578−584), põhjustab töörühmaserverite operatsioonisüsteemide turul konkurentsi kadumise ohtu (vaidlustatud otsuse põhjendused 585−692) ning avaldab ebasoodsat mõju tehnoloogia arengule ja tarbijate heaolule (vaidlustatud otsuse põhjendused 693−708).
42 Lõpuks lükkab komisjon tagasi Microsofti argumendid, et tema keeldumine on objektiivselt põhjendatav (vaidlustatud otsuse põhjendused 709−778).
B – Personaalarvutite operatsioonisüsteemi Windows sidumine tarkvaraga Windows Media Player
43 Teine sedastatud Microsofti kuritarvitus seisneb selles, et alates maist 1999 kuni vaidlustatud otsuse teatavaks tegemise kuupäevani seadis ta personaalarvutite operatsioonisüsteemi Windows soetamise tingimuseks tarkvara Windows Media Player samaaegse soetamise (vaidlustatud otsuse artikli 2 lõige b). Seda teguviisi kirjeldatakse vaidlustatud otsuse põhjendustes 792−989.
44 Vaidlustatud otsuses asub komisjon seisukohale, et selline käitumine vastab tingimustele, mille kohaselt saab sedastada, et tegemist on kuritarvitava seotud müügiga EÜ artikli 82 tähenduses (vaidlustatud otsuse põhjendused 794−954). Esiteks rõhutab komisjon veel kord, et Microsoftil on personaalarvutite operatsioonisüsteemide osas turgu valitsev seisund (vaidlustatud otsuse põhjendus 799). Teiseks asub komisjon seisukohale, et voogmängijad ja personaalarvutite operatsioonisüsteemid kujutavad endast eraldi tooteid (vaidlustatud otsuse põhjendused 800−825). Kolmandaks sedastab ta, et Microsoft ei anna tarbijatele võimalust osta operatsioonisüsteemi Windows ilma tarkvarata Windows Media Player (vaidlustatud otsuse põhjendused 826−834). Neljandaks leiab ta, et kõnealuse sidumisega piiratakse konkurentsi multimeediamängijate turul (vaidlustatud otsuse põhjendused 835−954).
45 Lõpuks lükkab komisjon tagasi Microsofti argumendid, mille kohaselt esiteks tekib kõnealusest seotud müügist selline tõhususe kasv, mis võib heastada vaidlustatud otsuses sedastatud konkurentsivastase mõju, (vaidlustatud otsuse põhjendused 955−970) ning teiseks puudus Microsoftil huvi „konkurentsivastase” seotud müügi vastu (vaidlustatud otsuse põhjendused 971−977).
IV – Trahv ja parandusmeetmed
46 Vaidlustatud otsuses sedastatud kahe kuritarvituse eest määrati 497 196 304 euro suurune trahv (vaidlustatud otsuse artikkel 3).
47 Lisaks nõutakse vaidlustatud otsuse artikli 4 esimeses lõigus, et Microsoft lõpetaks artiklis 2 sedastatud rikkumise kõnealuse otsuse artiklites 5 ja 6 sätestatud korras. Samuti on Microsoft kohustatud hoiduma kordamast selliseid tegusid ja sellist käitumist, mille eesmärk või mõju võiks olla sama või samaväärne kui nendel kuritarvitustel (vaidlustatud otsuse artikli 4 teine lõik).
48 Vaidlustatud otsuse artikli 2 punktis a osutatud kuritarvitava keeldumise parandusmeetmeks nähakse kõnealuse otsuse artikliga 5 ette, et:
„a) Microsoft […] teeb 120 päeva jooksul alates [vaidlustatud otsuse] teatavaks tegemise kuupäevast koostalitlusvõimealase teabe kättesaadavaks kõigile ettevõtjatele, kes soovivad arendada ja levitada töörühmaserverite operatsioonisüsteeme, ja lubab neil ettevõtjatel kasutada seda teavet mõistlikel ja mittediskrimineerivatel tingimustel töörühmaserverite operatsioonisüsteemide arendamiseks ja levitamiseks;
b) Microsoft […] tagab, et avaldatavat koostalitlusvõimealast teavet ajakohastatakse jätkuvalt ja mõistliku aja jooksul;
c) Microsoft […] seab 120 päeva jooksul alates [vaidlustatud otsuse] teatavaks tegemisest sisse hindamissüsteemi, mis võimaldab huvitatud ettevõtjatel end tõhusalt kurssi viia koostalitlusvõimealase teabe ulatuse ja kasutustingimustega; Microsoft […] võib kehtestada mõistlikke ja mittediskrimineerivaid tingimusi, et tagada, et koostalitlusvõimealasele teabele juurdepääsu eesmärgil avaldatud informatsiooni kasutatakse üksnes hindamise eesmärgil;
[…]”
[Siin ja edaspidi on vaidlustatud otsust tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]
49 Vaidlustatud otsuse artikli 2 punktis b osutatud kuritarvitava keeldumise parandusmeetmeks nähakse kõnealuse otsuse artikliga 6 ette, et Microsoft on kohustatud 90 päeva jooksul alates kõnealuse otsuse teatavaks tegemisest pakkuma täielikult toimivat personaalarvutite Windowsi operatsioonisüsteemi versiooni, mis ei sisalda tarkvara Windows Media Player, kuid Microsoft säilitab õiguse pakkuda personaalarvutite Windowsi operatsioonisüsteemi ja tarkvara Windows Media Player omavahel komplekteeritult.
50 Lõpuks sätestatakse vaidlustatud otsuse artiklis 7:
„Alates [vaidlustatud otsuse] teatavaks tegemisest 30 päeva jooksul esitab Microsoft […] komisjonile ettepaneku sobiva süsteemi sisseseadmise kohta, millega abistatakse komisjoni järelevalves selle üle, et [Microsoft] täidab [vaidlustatud otsust]. Sellesse süsteemi kuulub järelevalveisik, kes on Microsoftist sõltumatu […].
Kui komisjon peab [Microsofti poolt] välja pakutud järelevalvesüsteemi sobimatuks, on tal õigus kehtestada selline süsteem oma otsusega.”
Ameerika Ühendriikide konkurentsiõiguse rikkumist puudutav menetlus
51 Samal ajal kui komisjon viis läbi uurimist, viidi Microsofti suhtes läbi ka Ameerika Ühendriikide konkurentsiõiguse rikkumist puudutav uurimine.
52 Ameerika Ühendriigid, 20 osariiki ja Columbia ringkond esitasid 1998. aastal Microsofti vastu Sherman Act’i alusel hagi. Nende hagi puudutas meetmeid, mida Microsoft oli võtnud Netscape’i veebibrauseri Netscape Navigator ja Sun’i tehnoloogia Java vastu. Kõnealused osariigid esitasid Microsofti vastu ka hagid nende oma konkurentsiõiguse rikkumise tõttu.
53 Pärast seda, kui United States Court of Appeals for the District of Columbia Circuit (edaspidi „apellatsioonikohus”), kellele Microsoft oli esitanud apellatsioonkaebuse United States District Court for the District of Columbia (edaspidi „District Court”) 3. aprilli 2000. aasta otsuse peale, tegi oma otsuse 28. juunil 2001, sõlmis Microsoft 2001. aasta novembris Ameerika Ühendriikide Justiitsministeeriumiga ja üheksa osariigi Attorney General’iga kokkuleppe (edaspidi „Ameerika Ühendriikide kokkulepe”), millega Microsoft võttis endale kahte liiki kohustusi.
54 Esiteks nõustus Microsoft koostama spetsifikatsioonid Windowsi serverioperatsioonisüsteemides kasutatavate sideprotokollide kohta, mida kasutatakse selleks, et need operatsioonisüsteemid „koostalitleksid” ehk ühilduksid personaalarvutite Windowsi operatsioonisüsteemidega, ning kindlaksmääratud tingimustel andma kolmandatele isikutele nende spetsifikatsioonide kohta litsentsid.
55 Teiseks nähakse Ameerika Ühendriikide kokkuleppes ette, et Microsoft peab lubama originaalseadmete tootjatel ja lõppkasutajatel aktiveerida või kõrvaldada juurdepääsu Microsofti vahetarkvarale (middleware). Ameerika Ühendriikide kokkuleppes sisalduva määratluse kohaselt on tarkvara Windows Media Player üks sellesse rühma kuuluv toode. Kõnealuste sätete eesmärk on tagada, et multimeediatarkvara tarnijad saaksid välja töötada ja levitada tooteid, mis töötaksid Windowsiga korrektselt.
56 District Court jõustas kõnealused sätted oma 1. novembri 2002. aasta kohtuotsusega.
57 Massachusettsi osariik esitas kaebuse apellatsioonikohtule, kes jättis 30. juunil 2004 District Court’i 1. novembri 2002. aasta otsuse jõusse.
58 Ameerika Ühendriikide kokkuleppe täitmiseks seati 2002. aasta augustis sisse Microsoft Communications Protocol Program (edaspidi „MCPP”).
Menetlus
59 Microsoft esitas Esimese Astme Kohtu kantseleisse 7. juunil 2004 hagiavalduse käesolevas kohtuasjas.
60 Eraldi dokumendis, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 25. juunil 2004, esitas Microsoft EÜ artikli 242 alusel taotluse vaidlustatud otsuse artikli 4, artikli 5 punktide a–c ja artikli 6 punkti a täitmise peatamiseks.
61 Esimese Astme Kohtu president jättis 22. detsembri 2004. aasta määrusega kohtuasjas T‑201/04: Microsoft vs. komisjon (EKL 2004, lk II‑4463) selle taotluse rahuldamata ja lükkas kohtukulude üle otsustamise edasi.
62 Esimese Astme Kohtu neljanda koja president andis 9. märtsi 2005. aasta määrusega järgmistele ühendustele ja äriühingutele loa astuda menetlusse Microsofti nõuete toetuseks:
– The Computing Technology Industry Association, Inc. (edaspidi „CompTIA”);
– DMDsecure.com BV, MPS Broadband AB, Pace Micro Technology plc, Quantel Ltd ja Tandberg Television Ltd (edaspidi „DMDsecure jt”);
– Association for Competitive Technology, Inc. (edaspidi „ACT”);
– TeamSystem SpA ja Mamut ASA;
– Exor AB.
63 Sama määrusega andis Esimese Astme Kohtu neljanda koja president järgmistele ühendustele ja äriühingutele loa astuda menetlusse komisjoni nõuete toetuseks:
– Software & Information Industry Association (edaspidi „SIIA”);
– Free Software Foundation Europe eV (edaspidi „FSFE”);
– Audiobanner.com, kes tegutseb ärinime „VideoBanner” all;
– RealNetworks, Inc.
64 Oma 13. detsembri 2004. aasta ning 9. märtsi, 27. juuni ja 9. augusti 2005. aasta kirjades esitas Microsoft taotluse, et menetlusse astujatele ei avaldataks teatavat konfidentsiaalset teavet, mis sisaldub hagiavalduses, kostja vastuses, hageja repliigis, Microsofti märkustes seoses menetlusse astujate seisukohtadega ja vasturepliigis. Hageja esitas nende menetlusdokumentide mittekonfidentsiaalsed versioonid ning eespool punktides 62 ja 63 loetletud menetlusse astujatele esitati üksnes need mittekonfidentsiaalsed tekstid. Menetlusse astujad selle suhtes vastuväiteid ei esitanud.
65 Eespool punktides 62 ja 63 loetletud menetlusse astujad esitasid oma seisukohad ettenähtud aja jooksul. Hageja ja kostja esitasid oma märkused kõnealuste menetlusse astujate seisukohtade suhtes 13. juunil 2005.
66 Neljanda koja president andis 28. aprilli 2005. aasta määrusega kohtuasjas T‑201/04: Microsoft vs. komisjon (EKL 2005, lk II‑1491) ECIS-ile loa astuda menetlusse komisjoni nõuete toetuseks. Et kõnealuse ühenduse menetlusse astumise avaldus esitati pärast Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 116 lõikes 6 osutatud tähtaja möödumist, otsustati, et see ühendus võib talle edastatud kohtuistungi ettekande alusel esitada oma märkused suulise menetluse käigus.
67 Täiskogu 11. mai 2005. aasta otsusega määrati kohtuasi Esimese Astme Kohtu neljandale kojale laiendatud koosseisus.
68 Täiskogu 7. juuli 2005. aasta otsusega määrati kohtuasi Esimese Astme Kohtu suurkojale ning määrati uus ettekandja-kohtunik.
69 Suurkoja presidendi 16. jaanuari 2006. aasta määrusega kustutati kohtuasjast RealNetworks kui menetlusse astuja komisjoni nõuete toetuseks.
70 Esimese Astme Kohus kutsus 1. veebruaril 2006 kohtuasja pooled istungivälisele kohtumisele suurkoja presidendi ja ettekandja-kohtunikuga, et lõplikult kokku leppida kohtuistungi üksikasjad. See kohtumine leidis aset 10. märtsil 2006 Esimese Astme Kohtus.
71 Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Esimese Astme Kohus (suurkoda) avada suulise menetluse ning Esimese Astme Kohtu kodukorra artiklis 64 sätestatud menetlust korraldavate meetmete raames palus pooltel esitada teatavad dokumendid ja vastata teatavatele küsimustele. Pooled täitsid need nõuded määratud tähtaja jooksul.
72 Pooled esitasid 24., 25., 26., 27. ja 28. aprillil 2006 peetud kohtuistungil oma suulised avaldused ja vastused Esimese Astme Kohtu esitatud küsimustele.
73 Kohtuistungil palus Esimese Astme Kohus Microsoftil esitada komisjoni poolt seoses 2003. aasta turu-uuringuga multimeediamängijate osas saadud informatsiooninõuete ja nendele informatsiooninõuetele antud vastuste koopiad ning samuti Mercer’i teostatud uuringute tulemusi ja analüüsi sisaldavate aruannete (edaspidi „Mercer’i aruanded”) koopiad. Microsoft esitas need eri dokumendid määratud tähtaegade jooksul.
74 Esimese Astme Kohus palus oma 3. mai 2006. aasta kirjas Microsoftil esitada komisjoni poolt seoses 2003. aasta turu-uuringuga välja antud teiste informatsiooninõuete ja nendele informatsiooninõuetele antud vastuste koopiad. Microsoft täitis selle palve määratud tähtaja jooksul.
75 Suurkoja president lõpetas suulise menetlus oma 22. juuni 2006. aasta otsusega.
Poolte nõuded
76 Microsoft palub Esimese Astme Kohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– teise võimalusena tühistada kõnealune trahv või seda oluliselt vähendada;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt;
– jätta SIIA, FSFE ja Audiobanner.com kanda nende menetlusse astumisega seotud kulud.
77 Komisjon palub Esimese Astme Kohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja Microsoftilt.
78 CompTIA, ACT, TeamSystem ja Mamut paluvad Esimese Astme Kohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
79 DMDSecure jt paluvad Esimese Astme Kohtul:
– tühistada vaidlustatud otsuse artikli 2 punkt b, artikkel 4, artikli 6 punkt a ja artikkel 7;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
80 Exor palub Esimese Astme Kohtul:
– tühistada vaidlustatud otsuse artiklid 2 ja 4, artikli 6 punkt a ja artikkel 7;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
81 SIIA, FSFE, Audiobanner.com ja ECIS paluvad Esimese Astme Kohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja Microsoftilt.
Õiguslik käsitlus
82 Kõigepealt on asjakohane käsitleda kõiki väiteid, mis on seotud vaidlustatud otsuse tühistamise nõuetega, ning seejärel neid, mis on seotud kõnealuse trahvi tühistamise või vähendamise nõuetega.
I – Vaidlustatud otsuse tühistamise nõuded
83 Väidetes, mida Microsoft esitab vaidlustatud otsuse tühistamise nõude põhjendamiseks, keskendutakse kolmele küsimusele: esiteks koostalitlusvõimealase teabe andmisest ja kasutada lubamisest keeldumisele, teiseks personaalarvutite operatsioonisüsteemi Windows sidumisele tarkvaraga Windows Media Player ja kolmandaks kohustusele määrata sõltumatu järelevalveisik ülesandega tagada, et Microsoft vaidlustatud otsust täidab.
A – Esialgsed küsimused
84 Komisjon tõstatab oma menetlusdokumentides mitmed küsimused seoses ühenduse kohtute kontrolli ulatusega ning mitmete hagiavalduse ja repliigi lisade vastuvõetavusega.
1. Ühenduse kohtute kontrolli ulatus
85 Komisjoni väitel tugineb vaidlustatud otsus mitmetele kaalutlustele, mis hõlmavad keerukaid tehnilisi ja majanduslikke hinnanguid. Komisjon märgib, et kohtupraktikas otsustatu kohaselt saavad ühenduse kohtud kontrollida selliseid hinnanguid üksnes piiratud ulatuses (Euroopa Kohtu 21. novembri 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑269/90: Technische Universität München, EKL 1991, lk I‑5469, punkt 13; Euroopa Kohtu 7. jaanuari 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P: Aalborg Portland jt vs. komisjon, EKL 2004, lk I‑123, punkt 279; ning Esimese Astme Kohtu 21. aprilli 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑28/03: Holcim (Saksamaa) vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑1357, punktid 95, 97 ja 98).
86 Vastuseks sellele märgib Microsoft, viidates näiteks Esimese Astme Kohtu 6. juuli 2000. aasta otsusele kohtuasjas T‑62/98: Volkswagen vs. komisjon (EKL 2000, lk II‑2707, punkt 43), et ühenduse kohtud ei hoidu „ka keerulistes kohtuasjades teostamast uurimisi seoses komisjoni otsuste usaldusväärsusega”.
87 Esimese Astme Kohus märgib, et väljakujunenud kohtupraktikast tulenevalt – ehkki üldiselt kontrollivad ühenduse kohtud igakülgselt, kas konkurentsieeskirjade kohaldamise tingimused on täidetud või mitte – piirduvad ühenduse kohtud komisjoni tehtud keerukate majanduslike hinnangute kontrollimisel siiski sellega, et kontrollitakse, kas asjakohaseid menetlusnorme ja põhjendamise reegleid on järgitud, kas faktid on esitatud täpselt ning kas on esinenud ilmseid kaalutlusvigu või võimu kuritarvitamist (Esimese Astme Kohtu 30. märtsi 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑65/96: Kish Glass vs. komisjon, EKL 2000, lk II‑1885, punkt 64, mis jäeti jõusse Euroopa Kohtu 18. oktoobri 2001. aasta määrusega kohtuasjas C‑241/00 P: Kish Glass vs. komisjon, EKL 2001, lk I‑7759; vt selle suhtes samuti seoses EÜ artikliga 81 Euroopa Kohtu 11. juuli 1985. aasta otsus kohtuasjas 42/84: Remia jt vs. komisjon, EKL 1985, lk 2545, punkt 34, ja 17. novembri 1987. aasta otsus kohtuasjas 156/84: BAT ja Reynolds vs. komisjon, EKL 1987, lk 4487, punkt 62).
88 Samuti, kuivõrd komisjoni otsus tuleneb keerukatest tehnilistest hinnangutest, saab neid põhimõtteliselt vaid piiratud ulatuses kohtulikult kontrollida, mis tähendab, et ühenduse kohtud ei saa asendada komisjoni faktiliste asjaolude hinnangut enda omaga (seoses keerukate meditsiinilis-farmakoloogiliste hinnangute alusel tehtud otsusega vt Euroopa Kohtu presidendi 11. aprilli 2001. aasta määrus kohtuasjas C‑459/00 P(R): komisjon vs. Trenker, EKL 2001, lk I‑2823, punktid 82 ja 83; selle kohta vt samuti Euroopa Kohtu 21. jaanuari 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑120/97: Upjohn, EKL 1999, lk I‑223, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika; Esimese Astme Kohtu 3. juuli 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑179/00: A. Menarini vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑2879, punktid 44 ja 45, ning Esimese Astme Kohtu 11. septembri 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑13/99: Pfizer Animal Health vs. nõukogu, EKL 2002, lk II‑3305, punkt 323).
89 Kui ühenduse kohtud tunnustavad komisjoni kaalutlusruumi majanduslikes või tehnilistes küsimustes, ei tähenda see, et ühenduste kohtud peavad hoiduma kontrollimast, kuidas komisjon majandus- või tehnilisi andmeid on tõlgendanud. Ühenduste kohtud peavad kontrollima nii esitatud tõendite tegelikkusele vastavust, usaldatavust ja sidusust kui ka seda, kas need tõendid sisaldavad kogu asjakohast teavet, mida keerulise olukorra hindamisel tuleb arvesse võtta, ja kas kõnealused tõendid võivad toetada järeldusi, mis nende pinnalt on tehtud (selle kohta, seoses ettevõtete ühinemise kontrolliga, vt Euroopa Kohtu 15. veebruari 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑12/03 P: komisjon vs. Tetra Laval, EKL 2005, lk I‑987, punkt 39).
90 Neid põhimõtteid peab Euroopa Kohus arvestama, vaadates läbi eri väiteid, mida Microsoft on esitanud vaidlustatud otsuse tühistamise nõude põhjendamiseks.
2. Teatavate lisade sisu vastuvõetavus
91 Komisjon, keda selles küsimuses toetab SIIA, väidab, et mitmetes hagiavalduse ja repliigi lisades tugineb Microsoft argumentidele, mida nendes menetlusdokumentides endis ei leidu. Peale selle viitab Microsoft mitmetel juhtudel üldiselt tema menetlusdokumentidele lisatud aruannetele. Veel kritiseerib komisjon seda, et teatavad Microsofti esitatud eksperdiarvamused põhinevad teabel, mis ei olnud komisjoni ega Esimese Astme Kohtu jaoks kättesaadav, ja leiab, et Esimese Astme Kohus ei saa neid argumente, aruandeid ega eksperdiarvamusi arvesse võtta.
92 Microsoft väidab, et „hagiavalduse asjakohased lõigud” sisaldavad sisulisi faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, millel hagi põhineb. Tema hinnangul saab kohtupraktika kohaselt hagiavalduse teksti teatavate punktide osas toetada ja täiendada viidetega hagiavaldusele lisatud dokumentide konkreetsetele osadele (Esimese Astme Kohtu 29. novembri 1993. aasta määrus kohtuasjas T‑56/92: Koelman vs. komisjon, EKL 1993, lk II‑1267, punkt 21). Lisaks märgib hageja, et lisade arvu piiramine oli tema teadlik otsus, sest ta ei soovinud toimikut liialt mahukaks muuta, ja ta ei ole kohustatud esitama iga dokumenti, millele viidatakse tema lisade joonealustes märkustes, samuti on komisjonil kõikide haldusmenetluse käigus esitatud dokumentide koopiad ning Microsofti õigust anda oma ekspertidele teavet ei saa vaidlustada.
93 Istungivälisel kohtumisel 10. märtsil 2006 (vt punkt 70 eespool) juhtis ettekandja-kohtunik Microsofti tähelepanu sellele, et tema esitatud menetlusdokumentide teatavates lisades näib Microsoft tuginevat argumentidele, mida ei ole sõnaselgelt näidatud nendes menetlusdokumentides endis, ning küsitles Microsofti sellega seoses. Nagu nähtub kõnealuse kohtumise protokollist, vastas Microsoft, et ta „ei esita argumente […], millele hagiavalduses ega repliigis otseselt ei osutata”.
94 Esimese Astme Kohus tuletab meelde, et vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja artiklile 21 ja Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 44 lõike 1 punktile c tuleb igas hagiavalduses märkida hagi ese ja ülevaade fakti- ja õigusväidetest. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad hagi vastuvõetavuse eeldusena põhilised faktilised ja õiguslikud asjaolud, millele hagi tugineb, vähemalt kokkuvõtlikult, kuid järjekindlalt ja arusaadavalt nähtuma hagiavaldusest endast. Kuigi teatavate punktide osas saab hagiavalduse teksti toetada ja täiendada viidetega hagiavaldusele lisatud dokumentide osadele, ei saa üldine viide teistele dokumentidele, isegi kui need on hagiavaldusele lisatud, asendada selliste sisuliste õiguslike argumentide puudumist, mis eespool mainitud sätete kohaselt peavad olema märgitud hagiavalduses endas (Euroopa Kohtu 31. märtsi 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑52/90: komisjon vs. Taani, EKL 1992, lk I‑2187, punkt 17; eespool punktis 92 viidatud määrus kohtuasjas Koelman vs. komisjon, punkt 21, ja 21. mai 1999. aasta määrus kohtuasjas T‑154/98: Asia Motor France jt vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑1703, punkt 49). Pealegi ei ole Esimese Astme Kohtu ülesanne lisadest otsida ja kindlaks teha need väited ja argumendid, mida võib lugeda hagi aluseks olevateks, kuna lisadel on üksnes tõenduslik ja abistav ülesanne (Esimese Astme Kohtu 7. novembri 1997. aasta otsus kohtuasjas T‑84/96: Cipeke vs. komisjon, EKL 1997, lk II‑2081, punkt 34, ja 21. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑231/99: Joynson vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑2085, punkt 154).
95 See Euroopa Kohtu põhikirja artikli 21 ja Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 44 lõike 1 punkti c tõlgendus kohaldub ka vastuvõetavuse tingimustele repliigi puhul, mis kodukorra artikli 47 lõike 1 kohaselt on ette nähtud hagiavaldust täiendama (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 21. aprilli 1999. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑305/94−T‑307/94, T‑313/94−T‑316/94, T‑318/94, T‑325/94, T‑328/94, T‑329/94 ja T‑335/94: Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑931, punkt 40, mida Euroopa Kohus apellatsiooniastmes ei tühistanud 15. oktoobri 2002. aasta otsusega, mis tehti liidetud kohtuasjades C‑238/99 P, C‑244/99 P, C‑245/99 P, C‑247/99 P, C‑250/99 P ja C‑254/99 P: Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, EKL 2002, lk I‑8375).
96 Käesolevas kohtuasjas sedastab Esimese Astme Kohus, et mitmetes hagiavaldusele ja repliigile lisatud dokumentides esitab Microsoft õiguslikku või majanduslikku laadi argumentatsiooni, milles ei piirduta hagiavalduses ja repliigis endis sõnaselgelt märgitud faktiliste ja õiguslike asjaolude toetamise või täiendamisega, vaid lisatakse uusi argumente.
97 Lisaks täiendab Microsoft hagiavalduse ja repliigi teksti konkreetsetes küsimustes mitmel korral viidetega juurdelisatud dokumentidele. Paraku on teatavad sellised viited juurdelisatud dokumentidele üldised ning ei võimalda seega Esimese Astme Kohtul täpselt kindlaks teha argumente, mida võiks pidada hagiavalduses või repliigis esitatud väiteid täiendavateks.
98 Esimese Astme Kohus märgib siiski, et ehkki komisjon on seisukohal, et argumentatsiooni edasiarendusi, mis on esitatud nimetatud eri lisades, ei ole vaja arvestada, kommenteerib komisjon ise sellegipoolest osasid nendest enda menetlusdokumentidele lisatud märkustes.
99 Eespool punktides 94 ja 95 viidatud kohtupraktika kohaselt ning lähtudes Microsofti avaldusest 10. märtsi 2006. aasta mitteametlikul kohtumisel (vt punkt 93 eespool) võtab Esimese Astme Kohus eespool punktides 96−98 viidatud lisasid arvesse ainult niivõrd, kui need toetavad või täiendavad väiteid või argumente, mida Microsoft või komisjon on oma menetlusdokumentides sõnaselgelt väljendanud, ja niivõrd, kui Esimese Astme Kohtul on võimalik täpselt kindlaks teha, millised on nendes sisalduvad kõnealuseid väiteid või argumente toetavad või täiendavad elemendid.
100 Mis puudutab komisjoni kriitikat selle aadressil, et Microsoft ei ole esitanud teatavate oma menetlusdokumentidele lisatud eksperdiarvamuste aluseks olevat teavet, piisab märkimisest, et Esimese Astme Kohus on vajaduse korral pädev hindama seda, kas nendes arvamustes sisalduvatel väidetel puudub tõendusjõud. Kui Esimese Astme Kohus peaks teatava info kättesaamatuse korral asuma seisukohale, et nendel väidetel puudub piisav tõendusjõud, jätab ta need arvestamata.
B – Koostalitlusvõimealase teabe andmisest ja kasutada lubamisest keeldumine
101 Selles esimeses küsimuses tugineb Microsoft üheleainsale väitele, mis käsitleb EÜ artikli 82 rikkumist. Selle väite saab liigendada kolmeks osaks. Esimeses osas väidab Microsoft, et käesolevas asjas on täitmata need ühenduse kohtute määratletud kriteeriumid, mis võimaldaksid sundida turgu valitsevas seisundis olevat ettevõtjat andma litsentsi. Teises osas väidab Microsoft, et Sun ei taotlenud võimalust kasutada „tehnoloogiat”, mille avaldamist komisjon Microsoftilt nõudis, ning 6. oktoobri 1998. aasta kirja ei saa ühelgi juhul tõlgendada nii, et see sisaldab Microsofti tegelikku keeldumist. Lõpuks väidab Microsoft kolmandas osas, et komisjon ei võta nõuetekohaselt arvesse kohustusi, mis on ühendustele seatud 15. aprilli 1994. aasta Intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepinguga (Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamislepingu lisa 1 C) (edaspidi „TRIPS-leping”).
1. Esimene osa: käesolevas asjas on täitmata need ühenduse kohtutes määratletud kriteeriumid, mis võimaldaksid sundida turgu valitsevas seisundis olevat ettevõtjat andma litsentsi
a) Sissejuhatus
102 Siinkohal on kasulik esiteks anda üldine ülevaade kohtuasja hageja ja kostja seisukohtadest küsimuses, mis on seotud koostalitlusvõimealase teabe andmisest ja kasutada lubamisest keeldumisega.
103 Vaidlustatud otsuse kohaselt kuritarvitas Microsoft personaalarvutite operatsioonisüsteemide turgu valitsevat seisundit, keeldudes esiteks andmast Sun’ile ja teistele konkurentidele spetsifikatsioone protokollide kohta, mis on teostatud töörühmaserverite Windowsi operatsioonisüsteemides ja mida kasutatakse neid süsteeme käitavates serverites failide ja printerite ühiskasutusteenuste ning kasutajarühmade ja kasutajate haldamise teenuste osutamiseks Windowsi töörühmavõrkudele, ning teiseks lubamast nendel eri ettevõtjatel kasutada kõnealuseid spetsifikatsioone töörühmaserverite operatsioonisüsteemide arendamiseks ja levitamiseks.
104 Komisjon väitel on teave, millele Microsoft keeldub juurdepääsu võimaldamast, koostalitlusvõime saavutamiseks vajalik teave nõukogu 14. mai 1991. aasta direktiivi 91/250/EMÜ arvutiprogrammide õiguskaitse kohta (EÜT 1991, L 122, lk 42; ELT eriväljaanne 17/01, lk 114) tähenduses. Täpsemalt väidab komisjon, et kõnealuses direktiivis käsitatakse kahe tarkvaratoote omavahelist koostalitlusvõimet kui nende võimet vahetada teavet ja kasutada vastastikku teavet, mida on vahetatud, et kumbki tarkvaratoode saaks töötada kõikidel ettenähtud viisidel (vt eriti esimese vastuväiteteatise punkt 256, teise vastuväiteteatise punkt 79 ja kolmanda vastuväiteteatise punkt 143). Komisjon jääb seisukohale, et Microsofti esitatav „koostalitlusvõime” mõiste käsitus on ebatäpne (vaidlustatud otsuse põhjendused 749−763).
105 Reast faktilistest asjaoludest ja tehnilistest teguritest lähtudes asub komisjon seisukohale, et „Windowsi töörühmavõrgu nõuetekohane funktsioneerimine rajaneb klient-server- ja server-server-ühenduste ja -interaktsiooni arhitektuuril, millega tagatakse läbipaistev juurdepääs töörühmaserveri põhiteenustele (Windows 2000 ja Windows 2003 operatsioonisüsteemide puhul võib seda „Windowsi domeeni arhitektuuri” nimetada „Active Directory domeeni arhitektuuriks”)” ning et „[s]elle arhitektuuri osaks olemiseks vajalik ühine võime on Windowsi operatsioonisüsteemiga personaalarvutite ja Windowsi operatsioonisüsteemiga töörühmaserverite vaheline ühilduvuselement” (vaidlustatud otsuse põhjendus 182). Komisjon kirjeldab seda ühilduvust kui „Windowsi domeeni arhitektuuriga koostalitlemise võimet” (vaidlustatud otsuse põhjendus 182) ning jääb seisukohale, et „selleks et töörühmaserverite operatsioonisüsteemide müüja saaks jätkusuutlikult turule jääda, on vaja sellist koostalitlusvõimet” (vaidlustatud otsuse põhjendus 779).
106 Veel väidab komisjon, et selleks, et Microsofti konkurendid saaksid arendada töörühmaserverite operatsioonisüsteeme, mis suudavad saavutada sellise koostalitlusvõime taseme, kui serverid, kuhu need installeeritakse, lisatakse Windowsi töörühma, on hädavajalik, et nad saaksid kasutada teavet, mis käsitleb koostalitlusvõimet Windowsi domeeni arhitektuuriga (vaidlustatud otsuse põhjendused 183 ja 184). Eriti märgib komisjon, et mitte ükski Microsofti kirjeldatud viiest meetodist eri tarnijate pakutavate operatsioonisüsteemide vahelise koostalitlusvõime tagamiseks ei saa piisavalt asendada kõnealuse teabe avaldamist (vaidlustatud otsuse põhjendused 666−687).
107 Lõpuks väidab komisjon, et kohtupraktika kohaselt, ehkki ettevõtjatel on üldjuhul vabadus valida äripartnereid, võib turgu valitsevas seisundis oleva ettevõtja keeldumine teabe andmisest kujutada endast teatavatel asjaoludel turgu valitseva seisundi kuritarvitamist EÜ artikli 82 tähenduses. Komisjon jääb seisukohale, et käesolevas asjas esineb rida „erandlikke asjaolusid”, millest nähtub, et Microsofti keeldumine teabe andmisest oli kuritarvitus isegi kõige rangemal – ja seega Microsofti jaoks kõige soodsamal – eeldusel, et kõnealust keeldumist käsitletakse kui keeldumist intellektuaalomandiõigustega seotud litsentsi andmisest kolmandatele isikutele (vaidlustatud otsuse põhjendused 190 ja 546−559). Komisjon jääb seisukohale, et tal on õigus arvestada muid „erandlikke asjaolusid” kui need, mis on määratletud Euroopa Kohtu 6. aprilli 1995. aasta otsuses liidetud kohtuasjades C‑241/91 P ja C‑242/91 P: RTE ja ITP vs. komisjon, EKL 1995, lk I‑743 (edaspidi „kohtuotsus Magill”) ning kinnitatud Euroopa Kohtu 29. aprilli 2004. aasta otsusega kohtuasjas C‑418/01: IMS Health, EKL 2004, lk I‑5039, kuid et igal juhul on need erandlikud asjaolud käesolevas asjas olemas.
108 Microsoft on haldusmenetluse algusest saadik vastu väitnud, et komisjoni poolt käesolevas asjas kasutatav koostalitlusvõime mõiste ei vasta direktiiviga 91/250 ette nähtud „täieliku koostalitlusvõime” mõistele ning ei ole kuidagi vastavuses sellega, kuidas ettevõtjad oma arvutivõrke praktikas korraldavad (vt eriti teise vastuväiteteatise 16. novembri 2001. aasta vastus, punktid 151−157, ja kolmanda vastuväiteteatise 17. oktoobri 2003. aasta vastus, lk 29 ja 30). Täpsemalt väidab Microsoft, et „täieliku koostalitlusvõime on serverioperatsioonisüsteemide arendaja saavutanud siis, kui tema programmi kogu funktsionaalsust saab kasutada pöördustega Windowsi klientoperatsioonisüsteemist” (esimese vastuväiteteatise 17. novembri 2000. aasta vastus, punkt 143; vt selle kohta samuti kolmanda vastuväiteteatise 17. oktoobri 2003. aasta vastus, lk 29 ja 63). Seega lähtub Microsoft sellest, mida komisjon kirjeldab kui „ühesuunalist” määratlust, samas kui komisjon tugineb „kahesuunalisele suhtele” (vaidlustatud otsuse põhjendus 758).
109 Microsofti avalduste kohaselt saab eespool osutatud täielikku koostalitlusvõimet saavutada sellise liideseteabe avaldamise kaudu, mida Microsoft juba teeb, peamiselt kasutades selleks toodet „MSDN” või konverentse „Professional Developers”, mida ta korraldab, või muid turul pakutavaid võimalusi (vt eriti esimese vastuväiteteatise 17. novembri 2000. aasta vastus, punktid 12, 57−63, 73−83 ja 147; teise vastuväiteteatise 16. novembri 2001. aasta vastus, punktid 6, 72, 94−96, 148 ja 149, ja kolmanda vastuväiteteatise 17. oktoobri 2003. aasta vastus, lk 31).
110 Microsoft väidab, et komisjoni käsitluses tähendab mõiste „koostalitlusvõime” teisest küljest seda, et konkurentide operatsioonisüsteemid peavad igas suhtes funktsioneerima nagu Windowsi serverioperatsioonisüsteem. Seda olukorda saaks saavutada üksnes siis, kui nendel konkurentidel lubataks „kloonida” Microsofti tooteid või mõningaid nende funktsioone ning nendele konkurentidele antaks teave Microsofti toodete sisemiste mehhanismide kohta (vt eriti esimese vastuväiteteatise 17. novembri 2000. aasta vastus, punktid 7, 20, 27, 144−150 ja 154−169; teise vastuväiteteatise 16. novembri 2001. aasta vastus, punktid 158−161, ja kolmanda vastuväiteteatise 17. oktoobri 2003. aasta vastus, lk 10 ja 20).
111 Microsoft jääb seisukohale, et temalt sellise teabe avaldamise nõudmine kujutaks endast sekkumist intellektuaalomandiõiguste vabasse teostamisse ja tema uuenduste tegemise stiimulitesse (vt eriti teise vastuväiteteatise 16. novembri 2001. aasta vastus, punktid 162, 163 ja 176, ning kolmanda vastuväiteteatise 17. oktoobri 2003. aasta vastus, lk 3, 10 ja 11).
112 Lõpuks märgib Microsoft, et käesoleva kohtuasja hindamisel tuleb arvestada kohtuotsust Magill ja kohtuotsust IMS Health, millele on viidatud eespool punktis 107, sest kõnealust keeldumist tuleb analüüsida kui keeldumist intellektuaalomandiõigustega seotud litsentsi andmisest kolmandatele isikutele ning sellest tulenevalt kätkeb vaidlustatud otsus kaudselt sundlitsentsimist. Microsoft jääb siiski seisukohale, et käesolevas asjas ei ole täidetud ükski nendest kriteeriumidest, mis tema sõnutsi on Euroopa Kohtu poolt kõnealustes kohtuotsustes ammendavalt aktsepteeritud. Microsoft järeldab, et vaidlusalust keeldumist ei saa pidada kuritarvitavaks ning sellepärast ei saa komisjon nõuda, et ta avaldaks koostalitlusvõimealast teavet. Teise võimalusena tugineb Microsoft 26. novembri 1998. aasta kohtuotsusele C‑7/97: Bronner, EKL 1998, lk I‑7791, ja märgib, et käesolevas asjas on täitmata ka kõnealuses kohtuotsuses määratud kriteeriumid.
113 Teiseks on asjakohane kirjeldada seda, kuidas Microsoft väite esimeses osas oma argumentatsiooni liigendab ja kuidas Esimese Astme Kohus seda argumentatsiooni läbi vaatab.
114 Enne oma sisulise põhjenduskäigu väljaarendamist (vt esimese osa jaotis d edaspidi) esitab Microsoft seoses koostalitlusvõimega rea seisukohti, mille võib kokku võtta järgmiselt. Esiteks väidab ta, et personaalarvutite Windowsi operatsioonisüsteemi ja Windowsi serverioperatsioonisüsteemide ning konkureerivate serverioperatsioonisüsteemide vahelise koostalitlusvõime saavutamiseks on viis meetodit. Teiseks kritiseerib ta komisjoni poolt käesolevas asjas nõutavat koostalitlusvõime taset – ja väidab sisuliselt seda, et komisjoni tegelik kavatsus on võimaldada Microsofti konkurentidel „kloonida” Microsofti enda tooteid või teatavaid nende funktsioone – ning samuti vaidlustatud otsuse artikliga 5 ette nähtud parandusmeedet.
115 Lisaks nendele mitmesugustele kaalutlustele esitab Microsoft rea argumente näitamaks, et sideprotokollid, mille avaldamist konkurentidele temalt vaidlustatud otsuse kohaselt nõutakse, on tehnoloogiliselt uuenduslikud ning need protokollid või nende spetsifikatsioonid on hõlmatud intellektuaalomandiõigustega.
116 Microsofti sisulise põhjenduskäigu selle väite esimeses osas võib kokku võtta järgmiselt:
– käesoleva kohtuasja hindamisel tuleb arvestada mitmesuguseid asjaolusid, mida Euroopa Kohus sedastas oma otsuses Magill, millele on viidatud punktis 107 eespool, ja kinnitas oma otsuses IMS Health, millele on viidatud punktis 107 eespool;
– need asjaolud, mille puhul turgu valitsevas seisundis oleva ettevõtja keeldumist intellektuaalomandiõigusi hõlmava litsentsi andmisest kolmandatele isikutele saab kvalifitseerida kuritarvitavaks, on esiteks sellised, kus kõnealune toode või teenus on hädavajalik teatavat liiki majandustegevuse jaoks; teiseks sellised, kus kõnealune keeldumine võib välistada igasuguse konkurentsi teisesel turul; kolmandaks sellised, kus kõnealune keeldumine takistab sellise uue toote väljakujunemist, mille järele on olemas potentsiaalne tarbijanõudlus; ja neljandaks sellised, kus kõnealune keeldumine ei ole objektiivselt põhjendatud;
– käesolevas kohtuasjas ei esine ühtegi nimetatud neljast asjaolust;
– täiendava seisukohana: kohaldatavad on need kriteeriumid, mida Euroopa Kohus on tunnistanud kohtuotsuses Bronner, millele on viidatud eespool punktis 112, ning mis vastavad esimesele, teisele ja neljandale eespool viidatud asjaolule, mis määrati kindlaks kohtuotsustes Magill ja IMS Health, millele on viidatud eespool punktis 107;
– samuti ei ole käesolevas asjas täidetud ühtegi kolmest kriteeriumist, mis on määratud kohtuotsusega Bronner, millele on viidatud eespool punktis 112.
117 Kõigepealt käsitleb Esimese Astme Kohus Microsofti väiteid seoses koostalitlusvõime eri tasemetega ja vaidlustatud otsuse artiklis 5 sätestatud parandusmeetme ulatusega. Hageja argumente selle kohta, et on olemas viis meetodit koostalitlusvõime saavutamiseks tema operatsioonisüsteemide ja tema konkurentide operatsioonisüsteemide vahel, analüüsitakse siis, kui Esimese Astme Kohus käsitleb väidetavat koostalitlusvõimealase teabe hädavajalikkust. Seejärel käsitleb Esimese Astme Kohus Microsofti argumente seoses intellektuaalomandiõigustega, mis väidetavalt hõlmavad tema sideprotokolle või nende protokollide spetsifikatsioone. Lõpuks hindab Esimese Astme Kohus Microsofti väite esimese osa tegelikku põhjenduskäiku ja tuvastab esiteks asjaolud, mida arvestades Microsofti vaidlusalust käitumist tuleb analüüsida, ja teiseks selle, kas need asjaolud on käesolevas kohtuasjas olemas.
b) Koostalitlusvõime eri tasemed ja vaidlustatud otsuse artikliga 5 ette nähtud parandusmeetme ulatus
Poolte argumendid
118 Microsoft väidab sisuliselt, et see „koostalitlusvõime” mõiste, millele komisjon rajab oma järelduse, et koostalitlusvõimealase teabe andmisest keeldumine kujutab endast turgu valitseva seisundi kuritarvitamist ja mis on võetud artikliga 5 ette nähtud parandusmeetme aluseks, on ebakorrektne.
119 Microsoft rõhutab, et „koostalitlusvõime on protsess, mis kulgeb pidevalt” ja „see ei ole absoluutne standard”.
120 Ehkki „[v]õib olemas olla minimaalne koostalitlusvõime tase, mis on nõutav toimivaks konkurentsiks”, ei ole seda taset raske saavutada ning on olemas mitmesuguseid viise saavutamaks koostalitlusvõime kui „olukord, kus eri tarnijatelt soetatavad operatsioonisüsteemid töötavad koos hästi”.
121 Microsoft väidab, et vaidlustatud otsuses võtab komisjon kasutusse koostalitlusvõime mõiste, mis on täiesti teistsugune kui direktiivis 91/250 sätestatu ja mida ettevõtjad praktikas oma arvutivõrkude korraldamisel kasutavad. Komisjon kujutab ette, et ühe Microsofti konkurendi toodetud serverioperatsioonisüsteem saab „funktsioneerida igas suhtes” nagu Windowsi serverioperatsioonisüsteem (s.o saavutada „täiusliku asendatavuse” ehk „pistikasendatavuse” (plug replaceability)). Tegelikult saaks sellise koostalitlusvõime taseme saavutada üksnes siis, kui Microsofti konkurentidel lubataks „kloonida” Microsofti tooteid või teatavaid nende toodete funktsioone. Kaks serverioperatsioonisüsteemi saavad omavahel koostalitleda teineteisega info vahetamise või teineteisele teenuste osutamise tähenduses, ilma et nad peaksid olema „täpselt ühesugused”. Seega on oluline eristada mõistet „koostalitlusvõime” mõistetest „kloonimine” või „kopeerimine”.
122 Oma väidete toetuseks viitab Microsoft kahe arvutieksperdi koostatud aruandele, mille ta on lisanud teise vastuväiteteatise 16. novembri 2001. aasta vastusele ja milles need eksperdid selgitavad mõisteid „tihe sidestus” (tight coupling) ja „lõtv sidestus” (loose coupling) ning samuti seda, miks jõupingutused „tiheda sidestuse” saavutamiseks eri arendajate tarkvaratoodete vahel on ebaõnnestunud (hagiavalduse lisa A.9.2). Need jõupingutused on ebaõnnestunud nii tehnilistel kui ka majanduslikel põhjustel.
123 Samuti märgib Microsoft, et haldusmenetluse käigus esitas ta 50 avaldust kõikides majandussektorites tegutsevatelt nii era- kui ka riigi osalusega ettevõtjatelt tollastes eri liikmesriikides. Oma avaldustes kinnitavad need ettevõtjad personaalarvutite Windowsi operatsioonisüsteemide ja Windowsi serverioperatsioonisüsteemide ning Microsofti konkurentide serverioperatsioonisüsteemide omavahelise koostalitlusvõime kõrget taset, mis tuleneb turul juba saadaval olevate meetodite kasutamisest. Lisaks nähtub Mercer’i aruannetest, et ettevõtja serverioperatsioonisüsteemi valikut ei tehta nende süsteemide koostalitlusvõime alusel personaalarvutite Windowsi operatsioonisüsteemide ja Windowsi serverioperatsioonisüsteemidega.
124 Oma repliigis, juhatades sisse põhjenduskäiku, mille eesmärk on näidata, et Microsofti sideprotokolle kaitsevad intellektuaalomandiõigused, ja samuti oma vastuses ühele Esimese Astme Kohtu kirjalikule küsimusele esitab Microsoft rea väiteid seoses vaidlustatud otsuse artikliga 5 ette nähtud parandusmeetme ulatusega. Nende väidetega tõstatab Microsoft ühtlasi küsimuse seoses koostalitlusvõime tasemega, mida komisjon käesolevas asjas nõuab.
125 Repliigis väidab Microsoft, et kõnealune parandusmeede ei vasta „koostalitlusvõime standardile”, mida komisjon kasutab vaidlustatud otsuses „alternatiivsete koostalitlusvahendite” asjakohasuse hindamiseks. Oma vastuses ühele Euroopa Kohtu kirjalikule küsimusele väidab Microsoft, et komisjon on andnud vaidlustatud otsuse artikliga 5 ette nähtud avaldamiskohustuse ulatuse kohta erinevaid tõlgendusi.
126 Viimati nimetatud osas märgib Microsoft, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 669 väidab komisjon, et „avatud harustandarditest ei piisa selleks, et konkurendid saaksid saavutada töörühmaserverite Windowsi operatsioonisüsteemide omaga samal tasemel koostalitlusvõime Windowsi domeeni arhitektuuriga”. Samuti märgib Microsoft, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 679 väidab komisjon: „Novell’i „klienditud” (clientless) töörühmaserverite operatsioonisüsteemid ei saa kasutada Windowsi operatsioonisüsteemiga personaalarvutite ega töörühmaserverite kõiki võimalusi samamoodi, nagu seda saavad töörühmaserverite [Windowsi] operatsioonisüsteemid”. Microsoft järeldab nendest väidetest, et algselt käsitles komisjon koostalitlusvõimet kui tema konkurentide suutlikkust panna oma tooted tööle täpselt samamoodi nagu Windowsi serverioperatsioonisüsteemid. Seega kujutab komisjon ette „kvaasisamasuse” olemasolu Windowsi serverioperatsioonisüsteemide ja Microsofti konkurentide serverioperatsioonisüsteemide vahel.
127 Selleks et saavutada komisjoni poolt sääraselt esitletav koostalitlusvõime tase (Microsoft viitab sellele tasemele vahelduvalt kui „pistikasendusele” (plug replacement), „pistikasendatavusele” (plug-replaceability), „külalisasendatavusele” (drop-in), „funktsionaalsele ekvivalendile” ja „funktsionaalsele kloonile”), peaks Microsoft avaldama palju rohkem teavet kui see, millele on osutatud vaidlustatud otsuse artiklis 5, seejuures eriti teavet oma serverioperatsioonisüsteemide sisemiste mehhanismide (sealhulgas „algoritmide ja otsustusreeglite”) kohta.
128 Microsoft märgib, et komisjon võttis kasutusele teise lähenemisviisi ja kaitses artikli 5 kitsast tõlgendamist, asudes seisukohale, et kõnealuse artikliga kohustatakse hagejat litsentsima konkurentidele üksnes nn on-the-wire-sideprotokollid. Selle väite kinnituseks tugineb Microsoft sellele, et ajutiste meetmete menetluses peetud ärakuulamisel märkisid need isikud, kellele oli siis antud luba astuda menetlusse komisjoni nõuete toetuseks, et nad ei ole huvitatud juurdepääsu saamisest teabele Windowsi serverioperatsioonisüsteemide sisemiste mehhanismide kohta. Peale selle kinnitas komisjon kostja vastuses ja vasturepliigis, et ta ei tee ettepanekut lubada Microsofti konkurentidel „kloonida” Windowsi serverioperatsioonisüsteemide osutatavaid failide ja printerite ühiskasutusteenuseid ega kasutajarühmade ja kasutajate haldamise teenuseid. Sellegipoolest võimaldavad Microsofti poolt vastavalt vaidlustatud otsusele komisjonile esitatud tuhanded leheküljed spetsifikatsioone Microsofti konkurentidel kopeerida tema toodete teatavaid „funktsioone”, mille ta on välja töötanud omaenda uurimis- ja arendusalaste jõupingutuste tulemusel. Näiteks saaksid kolmandad isikud DRS-protokolli (Directory Replication Service – kataloogide tiražeerimise teenus) abil pöördprojekteerida teisi Windowsi serverioperatsioonisüsteemi osi, mis kasutavad Active Directory teenuseid.
129 Võttes oktoobris 2005, seega mitu kuud pärast kirjaliku menetluse lõpetamist käesolevas kohtuasjas, kasutusele kolmanda lähenemisviisi, tõlgendas komisjon vaidlustatud otsuse artiklit 5 jällegi sellises tähenduses, et Microsofti avaldatav teave peab võimaldama tema konkurentidel luua Windowsi serverioperatsioonisüsteemide „funktsionaalseid ekvivalente” ehk teisisõnu selliseid süsteeme, millega saab kõnealuseid süsteeme „täielikult asendada”. Microsoft väidab uuesti, et artikli 5 selline tõlgendus eeldab, et ta võimaldaks juurdepääsu teabele Windowsi operatsioonisüsteemide sisemiste mehhanismide kohta.
130 Kohtuistungil arutles Microsoft pikalt „mitme ülemjaama vahelise tiražeerimise” (multimaster replication) üle ning esitas sellega seoses sama sisuga argumendid kui eespool kirjeldatud.
131 Microsoft selgitas, et minevikus osutas kataloogiteenuseid üks, väga suur ja kallis server. Tänapäeval osutavad neid teenuseid üldiselt mitmed väikesed, vähem kallid serverid, mis asuvad eri kohtades ja on omavahel ühendatud „ansambliks”, mida Microsoft kohtuistungil näidatud eri slaididel illustreeris „sinise mulli” abil. Microsoft märkis, et kõnealusesse „sinisesse mulli” kuuluvatesse ja kataloogiteenuste osutamisse kaasatud serveritesse installeeritud tarkvara peab olema ühe ja sama sisemise loogikaga, et serverid saaksid koos töötada nii, nagu oleksid nad üks üksus. Igaüks nendest serveritest peab tegelikult eeldama, et teised vastavad tehtud päringule täpselt samamoodi. Lisaks on „sinises mullis” töötavate vastavate operatsioonisüsteemiga serverite omavaheline side väga erilist laadi.
132 Mitme ülemjaama vahelise tiražeerimise mehhanism võimaldab seda, et „sinises mullis” domeenikontrollerina töötavas serveris sisalduvatesse andmetesse tehtud mis tahes muudatus (nt kasutaja parooli muutus) tiražeeritakse automaatselt kõikidesse teistesse serveritesse, mis töötavad domeenikontrollerina ja kuuluvad samasse „sinisesse mulli”.
133 Esimese äriühinguna õnnestus selline mehhanism välja töötada Novell’il 1993. aastal. Siiski võimaldab kõnealune mehhanism tema serverioperatsioonisüsteemis NetWare toimida „sinise mulli” piires täielikus sünkroonis ainult kuni 150 domeenikontrolleril, samas kui mehhanism, mida kasutatakse Active Directory teenuste jaoks süsteemis Windows 2000 Server, võimaldab üheaegselt tegelda mitme tuhande domeenikontrolleriga.
134 Veelgi osutades mitme ülemjaama vahelise tiražeerimise mehhanismile, kordas Microsoft, et vaidlustatud otsuse eesmärk on võimaldada tema konkurentidel arendada välja serverioperatsioonisüsteeme, mis sisaldavad Windowsi serverioperatsioonisüsteemide „funktsionaalseid ekvivalente”. Eriti tahetakse kõnealuse otsusega seda, et serverid, milles osutatakse kataloogiteenuseid ja millesse on installeeritud muu kui Microsofti serverioperatsioonisüsteem, suudaksid „sinises mullis” asendada olemasolevaid servereid, millesse on installeeritud Active Directory teenuseid kasutav Windowsi serverioperatsioonisüsteem. Et sellist tulemust oleks võimalik saavutada, peaksid muud kui Microsofti serverioperatsioonisüsteemid toimima täpselt samamoodi – ja seega sama sisemise loogika alusel – kui Windowsi operatsioonisüsteemid, mis kasutavad Active Directory teenuseid. See oleks võimalik üksnes siis, kui Microsofti konkurentidel oleks teave tema serverioperatsioonisüsteemide sisemiste mehhanismide, sealhulgas teatavate algoritmide kohta, ent see teave oleks kaugelt ulatuslikum kui koostalitlusvõimealane teave vaidlustatud otsuse tähenduses.
135 Sellepärast ei saa mitme ülemjaama vahelist tiražeerimist sisse seada eri tarnijate operatsioonisüsteemidega töötavate serverite vahel. Näiteks ei saa serverit, millesse on installeeritud Sun’i operatsioonisüsteem, paigutada „sinisesse mulli”, kus on serverid, mis töötavad Novell’i operatsioonisüsteemiga või kasutavad Active Directory teenuseid. Siiski selgitas Microsoft, et kuna Active Directory tehnoloogias tuginetakse standardsetele protokollidele, nagu näiteks LDAP (lihtsustatud kataloogisirvimise protokoll, Lightweight Directory Access Protocol), suudab Active Directory toimida samas arvutivõrgus, kus kataloogiteenuseid osutavad Microsofti konkurentide serverioperatsioonisüsteemid. Sellel, kas kõnealune koostalitlusvõime toimib kahe eri serveri või ühe serveri ja „sinises mullis” oleva serverite rühma vahel, ei ole mingit vahet.
136 Komisjon lükkab Microsofti väited tagasi.
137 Kõigepealt viitab ta „koostalitlusvõimealase teabe” ja „protokollide” määratlusele vaidlustatud otsuse artikli 1 lõigetes 1 ja 2. Kõnealuse otsuse kohaselt kohustatakse Microsofti esitama tehnilist dokumentatsiooni, mida nimetatakse „spetsifikatsioonideks” ja mis üksikasjalikult kirjeldab neid protokolle. Need spetsifikatsioonid näitavad, „kuidas teateid vormindada, millal neid tekitada, kuidas neid tõlgendada, kuidas tulla toime ebakorrektsete teadetega jms”. On hädavajalik eristada seda tehnilist dokumentatsiooni Microsofti toodete lähtekoodist ning konkurent, kes soovib programmeerida serverioperatsioonisüsteemi, mis „mõistab” Microsofti protokolle, peab tagama, et tema toode sisaldab lähtekoodi, milles on teostatud kõnealuste protokollide spetsifikatsioonid. Sellest hoolimata ei kirjuta kaks programmeerijat, kes teostavad ühe ja sama protokolli spetsifikatsioone, ühte ja sama lähtekoodi ning nende programmid töötavad erinevalt (vaidlustatud otsuse põhjendused 24, 25, 698 ja 719−722). Sellest vaatenurgast võib protokolle võrrelda keelega, mille lauseehitus ja sõnavara on spetsifikatsioonid, samas kui pelgalt see, et kaks isikut õpivad ühe ja sama keele lauseehitust ja sõnavara, ei taga, et nad kasutavad seda keelt ühtemoodi. Lisaks „ei ütle see, et kaks toodet osutavad oma teenuseid ühilduvate protokollide kaudu, midagi selle kohta, kuidas nad neid teenuseid osutavad”.
138 Komisjon väidab, et Microsoft kaitseb koostalitlusvõime mõiste kitsast tõlgendust, mis ei ole kooskõlas direktiiviga 91/250. Ta osutab vaidlustatud otsuse põhjendustele 749−763 ning märgib, et Microsoft ei lisa ühtegi uut argumenti võrreldes väidetega, mida ta juba esitas haldusmenetluse käigus. Kohtuistungil väitis komisjon, et ta tugines kõnealusele direktiivile mitte üksnes selleks, et näidata koostalitlusvõime tähtsust tarkvarasektoris, vaid ka selleks, et hinnata koostalitlusvõime mõistet.
139 Samuti tunnistab komisjon, et on olemas terve rida võimalikke tasemeid koostalitlusvõimeks Windowsi operatsioonisüsteemiga personaalarvutite ja töörühmaserverite operatsioonisüsteemide vahel ning „mõningane koostalitlusvõime” Windowsi domeeni arhitektuuriga on juba võimalik. Ta ei määranud a priori kindlaks konkreetset koostalitlusvõime taset, mis on hädavajalik toimiva konkurentsi säilitamiseks turul, vaid tuvastas pärast uurimist, et selline koostalitlusvõime tase, mille konkurendid suudaksid saavutada olemasolevate meetodite abil, on liiga madal selleks, et nad saaksid jätkusuutlikult turule jääda. Komisjon viitab vaidlustatud otsuse sellele osale, kus ta tõendab, et „koostalitlusvõime on põhitegur, mis ajendab Microsofti töörühmaserverite operatsioonisüsteemide kasutusse võtmist” (vaidlustatud otsuse põhjendused 637−665), ning märgib, et nagu ilmnes, ei võimalda need meetodid „saavutada klientide poolt nõutavat koostalitlusvõime taset majanduslikult toimival viisil”.
140 Kostja vasturepliigis väidab komisjon, et ta ei tee vaidlustatud otsuses järeldust, nagu oleks möödapääsmatu lubada Microsofti konkurentidel reprodutseerida tema „koostalitlusvõimealaseid lahendusi”. Oluline on see, et nad oleksid võimelised saavutama samaväärse koostalitlusvõime taseme omaenda innovatsioonitöö tulemusel.
141 Lõpuks märgib komisjon, et vastupidiselt Microsofti väitele ei ole vaidlustatud otsuse eesmärk võimaldada muudel kui Microsofti serverioperatsioonisüsteemidel funktsioneerida igas suhtes nagu Windowsi serverioperatsioonisüsteem ning selle tulemusel võimaldada tema konkurentidel „kloonida” tema toodete funktsioone. Tegelikult on vaidlustatud otsuse eesmärk võimaldada nendel konkurentidel välja arendada tooteid, mis „toimi[ksi]d erinevalt, [kuid suudaksid] mõista Microsofti vastavate toodete edastatavaid teateid”. Peale selle ei võimalda koostalitlusvõimealane teave, mida Microsoft peab vaidlustatud otsuse alusel oma konkurentidele avaldama, neil luua täpselt samasuguseid tooteid nagu Microsofti tooted.
142 Selles suhtes märkis komisjon kohtuistungil, et tuleb eristada mõistet „funktsionaalne ekvivalent” mõistest „funktsionaalne kloon”. „Funktsionaalne ekvivalent” ei ole süsteem, mis töötab täpselt samamoodi nagu töörühmaserveri Windowsi operatsioonisüsteem, mida ta asendab, vaid süsteem, mis on võimeline vastama asjakohasele päringule samadel tingimustel kui Windowsi operatsioonisüsteem ning panema Windowsi operatsioonisüsteemiga personaalarvuti või serveri reageerima tema teadetele samamoodi kui siis, kui need teated tuleks sellest Windowsi operatsioonisüsteemist.
143 Komisjon märgib, et „tihe sidestus” ja „lõtv sidestus” ei ole selgelt määratletud tehnilised terminid, eriti operatsioonisüsteemitarkvara valdkonnas. Igal juhul ei nõustu komisjon sellega, et lisa A.9.2 aruandes viidatud „tihedalt sidestatud liideseelemendid” on uuenduslikud.
144 Tarbijate avaldusi, mida Microsoft haldusmenetluse käigus esitas, on komisjon juba käsitlenud vaidlustatud otsuse põhjendustes 357, 358, 440−444, 511. 513, 595, 602, 628 ja 707. Need 2000. ja 2001. aastast pärit avaldused on sisuliselt seotud ettevõtjatega, kes olid suures ulatuses võtnud Windowsi oma töörühmavõrkude „standardiks”. Mercer’i aruannete osas nendib komisjon, et ta on vaidlustatud otsuse põhjenduses 645 juba märkinud, et nendes aruannetes analüüsitud andmed viitavad täpselt vastupidisele kui see, mida Microsoft väidab.
145 Järgmiseks lükkab komisjon tagasi argumendi, mille Microsoft tuletab vaidlustatud otsuse artikliga 5 ette nähtud parandusmeetme väidetavast vastuolust koostalitlusvõime standardiga, mida on kõnealuses otsuses kasutatud „alternatiivsete koostalitlusvahendite” asjakohasuse hindamiseks.
146 Komisjon tunnistab, et tal on raske selle argumendi tähendusest aru saada. Vaidlustatud otsuse põhjendustes 669 ja 679, millele Microsoft viitab, ei lükka komisjon tagasi teatavaid koostalitlusvõimealase teabe avaldamise alternatiive selle alusel, et need alternatiivid ei võimalda „kloonida” Microsofti tooteid või teatavaid nende toodete funktsioone. Ta märgib vaid, et need alternatiivid võimaldavad „madalamal tasemel koostalitlusvõimet Microsofti peamiste toodetega (väiksemaid võimalusi nende toodete funktsioonide kasutamiseks) kui Microsofti enda pakutav”. Seega on kaalul võime „teha koostööd” Windowsi keskkonnaga.
147 Lisaks on vaidlustatud otsuse põhjendustest 568−572, 740 ja 749−763 selge, et kõnealune otsus puudutab üksnes liideste spetsifikatsioonide avaldamist. Microsoft ei põhjenda nõutaval õiguslikul tasemel oma väidet, et juurdepääs tema sideprotokollide spetsifikatsioonidele võimaldaks kolmandatel isikutel pöördprojekteerida Windowsi serverioperatsioonisüsteemi teisi osi, mis kasutavad Active Directory teenuseid.
148 Kohtuistungil vaidlustas komisjon Microsofti poolt mitme ülemjaama vahelise tiražeerimise kohta esitatud väidete põhjendatuse. Komisjon kinnitas, et vaidlustatud otsuse eesmärk on tagada eriti see, et serverid, millel töötab töörühmaserverite operatsioonisüsteem, mille on tootnud Microsofti konkurent, oleks võimeline kuuluma „sinisesse mulli”, mis koosneb serveritest, kuhu on installeeritud töörühmaserverite Windowsi operatsioonisüsteem, ning sellest tulenevalt hõlmab vaidlustatud otsuse artiklis 5 sätestatud avaldamiskohustus ka teavet selle „sinise mulli” piires serverite vahel peetava side kohta. Siiski lükkas komisjon tagasi Microsofti väite, et ainus võimalus kõnealuse eesmärgi saavutamiseks on anda teavet tema toodete sisemiste mehhanismide kohta.
149 SIIA rõhutab koostalitlusvõime kriitilist tähtsust tarkvarasektoris. Kaheldamatult peavad tarbijad väga oluliseks seda, et arvutiprogrammid oleksid võimelised koostalitlema kvaasimonopoolsete toodetega, mida esindavad personaalarvutite Windowsi operatsioonisüsteemid. Normaalse konkurentsi tingimustes on tarkvaraarendajatel kõik stiimulid selleks, et soosida koostalitlusvõimet enda toodete ja konkurentide toodete vahel ning avaldada koostalitlusvõimealast teavet. Sellest tulenevalt konkureerivad nad „normaalsete” tegurite põhjal nagu hind ja toodete turvalisus, andmetöötluskiirus või funktsioonide uudsus. Microsoft aga kasutab oma kvaasimonopoolset seisundit teatavatel turgudel „võimendusefekti” (leveraging) kaudu selle seisundi ülekandmiseks sidusturgudele. Täpsemalt: pidamata kinni valdkonna standardprotokollidest, tehes nendesse „väheolulisi (ja tarbetuid) lisandusi” ning seejärel keeldudes avaldamast konkurentidele teavet nende „laiendatud protokollide” kohta, piirab Microsoft oma konkurentide võimalusi saavutada koostalitlusvõime tema „kvaasimonopoolsete” toodetega.
150 Samuti vaidlustab SIIA Microsofti väite, et vaidlustatud otsusega püütakse võimaldada Microsofti konkurentidel välja arendada serverioperatsioonisüsteeme, mis funktsioneerivad igas suhtes nagu Windowsi serverioperatsioonisüsteem. Vaidlustatud otsuse eesmärk on võimaldada töörühmaserverite operatsioonisüsteemidel, mida ei ole tootnud Microsoft, koostalitleda personaalarvutite Windowsi operatsioonisüsteemide ja töörühmade Windowsi operatsioonisüsteemidega samamoodi, nagu seda teevad töörühmade Windowsi operatsioonisüsteemid.
Esimese Astme Kohtu hinnang
151 Eespool punktides 118−135 refereeritud argumentides tõstatab Microsoft kaks põhiküsimust: esiteks komisjoni poolt käesolevas asjas nõutav koostalitlusvõime tase; ja teiseks vaidlustatud otsuse artikliga 5 ette nähtud parandusmeetme ulatus.
152 Need kaks küsimust on omavahel sisemiselt seotud, sest nagu täpsemalt ilmneb vaidlustatud otsuse põhjendusest 998, on parandusmeetme eesmärk nõuda, et Microsoft avaldaks teabe, mille avaldamisest ta on komisjoni väitel kuritarvitavalt keeldunud, nii Sun’ile kui ka oma teistele konkurentidele. Sellepärast tuleb kõnealuse parandusmeetme ulatust hinnata Microsofti puhul sedastatud kuritarvitusi arvestades, mis eriti sõltub vaidlustatud otsuses komisjoni poolt ette nähtud koostalitlusvõime määrast.
153 Nende küsimuste lahendamiseks toob Esimese Astme Kohus kõigepealt välja rea vaidlustatud otsuses tehtud faktilisi ja tehnilisi järeldusi. Hinnates käesolevas asjas nõutavat koostalitlusvõime määra ja tehes selle põhjal järelduse, et koostalitlusvõimealasele teabele juurdepääsu võimaldamine on hädavajalik, lähtus komisjon eriti sellest, kuidas Windowsi töörühmavõrgud on korraldatud, ja eri operatsioonisüsteemide vahelistest ühendustest nendes võrkudes. Ka Esimese Astme Kohus määrab algul kindlaks selle teabe laadi, millele vaidlustatud otsus on suunatud.
– Faktilised ja tehnilised järeldused
154 Vaidlustatud otsuse põhjendustes 21−59, 67−106 ja 144−184 teeb komisjon rea faktilisi ja tehnilisi järeldusi seoses asjakohaste toodete ja tehnoloogiatega.
155 Kõigepealt märgib Esimese Astme Kohus, et sisuliselt Microsoft neid eri järeldusi ei vaidlusta. Lisaks põhinevad need suurel määral avaldustel, mida Microsoft esitas haldusmenetluse käigus, eriti oma vastustes kolmele vastuväiteteatisele, ning samuti tema veebisaidil avaldatud dokumentidel ja aruannetel. Lisaks kinnitavad neid järeldusi poolte – sealhulgas Microsofti – ekspertide tehnilised ettekanded kohtuistungil.
156 Esiteks viitab komisjon pärast seda, kui ta on märkinud, et tehnikaeksperdid võivad kasutada sõna „koostalitlusvõime” eri kontekstides ning nõustunud eri kasutusviisidega, ennekõike 10., 11. ja 12. põhjendusele direktiivi 91/250 preambulis (vaidlustatud otsuse põhjendus 32).
157 Need põhjendused on sõnastatud järgmiselt:
„arvutiprogramm peab suhtlema ja tegema tööd koos muude arvutisüsteemi osadega ja kasutajatega ning see eeldab loogilist ja vajaduse korral ka füüsilist vastastikust sidumist ja interaktsiooni, et tarkvara ja riistvara kõik osad funktsioneeriksid ülejäänud tarkvara ja riistvaraga ning toimiksid kasutajate käes selliselt, nagu see on kavandatud;
programmi osi, mis võimaldavad sellist vastastikust sidumist ja suhtlust tarkvara ja riistvara elementide vahel, nimetatakse tavaliselt liidesteks;
funktsionaalset vastastikust sidumist ja interaktsiooni nimetatakse tavaliselt koostalitlusvõimeks; sellist koostalitlusvõimet võib defineerida kui võimet vahetada teavet ja kasutada vastastikku teavet, mida on vahetatud […]”.
158 Seejärel märgib komisjon, et Microsoft kritiseerib teda selle eest, et ta on võtnud käesolevas kohtuasjas kasutusele sellise koostalitlusvõime mõiste, mis on ulatuslikum direktiiviga 91/250 kehtestatust. Siiski on komisjon ja Microsoft ühel meelel selles, et „koostalitlusvõime on määraga seotud küsimus ning eri tarkvaratooted mingis süsteemis „koostalitlevad” (vähemalt osaliselt) siis, kui nad on võimelised vahetama teavet ja kasutama vastastikku teavet, mida on vahetatud” (vaidlustatud otsuse põhjendus 33).
159 Teiseks märgib komisjon, et tänapäeval töötavad ettevõtetes ja organisatsioonides arvutid järjest rohkem koos teiste arvutitega võrgus. Sõltuvalt konkreetsetest ülesannetest, mida personaalarvutite kasutajad täita soovivad, kasutavad nad ühel ja samal ajal nii enda personaalarvuti kui ka eri tüüpi võimsamate „ühiskasutatavate” arvutite ehk „serverite” andmetöötlusvõimalusi, millele neil on enda personaalarvutist kaudne juurdepääs (vaidlustatud otsuse põhjendus 47). Selleks et tagada hõlbus ja tegelik juurdepääs „võrguressurssidele”, peavad rakendused olema hajutatud mitme arvuti vahel, millest igaüks „majutab” eri komponente, mis omavahel „koostalitlevad”, ning võrgu piires omavahel ühendatud arvutid peavad olema integreeritud kooskõlaliseks „hajus-andmetöötlussüsteemiks” (vaidlustatud otsuse põhjendus 48). Lõpuks, „[i]deaalis muudaks selline süsteem alusriistvara ja ‑tarkvara komplekssuse nii kasutaja kui ka hajusrakenduste jaoks „läbipaistvaks” (s.t nähtamatuks) nii, et kasutajad ja rakendused saavad selles komplekssuses andmetöötlusressursside kasutamisel hõlpsasti orienteeruda” (vaidlustatud otsuse põhjendus 48).
160 Kolmandaks rõhutab komisjon, et käesolev kohtuasi keskendub „töörühmaserverite teenustele”, nimelt infrastruktuuri-põhiteenustele, mida kontoritöötajad igapäevaselt kasutavad (vaidlustatud otsuse põhjendus 53). Täpsustavalt määratleb komisjon järgmised kolm teenuseliiki: esiteks serverites talletatavate failide ühiskasutus; teiseks printerite ühiskasutus; ning kolmandaks kasutajarühmade ja kasutajate haldamine. Ta täpsustab, et kolmandat liiki teenustega tagatakse eriti kasutajate turvaline juurdepääs võrguressurssidele ja nende ressursside turvaline kasutamine kõigepealt kasutajaid autentides ja seejärel kontrollides, et nad on volitatud teatavat toimingut sooritama (vaidlustatud otsuse põhjendus 54).
161 Lisaks on kõnealused eri teenused omavahel tihedalt seotud ning tegelikult võib neid suuresti vaadelda kui „ühte ja sama teenust”, ent käsitleda kahest eri vaatenurgast, nimelt kasutaja omast (faili- ja printimisteenused) ning võrguhalduri omast (kasutajarühmade ja kasutajate haldamise teenused) (vaidlustatud otsuse põhjendused 56 ja 176). Ehkki Microsoft jääb konkurentsi kõrvaldamist käsitlevas põhjenduskäigus seisukohale, et komisjon võttis kasutusele „kunstlikult kitsapiirilise” määratluse asjaomase kaubaturu kohta, hõlmates sellesse ainult eespool nimetatud kolme liiki teenused (vt käesoleva kohtuotsuse punktid 443−449), ei vaidlusta Microsoft nende teenuste sellist omavahelist seotust.
162 Neid tegureid arvestades määratleb komisjon „töörühmaserverite operatsioonisüsteemid” kui operatsioonisüsteemid, mis on mõeldud ja mida turustatakse selleks, et pakkuda suhteliselt väikesele arvule personaalarvutitele, mis on ühendatud väikese kuni keskmise suurusega võrguks, kollektiivselt failide ja printerite ühiskasutusteenuseid, samuti kasutajarühmade ja kasutajate haldamise teenuseid (vaidlustatud otsuse põhjendused 53 ja 345). Kasutajarühmade ja kasutajate haldamise teabe tõhusaks talletamiseks ja selle teabe kohta päringute tegemiseks tuginetakse nendes operatsioonisüsteemides üldiselt „kataloogiteenuste” tehnoloogiatele (vaidlustatud otsuse põhjendus 55).
163 Neljandaks käsitleb komisjon Windowsi töörühmavõrkudes koostalitlusvõime saavutamise viisi (vaidlustatud otsuse põhjendused 144−184), nimelt „personaalarvutite rühma[de] [kuhu on installeeritud personaalarvutite Windowsi operatsioonisüsteem] ja töörühmaserverite [kuhu on installeeritud töörühmaserverite Windowsi operatsioonisüsteem] omavahelist ühendamist arvutivõrgu kaudu” (vaidlustatud otsuse artikli 1 lõige 7).
164 Selleks keskendub komisjon Microsofti operatsioonisüsteemide põlvkonnale „Windows 2000”, märkides, et nende süsteemide põhiomadused sarnanevad järgmise põlvkonna (nimelt personaalarvutite operatsioonisüsteemid „Windows XP Home Edition” ja „Windows XP Professional” ning serverite operatsioonisüsteem „Windows 2003”) omadega (vaidlustatud otsuse joonealune märkus 182).
165 Esiteks avaldab komisjon rea kaalutlusi seoses kasutajarühmade ja kasutajate haldamise teenustega (vaidlustatud otsuse põhjendused 145−157). Windowsi töörühmavõrkudes on nende teenuste osutamise keskmes „Windowsi domeenid”; komisjon iseloomustab neid domeene kui „haldusüksusi”, mille vahendusel töörühmaserverite Windowsi operatsioonisüsteemid haldavad personaalarvuteid ja töörühmaservereid (vaidlustatud otsuse põhjendused 145 ja 146). Komisjon täpsustab, et igal „ressursil” (arvutil, printeril, kasutajal, rakendusel jms) Windowsi domeenis on üks „domeenikonto”, milles on määratletud selle ressursi identiteet kogu domeeni ulatuses, ning ühe ja sama Windowsi domeeni piires kasutatakse „ühtset kasutaja autentimist” (single user logon), s.t kui kasutaja autendib end domeeniressursi (harilikult personaalarvuti) kasutamiseks, „tunnevad ta ära” kõik sellesama domeeni ressursid ning ta ei pea enam oma nime ega parooli uuesti sisestama (vaidlustatud otsuse põhjendus 146).
166 Komisjon toonitab seda, kui tähtis on Windowsi domeenides „domeenikontrolleriteks” nimetatavate serverite funktsioon erinevalt teiste, „liikmesserveriteks” (member servers) nimetatavate serverite omast (vaidlustatud otsuse põhjendus 147). Domeenikontrollerite ülesanne on talletada domeenikontosid ja nendega seotud infot. Teisisõnu toimivad nad Windowsi domeeni „kommutaatoritena” (vaidlustatud otsuse põhjendus 147).
167 Täpsustavalt toonitab komisjon Active Directory teenuste põhjapanevat funktsiooni ning seda, kuidas kõnealuse „küpse kataloogiteenuse” sisseseadmine Windows 2000 serverioperatsioonisüsteemis on muutnud domeenikontrollerite vahelisi suhteid Windows 2000 domeenides, lähtudes võrdlusest varasemate Windowsi operatsioonisüsteemidega, nimelt Windows NT põlvkonnaga (vaidlustatud otsuse põhjendus 149).
168 Operatsioonisüsteemis Windows NT 4.0 olid komisjoni sõnul primaar-domeenikontrollerid ja varu-domeenikontrollerid. Nimetatud süsteemis oli võimalik domeenikontodesse muudatusi teha üksnes primaar-domeenikontrolleri kaudu ning seejärel levitati need muudatused korrapäraselt ja automaatselt kõikidele varu-domeenikontrolleritele. Windows 2000 domeenis aga töötavad kõik domeenikontrollerid „võrdõiguslikena” (peers), nii et domeenikontosid saab muuta mis tahes domeenikontrolleris ning seejärel levitatakse need muudatused automaatselt teistele domeenikontrolleritele (vaidlustatud otsuse põhjendus 150). Nende tehete sooritamiseks kasutatakse uusi sünkroniseerimisprotokolle, mis erinevad operatsioonisüsteemis Windows NT 4.0 kasutatutest.
169 Veel üks Windows 2000 domeenide uus funktsioon on võimalus korraldada neid hierarhiliselt, kasutades Windows 2000 domeenide „puid”, mis seotakse üksteisega automaatsete usaldussuhete põhjal, kusjuures seejärel on võimalik siduda mitu „domeenipuud” omavahel automaatsete usaldussuhetega „metsaks” (vaidlustatud otsuse põhjendus 151). Windows 2000 domeenikontrollereid on võimalik häälestada „globaalkataloogiserveriteks” (global catalog servers), mis tähendab, et nendes talletatakse mitte ainult info nende abil kontrollitavates domeenides saadaval olevate ressursside kohta, vaid ka „kokkuvõte” kõikide ressursside kohta, mis on saadaval „metsas”, nimelt „globaalkataloog”. Globaalkataloogis talletatavate andmete värskendamiseks kasutatakse eri protokolle.
170 Seejärel selgitab komisjon, et üleminekuga Windows NT tehnoloogialt Windows 2000 tehnoloogiale on kaasnenud ka muudatusi seoses Windowsi töörühmavõrkude turvaarhitektuuriga (vaidlustatud otsuse põhjendused 152−154). Täpsemalt põhineb autentimine Windows 2000 domeenis protokollil Kerberos – mitte enam protokollil NTLM (NT LAN Manager) –, mis võimaldab rea eeliseid seoses ühenduskiiruse, vastastikuse autentimise ja usaldussuhete haldamisega. Protokolliga Kerberos ette nähtud „võtmejaotuskeskus” (Key Distribution Centre) „on integreeritud teiste domeenikontrolleris töötavate Windows 2000 turvateenustega ja kasutab vastava domeeni Active Directory süsteemi oma turvakontode andmebaasina” (vaidlustatud otsuse põhjendus 153). Siiski ei ole operatsioonisüsteemides Windows 2000 Professional ja Windows 2000 Server teostatud protokoll Kerberos selle protokolli standardversioon, mille arendas välja Massachusetts Institute of Technology (MIT), vaid Microsofti poolt „laiendatud” versioon (vaidlustatud otsuse põhjendused 153 ja 154).
171 Lõpuks, Windows NT tehnoloogialt Windows 2000 tehnoloogiale ja Active Directory tehnoloogiale üleminekuga kaasnenud muudatuste hulka kuulub ka see, et mitmed funktsioonid on integreeritud nii operatsioonisüsteemi Windows 2000 Professional kui ka operatsioonisüsteemi Windows 2000 Server, et lihtsustada Windowsi operatsioonisüsteemiga personaalarvutite haldamist Windowsi domeenides (vaidlustatud otsuse põhjendused 155−157). Neid funktsioone – komisjon viitab täpsemalt funktsioonidele „Group Policy” ja „Intellimirror” – on „oluliselt laiendatud” või isegi muudetud kasutatavaks ainult Windows 2000 domeenis, mida hallatakse Windows 2000 domeenikontrolleri kaudu, kasutades Active Directory teenuseid (vaidlustatud otsuse põhjendus 156). Komisjon märgib, et Microsofti sõnade kohaselt on „[Group Policy] Windows 2000 funktsioon […], mis võimaldab võrguhalduritel tsentraalselt hallata kasutajaid, arvuteid, rakendusi ja muid võrguressursse rühmiti, selle asemel, et hallata [neid] objekte ükshaaval”. Rühmasid võib määratleda lokaalselt, s.o teatava arvuti jaoks, või kogu Windowsi domeeni jaoks. Funktsiooni „Intellimirror” abil, mida on võimalik kasutada ainult Windows 2000 domeenis, tehakse komisjoni sõnul kasutajatele nende „töökeskkond” (andmed, tarkvara jms) kättesaadavaks koos nende isiklike seadetega, sõltumata sellest, kas nad on võrku ühendatud või mitte, ja alati, kui nad viibivad võrgus (vaidlustatud otsuse põhjendus 157).
172 Teiseks avaldab komisjon rea kaalutlusi seoses failide ja printerite ühiskasutusteenustega (vaidlustatud otsuse põhjendused 158−164).
173 Komisjon märgib eriti, et tänapäevased töörühmaserverite operatsioonisüsteemid toetavad „hajusfailisüsteeme” (distributed file systems) ning 1990. aastate lõpul turustas Microsoft sellist süsteemi nimetusega „DFS” (Distributed File System) lisandprogrammi kujul, mida oli võimalik installeerida personaalarvutitesse ja serveritesse, kus töötas operatsioonisüsteem Windows NT 4.0. Windows 2000 on esimene Microsofti tootepõlvkond, kus on olemas „omarežiim” DFS-i kasutamiseks nii personaalarvuti kui ka töörühmaserveri poolel (vaidlustatud otsuse põhjendused 161−163).
174 Operatsioonisüsteemides Windows 2000 võidakse DFS installeerida nii „eraldiseisvalt” kui ka „domeenirežiimis”, ent viimati nimetatud režiim, mis pakub mitmeid eeliseid seoses DFS-i info „intelligentse” väljaotsimisega personaalarvutitest, on saadaval üksnes Windowsi domeenides ja seda tugevdavad Active Directory tehnoloogiat kasutavad domeenikontrollerid (vaidlustatud otsuse põhjendus 164).
175 Kolmandaks selgitab komisjon, et Microsoft on välja arendanud omaenda komplekti hajusobjektidel põhinevaid süsteemitehnoloogiaid, mis hõlmavad tehnoloogiaid COM (Component Object Model) ja DCOM (Distributed Component Object Model) (vaidlustatud otsuse põhjendus 166). Kõnealused kaks tehnoloogiat on omavahel tihedalt seotud ning COM, mis on teostatud nii personaalarvutite Windowsi operatsioonisüsteemides kui ka töörühmaserverite Windowsi operatsioonisüsteemides, seob need kaks operatsioonisüsteemi kooskõlaliseks platvormiks hajusrakendustele (vaidlustatud otsuse põhjendus 166). Microsoft märkis oma vastuses kolmandale vastuväiteteatisele, et „COM-tehnoloogia [on] Windowsi operatsioonisüsteemide arhitektuuris põhjapaneva tähtsusega, sest sellel põhinevad Windowsis mitmed liidesed” (vaidlustatud otsuse põhjendus 167). Täpsemalt, COM/DCOM-tehnoloogiat kasutatakse paljudes interaktsioonides personaalarvutite ja Active Directory teenuse vahel, mida osutavad Windowsi operatsioonisüsteemiga töörühmaserverid. Peale selle kasutatakse „DCOM-protokolli” klient-server-sides, mille abil Windowsi operatsioonisüsteemiga serverid osutavad autentimisteenuseid või failiteenuseid Windowsi operatsioonisüsteemiga personaalarvutitele (vaidlustatud otsuse põhjendus 167).
176 Neljandaks selgitab komisjon, et mitmel viisil julgustab Microsoft nii oma klientide kui ka tarkvaraarendajate „loomulikku üleminekut” Windows NT operatsioonisüsteemidelt Windows 2000 operatsioonisüsteemidele (vaidlustatud otsuse põhjendused 168−175).
177 Seega on komisjoni hinnangul Windowsi domeenis võimalik „täiendada” Windowsi varasematel versioonidel töötavaid arvuteid, „viies need üle” Windows 2000 operatsioonisüsteemi ilma Active Directory tehnoloogia kasutamiseta. Siiski saavad kasutajad kõnealuse „täiendamise” kõiki eeliseid kasutada üksnes siis, kui nad installeerivad Active Directory teenuseid kasutava Windows 2000 domeeni „omarežiimis”, mis tähendab, et kõik domeenikontrollerid asjaomases domeenis lähevad üle Windows 2000 operatsioonisüsteemi ja Active Directory tehnoloogiale. Need kõnealuse domeeni töörühmaserverid, mis ei tööta domeenikontrolleritena, peavad samuti ühilduma Windows 2000ga (mille eelduseks on eriti see, et kasutatakse Microsofti poolt laiendatud protokolli Kerberos versiooni). Kui Windows 2000 domeen installeeritakse „segarežiimis” (kui primaar-domeenikontroller on üle viidud Windows 2000 operatsioonisüsteemile, kuid mõnedes varu-domeenikontrollerites kasutatakse jätkuvalt Windows NT operatsioonisüsteemi), ei saa kasutaja kasutada kõiki Windows 2000 domeeni täiustatud funktsioone. Eriti tuleb kasutajal loobuda suuremast osast lisapaindlikkusest, mida Active Directory tehnoloogia kasutajarühmade haldamisel võimaldab. Komisjon täpsustab, et kui kasutaja on lülitanud primaarse kontrolleri omarežiimile, ei saa ta enam kasutada domeenikontrolleriks serverit, mis on koostalitlusvõimeline ainult Microsofti toodete põlvkonnaga Windows NT 4.0, (sealhulgas töörühmaservereid, milles ei kasutata Microsofti süsteeme).
178 Microsoft julgustab eriti just oma sertifitseerimisprogrammide kaudu jõuliselt tarkvaraarendajaid, et nad kasutaksid Windows 2000 operatsioonisüsteemide uusi funktsioone, iseäranis Active Directory tehnoloogiat, (vaidlustatud otsuse põhjendused 171−175).
179 Viiendaks teeb komisjon rea järeldusi (vaidlusaluse otsuse põhjendused 176−184).
180 Ta kordab esiteks seda, et Windowsi tehnoloogiates osutatakse Windowsi operatsioonisüsteemiga personaalarvutite kasutajatele failide ja printerite ühiskasutusteenuseid ning kasutajarühmade ja kasutajate haldamise teenuseid „kui omavahel seotud teenuste komplekti”. Komisjon märgib oma väidet illustreerides, et Windows 2000 domeenis „kasutavad SMB (Server Message Block) klient ja server, millel põhineb [DFS], [DCOM], LDAP-autentimine, […] kõik autentimiseks automaatselt [Microsofti] protokolli Kerberos” (vaidlustatud otsuse põhjendus 176). Lisaks, peale autentimise sõltub autoriseerimisprotsess võimest luua, muuta ja tõlgendada „pääsuloendeid” (CAL), mis eeldab suhtlust asjaomase domeeni domeenikontrolleritega (vaidlustatud otsuse põhjendus 176).
181 Järgmiseks märgib komisjon, et nende teenuste „läbipaistvaks” osutamiseks personaalarvutite kasutajatele kasutavad Windowsi operatsioonisüsteemiga töörühmaserverid spetsiifilist koodi personaalarvutite Windowsi operatsioonisüsteemis (vaidlustatud otsuse põhjendus 177). Selles suhtes osutab komisjon eriti Microsofti väitele, et „DFS-il [on] lokaalne komponent, mis töötaks isegi personaalarvutiga, kus operatsioonisüsteem Windows 2000 Professional töötab eraldiseisvalt” ning „operatsioonisüsteem Windows 2000 Professional sisaldab klientkoodi, mida [saaks] kasutada juurdepääsuks Active Directory teenustele” (vaidlustatud otsuse põhjendus 177). Tsiteerides Microsoft Press’i avaldatud teose „Understanding Active Directory Services” („Active Directory teenustest arusaamine”) autorit, märgib komisjon samuti, et „Active Directory tehnoloogia on [personaalarvutite Windowsi operatsioonisüsteemi] täielikult – ja sageli nähtamatult – integreeritud” (vaidlustatud otsuse põhjendus 177).
182 Komisjon toonitab, et siiski on oluline, et sidumist ja interaktsiooni seoses operatsioonisüsteemi Windows 2000 Professional lähtekoodiga ei käsitletaks üksnes kui sellist, mille eesmärk on võimaldada teataval Windowsi operatsioonisüsteemiga töörühmaserveril suhelda teatava Windowsi operatsioonisüsteemiga personaalarvutiga. Täpsem on kirjeldada sellist sidumist ja interaktsiooni kui koostalitlusvõimet arvutisüsteemis, mis hõlmab ühte võrku ühendatud mitut Windowsi operatsioonisüsteemiga personaalarvutit ja mitut Windowsi operatsioonisüsteemiga töörühmaserverit. Seega on koostalitlusvõimel sellises süsteemis kaks teineteisest lahutamatut komponenti: klient-server-koostalitlusvõime ja server-server-koostalitlusvõime (vaidlustatud otsuse põhjendus 178).
183 Lisaks on paljudel juhtudel olemas „sümmeetria server-server- ja klient-server-koostalitlusvõime ja -interaktsiooni vahel” (vaidlustatud otsuse põhjendus 179). Komisjon toob näiteks selle, et nii operatsioonisüsteemis Windows 2000 Professional kui ka operatsioonisüsteemis Windows 2000 Server kasutatakse Active Directory domeenikontrolleritele juurdepääsu haldamiseks ühte ja sama „rakendusliidest” (API), nimelt liidest ADSI (Active Directory Service Interface). Veel üheks näiteks toob komisjon selle, et Windowsi domeenis kasutatakse nii Windowsi operatsioonisüsteemiga personaalarvuti ja Windowsi operatsiooniga töörühmaserveri vahel kui ka mitme Windowsi operatsioonisüsteemiga töörühmaserveri vahel autentimiseks protokolli Kerberos Microsofti poolt laiendatud kujul.
184 Teatavatel asjaoludel „teevad serverid päringuid teistesse serveritesse personaalarvuti nimel” (vaidlustatud otsuse põhjendus 180). Komisjon toob näiteks eriti funktsiooni „Kerberose-põhine delegeerimine”, mis on olemas operatsioonisüsteemis Windows 2000 Server ning võimaldab serveril laenata teatava personaalarvuti identiteeti ja taotleda teiselt serverilt selle personaalarvuti nimel mingit teenust. Niiviisi saadavad serverid üsna sageli taotlusi teistele serveritele ja seega esinevad personaalarvutina (vt ka vaidlustatud otsuse joonealune märkus 51).
185 Teatav klient-server-side rajaneb eeldusel, et teatav server-server-side on juba toimunud. Selles suhtes märgib komisjon eriti, et kui personaalarvuti, milles töötab operatsioonisüsteem Windows 2000 Professional, teeb päringu domeenikontrollerile Windows 2000 domeenis, eeldab kõnealune personaalarvuti seda, et „operatsioonisüsteemis Windows 2000 Server töötavate domeenikontrollerite vahel on toimunud teatav ettevalmistav koordineerimine” (vaidlustatud otsuse põhjendus 181). Komisjoni sõnul „hõlmab [see] näiteks nii seda, et domeenikontrollerites hoitakse täielikku koopiat Active Directory andmetest, mis ajakohastatakse sünkroniseerimisprotokollide abil, kui ka seda, et globaalkataloogiserverid on võimelised talletama infot väljaspool oma domeeni paiknevate „metsa” arvutite kohta, ning see on võimalik globaalkataloogiga seotud eri toodete abil” (vaidlustatud otsuse põhjendus 181). Sellises olukorras „seotakse” server-server-side „loogiliselt” klient-server-sidega, sest server-server-side leiab aset klient-server-side ettevalmistamisel.
186 Kõikidest eespool kirjeldatud asjaoludest – mida Microsoft sisuliselt ei vaidlusta ja mille tõesust suuresti kinnitasid kohtuistungil korraldatud tehnilised esitlused – tuleneb, et – nagu komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 182 õigesti märgib – Windowsi töörühmavõrgud rajanevad klient-server- ja server-server-ühenduste ja -interaktsiooni arhitektuuril ning kõnealuse arhitektuuriga – mida komisjon iseloomustab kui „Windowsi domeeni arhitektuuri” – tagatakse „läbipaistev juurdepääs” töörühmaserverite osutatavatele põhiteenustele.
187 Need eri tegurid näitavad ka seda – nagu on sedastatud vaidlustatud otsuse eri osades (vt täpsemalt vaidlustatud otsuse põhjendused 279 ja 689) –, et kõnealused ühendused ja interaktsioonid on omavahel tihedalt seotud.
188 Teisisõnu rajaneb Windowsi töörühmavõrkude nõuetekohane funktsioneerimine nii klient-server-side protokollidel – mis oma olemusest tulenevalt on teostatud nii personaalarvutite Windowsi operatsioonisüsteemides kui ka töörühmaserverite Windowsi operatsioonisüsteemides – kui ka server-server-side protokollidel. Nagu komisjon kohtuistungil selgitas, on server-server-side protokollid paljude tegumite puhul tegelikult klient-server-side protokollide „laiendused”. Teatavatel juhtudel esineb server suhtluses teise serveriga kui personaalarvuti (vt punkt 184 eespool). Samuti, ehkki teatavad sideprotokollid on teostatud üksnes töörühmaserverite Windowsi operatsioonisüsteemides, jääb siiski tõsiasjaks, et funktsionaalsest aspektist on need personaalarvutitega seotud. Selles osas viitab komisjon globaalkataloogiga seotud protokollidele ning domeenikontrollerite vahelise sünkroniseerimise ja tiražeerimise protokollidele.
189 Sellepärast sedastab Esimese Astme Kohus, et komisjon on väga õigesti järeldanud, et „[Windowsi domeeni arhitektuuri] osaks olemiseks vajalik ühine võime on Windowsi operatsioonisüsteemiga personaalarvutite ja Windowsi operatsioonisüsteemiga töörühmaserverite vaheline ühilduvuselement” (vaidlustatud otsuse põhjendus 182).
190 Lõpuks on vaja meeles pidada kataloogiteenuste olulisust töörühmaserverite operatsioonisüsteemide turul. Ka Microsoft ise märgib repliigis, et kõnealusel turul on „kataloogiteenus üks peamisi konkurentsitegureid, millest suuresti sõltub konkreetsete toodete edu”. Ta rõhutab eriti, et „Active Directory […] on Windowsi serverioperatsioonisüsteemide keskmes”, olles enne märkinud, et „[n]ii failide ja printerite ühiskasutusteenuste kui ka kasutajate ja kasutajarühmade haldamise teenuste puhul [on] oluline täpselt teada, millisel kasutajal [on] juurdepääsuõigus ühtedele või teistele võrguressurssidele”.
191 Active Directory tehnoloogia on see, mille abil logitakse kogu teave seoses võrguobjektidega ja mis võimaldab seda teavet tsentraalselt hallata. Sellesse on täielikult integreeritud kasutajate autentimise haldamise ja pääsu reguleerimise funktsioonistikud ning seega tagab see teabe turvalisuse. Lisaks kasutatakse Active Directory tehnoloogias mitme ülemjaama vahelise tiražeerimise mehhanismi.
– Vaidlustatud otsuses viidatud teabe laad
192 Esimene sedastatud Microsofti kuritarvitus seisneb selles, et ta alates oktoobrist 1998 kuni vaidlustatud otsuse teatavaks tegemise kuupäevani keeldus andmast oma konkurentidele koostalitlusvõimealast teavet ja lubamast seda kasutada töörühmaserverite operatsioonisüsteemide arendamiseks ja levitamiseks (vaidlustatud otsuse artikli 2 punkt a).
193 Selle keeldumise parandusmeetmeks nõudis komisjon Microsoftilt (vaidlustatud otsuse artikli 5 punktis a) muu hulgas järgmist:
„Microsoft […] teeb 120 päeva jooksul alates [vaidlustatud otsuse] teatavaks tegemise kuupäevast koostalitlusvõimealase teabe kättesaadavaks kõigile ettevõtjatele, kes soovivad arendada ja levitada töörühmaserverite operatsioonisüsteeme, ja lubab neil ettevõtjatel kasutada seda teavet mõistlikel ja mittediskrimineerivatel tingimustel töörühmaserverite operatsioonisüsteemide arendamiseks ja levitamiseks[.]”
194 On asjakohane meeles pidada seda, kuidas komisjon määratles ja hindas käesolevates küsimustes asjakohaseid põhimõisteid.
195 Nii määratleb ta vaidlustatud otsuse artikli 1 lõikes 1 „koostalitlusvõimealase teabe” kui „ammendavad ja täpsed spetsifikatsioonid töörühmaserverite Windowsi operatsioonisüsteemide[s teostatud] kõikide protokollide kohta, mida kasutatakse töörühmaserverite Windowsi operatsioonisüsteemides failide ja printerite ühiskasutusteenuste ning kasutajarühmade ja kasutajate haldamise teenuste, sealhulgas Windowsi domeenikontrolleri teenuste, Active Directory kataloogiteenuste ja „Group Policy” teenuste osutamiseks Windowsi töörühmavõrkudele”.
196 „Protokolle” kirjeldab komisjon kui võrgu piires eri tarkvarade sidumise ja interaktsiooni reeglistikku (vaidlustatud otsuse põhjendus 49). Konkreetsemalt on käesolevas asjas vaidluse all olevad protokollid määratletud kui „Windowsi töörühmavõrgus eri arvutites töötavate töörühmaserverite Windowsi operatsioonisüsteemide ja personaalarvutite Windowsi operatsioonisüsteemide sidumise ja interaktsiooni reeglistik” (vaidlustatud otsuse artikli 1 lõige 2).
197 Esimese Astme Kohus märgib, et Microsoft ei vaidlusta komisjoni „protokollide” käsitlust. Vastupidi, hagiavalduses kirjeldab Microsoft ise protokolle kui selliseid, mis võimaldavad „võrgu kaudu ühendatud arvutitel vahetada infot eelnevalt määratletud tegumite täitmiseks”. Ühe Microsofti eksperdi, S. E. Madnick’i aruandes, mis on lisatud hageja märkustele menetlusse astujate seisukohtade kohta, eristab hageja teineteisest kaks sideprotokollide kategooriat selle põhjal, kas sideprotokollid on „lihtsad” või „komplekssed”, ning liigitab DRS-protokolli teise kategooriasse (lisa I.3 (Madnick, „Response to Mr Ronald S. Alepin’s Annex on Interoperability and the FSFE’s Submission”)). Sellise eristusega ei püüa Microsoft siiski vaidlustada eespool osutatud määratluse korrektsust, vaid ainult tõendada, et komplekssed protokollid reguleerivad interaktsioone samalaadsete eri võrguelementide vahel, millega osutatakse tihedas koordineerituses ühist teenust, ning need protokollid „paljastavad” palju üksikasjalikumat ja väärtuslikumat teavet kui lihtsad protokollid.
198 „Spetsifikatsioonide” määratlus vaidlustatud otsuse regulatiivosas puudub. Siiski ollakse ühel meelel, et spetsifikatsioonid kujutavad endast üksikasjalikku tehnilist dokumentatsiooni – ning see vastab ka sellele, kuidas kõnealust mõistet arvutitööstuses üldiselt käsitatakse.
199 Vaidlustatud otsuse põhjenduses 24 märgib komisjon, et oluline on eristada mõistet „spetsifikatsioonid” mõistest „teostamine” selles mõttes, et „[s]petsifikatsioon on kirjeldus selle kohta, mida peab saama kõnealuse tarkvaratootega saavutada, samas kui teostamine on seotud tegeliku koodiga, mida arvutis käitatakse” (vt sellesama kohta ka vaidlustatud otsuse põhjendus 570). Teisisõnu kirjeldatakse spetsifikatsioonides liideseid, mille abil arvutisüsteemi element saab kasutada sama süsteemi teist elementi. Eriti kirjeldatakse nendes väga abstraktselt seda, milliseid funktsioone on võimalik kasutada, ja reegleid, mis võimaldavad neid funktsioone kutsuda ja vastu võtta.
200 Vaidlustatud otsuse põhjenduses 571 märgib komisjon, et on võimalik esitada liidesespetsifikatsioone, seejuures avaldamata teostamise üksikasju. Komisjon täpsustab, et arvutitööstuses on selline teguviis tavaline, eriti kui kasutatakse avatud koostalitlusvõimestandardeid (vt selle kohta ka vaidlustatud otsuse põhjendus 34). Menetlusse astuja seisukohtades esitab SIIA sisuliselt samad argumendid.
201 Nende eri väidete põhjendatust kinnitavad mitmed tegurid. Esiteks kinnitavad teguviisi, millele komisjon osutab, vaidlustatud otsuses mainitud näited, mida Microsoft ei vaidlustanud, nimelt POSIX 1 spetsifikatsioonid (vaidlustatud otsuse põhjendused 42 ja 88), Java spetsifikatsioonid (vaidlustatud otsuse põhjendus 43), Kerberose 5. versiooni protokolli spetsifikatsioonid (vaidlustatud otsuse põhjendus 153), Sun’i poolt välja töötatud NFS-protokolli (Network File System) (vaidlustatud otsuse põhjendus 159) ja Objektihalduse Grupi (Object Management Group) poolt välja töötatud CORBA spetsifikatsioonid (vaidlustatud otsuse põhjendus 165). Teiseks, nagu komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 571 märgib, ei võimalda Ameerika Ühendriikide kokkuleppe alusel sisse seatud MCPP litsentsisaajatele juurdepääsu Microsofti lähtekoodile, vaid vastavate protokollide spetsifikatsioonidele.
202 Samuti ei sea Microsoft, välja arvatud mõnikord üsnagi möödaminnes, küsimärgi alla eespool kirjeldatud mõistete „spetsifikatsioonid” ja „teostamine” eristamist, ainult viidates hagiavalduse 74. joonealuses märkuses üldiselt arvamusele, mille koostasid tema eksperdid Madnick ja Nichols ja mis esitati komisjonile haldusmenetluse käigus ning on lisatud hagiavaldusele (hagiavalduse lisa A.12.2). Eespool punktides 94 ja 97 märgitud põhjustel on Esimese Astme Kohus seisukohal, et ta ei saa seda arvamust arvestada. Peale selle ja igal juhul põhineb nimetatud arvamuses esitatud argument suuresti ebaõigel eeldusel, nimelt sellel, et komisjoni poolt käesolevas asjas nõutav koostalitlusvõime tase tähendab seda, et Microsofti konkurendid peavad saama reprodutseerida või „kloonida” Microsofti tooteid või teatavaid nende funktsioone (vt käesoleva otsuse punktid 234−239).
203 Lisaks märgib Esimese Astme Kohus, et vaidlustatud otsuses osutab komisjon sõnaselgelt, et Microsofti süüks arvatav kuritarvitav keeldumine teabe andmisest on seotud üksnes teatavate protokollide spetsifikatsioonide, mitte aga lähtekoodiga (vt eriti vaidlustatud otsuse põhjendused 568−572).
204 Samamoodi rõhutab komisjon mitmel korral, et tema eesmärk ei ole nõuda Microsoftilt lähtekoodi avaldamist konkurentidele. Nii märgib ta vaidlustatud otsuse põhjenduses 999, et „termin „spetsifikatsioonid” ei jäta kahtlust selles, et Microsoftilt ei tohiks [nende] spetsifikatsioonide suhtes nõuda tema enda teostuse, s.o tema enda lähtekoodi avaldamist”. Samuti osutab komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 1004, et kõnealuse otsusega „ei eeldata Windowsi lähtekoodi kohustuslikku avaldamist, sest seda koodi ei ole vaja koostalitlusvõimeliste toodete väljaarendamiseks”. Samas põhjenduses märgib komisjon, et „[a]valdamisnõue peaks olema seotud üksnes liideste spetsifikatsioonidega”.
205 Arvamuses pealkirjaga „Innovation in Communication Protocols that Microsoft is ordered to license to its server operating system competitors” (Sideprotokollide uuendused, mille suhtes Microsoft on kohustatud serverioperatsioonisüsteemide [turu] konkurentidele litsentsi andma), mis on esitatud repliigi lisas C.4, eristab üks Microsofti eksperte Lees ka ise „protokolle, mida kasutatakse serverite vahelise side tarvis, ja […] algoritme/otsustusreegleid, mida kasutatakse igas serveris sisemiselt”, märkides seejärel, et vaidlustatud otsuse artikli 5 kohaselt kuuluvad avaldamisele kõnealused protokollid. Oma arvamuses keskendub Lees DRS-protokollile, mida kasutatakse mitme ülemjaama vahelise tiražeerimise mehhanismis, ning kirjutab, et see kujutab endast ühte paljudest protokollidest, millega Microsoft võimaldab oma konkurentidel tutvuda vaidlustatud otsuse kohaldamisel.
206 Sellest tulenevalt kujutab teave, millele vaidlustatud otsuses viidatakse, endast üksikasjalikku tehnilist kirjeldust teatavate sidumise ja interaktsiooni reeglite kohta, mida saab kasutada Windowsi töörühmavõrkudes töörühmateenuste osutamiseks. See kirjeldus ei laiene sellele, kuidas Microsoft neid reegleid teostab, ehk eriti tema toodete sisemisele struktuurile või lähtekoodile.
– Vaidlustatud otsuses komisjoni poolt nõutava koostalitlusvõime tase
207 Kõnealuse teabe hädavajalikkuse kindlaksmääramisel kasutas komisjon kaheetapilist lähenemisviisi. Esmalt uuris ta seda, millisel tasemel koostalitlusvõime Windowsi domeeni arhitektuuriga peavad Microsofti konkurendid saavutama, et jätkusuutlikult turule jääda. Seejärel asus ta määrama, kas koostalitlusvõimealane teave, mida Microsoft keeldus andmast, on hädavajalik sellise koostalitlusvõime taseme saavutamiseks.
208 Järgmiseks käsitleb Esimese Astme Kohus koostalitlusvõime taset, mida komisjon vaidlustatud otsuses nõudis. Siiski ei käsitleta selles etapis küsimust, kas on õigustatud komisjoni järeldus, et Microsofti konkurendid suudavad jätkusuutlikult turule jääda üksnes siis, kui nad on võimelised oma toodetes saavutama kõnealuse koostalitlusvõime taseme. Seda küsimust koos muude eespool kirjeldatud komisjoni põhjenduskäigu aspektidega hindab Esimese Astme Kohus siis, kui uurib, mida komisjon peab kõnealuse teabe hädavajalikkuseks (vt käesoleva otsuse punktid 369−436).
209 Kõigepealt on asjakohane lühidalt kokku võtta kohtuasja poolte argumendid.
210 Microsoft nõustub komisjoni seisukohaga, et „koostalitlusvõime on määraga seotud küsimus” (vaidlustatud otsuse põhjendus 33).
211 Siiski esitab Microsoft vastuväite, et komisjoni poolt käesolevas asjas nõutav koostalitlusvõime tase ei ole asjakohane, kuivõrd sellega minnakse kaugemale direktiiviga 91/250 ette nähtud „täieliku koostalitlusvõime” mõistest. Kõnealune mõiste – mida Microsoft kirjeldab ka kui „eri müüjate toodete vahelist koostalitlusvõimet” (multivendor interoperability) – eeldab ainult seda, et eri arendajate operatsioonisüsteemid on võimelised koos „korrektselt funktsioneerima”.
212 Täpsemalt väidab Microsoft, et komisjoni tegelik eesmärk on see, et konkureerivad serverioperatsioonisüsteemid peaksid igas suhtes funktsioneerima nagu Windowsi serverioperatsioonisüsteem. Ta viitab vahelduvalt „pistikasendusele” (plug replacement), „pistikasendatavusele” (plug-replaceability), „külalisasendatavusele” (drop-in), „funktsionaalsele ekvivalendile” ja „funktsionaalsele kloonile” ning väidab, et sellise koostalitlusvõime taseme saaks saavutada ainult siis, kui Microsoft lubaks oma konkurentidel kloonida või reprodutseerida oma tooteid (või nende toodete funktsioone) ning esitaks nendele konkurentidele teavet oma toodete sisemiste mehhanismide kohta.
213 Lõpuks jääb Microsoft seisukohale, et eri müüjate toodete vahelise koostalitlusvõime saab saavutada turul juba saadaval olevate meetoditega.
214 Esimese Astme Kohus märgib, et sellisena kirjeldatult vastab Microsofti seisukoht sellele, millele ta jäi haldusmenetluses.
215 Nii märgib Microsoft oma 17. novembri 2000. aasta vastuses esimesele vastuväiteteatisele, et komisjoni poolt nõutav koostalitlusvõime tase ei ole vastavuses ühenduse õigusega ega ole turul olemas. Tuginedes konkreetsemalt direktiivi 91/250 (ingliskeelse versiooni ja prantsuskeelse versiooni) 10. põhjendusele väidab hageja, et „täielik koostalitlusvõime on serverioperatsioonisüsteemide arendaja jaoks saadaval siis, kui tema programmi kõikidele funktsioonidele on olemas juurdepääs personaalarvutite Windowsi operatsioonisüsteemist” (vastuse punkt 143; vt ka vaidlustatud otsuse põhjendus 751). Hageja väidab, et asudes seisukohale, et kahe tarkvaratoote vaheliseks koostalitlusvõimeks peavad kõik mõlema toote funktsioonid toimima õigesti, määratleb komisjon koostalitlusvõime ekslikult palju laiemalt. See on Microsofti väite kohaselt samaväärne „pistikasendatavuse” või kloonimise nõudega (vastuse punkt 144). Microsoft kritiseerib seda, et niiviisi toetab komisjon Sun’i seisukohta, mille kohaselt peaks ettevõtja arvutivõrgus, mis koosneb Windowsi operatsioonisüsteemiga personaalarvutitest, olema võimalik asendada server, milles töötab Windows 2000 operatsioonisüsteem, serveriga, milles töötab operatsioonisüsteem Solaris, ilma et seeläbi kahaneks funktsionaalsus, millele kasutajatel on juurdepääs (vastuse punktid 145 ja 162). Täieliku koostalitlusvõime saavutamiseks piisab sellest, kui Microsoft avalikustab personaalarvutite Windowsi operatsioonisüsteemide avatud liidesed, mida konkureerivate serverioperatsioonisüsteemide arendajad vajavad selleks, et anda Windowsi operatsioonisüsteemiga personaalarvutite kasutajatele võimalus kasutada kõnealuste süsteemide funktsioone.
216 Sisuliselt korrates esimesele vastuväiteteatisele vastates kasutatud põhjenduskäiku, väidab Microsoft oma 16. novembri 2001. aasta vastuses teisele vastuväiteteatisele, et komisjoni esitatud kriitika põhineb „vääral koostalitlusvõime määratlusel” (vastuse punktid 149−163). Selles suhtes kordab ta, et direktiiviga 91/250 ei nõuta „pistikasendatavust”, vaid täielikku koostalitlusvõimet, mille saavutamiseks piisab tema poolt juba avaldatavast teabest.
217 Oma 17. oktoobri 2003. aasta vastuses kolmandale vastuväiteteatisele kasutab Microsoft jällegi sisuliselt sama põhjenduskäiku ning kordab, et komisjon on seisukohal, et Microsofti konkurendid peavad saama kasutada kogu teavet, mida on vaja „Windowsi serverioperatsioonisüsteemide koopiate” loomiseks, ning käsitleb koostalitlusvõimet seega samamoodi nagu kloonimist (vastus, lk 29−32). Microsoft väidab, et „koostalitlusvõime eeldab seda, et on saadaval piisavalt teavet personaalarvutite ja serverite Windowsi operatsioonisüsteemides avatud liideste kohta, et konkurentide tooted saaksid töötada nende personaalarvutite ja serverite Windowsi operatsioonisüsteemidega igakülgselt nii, nagu kõnealused konkurentide tooted on ette nähtud toimima” (vastus, lk 29). Samamoodi märgib Microsoft, et ta on „komisjoniga algusest peale nõustunud selles, et kui konkurendid ei ole võimelised välja arendama serverioperatsioonisüsteeme, mille funktsioonidele on olemas täielik juurdepääs personaalarvutite Windowsi operatsioonisüsteemidest, võib tekkida konkurentsiõiguslik probleem” (vastus, lk 63). Microsofti väitel ei tuvastanud komisjon siiski üheski oma kolmest vastuväiteteatisest sellise probleemi olemasolu.
218 Komisjon väidab, et vaidlustatud otsuses lähtuti koostalitlusvõime mõistest, mis on kooskõlas direktiivis 91/250 ette nähtuga. Eriti lükkab komisjon tagasi selle mõiste „ühesuunalise” tõlgenduse, mida pakub Microsoft.
219 Komisjon nõustub, et teataval tasemel koostalitlusvõime saavutamine Windowsi domeeni arhitektuuriga on juba võimalik, kuid väidab, et tema uuringu tulemuste kohaselt on saadaval olevate meetoditega saavutatav koostalitlusvõime tase selgelt liiga madal selleks, et Microsofti konkurendid saaksid jätkusuutlikult turule jääda (vaidlustatud otsuse joonealune märkus 712).
220 Windowsi töörühmavõrkudes on klient-server- ja server-server-koostalitlusvõime omavahel tihedalt seotud ning täieliku koostalitlusvõime saavutamiseks Windowsi operatsioonisüsteemiga personaalarvuti ja muu kui Microsofti serverioperatsioonisüsteemi vahel peab Microsoft võimaldama juurdepääsu nii klient-server-sideprotokollidele kui ka server-server-sideprotokollidele (vaidlustatud otsuse põhjendused 177−182 ja 689), sealhulgas nendele, mis kujutavad endast „puhtalt” server-server-protokolle, s.t protokolle, mida ei ole personaalarvutite operatsioonisüsteemides teostatud, kuid mis on „funktsionaalselt seotud personaalarvutiga” (vaidlustatud otsuse põhjendused 277, 567 ja 690).
221 Komisjon eitab seda, nagu oleks vaidlustatud otsusega ette nähtud, et Microsofti konkurendid peaksid välja arendama tooteid, mis funktsioneerivad igas suhtes nagu Windowsi serverioperatsioonisüsteem. Tegelikult on kõnealuse otsuse eesmärk võimaldada „luua konkureerivaid tooteid, mis toimi[ksid] erinevalt, olles samas võimelised aru saama teateist, mida lähetavad Microsofti vastavad tooted”. Seega hakkavad Microsofti konkurendid vaidlusalust koostalitlusvõimealast teavet kasutama mitte selleks, et arendada välja täpselt samu tooteid mis Microsoft, vaid „lisandunud väärtusega” täiendatud toodete väljaarendamiseks.
222 Esiteks leiab Esimese Astme Kohus eelnimetatud seisukohtade põhjal seda, et Microsofti ja komisjoni arvamused lahknevad selles osas, kas vaidlustatud otsuses kasutatud koostalitlusvõime mõiste on või ei ole kooskõlas direktiivis 91/250 ette nähtud mõistega.
223 Vaidlustatud otsuse põhjendustes 749−763 esitab komisjon üksikasjalikult alused, millest lähtudes ta usub, et Microsofti koostalitlusvõime mõiste „ühesuunaline” tõlgendus on ebaõige.
224 Esimese Astme Kohus märgib kõigepealt seda, et Microsoft ei esita oma menetlusdokumentides ühtki argumenti, mis suudaks komisjoni hinnangule sellel teemal kahtlust heita. Microsoft väidab, viidates teatavatele lõikudele oma vastustes teisele ja kolmandale vastuväiteteatisele, kõigest seda, et „[v]aidlustatud otsuses võetakse kasutusse koostalitlusvõime mõiste, mis on täiesti teistsugune kui direktiivis [91/250] sätestatu” (hagiavalduse punkt 95).
225 Järgmiseks leiab Esimese Astme Kohus, et vaidlustatud otsuses kasutatud koostalitlusvõime mõiste – mille kohaselt kahe tarkvaratoote vaheline koostalitlusvõime tähendab nende võimet vahetada teavet ja kasutada vastastikku seda teavet, et kumbki tarkvaratoode saaks töötada kõikidel ettenähtud viisidel – on kooskõlas direktiivis 91/250 ette nähtuga.
226 Seega, nagu komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 752−754, 759 ja 760 selgitab, ei saa direktiivi 91/250 – ingliskeelse või prantsuskeelse versiooni – 10. põhjendusest tuleneda Microsofti poolt kaitstavat „ühesuunalist” tõlgendust. Vastupidi: nagu komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 758 väga õigesti rõhutab, nähtub kõnealusest 10. põhjendusest selgesti, et koostalitlusvõime oma olemuselt viitab „kahesuunalisele” suhtele, kuivõrd seal on märgitud, et „arvutiprogramm peab suhtlema ja tegema tööd koos muude arvutisüsteemi osadega”. Samamoodi on koostalitlusvõime kõnealuse direktiivi 12. põhjenduses määratletud kui „võime vahetada teavet ja kasutada vastastikku teavet, mida on vahetatud”.
227 Igal juhul tuleb meeles pidada, et käesolevas asjas on vaidluse all otsus, mis on vastu võetud selleks, et kohaldada EÜ artiklit 82, mis on kõrgemalseisev säte kui direktiiv 91/250. Käesolevas kohtuasjas on küsimus mitte niivõrd selles, kas vaidlustatud otsuses kasutatud koostalitlusvõime mõiste on kooskõlas kõnealuses direktiivis ette nähtud koostalitlusvõime mõistega, vaid selles, kas komisjon määras õigesti kindlaks koostalitlusvõime taseme, mis peaks olema saavutatav EÜ artikli 82 eesmärke arvestades.
228 Teiseks märgib Esimese Astme Kohus, et komisjon lähtus koostalitlusvõime taseme hindamisel sellest, mida on tema arvates vaja, et Microsofti-välised töörühmaserverite operatsioonisüsteemide arendajad saaksid jätkusuutlikult turule jääda (vt eriti vaidlustatud otsuse joonealune märkus 712 ja põhjendus 779).
229 Selle lähenemisviisi põhjendatus ei ole vaieldav. EÜ artikkel 82 käsitleb ühe või mitme ettevõtja tegevust, millega kuritarvitatakse majanduslikult tugevat seisundit, mis võimaldab asjaomasel ettevõtjal pärssida tõhusa konkurentsi säilimist vastaval turul sel teel, et ta saab tegutseda arvestataval määral sõltumatult oma konkurentidest, klientidest ja lõpuks ka tarbijatest (Euroopa Kohtu 16. märtsi 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑359/96 P ja C‑396/96 P: Compagnie maritime belge transports jt vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑1365, punkt 34). Peale selle, samas kui turgu valitseva seisundi tuvastamine ise ei tähenda veel kriitikat asjaomase ettevõtja aadressil, on sellel ettevõtjal olenemata kõnealuse seisundi põhjustest eriline vastutus selle eest, et tema tegevus ei halvendaks tõhusat, moonutamata konkurentsi ühisturul (Euroopa Kohtu 9. novembri 1983. aasta otsus kohtuasjas 322/81: Michelin vs. komisjon, EKL 1983, lk 3461, punkt 57, ja Esimese Astme Kohtu 7. oktoobri 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑228/97: Irish Sugar vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑2969, punkt 112). Kui käesolevas kohtuasjas tuvastatakse, et olemasolev koostalitlusvõime tase ei võimalda teistel töörühmaserverite operatsioonisüsteemide arendajatel peale Microsofti jätkusuutlikult jääda nende operatsioonisüsteemide turule, tuleneb sellest, et tõhusa konkurentsi säilimine kõnealusel turul on pärsitud.
230 Vaidlustatud otsusest nähtub, et kasutades seda lähenemisviisi ning lähtudes vastavate toodete ja tehnoloogiate faktilisest ja tehnilisest analüüsist, samuti sellest, kuidas saavutatakse koostalitlusvõime Windowsi töörühmavõrkudes, järeldas komisjon, et suutmaks jätkusuutlikult konkureerida töörühmaserverite Windowsi operatsioonisüsteemidega, peavad konkureerivad operatsioonisüsteemid olema võimelised koostalitlema Windowsi domeeni arhitektuuriga samadel alustel nagu töörühmaserverite Windowsi operatsioonisüsteemid (vt selle kohta eriti vaidlustatud otsuse põhjendused 182 ja 282).
231 Koostalitlusvõimel, mida komisjon seega nõuab, on kaks lahutamatut koostisosa: klient-server-koostalitlusvõime ja server-server-koostalitlusvõime (vaidlustatud otsuse põhjendused 177−182 ja 689).
232 Samuti jääb komisjon seisukohale, et kui võrku, kus on Windowsi operatsioonisüsteemiga töörühmaserverid, installeeritakse töörühmaserverite operatsioonisüsteem, mida ei ole tootnud Microsoft, peab see operatsioonisüsteem olema võimeline mitte ainult võimaldama Windowsi operatsioonisüsteemiga personaalarvutitele kõikide oma funktsioonide kasutamist, vaid ka ära kasutama kogu funktsionaalsust, mida võimaldavad need personaalarvutid.
233 Neid eri tegureid arvestades asub komisjon eriti seisukohale, et server, milles töötab töörühmaserverite operatsioonisüsteem, mida ei ole tootnud Microsoft, peab olema võimeline toimima Active Directory tehnoloogiat kasutavas Windowsi domeenis domeenikontrollerina, s.t mitte kõigest liikmesserverina, ning sellele vastavalt suutma osaleda mitme ülemjaama vahelise tiražeerimise mehhanismis koos teiste domeenikontrolleritega.
234 Esimese Astme Kohus on seisukohal, et vastupidiselt Microsofti väitele ei saa komisjoni poolt nõutava koostalitlusvõime taseme põhjal järeldada, nagu oleks komisjoni tegelik eesmärk see, et kõik muud kui Microsofti toodetud serverioperatsioonisüsteemid peavad funktsioneerima igas suhtes nagu Windowsi serverioperatsioonisüsteem ning et vastavalt sellele peab Microsofti konkurentidel olema võimalus „kloonida” või „reprodutseerida” tema tooteid või teatavaid nende funktsioone.
235 Microsofti sellekohased väited rajanevad vaidlustatud otsuse vääral tõlgendamisel.
236 Selles suhtes märgib Esimese Astme Kohus, et vaidlustatud otsuse põhjenduse 1003 kohaselt on kõnealuse otsuse eesmärk „tagada, et Microsofti konkurendid saavad arendada tooteid, mis koostalitlevad Windowsi domeeni arhitektuuriga, mille jaoks turgu valitsevas personaalarvutite Windowsi operatsioonisüsteemis on olemas omatugi, ning seega jätkusuutlikult konkureerida Microsofti operatsioonisüsteemiga töörühmaserverite jaoks.”
237 Nagu komisjon kohtuistungil üksikasjalikumalt selgitas, eeldab selle eesmärgi saavutamine seda, et töörühmaserverite operatsioonisüsteemid, mida ei ole tootnud Microsoft, on võimelised vastu võtma personaalarvutite või töörühmaserverite Windowsi operatsioonisüsteemilt konkreetse teate ning andma sellele teatele nõuetekohase vastuse samadel tingimustel kui töörühmaserverite Windowsi operatsioonisüsteem, samuti võimaldama personaalarvutite või töörühmaserverite Windowsi operatsioonisüsteemidel reageerida sellele vastusele nii, nagu oleks see tulnud töörühmaserverite Windowsi operatsioonisüsteemist.
238 Selleks et selliseid tehteid saaks läbi viia, ei ole tarvis, et töörühmaserverite operatsioonisüsteemid, mida ei ole tootnud Microsoft, funktsioneeriksid sisemiselt täpselt samamoodi nagu töörühmaserverite Windowsi operatsioonisüsteemid.
239 Microsofti esitatud tsitaadid vaidlusaluse otsuse põhjendustest 669 ja 679 (vt punkt 126 eespool) neid eri seisukohti ei kummuta. Viidatud esimeses tsitaadis märgib komisjon pelgalt, et Windowsi domeeni arhitektuuriga saavutatava koostalitlusvõime tase, milleni töörühmaserverite operatsioonisüsteemid, mida ei ole tootnud Microsoft, võivad jõuda standardprotokolle kasutades, on madalam sellest, mille saavutavad töörühmaserverite Windowsi operatsioonisüsteemid. Teises tsitaadis märgib komisjon kõigest seda, et töörühmaserverite operatsioonisüsteemid, mida ei ole tootnud Microsoft, on võimelised kasutama personaalarvutite ja töörühmaserverite Windowsi operatsioonisüsteemide funktsioone väiksemal määral kui töörühmaserverite Windowsi operatsioonisüsteemid.
240 Samamoodi tuleb tagasi lükata Microsofti väide, nagu oleks vaidlustatud otsuse eesmärk see, et tema konkurendid peaksid arendama täpselt samasuguseid tooteid nagu töörühmaserverite Windowsi operatsioonisüsteemid. Nagu Esimese Astme Kohus edaspidi punktides 653–658 uue toote ilmumisega seotud asjaolu käsitledes selgitab, on komisjoni eesmärk kõrvaldada nende konkurentide eest takistus, mida kujutab endast ebapiisaval tasemel koostalitlusvõime Windowsi domeeni arhitektuuriga, et võimaldada nendel konkurentidel pakkuda töörühmaserverite operatsioonisüsteeme, mis on Microsofti omadest erinevad oluliste parameetrite, eriti näiteks turvalisuse, töökindluse, andmetöötluskiiruse või teatavate funktsioonide uuenduslikkuse poolest.
241 Samuti märgib Esimese Astme Kohus, et nagu Microsoft ise oma menetlusdokumentides sõnaselgelt tunnistab (vt nt repliigi punktid 14 ja 48), ei anna vaidlustatud otsuse eesmärgiks olev juurdepääs koostalitlusvõimealasele teabele tema konkurentidele võimalust välja arendada tooteid, mis oleksid töörühmaserverite Windowsi operatsioonisüsteemide „kloonid” või reproduktsioonid. Nagu eespool punktides 192−206 on märgitud, ei ole see teave seotud Microsofti lähtekoodiga. Täpsemalt, vaidlustatud otsuse artikliga 5 ei nõuta Microsoftilt teostusalaste üksikasjade avaldamist konkurentidele.
242 Lisaks, nagu üksikasjalikumalt selgitatakse edaspidi punktis 658, kui Esimese Astme Kohus käsitleb uue toote ilmumisega seotud asjaolu, puuduks Microsofti konkurentidel huvi selliste töörühmaserverite operatsioonisüsteemide väljaarendamise vastu, mis oleksid täpselt samasugused kui Microsofti omad.
243 Samuti ei saa Esimese Astme Kohus nõustuda Microsofti väitega, mille kohaselt nähtub ettevõtjate avaldustest, mille Microsoft esitas haldusmenetluse käigus, et personaalarvutite ja serverite Windowsi operatsioonisüsteemide ja muude kui Microsofti serverioperatsioonisüsteemide vahel on juba olemas kõrgel tasemel koostalitlusvõime tänu turul juba saadaval olevate meetodite kasutamisele.
244 Selles osas piisab märkimisest, et kõnealused avaldused on juba leidnud täielikku käsitlust vaidlustatud otsuses (vt eriti vaidlustatud otsuse põhjendused 357, 358, 440−444, 511, 513, 595, 598, 602, 628, 702 ja 707) ning Microsoft ei esita konkreetseid argumente, mis võiksid tõestada, et komisjoni hinnang nende avalduste suhtes on vigane. Nagu komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 707 märgib, on need avaldused sisuliselt seotud organisatsioonidega, kes olid võtnud oma töörühmavõrkudes suures ulatuses kasutusse „Windowsi lahenduse”.
245 Microsofti väide, et Mercer’i aruannetest nähtuvalt ei tee ettevõtja serverioperatsioonisüsteemi valikut selle koostalitlusvõime alusel personaalarvutite Windowsi operatsioonisüsteemide ja Windowsi serverioperatsioonisüsteemidega, on ebaõige, nagu üksikasjalikumalt selgitatakse edaspidi punktides 401−412.
– Vaidlustatud otsuse artikli 5 punkti a ulatus
246 Vaidlustatud otsuse artikli 5 punkt a kohaldub kõikide selliste protokollide täielike ja täpsete spetsifikatsioonide suhtes, mis on teostatud töörühmaserverite Windowsi operatsioonisüsteemides ja mida serverid, kuhu need süsteemid on installeeritud, kasutavad töörühmateenuste osutamiseks Windowsi operatsioonisüsteemiga töörühmaserverite võrkudes.
247 Nagu eespool punktides 154−191 esitatud tehnilistes ja faktilistes järeldustes on tuvastatud, rajaneb Windowsi töörühmavõrkude nõuetekohane funktsioneerimine nii klient-server- kui ka server-server-ühenduste ja interaktsiooni arhitektuuril.
248 Nii märgib komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 999, et kõnealuse otsusega kehtestatud avaldamiskohustus „hõlmab nii Windowsi operatsioonisüsteemiga töörühmaserveri ja Windowsi operatsioonisüsteemiga personaalarvuti otsest omavahelist ühendust ja interaktsiooni kui ka Windowsi operatsioonisüsteemiga töörühmaserveri ja Windowsi operatsioonisüsteemiga personaalarvuti vahelist kaudset ühendust ja interaktsiooni, mis kulgeb läbi teise töörühmaserveri, kus töötab Windowsi operatsioonisüsteem”.
249 Spetsifikatsioonid, mille koostamist ja konkurentidele avaldamist Microsoftilt nõutakse, on seotud klient-server-side protokollidega, mis on teostatud nii personaalarvutite kui ka töörühmaserverite Windowsi operatsioonisüsteemides, ning samuti server-server-side protokollidega.
250 On selge, et teave, mille avaldamist konkurentidele Microsoftilt vaidlustatud otsuse artikli 5 punktiga a nõutakse, peab eriti võimaldama arvutitel, kus töötavad töörühmaserverite operatsioonisüsteemid, mida ei ole tootnud Microsoft, võtta Windowsi domeenis, kus kasutatakse Active Directory teenuseid, endale liikmesserveri või domeenikontrolleri ülesanded ning sellest tulenevalt osaleda mitme ülemjaama vahelise tiražeerimise mehhanismis. Seega on artikli 5 punktiga a ette nähtud parandusmeede konkreetselt seotud „sinises mullis” serverite vahel peetava sidega.
251 Selliselt määratletuna tuleneb vaidlustatud otsuse artikli 5 ulatus reast kõnealuse otsuse põhjendustest, eriti põhjendustest 194−198, 206, 564 ja 690.
252 Nii mainib komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 194−198 muude näidete hulgas koostalitlusvõimealase teabe kohta, mida Microsoft keeldub Sun’ile ja teistele oma konkurentidele avaldamast, teatavat infot, mis on seotud Active Directory tehnoloogias kasutatava tiražeerimismehhanismiga.
253 Vaidlustatud otsuse põhjenduses 206 lükkab komisjon sõnaselgelt tagasi Microsofti poolt 16. novembri 2001. aasta vastuses teisele vastuväiteteatisele esitatud väite, et „Active Directory tehnoloogias kasutatavad tiražeerimise ja globaalkataloogi funktsioonid ei mõjuta koostalitlusvõimet”. Selles osas selgitab komisjon, et „Active Directory domeenis (omarežiimil) töötav domeenikontroller tiražeerib Active Directory tehnoloogia abil talletatud andmeid koos teistes domeenikontrollerites Active Directory tehnoloogia abil talletatud andmetega teatavate sünkroniseerimisprotokollide abil”. Samuti märgib komisjon, et „metsas” olevad domeenikontrollerid vahetavad omavahel globaalkataloogiandmeid teiste protokollide abil, mille spetsifikatsioonid kujutavad endast koostalitlusvõimealast teavet.
254 Kui vaidlustatud otsuse põhjenduses 564 mainib komisjon Microsofti „püsivat keeldumist” pärast Sun’i kaebuse ja komisjoni poolt vastu võetud kolme vastuväiteteatise saamist, viitab ta vaidlustatud otsuse põhjendustele 194 jj.
255 Lisaks selgitab komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 690, et MCPP „ei paku lahendust laiemale küsimusele, mis on käesolevas asjas kaalul”, eriti kuna see ei hõlma neid protokolle, mis käsitlevad küll „puhtalt” server-server-sidet, kuid on funktsionaalselt seotud personaalarvutiga, sealhulgas tiražeerimisprotokolle või globaalkataloogiandmete vahetust”.
256 Peale selle tõlgendab Microsoft vaidlustatud otsuse artikli 5 punkti a ulatust samamoodi. Nii tugineb ta hagiavalduses – et tõendada nende protokollide uuenduslikkust, mida käsitleva teabe andmist konkurentidele temalt nõutakse – konkreetselt Active Directory tehnoloogias kasutatavale mitme ülemjaama vahelise tiražeerimise mehhanismile (vt eriti M. Campbell-Kelly arvamus „Commentary on Innovation in Active Directory” hagiavalduse lisas A.20). Samuti tugineb ta repliigis sel eesmärgil peamiselt DRS-protokollile, mida kasutatakse Active Directory tehnoloogias muu hulgas tiražeerimisfunktsioonide tarvis (vt eriti eespool punktis 205 viidatud Lees’i arvamus). Lees selgitab oma arvamuses, et Microsofti loodud DRS-protokoll sisaldab mitmeid uusi funktsioone, nimelt „on selle abil võimalik ühel ajal kombineerida paljudest serveritest saabuvaid värskendatud andmeid; see on integreeritud standardse DNS-protokolliga (DomainName Service) (nimeteenuste tarvis) ja protokolliga Kerberos (vastastikuse autentimise tarvis); selle abil edastatakse teavet, mis kirjeldab konkreetse äriühingu kataloogiteenuste arhitektuuri; selle abil edastatakse teavet selle kohta, millised ülesanded on konkreetsetel serveritel kataloogiteenuse haldamisel; ning selle abil edastatakse serverite vahel automaatselt kataloogiandmete värskendusi”. Lees märgib, et DRS-protokoll on vaid üks paljudest sideprotokollidest, mille Microsoft peab vaidlustatud otsuse kohaselt konkurentidele avaldama. Samuti osutab Lees teistele protokollidele: Microsoft Remote Procedure Call (MSRPC), Network Authentication („protokolli Kerberos laiendused”), DFS ja File Replication Service (FRS).
257 Lõpuks hõlmab vaidlustatud otsuse artiklis 5 määratletud ulatus ka teavet, mida taotles Sun oma 15. septembri 1998. aasta kirjas. Nagu Esimese Astme Kohus edaspidi punktides 737−749 üksikasjalikumalt selgitab, taotles Sun eriti seda, et tema töörühmaserverite operatsioonisüsteem Solaris peaks olema võimeline toimima täielikult ühilduva domeenikontrollerina Windows 2000 töörühmavõrkudes või liikmesserverina (eriti faili- või prindiserverina), mis täielikult ühildub Windowsi domeeni arhitektuuriga.
258 Lisaks tuleb Microsofti väide, et vaidlustatud otsuse artikli 5 punktiga a ette nähtud parandusmeetme ulatus ei ole kooskõlas „koostalitlusvõime standardiga”, mida komisjon kasutas „alternatiivsete koostalitlusvahendite” asjakohasuse hindamiseks (vt punktid 125−129 eespool), põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
259 See väide põhineb väärarusaamal, et komisjon käsitleb koostalitlusvõimet kui Microsofti konkurentide võimet panna oma töörühmaserverite operatsioonisüsteemid töötama täpselt samamoodi nagu Windowsi operatsioonisüsteemid ning püüab võimaldada nendel konkurentidel kõnealuseid süsteeme kloonida (vt punktid 234−242 eespool).
260 Peale selle, vastupidiselt Microsofti väitele on seisukoht, mida komisjon kaitseb oma kirjalikes avaldustes, mis käsitlevad käesolevas asjas nõutavat koostalitlusvõime taset ja vaidlustatud otsuse artikli 5 punktiga a ette nähtud parandusmeetme ulatust, täiesti kooskõlas seisukohaga, millele ta asus vaidlustatud otsuses. Ka ei ole Microsoftil õigust võtta avaldusi, mida võivad olla teinud menetlusse astujad ajutiste meetmete kohaldamise menetluses peetud kohtuistungil, aluseks vaidlustatud otsuse teatava tõlgenduse omistamisel komisjonile. Tuleb meeles pidada, et kohtupraktika kohaselt tuleb ühenduse akti õiguspärasust hinnata lähtuvalt akti vastuvõtmise ajal olemas olnud faktilistest ja õiguslikest asjaoludest (Euroopa Kohtu 7. veebruari 1979. aasta otsus liidetud kohtuasjades 15/76 ja 16/76: Prantsusmaa vs. komisjon, EKL 1979, lk 321, punktid 7 ja 8, ning Esimese Astme Kohtu 12. detsembri 1996. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑177/94 ja T‑377/94: Altmann jt vs. komisjon, EKL 1996, lk II‑2041, punkt 119).
261 Lõpuks tuleb ka Microsofti poolt kohtuistungil esitatud argumendid, mis põhinevad mitme ülemjaama vahelisel tiražeerimisel ja „sinisel mullil”, nende põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
262 Nende argumentidega püüab Microsoft näidata, et vaidlustatud otsuse eesmärk on täielikult saavutatav ainult siis, kui Microsoft avaldab oma konkurentidele teatava teabe oma serverioperatsioonisüsteemide sisemiste mehhanismide, eriti algoritmide kohta, s.o teabe, mis on ulatuslikum kõnealuses otsuses määratletust. Microsoft väidab sisuliselt, et selleks, et domeenikontrollerit, mis töötab töörühmaserverite operatsioonisüsteemis, mida ei ole tootnud Microsoft, oleks võimalik paigutada „sinisesse mulli”, mis koosneb töörühmaserverite Windowsi operatsioonisüsteemi domeenikontrolleritest, kus kasutatakse Active Directory tehnoloogiat, peab nendel teistsugustel operatsioonisüsteemidel olema samasugune sisemine loogika.
263 Esiteks ei ole Microsoft tõendanud, et „sinises mullis” koos talitlemiseks peab nii tema kui ka ta konkurentide töörühmaserverite operatsioonisüsteemidel tingimata olema ühesugune sisemine loogika.
264 Teiseks ei ole hageja tõendanud ka seda, et isegi kui selline sisemise loogika samasus oleks nõutav, tähendaks see igal juhul, et Microsoft peab andma konkurentidele teabe oma toodete sisemiste mehhanismide, eriti algoritmide kohta. Selles suhtes tuleb meeles pidada, et repliigile lisatud arvamuses eristab üks Microsofti eksperte, kommenteerides mitme ülemjaama vahelise tiražeerimise mehhanismi tarvis kasutatavat DRS-protokolli, ka ise „protokolle, mida kasutatakse serverite vahelise side tarvis” ja „algoritme/otsustusreegleid, mida kasutatakse igas serveris sisemiselt”, märkides seejärel, et vaidlustatud otsuse artikli 5 kohaselt kuuluvad avaldamisele kõnealused protokollid (vt punkt 205 eespool).
265 Kolmandaks, „Intersite Topology” (saitidevahelise topoloogia) algoritmi puhul, mida Microsoft kohtuistungil konkreetselt mainis, on igati võimalik, et – nagu ka komisjon kohtuistungil märkis – konkurentidel peab olema ainult võimalus teostada mis tahes algoritm, mis annab sama tulemuse kui kõnealune algoritm. Teisisõnu ei oleks Microsoft kohustatud andma mingitki teavet selle algoritmi teostuse kohta oma töörühmaserverite operatsioonisüsteemides, vaid võiks anda kõigest selle algoritmi üldkirjelduse, jättes konkurentide hooleks vastava algoritmi nendepoolse teostuse väljatöötamise.
266 Seega järeldab Esimese Astme Kohus eespool kirjeldatud asjaoludest, et vaidlustatud otsuse artikli 5 punkti a ulatuse ja komisjoni poolt kõnealuse otsusega nõutava „koostalitlusvõime standardi” vahel vastuolud puuduvad.
c) Argument, et Microsofti sideprotokollid on kaitstud intellektuaalomandiõigustega
Poolte argumendid
267 Kõigepealt esitab Microsoft rea argumente eesmärgiga näidata, et tema sideprotokollid on tehnoloogiliselt uuenduslikud. Sageli töötatakse sideprotokolle välja seoses konkreetsete ülesannete täitmisega serverioperatsioonisüsteemides ning sideprotokollid on tihedalt seotud sellega, kuidas neid ülesandeid täidetakse. Sellepärast tähendab nende sideprotokollide litsentsimine paratamatult konkurentidele teabe andmist neid protokolle kasutavate serverioperatsioonisüsteemide sisemiste funktsioonide kohta. Microsoft lisab, et sideprotokollide väljatöötamisel ja täiustamisel kasutatakse paljude tehnikute tööd ja arvestatavaid rahalisi ressursse.
268 Konkreetsemalt rõhutab Microsoft Active Directory tehnoloogia uuenduslikkust, olles enne märkinud, et kataloogiteenused kujutavad endast töörühmaserverite operatsioonisüsteemide turul olulist konkurentsitegurit. Selles suhtes viitab hageja ühe oma eksperdi M. Campbell-Kelly koostatud märkusele, kus autor kirjeldab uuendusi, mida võimaldab Active Directory tehnoloogia, eriti „meetodit, mida see kasutab iseenda tiražeerimiseks arvutivõrgu eri serveritesse” (hagiavalduse lisa A.20). Samuti viitab Microsoft ekspert Lees’i arvamusele, mis on esitatud repliigi lisas C.4 (vt punktid 205 ja 256 eespool) ja kus autor kirjeldab uuenduslikke aspekte ühes Active Directory tehnoloogias kasutatavatest protokollidest, nimelt DRS-protokollis, mille suhtes Microsoft on seisukohal, et ta on vaidlustatud otsuse kohaselt kohustatud avaldama oma konkurentidele selle kohta teavet. Lõpuks viitab Microsoft repliigi lisale C.8.1, milles üks tema tehnikuid Hirst kirjeldab rida spetsifikatsioone, mis on seotud Active Directory tehnoloogias kasutatava mitme ülemjaama vahelise tiražeerimise mehhanismiga ja mida Microsoft on enda väitel kohustatud vaidlustatud otsusest tulenevalt koostama.
269 Järgmiseks esitab Microsoft mitmeid väiteid näitamaks, et tema sideprotokollid on kaitstud intellektuaalomandiõigustega.
270 Esiteks väidab ta, et nende sideprotokollide uuenduslikud aspektid on patentsed. Microsoftile on nende protokollide suhtes välja antud mitmeid patente Euroopas ja Ameerika Ühendriikides ning ligikaudu 20 patenditaotlust on seal veel menetlemisel. Lisaks kinnitavad väidet, et vaidlustatud otsuse artikliga 5 nõutakse sundlitsentside andmist, patendiõigusele spetsialiseerunud jurist Knauer’i kaks arvamust (hagiavalduse lisa A.21 ja repliigi lisa C.6).
271 Teiseks väidab Microsoft, et server-server-side protokollide spetsifikatsioonid, mille koostamist ja konkurentidele avaldamist temalt vaidlustatud otsust kohaldades nõutakse, on kaitstud autoriõigusega.
272 Repliigis käsitleb Microsoft autoriõiguse küsimust kahest eri vaatenurgast. Esiteks viitab ta mõistetele „sundloomine” ja „sundavaldamine” ning väidab, et ta ei oleks kõnealuseid spetsifikatsioone välja töötanud ega neid oma konkurentidele litsentsinud, kui seda ei oleks vaidlustatud otsusega temalt nõutud. Teiseks, tuginedes direktiivi 91/250 artiklile 4, tõstatab ta „autoriõigusega kaitstavate tööde kohandamise või muutmise” küsimuse. Hageja väidab eriti, et konkurent, kes kasutab kõnealuseid spetsifikatsioone selleks, et panna oma serverioperatsioonisüsteem koostalitlema Windowsi serverioperatsioonisüsteemide osadega, mis osutavad töörühmateenuseid, ei loo „iseseisvat teost”.
273 Kolmandaks väidab Microsoft, et sideprotokollid on väärtuslikud ärisaladused. Nimelt võimaldab ta oma klient-server-side protokollidega tutvuda ainult selliste litsentsilepingute alusel, millega nähakse ette konfidentsiaalsus ja milles tunnustatakse hageja omandiõigust kõnealuse tehnoloogia suhtes. Microsoft väidab, et ärisaladused on üks tööstusomandi vorme ning nende kaitse on siseriikliku õiguse reguleerimisalas. Lõpuks kummutab ta komisjoni käsituse, et ettevõtja kannatab ärisaladuse avaldamisel vähem kahju kui siis, kui ta on kohustatud lubama oma patentide või autoriõiguste rikkumist.
274 Microsoft järeldab, et nõue, et ta litsentsiks oma sideprotokollide spetsifikatsioonid konkurentidele, jätaks ta ilma kasust, mida annab tema uurimis- ja arendustöö sideprotokollide projekteerimisel ja täiustamisel. Samuti vähendaks see tema ja ta konkurentide stiimuleid sideprotokollidesse investeerida.
275 Komisjon ei nõustu nende eri argumentidega, mille kohta on antud ülevaade eespool punktides 267−274.
276 Esiteks lükkab ta tagasi Microsofti väited, et kõnealused sideprotokollid on uuenduslikud ning nende protokollide litsentsimisega kaasneb teabe avaldamine Microsofti töörühmaserverite operatsioonisüsteemide „sisemuse” kohta. Nimelt ei näita dokumendid, mille on koostanud Lees (repliigi lisa C.4) ja Hirst (repliigi lisa C.8.1), et kõnealune teave hõlmaks „ühtegi olemuslikult väärtuslikku leiutist”. Komisjon viitab oma konsultandi OTRi koostatud kahele märkusele (vasturepliigi lisad D.2 ja D.3), milles kommenteeritakse Lees’i ja Hirst’i koostatud dokumente ning selgitatakse, miks hageja sideprotokollide alusideed ja ‑põhimõtted ei ole uudsed.
277 Järgmiseks lükkab komisjon tagasi Microsofti väite, et esiteks on kõnealused sideprotokollid kaitstud intellektuaalomandiõigusega ja teiseks tähendab vaidlustatud otsus sundlitsentsimist.
278 Esiteks väidab komisjon, et Microsoft ei tõenda seda, et kõnealuste sideprotokollidega võimaldatavate väidetavate uuenduste suhtes kehtib patendikaitse. Lisaks näitavad mitmed tegurid, et Microsofti keeldumine ei olnud põhjendatud patendikaitse alaste kaalutlustega. Nimelt viitas Microsoft esmakordselt patendile (patent EP 0669020) alles haldusmenetluse lõpus ehk mõni nädal enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist.
279 Teiseks lükkab komisjon tagasi Microsofti väited seoses autoriõigusega. Ehkki vaidlustatud otsuse kohaldamisalas olevad spetsifikatsioonid kui sellised võivad olla kaitstud autoriõigusega, ei tähenda see, et „selliselt dokumenteeritud” teabe kasutamine selle teostamisel operatsioonisüsteemis oleks autoriõiguse rikkumine. Spetsifikatsiooni teostus ei ole koopia, vaid selle tulemuseks on selgelt iseseisev teos. Lisaks on küsimus, kas kõnealused spetsifikatsioonid on kaitstud autoriõigusega, puhtalt juhuslik, sest käesolevas kohtuasjas on keskne Microsoftile pandud kohustus avaldada teavet ja lubada selle kasutamist, mis paratamatult hõlmab dokumendi koostamist. Lõpuks esitas Microsoft repliigis kaks uut argumenti seoses autoriõigusega (vt punkt 272 eespool), mis komisjoni sõnutsi tuleb tunnistada vastuvõetamatuks vastavalt Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 48 lõikele 2. Komisjon leiab, et igal juhul ei ole need argumendid põhjendatud.
280 Kolmandaks nõustub komisjon, et teavet, mille avaldamist Microsoftilt vaidlustatud otsuse kohaselt nõutakse, on seni hoitud salajas tema konkurentide eest töörühmaserverite operatsioonisüsteemide turul. Siiski ei ole sugugi selge, et Microsoftil on õigus, kui ta võrdsustab need „ärisaladused” intellektuaalomandiõigustega, mis on tekkinud „seaduse alusel”. Komisjon leiab, et sundlitsentsimist käsitlev kohtupraktika kui selline ei kohaldu ärisaladuste suhtes ning nendele saladustele siseriiklike õigusnormidega võimaldatav kaitse on harilikult piiratum kui autoriõigustega võimaldatav või patendikaitse. Ehkki võib olemas olla presumptsioon, et keeldumine „seaduse alusel tekkinud” intellektuaalomandiõiguse litsentsimisest on õiguspärane, sõltub konkurentsiõiguses see, kas keeldumine üksnes ühepoolse äriotsuse tulemusel eksisteeriva saladuse avaldamisest on õiguspärane, pigem vastava juhtumi asjaoludest, eriti kaalul olevatest huvidest. Käesolevas kohtuasjas seisneb kõnealuse „saladuse” väärtus mitte uuenduslikkuses, vaid selles, et see kuulub turgu valitsevas seisundis olevale ettevõtjale.
281 SIIA esitab selles osas sisuliselt samad argumendid mis komisjon ning väidab, et Microsoft ei tõenda, et vaidlustatud otsus rikub tema intellektuaalomandiõigusi või tähendab sundlitsentsimist.
282 FSFE väidab, et „tehnoloogia”, mida Microsoft keeldub oma konkurentidele avaldamast, ei ole uudne ega uuenduslik. Microsoftil on tavaks võtta olemasolevaid protokolle ning seejärel teha neisse väikseid ja kasutuid muudatusi eesmärgiga takistada koostalitlusvõime saavutamist. FSFE osutab eriti järgmistele protokollidele: CIFS/SMB (Common Internet File System / Server Message Block), DCE/RPC (Distributed Computing Environment / Remote Procedure Call), Kerberos 5 ja LDAP.
Esimese Astme Kohtu hinnang
283 Ehkki pooled pühendasid nii oma menetlusdokumentides kui ka kohtuistungil pika arutluse küsimusele intellektuaalomandiõiguste kohta, mis kaitsevad Microsofti sideprotokolle või nende protokollide spetsifikatsioone, on Esimese Astme Kohus seisukohal, et käesoleva kohtuasja lahendamiseks ei ole vaja selle küsimuse üle otsustada.
284 Microsofti poolt väidetavatest intellektuaalomandiõigustest tuletatud argumentidel kui sellistel ei saa olla mõju vaidlustatud otsuse õiguspärasusele. Komisjon ei võtnud seisukohta nende argumentide põhjendatuse suhtes, vaid võttis kõnealuse otsuse vastu eeldusel, et käesolevas asjas saab Microsoft sellistele õigustele tugineda. Teisisõnu tegutses komisjon eeldusel, et koostalitlusvõimealase teabe osas ei pruugi käesolevas asjas vaidluse all olev käitumine olla pelgalt keeldumine teatavaks tegevuseks hädavajaliku toote või teenuse kättesaadavaks tegemisest, vaid keeldumine intellektuaalomandiõiguste litsentsimisest, ning valis sellepärast kõige rangema ja seega Microsoftile kõige soodsama õigusliku lahenduse (vt käesoleva otsuse punktid 312−336). Sellepärast ei otsustanud komisjon, kas Microsoftile süüks pandav käitumine kujutab endast litsentsi andmisest keeldumist või mitte ning kas vaidlustatud otsuse artikliga 5 ette nähtud parandusmeede hõlmab sundlitsentsimist või mitte.
285 Nii märgib komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 190, et haldusmenetluses tugines Microsoft intellektuaalomandiõiguste olemasolule ja sellele, et vaidlusalune koostalitlusvõimealane teave kujutab endast ärisaladust. Komisjon märgib, et pole välistatud, et Microsoft tugines nendele õigustele selleks, et takistada kõnealuste spetsifikatsioonide teostamist Sun’i toodetes. Samuti tunnistab komisjon, et need spetsifikatsioonid võivad sisaldada uuendusi ja ärisaladusi. Üldisemalt ei saa komisjoni sõnutsi välistada, et Microsoftile esitatava nõudega avaldada koostalitlusvõimealane teave kolmandatele isikutele ja lubada neil seda kasutada sekkutakse tema intellektuaalomandiõiguste vabasse kasutamisse. Komisjon kordab seda viimast kaalutlust vaidlustatud otsuse põhjenduses 546. Vaidlustatud otsuse joonealuses märkuses 249 selgitab komisjon, et „[i]gal juhul, kuna asjakohased spetsifikatsioonid ei ole uurimiseks saadaval, ei ole [tal] võimalik määrata, mil määral on põhjendatud mitmesuguste intellektuaalomandiõigustega seotud Microsofti väited”.
286 Peale selle märgib komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 1003 ja 1004, kirjeldades Microsofti keeldumise suhtes võetud parandusmeetme ulatust, esiteks seda, et kõnealune parandusmeede kohaldub üksnes liideste spetsifikatsioonide, mitte lähtekoodi suhtes, ja teiseks seda, et eesmärk on lubada Microsofti konkurentidel teostada avaldatud spetsifikatsioone oma töörühmaserverite operatsioonisüsteemides. Nii märgib komisjon muu hulgas, et „kõnealuseid spetsifikatsioone ei tohiks reprodutseerida, kohandada, korrastada ega muul moel muuta, vaid kolmandad isikud peaksid neid kasutama selleks, et kirjutada omaenda liideseid, mis on kooskõlas spetsifikatsioonidega” (vaidlustatud otsuse põhjendus 1004). Komisjon järeldab, et „[i]gal juhul, niivõrd kui Microsoftilt võidakse [vaidlustatud] otsusega nõuda loobumist tema intellektuaalomandiõiguste täielikust teostamisest, õigustaks [seda] vajadus lõpetada tuvastatud kuritarvitamine” (vaidlustatud otsuse põhjendus 1004).
287 Komisjon esitab oma menetlusdokumentides samasisulisi argumente. Nii nimetab ta vasturepliigis „eksitavaks” Microsofti repliigis esitatud väidet, et „[temalt] nõutakse [vaidlustatud] otsusega litsentsi andmist mis tahes intellektuaalomandiõigustele, mida võib olla vaja kõnealuste spetsifikatsioonide teostamiseks tema enda toodetes”. Komisjon selgitab kõigepealt, et „Microsoftilt nõutakse vaidlustatud otsusega, et ta annaks õiguse kasutada kõnealuseid spetsifikatsioone koostalitlusvõimeliste toodete loomiseks” ning „[n]iivõrd, kui [selle kohustusega] võidakse piirata Microsofti võimet täielikult rakendada oma teatavaid [intellektuaalomandiõigusi], on see õigustatud vajadusega lõpetada rikkumine”. Komisjon täpsustab, et „[vaidlustatud] otsuses ei asuta seisukohale küsimuses, kas see mõjutab Microsofti [intellektuaalomandiõigusi] või mitte”. Seejärel märgib komisjon, et sellest ei tule siiski järeldada, nagu oleks Microsofti keeldumine õigustatud intellektuaalomandiõiguste kasutamisega või oleks käesolevas asjas tegu sundlitsentsimisega. Ka ei ole kohtuasja toimikus ega hagiavalduses tõendeid selle kohta, et see on nii, ega eriti selle kohta, et „konkurentidel on vaja teatavate Microsofti [intellektuaalomandiõiguste] litsentsi, et saavutada koostalitlusvõime Windowsi domeeni arhitektuuriga.”
288 Peale selle kinnitas komisjon oma vastuses ühele Esimese Astme Kohtu kirjalikule küsimusele, et vaidlustatud otsuses ei tuvastatud patendikaitse või autoriõiguste kehtivust ega – ka vastupidi – kehtimatust kõnealuse koostalitlusvõimealase teabe suhtes. Seda küsimust ei olnud vaja lahendada, sest igal juhul „olid kuritarvitamise tuvastamise ja [vaidlustatud otsuse artikliga 5 ette nähtud] parandusmeetme kehtestamise tingimused täidetud, sõltumata sellest, kas kõnealuse teabe suhtes kehtib või ei kehti patendikaitse või autoriõigus”.
289 Eespool esitatud kaalutlustest tulenevalt on vaja kõnesoleva väite esimese osa põhjendatuse hindamisel lähtuda eeldusest, et kõnealused protokollid või nende protokollide spetsifikatsioonid on kaitstud intellektuaalomandiõigustega või kujutavad endast ärisaladusi ning neid saladusi tuleb käsitleda kui intellektuaalomandiõigustega samaväärseid.
290 Sellepärast on keskne küsimus, mis tuleb selle hagiavalduse osa suhtes lahendada, see, kas käesolevas asjas on – nagu komisjon väidab ja Microsoft eitab – täidetud tingimused, mille puhul võidakse turgu valitsevas seisundis olevalt ettevõtjalt nõuda tema intellektuaalomandiõiguste suhtes litsentsi andmist.
d) Konkreetsed argumendid, millele tuginetakse väite esimeses osas
i) Asjaolud, millest lähtuvalt tuleb kuritarvitavat tegevust analüüsida
Poolte argumendid
291 Microsoft, keda toetavad CompTIA ja ACT, on esiteks seisukohal, et kõnealuse esimese küsimuse hindamisel tuleb arvestada kriteeriume, mida Euroopa Kohus tunnustas kohtuasjas Magill, millele on viidatud eespool punktis 107, ja kordas kohtuotsuses IMS Health, millele on viidatud eespool punktis 107.
292 Selle argumendi toetuseks kordab Microsoft kõigepealt seda, et vaidlustatud otsuse artikkel 5 tähendab tema sideprotokollide, mis on tehnoloogiliselt uuenduslikud ja kaitstud intellektuaalomandiõigustega, sundlitsentsimist.
293 Teiseks tõlgendab Microsoft käesoleva otsuse punktis 302 kirjeldatud komisjoni argumenti nii, et komisjoni arvates ei ole komisjon kohustatud eespool viidatud kriteeriume kohaldama, kui küsimus puudutab „tehnoloogia-alast seotud müüki”. Microsofti väitel ei toeta seda argumenti Esimese Astme Kohtu 6. oktoobri 1994. aasta otsus kohtuasjas T‑83/91: Tetra Pak vs. komisjon, EKL 1994, lk II‑755, mis jäeti apellatsiooniastmes jõusse Euroopa Kohtu 14. novembri 1996. aasta otsusega kohtuasjas C‑333/94 P: Tetra Pak vs. komisjon EKL 1996, lk I‑5951 (edaspidi „kohtuotsus Tetra Pak II”), millele komisjon tugineb.
294 Kolmandaks lükkab Microsoft tagasi argumendid, millega komisjon soovib näidata, et asjaolusid käesolevas kohtuasjas saab eristada asjaoludest kohtuasjas IMS Health, millele on viidatud eespool punktis 107.
295 Microsoft märgib, et esiteks puudutas kohtuasi IMS Health suurt turustusvõrku ning just selle võrgu suuruse pärast peeti IMS Health’i loodud 1860 „tellisest” koosnevat struktuuri harustandardiks. Peale selle ei tuginenud komisjon vaidlustatud otsuses argumendile, et keeldudes „võimaldamast koostalitlusvõimet” tegutseb Microsoft vastuolus direktiivis 91/250 määratletud avaliku huvi eesmärkidega. Igal juhul ei saa ebamäärased avaliku huviga seotud kaalutlused olla aluseks ettevõtjalt litsentsimise nõudmisele. Lõpuks väidab Microsoft, et direktiiviga 91/250 ei ole kehtestatud ühtegi positiivset kohustust avaldada teavet.
296 Teiseks lükkab Microsoft tagasi komisjoni väite, et Microsoft kasutas oma turuvõimu personaalarvutite operatsioonisüsteemide turul töörühmaserverite operatsioonisüsteemide turu vallutamiseks. Samuti ei selgu vaidlustatud otsusest ega kostja vastusest see, millist turuvõimu Microsoft oletatavasti kasutas või millisel viisil seda turuvõimu kasutati.
297 Kolmandaks väidab Microsoft vastu, et komisjoni väide, et Microsoft katkestas varasema, kõrgematel tasemetel teabejagamise, on nii faktiliselt kui ka õiguslikult ekslik ja selles ei arvestata põhimõtteid, mis nähti ette kohtuotsusega Bronner, millele on viidatud eespool punktis 112. Hageja ei ole kunagi andnud Sun’ile ega ühelegi teisele konkureerivate operatsioonisüsteemide tootjale oma sideprotokollide litsentsi. Ta litsentsis AT&T’le 1994. aastal võrgutehnoloogia, mis võimaldas välja töötada toote „Advanced Server for Unix” (edaspidi „AS/U”) ning juhtivad UNIX-i levitajaid lõid rea AS/U-l põhinevaid tooteid, mille hulka kuulub Sun’i „PC NetLink”. Ehkki hageja ja AT&T leppisid 2001. aastal kokku, et litsentsilepingut ei laiendata uuele tehnoloogiale, on „AS/U tehnoloogia” ja sellel põhinevad tooted siiani saadaval. See, et hageja litsentsis AT&T’le rohkem kui 10 aastat tagasi konkreetse toote, ei saa tähendada, et ta on kohustatud edaspidi piiramata aja jooksul litsentsima kõik sellega seotud tehnoloogiad, sealhulgas sideprotokollid.
298 Neljandaks osutab Microsoft, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 577 väidab komisjon, et „Microsofti keeldumine Sun’i taotluse täitmisest on osa üldisemast käitumisviisist, mille kohaselt ei avaldata töörühmaserverite operatsioonisüsteemide müüjatele koostalitlusvõimealast teavet”. Microsoft vaidleb vastu, et kõnealune käitumisviis, mida talle selliselt omistatakse, vastab „põhimõtte, mida kasutavad enam-vähem kõik tehnoloogiaettevõtjad oma uurimis- ja arendustöö viljade kaitsmiseks, mittediskrimineerivale rakendamisele” ning ei saa sellisena kujutada endast „erandlikku asjaolu” eespool punktis 107 viidatud kohtuotsuste Magill ja IMS Health tähenduses.
299 Teise võimalusena väidab Microsoft, keda toetavad CompTIA ja ACT, et kui Esimese Astme Kohus peaks tuvastama, et käesolevas asjas ei ole kaalul intellektuaalomandiõigusi, tuleks kohaldada kriteeriume, mida Euroopa Kohus tunnustas eespool punktis 112 viidatud kohtuotsuses Bronner ja mis vastavad esimesele, teisele ja neljandale kriteeriumile eespool punktis 107 viidatud kohtuotsuses IMS Health, nagu on märgitud eespool punktis 116.
300 Lõpuks väidavad Microsoft, CompTIA ja ACT, et käesolevas kohtuasjas ei ole täidetud ükski eespool punktis 107 viidatud kohtuotsuse IMS Health neljast kriteeriumist ega sellest tulenevalt ka ükski eespool punktis 112 viidatud kohtuotsuse Bronner kolmest kriteeriumist.
301 Komisjon, keda toetavad SIIA ja FSFE, väidab ennekõike seda, et isegi kui Esimese Astme Kohus peaks tuvastama, et vaidlusalune keeldumine oli õigustatud intellektuaalomandiõiguste kasutamisega ja vaidlustatud otsusega kaasneb sundlitsentsimine, ei tulene sellest, et käesolevat probleemi tuleb automaatselt hinnata „kohtuotsusega IMS Health kehtestatud kohtupraktikast” tulenevatest kriteeriumidest lähtudes.
302 Sellega seoses jääb komisjon esiteks seisukohale, et kõnealuses kohtupraktikas sõnastatud „erandlike asjaolude” reegel ei kohaldu „sellisena ja ilma edasise kvalifitseerimiseta” ärisaladuste avaldamisest keeldumise suhtes, mille tulemusel „tehnoloogiliselt seotakse” eraldiseisev toode turgu valitseva tootega.
303 Teiseks väidab komisjon, et eespool punktis 107 viidatud kohtuotsusega IMS Health ei kehtestatud erakorraliste asjaolude ammendavat loetelu. Kõnealuses kohtuotsuses, nagu ka eespool punktis 107 viidatud kohtuotsuses Magill, määratles Euroopa Kohus tingimused, mille puhul võidakse vastu võtta sundlitsentsima kohustav otsus. Seega kehtestas Euroopa Kohus oma eespool punktis 107 viidatud otsusega IMS Health üksnes loetelu kriteeriumide kohta, mille täitumine on „piisav”. Tegelikkuses peab komisjon selleks, et teha kindlaks, kas teabe andmisest keelduva turgu valitsevas seisundis oleva ettevõtja käitumine kujutab endast kuritarvitust, uurima tervet rida kõnealuse keeldumisega seotud tegureid, eriti sellise keeldumise majanduslikku ja regulatiivset tausta.
304 Kolmandaks loetleb komisjon tegurid, mis eristavad käesoleva kohtuasja asjaolusid eespool viidatud kohtuasja IMS Health asjaoludest ning lubavad jõuda järeldusele, et Microsofti keeldumine kujutab endast turgu valitseva seisundi kuritarvitamist.
305 Esiteks märgib komisjon, et vaidlustatud otsusele on eripärane, et see käsitleb koostalitlusvõimealase teabe andmisest keeldumist tarkvaratööstuses. Otsuse eesmärk on võimaldada arendada Microsofti toodetega ühilduvaid tooteid, ent Microsofti viidatud pretsedendid puudutavad olukordi, kus „kaitstud toode” tuli inkorporeerida konkurentide toodetesse põhjustel, mis ei piirdunud pelgalt ühilduvuse tagamisega kahe eri toote vahel. Veel enam, need pretsedendid ei puuduta spetsiifilisi probleeme, mis on tõstatatud sektorites, kus turustusvõrgu mõju on läbiva tähtsusega. Erinevalt käesolevas kohtuasjas käsitletavast sektorist ei olnud kõnealustes pretsedentides käsitletud majandussektorid sellised, „kus seadusandja on selgelt tunnistanud, et ühilduvus on kasulik kogu ühiskonnale”. Konkreetsemalt meenutab komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustele 745−763 viidates tähtsust, mida ühenduse seadusandja on omistanud koostalitlusvõimele, eriti direktiivi 91/250 kontekstis, ja seadusandja seisukohta, mille kohaselt teabe avaldamine koostalitlusvõimega seotud eesmärkidel on kasulik nii konkurentsile kui uuendustele.
306 Teiseks toetub komisjon sellele, et käesolev küsimus puudutab turgu valitsevas seisundis olevat müüjat, kes kasutab oma turuvõimu konkreetsel turul ehk käesolevas kohtuasjas personaalarvutite operatsioonisüsteemide turul selleks, et kõrvaldada konkurents ühel sidusturul, nimelt töörühmaserverite operatsioonisüsteemide turul, „seega suurendades sisenemistõkkeid oma algsel turul ja kindlustades endale veelgi sissetulekut monopolist”. See olukord süvendab uute toodete väljaarendamise piiramisest tarbijatele tekkivat kahju.
307 Kolmandaks märgib komisjon, et käesolev küsimus puudutab turgu valitsevas seisundis olevat ettevõtjat, kes katkestab varasema, kõrgematel tasemetel teabejagamise (vaidlustatud otsuse põhjendused 578−584). Algselt oli Microsofti põhimõte avaldada koostalitlusvõimealast teavet, mitte seda avaldamata hoida, ning see aitas Microsoftil muu hulgas tuua turule omaenda töörühmaserverite operatsioonisüsteemid ega pärssinud tema uuendustegevust. Kui tema „serveritooted” olid turul piisavalt tugevaks saanud, muutis Microsoft aga oma strateegiat ja otsustas kõrvaldada oma konkurendid, keeldudes andmast neile võimalust kõnealuse teabega tutvuda (vaidlustatud otsuse põhjendused 587, 588, 637 jj).
308 Komisjon jääb seisukohale, et Microsoft ei saa eitada varasema, kõrgematel tasemetel teabejagamise katkestamist. Esiteks hõlmas Microsofti ja AT&T vaheline kokkulepe, mis võimaldas AT&T’l välja arendada AS/U, mitte ainult vaidlustatud otsuses käsitletavat liiki koostalitlusvõimealase teabe, vaid ka lisateabe avaldamist. Järgmiseks väidab komisjon, et see, et AS/U tehnoloogia on siiani saadaval, ei ole asjakohane. Komisjon viitab vaidlustatud otsuse põhjendustele 580−583 ning märgib, et „seoses AS/U-ga” avaldatud teave on nüüdseks aegunud, sest Microsoft on vastavaid protokolle Windowsi uuemates versioonides muutnud. Lõpuks osutab komisjon, et Microsofti väide, mille kohaselt see, et Microsoft litsentsis AT&T’le rohkem kui 10 aastat tagasi konkreetse tehnoloogia, ei saa kohustada teda edaspidi piiramata aja jooksul litsentsima kõiki sellega seotud tehnoloogiaid, ei ole vaidlustatud otsuses kasutatud lähenemisviisi suhtes asjakohane. Vaidlustatud otsuses käsitletakse varasema, kõrgematel tasemetel teabejagamise katkestamist mitte kui iseenesest kuritarvitust, vaid kui ühte tegurit, mis on asjakohane Microsofti teabe andmisest keeldumise hindamisel (vaidlustatud otsuse põhjendus 578 jj).
309 Neljandaks, komisjon ei väida, nagu oleks pelgalt see, et intellektuaalomandiõiguse litsentsimisest keeldumine on osa üldisest käitumisviisist, iseenesest „erandlik asjaolu”, millest piisab, et see keeldumine oleks kuritarvitav. Komisjon väidab vaid, et asjaolu, et Sun ei ole ainus konkurent, kellel Microsoft ei ole lasknud koostalitlusvõimealase teabega tutvuda, on asjakohane hinnangu andmisel selle suhtes, kas Microsofti tegevus on kooskõlas EÜ artikliga 82.
310 Komisjon märgib, et Microsofti teise võimalusena esitatud argumenti, et käesoleva kohtuasja käsitlemisel tuleb lähtuda eespool punktis 112 viidatud kohtuotsusega Bronner kehtestatud kriteeriumidest, ei saa toetada. Kohtuasi Bronner puudutas juurdepääsu infrastruktuurile, mis oli nõudnud märkimisväärseid investeeringuid, ning kui peaks tuvastatama, et käesolevas kohtuasjas käsitletav teave ei ole kaitstud intellektuaalomandiõigustega, vaid koosneb puhtalt suvalistest teadete kombinatsioonidest, ei ole kõnealune kohtuotsus kindlasti „asjakohane võrdlusmaterjal”.
311 Teise võimalusena väidab komisjon, keda toetavad SIIA ja FSFE, et isegi kui eeldada, et vaidlustatud otsuse õiguspärasust, kuivõrd see on seotud esimese küsimusega, tuleb hinnata, lähtudes kriteeriumidest, mida Euroopa Kohus tunnustas eespool punktis 107 viidatud kohtuotsuses IMS Health, on need kriteeriumid käesolevas kohtuasjas täidetud.
Esimese Astme Kohtu hinnang
312 Tuleb meeles pidada, et Microsofti väitel ei saa tema keeldumine koostalitlusvõimealase teabe andmisest kujutada endast turgu valitseva seisundi kuritarvitamist EÜ artikli 82 tähenduses, sest esiteks on kõnealune teave kaitstud intellektuaalomandiõigustega – või kujutab endast ärisaladusi – ning teiseks ei ole käesolevas asjas täidetud kohtupraktikas kehtestatud kriteeriumid, mille järgi määratakse, kas turgu valitsevas seisundis olevat ettevõtjat saab kohustada andma kolmandale isikule litsentsi.
313 Samuti tuleb meeles pidada, et komisjoni väitel ei ole vaja otsustada, kas Microsofti tegevus kujutab endast keeldumist litsentsida kolmandale isikule intellektuaalomandiõigusi või kas ärisaladused väärivad kaitset samal määral kui intellektuaalomandiõigused, sest ranged kriteeriumid, mille põhjal võidakse sellises keeldumises tuvastada turgu valitseva seisundi kuritarvitamine EÜ artikli 82 tähenduses, on käesolevas kohtuasjas igal juhul täidetud (vt punktid 284 ja 288 eespool).
314 Kuigi Microsoft ja komisjon on ühte meelt, et vaidlusalust keeldumist võib hinnata vastavalt EÜ artiklile 82 eeldusel, et see kujutab endast keeldumist litsentsida intellektuaalomandiõigusi, lahknevad nende seisukohad sellises olukorras kohaldatavate kohtupraktikas kehtestatud kriteeriumide suhtes.
315 Nii tugineb Microsoft eelkõige kriteeriumidele, mis on määratletud eespool punktis 107 viidatud kohtuotsustega Magill ja IMS Health, ja teise võimalusena nendele, mis on ette nähtud eespool punktis 112 viidatud kohtuotsusega Bronner.
316 Komisjon aga väidab, et eespool punktis 107 viidatud kohtuotsusega ette nähtud kriteeriumide „automaatne” kohaldamine oleks käesolevas kohtuasjas „probleemne”. Ta jääb seisukohale, et selleks et tuvastada, kas selline keeldumine on kuritarvitav, peab ta arvesse võtma kõiki sellele keeldumisele omaseid asjaolusid, mis ei pruugi olla samad mis eespool punktis 107 viidatud kohtuotsustes Magill ja IMS Health tuvastatud. Nii selgitab ta vaidlustatud otsuse põhjenduses 558, et „Euroopa kohtute praktika […] viitab sellele, et komisjon peab analüüsima teabe andmisest keeldumise juhtumiga seotud asjaolusid kogumis ja tegema otsuse sellise igakülgse uurimise tulemuste põhjal”.
317 Kohtuistungil kinnitas komisjon, keda Esimese Astme Kohus sel teemal küsitles, et ta asus vaidlustatud otsuses seisukohale, et Microsofti tegevuses ilmnesid kolm tunnust, mis võimaldasid liigitada selle kuritarvitavaks. Esimene seisneb selles, et teave, mida Microsoft keeldub konkurentidele avaldamast, on seotud koostalitlusvõimega tarkvaratööstuses, ja see on teema, millele ühenduse seadusandja on omistanud erilise tähtsuse. Teine tunnus seisneb selles, et Microsoft kasutab oma ebatavalist võimu personaalarvutite operatsioonisüsteemide turul selleks, et kõrvaldada konkurents töörühmaserverite operatsioonisüsteemide sidusturul. Kolmas tunnus on see, et kõnealune tegevus hõlmab varasema, kõrgematel tasemetel teabejagamise katkestamist.
318 Komisjoni väitel on kriteeriumid, mida Euroopa Kohus tunnustas eespool punktis 107 viidatud kohtuotsustes Magill ja IMS Health, käesolevas kohtuasjas igal juhul täidetud.
319 Vastuseks nendele eri argumentidele märgib Esimese Astme Kohus, et – nagu komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 547 õigesti osutab – ehkki ettevõtjatel on üldjuhul vabadus valida äripartnereid, võib turgu valitsevas seisundis oleva ettevõtja keeldumine teabe andmisest kujutada endast teatavatel asjaoludel turgu valitseva seisundi kuritarvitamist EÜ artikli 82 tähenduses, kui see keeldumine ei ole objektiivselt põhjendatud.
320 Nii asus Euroopa Kohus seisukohale, et tooraineturul valitsevas seisundis olev äriühing, kes eesmärgiga reserveerida sellist toorainet omaenda teisendtoodete valmistamiseks keeldus varustamast teisendtooteid valmistavat klienti ja seega oli tõenäoliselt kõrvaldamas konkurentsi selle kliendi osas, kuritarvitas turgu valitsevat seisundit EÜ artikli 82 tähenduses (Euroopa Kohtu 6. märtsi 1974. aasta otsus liidetud kohtuasjades 6/73 ja 7/73: Istituto Chemioterapico Italiano ja Commercial Solvents vs. komisjon, EKL 1974, lk 223; seoses teenuse osutamisest keeldumisega vt Euroopa Kohtu 3. oktoobri 1985. aasta otsus kohtuasjas 311/84: CBEM, EKL 1985, lk 3261).
321 Kohtuasjas 238/87: Volvo, EKL 1988, lk 6211, milles Euroopa Kohus langetas otsuse 5. oktoobril 1988, küsiti temalt EÜ artikli 234 alusel esitatud eelotsusetaotluses, kas seda, kui teatavate autokerepaneelide tööstusdisainilahenduse õigust omav autotootja keeldub andmast kolmandatele isikutele litsentsi kaitstud disainilahendust sisaldavate toodete pakkumiseks, tuleb pidada turgu valitseva seisundi kuritarvitamiseks EÜ artikli 82 tähenduses. Euroopa Kohus rõhutas oma otsuses, et tööstusdisainilahenduse omaniku õigus takistada kolmandaid isikuid tema nõusolekuta valmistamast ja müümast või importimast kõnealust disainilahendust sisaldavaid tooteid on tema ainuõiguse põhiline ese. Euroopa Kohus järeldas (punktis 8), et „kaitstud disainilahenduse omanikule seatud kohustus anda kolmandatele isikutele – isegi mõistliku kasutustasu eest – litsentse kõnealust disainilahendust sisaldavate toodete tarnimiseks viiks selleni, et kõnealune omanik jäetakse ilma tema ainuõiguse sisust, ning sellise litsentsi andmisest keeldumine ei saa iseenesest olla turgu valitseva seisundi kuritarvitamine”. Euroopa Kohus lisas siiski, et „registreeritud disainilahenduse omaniku ainuõiguse kasutamine autokerepaneelide suhtes [võiks] olla [EÜ] artikli [82] alusel keelatud, kui see hõlma[ks] teatavaid turgu valitsevas seisundis oleva ettevõtja kuritarvitavaid teguviise, nagu meelevaldne keeldumine varuosade müümisest sõltumatutele remondiettevõtjatele, varuosadele ebaõiglase hinnataseme määramine või otsus lõpetada varuosade tootmine teatava mudeli jaoks, kuigi paljud selle mudeli autod on jätkuvalt ringluses, kui selline tegevus võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust” (punkt 9).
322 Samuti paluti eespool punktis 107 viidatud kohtuasjas Magill Euroopa Kohtult apellatsioonimenetluses lahendit küsimuses, kus turgu valitsevas seisundis olev ettevõtja keeldus andmast kolmandale isikule litsentsi intellektuaalomandiõiguse kasutamiseks. Kõnealune kohtuasi puudutas otsust, milles komisjon tuvastas, et kolm televisiooniettevõtjat on kuritarvitanud turgu valitsevat seisundit oma nädalasaatekavade turul ning televisiooni saatekavade turul, kus neid saatekavasid avaldati, tuginedes oma autoriõigustele nende saatekavade suhtes, et takistada kolmandaid isikuid avaldamast mitmesuguste eri televisioonikanalite täielikke nädalasaatekavasid. Sellepärast kohustas komisjon neid televisiooniettevõtjaid taotluse korral ja diskrimineerimata andma nädalasaatekavasid eelnevalt üksteisele ja kolmandatele isikutele ning lubama nimetatud kolmandatel isikutel neid saatekavasid reprodutseerida. Komisjon märkis samuti, et kõik kasutustasud, mida televisiooniettevõtjad reprodutseerimislitsentside andmisel nõuavad, peaksid olema mõistlikud.
323 Eespool punktis 107 viidatud kohtuotsuses Magill märkis Euroopa Kohus (punktis 49), viidates eespool punktis 321 viidatud Volvo kohtuotsusele, et „reprodutseerimise ainuõigus on üks autori õigusi ning seega ei saa litsentsi andmisest keeldumine ka siis, kui seda teeb turgu valitsevas seisundis ettevõtja, olla iseenesest turgu valitseva seisundi kuritarvitamine”. Osutades jätkuvalt eespool punktis 321 viidatud Volvo kohtuotsusele, selgitas Euroopa Kohus (punktis 50) siiski, et „ainuõiguse teostamine selle omaja poolt võib erandlikel asjaoludel hõlmata kuritarvitamist”.
324 Euroopa Kohus asus seisukohale, et järgmiseks kirjeldatavad asjaolud olid asjakohased tuvastamaks, et nende televisiooniettevõtjate tegevus oli kuritarvitav. Esiteks oli nende keeldumine seotud tootega – televisioonikanalite nädalakavad –, mille andmine oli kõnealuse tegevuse, st täieliku televisiooni-nädalasaatekava avaldamise jaoks hädavajalik (punkt 53). Teiseks takistati kõnealuse keeldumisega uue toote, nimelt ülevaatliku televisiooni-nädalasaatekava ilmumist, mida asjaomased televisiooniettevõtjad ise ei pakkunud ja mille järele oli olemas potentsiaalne tarbijanõudlus, ning seega kujutas see keeldumine endast EÜ artikli 82 punkti b kohaselt kuritarvitust (kohtuotsuse punkt 54). Kolmandaks ei olnud selline keeldumine põhjendatud (punkt 55). Neljandaks olid asjaomased televisiooniettevõtjad oma tegevusega reserveerinud endale teisese turu, nimelt televisiooni-nädalasaatekavade turu, välistades sellel turul igasuguse konkurentsi (punkt 56).
325 Eespool punktis 112 viidatud kohtuasjas Bronner paluti Euroopa Kohtult EÜ artikli 234 alusel esitatud eelotsusetaotlusega otsust selle kohta, kas Austrias väga suure päevalehtede turuosaga ja Austrias ainsat üleriigilist ajalehtede kojukande süsteemi omava ajakirjanduskontserni keeldumine lubamast konkureeriva ajalehe väljaandjal seda süsteemi asjakohase tasu eest kasutada või võimaldamast sellel väljaandjal osta asjaomaselt kontsernilt teatavaid lisateenuseid, kujutas endast EÜ artikliga 82 vastuolus olevat turgu valitseva seisundi kuritarvitamist.
326 Euroopa Kohus märkis oma otsuses (punkt 38) esiteks seda, et ehkki ta otsustas kohtuasjas Istituto Chemioterapico Italiano ja Commercial Solvents vs. komisjon ja kohtuasjas CBEM, millele on viidatud eespool punktis 320, et vastava turgu valitsevas seisundis oleva ettevõtja keeldumine müümast temaga sidusturul konkureerivale ettevõtjale tooraineid ja teenuseid, mis on hädavajalikud kõnealuse konkurendi majandustegevuse jätkamiseks, kujutab endast kuritarvitamist, on see kuritarvitamine vaid siis, kui selline teguviis võib tõenäoliselt kõrvaldada igasuguse konkurentsi tolle ettevõtja poolt.
327 Järgmiseks märkis Euroopa Kohus (punktis 39), et eespool punktis 107 viidatud kohtuotsuse Magill punktides 49 ja 50 otsustas ta, et intellektuaalomandiõiguse omaja – sealhulgas turgu valitsevas seisundis ettevõtja – keeldumine litsentsi andmisest ei saa iseenesest olla turgu valitseva seisundi kuritarvitamine, kuid ainuõiguse teostamine selle omaja poolt võib erandlikel asjaoludel hõlmata kuritarvitamist.
328 Lõpuks viitas Euroopa Kohus uuesti erandlikele asjaoludele, mille ta oli tuvastanud eespool punktis 107 viidatud kohtuotsuses Magill ning märkis (punktis 41):
„[I]segi kui sellist kohtupraktikat seoses intellektuaalomandiõiguse kasutamisega võiks kohaldada mis tahes omandiõiguste kasutamise suhtes, oleks selleks, et [kõnealusele] kohtuotsusele saaks tulemuslikult tugineda [EÜ] artikli [82] tähenduses kuritarvituse olemasolu väitmiseks sellises olukorras nagu […] eelotsuse küsimuse sisuks olev, ikkagi vaja mitte ainult seda, et kojukandes seisneva teenuse osutamisest keeldumine kõrvaldab päevalehtede turul tõenäoliselt igasuguse konkurentsi teenust sooviva isiku poolt ning et sellist keeldumist ei ole võimalik objektiivselt põhjendada, vaid ka seda, et seesama teenus on kõnealuse isiku äritegevuse jaoks hädavajalik, kuivõrd sellel kojukandeteenuse jaoks ei ole olemas tegelikku ega potentsiaalset asendust.”
329 Eespool punktis 107 viidatud kohtuotsuses IMS Health tegi Euroopa Kohus taas otsuse tingimuste kohta, mille puhul turgu valitsevas seisundis oleva ettevõtja keeldumine andmast kolmandale isikule litsentsi intellektuaalomandiõigustega kaitstud toote kasutamiseks võib kujutada endast kuritarvitamist EÜ artikli 82 tähenduses.
330 Kõigepealt kinnitas Euroopa Kohus (punktis 34), osutades kohtuotsusele Volvo, millele on viidatud eespool punktis 321, ja kohtuotsusele Magill, millele on viidatud eespool punktis 107, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kuulub reprodutseerimise ainuõigus intellektuaalomandiõiguse omaja õiguste hulka ning seega ei saa litsentsi andmisest keeldumine – isegi kui seda teeb turgu valitsevas seisundis olev ettevõtja – iseenesest olla selle seisundi kuritarvitamine. Samuti märkis Euroopa Kohus (punktis 35), et kohtupraktikast selgesti nähtuvalt võib ainuõiguse teostamine selle omaja poolt erandlikel asjaoludel endast kuritarvitamist kujutada. Seejärel, olles uuesti viidanud erandlikele asjaoludele, mis tuvastati eespool punktis 107 viidatud kohtuotsuses Magill, sedastas Euroopa Kohus (punktis 38), et kohtupraktikast tulenevalt piisab selleks, et autoriõigust omava ettevõtja keeldumist juurdepääsu võimaldamisest teatavaks äritegevuseks hädavajalikule tootele või teenusele saaks pidada kuritarvitavaks, kolme kumulatiivse tingimuse täitmisest, nimelt et selle keeldumisega takistatakse uue toote ilmumist, mille järele on potentsiaalne tarbijanõudlus; et see on põhjendamatu; ja et sellega välistatakse igasugune konkurents mingil teisesel turul.
331 Eespool viidatud kohtupraktikast tulenevalt ei saa turgu valitsevas seisundis oleva ettevõtja keeldumine intellektuaalomandiõigustega kaitstud toote litsentsimisest kolmandale isikule olla iseenesest turgu valitseva seisundi kuritarvitamine EÜ artikli 82 tähenduses. Ainult erandlikel asjaoludel saab intellektuaalomandiõiguse omaja ainuõiguse teostamisest tuleneda selline kuritarvitamine.
332 Samuti tuleneb kohtupraktikast, et erandlikeks tuleb pidada nimelt järgmisi asjaolusid:
– esiteks, keeldumine on seotud toote või teenusega, mis on hädavajalik teatavaks tegevuseks sidusturul;
– teiseks, keeldumine on selline, millega välistatakse igasugune tõhus konkurents sellel sidusturul;
– kolmandaks, keeldumisega takistatakse uue toote ilmumist, mille järele on potentsiaalne tarbijanõudlus.
333 Kui selliste asjaolude olemasolu on tuvastatud, võib turgu valitsevas seisundis olija keeldumine litsentsi andmisest osutuda EÜ artikli 82 rikkumiseks, välja arvatud juhul, kui keeldumine on objektiivselt põhjendatav.
334 Esimese Astme Kohus märgib, et asjaolu, et kõnealuse keeldumisega takistatakse uue toote ilmumist, mille järele on potentsiaalne tarbijanõudlus, esineb üksnes intellektuaalomandiõiguste teostamist käsitlevas kohtupraktikas.
335 Lõpuks on asjakohane lisada, et selleks, et keeldumist juurdepääsu võimaldamisest teatavaks tegevuseks hädavajalikule tootele või teenusele võiks pidada kuritarvitavaks, on vaja eristada kahte turgu, nimelt seda, mille moodustab kõnealune toode või teenus ja kus keelduval ettevõtjal on turgu valitsev seisund, ning sidusturgu, kus vastavat toodet või teenust kasutatakse teise toote valmistamiseks või teise teenuse osutamiseks. See, et kõnealust hädavajalikku toodet või teenust eraldi ei turustata, ei välista iseenesest võimalust tuvastada eraldiseisva turu olemasolu (vt selle kohta eespool punktis 107 viidatud kohtuotsus IMS Health, punkt 43). Nii otsustas Euroopa Kohus eespool punktis 107 viidatud kohtuotsuse IMS Health punktis 44, et piisab sellest, kui on võimalik kindlaks teha potentsiaalne või isegi hüpoteetiline turg, ning seda on võimalik kindlaks teha, kui kõnealused tooted või teenused on hädavajalikud teatavaks tegevuseks ja nende järele on olemas tegelik nõudlus selle tegevusega tegelevate ettevõtjate hulgas. Kõnealuse kohtuotsuse järgmises punktis järeldas Euroopa Kohus, et otsustava tähtsusega on teha kindlaks kaks eri tootmisetappi, mis on omavahel seotud seeläbi, et tootmisahela eelneva etapi toode on hädavajalik järgmise etapi toote jaoks.
336 Eespool kirjeldatud tegureid arvestades on Esimese Astme Kohus seisukohal, et asjakohane on kõigepealt otsustada, kas eespool punktis 107 viidatud kohtuotsustes Magill ja IMS Health tuvastatud asjaolud, nagu neid on kirjeldatud eespool punktides 332 ja 333, esinevad ka käesolevas kohtuasjas. Ainult siis, kui Esimese Astme Kohus teeb kindlaks, et nende asjaolude hulgast ühte või mitut ei esine, asub ta hindama konkreetseid asjaolusid, millele komisjon tugineb (vt punkt 317 eespool).
ii) Koostalitlusvõimealase teabe hädavajalikkus
Poolte argumendid
337 Microsoft väidab, et vaidlustatud otsusega nõutav koostalitlusvõimealane teave ei ole töörühmaserverite operatsioonisüsteemide tootja tööks hädavajalik. Konkreetset tehnoloogiat ei saa pidada hädavajalikuks, kui turgu valitsevas seisundis oleva ettevõtja konkurentide toodete arendamine ja turustamine ilma selle tehnoloogia kasutamise võimaluseta on „majanduslikult jätkusuutlik”.
338 Microsoft väidab, et selles osas sisaldab vaidlustatud otsus õigusnormi rikkumist ja faktiviga.
339 Ta märgib esiteks, et kõnealune õigusnormi rikkumine seisneb selles, et komisjon kasutas „konkurentsi võimalikkust kontrollides” asjakohatut, ebaharilikku ja absoluutset standardit. Hageja viitab vaidlustatud otsuse põhjendustele 176−184 ning osutab, et komisjoni seisukoha järgi peavad muude tootjate kui Microsofti serverioperatsioonisüsteemid suutma suhelda personaalarvutite Windowsi operatsioonisüsteemide ja Windowsi serverioperatsioonisüsteemidega täpselt samamoodi, nagu seda teevad Windowsi serverioperatsioonisüsteemid; ometi ei nõuta kohtupraktikas sellise „optimaalse turulepääsu” võimaldamist.
340 Repliigis kritiseerib Microsoft seda, et komisjon lähtus nõutava koostalitlusvõime taseme hindamisel sellest, mida on vaja, et Microsofti konkurendid saaksid jätkusuutlikult turule jääda. See koostalitlusvõime mõiste, mida komisjon kasutab vaidlustatud otsuse põhjendustes 666−687, ei ole mõistlik, kuivõrd see viitab Windowsi serverioperatsioonisüsteemide ja sellega konkureerivate operatsioonisüsteemide omavahelisele „sisulisele identsusele”. Microsoft tsiteerib vaidlustatud otsuse põhjendusi 669 ja 679 käesoleva kohtuotsuse punktis 126 esitatud mahus ja märgib, et kui sellise käsitlusega nõustuda, oleks „mis tahes tehnoloogia hädavajalik”. Lisaks põhjendatakse vaidlustatud otsuses väidet, et selline koostalitlusvõime „tase” on nõutav, et konkurendid saaksid jääda turule jätkusuutlikes tingimustes, üksnes sellega, et vaidlusaluste spetsifikatsioonide kasutamise võimalus võiks anda konkurentidele võimaluse vältida kasutajate „kahekordset autentimist” (vaidlustatud otsuse põhjendus 183). See põhjendus ei ole Microsofti hinnangul piisav, sest esiteks juba pakuvad mitmed ettevõtjad „ühtse autentimise” lahendusi; teiseks on kahekordne autentimine lihtsalt alternatiivne lahendus (isegi kui see pakub pisut kehvemaid võimalusi); ja kolmandaks on vaidlustatud otsuse artikliga 5 ette nähtud parandusmeede palju ulatuslikum sellest, mida on vaja kõnealuse väikese probleemi lahendamiseks.
341 Olles viidanud käesoleva kohtuotsuse punktides 125−128 kajastatud väidetele ja korranud, et vaidlustatud otsuse artikliga 5 ette nähtud parandusmeede ei võimalda Microsofti konkurentidel välja arendada tooteid, mis on „sisuliselt identsed” Windowsi serverioperatsioonisüsteemidega, väidab Microsoft repliigis veel, et komisjon ei ole suutnud tõendada põhjuslikku seost Microsofti sideprotokollide spetsifikatsioonide „kasutamise võimaluse puudumise” ja selle vahel, et konkurendid oletatavasti ei suuda jätkusuutlikult turule jääda.
342 Oma märkustes menetlusse astujate seisukohtade suhtes eitab Microsoft seda, et asjaomane tööstusharu ja tarbijad nõuavad „pistikasendatavust”, ja väidab, et sellise nõudmisega minnakse palju kaugemale „hädavajalikkuse kriteeriumidest”, mis on Euroopa Kohtu poolt määratletud kohtuotsustega Bronner, millele on viidatud eespool punktis 112, ja IMS Health, millele on viidatud eespool punktis 107. Nimelt „ei vaja” hageja konkurendid „Active Directory tehnoloogiat”, sest nende serverioperatsioonisüsteemides on omad kataloogiteenused, mille abil saab osutada töörühmateenuseid personaalarvutite Windowsi operatsioonisüsteemidele ja Windowsi serverioperatsioonisüsteemidele.
343 Teiseks väidab Microsoft, et vaidlustatud otsus on ekslik faktivea tõttu, kuivõrd komisjon ei arvesta seda, et turul on esindatud mitu töörühmaserverite operatsioonisüsteemi. Euroopa ettevõtjatel on jätkuvalt eri tüüpi arvutivõrke, milles kasutatakse eri levitajate operatsioonisüsteeme.
344 Haldusmenetluse käigus esitas Microsoft aruandeid, milles arvutiteadlased kirjeldavad „arvutivõrkudes koostalitlusvõime saavutamise viise”. Komisjoni informatsiooninõuetele saadud vastused kinnitavad, et Euroopas on koostalitlusvõime eri tüüpi operatsioonisüsteemide vahel arvutivõrkudes tavaline. Nii märkisid nendele informatsiooninõuetele vastanud äriühingute seast 47%, et nad kasutavad personaalarvutite Windowsi operatsioonisüsteemidele failide ja printerite ühiskasutusteenuste osutamiseks serverioperatsioonisüsteeme, mille tootja ei ole Microsoft. Samalaadsed tõendid on olemas kasutajate ja kasutajarühmade haldamise teenuste kohta. Microsoft kordab, et Mercer’i aruannetest nähtuvalt ei tee ettevõtjad serverivalikud koostalitlusvõime alusel.
345 Samuti väidab Microsoft, et muude kui Microsofti serverioperatsioonisüsteemide ning personaalarvutite Windowsi operatsioonisüsteemide ja Windowsi serverioperatsioonisüsteemide vahelise koostalitlusvõime saab saavutada viiel eri meetodil. Iga selline meetod on kasutatav vaidlusaluste sideprotokollide avaldamise asemel ja võimaldab nendel eri operatsioonisüsteemidel „koos hästi töötada”. Microsoft möönab, et nende eri meetoditega ei saa saavutada „täiuslikku asendatavust”, mida komisjon peab hädavajalikuks, kuid siiski võimaldavad need meetodid saavutada „minimaalse koostalitlusvõime taseme […], mis on nõutav tõhusaks konkurentsiks”.
346 Need viis meetodit, millele Microsoft viitab, on järgmised: esiteks standardsete protokollide nagu TCP/IP (Transmission Control Protocol / Internet Protocol) ja HTTP (Hypertext Transfer Protocol) kasutamine; teiseks personaalarvutite või serverite Windowsi operatsioonisüsteemi sellise tarkvarakoodi lisamine, mis võimaldab sellel operatsioonisüsteemil suhelda Windowsi-välise serverioperatsioonisüsteemiga, kasutades kõnealusele Windowsi-välisele operatsioonisüsteemile omaseid sideprotokolle; kolmandaks muu tootja kui Microsofti serverioperatsioonisüsteemi sellise tarkvarakoodi lisamine, mis võimaldab sellel operatsioonisüsteemil suhelda personaalarvutite või serverite Windowsi operatsioonisüsteemiga, kasutades Windowsi operatsioonisüsteemidele omaseid sideprotokolle; neljandaks serverioperatsioonisüsteemi kasutamine kahe eri sideprotokollistiku vahelise „sillana”; ja viiendaks teatava tarkvarakoodiploki lisamine kõikidesse ühes võrgus olevatesse personaalarvutite ja serverite operatsioonisüsteemidesse, et saavutada koostalitlusvõime kõnealuste eri tarkvarakoodiplokkide vahelise kommunikatsiooni kaudu. Samuti heidab Microsoft komisjonile ette, et viimane ei ole vaidlustatud otsuses suutnud tõendada, et tema sideprotokollide pöördprojekteerimine oli „tehniliselt või majanduslikult teostatamatu”.
347 Microsoft märgib veel, et komisjoni poolt haldusmenetluse käigus kogutud tõenditest nähtuvalt toimivad need meetodid praktikas Linuxi ja teiste töörühmaserverite operatsioonisüsteemide puhul. Linuxi toodete levitajad on pidevalt kasvatanud oma turuosa töörühmaserverite operatsioonisüsteemide turul, ilma et neil oleks olnud võimalust kasutada Microsofti sideprotokollide spetsifikatsioone. Microsoft viitab Evans’i, Nichols’i ja Padilla aruande (repliigi lisa C.11) D ja E osale ning märgib veel, et Linuxi tooted võidavad jätkuvalt Windowsi serverioperatsioonisüsteemidelt populaarsust. On üldtunnustatud tõsiasi, et Linux on tõsine Microsofti konkurent ning 10 suurimat alla 25 000 Ameerika Ühendriikide dollari maksvate serverite müüjat pakuvad Linuxi operatsioonisüsteemiga töörühmaservereid.
348 CompTIA ja ACT esitavad sisuliselt samad argumendid mis Microsoft.
349 CompTIA kritiseerib eriti seda, et komisjoni seisukoha järgi peavad Windowsi-välised töörühmaserverite operatsioonisüsteemid jõudma sellise personaalarvutite Windowsi operatsioonidega koostalitlemise võime tasemeni, mis on „sama hea kui Microsofti enda saavutatu”.
350 ACT viitab sellekohastele väidetele Microsofti kirjalikes avaldustes ning märgib, et on mitmeid meetodeid, mis võimaldavad tagada piisava koostalitlusvõime eri tarnijate operatsioonisüsteemide vahel. Samuti on ACT mures, et komisjoni tõlgendus hädavajalikkuse kriteeriumi kohta avaldab ebasoodsat mõju innovatsioonile.
351 Komisjoni väitel on kõnealuse koostalitlusvõimealase teabe avaldamine Microsofti poolt hädavajalik, et tema konkurendid saaksid jätkata konkureerimist töörühmaserverite operatsioonisüsteemide turul.
352 Ta väidab esiteks seda, et Microsofti väide õigusnormi rikkumise kohta tugineb komisjoni seisukoha ekslikul käsitamisel ning vaidlustatud otsuses analüüsitud eri küsimuste segiajamisel. Hädavajalikkuse kriteeriumi raames uuritakse koostalitlusvõime taset, mida on vaja selleks, et jääda turul jätkusuutlikuks konkurendiks, ja seda, kas andmata jäetud teave oleks ainus majanduslikult mõistlik allikas sellise koostalitlusvõime taseme saavutamiseks.
353 Komisjon rõhutab, et teave, mida Microsoft keeldub avaldamast, on „funktsionaalselt seotud personaalarvutiga”, ning selgitab, et kõnealuse teabe hädavajalikkus tuleneb sellest, et töörühmaserverite operatsioonisüsteemi jaoks on tähtis võime koostalitleda personaalarvutitega (vaidlustatud otsuse põhjendused 383−386), ja Microsofti monopolilaadsest seisundist personaalarvutite operatsioonisüsteemide turul.
354 Komisjon analüüsis kohtupraktikas määratletud hädavajalikkuse kriteeriumi vaidlustatud otsuse põhjendustes 666−686 ja uuris, kas peale asjakohase teabe avaldamise on olemas muidki võimalusi, mille abil ettevõtjad saaksid töörühmaserverite operatsioonisüsteemide turul Microsoftiga jätkusuutlikult konkureerida.
355 Komisjon märgib, et Microsofti arvates nähtub pelgast ebatõhusate koostalitlusvõimelahenduste olemasolust, mis võimaldab konkurentidel ainult „minimaalselt” turgu hõlvata või kaitsta turul oma „vähetähtsat” positsiooni, et hädavajalikkuse kriteerium on täitmata. Sellise argumentatsiooniga ei saa nõustuda, sest kõnealuse kriteeriumi hindamisel tuleb lähtuda eesmärgist säilitada tõhus konkurentsistruktuur, mis toob kasu tarbijatele. Küsimus on selles, kas teave, mida Microsoft keeldub avaldamast, on hädavajalik ühelegi konkurendile, kelle eesmärk on äritegevus asjaomasel turul „jätkusuutliku konkurendina, mitte vähetähtsa tegutsejana, kes on sisuliselt tõmbunud turult „nišipositsioonile””.
356 Vasturepliigis selgitab komisjon, et ta on seisukohal, et turgu valitsevas seisundis oleval ettevõtjal ei ole õigust ohustada toimivat konkurentsi teisesel turul, kuritarvitavalt keeldudes võimaldamast oma konkurentidel kasutada „sisendit”, mis on vajalik nende jätkusuutlikkuseks. Kui sisendit, mille kasutamiseks võimalust ei anta, ei saa asendada millegi muuga, mis võimaldaks konkurentidel avaldada turgu valitsevas seisundis olevale ettevõtjale teisesel turul tõhusat konkurentsisurvet, on selge, et kõnealune sisend on tõhusa konkurentsi säilitamiseks hädavajalik.
357 Samuti kordab komisjon vasturepliigis, et on terve rida võimalikke Windowsi operatsioonisüsteemiga personaalarvutite ja töörühmaserverite operatsioonisüsteemide omavahelise koostalitlusvõime tasemeid. Komisjon ei määranud a priori kindlat koostalitlusvõime taset, mis on hädavajalik tõhusa konkurentsi säilitamiseks turul, vaid tugines oma järeldustes sellele, et alternatiivsed meetodid, mida Microsofti konkurendid juba olid kasutanud ja mis ei võimaldanud „klientide poolt nõutavat koostalitlusvõime taset majanduslikult jätkusuutlikul viisil”, on selgelt mitterahuldavad. Komisjon kinnitab veel kord, et ta ei pidanud silmas sellist koostalitlusvõime taset, millega saavutatakse hageja viidatav „sisuline identsus”, ning märgib, et hädavajalik on mitte see, et Microsofti konkurentidel võimaldataks reprodutseerida Microsofti teostatud koostalitlusvõimelahendusi, vaid see, et nad suudaksid saavutada „samaväärse koostalitlusvõime taseme omaenda uuendustöö tulemusel”. Lõpuks osutab komisjon, et vaidlustatud otsuse põhjendustes 590−692 käsitleb ta „ränki tagajärgi”, mida tekitab konkurentidele ja klientidele piiratud tasemel koostalitlusvõime personaalarvutite Windowsi operatsioonisüsteemiga. Nimelt tõrjutakse Microsofti tegevuse mõjul järk-järgult kõik tema konkurendid töörühmaserverite operatsioonisüsteemide turult välja, isegi kui esialgu olid mõnel neist sellel turul olulised ärilised või tehnilised eelised Microsofti ees (vaidlustatud otsuse põhjendused 587−668).
358 Teiseks lükkab komisjon tagasi väited faktivea kohta.
359 Esiteks ei ole tõendatud, et arvutiteadlaste poolt välja pakutud lahendused aruannetes, mis Microsoft haldusmenetluse käigus esitas, on äriliselt jätkusuutlikud võimalused, millega saaks asendada koostalitlusvõimealase teabe avaldamise.
360 Teiseks ei ole argument, mille Microsoft tuletab komisjoni informatsiooninõuetele antud vastustest, asjakohane, kuivõrd see „tähendab, et piisab koostalitlusvõimest väiksemate ettevõtjatega või et mõningane koostalitlusvõime on juba olemas”. Tegelikult vaatab Microsoft mööda sellest, et tema konkurendid sisenesid töörühmaserverite operatsioonisüsteemide turule enne, kui Microsoft hakkas sedalaadi tooteid turustama. See, et kõnealune teave on hädavajalik selleks, et Microsofti konkurendid saaksid oma konkurentsiga jätkuvalt pakkuda vastusurvet Microsofti toodetele, tähendab, et need konkurendid kõrvaldatakse ajapikku turult. See, et nad ei ole veel lõplikult kõrvaldatud, ei näita hädavajalikkuse kriteeriumi täidetust, sest sisuliselt on küsimus selles, kas kõnealune teave on hädavajalik turul jätkusuutlikuks konkurendiks jäämiseks.
361 Kolmandaks, viidates kõnealustele viiele alternatiivsele meetodile eri levitajate pakutavate operatsioonisüsteemide vahelise koostalitlusvõime saavutamiseks, ei vaidle Microsoft vastu vaidlustatud otsuses selles suhtes tehtud järeldustele, vaid kõigest väidab, et need meetodid on „teostatavad” ning võimaldavad tema toodetel ja konkurentide toodetel „koos hästi töötada”.
362 Komisjon tuletab meelde, et ta on vaidlustatud otsuses neid meetodeid juba käsitlenud, eriti aga küsimust, kas pöördprojekteerimine võib kujutada endast võimalust, mis asendaks koostalitlusvõimealase teabe avaldamise (vaidlustatud otsuse põhjendused 683−687), ning näitas, et need meetodid ei ole kõnealuse koostalitlusvõimealase teabe avaldamise „jätkusuutlikud asendajad”.
363 Neljandaks lükkab komisjon tagasi Microsofti väite, et vaidlustatud otsuses sisalduvale analüüsile räägib vastu Linuxi sisenemine töörühmaserverite operatsioonisüsteemide turule ja väidetav kasv sellel turul.
364 Esiteks „[ei kajasta] Linuxi [arvnäitajad] turu hõlvamist ühe ettevõtja poolt, vaid mitme oma tegevuses Linuxile tugineva konkureeriva ettevõtja (Red Hat, Novell/SuSE, IBM, Sun jt) jõupingutuste tulemusi”. Sellest tulenevalt on nende konkureerivate levitajate vastavad turuosad „äärmiselt väikesed”.
365 Seejärel kritiseerib komisjon järeldusi, mis on esitatud repliigi lisas C.11 sisalduva Evans’i, Nichols’i ja Padilla aruande D osas; ta väidab, et:
– nagu – eriti vaidlustatud otsuse põhjendustes 487−490 – on märgitud, on nende ekspertide kasutatud andmed, mis on pärit International Data Corporation’ilt (edaspidi „IDC”), ligikaudsed ega ole seega iseseisvalt asjakohased turu arengu hindamiseks;
– see „kehtib a fortiori selliste aastaste muutuste kohta, mis on turu kogusuurusega võrreldes üsna tähtsusetud”;
– ei ole tõendatud, et Linuxi turuosa – 6,75% müüdud ühikutest –, mille arvutamisel kasutab Microsoft kõiki servereid hõlmavat ekstrapolatsioonitegurit, kehtib töörühmaserverite operatsioonisüsteemide turu suhtes;
– 2003. aasta turu-uuringus saadud vastuste kaks näidet, millele eksperdid viitavad tõendamaks, et seoses Linuxiga on võimalik kasutada pöördprojekteerimisel põhinevaid koostalitluslahendusi, ei ole tüüpilised selles suhtes, et kõnealused üksused on ainult kaks kolmest üksusest, mis selles turu-uuringus osalenud rohkem kui 100 üksuse hulgast „kasutasid suures ulatuses Linux/Samba süsteeme”;
– eksperdid ei esita teavet selle kohta, kuidas ülejäänud nelja meetodiga, millega Microsofti väitel saab tagada koostalitlusvõime eri levitajate operatsioonisüsteemide vahel, oleks saanud teabe andmisest keeldumises seisneva kuritarvitamise perioodil võimaldada turul Linuxi väidetava ekspansiooni.
366 Samamoodi kritiseerib komisjon kõnealuse aruande E osas esitatud järeldusi. Ta väidab, et:
– ta on vaidlustatud otsuse punktides 605−610 juba tagasi lükanud argumendid, mida Microsoft põhjendab IDC prognoosidega ja Mercer’i kolmanda uuringu tulemustega;
– IDC kaldub oma prognoosides üle hindama Linuxi turuosa „võrguhalduse” ja „failide/printerite ühiskasutuse” alamkategooriates;
– Meryll Lynch’i 8. märtsi 2004. aasta aruandes (repliigi lisa C.11 lisa 7) mainitud kolimine Windows NT operatsioonisüsteemidelt Linuxi operatsioonisüsteemile on tõenäoliselt ühekordne nähtus, sest Windows NT on „iganenud toode, mida Microsoft enam ei toeta”;
– Yankee Group’i 25. mai 2004. aasta aruanne (repliigi lisa C.11 lisa 9) on seotud serverioperatsioonisüsteemidega üldiselt, mitte töörühmaserverite operatsioonisüsteemidega, ning on seetõttu käesolevas kohtuasjas küllaltki väheoluline;
– Forrester Research’i 27. mai 2004. aasta aruanne (repliigi lisa C.11 lisa 10) ei käsitle peamiselt töörühmaserverite operatsioonisüsteeme ning sisaldab Microsofti argumendile vastu rääkivaid järeldusi, eriti järeldust, et 2006. aastal kasutavad Active Directory teenuseid 92% küsitletutest.
367 SIIA esitab sisuliselt samad argumendid mis komisjon. Ta väidab, et tarkvaratööstuses on tegelikuks konkurentsiks hädavajalik, et töörühmaserverite operatsioonisüsteemide levitajad oleksid võimelised saavutama koostalitlusvõime Microsofti monopolilaadses seisundis olevate toodetega „võrdseid vahendeid kasutades”. Et turul tõhusalt konkureerida, peab neil levitajatel olema võimalus kasutada kõnealust koostalitlusvõimealast teavet.
368 FSFE lükkab tagasi argumendid, mida Microsoft põhjendab viie meetodiga koostalitlusvõime tagamiseks. FSFE väidab, et „[t]ehniliselt kirjeldatakse kõikide nende viiside puhul realistlikke stsenaariume”, kuid „nendes on puudu üks peamine element: [a]utentimine”. Microsoft on oma personaalarvutite operatsioonisüsteemid „tihedalt sidunud” omaenda „[a]utentimisserveritega”, nii et on lihtsalt võimatu eraldada autentimistegumeid muudest tegumitest, mida Windowsi operatsioonisüsteemiga töörühmaserverid sooritavad.
Esimese Astme Kohtu hinnang
369 Nagu eespool punktis 207 on juba märgitud, kasutas komisjon kõnealuse teabe hädavajalikkuse kindlaksmääramiseks kaheastmelist lähenemisviisi, esiteks määrates, millisel tasemel koostalitlusvõime Windowsi domeeni arhitektuuriga peavad muud kui Microsofti toodetud töörühmaserverite operatsioonisüsteemid saavutama, et konkurendid saaksid jätkusuutlikult turule jääda, ja teiseks hinnates, kas koostalitlusvõimealane teave, mida Microsoft keeldub avaldamast, on hädavajalik sellise koostalitlusvõime taseme saavutamiseks.
370 Microsoft väidab, et see lähenemisviis on õiguslikult ja faktiliselt väär.
– Väidetav õigusnormi rikkumine
371 Microsofti väited selle kohta, et komisjon on õigusnormi rikkunud, on seotud komisjoni lähenemisviisi esimese astmega.
372 Ennekõike seab Microsoft vaidluse alla koostalitlusvõime taseme, mida komisjon käesolevas asjas nõuab: sisuliselt väidab Microsoft, et komisjoni seisukoht eeldab tegelikult seda, et Microsofti konkurentide töörühmaserverite operatsioonisüsteemid suudaksid suhelda personaalarvutite ja serverite Windowsi operatsioonisüsteemidega täpselt samamoodi, nagu seda teevad Windowsi serverioperatsioonisüsteemid. Hageja kordab, et selline koostalitlusvõime tase tähendaks tema süsteemide ja tema konkurentide süsteemide sisulist identsust.
373 Need argumendid tuleb tagasi lükata.
374 Esimese Astme Kohus on eespool punktides 207−245 juba määratlenud koostalitlusvõime taseme, mida komisjon vaidlustatud otsuses nõudis. Esimese Astme Kohus märkis eriti, et suutmaks jätkusuutlikult konkureerida töörühmaserverite Windowsi operatsioonisüsteemidega, peavad konkurentide operatsioonisüsteemid olema võimelised koostalitlema Windowsi domeeni arhitektuuriga samadel alustel nagu nimetatud Windowsi süsteemid (vt punkt 230 eespool). Esimese Astme Kohus on määranud, et koostalitlusvõimel – nii, nagu komisjon seda ette nägi – on kaks lahutamatut koostisosa: klient-server-koostalitlusvõime ja server-server-koostalitlusvõime, ning komisjon osutas eriti sellele, et server, milles töötab töörühmaserverite operatsioonisüsteem, mida ei ole tootnud Microsoft, peab olema võimeline toimima Active Directory tehnoloogiat kasutavas Windowsi domeenis domeenikontrollerina ning sellele vastavalt suutma osaleda mitme ülemjaama vahelise tiražeerimise mehhanismis koos teiste domeenikontrolleritega (vt punktid 231 ja 233 eespool).
375 Samuti on Esimese Astme Kohus juba tuvastanud, et vastupidiselt Microsofti väitele ei olnud komisjoni eesmärk seda koostalitlusvõime taset nõudes see, et töörühmaserverite operatsioonisüsteemid, mida ei ole tootnud Microsoft, peaksid igas suhtes funktsioneerima nagu töörühmaserverite Windowsi operatsioonisüsteem ning et vastavalt sellele peaksid hageja konkurendid suutma välja töötada hageja omadega identseid või „sisuliselt identseid” operatsioonisüsteeme (vt punktid 234−242 eespool).
376 Järgmiseks kritiseerib Microsoft seda, et komisjon lähtus nõutava koostalitlusvõime taseme hindamisel sellest, mis on tema meelest vajalik, et muude kui Microsofti töörühmaserverite operatsioonisüsteemide projekteerijad saaksid jätkusuutlikult turule jääda.
377 Selles suhtes piisab märkimisest, et Esimese Astme Kohus on eespool punktis 229 juba kinnitanud komisjoni sellise lähenemisviisi õigsust.
378 Lõpuks väidab Microsoft, et tema konkurentide töörühmaserverite operatsioonisüsteemidel ei ole vaja saavutada komisjoni nõutavat koostalitlusvõime taset, et suuta jätkusuutlikult turule jääda.
379 Tuleb rõhutada, et vaidlustatud otsuses esitatud komisjoni analüüs selles küsimuses põhineb keerukatel majanduslikel hinnangutel ja sellest tulenevalt kontrollib Esimese Astme Kohus seda analüüsi ainult piiratud ulatuses (vt punkt 87 eespool).
380 Järgnevalt esitatud kaalutlustest nähtub, et Microsoft ei ole tõendanud komisjoni analüüsi ilmselget ebaõigsust.
381 Selles suhtes tuleb esmalt märkida, et Microsoft ei ole tõendanud, et komisjoni järeldus, mille kohaselt „töörühmaserverite operatsioonisüsteemide turul on koostalitlusvõime personaalarvutite operatsioonisüsteemiga konkurentsis märkimisväärselt tähtis” (vaidlustatud otsuse punkt 586), on ilmselgelt väär.
382 Vastupidi, mitmed tegurid kinnitavad selle järelduse õigsust.
383 Seega, nagu nähtub vaidlustatud otsuse punktides 21−59 vastavate toodete kohta antud tehnilistest selgitustest, samuti poolte ekspertide poolt kohtuistungil antud selgitustest, on vaja arvesse võtta, et olemuslikult ei funktsioneeri arvutiprogrammid isolatsioonis, vaid on kavandatud suhtlema ja koosfunktsioneerima teiste arvutiprogrammide ja riistvaraga, eriti võrgukeskkondades (vt ka eespool punktis 157 viidatud direktiivi 91/250 10. põhjendus).
384 Lisaks sellele on organisatsioonide arvutivõrkudes eriti tungiv koosfunktsioneerimise võime vajadus personaalarvutite operatsioonisüsteemide ja töörühmaserverite operatsioonisüsteemide puhul. Nagu komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 383 rõhutab ja nagu Esimese Astme Kohus on eespool punktis 161 juba märkinud, on failide ja printerite ühiskasutusteenused ning kasutajarühmade ja kasutajate haldamise teenused tihedalt seotud personaalarvutite kasutamisega ning neid osutatakse personaalarvutite kasutajatele omavahel seotud tegumistiku kujul. Nagu poolte eksperttunnistajad kohtuistungil selgitasid, „stimuleerivad” ehk „provotseerivad” töörühmaserverite ja personaalarvutite vahelist suhtlust arvutivõrkudes personaalarvutite kasutajate poolt algatatud toimingud või päringud, nagu näiteks eriti kasutajatunnuse ja parooli sisestamine, faili loomine või päring dokumendi printimiseks. Samamoodi oli komisjonil õigus, kui ta vaidlustatud otsuse põhjenduses 532 järeldas, et „[p]ersonaalarvutid ja töörühmaserverid kujutavad endast sõlmi arvutisüsteemis ja […] on seega üksteisega füüsiliselt seotud”. Lõpuks tuleb meeles pidada, et üks töörühmaserverite operatsioonisüsteemide põhifunktsioone on konkreetselt personaalarvutite haldamine.
385 Lisaks, nagu on märgitud vaidlustatud otsuse põhjendustes 383−386, kinnitavad teatavad Mercer’i uuringute tulemused töörühmaserverite operatsioonisüsteemide ja personaalarvutite operatsioonisüsteemide vahelise koostalitlusvõime tähtsust. Jättes kõrvale konkreetsemalt Windowsi personaalarvuteid puudutanud Mercer’i teise ja kolmanda uuringu tulemused, mida käsitletakse edaspidi punktides 401−412, nähtub Mercer’i esimesest uuringust, et see, kui hõlbus on integreerida toodet olemasolevasse või tulevikuks kavandatud arvutikeskkonda, on üks peamisi tegureid, mida IT-töötajad ostetavate toodete valikul arvestavad. Selle uuringu teatavate tulemuste võrdlemisest teatavate Mercer’i kolmanda uuringu tulemustega selgub peale selle, et personaalarvutite operatsioonisüsteemidega koostalitlemise võime tähtsus joonistub töörühmade operatsioonisüsteemide puhul välja selgemalt kui muud tüüpi serveritoodete puhul (vaidlustatud otsuse põhjendus 386).
386 Teiseks on Esimese Astme Kohus seisukohal, et töörühmaserverite operatsioonisüsteemide ja personaalarvutite operatsioonisüsteemide vaheline koostalitlusvõime on veelgi olulisem personaalarvutite Windowsi operatsioonisüsteemide puhul.
387 Microsofti valitseval seisundil personaalarvutite operatsioonisüsteemide turul on, nagu komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 429 ja 472 märgib, „ebatavalisi omadusi”, sest nimelt on Microsofti turuosad kõnealusel turul suuremad kui 90% (vaidlustatud otsuse põhjendused 430−435) ja Windows kujutab endast nende operatsioonisüsteemide jaoks „de facto standardit”.
388 Kuivõrd Windowsi operatsioonisüsteem on seega installeeritud peaaegu kõikidesse organisatsioonides kasutatavatesse personaalarvutitesse, ei saa töörühmaserverite Windowsi-väliste operatsioonisüsteemide turustamine jätkuda, kui need ei suuda saavutada kõrgetasemelist Windowsiga koostalitlemise võimet.
389 Kolmandaks märgib Esimese Astme Kohus, et vaidlustatud otsuse kohaselt on tähtis, et töörühmaserverite Windowsi-välised operatsioonisüsteemid saaksid koostalitleda mitte ainult personaalarvutite Windowsi operatsioonisüsteemidega, vaid ka üldisemalt kogu Windowsi domeeni arhitektuuriga.
390 Konkreetsemalt on komisjon seisukohal, et selleks, et töörühmaserverite Windowsi-väliseid operatsioonisüsteeme saaks jätkusuutlikult turustada, peavad need olema võimelised osalema Windowsi domeeni arhitektuuris – mis koosneb omavahel tihedalt seotud nii klient-server- kui ka server-server-ühenduste ja -interaktsioonide „arhitektuurist” (vt punktid 179−189 eespool) – töörühmaserverite Windowsi operatsioonisüsteemidega võrdsetel alustel. See tähendab eriti seda, et server, kus töötab töörühmaserverite operatsioonisüsteem, mille tootja ei ole Microsoft, suudab toimida domeenikontrollerina Windowsi domeenis, kasutades Active Directory tehnoloogiat, ja sellest tulenevalt osaleda koos teiste domeenikontrolleritega mitme ülemjaama vahelise tiražeerimise mehhanismis.
391 Sellepärast järeldab Esimese Astme Kohus, et Microsoft ei ole tõendanud, et kõnealune hinnang on ilmselgelt väär.
392 Selles suhtes järeldab Esimese Astme Kohus esiteks, et arvestades väga kitsaid tehnoloogilisi ja privilegeeritud sidemeid, mida Microsoft on loonud oma personaalarvutite ja töörühmaserverite Windowsi operatsioonisüsteemide vahele, ja seda, et Windows on installeeritud peaaegu kõikidesse organisatsioonides kasutatavatesse personaalarvutitesse, oli komisjonil õigus, kui ta vaidlustatud otsuse põhjenduses 697 järeldas, et Microsoft suudab peale suruda Windowsi domeeni arhitektuuri kui „töörühmade andmetöötluse de facto standardit” (vt selle kohta ka vaidlustatud otsuse põhjendus 779, kus komisjon muu hulgas märgib, et Microsofti aastatepikkune monopolilaadne seisund personaalarvutite operatsioonisüsteemide turul võimaldab tal „ulatuslikult ja konkurentidest sõltumata määrata kindlaks sidusa sidereeglistiku, millega reguleeritakse töörühmavõrkudes de facto koostalitlusvõime standardit”).
393 Teiseks, nagu komisjon märgib vaidlustatud otsuse põhjenduses 637, nähtub eri tõendusallikatest, nagu Microsofti enda turustusdokumendid, tööstusanalüütikute aruanded, 2003. aasta turu-uuringus saadud andmed ja Mercer’i uuringud, et Windowsi keskkonnaga koostalitlemise võime on tegur, millel on võtmefunktsioon töörühmaserverite Windowsi operatsioonisüsteemide levikus.
394 Nii kirjeldab komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 638−641 eri fakte, millest nähtub, et turustuses kasutab Microsoft süstemaatiliselt Windowsi keskkonnaga koostalitlemise võimet kui põhilist turustusargumenti oma töörühmaserverite operatsioonisüsteemide jaoks. Microsoft neid fakte ei vaidlusta.
395 Samamoodi viitab komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 642−646 teatavatele 2003. aasta turu-uuringute tulemustele näitamaks, et Windowsi keskkonnaga koostalitlemise võime on üks põhilisi tegureid küsitletud organisatsioonide otsustes töörühmaserverite operatsioonisüsteemide ostmise kohta.
396 Hagiavalduses väidab Microsoft pelgalt seda, et organisatsioonid ei vali serverioperatsioonisüsteeme põhjustel, mis on seotud nende operatsioonisüsteemide ja Windowsi operatsioonisüsteemide vahelise koostalitlusvõimega, ning viitab üldiselt teatavatele hagiavaldusele lisatud dokumentidele (hagiavalduse lisa A.12.1 (Matthews, „The Commission’s Case on Microsoft’s Interoperability: An Examination of the Survey Evidence”) ja hagiavalduse lisa A.22 (Evans, Nichols ja Padilla, „The Commission Has Failed to Address Major Flaws in the Design, Conduct, and Analyses of Its Article 11 Inquiries”)). Eespool punktides 94−99 näidatud põhjustel ei saa Esimese Astme Kohus neid lisasid arvesse võtta.
397 Igal juhul on Esimese Astme Kohus seisukohal, et eespool nimetatud 2003. aasta turu-uuringu tulemused kinnitavad komisjoni väidete põhjendatust.
398 Nii palus komisjon kõnealuses uuringus küsitletud organisatsioonidel vastata, kas nad on enamikus oma arvutivõrgu Windowsi domeenides juba kasutusele võtnud (või otsustanud kasutusele võtta) Active Directory tehnoloogia (küsimus 15). Samuti palus ta organisatsioonidel, kes vastasid sellele küsimusele jaatavalt – s.o 61 organisatsioonil 102 hulgast – märkida etteantud loetelus ära need tegurid, mis olid olnud olulised otsustamisel võtta kasutusse Active Directory tehnoloogia (küsimus 16). Nimetatud 61 organisatsiooni hulgast 52 (s.o ligikaudu 85,2%) mainisid sellise tegurina ära selle, et „Active Directory teenused võimaldavad paremat integratsiooni Windowsi tööjaamadega – sealhulgas personaalarvutil töötavate või personaalarvutisse integreeritud rakendustega (nt Outlook, Office) – kui konkureerivad kataloogiteenused” või selle, et „[nende] organisatsioonis kasutatavate rakenduste puhul on nõutavad Active Directory teenused” (küsimus 16). Teiselt poolt mainisid ainult 17 organisatsiooni (ehk ligikaudu 27,9%) ühte järgmistest teguritest kui olulist Active Directory teenuste kasutusele võtmise otsustamisel: „Active Directory teenused võimaldavad paremat integratsiooni veebiteenustega kui konkureerivad kataloogiteenused”; „Active Directory teenused on rohkem väljaarendatud toode kui konkureerivad kataloogiteenused”, ja „Active Directory võimaldab paremat vastavust kataloogistandarditele ja paremat kataloogistandardite rakenduskvaliteeti kui konkureerivad kataloogiteenused”.
399 Samamoodi küsiti 2003. aasta turu-uuringus osalenud organisatsioonidelt seda, kas nad kasutavad failide ja printerite ühiskasutusteenuse osutamiseks peamiselt Windowsi servereid (küsimus 13). Jaatava vastuse korral paluti neil märkida, kas teatavad koostalitlusvõimega seotud tegurid, mis olid näidatud selles küsimuses, olid nende jaoks olulised selliste serverite kasutamise üle otsustamisel. Sellele küsimusele vastanud 77 organisatsiooni hulgast 58 (ehk ligikaudu 75,3%) mainisid kõnealuste tegurite hulgast vähemalt ühte.
400 Hagiavalduse joonealuses märkuses 101 ja samuti repliigi joonealuses märkuses 68 osutab Microsoft, viidates vaid üldiselt teatavates lisades (hagiavalduse lisa A.22 ja repliigi lisa C.13 A osa (Evans, Nichols ja Padilla, „Response to the Commission’s Annex B.6 Regarding Its Article 11 Inquiries”)) esitatud argumentidele, et mitmed komisjoni poolt seoses 2003. aasta turu-uuringuga esitatud küsimused olid „puudulikud” või „erapoolikud”. Esimese Astme Kohus on seisukohal, et see argument ei ole vastuvõetav. Jättes kõrvale selle, et selline üldine viide lisadele ei ole vastuvõetav, järeldab Esimese Astme Kohus eespool punktides 94−99 näidatud põhjustel, et Microsofti väide on olemuslikult vastuoluline selles suhtes, et oma avalduste nendes osades, millega nimetatud joonealused märkused seotud on, tugineb hageja omaenda väidete toetuseks konkreetselt teatavatele 2003. aasta turu-uuringu tulemustele.
401 Peale selle, vastupidiselt Microsofti väitele viivad Mercer’i teise ja kolmanda uuringu tulemused selles osas, kui tähtis on Windowsi operatsioonisüsteemiga koostalitlemise võime tarbijatele, samade järeldusteni nagu 2003. aasta turu-uuring.
402 Nii palus Mercer, viidates samadele koostalitlusvõimega seotud teguritele nagu need, mis olid näidatud 2003. aasta turu-uuringu küsimuses 13, mitmetel IT-juhtidel, kelle organisatsioonides kasutati failide ja printerite ühiskasutusteenuse osutamiseks peamiselt Windowsi operatsioonisüsteeme, märkida, kas ühel või teisel nende tegurite hulgast oli põhiline tähtsus nende operatsioonisüsteemide kasutuselevõtu otsustamisel, ja hinnata neid tegureid astmikus 1 (vähetähtis) kuni 5 (väga tähtis). Asjaomaste 134 IT‑juhi hulgast 99 (ehk ligikaudu 73,9%) märkisid, et vähemalt üks nendest teguritest oli olnud põhilise tähtsusega. Lisaks on märkimisväärne, et 91 IT‑juhti (ehk ligikaudu 67,9%) andsid vähemalt ühele kõnealuste tegurite hulgast viiepalliastmikus hinde 4.
403 Samas uuringus paluti küsitletavatel IT‑juhtidel ka hinnata 21 eri teguri tähtsust failide ja printerite ühiskasutusteenuseks kasutatavate operatsioonisüsteemide ostmise otsustamisel ning hinnata neid tegureid astmikus 0 (tähtsusetu) kuni 5 (väga tähtis). Tegur „(Windowsi) tööjaamadega koostalitlemise võime” sai keskmiseks hindeks 3,78 ja asetus neljandale kohale pärast tegureid „töökindlus/tõrkekindlus” (keskmine hinne 4,01), „kasutatavad funktsioonid ja (sisemise või välimise) abi kättesaadavus” (keskmine hinne 3,93) ja „turvalisus” (keskmine hinne 3,80).
404 Mercer’i teise uuringu tulemustest nähtub samuti, et kui asjaomastel IT‑juhtidel paluti hinnata 18 teguri tähtsust kataloogiteenuste soetamise otsustamisel, andsid nad tegurile „(Windowsi) tööjaamadega koostalitlemise võime” keskmise hinde 3,94 (esimene koht).
405 Mercer’i kolmandas uuringus paluti IT‑juhtidel hinnata 13 eri teguri tähtsust töörühmaserverite operatsioonisüsteemide soetamise otsustamisel ja anda nendele teguritele hindeid astmikus 0 (tähtsusetu) kuni 5 (väga tähtis). Vastuseks sellele palvele sai tegur „Windowsi tööjaamadega koostalitlemise võime” keskmise hinde 4,25. Ehkki kõnesolev tegur jäi kõigest teisele kohale, kusjuures sellest eespool oli „serverioperatsioonisüsteemi töökindlus/tõrkekindlus” (keskmise hindega 4,47) ja sellele järgnes „serverioperatsioonisüsteemi integreeritud turvalisus” (keskmise hindega 4,04), näitavad saadud tulemused siiski, et töörühmaserverite operatsioonisüsteemide ostjate otsused on väga suurel määral dikteeritud Windowsi operatsioonisüsteemiga personaalarvutitega koostalitlemise võimet puudutavatest kaalutlustest.
406 Tõepoolest paluti Mercer’i kolmandas uuringus IT‑juhtidel hinnata ka eelmises punktis osutatud 13 teguri hulgast igaühe suhtelist tähtsust ning selle põhjal on „serverioperatsioonisüsteemi töökindluse/tõrkekindluse” (esikoht, 34%) ja „Windowsi tööjaamadega koostalitlemise võime” (teine koht, 9%) vahe palju suurem. Siiski tuleb neid tulemusi käsitleda reservatsiooniga, sest – nagu komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 643 ja 659 märgib – koostalitlusvõime kui tegur mõjutab muid tegureid, mida ostjad töörühmaserverite operatsioonisüsteemi valides arvestavad. Nii võivad ostjad uskuda, et töörühmaserverite operatsioonisüsteemil, mida ei ole tootnud Microsoft, on miinuseid turvalisuse või andmetöötluskiiruse osas, kuigi tegelikult võib need miinused omistada Windowsi operatsioonisüsteemidega koostalitlemise võime puudusele (vt komisjoni toodud kaks näidet vaidlustatud otsuse joonealuses märkuses 786). Seega kalduvad ostjad Windowsi operatsioonisüsteemidega koostalitlemise võime tähtsust alahindama.
407 Mercer’i kolmanda uuringu tulemused on olulised ka sellepärast, et nendest nähtuvalt tuleb Microsofti ilmset ja kasvavat edumaad konkurentide ees töörühmaserverite operatsioonisüsteemide turul (vt konkurentsi kõrvaldamisega seotud asjaolu käsitlus käesoleva kohtuotsuse punktides 479−620) selgitada mitte niivõrd tema toodete sisuliste väärtuste kui tema koostalitlusvõimealase edemusega.
408 Lisaks paluti asjaomastel IT‑juhtidel mitte ainult hinnata 13 eri teguri suhtelist tähtsust töörühmaserverite operatsioonisüsteemide ostmise otsustamisel (vt punkt 406 eespool), vaid ka hinnata iga kõnealuse teguri puhul Linuxi, NetWare’i, UNIX-i ja Windowsi operatsioonisüsteemide vastavat sooritusvõimet.
409 Tegelikkuses sai Windows „serverioperatsioonisüsteemi töökindluse/tõrkekindluse” osas, mida asjaomased IT‑juhid pidasid kõige tähtsamaks teguriks (34%), kõige nõrgema keskmise hinde (3,63). Esikohal oli olulise edemusega UNIX (keskmine hinne 4,55), millele järgnesid Linux (keskmise hindega 4,10) ja NetWare (keskmise hindega 4,01).
410 Samamoodi sai Windows kõige nõrgema keskmise hinde (3,14) „serverioperatsioonisüsteemi integreeritud turvalisuse” osas, jäädes kaugele maha UNIX-ist (keskmine hinne 4,09), NetWare’ist (keskmine hinne 3,82) ja Linuxist (keskmine hinne 3,73), ehkki kõnealune tegur on organisatsioonide jaoks väga oluline töörühmaserverite operatsioonisüsteemide ostmise otsustamisel (vt punkt 405 eespool). Need tulemused on veelgi kõnekamad, kui arvestada, et nagu eespool punktis 406 märgitud, kalduvad ostjad uskuma probleemide seotust turvalisusega, samal ajal kui tegelikult tulenevad need Windowsi süsteemidega koostalitlemise võime puudusest.
411 Teiselt poolt on silmatorkav, et „Windowsi tööjaamadega koostalitlemise võime” osas sai Windows kõige kõrgema keskmise hinde (4,87) võrreldes eri operatsioonisüsteemide kõikide keskmiste hinnetega kõikide 13 teguri hulgas, mida Mercer kasutas. Peale selle on lõhe Microsofti ja tema konkurentide operatsioonisüsteemide vahel kõige suurem just selle teguri osas, sest NetWare sai keskmise hinde 3,78, Linux keskmise hinde 3,43 ja UNIX keskmise hinde 3,29.
412 Samal teemal osutab Esimese Astme Kohus, et – nagu komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 662 õigesti märgib – kui kaaluda iga kõnealuse 13 teguri osas Linuxi, NetWare’i, UNIX-i ja Windowsi keskmisi hindeid ja nendele teguritele omistatava „suhtelise mõju” protsentuaalset väärtust ning saadud kaalutud hinded omavahel liita, saab kõige parema tulemuse UNIX, millele järgnevad esiteks Windows ning seejärel, Windowsi tulemustest mitte oluliselt maha jäädes, Linux ja NetWare.
413 Kolmandaks märgib Esimese Astme Kohus, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 183 väidab komisjon, et „[k]ui Windowsi töörühmavõrku lisatakse [Windowsi-väline] töörühmaserver, mõjutab selle serveri jaoks saavutatav Windowsi domeeni arhitektuuriga koostalitlemise võime tase efektiivsust, millega see töörühmaserver osutab oma teenuseid kõnealuse võrgu kasutajatele”.
414 Esimese Astme Kohus on seisukohal, et selle väite põhjendatus leiab vaidlustatud otsuses mitmes suhtes kinnitust. Otsuses viidatakse reale probleemidele, mille ees Microsofti konkurentide töörühmaserverite operatsioonisüsteemid seisavad seetõttu, et nad ei ole võimelised koostalitlema Windowsi domeeni arhitektuuriga samal tasemel nagu töörühmaserverite Windowsi operatsioonisüsteemid.
415 Komisjoni toodud esimene näide seisneb selles, et kui töörühmaserver ei koostalitle piisavalt Windowsi töörühmavõrgu „turvaarhitektuuriga”, võidakse kasutajalt nõuda kahekordset sisselogimist, kui ta soovib juurdepääsu nii „Windowsil põhinevatele ressurssidele” kui ka „[konkureerivaid operatsioonisüsteeme kasutavate] töörühmaserverite pakutavatele ressurssidele” (vaidlustatud otsuse põhjendus 183). Oma menetlusdokumentides ei eita Microsoft selle probleemi olemasolu, vaid kõigest püüab seda näidata kui minimaalset (vt punkt 340 eespool). Esimese Astme Kohus võtab arvesse, et kohtuistungil toonitas üks Microsofti eksperte ise ohtusid, mida kasutajatunnuste ja paroolide paljusus tekitab võrgu turvalisusele, ja miinuseid, mis tekivad tõhususes ja tulemuslikkuses seetõttu, et kasutaja peab sisestama mitu kasutajatunnust ja parooli.
416 Veel üks näide on toodud vaidlustatud otsuse põhjenduses 196, kus komisjon tsiteerib avaldust, mille Microsoft tegi oma 16. novembri 2001. aasta vastuses teisele vastuväiteteatisele ja mille kohaselt „siis, kui operatsioonisüsteemi Windows 2000 Professional kasutav klient on ühendatud Active Directory tehnoloogiat kasutava Windows 2000 serveriga, saab [kasutajarühmade] haldamist haldusreeglitega rohkem määrata kui siis, kui see server töötaks eraldiseisvas režiimis või kuuluks domeeni või alasse, mis ei ole Windows 2000 süsteemis”.
417 Vaidlustatud otsuse põhjenduses 240 märgib komisjon, et rohkem kui aasta pärast Windows 2000 väljalaskmist ei olnud Microsoft ajakohastatud CIFS/SMB spetsifikatsiooni oma konkurentidele ikka veel täielikult avaldanud. Joonealuses märkuses 319 väidab komisjon õigesti, et isegi kui Microsoft oleks kõnealuse ajakohastatud spetsifikatsiooni avaldanud, ei oleks sellest piisanud „failiteenuse nõuetekohase halduse” tagamiseks.
418 Samuti on asjakohane viidata komisjoni poolt õigesti tuvastatud teguritele seoses ADSI-liidesega, mille Microsoft arendas välja eesmärgiga võimaldada programmeerijatel kasutada lihtsustatud kataloogisirvimise protokolli (LDAP), millele toetub Active Directory tehnoloogia (vaidlustatud otsuse põhjendused 243−250). Eriti osutab Esimese Astme Kohus piirangutele Novell’i poolt välja töötatud ADSI-liideses „Novell ADSI Provider” (vaidlustatud otsuse põhjendus 250).
419 Vaidlustatud otsuse põhjendustes 251−266 selgitab komisjon, et Microsoft võttis kasutusele standardprotokolli Kerberos „intellektuaalomandiõigusega kaitstud” laienduse ning et töörühmaserverite operatsioonisüsteemid, millel töötab selle turvaprotokolli „laiendamata” versioon, seisavad Windowsi keskkonnas autentimisprobleemide ees (vt ka vaidlustatud otsuse joonealune märkus 786). Tuleks arvesse võtta, et protokoll Kerberos Microsofti poolt muudetud kujul pakub eeliseid eriti seoses kiirema ühenduse ja tõhususega (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 152 ja käesoleva kohtuotsuse punkt 170).
420 Vaidlustatud otsuse põhjendustes 283−287 selgitab komisjon õigesti, et „kataloogide sünkroniseerimise vahendid”, millele viitab Microsoft, võimaldavad tema konkurentide süsteemides kataloogiteenuseid ainult piiratud ulatuses Active Directory teenustega sünkroniseerida. Eriti rõhutab komisjon, et need vahendid „sünkroniseerivad kõigest piiratud osa kataloogis sisalduvast teabest” ja „ei kahanda vajadust hallata kasutajaid, lubasid, rühmalist kuuluvust ja turvahaldusreegleid eraldi Windowsi operatsioonisüsteemiga töörühmaserverite ja muude töörühmaserverite jaoks” (vaidlustatud otsuse põhjendus 285).
421 Kõikidest eespool esitatud argumentidest nähtuvalt ei ole Microsoft tõendanud, et komisjon tegi ilmse vea, asudes seisukohale, et selleks, et töörühmaserverite operatsioonisüsteeme, mille tootja ei ole Microsoft, saaks jätkusuutlikult turustada, peavad need olema võimelised Windowsi domeeni arhitektuuriga koostalitlema töörühmaserverite Windowsi operatsioonisüsteemidega võrdsetel alustel.
422 Esimese Astme Kohus järeldab nendest kaalutlustest ka seda, et Windowsi domeeni arhitektuuriga sellise koostalitlemise võime puudumise mõjul tugevneb Microsofti konkurentsiseis töörühmaserverite operatsioonisüsteemide turul, eriti kuna see paneb tarbijaid eelistama Microsofti töörühmaserverite operatsioonisüsteemi tema konkurentide omadele, ehkki konkurentide operatsioonisüsteemid pakuvad võimalusi, mida tarbijad peavad väga oluliseks.
– Väidetav faktiviga
423 Microsoft tuletab komisjoni väidetavast faktiveast kahte liiki argumente.
424 Kõigepealt väidab Microsoft, et komisjoni väited on vastuolulised, esiteks seetõttu, et turul on esindatud mitu töörühmaserverite operatsioonisüsteemi ja Euroopas on ettevõtjate arvutivõrkude koosseisud heterogeensed, ning teiseks seetõttu, et isegi kui Linuxi toodete levitajatel ei ole võimalust kasutada kõnealust koostalitlusvõimealast teavet, on nad hiljuti turule sisenenud ja järjepidevalt oma turuosa suurendanud.
425 Esimese Astme Kohus on seisukohal, et nende argumentide hulgast esimene ei ole piisav, et seada kahtluse alla komisjoni argumendi paikapidavus.
426 Kõigepealt on koostalitlusvõimealased kaalutlused vastupidiselt Microsofti väitele põhitähtsad töörühmaserverite operatsioonisüsteemide soetamise otsustamisel (vt punktid 381−412 eespool).
427 Samuti nähtub Mercer’i kolmandast uuringust, et „Windowsi tööjaamadega koostalitlemise võime” on tegur, mille osas lõhe Microsofti töörühmaserverite operatsioonisüsteemi ja tema konkurentide süsteemide vahel on kõige suurem (vt punkt 411 eespool).
428 Järgmiseks, nagu käesoleva kohtuotsuse punktides 569−582 üksikasjalikumalt selgitatakse, olid Microsofti konkurendid, välja arvatud Linuxi toodete levitajad, töörühmaserverite operatsioonisüsteemide turul esindatud mitu aastat enne seda, kui Microsoft hakkas selliseid süsteeme välja arendama ja turustama. Ehkki vaidlustatud otsuse vastuvõtmise kuupäeval olid need konkurendid jätkuvalt kõnealusel turul, kahanes nende turuosa oluliselt, samas kui Microsofti turuosa kiiresti kasvas, olgugi et mõnel neist, eriti Novell’il, oli arvestatav tehniline edemus Microsofti ees. See, et konkurents kõrvaldatakse järk-järgult, mitte kohe, ei ole vastuolus komisjoni argumendiga, et kõnealune teave on hädavajalik.
429 Nagu komisjon märkis vastuseks ühele Esimese Astme Kohtu kirjalikule küsimusele, on see, et Microsofti konkurendid suutsid vaidlustatud otsuse vastuvõtmisele vahetult eelnenud aastatel jätkata töörühmaserverite operatsioonisüsteemide müüki, tegelikult selgitatav osalt sellega, et tol ajal oli organisatsioonides ikka veel kasutusel sugugi mitte tähtsusetu hulk personaalarvuteid, milles kasutati Windows 2000 põlvkonnale eelnenud etappidesse kuuluvaid Windowsi operatsioonisüsteeme (vt vaidlustatud otsuse põhjendused 441−444). Näiteks nähtub vaidlustatud otsuse põhjenduses 446 esitatud tabelist, et 2001. aastal litsentsiti ikka veel märkimisväärsel arvul personaalarvutite operatsioonisüsteeme Windows 98, Windows Millennium Edition (Windows Me) ja Windows NT. Koostalitlusvõimega seotud probleemid kerkisid Microsofti konkurentide ette eriti teravalt just seoses operatsioonisüsteemidega Windows 2000 (vt käesoleva kohtuotsuse punktid 571−573). Samal ajal oli olemas ka märkimisväärne hulk töörühmaservereid, kus kasutati Windows NT operatsioonisüsteeme, mis põhjustasid nendele järgnenud süsteemidest vähem koostalitlusvõimealaseid probleeme. Selles suhtes tuleb meeles pidada, et organisatsioonid muudavad oma töörühmaserverite võrke kõigest korra mitme aasta jooksul ja teevad seda ainult järk-järgult (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 590).
430 Tagasi tuleb lükata ka teine eespool punktis 424 viidatud argument, mis põhineb Linuxi toodete sisenemisel töörühmaserverite operatsioonisüsteemide turule ja nende turuosa kasvul.
431 Kõigepealt, nagu komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 487 ja 488 ning Esimese Astme Kohus käesoleva kohtuotsuse punktides 502 ja 533 selgitavad, esineb IDC andmetes, millele tuginedes Microsoft kirjeldab Linuxi toodete turuseisu arengut, teatavaid vigu. Need andmed on pärit andmebaasist, mille IDC lõi sel teel, et määratles kaheksa peamist organisatsioonides täidetavate ülesannete (ehk „tööde”) kategooriat ja liigendas need omakorda mitmeks „alamkategooriaks”. Kahte vaidlustatud otsuses käsitletavate töörühmaülesannetega kõige tihedamalt seotud ülesannet, nimelt failide ja printerite ühiskasutust ja kasutajarühmade haldust, nimetatakse vastavalt „failide/printerite ühiskasutuseks” ja „võrguhalduseks” (vaidlustatud otsuse põhjendus 486). Siiski ei vasta nendesse kahte alamkategooriasse hõlmatud ülesanded täielikult nendele teenustele, milles seisneb töörühmaserverite operatsioonisüsteemide turg. Veel enam, mitmete selliste ülesannete täitmiseks piisab palju madalamal tasemel koostalitlusvõimest personaalarvutite ja serverite vahel kui komisjoni määratletud töörühmaülesannete puhul, ja sellepärast on operatsioonisüsteemides, mille tootja ei ole Microsoft, nende ülesannete täitmine palju tõenäolisem kui viimati nimetatud ülesannete täitmine.
432 Järgmiseks tuleb arvestada, et Linuxi toodete kasv töörühmaserverite operatsioonisüsteemide turul oli vaidlustatud otsuse vastuvõtmisele vahetult eelnenud aastatel kõigest mõõdukas. Kui neid Linuxi tooteid kasutati koos tarkvaraga Samba (mida arendades kasutatakse pöördprojekteerimist), jõudsid nad Windowsi operatsioonisüsteemidega teataval tasemel koostalitlemise võimeni. Siiski alandas järgnenud Windows 2000 põlvkonna operatsioonisüsteemide väljalaskmine seda koostalitlusvõime taset oluliselt. Nii võimaldas koostalitlusvõime tase, milleni Linuxi tooted olid jõudnud oktoobris 2003 – ehk mitu kuud pärast seda, kui Microsoft alustas Windows 2000 serverisüsteemile järgnenud serverioperatsioonisüsteemi Windows Server 2003 turustamist –, neil toimida kõigest liikmesserverina Active Directory teenuseid kasutavas domeenis (vt vaidlustatud otsuse põhjendused 296 ja 297).
433 Lõpuks, nagu käesoleva otsuse punktides 595−605 üksikasjalikumalt selgitatakse, on Linuxi toodete prognoositav kasv töörühmaserverite operatsioonisüsteemide turul väiksem kui see, mida väidab Microsoft, ja ei arene üksnes Microsofti süsteemide, vaid eriti Novell’i süsteemide ja UNIX-i toodete levitajate süsteemide arvelt.
434 Teiseks väidab Microsoft, et komisjon jättis arvestamata selle, et eri tootjate operatsioonisüsteemide vahelise piisava koostalitlusvõime tagavad mitu meetodit, mis ei seisne kõnealuse teabe avaldamises.
435 Selles osas piisab märkimisest, et Microsoft ise on nii oma kirjalikes avaldustes kui ka oma vastuses talle kohtuistungil esitatud küsimusele tunnistanud, et ükski tema soovitatav meetod ega lahendus ei võimalda saavutada kõrgel tasemel koostalitlusvõimet, mida komisjon käesolevas asjas õigesti nõudis.
436 Kõikidest eespool esitatud kaalutlustest tulenevalt ei ole Microsoft tõendanud, et käesolevas kohtuasjas puudub asjaolu, et koostalitlusvõimealane teave on hädavajalik.
iii) Konkurentsi kõrvaldamine
Poolte argumendid
437 Microsoft märgib, et kõnealuse keeldumisega ei välistata kogu konkurentsi teisesel turul, milleks käesolevas asjas on töörühmaserverite operatsioonisüsteemide turg.
438 Selle väite põhjenduseks väidab Microsoft esiteks, et komisjon kohaldas õiguslikult valet kriteeriumi.
439 Microsoft märgib, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 589 viitab komisjon pelgalt „ohule”, et konkurents turul kõrvaldatakse. Teiselt poolt on Euroopa Kohus intellektuaalomandiõiguste sundlitsentsimist käsitlenud kohtuasjades alati tuvastanud, kas kõnesoleva keeldumisega „tõenäoliselt kõrvaldatakse kogu konkurents” ning nõudnud selles suhtes „midagi kindeloleku lähedast”. Sellepärast oleks komisjon pidanud kohaldama rangemat kriteeriumi, nimelt tõhusa konkurentsi kõrvaldamise „suure tõenäosuse” kriteeriumi. Vastupidiselt komisjoni väitele ei tähenda sõnad „oht”, „võimalus” ja „tõenäosus” ühte ja sama.
440 Microsoft väidab veel, et vaidlustatud otsuses sisalduv viide eespool punktis 320 viidatud kohtuotsusele Istituto Chemioterapico Italiano ja Commercial Solvents vs. komisjon ning kohtuotsusele CBEM on asjakohatu. Need kohtuasjad ei hõlmanud intellektuaalomandiõiguste litsentsimisest keeldumist. Liiati oli Microsofti arvates kummaski kohtuasjas konkurentsi kõrvaldamise väljavaade reaalne, sest alternatiivsed varustamisallikad puudusid.
441 Teiseks on Microsofti väitel turuoludega vasturääkivuses komisjoni argument, nagu võiks ta kõrvaldada konkurentsi serverioperatsioonisüsteemide turul seetõttu, et keeldub oma sideprotokolle konkurentidele avaldamast. Hageja kordab esiteks seda, et Euroopa ettevõtjate puhul on tavalised heterogeense koosseisuga arvutivõrgud, mis koosnevad personaalarvutite ja serverite Windowsi operatsioonisüsteemidest ja muudest serverioperatsioonisüsteemidest, ning teiseks seda, et Mercer’i aruannetest nähtuvalt võtavad ärikliendid oma otsustes seoses operatsioonisüsteemide ostmisega aluseks rea kriteeriume, nagu töökindlus, mastaabitavus ja rakenduste ühilduvus, ning ei arvesta personaalarvutite Windowsi operatsioonisüsteemidega koostalitlemise võimet kui määravat kriteeriumi.
442 Microsoft märgib samuti, et kuus aastat pärast väidetavat teabe andmisest keeldumist oli töörühmaserverite operatsioonisüsteemide turul jätkuvalt arvukalt konkurente, sealhulgas IBM, Novell, Red Hat ja Sun ning rida Linuxi toodete levitajaid. Hageja kordab, et Linux sisenes turule hiljuti ja on kiiresti kasvanud ning vaieldamatult konkureerivad Linuxi tooted kas iseseisvalt või koos Samba toodete või Novelli serveritarkvaraga Nterprise otse Windowsi serverioperatsioonisüsteemidega väga mitmesugustes ülesannetes, mille hulgas on töörühmateenuste osutamine personaalarvutite Windowsi operatsioonisüsteemidele. Lisaks prognoosis Microsofti hinnangul IDC, kes kirjeldab end juhtiva ülemaailmse turu-uuringute ja -nõustamise kontsernina infotehnoloogia ja telekommunikatsiooni turgudel, et konkurentsi kõrvaldamise oht puudub. IDC prognooside kohaselt jääb Microsofti osa alla 25 000 Ameerika Ühendriikide dollari maksvates serverites kasutatavate töörühmaserverite operatsioonisüsteemide turul aastatel 2003−2008 peaaegu stabiilseks, samas kui Linuxi turuosa kahekordistub.
443 Kolmandaks kritiseerib Microsoft komisjoni „kunstlikult kitsast” määratlust teise kaubaturu kohta.
444 Microsoft väidab, et „[k]onkureerimine Windowsi serverioperatsioonisüsteemidega on […] veelgi jõulisem”, kui kõnealune määratlus hõlmab peale failide ja printerite ühiskasutusteenuse osutamise ning kasutajate ja kasutajarühmade haldamise ka muid ülesandeid, mida Windowsi serverioperatsioonisüsteemid on võimelised täitma.
445 Microsoft märgib, et komisjon ei eita, et Microsofti operatsioonisüsteemi Windows Server 2003 baasversioon võimaldab täita väga mitmesuguseid ülesandeid, millest paljud jäävad väljapoole vaidlustatud otsuses määratletud teist kaubaturgu. Komisjoni lähenemisviisi kohaselt kuulub üks ja sama Windowsi serverioperatsioonisüsteem asjaomasele turule, kui see osutab personaalarvutite Windowsi operatsioonisüsteemidele failide ja printerite ühiskasutusteenuseid, kuid jääb väljapoole seda turgu, kui ta osutab nendelesamadele operatsioonisüsteemidele proksi- või tulemüüriteenuseid.
446 Microsoft jääb seisukohale, et komisjonil ei ole õigust tugineda sellele, et Microsofti operatsioonisüsteemi Windows Server 2003 turustatakse eri versioonides eri hindadega, et põhjendada oma väidet, mille kohaselt kõnealuse süsteemi baasversiooni müüakse teisel turul kui see, kus müüakse sellesama süsteemi muid versioone. Kõnealuse süsteemi „kallimad” versioonid osutavad samu töörühmateenused mis odavamadki.
447 Repliigis laiendab Microsoft mõneti oma väidet teise kaubaturu ebaõige määratlemise kohta. Ta märgib esiteks, et töörühmaserverite operatsioonisüsteemide turul üldiselt on tema turuosa umbes 30%. Järgmiseks väidab ta, et „[a]sjaomases tööstusharus ei kasuta keegi terminit „töörühmaserver” nii, nagu komisjon on seda kasutanud [asjaomase kaubaturu] määratlemiseks” ning kui „tööstusharu vaatlejad” aeg-ajalt viitavad „töörühmaserveritele”, hõlmavad nad üldiselt sellesse rühma serverid, mis täidavad väga mitmesuguseid ülesandeid, sealhulgas „veebi- ja andmebaasiserveriteenused ning rakenduste teenindamine”. Lõpuks väidab ta, et ükski suurem turul olev serverimüüja ei müü töörühmaservereid, mis piirduvad ainult komisjoni määratletud ülesannete täitmisega.
448 Samuti lükkab Microsoft tagasi selgitused, mis komisjon esitab enda turumääratluse õigustamiseks. Esiteks märgib Microsoft, et „[m]üüjad ei küsi eri inimestelt eri hinda ühe ja sama serverioperatsioonisüsteemi väljalaske eest sõltuvalt sellest, kuidas seda kasutama hakatakse”. Järgmiseks eitab Microsoft, et serverioperatsioonisüsteemid, mida komisjon peab „töörühmaserverite operatsioonisüsteemideks”, on „optimeeritud” selleks, et osutada töörühmateenuseid. IDC andmetest, millele komisjon tugines turuosa arvutamisel, nähtub, et kui välja arvata ainus erand, Novell’i NetWare, „pühendatakse nendes operatsioonisüsteemides töörühmaga mitteseotud ülesannete täitmisele palju rohkem aega kui töörühmaga seotud ülesannete täitmisele”. Lõpuks väidab hageja, et „[p]aljudel juhtudel oleks modifitseerimise maksumus null [ja] teistel juhtudel oleks see tähtsusetu”.
449 Lisaks viitab Microsoft üldiselt kahele aruandele, mille on koostanud Evans, Nichols ja Padilla ning mis on esitatud hagiavalduse lisas A.23 ja repliigi lisas C.12.
450 Neljandaks kritiseerib Microsoft repliigis meetodeid, mida kasutades arvutas komisjon välja ettevõtjate turuosad teisel kaubaturul ja mis seisnevad selles, et arvesse võetakse üksnes seda aega, mille jooksul serverioperatsioonisüsteemid täidavad töörühmadega seotud ülesandeid, ja üksnes alla 25 000 Ameerika dollari maksvate serverioperatsioonisüsteemide müüki. See viib absurdse tulemuseni, et „operatsioonisüsteemi eksemplari peetakse ühtaegu nii seespool kui ka väljaspool turgu olevaks sõltuvalt ülesannetest, mida vastav operatsioonisüsteem parasjagu täidab” ja ei anna mingisugust „asjakohast teavet turgu valitseva seisundi kohta”.
451 ComTIA väidab kõigepealt seda, et tuvastades, kas Microsofti keeldumine hõlmas kõigest „tõhusa konkurentsi kõrvaldamise ohtu” kohaldas komisjon õiguslikult vale kriteeriumit, samas kui ta oleks pidanud uurima, kas kõnealusest keeldumisest tekib tõenäosus, et teiseselt turult kõrvaldatakse kogu konkurents. Järgmiseks väidab CompTIA, et toimikus sisalduvad tõendid ei näita, et kõnealusel keeldumisel oleks olnud tõenäoliselt selline tagajärg. Ta rõhutab eriti Linuxi „kasvavat edu”.
452 ACT rõhutab väga tihedat seost hädavajalikkuse kriteeriumi ja „konkurentsi kõrvaldamise kriteeriumi” vahel. Eriti väidab ta, et vaidlustatud otsus sisaldab vasturääkivusi, kuivõrd selles ühelt poolt tunnistatakse, et kuni 40% töörühmaserverite operatsioonisüsteemide turust kuulub konkurentidele, kes on võimelised pakkuma asendustooteid, olemata kasutanud kõnealust koostalitlusvõimealast teavet, ja teiselt poolt märgitakse selles, et konkurents asjaomasel turul on ilma sellise teabe kasutamise võimaluseta võimatu, sest kõnesolev teave on hädavajalik.
453 ACT vaidleb vastu ka komisjoni argumendile, mille kohaselt puudub vajadus võtta arvesse „vähetähtsate turuosaliste” pakutavat konkurentsi. Samuti kritiseerib ta seda, et komisjon tugineb kõigest konkurentsi kõrvaldamise „ohule”, ja rõhutab, et Linuxi turuseis paraneb jätkuvalt.
454 Komisjoni väitel tekitab hageja keeldumine ohu, et kogu tõhus konkurents teisesel töörühmaserverite operatsioonisüsteemide turul kõrvaldatakse.
455 Esiteks nähtub komisjoni sõnul vaidlustatud otsuse põhjendustes 585−692 analüüsitud tõenditest selgesti, et on olemas „suur tõenäosus”, et kõnealune oht „realiseerub lähemas tulevikus”. Komisjon viitab vaidlustatud otsuse põhjendusele 700 ning märgib, et kui Microsofti tegevust ei ohjeldata, on olemas tõsine oht, et tema konkurentide tooted surutakse „nišši” või kaotavad üldse kasumlikkuse.
456 Komisjon väidab, et eespool punktis 320 viidatud kohtuasjad Istituto Chemioterapico Italiano ja Commercial Solvents vs. komisjon ja CBEM pakuvad väärtuslikke suuniseid Microsofti tegevuse hindamiseks EÜ artikli 82 seisukohast, isegi kui need kohtuasjad ei hõlmanud keeldumist intellektuaalomandiõiguste litsentsimisest. Selles kontekstis on sõnadel „oht”, „võimalus” ja „tõenäosus”, mida Euroopa Kohus on kasutanud varustamisest keeldumist käsitlevas kohtupraktikas, sama tähendus.
457 Komisjon märgib, et enamik Microsofti argumente põhineb vääral eeldusel, mille kohaselt komisjon peab tuvastama, et konkurents on juba kõrvaldatud või vähemalt kõrvaldatakse peagi. Komisjon näitas vaidlustatud otsuses, et „koostalitlusvõime tasemest, mida on võimalik saavutada Microsofti avaldatud teabe põhjal, ei piisa selleks, et konkurendid saaksid jätkusuutlikult turule jääda” (vaidlustatud otsuse joonealune märkus 712). Microsoft ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et kõnealune järeldus on ilmse hinnanguvea tõttu tühine.
458 Teiseks käsitleb komisjon argumente, mida Microsoft on esitanud turul täheldatud asjaolude põhjal.
459 Komisjon märgib esiteks, et „kogu konkurentsi kõrvaldamise oht oli olemas juba 1998. aastal, nii nagu see on olemas praegugi”: ainus erinevus seisneb selles, et „praegu on see konkurentsi kõrvaldamise oht lähemal kui 1998. aastal”.
460 Järgmiseks vaidleb komisjon vastu järeldustele, mida Microsoft teeb Mercer’i aruannete põhjal; komisjoni meelest näitavad need aruanded, et kliendid valivad töörühmaserveri operatsioonisüsteemiks Windowsi seetõttu, et Microsoftil on „ebaaus edemus” koostalitlusvõime osas, hoolimata sellest, et Windows „jääb teistest toodetest maha” mitmete funktsioonide poolest, mida kliendid peavad oluliseks.
461 Argumendi, milles Microsoft tugineb Linuxi toodete kasvule, lükkab komisjon tagasi kui täielikult põhjendamatu; komisjon viitab vaidlustatud otsuse põhjendustele 506 ja 632, milles on selgelt näidatud, et „Linuxi viimase aja kasv on olnud vähetähtis”. Mercer’i kahest viimasest uuringust nähtub, et Linuxil on töörühmaserverite operatsioonisüsteemide turul ainult väga väike turuosa suurusjärgus 5%.
462 Komisjon väidab, et IDC prognoosid on liialdatud ja põhinevad ebatäielikel andmetel (vt punktid 365 ja 366 eespool). Tegelikult viitavad IDC andmed sellele, et Microsoft on asjaomasel turul kiiresti haaranud turgu valitseva seisundi, jätkab oma turuosa suurendamist ning seisab vastamisi nišiettevõtjatega, kelle rinne järjest enam killustub.
463 Kolmandaks lükkab komisjon tagasi Microsofti kriitika komisjoni sõnastatud teise kaubaturu määratluse aadressil.
464 Selle määratluseni jõudmiseks tegi komisjon kõigepealt kindlaks „töörühma-tuumikteenuste loetelu, mis on tihedas vastavuses klientide konkreetsete vajadustega”. Need tuumikteenused on põhiteenused, mida kliendid arvestavad töörühmaserverite operatsioonisüsteemide ostmisel. Komisjon rajas oma analüüsi mitmesugustele tõenditele, sealhulgas 2003. aasta turu-uuringus kogutud teabele (vaidlustatud otsuse põhjendused 349−352), „statistilisele korrelatsioonile” teatava operatsioonisüsteemi kasutamise ühe töörühma-tuumikteenuse osutamiseks ja selle kasutamise teiste tuumikteenuste osutamiseks vahel (vaidlustatud otsuse põhjendus 353) ning Microsofti esitatud tootekirjeldustele ja tema toodete hinnakujundusele (vaidlustatud otsuse põhjendused 359−382).
465 Komisjon väidab, et töörühmaserverite operatsioonisüsteemid on „optimeeritud” selleks, et osutada töörühmateenuseid ning see, kuidas nad neid teenuseid osutavad, on sellise operatsioonisüsteemi ostmise otsustamisel määrava tähtsusega. See, et töörühmaservereid kasutatakse mõnikord rakenduse käitamiseks, ei tähenda, nagu oleksid need „ajutiselt” väljaspool kõnealust turgu või nagu oleksid ettevõtteserverid, mis on „optimeeritud” selleks, et käitada rakendusi, „ajutiselt” sellesse turgu hõlmatud.
466 Vastuseks Microsofti argumendile, et tema töörühmaserverite operatsioonisüsteeme Windows võib kasutada proksiteenuste või tulemüüriteenuste osutamiseks, viitab komisjon vaidlustatud otsuse põhjendusele 58 ning märgib, et nende ülesannete täitmine on teostatud spetsialiseeritud „ääreserverites”. Need serverid ei saa seega kujutada endast Microsoftile tõsist konkurentsi töörühmaserverite operatsioonisüsteemide turul.
467 Vasturepliigis väidab komisjon kõigepealt seda, et terminid, mida ta kasutas kõnealuse kaubaturu kohta, ei ole olulised selle suhtes, kas ta on selle turu õigesti määratlenud. Liiati kasutatakse väljendit „töörühmaserveri operatsioonisüsteem” asjaomases tööstusharus tõepoolest „[vaidlustatud] otsuses kaalul olevat tüüpi toodete” kohta.
468 Järgmiseks lükkab komisjon tagasi Microsofti kriitika kostja vastuses esitatud selgituste aadressil (vt punkt 448 eespool).
469 Esiteks, vastupidiselt Microsofti väitele nõuavad nii tema kui ka tema konkurendid „klientidelt ühe ja sama serverioperatsioonisüsteemi eest erinevaid hindu sõltuvalt sellest, kuidas operatsioonisüsteemi kasutatakse”. Hinnad varieeruvad vastavalt kõnesolevale serverile juurde pääsevate personaalarvutite arvule. Lisaks pakuvad serverioperatsioonisüsteemide müüjad – erinevate hindade eest – ühe ja sama „perekonna” süsteemide mitmeid eri väljalaskeid. Üldisemalt märgib komisjon, et „Microsoft litsentsib Windowsi serverioperatsioonisüsteeme kasutajatele ja põhimõtteliselt ei ole ühtegi põhjust, miks Microsoft ei peaks saama diskrimineerida kasutusviisi alusel”.
470 Teiseks märgib komisjon, et Microsofti väide, mille kohaselt pühendatakse töörühmaserverite operatsioonisüsteemides „töörühmaga mitteseotud ülesannete täitmisele palju rohkem aega kui töörühmaga seotud ülesannete täitmisele” põhineb IDC andmetel, mida töödeldi ebaasjakohasel meetodil.
471 Kolmandaks, vastuseks Microsofti väitele, et „paljudel juhtudel oleks modifitseerimise maksumus null”, viitab komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustele 334−341 ja 388−400, millest nähtub, et personaalarvutite operatsioonisüsteemidele ega töörühmaserverite operatsioonisüsteemidele ei leidu pakkujate poolt asendust.
472 Peale selle rõhutab komisjon vasturepliigis, et Microsoft ei eita, et personaalarvutitega – eriti Windowsi operatsioonisüsteemiga personaalarvutitega – koostalitlemise võime on eriti oluline töörühmaga seotud ülesannete täitmiseks serverioperatsioonisüsteemi poolt. Microsofti keeldumine koostalitlusvõimealase teabe avaldamisest kahjustab märkimisväärselt tema konkurentide võimet vastata tarbijate ootustele seoses nende ülesannete täitmisega ja seeläbi muudab konkurentsitingimusi nende ülesannete täitmiseks müüdavate serverite osas võrreldes muude ülesannete täitmiseks müüdavate serveritega. Komisjoni sõnutsi „on see tõsi isegi siis, kui eeldada […], et nii Microsofti kui ka iga tema rivaali jaoks on praegu turustatavad Microsofti serverioperatsioonisüsteemide eri väljalasked võrdselt sobivad […] nii töörühmaserveri ülesannete kui ka teatavate teiste „madalamate” ülesannete (sellised rakendused nagu elektronpost jms, mis ei ole eluliselt tähtsad) täitmiseks”.
473 Komisjon märgib veel, et „[p]akkujate osas on ilmne, et kui nõustuda praegustel eesmärkidel esiteks tarbijate nõudluspoolsete soovidega töörühmateenuste osas (millele Microsoft vastu ei vaidle) ja teiseks Microsofti enda hüpoteesiga, et iga müüja vastavate serverioperatsioonisüsteemide eri väljalasetel on identsed võimed töörühmadega seotud ülesannete täitmisel, takistaksid needsamad moonutatud turujõud, mis sunnivad Microsofti konkurente loobuma müümast serverioperatsioonisüsteeme töörühmadega seotud ülesannete täitmiseks, pakkujate asendustoodete (taas)sisenemist turule samade operatsioonisüsteemide „perekondade” „kõrgemate” väljalasete näol.
474 Lõpuks viitab komisjon kostja vastuse lisale B.11 ja vasturepliigi lisale D.12, milles ta kommenteerib hagiavalduse lisas A.23 ja repliigi lisas C.12 esitatud märkusi.
475 Neljandaks lükkab komisjon tagasi Microsofti kriitika selle meetodi aadressil, mida komisjon kasutas turuosa väljaarvutamiseks. Esiteks, ei olnud tema hinnangu andmiseks vaja, et Microsoft oleks juba saavutanud oma kuritarvitava käitumise abil valitseva seisundi asjaomasel teisesel turul: loeb hoopis see, et on olemas turult konkurentsi kõrvaldamise oht. Järgmiseks, komisjoni meetod „annab piisavalt usaldusväärse ülevaate töörühmaserverite operatsioonisüsteemide turul valitsevast jõudude vahelise tasakaalu puudumisest”. Komisjon ei arvestanud mitte üksnes aega, mida teatav server kulutab eri ülesannete täitmiseks, vaid uuris 2003. aasta turu-uuringus osalenud ning Mercer’i teises ja kolmandas uuringus osalenud ettevõtjate kohta ka seda, millise proportsionaalse osa töörühmaülesannetest täitsid eri levitajate serverid. Ei kõnealusest turu-uuringust ega ka mainitud teistest uuringutest ei nähtu, et Microsofti turuosa oleks nimetatute hulgast ühegi töörühmaalase ülesande puhul väiksem kui 60%.
476 Edasi väidab komisjon, et „Microsofti määratletud „filtrite” kohaldamine võimaldab kasutada [IDC] andmeid kui robustset puhvrit eri tootjate töörühmade serverioperatsioonidena määratletud toodete väljalasete müügi suhtes”. Komisjon jääb seisukohale, et „niivõrd, kui Microsofti enda välistava käitumise mõjul eraldub eelkõige töörühmadega seotud ülesannete täitmiseks ostetavate serverioperatsioonide müük peamiselt muude ülesannete täitmiseks ostetavate serverite müügist, võimaldab „tööde” filter jätta mulje Microsofti suhtelisest tugevusest ennekõike esimesena mainitud ülesannete täitmiseks kasutatavate toodete müügi osas”. Igal juhul, isegi kui kohaldada ainult „25 000 Ameerika Ühendriikide dollari filtrit” ilma töid eristamata, oleks Windowsi turuosa mahu järgi 65% ja vastava käibe järgi 61% (vaidlustatud otsuse põhjendus 491).
477 SIIA väidab, et koostalitlusvõimealase teabe hädavajalikkuse tõttu on vaidlusalune keeldumine oma laadilt selline, millega kõrvaldatakse konkurents töörühmaserverite operatsioonisüsteemide turul. Eriti tõusis Microsofti osa kõnesoleval turul oluliselt ja kiiresti siis, kui ta asus turustama oma operatsioonisüsteemi Windows 2000 Server. SIIA väidab samuti, et argumendid, milles Microsoft tugineb Linuxi toodete kasvule kõnealusel turul, on põhjendamata.
478 FSFE väidab, et Linuxi tooted ei kujuta endast töörühmaserverite operatsioonisüsteemide turul konkurentsiohtu.
Esimese Astme Kohtu hinnang
479 Esimese Astme Kohus vaatab nelja liiki argumendid, mida Microsoft esitab põhjendamaks oma väidet, et käesolevas kohtuasjas puudub konkurentsi kõrvaldamisega seotud asjaolu, läbi järgmises järjekorras: esiteks asjaomase kaubaturu määratlus; teiseks turuosade väljaarvutamiseks kasutatud meetod; kolmandaks kohaldatav kriteerium ja neljandaks turuandmete ja konkurentsiolukorra hindamine.
– Asjaomase kaubaturu määratlus
480 Microsofti argumendid asjaomase kaubaturu määratluse suhtes puudutavad teist turgu kolmest, mille komisjon vaidlustatud otsuses kindlaks tegi (vt punktid 23, 25 ja 27 eespool), nimelt töörühmaserverite operatsioonisüsteemide turgu. Komisjon kirjeldab neid kui süsteeme, mis on kujundatud ja mida turustatakse failide ja printerite ühiskasutamise teenuste ning kasutajate ja kasutajarühmade teenuste kollektiivseks osutamiseks suhteliselt väikesele arvule personaalarvutitele, mis on omavahel ühendatud väikeseks või keskmise suurusega võrguks (vaidlustatud otsuse põhjendused 53 ja 345).
481 Microsoft esitab sisulise vastuväite, et komisjon määratles kõnealuse teise turu liiga kitsavalt, hõlmates sinna ainult need serverioperatsioonisüsteemid, mida kasutatakse eelmises punktis mainitud teenuste, nimelt „töörühmateenuste” nimetuse all tuntud teenuste osutamiseks. Sisuliselt on Microsofti eesmärk komisjoni poolt esitatud kõnealuse turu määratluse vaidlustamisel tõendada, et turu areng on olnud erinev vaidlustatud otsuse põhjendustes 590−636 kirjeldatust ja ei kujuta endast kogu konkurentsi kõrvaldamist.
482 Esimese Astme Kohus märgib kõigepealt, et niivõrd kui kaubaturu määratlus hõlmab komisjoni keerukaid majandushinnanguid, kuulub see ühenduse kohtute poolt kontrollimisele ainult piiratud ulatuses (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 6. juuni 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑342/99: Airtours vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑2585, punkt 26). Siiski ei takista see ühenduse kohtuid läbi vaatamast komisjoni hinnanguid majandusandmete kohta. Ühenduse kohtute ülesanne on otsustada, kas komisjon rajas oma hinnangu tegelikkusele vastavatele, usaldusväärsetele ja sidusatele tõenditele, mis sisaldavad kogu asjakohast teavet, mida tuleb keerulise olukorra hindamisel arvesse võtta, ja kas kõnealused tõendid suudavad toetada järeldusi, mis nende pinnalt on tehtud (vt selle kohta eespool punktis 89 viidatud otsus kohtuasjas komisjon vs. Tetra Laval, punkt 39).
483 Lisaks märgib Esimese Astme Kohus, et Microsoft ühelt poolt kordab argumente, mida ta on haldusmenetluse käigus juba esitanud ja mille komisjon on vaidlustatud otsuses selgelt tagasi lükanud, ent ei näita, mille poolest on komisjoni järeldused ebakorrektsed, ja teiselt poolt esitab üldised viited kahele aruandele, mis sisalduvad hagiavalduse lisas A.23 ja repliigi lisas C.12. Eespool punktides 94−99 näidatud põhjendustel võtab Esimese Astme Kohus neid aruandeid arvesse ainult sel määral, mil need kinnitavad või täiendavad Microsofti poolt tema menetlusdokumentide põhiosades esitatud väiteid või argumente.
484 Jõudes asjaomase kaubaturu määratluseni, mis on vaidlustatud, võttis komisjon arvesse kõnesolevate toodete asendatavust nõudluse poolel ja pakkumise poolel. Tuleb meeles pidada, et – nagu on märgitud komisjoni teatises asjaomase turu mõiste kohta ühenduse konkurentsiõiguses (EÜT 1997, C 372, lk 5, punkt 7) – „[a]sjaomane tooteturg hõlmab kõiki neid tooteid ja/või teenuseid, mis tarbijate seisukohast on oma iseloomulike tunnuste, hindade ja otstarbekohase kasutuse põhjal omavahel vahetatavad ja asendatavad”. Lisaks, nagu on märgitud selle teatise punktis 20, võidakse pakkumise asendatavust samuti arvesse võtta asjaomase turu määratlemisel olukorras, kus selle mõju on tõhususe ja vahetu mõju osas samaväärne nõudluse asendatavusega. See tähendab, et tarnijatel on vastukaaluks suhteliste hindade väikestele ja püsivatele muudatustele võimalik lühikese aja jooksul asuda tootma asjaomaseid tooteid ning neid turustada, ilma et see tooks kaasa olulisi täiendavaid kulutusi või riske.
485 Esimese Astme Kohus osutab kõigepealt sellele, et kõnealuse teise turu määratlus ei rajane ideel, et on olemas eraldi liik serverioperatsioonisüsteeme, milles on teostatud ainult failide ja printerite ühiskasutusteenused ning kasutajate ja kasutajarühmade haldamise teenused. Vastupidi, mitmetes vaidlustatud otsuse põhjendustes tunnistab komisjon sõnaselgelt, et töörühmaserverite operatsioonisüsteeme võidakse kasutada teiste ülesannete täitmiseks, eriti selliste rakenduste käitamiseks, „mis ei ole eluliselt tähtsad” (vt eriti vaidlustatud otsuse põhjendused 59, 355, 356 ja 379). Vaidlustatud otsuse põhjenduses 59 märgib komisjon, et rakendused, mis ei ole „eluliselt tähtsad”, on sellised, mille puhul esinevad tõrked „mõjutaksid mõne kasutaja tegevust, [kuid] mitte kogu organisatsiooni oma”. Selles suhtes viitab komisjon konkreetsemalt sisemiste elektronpostiteenuste käigushoidmisele. Nagu edaspidi üksikasjalikumalt selgitatakse, põhineb komisjoni määratlus tegelikult järeldusel, et töörühmaserverite operatsioonisüsteemide võime osutada kollektiivselt failide ja printerite ühiskasutusteenuseid ning kasutajate ja kasutajarühmade haldamise teenuseid kujutab endast – ilma et see piiraks muude ülesannete täitmist, milleks need süsteemid on võimelised – nende süsteemide põhilist funktsiooni ning et neid süsteeme projekteeritakse, turustatakse, ostetakse ja kasutatakse ennekõike nende teenuste osutamiseks.
486 Eelkõige nõudluspoolse asendatavuse osas järeldab komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 387, et „puuduvad tooted, mis […] avaldaksid piisavalt konkurentsisurvet töörühmaserverite operatsioonisüsteemidele nii, et neid tuleks pidada samale asjaomasele kaubaturule kuuluvaks”.
487 Sellele järeldusele jõudmiseks tegi komisjon kõigepealt kindlaks, et 2003. aasta turu-uuringus kogutud andmete kohaselt täidavad töörühmaserverid määratletavat hulka omavahel seotud ülesandeid, mille täitmiseks on tarbijate hulgas olemas nõudlus (vaidlustatud otsuse põhjendused 348−358).
488 Esimese Astme Kohus on seisukohal, et seda järeldust kinnitavad kohtutoimikus sisalduvad tõendid ning Microsoft ei ole tõstatanud argumente, mis selle järelduse kummutaksid.
489 4. juuni 2003. aasta informatsiooninõudes küsis komisjon asjaomastelt organisatsioonidelt, kas nendes organisatsioonides kasutatakse failide ja printerite ühiskasutusteenuste ning kasutajarühmade ja kasutajate haldamise teenuste osutamiseks teatavat kindlat tüüpi servereid (küsimuse 1 esimene osa). Sellele küsimusele vastasid 85 organisatsiooni hulgast jaatavalt 70 (ligikaudu 82,3%).
490 Samuti küsis komisjon organisatsioonidelt, kas nende arvates kujutavad kõnealused teenused „kokkukuuluvat serveriülesannete komplekti” (küsimuse 1 teine osa). Sellele küsimusele vastasid 83 organisatsiooni hulgast jaatavalt 51 (61,4%).
491 Need tulemused on selgitatavad eriti asjaoluga, et kõnealused teenused on põhiteenused, mida personaalarvutite kasutajad igapäevaselt kasutavad. Näiteks organisatsioon tähisega I 06 selgitab oma jaatavat vastust küsimuse 1 mõlemale osale nii, et ta kirjeldab töörühmateenuseid osutavaid servereid kui „infrastruktuuriservereid” ja kõnealuseid teenuseid kui „standardseid töölauateenuseid”. Ta märgib, et „[i]ga kasutaja tuvastatakse/autenditakse; iga kasutaja loob/muudab faile, prindib neid, vahetab neid ja paneb neid ühiskasutusse”. Samamoodi osutavad teised organisatsioonid kõnealustele serveritele kui „infrastruktuuriteenuseid osutavatele” (vt organisatsioonide I 13 ja I 30 vastused).
492 Samuti on asjakohane märkida – nagu seda teeb komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 352 –, et mitmed organisatsioonid selgitasid oma jaatavat vastust küsimuse 1 mõlemale osale „kasutaja ühtse tuvastamise” vajadusega nende kasutajate puhul, kes teevad pöördusi võrguressursside kasutamiseks, või vajadusega võrgu ühtse halduspunkti järele (vt muu hulgas organisatsioonide I 30, I 46‑16, I 46‑37 ja Inditex’i vastused). Teised organisatsioonid mainivad kuludega seotud kaalutlusi, märkides eriti, et sama operatsioonisüsteemi kasutamine töörühmateenuste osutamiseks võimaldab vähendada halduskulusid (vt muu hulgas organisatsiooni I 49‑19 ja Inditex’i vastused).
493 Tõepoolest hõlmas komisjon oma 4. juuni 2003. aasta informatsiooninõudes „töörühmaülesannete” kirjeldusse ka „toe sisemistele elektroniposti- ja ühistööteenustele ning muudele rakendustele, mis ei ole „eluliselt tähtsad””, samuti kiitsid mitmed küsitletud organisatsioonid heaks nende teenuste hõlmamise kõnealusesse kirjeldusse. Samuti on tõsi, et vastates sama informatsiooninõude küsimusele 2, märkisid 85 organisatsiooni hulgast 62 (ligikaudu 72,9%), et nad hindavad paindlikkust, mida pakub töörühmaserveri operatsioonisüsteem, mis lisaks failide ja printerite ühiskasutusteenustele ning kasutajate ja kasutajarühmade haldamise teenustele võimaldab toetust ka rakendustele, mis ei ole „eluliselt tähtsad”.
494 Nendest asjaoludest üksi ei saa siiski tuletada, et komisjon määratles kõnealuse teise kaubaturu liiga kitsalt.
495 Esiteks tuleb need asjaolud kvalifitseerida. Nii märkisid mitmed küsitletud organisatsioonid oma vastustes 4. juuni 2003. aasta informatsiooninõude küsimusele 1, et nende tegevuses osutavad sisemisi elektronposti- või ühistööteenuseid spetsiaalsed serverid ning nad eristavaid neid teenuseid muudest komisjoni mainitud töörühmateenustest (vt eriti vastused organisatsioonidelt I 09‑1, I 11, I 22, I 37, I 53, I 46‑13, I 46‑15, I 59 ja I 72, samuti organisatsioonide Danish Crown, Spardat ja Stork Food & Dairy Systems vastused). Näiteks ehkki organisatsioon I 37 oli seisukohal, et komisjoni määratletud töörühmaülesanded kujutavad endast omavahel seotud serveriülesannete komplekti, märkis ta, et „failide ja printerite ühiskasutus[teenused] [kuuluvad] kokku”, samas kui „sisemised elektronposti[teenused] [kuuluvad] teistsugusesse serverite komplekti”. Samamoodi märkis organisatsioon I 46‑15, et tal on „server, mis osutab üksnes failide ja printerite ühiskasutusteenuseid ja tööjaamade haldamise teenused”.
496 Teiseks, nagu komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 353 ja 354 märgib ja ka kordab oma vastuses ühele Esimese Astme Kohtu esitatud kirjalikule küsimusele, nähtub 2003. aasta turu-uuringust ka see, et kui organisatsioonid kasutavad teatavat operatsioonisüsteemi failide ja printerite ühiskasutusteenuste osutamiseks, kasutavad nad üldiselt sedasama operatsioonisüsteemi ka kasutajate ja kasutajarühmade haldamise teenuste osutamiseks. Esimese Astme Kohus märgib, et Microsoft ei sea kahtluse alla vaidlustatud otsuse joonealustes märkustes 436 ja 438 esitatud järeldusi seoses „korrelatsioonikoefitsientidega”, mille väljaarvutamiseks tugines komisjon oma 16. aprilli 2003. aasta informatsiooninõude küsimusele 5 saadud vastustele. Nimetatud joonealustes märkustes selgitab komisjon, et kõnealune „korrelatsioonikoefitsient” on eriti suur NetWare’i süsteemi või Windowsi süsteemi ühe töörühmateenuse, nimelt failide ühiskasutus, printimine ning kasutajate ja kasutajarühmade haldamine, töökoormuse ja sama süsteemi samade teenuste hulgast mõne teise töökoormuse vahel. Teiselt poolt on kõnealune „korrelatsioonikoefitsient” palju väiksem NetWare’i süsteemi või Windowsi süsteemi ühe töörühmateenuse töökoormuse ja sama süsteemi mõnda muud liiki teenuse, eriti sisemiste elektronpostiteenuste või selliste rakenduste, mis ei ole „eluliselt tähtsad”, töökoormuse vahel. Komisjon lisab, et samu järeldusi võib teha Mercer’i teise ja kolmanda uuringu tulemustest. Teisisõnu ilmneb nendest tõenditest, millele Microsoft vastu ei vaidle, et palju tavalisem on kombineerida ühes serveris komisjoni määratletud töörühmateenuseid omavahel kui üht nendest teenustest ja muud liiki teenust.
497 Sellest tulenevalt – kuigi on tõsi, et kasutajad omistavad teatavat tähtsust võimalusele kasutada töörühmaserverite operatsioonisüsteeme lisaks töörühmateenustele teatavate selliste ülesannete täitmiseks, mis ei ole „eluliselt tähtsad” – ei mõjuta see sugugi järeldust, et on olemas eraldi nõudlus töörühmateenuseid toetavate serverioperatsioonisüsteemide järele. Kuna on selge, et nõudluse poole peal määravad valiku kõnealused kolm teenuseliiki, ei ole oluline, et asjaomasele turule kuuluvad serverioperatsioonisüsteemid peaksid olema suutelised täitma teatavaid lisaülesandeid.
498 Lisaks, nagu on näidatud vaidlustatud otsuse põhjendustes 357, 358 ja 628, kinnitavad Microsofti poolt haldusmenetluse käigus esitatud klientide avaldused komisjoni analüüsi õigsust.
499 Nendest avaldustest nähtub, et ehkki – nagu Microsoft oma menetlusdokumentide mitmetes punktides korduvalt rõhutab – organisatsioonidel on sageli „heterogeensed” arvutivõrgud, s.t arvutivõrgud, kus kasutatakse erinevaid serverite ja personaalarvutite operatsioonisüsteeme eri tootjatelt, kasutavad nad eri ülesannete täitmiseks siiski eri tüüpi servereid. Täpsemalt selgub nendest avaldustest, et töörühmateenuseid, nagu komisjon neid määratleb, osutavad üldiselt teist tüüpi serverid kui need, mida kasutatakse teenusteks, mis ei ole „eluliselt tähtsad”. Nii ilmneb nende organisatsioonide kirjeldustest oma arvutikeskkonna kohta, et töörühmateenuseid osutavad tavaliselt algtasandi serverid, kus töötab Windowsi või NetWare’i süsteem, samal ajal kui „eluliselt tähtsad” rakendused töötavad kallimates ja suuremates UNIX-i serverites või „suurarvutites” (mainframes).
500 Näiteks märgib üks suur keemia- ja farmaatsiakontsern, et äritegevuses „eluliselt tähtsad” rakendused, mida ta kasutab personalile töötasu maksmiseks ja sisemisteks pangatehinguteks, töötavad „suurarvutites”. Samas teised „eluliselt tähtsad” rakendused, mida kasutatakse muu hulgas teatavate tema osakondade haldus- ja tehniliseks juhtimiseks, töötavad UNIX-i serverites. Teiselt poolt täidavad kõnealuses kontsernis neid ülesandeid, mis ei ole „eluliselt tähtsad”, eriti failide ja printerite ühiskasutusteenuseid ning kasutajate ja kasutajarühmade haldamise teenuseid, eraldi serverid, milles töötavad peamiselt Windowsi operatsioonisüsteemid. Samamoodi selgitab üks suur lennuettevõtja, et rakendused, mida ta kasutab eriti lendude kavandamise ja broneerimisteenuste jaoks, töötavad UNIX-i serverites, samas kui rakendused, mis ei ole „eluliselt tähtsad”, töötavad Windowsi serverites. Veel ühe asjakohase näite pakub üks panganduskontsern, kes märgib, et ta kasutab UNIX-i servereid põhiliste finantsrakenduste jaoks, Solarise servereid teiste finantsrakenduste jaoks ja organisatsioonisiseselt arendatavate rakenduste jaoks ning Windows NT servereid „infrastruktuurifunktsioonide jaoks, näiteks domeeniteenuste (eriti autentimine ja lubade andmine) ning faili- ja printimisteenuste jaoks”.
501 Esimese Astme Kohus märgib, et – nagu on märgitud ka vaidlustatud otsuse põhjendustes 58 ja 346 – „madalamaid” servereid ei kasutata üldse töörühmateenuste osutamiseks. Mõned nendest serveritest on installeeritud võrkude „äärele” ja on mõeldud täitma spetsiaalseid ülesandeid, nagu töö veebiserverina, veebipuhverserverina või tulemüüriga seotud ülesanded.
502 Lõpuks ei saa nõustuda Microsofti argumendiga, mille kohaselt IDC andmetest nähtub, et kui välja arvata ainult Novell’i süsteem NetWare, pühendatakse nendes operatsioonisüsteemides, mida komisjon kirjeldab kui „töörühmaserverite operatsioonisüsteeme”, töörühmaga seotud ülesannete täitmisele palju vähem aega kui muude ülesannete täitmisele. See argument põhineb IDC andmetel, mille järgi ainult 24% kõikides hinnaklassides müüdavate serverite hulgast, millel töötab Windowsi operatsioonisüsteem, vastab „failide”, „printimise” ja „võrguhalduse” alamkategooriatele (vt repliigi joonealune märkus 93). Nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendustest 487 ja 488 ning nagu Esimese Astme Kohus käesoleva kohtuotsuse punktis 553 üksikasjalikumalt selgitab, on meetodil, mida IDC kasutab turuosade väljaarvutamiseks, mitmeid vigu. Igal juhul, isegi kui eespool mainitud ülesandeid tuleks käsitleda kui vaidlustatud otsuses viidatud töörühmateenustele vastavaid, kajastaks IDC andmete põhjal arvutatud protsendimäär üksnes Microsofti osa serverioperatsioonisüsteemide kõikide versioonide müügis, mis on seotud töörühmaserverite operatsioonisüsteemide turuga. Vastupidiselt Microsofti väitele ei piirdu kõnesolev protsendimäär ainult töörühmaserverite operatsioonisüsteemidega.
503 Teiseks järeldas komisjon, tuginedes eriti Microsofti esitatud tootekirjeldustele, et kõnealused serverioperatsioonisüsteemid on „optimeeritud” nende ülesannete jaoks, mida nad on ette nähtud täitma (vaidlustatud otsuse põhjendused 359−368).
504 Esimese Astme Kohus on seisukohal, et kohtutoimikus sisalduvad tõendid kinnitavad selle järelduse õigsust.
505 Nii nähtub Microsofti internetisaidil avaldatud teabest, et Windows 2000 põlvkonna serverioperatsioonisüsteeme turustatakse kolmes eri versioonis, milleks on Windows 2000 Server, Windows 2000 Advanced Server ja Windows 2000 Datacenter Server, ning nendest versioonidest igaüks on ette nähtud vastama konkreetset laadi tarbijanõudlusele vastavalt ülesannetele, mida on vaja täita.
506 Microsoft kirjeldab operatsioonisüsteemi Windows 2000 Server kui oma Windows 2000 serverioperatsioonisüsteemide „algtaseme” versiooni ja kui „õiget lahendust faili-, printimis- ja sideteenuseid osutavate töörühmaserverite jaoks” (vaidlustatud otsuse põhjendus 361). Operatsioonisüsteem Windows 2000 Server „sobib 1−4 protsessori ja kuni 4 GB mälumahuga süsteemi jaoks” (vaidlustatud otsuse põhjendus 364).
507 Operatsioonisüsteemi Windows 2000 Advanced Server esitleb Microsoft kui „õiget operatsioonisüsteemi hädavajalike äri- ja elektronkaubanduse rakenduste jaoks, mis suudab taluda suuremaid töökoormusi ja käitada suure prioriteetsusega protsesse” (vaidlustatud otsuse põhjendus 362). Operatsioonisüsteem Windows 2000 Advanced Server sisaldab mitte ainult kõiki operatsioonisüsteemi Windows 2000 Server pakutavaid funktsioone, vaid võimaldab ka „mastaabitavuse ja töökindlusega seotud lisafunktsioone, nagu klasterdamine (clustering), et hoida […] äritegevuses kriitilised rakendused töös ka kõige nõudlikumate stsenaariumide korral” (vaidlustatud otsuse põhjendus 362). Microsoft märgib samuti, et operatsioonisüsteem Windows 2000 Advanced server „sobib 1−8 protsessori ja kuni 64 GB mälumahuga süsteemi jaoks” (vaidlustatud otsuse põhjendus 364).
508 Lõpuks esitleb Microsoft operatsioonisüsteemi Windows 2000 Datacenter Server kui sellist, mis võimaldab „maksimaalset töökindlust ja tõrkekindlust” ning on „õige operatsioonisüsteem tööks eluliselt tähtsate andmebaaside [ja] ettevõtte ressursside kavandamise tarkvaraga” (vaidlustatud otsuse põhjendus 363). Operatsioonisüsteem Windows 2000 Datacenter Server „on mõeldud nendele ettevõtjatele, kellel on vaja väga töökindlaid kõrgtasemel draivereid ja tarkvara” ning „sobib 1−32 protsessoriga ja kuni 64 GB mälumahuga süsteemi jaoks” (vaidlustatud otsuse põhjendused 363 ja 364).
509 Samalaadselt esitleb Microsoft Windows 2000 põlvkonna asendanud operatsioonisüsteemide põlvkonna eri versioone, nimelt operatsioonisüsteeme Windows Server 2003 Standard Edition, Windows Server 2003 Enterprise Edition, Windows Server 2003 Datacenter Edition ja Windows Server 2003 Web Edition.
510 Nii kirjeldab ta operatsioonisüsteemi Windows Server 2003 Standard Edition kui „ideaalset mitmeotstarbelist võrguoperatsioonisüsteemi igas suuruses organisatsioonide, eriti aga väikeettevõtjate ja töörühmade igapäevasteks vajadusteks” ja kui sellist, mis „[võimaldab] intelligentset failide ja printerite ühiskasutust, turvalist internetiühendust, tsentraliseeritud reegleid lauaarvutite haldamiseks ja veebilahendusi, mis ühendavad töötajaid, äripartnereid ja kliente” (vaidlustatud otsuse põhjendus 365).
511 Operatsioonisüsteem Windows Server 2003 Enterprise Edition pakub Microsofti kirjelduse järgi lisaks operatsioonisüsteemis Windows 2003 Standard Edition sisalduvale funktsionaalsusele „töökindlusega seotud funktsioone, mida on vaja „eluliselt tähtsate” rakenduste tarvis” (vaidlustatud otsuse põhjendus 266).
512 Operatsioonisüsteem Windows Server 2003 Datacenter Edition on Microsofti sõnutsi „loodud „elulise tähtsusega” rakenduste jaoks, mis eeldavad kõige kõrgemal tasemel mastaabitavust, tõrkekindlust ja töökindlust” (vaidlustatud otsuse põhjendus 366).
513 Lõpuks kirjeldab Microsoft operatsioonisüsteemi Windows Server 2003 Web Edition kui sellist, mis on „mõeldud veebirakenduste, -lehekülgede ja ‑teenuste loomiseks ja majutamiseks” ja „ette nähtud eriotstarbeliselt veebiserveri vajaduste jaoks” (vaidlustatud otsuse põhjendus 367). Microsoft rõhutab, et seda süsteemi „saab kasutada üksnes veebilehekülgede, veebisaitide, veebirakenduste ja veebiteenuste evitamiseks” (vaidlustatud otsuse põhjendus 367).
514 Sellest reklaammaterjalist nähtub, et Microsoft ise esitleb oma serverioperatsioonisüsteemide eri versioone kui selliseid, mis on projekteeritud vastama kasutajate erisugustele nõudmistele vastavalt ülesandele, mida on vaja täita. Samuti ilmneb sellest reklaammaterjalist, et kõnealused eri versioonid ei ole ette nähtud töötama ühe ja sama riistvaraga.
515 Esimese Astme Kohus märgib samuti, et ka teiste operatsioonisüsteemitootjate tooted on töörühmateenuste jaoks „optimeeritud”. Nii on see eriti Red Hat’i toodete puhul, kelle operatsioonisüsteemid Red Hat Enterprise Linux ES ja Red Hat Enterprise Linux AS on selgelt projekteeritud vastavaks kasutaja erisugustele nõudmistele. Nii kirjeldab Red Hat oma veebisaidil, nagu komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 463 märgib, operatsioonisüsteemi Red Hat Enterprise Linux ES kui sellist, mis „sobib ideaalselt võrgu-, faili-, printimis-, elektronposti- ja veebirakenduste ning eritellimusel loodud ärirakenduste või pakitud rakenduste jaoks”. Seevastu operatsioonisüsteemi Red Hat Enterprise Linux AS esitletakse kui sellist, mis on suunatud „kõrgetasemeliste ja „eluliselt tähtsatele” süsteemidele” ja kui „lõplikku lahendust suurte osakondade ja andmekeskuste serverite jaoks”. See vastab järeldusele, et kõrgetasemelistes serverites töötavad operatsioonisüsteemid on projekteeritud „eluliselt tähtsate” ülesannete täitmiseks ning sellepärast peavad need olema töökindlamad ja võimaldama rohkem funktsioone kui töörühmaserverite operatsioonisüsteemid (vaidlustatud otsuse põhjendused 57 ja 346).
516 Kolmandaks tugines komisjon „Microsofti hinnakujundusstrateegiale”, eriti aga sellele, et Microsoft nõudis oma serverioperatsioonisüsteemide eri versioonide eest erinevaid hindu (vaidlustatud otsuse põhjendused 369−382).
517 Ennekõike selgub vaidlustatud otsuse põhjendustes 370−373 esitatud teabest, millele Microsoft ei ole vastu vaielnud, et Microsofti serverioperatsioonisüsteemide eri versioonide hinnavahed on nii põlvkonna Windows 2000 Server kui ka põlvkonna Windows Server 2003 puhul tähelepanuväärsed.
518 Nii on 25 „kliendipääsulitsentsi” (CAL) põhjal operatsioonisüsteemi Windows 2000 Advanced Server müügihind 2,22 korda suurem operatsioonisüsteemi Windows 2000 Server müügihinnast. Operatsioonisüsteemi Windows 2000 Datacenter Server müügihind (25 kliendipääsulitsentsi eest) on aga 5,55 korda suurem operatsioonisüsteemi Windows 2000 Server müügihinnast.
519 Samamoodi on operatsioonisüsteemi Windows Server 2003 Enterprise Edition müügihind 25 CAL-i põhjal 2,22 korda suurem operatsioonisüsteemi Windows Server 2003 Standard Edition müügihinnast. Operatsioonisüsteemi Windows Server 2003 Datacenter Edition müügihind on (25 CAL-i põhjal) 5,55 korda suurem operatsioonisüsteemi Windows Server 2003 Standard Edition müügihinnast. Operatsioonisüsteemi Windows Server 2003 Web Edition, mida saab kasutada üksnes teatavate konkreetsete ülesannete täitmiseks (vt punkt 513 eespool), müüakse palju odavamalt kui operatsioonisüsteemi Windows Server 2003 Standard Edition.
520 Järgmiseks, vastupidiselt Microsofti väitele (vt punkt 446 eespool), ei tuleta komisjon üksnes asjaolust, et Microsoft nõuab serverioperatsioonide eri versioonide eest erinevaid hindu, seda, et need versioonid kuuluvad eri kaubaturgudele. Nõudluspoolse asendatavuse aspektist võtab komisjon arvesse mitte ainult neid hinnavahesid, vaid samuti – ja ennekõike – seda, et iga selline versioon on projekteeritud vastama erisugustele kasutajate nõudmistele.
521 Samuti ei ole Microsoftil õigust tugineda sellele, et tema operatsioonisüsteemide põlvkonna Windows Server 2003 „kallimad” versioonid, nimelt operatsioonisüsteemid Windows Server 2003 Enterprise Edition ja Windows Server 2003 Datacenter Edition võimaldavad täita samu töörühmaülesandeid kui operatsioonisüsteem Windows Server 2003 Standard Edition. Ehkki see võib olla tõsi, jääb tõsiasjaks ka see, et kaks esmalt nimetatud süsteemi on ette nähtud vastama teistsugustele nõudmistele kui kolmas süsteem ning on ebatõenäoline, et ainult töörühmateenustest huvitatud kasutaja ostaks endale selleks palju kallima süsteemi kui Windows Server 2003 Standard Edition.
522 Nagu komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 376 õigesti osutab, on sellel arvamusel ka Microsoft ise, kui ta oma turustusmaterjalis operatsioonisüsteemide põlvkonna Windows 2000 Server kohta märgib:
„[N]eed kolm pakkumist perekonnast, kuhu kuuluvad operatsioonisüsteemid Windows 2000 Server, [Windows 2000] Advanced Server ja [Windows 2000] Datacenter Server, võimaldavad teil optimeerida oma investeeringut, et saavutaksite süsteemi kasutusvõimaluste taseme, mis sobib teie mitmesugusteks äritoiminguteks, kulutamata tarbetult raha toimingutele, mis ei nõua maksimaalset töövõimeaega.”
523 Samas kontekstis ei saa Microsoft tugineda sellele, et operatsioonisüsteem Windows Server 2003 Standard Edition võimaldab täita ka muid ülesandeid peale töörühmaülesannete. Selles argumendis ei arvestata seda, et Microsoft nõuab selle operatsioonisüsteemi eest teistsugust hinda olenevalt sellest, kas seda kavatsetakse kasutada töörühmateenuste või muud liiki teenuste osutamiseks. Nagu vaidlustatud otsuse põhjendustes 84 ja 380 on selgitatud, sisaldavad hinnad, mida Microsoft nõuab operatsioonisüsteemi Windows Server 2003 Standard Edition eest, tasu iga serveri eest, kuhu see on installeeritud, ja tasu (CAL) iga personaalarvuti eest, millele see server osutab töörühmateenuseid. Seevastu kasutajal ei ole vaja osta CAL-i, kui ta soovib kasutada seda operatsioonisüsteemi „autentimiseta” ülesannete, nagu tulemüüri-, proksi- ja puhverserveriteenuste täitmiseks. Lisaks nähtub nendest järeldustest, et Microsofti väide, mille kohaselt „[m]üüjad ei küsi eri inimestelt eri hinda ühe ja sama serverioperatsioonisüsteemi väljalaske eest sõltuvalt sellest, kuidas seda kasutama hakatakse”, on väär.
524 Neljandaks märkis komisjon, et muudel serverioperatsioonisüsteemidel peale töörühmaserverite operatsioonisüsteemide ei ole vaja organisatsiooni personaalarvutitega täielikult koostalitleda nii, nagu seda on vaja teha töörühmaserverite operatsioonisüsteemidel (vaidlustatud otsuse põhjendused 346 ja 383−386).
525 Selles suhtes piisab märkimisest, et eespool punktis 385 on juba järeldatud, et komisjoni sellekohane hinnang oli õige. Igal juhul ei ole Microsoft seda hinnangut vaidlustanud.
526 Eespool esitatust tulenevalt ei ole Microsoft tõendanud, et komisjoni järeldus, mille kohaselt puuduvad tooted, mis avaldaksid nõudluspoolses perspektiivis piisavat konkurentsisurvet töörühmaserverite operatsioonisüsteemidele, et õigustada nende hõlmamist samasse asjaomasesse turgu (vaidlustatud otsuse põhjendus 387), on ilmselt väär.
527 Teiseks analüüsib komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 388−400 pakkumispoolse asendatavuse küsimust.
528 Komisjon on seisukohal, et „teised operatsioonisüsteemide müüjad, sealhulgas eriti serverioperatsioonisüsteemide müüjad ei suudaks lülitada oma tootmis- ja turustamisressursse töörühmaserverite operatsioonisüsteemidele ilma oluliste lisakulude ja -riskideta ning seejuures piisavalt lühikese aja jooksul, mis võimaldaks pidada pakkumispoolseid kaalutlusi käesolevas kohtuasjas asjakohaseks” (vaidlustatud otsuse põhjendus 399). Konkreetsemalt lükkab komisjon tagasi Microsofti 16. novembri 2001. aasta vastuses teisele vastuväiteteatisele arendatava argumendi, et „on olemas peaaegu kohene pakkumispoolne asendatavus”, mis seisneb selles, et töörühmaserveri operatsioonisüsteemiga võrreldava toote saamiseks piisab, kui „blokeerida” kõrgetasemelisemates serverioperatsioonisüsteemides „keerulisemad funktsioonid”.
529 Esimese Astme Kohtu jaoks on selge, et oma menetlusdokumentide põhiosas ei esita Microsoft konkreetseid argumente, mis võiksid seada kahtluse alla eespool viidatud komisjoni analüüsi vaidlustatud otsuse põhjendustes. Repliigis esitab Microsoft kõigest üldise väite, et „[p]aljudel juhtudel oleks modifitseerimise maksumus null” ja „teistel juhtudel oleks see tähtsusetu”, märkimata isegi seda, kas ta soovib seeläbi vaidlustada komisjoni järelduse, mille kohaselt pakkumispoolne asendatavus puudub.
530 Nendel asjaoludel asub Esimese Astme Kohus seisukohale, et Microsoft ei ole tõendanud, et komisjon tegi ilmse vea järeldades, et käesolevas asjas puudub pakkumispoolne asendatavus.
531 Esimese Astme Kohus järeldab eespool esitatud asjaoludest, et komisjon määratles teise kaubaturu õigesti kui töörühmaserverite operatsioonisüsteemide turu.
532 Sellele järeldusele ei heida kahtlust Microsofti väide, et „[a]sjaomases tööstusharus ei kasuta keegi terminit „töörühmaserver” nii, nagu komisjon on seda kasutanud [asjaomase kaubaturu] määratlemiseks”. Esiteks, nagu komisjon õigesti märgib, ei ole see, milliseid termineid ta kasutab kõnealuse turu kohta, üldsegi oluline selle suhtes, kas ta on selle turu õigesti määratlenud. Teiseks ei ole Microsofti argumendil igal juhul faktilist alust, sest kohtutoimikust nähtuvalt kasutatakse asjaomases tööstusharus väljendeid „töörühmaserver” ja „töörühmaserveri operatsioonisüsteem” vaidlustatud otsusega hõlmatud toodete tähistamiseks. Nii märgib Sun oma 10. detsembri 1998. aasta kaebuses sõnaselgelt, et tema kaebus on seotud Microsofti tegevusega „töörühmaserverite operatsioonisüsteemide sektoris”. Samamoodi tuleb arvestada, et Microsoft ise oma turundusmaterjalides esitleb operatsioonisüsteemi Windows 2000 Server kui „õiget lahendust faili-, printimis- ja sideteenuseid osutavate töörühmaserverite jaoks” (vt punkt 506 eespool).
– Turuosade arvutamisel kasutatud meetod
533 Microsoft väidab, et komisjon on kasutanud teisel kaubaturul eri ettevõtjate käes olevate turuosade väljaarvutamiseks asjakohatut meetodit. Ta väidab eriti seda, et kõnesolev meetod ei võimalda saada „asjakohast teavet turgu valitseva seisundi kohta”.
534 Esimese Astme Kohus on seisukohal, et järgnevalt kirjeldatud põhjustel ei ole Microsoft tõendanud, et komisjoni kasutatud meetodiga oleks seotud ilmseid kaalutlusvigu.
535 Vaidlustatud otsuse põhjendustes 473−490 selgitab komisjon üksikasjalikult oma meetodit.
536 Komisjon märgib esiteks, et ta kasutab eri ettevõtjate turuseisu hindamiseks kahte liiki „näitlikke väärtusi” (proxies): esiteks IDC prognoosid, mis põhinevad riistvara hinnavahemikel ja serverites eri ülesannete täitmiseks kasutataval tööjaotusel, ning teiseks turuosade prognoosid, mis põhinevad 2003. aasta turu-uuringu ning Mercer’i teise ja kolmanda uuringu tulemustel (vaidlustatud otsuse põhjendus 473).
537 Kõigepealt tuleb märkida, et eelmises punktis mainitud avaldusest nähtuvalt osutub selgelt vääraks Microsofti väide, mille kohaselt komisjon võttis turuosade arvutamisel arvesse üksnes seda aega, mille jooksul serverioperatsioonisüsteemid täidavad töörühmadega seotud ülesandeid, ja üksnes alla 25 000 Ameerika dollari maksvate serverioperatsioonisüsteemide müüki. Microsoft jätab mainimata, et komisjon võttis arvesse ka andmeid muudest allikatest kui IDC. Nagu edaspidi punktis 556 näidatakse, vastavad viimati nimetatud andmete põhjal tuvastatud turuosad ülemaailmselt nendele, mis määrati kindlaks IDC andmete põhjal.
538 Järgmiseks märgib komisjon, et turuosasid tuleb prognoosida müüdud tooteühikute arvu ja tarkvarast ja riistvarast koos tekkiva müügikäibe alusel (vaidlustatud otsuse põhjendused 474−477).
539 Lõpuks väidab komisjon, et IDC andmeid tuleb kohandada kahe „filtri” abil (vaidlustatud otsuse põhjendused 478−489). Esiteks arvestab ta üksnes neid servereid, mis maksavad vähem kui 25 000 Ameerika Ühendriikide dollarit (või 25 000 eurot, kuivõrd – nagu vaidlustatud otsuse joonealuses märkuses 6 on märgitud – asjakohasel ajal vastas 1 euro ligikaudu 1 Ameerika Ühendriikide dollarile). Teiseks arvestas ta üksnes teatavaid IDC määratletud ülesannete liike.
540 Microsofti etteheide on suunatud nende kahe filtri kasutamise vastu.
541 Esimese filtri osas seab Microsoft repliigi põhiosas kõigest üsna üldiselt vaidluse alla selle filtri asjakohasuse. Repliigi lisas C.12 täpsustab ta mõneti oma argumenti, esiteks väites, et 2003. aasta turu-uuring – mille mõningaid tulemusi komisjon kasutas kõnealuse filtri rakendamise põhjenduseks – puudutas „teatava kindla kliendirühma käitumist”, ja teiseks kritiseerides seda, et komisjon võtab arvesse serverite müügihinda, mitte operatsioonisüsteemide müügihinda. Viimati nimetatud teemal märgib hageja, et üks ja sama töörühmaserverite operatsioonisüsteem võib töötada väga erinevate hindadega serverites ja eriti ka serverites, mis maksavad rohkem kui 25 000 Ameerika Ühendriikide dollarit.
542 Nende argumentidega ei saa nõustuda.
543 Esiteks, komisjoni poolt seoses 2003. aasta turu-uuringuga küsitletud organisatsioonid ei esinda „teatavat kindlat kliendirühma”. Nagu on märgitud vaidlustatud otsuse põhjenduses 8, on need organisatsioonid komisjoni poolt pisteliselt valitud äriühingud, mille asukohad on eri liikmesriikides ning mille suurused ja tegevussektorid on erinevad.
544 Järgmiseks, nagu komisjon märkis vastuseks ühele Esimese Astme Kohtu esitatud kirjalikule küsimusele, kehtib hinnapiir 25 000 Ameerika Ühendriikide dollarit (või 25 000 eurot) „süsteemi kogumaksumuse (s.o riistvara ja tarkvara) suhtes”. Esimese Astme Kohus asub seisukohale, et komisjon tegi õigesti, võttes töörühmaserverite operatsioonisüsteemide turul ettevõtjate turuosasid hinnates arvesse nii riistvara kui ka tarkvara müügihinda. Nagu on märgitud vaidlustatud otsuse põhjendustes 69 ja 474, arendavad ja müüvad mõned müüjad (sealhulgas Sun ja enamik UNIX-i müüjaid) serverioperatsioonisüsteeme riistvaraga komplekteeritult. Lisaks võtab Esimese Astme Kohus arvesse, et haldusmenetluse käigus soovitas Microsoft ise seda lähenemisviisi, mida komisjon kasutas (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 476).
545 Lõpuks järeldab Esimese Astme Kohus, et komisjon kohaldas õigesti 25 000 Ameerika Ühendriikide dollari (või 25 000 euro) suurust maksimumhinda, mis vastab selliste serverite maksimaalsele müügihinnale, mis kuuluvad esimesse kolmest serverite liigist, mille järgi IDC turu oma analüüsi tarvis jaotab (vaidlustatud otsuse põhjendus 480). Tegelikult näitavad 2003. aasta turu-uuringu tulemused, et töörühmaserverite operatsioonisüsteemid töötavad üldiselt suhteliselt odavates serverites, erinevalt „eluliselt tähtsatest” rakendustest, mida käitatakse kõrgetasemelistes serverites.
546 Nii palus komisjon asjaomastel organisatsioonidel seoses kõnealuse uuringuga märkida, millist hinda nad oleksid valmis maksma töörühmaserveri eest (4. juuni 2003. aasta informatsiooninõude küsimus 3). Sellele küsimusele vastanud 85 organisatsiooni seast 83 (ligikaudu 97,6%) märkisid, et nad ei maksaks rohkem kui 25 000 eurot.
547 Samamoodi esitas komisjon oma 16. aprilli 2003. aasta informatsiooninõudes organisatsioonidele mitu küsimust seoses nende varasemate ja tulevaste serveriostudega faili- ja printimisteenuste osutamiseks (küsimused 8 ja 9). Nendele küsimustele antud vastustest ilmneb, et 8236 serveri hulgast, mille need organisatsioonid sel eesmärgil ostsid, maksid 8001 (ligikaudu 97,1%) vähem kui 25 000 eurot ning 2695 selleks eesmärgiks kavandatava serveriostu hulgast 2683 (ligikaudu 99,6%) jäid hinnalt alla 25 000 euro (vaidlustatud otsuse põhjendus 479).
548 Teise filtri osas märgib Microsoft oma repliigi põhiosas kõigest seda, et selle filtri kohaldamine viib absurdse tagajärjeni, et „operatsioonisüsteemi eksemplari peetakse ühtaegu nii seespool kui ka väljaspool turgu olevaks sõltuvalt ülesannetest, mida vastav operatsioonisüsteem parasjagu täidab”. Repliigi lisas C.12 märgib hageja veel, et „suur osa (kunstlikult) välja jäetud müügist esindab peaaegu kindlasti selliste [serverioperatsioonisüsteemide] väljalasete müüki, mis kuuluvad komisjoni väljapakutud turule [nimelt töörühmaserverite operatsioonisüsteemide turule]”.
549 Ka nende argumentidega ei saa nõustuda.
550 Esimese Astme Kohus on seisukohal, et komisjon talitas kõnealust teist filtrit kasutades õigesti ning Microsoft liialdab selle kasutamise tagajärgi kirjeldades suuresti.
551 Oluline on meeles pidada, miks komisjon kõnealuse filtri kasutamist tarvilikuks pidas. Nagu on märgitud vaidlustatud otsuse põhjenduses 482, tegi komisjon nii sellepärast, et on operatsioonisüsteeme, mis töötavad vähem kui 25 000 Ameerika Ühendriikide dollarit (või 25 000 eurot) maksvates serverites, kuid ei toeta töörühmateenuseid. Nimelt on mõned sellised süsteemid pühendatud üksnes konkreetsetele ülesannetele, mis jäävad väljapoole töörühmavõrke või nende äärele: näiteks veebi- või tulemüüriteenustele. Nii on see näiteks operatsioonisüsteemis Windows Server 2003 Web Edition, mida litsentsitingimuste kohaselt ei saa kasutada töörühmateenuste osutamiseks ja mis tavaliselt töötab alla 25 000 Ameerika Ühendriikide dollari (või 25 000 euro) maksvates serverites.
552 Sellepärast tegi komisjon õige järelduse, et IDC andmed tuleb kvalifitseerida selliste arvutite müügile, mis maksavad vähem kui 25 000 Ameerika Ühendriikide dollarit (või 25 000 eurot), võttes samuti arvesse nendes serverites täidetavate ülesannete eri kategooriaid (vaidlustatud otsuse põhjendus 483). Selleks kasutas komisjon IDC andmeid andmebaasis nimetusega „IDC Server Workloads 2003 Model”. Need andmed olid saadud tarbijatelt, kellel IDC palus märkida ülesanded (ehk „tööd”), mida nende organisatsioonides kasutatavad serverid täidavad. Nagu eespool punktis 431 juba märgitud, määratles IDC kaheksa peamist ülesannete kategooriat ja eristas nendes kategooriates mitmeid alamkategooriaid. Komisjon kasutas alamkategooriaid „failide/printerite ühiskasutus” ja „võrguhaldus” ehk neid, mis kõige täpsemalt vastasid „failide ja printerite ühiskasutusteenustele” ning „kasutajarühmade ja kasutajate haldamise teenustele”, millele viidatakse vaidlustatud otsuses (vaidlustatud otsuse põhjendus 486).
553 Mööndavasti ei vasta kõnealuse kahe alamkategooria ülesanded täpselt nendele teenustele, milles seisneb töörühmaserverite operatsioonisüsteemide turg. Siiski oli komisjon sellest täiesti teadlik, nagu nähtub näidetest, mida ta toob vaidlustatud otsuse põhjendustes 487 ja 488 ning mis annavad tunnistust eriti sellest, et teatavad kõrgetasemelistes serverites täidetavad ülesanded võib paigutada ühte või teise nendest alamkategooriatest, ehkki on selge, et need ei kujuta endast töörühmaga seotud ülesandeid.
554 Sellest hoolimata võimaldas just nende kahe filtri kombineerimine, mida Microsoft kritiseerib, vähendada probleemi seoses IDC määratletud ülesannete ja komisjoni määratletud ülesannete omavahelise vastavusega.
555 Igal juhul on selge, et ainult esimese filtri kohaldamisel tulemuseks saadavad turuosad ei erine märkimisväärselt nendest, mis saadakse mõlema filtri koos kasutamisel. Nii on Microsofti 2002. aasta turuosa, arvutatult kõikide vähem kui 25 000 Ameerika Ühendriikide dollari eest müüdud serverite põhjal, 64,9% müüdud ühikute järgi ja 61% käibe järgi (vaidlustatud otsuse põhjendus 491). Kui võtta samade serverite puhul arvesse ainult alamkategooriaid „failide/printerite ühiskasutus” ja „võrguhaldus”, on Microsofti turuosad järgmised: esimeses alamkategoorias 66,4% müüdud ühikute järgi (65,7% käibe järgi) ja teises alamkategoorias 66,7% müüdud ühikute järgi (65,2% käibe järgi) (vaidlustatud otsuse põhjendus 493).
556 Üldisemalt – nagu on märgitud vaidlustatud otsuse põhjenduses 473 – vastavad IDC andmeid kasutades saadud protsendimäärad mõlema filtri koos kasutamisel ülemaailmselt nendele, mis on saadud 2003. aasta turu-uuringu ning Mercer’i teise ja kolmanda uuringu põhjal (vt nt vaidlustatud otsuse põhjendused 495, 497 ja 498). Selles kontekstis tuleb rõhutada, et igal korral on komisjoni prognoos esitatud varuga ettevaatlikkuse suunas. Nii võttis komisjon Microsofti puhul väikseimaks turuosaks „vähemalt 60%” (vaidlustatud otsuse põhjendus 499).
557 Esimese Astme Kohus järeldab, et Microsoft ei ole tõendanud, et komisjoni poolt turuosade arvutamisel kasutatud meetodis on ilmne kaalutlusviga või et selle tulemusel tuleb pidada vaidlustatud otsuse põhjendustes 491−513 esitatud turuosade prognoose selgelt vääraks.
558 Samuti ei rajanud komisjon oma järeldust, et Microsoftil on töörühmaserverite operatsioonisüsteemide turgu valitsev seisund, pelgalt Microsofti turuosadele. Komisjon võttis arvesse ka seda, et kõnealusel turul on sisenemistõkked (vaidlustatud otsuse põhjendused 515−525), mis on tingitud eriti võrgustiku mõjudest ja koostalitlusvõimega seotud takistustest ning samuti tihedatest kaubanduslikest ja tehnoloogilistest sidemetest kõnealuse turu ja personaalarvutite operatsioonisüsteemide turu vahel (vaidlustatud otsuse põhjendused 526−540).
559 Lõpuks, seoses kuritarvitava keeldumisega teabe andmisest tuleb meeles pidada, et vaidlustatud otsuses kritiseerib komisjon seda, et Microsoft kasutas ära oma monopolilaadset seisundit personaalarvutite operatsioonisüsteemide turul, et „võimendusefekti” (leveraging) kaudu mõjutada töörühmaserverite operatsioonisüsteemide turgu (põhjendused 533, 538, 539, 764‑778, 1063, 1065 ja 1069). Teisisõnu on Microsofti kuritarvitava tegevuse juured esimest kaubaturgu valitsevas seisundis (vaidlustatud otsuse põhjendused 567 ja 787). Sellepärast, isegi kui komisjon oleks eksinud oma seisukohas, et Microsoftil on teist kaubaturgu valitsev seisund (vt eriti vaidlustatud otsuse põhjendused 491−541, 781 ja 788), ei piisaks sellest üksi kinnitamaks, et komisjoni järeldus, mille kohaselt Microsoft kuritarvitas turgu valitsevat seisundit, oleks ekslik.
– Kohaldatav kriteerium
560 Vaidlustatud otsuses kaalus komisjon, kas vaidlusalune keeldumine põhjustas töörühmaserverite operatsioonisüsteemide turul konkurentsi kõrvaldamise „ohu” (vaidlustatud otsuse põhjendused 585, 589, 610, 622, 626, 631, 636, 653, 691, 692, 712, 725, 781, 992 ja 1070). Microsoft väidab, et see kriteerium ei ole piisavalt range, sest intellektuaalomandiõiguse teostamist käsitlevast kohtupraktikast tulenevalt peab komisjon tõendama, et keeldumine intellektuaalomandiõiguse litsentsimisest kolmandale isikule „tõenäoliselt kõrvaldab kogu konkurentsi” ehk on olemas „suur tõenäosus”, et kõnesoleval tegevusel on selline tagajärg.
561 Esimese Astme Kohus on seisukohal, et Microsofti etteheide on puhtalt terminoloogiline ja täiesti asjakohatu. Ühenduse kohtud kasutavad väljendeid „konkurentsi kõrvaldamise oht” ja „tõenäoline konkurentsi kõrvaldamine” nende vahel vahet tegemata, et kajastada ühte ja sama mõtet: nimelt seda, et EÜ artikkel 82 ei kohaldu alles alates sellest hetkest, kui konkurents on turult kadunud või sisuliselt kadunud. Kui komisjon oleks kohustatud ootama, kuni konkurendid turult kõrvaldatakse või kuni nende kõrvaldamine on piisavalt peatne, enne kui ta saaks võtta meetmeid EÜ artikli 82 alusel, oleks see selgelt vastuolus kõnealuse sätte eesmärgiga, milleks on moonutamata konkurentsi säilitamine ühisturul, eriti aga asjaomasel turul jätkuvalt olemasoleva konkurentsi kaitsmine.
562 Käesolevas asjas oli komisjonil põhjust kohaldada EÜ artiklit 82 enne konkurentsi tegelikku kõrvaldamist töörühmaserverite operatsioonisüsteemide turul seda enam, et kõnesolevat turgu iseloomustavad tähelepanuväärsed võrgustiku mõjud ja sellepärast oleks konkurentsi kõrvaldamist raske tagasi pöörata (vt vaidlustatud otsuse põhjendused 515−522 ja 533).
563 Samuti ei ole vaja tõendada, et turult kõrvaldatakse kogu konkurents. EÜ artikli 82 rikkumise tuvastamisel on oluline see, kas vaidlusalune keeldumine võib kõrvaldada või tõenäoliselt kõrvaldab turult kogu tõhusa konkurentsi. Tuleb selgitada, et sellest, kui turgu valitsevas seisundis oleva ettevõtja konkurendid säilitavad vähetähtsa kohaloleku teatud „turunišis”, ei piisa järelduse tegemiseks, et turul eksisteerib tõhus konkurents.
564 Lõpuks tuleb meeles pidada, et see, et teabe andmisest keeldumine põhjustab kogu tõhusa konkurentsi kõrvaldamise ohu, on komisjoni tuvastada. Nagu eespool punktis 482 on juba märgitud, peab komisjon rajama oma hinnangu tegelikkusele vastavatele, usaldusväärsetele ja sidusatele tõenditele, mis sisaldavad kogu asjakohast teavet, mida tuleb keerulise olukorra hindamisel arvesse võtta, ja mis võivad toetada järeldusi, mis nende pinnalt on tehtud.
– Turuandmete ja konkurentsiolukorra hindamine
565 Vaidlustatud otsuses analüüsib komisjon koos nii asjaolu, et koostalitlusvõime on hädavajalik, kui ka seda, et kõnealuse keeldumisega tõenäoliselt kõrvaldatakse konkurents (vaidlustatud otsuse põhjendused 585−692). Komisjoni analüüs on neljaosaline. Esiteks uurib komisjon töörühmaserverite operatsioonisüsteemide turu arengut (vaidlustatud otsuse põhjendused 590−636). Teiseks tuvastab ta, et koostalitlusvõime on määrav tegur töörühmaserverite Windowsi operatsioonisüsteemide kasutamisel (vaidlustatud otsuse põhjendused 637−665). Kolmandaks märgib ta, et koostalitlusvõimealase teabe avaldamist Microsofti poolt ei saa asendada millegi muuga (vaidlustatud otsuse põhjendused 666−687). Neljandaks esitab ta rea märkusi MCPP kohta (vaidlustatud otsuse põhjendused 688−691).
566 Argumendid, millega Microsoft põhjendab käesolevat etteheidet, on sisuliselt seotud komisjoni analüüsi esimese osaga. Microsoft väidab sisuliselt seda, et turuandmed räägivad vastu komisjoni argumendile, mille kohaselt vaidlusaluse keeldumise tulemuse tagajärjel tekib töörühmaserverite operatsioonisüsteemide turul konkurentsi kõrvaldamise oht.
567 Oma analüüsi esimeses osas uuris komisjon kõigepealt Microsofti ja tema konkurentide turuosade arengut teisel kaubaturul. Ta tegi sisuliselt kindlaks, et Microsofti turuosa on kiiresti ja tähelepanuväärselt kasvanud ning jätkab kasvamist eriti Novell’i kahjuks. Seejärel märkis komisjon, et UNIX-i müüjate turuosa on nõrk. Lõpuks asus ta seisukohale, et Linuxi toodete esindatus turul on kõigest väga väike, need tooted ei ole vaidlustatud otsuse vastuvõtmisele vahetult eelnenud aastatel edusamme teinud ning teatavad ennustused nende tulevase kasvu kohta ei suuda seada kahtluse alla komisjoni järeldust, et turult kõrvaldataks tõhus konkurents.
568 Esimese Astme Kohus on seisukohal, et neid eri järeldusi kinnitavad kohtutoimikus sisalduvad tõendid ning Microsofti argumendid ei sea neid järeldusi kahtluse alla.
569 Esiteks nähtub kohtutoimikust, et esialgu müüs Microsoft ainult personaalarvutite operatsioonisüsteeme ja sisenes serverioperatsioonisüsteemide turule suhteliselt hilja (vt eriti esimesele vastuväiteteatisele antud 17. novembri 2000. aasta vastuse punkt 47). Alles 1990. aastate algul hakkas Microsoft arendama serverioperatsioonisüsteemi – oma esimest sellist süsteemi nimetusega „Windows NT 3.5 Server” hakkas ta turustama juulis 1992 – ning alles juulis 1996 välja antud operatsioonisüsteemiga „Windows NT 4.0” saavutas ta esmakordselt tegeliku kaubandusedu (vt eriti esimesele vastuväiteteatisele antud 17. novembri 2000. aasta vastuse punkt 50 ning hagiavalduse punktid 50 ja 56).
570 IDC andmetest, nagu neid on osundatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 591, ilmneb, et müüdud ühikute järgi arvestades kasvas Microsofti turuosa alla 25 000 Ameerika Ühendriikide dollari maksvate serverioperatsioonisüsteemide turul 1996. aasta tasemelt 25,4% (24,5% käibe järgi) 2002. aastaks tasemele 64,9% (61% käibe järgi), mis on ligikaudu 40% suurune hüpe vaid kuue aasta jooksul.
571 Samuti tuleneb vaidlustatud otsuse põhjenduses 592 mainitud IDC andmetest, et Microsofti turuosa kasvas pärast Windows 2000 operatsioonisüsteemide põlvkonna väljaandmist pidevalt. Nagu komisjon vaidlustatud otsuse mitmetes punktides õigesti märgib (vt nt vaidlustatud otsuse punktid 578−584, 588 ja 613), tekkis Microsofti konkurentide jaoks koostalitlusvõimega seotud probleeme eriti teravalt just seoses Windows 2000 operatsioonisüsteemide põlvkonnaga.
572 Nii muutis Microsofti konkurentide töörühmaserverite operatsioonisüsteemide ja Windowsi (kõnealusel juhul Windows NT) domeeni arhitektuuri vahelise koostalitlusvõime võimalikuks tarkvara „NDS for NT”, mille arendas välja Novell pöördprojekteerimise teel. Tarkvara NDS for NT sai installeerida Windows NT domeeni kontrollerisse ja see võimaldas klientidel kasutada Novelli tarkvara NDS (Novell Directory Service, hilisema nimetusega eDirectory) Windows NT domeenide eri aspektide haldamiseks. Siiski ei tööta tarkvara NDS for NT operatsioonisüsteemiga Windows 2000 Server, sest Microsoft jättis Novell’ile edastamata teatava teabe (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 301).
573 Veel üks näide on tarkvara „AS/U”, mille suutis 1990. aastatel välja arendada AT&T, kasutades teatavat Windowsi lähtekoodi, mille Microsoft nõustus talle litsentsi alusel avaldama. AS/U võimaldas serveril, kus töötas UNIX, töötada Windows NT domeenis põhilise domeenikontrollerina (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 211). Samamoodi arendas Sun talle AT&T poolt litsentsitud AS/U lähtekoodi põhjal välja AS/U-ga võrreldava toote „PC NetLink”. See toode võimaldas operatsioonisüsteemis Solaris töötavasse serverisse installeeritult sellel serveril „osutada operatsioonisüsteemides Windows 3.X/95/98/NT töötavatele klientidele Windows NT faili-, printimis-, kataloogi- ja turvateenuseid”, tehes seda „omarežiimil”, s.t nii, et kasutajad ei pidanud installeerima oma personaalarvutitesse lisatarkvara, ja toimida primaar-domeenikontrollerina või varu-domeenikontrollerina Windows NT domeenis (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 213). Aastal 2001 otsustasid Microsoft ja AT&T mitte laiendada oma litsentsilepingut teatavatele uutele serverioperatsioonisüsteemide tehnoloogiatele. Nii ei andnud Microsoft AT&T-le Windows NT 4.0 asendanud süsteemide lähtekoodi. Selle tulemusel ei saanud tarkvara PC NetLink enam töötada, välja arvatud nende personaalarvutitega, kuhu oli installitud Windows NT – eriti aga ei töötanud see tarkvara operatsioonisüsteemiga Windows 2000 – ja kaotas järk-järgult oma atraktiivsuse.
574 Samas kontekstis on asjakohane mainida neid mitmesuguseid muudatusi, mis järgnesid Windows NT tehnoloogia asendumisele Windows 2000 ja Active Directory tehnoloogiaga (vt punktid 167−171 eespool).
575 Teiseks ilmneb kohtutoimikust, et eespool kirjeldatud Microsofti positsiooni arenemisega paralleelselt tegi Novell läbi pideva languse töörühmaserverite operatsioonisüsteemide turul ja muutus vaid mõne aastaga teisejärgulise tähtsusega turuosaliseks. Sel ajal, kui Microsoft töörühmaserverite operatsioonisüsteemide turule sisenes, oli juhtiv toode töörühmateenuste osutamiseks Novell’i NetWare (vt hagiavalduse punkt 56), mis oli olnud turul alates 1980. aastate keskpaigast.
576 Nii nähtub vaidlustatud otsuse põhjenduses 593 mainitud IDC andmetest, et kui arvestada alamkategooriat „failide/printerite ühiskasutus” ja alla 25 000 Ameerika Ühendriikide dollari maksvaid servereid, kahanes NetWare’i turuosa 2000. aasta tasemelt 33,3% 2002. aastaks tasemele 23,6% müüdud ühikute järgi ning 2000. aasta tasemelt 31,5% 2002. aastaks tasemele 22,4% käibe järgi.
577 Novell’i turuosa vähenemist kinnitavad nii turuanalüütikute avaldused kui ka Microsoft ise (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 596).
578 Samamoodi märgib Mercer aruandes, mis käsitleb tema kolmanda uuringu tulemuste analüüsi, sõnaselgelt, et mitmed organisatsioonid on hakanud vähem NetWare’i kasutama. Nimelt osutab Mercer, et „kui küsida organisatsioonidelt seda, kui palju nad on viimase viie aasta jooksul kasutanud igat serverioperatsioonisüsteemi töörühmaserveri funktsioonide täitmiseks, on neid organisatsioone, kes on hakanud NetWare’i vähem kasutama, vahekorras peaaegu 7:1 rohkem nendest, kes on hakanud NetWare’i rohkem kasutama” (aruande lk 25 ja tabel 16).
579 Lisaks, nagu komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 594 ja 595 õigesti märgib, annavad 2003. aasta turu-uuringu ja Microsofti poolt haldusmenetluse käigus esitatud teatavad klientide avaldused selgesti tunnistust organisatsioonide trendist vahetada operatsioonisüsteem NetWare välja operatsioonisüsteemi Windows 2000 Server vastu. Teiselt poolt on kõigest väga vähe näiteid selle kohta, et Windowsist on „kolitud” NetWare’i (vt vaidlustatud otsuse põhjendused 594 ja 632).
580 Kolmandaks nähtub kohtutoimikus sisalduvatest tõenditest, et teised Microsofti konkurendid suutsid säilitada töörühmaserverite operatsioonisüsteemide turul ainult väga väheolulise positsiooni.
581 Nii näitavad vaidlustatud otsuse põhjenduses 508 mainitud IDC andmed, et kui arvestada alamkategooriat „failide/printerite ühiskasutus” ja alla 25 000 Ameerika Ühendriikide dollari maksvaid servereid, oli UNIX-i müüjate (sealhulgas Sun’i) turuosa kõigest 4,6% müüdud ühikute järgi ja 7,4% käibe järgi. „Võrguhalduse” alamkategoorias olid vastavad määrad 6,4% müüdud ühikute järgi ja 10,8% käibe järgi.
582 Kõnealustest 2003. aasta turu-uuringu tulemustest ja Microsofti poolt haldusmenetluse käigus esitatud teatavate klientide avaldustest nähtub, et tegelikkuses ei kasutata UNIX-i süsteeme mitte töörühmaülesannete täitmiseks, vaid „elulise tähtsusega” veebi- ja tulemüürirakenduste käitamiseks ja väiksemal määral ka sisemiste elektronpostiteenuste jaoks (vt vaidlustatud otsuse põhjendused 509−511).
583 Veel näitavad IDC andmed, 2003. aasta turu-uuringu tulemused ja Microsofti klientide avaldused, et vastupidiselt Microsofti väidetele oli vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal ka Linuxi toodete esindatus töörühmaserverite operatsioonisüsteemide turul kõigest väheoluline.
584 Nii näitavad vaidlustatud otsuse põhjenduses 599 osundatud IDC andmed, et Linuxi toodete müüjate ühine turuosa müüdud ühikute järgi kahanes alamkategoorias „failide/printerite ühiskasutus” ja alla 25 000 Ameerika Ühendriikide dollari maksvate serverite osas 2000. aasta tasemelt 5,1% 2002. aastaks tasemele 4,8%. Käibe järgi jäi kõnealune ühine turuosa sellel perioodil tasemele 3,9%.
585 Mööndavasti kasvas Linuxi toodete müüjate turuosa „võrguhalduse” alamkategoorias ja alla 25 000 Ameerika Ühendriikide dollari maksvate serverite osas müüdud ühikute järgi vastavalt vaidlustatud otsuse joonealuses märkuses mainitud IDC andmetele (vt ka vaidlustatud otsuse põhjendus 505) 2000. aasta tasemelt 10,1% 2002. aastaks tasemele 13,4% (ja käibe järgi samas ajavahemikus tasemelt 8% tasemele 10,8%). Sellest hoolimata tuleb kõnealust kasvu kvalifitseerida, arvestades seda, et nagu komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 488 ja viimati mainitud joonealuses märkuses osutab, hõlmab nimetatud alamkategooria teenuseid, mis ei ole vaidlustatud otsuse tähenduses töörühmateenused. IDC kirjeldab kõnesolevat alamkategooriat kui sellist, mis „hõlmab järgmisi võrgurakendusi: kataloogid, turvalisus/autentimine, andmete/failide edastamine võrgu kaudu, side ja andmete/failide edastamine süsteemi kaudu” (vaidlustatud otsuse põhjendus 488). On tõenäoline, et IDC küsitletud kasutajad hõlmasid sellise kirjelduse põhjal sellesse alamkategooriasse teatavaid ülesandeid, mis sinna (ega asjaomasele kaubaturule) ei kuulu ja mida harilikult täidavad Linuxi või UNIX-i süsteemid. Näiteks võib seda kirjeldust tõlgendada nii, et see hõlmab „võrgu äärel olevaid ülesandeid”, nagu tulemüür, mida võib pidada „turvalisusega” seotuks, ja marsruutimine, mille võib liigitada kategooriasse „andmete/failide edastamine süsteemi kaudu”. Nagu on eriti märgitud vaidlustatud otsuse põhjendustes 58, 346, 482, 600 ja 601, täidavad sedalaadi ülesandeid siiski harilikult kõrgetasemelised serverid, kus töötab Linuxi operatsioonisüsteem. Sellest tulenevalt on IDC andmetes seoses alamkategooriaga „võrguhaldus” Linuxi müüki töörühmaserverite operatsioonisüsteemide turul üle hinnatud.
586 Tõepoolest märgib komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 487, et IDC andmed „failide/printerite ühiskasutuse” alamkategooria kohta ei ole täiuslikud, eriti selle poolest, et kuna kõrgetasemelisi servereid, kus töötavad „eluliselt tähtsad” rakendused, võidakse kasutada teatavate dokumentide (nt arvete) printimiseks, võivad küsitletavad kasutajad jõuda arvamusele, et need serverid täidavad kõnealusesse alamkategooriasse kuuluvaid ülesandeid, samas kui on selge, et need ei ole töörühmaserverid. Siiski võimaldab 25 000 euro (või 25 000 Ameerika Ühendriikide dollari) filtri kohaldamine sellist ebatäpsust vähendada (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 489, kus komisjon märgib, et harilikult on arvete printimiseks kasutatavate „suurarvutite” hind sellest summast suurem). Sellepärast on IDC andmed „võrguhalduse” alamkategooria osas eksitavamad kui „failide/printerite ühiskasutuse” alamkategooria osas.
587 Eelmises punktis viidatud laadi vigu ei sisaldu 2003. aasta turu-uuringu tulemustes. Need kinnitavad, et Linuxil oli töörühmaserverite operatsioonisüsteemide turul kõigest väheoluline esindatus. Nii küsis komisjon oma 16. aprilli 2003. aasta informatsiooninõudes asjaomastelt organisatsioonidelt, kas nad kasutavad töörühmaülesannete täitmiseks Linuxi servereid koos tarkvaraga Samba (küsimus 25). Uuringus osalenud 102 organisatsiooni seast kasutasid üksnes 19 töörühmaülesannete jaoks Linuxi servereid, ja sedagi enamikul juhtudel väga piiratud ulatuses (vaidlustatud otsuse põhjendus 506). Seega teenindasid Linux/Samba serverid failide ja printerite ühiskasutusteenustega seotud ülesannete osas 2003. aasta turu-uuringuga hõlmatud rohkem kui 1 200 000 personaalarvuti hulgast vähem kui 70 000 personaalarvutit (vähem kui 5,8%) (vaidlustatud otsuse põhjendused 506 ja 599).
588 Samamoodi – nagu komisjon kostja vastuses (punkt 140) märgib – näitab Mercer’i teine uuring Linuxi toodete ühiseks turuosaks 4,8% failide ja printerite ühiskasutusteenustega seotud ülesannete osas ja 5,2% kasutajarühmade ja kasutajate haldamisega seotud ülesannete osas; Mercer’i kolmas uuring näitab samade toodete puhul turuosa 5,4% failide ja printerite ühiskasutusteenuste osas ja 4,5% kasutajarühmade ja kasutajate haldamisega seotud ülesannete osas.
589 Tegelikult näitavad 2003. aasta turu-uuringu tulemused, et Linuxi tooteid, nagu ka UNIX-i tooteid, kasutatakse harilikult mitte töörühmaga seotud, vaid muude ülesannete täitmiseks, näiteks veebi- ja tulemüüriteenuste osutamiseks ja „eluliselt oluliste” rakenduste käitamiseks (vt vaidlustatud otsuse põhjendused 600 ja 601, kus komisjon kommenteerib vastuseid 16. aprilli 2003. aasta informatsiooninõude küsimustele 5 ja 6).
590 Nagu komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 602 õigesti märgib, kinnitavad seda järeldust ka Microsofti poolt haldusmenetluse käigus esitatud klientide avaldused.
591 Peale selle ei saavutatud Linuxi toodete müüjate esindatust töörühmaserverite operatsioonisüsteemide turul – kui jätta arvestamata, et see ei ole kuidagi võrreldav selle esindatusega, mille Microsoft vaid mõne aastaga saavutas – mitte Microsofti arvelt, vaid Novell’i ja UNIX-i müüjate arvelt. Nagu komisjon vasturepliigis (punktis 104) märkis, oli Mercer’i küsitletud organisatsioonide hulgas, kes olid eelnenud viie aasta jooksul hakanud töörühmaserveri ülesannete täitmiseks rohkem kasutama Linuxit, 67% neid, kes olid hakanud vähem kasutama NetWare’i või UNIX-it, ning ainult 14% neid, kes olid hakanud vähem kasutama Windowsi. Nagu komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 632 õigesti sedastab, ilmnes 2003. aasta turu-uuringus ainult kaks juhtumit, kus töörühmaserveri ülesannete täitmisel „koliti” Windowsilt üle Linuxile.
592 Microsofti poolt repliigi lisas C.11 esitatud vastupidised väited on vaevalt usutavad, eriti arvestades tema turuosa pidevat kasvu asjaomasel kaubaturul kogu kõnealuse kuritarvitava keeldumisega hõlmatud perioodil.
593 Eespool osutatud tegurid kinnitavad, et Microsofti keeldumise tulemusel surutakse tema konkurentide tooted väheolulistele positsioonidele või isegi muudetakse need tooted mittekasumlikuks. Sellepärast ei saa see, et turul olevate ettevõtjate vahel võib esineda väheolulist konkurentsi, kummutada komisjoni argumenti, et kõnealusel turul oli kogu tõhusa konkurentsi kõrvaldamise oht.
594 Arvestades eespool punktides 583−593 viidatud tegureid, asub Esimese Astme Kohus seisukohale, et komisjon järeldas vaidlustatud otsuse põhjenduses 603 õigesti, et Linuxi müüjad ei kujuta endast töörühmaserverite operatsioonisüsteemide turul erilist ohtu Microsoftile.
595 Samuti väidab Microsoft, et Linuxi toodete esindatus töörühmaserverite operatsioonisüsteemide turul kasvab tulevikus. Microsoft käsitleb seda argumenti üksikasjalikumalt hagiavalduse lisas A.19 ja repliigi lisas C.11. Komisjon vastab sellele argumendile üksikasjalikult kostja vastuse lisas B.10 ja vasturepliigi lisas D.11.
596 Selle argumendi põhjenduseks viitab Microsoft kõigepealt teatavatele Mercer’i kolmanda uuringu tulemustele.
597 Kõnealuses uuringus küsis Mercer IT-juhtidelt, kelle organisatsioonides juba kasutati Linuxi operatsioonisüsteeme töörühmadeülesannete täitmiseks, kas nad kavatsevad seda kasutamist järgmise viie aasta jooksul suurendada. Mercer’i aruande tabelist 19, kus analüüsitakse kõnealuse uuringu tulemusi, nähtub, et 70 IT‑juhi hulgast, keda see küsimus puudutas, vastasid jaatavalt 53.
598 Esimese Astme Kohus sedastab, et komisjon järeldas vaidlustatud otsuse põhjenduses 605 õigesti, et kõnealune tegur ei ole määrava tähtsusega. Ühelt poolt moodustasid need 53 IT‑juhti Mercer’i kolmandas uuringus osalenud 296 IT‑juhi hulgast kõigest 17,9%; 226 juhtivtöötajat märkisid, et nende organisatsioonis ei kasutata töörühmateenuste osutamiseks Linuxit. Teiselt poolt ei kvantifitseerinud kõnealused 53 IT‑juhti oma kavatsusi suurendada Linuxi süsteemide kasutamist töörühmaülesanneteks ega täpsustanud, kas see suurenemine leiab aset Windowsi arvelt.
599 Lisaks nähtub sama Mercer’i uuringu tabelist 18, et 58 IT‑juhti olid seisukohal, et järgneva viie aasta jooksul ei muutu Linux töörühmaülesannete täitmisel isegi „jätkusuutlikuks”.
600 Tõesti näitab sama tabel, et küsitletud IT‑juhtide hulgast 60% märkisid, et nende organisatsioon kavatseb võtta järgneva viie aasta jooksul töörühmateenuste osutamiseks kasutusele Linuxi süsteemid. Nagu komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 606 õigesti märgib, ei palutud neil juhtivtöötajatel siiski kvantifitseerida Linuxi kasutuselevõttu ega täpsustada, kas see leiab aset Windowsi arvelt.
601 Järgmiseks tugineb Microsoft teatavatele IDC prognoosidele, mille kohaselt Linuxi turuosa kahekordistub ajavahemikus 2003−2008.
602 Esimese Astme Kohus märgib, et IDC andmetes on mitmeid puudusi, kuna tema alamkategooriad hõlmavad ülesandeid, mis ei kuulu vaidlustatud otsusega hõlmatud töörühmaserverite operatsioonisüsteemide turule. Sellepärast tuleb IDC kasvuprognoose kvalifitseerida.
603 Lisaks, nagu komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 609 õigesti märgib, leiaks Linuxile prognoositav piiratud kasv kõnealusel turul nende prognooside kohaselt aset mitte Windowsi, vaid sellega konkureerivate süsteemide, eriti NetWare’i arvelt. Sellega seoses märgib Esimese Astme Kohus, et aprillis 2003 teatas Novell, et alates 2005. aastast müüakse tema operatsioonisüsteemi „NetWare 7.0” kahes eri versioonis, millest üks põhineb tavapärasel NetWare’i platvormil ja teine Linuxi operatsioonisüsteemil (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 95).
604 Lõpuks viitab Microsoft hagiavalduse lisas A.19 ja repliigi lisas C.11 arvamusele, mida on väljendanud teatavad „tööstusharu vaatlejad”. Täpsemalt viitab ta teatavatele lõikudele Merrill Lynch’i 8. märtsi 2004. aasta aruandes (repliigi lisa C.11 lisa 7), mis sisaldab Merrill Lynch’i poolt 50 IT‑juhi seas tehtud uuringu tulemusi. Hageja täheldab, et pooled nendest juhtivtöötajatest pakkusid välja Linuxi süsteemide kasutamise suurendamise oma organisatsioonides ja nendest pooltest 34% nägemuse kohaselt pidi see suurendamine aset leidma selleks, et asendada failide ja printimise ühiskasutusega seotud ülesannete täitmiseks operatsioonisüsteem Windows NT.
605 See argument ei ole veenev. See tähendab vaid seda, et 17% küsitletud IT‑juhtidest kavatsesid asendada Windows NT operatsioonisüsteemi Linuxi süsteemidega eelmises punktis viidatud ülesannete täitmiseks, kuid ei osuta Windowsi asendamise ulatusele. Tegelikkuses, arvestades, et Merrill Lynch’i uuringu tegemise ajaks oli Window NT tehnoloogia juba „iganenud” (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 583), on väga tõenäoline, et operatsioonisüsteemis Windows NT töötavate serverite arv oli suhteliselt väike ning sellest tulenevalt oleksid eespool viidatud „kolimine” olnud pelgalt väikesemastaabiline. Samuti tuleks meeles pidada, et serverioperatsioonisüsteemid, mille tootja ei ole Microsoft, suutsid saavutada koostalitlusvõime Windows NT põlvkonna süsteemidega kõrgemal tasemel kui Microsofti toodetud järgmiste Windowsi põlvkondadega. Nagu komisjon rõhutab oma hinnangus kõnealuse teabe hädavajalikkusega seotud asjaolu kohta (vt punkt 366 eespool), on Merrill Lynch’i aruandes viidatud „kolimine” tõenäoliselt ühekordne nähtus ning sellepärast ei saa see mõjutada komisjoni järeldusi konkurentsi kõrvaldamise ohu suhtes.
606 Jätkates oma analüüsi esimest osa (seda, mis seostub töörühmaserverite operatsioonisüsteemide turu arenguga), tuvastas komisjon seejärel, et Windows 2000 operatsioonisüsteemid ja eriti Active Directory tehnoloogia „on kiiresti turul võimsust kogumas” (vaidlustatud otsuse põhjendused 613−618 ja 781). Komisjon märkis veel, et „Microsofti koostalitlusvõimealase teabe avaldamise katkestamise tõttu on Microsofti [konkurentide] töörühmaserverite võime koostalitleda Windows 2000 funktsioonidega oluliselt raskemini saavutatav kui Windows NT analoogsete tehnoloogiate puhul”, ning järeldas siis, et „[Windows 2000 operatsioonisüsteemide spetsiifilise Windowsi domeeni uute funktsioonide] kasutuselevõtt aitab kaasa nende klientide isolatsiooni jätmisele, kes hakkavad neid kasutama homogeenses Windowsi lahenduses töörühmavõrkude tarvis” (vaidlustatud otsuse põhjendus 613).
607 Esimese Astme Kohus leiab, et nende järelduste põhjendatust kinnitavad mitmed kohtutoimikus sisalduvad dokumendid.
608 Nii märkis IDC 2001. aasta novembris avaldatud bülletäänis, et „[s]uure enamiku kasutajate jaoks ei ole küsimus mitte selles, kas, vaid selles, millal nad rakendavad kataloogiteenused [operatsioonisüsteemi] Windows 2000 Server ja tulevaste Windowsi operatsioonisüsteemide toetamiseks” ning „valdav enamik Windows 2000 kasutajaid hakkab kataloogiteenustes eelistama Active Directory tehnoloogiat” (vaidlustatud otsuse põhjendus 614).
609 Samamoodi – nagu komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 616 märgib – nähtub ühest Evans Data Corporation’i 2002. aastal tehtud uuringust, et kui organisatsioonisisestelt arendajatelt küsiti, milliste kataloogiteenuste jaoks nende rakendused on projekteeritud, mainisid 50,3% neist Active Directory tehnoloogiat.
610 Active Directory tehnoloogia tekitatud muljetavaldavat huvi kinnitavad ka teatavad 2003. aasta turu-uuringu tulemused. Nii küsis komisjon oma 16. aprilli 2003. aasta informatsiooninõudes asjaomastelt organisatsioonidelt, kas nad on juba rakendanud (või otsustanud rakendada) Active Directory tehnoloogia enamikus oma arvutivõrgu Windowsi domeenidest (küsimus 15). Uuringusse hõlmatud 102 organisatsioonist vastasid 61 sellele küsimusele jaatavalt.
611 Nagu komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 618 märgib, ilmneb huvi Active Directory tehnoloogia vastu ka teatavatest Mercer’i teise uuringu tulemustest.
612 Peale selle on eespool punktides 571−574 märgitud, et koostalitlusvõime tase, mille töörühmaserverite operatsioonisüsteemid suudavad saavutada Windowsi 2000 põlvkonna toodetega, on oluliselt madalam sellest, mille nad suutsid saavutada eelmise põlvkondade süsteemidega.
613 Oma analüüsi esimese osa lõpetuseks lükkas komisjon tagasi kolme liiki argumendid, mida Microsoft oli haldusmenetluse käigus esitanud selleks, et vaidlustada konkurentsi kõrvaldamise oht, mille komisjon tuvastas. Microsoft viitas teatavatele oma konkurentide avaldustele, tugines sellele, et ettevõtjate arvutivõrgud on heterogeensed, ning väitis, et on olemas lahendused Windowsi asendamiseks.
614 Oma menetlusdokumentides viitas Microsoft klientide avaldustele, mille ta oli haldusmenetluse käigus esitanud, ja kordas oma argumenti, et ettevõtjate arvutivõrgud on heterogeensed.
615 Selles suhtes piisab märkimisest, et eespool punktides 498−500 on juba tuvastatud, et need avaldused kinnitasid, et kõnealuste klientide arvutivõrgud koosnesid töörühmaserverite osas peamiselt Windowsi süsteemidest.
616 Samuti tugineb Microsoft oma menetlusdokumentides sellele, et professionaalsed kliendid otsustavad serverioperatsioonisüsteemide ostmise üle teatava kriteeriumide kogumi põhjal ning personaalarvutite Windowsi operatsioonisüsteemidega koostalitlemise võime ei ole selles suhtes määrav tegur. Nagu eespool punktis 426 juba näidatud, on see väide väär.
617 Lisaks sellele tuleb eespool punktis 429 näidatud põhjustel tagasi lükata Microsofti argument, et kuus aastat pärast väidetavat teabe andmisest keeldumist oli töörühmaserverite operatsioonisüsteemide turul jätkuvalt palju konkurente (vt punkt 442 eespool).
618 Kõigest eeltoodust tulenevalt ei ole komisjon teinud ilmset kaalutlusviga, järeldades, et turu arengust nähtub konkurentsi kõrvaldamise oht töörühmaserverite operatsioonisüsteemide turul.
619 Komisjonil oli põhjust järeldada kõnealusel turul konkurentsi kõrvaldamise ohu olemasolu seda enam, et sellel turul on teatavaid omadusi, mis tõenäoliselt pidurdavad organisatsioone, kes on juba asunud kasutama oma töörühmaserverites Windowsi, lülitumast tulevikus ümber konkureerivatele operatsioonisüsteemidele. Nagu komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 523 õigesti märgib, tuleneb teatavatest Mercer’i kolmanda uuringu tulemustest, et „tõestatud tehnoloogiana jäädvustumist” peab suur enamik küsitletud IT‑juhte oluliseks teguriks. Vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal oli Microsoftil konservatiivsete hinnangute kohaselt vähemalt 60% suurune turuosa töörühmaserverite operatsioonisüsteemide turul (vaidlustatud otsuse põhjendus 499). Samamoodi näitavad teatavad kõnealuse uuringu tulemused, et tegur „kasutada olevad oskuste kogumid ja (organisatsioonisisese või -välise) toe maksumus/kättesaadavus” on oluline enamiku küsitletud IT‑juhtide jaoks. Nagu komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 520 õigesti märgib, „tähendab see, et mida lihtsam on leida tehnilisi spetsialiste, kes on vilunud vastavat töörühmaserverite operatsioonisüsteemi kasutama, seda rohkem kliente kaldub kõnealust operatsioonisüsteemi ostma” ja „mida populaarsem on mingi töörühmaserverite operatsioonisüsteem klientide seas, seda lihtsam on omakorda tehnilistel spetsialistidel omandada kõnealuse tootega seotud oskusi (ja seda rohkem nad soovivad seda teha)”. Microsofti väga suur turuosa töörühmaserverite operatsioonisüsteemide turul tekitab olukorra, kus väga arvukalt tehnilisi spetsialiste omandab Windowsi operatsioonisüsteemidega seotud spetsiifilisi oskusi.
620 Sellepärast järeldab Esimese Astme Kohus, et käesolevas kohtuasjas on olemas asjaolu, et vaidlusaluse keeldumisega kaasnes konkurentsi kõrvaldamise oht.
iv) Uus toode
Poolte argumendid
621 Microsoft osutab eespool punktis 107 viidatud kohtuotsuse IMS Health punktidele 48 ja 49 ning väidab, et ei ole tuvastatud, et tema keeldumine takistas selliste uute toodete ilmumist, mille järele valitses tarbijate seas rahuldamata nõudlus.
622 Hageja juba turustab serverioperatsioonisüsteeme, milles on teostatud kõnesolevad sideprotokollid, ning tema konkurendid turustavad oma serverioperatsioonisüsteeme, kus kasutatakse nende poolt töörühmateenuste osutamiseks valitud sideprotokolle.
623 Microsoft viitab vaidlustatud otsuse põhjendusele 669 ning väidab, et vaidlustatud otsusega püütakse võimaldada tema konkurentidel panna oma tooted toimima täpselt nagu Windowsi serverioperatsioonisüsteemid. Ta kordab, et komisjoni kavatsuse kohaselt peaksid konkurendid saama kasutada hageja sideprotokolle selliste serverioperatsioonisüsteemide loomiseks, mis otseselt konkureerivad hageja toodetega, „matkides” nende funktsioone.
624 Samuti väidab Microsoft, et vaidlustatud otsuses ei näidata ühtegi uut toodet, mida konkurendid hageja sideprotokolle kasutades arendaksid, ega tõendata nõudlust sellise toote järele. Komisjon pelgalt väidab, et Microsofti konkurentidel „oleks kasu teabe avaldamisest, et arendada oma toodete erifunktsioone” (vaidlustatud otsuse põhjendus 695).
625 Microsoft märgib, et 15. septembri 1998. aasta kirjas ega Sun’i 10. detsembri 1998. aasta kaebuses ei ole kuidagi näidatud, et Sun kavatseb kasutada „Microsofti tehnoloogiat” millegi muu kui töörühmaserverite operatsioonisüsteemi loomiseks.
626 Microsoft vaidleb vastu komisjoni väitele, et selleks, et toodet saaks kirjeldada kui uut, piisab, kui toode sisaldab olulisi koostisosi, mis tulenevad litsentsisaaja panusest. Ta jääb seisukohale, et „[v]aevalt saab konkurendi tootest võetud funktsiooni lisamist käsitleda kui uue toote loomist”.
627 Samuti ei nõustu Microsoft komisjoni väitega, et hageja keeldumine on „keeldumine jätkuinnovatsiooni võimaldamisest” (vt käesoleva kohtuotsuse punkt 632). Microsoft seab vaidluse alla vaidlustatud otsuse põhjenduses 696 esitatud väidete põhjendatuse ning väidab, et Novell ei kasutanud AS/U-d kunagi ning Sun’i ja AS/U kasutamiseks litsentsi saanud „mitme teise müüja” pakutud töörühmaserverite operatsioonisüsteemide müük oli alati tagasihoidlik. Tegelikult vähendab vaidlustatud otsusega ette nähtud sundlitsentsimine tõenäoliselt innovatsiooni, sest hagejal on vähem stiimuleid mingi tehnoloogia väljatöötamiseks, kui teda kohustatakse seda tehnoloogiat konkurentidele kättesaadavaks tegema.
628 Lõpuks eitab Microsoft seda, et vaidlusalune keeldumine toob kahju tarbijatele. Mercer’i aruanne, millele komisjon tugineb (vt käesoleva kohtuotsuse punkt 635), on seotud juba turul olevate toodetega ja ei ole seega asjakohane küsimuses, kas teabe andmisest keeldumine takistas selliste uute toodete ilmumist, mille järele valitseb tarbijate seas rahuldamata nõudlus. Veel ilmekam on see, et ühestki Mercer’i aruandest ei nähtu, nagu „jääks” Microsoft oma konkurentidest „maha”. Konkreetsemalt jätab komisjon mainimata, et Windowsi serverioperatsioonisüsteemid said 10 kategoorias 13 hulgast paremaid hindeid kui NetWare ja Linux ning 9 kategoorias 13 hulgast paremaid hindeid kui UNIX-i süsteemid. Microsoft toonitab ka, et ükski klient ei väitnud haldusmenetluse ajal, et ta on olnud sunnitud kasutama Windowsi serverioperatsioonisüsteeme seetõttu, et hageja väidetavalt keeldus koostalitlusvõimealast teavet konkurentidele avaldamast.
629 CompTIA märgib, et komisjon ei ole vaidlustatud otsuses tõendanud, et Microsofti keeldumine on takistanud uue toote ilmumist.
630 Komisjon lükkab tagasi Microsofti väite, et Microsofti keeldumine ei takistanud sellise uue toote ilmumist, mille järele valitseb tarbijate seas rahuldamata nõudlus.
631 Komisjon märgib esiteks, et eespool punktis 107 viidatud kohtuotsuse IMS Health punktist 49 tulenevalt on „uus toode” toode, mis ei piirdu sellega, et see põhiliselt kopeerib tooteid, mida autoriõiguse omanik turul juba pakub. Järelikult piisab, kui kõnealune toode sisaldab olulisi koostisosi, mis tulenevad litsentsisaaja panusest. Kuivõrd Microsofti kohustatakse avaldama ainult spetsifikatsioone ja mitte tema liideste teostust, ei hakka konkurendid tema tooteid reprodutseerima ja ei oleks suutelisedki seda tegema. Konkurendid kasutavad kõnealust koostalitlusvõimealast teavet selleks, et pidevalt turustada täiustatud tooteid ja „pakkuda väärtust, mis lisandub nende endi ja Microsofti varasematele pakkumistele”, ja mitte taanduda turult seetõttu, et Microsoft keeldub seda teavet avaldamast (vaidlustatud otsuse põhjendus 695). Samuti ei integreerita Microsofti toodete ühtegi funktsiooni, eriti mitte ühtegi osa Microsofti tarkvarakoodist teistesse töörühmaserverite operatsioonisüsteemidesse.
632 Teiseks ei piirdunud komisjon vaidlustatud otsuses pelgalt eespool punktis 107 viidatud kohtuotsuses IMS Health määratletud „uue toote” kriteeriumi analüüsiga. Ta käsitles seda kriteeriumi, lähtudes EÜ artikli 82 teise lõigu punktis b sätestatud keelust kuritarvitada turgu valitsevat seisundit tehnilist arengut tarbijate kahjuks piirates. Nii tuvastas komisjon eriti hoolikalt, et Microsofti keeldumine on „keeldumine jätkuinnovatsiooni võimaldamisest”, s.t uute toodete väljatöötamisest, mitte pelgalt keeldumine kopeerimise võimaldamisest.
633 Nende väidete põhjenduseks osutab komisjon esimeses järjekorras sellele, et ta uuris Microsofti konkurentide varasemaid talitusviise juhtudel, kui Microsoft andis neile koostalitlusvõimealast teavet või tahtmatult võimaldas neil kasutada „kaudlahendusi” (vaidlustatud otsuse põhjendus 696). Vastuseks Microsofti sellekohasele kriitikale (vt eespool punkti 627) selgitab komisjon, et kuna Novell ei olnud „UNIX-i müüja”, ei olnud ta huvitatud sellistest „UNIX-il põhinevatest lahendustest” nagu AS/U. Sellegipoolest pakkusid Sun ja teised UNIX-i tootjad uuenduslikke tooteid, mis Windowsi süsteemidega koostalitlusvõime saavutamiseks põhinesid AS/U-l ja mis võinuksid rahuldada tarbijate nõudlust, kui Microsoft ei oleks keeldunud avaldamast koostalitlusvõimealast teavet.
634 Teises järjekorras märgib komisjon, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 698 osutas ta, et üht ja sama rakendust on võimalik teostada arvukatel eri viisidel.
635 Kolmandas järjekorras viitab komisjon vaidlustatud otsuse põhjendusele 699 ning väidab, et Mercer’i kolmanda uuringu tulemustest järelduvalt – olenemata sellest, et „Microsoft jääb oma konkurentidest maha” mitmete funktsioonide poolest, mida serverioperatsioonisüsteemide tarbijad peavad oluliseks – jäävad need tarbijad siiski Microsofti toodete juurde „koostalitlusvõimega seotud tõkke tõttu, mis ei lase kasutusele võtta alternatiivseid tooteid”. Microsoft saab konkurentide omadest paremaid hindeid ainult sellepärast, et Windowsiga koostalitlemise võime on üks arvesse võetav tegur ning vähemolulistele teguritele omistatakse samasugust kaalu kui olulistele. Vastuseks Microsofti argumendile, et ükski klient ei ole kurtnud, et ta on pidanud kasutama Windowsi serverioperatsioonisüsteemi hagejapoolse teabe andmisest keeldumise tõttu, viitab komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustele 702−708.
636 Neljandas järjekorras märgib komisjon, et Microsofti konkurendid tegelevad uurimis- ja arendustööga, kuid neil on vaja võimalust kasutada Microsofti protokolle, et võimaldada organisatsioonidele, kes kasutavad Windowsi operatsioonisüsteemiga töörühmaservereid ja personaalarvuteid, kasu nende innovatsioonitegevusest, ilma et neid „karistataks” koostalitlusvõime puudumise eest. Komisjon osutab, et „[k]õnealune keeldumine kui selline tekitab otsest kahju mitte konkurentide innovatsioonivõimele, vaid tarbijate võimalustele saada sellisest innovatsioonist kasu, aga ka konkurentide võimalustele teenida oma innovatsioonist tulu – ja seega nende innovatsioonistiimulitele pikemas perspektiivis”.
637 Lõpuks väidab komisjon, et Microsofti argumendid enda innovatsioonistiimulite kohta ei ole asjakohased hinnangu andmisel tagajärgedele, mida tema kuritarvitav teguviis avaldab konkurentide innovatsioonistiimulitele.
638 Kolmandaks väidab komisjon, et Microsofti argument, mille kohaselt „uue toote” kriteerium ei ole käesolevas kohtuasjas täidetud, põhineb kohtupraktika vääral tõlgendamisel.
639 Esiteks ei eelda see kriteerium konkreetset tõendamist, et litsentsisaaja toode oleks atraktiivne klientidele, kes ei osta olemasoleva turgu valitseva tootja pakutavaid tooteid. Eespool punktis 107 viidatud kohtuotsuses IMS Health keskendus Euroopa Kohus toodete eristamisele, mis võib mõjutada tarbijate valikuid, ehk teisisõnu sellele, kas uue toote järele on „potentsiaalne nõudlus”. Komisjon rõhutab, et uue toote kriteerium ei kohaldu üksnes tootmise piirangute suhtes. Vasturepliigis väidab komisjon, et väljapakutavad uued tooted vastavad selgesti tarbijate nõudlusele ja rajanevad Microsofti konkurentide poolt käesoleval ajal turustatavatel operatsioonisüsteemidel, millel on funktsioone, mida tarbijad väärtustavad, sealhulgas sageli kõrgemalt kui Microsofti töörühmaserverite operatsioonisüsteemide vastavaid funktsioone.
640 Teiseks ei saa Microsoft tugineda sellele, et vaidlustatud otsuses keskendutakse tema konkurentide võimele oma „olemasolevaid tooteid” kohandada. Asjakohane on küsimus, kas need konkurendid põhiliselt piirduksid intellektuaalomandiõiguse omaja poolt arendatavate olemasolevate toodete reprodutseerimisega. Komisjon toonitab, et Microsofti konkurentide toodetes teostatakse sama protokollistik mis töörühmaserverite Windowsi operatsioonisüsteemides, ent need tooted oleksid talitluse, turvalisuse ja funktsioonide poolest suuresti teistsugused.
641 Kolmandaks ei välista kohtupraktika komisjoni sõnutsi võimalust, et litsentsisaaja tulevased tooted hakkavad intellektuaalomandiõiguse omaja toodetega konkureerima, nagu võib näha eespool punktis 107 viidatud kohtuasjade Magill ja IMS Health asjaoludest.
642 SIIA väitel takistab vaidlusalune keeldumine „muude tootjate kui Microsofti [poolt toodetavate] uute ja uuenduslike töörühmaserverite operatsioonisüsteemide ilmumist, mis vastaksid kasutajate koostalitlusvõimealastele vajadustele”. Kui Microsofti konkurentidel on koostalitlusvõimealane teave, suudavad nad pakkuda mitte ainult „laiendatud funktsionaalsust”, vaid samuti – mis kõige olulisem – koostalitlusvõimelisi tooteid. Samuti märgib SIIA, et Microsofti konkurendid ei saa mingit konkurentsieelist pelgalt „[viimase] tooteid kopeerides” ja liiati ei oleks nad selleks suutelised, kui neil oleks juurdepääs teabele, millele viidatakse vaidlustatud otsuses.
Esimese Astme Kohtu hinnang
643 Tuleb rõhutada, et asjaolu, et hageja tegevus takistab uue toote ilmumist turule, tuleb käsitleda EÜ artikli 82 teise lõigu punkti b kontekstis, millega keelatakse kuritarvitused, mis seisnevad „toodangu, turgude või tehnilise arengu piiramises tarbijate kahjuks”.
644 Nii otsustas Euroopa Kohus eespool punktis 107 viidatud otsuse Magill punktis 54, et asjaomaste ringhäälinguettevõtjate keeldumist tuleb käsitleda kui kuritarvitavat kõnealuse sätte tähenduses, sest sellega takistati sellise uue toote ilmumist, mida kõnealused ringhäälinguettevõtjad ei pakkunud ja mille järele oli potentsiaalne tarbijanõudlus.
645 Kõnealuses kohtuasjas vaidluse all olnud otsusest ilmneb, et komisjon asus konkreetsemalt seisukohale, et kõnealused ringhäälinguettevõtjad piirasid toodangut või turgusid tarbija kahjuks (vt komisjoni 21. detsembri 1998. aasta otsuse 89/205/EMÜ, mis käsitleb menetlust [EÜ] artikli [82] alusel ((IV/31.851, Magill TV Guide/ITP, BBC ja RTE), 23. punkti esimene lõik) (EÜT 1989, L 78, lk 43). Komisjon tuvastas, et kõnealuse keeldumisega takistati kirjastajaid tootmast ja kirjastamast Iirimaa ja Põhja-Iirimaa tarbijate jaoks televisiooni nädalasaatekava, millelaadset asjaomasel geograafilisel turul tol ajal saadaval polnud. Ehkki iga asjaomane ringhäälinguettevõtja avaldas televisiooni nädalasaatekava, oli iga saatekava pühendatud vastava ettevõtja enda saadetele. Tuvastades, et need ringhäälinguettevõtjad on turgu valitsevat seisundit kuritarvitanud, rõhutas komisjon kahju, mida üldise televisiooni nädalasaatekava puudumine Iirimaa ja Põhja-Iirimaa turul põhjustas tarbijatele, kellel, kui nad soovisid teada järgmise nädala saateid, polnud muud võimalust kui osta iga telekanali nädalasaatekava ja saada sealt võrdlemiseks vajalik asjakohane teave.
646 Eespool punktis 107 viidatud kohtuotsuses IMS Health asetas Euroopa Kohus uue toote ilmumisega seotud asjaolu hinnates kõnealuse asjaolu samuti tarbijate huvide kahjustamise konteksti. Nii rõhutas Euroopa Kohus nimetatud kohtuotsuse punktis 48, viidates kohtujurist Tizzano ettepanekule kõnealuses kohtuasjas (EKL 2004, lk I‑5042), et kõnealune asjaolu on seotud kaalutlusega, et kui tasakaalustatakse ühelt poolt huvi intellektuaalomandiõiguse kaitsmise ja selle omaja majandusvabaduse kaitsmise vastu ja teiselt poolt huvi vaba konkurentsi kaitsmise vastu, saab viimati nimetatu olla kaalukam ainult siis, kui litsentsi andmisest keeldudes takistatakse teisese turu arengut tarbijate kahjuks.
647 Uue toote ilmumisega seotud asjaolu, nagu seda on kirjeldatud eespool punktis 107 viidatud kohtuotsustega Magill ja IMS Health, ei saa olla ainus parameeter, mis määrab selle, kas intellektuaalomandiõiguse litsentsimisest keeldumine võib tekitada tarbijatele kahju EÜ artikli 82 teise lõigu punkti b tähenduses. Kõnealuse sätte kohaselt võib selline kahju tekkida mitte ainult toodangu või turgude, aga ka tehnilise arengu piiramise korral.
648 Vaidlustatud otsuses rajas komisjon oma järelduse just viimati mainitud hüpoteesile. Nii asus komisjon seisukohale, et Microsofti keeldumine asjakohase teabe andmisest piirab tehnilist arengut tarbijate kahjuks EÜ artikli 82 teise lõigu punkti b tähenduses (vaidlustatud otsuse põhjendused 693−701 ja 782), ning lükkas tagasi Microsofti väite, et komisjon ei ole näidanud, et kõnealune keeldumine tekitas tarbijatele kahju (vaidlustatud otsuse põhjendused 702−708).
649 Esimese Astme Kohus järeldab, et komisjoni järeldused eelmises punktis viidatud põhjendustes ei ole ilmselgelt väärad.
650 Nii märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 694 õigesti, et „tingitult puudulikust Windowsi domeeni arhitektuuriga koostalitlemise võimest, mille konkureerivad töörühmaserverite operatsioonisüsteemid suudavad saavutada, jäetakse järjest suuremal arvul tarbijaid isolatsiooni homogeensesse Windowsi lahendusse töörühmaserverite operatsioonisüsteemide tasandil”.
651 Tuleb meeles pidada, et eespool punktides 371−422 on juba märgitud, et Microsofti keeldumine takistas tema konkurente välja arendamast töörühmaserverite operatsioonisüsteeme, mis oleksid suutnud jõuda piisaval tasemel Windowsi domeeni arhitektuuriga koostalitlemise võimeni, ning selle tagajärjel kaldusid tarbijate otsused töörühmaserverite operatsioonisüsteemide ostmisel Microsofti toodete kasuks. Esimese Astme Kohus on eespool punktides 606−611 juba märkinud sedagi, et mitmetest kohtutoimikutes sisalduvatest dokumentidest ilmnevalt hakkasid organisatsioonid üha rohkem kasutama Windows 2000 põlvkonda kuuluvaid tehnoloogiaid, eriti Active Directory tehnoloogiat. Et koostalitlusvõimega seotud probleemid tekivad kõnealuse põlvkonna töörühmaserverite operatsioonisüsteemidega teravamalt kui eelmise põlvkonna omadega (vt punktid 571−574 eespool ning vaidlustatud otsuse põhjendused 578−584, 588 ja 613), siis nende süsteemide järjest kasvav kasutamine pelgalt tugevdab eelmises punktis viidatud „isolatsiooni” efekti.
652 Tarbijate valikuvabadusele seatav piirang on tarbijatele seega seda enam kahjulik, et – nagu eespool punktides 407−412 märgitud – nad peavad muude tootjate kui Microsofti töörühmaserverite operatsioonisüsteeme paremaks kui töörühmaserverite Windowsi operatsioonisüsteeme mitmete funktsioonide poolest, millele nad omistavad suurt tähtsust: näiteks „süsteemi töökindluse/tõrkekindluse” ja „serverioperatsioonisüsteemi integreeritud turvalisuse” poolest.
653 Teises järjekorras asus komisjon õigele seisukohale, et kunstlik edemus, mille Microsoft oma keeldumisega koostalitlusvõime osas säilitas, pidurdas tema konkurente arendamast ja turustamast uuenduslike funktsioonidega töörühmaserverite operatsioonisüsteeme ning sellest tekkis eriti kahju tarbijatele (selle kohta vt vaidlustatud otsuse põhjendus 694). Selle keeldumise tagajärjel asetuvad need konkurendid võrreldes Microsoftiga ebasoodsamasse olukorda toodete omaduste suhtes, eriti selliste parameetrite poolest nagu turvalisus, töökindlus, kasutamise lihtsus või töökiirus (vaidlustatud otsuse punkt 699).
654 Komisjoni järeldust, et „[k]ui Microsofti konkurendid saaksid kasutada koostalitlusvõimealast teavet, mida Microsoft keeldub andmast, saaksid nad seda kasutada selleks, et muuta oma toodete erifunktsioonid kättesaadavaks koostalitlusvõimealaste suhete võrgu raames, millel põhineb Windowsi domeeni arhitektuur” (vaidlustatud otsuse põhjendus 695), kinnitavad need teguviisid, mida kõnealused konkurendid varem kasutasid siis, kui neil oli võimalus kasutada teatavat infot Microsofti toodete kohta. Vaidlustatud otsuse põhjenduses 696 komisjoni poolt toodud kaks näidet, nimelt tooted „PC NetLink” ja „NDS for NT”, on selles suhtes väga kõnekad. PC NetLink on tarkvara, mille väljatöötamisel võttis Sun aluseks AS/U, mille oli välja arendanud AT&T, kasutades talle Microsofti poolt 1990. aastatel litsentsitud lähtekoodi (vaidlustatud otsuse põhjendused 211−213). Ühest Microsofti poolt haldusmenetluse käigus esitatud dokumendist nähtub, et kõnealuse toote puhul kasutati müügiargumendiks uuenduslikke funktsioone ja lisandunud väärtust, mida toode PC NetLink Windowsi töörühmadesse tõi (vaidlustatud otsuse joonealune märkus 840). Samamoodi toonitas Novell oma turustusmaterjalides uusi funktsioone, mida NDS for NT – tarkvara, mille ta oli välja arendanud pöördprojekteerimise abil – tõi Windowsi (kõnealusel juhul Windows NT) domeeni arhitektuuri (vaidlustatud otsuse joonealune märkus 841).
655 Tuleb märkida, et komisjon rõhutas selles kontekstis hoolikalt, et „liidesespetsifikatsioonidest kaugemale minnes on veel rikkalikult ruumi eristumiseks ja innovatsiooniks” (vaidlustatud otsuse põhjendus 698). Teisisõnu saavad tarkvaraprojekteerijad teostada üht ja sama spetsifikatsiooni mitmetel erinevatel ja uuenduslikel viisidel.
656 Nii tugineb vaidlustatud otsus üldmõttele, et kui on kõrvaldatud takistus, mida ebapiisav Windowsi domeeni arhitektuuriga koostalitlemise võime tase endast Microsofti konkurentide jaoks kujutab, on need konkurendid võimelised pakkuma töörühmaserverite operatsioonisüsteeme, milles sugugi pelgalt ei reprodutseerita juba turul olevaid Windowsi süsteeme, vaid mis eristuvad nendest süsteemidest parameetritelt, mida tarbijad oluliseks peavad (selle kohta vt vaidlustatud otsuse põhjendus 699).
657 Selles suhtes tuleb meeles pidada, et Microsofti konkurendid ei oleks suutelised kloonima või reprodutseerima tema tooteid ainult tänu sellele, et neil on võimalus kasutada vaidlustatud otsuses silmas peetud koostalitlusvõimealast teavet. Kui jätta kõrvale see, et Microsoft ise tunnistab oma avaldustes, et vaidlustatud otsuse artikliga 5 ette nähtud parandusmeede ei võimaldaks sellist tulemust saavutada (vt punkt 241 eespool), on asjakohane korrata, et kõnealune teave ei laiene teostusalastele üksikasjadele ega muudele Microsofti lähtekoodi elementidele (vt punktid 194−206 eespool). Samuti märgib Esimese Astme Kohus, et protokollid, mille spetsifikatsioonid peab Microsoft vaidlustatud otsuse kohaselt avaldama, kujutavad endast üksnes minimaalset osa kogu protokollistikust, mis on teostatud töörühmaserverite Windowsi operatsioonisüsteemides.
658 Samuti puuduks Microsofti konkurentidel huvi pelgalt reprodutseerida töörühmaserverite Windowsi operatsioonisüsteeme. Kui nad saavad kasutada nendele antud teavet selliste süsteemide arendamiseks, millel on piisav võime Windowsi domeeni arhitektuuriga koostalitleda, ja kui nad soovivad ära kasutada konkurentsieelist Microsofti ees ja kasumlikult turule jääda, ei ole neil muud valikut kui eristuda oma toodetega Microsofti toodetest teatavate parameetrite ja funktsioonide poolest. Tuleb meeles pidada, et – nagu komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 719−721 selgitab – spetsifikatsioonide teostamine on keeruline ülesanne, mis eeldab arvestatavaid rahalisi investeeringuid ja ajakulu.
659 Lõpuks ei ole Microsofti argument, et tal on vähem stiimuleid mingi tehnoloogia väljatöötamiseks, kui teda kohustatakse seda tehnoloogiat konkurentidele kättesaadavaks tegema (vt punkt 627 eespool), asjakohane uue tootega seotud asjaolu käsitlemisel, mille puhul otsustamist vajav küsimus seisneb teabe andmisest keeldumise mõjus Microsofti konkurentide ja mitte Microsofti innovatsioonistiimulitele. See küsimus otsustatakse siis, kui Esimese Astme Kohus käsitleb objektiivse põhjenduse puudumisega seotud asjaolu.
660 Kolmandaks teeb komisjon õigesti, lükates tagasi Microsofti poolt haldusmenetluse käigus esitatud põhjendamatu väite, et ei ole tõendatud, nagu oleks tema keeldumine toonud kahju tarbijatele (vaidlustatud otsuse põhjendused 702−708).
661 Esiteks on eespool punktides 407−412 juba märgitud, et Mercer’i kolmanda uuringu tulemustest nähtuvalt ja vastupidiselt Microsofti väitele peavad tarbijad töörühmaserverite operatsioonisüsteeme, mida ei ole tootnud Microsoft, töörühmaserverite Windowsi operatsioonisüsteemidest paremaks mitmete funktsioonide poolest, millele nad omistavad suurt tähtsust.
662 Järgmiseks, Microsoft ei saa tugineda sellele, et tarbijad ei ole haldusmenetluse ajal väitnud, et nad on olnud sunnitud kasutusele võtma töörühmaserverite Windowsi operatsioonisüsteemi seetõttu, et Microsoft väidetavalt keeldus koostalitlusvõimealast teavet konkurentidele avaldamast. Sellega seoses piisab märkimisest, et Microsoft ei vaidlusta komisjoni järeldusi, mis on esitatud vaidlustatud otsuse põhjendustes 705 ja 706. Nii märgib komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 705, et täiendava tarkvara arendajad, kelle tarkvaralt nõutakse koostalitlemist Windowsi süsteemidega, on need, kes „koostalitlusvõimealasest teabest sõltuvad”, ja „[k]liendid ei tea alati täpselt, mida Microsoft teistele operatsioonisüsteemide tootjatele avaldab ja mida mitte”. Vaidlustatud otsuse põhjenduses 706 märgib komisjon, et „[s]eistes vastamisi „valikuga”, kas pidada vastu koostalitlusvõimealastele probleemidele, mis muudavad äriprotsessid kohmakaks, ebatõhusaks ja kulukaks, või võtta oma töörühmavõrgu jaoks kasutusele homogeenne Windowsi lahendus, kalduvad kliendid valima viimati mainitud võimaluse” ning „[k]ui nad on juba valinud oma standardiks Windowsi, on ebatõenäoline, et nad teataksid probleemidest oma personaalarvutite ja töörühmaserverite vahelises koostalitlusvõimes”.
663 Liiati nähtub Microsofti enda avaldustest Ameerika Ühendriikide kokkuleppe alusel avaldatava teabe kohta, et selle teabe avaldamise tulemusel pakutakse tarbijatele suuremat valikut (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 703).
664 Lõpuks tuleb meeles pidada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt hõlmab EÜ artikkel 82 mitte ainult sellist tegevust, mis võib tarbijatele otsest kahju tekitada, vaid ka sellist, mis tõhusat konkurentsistruktuuri nõrgendades neile kaudselt kahju tekitab (Euroopa Kohtu 13. veebruari 1979. aasta otsus kohtuasjas 85/76: Hoffmann-La Roche vs. komisjon, EKL 1979, lk 461, punkt 125, ja eespool punktis 229 viidatud otsus kohtuasjas Irish Sugar vs. komisjon, punkt 232). Käesolevas asjas nõrgendas Microsoft tõhusat konkurentsistruktuuri töörühmaserverite operatsioonisüsteemide turul, omandades sellel turul tähelepanuväärse osa.
665 Esimese Astme Kohus järeldab kõikidest eespool esitatud kaalutlustest, et komisjoni seisukoht, mille kohaselt Microsofti keeldumine piirab tehnilist arengut tarbijate kahjuks EÜ artikli 82 teise lõigu punkti b tähenduses, ei ole ilmselgelt väär. Sellepärast asub Esimese Astme Kohus seisukohale, et uue toote ilmumisega seotud asjaolu on käesolevas kohtuasjas olemas.
v) Objektiivse põhjenduse puudumine
Poolte argumendid
666 Esiteks väidab Microsoft, et teabe andmisest keeldumine oli objektiivselt põhjendatud talle kõnealuse „tehnoloogia” suhtes kuuluvate intellektuaalomandiõigustega. Ta on teinud olulisi investeeringuid oma sideprotokollide projekteerimiseks ning tema toodete kaubanduslik edu kujutab endast õiglast tasu. Lisaks on üldtunnustatud tõsiasi, et ettevõtja keeldumine teatava tehnoloogia andmisest oma konkurentidele võib olla põhjendatav sellega, et ta ei soovi, et konkurendid kasutaksid seda tehnoloogiat temaga konkureerimiseks.
667 Repliigis tugineb Microsoft sellele, et tehnoloogia, mida teda kohustatakse konkurentidele avaldama, on salajane ning et see on litsentsisaajatele väga väärtuslik ja sisaldab olulisi uuendusi.
668 Oma vastuses ühele Esimese Astme Kohtu kirjalikule küsimusele lisab hageja, et tal oli kõnealuse tehnoloogia litsentsimata jätmiseks objektiivne põhjendus, „arvestades kahju, mis oleks tekkinud innovatsioonistiimulitele sellest, kui Sun (või teised) oleksid kasutanud seda tehnoloogiat Microsofti toodetega samal turul konkureeriva funktsionaalse ekvivalendi loomiseks”.
669 Teiseks väidab Microsoft, et komisjon lähtus tema argumente tagasi lükates uuest kriteeriumist, mis on õiguslikult puudulik ja radikaalselt lahknev kohtupraktikas määratletud kriteeriumidest. Vaidlustatud otsuse põhjenduses 783 väljendas komisjon oma seisukohta, et intellektuaalomandiõigustega kaitstud teabe andmisest keeldumine kujutab endast EÜ artikli 82 rikkumist, kui kogu asjaomases tööstusharus innovatsiooni tasemele avalduv positiivne mõju kompenseerib – kõiki asjaolusid arvestades – negatiivse mõju, mis avalduks turgu valitsevas seisundis oleva ettevõtja innovatsioonistiimulitele.
670 Microsofti väitel oleks turgu valitsevas seisundis olevatel ettevõtjatel sellise „tasakaalustava kriteeriumi” kohaldamise tagajärjel vähem stiimuleid uurimis- ja arendustegevusse investeerimiseks, sest nad peaksid siis oma jõupingutuste vilju konkurentidega jagama. Intellektuaalomandiõigused annavad omanikule stiimuli innovatsiooni jätkamiseks ning samuti ärgitavad konkureerivaid ettevõtjaid tegema omalt poolt uuendusi, et mitte „maha jääda”. Samuti ei püüagi komisjon „kvantifitseerida” ebasoodsat mõju, mida vaidlustatud otsusega nõutav sundlitsentsimine avaldab hageja konkurentidele, kes ootavad, et näha, millise tehnoloogia nad saavad hankida litsentsi alusel, selle asemel et vaevuda looma omaenda tehnoloogiat.
671 Ka kritiseerib Microsoft kõnealuse kriteeriumi ebamäärasust ja ettenähtamatuid tulemusi; eriti märgib ta, et komisjon ei anna suuniseid, mis võimaldaksid turgu valitsevas seisundis olevatel ettevõtjatel hinnata, kas „[nende] innovatsioonistiimulite säilitamine võib õigustada otsust säilitada [enda] intellektuaalomand [enda] tarbeks”. Üldisemalt ei näidata vaidlustatud otsuses seda, kuidas kõnealust kriteeriumi käesolevas asjas kohaldati või kuidas seda tuleks edaspidi kohaldada.
672 Kolmandaks väidab Microsoft, et komisjoni viited Ameerika Ühendriikide kokkuleppele ja Sun’iga sõlmitud kokkuleppele ei ole asjakohased (vt käesoleva kohtuotsuse punkt 687).
673 Ameerika Ühendriikide kokkuleppe kohaselt on hageja kohustatud litsentsima personaalarvutite Windowsi operatsioonisüsteemides teostatud sideprotokollid üksnes nende teostamiseks serveritarkvaras. Vaidlustatud otsusega seevastu kohustatakse teda litsentsima oma „server-server”-side protokolle nii, et neid saaks teostada tema omadega otseselt konkureerivates serverioperatsioonisüsteemides. Liiati on Ameerika Ühendriikide kokkuleppest tulenevad hageja kohustused piiratud viieaastase tähtajaga ning ettevõtjal on tehnoloogia arendamiseks suuremad stiimulid siis, kui talle pärast kindla tähtaja möödumist taas kuulub kõnealusesse tehnoloogiasse tehtud täiustuste kasutamise ainuõigus.
674 Sun’iga sõlmitud kokkuleppes nähti ette vastastikune kohustus jagada omavahel tehnoloogiat ja intellektuaalomandiõigusi läbiräägitud tingimustel ainult kuueaastase tähtaja jooksul. Vaidlustatud otsuse alusel aga ei saa Microsoft valida litsentsisaajaid ja talle ei anta vastu mingeid litsentse, kasutustasud ja litsentsimistingimused allutatakse komisjoni regulatsioonile ning Microsofti litsentsimiskohustused „pikenevad tähtajatult tulevikku”.
675 CompTIA rõhutab esiteks innovatsiooni tähtsust konkurentsile infotehnoloogia- ja sidetööstuses ning vajadust „jõulise intellektuaalomandiõiguste kaitse süsteemi” järele. Eriti märgib ta, et need intellektuaalomandiõigused julgustavad äriühinguid täiustama olemasolevaid tooteid ja tooma turule uusi.
676 Seejärel väidab CompTIA, viidates vaidlustatud otsuse põhjendusele 783, et komisjon kohaldas käesolevas asjas uut hindamiskriteeriumi, mis ei ole kooskõlas kohtupraktikaga.
677 Komisjon väidab esimeses järjekorras, et ta võttis Microsofti esitatud põhjenduse nõuetekohaselt arvesse.
678 Kõigepealt möönis Microsoft hagiavalduses, et ta tugines üheleainsale põhjendusele, nimelt sellele, et talle kuuluvad kõnealuse „tehnoloogia” suhtes intellektuaalomandiõigused. Komisjoni arvates ei ole see põhjendus vastuvõetav, eriti kuna eespool punktis 107 viidatud kohtuasjas Magill, kus polnud mingit kahtlust, et vaidlustatud otsuse toimel on asjaomased äriühingud kohustatud autoriõigusi sundlitsentsima, otsustas Euroopa Kohus, et keeldumine ei ole objektiivselt põhjendatud. Komisjoni toetab selles osas SIIA.
679 Seejärel selgitab komisjon, et ta sai Microsofti argumendist aru nii, et käesoleva asja asjaolud, eriti „teabe andmise kohustuse tõenäoline mõju tema innovatsioonistiimulitele” on sedavõrd erandlikud, et komisjon ei saa kohaldada seniseid kohtulahendeid.
680 Komisjon tuletab meelde, et Microsofti tõendada oli see, et tema kuritarvitav tegevus on objektiivselt põhjendatud. Konkreetsemalt oli hageja kohustatud vähemalt näitama, et talle pandud kohustus avaldada koostalitlusvõimealast teavet avaldaks ebasoodsat mõju tema innovatsioonistiimulitele, ning tõendama ohtu, et see ebasoodne mõju kaalub üles „komisjoni määratletud tegurite kogumi, mille puhul vastav tegevus oleks muidu kuritarvitav”. Microsoft esitas aga üksnes teoreetilisi ja täiesti põhjendamata argumente.
681 Samuti ei saa Microsoft komisjoni väitel õigustada oma keeldumist sellega, et kõnealune tehnoloogia on salajane ja väärtuslik ning sisaldab olulisi uuendusi. Liiati ei esitatud hagiavalduses sellist põhjendust.
682 Teises järjekorras eitab komisjon seda, nagu oleks ta kohaldanud käesolevas asjas uut hindamiskriteeriumi.
683 Esiteks lükkab komisjon tagasi Microsofti väite, et ettevõtja on õigustatud keelduma mingi tehnoloogia avaldamisest oma konkurentidele, kui ta soovib takistada neid kasutamast seda tehnoloogiat temaga konkureerimiseks. Seda argumenti võib tõlgendada nii, et isegi kui eespool punktis 107 viidatud Euroopa Kohtu otsustes Magill ja IMS Health määratletud esimesed kolm kriteeriumi on täidetud, on litsentsi andmisest keeldumine seaduslik, kui konkurendid kavatsevad kasutada litsentsi selleks, et konkureerida turgu valitsevas seisundis oleva ettevõtjaga. See argument on ilmselgelt väär. Seda väidet võib jällegi tõlgendada nii, et eespool punktis 107 viidatud kohtuotsusega Magill kehtestatud põhimõtted ei kohaldu siis, kui vastav intellektuaalomandiõigus hõlmab mingit tehnoloogiat. Kui jätta kõrvale see, et Microsoft jätab selgitamata, mida ta peab selles kontekstis silmas „tehnoloogia” all, oleks äärmiselt raske eristada „tehnoloogilisi” intellektuaalomandiõigusi ja „mittetehnoloogilisi” intellektuaalomandiõigusi. Samuti ei ole kindel, et kõnealune koostalitlusvõimealane teave kujutab endast sellist tehnoloogiat, eriti kui see esindab midagi puhtalt meelevaldselt konventsionaalset, mis ei ole uuenduslikku laadi.
684 Teiseks vaidleb komisjon vastu Microsofti väitele, et vaidlustatud otsuse tõttu ei ole tema konkurentidel enam stiimulit omaenda tehnoloogia loomiseks. Microsoft jätab käsitlemata vaidlustatud otsuse põhjenduses 697 sisalduva järelduse, et arvestades Microsofti kvaasimonopoolset seisundit personaalarvutite operatsioonisüsteemide turul, ei võimalda tema konkurentide positsioon neil välja arendada jätkusuutlikke alternatiive Microsofti sideprotokollidele.
685 Kolmandaks märgib komisjon, et Microsoft viitab pelgalt oma innovatsioonistiimulitele protokollide projekteerimise vallas, eirates oma muid tooteid. Komisjon viitab vaidlustatud otsuse põhjendusele 724 ning märgib, et selline lähenemisviis on väär.
686 Neljandaks väidab komisjon, et Microsoft vaikib sellest, et kõnealune teave on selline, mida on vaja koostalitlusvõime saavutamiseks direktiivi 91/250 tähenduses. Kõnealuse direktiivi artiklist 6 ilmnevalt on ühenduse seadusandja seisukohal, et koostalitlusvõimealase teabe avaldamine on kasulik innovatsioonile.
687 Kolmandas järjekorras viitab komisjon teatavatele avaldustele, mis Microsoft esitas haldusmenetluse käigus ja pärast vaidlustatud otsuse vastuvõtmist. Nii märkis Microsoft haldusmenetluses komisjoni talituste küsimusele vastates, et ta ei ole märganud, et Ameerika Ühendriikide kokkulepe oleks avaldanud ebasoodsat mõju tema innovatsioonistiimulitele. Samamoodi teatas Microsoft Sun’iga kokkuleppe sõlmimisele järgnenud ühisel pressikonverentsil, et mõlemad äriühingud jätkavad konkureerimist ja innovatsioonitööd ning „selle kokkuleppe toimel innovatsioon mitte ei kahane, vaid kasvab”. Komisjon väidab, et argument, mille Microsoft rajab sellele, et Ameerika Ühendriikide kokkuleppega nähti ette vastastikusi kohustusi, ei ole asjakohane, ja märgib, et selle kokkuleppe sõlmimise ajaks oli Sun’il juba põhimõte avaldada asjakohased protokollid kogu tööstusharule.
Esimese Astme Kohtu hinnang
688 Esimese Astme Kohus märgib sissejuhatavalt, et ehkki endast EÜ artikli 82 rikkumist kujutavate asjaolude olemasolu tõendamise kohustus lasub komisjonil, on asjaomase turgu valitsevas seisundis oleva ettevõtja, mitte komisjoni pädevuses esitada enne haldusmenetluse lõppu väide objektiivse põhjendatuse kohta ning toetada seda argumentide ja tõenditega. Seejärel on komisjoni ülesanne – kui tema eesmärk on tuvastada turgu valitseva seisundi kuritarvitamine – tõendada, et argumendid ja tõendid, millele ettevõtja tugineb, ei ole ülekaalukad ja sellest tulenevalt ei ole esitatud põhjendus vastuvõetav.
689 Käesolevas asjas – nagu komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 709 järeldas ja nagu Microsoft oma hagiavalduses sõnaselgelt kinnitas – tugines Microsoft oma tegevuse põhjendamisel üksnes sellele, et kõnealune tehnoloogia on kaitstud intellektuaalomandiõigustega. Ta selgitas, et kui teda kohustatakse võimaldama kolmandatele isikutele juurdepääsu sellele tehnoloogiale, kaotataks sellega „tulevased stiimulid investeerimiseks edaspidisesse intellektuaalomandi loomisesse” (vaidlustatud otsuse põhjendus 709). Repliigis tugines hageja ka sellele, et kõnealune tehnoloogia on salajane ja väärtuslik ning sisaldab olulisi uuendusi.
690 Esimese Astme Kohus on seisukohal, et isegi kui vastab tõele, et vaidlusaluse otsusega hõlmatud sideprotokollid või nende protokollide spetsifikatsioonid on kaitstud intellektuaalomandiõigustega, ei saa see kujutada endast objektiivset põhjendust eespool punktis 107 viidatud kohtuotsuste Magill ja IMS Health tähenduses. Microsofti argument ei ole kooskõlas nimetatud kohtupraktikas vaba konkurentsi huvides selliselt tunnustatud erandi raison d’être’iga, sest kui pelgalt intellektuaalomandiõiguste omamise fakt saaks kujutada endast objektiivset põhjendust litsentsi andmisest keeldumisele, ei oleks kõnealune kohtupraktikas kehtestatud erand kunagi kohaldatav. Teisisõnu ei saaks keeldumist intellektuaalomandiõiguse litsentsimisest kunagi pidada EÜ artikli 82 rikkumiseks, ehkki eespool punktis 107 viidatud kohtuotsustes Magill ja IMS Health märkis Euroopa Kohus konkreetselt vastupidist.
691 Tuleb meeles pidada, et nagu eespool punktides 321, 323, 327 ja 330 märgitud, on ühenduse kohus seisukohal, et see, et intellektuaalomanik saab kasutada oma intellektuaalomandiõigust üksnes enda kasuks, kujutab endast tema ainuõiguse põhilist eset. Sellest tulenevalt ei saa pelgalt keeldumine litsentsi andmisest kolmandale isikule, isegi kui keeldujaks on turgu valitsevas seisundis olev ettevõtja, olla turgu valitseva seisundi kuritarvitamine EÜ artikli 82 tähenduses. Ainult siis, kui sellega kaasneb erandlikke asjaolusid, nagu senises kohtupraktikas kirjeldatud, saab sellist keeldumist pidada kuritarvitavaks ning sellest tulenevalt on avalikes huvides turul tõhusa konkurentsi säilitamiseks lubatav sekkuda intellektuaalomaniku ainuõigusse, nõudes temalt litsentsi andmist kolmandatele isikutele, kelle eesmärk on sellele turule siseneda või sinna jääda. Tuleb meeles pidada, et eespool tuvastatu kohaselt on sellised erandlikud asjaolud käesolevas asjas olemas.
692 Tulemuslik ei saa olla ka Microsofti poolt repliigis esitatud argument, mille kohaselt kõnealune tehnoloogia on salajane ja litsentsisaajatele väga väärtuslik ning sisaldab olulisi uuendusi.
693 Esiteks, see, et kõnealune tehnoloogia on salajane, tuleneb Microsofti enda ühepoolsest äriotsusest. Liiati ei saa Microsoft tugineda koostalitlusvõimealase teabe salajasuse argumendile, väites et ei ole kohustatud seda teavet avaldama, kui puuduvad eespool punktis 107 viidatud kohtuotsustes Magill ja IMS Health määratletud erandlikud asjaolud, ning samas õigustada oma keeldumist kõnealuse teabe väidetava salajasusega. Lõpuks ei ole ühtegi põhjust, miks salajane tehnoloogia peaks olema kaitstud kõrgemal tasemel kui näiteks selline tehnoloogia, mille leiutaja on pidanud tingimata avalikustama patenditaotluse menetluses.
694 Teiseks, alates sellest, kui on tuvastatud – nagu käesolevas kohtuasjas –, et kõnealune koostalitlusvõimealane teave on hädavajalik, on see teave niikuinii väga väärtuslik konkurentidele, kes soovivad võimalust seda kasutada.
695 Kolmandaks, kui asjaomasele ettevõtjale kuulub intellektuaalomandiõigus, kätkeb juba see ise endas asjaolu, et selle õiguse ese on uuenduslik või algupärane. Ei saa olla patenti ilma leiutiseta ega autoriõigust ilma algupärase teoseta.
696 Veel märgib Esimese Astme Kohus, et vaidlustatud otsuses komisjon mitte lihtsalt ei lükanud tagasi Microsofti väidet, mille kohaselt kõnealuse tehnoloogia kaitstus intellektuaalomandiõigustega õigustab tema keeldumist asjakohase teabe avaldamisest. Komisjon käsitles ka hageja argumenti, et kui teda kohustatakse võimaldama kolmandatele isikutele juurdepääsu sellele tehnoloogiale, avaldaks see ebasoodsat mõju tema innovatsioonistiimulitele (vaidlustatud otsuse põhjendused 709 ja 712).
697 Esimese Astme Kohus asub seisukohale, et nagu komisjon õigesti märgib, ei tõendanud Microsoft, kellel lasus esmane tõendamiskohustus (vt punkt 688 eespool), piisavalt seda, et kui teda kohustatakse kõnealust koostalitlusvõimealast teavet avaldama, avaldaks see olulist ebasoodsat mõju tema innovatsioonistiimulitele.
698 Selles osas esitas Microsoft kõigest ebamääraseid, üldisi ja teoreetilisi argumente. Nii märkis Microsoft oma 17. oktoobri 2003. aasta vastuses kolmandale vastuväiteteatisele, nagu komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 709 konstateerib, pelgalt seda, et „[a]valdamise tagajärjel […] kaoksid tulevased stiimulid investeerimiseks edaspidisesse intellektuaalomandi loomisesse”, täpsustamata, millistele tehnoloogiatele või toodetele ta viitab.
699 Teatavates eelmises punktis viidatud vastuse lõikudes ennustab Microsoft ebasoodsat mõju oma innovatsioonistiimulitele, viidates üldiselt oma operatsioonisüsteemidele, nimelt nii personaalarvutite kui ka serverite jaoks mõeldutele.
700 Selles suhtes piisab märkimisest, et vaidlustatud otsuse põhjendustes 713−729 kummutas komisjon õigesti Microsofti argumendid seoses tema toodete kloonimise kartusega. Eriti tuleb meeles pidada, et vaidlustatud otsuse artiklis 5 sätestatud parandusmeede ei võimalda ega ole ette nähtud võimaldama Microsofti konkurentidel kopeerida tema tooteid (vt punktid 198−206, 240−242 ja 656−658 eespool).
701 Sellest tulenevalt ei ole tõendatud, et parandusmeetmega hõlmatud teabe avaldamine vähendaks oluliselt Microsofti innovatsioonistiimuleid või veelgi enam, kaotaks need.
702 Selles kontekstis märgib Esimese Astme Kohus, et nagu komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 730−734 õigesti järeldab, on asjaomase tööstusharu ettevõtjate hulgas tavaline teguviis avaldada kolmandatele isikutele teavet, mis hõlbustab nende ettevõtjate toodetega koostalitlemise võimet, ning Microsoft järgis seda teguviisi ka ise, kuni oli saavutanud töörühmaserverite operatsioonisüsteemide turul piisavalt tugeva positsiooni. Selline avaldamine võimaldab asjaomastel ettevõtjatel muuta omaenda tooteid atraktiivsemaks ja seega väärtuslikumaks. Tegelikult ei ole ükski pool käesolevas kohtuasjas väitnud, nagu oleks selline avaldamine ebasoodsalt mõjutanud nende ettevõtjate innovatsioonistiimuleid.
703 Veel asub Esimese Astme Kohus seisukohale, et kui Ameerika Ühendriikide kokkuleppe kohaselt ja MCPP raames server-klient-protokollide kohta teabe avaldamine ei mõjutanud Microsofti innovatsioonistiimuleid ebasoodsalt (vaidlustatud otsuse põhjendus 728), ei ole ilmset põhjust uskuda, et server-server-protokollide avaldamise tagajärjed peaksid olema teistsugused.
704 Lõpuks järeldab Esimese Astme Kohus, et Microsofti väide, mille kohaselt komisjon kohaldas vaidlustatud otsuses uut hindamiskriteeriumi, lükates tagasi Microsofti esitatud objektiivse põhjenduse, põhineb kõnealuse otsuse väärmõistmisel.
705 See väide põhineb ühelainsal vaidlustatud otsuse põhjenduse 783 lausel kõnealuse otsuse selles osas, mis sisaldab vaidlusalust keeldumist käsitleva, põhjendustes 560−778 esitatud komisjoni analüüsi järeldusi.
706 See lause on järgmine:
„Kui uurida põhjalikult vaidlusaluse teabe avalikustamise ulatust, saab siiski järeldada, et arvestades kõiki asjaolusid, kompenseerivad kogu valdkonna (sealhulgas Microsoftile) uuenduste tasemele avalduvad positiivsed mõjud Microsofti uuenduste tegemise huvile avalduvaid võimalikke negatiivseid mõjusid, mis on seotud vaidlusaluse teabe avalikustamise kohustusega.”
707 Siiski tuleb seda lauset lugeda koos sellele samas põhjenduses vahetult järgneva lausega, milles on märgitud, et „vajadus säilitada Microsofti huvi uuenduste tegemiseks ei saa olla objektiivne põhjendus, mis tasakaalustaks eespool määratletud erandlikke asjaolusid”.
708 Samuti tuleb seda võrrelda vaidlustatud otsuse põhjendusega 712, kus komisjon esitab järgmised kaalutlused:
„Eespool on tuvastatud […], et Microsofti keeldumine tekitab asjaomasel töörühmaserverite operatsioonisüsteemidel turul konkurentsi kõrvaldamise ohu ning et see on tingitud sellest, et teave, mille andmisest keeldutakse, on hädavajalik äritegevuseks kõnealusel turul, ning et Microsofti keeldumine avaldab negatiivset mõju tehnilisele arengule tarbijate kahjuks. Neid erandlikke asjaolusid arvestades ei saa Microsofti keeldumine olla objektiivselt põhjendatud pelgalt sellega, et see kujutab endast keeldumist intellektuaalomandi litsentsimisest. Sellepärast on vaja hinnata, kas Microsofti argumendid seoses tema innovatsioonistiimulitega kaaluvad üles need erandlikud asjaolud.”
709 Teisisõnu asus komisjon kooskõlas kohtupraktikas kehtestatud põhimõtetega (vt punktid 331−333 eespool), olles tuvastanud, et Euroopa Kohtu poolt eespool punktis 107 viidatud kohtuotsustes Magill ja IMS Health määratletud erandlikud asjaolud on käesolevas asjas olemas, kaalutlema, kas Microsofti esitatud põhjendus, mis rajaneb väidetaval mõjul tema innovatsioonistiimulitele, võiks olla ülekaalukam nendest erandlikest asjaoludest, sealhulgas sellest, et vaidlusaluse keeldumisega piirati tehnilist arengut tarbija kahjuks EÜ artikli 82 teise lõigu punkti b tähenduses.
710 Komisjon jõudis eitavale järeldusele, kuid mitte kaaludes negatiivset mõju, mida vaidlusaluse teabe andmise kohustus võiks avaldada Microsofti innovatsioonistiimulitele, võrreldes selle kohustuse positiivse mõjuga innovatsioonile kogu tööstusharus tervikuna, vaid pärast seda, kui ta oli kummutanud Microsofti argumendid seoses tema toodete kloonimise kartusega (vaidlustatud otsuse põhjendused 713–729) ja tuvastanud, et koostalitlusvõimealase teabe avaldamine on asjaomases tööstusharus laialt levinud (vaidlustatud otsuse põhjendused 730−735), ja tõendanud, et kohustus, mille võttis IBM 1984. aastal komisjoni ees, ei erinenud oluliselt sellest, milleks kohustatakse vaidlustatud otsusega Microsofti (vaidlustatud otsuse põhjendused 736−742), ja et tema lähenemisviis on kooskõlas direktiiviga 91/250 (vaidlustatud otsuse põhjendused 743−763).
711 Kõikidest eespool esitatud kaalutlustest nähtuvalt ei ole Microsoft tõendanud, et tema keeldumine koostalitlusvõimealase teabe avaldamisest oleks objektiivselt põhjendatud.
712 Kuna käesolevas kohtuasjas esinesid ka erandlikud asjaolud, mida on kirjeldanud Euroopa Kohus eespool punktis 107 viidatud kohtuotsustes Magill ja IMS Health, tuleb kõnealuse väite esimene osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
2. Teine osa: Sun ei taotlenud Microsoftilt tehnoloogiat, mille avaldamist komisjon Microsoftilt nõuab
a) Poolte argumendid
713 Esiteks väidab Microsoft, et Sun ei taotlenud võimalust kasutada koostalitlusvõimealast teavet vaidlustatud otsuse tähenduses.
714 Hageja viitab teatavale lõigule Sun’i kaebusest ning on seisukohal, et 15. septembri 1998. aasta kirjas sisaldunud taotlus ei olnud seotud tema sideprotokollide „igakülgsete ja täielike spetsifikatsioonidega”, vaid üksikasjaliku teabega tema Windowsi serverioperatsioonisüsteemide sisemiste funktsioonide kohta.
715 Sellest tulenevalt, isegi kui eeldada, et 6. oktoobri 1998. aasta kirja võiks tõlgendada kui keeldumist, ehkki see seda ei ole, ei saa väita, et Microsoft keeldus andmast Sun’ile tehnoloogiat, mille ta vaidlustatud otsuse järgi avaldamata jättis.
716 Peale selle „ei olnud Sun’i taotluse ulatus sellist laadi, et Microsoft oleks võinud mõista […], et Sun taotleb [tema] sideprotokollide litsentsi”.
717 Hageja märgib veel, et Sun’i kaebuses ei viidata sideprotokollidele.
718 Lõpuks, oma 15. septembri 1998. aasta kirjas väljendas Sun veendumust, et „Microsoft peaks lisama teostusnäidise ja muu sellise teabe, mida on vaja, et pöördprojekteerimiseta tagada COM-objektide ja kõikide Active Directory tehnoloogiate täielikult ühilduva töötamise operatsioonisüsteemis Solaris”. Microsoft väidab, et juurdepääs sellisele „tehnoloogiale” oleks võimaldanud Sun’il „matkida” peaaegu kõiki Windowsi serverioperatsioonisüsteemide funktsioone. Lisaks sellele oli Sun’i taotlus seotud „seni väljaarendamata tehnoloogiaga”, kuivõrd operatsioonisüsteemi Windows 2000 Server ja Active Directory tehnoloogiat hakati turustama alles detsembris 1999.
719 Teiseks väidab Microsoft, et Sun’i taotlusele ei vastatud 6. oktoobri 1998. aasta kirjas „ühemõttelise keeldumisega”; hageja kutsus Sun’i arutama „võimalusi, kuidas asjaomased kaks äriühingut saaksid täiustada oma vastavate toodete vahelist koostalitlusvõimet teineteise klientide huvides”. Kõnealuses kirjas mainiti hageja kinnitusel ka mitmeid võimalusi, kuidas Sun saaks „saavutada koostalitlusvõime”. Hageja viitab vaidlustatud otsuse põhjendusele 565 ning väidab, et komisjon ei saa jääda seisukohale, nagu oleksid kõnealused tehnoloogiad nii keerulised, et ei saa eeldada, nagu Sun ei teaks, millist tehnoloogiat ta vajab. Hageja märgib, et Sun on väga kitsalt spetsialiseerunud serverioperatsioonisüsteemide levitaja ning igal juhul oli Sun’i asi oma taotlust täpsustada.
720 Veel väidab Microsoft, et Sun ei vastanud tema kutsele, ning märgib eriti, et Sun ei ilmunud kohtumisele, mis oli korraldatud selleks, et arutada nende toodete koostalitlusvõimet.
721 Lõpuks väidab Microsoft, et tema seisukoht, mille kohaselt ei ole selge, kas ta oleks keeldunud oma sideprotokolle avaldamast, kui Sun või „keegi teine” oleks palunud tal seda teha, ei ole vastuolus sellega, et ta taotleb vaidlustatud otsuse tühistamist. „Läbiräägitud vastastikune litsentsikokkulepe teise juhtiva operatsioonisüsteemide müüjaga” erineb märkimisväärselt „kohustusest anda intellektuaalomandiga kaitstud tehnoloogia ametivõimudelt saadud korralduse alusel kasutamiseks kogu maailmale”.
722 Kolmandaks jääb Microsoft seisukohale, et Sun ei taotlenud temalt intellektuaalomandiõiguste litsentsimist, et olla suuteline arendama Euroopa majanduspiirkonnas töörühmaserverite operatsioonisüsteeme. Sellepärast ei olnud Microsoft 15. septembri 1998. aasta kirjale vastates kohustatud arvestama EÜ artiklist 82 tuleneva temal lasuva erilise vastutusega tõhusa ja moonutamata konkurentsi takistamisest hoidumisel.
723 Sellega seoses osutab Microsoft, et Sun on Ameerika Ühendriikide äriühing ning 15. septembri 1998. aasta kiri saadeti Sun’i peakontorist Ameerika Ühendriikides Microsofti – samuti Ameerika Ühendriikide äriühingu – peakontorisse Ameerika Ühendriikides. Kuna sellel puudus igasugune seos Euroopa majanduspiirkonnaga ja kirjas ei mainitud, et kõnealust tehnoloogiat vajatakse töörühmaserverite operatsioonisüsteemide arendamiseks ja levitamiseks Euroopa majanduspiirkonna territooriumil, ei olnud Microsoftil mingit põhjust arvata, et Sun soovis saada litsentsi Euroopa majanduspiirkonna jaoks.
724 Komisjon lükkab kõik Microsofti argumendid tagasi.
725 Esimeses järjekorras väidab komisjon, et Sun’i 15. septembri 1998. aasta kirjas sisaldunud taotlus, „ehkki see oli teatavates aspektides ulatuslikum kui [vaidlustatud] otsuse kohaldamisala”, oli piisavalt selge, et Microsoft mõistaks, et i) Sun soovib võimalust kasutada koostalitlusvõimealast teavet ja ii) osa sellest teabest on seotud Windowsi töörühmavõrkude („Active Directory domeeni”) teatavate funktsioonidega, mis on Sun’ile hädavajalikud, kui ta soovib olla võimeline jätkusuutlikult konkureerima töörühmaserverite operatsioonisüsteemide turul.
726 Komisjon väidab, et kui Microsofti sõnutsi oli kõnealune taotlus seotud lähtekoodi ja mitte liideseteabega, kajastab Microsoft Sun’i taotlust valesti. Oma taotlusega soovis Sun vahendit, et võimaldada oma toodetel „sujuvalt suhelda” Windowsi keskkonnaga, ning 6. oktoobri 1998. aasta kirjas märkis P. Maritz selgesti, et ta mõistab kõnealuse taotluse seotust koostalitlusvõimealase teabega. Peale selle väljendas Sun oma kaebuses selgelt, et ta soovib „liideseteabe” kasutamise võimalust.
727 Komisjon viitab vaidlustatud otsuse põhjendustele 713−722 ning märgib lisaks, et koostalitlusvõimealase teabe kasutamine ei võimaldaks Microsofti konkurentidel „kloonida” ega „matkida” töörühmaserverite Windowsi operatsioonisüsteemide funktsioone.
728 Komisjon leiab, et asjaolu, et Sun ei kasutanud väljendit „sideprotokoll”, ei ole asjakohane, sest taotlus, milles palutakse juurdepääsu teabele, mida on vaja ühenduseks ja interaktsiooniks Windowsiga, ja taotlus, milles palutakse juurdepääsu protokollide spetsifikatsioonidele, on „üks ja sama asi”.
729 Samuti märgib komisjon, et 6. oktoobri 1998. aasta kirjas ei maininud Microsoft seda, et Sun’i taotlus oli seotud „seni väljaarendamata tehnoloogiaga”. Igal juhul ei ole see argument vastuvõetav, sest kui Sun saatis Microsoftile 15. septembri 1998. aasta kirja, oli möödunud juba aasta operatsioonisüsteemi Windows 2000 Server esimese beetaversiooni väljaandmisest.
730 Teises järjekorras väidab komisjon, et Microsoft ei saa eitada oma keeldumist Sun’i taotluse täitmisest.
731 Esiteks ei ole Microsofti seisukoht kooskõlas tema enda nõudega tühistada vaidlustatud otsuse artikkel 5.
732 Teiseks viitab komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustele 194−198 ning väidab, et Microsoft kinnitas komisjonile sõnaselgelt, et ta keeldus andmast võimalust kasutada teatavat koostalitlusvõimealast teavet. Nagu on märgitud vaidlustatud otsuse põhjendustes 573−577, on kõnealune keeldumine osa üldisest käitumisviisist. Samamoodi märkis Microsoft ajutiste meetmete kohaldamise menetluse käigus, et kõnealune keeldumine on osa tema „ärimudelist”.
733 Kolmandaks ei ole komisjon veendunud, et Microsoft oleks palutud teabe Sun’ile andnud, kui Sun oleks reageerinud positiivsemalt Microsofti väidetavale „pakkumisele” arutada koostalitlusvõimet. Komisjon viitab teatavatele Microsofti juhtivtöötajate avaldustele, millele on osundatud vaidlustatud otsuse põhjendustes 576 ja 778. Komisjon peab ebatõenäoliseks, et Microsofti töötaja M. Goldberg, kellele viidatakse 6. oktoobri 1998. aasta kirjas, oli volitatud sellistes küsimustes otsuseid tegema. Sun’i töötaja Terranova kohtus M. Goldberg’iga 25. novembril 1998 ning Microsoft ei selgita, kuidas takistas koostalitlusvõimealast arutelu see, et hr Terranova pidi ära jätma järgmise kohtumise, mis oli kavandatud 8. märtsiks 1999. Lõpuks märgib komisjon, et kõnealuse viimase kohtumise päevakord, nagu M. Goldberg selle välja pakkus, ei sisaldanud vähimatki viidet asjakohastele tehnoloogiatele, näiteks Active Directory tehnoloogiale.
734 Kolmandas järjekorras ei ole see, et Sun ei viidanud oma 15. septembri 1998. aasta kirjas otseselt Euroopa majanduspiirkonnale, komisjoni arvates asjakohane. Esiteks, et asjaomane geograafiline turg oli ülemaailmne, oli Euroopa majanduspiirkond selle taotlusega niikuinii hõlmatud, ja teiseks esitas Sun 10. detsembril 1998 kaebuse komisjonile.
b) Esimese Astme Kohtu hinnang
735 Oma ainsa väite teise osa toetuseks esitatud argumentatsiooniga püüab Microsoft tõendada, et komisjonil ei olnud kehtivat alust järeldamaks vaidlustatud otsuses, et Microsoft on koostalitlusvõimealast teavet avaldamata jättes turgu valitsevat seisundit kuritarvitanud, sest teda ei saa süüdistada tegelikus keeldumises. Selle argumentatsiooni kinnituseks tugineb Microsoft sisuliselt enda ja Sun’i vahelisele kirjavahetusele 1998. aasta teisel poolaastal. Microsoft esitab oma argumentatsiooni kolmes osas. Esiteks väidab Microsoft, et Sun’i 15. septembri 1998. aasta kirjas esitatud taotlus ei olnud seotud koostalitlusvõimealase teabega, millele viidatakse vaidlustatud otsuses. Teiseks eitab ta igal juhul seda, et ta oma 6. oktoobri 1998. aasta kirjas keeldus selle taotluse täitmisest. Kolmandaks on Microsoft seisukohal, et Sun ei taotlenud oma 15. septembri 1998. aasta kirjas litsentsi Microsoftile Euroopa majanduspiirkonnas kuuluvate intellektuaalomandiõiguste suhtes.
736 Iga nimetatud osa tuleb käsitleda eraldi.
Sun’i taotluse ulatus
737 Esiteks on asjakohane meenutada 15. septembri 1998. aasta kirja täpset sisu ja vaidlustatud otsuses sisalduvat komisjoni analüüsi selle kirja kohta.
738 Kõnealuses kirjas määratleb Sun teabe, mida ta Microsoftilt taotleb, järgmiselt:
– esiteks, täielik teave selleks, et Sun saaks võimaldada operatsioonisüsteemis Solaris omatuge COM-objektidele;
– teiseks, täielik teave selleks, et Sun saaks võimaldada operatsioonisüsteemis Solaris omatuge kõikidele Active Directory tehnoloogiatele.
739 Selles kirjas piiritles Sun taotletava teabe ulatuse ja samuti oma taotluse eesmärgi, osutades, et:
– operatsioonisüsteemi Solaris jaoks kirjutatud rakendused peaksid saama COM-i ja/või Active Directory tehnoloogiate kaudu sujuvalt suhelda Windowsi operatsioonisüsteemidega ja/või Windowsil põhineva tarkvaraga;
– Microsoft peaks lisama teostusnäidise ja muu sellise teabe, mida on vaja, et pöördprojekteerimiseta tagada COM-objektide ja kõikide Active Directory tehnoloogiate täielikult ühilduva töötamise operatsioonisüsteemis Solaris;
– see teave tuleks anda kõikide COM-objektide ja kõikide Active Directory tehnoloogiate kohta, mida käesoleval ajal turustatakse;
– seda teavet tuleks õigeaegselt ja jätkuvalt anda tulevikus turule toodavate COM-objektide ja Active Directory tehnoloogiate kohta.
740 Vaidlustatud otsuse põhjenduses 186 tõlgendab komisjon Sun’i 15. septembri 1998. aasta kirjas sisalduva taotluse teist osa (vt käesoleva kohtuotsuse punkti 738 teine taane) nii, et see tähendab „operatsioonisüsteemi Solaris võimet toimida täielikult ühilduva domeenikontrollerina Windows 2000 töörühmavõrkudes või liikmesserverina (eriti faili- ja prindiserverina), mis täielikult ühildub Active Directory domeeni infrastruktuuriga (turvalisus, kataloogiteenus)”. Lisaks vastab see, et Sun’i taotlus hõlmab nii klient-server-koostalitlusvõimet kui ka server-server-koostalitlusvõimet, sellele, et „Windowsi domeeni arhitektuuris” on mõlemad koostalitlusvõime tüübid omavahel tihedalt seotud. Teisisõnu hõlmas komisjoni hinnangul Sun’i taotlus „spetsifikatsioone protokollide kohta, mida [kasutavad] Windowsi operatsioonisüsteemiga töörühmaserverid, et osutada Windowsi töörühmavõrkudele failide ja printerite ühiskasutusteenuseid ning [kasutaja]rühmade ja kasutajate haldamise teenuseid”, mis hõlmavad „nii Windowsi operatsioonisüsteemiga töörühmaserveri ja Windowsi operatsioonisüsteemiga personaalarvuti otsest omavahelist sidumist ja interaktsiooni kui ka Windowsi operatsioonisüsteemiga töörühmaserveri ja Windowsi operatsioonisüsteemiga personaalarvuti sellist omavahelist sidumist ja interaktsiooni, mis on kaudne ja toimub teise töörühmaserveri kaudu, kuhu on installeeritud Windowsi operatsioonisüsteem” (vaidlustatud otsuse põhjendus 187).
741 Vaidlustatud otsuse põhjenduses 188 käsitleb komisjon Sun’i taotluse esimest osa (vt käesoleva kohtuotsuse punkti 738 esimene taane). Komisjon märgib, et COM/DCOM on tehnoloogia, mis „on vajalik failide ja printerite ühiskasutusteenuste ning kasutajarühmade ja kasutajate haldamise teenuste osutamisel Windowsi operatsioonisüsteemides” ning asub seisukohale, et Sun’i taotluse kõnealune osa ja teine osa, mis käsitleb Active Directory tehnoloogiat, kattuvad omavahel. Järgnevas põhjenduses märgib komisjon siiski, et „ainus Sun’i esitatud COM-tehnoloogia-alase informatsiooninõude osa, mis on asjakohane [vaidlustatud otsuses] käsitletava keeldumise suhtes, on see, mida hõlmab Sun’i taotlus koostalitlusvõimeks seoses Active Directory tehnoloogiaga”. Seda märkust tuleb võrrelda vaidlustatud otsuse põhjenduses 566 esitatud komisjoni avaldusega, et esiteks, „ainus [selles] otsuses kaalul olev keeldumine on keeldumine andmast täielikke spetsifikatsioone protokollide kohta, millel rajaneb Windowsi domeeni arhitektuur, mille abil on korraldatud see, kuidas Windowsi operatsioonisüsteemiga töörühmaserverid osutavad töörühmaserveriteenuseid Windowsi operatsioonisüsteemiga personaalarvutitele”, ning teiseks, „[s]ee, et Microsoft on samuti lükanud tagasi Sun’i taotluse teabe saamiseks, mis hõlbustaks COM-tehnoloogia portimist teistele platvormidele, ei moodusta osa käitumisviisist, mida [nimetatud] otsuses käsitletakse kui teabe andmisest keeldumist”.
742 Veel märgib komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 190, et Sun’i taotluses sisaldub see, et Sun soovib spetsifikatsioonide kasutamise võimalust, et olla võimeline neid oma toodetes teostama.
743 Vaidlustatud otsuse põhjendustes 199−207 esitab komisjon rea kaalutlusi näitamaks, et teave, mille kasutamise võimalust Sun oma 15. septembri 1998. aasta kirjas taotleb, on seotud koostalitlusvõimega. Esiteks lükkab komisjon tagasi Microsofti poolt 17. oktoobri 2003. aasta kirjas vastuseks kolmandale vastuväiteteatisele esitatud väite, et Sun soovib Microsoftilt sellise Active Directory tehnoloogia versiooni loomist, mida saaks kasutada operatsioonisüsteemis Solaris. Teiseks lükkab komisjon tagasi Microsofti argumendi – mis esitati ka haldusmenetluse käigus –, et Sun’i taotlus oli seotud „Windowsi serverioperatsioonisüsteemide sisemise ülesehitusega” ja ulatus seega kaugemale koostalitlusvõimealasest teabest. Selles osas märgib komisjon, et oma 15. septembri 1998. aasta kirjas teatab Sun sõnaselgelt, et tema kavatsus on saavutada „sujuv suhtlus” Solarise keskkonna ja Windowsi keskkonna vahel (vaidlustatud otsuse põhjendus 207). Samuti märgib komisjon, et 6. oktoobri 1998. aasta kirjast nähtub, et Microsoft mõistis täielikult seda, et Sun soovib võimalust kasutada teavet „teatavate Windowsi funktsioonidega” koostalitlemise kohta (vaidlustatud otsuse põhjendus 207).
744 Järgmiseks, neid mitmesuguseid tegureid arvestades järeldab Esimese Astme Kohus esiteks seda, et ehkki 15. septembri 1998. aasta kirjas esitatud taotluse ulatus oli mõneti laiem vaidlustatud otsuse omast, nagu komisjon ise kostja vastuses tunnistab, jääb siiski tõsiasjaks, et Sun piiritles kõnealuses kirjas oma taotluse ulatuse, märkides, et kõik, mida ta soovib, on see, et tema tooted suudaksid „sujuvalt suhelda” (seamlessly communicate) Windowsi keskkonnaga. Samamoodi märkis Sun oma kirjas ka seda, et taotletav teave peaks võimaldama „pöördprojekteerimiseta tagada COM-objektide ja kõikide Active Directory tehnoloogiate täielikult ühilduva töötamise operatsioonisüsteemis Solaris”. Teisisõnu on 15. septembri 1998. aasta kirja sõnastuse põhjal ilmne, et Sun taotles võimalust kasutada teavet ning see teave peaks võimaldama tal saavutada koostalitlusvõime tema toodete ja Windowsi keskkonna vahel.
745 Samuti ilmneb 15. septembri 1998. aasta kirja sõnastusest, et Sun soovis olla suuteline saavutama kõrgel tasemel koostalitlusvõime oma toodete ja Windowsi domeeni arhitektuuri vahel. Osutades 6. oktoobri 1998. aasta kirjas sellele, et Microsoftil ei ole kavas „portida [to port] Active Directory tehnoloogiaid operatsioonisüsteemi Solaris”, ja sellele, et on olemas „mitmeid eri funktsionaalsusastmega võimalusi […] koostalitluseks Active Directory tehnoloogiaga”, eristab P. Maritz selgelt seda kõrgetasemelist koostalitlusvõimet, mis on saavutatav ühe operatsioonisüsteemi elementide „portimisega” teise operatsioonisüsteemi, ning madalatasemelisemat või „varieeruvatel tasemetel” koostalitlusvõimet, mida on võimalik saavutada teistel kõnealuses kirjas välja pakutud meetoditel.
746 Teiseks ei saa Microsoft mõistlikult tugineda sellele, et Sun ei kasutanud oma kaebuses väljendit „sideprotokollid”. Nagu on märgitud vaidlustatud otsuse põhjenduses 49 ning nagu komisjon oma avaldustes õigesti märgib, tähendab „protokoll” võrgu piires eri tarkvarade sidumise ja interaktsiooni reeglistikku (vt samuti punktid 196 ja 197 eespool). Nagu on märgitud eespool punktis 740, soovis Sun saada teavet just selliste reeglite kohta. Microsofti argument on seda vähem vastuvõetav, et see on puhtalt formalistlik. P. Maritz viitab 6. oktoobri 1998. aasta kirjas korduvalt koostalitlusvõimele Microsofti toodete ning Sun’i või teiste tootjate toodete vahel. Seega oli Microsoft täielikult mõistnud Sun’i taotluse ulatust sõltumata sellest, et formaalselt ei ole 15. septembri 1998. aasta kirjas „sideprotokollidele” viidatud.
747 Kolmandaks ei saa nõustuda Microsofti väitega, et juurdepääs kõnealusele tehnoloogiale oleks võimaldanud Sun’il „matkida” peaaegu kõiki Windowsi serverioperatsioonisüsteemide funktsioone. Eespool esitatud kaalutluste põhjal on selge, et Sun soovis võimalust kasutada teavet, mida oli vaja, et ta suudaks saavutada koostalitlusvõime enda toodete ja Windowsi domeeni arhitektuuri vahel. Nagu on märgitud vaidlustatud otsuse põhjendustes 34, 570 ja 571 ning samuti juba käesoleva kohtuotsuse punktides 199−206, võib sellise tulemuse saavutada nii, et antakse ainult teatavate protokollide spetsifikatsioonid, s.t avaldamata teostusalaseid üksikasju. Kuivõrd Microsofti väide põhineb sellel, et Sun märgib oma 15. septembri 1998. aasta kirjas, et Microsoft peaks andma „teostusnäidise”, järeldab Esimese Astme Kohus, et isegi kui Sun oleks sellega kavatsenud taotleda Microsofti lähtekoodi üksikasju, tuleneb kõnealuse taotluse ulatuse piiritlemisest Sun’i poolt (vt punkt 744 eespool), et Microsoft ei saanud järeldada, nagu ei oleks Sun’i taotlus olnud seotud ka protokollide spetsifikatsioonidega, millele vaidlustatud otsuses viidatakse, samas kui vaidlustatud otsuses piirduti selle otsuse põhjendusest 569 nähtuvalt sellega, et karistati Microsofti nende spetsifikatsioonide andmisest keeldumise eest.
748 Neljandaks, Microsoft ei saa tulemuslikult väita, et Sun’i 15. septembri 1998. aasta kirjas sisalduv taotlus käsitles „seni väljaarendamata tehnoloogiat”. See väide on täiesti asjakohatu küsimuses, kas kõnealune taotlus käsitles koostalitlusvõimealast teavet, nagu seda käsitletakse vaidlustatud otsuses. Samuti ei võeta selles arvesse, et nagu vaidlustatud otsuse põhjendustes 398 ja 790 on märgitud, oli Microsoft juba 23. septembril 1997 ehk peaaegu aasta enne Sun’i kirja kuupäeva välja andnud operatsioonisüsteemi Windows 2000 Server esimese beetaversiooni.
749 Kõikidest eespool esitatud kaalutlustest järeldab Esimese Astme Kohus, et vastupidiselt Microsofti väitele oli Sun’i 15. septembri 1998. aasta kirjas sisalduv taotlus selgelt seotud koostalitlusvõimealase teabega, millele osutatakse vaidlustatud otsuses ning mis on kõnealuse otsuse artikliga 5 ette nähtud parandusmeetme ese.
6. oktoobri 1998. aasta kirja ulatus
750 Vastuvõetav ei ole ka Microsofti poolt kõnealuse väite teise osa toetuseks esitatud argumentatsiooni teine osa, nimelt see, mis on seotud 6. oktoobri 1998. aasta kirjaga.
751 Kui võtta arvesse kõnealuse kirja sõnastust selle kirjutamise kontekstist lähtudes, samuti selle kirja autori isikut, tema teadmiste ulatust seoses vastavate tehnoloogiatega ning lähenemisviisi, mida Microsoft kasutas kuni vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajani, tuleb järeldada, et komisjon tegi vaidlustatud otsuses õigesti, tõlgendades seda kirja kui keeldumist avaldada Sun’ile teavet, mida viimane taotles.
752 Esiteks tuleb meenutada, et nagu on märgitud kõnealuse väite esimeses osas, toetuvad Microsofti argumendid, mis käsitlevad keeldumist koostalitlusvõime teabe andmisest ja selle kasutada lubamisest, suuresti koostalitlusvõime tasemele, mis tuleb saavutada Microsofti enda ja tema konkurentide toodete vahel. Kogu haldusmenetluse kestel ja käesolevas menetluses on Microsoft väitnud, et piisab sellest, kui eri operatsioonisüsteemid suudavad vahetada teavet või osutada vastastikku teenuseid ehk teisisõnu koos „nõuetekohaselt töötada”. Microsoft jääb seisukohale, et turul juba saadaval olev teave ja meetodid võimaldavad sellise tulemuse saavutada ja teda ei saa seega kohustada avaldama lisateavet, eriti teavet seoses „sinise mulli sees” peetava sidega. Eriti väidab hageja, et komisjon nõuab sellisel tasemel koostalitlusvõimet, mis on palju ulatuslikum direktiiviga 91/250 ettenähtust ja mis ei vasta sellele, kuidas ettevõtjad oma arvutivõrke praktikas korraldavad. Tema väitel on komisjoni kavatsus see, et Microsofti süsteemidega konkureerivad operatsioonisüsteemid peaksid igas suhtes funktsioneerima nagu Windowsi serverioperatsioonisüsteem ning see eeldaks, et Microsoft peaks andma oma konkurentidele palju rohkem kui ainult teavet oma toodete liideste kohta – ja sellega sekkutaks tema intellektuaalomandiõigustesse ja vähendataks tema innovatsioonistiimuleid.
753 Nagu Esimese Astme Kohus on eespool punktides 207−245 juba märkinud, tõlgendab Microsoft komisjoni poolt nõutud koostalitlusvõime taset ja sellest tulenevalt ka vaidlustatud otsuses viidatud teabe ulatust vääralt.
754 Hinnates seda, kuidas komisjon tõlgendas 6. oktoobri 1998. aasta kirja, ja argumente, mida Microsoft on selles osas esitanud, tuleb neid tegureid arvesse võtta.
755 Nagu eespool punktis 746 näidatud, oli Microsoft täielikult mõistnud Sun’i 15. septembri 1998. aasta kirjas sisalduva taotluse ulatust, nimelt seda, et Sun soovis saada teavet, mida oli vaja, et tema tooted oleksid võimelised „sujuvalt suhtlema” Windowsi keskkonnaga, ehk teisisõnu luua enda toodete ja kõnealuse keskkonna vahel kõrgetasemelise koostalitlusvõime.
756 Peale selle oli 15. septembri 1998. aasta kirja ilmne eesmärk saada võimalus kasutada Microsoftile kuuluvat teavet, mis ei olnud juba avalikus kasutuses ega saadaval turul pakutavate litsentside kaudu.
757 Vastus 6. oktoobri 1998. aasta kirjas sisaldab järgmist kuut punkti:
– esiteks tänab P. Maritz R. Green’i 15. septembri 1998. aasta kirja eest ja teatab talle, et Microsoft on alati soovinud abistada oma konkurente „parimate võimalike toodete ja koostalitlusvõime loomisel [enda] platvormi jaoks”;
– teiseks juhib ta R. Green’i tähelepanu sellele, et see teave kõnealuste „Windowsi platvormi” teenuste ja liideste kohta on juba saadaval toote „MSDN” kaudu;
– kolmandaks kutsub ta Sun’i konverentsile, mille korraldab Microsoft Denveris 11.−15. oktoobrini 1998;
– neljandaks viitab ta juba olemasolevale COM-tehnoloogia teostusnäidisele Solarise jaoks ning teatab R. Green’ile, et COM-tehnoloogia lähtekoodi saab litsentsida, teiste seas äriühingult Software AG;
– viiendaks märgib ta, et Microsoftil ei ole kavas „portida” Active Directory tehnoloogiat operatsioonisüsteemi Solaris, kuid mainib, et on olemas mitmeid eri koostalitlusvõime tasemega viise koostalitluseks Active Directory tehnoloogiaga, sealhulgas standardse lihtsustatud kataloogisirvimise protokolli (LDAP) kasutamine;
– kuuendaks kutsub ta Sun’i – kui see peaks vajama „lisatuge” – kontakteeruma osakonna „Developer Relations” halduritega „Account Managers”, kelle ülesanne on „abistada Microsofti platvormide suhtes lisatuge vajavaid arendajaid”, nimetades M. Goldberg’i kui isikut, kellega sel eesmärgil ühendust võtta.
758 Esimese Astme Kohus märgib esimeses järjekorras, et 6. oktoobri 1998. aasta kirjas jätab P. Maritz täielikult vastamata Sun’i 15. septembri 1998. aasta kirjas esitatud taotlustele ning pelgalt suunab Sun’i selliste teabeallikate ja meetodite juurde, mis juba olid avalikus kasutuses või litsentsi alusel saadaval. Kuivõrd on selge, et P. Maritz oli teadlik R. Green’i esitatud konkreetsete taotluste olulisusest, ei saa sellist suunamist tõlgendada teisiti kui keeldumisena taotletud teabe andmisest.
759 See, et P. Maritz märgib 6. oktoobri 1998. aasta kirjas, et Microsoftil ei ole kavas „portida” Active Directory tehnoloogiat operatsioonisüsteemi Solaris, kinnitab selle tõlgenduse õigsust, sest sellest nähtuvalt oli P. Maritz täiesti teadlik, et Microsofti konkurendid, sealhulgas Sun, püüavad saavutada kõrgetasemelisemat koostalitlusvõimet kui see, mis oli nende jaoks saavutatav kõnealuses kirjas mainitud meetoditel (vt punkt 745 eespool).
760 See küsimus on selgelt tõendatud seda enam, et kõigepealt, MSDN-i suhtes, ei vaidlusta Microsoft kõnealuse väite esimeses osas analüüsi, mille esitas komisjon vaidlustatud otsuses ja mille kohaselt ei võimalda see mehhanism Microsofti konkurentidel saavutada piisaval tasemel võimet koostalitleda personaalarvutite Windowsi operatsioonisüsteemidega (vaidlustatud otsuse põhjendus 563, milles viidatakse vaidlustatud otsuse jaotisele 4.1.3, eriti põhjendustele 209 ja 210).
761 Järgmiseks, mis puudutab võimalust, et Sun sai kasutada vabalt saadaval olevat COM-i näidisteostust, mida Microsoft oma 6. oktoobri 1998. aasta kirjas ka mainib, ei ole Microsoft kõnealuse väite käesolevas osas märkinud, et komisjon eksis vaidlustatud otsuses oma seisukohaga, mille kohaselt kõnealune toode ei kujuta endast piisavat lahendust (vaidlustatud otsuse põhjendus 563, milles viidatakse vaidlustatud otsuse jaotisele 4.1.3, eriti põhjendustele 218−230; vt ka vaidlustatud otsuse põhjendused 288−291).
762 Lõpuks, mis puudutab võimalust, et Sun sai kasutada protokolli LDAP, mida 6. oktoobri 1998. aasta kirjas samuti otseselt mainitakse, ei ole Microsoft kõnealuse väite käesolevas osas märkinud ega ka selle eelnevas osas näidanud, et komisjon eksis – eriti vaidlustatud otsuse põhjendustes 194 ja 195 ning 243−250 – oma järelduses, mille kohaselt kõnealusest protokollist ei piisa, et saavutada asjakohane võime koostalitleda Active Directory tehnoloogiaga.
763 Teises järjekorras, Microsoft ei saa tugineda P. Maritz’i pakkumisele M. Goldberg’i osutatava lisatoetuse kohta selleks, et põhjendada oma väidet, mille kohaselt kõnealune kiri ei sisalda keeldumist. Selle kirja viimases lõigus mainitud lisatugi on seotud ainult sama kirja teises ja kolmandas lõigus mainitud teabe ja meetoditega. Sisuliselt pakub Microsoft seega, et abistab Sun’i üksnes samamoodi, nagu osakonna „Developer Relations” haldurid „Account Managers” abistavad mis tahes arendajat, kes palub lisatuge seoses „Microsofti platvormidega”.
764 Samuti ei saa Microsoft tulemuslikult tugineda enda koostatud protokollile, milles võetakse kokku tema ja Sun’i vaheline teabevahetus, väitmaks, et Sun ei kavatsenud M. Goldberg’i ettepanekutele reageerida. Kõnealuses protokollis ei sisaldu – nagu komisjon vaidlustatud otsuses õigesti märkis – ühtegi viidet Microsofti ametlikule ettepanekule anda Sun’ile teavet, mida too taotles, ehk teavet, mis oleks ulatuslikum avalikult saadaval olevast.
765 Kolmandas järjekorras tuleks lisada, et vaidlustatud otsuses oli komisjonil põhjust tõlgendada 6. oktoobri 1998. aasta kirja kui sellist, mis sisaldab keeldumist Sun’i taotletud koostalitlusvõimealase teabe kasutamise võimaldamisest, seda enam, et Microsoft sõnaselgelt tunnistas, et ta ei avaldanud teatavat taotletud infot ja keeldus jätkuvalt seda tegemast (vt selle kohta vaidlustatud otsuse põhjendused 194−198). Ehkki Microsoft seadis kohtuistungil küsimärgi alla ühe vaidlustatud otsuse põhjenduses 195 esitatud viite terviklikkuse, ei eitanud ta, et väitis haldusmenetluse käigus, et Active Directory eri eksemplaride vaheline tiražeerimine on „kaitstud intellektuaalomandiõigustega”.
766 Sellepärast tuleb Microsofti argument, et 6. oktoobri 1998. aasta kiri ei kujuta endast keeldumist, põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
767 Peale selle on asjakohane analüüsida 6. oktoobri 1998. aasta kirja üldisemas kontekstis, mida vaidlustatud otsuses kirjeldatakse. Kõnealuses otsuses ei tuginenud komisjon ainuüksi sellele kirjale, vaid – nagu võib eriti näha vaidlustatud otsuse põhjendustest 194−198 ja 573−577 – ta asus seisukohale, et käitumisviis, millest see kiri tunnistust annab, on osa Microsofti üldisest käitumisviisist.
768 Nimelt märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 573, milles konkreetselt viidatakse vaidlustatud otsuse põhjendusele 194, et mitmete Microsofti konkurentide kinnitusel ei ole nad saanud piisavalt koostalitlusvõimealast teavet ning mõned neist on samuti väitnud, et Microsoft on keeldunud andmast nende taotletud teavet või jätnud nende taotlustele vastamata.
769 Veel esitas komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 576 väljavõtteid tunnistusest, mille oli Ameerika Ühendriikide kohtutes andnud Windowsi lähtekoodi litsentsimise programmi vastutav töötaja ja millest komisjoni sõnutsi nähtub, et Microsoft seab litsentsilepingutele piiranguid Windowsi domeeniga koostalitlemiseks vajalike tehnoloogiate suhtes.
770 Microsoft ei ole neid asjaolusid Esimese Astme Kohtus konkreetselt eitanud.
771 Lisaks märgib Esimese Astme Kohus, et kummutades Microsofti väited keeldumise puudumise kohta, arvestades Microsofti väidet, et tal ei ole kunagi olnud põhjust välistada konkurente oma turuseisundi võimendamise (leveraging) teel, esitas komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 778 väljavõtte Microsofti presidendi W. H. Gates’i poolt 1997. aasta veebruaris peetud kõnest Microsofti müügitöötajatele. See väljavõte kinnitab üldist käitumisviisi, mille eesmärk on piirata koostalitlusvõimealase teabe andmist, kuivõrd see väljavõte sisaldab järgmist avaldust:
„Püüame kasutada oma teadmisi serverite alal uute protokollide tegemiseks ning konkreetselt Sun’i ja Oracle’i väljajätmiseks […] Ma ei tea, kas me jõuame selleni või mitte, kuid see on meie püüe.”
15. septembri 1998. aasta kirjas sisalduva taotluse geograafiline ulatus
772 Microsofti ainsa väite teise osa toetuseks esitatud argumentatsiooni kolmas osa põhineb sellel, et 15. septembri 1998. aasta kirjas ei taotlenud Sun sõnaselgelt Microsofti intellektuaalomandiõiguste litsentsi Euroopa majanduspiirkonnas, et arendada seal töörühmaserverite operatsioonisüsteeme. Microsoft järeldab, et Sun’ile vastates ei olnud tal kohustust arvestada temal lasuva erilise vastutusega tõhusa ja moonutamata konkurentsi takistamisest hoidumisel.
773 Need argumendid on puhtalt formaalsed ja tuleb tagasi lükata.
774 Mööndavasti ei taotlenud Sun 15. septembri 1998. aasta kirjas sõnaselgelt, et Microsoft annaks talle intellektuaalomandiõiguste litsentsi Euroopa majanduspiirkonnas. Siiski ei olnud Sun’il tarvis hinnata oma taotluses seda, kas teave, mida ta soovib kasutada, on kaitstud intellektuaalomandiõigustega ja kas selle teabe kasutamiseks on vaja Microsofti litsentsi. Peale selle on selge, et Sun soovis saada Microsoftilt kõnealust teavet selleks, et olla võimeline teostama seda teavet omaenda töörühmaserverite operatsioonisüsteemides. Liiati, kuna asjaomane kõnealuste süsteemide turg on ülemaailmne (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 427), oli Euroopa majanduspiirkonna territoorium niikuinii hõlmatud Sun’i taotlusega, kuivõrd see oli sõnastatud üldiselt. Lõpuks – nagu komisjon oma avaldustes märgib −, kuna Sun esitas mõni nädal hiljem kaebuse määruse nr 17 artikli 3 alusel, ei saanud Microsoft igal juhul enam mitte olla teadlik sellest, et küsimus on seotud ka Euroopa majanduspiirkonnaga.
775 Sellest tulenevalt oli komisjonil õigus, kui ta vaidlustatud otsuse põhjenduses 787 järeldas, et 15. septembri 1998. aasta kirjale vastates ei võtnud Microsoft piisavalt arvesse oma erilist vastutust ühisturul tõhusa ja moonutamata konkurentsi takistamisest hoidumisel. Samuti märkis komisjon samas põhjenduses õigesti, et kõnealune eriline vastutus tuleneb Microsofti „kvaasimonopoolsest seisundist” personaalarvutite operatsioonisüsteemide turul. Nagu ilmneb eespool punktis 740 esitatud kaalutlustest, oli kõnealune keeldumine seotud „liideste spetsifikatsioonidega, millega korraldatakse Windowsi operatsioonisüsteemiga töörühmaserverite ja personaalarvutite võrk ning mis ei ole omistatavad ühele kahest kõnealusest [tooteliigist] (personaalarvutid või töörühmaserverid), vaid kujutavad endast nende kahe toote vahelise ühilduvuse reeglit” (vaidlustatud otsuse põhjendus 787).
776 Kõikidest eespool esitatud kaalutlustest lähtudes tuleb Microsofti poolt seoses koostalitlusvõimealase teabe andmisest ja kasutada lubamisest keeldumisega esitatud ainsa väite teine osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
3. Kolmas osa: komisjon ei võtnud nõuetekohaselt arvesse ühendustele TRIPS-lepinguga seatud kohustusi
a) Poolte argumendid
777 Microsoft väidab, et kohustades teda litsentsima oma konkurentidele spetsifikatsioone sideprotokollide kohta, mis on tema omandis, rikutakse vaidlustatud otsusega TRIPS-lepingu artiklit 13. Microsoft märgib, et kõnealuse lepinguga ette nähtud kumulatiivsed tingimused ei ole käesolevas asjas täidetud.
778 Esiteks on kõnealune nõudmine ulatuslikum sellest, mida on vaja koostalitlusvõime saavutamiseks, ja rikub seega tingimust, et intellektuaalomandiõiguste suhtes saab kohaldada „piiranguid” või „erandeid” ainult „erijuhtudel”. Seda nõuet kehtestades püüab komisjon võimaldada teistel serverioperatsioonisüsteemide tootjatel luua tooteid, milles „matkitakse” Windowsi serverioperatsioonisüsteemide funktsioone. Samuti kritiseerib Microsoft nõuet, et ta peab andma konkurentidele võimaluse kasutada oma sideprotokolle, sõltumata sellest, kas tema väidetav konkurentsivastane tegevus neid konkurente mõjutab või mitte.
779 Teiseks väidab Microsoft, et kõnealune litsentsimisnõue on otseselt vastuolus tema intellektuaalomandiõiguste „normaalse kasutamisega”. Kommertstarkvarakirjutajate nagu hageja jaoks seisneb normaalne kasutamine mitte oma uuenduslike tehnoloogiate litsentsimises kolmandatele isikutele, vaid selles, et nad arendavad ja turustavad tooteid, milles need tehnoloogiad on teostatud. Samuti avaldab kõnealune nõudmine ebasoodsat mõju tema müügikäibele, sest konkurendid saavad võimaluse kasutada tema sideprotokolle selleks, et luua serverioperatsioonisüsteeme, millega saab asendada tema enda tooteid.
780 Kolmandaks väidab Microsoft, et kõnealuse nõudega „kahjustatakse põhjendamatult [tema] õigustatud huve”, sest see nõue on ebaproportsionaalne võrreldes komisjoni väidetava eesmärgiga kõrvaldada konkurentsivastase tegevuse tagajärjed. Ilmneb, et komisjoni uus tasakaalustav kriteerium õigustab sundlitsentsimise iga kord, kui turgu valitsevas seisundis oleva ettevõtja konkurendid võivad saada kasu hageja intellektuaalomandiõiguse kasutamise võimalusest, sõltumata sellest, kas selline meede on vajalik konkurentsivastase tegevuse heastamiseks.
781 Lõpuks möönab Microsoft, et TRIPS-leping ei pruugi olla ühenduse õiguses vahetult kohaldatav. Ta märgib, et Euroopa Kohus on kehtestanud põhimõtte, mille kohaselt ühenduse õigusnormide, sealhulgas EÜ artikli 82 tõlgendamisel tuleb arvestada ühenduse sõlmitud rahvusvaheliste kokkulepetega, nagu TRIPS-leping (Euroopa Kohtu 10. septembri 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑61/94: komisjon vs. Saksamaa, EKL 1996, lk I‑3989, punkt 52).
782 ACT on seisukohal, et eelnevas punktis viidatud tõlgendamispõhimõtet tuleb kohaldada mitte ainult ühenduse teisese õiguse aktide, vaid ka ühenduse esmase õiguse normide suhtes.
783 Järgmiseks väidab ACT, et komisjoni esitatud EÜ artikli 82 tõlgendus vaidlustatud otsuses ei ole TRIPS-lepingust tulenevate ühenduse rahvusvaheliste kohustustega kooskõlas kolmest aspektist.
784 Esiteks ei ole vaidlustatud otsuse artikliga 5 ette nähtud parandusmeede kooskõlas TRIPS-lepingu artikliga 13.
785 Teiseks, kuivõrd kõnealune parandusmeede hõlmab Microsofti patentide sundlitsentsimist, rikutakse sellega TRIPS-lepingu artiklit 31.
786 ACT täpsustab, et nimelt on kõnealuses artiklis sätestatud:
„Kui liikme seadus võimaldab [lisaks kasutusele, mis on lubatud artiklis 30] patendi objekti muud kasutamist õiguse valdaja loata, kaasa arvatud kasutamine valitsuse poolt või valitsuse volitatud kolmandate isikute poolt, siis tuleb arvestada järgmisi sätteid:
a) sellise kasutamise lubamist tuleb igal üksikul juhul kaaluda omaette”.
787 ACT on seisukohal, et kõnealuse sätte kohaselt tuleb litsentse anda ainult igal üksikjuhul eraldi. Vaidlustatud otsuse artikliga 5 on seevastu ette nähtud sundlitsentsimine, mis „haarab endasse väljaantud patendid, olemasolevate patenditaotluste esemeks olevad patendid ja kõik need patendid, mida võidakse tulevikus taotleda ja välja anda”. See otsus tähendab „leiutiste kategooriate” sundlitsentsimist.
788 Kolmandaks, arvestades TRIPS-lepingu artiklit 39 (mis on selle lepingu 7. osa ainus artikkel), kuivõrd vaidlustatud otsuse artikliga 5 kohustatakse Microsofti avaldama oma konkurentidele ärisaladusi, ei tähenda see ainult nende ärisaladuste kasutamise kontrolli õiguse kaotamist, vaid lõpeb ka nende saladuste „täieliku hävimisega”.
789 Komisjon märgib kõigepealt, et väljakujunenud kohtupraktikast tulenevalt ei kuulu WTO lepingud „oma iseloomu ja ülesehituse tõttu põhimõtteliselt nende normide hulka, mille alusel Euroopa Kohus kontrollib ühenduse institutsioonide õigusaktide õiguspärasust” (Euroopa Kohtu 23. novembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑149/96: Portugal vs. nõukogu, EKL 1999, lk I‑8395, punkt 47). Pealegi on Euroopa Kohus liidetud kohtuasjades C‑300/98 ja C‑392/98: Dior jt 14. detsembril 2000 tehtud otsuses (EKL 2000, lk I‑11307, punkt 44) otsustanud, et „WTO [asutamis]lepingu lisaks oleva [TRIPS-lepingu] tingimused ei ole oma olemuselt sellised, mis looksid isikutele õigusi, millele isikud saaksid kohtus vahetult ühenduse õiguse alusel tugineda”. Eespool punktis 781 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa ei ole käesolevas kohtuasjas asjakohane, sest seal viidatakse mitte EÜ asutamislepingu, vaid ühenduse teisese õiguse akti tõlgendamisele. Igal juhul on Microsofti põhiline argument see, et vaidlustatud otsus on õigusvastane, sest see rikub TRIPS-lepingut.
790 Järgmiseks väidab komisjon, et Microsofti argument põhineb ekslikul eeldusel, et vaidlustatud otsusega kohustatakse teda litsentsima konkurentidele talle kuuluvate sideprotokollide spetsifikatsioone, mis on kaitstud autoriõigusega. Autoriõiguse küsimus ei ole käesolevas asjas midagi enamat kui „puhtalt juhuslik” ning kuivõrd „õigus teose avalikustamisele”, millele Microsoft tugineb, on „autori isiklik õigus”, ei saa see olla hõlmatud TRIPS-lepinguga.
791 Lõpuks märgib komisjon, et Microsofti väide, mille kohaselt TRIPS-lepingu artikliga 13 ette nähtud tingimused ei ole käesolevas asjas täidetud, põhineb „ekslikel eeldustel”. Väidetav vaidlustatud otsusega ette nähtav sundlitsentsimine ei ole ulatuslikum sellest, mida on vaja koostalitlusvõime saavutamiseks, ja komisjon ei ole käesolevas asjas kohaldanud ühtki uut tasakaalustavat kriteeriumi.
792 Komisjon väidab, et ACT’i argumendid, niivõrd kui need põhinevad TRIPS-lepingu artiklitel 31 ja 39, tuleb tagasi lükata kui vastuvõetamatud, sest neid ei ole esitanud Microsoft. Igal juhul on ACT’i argumendid täiesti põhjendamata.
793 SIIA toetab komisjoni argumente.
b) Esimese Astme Kohtu hinnang
794 Kõnesoleva ainsa väite kolmandas osas kritiseerib Microsoft seda, et komisjon on tõlgendanud EÜ artiklit 82 viisil, mis on vastuolus TRIPS-lepingu artikliga 13. Hageja väidab, et kui komisjon oleks selle sätte nõuetekohaselt arvesse võtnud, ei oleks ta saanud vaidlustatud otsuse artikli 2 punktis a järeldada, et kõnealune keeldumine kujutab endast turgu valitseva seisundi kuritarvitamist, ega oleks saanud kehtestada kõnealuse otsuse artiklitega 4, 5 ja 6 ette nähtud parandusmeedet, niivõrd kui kõnealune meede puudutab koostalitlusvõimealast teavet.
795 Microsoft rajab oma argumendi eespool punktis 781 viidatud kohtuotsuse komisjon vs. Saksamaa punktile 52, milles Euroopa Kohus täpsustas, et ühenduse õiguse, sealhulgas EÜ artikli 82 tõlgendamisel tuleb arvestada siduvate rahvusvaheliste kokkulepetega, nagu TRIPS-leping. Kohtuistungil toonitas Microsoft, et ta ei väida, et TRIPS-lepingu tingimustel on vahetu õigusmõju.
796 Esimese Astme Kohus on seisukohal, et Microsoft ei saa õiguspäraselt tugineda eespool punktis 781 viidatud kohtuotsusele komisjon vs. Saksamaa.
797 Nimelt on kõnealuse kohtuotsuse punktis 52 märgitud:
„Ühenduse sõlmitud rahvusvaheliste kokkulepete ülimuslikkuse tõttu ühenduse teisese õiguse aktide sätete suhtes tuleb neid sätteid tõlgendada niivõrd, kui see on võimalik, kooskõlas nende kokkulepetega.”
798 Esimese Astme Kohus sedastab, et kooskõlalise tõlgendamise põhimõte, millele Euroopa Kohus selliselt tugines, kohaldub üksnes siis, kui vastav rahvusvaheline kokkulepe on vastava ühenduse õiguse sätte suhtes ülimuslik. Et rahvusvaheline kokkulepe, nagu TRIPS-leping, ei ole ülimuslik ühenduse esmase õiguse suhtes, ei kohaldu see põhimõte siis, kui tõlgendatav säte on EÜ artikkel 82, nagu käesoleval juhul.
799 Peale selle, erinevalt olukorrast, millele osutatakse eespool punktis 781 viidatud kohtuotsuse komisjon vs. Saksamaa punktis 52, ei olnud komisjon käesolevas asjas otseselt kohustatud valima ühenduse õiguse teksti mitme võimaliku tõlgenduse vahel. Käesolev kohtuasi käsitleb olukorda, kus komisjon oli kohustatud kohaldama EÜ artiklit 82 konkreetse asja faktiliste ja õiguslike asjaolude suhtes ning kus tuleb vastupidisele viitavate tõendite puudumisel eeldada, et järeldused, millele ta selles suhtes jõudis, on ainsad, mida ta sai õiguspäraselt teha.
800 Lisaks on Esimese Astme Kohus seisukohal, et järjepideva tõlgendamise põhimõtte ettekäändel vaidlustab Microsoft tegelikult vaidlustatud otsuse õiguspärasuse lihtsalt selle alusel, et kõnealune otsus on vastuolus TRIPS-lepingu artikliga 13.
801 Kohtupraktikas on välja kujunenud, et WTO lepingud ei kuulu oma iseloomu ja ülesehituse tõttu põhimõtteliselt nende normide hulka, mille alusel Euroopa Kohus kontrollib ühenduse institutsioonide õigusaktide õiguspärasust (eespool punktis 789 viidatud kohtuotsus Portugal vs. nõukogu, punkt 47; Euroopa Kohtu 12. märtsi 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑27/00 ja C‑122/00: Omega Air jt, EKL 2002, lk I‑2569, punkt 93; 9. jaanuari 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑76/00 P: Petrotub ja Republica vs. nõukogu, EKL 2003, lk I‑79, punkt 53, ja 30. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑93/02 P: Biret International vs. nõukogu, EKL 2003, lk I‑10497, punkt 52).
802 Ainult siis, kui ühenduse eesmärk on olnud rakendada WTO raames võetud konkreetne kohustus või kui ühenduse õigusaktis viidatakse sõnaselgelt WTO lepingute konkreetsetele tingimustele, peavad ühenduse kohtud kontrollima vastava ühenduse õigusakti õiguspärasust WTO eeskirjade alusel (eespool punktis 789 viidatud kohtuotsus Portugal vs. nõukogu, punkt 49, ja eespool punktis 801 viidatud kohtuotsus Biret International vs. nõukogu, punkt 53).
803 Kuivõrd on selge, et käesoleva kohtuasja asjaolud ei vasta kummalegi eelnevas punktis kirjeldatud kahest olukorrast, ei saa Microsoft tugineda TRIPS-lepingu artiklile 13 selleks, et põhjendada oma nõuet vaidlustatud otsuse artiklite 2, 4, 5 ja 6 tühistamiseks. Sellest tulenevalt puudub vajadus käsitleda argumente, mida Microsoft, keda toetab ACT, esitab, et põhjendada oma väidet, mille kohaselt TRIPS-lepingu artikliga 13 ette nähtud tingimused on käesolevas asjas täitmata.
804 ACT argument, et vaidlustatud otsuse artikkel 5 ei ole kooskõlas TRIPS-lepingu artiklitega 31 ja 39 (vt punktid 785 ja 788 eespool), tuleb tagasi lükata samadel põhjustel, mis on esitatud eespool punktides 796−803.
805 Samuti tuleb märkida, et ACT argument, et vaidlustatud otsuse artiklis 5 on jäetud arvestamata TRIPS-lepingu artikli 31 punktiga a, toetub täiesti ekslikule arusaamale, et kõnealuse parandusmeetmega nähakse ette „leiutiste kategooriate” sundlitsentsimine ega võimaldata üksikjuhu põhist kaalutlemist. Isegi kui eeldada, et vaidlustatud otsuse artikli 5 täitmiseks oleks Microsoft kohustatud andma litsentsi, millega ta võimaldab teatavatel oma konkurentidel kasutada ühte või mitut talle kuuluvat patenti, ei takista ükski vaidlustatud otsuse säte teda selle litsentsi tingimusi igal üksikjuhul eraldi läbi rääkimast.
806 Vaidlustatud otsusest tulenevalt tuleb artikliga 5 ette nähtud parandusmeede rakendada kolmeetapilises menetluses ja järgides vaidlustatud otsuse põhjendustes 1005−1009 sätestatud tingimusi.
807 Seega on Microsoft kõigepealt kohustatud kokku panema koostalitlusvõimealase teabe vaidlustatud otsuse artikli 1 lõike 1 tähenduses ja rakendama kõnealuse otsuse artikli 5 punktis c osutatud hindamismehhanismi.
808 Teises etapis on Microsoft kohustatud andma serverioperatsioonisüsteeme arendada ja levitada soovivatele ettevõtjatele võimaluse kasutada koostalitlusvõimealast teavet, et võimaldada neil hinnata kõnealuse teabe oma toodetes teostamise turuväärtust nende jaoks (vaidlustatud otsuse põhjenduse 1008 punkt i). Tingimused, mille alusel Microsoft seda hindamist lubab, peavad olema mõistlikud ja mittediskrimineerivad.
809 Kolmandas etapis on Microsoft kohustatud andma kõnealuse teabe kasutamise võimaluse igale ettevõtjale, kes on huvitatud täielikust või osalisest koostalitlusvõimest, ja lubama sel ettevõtjal teostada kõnealust teavet töörühmaserverite operatsioonisüsteemides (vaidlustatud otsuse põhjendus 1003). Ka sellega seotud tingimused, mida Microsoft soovib seada, peavad olema mõistlikud ja mittediskrimineerivad (vaidlustatud otsuse põhjendused 1005−1008).
810 Nende vaidlustatud otsuse eri sätete põhjal on selge, et kui teatava ettevõtja taotletav koostalitlusvõimealane teave puudutab patendikaitsega (või muud liiki intellektuaalomandiga kaitstud) tehnoloogiat, ei takista miski Microsofti andmast võimalust ja lubamast kasutada seda teavet litsentsi alusel, mille tingimused on mõistlikud ja mittediskrimineerivad.
811 Pelgalt see, et vaidlustatud otsusega nõutakse litsentsitingimuste mõistlikkust ja mittediskrimineerivust, ei tähenda, nagu peaks Microsoft rakendama iga sellist litsentsi taotleva ettevõtja suhtes ühtesid ja samu tingimusi. Ei ole välistatud, et tingimusi võidakse kohandada iga sellise ettevõtja konkreetsele olukorrale ja need võivad varieeruda näiteks vastavalt taotletava teabe ulatusele või nende toodete liigile, kus seda teavet kavatsetakse kasutada.
812 Kõikidest eespool esitatud kaalutlustest tuleneb, et kõnealuse ainsa väite kolmas osa tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
813 Sellest tulenevalt tuleb seoses esimese küsimusega esitatud kõnealune ainus väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
C – Tarkvara Windows Media Player komplekteerimine personaalarvutite Windowsi operatsioonisüsteemiga
814 Käesolevas teises küsimuses tugineb Microsoft kahele väitele: esiteks EÜ artikli 82 rikkumine ja teiseks proportsionaalsuse põhimõtte rikkumine. Esimene väide puudutab komisjoni järeldust, et Microsofti teguviis, millega seatakse personaalarvutite Windowsi operatsioonisüsteemi omandamine sõltuvusse tarkvara Windows Media Player samaaegsest omandamisest, kujutab endast kuritarvitavat seotud müüki (vaidlustatud otsuse artikli 2 punkt b). Teine väide on seotud vaidlustatud otsuse artiklis 6 ette nähtud parandusmeetmega.
815 Enne nende väidete käsitlemist võtab Esimese Astme Kohus kokku vaidlustatud otsuses esitatud mitmed faktilised ja tehnilised asjaolud, mis annavad ülevaate vaidlusaluse teguviisi taustast. Esimese Astme Kohus märgib, et Microsoft ei ole neid järeldusi sisuliselt vaidlustanud.
1. Faktilised ja tehnilised järeldused
816 Vaidlustatud otsuse põhjendustes 60−66 kirjeldab komisjon digitaalset multimeediat.
817 Kõigepealt määratleb komisjon multimeediamängijad kui tarkvaratooted, mis suudavad „taasesitada” audio- ja videosisu, s.o dekodeerida vastavad andmed ja muundada need juhisteks riistvarale, näiteks kõlaritele või kuvarile (vaidlustatud otsuse põhjendus 60).
818 Järgmiseks selgitab komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 61, et audio- ja videosisu on digitaalsetesse multimeediafailidesse paigutatud teatavates konkreetsetes vormingutes ning välja on arendatud pakkimis- ja lahtipakkimisalgoritmid, et vähendada nende andmete jaoks vajaminevat mäluruumi ilma audio- või videokvaliteedi kadudeta. Neid algoritme teostatakse multimeediamängijates ja kodeerimistarkvaras, mis võimaldavad luua pakitud faile. Multimeediamängijas sisalduvat koodilõiku, milles on teostatud pakkimis-/lahtipakkimisalgoritm, nimetatakse „kodekiks” ning selleks, et multimeediamängija suudaks konkreetses vormingus olevate pakitud multimeediaandmetega konkreetset pakkimis-/lahtipakkimisalgoritmi kasutades õigesti töötada, peab ta seda vormingut ja seda pakkimis-/lahtipakkimisalgoritmi tundma, s.t suutma kasutada vastavat kodekit.
819 Vaidlustatud otsuse põhjenduses 62 selgitab komisjon, et lõppkasutaja saab audio- ja videosisu kasutada interneti kaudu, laadides vastava faili sealt oma personaalarvutisse, s.t kopeerides faili ja edastades selle oma personaalarvutisse. Pärast allalaadimist võib faili „taasesitada” selle faili vorminguga ühilduvas multimeediamängijas.
820 Vaidlustatud otsuse põhjenduses 63 märgib komisjon, et lõppkasutaja võib vastu võtta ka interneti kaudu voogedastatavat audio- ja videosisu. Selle meetodi kasutamisel ei ole enam vaja oodata, kuni kogu fail on alla laaditud, sest fail saadetakse personaalarvutisse väikeste lõikudena järjestikuselt, s.o andmete „voona”, mida multimeediamängija järjest mängib. Voogedastus eeldab voogmängija olemasolu personaalarvutis.
821 Komisjon märgib, et sageli kasutatakse audio- ja videosisu voogedastamiseks lõppkasutajatele konkreetseid voogedastusprotokolle, mis reguleerivad multimeediamängija ja interneti kaudu sisu levitava tarkvaralise serveri vahelist suhtlust. Vastava protokolli abil voogedastatava heli- ja videosisu kasutamiseks peab kasutajal olema multimeediamängija, mis sellest protokollist „aru saab” (vaidlustatud otsuse põhjendus 64).
822 Lõpuks selgitab komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 66, et kasutades kodeerivaid tarkvaralisi voogedastusservereid ja selliseid multimeediamängijaid, mis ühilduvad vastava kodeki, vormingu ja voogedastusprotokolliga, on võimalik luua tarkvaraline infrastruktuur voogedastatava digitaalaudio- või -videosisu edastamiseks ja kasutamiseks infotehnoloogiavõrkude kaudu. Sellise infrastruktuuriga saab ka pakkuda platvormi muude selle platvormi teenuseid kasutavate rakenduste väljaarendamiseks. Nimelt võivad multimeediamängijad võimaldada kasutada rakendusliideseid (API), mida teised rakendused kutsuvad näiteks selleks, et käivitada faili esitus multimeediamängijas.
823 Vaidlustatud otsuse põhjendustes 107−120 kirjeldab komisjon põgusalt majandustegureid, mis iseloomustavad pakkumis-, konkurentsi- ja tarbimisstruktuure digitaalmeediatööstuses.
824 Esimeses järjekorras on digitaalmeedia andmete ahela alguses sisuomanikud, kellel on harilikult autoriõigus kõnealuse sisu suhtes ja kes sellest tulenevalt saavad kontrollida selle reprodutseerimist ja levitamist (vaidlustatud otsuse põhjendus 108).
825 Teises järjekorras koondavad kõnealuse sisu seejärel sisuteenuse pakkujad, kes levitavad kõnealust sisu tarbijatele, talletades seda internetti ühendatud serverites, millele tarbijatel on juurdepääs oma personaalarvutitest (vaidlustatud otsuse põhjendused 109−111).
826 Kolmandas järjekorras märgib komisjon, et tarkvaraarendajad, sealhulgas Microsoft, RealNetworks ja Apple pakuvad tarkvaralist infrastruktuuri, mis võimaldab luua, edastada ja taasesitada digitaalset sisu (vaidlustatud otsuse põhjendus 112). Nimetatud kolme äriühingu puhul on iseloomulik see, et lisaks teatavatele harustandardile vastavatele vormingutele pakuvad nad ka terviklahendust, mis ulatub alates kodeerimistarkvarast kuni multimeediamängijani ja mis põhineb peamiselt nende endi digitaalsetel multimeediatehnoloogiatel ja intellektuaalomandiga kaitstud failivormingutel (vaidlustatud otsuse põhjendus 113). Seega omab Microsoft järgmisi vorminguid: „Windows Media Audio” (WMA), „Windows Media Video” (WMV) ja „Advanced Streaming Format” (ASF). RealNetworks’i vormingute nimetused on „RealAudio” ja „RealVideo” ning äriühingu Apple tarkvara „QuickTime” vormingute faililaiendid on „.qt”, „.mov” ja „.moov”. Ülejäänud tarkvaraarendajad ei paku terviklahendusi multimeediasisu edastamiseks, vaid harilikult litsentsivad tehnoloogiat ühelt kolmest eespool nimetatud äriühingust või kasutavad avatud harustandardeid (vaidlustatud otsuse põhjendus 117).
827 Neljandas järjekorras märgib komisjon, et on olemas eri kanalid, mille kaudu võidakse multimeediamängijaid lõppkasutajatele levitada (vaidlustatud otsuse põhjendused 119−120).
828 Esiteks võivad multimeediamängijaid personaalarvutisse installeerida originaalseadmete tootjad vastavalt tarkvaratootjatega sõlmitud kokkulepetele. Sel juhul leiavad lõppkasutajad oma personaalarvutist lisaks operatsioonisüsteemile multimeediamängija ja võimalik, et ka muud eelinstalleeritud tarkvara. Vaidlustatud otsuse põhjenduse 68 kohaselt on originaalseadmete tootjad äriühingud, kes panevad arvuteid kokku, kasutades mitmesuguseid eri tootjate valmistatud komponente. Harilikult sisaldab see kokkupanemine ka tarkvaraarendaja või originaalseadme tootja enda poolt välja arendatud operatsioonisüsteemi installeerimist, millesse komplekteeritakse mitmeid lõppkasutajatele vajalikke rakendusi. Selliselt kokku pandud seadmeid ostavad seejärel „edasimüüjad”, kes müüvad neid edasi koos eelinstalleeritud tarkvaraga.
829 Teiseks võivad lõppkasutajad laadida oma personaalarvutisse multimeediamängijaid interneti kaudu.
830 Kolmandaks võidakse multimeediamängijaid müüa jaemüügipoodides või levitada koos muude tarkvaratoodetega.
831 Vaidlustatud otsuse põhjendustes 121−143 kirjeldab komisjon Microsofti ja tema konkurentide tooteid.
832 Komisjon tuletab meelde, et Microsofti multimeediamängija nimetus on „Windows Media Player” ning vaidlustatud otsuse kuupäeval oli selle multimängija uusima versiooni nimetus „Windows Media Player 9 Series” (edaspidi „WMP 9”). WMP 9, mis võimaldab taasesitada allalaaditud või voogedastatavat audio- ja videosisu, on olnud saadaval alates 7. jaanuarist 2003, ning alates 2003. aasta novembri algusest on see töötanud ka operatsioonisüsteemides Mac OS ja UNIX. WMP 9 ei toeta Real’i ja QuickTime’i vorminguid.
833 Microsofti konkurentide osas kirjeldab komisjon täpsemalt RealNetworks’i (vaidlustatud otsuse põhjendused 125−134) ja Apple’i (vaidlustatud otsuse põhjendused 135−140) tooteid.
834 Aastal 1995 oli RealNetworks – sel ajal ärinimega Progressive Networks Inc. – esimene suur äriühing, kes asus turustama digitaalse audiosisu voogedastamist võimaldavaid tooteid, sealhulgas tarkvara „RealAudioPlayer”. Veebruaris 1997 andis RealNetworks välja tarkvara „RealPlayer 4.0”, mis võimaldas taasesitada otseülekantavat ja tellitavat heli ja videot.
835 Apple arendas 1990. aastate algul välja multimeediamängija nimetusega „QuickTime Player”, mis esialgu töötas Macintosh’i-tüüpi arvutitel. Novembris 1994 andis Apple välja tarkvara „QuickTime 2.0 for Windows” ja aprillis 1999 tarkvara „QuickTime 4.0”, mis võimaldas multimeedia voogedastamist.
836 Komisjon mainib ka MusicMatch’i tarkvara „MusicMatch Jukebox” ja Nullsoft’i tarkvara „Winamp Media Player”, mis ei kasuta oma kodekeid ega failivorminguid, vaid tehnoloogiaid, mis on Microsofti, Apple’i või RealNetworks’i omandis, või avatud vorminguid (vaidlustatud otsuse põhjendused 141−143).
837 Vaidlustatud otsuse põhjendused 302−314 sisaldavad kronoloogiat Microsofti tegevuse kohta multimeediatarkvaratööstuses ning selle kronoloogia võib kokku võtta järgmiselt:
– 1991. aasta augustis andis Microsoft välja oma operatsioonisüsteemi versiooni Windows 3.0, mis sisaldas „multimeedialaiendusi”, mis võimaldasid kasutajatel vaadata fotosid ja kuulata heli, kuid ei võimaldanud voogvastuvõttu;
– 1993. aastal andis Microsoft välja toote „Video for Windows”, mis sisaldas tarkvara „Media Player 2.0” ja võimaldas kasutajatel mängida oma personaalarvutis allalaaditud videofaile;
– 1995. aasta augustis andis Microsoft välja operatsioonisüsteemi „Windows 95”, kuhu ta seejärel integreeris oma brauseri „Internet Explorer”, millesse kuulus RealNetworks’i tarkvara „RealAudioPlayer”;
– 1996. aasta septembris andis Microsoft välja tarkvara „NetShow 1.0”, mis oli arendatud töötama operatsioonisüsteemiga Windows 95 ja mis võimaldas taasesitada intranettide kaudu levitatavat heli ja videot;
– 1997. aasta 21. juulil teatasid Microsoft ja RealNetworks voogedastatava multimeedia valdkonnas tehtava koostöö kokkuleppest, mille kohaselt Microsoft litsentsis RealNetworks’ilt esiteks RealAudio ja RealVideo 4.0 kodekid nende lisamiseks oma tarkvarasse NetShow ning teiseks tarkvara RealPlayer 4.0 selle lisamiseks tarkvarasse Internet Explorer;
– 1997. aasta oktoobris teatas Microsoft avalikult, et tarkvara RealPlayer 4.0 on lisatud tarkvarasse Internet Explorer 4.0;
– 1998. aasta 4. mail andis Microsoft välja tarkvara „Microsoft Media Player” beetaversiooni, mis võimaldas multimeedia voogedastust interneti kaudu, nimelt toetades MPEG-i, QuickTime’i, RealAudio ja RealVideo vorminguid, ja samuti oma tarkvara „Netshow 3.0 Server” beetaversiooni;
– 1998. aasta 25. juunil andis Microsoft välja oma operatsioonisüsteemi „Windows 98”, mille installatsioonikettal sisaldus tarkvara „NetShow 2.0”, mis võimaldas taasesitada voogedastatavat sisu, kuid ei esinenud operatsioonisüsteemis Windows 98 kasutajatele pakutavates vaikekonfiguratsioonides;
– 1998. aasta 7. juulil andis Microsoft välja tarkvara „Windows Media Player 6” (edaspidi „WMP 6”), mis võimaldas taasesitada interneti kaudu voogedastatavat sisu ja töötas operatsioonisüsteemidega Windows 95, Windows 98 ja Windows NT 4.0 ning toetas RealAudio 4.0, RealVideo 4.0, ASF-, AVI-, WAV-, MPEG- ja QuickTime’i vorminguid;
– 1999. aasta 5. mail andis Microsoft välja personaalarvutite operatsioonisüsteemi „Windows 98 Second Edition”, mis sisaldas multimeediamängijat WMP 6; originaalseadmete tootjad ega kasutajad ei saanud seda multimeediamängijat kõrvaldada ning see sisaldus ka järgmistes Windowsi versioonides, nimelt operatsioonisüsteemides „Windows Me”, „Windows 2000 Professional” ja „Windows XP”.
– 1999. aasta augustis andis Microsoft välja arhitektuuri „Windows Media Technologies 4”, mis sisaldas tarkvara Windows Media Player, tarkvarakomponenti „Windows Media Services”, tarkvarakomplekti „Windows Media Tools” ning Microsofti enda tehnoloogiat digiõiguste haldamiseks;
– sellel tarkvaral polnud enam „omatuge” RealNetworks’i ega QuickTime’i vormingute jaoks;
– 2002. aasta septembris teatas Microsoft avalikult oma muu hulgas multimeediamängijat WMP 9 sisaldava tehnoloogia „Windows Media 9 Series” beetaversiooni väljaandmisest.
838 Tuleb märkida, et Microsoft täitis oma Ameerika Ühendriikide kokkuleppest tuleneva kohustuse lubada originaalseadmete tootjatel ja tarbijatel võimaldada või kõrvaldada juurdepääsu tema vahetarkvarale, andes 1. augustil 2002 välja operatsioonisüsteemi Windows 2000 Professional hoolduspaketi 3 (Service Pack 3) ja 9. septembril 2002 välja operatsioonisüsteemi Windows XP hoolduspaketi 1 (Service Pack 1) (vaidlustatud otsuse põhjendus 315).
2. Esimene väide: EÜ artikli 82 rikkumine
839 Microsofti esimese väite tarkvaraga Windows Media Player seotud küsimuses võib liigendada neljaks osaks. Esimeses osas väidab Microsoft, et komisjon kohaldas kõrvaldamismõju olemasolu tuvastamiseks uut, spekulatiivset argumenti, millel puudub õiguslik alus. Teises osas väidab ta, et komisjon ei võtnud piisavalt arvesse eeliseid, mis tulenevad Microsofti operatsioonisüsteemi „arhitektuurikontseptsioonist”. Kolmandas osas märgib ta, et komisjon ei tuvastanud EÜ artikli 82, eriti artikli 82 teise lõigu punkti d rikkumise esinemist. Lõpuks asub Microsoft neljandas osas seisukohale, et komisjon ei võtnud arvesse TRIPS-lepinguga ette nähtud kohustusi.
840 Lisaks esitab Microsoft antud problemaatikat puudutavat argumentatsiooni sisse juhatades mitu väidet kuritarvitava seotud müügi olemasolu tuvastamiseks vajalike tingimuste kohta.
841 Kõigepealt käsitleb Esimese Astme Kohus eelnevas lõigus viidatud väiteid. Seejärel analüüsib ta tehtud järelduste põhjal (vt käesoleva kohtuotsuse punkt 869) argumente, mida Microsoft esitab esimese väite esimeses kolmes osas. Lõpuks käsitleb Esimese Astme Kohus kõnealuse väite neljandat osa.
a) Kuritarvitava seotud müügi tuvastamiseks vajalikud tingimused
Poolte argumendid
842 Microsoft viitab vaidlustatud otsuse põhjendusele 794 ja väidab, et komisjon rajas oma järelduse, et käesolevas asjas on olemas kuritarvitav sidumine, järgmistele teguritele:
– esiteks on siduv toode ja seotav toode kaks eraldi toodet;
– teiseks on asjaomasel ettevõtjal turgu valitsev seisund siduva toote suhtes;
– kolmandaks ei anna asjaomane ettevõtja klientidele võimalust soetada siduv toode ilma seotava tooteta; ja
– neljandaks kõrvaldab selline tegevus konkurentsi.
843 Hageja viitab vaidlustatud otsuse põhjendusele 961 ja märgib, et komisjon võttis samuti arvesse seda, et kõnealune sidumine ei ole objektiivselt põhjendatud.
844 Microsoft väidab, et need eri tegurid ei vasta EÜ artikli 82 teise lõigu punktis d sätestatud tingimustele kahes suhtes.
845 Esiteks väidab hageja, et komisjon asendas tingimuse, et „lepingu sõlmimise eeltingimuseks seatakse teise poole nõusolek võtta endale lisakohustusi, mis oma laadilt või kaubandustavade kohaselt ei ole seotud lepingu objektiga”, tingimusega, et turgu valitsevas seisundis olev ettevõtja „ei anna klientidele võimalust soetada siduv toode ilma seotava tooteta”.
846 Teiseks on komisjon väidetavalt lisanud kõrvaldamisega seotud nõude, mida ei ole EÜ artikli 82 teise lõigu punktis d sõnaselgelt sätestatud ja mida kuritarvitava sidumise olemasolu hindamisel harilikult ei arvestata. Nimelt rajas komisjon, olles vaidlustatud otsuse põhjenduses 841 tunnistanud, et käesolev asi ei ole „klassikaline sidumisjuhtum”, oma järelduse kõrvaldamismõju olemasolu kohta uuele ja „väga spekulatiivsele” teooriale, mille kohaselt sunniks Windowsi multimeediafunktsioonide lai levik sisuteenuse pakkujaid kodeerima oma sisu Windows Media vormingusse, mille tulemusel kõik konkureerivad multimeediamängijad kõrvaldataks turult ning siis oleksid tarbijad kaudselt sunnitud kasutama üksnes kõnealuseid multimeediafunktsioone.
847 Veel märgib Microsoft, et vaidlustatud otsus on vastuoluline, kuivõrd komisjon väidab vaidlustatud otsuse põhjenduses 792, et EÜ artikli 82 teise lõigu punkti d tingimused on käesolevas asjas täidetud, võttes samal ajal arvesse sellest sättest kõrvale kalduvaid tingimusi.
848 ACT väidab, et komisjon võttis kuritarvitava sidumise tuvastamisel käesolevas asjas arvesse kolme eri liiki tingimusi: esiteks EÜ artikli 82 teise lõigu punktis d sätestatuid, teiseks EÜ artiklis 82 üldiselt sätestatuid ja kolmandaks nelja tingimust, mis on näidatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 794. ACT väitel on komisjoni hinnang vigane, olenemata sellest, mis liiki tingimusi kohaldada.
849 Komisjon väidab – viidates vaidlustatud otsuse põhjendusele 831 –, et vaidlusaluse sidumisega rikutakse „[EÜ] artiklit 82 üldiselt, eriti aga [EÜ] artikli 82 [teise lõigu] punkti d”. Ta selgitab, et viitas nendele kahele sättele ühiselt, pidades silmas Microsofti poolt haldusmenetluse käigus esitatud argumente ja „vältimaks kahtlusi”, samuti selleks, et „vältida semantilist vaidlust [EÜ artikli 82 teise lõigu punkti d] tõlgendamise teemal”. Need tingimused, mida komisjon käesolevas asjas kohaldas kuritarvitava sidumise tuvastamiseks, on kooskõlas kohtupraktikas tunnustatutega.
Esimese Astme Kohtu hinnang
850 Esimese Astme Kohus asub seisukohale, et Microsofti argumendid on puhtalt semantilist laadi ja ei ole vastuvõetavad.
851 On asjakohane meenutada seda, kuidas komisjon struktureerib vaidlustatud otsuses oma argumendi, mis käsitleb seotud müüki.
852 Vaidlustatud otsuse põhjenduses 794 märgib komisjon, et EÜ artikli 82 kohaselt eeldab kuritarvitav sidumine eespool punktis 842 loetletud nelja teguri esinemist.
853 Järgmiseks käsitleb ta Microsofti tegevust neid nelja tegurit arvestades (vaidlustatud otsuse põhjendused 799−954).
854 Nii märgib komisjon esiteks, et Microsoftil on personaalarvutite operatsioonisüsteemide turgu valitsev seisund (vaidlustatud otsuse põhjendus 799). Esimese Astme Kohus märgib, et Microsoft ei vaidlusta seda asjaolu.
855 Teiseks osutab komisjon, et voogmängijad ja personaalarvutite operatsioonisüsteemid on kaks eri toodet (vaidlustatud otsuse põhjendused 800−825).
856 Kolmandaks märgib komisjon, et Microsoft ei anna klientidele valikuvõimalust omandada Windowsi operatsioonisüsteem ilma tarkvarata Windows Media Player (vaidlustatud otsuse põhjendused 826−834).
857 Neljandaks väidab komisjon, et tarkvara Windows Media Player sidumisega piiratakse konkurentsi multimeediamängijate turul (vaidlustatud otsuse põhjendused 835−954). Konkreetselt märgib ta, et klassikaliste seotud müügi juhtumite puhul on nii tema ise kui ka ühenduse kohtud „leidnud, et eraldi toote seotud müük koos valitseva tootega on märk kõrvaldamismõjust, mida selline käitumine konkurentidele avaldab” (vaidlustatud otsuse põhjendus 841). Komisjon märgib siiski, et käesolevas asjas on alust mitte eeldada ilma täiendava analüüsita, et tarkvara Windows Media Player seotud müük kujutab endast teguviisi, mis võib oma laadilt olla konkurentsi piirav (sama põhjendus). Sisuliselt on komisjon seisukohal, et „[tarkvara Windows Media Player] seotud müük koos valitseva tootega, s.o Windowsi operatsioonisüsteemiga muudab [tarkvara Windows Media Player] eelisplatvormiks lisasisu ja rakenduste jaoks, mis omakorda põhjustab konkurentsi piiramise ohtu multimeediamängijate turul” (vaidlustatud otsuse põhjendus 842). Komisjon lisab, et „[s]ee põhjustab tagasilööke konkurentsis, milles osalevad sidustooted nagu (sageli serveripoolne) multimeedia kodeerimise ja haldamise tarkvara, aga ka personaalarvutite operatsioonisüsteemid, mille jaoks kvaliteetsisuga ühilduvad multimeediamängijad on oluline rakendus” (sama põhjendus).
858 Lõpuks uurib komisjon aluseid, millele Microsoft tugineb oma katses näidata, et talle süüks pandav kuritarvitav teguviis on objektiivselt põhjendatud (vaidlustatud otsuse põhjendused 955−970).
859 Esimese Astme Kohus on seisukohal, et komisjoni analüüs seotud müügi koosseisu tunnuste kohta on õige ja kooskõlas nii EÜ artikliga 82 kui ka kohtupraktikaga. Otsustades, kas Microsofti tegevus kujutab endast kuritarvitavat seotud müüki, tugines komisjon õigesti teguritele, millele on osutatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 794, ja sellele, et kõnealusel seotud müügil puudub objektiivne põhjendus. Neid tegureid saab tuletada nii seotud müügi enda mõistest kui ka kohtupraktikast (vt eriti Esimese Astme Kohtu 12. detsembri 1991. aasta otsus kohtuasjas T‑30/89: Hilti vs. komisjon, EKL 1991, lk II‑1439, mille Euroopa Kohus jättis muutmata 2. märtsi 1994. aasta otsusega kohtuasjas C‑53/92 P: Hilti vs. komisjon, EKL 1994, lk I‑667, ning eespool punktis 293 viidatud 6. oktoobri 1994. aasta ja 14. novembri 1996. aasta otsused Tetra Pak vs. komisjon).
860 Tuleb meeles pidada, et EÜ artikli 82 teises lõigus esitatud kuritarvituste loetelu ei ole ammendav ja seal loetletud teguviisid on vaid turgu valitseva seisundi kuritarvitamise näited (vt selle kohta eespool punktis 293 viidatud 14. novembri 1996. aasta kohtuotsus Tetra Pak II vs. komisjon, punkt 37). Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei sisalda see säte ammendavat loetelu EÜ asutamislepinguga keelatud turgu valitseva seisundi kuritarvitamise viiside kohta (Euroopa Kohtu 21. veebruari 1973. aasta otsus kohtuasjas 6/72: Europemballage ja Continental Can vs. komisjon, EKL 1973, lk 215, punkt 26, ning eespool punktis 229 viidatud kohtuotsus Compagnie maritime belge transports jt vs. komisjon, punkt 112).
861 Sellest tulenevalt võib seotud müük turgu valitsevas seisundis oleva ettevõtja poolt olla EÜ artikli 82 rikkumine ka siis, kui see ei kattu EÜ artikli 82 teise lõigu punktis d esitatud näitega. Sellepärast talitas komisjon kuritarvitava seotud müügi tuvastamisel õigesti, tuginedes vaidlustatud otsuses mitte üksnes EÜ artikli 82 teise lõigu punktile d, vaid EÜ artiklile 82 tervikuna.
862 Igal juhul on Esimese Astme Kohus seisukohal, et komisjoni poolt vaidlustatud otsuse põhjenduses 794 tuvastatud kuritarvitava seotud müügi koosseisu tunnused langevad tegelikkuses kokku EÜ artikli 82 teise lõigu punkti d tingimustega.
863 Seega lükkab Esimese Astme Kohus tagasi Microsofti argumendi, et käesolevas asjas kohaldas komisjon tingimusi, mis kahes aspektis erinevad EÜ artikli 82 teise lõigu punktis d sätestatutest.
864 Esiteks, kui komisjon märgib, et on vaja uurida, kas turgu valitsevas seisundis olev ettevõtja „ei anna klientidele võimalust soetada siduv toode ilma seotava tooteta”, väljendab ta lihtsalt teiste sõnadega kontseptsiooni, et seotud müük eeldab, et tarbijaid otseselt või kaudselt sunnitakse vastu võtma selliseid „lisakohustusi” nagu EÜ artikli 82 teise lõigu punktis d viidatud.
865 Nagu Esimese Astme Kohus käesoleva kohtuotsuse punktides 962 ja 965 üksikasjalikumalt selgitab, rakendatakse seda sundi käesolevas asjas ennekõike originaalseadmete tootjate suhtes, kellelt see kandub edasi lõppkasutajatele. Otseselt satub lõppkasutaja sellise sunni alla harvemini esinevas olukorras, kui ta omandab personaalarvutite Windowsi operatsioonisüsteemi mitte originaalseadme tootja kaudu, vaid otse jaemüüjalt.
866 Teiseks ei saa väita, et komisjon asus konkurentide turult kõrvaldamise suhtes kasutama uut tingimust, et tuvastada kuritarvitava seotud müügi olemasolu EÜ artikli 82 teise lõigu punkti d tähenduses.
867 Selles suhtes märgib Esimese Astme Kohus, et ehkki kõnealune säte ega ka üldisemalt kogu EÜ artikkel 82 ei sisalda tõepoolest ühtki viidet seotud müügi konkurentsivastasele mõjule, jääb tõsiasjaks, et põhimõtteliselt peetakse käitumist kuritarvitavaks ainult siis, kui see võib konkurentsi piirata (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 30. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑203/01: Michelin vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑4071, edaspidi „Michelin II”, punkt 237).
868 Lisaks, nagu selgitatakse edaspidi käesoleva kohtuotsuse punktides 1031−1058, ei saa hageja väita, et komisjon tugines käesolevas asjas kõrvaldamismõju tuvastamisel uuele ja väga spekulatiivsele teooriale. Nagu on näidatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 841, asus komisjon seisukohale, et käesoleva asja konkreetseid asjaolusid arvestades, ei saanud ta pelgalt eeldada – nagu ta kuritarvitavat seotud müüki käsitlevate juhtumite puhul harilikult teeb –, et teatava toote ja valitseva toote seotud müük avaldab juba oma laadi poolest kõrvaldamismõju. Sellepärast asus komisjon lähemalt uurima seotud müügi tegelikke tagajärgi voogmängijate turule ja ka seda, kuidas turg tõenäoliselt areneb.
869 Eespool märgitut arvestades asub Esimese Astme Kohus seisukohale, et kõnealuse seotud müügi hindamisel tuleb lähtuda vaidlustatud otsuse põhjenduses 794 esitatud neljast tingimusest (vt punkt 842 eespool) ja sellest, et puudub objektiivne põhjendus.
870 Vaidlustatud otsuse põhjenduses 794 esitatud teist tingimust tuleb pidada täidetuks, sest kõik pooled on nõus, et Microsoftil on väidetavalt siduva toote turgu ehk personaalarvutite turgu valitsev seisund. Microsofti poolt seoses esimese väite esimese kolme osaga esitatud argumente (vt punkt 839 eespool) käsitletakse koos ülejäänud nelja tingimusega, mis peavad olema täidetud, et põhistada kuritarvitava seotud müügi tuvastamine. Oma käsitluse esitab Esimese Astme Kohus järgmiselt. Esiteks uurib ta kahe eraldi toote olemasoluga seotud tingimust, arvestades Microsofti poolt käesoleva väite teises ja kolmandas osas esitatud argumente. Teiseks käsitleb ta tingimust, et lepingu sõlmimise eeltingimuseks peab olema seatud lisakohustusi, arvestades Microsofti poolt käesoleva väite kolmanda osa toetuseks esitatud argumente. Kolmandaks analüüsib Esimese Astme Kohus tingimust, mis on seotud konkurentsi piiramisega turul, arvestades Microsofti poolt seoses käesoleva väite esimese osaga esitatut. Neljandaks käsitleb Esimese Astme Kohus objektiivseid põhjendusi, millele hageja tugineb, võttes arvesse argumente, mida Microsoft esitab käesoleva väite teise osa toetuseks.
871 Lõpetuseks käsitletakse neljandat osa, mis on seotud ühendustele TRIPS-lepingust tulenevate kohustuste väidetava arvestamata jätmisega.
b) Kahe eraldi toote olemasolu
Vaidlustatud otsus
872 Komisjon käsitleb kõnealust esimest tingimust vaidlustatud otsuse põhjendustes 800−825. Komisjoni analüüs on esitatud kolmes osas. Esiteks näitab ta eriti hoolikalt, et voogmängijad ja personaalarvutite operatsioonisüsteemid on eraldi tooted (vaidlustatud otsuse põhjendused 800−813). Teiseks lükkab ta tagasi Microsofti argumendi, mille kohaselt Microsoft alustas oma multimeediamängijate tehnoloogia sidumist Windowsi operatsioonisüsteemiga enne 1999. aastat (vaidlustatud otsuse põhjendused 814−820). Kolmandaks lükkab ta tagasi Microsofti argumendi, et voogmängija ja operatsioonisüsteemi seotud müük on kaubanduses tavaline teguviis (vaidlustatud otsuse põhjendused 821−824).
873 Oma analüüsi esimeses osas selgitab komisjon esiteks, et kohtupraktika kohaselt annab seotava toote valmistamisele spetsialiseeruvate sõltumatute tootjate olemasolu tunnistust sellest, et on olemas eraldi tarbijanõudlus ja seega eraldi turg seotava toote jaoks (vaidlustatud otsuse põhjendus 802). Sellepärast on komisjon seisukohal, et EÜ artikli 82 alusel tehtavas analüüsis tuleb toodete eraldiseisvuse hindamisel lähtuda tarbijanõudlusest selles mõttes, et kui väidetavalt seotava toote järele puudub eraldi nõudlus, ei ole vaadeldavad tooted eraldiseisvad (vaidlustatud otsuse põhjendus 803).
874 Teiseks märgib komisjon, et „turul pakutakse multimeediamängijaid eraldi” ja on olemas tootjad, kes arendavad ja müüvad multimeediamängijaid operatsioonisüsteemidest eraldiseisvalt (vaidlustatud otsuse põhjendus 804).
875 Kolmandaks viitab komisjon Microsofti tavale arendada ja levitada tarkvara Windows Media Player versioone Apple’i operatsioonisüsteemi Mac ja Sun’i operatsioonisüsteemi Solaris jaoks (vaidlustatud otsuse põhjendus 805). Samuti märgib komisjon, et Microsoft annab välja oma multimeediamängija versioonitäiendusi Windowsi operatsioonisüsteemide redaktsioonidest ja täiendustest eraldi (sama põhjendus).
876 Neljandaks märgib komisjon, et sugugi mitte tähtsusetu arv tarbijaid otsustab soetada multimeediamängijaid operatsioonisüsteemist eraldi; selliste multimeediamängijate hulka kuulub RealPlayer, mida toodab RealNetworks, kes ei arenda ega müü operatsioonisüsteeme (vaidlustatud otsuse põhjendus 806).
877 Viiendaks osutab komisjon, et mõned operatsioonisüsteemide kasutajad ei vaja või ei soovi multimeediamängijat (vaidlustatud otsuse põhjendus 807).
878 Kuuendaks lükkab komisjon tagasi Microsofti argumendi, et ilma multimeediamängijatehnoloogiateta operatsioonisüsteemide järele puudub oluline nõudlus (vaidlustatud otsuse põhjendus 809).
879 Seitsmendaks märgib komisjon, et Microsoft reklaamib konkreetselt tarkvara Windows Media Player operatsioonisüsteemist sõltumatult (vaidlustatud otsuse põhjendus 810).
880 Kaheksandaks selgitab komisjon, et personaalarvutite operatsioonisüsteemid ja voogmängijad erinevad teineteisest ka oma funktsioonistiku poolest (vaidlustatud otsuse põhjendus 811).
881 Üheksandaks märgib komisjon, et kõnealuse kahe tootega „seostuvad” tööstusharus erinevad struktuurid, nagu nähtub sellest, et Microsoftil on veel mõningaid konkurente multimeediamängijate turul, samal ajal kui tema konkurentide osa personaalarvutite operatsioonisüsteemide turul on tähtsusetu (vaidlustatud otsuse põhjendus 812). Samuti erinevad teineteisest kõnealuse kahe toote hinnatasemed (sama põhjendus).
882 Kümnendaks selgitab komisjon, et Microsoft rakendab tarkvara-arenduskomplektide litsentse (edaspidi „SDK litsentsid”), mis erinevad sõltuvalt sellest, kas vastav tarkvara-arenduskomplekt (software developer’s kit; edaspidi „SDK”) on seotud Windowsi operatsioonisüsteemidega või Windows Media tehnoloogiatega (vaidlustatud otsuse põhjendus 813).
883 Oma analüüsi teises osas väidab komisjon, et Microsofti argument, mille kohaselt tema multimeediamängijatehnoloogia on olnud komplekteeritud Windowsi operatsioonisüsteemidesse alates 1992. aastast, ei saa mõjutada komisjoni järeldust, et tegu on kahe eraldi tootega. Komisjon täpsustab, et ta „peab rikkumiseks Microsofti teguviisi alates hetkest, mil seotud müük muutus varasemast kahjustavamaks” ja märgib selles suhtes, et 1999. aastal sidus Microsoft „toote (WMP 6), mis vastas teiste tootjate toodetele sellistes sisulistes funktsioonides, mida paljud kasutajad hakkasid multimeediamängijatelt eeldama (multimeedia voogedastamine interneti kaudu), ning millega Microsoft oli 1998. aastal voogmängijate turule sisenenud” (vaidlustatud otsuse põhjendus 816). Samuti märgib komisjon, et esimene voogmängija, mida Microsoft koos Windowsiga levitas, oli 1995. aastal RealNetworks’i tarkvara RealAudio Player, kuna Microsoftil endal ei olnud tollal „jätkusuutlikku” voogmängijat (vaidlustatud otsuse põhjendus 817). Komisjon märgib, et tarkvara RealAudio Player sai täielikult deinstalleerida (sama põhjendus).
884 Oma analüüsi kolmandas osas kummutab komisjon Microsofti argumendi, et voogmängija komplekteerimine personaalarvutite operatsioonisüsteemi on kaubanduses tavaline teguviis. Esiteks, selles argumendis ei arvestata seotavat toodet pakkuvate sõltumatute tootjate olemasoluga; teiseks ei komplekteeri Sun ega Linuxi levitajad operatsioonisüsteemidega mitte enda, vaid kolmandate isikute toodetud multimeediamängijaid; ja kolmandaks ei seo ükski nende operatsioonisüsteemide tootjate hulgast multimeediamängijat operatsioonisüsteemiga nii, et multimeediamängijat ei ole võimalik deinstalleerida (vaidlustatud otsuse põhjendus 823).
Poolte argumendid
885 Esiteks väidab Microsoft, keda toetavad CompTIA, DMDsecure jt, ACT, TeamSystem, Mamut ja Exor, et vaidlustatud otsuses ei ole tuvastatud, et operatsioonisüsteem Windows ja tema multimeediafunktsioonid kuuluvad kahele eraldi kaubaturule.
886 Kõnesolevad multimeediafunktsioonid on „Windowsi operatsioonisüsteemis ammu sisse seatud element”. Operatsioonisüsteemis Windows ei erine tarkvarakood, mis võimaldab kasutajatel taasesitada audio- ja videosisu, koodist, mis võimaldab neile juurdepääsu muud liiki infole, näiteks tekstile või graafikale. Lisaks kutsuvad operatsioonisüsteemi Windows teised osad ja selles operatsioonisüsteemis töötavate kolmandate isikute toodetud rakendused üht ja sama tarkvarakoodi.
887 Microsoft kritiseerib seda, et vaidlustatud otsuses käsitleb komisjon üksnes küsimust, kas väidetavalt seotav toode, nimelt multimeediafunktsioonistik, on saadaval eraldi väidetavalt siduvast tootest, nimelt personaalarvutite operatsioonisüsteemist. Tegelikkuses on asjakohane küsida, kas siduvat toodet pakutakse korrapäraselt ilma seotava tooteta. Tegelikult puudub igasugune reaalne tarbijanõudlus sellise personaalarvutite operatsioonisüsteemi järele, milles ei ole multimeediafunktsioone, ja sellepärast ei turusta ükski ettevõtja sellist süsteemi.
888 Microsoft märgib, et komisjon karistab turgu valitsevas seisundis olevaid ettevõtjaid, kes täiustavad oma tooteid nendesse uute funktsioonide integreerimise teel, nõudmisega, et sellised funktsioonid peavad olema kõrvaldatavad alati, kui kolmas isik turustab samade või samalaadsete funktsioonidega eraldiseisvat toodet.
889 Peale selle on komisjoni seisukoht veelgi vähem vastuvõetav, sest väidetav kuritarvitus ei tulene multimeediafunktsioonide integreerimisest operatsioonisüsteemi Windows – mis ulatub tagasi aastasse 1992 ning mida on pidevalt täiustatud –, vaid täiustusest, mille Microsoft tegi nendesse funktsioonidesse 1999. aastal, lisades enda loodud võimalused voogvastuvõtuks. Teisisõnu peab komisjon multimeediafunktsioone operatsioonisüsteemis Windows küsitavaks üksnes niivõrd, kui need võimaldavad taasesitada internetis leiduvat audio- ja videosisu enne selle täielikku allalaadimist.
890 Microsofti väitel sisaldavad kõik ülejäänud olulised personaalarvutite operatsioonisüsteemid, nimelt Mac OS, Linux, OS/2 ja Solaris multimeediafunktsioone, mis võimaldavad taasesitada interneti kaudu voogedastatavat sisu. Kõik Microsofti konkurendid peavad selliste funktsioonide integreerimist personaalarvutite operatsioonisüsteemidesse kaubanduses tavaliseks teguviisiks, mis vastab tarbijanõudlusele. Sellest nähtuvalt on voogvastuvõtu võimalused personaalarvutite operatsioonisüsteemide „loomulik funktsioon”, mitte eraldi toode. Selles suhtes toonitab Microsoft, et „toodet tuleks määratleda eelkõige klientide ootustest ja nõudmistest lähtuvalt”. Nagu on märgitud vaidlustatud otsuse põhjenduses 824, nõustub komisjon ka ise, et tegelikult soovivad kliendid multimeediafunktsioonide olemasolu operatsioonisüsteemides.
891 Veel märgib Microsoft, et komisjon tunnistab vaidlustatud otsuse põhjenduses 1013 selgelt, et Microsoft ei oleks pannud toime kuritarvitust, kui ta oleks 1999. aastal pakkunud ühe ja sama hinnaga kahte Windowsi operatsioonisüsteemi versiooni: ühte koos tarkvaraga Windows Media Player ja teist ilma. Siiski ei ole tõendeid selle kohta, et oleks esinenud nõudlust sellise Windowsi versiooni järele, mis oleks sisaldanud vähem funktsioone sama hinna eest. Sellest nõudluse puudusest nähtub samuti, et „multimeediafunktsioonidega Windows” on üks toode.
892 Lisaks väidab Microsoft, keda selles osas toetavad DMDsecure jt ning ACT, et komisjon ei saa tugineda eespool punktis 293 viidatud kohtuotsusele Tetra Pak II ega eespool punktis 859 viidatud 12. detsembri 1991. aasta ja 2. märtsi 1994. aasta kohtuotsustele Hilti vs. komisjon (edaspidi „kohtuasi Hilti”), et põhjendada oma argumenti, mille kohaselt Windows ja selle multimeediafunktsioonid kuuluvad eraldi kaubaturgudele. Kõigepealt puudutasid need kohtuasjad tarbekaupu, mida kasutati püsiseadmetega nende püsiseadmete tööea jooksul ja mis olid „füüsiliselt eraldiseisvad”. Erinevalt käesolevast asjast oli kõnealustes kohtuasjades tõendatud nõudlus siduva toote järele ilma seotava tooteta. Peale selle ei ole komisjon käesolevas asjas tuvastanud ühtegi klienti, kes sooviks soetada väidetavalt siduvat toodet ilma väidetavalt seotava tooteta.
893 Lõpuks kritiseerib Microsoft teatavaid argumente, mida komisjon esitas kostja vastuses näitamaks, et Windowsi operatsioonisüsteem ja tarkvara Windows Media Player on kaks eraldi toodet. Esiteks märgib ta, et Ameerika Ühendriikide kohtud ei ole tuvastanud, et tarkvara Windows Media Player kuuluks eraldi turule sellest, kuhu kuulub Windowsi operatsioonisüsteem. Teiseks ei näita tema väitel see, et ta annab tarkvara Windows Media Player versioone välja Windowsi operatsioonisüsteemist eraldi, seda, et on olemas nõudlus sellise Windowsi operatsioonisüsteemi järele, kus puuduks tarkvara Windows Media Player. Peale selle on need tarkvara Windows Media Player versioonid pelgalt Windowsi operatsioonisüsteemis juba sisalduvate multimeediafunktsioonide värskendused. Kolmandaks on asjakohatu komisjoni väide, et tarkvara Windows Media Player moodustavad failid on hõlpsasti tuvastatavad. Igal juhul ei ole see väide õige.
894 Samuti väidab Microsoft, et komisjon ei ole tõendanud, et kõnealused multimeediafunktsioonid ei ole oma laadilt või kaubandustavade kohaselt seotud personaalarvutite operatsioonisüsteemidega.
895 Hageja väitel on multimeediafunktsioonide integreerimine „loomulik samm” nende operatsioonisüsteemide arengus, nagu nähtub sellest, et kõik operatsioonisüsteemide tootjad on need funktsioonid oma toodetesse lisanud. Microsoft püüab pidevalt Windowsi operatsioonisüsteemi täiustada, et käia kaasas tehnoloogia arenguga ja tarbijanõudluse muutmisega, ning Windows ja teised personaalarvutite operatsioonisüsteemid on ajapikku arenenud toetama järjest kasvavat hulka failitüüpe. Tarkvaraarendajate ja tarbijate jaoks ei ole põhjapanevat vahet failidel, mis sisaldavad teksti või graafikat, ja failidel, mis sisaldavad heli või videot. Tegelikkuses eeldatakse tänapäevaselt operatsioonisüsteemilt toetust mõlemat tüüpi faile.
896 Operatsioonisüsteeme ja multimeediafunktsioone on omavahel „tugevalt liitnud” ka kaubandustavad. Hageja integreeris multimeediafunktsioonid Windowsi operatsioonisüsteemi 1992. aastal ja on sellest saadik kõnealuseid funktsioone järjekindlalt täiustanud. Voogvastuvõtu võimalus, mille ta lisas 1999. aastal, oli „kõigest üks paljudest võimalustest, [mida ta] lisas, et käia kaasas tehnoloogia kiire muutumisega”.
897 Lõpuks väidab Microsoft, et komisjon ei saa tugineda eespool punktis 293 viidatud Euroopa Kohtu 14. novembri 1996. aasta otsuse Tetra Pak vs. komisjon punktis 37 esitatud sedastusele, et isegi kui kahe toote seotud müük on kooskõlas kaubandustavadega, võib see siiski kujutada endast kuritarvitust EÜ artikli 82 tähenduses, kui see ei ole objektiivselt põhjendatud. Erinevalt olukorrast kohtuasjas Tetra Pak II ei ole multimeediafunktsioonide olemasolu Windowsi operatsioonisüsteemides kolmandate isikute toodetud multimeediamängijate levitajaid turult kõrvale tõrjunud.
898 Repliigis väidab Microsoft veel, et küsimuses, kas komisjon on tõendanud EÜ artikli 82 teise lõigu punktis d sätestatud tingimuste täidetuse, on asjakohatu komisjoni argument, et turgu valitsevas seisundis ettevõtja võidakse jätta ilma õigusest rakendada sellist teguviisi, mille suhtes poleks vastuväiteid, kui seda rakendaks ettevõtja, kes ei ole turgu valitsevas seisundis, ja tööstusharu tavadele tuginemine ei ole teatavatel asjaoludel lubatav.
899 Komisjon, keda toetab SIIA, seab vaidluse alla Microsofti väite, et vaidlustatud otsuses ei ole tuvastatud, et operatsioonisüsteem Windows ja tema „multimeediafunktsioonid” kuuluvad kahele eraldi kaubaturule.
900 Sissejuhatavalt märgib komisjon, et Microsofti argument tugineb „„multimeediafunktsioonide” mõiste hägusale käsitusele”. See, mida Microsoft nimetab „multimeediafunktsioonideks”, ei ole üks üldine jagamatu koodilõik. Praktikas eristab Microsoft ise operatsioonisüsteemi multimeedia-alusinfrastruktuuri, mis toimib platvormina multimeediarakendustele ja osutab operatsioonisüsteemi ülejäänud osadele põhilisi süsteemiteenuseid, ning multimeediamängijat kui rakendust, mis töötab operatsioonisüsteemis ning dekodeerib, pakib lahti ja taasesitab interneti kaudu alla laaditud või voogedastatavaid audio- ja videofaile. Komisjon toob näiteks Microsofti toote „Windows XP Embedded”. Komisjon toonitab, et vaidlustatud otsus käsitleb voogmängija Windows Media Player sidumist Microsofti poolt, mitte multimeedia-alusinfrastruktuuri.
901 Komisjon viitab vaidlustatud otsuse põhjendusele 802 ja märgib, et ühenduse kohtupraktika kohaselt annab seotava toote valmistamisele spetsialiseeruvate sõltumatute tootjate olemasolu tunnistust eraldi tarbijanõudlusest ja seega sellest, et seotava toote jaoks on olemas eraldi turg. See, kuidas Microsoft eristab käesolevat kohtuasja ning kohtuasju Tetra Pak II ja Hilti, lähtudes sellest, et viimati nimetatud kohtuasjad puudutasid tarbekaupu, mis olid füüsiliselt eraldiseisvad seadmetest, milles neid kasutati, ei ole veenev. Nimetatud kohtuotsuseid, mis on viidatud eespool punktides 293 ja 859, ei saa tõlgendada nii, et EÜ artikli 82 kohaldamisel tuleb piirduda tarbekaupade sidumise juhtumitega.
902 Komisjon ei nõustu Microsofti väitega, et komisjon oleks hoopis pidanud kaaluma, kas on olemas nõudlus siduva toote järele ilma seotava tooteta; komisjoni sõnutsi tähendab see ebaõiget väidet, et teineteist täiendavad tooted ei saa kujutada endast EÜ artikli 82 kohaldamisel kaht eraldi toodet. Ameerika Ühendriikide kohtud on Microsofti poolt neile esitatud samalaadsed argumendid tagasi lükanud ja järjepidevalt otsustanud, et on olemas eraldi turg Inteli protsessoritega ühilduvate personaalarvutite operatsioonisüsteemide jaoks, ning arvanud sellelt turult välja „vahetarkvaratooted” („middleware”) (mille hulka kuulub ka Windows Media Player).
903 Samuti jääb komisjon seisukohale, et Microsofti äritava, mis seisneb tarkvara Windows Media Player arendamises ja levitamises Apple’i operatsioonisüsteemi Mac ja Sun’i operatsioonisüsteemi Solaris ning isegi personaalarvutiväliste platvormide – muu hulgas televisioonidekoodrite – jaoks annab veelgi tunnistust sellest, et personaalarvutite operatsioonisüsteemid ja multimeediamängijad ei ole lihtsalt ühe ja sama toote osad (vaidlustatud otsuse põhjendus 805). Samamoodi annab Microsoft välja tarkvara Windows Media Player versioonitäiendusi eraldi Windowsi operatsioonisüsteemide redaktsioonidest ja täiendustest, tegeleb konkreetselt tarkvarale Windows Media Player pühendatud reklaamiga ning rakendab erinevaid SDK litsentsilepinguid sõltuvalt sellest, kas vastav SDK on seotud Windowsi operatsioonisüsteemiga või Windows Media tehnoloogiatega (vaidlustatud otsuse põhjendused 805 ja 813).
904 Lisaks tuleks pidada eriti tähtsaks originaalseadmete tootjate funktsiooni, kes oma suhetes tarkvaratootjatega tegutsevad lõppkasutajate nimel vahendajatena ja pakuvad neile „kasutamisvalmis toodet”, millesse on ühendatud riistvara, personaalarvuti operatsioonisüsteem ja rakendused, mille järele on nõudlus (vaidlustatud otsuse põhjendused 68 ja 119). Komisjon toonitab, et valdav osa (75%) personaalarvutite operatsioonisüsteemide müügikäibest laekub Microsoftile originaalseadmete tootjate kaudu. See, et tarbijad soovivad leida oma arvutist eelinstalleeritud multimeediamängija, ei ole põhjus, miks Microsoft peaks siduma omaenda multimeediamängija oma personaalarvutite operatsioonisüsteemiga. Originaalseadmete tootjad saaksid sellisele tarbijanõudlusele vastu tulla, lisades enda müüdavatesse personaalarvutitesse mis tahes multimeediamängija nii, nagu nad pakuvad võimalust lisada muid tarkvararakendusi. Microsofti argumendis, et nõudlus multimeediamängijata Windowsi operatsioonisüsteemi järele puudub, eiratakse seda originaalseadmete tootjate rolli.
905 Komisjoni valduses olevatest tõenditest nähtub, et operatsioonisüsteemide kasutajad ei soovi tingimata voogmängija olemasolu nendes süsteemides (vaidlustatud otsuse 807) ning „niivõrd kui nad seda soovivad, eristub nende nõudlus voogmängijate järele nende nõudlusest operatsioonisüsteemide järele”.
906 Komisjon viitab vaidlustatud otsuse põhjendustele 814−820 ja märgib, et Microsofti väide, mille kohaselt väidetav kuritarvitus tuleneb täiustusest, mille Microsoft tegi oma multimeediafunktsioonidesse 1999. aastal, on eksitav.
907 Vastuseks Microsofti argumentidele, et teised operatsioonisüsteemide tootjad teevad täpselt sedasama mis tema, märgib komisjon, et seotud müügil on erinev mõju olenevalt sellest, kas seda teeb turgu valitsevas seisundis olev ettevõtja või mitte. Peale selle ei komplekteeri mõned operatsioonisüsteemide müüjad, nagu Sun ja Linuxi levitajad, oma operatsioonisüsteemidesse omaenda multimeediamängijaid, vaid muid multimeediamängijaid, mida pakuvad sõltumatud tootjad, ning nad ei seo neid multimeediamängijaid oma operatsioonisüsteemiga selliselt, et neid on võimatu kõrvaldada (vaidlustatud otsuse põhjendused 822 ja 823).
908 Komisjon eitab seda, nagu oleks ta vaidlustatud otsuse põhjenduses 1013 või mõnes muus kõnealuse otsuse sättes tunnistanud, et Microsoft ei oleks pannud toime kuritarvitust, kui ta oleks 1999. aastal pakkunud ühe ja sama hinnaga kahte Windowsi operatsioonisüsteemi versiooni: ühte koos tarkvaraga Windows Media Player ja teist ilma. Kui Microsoft peaks nüüd otsustama müüa Windowsi operatsioonisüsteemi komplekteerimata versiooni sama hinnaga kui komplekteeritud versiooni, lähtuks komisjon selle hinna käsitlemisel praegusest turuolukorrast ja arvestaks Microsofti kohustust hoiduda igasugustest meetmetest, mille mõju on samaväärne kui sidumisel, ning võtaks vajaduse korral vastu uue otsuse EÜ artikli 82 alusel.
909 Lõpuks vaidleb komisjon vastu Microsofti väitele, et ei ole tõendatud, et kõnealused multimeediafunktsioonid ei ole oma laadilt või kaubandustavade kohaselt seotud personaalarvutite operatsioonisüsteemidega.
910 Komisjon viitab vaidlustatud otsuse põhjendusele 961 ja märgib, et turgu valitsevas seisundis olev ettevõtja võidakse jätta ilma õigusest rakendada sellist teguviisi, mille suhtes poleks vastuväiteid, kui seda rakendaks ettevõtja, kes ei ole turgu valitsevas seisundis. Euroopa Kohus otsustas eespool punktis 293 viidatud kohtuasjas Tetra Pak II tehtud kohtuotsuses, et isegi kui kahe toote seotud müük on kooskõlas kaubandustavadega, võib see siiski kujutada endast kuritarvitust EÜ artikli 82 tähenduses, kui see ei ole objektiivselt põhjendatud. Komisjoni sõnul on „tautoloogiline” viidata kaubandus- või äritavadele tööstusharus, mis on 95% ulatuses Microsofti kontrolli all; samuti on kohtupraktikas välja kujunenud, et viitamine tööstusharu tavadele turul, kus konkurentsi juba piirab turgu valitsevas seisundis oleva ettevõtja olemasolu, ei ole lubatud.
911 Viimaks vaidleb komisjon vastu Microsofti argumendile, et multimeediafunktsioonide integreerimine personaalarvutite Windowsi operatsioonisüsteemidesse on „loomulik samm” nende operatsioonisüsteemide arengus. Microsoft ei olnud suuteline arendama välja voogmängijat omaenda tehnoloogiat kasutades ning alles pärast äriühingu VXtreme omandamist 1997. aastal suutis ta luua multimeediamängija, mis oli võimeline RealNetworks’i omaga konkureerima. Komisjon viitab ka elektronkirjale, mille saatis W. H. Gates’ile 1997. aasta jaanuaris Microsofti juhtivtöötaja A. Bay, kes tegi selles kirjas ettepaneku „positsioneerida voogmängijate vallas peetav lahing vastasseisult NetShow vs. Real ümber vastasseisule Windows vs. Real” ja „järgida asjakohastel puhkudel [brauseri Internet Explorer] suhtes kasutatud strateegiat”.
Esimese Astme Kohtu hinnang
912 Sisuliselt väidab Microsoft, et multimeediafunktsioonid ei ole personaalarvutite Windowsi operatsioonisüsteemist eraldiseisev toode, vaid moodustab kõnealuse süsteemi lahutamatu osa. Selle tulemusel on vaidlusalune toode, nimelt personaalarvutite Windowsi operatsioonisüsteem, üks terviklik toode, mis areneb pidevalt. Microsofti sõnul ootavad kliendid, et igas personaalarvutite operatsioonisüsteemis oleks olemas nende käsituse kohaselt hädavajalikud funktsioonid, sealhulgas audio- ja videofunktsioonid, ning neid funktsioone ajakohastatakse pidevalt.
913 Esimese Astme Kohus märgib sissejuhatavalt, et infotehnoloogia- ja sidetööstus on pidevalt ja kiiresti arenev tööstusharu, mistõttu tooteid, mida esialgu käsitletakse kui eraldiseisvaid, võidakse hiljem käsitleda kui ühte toodet nii tehnoloogilisest kui ka konkurentsieeskirjade aspektist.
914 Hinnates, kas komisjoni järeldus, et voogmängijad ja personaalarvutite operatsioonisüsteemid on kaks eraldi toodet, on õige, peab Esimese Astme Kohus lähtuma faktilisest ja tehnilisest olukorrast, mis valitses ajal, kui süüks pandav teguviis muutus komisjoni väitel kahjustavaks, seega 1999. aasta maile järgnenud perioodil.
915 Seega peab Esimese Astme Kohus tuvastama, kas komisjon järeldas vaidlustatud otsuses õigesti, et kui Microsoft andis alates 1999. aasta maist välja Windowsi operatsioonisüsteemi versiooni, millesse oli inkorporeeritud tarkvara Windows Media Player, oli see teguviis EÜ artikli 82 kohaldamisel käsitletav kui kahe eraldi toote sidumine.
916 Esimese Astme Kohus märgib sissejuhatavalt veel seda, et nagu komisjon õigesti selgitab, tuginetakse argumendis, mille Microsoft esitab operatsioonisüsteemi Windows ja tarkvara Windows Media Player sidumise kohta, suuresti ebamäärasele multimeediafunktsioonide kontseptsioonile. Selles suhtes tuleb rõhutada, et vaidlustatud otsusest ilmnevalt puudutab süüks pandav teguviis selle küsimuse piires üksnes rakendustarkvara, nimelt tarkvara Windows Media Player, ja ei puuduta ühtegi muud personaalarvutite Windowsi operatsioonisüsteemis sisalduvat multimeediatehnoloogiat (vt eriti vaidlustatud otsuse põhjendused 1019 ja 1020). Nagu komisjon ja tema toetuseks menetlusse astujad oma menetlusdokumentides ja kohtuistungil märkisid, eristab Microsoft ise oma tehnilistes dokumentides faile, mis moodustavad tarkvara Windows Media Player, muudest multimeediaga seotud failidest, eriti nendest, mis on seotud kõnealuse operatsioonisüsteemi multimeedia-alusinfrastruktuuriga. Samuti on asjakohane mainida näidet, mida kujutab endast Microsofti toode nimetusega „Windows XP Embedded”, millele viidatakse vaidlustatud otsuse põhjendustes 1028−1031 ja mida arutati kohtuistungil. Tehniliselt on see toode tõesti personaalarvutite operatsioonisüsteem, kuid Microsofti litsentsimistingimustega on selle kasutamine piiratud teatavate spetsiaalseadmetega nagu pangaautomaadid ja dekoodrid. Kõnealuse toote erijoon on see, et see võimaldab infotehnikutel valida operatsioonisüsteemi komponente. Selleks kasutavad nad vahendit nimetusega „Target Designer”, mille abil nad pääsevad menüüsse, kus nad saavad valida oma operatsioonisüsteemis sisalduvaid või sealt välja jäetavaid komponente. Nende komponentide hulka kuulub tarkvara Windows Media Player. Lisaks sisaldab kõnealune menüü eraldi punkte multimeedia-infrastruktuuri ja multimeediarakenduste kohta, kusjuures Windows Media Player on selgelt hõlmatud viimati nimetatud rakenduste hulka.
917 Kõigepealt tuleb sedastada, et nagu komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 803 õigesti märgib, tuleb EÜ artikli 82 kohaldamisel hinnata toodete eraldiseisvust tarbijanõudlusest lähtuvalt. Liiati on Microsoft samal arvamusel (vt punkt 890 eespool).
918 Samuti märkis komisjon samas põhjenduses õigesti, et kui väidetavalt seotava toote järele puudub eraldi nõudlus, ei saa olla eraldiseisvate toodete küsimustki ega ka kuritarvitavat sidumist.
919 Microsofti argument, et seega kohaldas komisjon valet kriteeriumi ja et komisjon oleks pidanud tegelikult kindlaks tegema, kas väidetavalt siduvat toodet pakutakse korrapäraselt ilma seotava tooteta või kas tarbijad „soovivad ilma multimeediafunktsioonideta Windowsi operatsioonisüsteemi”, ei ole vastuvõetav.
920 Esiteks leiab komisjoni argument toetust kohtupraktikast (vt selle kohta eespool punktis 293 viidatud 14. novembri 1996. aasta kohtuotsus Tetra Pak vs. komisjon, punkt 36; eespool punktis 859 viidatud 12. detsembri 1991. aasta kohtuotsus Hilti vs. komisjon, punkt 67, ja eespool punktis 293 viidatud 6. oktoobri 1994. aasta kohtuotsus Tetra Pak vs. komisjon, punkt 82).
921 Teiseks, nagu komisjon oma menetlusdokumentides õigesti märgib, tähendab Microsofti argument, mis põhineb arusaamal, et nõudlus voogmängijata personaalarvutite Windowsi operatsioonisüsteemi järele puudub, väidet, et täiendavad tooted ei saa EÜ artikli 82 kohaldamisel olla eraldi tooteid – see aga on vastuolus seotud müüki käsitleva ühenduse kohtupraktikaga. Näiteks kohtuasja Hilti osas võiks eeldada, et nõudlus naelapüstolite magasinide järele ilma naelteta puudus, sest magasin ilma naelteta on kasutu. Siiski ei takistanud see ühenduse kohtuid sedastamast, et kõnealused kaks toodet kuuluvad eraldi turgudele.
922 Täiendavate toodete nagu personaalarvutite operatsioonisüsteemide ja rakendustarkvara puhul on täiesti võimalik, et kliendid soovivad soetada need tooted koos, kuid eri allikatest. Näiteks enamiku personaalarvutite kasutajate soov, et personaalarvutite operatsioonisüsteemis oleks juba soetamisel olemas tekstitöötlustarkvara, ei muuda neid eraldi tooteid EÜ artikli 82 kohaldamisel üheksainsaks tooteks.
923 Microsofti argumendis eiratakse erilist vahendajafunktsiooni, mis on originaalseadmete tootjatel, kes ühendavad eri allikatest pärit riistvara ja tarkvara, et pakkuda lõppkasutajatele kasutamisvalmis personaalarvutit. Nagu komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 809 väga õigesti märgib: kui originaalseadmete tootjad ja tarbijad saaksid soetada Windowsi operatsioonisüsteemi ilma tarkvarata Windows Media Player, ei tähendaks see, et nad eelistavad soetada operatsioonisüsteemi Windows ilma voogmängijata. Originaalseadmete tootjad järgivad tarbijate nõudlust operatsioonisüsteemi eelinstalleeritud multimeediamängija järele ning pakuvad tarkvarakomplekte, mis sisaldavad Windowsi operatsioonisüsteemiga töötavat voogmängijat, kuid ainus erinevus on see, et kõnealune multimeediamängija ei pea tingimata olema Windows Media Player.
924 Kolmandaks, igal juhul ei saa Microsofti argument olla tulemuslik, sest nagu komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 807 märgib, on olemas nõudlus ilma voogmängijateta personaalarvutite operatsioonisüsteemide järele, näiteks äriühingute poolt, kes kardavad, et nende personal võib kasutada voogmängijaid töövälistel eesmärkidel. Microsoft seda asjaolu ei vaidlusta.
925 Järgmiseks sedastab Esimese Astme Kohus, et eraldi tarbijanõudlusest voogmängijate järele annab tunnistust rida tegureid, mis põhinevad asjaomaste toodete laadil ja tehnilistel funktsioonidel, turul täheldatud asjaoludel, kõnealuste toodete arengu ajalool ning samuti Microsofti äritavadel.
926 Esiteks tuleb meeles pidada, et personaalarvutite Windowsi operatsioonisüsteem on süsteemitarkvara, samal ajal kui Windows Media Player on rakendustarkvara. Nagu komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 37 selgitab, on „süsteemitarkvara” funktsioon juhtida „arvuti riistvara, millele ta saadab juhiseid rakendustelt, mis täidavad kasutaja konkreetseid vajadusi, näiteks tekstitöötluses”, ja „[o]peratsioonisüsteemid on süsteemitarkvaratooted, mille abil juhitakse arvuti põhifunktsioone ja võimaldatakse kasutajal kasutada sellist arvutit ja käitada seal rakendustarkvara”. Üldisemalt selgub nende toodete kirjeldustest vaidlustatud otsuse põhjendustes 324−342 ja 402−425, et personaalarvutite operatsioonisüsteemid ja voogmängijad on oma funktsioonide poolest teineteisest selgelt erinevad.
927 Teiseks on olemas levitajaid, kes arendavad ja pakuvad voogmängijaid autonoomselt, sõltumata personaalarvutite operatsioonisüsteemidest. Nii levitab Apple oma tarkvara QuickTime eraldi enda personaalarvutite operatsioonisüsteemidest. Veel üks eriti veenev näide on RealNetworks, kes on Microsofti peamine konkurent voogmängijate turul ja kes ei arenda ega müü personaalarvutite operatsioonisüsteeme. Selles suhtes tuleb märkida, et kohtupraktika kohaselt kujutab see, et turul on sõltumatud äriühingud, kes on spetsialiseerunud seotava toote tootmisele ja müügile, endast kaalukat tõendit selle kohta, et on olemas eraldiseisev turg kõnealuse toote jaoks (vt selle kohta eespool punktis 293 viidatud 14. novembri 1996. aasta kohtuotsus Tetra Pak vs. komisjon, punkt 36; eespool punktis 859 viidatud 12. detsembri 1991. aasta kohtuotsus Hilti vs. komisjon, punkt 67, ja eespool punktis 293 viidatud 6. oktoobri 1994. aasta kohtuotsus Tetra Pak vs. komisjon, punkt 82).
928 Kolmandaks, arendab ja turustab ka Microsoft, nagu ta ise kinnitas oma vastuses Esimese Astme Kohtu kirjalikule küsimusele, tarkvara Windows Media Player versioone, mis on ette nähtud töötama tema konkurentide personaalarvutite operatsioonisüsteemidega, nimelt Apple’i operatsioonisüsteemiga Mac OS X ja Sun’i operatsioonisüsteemiga Solaris. Samamoodi töötab RealNetworks’i tarkvara RealPlayer muu hulgas operatsioonisüsteemides Windows, Mac OS X, Solaris ja mõnes UNIX-i operatsioonisüsteemis.
929 Neljandaks saab tarkvara Windows Media Player Microsofti internetisaidilt alla laadida sõltumatult personaalarvutite Windowsi operatsioonisüsteemist. Samamoodi annab Microsoft välja tarkvara Windows Media Player täiendeid sõltumatult enda personaalarvutite Windowsi operatsioonisüsteemi redaktsioonidest või täienditest.
930 Viiendaks tegeleb Microsoft reklaamiga, mis on pühendatud konkreetselt tarkvarale Windows Media Player (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 810).
931 Kuuendaks, nagu komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 813 asjakohaselt märgib, pakub Microsoft SDK litsentse, mis erinevad vastavalt sellele, kas need on seotud personaalarvutite Windowsi operatsioonisüsteemiga või Windows Media tehnoloogiatega. Nii on olemas eraldi SDK litsents tarkvara Windows Media Player tarvis.
932 Lõpuks, seitsmendaks, hoolimata Microsofti poolsest seotud müügist, omandab sugugi mitte tähtsusetu arv kliente multimeediamängijaid Microsofti konkurentidelt eraldi oma personaalarvutite operatsioonisüsteemist, ja sellest nähtub, et nad käsitlevad kõnealuseid kaht toodet kui eraldiseisvaid.
933 Eespool esitatud asjaolud tõendavad õiguslikult piisavalt, et komisjoni järeldus, et personaalarvutite operatsioonisüsteeme ja voogmängijaid tuleb EÜ artikli 82 kohaldamisel käsitleda kui kaht eraldi toodet, oli põhjendatud.
934 Microsofti ülejäänud argumendid seda järeldust ei kõiguta.
935 Esiteks, mis puudutab Microsofti argumenti, et tarkvara Windows Media Player integreerimine Windowsi operatsioonisüsteemi alates 1999. aasta maist kujutab endast normaalset ja vajalikku sammu kõnealuse süsteemi arengus ning vastab selle süsteemi multimeediafunktsioonide pidevale täiustamisele, piisab märkimisest, et asjaolu, et sidumine seisneb ühe toote tehnilises integreerimises teise tootesse, ei takista integreerimise kvalifitseerimist kahe eraldi toote seotud müügiks, kui hinnatakse selle mõju turule.
936 Nagu Microsoft ise tunnistas oma vastuses küsimusele, mille esitas kohtuistungil Esimese Astme Kohus, ei olnud tema otsus pakkuda tarkvara WMP 6 alates 1999. aasta maist Windowsi operatsioonisüsteemi integreeritud funktsiooni kujul mingi tehnilise piirangu tagajärg. Sel ajal ei takistanud miski Microsofti levitamast tarkvara WMP 6 samamoodi, nagu ta levitas oma eelmist multimeediamängijat NetShow, mis alates 1998. aasta juunist sisaldus Windows 98 installatsioonikettal, kusjuures üheski neljast installeerimise vaikevõimalusest ei pakutud tarkvara NetShow installeerimist – kui kasutajad soovisid seda kasutada, pidid nad selle installeerima ise.
937 Lisaks on Microsofti argument, et tarkvara Windows Media Player integreerimise Windowsi operatsioonisüsteemi dikteerisid tehnilised põhjused, vaevalt usutav, arvestades Microsofti enda äriühingusisese suhtluse sisu. Nii nähtub A. Bay 3. jaanuari 1999. aasta elektronkirjast W. H. Gates’ile (vt punkt 911 eespool), et tarkvara Windows Media Player integreerimine Windowsi operatsioonisüsteemi oli peamiselt ette nähtud selleks, et Windows Media Player saaks tarkvaraga RealPlayer edukamalt konkureerida sel teel, et esimest esitletakse kui Windowsi operatsioonisüsteemi osa, mitte kui tarkvaraga RealPlayer võrreldavat rakendustarkvara.
938 Teiseks ei saa Microsoft väita, et komisjon on jätnud tõendamata, et kõnealused multimeediafunktsioonid ei ole oma laadilt või kaubandustavade kohaselt seotud personaalarvutite operatsioonisüsteemidega.
939 Esimeses järjekorras tuleneb eespool punktides 925−932 esitatud kaalutlustest, et personaalarvutite operatsioonisüsteemid ja voogmängijad ei ole oma laadilt lahutamatud tooted. Kuigi selline personaalarvutite operatsioonisüsteem nagu Windows ja selline rakendustarkvara nagu Windows Media Player on omavahel tõepoolest seotud selles mõttes, et kasutaja vaatenurgast paiknevad mõlemad tooted ühes ja samas arvutis ning multimeediamängija hakkab tööle ainult siis, kui arvutis on olemas operatsioonisüsteem, ei tähenda see, et kõnealuseid kahte toodet tuleb konkurentsieeskirjade kohaldamisel käsitleda kui majanduslikult ja kaubanduslikult lahutamatuid.
940 Teises järjekorras on, nagu komisjon õigesti märgib, keeruline rääkida kaubandustavadest tööstusharus, mis on 95% ulatuses Microsofti kontrolli all.
941 Kolmandas järjekorras ei saa Microsoft tugineda sellele, et ka konkureerivate personaalarvutite operatsioonisüsteemide müüjad komplekteerivad oma süsteemidesse voogmängija. Ühelt poolt ei ole Microsoft esitanud tõendeid selle kohta, et tema konkurendid tegelesid sellise komplekteerimisega juba siis, kui algas kuritarvitav sidumine. Teiselt poolt on selge, et nende konkurentide äritegevus ei räägi sugugi komisjoni argumendi vastu, vaid hoopis kinnitab seda. Nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendustest 822 ja 823 ning nagu komisjon oma menetlusdokumentides märgib, on mõnede selliste Microsoftiga konkureerivate operatsioonisüsteemide müüjad teinud multimeediamängija installeerimise valitavaks, või võimaldavad selle deinstalleerimist või pakuvad mitut eri multimeediamängijat.
942 Neljandas järjekorras on igal juhul kohtupraktikas välja kujunenud, et isegi kui kahe toote seotud müük vastab kaubandustavadele või kui kahe kõnealuse toote vahel on olemas loomulik seos, võib selline seotud müük siiski olla kuritarvitus EÜ artikli 82 tähenduses, kui see ei ole objektiivelt põhjendatud (eespool punktis 293 viidatud 14. novembri 1996. aasta kohtuotsus Tetra Pak vs. komisjon, punkt 37).
943 Lõpuks, kolmandaks tuleb samuti tagasi lükata Microsofti poolt kohtuistungil esitatud argument, et Windowsi operatsioonisüsteemi komplekteerimata versioon, mille ta tõi turule vastavalt parandusmeetmele, ei olnud edukas. Nagu on juba märgitud eespool punktis 260, tuleb ühenduse akti õiguspärasust hinnata lähtuvalt akti vastuvõtmise ajal olemas olnud faktilistest ja õiguslikest asjaoludest. Lisaks ei tõenda kahtlused komisjoni kehtestatud parandusmeetme tõhususe suhtes iseenesest seda, et järeldus kahe eraldi toote olemasolu kohta on vale.
944 Esimese Astme Kohus järeldab kõikidest eespool esitatud kaalutlustest, et komisjon järeldas õigesti, et personaalarvutite operatsioonisüsteemid ja voogmängijad on kaks eraldi toodet.
c) Tarbijatele ei anta võimalust soetada siduv toode ilma seotava tooteta
Vaidlustatud otsus
945 Vaidlustatud otsuse põhjendustes 826−834 on komisjoni eesmärk näidata, et kuritarvitava sidumise tuvastamiseks nõutav kolmas tingimus, nimelt sunniga seotud tingimus, on käesolevas asjas täidetud seeläbi, et Microsoft ei jäta tarbijatele võimalust soetada personaalarvutite Windowsi operatsioonisüsteem ilma tarkvarata Windows Media Player.
946 Esiteks märgib komisjon, et originaalseadmete tootjad, kes litsentsivad Microsoftilt Windowsi operatsioonisüsteemi selle eelinstalleerimiseks personaalarvutisse, on selle sunni „otsesed adressaadid” ja nendelt kandub see sund edasi lõppkasutajatele (vaidlustatud otsuse põhjendus 827). Komisjon selgitab, et Microsofti litsentsisüsteemi kohaselt peavad originaalseadmete tootjad litsentsima Windowsi operatsioonisüsteemi koos eelinstalleeritud tarkvaraga Windows Media Player. Microsoft ei litsentsi operatsioonisüsteemi Windows ilma tarkvarata Windows Media Player. Originaalseadmete tootjad, kes soovivad installeerida Windowsi operatsioonisüsteemi muu multimeediamängija, saavad seda teha üksnes lisaks tarkvarale Windows Media Player. Vaidlustatud otsuse põhjenduses 829 lisab komisjon, et tehnilised vahendid tarkvara Windows Media Player deinstalleerimiseks puuduvad.
947 Teiseks väidab komisjon, et Ameerika Ühendriikide kokkulepe seda olukorda ei muuda, sest „[l]õppkasutajate juurdepääsu kõrvaldamisega ei taastata Microsofti klientidele valikuvõimalust omandada Windowsi operatsioonisüsteem ilma [tarkvarata Windows Media Player]” (vaidlustatud otsuse põhjendus 828).
948 Kolmandaks on komisjon seisukohal, et Microsoft ei saa tugineda sellele, et tarbijatelt ei nõuta lisatasu maksmist tarkvara Windows Media Player eest, sest EÜ artikli 82 teise lõigu punktis d sisalduvas viites „lisakohustus[tele]” ei mainita „tasu” (vaidlustatud otsuse põhjendus 831). Liiati on tarkvara Windows Media Player hind tõenäoliselt „peidetud” operatsioonisüsteemi Windows ja tarkvara Windows Media Player komplekti koguhinna sisse (vaidlustatud otsuse joonealune märkus 971).
949 Neljandaks märgib komisjon, et EÜ artikli 82 sõnastuses ei viidata sellele, et tarbijad peavad olema sunnitud kasutama „seotavat” toodet. Komisjon osutab, et niivõrd kui seotud müük põhjustab konkurentsi piiramise ohtu, ei ole vaja kindlaks määrata, kas tarbijad on sunnitud tarkvara Windows Media Player ostma või seda kasutama (vaidlustatud otsuse põhjendused 832 ja 833).
Poolte argumendid
950 Microsoft, keda toetavad CompTIA, DMDsecure jt, ACT, TeamSystem, Mamut ja Exor, väidab, et käesolevas asjas ei teki EÜ artikli 82 teise lõigu punkti d tähenduses „lisakohustuste” küsimust.
951 Selle argumendi toetuseks märgib Microsoft kõigepealt, et tarbijatelt ei nõuta Windowsi operatsioonisüsteemi multimeediafunktsioonide eest lisatasu. Multimeediafunktsioonid on Windowsi osa ja need on hõlmatud operatsioonisüsteemi koguhinna sisse. Erinevalt olukordadest eespool punktis 664 viidatud kohtuasjas Hoffmann-La Roche vs. komisjon ja kohtuasjale Hilti ei loo Microsoft ebasoodsaid finantsasjaolusid, mille tulemusel tarbijad võiksid hoiduda tema konkurentide toodete kasutamisest.
952 Microsoft märgib, et samuti ei ole tarbijad kohustatud kasutama Windowsi operatsioonisüsteemis sisalduvaid multimeediafunktsioone. Selleks et kõrvaldada lõppkasutaja juurdepääs nendele funktsioonidele ja seada konkureeriv multimeediamängija mitmesuguste multimeediafailitüüpide vaikimisi töötlejaks, võivad nad ka kasutada Windowsi funktsiooni „Set Program Access & Defaults”, mille Microsoft lõi vastavalt Ameerika Ühendriikide kokkuleppele, mida kinnitas District Court oma 1. novembri 2002. aasta otsusega.
953 Lõpuks väidab Microsoft, et erinevalt olukordadest kohtuasjades Tetra Pak II ja Hilti ei takistata tarbijaid installeerimast ja kasutamast Windowsi operatsioonisüsteemi multimeediafunktsioonide asemel või neile lisaks kolmandate tootjate multimeediamängijaid. Peale selle märgib komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 860, et tarbijad kasutavad igal kuul keskmiselt 1,7 multimeediamängijat ning see arv kasvab.
954 Repliigis märgib Microsoft veel, et komisjoni argumendist tulenevalt kaoks EÜ artikli 82 kasulik mõju. Kui komisjoni argumendiga nõustuda, kõrvaldataks selle tulemusel kuritarvitava seotud müügi koosseisu tunnuste hulgast „sunni” nõue – see aga oleks vastuolus heade majanduspõhimõtetega.
955 Komisjon märgib, et argumendid, mida Microsoft esitab toetamaks oma seisukohta, et käesolevas asjas ei teki EÜ artikli 82 teise lõigu punkti d tähenduses „lisakohustuste” küsimust, on vaidlustatud otsuse põhjendustes 826−834, 960 ja 961 juba tagasi lükatud. Need argumendid ei leia toetust kohtupraktikast ja jätaksid EÜ artikli 82 ilma kasulikust mõjust. Komisjon toonitab, et sund on olemas siis, kui turgu valitsevas seisundis olev ettevõtja jätab oma kliendid ilma tegelikust valikuvõimalusest osta siduv toode ilma seotava tooteta.
956 EÜ artikli 82 teise lõigu punktis d ei mainita „tasu”. Oma argumentidega püüab Microsoft näidata, nagu ei saaks konkurentsi kahjustamise küsimust tekkida, kui turgu valitsevas seisundis olev ettevõtja nõuab kahe toote eest ühetaolist hinda, mitte kahte eraldi hinda, või surub mingit toodet tarbijatele peale ilma lisatasu nõudmata. Seega ajab Microsoft sunni küsimuse ja konkurentsi kahjustamise küsimuse omavahel segamini.
957 Samuti väidab komisjon, et EÜ artikli 82 sõnastusest ei tulene, nagu tuleks kliente sundida kasutama seotavat toodet või takistada kasutamast seotava toote asendustooteid, mida pakuvad konkurendid. Küsimus, kas tarbijad või täiendava tarkvara ja sisuteenuse pakkujad tõenäoliselt kasutavad kõnealust komplekteeritud toodet konkureerivate komplekteerimata toodete arvelt või mitte, on konkurentsi kõrvaldamisega seotud tingimuse läbivaatamise suhtes selgelt asjakohane.
958 Vastuseks Microsofti väitele, et tarbijad kasutavad igal kuul keskmiselt 1,7 multimeediamängijat, väidab komisjon, et tarbijad ei saa asendada tarkvara Windows Media Player oma personaalarvutis mõne muu multimeediamängijaga, vaid saavad ainult lisada teise multimeediamängija. See arv ei tohi hägustada tõsiasja, et tarkvara Windows Media Player on Windowsi operatsioonisüsteemiga personaalarvutitesse alati eelinstalleeritud.
959 Lõpuks märkis komisjon vastuseks Esimese Astme Kohtu esitatud kirjalikule küsimusele, et Ameerika Ühendriikide kokkuleppega ei nõutud Microsoftilt, et ta tõkestaks lõppkasutajate vahetu juurdepääsu tarkvarale Windows Media Player, vaid kõigest peidaks selle juurdepääsu võimaluse nii, et Windows Media Player jääb personaalarvutisse eelinstalleerituks ja täielikult aktiivseks. Sellepärast on originaalseadmete tootjad ikkagi sunnitud omandama üheaegselt nii tarkvara Windows Media Player kui ka operatsioonisüsteemi Windows. Viidates vaidlustatud otsuse põhjendusele 852, jäi komisjon oma vastuses ka seisukohale, et Microsoft on loonud kõnealuse „peitmise” süsteemi selliselt, et Windows Media Player saaks alistada vaikeparameetrid ja taasilmuda, kui kasutaja asub brauseris Internet Explorer kasutama interneti kaudu voogedastatavaid multimeediafaile.
Esimese Astme Kohtu hinnang
960 Sisuliselt väidab Microsoft, et sellega, et ta integreeris tarkvara Windows Media Player personaalarvutite Windowsi operatsioonisüsteemi, ei kaasne mingit sundi ega lisakohustusi EÜ artikli 82 teise lõigu punkti d tähenduses. Oma argumendi toetuseks toonitab Microsoft esiteks seda, et tarbijad ei maksa Windowsi operatsioonisüsteemi multimeediafunktsioonide eest lisatasu; teiseks seda, et nad ei ole kohustatud neid funktsioone kasutama; ja kolmandaks seda, et neid ei takistata installeerimast ega kasutamast konkurentide multimeediamängijaid.
961 Esimese Astme Kohtu hinnangul on vaieldamatu see, et süüks pandava tegevuse tagajärjel puudub tarbijatel võimalus omandada personaalarvutite Windowsi operatsioonisüsteem nii, et nad ei omanda samaaegselt tarkvara Windows Media Player; sellest tulenevalt (vt punkt 864 eespool) tuleb pidada täidetuks tingimust, et lepingu sõlmimise eeltingimuseks seatakse nõusolek võtta endale lisakohustusi.
962 Nagu komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 827 õigesti märgib, rakendatakse enamikul juhtudel sundi ennekõike originaalseadmete tootjate suhtes ja nendelt kandub sund edasi tarbijatele. Originaalseadmete tootjad, kes personaalarvuteid kokku panevad, installeerivad nendesse personaalarvutitesse personaalarvutite operatsioonisüsteeme, mida pakub tarkvaratootja või mille on välja arendanud originaalseadmete tootjad ise. Originaalseadmete tootjad, kes soovivad kokkupandavasse personaalarvutisse installeerida Windowsi operatsioonisüsteemi, peavad selleks saama litsentsi Microsoftilt. Microsofti litsentsisüsteemi järgi ei ole võimalik soetada litsentsi Windowsi operatsioonisüsteemi jaoks ilma tarkvarata Windows Media Player. Selles suhtes märgib Esimese Astme Kohus, et ükski pool ei ole vaidlustanud seda, et valdav osa personaalarvutite Windowsi operatsioonisüsteemide müügist realiseeritakse originaalseadmete tootjate kaudu, s.o personaalarvuti ostmisel ostetud litsentsidest, ning ainult 10% nende süsteemide müügikäibest tekib individuaalsete Windowsi litsentside müügist.
963 Originaalseadmete tootjate suhtes seega rakendatav sund on oma loomult mitte ainult lepinguline, vaid ka tehniline. Tegelikult on kõik pooled nõus, et tarkvara Windows Media Player deinstalleerimine ei olnud tehniliselt võimalik.
964 Kuivõrd originaalseadmete tootjad toimivad oma suhetes tarkvaratootjatega kui lõppkasutajate nimel tegutsevad vahendajad ja kuivõrd nad varustavad lõppkasutajaid personaalarvuti kui „kasutamisvalmis tootega”, rakendub personaalarvutite Windowsi operatsioonisüsteemi ilma tarkvarata Windows Media Player ostmise võimaluse puudumine lõpuks nende lõppkasutajate suhtes.
965 Harvemini esinevatel juhtudel, kui lõppkasutaja omandab personaalarvutite Windowsi operatsioonisüsteemi otse jaemüüjalt, rakendub eespool kirjeldatud lepinguline ja tehniline sund vahetult selle lõppkasutaja suhtes.
966 Esimese Astme Kohus on seisukohal, et Microsofti esitatud argumendid tuleb tagasi lükata.
967 Nii ei saa Microsoft esiteks tugineda sellele, et tarbijatelt ei nõuta lisatasu tarkvara Windows Media Player eest.
968 Esimeses järjekorras, ehkki Microsoft tõepoolest ei nõua tarkvara Windows Media Player eest eraldi hinda, ei saa järeldada, et kõnealune multimeediamängija antakse tasuta. Nagu ilmneb Microsofti hagiavalduse punktist 232, sisaldub tarkvara Windows Media Player hind personaalarvutite Windowsi operatsioonisüsteemi koguhinnas.
969 Teises järjekorras, igal juhul ei tulene EÜ artikli 82 teise lõigu punktist d ega seotud müüki käsitlevast kohtupraktikast, et tarbijad peavad tingimata maksma seotava toote eest teatava hinna, et saaks järeldada, et nende suhtes kehtivad kõnealuse sätte tähenduses lisakohustused.
970 Teiseks ei ole käesoleva tingimuse uurimisel asjakohane ka see, et – nagu Microsoft väidab – tarbijad ei ole kohustatud kasutama tarkvara Windows Media Player, mille nad leiavad eelinstalleeritult oma personaalarvutist, ega ka see, et nad võivad oma personaalarvutisse installeerida ja kasutada teiste ettevõtjate multimeediamängijaid. Jällegi ei nõuta EÜ artikli 82 teise lõigu punktis d ega seotud müüki käsitlevas kohtupraktikas, et selleks et tingimust, mille kohaselt lepingu sõlmimise eeltingimuseks seatakse nõusolek võtta lisakohustusi, saaks pidada täidetuks, peab tarbijaid olema sunnitud kasutama seotavat toodet või takistatud kasutamast sama toodet, mida pakub turgu valitsevas seisundis oleva ettevõtja konkurent. Näiteks, nagu komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 832 õigesti märgib, ei olnud kohtuasjas Hilti kasutajaid sunnitud kasutama Hilti kaubamärgiga kaitstud naelu, mida nad soetasid koos Hilti kaubamärgiga kaitstud naelapüstoliga.
971 Esimese Astme Kohus märgib, et – nagu ta üksikasjalikumalt selgitab, kui käsitleb tingimust seoses kõnealusest seotud müügist tuleneva konkurentsi piiramisega turul – esiteks takistatakse originaalseadmete tootjaid eelinstalleerimast personaalarvutitesse teist voogmängijat ja teiseks on tarbijatel stiimul kasutada tarkvara Windows Media Player konkureerivate multimeediamängijate arvelt, hoolimata sellest, et konkureerivad mängijad on kvaliteetsemad.
972 Tagasi tuleb lükata ka argument, milles Microsoft tugineb teatavatele enda poolt Ameerika Ühendriikide kokkuleppe kohaselt võetud meetmetele (vt punkt 952 eespool).
973 Esiteks sõlmiti see kokkulepe alles novembris 2001, ning alles augustis ja septembris 2002 võttis Microsoft meetmed, mida nõuti kõnealuses kokkuleppes seoses vahetarkvaraga (sealhulgas tarkvaraga Windows Media Player). Kuritarvitav seotud müük aga algas mais 1999. Peale selle sõlmiti Ameerika Ühendriikide kokkulepe piiratud tähtajaks, mis lõpeb 2007. aastal.
974 Teiseks, nagu komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 828 õigesti märgib, ei võimaldatud tarbijatel Microsofti poolt Ameerika Ühendriikide kokkuleppe alusel võetud meetmete tulemusel omandada personaalarvutite Windowsi operatsioonisüsteemi nii, et nad ei pidanud samal ajal omandama tarkvara Windows Media Player. Kõnealuse kokkuleppega kohustati Microsofti kõigest kõrvaldama ekraanile ilmuv tarkvara Windows Media Player ikoon ja samuti blokeerima kõnealuse multimeediamängija automaatne rakendamine. Kuna Windows Media Player jäi seega eelinstalleerituks ja täiesti aktiivseks, olid originaalseadmete tootjad ja tarbijad jätkuvalt sunnitud omandama mõlemad tooted koos. Liiati, nagu on märgitud vaidlustatud otsuse põhjenduses 852, kujundas Microsoft kõnealuse süsteemi nii, et Windows Media Player sai alistada vaikesätte ja taasilmuda, kui kasutaja kasutas interneti kaudu voogedastatavat multimeediafaili brauseris Internet Explorer.
975 Kõikidest eespool esitatud kaalutlustest tuleneb, et komisjon järeldas õigesti, et lisakohustuste seadmisega seotud tingimus on käesolevas asjas täidetud.
d) Konkurentsi piiramine
Vaidlustatud otsus
976 Vaidlustatud otsuse põhjendustes 835−954 analüüsib komisjon kuritarvitava seotud müügi tuvastamiseks vajalikku neljandat tingimust, nimelt konkurentsi piiramisega seotud tingimust.
977 Komisjoni analüüs lähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 841, mis on sõnastatud järgmiselt:
„[Tarkvara Windows Media Player] seotud müügiga seostub […] asjaolusid, millest tulenevalt on vaja lähemalt uurida mõju, mida seotud müük konkurentsile käesolevas asjas avaldab. Kui klassikaliste seotud müügi juhtumite puhul on komisjon ja ühenduse kohtud pidanud konkureerivate tootjate kõrvaldamises seisneva mõju tõendiks eraldi toote seotud müüki turgu valitseva tootega, siis [tuleb märkida, et] käesolevas asjas saavad kasutajad soetada ja teataval määral soetavadki kolmandate tootjate multimeediamängijaid interneti kaudu, mõnikord tasuta. Sellepärast on põhjendatud mitte eeldada ilma edasise analüüsita, et tarkvara Windows Media Player seotud müük kujutab endast teguviisi, mis juba oma loomult kaldub olema konkurentsi piirav.”
978 Komisjoni põhjenduskäik on vaidlusaluses otsuses esitatud kolmeetapiliselt.
979 Esimeses etapis tuvastab komisjon, et seotud müügiga tagatakse, et tarkvara Windows Media Player on olemas personaalarvutites üle kogu maailma (vaidlustatud otsuse põhjendused 843−878).
980 Seoses sellega märgib komisjon, et personaalarvutite Windowsi operatsioonisüsteem on eelinstalleeritud rohkem kui 90% kogu maailmas müüdavatest personaalarvutitest, nii et komplekteerides tarkvara Windows Media Player operatsioonisüsteemiga Windows tagab Microsoft, et tema multimeediamängija esineb personaalarvutites samal määral kui Windowsi operatsioonisüsteem. Kasutajad, kes leiavad oma personaalarvutist eelinstalleeritud tarkvara Windows Media Player, on vähem valmis kasutama muud multimeediamängijat (vaidlustatud otsuse põhjendused 843−848).
981 Teiseks on komisjon seisukohal, et võimalus sõlmida originaalseadmete tootjatega turustuslepinguid kujutab endast multimeediamängijate levitamiseks vähem tõhusat vahendit kui seotud müük, mida Microsoft praktiseerib (vaidlustatud otsuse põhjendused 849−857).
982 Kolmandaks väidab komisjon, et multimeediamängijate allalaadimine internetist ega muud turustuskanalid, sealhulgas multimeediamängija müügi sidumine muu tarkvaraga või internetiteenusega ja multimeediamängijate jaemüük, ei saa tasakaalustada tarkvara Windows Media Player üldist olemasolu arvutites (vaidlustatud otsuse põhjendused 858−876).
983 Teises etapis uurib komisjon kõnealuse sidumise mõju sisuteenuse pakkujatele ja tarkvaraarendajatele ning selle mõju teatavatel sidusturgudel (vaidlustatud otsuse põhjendused 879−899). Komisjon asub sisuliselt seisukohale, et arvestades multimeediamängijate turule iseloomulikku turustusvõrgu kaudset mõju, „pakub [tarkvara Windows Media Player] koodi üldine levimus arvutites [sellele multimeediamängijale] arvestatava konkurentsieelise, mis võib avaldada kahjulikku mõju konkurentsi struktuurile kõnealusel turul” (vaidlustatud otsuse põhjendus 878).
984 Selles kontekstis toonitab komisjon ennekõike, et sisuteenuse pakkujad ja tarkvaraarendajad valivad tehnoloogia, mille jaoks oma täiendavat tarkvara arendada, just multimeediamängijate installeerimise ja kasutamise protsendimäärade põhjal. Need ettevõtjad kalduvad arendama oma lahendusi tarkvarast Windows Media Player lähtudes, sest see võimaldab neil jõuda kõikide Windowsi operatsioonisüsteemi kasutajateni, keda on personaalarvutite kasutajate seas rohkem kui 90%. Peale selle, kui täiendav tarkvara on kodeeritud intellektuaalomandiõigustega kaitstud „Windowsi multimeediavormingutesse”, töötab see konkurentide multimeediamängijatega ainult siis, kui Microsoft vastava tehnoloogia jaoks litsentsi annab.
985 Vaidlustatud otsuse põhjendustes 883−891 uurib komisjon üksikasjalikumalt sisuteenuse pakkujate olukorda. Täpsemalt, kuna mitmete eri tehnoloogiate toetamine eeldab täiendavat arendust, infrastruktuuri ja lisanduvaid halduskulusid, kalduvad sisuteenuse pakkujad prioriteerima ühte tehnoloogiate kogumit. Lisaks on mitmeid multimeediatehnoloogiaid inkorporeeriva multimeediamängija laialdane installeeritus oluline tegur, mis tõenäoliselt veenab sisuteenuse pakkujaid looma multimeediasisu selles multimeediamängijas kasutatavate tehnoloogiate jaoks. Kõige laiemalt levinud multimeediamängijat toetades maksimeerivad sisuteenuse pakkujad oma toodete potentsiaalse leviulatuse. Komisjon järeldab, et sellepärast annab tarkvara Windows Media Player laialdane olemasolu personaalarvutite Windowsi operatsioonisüsteemides Microsoftile konkurentsieelise, mis ei ole seotud tema toote enda omadustega.
986 Vaidlustatud otsuse põhjendustes 892−896 uurib komisjon tarkvaraarendajate olukorda. Sisuliselt on tarkvaraarendajatel stiimul luua rakendusi, mis töötavad ainult tarkvaraga Windows Media Player, mitte mitmel eri platvormil, sest nad saavad seekaudu jõuda oma toodete peaaegu kõikide potentsiaalsete kasutajateni, teenida tagasi tehtud kulutused ja kõige tõhusamalt kasutada oma piiratud arendusressursse. Komisjon toonitab, et mõningad 2003. aasta turu-uuringu tulemused näitavad, et mitut multimeediatehnoloogiat toetavate rakenduste projekteerimine tekitab lisakulusid.
987 Vaidlustatud otsuse põhjendustes 897−899 märgib komisjon, et tarkvara Windows Media Player üldine levimus personaalarvutites mõjutab teatavaid sidusturge, näiteks mobiilseadmete jaoks ette nähtud multimeediamängijate, maapealse digitaaltelevisiooni vastuvõtuseadmete (nn digibokside), DRM lahenduste (digiõiguste haldamine) ja muusika sidusmüügi turge.
988 Lõpuks, kolmandas etapis, uurib komisjon turu arengut, arvestades turu-uuringuid, mida on korraldanud Media Metrix, Synovate ja Nielsen/NetRatings (vaidlustatud otsuse põhjendused 900−944). Sisuliselt osutavad nendes uuringutes saadud andmed „järjepidevalt suundumusele [tarkvara Windows Media Player] Windowsi multimeediavormingute kasutamise kasuks ja peamiste konkureerivate multimeediamängijate ning seotud tehnoloogiate kasutamise kahjuks” (vaidlustatud otsuse põhjendus 944).
Poolte argumendid
989 Esimeses järjekorras väidab Microsoft, et komisjon lisas veel ühe tingimuse, nimelt konkurentsi kõrvaldamise, mida seotud müügi olemasolu hindamisel harilikult arvesse ei võeta. Vaidlustatud otsuse põhjenduses 841 tunnistas komisjon, et käesolev juhtum ei ole „klassikaline seotud müügi juhtum” ning „on põhjendatud mitte eeldada ilma edasise analüüsita, et [tarkvara Windows Media Player] seotud müük kujutab endast teguviisi, mis juba oma loomult kaldub olema konkurentsi kõrvaldav.” Microsoft kordab, et seejärel tegi komisjon järelduse, et konkurentsi kõrvaldamise mõju on olemas, tuginedes järelduse tegemisel uuele ja väga spekulatiivsele teooriale (vt punkt 846 eespool).
990 Microsoft viitab vaidlustatud otsuse põhjendusele 842 ning märgib, et komisjoni uus teooria põhineb turustusvõrgu kaudsete mõjude olemasolul ja arusaamal, et konkurents võidakse kõrvaldada mingil määratlemata tulevasel hetkel, kui tarkvaraarendajatel ja sisuteenuse pakkujatel on Windowsi multimeediafunktsioonide laialdane leviku tulemusel stiimul projekteerida oma tooteid üksnes tarkvarale Windows Media Player. Seega rajatakse kõnealuses teoorias eeldus, et konkurentsivastased mõjud on olemas, üheleainsale hüpoteesile kolmandate isikute tulevaste teguviiside kohta, mis ei ole Microsofti kontrolli all.
991 Seejärel väidab Microsoft, et ta võttis kõik vajalikud meetmed tagamaks, et multimeediafunktsioonide integreerimine operatsioonisüsteemi Windows ei tooks kaasa konkureerivate multimeediamängijate väljatõrjumist turult. Peale selle olid mitmed kõnealused meetmed „kodifitseeritud” District Court’i 1. novembri 2002. aasta otsusesse.
992 Selle argumendi toetuseks tugineb Microsoft eeskätt reale kaalutlustele selle kohta, kuidas ta Windowsi projekteerib.
993 Esiteks tagab ta, et multimeediafunktsioonide lisamisega ei sekkuta kolmandate tootjate multimeediamängijate funktsioneerimisse. Nii on tehniliselt võimalik – ja tõepoolest ka tavaline –, et Windowsi operatsioonisüsteemiga personaalarvutis töötab lisaks Windowsi multimeediafunktsioonidele üks või mitu kolmandate tootjate multimeediamängijat. Teiseks on kolmandate tootjate multimeediamängijaid võimalik Windowsi operatsioonisüsteemi kasutajaliidese kaudu hõlpsasti kasutada. Kolmandaks projekteerib Microsoft operatsioonisüsteemi Windows nii, et kolmandate tootjate multimeediamängijad saavad automaatselt pakkuda teatavaid multimeediafunktsioonide aspekte, mida suudab pakkuda ka Windows ise. Neljandaks saavad originaalseadmete tootjad ja tarbijad kasutada Microsofti loodud spetsiaalset vahendit, et tõkestada lõppkasutajate juurdepääs tarkvarale Windows Media Player. Viiendaks hõlbustab Microsoft operatsioonisüsteemi Windows multimeediafunktsioonidega konkureerivate rakenduste arendamist, tehes need funktsioonid kättesaadavaks avaldatud API-de kaudu.
994 Teises järjekorras väidab Microsoft, et tema lepingutes Windowsi operatsioonisüsteemi turustajatega – s.o peamiselt originaalseadmete tootjatega – tagab ta, et konkureerivate multimeediamängijate tootjatele jääb võimalus oma tooteid turustada. Nii näeb ta sõnaselgelt ette, et originaalseadmete tootjad tohivad installeerida Windowsi operatsioonisüsteemiga personaalarvutitesse mis tahes tarkvaratooteid, sealhulgas tarkvaraga Windows Media Player konkureerivaid multimeediamängijaid. Samuti lubab Microsoft neil pakkuda internetiteenust, paigutades menüüsse „Start” ja Windowsi töölauale ikoone, näidates neid pakkumisi monitoril operatsioonisüsteemi Windows esmakordsel käivitamisel. Tegelikult levitavad ja reklaamivad internetiteenuse pakkujad kolmandate tootjate multimeediamängijaid sageli.
995 Kolmandas järjekorras märgib Microsoft, et lepingutes tarkvaraarendajate, sisuteenuse pakkujate või muude isikutega ei nõua ta kunagi tarkvara Windows Media Player levitamist ega muud reklaamimist eksklusiivselt ega ka kindlas protsendimääras multimeediatarkvara müügi koguhulgast.
996 Neljandas järjekorras väidab Microsoft, et multimeediafunktsioonide integreerimine operatsioonisüsteemi Windows ei takista kolmandate tootjate multimeediamängijate kasutamist Windowsi operatsioonisüsteemis ega nende „laialdast levikut”. Konkureerivaid multimeediamängijaid saab levitada mitmesugustel viisidel, sealhulgas originaalseadmete tootjate poolt uutesse personaalarvutitesse eelinstalleeritult, internetist või organisatsioonide sisevõrkudest allalaadimise teel, teiste arendajate tarkvarasse hõlmamise teel ning sisuteenuste või internetiteenuse pakkujate poolt toodete ja teenuste kasutajatele levitamise teel.
997 Samas kontekstis märgib Microsoft, viidates hagiavalduse lisas A.24.1 sisalduvale analüüsile, et ühe hiljutise uuringu kohaselt installeerivad originaalseadmete tootjad nii Ameerika Ühendriikides kui ka Lääne-Euroopas personaalarvutitesse tarkvaraga Windows Media Player konkureerivaid multimeediamängijaid, nagu RealPlayer ja QuickTime. Seega ei vasta tõele komisjoni argument, et originaalseadmete tootjad ei installeeri personaalarvutisse kolmandate tootjate multimeediamängijaid, kui nad ei saa tarkvara Windows Media Player kõrvaldada. Lisaks nähtub isegi vaidlustatud otsuses esitatud turuandmetest, et kolmandate tootjate multimeediamängijate kasutamine kasvab jätkuvalt, mõnikord samal määral või rohkemgi kui Windowsi operatsioonisüsteemis sisalduvate multimeediafunktsioonide kasutamine.
998 Lõpuks väidab Microsoft, keda selles osas toetab ACT, et komisjoni kõrvaldamisteoorias jäetakse arvestamata teatavad asjakohased tegurid ning see põhineb ennustustel, millele räägivad vastu faktid. Hageja toonitab, et kui komisjon tegeleb selliste tulevikuliste analüüsidega, on komisjonil lasuv tõendamiskohustus eriti ulatuslik.
999 Esiteks märgib Microsoft, et komisjon „eiras tegureid, mis panevad sisuteenuse pakkujaid kasutama teisi vorminguid peale Windows Media vormingu”. Pole alust uskuda, et sisuteenuse pakkuja toodete kodeerimise vormingu valikus on määrav vastava vorminguga seotud multimeediatarkvara levimus. Microsoft kritiseerib komisjoni selle eest, et 2003. aasta turu-uuringus ei küsinud komisjon sisuteenuse pakkujatelt seda, kas on teisi tegureid, mis nende kodeerimisotsuseid mõjutavad.
1000 Microsoft kritiseerib komisjoni argumenti, et sisuteenuse pakkujad kannavad lisakulusid, kui nad teevad oma tooteid kättesaadavaks rohkem kui ühes vormingus. Komisjon oleks pidanud tõendama, et lisavormingus sisu pakkumisega kaasnevad kulutused kaaluvad üles sellega kaasneva kasu. Tegelikult kogus komisjon küll tõendeid selle kohta, et vastavas multimeediavormingus sisu kättesaadavaks tegemise kulud moodustavad tähtsusetu osa üldkuludest, kuid ta ei võtnud neid tõendeid arvesse. Microsoft viitab vaidlustatud otsuse põhjendusele 894 ning märgib veel, et „teise multimeediatehnoloogia abil kodeerimine maksab […] ainult 50% sellest, mille maksis esimese multimeediatehnoloogia toetamine”. Hageja, keda selles osas toetavad CompTIA ja ACT, järeldab, et mitme multimeediavormingu pakkumisega kaasnevad mastaabisäästud ja teist vormingut pakutakse isegi siis, kui see on kasutajate hulgas palju vähem populaarne.
1001 Samuti märgib Microsoft, et isegi mõned sisuteenuse pakkujad, kes tuginevad vaid ühele vormingule, ei valinud Windows Media vormingut ka pärast väidetava kuritarvituse algust. Nii ei kasuta Apple Windows Media tehnoloogiat oma toote iPod ega ka muusikapoe iTunes jaoks. Lisaks teatasid tarkvaraarendajad komisjonile, et nad kasutavad keskmiselt „kahte või kolme olulisemat API-de komplekti (Windows, Real või QuickTime)”.
1002 Repliigis väidab Microsoft, keda toetavad selles osas DMDsecure jt, viidates ühe oma eksperdi koostatud aruandele (repliigi lisa C.16), et multimeediamängijates toimuks „kalle” üksnes siis, kui esiteks tekiks kasutajatel või sisuteenuse pakkujatel mitme multimeediamängija kasutamise korral olulisi kulutusi ja teiseks tajutaks multimeediamängijaid kui nende sisemiste omaduste ja nende abil kasutatava sisu suhtes homogeenseid. Kumbki nendest kahest tingimusest ei ole käesoleval juhul täidetud.
1003 Teiseks väidab Microsoft, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 984 esitatud ennustus, mille kohaselt „ennustatavas tulevikus” toimuks „kalle” Windows Media vormingu suunas, on vasturääkivuses faktidega ja kohtutoimikus sisalduvate tõendiga. Need näitavad, et sisuteenuse pakkujad jätkavad sisu kättesaadavaks tegemist eri vormingutes; et kolmandate tootjate multimeediamängijad ei ole sugugi turult kadunud, vaid hoopis edenevad jõuliselt; ja et tarbijaid ei sunnita kasutama tarkvara Windows Media Player.
1004 Selles suhtes märgib Microsoft esiteks, et 2003. aasta turu-uuringu kohaselt kodeerisid 12 sisuteenuse pakkuja hulgast, kes kodeerisid oma sisu Windows Media vormingusse, 10 sisuteenuse pakkujat seda ka teistesse vormingutesse. Seega jätkavad paljud sisuteenuse pakkujad Apple’i, RealNetworks’i või teiste tootjate arendatud vormingute kasutamist. Uuringust, milles käsitleti 1000 kõige külastatumat veebisaiti Ameerika Ühendriikides aastatel 2001−2004, nähtub, et „mis tahes multimeediasisuga” saitide arv kasvas 47% võrra, samal ajal kui RealNetworks’i vorminguid kasutavate saitide arv kasvas 59% võrra ja QuickTime’i vorminguid kasutavate saitide arv kasvas 79% võrra.
1005 Teiseks väidab Microsoft, et originaalseadmete tootjad pakuvad enda müüdavates personaalarvutites jätkuvalt mitut multimeediamängijat. Nii oli peamiste originaalseadmetootjate poolt koduarvutitesse või väikeste büroode arvutitesse installeeritud kolmandate tootjate multimeediamängijate keskmine arv Ameerika Ühendriikide mudelites 4,3 ja Euroopa mudelites 2,4.
1006 Kolmandaks väidab Microsoft, et igal kuul kasutatavate multimeediamängijate keskmine arv inimese kohta oli 1999. aasta lõpul 1,5 ja kasvas 2004. aastaks 2,1-le. Komisjoni argument, et tarkvara Windows Media Player kasutajate arv kasvab, on asjakohatu; oluline on hoopis see, kas teiste vormingute kasutajate arvust piisab selleks, et sisuteenuse pakkujad peaksid tasuvaks oma toodete kodeerimist nendesse vormingutesse. Samuti vaidlustab Microsoft komisjoni viidatud analoogia brauseriga Netscape Navigator.
1007 Veel märgib Microsoft, et komisjoni kõrvaldamisteoorias napib selgelt objektiivsust. Vaidlustatud otsusest ilmneb, et kõnealune teooria kehtib ainult siis, kui Windowsi operatsioonisüsteemi komplekteeritud multimeediafunktsioonid on välja arendanud Microsoft. Nimelt ei kohaldanud komisjon seda teooriat aastatel 1995−1998, mil Windowsi operatsioonisüsteemi oli integreeritud RealNetworks’i voogmängija.
1008 DMDsecure jt, ACT, TeamSystem, Mamut ja Exor esitavad sisuliselt samad argumendid mis Microsoft.
1009 Komisjon tuletab kõigepealt meelde vaidlustatud otsuse põhjenduses 841 esitatud järeldusi ja väidab, et „varasematest tuntud otsustest” tulenevalt võimaldab pelgalt juba see, et turgu valitsevas seisundis olev ettevõtja komplekteerib eraldiseisva toote valitseva tootega kokku, järeldada, et kõrvaldamismõju on turul olemas. Käesolevas asjas viisid turu teatavad omadused komisjoni siiski järeldusele, et sellepärast „on alust mitte eeldada ilma täiendava analüüsita, et [tarkvara Windows Media Player] seotud müük kujutab endast teguviisi, mis võib oma laadilt konkurentsi piirata”. Komisjon ei järeldanud, et süüks pandav teguviis on iseenesest kuritarvitav, vaid asus seisukohale, et seda tuleb analüüsida „konkreetse turu kontekstis”. Komisjon peab üllatavaks Microsofti kriitikat selle aadressil, et ta võttis vaevaks uurida vaidlusalusest seotud müügist põhjustatud tegelikku kõrvaldamismõju, ja väidab, et see, et ta tõendas sellise kõrvaldamismõju olemasolu juhtumis, mille puhul seda olemasolu tavaliselt eeldatakse, ei tähenda, nagu oleks ta kohaldanud uut õigusteooriat.
1010 Komisjoni väitel tegi ta oma analüüsi lõpetades kindlaks, et „seega [kahjustab] Microsoft normaalset konkurentsi” (vaidlustatud otsuse põhjendus 980) ja „sellepärast on olemas arvestatav tõenäosus, et [tarkvara Windows Media Player] ja [operatsioonisüsteemi Windows] seotud müügi tulemusel väheneb konkurents nii, et tõhusa konkurentsistruktuuri säilitamine ei ole lähitulevikus tagatud” (vaidlustatud otsuse põhjendus 984). Vastupidiselt Microsofti argumendile ei väitnud komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 984 ega ka kõnealuse otsuse üheski muus osas, nagu viiks vaidlusalune kuritarvitav teguviis ennustatavas tulevikus kõikide kolmandate tootjate multimeediamängijate kõrvaldamiseni. Ta näitas, et Microsoft „moonutab oma seotud müügi kaudu turuosaliste valikuid ja stiimuleid” ning jääb seisukohale, et selline konkurentsi moonutamine on konkurentsi piiramine kohtupraktika tähenduses, „kuivõrd see võib konkurentsi kõrvaldada”. Samuti analüüsis komisjon Microsofti kuritarvitava teguviisi tegelikku kõrvaldavat mõju, võttes aluseks andmed turu arengu kohta. Ta väidab vaidlustatud otsuse põhjendusele 944 viidates, et need andmed osutavad järjepidevale suundumusele tarkvara Windows Media Player ja Windows Media vormingute kasuks, ning kinnitab, et turul juba esines teataval määral kõrvaldamist.
1011 Järgmiseks vaidleb komisjon vastu Microsofti argumendile, et Microsoft võttis kõik vajalikud meetmed tagamaks, et vaidlusalune seotud müük ei tõrjuks turult välja kolmandate tootjate multimeediamängijaid. Kõnealune kuritarvitav tegevus algas 1999. aasta mais ning jätkus ka kostja vastuse esitamise kuupäeval. Ameerika Ühendriikide kokkulepe sõlmiti alles 2001. aasta novembris ning selle kokkuleppe täitmiseks võeti meetmeid alles 2002. aasta augustis ja septembris. Liiati ei piisa ilmselgelt nendest meetmetest selleks, et heastada seotud müügist tulenev kuritarvitamine, mis tuvastati vaidlustatud otsusega. Kolmandate tootjate multimeediamängijate levitamise mitmesuguste viiside osas, mida Microsoft kirjeldab, märgib komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustele 849−877 viidates, et need ei võimalda kõnealustel multimeediamängijatel saavutada sellist üldist levimust, mille saab tagada Microsoft oma tarkvarale Windows Media Player, komplekteerides sellega operatsioonisüsteemi Windows.
1012 Komisjon käsitleb ka konkurentsi kõrvaldamise kohta tehtud järeldusi, mis on esitatud vaidlustatud otsuses, nimelt põhjendustes 844−846 ja 879−882.
1013 Komisjon, keda selles osas toetab SIIA, väidab, et tema järeldus, mille kohaselt vaidlusalune seotud müük põhjustab turul konkurentsi kõrvaldamise ohtu, ei ole spekulatiivne, vaid põhineb faktidest lähtudes antud hinnangul turu konkreetsete omaduste ning samuti sisuteenuse pakkujate ja tarkvaraarendajate stiimulite kohta. Vastavalt Esimese Astme Kohtu 23. oktoobri 2003. aasta otsusele kohtuasjas T‑65/98: Van den Bergh Foods vs. komisjon (EKL 2003, lk II‑4653) on hinnates seda, kas turgu valitsevas seisundis oleva ettevõtja ühepoolne tegevus viib tõenäoliselt konkurentsi kõrvaldamiseni, lubatav võtta arvesse kolmandate isikute, eriti konkurentide või klientide tõenäolisi reaktsioone sellele tegevusele. Käesolevas asjas on vaieldamatult selge, et Microsoft ei anna klientidele võimalust soetada operatsioonisüsteem Windows ilma tarkvarata Windows Media Player. Peale selle avaldab vaidlusalune seotud müük otsest mõju kolmandatele isikutele ja nii sekkutakse sellega nende vabasse valikusse (vaidlustatud otsuse põhjendused 845, 851, 870, 883, 884 ja 895).
1014 Komisjon viitab vaidlustatud otsuse põhjendustele 879−896 ning märgib seoses sellega, et ta analüüsis süüks pandava teguviisi mõju üksikasjalikult, sealhulgas saatis ulatuslikke küsimustikke paljudele sisuteenuse pakkujatele, tarkvaraarendajatele ja sisuomanikele.
1015 Nendele küsimustikele saadud vastuste põhjal järeldas komisjon järgmist:
– kõik küsimustikele vastanud sisuteenuse pakkujad märkisid, et konkreetse sisu loomisega rohkem kui ühe tehnoloogia tarvis kaasnevad lisakulud (vaidlustatud otsuse põhjendus 884);
– need sisuteenuse pakkujad olid seisukohal, et teatava tehnoloogia kasutajate arv ja multimeediatarkvara olemasolu personaalarvutis on toetatava tehnoloogia otsustamisel olulised tegurid (vaidlustatud otsuse põhjendus 886);
– mõned nende sisuteenuse pakkujate seast märkisid ka, et teatava tehnoloogia kasutajate arv on „kõige olulisem tegur” (vaidlustatud otsuse põhjendus 889);
– niikaua kui kolmandate tootjate multimeediamängijate kasutamine on jätkuvalt arvestatav, võib lisavormingute toetamine olla sisuteenuse pakkujate jaoks kasulik kompromiss (vaidlustatud otsuse põhjendus 890);
– tarkvaraarendajad vastasid üldjoontes samamoodi nagu sisuteenuse pakkujad (vaidlustatud otsuse põhjendused 893−896);
– nii vastas 12 tarkvaraarendajat 13 hulgast jaatavalt küsimusele, kas „mitme vormingu toetamisega” kaasnevad lisakulud tõenäoliselt mõjutavad tulevikus nende otsuseid selle kohta, kas arendada rakendusi muude kui Windows Media tehnoloogiate jaoks (vaidlustatud otsuse põhjendus 890);
– müües tarkvara Windows Media Player seotult Windowsi operatsioonisüsteemiga tagab Microsoft sisuteenuse pakkujatele ja tarkvaraarendajatele selle, et lõppkasutajad saavad nende sisu taasesitada ehk teisisõnu, see jõuab suure kasutajaskonnani; sellepärast tagab tarkvara Windows Media Player üldine levimus Windowsi operatsioonisüsteemiga personaalarvutites Microsoftile konkurentsieelise, mis ei ole seotud kõnealuse toote omadustega (vaidlustatud otsuse põhjendus 891).
1016 Lõpuks lükkab komisjon tagasi Microsofti väite, et käesolevas asjas kohaldatavas teoorias ei võeta arvesse teatavaid asjakohaseid tegureid ja see teooria põhineb ennustustel, millele räägivad vastu faktid.
1017 Esiteks ei nõustu komisjon, et ta on „eiranud tegureid, mis panevad sisuteenuse pakkujaid kasutama teisi vorminguid peale Windows Media vormingu”. Kõnealustele sisuteenuse pakkujatele saadetud informatsiooninõuetes ei viidanud ta pelgalt multimeediamängijate „levimuse määra” küsimusele; ning ei märkinud vaidlustatud otsuses, et levimuse määr on ainus asjakohane tegur, vaid kõigest toonitas selle teguri olulisust. Igal juhul tunnistab Microsoft, et sisuteenuse pakkujad võtavad seda tegurit oma toodete kodeerimisvormingu valimisel arvesse, ja seega nõustub kaudselt, et selle „[tema] sidumise kaudu saavutatav ainulaadne üldine levimus […] moonutab seda [valikut]”.
1018 Lisaks tuleneb sisuteenuse pakkujatele ja tarkvaraarendajatele esitatud küsimustest see, et kõnealused kolmandad isikud kaaluvad mitme tehnoloogia toetamise kulusid ja peavad neid kaalukamaks selle kasulikest külgedest. Komisjon märgib, et Microsoft ise on märkinud, et „voogedastatava sisu kodeerimine mitme vormingu jaoks on sisuteenuse pakkujate jaoks kallis ja ajamahukas” (vaidlustatud otsuse põhjendus 883) ning viitab teatavatele 2003. aasta turu-uuringu käigus kogutud tõenditele (vaidlustatud otsuse põhjendus 884). Isegi kui mitme tehnoloogia toetamise maksumus ei ole sisuteenuse pakkujate jaoks ainus määrav tegur otsustamisel, kas kodeerida mitmesse vormingusse või mitte, on see selgelt üks oluline tegur, mida nad arvestavad. Komisjon ei nõustu ka sellega, nagu oleks ta kogunud 2003. aasta turu-uuringu käigus tõendeid, mille kohaselt sisu kättesaadavaks tegemine konkreetses multimeediavormingus esindab ainult tühist osa kogukuludest. Vastupidi, komisjoni saadud tagasiside sisu ettevalmistamise kulude prognoosi kohta näitab hoopis seda, et need kulud on arvestatavad.
1019 Komisjon ei nõustu ka repliigi lisas C.16 esitatud aruandes sisalduvate järelduste põhjendatusega (vt punkt 1002 eespool). Kõigepealt, vaidlustatud otsuses tõendatakse, et allalaadimine ei tasakaalusta seda üldist levimust, mille saavutab tarkvara Windows Media Player vaidlusaluse seotud müügi kaudu, ning see üldine levimus moonutab sisuteenuse pakkujate stiimuleid. Järgmiseks ei tugine komisjon oma järelduses turgu valitseva seisundi kuritarvitamise kohta sellele, et on tuvastatud täielik konkurentsi kõrvaldamine või turu „kalle”. Lõpuks, kõnealuse aruande autor ei põhjenda oma väidet ja eirab mitmeid käesoleva asja olulisi aspekte, näiteks „monopoli võimendamisega põhjustatud moonutusi turustusvõrgus” ning kolmandaks ei tõenda, et kalde tuvastamiseks tema sõnutsi vajalikud tingimused ei ole täidetud.
1020 Teiseks vaidleb komisjon, keda selles osas toetab SIIA, vastu Microsofti argumendile, et vaidlustatud otsuses esitatud analüüs konkurentsi kõrvaldamise kohta on vasturääkivuses faktidega.
1021 Kõigepealt kordab komisjon, et Microsoft on valesti tõlgendanud vaidlustatud otsuse põhjendust 984, milles ei viidata turu „kaldele”, vaid ainult märgitakse, et seotud müük Microsofti poolt võib tõenäoliselt mõjutada konkurentsi struktuuri multimeediamängijate turul.
1022 Järgmiseks märgib komisjon, et tööstusharu andmed, mida ta vaidlustatud otsuses kasutas, annavad järjepidevalt tunnistust suundumusest kasutada tarkvara Windows Media Player ja Windows Media vorminguid peamiste konkureerivate multimeediamängijate kahjuks (vaidlustatud otsuse põhjendused 906−942). Nendest andmetest nähtub, et kuni 1999. aasta teise kvartalini oli turul liidripositsioonil tarkvara RealPlayer, millel oli peaaegu kaks korda nii palju kasutajaid kui tarkvaral Windows Media Player ja tarkvaral QuickTime (vaidlustatud otsuse põhjendus 906). Ajavahemikus 1999. aasta teisest kvartalist kuni 2002. aasta teise kvartalini kasvas aga tarkvara Windows Media Player kasutajate koguarv ligikaudu 39 miljoni võrra, mis oli enam-vähem võrdne RealNetworks’i ja Apple’i multimeediamängijate kasutajate arvu kasvuga kokku (vaidlustatud otsuse põhjendus 907). Hilisemad andmed äriühingult Nielsen/NetRatings näitavad, et Windows Media Player liikus selgelt ette tarkvarast RealPlayer (lisandus üle 50% rohkem uusi kasutajaid) ja tarkvarast QuickTime (kolm korda nii palju kasutajaid) ning alates oktoobrist 2002 kuni jaanuarini 2004 kasvas see juhtpositsioon veelgi (vaidlustatud otsuse põhjendus 922). See suundumus sarnaneb olukorraga veebibrauserite turul, mida käsitleti menetluses seoses Ameerika Ühendriikide konkurentsiõiguse rikkumisega.
1023 Komisjon on seisukohal, et Microsoft ei vaidlusta neid eri andmeid, vaid esitab uusi andmeid, millest mõningate kuupäev on hilisem kui vaidlustatud otsuse oma ja mida selgelt ei tohiks seetõttu arvesse võtta.
1024 Lõpuks väidab komisjon, et igal juhul kinnitavad hilisemad andmed vaidlustatud otsuses tuvastatud kõrvaldamismõju.
1025 Nii märgib komisjon esiteks, et Microsofti esitatud andmed sisuteenuse pakkujate kohta (vt punkt 1004 eespool) ei ole tõendatud ja Microsoft esitab neid eksitavalt. Komisjon jääb seisukohale, et „mis tahes” multimeediasisuga internetisaitide arvu kasv aastatel 2001−2004 on selge ja sellepärast ei ole ka üllatav, et on kasvanud ka nende internetisaitide arv, kus pakutakse muid kui Windows Media vorminguid. Samuti jätab Microsoft mainimata, et samas ajavahemikus kasvas Windows Media vorminguid toetavate internetisaitide arv 141% võrra, ega esita tegelikult ühtegi viidet kõnealustel internetisaitidel muudes kui Windows Media vormingutes pakutava sisu tegeliku mahu või kasutusmahu kohta.
1026 Teiseks väidab komisjon, et andmed nende multimeediamängijate keskmise arvu kohta, mida originaalseadmete tootjad personaalarvutitesse eelinstalleerivad, ei ole otsustavad (vt punkt 1005 eespool). Igal juhul nähtub Microsofti tõenditest, et rohkemal kui 70% Euroopas müüdavatest personaalarvutitest ja rohkemal kui 80% kogu maailmas müüdavatest personaalarvutitest on vaid üks multimeediamängija ning see multimeediamängija on seotud müügist tulenevalt alati Windows Media Player. Lisaks, kuivõrd originaalseadmete tootjad eelinstalleerivad personaalarvutitesse konkureerivaid multimeediamängijaid, „varjutab” selle eelinstalleerimise tõsiasi, et Windows Media Player on automaatselt olemas 95% kogu maailmas müüdavatest personaalarvutitest. Lõpuks ei ole Microsofti andmed usaldusväärsed, sest eelkõige on need seotud konkureerivate multimeediamängijatega, mis on eelinstalleeritud „legacy deals” alusel (vanast ajast jäänud lõppevad kokkulepped), mida ei ole uuendatud, ja tarkvaraga, mis ei vasta „voogmängija” kriteeriumidele.
1027 Kolmandaks väidab komisjon, et on olemas selge suundumus tarkvara Windows Media Player ja Windows Media vormingute kasutamise poole. Äriühingu Nielsen/NetRatings andmetest multimeediamängijate kasutamise kohta Ameerika Ühendriikides nähtub, et 2005. aasta märtsiks oli tarkvara Windows Media Player kasutajate osatähtsus kasvanud suuremaks kui 80%, tarkvara RealPlayer kasutajate osatähtsus kahanenud tasemele alla 40% ning tarkvara QuickTime kasutajate osatähtsus kahanenud tasemele, mis oli veidi kõrgem kui 10%. Äriühingu Nielsen/NetRatings andmed näitavad ka seda, et nende kasutajate osatähtsus, kes kasutavad ainult tarkvara Windows Media Player, on stabiilselt kasvanud ning praegu kasutab 53−55% kasutajaid ainult tarkvara Windows Media Player, 10−13% kasutajaid ainult tarkvara RealPlayer ja 3−4% kasutajaid ainult tarkvara QuickTime Player.
1028 Vastuseks Microsofti argumendile, et kõrvaldamisteoorias napib objektiivsust, kuivõrd seda ei kohaldatud siis, kui RealNetworks’i multimeediamängija oli integreeritud Windowsi operatsioonisüsteemi (vt punkt 1007 eespool), viitab komisjon vaidlustatud otsuse põhjendusele 818 ning märgib, et teatava ühenduse konkurentsiõiguse rikkumise menetlemist tema poolt ei saa välistada selle alusel, et ta ei ole menetlenud mingit teist võimalikku rikkumist.
1029 SIIA esitab sisuliselt samad argumendid mis komisjon.
1030 Audiobanner.com väidab, et kõnealune seotud müük avaldab ebasoodsat mõju kolmandate isikute investeeringutele muudesse kui Microsofti tehnoloogiatesse, innovatsioonile voogedastatava digitaalse multimeedia tööstuses ning tarbijatele. Selles osas rõhutab Audiobanner.com, et seotud müük takistab toote omadustel põhinevat konkurentsi.
Esimese Astme Kohtu hinnang
1031 Microsoft väidab sisuliselt seda, et komisjon on jätnud tõendamata, et tarkvara Windows Media Player integreerimisega personaalarvutite Windowsi operatsioonisüsteemi kaasnes konkurentsi piiramine ning seega ei esine käesolevas asjas neljandat kuritarvitava seotud müügi koosseisu tunnust, mis on loetletud vaidlustatud otsuse põhjenduses 794.
1032 Nimelt väidab Microsoft, et jõudmaks järeldusele, et tõenäoliselt piirab vaidlusalune seotud müük konkurentsi, pidi komisjon – tõdedes, et ta ei menetle klassikalist seotud müügi juhtumit – kohaldama uut ja väga spekulatiivset teooriat, mis tugineb kolmandate isikute võimalikke reaktsioone prognoosivale analüüsile.
1033 Esimese Astme Kohus on seisukohal, et Microsofti argumendid on põhjendamata ning need on rajatud vaidlustatud otsuse valikulisele ja ebatäpsele tõlgendamisele. Sisuliselt keskendutakse nendes argumentides komisjoni põhjenduskäigu teisele etapile kolme hulgast, mis on esitatud vaidlustatud otsuse põhjendustes 835−954.
1034 Tegelikult on ilmne, et vaidlustatud otsuses tõendas komisjon muu hulgas selgelt, et see, et alates 1999. aasta maist pakkus Microsoft originaalseadmete tootjatele personaalarvutitesse eelinstalleerimiseks üksnes tarkvaraga Windows Media Player komplekteeritud Windowsi operatsioonisüsteemi versiooni, avaldas turul vältimatuid tagajärgi Microsofti, originaalseadmete tootjate ja kolmandate tootjate multimeediamängijate levitajate vahelistele suhetele, kallutades konkurentsitasakaalu Microsofti kasuks ja teiste ettevõtjate kahjuks.
1035 Nagu eespool punktis 868 on juba märgitud, ei tähenda see, et komisjon uuris tegelikku mõju, mida kõnealune seotud müük juba oli turule avaldanud, ja seda, kuidas kõnealune turg tõenäoliselt edaspidi areneb, selle asemel, et pelgalt võtta seisukoht – nagu ta kuritarvitava seotud müügi juhtumite puhul tavaliselt teeb –, et kõnealune seotud müük avaldab juba oma loomu poolest kõrvaldamismõju, seda, et ta võttis kasutusele uue õigusteooria.
1036 Komisjoni analüüs konkurentsi piiramise tingimuse kohta algab vaidlustatud otsuse põhjenduses 841, kus komisjon märgib, et käesolevas asjas on alust mitte eeldada ilma täiendava analüüsita, et operatsioonisüsteemi Windows ja tarkvara Windows Media Player seotud müük kujutab endast teguviisi, mis võib oma laadilt konkurentsi piirata (vt punkt 977 eespool). Sisuliselt põhineb lõppjäreldus, millele komisjon jõudis, järeldusel, et tarkvara Windows Media Player komplekteerimine Windowsi operatsioonisüsteemi – mis on eelinstalleeritud valdavasse enamikku kogu maailmas müüdavatest personaalarvutitest – ilma võimaluseta kõnealune multimeediamängija operatsioonisüsteemist kõrvaldada, võimaldab tarkvarale Windows Media Player levimust, mis tuleneb selle operatsioonisüsteemi üldisest levimusest personaalarvutites ja mida ei saa tasakaalustada multimeediamängijate levitamiseks kasutatavate teiste mooduste abil.
1037 Esimese Astme Kohus on seisukohal, et kõnealune järeldus, mis on komisjoni põhjenduskäigu esimese etapi esemeks (vt vaidlustatud otsuse põhjendused 843−878, mis on kokku võetud eespool punktides 979−982), on kogu ulatuses põhjendatud.
1038 Nii on esiteks selge, et kõnealuse seotud müügi tulemusel on tarkvara Windows Media Player kogu maailma personaalarvutites ainulaadsel määral levinud, sest sellega saavutas see automaatselt turuhõlve taseme, mis vastab personaalarvutite Windowsi operatsioonisüsteemi omale, ilma et see oleks pidanud omaduste tasandil võistlema konkureerivate toodetega. Tuleb meenutada, et kõik pooled on ühel meelel selles, et Microsofti turuosa personaalarvutite operatsioonisüsteemide turul on suurem kui 90% ning valdav osa (ligikaudu 75%) personaalarvutite Windowsi operatsioonisüsteemide müügikäibest laekub Microsoftile originaalseadmete tootjate kaudu, kes eelinstalleerivad Windowsi operatsioonisüsteeme personaalarvutitesse, mida nad kokku panevad ja levitavad. Nii nähtub vaidlustatud otsuse põhjenduses 843 viidatud arvudest, et 2002. aastal oli Microsofti turuosa personaalarvutite operatsioonisüsteemide turul müüdud ühikute järgi 98,3% (vt ka vaidlustatud otsuse põhjendus 431) ning operatsioonisüsteem Windows – ja selle tulemusel ka tarkvara Windows Media Player – oli eelinstalleeritud 196 miljonisse 207 miljonist personaalarvutist, mis maailmas alates 2001. aasta oktoobrist kuni 2003. aasta märtsini müüdi.
1039 Nagu käesolevas otsuses edaspidi üksikasjalikumalt selgitatakse, ei saaks ükski kolmanda tootja multimeediamängija jõuda sellise turuhõlve tasemeni ilma levituseelisteta, mis on tarkvaral Windows Media Player seetõttu, et Microsoft kasutab seda personaalarvutite Windowsi operatsioonisüsteemis.
1040 Tuleks lisada, et see, et Microsoft pakkus alates 1998. aasta juunist seotult Windowsi operatsioonisüsteemi ja multimeediamängijat NetShow 2.0, ei taganud tarkvarale NetShow 2.0 samal tasemel levimust personaalarvutites. Nagu eespool punktides 837 ja 936 on juba selgitatud, sisaldus NetShow 2.0 operatsioonisüsteemi Windows 98 installatsioonikettal, kuid selle installeerimist ei pakutud üheski neljast kõnealuse süsteemi installeerimise vaikevõimalusest. Teisisõnu pidid kasutajad tarkvara NetShow 2.0 installeerimise ise ette võtma ja seega said ka otsustada see installeerimata jätta. Samamoodi ei takistanud kõnealune seotud pakkumine kolmandate tootjate multimeediamängijate arendajaid konkureerimast Microsoftiga oma toodete sisemiste omaduste põhjal ega originaalseadmete tootjaid seda konkurentsi ära kasutamast.
1041 Teiseks on selge, et nagu komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 845 märgib, on tõepoolest vähem tõenäoline, et „kasutajad, kes leiavad oma arvutist eelinstalleeritud [tarkvara Windows Media Player], kasutaksid alternatiivseid multimeediamängijaid, sest neil juba on rakendus, millel on olemas voogvastuvõtu ja taasesituse funktsioonid”. Sellepärast on Esimese Astme Kohus seisukohal, et kui seotud müüki ei oleks, oleksid voogmängijat soovivad tarbijad ajendatud valima ühe nende hulgast, mis on turul saadaval.
1042 Selles suhtes on vaja meenutada asjaolu, millele komisjon osutab vaidlustatud otsuse põhjendustes 119, 848, 869 ja 956, nimelt tähtsust, mida kasutajad omistavad võimalusele osta personaalarvuteid või süsteeme „kasutamisvalmis toote” (out of the box) kujul, s.t nii, et neid saab installeerida ja kasutada minimaalsete jõupingutustega. Nii on müüjal, kelle tarkvara on personaalarvutisse algselt eelinstalleeritud ja käivitatakse juba personaalarvuti käivitamisel, selge konkurentsieelis teiste samalaadsete toodete tootjate ees.
1043 Kolmandaks on Esimese Astme Kohus seisukohal, et komisjon märkis vaidlustatud otsuse põhjenduses 857 õigesti, et süüks pandav teguviis võtab originaalseadmete tootjatelt stiimuli müüa personaalarvutitesse installeeritult kolmandate tootjate multimeediamängijaid.
1044 Ühelt poolt, nagu on märgitud vaidlustatud otsuse põhjenduses 851, on originaalseadmete tootjatele vastumeelne lisada tarbijatele pakutavasse komplekti teine multimeediamängija, sest teine multimeediamängija võtab personaalarvutis kõvakettaruumi, samal ajal pakkudes sisuliselt samu funktsioone kui Windows Media Player, ning ei ole tõenäoline, et tarbijad on valmis maksma sellise komplekti eest kallimat hinda.
1045 Teiselt poolt põhjustab mitme multimeediamängija olemasolu ühes personaalarvutis ohtu, et kasutajad satuvad segadusse, ning klienditoe- ja testimiskulude kasvu (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 852). Selles suhtes märgib Esimese Astme Kohus, et haldusmenetluse käigus rõhutas Microsoft ise, et üldiselt on originaalseadmete tootjate kasumimarginaal väike ja sellepärast eelistaksid nad mitte kanda selliseid kulusid (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 1006).
1046 Nii põhjustas operatsioonisüsteemi Windows ja tarkvara Windows Media Player komplekti kui ainsa sellise Windowsi operatsioonisüsteemi versiooni, mida originaalseadmete tootjad saavad uutesse personaalarvutitesse eelinstalleerida, väljaandmine otseseid ja vahetuid tagajärgi, mis seisnesid originaalseadmete tootjate ilmajätmises neil enne olnud võimalusest panna kokku selliseid tooteid, mida nad peavad tarbijatele kõige atraktiivsemaks, ja eriti selles, et neid takistatakse valimast ainsaks multimeediamängijaks mõni tarkvara Windows Media Player konkurent. Viimati mainitud osas tuleb meeles pidada, et kõnealusel ajal olid tarkvaral RealPlayer kui turuliidril arvestatavad kaubanduslikud eelised. Nagu Microsoft ise möönab, õnnestus tal alles 1999. aastaks välja arendada piisavalt hästi töötav voogmängija, arvestades, et tema eelmine multimeediamängija NetShow „oli klientide hulgas ebapopulaarne, sest ei töötanud kuigi hästi” (vaidlustatud otsuse põhjendus 819). Samuti tuleb meeles pidada, et ajavahemikus alates 1995. aasta augustist kuni 1998. aasta juulini levitati koos Windowsi operatsioonisüsteemiga RealNetworks’i tooteid: esiteks tarkvara RealAudio Player ja seejärel tarkvara RealPlayer. Sellepärast on alust järeldada, et kui Microsoft ei oleks süüks pandavat teguviisi rakendanud, oleks tarkvara RealPlayer ja tarkvara Windows Media Player vahelises konkurentsis olnud otsustavad kahe kõnealuse toote sisemised omadused.
1047 Liiati, isegi kui Microsoftiga konkureerivad multimeediamängijate arendajad jõuaksid originaalseadmete tootjatega kokkuleppele oma toote eelinstalleerimises, oleks nende konkurentsipositsioon võrreldes Microsoftiga siiski ebasoodsam. Esiteks, kuivõrd originaalseadmete tootjad ega kasutajad ei saa kõrvaldada tarkvara Windows Media Player operatsioonisüsteemist Windows ja nimetatud tarkvarast koosnevast komplektist, ei saaks kolmanda tootja multimeediamängija kunagi olla vastavas personaalarvutis ainus multimeediamängija. Eriti takistab kõnealune seotud müük kolmandate tootjate multimeediamängijate arendajate sellesuunalist konkurentsi Microsoftiga toodete sisemiste omaduste põhjal. Teiseks, kuivõrd nende multimeediamängijate arv, mida originaalseadmete tootjad on valmis personaalarvutitesse eelinstalleerima, on piiratud, konkureerivad kolmandate tootjate multimeediamängijate arendajad omavahel oma toodete eelinstalleerimise nimel, ent Microsoft hiilib komplekteerimise kaudu kõrvale nii sellest konkurentsist kui ka sellega kaasnevatest olulistest lisakuludest. Selles osas on asjakohane viidata vaidlustatud otsuse põhjendusele 856, kus komisjon mainib tarkvara RealPlayer turustuslepingut, mille sõlmisid 2001. aastal RealNetworks ja Compaq, ning ka seda, et haldusmenetluse käigus tunnistas Microsoft, et RealNetworks maksis originaalseadmete tootjatele tasu oma toodete eelinstalleerimise eest.
1048 Nendest järeldustest tuleneb, et komisjon tegi õige lõppjärelduse, mille kohaselt „võimalus sõlmida kokkuleppeid originaalseadmete tootjatega [on] vähem tõhus ja mõjus vahend multimeediamängijate turustamiseks kui seotud müük Microsofti poolt” (vaidlustatud otsuse põhjendus 859).
1049 Neljandaks asub Esimese Astme Kohus seisukohale, et komisjon tegi õige järelduse, et muud multimeediamängijate turustamise meetodid peale eelinstalleerimise originaalseadmete tootjate poolt ei saa tasakaalustada tarkvara Windows Media Player üldist levimust (vaidlustatud otsuse põhjendused 858−876).
1050 Esiteks, kuigi on tõsi, et interneti kaudu allalaadimine võimaldab tootjatel jõuda suure arvu kasutajateni, on see vähem tõhus kui eelinstalleerimine originaalseadmete tootjate poolt. Esiteks ei taga allalaadimine sellist levikut, mis oleks samaväärne tarkvara Windows Media Player omaga (vaidlustatud otsuse põhjendus 861). Teiseks, oluline arv kasutajaid peab allalaadimist erinevalt eelinstalleeritud toote kasutamisest keerukaks. Kolmandaks, nagu komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 866 märgib, ei lõpe märkimisväärne arv – RealNetworks’i 2003. aastal tehtud katsete tulemuste kohaselt üle 50% – allalaadimiskatseid edukalt. Ehkki lairibaühendus muudab allalaadimise tõepoolest kiiremaks ja vähem keerukaks, tuleb meeles pidada, et 2002. aastal oli Euroopas ainult igal kuuendal internetiühendusega leibkonnal lairibaühendus (vaidlustatud otsuse põhjendus 867 ja joonealune märkus 1037). Neljandaks kalduvad kasutajad tõenäoliselt eeldama, et nende ostetud personaalarvutisse integreeritud multimeediamängija töötab paremini kui ise installeeritav toode (vaidlustatud otsuse põhjendus 869). Lõpuks ehk viiendaks ei saa enamiku äriühingute töötajad internetist tarkvara alla laadida, sest see komplitseeriks võrguhaldurite tööd (sama põhjendus).
1051 Mõned andmed, mille esitas haldusmenetluse käigus Microsoft ise ja mida on mainitud vaidlustatud otsuse põhjendustes 909−911, kinnitavad, et allalaadimine interneti kaudu on levitusmeetodina vähem tõhus kui eelinstalleerimine originaalseadmete tootjate poolt. Microsoft märkis, et 12 kuu jooksul pärast WMP 6 väljaandmist laaditi alla 8,8 miljonit selle koopiat, ning samuti, et ajavahemikus 1999. aasta juulist kuni septembrini müüs ta 7,9 miljonit operatsioonisüsteemi Windows 98 SE koopiat. Teisisõnu saavutas WMP 6 operatsioonisüsteemiga Windows seotud müügiga kolme kuu jooksul peaaegu samasuguse leviku kui see, mille ta saavutas allalaadimise teel ühe aasta jooksul.
1052 Nagu komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 870 väidab, peavad müüjad, ehkki allalaadimine iseenesest on tehniliselt odav moodus multimeediamängijate levitamiseks, rakendama suuri ressursse, et „saada üle lõppkasutajate” loidusest ja veenda neid eirama [tarkvara Windows Media Player] eelinstalleeritust”.
1053 Teiseks ei ole Microsoft esitanud argumente, mis võiksid seada küsimärgi alla komisjoni järelduse, et teised vaidlustatud otsuses mainitud voogmängijate levitamise viisid, nimelt multimeediamängija komplekteerimine muu tarkvaraga või internetiühenduseks vajalike seadmetega ning jaemüük, on kõigest „paremuselt teine lahendus, mis ei suuda konkureerida [Windowsi operatsioonisüsteemiga] personaalarvutitesse tarkvara eelinstalleerimise tõhususe ega mõjususega” (vaidlustatud otsuse põhjendused 872−876).
1054 Eespool märgitust tuleneb, et vaidlustatud otsuse põhjendustes 843−878 esitatud analüüsis, mis kujutab endast komisjoni põhjenduskäigu esimest etappi, tõendas komisjon õiguslikult piisavalt, et tarkvara Windows Media Player seotud müügil operatsioonisüsteemiga Windows alates 1999. aasta maist olid arvestatavad tagajärjed konkurentsi struktuurile. Kõnealune teguviis võimaldas Microsoftil saada ainulaadse eelise tema toote levitamisel ja tagada tarkvara Windows Media Player üldine levimus personaalarvutites üle kogu maailma, mille tulemusel kahanes kasutajate stiimul kasutada kolmandate tootjate multimeediamängijaid ja originaalseadmete tootjate stiimul eelinstalleerida selliseid multimeediamängijaid personaalarvutitesse.
1055 Mööndavasti – nagu väidab Microsoft – jätkavad mitmed originaalseadmete tootjad kolmandate tootjate multimeediamängijate lisamist klientidele pakutavatesse komplektidesse. Samuti on pooled ühel meelel, et multimeediamängijate arv ja mitme multimeediamängija kasutamise ulatus suurenevad pidevalt. Sellest olenemata ei muuda need tegurid komisjoni järeldust, et süüks pandav teguviis tõenäoliselt nõrgendab konkurentsi kohtupraktika tähenduses. Alates 1999. aasta maist ei ole kolmandate tootjate multimeediamängijate müüjad enam suutnud konkureerida selle nimel, et originaalseadmete tootjad installeeriksid kokkupandavatesse ja müüdavatesse personaalarvutitesse nende tooteid tarkvara Windows Media Player asemel.
1056 Veel tuleks märkida, et eespool esitatud järeldused on põhjendatud andmetega, mida komisjon uuris oma põhjenduskäigu kolmandas etapis. Nimelt, nagu käesoleva otsuse punktides 1080−1084 täpsemalt selgitatakse, nähtub vaidlustatud otsuse põhjendustes 905−926 mainitud andmetest selge suundumus tarkvara Windows Media Player kasuks ja sellega konkureerivate multimeediamängijate kahjuks.
1057 Nagu nähtub Microsofti enda poolt haldusmenetluse käigus antud teabest, millele viidatakse vaidlustatud otsuse põhjendustes 948−951, ei tulenenud tarkvara Windows Media Player kasutamise oluline kasv sellest, et see multimeediamängija on konkureerivatest multimeediamängijatest kvaliteetsem, ega sellest, et kõnealustes teistes multimeediamängijates, eriti tarkvaras RealPlayer, on teatavad puudused.
1058 Kõiki eespool esitatud kaalutlusi arvestades järeldab Esimese Astme Kohus, et komisjoni põhjenduskäigu esimeses etapis tehtud järeldustest endist piisab tuvastamaks, et käesolevas asjas on olemas kuritarvitava seotud müügi neljas koosseisu tunnus. Need järeldused ei põhine uuel ega spekulatiivsel teoorial, vaid süüks pandava teguviisi olemusel, turu olukorral ja vastavate toodete peamistel funktsioonidel. Need põhinevad täpsetel, usaldusväärsetel ja üksteisega kooskõlas olevatel tõenditel, mille tõesust Microsoft, kes pelgalt väitis, et tegu on lihtsalt oletusega, ei ole suutnud ümber lükata.
1059 Eespool märgitust tulenevalt ei ole tarvis käsitleda argumente, mida Microsoft esitab komisjoni põhjenduskäigu kahes ülejäänud etapis tehtud järelduste vastu. Sellest hoolimata on Esimese Astme Kohus seisukohal, et ta peaks neid põgusalt käsitlema.
1060 Oma põhjenduskäigu teises etapis püüab komisjon kindlaks teha, et tarkvara Windows Media Player üldine levimus, mis tuleneb selle tarkvara seotud müügist operatsioonisüsteemiga Windows, võib arvestatavalt mõjutada sisuteenuse pakkujaid ja tarkvaraarendajaid.
1061 Komisjoni teooria põhineb sellel, et voogmängijate turgu iseloomustab tähelepanuväärne kaudse turustusvõrgu mõju ehk – kui kasutada W. H. Gates’i väljendit – „positiivse tagasiside silmuse” olemasolu (vaidlustatud otsuse põhjendus 882). See väljend kirjeldab nähtust, mille puhul teatava tarkvaraplatvormi kasutajate arvu järjest suurenedes kasvavad järjest investeeringud selle platvormiga ühilduvate toodete arendamisse, mis omakorda suurendab selle platvormi populaarsust kasutajate seas.
1062 Esimese Astme Kohus on seisukohal, et komisjon järeldas õigesti, et selline nähtus on käesoleva juhtumi puhul olemas ning et valides tehnoloogiat, mille jaoks oma tooteid arendada, lähtuvad sisuteenuse pakkujad ja tarkvaraarendajad multimeediamängijate installeerimise ja kasutatavuse protsendimääradest (vaidlustatud otsuse põhjendus 879). Komisjon märkis õigesti esiteks seda, et need ettevõtjad kalduvad kasutama eeskätt tarkvara Windows Media Player, sest see võimaldab neil jõuda valdava enamiku personaalarvutite kasutajateni üle kogu maailma, ja teiseks seda, et teatava multimeediamängijaga ühilduvate sisu ja rakenduste edastamine iseenesest on konkurentsitegur, sest see suurendab vastava multimeediamängija populaarsust ja omakorda soodustab selle aluseks oleva multimeediatehnoloogia, sealhulgas kodekite, vormingute (sealhulgas digiõiguste haldamise) ja serveritarkvara kasutamist (vaidlustatud otsuse põhjendused 880 ja 881).
1063 Esiteks on Esimese Astme Kohus seoses kõnealuse komplekteerimise mõjuga sisuteenuse pakkujatele seisukohal, et vaidlustatud otsuse põhjendustes 883−891 komisjoni poolt selles küsimuses antud hinnang on põhjendatud.
1064 Täpsemalt oli komisjonil õigus, kui ta järeldas, et mitme eri tehnoloogia pakkumine tekitab lisanduvaid arendus-, infrastruktuuri- ja halduskulusid sisuteenuse pakkujatele, kes kalduvad seetõttu kasutama oma toodete jaoks ainult ühte tehnoloogiat, kui see võimaldab neil jõuda laia kasutajaskonnani.
1065 Nii tuleneb komisjoni kogutud tõenditest, eriti sisuteenuse pakkujatele seoses 2003. aasta turu-uuringuga saadetud informatsiooninõuetele saadud vastustest, et voogedastatava sisu kodeerimine mitmesse vormingusse on kulukas ja ajamahukas. Oma 16. aprilli 2003. aasta informatsiooninõudes küsis komisjon neilt sisuteenuse pakkujatelt muu hulgas seda, kas ühe ja sama sisu kättesaadavaks tegemine mitmes tehnoloogias on nende jaoks kulukam (küsimus 19). Kõik vastanud organisatsioonid vastasid jaatavalt, mainides peamiselt sisu ettevalmistamiseks kuluvaid lisanduvaid inimtöötunde, lisakulusid seoses riistvara/infrastruktuuriga ja lisanduvaid litsentsikulusid. Kui asjaomastel organisatsioonidel paluti neid kulusid prognoosida, hindasid nad need vahemikku 20−100% algsetest ainult ühes vormingus sisu edastamise kuludest ehk keskmiseks kuluks ligikaudu 50% (küsimus 20). Nagu komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 884 märgib, osutas üks küsitletud organisatsioon ka sellele, et „suhteliselt suured sisu ettevalmistamise kulud [võivad] vähendada plaadifirmade ja/või veebiportaalide majanduslikke stiimuleid toetada mitmeid vorminguid, mille leviulatused on erinevad” ning „[ü]ksikud plaadifirmad tasakaalustavad need lisakulud kasuga, mida võimaldab laienenud leviulatus ja mitme [t]ehnoloogia toetamine”.
1066 Esimese Astme Kohus märgib, et vastupidiselt sellele, mida väidab Microsoft, uuris komisjon, kas mitmesse vormingusse kodeerimisest tekkiv kasu võiks kaaluda üles sellise kodeerimisega kaasnevad lisakulud. Komisjon küsitles sel teemal 2003. aasta turu-uuringus sisuteenuse pakkujaid, kes väljendasid oma seisukohti selles küsimuses (vt vaidlustatud otsuse põhjendused 884, 887, 889 ja 890).
1067 Samuti ilmneb komisjoni kogutud tõenditest, et mida laiem on multimeediamängija levik, seda rohkem kalduvad sisuteenuse pakkujad looma sisu selles multimeediamängijas teostatud tehnoloogia jaoks. Nagu komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 885 õigesti märgib, maksimeerivad arendajad laialt levinud multimeediamängijat toetades omaenda toodete potentsiaalse leviulatuse.
1068 Nii küsis komisjon – nagu on märgitud vaidlustatud otsuse põhjenduses 886 – oma 16. aprilli 2003. aasta informatsiooninõudes sisuteenuse pakkujatelt, kas teatava tehnoloogia leviulatus ja multimeedia taasesitamiseks mõeldud tarkvara olemasolu personaalarvutites on olulised tegurid otsustamisel, millist tehnoloogiat toetada (küsimused 33 ja 34). Kõik nendele küsimustele vastanud äriühingud vastasid jaatavalt (vaidlustatud otsuse põhjendus 886).
1069 Arvestades eespool märgitut ja seda, et operatsioonisüsteem Windows on olemas peaaegu kõikides maailma personaalarvutites, tuleb asuda seisukohale, et komisjon tegi vaidlustatud otsuse põhjenduses 891 õige järelduse, mille kohaselt „[tarkvara Windows Media Player] seotud müügiga [saab] Microsoft tagada sisuteenuse pakkujatele selle, et lõppkasutajad saavad taasesitada nende pakkujate sisu, s.t nende jõudmise laia kasutajaskonnani” ja „sellepärast tagab [selle tarkvara] […] üldine levimus Windowsi operatsioonisüsteemiga personaalarvutites Microsoftile konkurentsieelise, mis [ei ole] seotud toote enda omadustega” ning „[kui] teataval vormingul põhinev sisu saab laialt levinuks, [tugevdatakse] sellega ühilduvate multimeediamängijate konkurentsipositsiooni ja uute konkurentide sisenemine turule on raskendatud”.
1070 Seoses sellega tuleb meeles pidada, et EÜ artikli 82 eesmärk on keelata turgu valitsevas seisundis oleval ettevõtjal tugevdada oma positsiooni muude vahenditega peale nende, mis põhinevad toodete omaduste konkurentsil (Esimese Astme Kohtu 21. oktoobri 1997. aasta otsus kohtuasjas T‑229/94: Deutsche Bahn vs. komisjon, EKL 1997, lk II‑1689, punkt 78, ja eespool punktis 1013 viidatud kohtuotsus Van den Bergh Foods vs. komisjon, punkt 157).
1071 Teiseks on Esimese Astme Kohus seisukohal, et vaidlustatud otsuse põhjendustes 892−896 hindas komisjon õigesti kõnealuse seotud müügi mõju tarkvaraarendajatele.
1072 Täpsemalt märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 892 õigesti, et tarkvaraarendajad kalduvad looma rakendusi üheainsa platvormi jaoks, kui see võimaldab neil jõuda oma toodete peaaegu kõikide potentsiaalsete kasutajateni, samas kui portimine, turustamine ja teiste platvormide toetamine tekitavad lisakulusid.
1073 Nii ilmneb vastustest mitmetele komisjoni poolt tarkvaraarendajatele seoses 2003. aasta turu-uuringuga esitatud küsimustele (vt eriti 16. aprilli 2003. aasta informatsiooninõude küsimused 8 ja 48), et tarkvara arendamine mitme multimeediatehnoloogia jaoks tekitab lisakulusid nii inimtöötundides kui ka seoses litsentsimise ja klienditoega. Asjaomased tarkvaraarendajad hindasid need lisakulud vahemikku 1−100% üheainsa tehnoloogia jaoks rakenduste väljaarendamise kuludest ehk keskmiseks lisakuluks ligikaudu 58% (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 894).
1074 Kõnealusele 16. aprilli 2003. aasta informatsiooninõudele antud vastustest ilmneb samuti, et see, et rakenduste väljaarendamine teiste tehnoloogiate jaoks, mille tootja ei ole Microsoft, tähendab tarkvaraarendajate jaoks lisakulusid, mõjutab tõenäoliselt nende otsust, kas arendada rakendusi teiste tehnoloogiate jaoks (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 894; vt ka organisatsiooni T30 avaldus vaidlustatud otsuse põhjenduses 893).
1075 Arvestades neid tegureid ja seda, et kõnealuse komplekteerimise tulemusel on tarkvara Windows Media Player olemas valdavas enamikus kogu maailma personaalarvutitest, tuleb otsustada, et komisjon järeldas vaidlustatud otsuse põhjenduses 895 õigesti, et multimeediamängijale tuginevaid rakendusi kirjutavatel tarkvaraarendajatel on stiimul kirjutada rakendusi ennekõike tarkvarale Windows Media Player. Selles suhtes tuleb märkida, et 2003. aasta turu-uuringus palus komisjon küsitletud tarkvaraarendajatel märkida tegurid, mille põhjal nad valivad tehnoloogia oma rakenduste kirjutamise jaoks (16. aprilli 2003. aasta informatsiooninõude küsimus 7). Sellele küsimusele vastanud 14 organisatsiooni hulgast 10 märkisid kõige tähtsamaks või tähtsuselt teiseks teguriks selle, mil määral on multimeediamängija personaalarvutites olemas (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 896). Komisjon küsis kõnealustelt tarkvaraarendajatelt ka seda, kas nende jaoks on oluline, et tarkvara Windows Media Player liidesed on olemas peaaegu kõikides Windowsi operatsioonisüsteemiga personaalarvutites (16. aprilli 2003. aasta informatsiooninõude küsimus 14). Sellele küsimusele vastanud 13 organisatsiooni hulgast 10 vastasid jaatavalt (vaidlustatud otsuse põhjendus 896).
1076 Kolmandaks meenutab Esimese Astme Kohus, et vaidlustatud otsuse põhjendustes 897−899 märgib komisjon, et kõnealusest seotud müügist tulenev tarkvara Windows Media Player üldine levimus mõjutab ka sidusturge, näiteks mobiilseadmete jaoks ette nähtud multimeediamängijate, maapealse digitaaltelevisiooni vastuvõtuseadmete (nn digibokside), DRM lahenduste ja muusika sidusmüügi turge. Selles osas piisab märkimisest, et Microsoft ei ole esitanud argumente, mis võiksid selle hinnangu kummutada.
1077 Eespool esitatud kaalutlusi arvestades järeldab Esimese Astme Kohus, et komisjoni põhjenduskäigu teine etapp on põhjendatud.
1078 Oma põhjenduskäigu kolmandas etapis uurib komisjon turu arengut, arvestades äriühingute Media Metrix, Synovate ja Nielsen/NetRatings turu-uuringuid, ning järeldab, et nende uuringute andmed „osutavad järjepidevalt suundumusele [tarkvara Windows Media Player] ja Windows Media vormingute kasutamise kasuks ning peamiste konkureerivate multimeediamängijate ja nendega seotud tehnoloogiate kahjuks” (vaidlustatud otsuse põhjendus 944).
1079 Esimese Astme Kohus asub seisukohale, et eelmises punktis viidatud järeldus on õige.
1080 Esiteks ilmneb multimeediamängijate kasutamise osas Media Metrix’i kogutud andmetest, et kuni 1999. aasta teise kvartalini, mil komplekteerimine algas, oli tarkvara Windows Media Player oluliselt maha jäänud turuliidrist, s.o tarkvarast RealPlayer, millel oli peaaegu kaks korda rohkem kasutajaid (vaidlustatud otsuse põhjendused 905 ja 906). Ajavahemikus 1999. aasta teisest kvartalist kuni 2002. aasta teise kvartalini kasvas aga tarkvara Windows Media Player kasutajate koguarv rohkem kui 39 miljoni võrra, mida võib võrrelda tarkvara RealPlayer ja tarkvara QuickTime Player kasutajate arvu kasvuga kokku (vaidlustatud otsuse põhjenduses 907 sisalduvad tabelid 8 ja 9).
1081 Ka äriühingu Synovate poolt Microsofti jaoks kogutud andmed, mida mainitakse vaidlustatud otsuse põhjendustes 918−920, näitavad selgelt suundumust tarkvara Windows Media Player kasuks ning tarkvara RealPlayer ja tarkvara QuickTime Player kahjuks.
1082 Täpsemalt ilmneb Synovate’i andmetest, mis on esitatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 920, et ehkki osad kasutajad kasutasid rohkem kui ühte multimeediamängijat, märkisid küsitletud „mitme mängija kasutajate” hulgast 45% augustis 2003, et kõige rohkem kasutavad nad multimeediamängijat Windows Media Player, samal ajal kui tarkvara RealPlayer oli kõige rohkem kasutatav multimeediamängija 19% jaoks ja QuickTime Player 11% jaoks. Võrdluseks: 1999. aasta oktoobris oli mitme mängija kasutajate hulgas kõige rohkem kasutatav multimeediamängija RealPlayer (50%), millele järgnesid Windows Media Player (22%) ja seejärel QuickTime Player (15%).
1083 Seoses sellega on asjakohane lisada, et Microsofti argumenti, mille kohaselt tarbijad kasutasid 2002. aasta juunis keskmiselt 1,7 multimeediamängijat – ja 2004. aastaks oli see arv kasvanud 2,1-ni –, tuleb käsitleda kontekstis. Nagu komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 860 õigesti märgib, võimaldab interneti kaudu allalaadimine – isegi kui see on vähem tõhus levitusvahend kui eelinstalleerimine originaalseadmete tootja poolt – kasutajatel kõigest lisada oma personaalarvutisse veel ühe multimeediamängija, kuid mitte asendada tarkvara Windows Media Player. Viimane on personaalarvutis alati olemas, samal ajal kui mõnel juhul on lisamängijaks RealPlayer, mõnel juhul QuickTime Player ja mõnel juhul muu kolmanda tootja multimeediamängija.
1084 Lõpuks nähtub ka äriühingu Nielsen/NetRatings kogutud andmetest (vt vaidlustatud otsuse põhjendused 921 ja 922), et ajavahemikus oktoobrist 2002 kuni jaanuarini 2004 kasvas tarkvara Windows Media Player edumaa oluliselt nii tarkvara RealPlayer kui ka tarkvara QuickTime Player ees.
1085 Teiseks, vormingute kasutamise osas nähtub äriühingu Nielsen/NetRatings andmetest, mida mainitakse vaidlustatud otsuse põhjendustes 930−932, selgesti suundumus Windows Media vormingute kasuks ning RealNetworks’i vormingute ja Apple’i tarkvara QuickTime vormingute kahjuks.
1086 Kolmandaks on Esimese Astme Kohus seisukohal, et komisjon järeldas vaidlustatud otsuse põhjendustes 934−942 õigesti, et internetiteenuseid osutava äriühingu Netcraft poolt kogutud andmed, mis käsitlevad multimeediavormingute kasutamist internetisaitidel ja mis esitati Microsofti poolt haldusmenetluse käigus, ei ole lõplikud. Nimelt tõendas komisjon õiguslikult piisavalt, et Netcraft’i uuringute vigane metoodika, millele osutatakse vaidlustatud otsuse põhjendustes 940−942, kõigutab Microsofti argumenti, mille kohaselt „RealNetworks’i vormingud oli novembris 2002 [internetis] jätkuvalt palju levinumad” (vaidlustatud otsuse põhjendus 937).
1087 Lõpuks ehk neljandaks on Esimese Astme Kohus seisukohal, et komisjon tegi õigesti, lükates vaidlustatud otsuse põhjenduses 943 tagasi Microsofti argumendi, mis oli rajatud sellele, et 2001. aastal oli tarkvara RealPlayer olemas 92% kodukasutuses olevatest personaalarvutitest Ameerika Ühendriikides ning sellest tulenevalt oli selle installeeritus personaalarvutites võrreldav tarkvara Windows Media Player omaga. Nagu on märgitud samas põhjenduses, oli RealPlayer 2003. aastal olemas tegelikult ainult 60−70% kodukasutuses olevatest personaalarvutitest Ameerika Ühendriikides. Peale selle tuleb meeles pidada, et tarkvara Windows Media Player installeerituse määr Windowsi operatsioonisüsteemiga personaalarvutites on 100% ning kõikides kodus või tööl kasutatavates maailma personaalarvutites 90%.
1088 Eespool esitatud kaalutlustest tuleneb, et vaidlustatud otsuse põhjendustes 978−984 esitatud komisjoni lõppjäreldus seotud müügi konkurentsivastase mõju kohta on põhjendatud. Komisjon tegi järgmised õiged järeldused:
– Microsoft kasutab operatsioonisüsteemi Windows kui turustuskanalit, et tagada endale oluline konkurentsieelis multimeediamängijate turul (vaidlustatud otsuse põhjendus 979);
– kõnealuse seotud müügi tõttu on Microsofti konkurendid a priori vähem soodsas olukorras, isegi kui nende tooted on oma sisemiste omaduste poolest paremad kui Windows Media Player (sama põhjendus);
– Microsoft kahjustab normaalset konkurentsi, mis oleks tarbijatele kasulik, sest see tagaks kiiremad innovatsioonitsüklid, mis tuleneksid toodete endi omadustel põhinevast vabast konkurentsist (vaidlustatud otsuse põhjendus 980);
– asjassepuutuv seotud müük suurendab sisu ja rakenduste sisenemistõkkeid, mis kaitsevad operatsioonisüsteemi Windows, ja hõlbustab selliste tõkete loomist tarkvara Windows Media Player jaoks (sama põhjendus);
– Microsoft kaitseb end tõhusa konkurentsi eest, mida pakuvad potentsiaalselt tõhusamate multimeediamängijate tootjad, kes võiksid ohustada tema seisundit, ja seega kahandab multimeediamängijate innovatsiooni investeeritavat talenti ja kapitali (vaidlustatud otsuse põhjendus 981);
– asjassepuutuva seotud müügi abil võib Microsoft laiendada oma positsiooni multimeediaga seotud sidusturgudel ja nõrgendada tõhusat konkurentsi tarbijate kahjuks (vaidlustatud otsuse põhjendus 982);
– asjassepuutuvat seotud müüki kasutades saadab Microsoft välja signaale, mis pidurdavad innovatsiooni kõigis nendes tehnoloogiates, millest Microsoft arvatavasti võib tulevikus huvituda ja mida ta võib tulevikus Windowsiga siduda (vaidlustatud otsuse põhjendus 983).
1089 Sellepärast oli komisjonil alust vaidlustatud otsuse põhjenduses 984 märkida, et on olemas arvestatav tõenäosus, et operatsioonisüsteemi Windows ja tarkvara Windows Media Player seotud müügi tulemusel väheneb konkurents nii, et tõhusa konkurentsistruktuuri säilitamine ei ole lähitulevikus tagatud. Tuleb selgitada, et komisjon ei väitnud, nagu viiks seotud müük kogu konkurentsi kõrvaldamiseni voogmängijate turul. Sellepärast ei muuda komisjoni argumenti Microsofti argument, et mitu aastat pärast vaidlusaluse kuritarvitamise algust on turul jätkuvalt mitmed kolmandate tootjate multimeediamängijad.
1090 Kõikidest eespool esitatud kaalutlustest tuleneb, et Microsoft ei ole esitanud ühtki argumenti, mis võiks muuta vaidlustatud otsuses komisjoni poolt seoses konkurentsi piiramisega tehtud järelduste põhjendatuse. Sellepärast tuleb Esimese Astme Kohtul järeldada, et komisjon on õiguslikult piisavalt tõendanud, et kõnealune tingimus on käesolevas asjas täidetud.
e) Objektiivse põhjendatuse puudumine
Vaidlustatud otsus
1091 Vaidlustatud otsuse põhjendustes 955−970 uurib komisjon argumenti, millega Microsoft püüab tõendada, et kõnealune seotud müük toob sellist tõhususkasu, mis kaalub üles tuvastatud konkurentsivastase mõju.
1092 Esiteks lükkab komisjon tagasi Microsofti argumendi, et kõnealune seotud müük toob tõhususkasu seoses levitamisega (vaidlustatud otsuse põhjendused 955−961).
1093 Esimeses järjekorras on komisjon seisukohal, et Microsoft ei saa väita, nagu looks see, kui teatav kogum võimalusi on „kasutamisvalmis tootena” müüdavas arvutis vaikekonfiguratsioonis määratletud, tarbijatele eeliseid, säästes aega ja vähendades segadusse sattumise võimalust. Nii ajab Microsoft omavahel segi „tarbijate kasu sellest, kui multimeediamängija on eelinstalleeritud koos personaalarvuti operatsioonisüsteemiga, ja selle, kui Microsoft valib tarbijate jaoks välja multimeediamängija” (vaidlustatud otsuse põhjendus 956).
1094 Järgmiseks toonitab komisjon originaalseadmete tootjate osa, eriti seda, et nad kohandavad personaalarvuteid nii riistvara kui ka tarkvara suhtes, et eristada neid konkureerivatest toodetest ja vastata tarbijate konkreetsele nõudlusele. Komisjon selgitab, et „[s]ellepärast reageeriks turg tõhususele, mis seostub riistvarast, operatsioonisüsteemist ja tarkvararakendustest, näiteks multimeediamängijatest, [koosneva] täiskomplekti ostmisega ning lisaks oleks turul vabadus pakkuda sellist valikut, mida tarbijad nõuavad” (vaidlustatud otsuse põhjendus 957). Originaalseadmete tootjate pakutavatest personaalarvutite operatsioonisüsteemide ja multimeediamängijate komplektidest saaksid tarbijad valida selle, mis neile kõige paremini sobib.
1095 Veel on komisjon seisukohal, et Microsoft ei saa tugineda sellele, et kahe toote seotud müügist tekkivad säästud võivad tähendada kokkuhoidu rahalistes ressurssides, mis muidu kulutataks kõnealuse teise toote levitamise süsteemi säilitamiseks, ning et need säästud kanduksid edasi tarbijatele, „kes ei oleks pidanud kandma kulusid seoses teise ostu tegemisega, sealhulgas seoses toote väljavalimise ja installeerimisega” (vaidlustatud otsuse põhjendus 958). Eriti toob komisjon esile tarkvara litsentsimisega seotud väikeste levitamiskulude kontrasti sellega, kui olulised on tarbijate valikuvabadus ning uuendustegevus tarkvara, näiteks multimeediamängijate valdkonnas.
1096 Lõpuks lükkab komisjon tagasi Microsofti argumendi, et kõnealust seotud müüki keelates seadis komisjon Microsofti ebasoodsamasse olukorda võrreldes enamiku tema konkurentidega, kes pakuvad oma operatsioonisüsteemides multimeediavõimalusi. Esiteks ei takista vaidlustatud otsus Microsofti sõlmimast originaalseadmete tootjatega kokkuleppeid Windowsi operatsioonisüsteemi ja multimeediamängija – milleks võib olla Windows Media Player – eelinstalleerimiseks, et tulla vastu tarbijate nõudlusele. Komisjon toonitab, et „kuritarvitav on see, et Microsoft sunnib seotud müügi kaudu pidevalt peale omaenda multimeediamängijat” (vaidlustatud otsuse põhjendus 959). Liiati jätab Microsoft arvestamata selle, et seotud müügi mõju turul on erinev sõltuvalt sellest, kas seda teeb turgu valitsevas seisundis olev ettevõtja või ettevõtja, kellel ei ole sellist seisundit. Peale selle võidakse turgu valitsevas seisundis olev ettevõtja jätta ilma õigusest rakendada sellist teguviisi, mille suhtes poleks vastuväiteid, kui seda rakendaks ettevõtja, kes ei ole turgu valitsevas seisundis.
1097 Teiseks lükkab komisjon tagasi Microsofti argumendi, et vaidlusalune seotud müük toob tõhususkasu seoses tarkvaraga Windows Media Player kui sisu ja rakenduste jaoks kasutatava platvormiga (vaidlustatud otsuse põhjendused 962−969).
1098 Komisjon väidab sisuliselt seda, et Microsoft ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et tarkvara Windows Media Player integreerimine operatsioonisüsteemi Windows tehniliselt laiendaks kõnealuse toote toimivust, või üldisemalt selle kohta, et vaidlusalune seotud müük on hädavajalik selleks, et saavutada konkurentsi soosivat mõju, millele ta tugineb. Nimelt ei väida ega tõenda Microsoft seda, et tarkvaraarendajad ei oleks saanud arendada välja rakendusi, kui tarkvara Windows Media Player oleks levitatud personaalarvutite Windowsi operatsioonisüsteemist eraldi (vaidlustatud otsuse põhjendus 965).
1099 Samuti märgib komisjon, et eri multimeediamängijate võime töötada Windowsi operatsioonisüsteemis on andnud olulise panuse multimeedia voogedastamise tehnoloogia levikusse ja mitmete multimeediavõimalustega rakenduste väljaarendamisse, mis sellele järgnes (vaidlustatud otsuse põhjendus 966).
1100 Kolmandaks järeldab komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 970, et Microsoft ei ole õiguslikult piisavalt tõendanud, et vaidlusalune seotud müük on objektiivselt põhjendatud konkurentsi soosiva mõjuga, mis kaaluks üles sellest teguviisist põhjustatud konkurentsitõkke. Seda kasu, mida Microsoft esitleb kui seotud müügi tulemust, oleks võimalik saavutada ilma seotud müügita. Liiati, muu kasu, millele Microsoft tugineb, seisneb peamiselt kasumlikkuse suurenemises Microsofti jaoks ning on ebaproportsionaalne võrreldes kõnealuse seotud müügi konkurentsivastase mõjuga.
1101 Vaidlustatud otsuse põhjendustes 1026−1042 uurib komisjon Microsofti argumente, mis põhinevad operatsioonisüsteemi Windows ja tarkvara Windows Media Player ning samuti operatsioonisüsteemi Windows ja kolmandate tootjate rakenduste väidetaval vastastikusel sõltuvusel.
Poolte argumendid
1102 Oma sissejuhatuses argumentidesse, mis käsitlevad operatsioonisüsteemi Windows ja tarkvara Windows Media Player seotud müüki, esitab Microsoft rea faktilisi märkusi.
1103 Nii väidab ta esiteks, et uute funktsioonide üldine integreerimine personaalarvutite Windowsi operatsioonisüsteemi järjestikustesse väljalasetesse toob kasu tarkvaraarendajatele, originaalseadmete tootjatele ja tarbijatele.
1104 Esimeses järjekorras märgib Microsoft, et personaalarvutite Windowsi operatsioonisüsteem kujutab endast tarkvaraarendajate jaoks stabiilset ja selgepiirilist platvormi tarkvara arendamiseks. Uue funktsiooni integreerimine Windowsi operatsioonisüsteemi lihtsustab ja kiirendab Windowsi operatsioonisüsteemis töötava tarkvara väljaarendamist. See, et tarkvaraarendajad saavad kasutada Windowsis pakutavaid funktsioone, võimaldab vähendada nende funktsioonide arvu, mida neil on vaja projekteerida, arendada ja katsetada omaenda toodetes, ja samuti nende toodete kogusuurust. Lõpuks märgib Microsoft, et mida vähem tarkvarakoodi rakendus sisaldab, seda vähem tõenäolised on tõrked selle rakenduse toimimises ja tehnilise toe vajadus.
1105 Microsoft märgib, et originaalseadmete tootjad „sõltuvad Windowsisse funktsioonide lisamisest, et luua personaalarvuteid, mis meeldivad tarbijatele ja võimaldavad uute huvitavate rakenduste loomist”.
1106 Tarbijad eeldavad Windowsi operatsioonisüsteemi pidevat täiustamist. Lisaks soovivad uued personaalarvutikasutajad, eriti need, kelle tehnilised teadmised on piiratud, et personaalarvuteid oleks lihtne kasutamiseks valmis seada ja kasutada.
1107 Teiseks kirjeldab Microsoft kasu, mis tuleneb nimelt multimeediafunktsioonide integreerimisest Windowsi operatsioonisüsteemi. Kõigepealt, kolmandate tootjate rakendused saavad neid funktsioone kasutada, mis teeb tarkvaraarendajate jaoks lihtsamaks audio- ja videosisu lisamise nende toodetesse. Multimeediafunktsioonide ühetaoline olemasolu Windowsi operatsioonisüsteemis, mis on tarkvaraarendajate jaoks kättesaadavad avaldatud API-de kaudu, on julgustanud looma rohkesti rakendusi, milles sellist sisu kasutatakse. Samuti pakutakse Windowsi operatsioonisüsteemis rida funktsioone, nagu võimalust taasesitada audio-CD-sid ja video-DVD-sid ja laadida internetist muusikat, ning need funktsioonid on tarbijate seas populaarsed ja aitavad kaasa personaalarvutite müügi kasvule. Lõpuks muudab multimeediafunktsioonide olemasolu Windowsi operatsioonisüsteemis personaalarvutid tarbijate jaoks atraktiivsemaks ja hõlpsamini kasutatavaks.
1108 Microsoft märgib, et tema teguviisi õigustab peamiselt see, et uute funktsioonide integreerimine operatsioonisüsteemidesse vastuseks tehnoloogia arengule ja tarbijanõudluse muutustele on operatsioonisüsteemide turul konkurentsi tuumelement ning nii on asjaomases tööstusharus tehtud kauem kui 20 aastat. Voogvastuvõtu võimaluste integreerimine Windowsi operatsioonisüsteemi on selle „eduka ärimudeli” üks aspekte ja on aidanud kaasa digitaalse multimeedia kasutamise kasvule. Microsoft, keda selles osas toetavad DMDsecure jt ning Exor, väidab, et komisjon tegi ilmselge hindamisvea, jättes piisavalt arvestamata tegeliku kasu, mis tuleneb uute funktsioonide integreerimisest Windowsi operatsioonisüsteemi.
1109 Eelmises lõigus viidatud argumentide toetuseks esitab Microsoft kolm eri põhjendust.
1110 Esiteks väidab Microsoft, keda toetavad DMDsecure jt, TeamSystem, Mamut ja Exor, et multimeediafunktsioonide integreerimine operatsioonisüsteemi Windows on hädavajalik selleks, et tarkvaraarendajad ja internetisaitide loojad saaksid tõhusalt kasutada „stabiilset ja selgepiirilist” Windowsi platvormi. Tänu nende funktsioonide kasutamisele saavad need tarkvaraarendajad ja internetisaitide loojad hõlpsasti lisada oma toodetesse audio- ja videosisu ning ei pea seega arendama sellise sisu taasesitamiseks vajalikku keerukat tarkvarakoodi ning saavad keskenduda oma toodete funktsioonide täiustamisele.
1111 Microsoft seab vaidluse alla komisjoni väite, mis sisaldub vaidlustatud otsuse põhjenduses 1031 ja mille kohaselt ei ole oluline, kas operatsioonisüsteemiga Windows komplekteeritud multimeediafunktsioone pakub Microsoft või kolmas tootja, sest võimalik on levitada neid funktsioone toetavat tarkvarakoodi või tugineda funktsioonidele, mida pakuvad kolmandate tootjate multimeediamängijad. Microsoft väidab, et kui tarkvaraarendajatel ei oleks ühist platvormi, mis võimaldab kasutada usaldusväärset süsteemiteenuste kogumit, oleks neil vaja igal üksikul juhul kindlaks teha, millised funktsioonid on olemas konkreetse kliendi personaalarvutisse installeeritud Windowsi operatsioonisüsteemil ning seejärel neid funktsioone vastavalt vajadusele täiendada. See teeks rakendused suuremaks ja keerukamaks ning seega kulukamaks nende arendamise, testimise ja toetamise.
1112 Microsoft, keda selles osas toetab Exor, märgib, et komponentide ükshaaval lisamine Windowsi operatsioonisüsteemi põhjustab tõenäoliselt konflikte nende komponentide eri versioonide vahel ning see põhjustaks tõrkeid Windowsi operatsioonisüsteemi või installeeritava rakenduse toimimises.
1113 Samuti väidab Microsoft, et selliste rakenduste puhul, „mis juba on laialdaselt kasutusel”, ei ole olemas hõlpsat süsteemi, et levitada nende tööks vajalikke Windowsi komponente multimeediafunktsioonide lisamiseks. Ilma tarkvarata Windows Media Player operatsioonisüsteemi Windows versioonis ei töötaks need rakendused enam korrektselt. Peale selle ei ole Windowsi operatsioonisüsteemi multimeediafunktsioonid „asendatavad”, mistõttu rakendus, mis on projekteeritud kasutama neid funktsioone, ei saa kasutada samalaadseid funktsioone, mida pakub konkureeriv multimeediamängija, ilma et seda oluliselt muudetaks.
1114 Veel vaidlustab Microsoft komisjoni argumendi, et konkureerivad multimeediamängijad on suutelised asendama suurt osa tarkvara Windows Media Player funktsioone. Nimelt väidab Microsoft, et komisjon ei tõenda, et mis tahes kolmas isik otsustab pakkuda „asendusfunktsioone kõikide Windowsi operatsioonisüsteemi integreeritud multimeediafunktsioonide tarvis”.
1115 Microsofti sõnul hakkab multimeediafunktsioonide puudumine mõnedes Windowsi operatsioonisüsteemi koopiates kahjustama ka internetisaitide loojate huve, kes tuginevad nendele funktsioonidele audio- ja videosisu levitamiseks. Kui nad ei saa enam olla kindlad multimeediafunktsioonide ühetaolises olemasolus Windowsi operatsioonisüsteemis, peavad nad oma toodetesse lisama süsteemid nõutavate multimeediafunktsioonide olemasolu kindlakstegemiseks ning nende funktsioonide puudumise korral ka vajaliku tarkvarakoodi allalaadimiseks kasutaja personaalarvutisse.
1116 Lõpuks vaidlustab Microsoft repliigis komisjoni argumendi, et kasu, mis tuleneb multimeediafunktsioonide integreerimisest Windowsi operatsioonisüsteemi, ei saa kujutada endast ühenduse õiguses kehtivat põhjendust. EÜ artiklit 82 kohaldades ei saa komisjon eirata kuritarvitavaks peetavast teguviisist tulenevat kasu. Samuti ei ole õige väita, et standardimine, mis käesolevas asjas tekiks, ei oleks konkurentsist tuleneva protsessi tulemus.
1117 Teiseks väidab Microsoft, et multimeediafunktsioonide integreerimine Windowsi operatsioonisüsteemi on hädavajalik „muu kasu” saavutamiseks.
1118 Hageja selgitab, et operatsioonisüsteem Windows koosneb paljudest spetsiaalse otstarbega tarkvaraplokkidest, mis täidavad konkreetseid funktsioone. Selleks et vältida ühe ja sama funktsiooni dubleerimist igas sellises plokis, kasutavad teatavad tarkvarakoodi plokid ehk „komponendid” konkreetsete ülesannete täitmiseks üksteist vastastikku. Nii võidakse ühte komponenti kasutada mitmete funktsioonide täitmiseks. Näiteks võidakse audiosisu taasesitavat komponenti kasutada nii Windowsi operatsioonisüsteemi „Spikri” süsteemis kui ka ettelugemise funktsioonis, mis hõlbustab nägemispuudega inimeste jaoks Windowsi operatsioonisüsteemi kasutamist. Selles tarkvara projekteerimise meetodis, mida tuntakse kui „komponentiseerimist”, tuginetakse komponentide vastastikusele sõltuvusele: seega hakkab ühe komponendi kõrvaldamise korral esinema tõrkeid paljude teiste komponentide töös. Nii lakkavad operatsioonisüsteemist multimeediafunktsioonide kõrvaldamisel töötamast paljud Windowsi funktsioonid, sealhulgas „Spikri” süsteem. Lisaks ei ole Microsoft kõnealuste komponentide vastastikuse sõltuvuse tõttu suuteline välja arendama muid Windowsi osi, mis on projekteeritud tuginema multimeediafunktsioonidele, kui ta ei saa olla kindel, et kõnealused funktsioonid on olemas kõikides Windowsi operatsioonisüsteemiga personaalarvutites. Sellepärast ei tohi arvutitootjatel olla vabadust kõrvaldada Windowsi komponente, eriti neid, mis toetavad multimeediafunktsioone.
1119 Repliigis ei nõustu Microsoft sellega, et ta pole kunagi väitnud, et tarkvara Windows Media Player integreerimine operatsioonisüsteemi Windows toob tehnilise tõhususkasu. Ta selgitas üksikasjalikult põhjusi, miks on „tehniliselt tõhus lisada Windowsi operatsioonisüsteemi multimeediafunktsioonid, mida võivad kasutada operatsioonisüsteemi teised osad, samuti operatsioonisüsteemi kasutades töötavad rakendused”. Lisaks tõendab see, et paljud tarkvaraarendajad teevad omal vabal valikul otsuse tugineda Windowsi operatsioonisüsteemi multimeediafunktsioonidele, juba ise, et selliste funktsioonide „ühetaoline integreerimine” toob kaasa tehnilise tõhususkasu. Lõpuks väidab Microsoft, et ta on haldusmenetluse käigus tõendanud, et Windowsi operatsioonisüsteem töötab multimeediafunktsioonide integreerituse korral „kiiremini”.
1120 Kolmandaks väidab Microsoft, et vaidlustatud otsuse artikli 6 punktiga a ette nähtud parandusmeetme jõustamisel on kahjulikud tagajärjed.
1121 Esiteks märgib ta, et komponentide kõrvaldamine integreeritud tervikust, mille moodustavad operatsioonisüsteem Windows ja tarkvara Windows Media Player, halvendaks operatsioonisüsteemi, eriti kui neid komponente kasutatakse põhiteenuste osutamiseks, nagu audio- ja videosisu taasesitamise võime puhul.
1122 Teiseks väidab Microsoft, et kui vaidlustatud otsust hakataks kohaldama kui pretsedenti edaspidise komponentide integreerimise suhtes Windowsi operatsioonisüsteemi, oleks peagi võimatu seda operatsioonisüsteemi projekteerida, arendada ja testida. Iga tarkvarakoodi ploki puhul, mis tuleb muuta kõrvaldatavaks, seisaks Microsoftil ees astendatult kasvav hulk tööd, mida selleks vaja on. Näiteks kui komisjon otsustaks kohaldada mõne teise tarkvarakoodi ploki suhtes samu põhimõtteid kui need, mis kehtestatakse vaidlustatud otsusega, peaks Microsoft pakkuma operatsioonisüsteemi Windows nelja eri versiooni. Sellise „killustumise” tagajärjel oleks võimatu teada, kas mingi kõnealuste operatsioonisüsteemide koopia sisaldab funktsioone, millele tarkvaraarendajad, välisseadmete tootjad või kasutajad soovivad tugineda. Seega tekiks üks või õigupoolest mitu Windowsi operatsioonisüsteemi versiooni arvutitootja kohta ning igas neist pakutaks eri funktsioonistikku. Pikas perspektiivis vähendaks Windowsi funktsioonide kõrvaldamise võimalus tarbijate valikuvabadust, sest tarbijad oleksid seotud kindlate personaalarvutimarkidega, millel töötavad „idiosünkraatilised” Windowsi versioonid, ja puuduksid tagatised, et rakendused, näiteks graafikarakendused, teistes Windowsi versioonides töötavad. Samuti oleks palju keerulisem ühendada ja sobitada ühes arvutivõrgus eri personaalarvutimarke. Microsofti sõnul on ainus viis sellise killustumise vältimiseks „külmutada” Windowsi operatsioonisüsteem tema praeguses versioonis.
1123 Komisjon lükkab esiteks tagasi Microsofti sõnastatud faktilised märkused. Nimelt väidab komisjon, et hageja üldised argumendid kasu kohta, mis tekib tarkvaraga Windows Media Player mitte seotud uute funktsioonide integreerimisest personaalarvutite operatsioonisüsteemidesse, on asjakohatud.
1124 Järgmiseks märgib komisjon, keda selles osas toetab SIIA, et Microsoft ei ole tõendanud süüks pandava teguviisi objektiivset põhjendatust.
1125 Esiteks lükkas komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 955−970 tagasi Microsofti argumendid, mille kohaselt vaidlusalune seotud müük toob tõhususkasu, mis võib kaaluda üles tuvastatud konkurentsivastase mõju. Väidetava levitustõhususe osas märgib komisjon täpsemalt, et Microsofti argumendid põhinevad sellel, et aetakse segi „tarbijate kasu sellest, kui multimeediamängija on eelinstalleeritud koos personaalarvuti operatsioonisüsteemiga, ja see, kui Microsoft valib tarbijate jaoks välja multimeediamängija”. Viidates vaidlustatud otsuse põhjendusele 962, märgib komisjon veel, et Microsoft ei ole osutanud mingile tehnilisele tõhususkasule, mille eeltingimus oleks tarkvara Windows Media Player integreerimine operatsioonisüsteemi Windows. Microsofti poolt esmakordselt repliigis esitatud argument, et Windowsi operatsioonisüsteem töötab multimeediafunktsioonide integreerituse korral kiiremini, ei ole toetatud ühegi tõendiga. Lõpuks kaitseb Microsoft end vaidlusaluse seotud müügiga tõhusa konkurentsi eest, mida pakuvad potentsiaalselt tõhusamate multimeediamängijate tootjad, kes võiksid ohustada Microsofti seisundit. Nii kahandab Microsoft multimeediamängijate innovatsiooni investeeritavat talenti ja kapitali ja vähendab omaenda innovatsioonistiimuleid selles valdkonnas.
1126 Teiseks käsitleb komisjon Microsofti esitatud kolme põhjendust.
1127 Esiteks märgib komisjon, et multimeediamängijatel on nii rakenduse kui ka tarkvaraplatvormi tunnused. Teisisõnu, ehkki nende aluseks on töötamine personaalarvutite operatsioonisüsteemis, võib teiste rakenduste aluseks olla töötamine nendes multimeediamängijates. Multimeediamängijad pakuvad oma platvormiteenuseid sõltumata sellest, kas need on või ei ole seotud personaalarvutite operatsioonisüsteemiga.
1128 Komisjon väitel seisneb kasu, mida kõnealune komplekteerimine tarkvaraarendajatele ja sisuteenuse pakkujatele võimaldab, selles, et nad saavad seeläbi vältida „konkurentsipingutusi” – see aga ei kujuta endast ühenduse konkurentsiõiguses kehtivat põhjendust. Tarkvara Windows Media Player ja „Windowsi monopoli üldise levimuse” tulemusel ei pea tarkvaraarendajad ja sisuteenuse pakkujad, kes rajavad oma tooted multimeediamängijale Windows Media Player, veenma kasutajaid seda multimeediamängijat installeerima. Seevastu need, kes rajavad oma tooted kolmanda tootja multimeediamängija platvormile, pakuvad kasutajatele harilikult stiimulit vajaliku multimeediamängija installeerimiseks kasutaja arvutisse, näiteks lisades lingid selle multimeediamängija allalaadimiseks internetist.
1129 Veel märgib komisjon, et kõnealuse komplekteerimise mõjul suurenevad kulutused, mida konkureerivate multimeediamängijate tootjad ja kolmandad tarkvaraarendajad kannavad veenmaks kasutajaid neid multimeediamängijaid installeerima, sest „konkurentidel on vaja ületada tarkvara Windows Media Player olemasolust tingitud puudus stiimulist installeerida muu multimeediamängijatoode, millel on siiski sisuliselt samalaadsed omadused (selline stiimulipuudus seisneb näiteks õppimis-, toetus- ja talletuskuludes)”.
1130 Samuti väidab komisjon, et Microsofti argumendid seoses „ühetaolise platvormiga” võrduvad seisukohaga, et Microsoftil tuleks lubada laiendada Windowsi operatsioonisüsteemi monopoli muude tarkvaratoodete Windowsiga sidumise teel sel lihtsal põhjusel, et sellised muud tarkvaratooted pakuvad kolmandatele arendajatele samuti platvormivõimalusi. Sisuliselt väidab Microsoft, et tarkvara Windows Media Player integreerimine operatsioonisüsteemi Windows viib de facto standardi tekkimiseni ja see on kasulik kolmandatele isikutele, sest nad teavad et Windows Media Player on Windowsi operatsioonisüsteemis alati olemas. Siiski ei saa turgu valitsevas seisundis olev ettevõtja standardimist seotud müügi kaudu ühepoolselt peale sundida (vaidlustatud otsuse põhjendus 969).
1131 Lisaks, isegi kui tarkvarakood ei ole täielikult asendatav (vt punkt 1113 eespool), jääb tõsiasjaks, et konkureerivad multimeediamängijad saavad asendada suurt osa tarkvara Windows Media Player funktsioonidest. Muude funktsioonide osas võivad kolmandad multimeediamängijate tootjad otsustada neid funktsioone praegu mitte teostada, sest nad teavad, et need on saadaval tarkvaras Windows Media Player. Siiski ei välista see võimalust, et nad arendavad need funktsioonid välja kohe pärast kõnealuse parandusmeetme rakendamist, et kasutada ära Windowsi operatsioonisüsteemi komplekteerimata versiooni ja tulla vastu tarkvaraarendajate nõudlusele.
1132 Kostja vasturepliigis kinnitab komisjon, et ta ei ole kunagi väitnud, nagu oleksid kolmandate tootjate multimeediamängijad Windowsi operatsioonisüsteemi multimeediafunktsioone „täielikult asendavad”. Vaidlustatud otsuses selgitas komisjon pelgalt seda, et Windowsi operatsioonisüsteemi komplekteerimata versioonis töötavad kolmandate tootjate multimeediamängijad saaksid tarkvara Windows Media Player funktsioone „suurel määral asendada”. Voogmängijate konkurents põhineb mitmetel parameetritel, nagu voogedastuse kvaliteet, sisu korraldamise meetod ja faili vorming.
1133 Lõpuks kummutab komisjon Microsofti väite, et vaidlustatud otsuse artikli 6 punktis a sätestatud parandusmeetmega ette nähtud operatsioonisüsteemi Windows versioonis kasutamise korral ei töötaks mõned rakendused enam korrektselt. Vaidlustatud otsuse põhjenduses 1038 toodud näitele viidates märgib komisjon veel, et professionaalsetel internetisaitidel on harilikult olemas süsteemid, mis automaatselt tuvastavad internetilehe kasutamiseks vajalike komponentide puudumise ja võimaldavad neid alla laadida. Kostja vasturepliigis märgib komisjon veel, et igal juhul on arendajatel, kes rajavad oma tooted tarkvarale Windows Media Player, mitmesuguseid mooduseid tulemaks toime võimalusega, et personaalarvuti kasutaja ei ole tarkvara Windows Media Player veel installeerinud.
1134 Teiseks lükkab komisjon tagasi Microsofti argumendid, mis põhinevad „komponentiseerimisel”.
1135 Kõigepealt väidab komisjon, et need argumendid on täiesti abstraktsed, sest Microsoft viitab multimeediafunktsioonidele üldiselt. Komisjon kordab, et vaidlustatud otsuse artikli 6 punktiga a ette nähtud parandusmeede ei mõjuta Windowsi operatsioonisüsteemi multimeedia-alusfunktsioone.
1136 Järgmiseks märgib komisjon, et tarkvara Windows Media Player moodustavad failid, mis tuleb vaidlustatud otsuse kohaselt kõrvaldada, on Microsofti poolt selgelt määratletud. Komisjon viitab Microsofti töötaja D. Heiner’i 13. septembri 2004. aasta kirjale ja on seisukohal, et Microsoft ei saa väita, nagu ei oleks Windowsi operatsioonisüsteemi komplekteerimata versiooni projekteerimine „tehniliselt teostatav”.
1137 Veel märgib komisjon, et vaidlustatud otsusega nõutakse, et Microsoft arendaks välja ja pakuks Windowsi operatsioonisüsteemi versiooni, millega ei ole komplekteeritud tarkvara Windows Media Player, ning tagaks kõnealuse versiooni täieliku funktsionaalsuse ja kvaliteetsuse. Ta toonitab, et see otsus ei takista Microsofti jätkuvalt pakkumast Windowsi versiooni, millega on „kooskõlas tema praeguse tarkvaraprojekteerimise metoodikaga” komplekteeritud Windows Media Player.
1138 Lõpuks märgib komisjon, et Microsoft toob „komponentide vastastikuse sõltuvuse kohta” ainult ühe näite, nimelt operatsioonisüsteemi Windows XP „Spikri” süsteemi. Niivõrd kui kõnealune „Spikri” süsteem tugineb helile ja videole, tugineb see multimeedia-infrastruktuurile, mis jääb alles Windowsi operatsioonisüsteemi, millega ei ole komplekteeritud tarkvara Windows Media Player. Sellepärast töötab see hästi sõltumata tarkvara Windows Media Player olemasolust, nagu on näidatud testimisaruandes, mille esitas RealNetworks ajutiste meetmete menetluses. Lisaks on täiesti põhjendamata Microsofti väide, et kui kõrvaldada süsteemist, mille moodustavad Windows ja Windows Media Player, multimeediafunktsioonid, ei tööta enam paljud teised operatsioonisüsteemi Windows XP funktsioonid.
1139 Komisjon märgib veel, et ta on vaidlustatud otsuse põhjendustes 1026−1042 üksikasjalikult käsitlenud operatsioonisüsteemi Windows ja tarkvara Windows Media Player väidetava vastastikuse sõltuvuse küsimust. Komisjoni sõnutsi on ilmne, et kui tarkvara Windows Media Player operatsioonisüsteemist Windows kõrvaldada, ei ole võimalik kasutada teatavaid funktsioone, mida see tarkvara harilikult osutas (vaidlustatud otsuse põhjendus 1033). See ei tähenda siiski, et operatsioonisüsteem ei tööta nõuetekohaselt või et toode „halveneks”. Lisaks nähtub operatsioonisüsteemi Windows XP Embedded näitest, et operatsioonisüsteemil Windows on tehniliselt võimalik tulla toime koodi kõrvaldamisest tuleneva multimeediavõimaluste puudumisega, ilma et sellega kaasneks operatsioonisüsteemi funktsionaalsuse kadumine (vaidlustatud otsuse põhjendused 1028−1030).
1140 Kolmandaks väidab komisjon, et Microsofti esitatud argumendid, mis käsitlevad vaidlustatud otsuse artikli 6 punktiga a ette nähtud parandusmeetme tulevast ebasoodsat mõju, on hüpoteetilised, oletuslikud ja täiesti asjakohatud.
1141 Kõigepealt jääb vaidlustatud otsuse kohaselt Microsoftile õigus pakkuda operatsioonisüsteemi Windows komplekteeritud versiooni.
1142 Järgmiseks märgib komisjon, keda selles osas toetab SIIA, et Microsoft juba turustab oma personaalarvutite operatsioonisüsteemi mitmeid eri versioone, mis kõik ei ole vastastikku asendatavad, näiteks Windows 98, Windows 2000, Windows Millennium Edition, Windows NT ja Windows XP. Need Windowsi eri versioonid ei toeta ühtesid ja samu rakendusi.
1143 Lõpuks lükkab komisjon tagasi Microsofti väite, et Microsoft peaks „külmutama” operatsioonisüsteemi Windows selle praeguses versioonis. Vaidlustatud otsuse artikli 6 punktis a sätestatud parandusmeede jätab täielikult alles Microsofti stiimulid innovatsiooniks nii multimeediamängijate turul kui ka personaalarvutite operatsioonisüsteemide turul ning see võimaldab tarbijatele valikut toodete sisemiste omaduste põhjal. Komisjon, keda selles osas toetab Audiobanner.com, väidab, et tegelikult takistab innovatsiooni hoopis komplekteerimine, eriti multimeediamängijate turul (vaidlustatud otsuse põhjendus 981). Lisaks pärsib selline teguviis investeerimist kõikidesse tehnoloogiatesse, millest Microsoft arvatavasti võib tulevikus huvituda (vaidlustatud otsuse põhjendus 983).
Esimese Astme Kohtu hinnang
1144 Sissejuhatavalt tuleb meenutada, et ehkki EÜ artikli 82 rikkumise moodustavate asjaolude tõendamise kohustus lasub komisjonil, on asjaomase turgu valitsevas seisundis oleva ettevõtja, mitte komisjoni pädevuses tõstatada enne haldusmenetluse lõppu väiteid objektiivse põhjendatuse kohta ning toetada neid väiteid argumentide ja tõenditega. Seejärel on komisjoni ülesanne, kui ta otsustab tuvastada turgu valitseva seisundi kuritarvitamise, tõendada, et need argumendid ja tõendid, millele asjaomane ettevõtja tugineb, ei ole ülekaalukad ja sellest tulenevalt ei ole esitatud põhjendus vastuvõetav.
1145 Oma avaldustes esitab Microsoft oma teguviisi põhjenduseks sisuliselt kaks argumentide seeriat, mis suurel määral kattuvad argumentidega, mida ta samal eesmärgil esitas haldusmenetluse käigus ning mida komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 955−970 ja 1026−1042 käsitles ja järgmistest punktidest ilmnevalt õigesti tagasi lükkas.
1146 Esiteks kritiseerib Microsoft komisjoni, et see jättis tähelepanuta kasu, mis tuleneb tema ärimudelist, mis hõlmab jätkuvat uute funktsioonide integreerimist operatsioonisüsteemi Windows. Selles kontekstis väidab ta täpsemalt seda, et multimeediafunktsioonide integreerimine operatsioonisüsteemi Windows on hädavajalik, et tarkvaraarendajad ja internetisaitide loojad saaksid jätkuvalt kasu olulistest eelistest, mida pakub „stabiilne ja selgepiiriline” Windowsi platvorm.
1147 Teiseks väidab Microsoft, et multimeediafunktsioonide kõrvaldamine süsteemist, mille moodustavad operatsioonisüsteem Windows ja tarkvara Windows Media Player, tekitaks rea probleeme tarbijate, tarkvaraarendajate ja internetisaitide loojate kahjuks. Täpsemalt viitab Microsoft sellele, et tema operatsioonisüsteem Windows on rajatud meetodile, mida teatakse kui „komponentiseerimist” (vt punkt 1118 eespool), ning multimeediafunktsioonide kõrvaldamise tagajärjel see süsteem halveneks ja „killustuks”.
1148 Microsofti esimese argumentide seeria osas on kõigepealt asjakohane meenutada vaidlustatud otsuse artikli 2 punktis b tuvastatud kuritarvituse ja nimetatud otsuse artikli 6 punktiga a ette nähtud parandusmeetme täpset ulatust.
1149 Asjaolu, mida komisjon Microsoftile vaidlustatud otsuses ette heidab, ei ole mitte see, et Microsoft integreerib tarkvara Windows Media Player operatsioonisüsteemi Windows, vaid see, et ta pakub turul üksnes sellist Windowsi operatsioonisüsteemi versiooni, millesse on integreeritud Windows Media Player, s.t ta ei võimalda originaalseadmete tootjatel ega tarbijatel soetada operatsioonisüsteemi Windows ilma tarkvarata Windows Media Player või vähemalt kõrvaldada tarkvara Windows Media Player süsteemist, mille moodustavad Windows ja Windows Media Player. Ehkki vaidlustatud otsuse artikli 6 punktis a nõutakse, et Microsoft „pakuks täielikult toimivat personaalarvutite Windowsi operatsioonisüsteemi versiooni ilma tarkvarata Windows Media Player”, on seal sõnaselgelt märgitud, et „Microsoft […] säilitab õiguse pakkuda Windowsi operatsioonisüsteemi personaalarvutitele koos Windows Media Playeriga” (vt selle kohta vaidlustatud otsuse põhjendused 1011 ja 1023).
1150 Nii ei sekku komisjon Microsofti ärimudeli sellesse ossa, mis hõlmab voogmängija integreerimist tema personaalarvutite operatsioonisüsteemi või võimalust, et kõnealune operatsioonisüsteem võimaldab tarkvaraarendajatel ja internetisaitide loojatel kasutada eeliseid, mida pakub „stabiilne ja selgepiiriline” Windowsi platvorm. Komisjon kritiseerib seda, et Microsoft ei turusta oma ärimudelile vastavat Windowsi operatsioonisüsteemi versiooni ja samal ajal kõnealuse süsteemi sellist versiooni, milles puudub Windows Media Player, et võimaldada originaalseadmete tootjatel või lõppkasutajatel, kes seda soovivad, installeerida oma personaalarvutisse esimeseks voogmängijaks nende endi valitud toode.
1151 Järgmiseks on Esimese Astme Kohus seisukohal, et Microsoft ei ole õigustatud tuginema sellele, et seotud müügiga tagatakse multimeediafunktsioonide ühetaoline olemasolu Windowsis, mis võimaldab tarkvaraarendajatel ja internetisaitide loojatel vältida vajadust lisada oma toodetesse süsteeme, mis võimaldavad kindlaks teha, milline multimeediamängija on vastavas personaalarvutis olemas ja kas vajalikud funktsioonid on vaja installeerida (vt punktid 1107, 1111 ja 1115 eespool). See, et kõnealune seotud müük võimaldab tarkvaraarendajatel ja internetisaitide loojatel olla kindel, et tarkvara Windows Media Player on olemas peaaegu kõikides maailma personaalarvutites, on just üks peamisi põhjusi, miks komisjon asus õigele seisukohale, et kõnealune seotud müük viib konkureerivate multimeediamängijate turult kõrvaldamiseni. Ehkki see universaalne olemasolu, millele Microsoft viitab, võib anda nendele ettevõtjatele eeliseid, ei kaalu see üles vaidlusaluse seotud müügi konkurentsivastast mõju.
1152 Nagu komisjon õigesti märgib (vt punkt 1130 eespool), väidab Microsoft sellise argumendiga tegelikult seda, et tarkvara Windows Media Player integreerimine operatsioonisüsteemi Windows ning kõnealuse operatsioonisüsteemi turustamine üksnes sellisel kujul viib tarkvara Windows Media Player platvormi de facto standardiks muutmiseni, mis on turule kasulik. Ehkki standardi tekkimine võib üldiselt pakkuda teatavaid eeliseid, ei saa lubada selle ühepoolset pealesundimist seotud müügi teel ettevõtja poolt, kes on turgu valitsevas seisundis.
1153 Esimese Astme Kohus märgib veel, et ei saa välistada, et kolmandad isikud ei soovi Microsofti pakutavat de facto standardit, vaid eelistavad eri platvormide vahelise konkurentsi jätkumist, sest see stimuleerib nende platvormide vahelist innovatsiooni.
1154 Lisaks, nagu komisjon ja SIIA õigesti märgivad, saaks muud kasu, millele Microsoft tugineb, sama hõlpsasti saavutada ka ilma talle süüks pandava tegevuseta.
1155 Nii saavad tarbijate nõudluse multimeediamängijat sisaldava personaalarvuti kui „kasutamisvalmis toote” järele täielikult rahuldada originaalseadmete tootjad, kes tegelevad selliste personaalarvutite kokkupanekuga ja muu hulgas kombineerivad personaalarvuti operatsioonisüsteemi selliste rakendustega, mida tarbijad soovivad (vaidlustatud otsuse põhjendused 68 ja 119). Samuti ei takista vaidlustatud otsus Microsofti jätkamast operatsioonisüsteemi Windows ja tarkvara Windows Media Player komplekteeritud versiooni pakkumist tarbijatele, kes eelistavad sellist lahendust.
1156 Samamoodi ei saa Microsoft tugineda sellele, et originaalseadmete tootjad „sõltuvad Windowsisse funktsioonide lisamisest, et luua personaalarvuteid, mis meeldivad tarbijatele ja võimaldavad uute huvitavate rakenduste loomist”. Originaalseadmete tootjad suudavad pakkuda selliste funktsioonidega personaalarvuteid, eelinstalleerides nendesse tarkvaraarendajatelt saadud rakendusi. Samamoodi võib Microsoft pakkuda tarkvara Windows Media Player funktsioone sõltumatul alusel, s.t sidumata kõnealust multimeediamängijat Windowsi operatsioonisüsteemiga.
1157 Samuti ei saa Microsoft väita, et multimeediafunktsioonide integreerimine Windowsi operatsioonisüsteemi on hädavajalik selleks, et tarkvaraarendajad ja internetisaitide loojad saaksid Windowsi platvormi tõhusalt kasutada, ja et see võimaldab nendel ettevõtjatel vältida vajadust arendada ise välja nõutav tarkvarakood.
1158 Vaidlustatud otsuse põhjendustes 962−967 esitatud põhjustel tuleb see argument põhjendamatuse tõttu tagasi lükata. Selles suhtes tuleb meeles pidada, et ehkki voogmängijad – ja see kehtib nii tarkvara Windows Media Player kui ka konkureerivate multimeediamängijate kohta – kujutavad endast rakendustarkvara, võimaldavad need siiski ka API-sid ja võivad seega olla ka platvorm kolmandate tootjate rakenduste jaoks. Voogmängija integreerimine personaalarvuti operatsioonisüsteemi selleks, et tekiks võimalus osutada selliseid platvormiteenuseid, on täiesti tarbetu. Nimelt – vastupidiselt muljele, mida soovib jätta Microsoft – ei teki tarkvaraarendajatel sellise integreerimise puududes vajadust kirjutada nõutav tarkvarakood. Nagu on märgitud vaidlustatud otsuse põhjenduses 966, kasutavad paljud tarkvaraarendajad ja internetisaitide loojad oma toodete arendamisel API-sid, mida võimaldab tarkvara RealPlayer, kuigi see tarkvara ei ole integreeritud ühessegi personaalarvutite operatsioonisüsteemi. Samuti märgib Esimese Astme Kohus, et tarkvaraarendajad saavad kirjutada – ja kirjutavadki – rakendusi, mis on projekteeritud töötama multimeediamängijas WMP 9, ehkki see multimeediamängija ei olnud Windowsi operatsioonisüsteemi eelinstalleeritud (vaidlustatud otsuse põhjendus 965).
1159 Lõpuks märgib Esimese Astme Kohus, et nagu komisjon nii vaidlustatud otsuses kui ka menetlusdokumentides märgib, ei tõenda Microsoft, et tarkvara Windows Media Player integreerimine operatsioonisüsteemi Windows toob tehnilist tõhususkasu ehk teisisõnu „anna[b] tulemuseks toote tehniliselt suurema jõudluse” (vaidlustatud otsuse põhjendus 962).
1160 Repliigis väidab Microsoft esmakordselt, et „Windowsi operatsioonisüsteem töötab multimeediafunktsioonide integreerituse korral kiiremini”. Selles suhtes piisab märkimisest, et see argument on põhjendamata.
1161 Repliigis märgib Microsoft samuti, et see, et paljud tarkvaraarendajad otsustavad kutsuda multimeediafunktsioone Windowsis omal vabal valikul, näitab, et selliste funktsioonide „ühetaoline integreerimine” toob tehnilist tõhususkasu. See argument tuleb tagasi lükata. Esiteks, vaidlustatud otsuses viidatakse tarkvarale Windows Media Player, mitte multimeediafunktsioonidele üldiselt. Teiseks, pelgalt see, et tarkvaraarendajad tuginevad tarkvarale Windows Media Player, ei tõenda, et seotud müük toob tehnilist tõhususkasu.
1162 Tagasi tuleb lükata ka teine argumentide seeria, millele Microsoft tugineb.
1163 Esiteks, mis puudutab Microsofti argumenti, et rakendused, „mis juba on laialdaselt kasutusel”, ei töötaks enam korrektselt, kui teostada need operatsioonisüsteemi Windows versioonis, milles puudub tarkvara Windows Media Player, piisab märkimisest, et see ei ole õiguslikult piisavalt tõendatud.
1164 Järgmiseks asub Esimese Astme Kohus seisukohale, et Microsofti väide, mille kohaselt multimeediafunktsioonide kõrvaldamine süsteemist, mille moodustavad operatsioonisüsteem Windows ja tarkvara Windows Media Player, avaldab mõju Windowsi operatsioonisüsteemi enda osade funktsioneerimisele, on põhjendamata. Ainsad näited, mida Microsoft selles osas toob, nimelt „Spikri” süsteemi näide ja Windowsis sisalduva ettelugemissüsteemi näide, ei ole veenvad. Need süsteemid tuginevad Windowsi operatsioonisüsteemi, mitte tarkvara Windows Media Player multimeedia-alusinfrastruktuurile. Nagu eespool punktis 916 on seotud müügi küsimuse teemal juba märgitud, puudutab süüks pandav teguviis üksnes rakendustarkvara, milleks on Windows Media Player, ja ei puuduta ühtegi muud personaalarvutite Windowsi operatsioonisüsteemis sisalduvat multimeediatehnoloogiat – ning Windowsi versioonis, mis on ette nähtud vaidlustatud otsuse artikli 6 punktiga a, jääb kõnealuse süsteemi multimeedia-alusinfrastruktuur alles. Samuti on eespool punktis 916 märgitud, et Microsoft ise eristab oma tehnilistes dokumentides faile, mis moodustavad tarkvara Windows Media Player, muudest multimeediaga seotud failidest, eriti nendest, mis puudutavad multimeedia-alusinfrastruktuuri.
1165 Veel on Esimese Astme Kohus seisukohal, et Microsoft ei saa väita, et tarkvara Windows Media Player kõrvaldamisega süsteemist, mille moodustavad Windows Media Player ja operatsioonisüsteem Windows, kaasneb kõnealuse operatsioonisüsteemi halvenemine. Nii võib operatsioonisüsteemi Windows XP Embedded konfigureerida selliselt, et selles puudub Windows Media Player, ilma et see avaldaks mingit mõju operatsioonisüsteemi muude funktsioonide terviklikkusele. Peale selle pakkus Microsoft ajavahemikus 1998. aasta juunist kuni 1999. aasta maini, kui ta oli esmakordselt integreerinud WMP 6 oma personaalarvutite Windowsi operatsioonisüsteemi, võimaldamata originaalseadmete tootjatel ega kasutajatel seda kõnealusest süsteemist kõrvaldada, oma voogmängijat kui eraldi rakendustarkvara, ilma et see oleks mõjutanud Windowsi operatsioonisüsteemi toimimist. Esimese Astme Kohus märgib ka, et vaidlustatud otsuse artikli 6 punktis a märgitud parandusmeetmete täitmiseks hakkas Microsoft turustama Windowsi operatsioonisüsteemi versiooni, milles puudub Windows Media Player, ja kõnealune versioon on täiesti toimiv.
1166 Lõpuks lükkab Esimese Astme Kohus samuti tagasi Microsofti argumendi, mis põhineb Windowsi operatsioonisüsteemi „killustumise” ohul (vt punkt 1122 eespool). Nagu komisjon kostja vasturepliigis märgib, on see argument hüpoteetiline ja spekulatiivne. Lisaks ei vasta see Microsofti enda äritegevusele. Nii on Microsoft viimastel aastatel edukalt turustanud oma operatsioonisüsteemi Windows mitmeid eri versioone, mis ei ole sugugi omavahel asendatavad, nimelt Windows 98, Windows 2000, Windows Me, Windows NT ja Windows XP. Lisaks on näiteks operatsioonisüsteem Windows XP liigendatav seitsmeks eristatavaks versiooniks.
1167 Kõikidest eespool esitatud kaalutlustest tuleneb, et Microsoft ei ole tõendanud tarkvara Windows Media Player ja personaalarvutite Windowsi operatsioonisüsteemi kuritarvitava seotud müügi objektiivset põhjendatust.
f) Ühendustele TRIPS-lepinguga seatud kohustuste täitmata jätmine
Vaidlustatud otsus
1168 Vaidlustatud otsuse põhjendustes 1049−1053 käsitleb komisjon Microsofti argumenti, mille kohaselt kõnealuse kuritarvitava keeldumise suhtes võetud parandusmeede ei ole kooskõlas TRIPS-lepingus ühendustele kehtestatud kohustustega, ja samuti argumenti, mille kohaselt kuritarvitava seotud müügi suhtes võetud parandusmeede ei ole kooskõlas 15. aprilli 1994. aasta lepinguga tehniliste kaubandustõkete kohta (Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamislepingu (edaspidi „WTO asutamisleping”) lisa 1A).
1169 Komisjon on sisuliselt seisukohal, et vaidlustatud otsus on täielikult kooskõlas tema kohustustega, mis tulenevad TRIPS-lepingust ja WTO asutamislepingust (vaidlustatud otsuse põhjendus 1052).
1170 Veel väidab komisjon, et eespool punktides 801 ja 802 esitatud põhjustel ei saa Microsoft tugineda nendele argumentidele selleks, et esitada vastuväiteid vaidlustatud otsuse õiguspärasuse suhtes.
Poolte argumendid
1171 Microsoft väidab, et vaidlustatud otsusega sunnitakse teda välja arendama sellist Windowsi operatsioonisüsteemi versiooni, millest on kõrvaldatud „peaaegu kõik” multimeediafunktsioonid, ja pakkuma seda „halvendatud” toodet Euroopa tarbijatele Microsofti ja Windowsi kaubamärkide all. Sellega rikub vaidlustatud otsus tema kaubamärgiõigusi ja autoriõigusi ehk kahte liiki õigusi, mida ühendused on vastavalt TRIPS-lepingule õiguslikult kohustatud kaitsma.
1172 Esiteks väidab Microsoft, et vaidlustatud otsusega rikutakse TRIPS-lepingu artiklite 17−20 vastaselt tema kaubamärgiõigusi. TRIPS-lepingu artikli 17 kohaselt peab iga kaubamärgiõiguste erand olema piiratud ja selles tuleb arvestada kaubamärgi omaniku ja kolmandate isikute seaduslikke huve. TRIPS-lepingu artiklis 20 on aga sätestatud, et kaubamärgi kasutamist ei tohi põhjendamatult takistada erinõuetega, nagu näiteks „nõue kasutada kaubamärki viisil, mis kahjustab tema võimet eristada ühe ettevõtte kaupu või teenuseid teiste ettevõtete omadest”.
1173 Microsoft jääb seisukohale, et nõudes temalt ilma multimeediafunktsioonideta operatsioonisüsteemi Windows litsentsi pakkumist, nõuab komisjon, et ta annaks oma „kõige väärtuslikuma” kaubamärgi tootele, mida ta ei ole projekteerinud ja mis talle teadaolevalt ei tööta soovitud viisil. Lisaks on olemas tõenäosus, et operatsioonisüsteemi Windows ilma multimeediafunktsioonideta versioon ja multimeediafunktsioonidega versioon aetakse omavahel segi. Vaidlustatud otsusega rikutakse ka Microsofti õigust kontrollida kõnealust kaubamärki kandvate toodete kvaliteeti ja selles suhtes kordab hageja, et vaidlustatud otsuse artikli 6 punktiga a ette nähtud Windowsi operatsioonisüsteemi versioon mõjutab rea elementide toimimist Windowsi operatsioonisüsteemis endas, aga ka rakendustes ja internetisaitidel, mis kõnealuseid multimeediafunktsioone kasutavad. Vaidlustatud otsusega selliselt loodud „takistused” ei kuulu TRIPS-lepingu artikliga 17 ette nähtud „piiratud” erandite hulka. Nõue, et Microsoft annaks oma Windowsi ja Microsofti kaubamärgid alaväärtuslikele toodetele, mille suhtes tal ei ole võimalik rakendada projekteerimiskontrolli, on otseselt vastuolus nii tema enda kui ka tarbijate ja kolmandate tarkvaraarendajate huvidega.
1174 TRIPS-lepingu artiklit 20 on rikutud, kuna hoolimata sama tõhusate vahendite olemasolust sunnib komisjon Microsofti kahjustama Windowsi kaubamärki viisil, millega kahandatakse selle kui päritolu- ja kvaliteedinäitaja funktsiooni, ning see põhjustab segadust tarbijate hulgas ja kahjustab kõnealuse kaubamärgi mainet (goodwill).
1175 Teiseks väidab Microsoft seoses oma autoriõigusega, et vaidlustatud otsusega rikutakse tema TRIPS-lepinguga kaitstavaid ainuõigusi lubada oma teoste kohandusi, töötlusi või muid muudatusi, lubada oma teoste reprodutseerimist mis tahes viisil või kujul ja levitada avalikkusele operatsioonisüsteemi Windows koopiaid. Vaidlustatud otsusega sunnitakse teda looma Windowsi operatsioonisüsteemi kohandust, mis ei ole hageja enda projekteeritud ja mis kujutab endast tema autoriõigustega kaitstud teose olulist muudatust, ning litsentsima selle „autoriõigustega kaitstud teose sundkohanduse” koopiate kasutamist. TRIPS-lepinguga lubatakse autoriõigustega kaitstud teose sundlitsentsimist ainult kõnealuse lepingu artiklis 13 sätestatud tingimustel, mis ei ole käesolevas asjas täidetud.
1176 Komisjon väidab eelkõige seda, et vaidlustatud otsuse õiguspärasust ei saa kohtulikult kontrollida TRIPS-lepingust lähtudes (vt punkt 789 eespool).
1177 Teise võimalusena väidab komisjon, et Microsofti argumendid on igal juhul täiesti põhjendamata.
1178 Esiteks lükkab komisjon tagasi Microsofti argumendid seoses tema kaubamärkidega.
1179 Kõigepealt märgib komisjon, et neid argumente on raske mõista ja Microsoft ei selgita, kas TRIPS-lepingu väidetava rikkumisega viidatakse kuritarvitava seotud müügi tuvastamisele vaidlustatud otsuses või selle tuvastamise suhtes võetud parandusmeetmele.
1180 Järgmiseks märgib komisjon, et TRIPS-lepingu artikli 16 lõike 1 kohaselt on registreeritud kaubamärgi omanikul ainuõigus takistada kolmandaid isikuid, kellel puudub tema nõusolek, kasutamast kaubanduses identseid või sarnaseid märke. Microsoft ei selgita, kuidas vaidlustatud otsus seda õigust mõjutaks või mil määral võidakse tema kaubamärgiõiguste kasutamist vaidlustatud otsuse kaudu põhjendamatult koormata erinõuetega TRIPS-lepingu artikli 20 tähenduses. Komisjoni sõnul jääb eespool viidatud ainuõigus käesolevas asjas seega alles, nagu ka kaubamärgi funktsioon toodete päritolu tagatisena.
1181 Veel märgib komisjon, et vaidlustatud otsuse artikli 6 punktiga a ette nähtud parandusmeetmega ei rikuta Microsofti õigust kontrollida kõnealust kaubamärki kandvate toodete kvaliteeti, sest Microsoftile jääb „täielik kontroll oma toodete kvaliteedi üle”. Peale selle on argument, et Windowsi operatsioonisüsteemi versioon, milles puudub tarkvara Windows Media Player, on halvendatud toode, juba kummutatud. Segiajamise ohtu, millele Microsoft tugineb, saab ära hoida piisava teabe ja märgistamise abil.
1182 Lõpuks väidab komisjon, et isegi eeldusel, et vaidlustatud otsusega rikutakse Microsofti kaubamärke, võimaldaks TRIPS-lepingu artiklis 17 sätestatud erand koostoimes sama lepingu artikli 8 lõikega 2 ja artikli 40 lõikega 2 lõpetada vaidlustatud otsuses tuvastatud konkurentsiõiguse rikkumise.
1183 Teiseks lükkab komisjon tagasi Microsofti argumendid, mis põhinevad tema autoriõigustel.
1184 Kõigepealt ei lubata vaidlustatud otsusega ühelgi kolmandal isikul kohandada ega reprodutseerida Microsofti autoriõigustega kaitstud teoseid ning Microsoft ei saa lähtuda „õigusest teose puutumatusele”, mis on autori isiklik õigus ja ei ole seega TRIPS-lepinguga hõlmatud.
1185 Järgmiseks märgib komisjon, et Microsofti argumente, mis põhinevad TRIPS-lepingu artiklil 13, ei saa õigeks lugeda. Nimelt käsitleb vaidlustatud otsus „erijuhtu” kõnealuse artikli tähenduses, sest see kohaldub „selliste seotud müügi juhtumite suhtes, mis kujutaksid endast turgu valitseva seisundi kuritarvitamist”.
1186 Lõpuks väidab komisjon, et isegi eeldusel, et vaidlustatud otsusega rikutakse Microsofti autoriõigusi, võimaldaks TRIPS-lepingu artiklis 13 sätestatud erand koostoimes sama lepingu artikli 8 lõikega 2 ja artikli 40 lõikega 2 lõpetada vaidlustatud otsuses tuvastatud konkurentsiõiguse rikkumise.
1187 SIIA sisuliselt toetab komisjoni argumente.
Esimese Astme Kohtu hinnang
1188 Esimese Astme Kohus märgib, et Microsoft esitab vastuväited vaidlustatud otsuse õiguspärasuse suhtes selle tõttu, et otsus on vastuolus mitmete TRIPS-lepingu sätetega, eriti kõnealuse lepingu artiklitega 13, 17 ja 20.
1189 Siiski, nagu Esimese Astme Kohus on eespool punktis 801 juba märkinud, on kohtupraktikas välja kujunenud, et WTO lepingud ei kuulu oma iseloomu ja ülesehituse tõttu põhimõtteliselt nende normide hulka, mille alusel Euroopa Kohus kontrollib ühenduse institutsioonide õigusaktide õiguspärasust.
1190 Samuti – nagu Esimese Astme Kohus on juba märkinud eespool punktis 802 – peavad ühenduse kohtud kontrollima ühenduse õigusakti õiguspärasust WTO eeskirjade alusel ainult siis, kui ühenduse eesmärk on olnud rakendada WTO raames võetud konkreetne kohustus või kui ühenduse õigusaktis viidatakse sõnaselgelt WTO lepingute konkreetsetele tingimustele. Kuna on selge, et käesoleva kohtuasja asjaolud ei vasta kummalegi nendest kahest olukorrast, ei saa Microsoft tugineda TRIPS-lepingule, eriti selle artiklitele 13, 17 ja 20, et põhjendada oma vaidlustatud otsuse tühistamise nõude seda osa, mis puudutab operatsioonisüsteemi Windows ja tarkvara Windows Media Player seotud müüki.
1191 Sellest tulenevalt tuleb esimese väite kõnealune osa tagasi lükata, ilma et oleks vaja käsitleda argumente, mida Microsoft selle toetuseks on esitanud.
1192 Igal juhul ei takista ükski TRIPS-lepingu säte WTO liikmete konkurentsiasutusi kehtestamast parandusmeetmeid, millega piiratakse või reguleeritakse turgu valitsevas seisundis oleva ettevõtja intellektuaalomandiõiguste kasutamist, kui see ettevõtja kasutab neid õigusi konkurentsivastaselt. Seega – nagu komisjon õigesti märgib – on WTO liikmetel TRIPS-lepingu artikli 40 lõikest 2 sõnaselgelt tulenev õigus reguleerida selliste õiguste kuritarvitavat kasutamist, et hoida ära konkurentsi kahjustamist. Artikli 40 lõikes 2 on sätestatud:
„Käesoleva lepinguga ei ole vastuolus, kui liikmed oma seadustes täpsemalt määratlevad litsentsimistegevuse või tingimused, mis võivad teatavatel juhtudel põhjustada intellektuaalomandi õiguste kuritarvitamise, millel on vastaval turul konkurentsi kahjustav mõju. Vastavalt eespool sätestatule võib liige kooskõlas käesoleva lepingu ülejäänud sätetega võtta kohaseid meetmeid tõkestamaks või kontrollimaks seesugust tegevust, mille hulka võivad kuuluda näiteks ainuõiguse tagastamise tingimused, kehtivuse vaidlustamist takistavad tingimused ja sunduslik pakklitsentsimine, silmas pidades selle liikme asjakohaseid seadusi ja määrusi.”
1193 Kõigest eelnevast lähtuvalt tuleb esimene väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
3. Teine väide, proportsionaalsuse põhimõtte rikkumine
a) Vaidlustatud otsus
1194 Vaidlustatud otsuse artikli 2 punktis b viidatud kuritarvitava seotud müügi parandusmeetmeks nähakse kõnealuse otsuse artikliga 6 ette, et Microsoft on kohustatud pakkuma 90 päeva möödumisel kõnealuse otsuse teatavaks tegemisest täielikult toimivat personaalarvutite Windowsi operatsioonisüsteemi versiooni ilma tarkvarata Windows Media Player, kuid Microsoft säilitab õiguse pakkuda operatsioonisüsteemi Windows ja tarkvara Windows Media Player komplekti. Samuti nähakse artikliga 6 ette, et Microsoft peab teatama komisjonile sama tähtaja jooksul kõikidest meetmetest, mida ta on võtnud selle kohustuse täitmiseks.
1195 Vaidlustatud otsuse põhjendustes 1011−1042 esitab komisjon kõnealuse parandusmeetme üksikasjad.
1196 Esiteks kirjeldab komisjon kõnealuse parandusmeetme ulatust (vaidlustatud otsuse põhjendused 1011−1014).
1197 Nimelt kehtib Microsoftile seatud kohustus pakkuda operatsioonisüsteemi Windows ilma tarkvarata Windows Media Player nii siis, kui Windows litsentsitakse otse lõppkasutajatele, kui ka siis, kui see litsentsitakse originaalseadmete tootjatele. Samamoodi kehtib Microsoftile jääv võimalus pakkuda operatsioonisüsteemi Windows ja tarkvara Windows Media Player omavahel komplekteeritult nii lõppkasutajate kui ka originaalseadmete tootjate puhul.
1198 Samuti keelab komisjon Microsoftil võtta tehnoloogilisi, kaubanduslikke, lepingulisi või muid meetmeid, mille mõju oleks samaväärne operatsioonisüsteemi Windows ja tarkvara Windows Media Player seotud müügiga, ning märgib eriti seda, et Windowsi operatsioonisüsteemi versioon, milles puudub Windows Media Player, peab olema sama toimiv nagu selle operatsioonisüsteemi versioon, milles on Windows Media Player olemas. Vaidlustatud otsuse põhjendus 1013 sisaldab sel alusel keelatavate teguviiside mitteammendavat loetelu.
1199 Teiseks määrab komisjon tähtajaks, mille jooksul Microsoft peab kõnealuse parandusmeetme rakendama, 90 päeva (vaidlustatud otsuse põhjendused 1015−1017).
1200 Kolmandaks lükkab komisjon tagasi Microsofti väite, et vaidlustatud otsuse artikli 6 punktiga a ette nähtud parandusmeede ei ole piisavalt täpne, sest Microsoft teab täpselt, milline tarkvarakood tuleb tema tootest eemaldada (vaidlustatud otsuse põhjendused 1018−1021). Muu hulgas toob komisjon näiteks operatsioonisüsteemi Windows XP Embedded ning selgitab, et vaidlustatud otsusega nõutakse Microsoftilt mitte kõikide multimeediafailide kõrvaldamist Windowsi operatsioonisüsteemist, vaid ainult nende failide kõrvaldamist, mis moodustavad tarkvara Windows Media Player.
1201 Neljandaks esitab komisjon rea kaalutlusi tõendamaks, et kõnesolev parandusmeede on proportsionaalne (vaidlustatud otsuse põhjendused 1022−1042).
1202 Esiteks on ta seisukohal, et kõnealust parandusmeedet on vaja selleks, et kaotada Microsofti tegevusest tulenev konkurentsipiirang (vaidlustatud otsuse põhjendus 1022).
1203 Teiseks ei takista vaidlustatud otsuse artikli 6 punktiga a ette nähtud parandusmeede Microsofti turustamast oma multimeediamängijat ning sellega ei seata Microsofti suhtes piiranguid, välja arvatud vaidlusaluse seotud müügi keeld ja keeld võtta meetmeid, mille mõju on samalaadne kui kõnealusel teguviisil (vaidlustatud otsuse põhjendus 1023). Komisjon kordab, et Microsoft võib jätkuvalt turustada operatsioonisüsteemi Windows ja tarkvara Windows Media Player komplekteeritult (sama põhjendus).
1204 Kolmandaks lükkab komisjon tagasi Microsofti argumendi selle kohta, et ilma multimeediafunktsioonideta personaalarvutite operatsioonisüsteemide järele pole tarbijate hulgas olulist nõudlust (vaidlustatud otsuse põhjendused 1024 ja 1025). Komisjon märgib sisuliselt, et originaalseadmete tootjad saavad vastata tarbijate ootustele, eelinstalleerides tarbijatele müüdavatesse personaalarvutitesse tarbija valitud multimeediamängija.
1205 Neljandaks käsitleb komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 1026−1034 Microsofti argumente operatsioonisüsteemi Windows ja tarkvara Windows Media Player vastastikuse sõltuvuse kohta. Viidates taas operatsioonisüsteemi Windows XP Embedded näitele, lükkab komisjon tagasi argumendi, et tarkvara Windows Media Player koodi kõrvaldamine kahjustaks operatsioonisüsteemi terviklikkust. Samuti ei ole Microsoft komisjoni väitel tõendanud, et tarkvara Windows Media Player integreerimine operatsioonisüsteemi Windows on tõhususkasu eeltingimus. Nimelt väidab komisjon, et „[k]ui tarkvaraarendajad loovad omaenda lahendusi või integreerivad oma rakendusse kolmanda tootja koodi, mida on lubatud levitada, ei sõltu nad seda tehes multimeediamängija olemasolust kasutaja personaalarvutis” (vaidlustatud otsuse põhjendus 1032).
1206 Lõpuks ehk viiendaks käsitleb komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 1035−1042 Microsofti argumente seoses operatsioonisüsteemi Windows ja kolmandate tootjate rakenduste väidetava vastastikuse sõltuvusega. Nimelt lükkab ta tagasi argumendi, et tarkvara Windows Media Player koodi kõrvaldamisel võiks olla sisuteenuse pakkujatele ja tarkvaraarendajatele kahjulikke tagajärgi. Komisjon märgib, et tarkvaraarendajate seas ei ole sugugi haruldane teostada lahendusi, mis teevad kindlaks vastavasse personaalarvutisse installeeritud multimeediamängija, ja tarkvaraarendajad näevad ette võimalused selleks puhuks, kui nende sisu taasesitamine eeldab teatavat kindlat multimeediamängijat või vastava multimeediamängija versiooni (vaidlustatud otsuse põhjendus 1037). Komisjon lükkab tagasi Microsofti argumendi, et Windowsi operatsioonisüsteemi säilitamine „järjepideva platvormina” pakub eelist (vaidlustatud otsuse põhjendus 1041). Komisjon on sisuliselt seisukohal, et Microsoft ei saa tugineda sellele, et tema teguviis võimaldab multimeediamängijatele tuginevatele tarkvaraarendajatele selleotstarbelist „fookust”, sest selline teguviis kahjustab toodete sisemistel omadustel põhinevat konkurentsi (vaidlustatud otsuse põhjendus 1042).
b) Poolte argumendid
1207 Microsoft väidab, et vaidlustatud otsuse artikli 6 punktis a sätestatud parandusmeetmega rikutakse proportsionaalsuse põhimõtet kolmes aspektis.
1208 Esiteks eiratakse parandusmeetmes tarkvaraarendajate ja Interneti-saitide loojate õiguspärast huvi „säilitada Windows kui stabiilne ja järjepidev platvorm”.
1209 Teiseks rikutakse parandusmeetmega Microsofti kui autori isiklikke õigusi, nõudes temalt tema operatsioonisüsteemi Windows halvendamist ja oma toote selliselt halvendatud versiooni litsentsimist kolmandatele isikutele. Nimelt rikutakse parandusmeetmes Microsofti õigust mitte lubada teha tema teoses muudatusi ja mitte lubada teose moonutamist, halvendamist või muul viisil kahjustamist.
1210 Kolmandaks on Microsoft seisukohal, et vaidlustatud otsuse artikli 6 punktiga a ette nähtud parandusmeede on „sisemiselt vastuoluline” ja Microsoftil on võimatu seda täita, sest temalt nõutakse oluliste funktsioonide kõrvaldamist Windowsi operatsioonisüsteemist ja samal ajal tagamist, et Windowsi halvendatud versioon ei oleks vähem tõhus kui versioon, mis sisaldab tarkvara Windows Media Player.
1211 Komisjon väidab, et kõnealune parandusmeede on proportsionaalne, eriti kuna Microsoftile jääb õigus pakkuda operatsioonisüsteemi Windows versiooni, millesse on komplekteeritud Windows Media Player. Samuti ei takista parandusmeede Microsofti turustamast tema multimeediamängijat ega pakkumast seda ka edaspidi eraldi allalaadimiseks.
1212 Komisjon vaidleb vastu Microsofti argumendile, et tarkvara Windows Media Player koodi identifitseerimine ja vaidlustatud otsuse artikli 6 punktis a sätestatud parandusmeetme täitmine on võimatu, ning osutab, et Microsoft on ise tunnistanud, et ta on juba välja arendanud operatsioonisüsteemi Windows komplekteerimata versiooni, mis on turustamisvalmis. Lisaks viitab komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustele 1018−1021.
1213 Veel väidab komisjon, et Microsoft ei ole esitanud mingeid tõendeid selle kohta, et kolmandatele isikutele tekiks kahju või et kõnealune operatsioonisüsteem parandusmeetme mõjul halveneks.
1214 Microsofti kui autori isiklike õiguste rikkumise osas väidab komisjon, et „harilikult ei peeta Microsofti Euroopas isiklike autoriõiguste omajaks”. Samuti ei takista parandusmeede teose autoreid nõudlemast „õigust autorsusele” ega sisalda nõudeid koodi avaldamiseks.
1215 Lõpuks väidab komisjon, keda selles osas toetab SIIA, et District Court’i 1. novembri 2002. aasta otsusega ette nähtud meetmetest ei piisa vaidlustatud otsuses tuvastatud kuritarvitava seotud müügi heastamiseks. Nimetatud kohtuotsusega ei nõuta Microsoftilt tarkvara Windows Media Player koodi kõrvaldamist kõnealusest personaalarvutite operatsioonisüsteemist, vaid ainult originaalseadmete tootjatele ja lõppkasutajatele vahendite võimaldamist selleks, et peita kuvatav ikoon ja menüüread, mida kasutatakse juurdepääsuks tarkvarale Windows Media Player. Lisaks projekteeris Microsoft kõnealuse „peitmissüsteemi” selliselt, et Windows Media Player on taasaktiveeritav ja saab asendada kasutajate valitud vaikeparameetrid. Sellepärast ei mõjuta kõnealuses kohtuotsuses viidatud parandusmeetmed tarkvara Windows Media Player koodi üldist levimust personaalarvutites ega seetõttu ka tarkvaraarendajate ja sisuteenuse pakkujate stiimuleid „keskenduda tarkvarale Windows Media Player kui oma lisatoodete alustehnoloogiale”.
c) Esimese Astme Kohtu hinnang
1216 Kõigepealt märgib Esimese Astme Kohus, et kõnesoleva väite toetuseks kordab Microsoft sisuliselt samu argumente, mis ta esitas oma esimeses väites objektiivse põhjendamatusega seotud tingimuse kohta (vt punktid 1102−1122 eespool).
1217 Põhjuseid, millest lähtudes Esimese Astme Kohus otsustas, et need argumendid on põhjendamata, tuleb kohaldada ka käesoleva väite käsitlemisel.
1218 Esiteks piisab niisiis selle argumendi osas, et komisjon ei arvestanud tarkvaraarendajate ega internetisaitide loojate huvi stabiilse ja selgepiirilise platvormi vastu, viitamisest punktidele 1148−1153 eespool.
1219 Teiseks on punktis 1165 eespool juba tagasi lükatud Microsofti argument, et vaidlustatud otsuse artikli 6 punktis a sätestatud parandusmeetmega nõutakse Microsoftilt tema operatsioonisüsteemi Windows halvendamist ja tema toote halvendatud versiooni litsentsimist kolmandatele isikutele.
1220 Selles suhtes tuleb meeles pidada, et vaidlustatud otsuses ei nõuta, et Microsoft pakuks sellist operatsioonisüsteemi Windows versiooni, millest on kõrvaldatud kõik multimeediafailid, sealhulgas need, mis on seotud kõnealuse operatsioonisüsteemi multimeedia alus-infrastruktuuriga. Vaidlustatud otsus mõjutab ainult faile, mis moodustavad tarkvara Windows Media Player ja mida Microsoft ise oma tehnilistes dokumentides teistest failidest eristab (vt punktid 916−1164 eespool). Samuti tuleb meeles pidada, et operatsioonisüsteemi Windows XP Embedded näitest nähtuvalt ei kahjusta tarkvara Windows Media Player puudumine operatsioonisüsteemist selle süsteemi teiste funktsioonide terviklikkust (vt punkt 1165 eespool).
1221 Peale selle pakkus Microsoft ajavahemikus 1998. aasta juunist kuni 1999. aasta maini oma voogmängijat kui eraldi rakendustarkvara, ilma et see oleks kuidagi mõjutanud Windowsi operatsioonisüsteemi. Nagu eespool punktis 936 on juba märgitud, möönis Microsoft kohtuistungil, et 1999. aasta mais ei olnud tehnilisi põhjusi, mis oleksid takistanud tema multimeediamängija pakkumist sellisel kujul, s.t integreerimata seda operatsioonisüsteemi Windows 98 Second Edition.
1222 Kolmandaks tuleneb eespool punktides 1219−1221 esitatud kaalutlustest, et Microsofti argument, mille kohaselt vaidlustatud otsuse artikli 6 punktiga a ette nähtud parandusmeede on sisemiselt vastuoluline ja seda ei ole võimalik täita, on põhjendamata. See argument tugineb väärale eeldusele, et artikli 6 punktiga a nähakse ette Microsofti operatsioonisüsteemi Windows halvendatud versioon. Komisjon märgib oma menetlusdokumentides õigesti, et ehkki on selge, et multimeediamängija Windows Media Player kõrvaldamisel Windowsi operatsioonisüsteemist ei saa kõnealuse multimeediamängija pakutavaid funktsioone enam selles operatsioonisüsteemi versioonis kasutada, ei saa järeldada, et kõnealune versioon on halvendatud või et see toimib muudes aspektides vähem tõhusalt kui kõnealuse operatsioonisüsteemi versioon, millega on komplekteeritud Windows Media Player. Nõuet, et Microsoft peab pakkuma oma personaalarvutite Windowsi operatsioonisüsteemi „täielikult toimivat” versiooni ilma tarkvarata Windows Media Player (vaidlustatud otsuse artikli 6 punkt a), tuleb tõlgendada eriti arvestades vaidlustatud otsuse põhjenduses 1012 sisalduvat nõuet, mille kohaselt „[o]peratsioonisüsteemi Windows versioon, millega ei ole komplekteeritud [tarkvara Windows Media Player], peab olema sama tõhus kui [tarkvaraga Windows Media Player] komplekteeritud Windowsi versioon, arvestades seda, et [tarkvara Windows Media Player] funktsioonid ei ole iseenesest kõnealuse komplekteerimata Windowsi versiooni osa.”
1223 Järgmiseks on Esimese Astme Kohus seisukohal, et vaidlustatud otsuse artikli 6 punktiga a ette nähtud parandusmeede, mis ei ole kaugeltki ebaproportsionaalne, on asjakohane vahend tuvastatud kuritarvitamise lõpetamiseks ja konkurentsiprobleemide lahendamiseks võimalikult väheste ebamugavustega Microsoftile ja tema ärimudelile.
1224 Nii ei kaasne kõnealuse meetme rakendamisega muudatusi Microsofti tehnilises praktikas, välja arvatud vaidlustatud otsuse artikli 6 punktiga a ette nähtud Windowsi operatsioonisüsteemi versiooni väljaarendamine.
1225 Täpsemalt, Microsoft säilitab õiguse jätkata operatsioonisüsteemi Windows ja tarkvara Windows Media Player pakkumist komplekteeritult. Tuleb meeles pidada, et komisjoni ainus eesmärk on võimaldada tarbijatel soetada Windows ilma tarkvarata Windows Media Player.
1226 Liiati, nagu komisjon õigesti märgib, ei avalda kõnealune parandusmeede mõju Microsofti võimele turustada oma multimeediamängijat ja eriti pakkuda seda allalaadimiseks interneti kaudu.
1227 Lõpuks sedastab Esimese Astme Kohus, et eespool punktis 974 esitatud põhjustel tegi komisjon õigesti, asudes seisukohale, et Microsofti poolt vastavalt Ameerika Ühendriikide kokkuleppele võetud meetmetest ei piisa tuvastatud kuritarvitamise lõpetamiseks ja konkurentsiprobleemide lahendamiseks.
1228 Nendest kaalutlustest lähtuvalt tuleb teine väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
1229 Sellest tulenevalt tuleb rahuldamata jätta vaidlustatud otsuse tühistamise nõude osa, mis käsitleb operatsioonisüsteemi Windows ja tarkvara Windows Media Player seotud müüki.
D – Sõltumatu järelevalveisik
1. Vaidlustatud otsus
1230 Vaidlustatud otsuse artikli 4 esimeses lõigus on sätestatud, et Microsoft peab lõpetama artiklis 2 sedastatud kuritarvitused vastavalt kõnealuse otsuse artiklites 5 ja 6 sätestatud korrale. Samuti on Microsoft kohustatud hoiduma kordamast mis tahes tegu või tegevust, mille eesmärk või mõju on sama või samaväärne kõnealuste kuritarvitusega (artikli 4 teine lõik).
1231 Selleks et heastada kuritarvitavat keeldumist koostalitlusvõimealase teabe andmisest, kohustatakse vaidlustatud otsuse artiklis 5 Microsofti avaldama 120 päeva jooksul alates kõnealuse otsuse teatavaks tegemisest see teave kõikidele ettevõtjatele, kes on huvitatud töörühmaserverite operatsioonisüsteemide arendamisest ja levitamisest, ja mõistlikel ja mittediskrimineerivatel tingimustel lubama nendel ettevõtjatel kasutada kõnealust teavet töörühmaserverite operatsioonisüsteemide arendamiseks ja levitamiseks. Samuti on Microsoft kohustatud tagama, et avaldatavat koostalitlusvõimealast teavet ajakohastatakse jätkuvalt ja võimalikult kiiresti. Lõpuks kohustatakse vaidlustatud otsuse artiklis 5 Microsofti seadma 120 päeva jooksul alates vaidlustatud otsuse teatavaks tegemisest sisse hindamissüsteem, mis võimaldab huvitatud ettevõtjatel end tõhusalt kurssi viia koostalitlusvõimealase teabe ulatuse ja kasutustingimustega.
1232 Selleks et heastada personaalarvutite Windowsi operatsioonisüsteemi ja tarkvara Windows Media Player kuritarvitavat seotud müüki, kohustatakse vaidlustatud otsuse artiklis 6 Microsofti muu hulgas 90 päeva möödumisel alates kõnealuse otsuse teatavaks tegemisest pakkuma täielikult toimivat personaalarvutite Windowsi operatsioonisüsteemi versiooni, mis ei sisalda tarkvara Windows Media Player, kuid Microsoft säilitab õiguse pakkuda personaalarvutite Windowsi operatsioonisüsteemi ja tarkvara Windows Media Player omavahel komplekteeritult.
1233 Peale selle nähakse vaidlustatud otsuse artiklis 7 ette sobiva süsteemi sisseseadmine, millega abistatakse komisjoni järelevalves selle üle, et Microsoft täidab vaidlustatud otsust ja mis täpsemalt näeb ette sõltumatu järelevalveisiku määramise. Artiklis 7 on sätestatud, et Microsoft peab esitama kõnealuse süsteemi kohta ettepaneku 30 päeva jooksul alates vaidlustatud otsuse teatavaks tegemisest ning kui komisjon peab väljapakutud järelevalvesüsteemi sobimatuks, „jääb talle õigus kehtestada selline süsteem oma otsusega”.
1234 Vaidlustatud otsuse põhjendustes 1043−1048 kirjeldab komisjon üksikasjalikumalt eelmises punktis viidatud järelevalvesüsteemi, täpsemalt esitades „Microsoftile suunavad põhimõtted [sõltumatu järelevalveisiku määramise ettepaneku koostamiseks]” (vaidlustatud otsuse põhjendus 1044).
1235 Nii märgib komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 1045, et kõnealuse järelevalveisiku „esmane kohustus” on avaldada kolmanda isiku või komisjoni taotlusel või omal algatusel arvamust selle kohta, „kas Microsoft on konkreetsel juhul jätnud täitmata […] [vaidlustatud] otsusest tulenevad kohustused, või muudes küsimustes, mis võivad olla selle otsuse tõhusa täitmise suhtes asjakohased”.
1236 Vaidlustatud otsuse põhjendustes 1046 ja 1047 kirjeldab komisjon kõnealuse järelevalveisiku ülesandeid kummagi vaidlusaluse kuritarvitamise suhtes (vt käesoleva otsuse punkt 1261).
1237 Vaidlustatud otsuse põhjenduses 1048 määrab komisjon põhimõtted, mida Microsoft peab arvestama oma ettepanekus järelevalveisiku kohta. Esiteks peab järelevalveisiku määrama komisjon Microsofti esitatud loetelus nimetatud isikute seast. Microsoft peab kehtestama korra, mis võimaldab komisjonil määrata enda valitud järelevalveisik, kui ta ei pea ühtegi Microsofti poolt välja pakutud isikut selle ülesande jaoks sobivaks. Teiseks peab järelevalveisik komisjoni hinnangul olema Microsoftist sõltumatu ning [tuleb] „tagada, et [tal] ei ole ega teki huvide konflikti”. Järelevalveisik peab olema vajalikul määral kvalifitseeritud oma mandaati hästi täitma ning tal peab olema võimalik määrata eksperte, kes täidaksid tema nimel teatavaid selgelt määratletud ülesandeid. Kolmandaks tuleb komisjoni kohaselt ette näha, et järelevalveisik „saab kasutada Microsofti abi, teavet, dokumente, ruume ja töötajaid oma mandaadi teostamiseks vajalikus ulatuses”. Neljandaks peab komisjoni hinnangul järelevalveisikul olema täielik juurdepääs vastavate Microsofti toodete lähtekoodile. Lõpuks ehk viiendaks „tuleb kõik järelevalveisiku ametikoha sisseseadmisega seotud kulud, sealhulgas õiglane tasu järelevalveisiku tegevuse eest, kanda Microsoftil”.
2. Poolte argumendid
1238 Microsoft väidab, et talle vaidlustatud otsuse artikliga 7 seatud kohustus määrata sõltumatu järelevalveisik on õigusvastane, sest komisjoni ei ole volitatud esiteks delegeerima talle määrusega nr 17 antud täidesaatvat pädevust eraõiguslikule isikule ega teiseks kohustama Microsofti kandma vaidlustatud otsuse täitmise järelevalvega seotud kulutusi, sealhulgas järelevalveisiku tasu.
1239 Sissejuhatavalt eitab Microsoft, et tema nõue vaidlustatud otsuse artikli 7 tühistamiseks on enneaegne. Nimelt ei saa komisjon tugineda sellele, et ta oleks võinud järelevalvesüsteemi ette näha eraldi otsuses, kui ta ei oleks olnud rahul Microsofti ettepanekuga, ning Microsoft oleks saanud siis taotleda kõnealuse otsuse tühistamist.
1240 Seejärel väidab Microsoft esiteks, et vaidlustatud otsuse põhjendustest 1043−1048 nähtuvalt kujutavad käesolevas asjas järelevalveisikule delegeeritavad volitused endast uurimis- ja täidesaatvat pädevust, mis üldjuhul on komisjonil. Ehkki järelevalveisiku esmane ülesanne on anda arvamus vaidlustatud otsuse täitmise kohta, on tal ka volitused uurida meetmeid, mida Microsoft võtab kõnealuse otsuse täitmiseks. Microsoft osutab, et vaidlustatud otsuse joonealuse märkuse 1317 kohaselt ei peaks „[j]ärelevalveisiku funktsioon järelevalves selle üle, kas Microsoft täidab vaidlustatud otsust, olema mitte üksnes reageeriv, vaid proaktiivne”. Seega on vaidlustatud otsuse eesmärk luua uurimis- ja täidesaatvate meetmete sõltumatu allikas.
1241 Vastavalt määruse nr 17 artiklitele 11 ja 14 ning nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [EÜ] artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (ELT 2003, L 1, lk 1) artiklitele 18 ja 21 kuuluvad uurimis- ja täidesaatev pädevus seoses nende eeskirjadega siiski üksnes komisjonile ja siseriiklikele konkurentsiasutustele. Kumbki nimetatud määrus ei võimalda komisjonil delegeerida neid pädevusi kolmandatele isikutele, veel vähem eraõiguslikule isikule.
1242 Peale selle jätab Microsofti sõnul komisjon enda pädevust selliselt delegeerides Microsofti ilma kohtupraktikas tunnustatud tagatistest, mille alusel ettevõtjad saavad kaitsta enda kaitseõigusi.
1243 Repliigis selgitab Microsoft, et tal ei ole vastuväiteid sõltumatu järelevalveisiku suhtes, kes nõustab komisjoni tehnilistes küsimustes. Siiski oleks komisjon pidanud määrama selleks omaenda eksperdi.
1244 Teiseks märgib Microsoft, et vaidlustatud otsuse artikliga 7 koostoimes sama otsuse põhjenduse 1048 punktiga v nõutakse, et Microsofti kanda oleksid „kõik järelevalveisiku ametikoha sisseseadmisega seotud kulud, sealhulgas õiglane tasu järelevalveisiku tegevuse eest”. Konkurentsieeskirju kohaldades ei saa komisjon kehtestada asjaomase ettevõtja suhtes mingeid rahalisi makseid, välja arvatud trahvid ja karistusmaksed.
1245 Microsoft märgib, et komisjoni pädevusega kohustada ettevõtjat lõpetama rikkumine ei saa õigustada seda, et ettevõtjat kohustatakse kandma järelevalveisikuga seotud kulusid. Sellise rahalise makse kehtestamiseks ei anna alust määrus nr 18, määrus nr 1/2003 ega ükski muu õigusakt.
1246 Komisjon väidab eelkõige seda, et Microsofti argumendid järelevalveisiku küsimuses on vastuvõetamatud, kuivõrd need on enneaegsed, oletuslikud ja ebapiisavad vaidlustatud otsuse artikli 7 tühistamiseks. Kõnealuse artikliga nõutakse, et Microsoft esitaks ettepaneku järelevalvesüsteemi sisseseadmiseks, ning jäetakse komisjonile õigus seada selline süsteem sisse oma otsusega, kui komisjon peaks leidma, et Microsofti poolt välja pakutud süsteem ei ole sobiv. Vaidlustatud otsuse põhjendustes 1044−1048 on esitatud suunavad põhimõtted, mida Microsoft peaks kõnealuse ettepaneku koostamisel arvestama, kuid enamik nendest põhimõtetest ei ole Microsoftile kohustuslikud vaidlustatud otsuse artikli 7 alusel. Nimelt ei määrata selles artiklis kindlaks sõltumatu järelevalveisiku täpseid funktsioone ega ka tema tasu „allikat”. Seega on Microsoftil vabadus pakkuda välja vaidlustatud otsuses ettenähtust kitsam tegevusulatus ja teistsugune kokkulepe tasu kohta. Seejärel saaks komisjon need ettepanekud tagasi lükata ja kehtestada oma otsusega teisiti sõnastatud mandaadi. Selline otsus ei oleks pelgalt vaidlustatud otsust kinnitav ja oleks vaidlustatav akt.
1247 Teise võimalusena väidab komisjon, et Microsofti argumendid on põhjendamata.
1248 Esiteks märgib komisjon, et vaidlustatud otsuse põhjendustest 1044−1048 ei tulene, nagu oleks ta delegeerinud EÜ artiklitega 81 ja 82 talle antud uurimis- ja täidesaatva pädevuse eraõiguslikule isikule. „Teabe kogumise” aspektist nähakse vaidlustatud otsusega ette üksnes „konsensuslik süsteem”, mis võimaldab kiiresti lahendada mitmeid parandusmeetmete rakendamisega seoses tekkida võivaid tehnilisi küsimusi. Komisjon möönab, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 1048 ja joonealuses märkuses 1317 on märgitud, et sõltumatu järelevalveisik võib esitada Microsoftile küsimusi ja tutvuda dokumentidega ja asjaomaste toodete lähtekoodiga, kuid miski ei takista Microsofti oma ettepanekus märkimast, et ta keeldub sellistele küsimustele vastamast või taotletavat teavet andmast. Sellise keeldumise korral kaaluks komisjon, kas oleks asjakohane astuda samme määruse nr 1/2003 V peatüki alusel ning talle jääks seega täielik kaalutlusõigus seoses tema uurimisvolituste kasutamisega.
1249 Vastuseks Esimese Astme Kohtu kirjalikule küsimusele märkis komisjon, et vaidlustatud otsuse artikkel 7 põhineb määruse nr 17 artiklil 3 ning „väljendab” talle kõnealuse artikliga antud pädevust võtta vastu otsuseid, millega kohustatakse ettevõtjaid rikkumist lõpetama.
1250 Teiseks väidab komisjon, et on selge, et Microsoftile seatud kohustus kanda kulud seoses järelevalveisiku tasuga ei ole määrusega nr 17 ja määrusega nr 1/2003 ette nähtud sanktsioonide osa. Kui vaidlustatud otsuse artiklit 7 mõista nii, et sellega seatakse kohustus seoses järelevalveisiku tasuga, on selle kohustuse õiguslik alus määruse nr 17 artikkel 3. Kõnealuse artikli alusel vastu võetud otsus võib sisaldada korraldust teha teatavad teod või osutada teatavad teenused, millest on seni õigusvastaselt hoidutud, aga ka keeldu jätkata teatavat tegevust, praktikat või olukorda, mis on asutamislepinguga vastuolus, ning sellest tekivad kulutused isikule, kellele vastav otsus on adresseeritud. Komisjon viitab vaidlustatud otsuse põhjendusele 1044 ja märgib, et kõnealuste parandusmeetmete rakendamine eeldab tõhusat järelevalvet selle üle, kas Microsoft täidab talle vaidlustatud otsusega pandud kohustusi.
3. Esimese Astme Kohtu hinnang
1251 Microsoft nõuab vaidlustatud otsuse artikli 7 tühistamist selle tõttu, et delegeerides oma uurimis- ja täidesaatva pädevuse õigusvastaselt kolmandale isikule ületas komisjon EÜ artiklist 82 ja määrusest nr 17 tulenevaid volitusi. Microsoft on seisukohal, et ühenduse õiguses ei ole õiguslikku alust sundimaks ettevõtjale peale sellist järelevalvesüsteemi, nagu on kehtestatud vaidlustatud otsuse artiklis 7, ja nõudmaks sellelt ettevõtjalt tasu kolmandale isikule, kelle komisjon on määranud ennast abistama rikkumist tuvastava otsusega ette nähtud parandusmeetmete täitmise järelevalves.
1252 Komisjon väidab, et kõnealune tühistamise nõue on enneaegne ja seega vastuvõetamatu, kuna vaidlustatud otsuse artikliga 7 ei seata Microsoftile kohustusi, vaid ainult kutsutakse teda esitama ettepanekut järelevalvesüsteemi sisseseadmiseks. Igal juhul ei too see artikkel kaasa mingit komisjoni pädevuse delegeerimist. Komisjoni väitel on kõnealuse järelevalvemehhanismi sisseseadmise ja Microsoftilt sõltumatu järelevalveisiku tasu nõudmise aluseks määruse nr 17 artikkel 3, mis võimaldab tal kohustada asjaomaseid ettevõtjaid lõpetama komisjoni poolt tuvastatud rikkumine.
1253 Tuleb meeles pidada, et vaidlustatud otsuse artikli 7 õiguspärasuse hindamisel tuleb lähtuda faktidest ja õigusnormidest vaidlustatud otsuse vastuvõtmise aja seisuga. Sel ajal oli määrus nr 17 jätkuvalt jõus, selle asendanud määrus nr 1/2003 aga jõustus 1. mail 2004.
1254 Samuti tuleb meeles pidada, et komisjoni uurimis- ja täidesaatev pädevus vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal – niivõrd kui need on asjakohased kõnealuse otsuse artikli 7 tühistamise nõude suhtes – koosnesid määruse nr 17 artikli 3 lõikest 1 tulenevast volitusest nõuda asjaomastelt ettevõtjatelt tuvastatud rikkumiste lõpetamist, sama määruse artiklist 11 tulenevast volitusest nõuda informatsiooni, sama määruse artiklist 14 tulenevatest uurimisvolitustest ning sama määruse artiklist 16 tulenevast volitusest kehtestada ettevõtjatele karistusmakseid, et sundida neid lõpetama tuvastatud rikkumine.
1255 Esiteks lükkab Esimese Astme Kohus tagasi komisjoni argumendi, et artikli 7 tühistamise nõue on enneaegne sellepärast, et kõnealuses artiklis ainult palutakse Microsoftil esitada ettepanek enne seda, kui komisjon võtab vastu lõpliku otsuse järelevalvesüsteemi sisseseadmise kohta. See, et vaidlustatud otsuse artikkel 7 sisaldab ettepaneku esitamise palvet, ei saa muuta kõnealuse artikli siduvat laadi, kuivõrd komisjon teostab selle kaudu oma pädevust nõuda rikkumise lõpetamist.
1256 Kui komisjon oma otsuses tuvastab, et ettevõtja on rikkunud EÜ artiklit 82, on see ettevõtja kohustatud viivitamata võtma kõik vajalikud meetmed, et viia oma tegevus otsuse sätetega kooskõlla, isegi kui komisjon ei ole otsuses ette näinud erimeetmeid. Kui otsusega kehtestatakse parandusmeetmeid, on asjaomane ettevõtja kohustatud need rakendama – ja kandma kõik nende rakendamisega seotud kulud –, vastasel juhul võib talle määrata määruse nr 17 artikli 16 alusel karistusmakseid (vt käesoleva otsuse punkt 1259).
1257 Vaidlustatud otsuse artikli 7 sõnastusest, eriti aga Microsofti suhtes 30‑päevase tähtaja kehtestamisest nähtub, et kõnealuse sättega nähti ette täpselt selline siduv meede. Ehkki esimene ettenähtud reaktsioon sellele, kui Microsoft ei peaks esitama sobivat ettepanekut, on artikli 7 teises lõigus viidatud võimalus seada järelevalvemehhanism sisse komisjoni otsusega, jääb siiski tõsiasjaks, et kui Microsoft ei täida oma kohustust esitada ettepanek, kaasneb sellega karistusmakse määramise oht. Selliselt vastu võetud õigusakti kohustuslikult täidetavat olemust ei saa mõjutada pelgalt asjaolu, et komisjonile jääb õigus ise selline süsteem sisse seada, kui ta leiab, et Microsofti ettepanek ei ole sobiv. EÜ artikli 82 rikkumise lõpetamiseks vastu võetud otsusega kehtestatud sellise erimeetme täitmata jätmine kujutab endast omakorda ühenduse õigusnormi rikkumist, käsitletaval juhul nimelt määruse nr 17 artikli 3 rikkumist.
1258 Seda hinnangut ei muuda komisjoni argument, et Microsoft oleks võinud esitada teistsuguse ettepaneku, mis oleks paremini kohandatud tema arusaamaga sellest, milliseid samme on komisjonil õigus temalt nõuda. Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et õigusakti resolutiivosa on lahutamatult seotud selle akti põhjendava osaga ning selle akti tõlgendamisel tuleb vajadusel arvestada põhjusi, mis viisid selle vastuvõtmiseni (Euroopa Kohtu 15. mai 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑355/95 P: TWD vs. komisjon, EKL 1997, lk I‑2549, punkt 21; Euroopa Kohtu 29. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑91/01: Itaalia vs. komisjon, EKL 2004, lk I‑4355, punkt 49, ja Esimese Astme Kohtu 14. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑137/02: Pollmeier Malchow vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑3541, punkt 60).
1259 Esimese Astme Kohus on seisukohal, et arvestades neid funktsioone, mis komisjon järelevalveisikule ette näeb ja mis on kokku võetud käesoleva otsuse punktis 1261, ning komisjonile määruse nr 17 artiklitega 3 ja 16 antud pädevust, on vaidlustatud otsuse artikkel 7 sellise toimega, et kui Microsoft ei esitaks ettenähtud 30‑päevase tähtaja jooksul ettepanekut vastavalt põhimõtetele, mis on täpsemalt näidatud vaidlustatud otsuse põhjendustes 1045−1048, rikuks ta vaidlustatud otsust ja riskiks kohustusega tasuda karistusmakseid vastavalt määruse nr 17 artiklile 16. Sellest tulenevalt mõjutas vaidlustatud otsuse artikkel 7 otseselt Microsofti õiguslikku olukorda ning kõnealuse sätte tühistamise nõuet ei saa erinevalt komisjoni arvamusest pidada enneaegseks ega spekulatiivseks.
1260 Järgmiseks peab Esimese Astme Kohus asjakohaseks uurida, kas vaidlustatud otsuse artikli 7 õiguslik alus on määrus nr 17 või kas – nagu Microsoft väidab – komisjon on ületanud oma uurimis- ja täidesaatvat pädevust sellega, et kohustas Microsofti nõustuma kõnealuseid funktsioone ja volitusi kandva sõltumatu järelevalveisiku ametikoha sisseseadmisega.
1261 Vaidlustatud otsuse põhjendustest 1043−1048 tulenevalt kuuluvad järelevalveisiku ülesannete hulka täpsemalt järgmised funktsioonid:
– tema „esmane kohustus” on anda arvamus selle kohta, kas Microsoft on konkreetsel juhul jätnud täitmata vaidlustatud otsuse (sealhulgas parandusmeetmete õige rakendamise kohustuse täitmise kohta);
– järelevalveisik avaldab arvamust kolmanda isiku või komisjoni taotlusel või omal algatusel;
– selles suhtes peab järelevalveisik, jälgides seda, kas Microsoft täidab vaidlustatud otsust, olema mitte ainult reageeriv, vaid ka proaktiivne (vaidlustatud otsuse joonealune märkus 1317);
– seoses kuritarvitava keeldumisega koostalitlusvõimealase teabe avaldamisest peab järelevalveisik hindama, kas Microsofti poolt kättesaadavaks tehtav teave on täielik ja täpne ning kas tingimused, mille alusel Microsoft spetsifikatsioonid kättesaadavaks teeb ja neid kasutada lubab, on mõistlikud ja mittediskrimineerivad ning kas jätkuv teabe avaldamine leiab aset mõistliku aja jooksul;
– seoses kuritarvitava seotud müügiga peab järelevalveisik andma komisjonile nõu selle kohta, kas kolmandate isikute põhjendatud kaebustel vaidlustatud otsuse täitmise kohta Microsofti poolt on tehniliselt piisavalt alust, ja eriti selle kohta, kas Windowsi operatsioonisüsteemi versioon, milles puudub tarkvara Windows Media Player, toimib vähem tõhusalt kui selle tarkvaraga komplekteeritud Windowsi versioon, mille turustamist Microsoft jätkab. Samuti peab järelevalveisik andma nõu selle kohta, kas Microsoft takistab konkureerivate multimeediamängijate tõhusat toimimist Windowsi API-de valikulise, ebapiisava või hilinenud avaldamise kaudu.
1262 Vaidlustatud otsuse põhjenduses 1048 toob komisjon välja põhimõtted, millega Microsoft peab vaidlustatud otsuse artikli 7 alusel sõltumatu järelevalveisiku kohta ettepaneku tegemisel arvestama. Need põhimõtted on järgmised:
– järelevalveisiku määrab komisjon Microsofti esitatud isikute loetelust (põhjenduse 1048 punkt i);
– järelevalveisik peab olema Microsoftist sõltumatu ning tuleb tagada, et järelevalveisikul ei ole ega teki huvide konflikte; ta peab olema vajalikul määral kvalifitseeritud oma mandaati hästi täitma ning tal peab olema võimalik määrata eksperte, kes täidaksid tema nimel teatavaid selgelt määratletud ülesandeid (põhjenduse 1048 punkt ii);
– tuleb tagada, et järelevalveisik saab kasutada Microsofti abi, teavet, dokumente, ruume ja töötajaid oma mandaadi teostamiseks vajalikus ulatuses (põhjenduse 1048 punkt iii);
– järelevalveisikul peab olema täielik juurdepääs vastavate Microsofti toodete lähtekoodile (avaldatavate spetsifikatsioonide täpsuse ja täielikkuse suhtes tekkida võivaid vaidlusi saab lahendada üksnes siis, kui tehnilist teavet kontrollitakse võrdluses Microsofti toodete tegeliku lähtekoodiga) (põhjenduse 1048 punkt iv);
– kõik järelevalveisiku institutsiooni sisseseadmisega seotud kulud, sealhulgas õiglane tasu järelevalveisiku tegevuse eest, tuleb kanda Microsoftil (põhjenduse 1048 punkt v).
1263 Selle kirjelduse põhjal on selge, et komisjon peab järelevalveisiku funktsiooniks parandusmeetmete rakendamise hindamist ja järelevalvet võimalusega kasutada vajaduse korral ressursse, millele on viidatud eelmise punkti kolmandas ja neljandas taandes, tegutsedes iseseisvalt ja tõepoolest omal algatusel.
1264 Komisjon tunnistab oma menetlusdokumentides sõnaselgelt, et tal ei ole õigust delegeerida talle määrusega nr 17 antud uurimisalast ja täidesaatvat pädevust kolmandale isikule. Siiski ei nõustu komisjon sellega, et vaidlustatud otsusega ette nähtud järelevalvesüsteemiga kaasneb selliste pädevuste delegeerimine.
1265 Nagu Microsoft tunnistab, on komisjonil õigus jälgida, kuidas asjaomane ettevõtja rakendab rikkumist käsitlevas otsuses ette nähtud parandusmeetmeid, ning tagada, et muid meetmeid, mida on vaja vastava rikkumise konkurentsivastase mõju lõpetamiseks, rakendatakse täielikult ja viivitamata. Selleks on komisjonil õigus kasutada määruse nr 17 artiklis 14 sätestatud uurimispädevust ja vajaduse korral määrata välisekspert muu hulgas tehniliste küsimuste lahendamiseks.
1266 Samuti ei saa vaidlustada seda, et kui komisjon otsustab saada abi väliseksperdilt, võib ta edastada sellele eksperdile teavet ja dokumente, mida ta võib olla saanud oma uurimispädevuse teostamisel vastavalt määruse nr 17 artiklile 14.
1267 Määruse nr 17 artikli 11 lõike 4 ja artikli 14 lõike 3 kohaselt on ettevõtjad kohustatud esitama soovitud informatsiooni ja alluma komisjoni määratud uurimisele. Selliste nõuete ja uurimiste suhtes saab vajaduse korral siiski rakendada ühenduse kohtute kontrolli.
1268 Esimese Astme Kohus on seisukohal, et seades sisse järelevalvesüsteemi, mis hõlmab vaidlustatud otsuse artiklis 7 viidatud sõltumatu järelevalveisiku määramist, kellele antakse eriti kõnealuse otsuse põhjenduse 1048 punktides iii ja iv näidatud funktsioonid, läks komisjon palju kaugemale olukorrast, kus tal on oma välisekspert, kes nõustab teda vaidlustatud otsuse artiklitega 4, 5 ja 6 ette nähtud parandusmeetmete rakendamise uurimisel.
1269 Tegelikult nõuab komisjon vaidlustatud otsuse artikliga 7 sellise järelevalveisiku määramist, kes oma ülesannete täitmisel on sõltumatu mitte ainult Microsoftist, vaid ka komisjonist endast, kuivõrd teda kohustatakse tema pädevuse teostamisel tegutsema omal algatusel ja kolmandate isikute taotlusel. Nagu komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 1043 märgib, ulatub see nõue kaugemale pelgast kohustusest teha komisjonile ettekandeid Microsofti tegevuse kohta.
1270 Peale selle ei piirdu järelevalveisikule ette nähtud funktsioon Microsoftile küsimuste esitamisega ja saadud vastuste edastamisega komisjonile ega ka parandusmeetmete rakendamise kohta nõu andmisega. Seoses Microsoftile seatud kohustusega võimaldada järelevalveisikul komisjonist sõltumata kasutada teavet, dokumente, ruume ja töötajaid ning Microsofti vastavate toodete lähtekoodi märgib Esimese Astme Kohus, et järelevalveisiku jätkuvale osalemisele parandusmeetmetega seotud Microsofti tegevuse järelevalves ei ole ette nähtud ajalist piiri. Liiati selgub vaidlustatud otsuse põhjendusest 1002 komisjoni seisukoht, et kohustus avaldada koostalitlusvõimealast teavet peab kehtima „edasiulatuvalt” Microsofti toodete tulevaste põlvkondade suhtes.
1271 Sellest tulenevalt ei ole komisjonil määruse nr 17 artiklis 3 sätestatud volituste teostamisel õigust sundida Microsofti andma sõltumatule järelevalveisikule pädevust, mida komisjon ise ei ole pädev kolmandale isikule andma. Sellepärast puudub vaidlustatud otsuse artikli 7 teisel lõigul õiguslik alus, kuna sellega antakse järelevalveisikule selline pädevus, mida vastavalt määrusele nr 17 saab teostada ainult komisjon.
1272 Liiati, kui komisjoni kavatsus – nagu ta väidab – oli seada sisse puhtalt konsensuslik süsteem, puudus vajadus näha selline süsteem ette vaidlustatud otsuse artiklis 7.
1273 Lõpuks, komisjon ületab oma volitusi, kui ta vaidlustatud otsuse artiklis 7 koostoimes kõnealuse otsuse põhjenduse 1048 punktiga v paneb Microsofti kandma kõik järelevalveisiku määramisega seotud kulud, sealhulgas tema tasu ja tema funktsioonide täitmisel tekkivad kulutused.
1274 Määruses nr 17 pole ühtegi sätet, mis volitaks komisjoni kohustama ettevõtjat kandma kulusid, mis tekivad komisjonil seoses parandusmeetmete rakendamise järelevalvega.
1275 Komisjoni kui ühenduse konkurentsieeskirjade kohaldamise eest vastutava institutsiooni ülesanne on jälgida rikkumise tuvastanud otsuse täitmist sõltumatult, objektiivselt ja erapooletult. Tema sellekohase kohustusega oleks vastuolus, kui ühenduse õiguse tõhus täitmine sõltuks või oleks mõjutatud vastava otsuse adressaadi valmisolekust või võimest selliseid kulusid kanda.
1276 Lisaks nähtub kohtupraktikast, et komisjonil ei ole piiramatut kaalutlusõigust ettevõtjate suhtes kehtestatavate parandusmeetmete sõnastamisel, et rikkumine lõpetada. Määruse nr 17 artikli 3 kohaldamise kontekstis nõuab proportsionaalsuse põhimõte, et ettevõtjate suhtes rikkumise lõpetamiseks rakendatavad kohustused ei tohi olla ulatuslikumad sellest, mis on asjakohane ja vajalik, et saavutada taotletav eesmärk, nimelt rikutud eeskirjade nõuetekohane täitmine (eespool punktis 107 viidatud kohtuotsus Magill, punkt 93).
1277 Kui komisjon ei ole pädev võtma määruse nr 17 artikli 3 alusel vastu otsust, millega kehtestatakse EÜ artiklit 82 rikkunud ettevõtja suhtes asjakohasest ja vajalikust ulatuslikumaid parandusmeetmeid, sealhulgas sundides teda kandma sellega seotud kulusid, siis on ta veel vähem pädev muutma seda ettevõtjat vastutavaks kulude eest, mida peab kandma komisjon omaenda uurimis- ja täidesaatva kohustuse täitmisel.
1278 Kõikidest eespool esitatud kaalutlustest tulenevalt ei ole määrus nr 17 vaidlustatud otsuse artikli 7 õiguslik alus ning sellepärast ületatakse kõnealuses artiklis määrusest nr 17 tulenevat komisjoni uurimis- ja täidesaatvat pädevust niivõrd, kuivõrd sellega kohustatakse Microsofti esitama ettepanek sellise süsteemi sisseseadmiseks, mille raames tuleb määrata sõltumatu järelevalveisik, kes on volitatud komisjonist sõltumata kasutama Microsofti abi, teavet, dokumente, ruume ja töötajaid ning nähakse ette, et Microsoft peab kandma kõik järelevalveisiku määramisega seotud kulud, sealhulgas tema tasu. Sellepärast ei saa komisjon jätta endale õigust kehtestada selline süsteem oma otsusega, kui ta leiab, et Microsofti poolt välja pakutud süsteem ei ole sobiv.
1279 Sellest tulenevalt tuleb vaidlustatud otsuse artikkel 7 eelmises punktis kirjeldatud ulatuses tühistada.
II – Nõuded, et trahv tuleks tühistada või selle summat vähendada
A – Vaidlustatud otsus
1280 Vaidlustatud otsuses sedastatud kahte liiki kuritarvituste eest määratakse üks trahv summas 497 196 304 eurot (vaidlustatud otsuse artikkel 3).
1281 Komisjon käsitleb kõnealust trahvi vaidlustatud otsuse põhjendustes 1054−1080.
1282 Esiteks märgib komisjon, et ta võttis arvesse määruse nr 17 artikli 15 lõiget 2 (vaidlustatud otsuse põhjendus 1054) ning et trahvi määramisel peab ta arvestama rikkumise raskusastet ja kestust, samuti raskendavaid või kergendavaid asjaolusid (vaidlustatud otsuse põhjendus 1055).
1283 Teiseks lükkab komisjon tagasi Microsofti poolt haldusmenetluse käigus esitatud väite toetuseks esitatud Microsofti argumendi, et käesolevas asjas ei tuleks talle määrata mingit trahvi (vaidlustatud otsuse põhjendused 1056−1058).
1284 Esimeses järjekorras märgib komisjon, et vaidlustatud otsuses on tuvastatud õiguslikult piisavalt, et Microsoft on tahtlikult või vähemalt hooletusest rikkunud EÜ artiklit 82 ja Euroopa majanduspiirkonna lepingu artiklit 54 (vaidlustatud otsuse põhjendus 1057). Teises järjekorras ei nõustu komisjon sellega, et ta on sisse seadnud „uue õiguspõhimõtte”, ja järeldab, et Microsoft oleks pidanud olema teadlik, et ta neid sätteid rikub (sama põhjendus). Kolmandas järjekorras lükkab komisjon tagasi Microsofti argumendi, et kuritarvitav seotud müük ei saanud alata 1999. aastal, sest teatavad multimeediafunktsioonid on olnud integreeritud Windowsi operatsioonisüsteemi alates 1992. aastast (sama põhjendus).
1285 Kolmandaks selgitab komisjon seda, kuidas ta arvutas välja trahvisumma (vaidlustatud otsuse põhjendused 1059−1079).
1286 Esiteks määras komisjon rikkumise raskusastme ning kestuse põhjal kindlaks trahvi põhisumma (vaidlustatud otsuse põhjendused 1058−1079).
1287 Komisjon märgib, et rikkumise raskusastme hindamisel peab ta arvestama rikkumise laadi, selle mõju turule ja asjaomase geograafilise turu suurust (vaidlustatud otsuse põhjendus 1060).
1288 Rikkumise laadi osas juhib komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 1061−1068 tähelepanu järgmistele teguritele:
– Euroopa Kohus on mitmel korral sedastanud, et turgu valitsevas seisundis ettevõtjate keeldumine müümisest ja seotud müük selliste ettevõtjate poolt on õigusvastased;
– Microsoftil on personaalarvutite operatsioonisüsteemide turgu valitsev seisund ja tema turuosa on suurem kui 90%;
– kõnealust turgu ja kahte teist vaidlustatud otsuses määratletud turgu iseloomustab oluliste otseste ja kaudsete turustusvõrgu mõjude olemasolu;
– nendel asjaoludel võttis Microsoft kasutusele võimendamisstrateegia, mis kujutab endast kahte eraldi kuritarvitust;
– mis puudutab kuritarvitavat keeldumist teabe andmisest, siis võttis Microsoft üldise hoiaku, mille eesmärk oli luua ja enda huvides ära kasutada rida eesõigustatud ühendusi tema personaalarvutite operatsioonisüsteemi ja tema töörühmaserverite operatsioonisüsteemi vahel ning sellega kaasneb varasema, kõrgematel tasemetel teabejagamise katkestamine;
– see kuritarvitav praktika võimaldab Microsoftil laiendada enda turgu valitseva seisundi töörühmaserverite turule, mis on „olulise väärtusega”;
– selle turu vallutamine Microsofti poolt avaldab tõenäoliselt muud kahjulikku mõju konkurentsile;
– kuritarvitava seotud müügiga tagatakse, et Microsofti personaalarvutite operatsioonisüsteemi üldine levimus laieneb ka tarkvarale Windows Media Player, see aga kahandab originaalseadmete tootjate stiimuleid eelinstalleerida personaalarvutitesse kolmandate tootjate multimeediamängijaid ning kahjustab konkurentsi voogmängijate turul;
– samuti avaldab see kuritarvitav teguviis olulist mõju konkurentsile interneti kaudu sisuteenuste levitamise valdkonnas ja multimeediamängijatööstuses;
– lõpuks võib voogmängijate turgu valitsev seisund kujutada endast strateegilist väravat mitmetele sidusturgudele, millest mõned on väga kasumlikud.
1289 Eelmises punktis loetletud tegureid arvestades järeldab komisjon, et kõnealust rikkumist tuleb selle laadi poolest käsitleda kui „väga tõsist” (vaidlustatud otsuse põhjendus 1068).
1290 Selles osas, mis puudutab kõnealuse rikkumise mõju turule, järeldab komisjon, et „turgu valitseva seisundiga saavutatav välistav võimendamine, millega Microsoft personaalarvutite operatsioonisüsteemide turul konkurentsi väljatõrjumise eesmärgil tegeleb, avaldab olulist mõju töörühmaserverite operatsioonisüsteemide turule ja voogmängijate turule” (vaidlustatud otsuse põhjendus 1069).
1291 Komisjon lähtub selles järelduses järgmistest teguritest:
– juba kuritarvitav keeldumine koostalitlusvõimealase teabe andmisest võimaldas Microsoftil saavutada töörühmaserverite operatsioonisüsteemide turgu valitsev seisund ja tekitas sellel turul konkurentsi kõrvaldamise ohu (vaidlustatud otsuse põhjendus 1070);
– juba kuritarvitav seotud müük võimaldas Microsoftil saavutada juhtiv positsioon voogmängijate turul ning vaidlustatud otsuses käsitletud tõenditest nähtub, et „turul võib juba olla tekkinud kalle [tarkvara Windows Media Player] kasuks” (vaidlustatud otsuse põhjendus 1071).
1292 Asjaomase geograafilise turu suuruse osas märgib komisjon, et vaidlustatud otsuses näidatud kolm turgu hõlmavad kogu Euroopa majanduspiirkonda (vaidlustatud otsuse põhjendus 1073).
1293 Vaidlustatud otsuse põhjenduses 1074 järeldab komisjon eelneva analüüsi põhjal, et Microsoft pani toime EÜ artikli 82 ja Euroopa majanduspiirkonna lepingu artikli 54 väga raske rikkumise, mille eest määratav trahv on suurem kui 20 miljonit eurot. Järgmises põhjenduses määrab ta raskusastmest tulenevaks esialgseks summaks 165 732 101 eurot, mis on trahvi põhisumma lähtepunkt (edaspidi „lähtesumma”).
1294 Vaidlustatud otsuse põhjenduses 1076 märgib komisjon, et selleks et tagada piisav hoiatav mõju Microsoftile, ja arvestades kõnealuse ettevõtja olulist majanduslikku suutlikkust, tuleks lähtesumma kahekordistada, mille tulemusel moodustub trahvisumma 331 464 203 eurot.
1295 Lisaks märgib komisjon rikkumise kestuse osas, et kuritarvitav teabe andmisest keeldumine algas 1998. aasta oktoobris ning ei ole seni lõppenud, kuritarvitav seotud müük aga algas 1999. aasta mais ja ei ole seni lõppenud (vaidlustatud otsuse põhjendus 1077). Komisjon järeldab, et Microsofti poolt toime pandud rikkumise kogukestus on seega viis aastat ja viis kuud, mis vastab pikaajalisele rikkumisele (sama põhjendus). Sellepärast suurendab komisjon eelmises punktis näidatud summat 50% võrra ja määrab trahvi põhisummaks 497 196 304 eurot (vaidlustatud otsuse põhjendus 1078).
1296 Teiseks on komisjon seisukohal, et käesolevas asjas puuduvad raskendavad ja kergendavad asjaolud, mida tuleks arvesse võtta (vaidlustatud otsuse põhjendus 1079). Sellepärast määratakse trahvi lõppsummaks 497 196 304 eurot (vaidlustatud otsuse põhjendus 1080).
B – Poolte argumendid
1297 Microsoft märgib eelkõige, et vaidlustatud otsuse artikliga 3 määratud trahv on täiesti põhjendamatu, kuivõrd EÜ artiklit 82 ei ole rikutud.
1298 Teise võimalusena väidab Microsoft, et kõnealune trahv on ülemäärane ja ebaproportsionaalne ning sellepärast tuleks see tühistada või seda oluliselt vähendada.
1299 Esimeses järjekorras väidab Microsoft, et trahvi määramine ei ole õigustatud, kui rikkumine tuleneb „õiguse uudsest tõlgendamisest”. Selle toetuseks viitab Microsoft väljavõtetele pressiteadetest, mida komisjon konkurentsiasjades on avaldanud (20. aprilli 2001. aasta pressiteade IP/01/584 ja 2. juuni 2004. aasta pressiteade IP/04/705), ning komisjoni praktikale mitte määrata trahve juhtudel, mis hõlmavad uudseid või keerukaid küsimusi. Peale selle on komisjon mõnes asjas määranud asjaomasele ettevõtjale vaid sümboolse trahvi, sest need ettevõtjad pole saanud komisjon senise otsustuspraktika põhjal hõlpsasti järeldada, et nad rikuvad oma teguviisiga konkurentsieeskirju.
1300 Microsoft väidab, et komisjoni poolt käesolevas asjas kohaldatud põhimõtted kujutavad endast olulist kõrvalekaldumist väljakujunenud kohtupraktikast ning tulenevad „komisjoni teooriate olulisest muutmisest kõnealuse asja arenedes viimase viie aasta jooksul”.
1301 Nii väidab Microsoft seoses kuritarvitava teguviisiga, mis seisnes tema keeldumises andmast konkurentidele koostalitlusvõimealast teavet ja lubamast neil seda kasutada, et komisjon ei ole kõnealust teavet kunagi täpselt määratlenud. Microsoft kordab, et Sun ei palunud tal litsentsida tema intellektuaalomandiõigusi nende kasutamiseks töörühmaserverite operatsioonisüsteemide arendamisel Euroopa majanduspiirkonnas. Lõpuks märgib Microsoft, et komisjoni seisukoht on pretsedenditu, kuivõrd sellega kehtestatakse kohustus litsentsida väärtuslikke intellektuaalomandiõigusi, et hõlbustada Windowsi serverioperatsioonisüsteemidega otseselt konkureerivate toodete väljaarendamist. Nendel mitmesugustel põhjustel on Microsoftil alust uskuda, et käesolevas asjas ei esine erandlikke asjaolusid, mida Euroopa Kohus nõuab.
1302 Peale selle märgib Microsoft seoses kuritarvitava teguviisiga, mis seisneb selles, et Microsoft muutis personaalarvutite Windowsi operatsioonisüsteemi müügi tingimuseks tarkvara Windows Media Player samaaegse soetamise, kõigepealt seda, et esimeses vastuväiteteatises isegi ei mainitud kõnealust komisjoni teooriat seotud müügi kohta. Järgmiseks märgib Microsoft, et tegu on esimese korraga, kui komisjon on asunud seisukohale, et toote täiustamine „täiustatud” funktsioonide ehk käesoleval juhul voogvastuvõttu võimaldavate multimeediafunktsioonide lisamise teel, pakkumata samal ajal ja sama hinnaga sama toote versiooni, milles need funktsioonid puuduvad, võiks kujutada endast EÜ artikli 82 rikkumist.
1303 Teises järjekorras väidab Microsoft, et trahvisumma on liiga suur. Selle toetuseks esitab ta kolm argumenti.
1304 Esiteks märgib ta, et trahvi lähtesumma ei ole põhjendatud. Kõigepealt on see, kuidas kõnealune summa on määratud 165 732 101 eurole, meelevaldne ja puudub nõuetekohane põhjenduskäik. Järgmiseks leiab hageja, et komisjoni argument, et rikkumine oli „väga tõsine”, ei ole põhjendatud. Komisjonil läks rohkem kui viis aastat, et jõuda järeldusele, et kõnealune teguviis on käsitletav rikkumisena, ja veelgi rohkem aega asjakohaste parandusmeetmete kindlaksmääramiseks. Lõpuks ei olnud Microsoftil võimalik ette arvata, et tema teguviisi võidakse pidada konkurentsieeskirjade rikkumiseks, veel vähem „väga tõsiseks” rikkumiseks.
1305 Repliigis vaidlustab Microsoft komisjoni hinnangu, et kõnealused kuritarvitused avaldavad asjaomastele turgudele olulist mõju.
1306 Samuti väidab Microsoft repliigis, et lähtesumma määramisel ei piirdunud komisjon ainult „rikkumistega seotud toodete” arvestamisega. Komisjon võttis aluseks Microsofti käibe töörühmaserverite turul üldiselt. Tegelikult saab komisjoni määratletud töörühmaserverite operatsioonisüsteemide turuga seostada vähem kui veerandi sellest tulust, mida hageja saab nende süsteemide müügist.
1307 Teiseks väidab Microsoft, et komisjonil ei olnud õigust kahekordistada lähtesummat lähtuvalt tema „olulisest majanduslikust suutlikkusest” ega piisava hoiatava mõju tagamise vajadusest. Komisjon ei väida, et Microsoft ei soovinud täita seadust; vastupidi, tollal konkurentsi eest vastutanud komisjoni liige M. Monti tunnustas Microsofti jõupingutusi, mis olid suunatud kõnealuse asja vabatahtlikule lahendamisele, ja Microsofti personali professionaalsust. Samuti ei saa komisjon tugineda vajadusele hoiatada teisi ettevõtjaid samalaadsete rikkumiste toimepanemise eest. Lõpuks põhineb lähtesumma Microsofti ülemaailmsel käibel ja kasumil ning samu arvusid kasutatakse ka hoiatava mõju kordaja põhjendamiseks (vaidlustatud otsuse joonealune märkus 1342), mis võrdub „topeltarvestusega”. Vaidlustatud otsuse joonealuses märkuses 1342 mainitud muud tegurid ei õigusta lähtesumma kahekordistamist.
1308 Kolmandaks väidab Microsoft, et trahvi suurendamine kahekordsele lähtesummale 50% lisamise teel rikkumise kestuse eest on ülemäärane. Kõigepealt ei ole komisjon arvesse võtnud meetmeid, mida Microsoft võttis lahendamaks komisjoni poolt nendevaheliste arutelude käigus ja vastuväiteteatistes tõstatatud küsimusi, ega kohustusi, mida Microsoft võttis Ameerika Ühendriikide kokkuleppe kohaselt. Järgmiseks märgib Microsoft, et komisjon ei võtnud arvesse haldusmenetluse kestust ja Microsofti ei saa kritiseerida selle eest, et ta üritas komisjoniga kokkuleppele jõuda. Samuti ei oleks saanud Microsoft väidetavaid kuritarvitusi varem lõpetada, sest „komisjoni argumendid muutusid kuue aasta jooksul oluliselt”.
1309 Komisjon väidab, et Microsofti peamine argument tuleb tagasi lükata, sest Microsoft ei ole tõendanud, et komisjon eksis, tuvastades, et ta rikkus EÜ artiklit 82.
1310 Komisjon ei nõustu Microsofti poolt teise võimalusena esitatud argumentidega.
1311 Selles osas on komisjon seisukohal, et määratud trahv on põhjendatud.
1312 Esiteks ei kohaldanud ta käesolevas asjas mingeid uusi õiguspõhimõtteid.
1313 Nii võttis komisjon kõnealuse kuritarvitava keeldumise osas arvesse võimalust, et „küsimus on seotud intellektuaalomandiõigustega”. Sellest tulenevalt pühendas ta, tuginedes sellistele kohtuotsustele nagu eespool punktis 107 viidatud kohtuotsus Magill, suure osa vaidlustatud otsusest selle tõendamisele, et erandlikel asjaoludel võib keeldumine intellektuaalomandiõiguste litsentsimisest kujutada endast turgu valitseva seisundi kuritarvitamist. Lisaks, kuivõrd direktiivi 91/250 põhjendustes on konkreetselt osutatud, et koostalitlusvõimealase teabe andmisest keeldumine võib kujutada endast turgu valitseva seisundi kuritarvitamist, ei saa Microsoft olla tõsiselt seisukohal, et ta ei olnud teadlik sellest, et ta rikub EÜ artiklit 82.
1314 Peale selle on komisjon juba ümber lükanud Microsofti argumendid seoses Sun’i taotluse ulatusega ja juba märkinud, et kohtupraktika ei välista võimalust, et autoriõiguste omaja tooted ja litsentsisaaja tulevased tooted võivad omavahel konkureerida. Kostja vasturepliigis märgib komisjon veel, et esimese vastuväiteteatise esitamise ajal oli ta tuvastanud „teataval määral teavet, mille andmisest oli Microsoft õigusvastaselt keeldunud”, ning kordab, et Microsoft oli täiesti teadlik sellest, et ta keeldub andmast oma konkurentidele võimalust kasutada vaidlustatud otsuses viidatud koostalitlusvõimealast teavet.
1315 Kuritarvitava seotud müügi osas tunnistab komisjon, et käesolev kohtuasi võib erineda varasematest seotud müüki käsitlenud kohtuasjadest selle poolest, et vaidlustatud otsuses esitas ta selle teguviisi tegeliku mõju hinnangu. Siiski ei saa järeldada, et komisjon arendas välja uue teooria; komisjoni hinnangud põhinevad tuntud õiguslikel ja majanduslikel põhimõtetel.
1316 Teiseks märgib komisjon, et Microsofti tähelepanuväärsed rahalised ja õiguslikud ressursid võimaldasid Microsoftil ette näha, et tema teguviisi turgu valitseva seisundi ärakasutamisel veel ühe turu hõivamiseks käsitletakse kuritarvitamisena. Peale selle on ühenduse kohtud järjepidevalt tagasi lükanud argumendi, et trahv tuleks jätta määramata, kui asjaomane ettevõtja ei saanud olla teadlik sellest, et ta rikub konkurentsieeskirju. Lõpuks ei saa Microsoft tugineda sellele, et teises juhtumis jättis komisjon ettevõtjale trahvi määramata.
1317 Teises järjekorras väidab komisjon, et kõnesolev trahv ei ole ülemäärane, ning märgib, et see vastab ainult 1,62%-le Microsofti ülemaailmsest käibest majandusaastal, mis lõppes 30. juunil 2003.
1318 Esiteks on komisjonil trahvi määramisel teatav diskretsiooniõigus ja ta ei ole kohustatud rakendama konkreetseid matemaatilisi valemeid. Tema kohustus esitada põhjendused ei sisalda kohustust esitada oma otsuses trahvide väljaarvutamisega seotud arve. Liiati, vastavalt „Määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja [ST] artikli 65 lõike 5 alusel trahvide määramise suunistele” (EÜT 1998, C 9, lk 3; edaspidi „suunised”) arvestas ta rikkumise raskusastme hindamisel rikkumise laadi, selle mõju turule ja asjaomase geograafilise turu suurust.
1319 Komisjon määras trahvi lähtesumma mitte Microsofti ülemaailmse käibe alusel, vaid võttis aluseks Microsofti käibe Euroopa majanduspiirkonnas personaalarvutite ja töörühmaserverite operatsioonisüsteemide turul. Kostja vastuse joonealuses märkuses 217 märgib komisjon, et lähtesumma vastab 7,5%‑le sellest käibest. Komisjon järeldab, et Microsofti seisukoht topeltarvestuse olemasolu kohta on põhjendamata. Vastuseks Microsofti argumendile, et ta võttis arvesse Microsofti käivet serverioperatsioonisüsteemide turul üldiselt, märgib komisjon, et ta tugines arvudele, mille Microsoft esitas vastuseks informatsiooninõudele seoses töörühmaserverite operatsioonisüsteemidega. Selles osas viitab komisjon kirjale, mille saatis talle Microsoft 9. märtsil 2004 (kostja vastuse lisa D.16).
1320 Teiseks väidab komisjon, et tal oli õigus kohaldada trahvi lähtesumma suhtes koefitsienti 2. Lähtesumma vastas vähem kui 1%-le Microsofti käibest viimasel majandusaastal ning seetõttu ei oleks see muutnud trahvi piisavalt hoiatavaks. Kõnealuse kordaja määramisel võttis komisjon arvesse seda, et üldiselt on suurtel ettevõtjatel ressursse, mis võimaldavad neil olla konkurentsieeskirjade nõuetest ja tagajärgedest teadlikumad kui väiksemad ettevõtjad.
1321 Samuti märgib komisjon, et kohtupraktikast ilmnevalt on hoiatus, mille suunas tal on õigus trahvi määramisel püüelda, mõeldud selleks, et tagada, et ettevõtjad täidavad oma äritegevuses ühenduse või Euroopa majanduspiirkonna territooriumil asutamislepingus sätestatud konkurentsieeskirju (Esimese Astme Kohtu 9. juuli 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑224/00: Archer Daniels Midland ja Archer Daniels Midlands Ingredients vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑2597, punktid 110 ja 111). Sellest tuleneb, et ühenduse konkurentsieeskirjade rikkumise eest määratava trahvi hoiatavat laadi ei saa hinnata üksnes karistatava ettevõtja konkreetsest olukorrast lähtudes. Vaja on mitte ainult hoiatada seda ettevõtjat sama rikkumise kordamise või konkurentsieeskirjade rikkumiste toimepaneku eest, vaid hoiatada ka teisi „sarnase suurusega ja sarnaste ressurssidega ettevõtjaid” samalaadsete rikkumiste toimepaneku eest.
1322 Komisjon toonitab ka, et ta ei väitnud, nagu oleks Microsoft takistanud enda uurimist, ja et ta ei leidnud Microsofti tegevuses raskendavaid asjaolusid.
1323 Kolmandaks ei nõustu komisjon sellega, et rikkumise kestuse eest määratud 50%‑ne summa suurendamine on ülemäärane. Komisjon järgis tavapärast teguviisi, mis seisneb selles, et pikaajalise rikkumise eest suurendatakse summat 10% võrra iga rikkumises osaletud aasta kohta
1324 Komisjon märgib, et Microsoft ei saa tugineda meetmetele, mida ta võttis komisjoni tõstatatud probleemide heastamiseks või Ameerika Ühendriikide kokkuleppe alusel, sest need meetmed ei ole rikkumise kestuse arvutamisel asjakohased. Komisjon viitab vaidlustatud otsuse põhjendustele 241, 242 ja 270−279 ning märgib, et need meetmed ei lõpetanud rikkumist.
1325 Lõpuks seab komisjon vaidluse alla Microsofti argumendi seoses haldusmenetluse kestusega ning märgib eriti, et selline kestus oli objektiivselt põhjendatud menetletava asja keerukusega ja vajadusega tagada Microsofti kaitseõigus.
C – Esimese Astme Kohtu hinnang
1326 Esitatud nõuetes palutakse, et Esimese Astme Kohus hindaks vaidlustatud otsuse artikli 3 õiguspärasust ja vajadusel teostaks oma täielikku pädevust ning tühistaks või vähendaks Microsoftile selle artikliga määratud trahvi.
1327 Komisjon määras Microsoftile vaidlustatud otsuse artiklis 2 tuvastatud kahe rikkumise eest ühe trahvi. Kõnealuse otsuse põhjendustest 1061−1069 ilmneb, et kahe eraldi kuritarvituse olemasolu tunnistades oli komisjon siiski seisukohal, et Microsoft pani toime üheainsa rikkumise, nimelt personaalarvutite operatsioonisüsteemide turul turgu valitseva seisundi võimendamises seisneva strateegia rakendamise (vt eriti vaidlustatud otsuse põhjendus 1063).
1328 Vaidlustatud otsuse põhjendustest 1054−1080 tuleneb, et isegi kui nimetatud otsuses seda sõnaselgelt ei väljendata, arvutas komisjon trahvide summa välja vastavalt suunistes sätestatud meetodile.
1329 Microsoft väidab eelkõige, et vaidlustatud otsuse artikkel 3 tuleks tühistada sellepärast, et kuivõrd ei ole toime pandud EÜ artikli 82 rikkumist, puudub trahvil õiguslik alus.
1330 See argument tuleb tagasi lükata. Koostalitlusvõimealase teabe andmisest ja kasutada lubamisest keeldumise ning personaalarvutite Windowsi operatsioonisüsteemi ja tarkvara Windows Media Player seotud müügi suhtes antud hinnangust tulenevalt oli komisjonil õigus, kui ta tuvastas, et Microsoft on rikkunud EÜ artiklit 82 nende kahe teguviisi rakendamise teel.
1331 Teise võimalusena jääb Microsoft seisukohale, et trahv on ülemäärane ja ebaproportsionaalne ning sellepärast tuleks see tühistada või seda oluliselt vähendada. Nimelt on vaidlustatud otsuse artiklis 2 viidatud kahte liiki teguviisid täiesti uued turgu valitseva seisundi kuritarvitamise vormid ning Microsoft ei oleks saanud ette näha, et tema teguviis, mis seisnes tema intellektuaalomandiõiguste teostamises tema poolt välja arendatud väärtusliku tehnoloogia suhtes ning uue tehnoloogia lisamises olemasolevasse tootesse, võiks olla komisjoni poolt tõlgendatav kui EÜ artikli 82 rikkumine.
1332 Esimese Astme Kohus leiab, et Microsofti poolt teise võimalusena esitatud argumendid on põhjendamata; muu hulgas ei ole Microsoft tõendanud, et komisjon eksis rikkumise raskusastme ja kestuse hindamisel või trahvi summa määramisel.
1333 Tuleb meeles pidada, et esimese kuritarvituse suhtes tekkivate küsimuste läbivaatamisel kinnitas Esimese Astme Kohus komisjoni järeldust, et Microsofti keeldumine – ja komisjon lähtus eeldusest, et kõnealune keeldumine võib kujutada endast keeldumist litsentsida Microsofti intellektuaalomandiõigusi kolmandale isikule – oli kuritarvitav, sest esiteks leidis see aset erandlikel asjaoludel, milletaolistele on osutatud kohtupraktikas ja mis võimaldavad avalikes huvides turul tõhusa konkurentsi säilitamiseks sekkuda intellektuaalomandiõiguse omaja ainuõigusesse, ja teiseks ei olnud see objektiivselt põhjendatud.
1334 Samuti tuleb meeles pidada, et teise kuritarvitusega seotud küsimuste läbivaatamisel sedastas Esimese Astme Kohus, et komisjon on õiguslikult piisavalt tõendanud, et personaalarvutite Windowsi operatsioonisüsteemi ostmise seadmine Microsofti poolt sõltuvusse tarkvara Windows Media Player samaaegsest omandamisest vastas kuritarvitava seotud müügi koosseisu tunnustele EÜ artikli 82 tähenduses ja ei olnud objektiivselt põhjendatud.
1335 Esimeses järjekorras, mis puudutab Microsofti argumenti, et vaidlustatud otsuse artiklis 2 tuvastatud kõnealused kaks kuritarvitust tulenevad „õiguse uudsest tõlgendamisest” (vt punktid 1299−1302 eespool), piisab märkimisest, et Esimese Astme Kohus on vaidlustatud otsuse tühistamiseks esitatud kahte väidet läbi vaadates juba tuvastanud, et Microsofti argument on põhjendamata. Sellest analüüsist nähtus, et komisjon ei kohaldanud käesolevas asjas uusi õiguspõhimõtteid.
1336 Nii on vaidlustatud otsuse artikli 2 punktis a tuvastatud kuritarvituse suhtes esiteks juba selgitatud, et käesoleva kohtuasja asjaolude asetleidmise ajaks oli Euroopa Kohus eespool punktis 107 viidatud otsuses Magill juba otsustanud, et kuigi intellektuaalomandiõiguse omaja litsentsi andmisest keeldumine – isegi kui seda teeb turgu valitsevas seisundis olev ettevõtja – ei saa iseenesest olla selle seisundi kuritarvitamine, võib ainuõiguse teostamine selle omaja poolt erandlikel asjaoludel siiski olla käsitletav kuritarvitusena.
1337 Microsofti seisukoht, et ta ei ta ei saanud olla kuigi lihtsalt teadlik sellest, et tema teguviis on konkurentsieeskirjade rikkumine, on raskesti ühitatav seisukohaga, millel ta oli kogu haldusmenetluse käigus. Nimelt väitis Microsoft, et kui komisjon peaks tuvastama, et vaidlusalune keeldumine kujutab endast kuritarvitust, võiks see rikkuda direktiiviga 91/250 „hoolikalt loodud tasakaalu autoriõiguste ja konkurentsipoliitika” vahel (vaidlustatud otsuse põhjendus 743). Tuleks lisada, et nimetatud direktiivi 26. põhjenduse kohaselt ei piira kõnealuse direktiivi sätted käesoleva direktiivi sätted „konkurentsieeskirjade kohaldamist [EÜ] artiklite [81] ja [82] alusel, kui valitsevat positsiooni omav tarnija keeldub andmast informatsiooni, mis on vajalik käesolevas direktiivis määratletud koostalitlusvõime jaoks”.
1338 Sellest tulenevalt järeldas komisjon õigesti, et Microsoft oleks pidanud olema teadlik sellest, et tema keeldumine võib kujutada endast konkurentsieeskirjade rikkumist.
1339 Sama kehtib teiseks ka vaidlustatud otsuse artikli 2 punktis b sedastatud kuritarvituse kohta, kuivõrd uue teooria kohaldamisele osutavad argumendid on seotud müügi küsimuse käsitlemisel juba tagasi lükatud (vt eriti punktid 859 ja 863−868 eespool). Sellepärast leiab Esimese Astme Kohus, et komisjon märkis vaidlustatud otsuse põhjenduses 1057 õigesti, et vaidlusaluse seotud müügi uurimine tema poolt ja tema järeldus, mille kohaselt Microsofti teguviis on kuritarvitav, põhinesid väljakujunenud praktikal, mis tulenevad muu hulgas kohtuasjadest Hilti ja Tetra Pak II.
1340 See, et kuritarvitavat sidumist esimeses vastuväiteteatises ei mainitud, ei ole asjakohane seoses küsimusega, kas komisjon kohaldas uut õigusteooriat.
1341 Samuti ei saa nõustuda seisukohaga, et vaidlustatud otsus on esimene otsus, kus komisjon on pidanud kuritarvitavaks toote sellist täiustamist, mis seisneb „täiustatud” funktsioonide integreerimises sellesse tootesse. Nagu eespool punktides 936, 937 ja 1221 on märgitud, ei dikteerinud selle toote integreerimist tehnilised põhjused. Peale selle ei muuda see seisukoht eespool punktis 935 esitatud põhjustel komisjoni järeldust kahe eraldi toote olemasolu kohta, mis on eespool punktis 859 viidatud kohtupraktika kohaselt üks kriteeriume, mille põhjal on võimalik tuvastada kuritarvitavat seotud müüki.
1342 Eespool esitatud kaalutlustest tulenevalt ei ole põhjendatud Microsofti väide, et komisjon ei oleks pidanud talle trahvi määrama või oleks pidanud määrama sümboolse trahvi.
1343 Teises järjekorras tuleb samuti tagasi lükata Microsofti argument, et trahvi summa on ülemäärane. Esimese Astme Kohus leiab, et komisjon hindas rikkumise raskusastet ja kestust õigesti.
1344 Esiteks tuleb rikkumise raskusastme suhtes kõigepealt meeles pidada, et vaidlusalused kaks kuritarvitust on osa positsiooni võimendamises seisnevast rikkumisest, mille moodustab personaalarvutite operatsioonisüsteemide turgu valitseva seisundi ärakasutamine Microsofti poolt selleks, et laiendada see valitsev seisund kahele sidusturule, nimelt töörühmaserverite operatsioonisüsteemide turule ja voogmängijate turule.
1345 Kõigepealt hindas komisjon vaidlustatud otsuse artikli 2 punktis a sedastatud kuritarvituse osas selle kuritarvituse raskusastet, võttes arvesse selle laadi (vaidlustatud otsuse põhjendused 1064 ja 1065), tegelikku mõju turule (vaidlustatud otsuse põhjendused 1069 ja 1070) ning asjaomase geograafilise turu suurust (vaidlustatud otsuse põhjendus 1073). Komisjon iseloomustas rikkumist, mille osaks need kuritarvitused olid, kui „väga tõsist” ja seega kui rikkumist, mille eest määratakse trahv üle 20 miljoni euro.
1346 Esimese Astme Kohus sedastab, et asjaolud, mida komisjon eelmises punktis viidatud põhjendustes arvesse võttis, põhjendavad rikkumise määratlemist „väga tõsiseks”. Microsofti argumendid ei muuda seda hinnangut küsitavaks.
1347 Esimese Astme Kohus märgib, et mitmed kohtutoimikus sisalduvad Microsofti dokumendid kinnitavad, et Microsoft kasutas võimendamise teel ära oma valitsevat seisundit personaalarvutite operatsioonisüsteemide turul selleks, et tugevdada oma seisundit töörühmaserverite operatsioonisüsteemide turul. Nii viitab komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 774 väljavõttele elektronikirjast, mille saatis Microsofti kõrgema tasandi juht D. Bayer teisele Microsofti kõrgema tasandi juhile T. Madigan’ile ja milles ta märgib, et „Windowsi lauaarvutite positsiooni võimendamise kaudu on [Microsoftil] tohutu edemus ettevõtete arvutustehnika turul”.
1348 Järgmises vaidlustatud otsuse põhjenduses viitab komisjon Microsofti nimetatud kahe kõrgema tasandi juhi vahelises kirjavahetuses saadetud veel ühe elektronkirja lõigule, millest nähtub, et töörühmaserverite operatsioonisüsteemide turu hõivamist peeti vahendiks sama võimendamisstrateegia rakendamiseks interneti suhtes. See lõik on järgmine:
„Valitseva seisundi saavutamine internetiserverite infrastruktuuri turul on kõvem pähkel, [kuid] meil võib olla võimalik seda teha ettevõtjate võrkude kaudu, kui me saaksime neid kontrollida (ja ma arvan, et me saame).”
1349 Lisaks, nagu komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 778 õigesti märgib, ilmneb W. H. Gates’i poolt 1997. aasta veebruaris peetud kõne väljavõttest, et enamik Microsofti kõrgema tasandi juhte käsitlesid koostalitlusvõimet kui selle võimendamisstrateegia vahendit. Nimetatud väljavõte on järgmine:
„Püüame kasutada oma serverikontrolli uute protokollide tegemiseks ning konkreetselt Sun’i ja Oracle’i väljajätmiseks […] Ma ei tea, kas me jõuame selleni või mitte, kuid see on meie püüe.”
1350 Esimese Astme Kohus märgib, et W. H. Gates pidas osundatud kõne 1997. aasta veebruaris, s.o kaua enne seda kuupäeva, mil Microsoft lükkas tagasi 15. septembri 1998. aasta kirjas esitatud palve. Sellepärast tegi komisjon õigesti, asudes seisukohale, et Microsofti keeldumine oli osa üldisest strateegiast, mis seisnes personaalarvutite operatsioonisüsteemide turgu valitseva seisundi ärakasutamises Microsofti poolt selleks, et tugevdada tema valitsevat seisundit töörühmaserverite operatsioonisüsteemide sidusturul.
1351 Järgmiseks leiab Esimese Astme Kohus vaidlustatud otsuse artikli 2 punktis b viidatud tarkvara Windows Media Player ja operatsioonisüsteemi Windows seotud müügi osas, et samuti hindas komisjon õigesti rikkumise raskusastet, iseloomustades rikkumist kui „väga tõsist”.
1352 Esiteks tuleks märkida, et W. H. Gates’i poolt 1999. aasta jaanuaris A. Bay’le saadetud elektronikirjast (vt punkt 911 eespool) nähtub, et ka kõnealune teine kuritarvitus oli võimendamisstrateegia osa.
1353 Teiseks järeldas komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 1068 õigesti, et kõnealune kuritarvitus oli oma laadilt väga tõsine EÜ artikli 82 ja Euroopa majanduspiirkonna lepingu artikli 54 rikkumine.
1354 Ühenduse kohtud olid juba selgelt kuulutanud seotud müügi õigusvastaseks, muu hulgas kohtuasjades Hilti ja Tetra Pak II, ning süüks pandav teguviis vastas kohtupraktikas määratletud tingimustele. Eriti tuleb meeles pidada, et nagu on märgitud eespool punktides 859 ja 863−868, ei kohaldanud komisjon käesolevas asjas uut õigusteooriat, eriti siis, kui ta uuris, kas konkurentsi kõrvaldamise tingimus on täidetud.
1355 Lisaks oli komisjonil õigus, kui ta vaidlustatud otsuse põhjenduses 1066 märkis, et kõnealune seotud müük tagab tarkvara Windows Media Player ülemaailmse üldise levimuse, mis võtab originaalseadmete tootjatelt stiimuli eelinstalleerida personaalarvutitesse konkureerivaid multimeediamängijaid ja kahjustab konkurentsi voogmängijate turul (vt punktid 1031−1058 eespool).
1356 Lõpuks, nagu komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 1067 õigesti toonitab, avaldab kuritarvitav seotud müük olulist mõju konkurentsile interneti kaudu sisu edastamise valdkonnas ja ka multimeediatarkvaratööstuses, mis on mõlemad olulised ja arenevad turusektorid. Nagu eespool punktides 1060−1075 on märgitud, loob kõnealusest seotud müügist tulenev tarkvara Windows Media Player üldine levimus sisuteenuse pakkujatele stiimuli sisu levitamiseks Windows Media vormingutes ja loob tarkvaraarendajatele stiimuli arendada tooteid nii, et nad saavad tugineda teatavatele tarkvara Windows Media Player funktsioonidele, hoolimata sellest, et konkureerivad multimeediamängijad on samalaadse või paremagi kvaliteediga kui Windows Media Player. Eespool punktis 1076 on samuti märgitud, et komisjon järeldas vaidlustatud otsuse punktides 897−899 õigesti, et kõnealune seotud müük avaldab mõju ka mõnele sidusturule.
1357 Kolmandaks märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 1069 ja 1071 õigesti, et kõnealune kuritarvitav seotud müük avaldab olulist mõju voogmängijate turule. See seotud müük võimaldas Microsoftil saada tarkvaraga Windows Media Player selle turu liidriks.
1358 Neljandaks hõlmab voogmängijate turg vaieldamatult kogu Euroopa majanduspiirkonna (vaidlustatud otsuse põhjendus 1073).
1359 Eespool punktides 1344−1358 esitatud kaalutlustest tuleneb, et komisjon tegi õigesti, võttes kõnealuse rikkumise eest määratava trahvi lähtepunktiks miinimumsumma 20 miljonit eurot.
1360 Võttes arvesse kõnealuse rikkumise laadi, selle mõju asjaomastele kaubaturgudele ja nende turgude geograafilist suurust, määras komisjon käesolevas asjas ühe trahvi lähtesumma 165 732 101 eurot (vaidlustatud otsuse põhjendus 1075). Komisjon ei selgita vaidlustatud otsuses, mida see summa kajastab või kuidas see on jaotatud kõnealuste kahte liiki kuritarvituste vahel. Kui lugeda kostja vastuse joonealust märkust 217 koos Microsofti 9. märtsi 2004. aasta kirja sisuga (vt punkt 1319 eespool), ilmneb, et kõnealune summa vastab 7,5%‑le Microsofti kogukäibest Euroopa majanduspiirkonnas personaalarvutite operatsioonisüsteemide ja töörühmaserverite operatsioonisüsteemide turul majandusaastal, mis lõppes 30. juunil 2003. Vastupidiselt Microsofti seisukohale ei saa seega pidada lähtesummat meelevaldselt määratuks.
1361 Mis puudutab Microsofti seisukohta, et komisjon ei esitanud põhjusi, miks määrati trahvi lähtesummaks 165 732 101 eurot, piisab märkimisest, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei tähenda põhjenduste esitamise kohustus seda, et komisjon peab oma otsuses välja tooma trahvi väljaarvutamise meetodiga seotud arvud (Euroopa Kohtu 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑291/98 P: Sarrió vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑9991, punktid 76 ja 80, ja eespool punktis 95 viidatud otsus kohtuasjas Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, punkt 464).
1362 Samuti ei saa nõustuda Microsofti seisukohaga, et komisjon arvestas tema käivet serverioperatsioonisüsteemide turul üldiselt, s.t laiemal turul kui vaidlustatud otsuses määratletud teisel turul. Komisjon tugines arvudele, mille oli talle esitanud Microsoft oma 9. märtsi 2004. aasta kirjas (vt punkt 1319 eespool) vastuseks 2. märtsi 2004. aasta informatsiooninõudele (kostja vasturepliigi lisa D.16), milles sõnaselgelt viidati töörühmaserverite Windowsi operatsioonisüsteemidele, mida Microsoft tol ajal jätkuvalt turustas.
1363 Lisaks leiab Esimese Astme Kohus, et komisjon tegi õigesti, kohaldades kõnealuse summa suhtes koefitsienti 2 tagamaks, et trahv on piisavalt hoiatav, ja kajastamaks Microsofti olulist majanduslikku suutlikkust. Kuna Microsoft väga tõenäoliselt säilitab vähemalt lähiaastatel oma valitseva seisundi personaalarvutite operatsioonisüsteemide turul, ei saa välistada, et tal tekib muidki võimalusi võimendamise kasutamiseks muude sidusturgude suhtes. Liiati oli Ameerika Ühendriikides Microsofti suhtes juba kohtulikult menetletud vaidlusaluse seotud müügiga sarnanevat tegevust, nimelt tema brauseri Internet Explorer ja tema personaalarvutite operatsioonisüsteemi Windows seotud müüki, ning ei saa välistada võimalust, et ta võib edaspidi seoses muu rakendustarkvaraga toime panna sama liiki rikkumise.
1364 Teiseks tuleb rikkumise kestuse osas tagasi lükata Microsofti argument, et trahvi põhisumma suurendamine 50% võrra oli ülemäärane. Nagu Esimese Astme Kohus on koostalitlusvõimealase teabe andmisest keeldumise problemaatika teist osa käsitledes juba otsustanud, asus komisjon õigele seisukohale, et 6. oktoobri 1998. aasta kiri sisaldas keeldumist anda Sun’ile teavet, mida too oli palunud. Sellest tulenevalt järeldas komisjon õigesti, et alates nimetatud kuupäevast oli Microsoft süüdi EÜ artikli 82 rikkumises. On kindlaks tehtud, et kõnealune rikkumine kestis kuni vaidlustatud otsuse vastuvõtmise kuupäevani ning alates 1999. aasta maist lisandus sellele rikkumisele teist liiki kuritarvitav tegevus.
1365 Kolmandaks leiab Esimese Astme Kohus, et komisjon asus õigele seisukohale, et käesolevas asjas ei tule arvestada ühtegi raskendavat ega kergendavat asjaolu.
1366 Kõikidest eespool esitatud kaalutlustest tulenevalt tuleb tagasi lükata Microsofti argument, et kõnealune trahv on ülemäärane ja ebaproportsionaalne.
1367 Sellepärast tuleb hagi trahvi tühistamise või trahvi summa vähendamise nõudes põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Kohtukulud
1368 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Esimese Astme Kohus võib kodukorra artikli 87 lõike 3 kohaselt otsustada kulude jaotuse või jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks või kui tegemist on eriliste põhjustega.
1369 Käesolevas asjas jäeti rahuldamata Microsofti nõue tühistada vaidlustatud otsus tervikuna ja nõue tühistada trahv või vähendada trahvi; samuti ei rahuldatud komisjoni nõuet, et hagi tuleb tervikuna jätta rahuldamata.
1370 Põhimenetluse nõudes on nendel asjaoludel asjakohane otsustada, et kohtukulud lähevad jagamisele. Microsoft kannab 80% omaenda kohtukuludest ja temalt mõistetakse välja 80% komisjoni kohtukuludest, välja arvatud need kohtukulud, mis on komisjonile tekkinud seoses CompTIA, ACT, TeamSystem’i, Mamut’i, DMDsecure’i jt ning Exor’i menetlusse astumisega. Komisjon kannab 20% omaenda kohtukuludest ja temalt mõistetakse välja 20% Microsofti kohtukuludest, välja arvatud need kohtukulud, mis on Microsoftile tekkinud seoses SIIA, FSFE, Audiobanner.com’i ja ECIS-i menetlusse astumisega.
1371 Ajutiste meetmete menetluses kannab Microsoft omaenda kohtukulud ja temalt mõistetakse välja komisjoni kohtukulud, välja arvatud need komisjoni kohtukulud, mis on viimasele tekkinud seoses CompTIA, ACT, TeamSystem’i, Mamut’i DMDsecure’i jt ning Exor’i menetlusse astumisega.
1372 CompTIA, ACT, TeamSystem’i, Mamut’i DMDsecure’i jt ning Exor’i kohtukulud, sealhulgas ajutiste meetmete kohaldamise menetlusega seotud kulud jäävad nende endi kanda. Kuivõrd komisjon ei taotlenud, et nende menetlusse astujate kanda jäetaks kohtukulud, mis on tekkinud komisjonile seoses nende menetlusse astumisega, jäävad nende kanda ainult nende endi kulud.
1373 SIIA, FSFE, Audiobanner.com’i ja ECIS-i kohtukulud, sealhulgas ajutiste meetmete kohaldamise menetlusega seotud kulud, mõistetakse välja Microsoftilt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ESIMESE ASTME KOHUS (suurkoda)
otsustab:
1. Tühistada komisjoni 24. märtsi 2004. aasta otsuse 2007/53/EÜ [EÜ] artikli 82 ja EMP lepingu artikli 54 alusel Microsoft Corporation’i vastu algatatud menetluse kohta (juhtum COMP/C-3/37.792 – Microsoft) artikkel 7 osas,
– milles Microsofti kohustatakse esitama ettepanek sellise süsteemi sisseseadmiseks, mis hõlmab järelevalveisiku määramist, kellel on komisjonist sõltumatult õigus juurde pääseda Microsofti andmetele, dokumentidele, ruumidele ja töötajatele ning Microsofti asjaomaste toodete lähtekoodile;
– milles nõutakse, et selle süsteemi sisseseadmise ettepanekus nähtaks ette, et Microsoft peab tasuma kõik järelevalveisiku määramisega seotud kulud, sealhulgas tema töötasu; ja
– milles jäetakse komisjonile õigus seada oma otsusega sisse eespool esimeses ja teises taandes kirjeldatud süsteem.
2. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.
3. Jätta Microsofti kanda 80% tema enda kohtukuludest ja mõista temalt välja 80% komisjoni kohtukuludest, välja arvatud komisjoni kohtukulud, mis on seotud The Computing Technology Industry Association, Inc.’i, Association for Competitive Technology, Inc.’i, TeamSystem SpA, Mamut ASA, DMDsecure.com BV, MPS Broadband AB, Pace Micro Technology plc, Quantel Ltd, Tandberg Television Ltd ja Exor AB menetlusse astumisega.
4. Jätta Microsofti kanda tema enda kohtukulud ja mõista temalt välja komisjoni kohtukulud, mis on seotud ajutiste meetmete kohaldamise menetlusega kohtuasjas T‑201/04 R, välja arvatud komisjoni kohtukulud, mis on seotud The Computing Technology Industry Association’i, Association for Competitive Technolgy, TeamSystem’i, Mamut’i, DMDsecure.com’i, MPS Broadband’i, Pace Micro Technology, Quantel’i, Tandberg Television’i ja Exor’i menetlusse astumisega.
5. Jätta Microsofti kanda Software & Information Industry Association’i, Free Software Foundation Europe’i, Audiobanner.com’i ja European Committee for Interoperable Systems’i (ECIS) kohtukulud, sealhulgas ajutiste meetmete kohaldamise menetlusega seotud kohtukulud.
6. Jätta komisjoni kanda 20% tema enda kohtukuludest ja mõista temalt välja 20% Microsofti kohtukuludest, välja arvatud Microsofti kohtukulud, mis on seotud Software & Information Industry Association’i, Free Software Foundation Europe’i, Audiobanner.com’i ja ECIS-i menetlusse astumisega.
7. Jätta The Computing Technology Industry Association’i, Association for Competitive Technology, TeamSystem’i, Mamut’i, DMDsecure.com’i, MPS Broadband’i, Pace Micro Technology, Quantel’i, Tandberg Television’i ja Exor’i kohtukulud, sealhulgas ajutiste meetmete kohaldamise menetlusega seotud kohtukulud nende endi kanda.
Vesterdorf | Jaeger | Pirrung |
García-Valdecasas | Tiili | Azizi |
Martins Ribeiro | | Wiszniewska-Białecka |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 17. septembril 2007 Luxembourgis.
Sisukord
Vaidluse taust
Vaidlustatud otsus
I – Asjaomased kaubaturud ja geograafiline turg
II – Turgu valitsev seisund
III – Turgu valitseva seisundi kuritarvitamine
A – Koostalitlusvõimealase teabe andmisest ja kasutada lubamisest keeldumine
B – Personaalarvutite operatsioonisüsteemi Windows sidumine tarkvaraga Windows Media Player
IV – Trahv ja parandusmeetmed
Ameerika Ühendriikide konkurentsiõiguse rikkumist puudutav menetlus
Menetlus
Poolte nõuded
Õiguslik käsitlus
I – Vaidlustatud otsuse tühistamise nõuded
A – Esialgsed küsimused
1. Ühenduse kohtute kontrolli ulatus
2. Teatavate lisade sisu vastuvõetavus
B – Koostalitlusvõimealase teabe andmisest ja kasutada lubamisest keeldumine
1. Esimene osa: käesolevas asjas on täitmata need ühenduse kohtutes määratletud kriteeriumid, mis võimaldaksid sundida turgu valitsevas seisundis olevat ettevõtjat andma litsentsi
a) Sissejuhatus
b) Koostalitlusvõime eri tasemed ja vaidlustatud otsuse artikliga 5 ette nähtud parandusmeetme ulatus
Poolte argumendid
Esimese Astme Kohtu hinnang
– Faktilised ja tehnilised järeldused
– Vaidlustatud otsuses viidatud teabe laad
– Vaidlustatud otsuses komisjoni poolt nõutava koostalitlusvõime tase
– Vaidlustatud otsuse artikli 5 punkti a ulatus
c) Argument, et Microsofti sideprotokollid on kaitstud intellektuaalomandiõigustega
Poolte argumendid
Esimese Astme Kohtu hinnang
d) Konkreetsed argumendid, millele tuginetakse väite esimeses osas
i) Asjaolud, millest lähtuvalt tuleb kuritarvitavat tegevust analüüsida
Poolte argumendid
Esimese Astme Kohtu hinnang
ii) Koostalitlusvõimealase teabe hädavajalikkus
Poolte argumendid
Esimese Astme Kohtu hinnang
– Väidetav õigusnormi rikkumine
– Väidetav faktiviga
iii) Konkurentsi kõrvaldamine
Poolte argumendid
Esimese Astme Kohtu hinnang
– Asjaomase kaubaturu määratlus
– Turuosade arvutamisel kasutatud meetod
– Kohaldatav kriteerium
– Turuandmete ja konkurentsiolukorra hindamine
iv) Uus toode
Poolte argumendid
Esimese Astme Kohtu hinnang
v) Objektiivse põhjenduse puudumine
Poolte argumendid
Esimese Astme Kohtu hinnang
2. Teine osa: Sun ei taotlenud Microsoftilt tehnoloogiat, mille avaldamist komisjon Microsoftilt nõuab
a) Poolte argumendid
b) Esimese Astme Kohtu hinnang
Sun’i taotluse ulatus
6. oktoobri 1998. aasta kirja ulatus
15. septembri 1998. aasta kirjas sisalduva taotluse geograafiline ulatus
3. Kolmas osa: komisjon ei võtnud nõuetekohaselt arvesse ühendustele TRIPS-lepinguga seatud kohustusi
a) Poolte argumendid
b) Esimese Astme Kohtu hinnang
C – Tarkvara Windows Media Player komplekteerimine personaalarvutite Windowsi operatsioonisüsteemiga
1. Faktilised ja tehnilised järeldused
2. Esimene väide: EÜ artikli 82 rikkumine
a) Kuritarvitava seotud müügi tuvastamiseks vajalikud tingimused
Poolte argumendid
Esimese Astme Kohtu hinnang
b) Kahe eraldi toote olemasolu
Vaidlustatud otsus
Poolte argumendid
Esimese Astme Kohtu hinnang
c) Tarbijatele ei anta võimalust soetada siduv toode ilma seotava tooteta
Vaidlustatud otsus
Poolte argumendid
Esimese Astme Kohtu hinnang
d) Konkurentsi piiramine
Vaidlustatud otsus
Poolte argumendid
Esimese Astme Kohtu hinnang
e) Objektiivse põhjendatuse puudumine
Vaidlustatud otsus
Poolte argumendid
Esimese Astme Kohtu hinnang
f) Ühendustele TRIPS-lepinguga seatud kohustuste täitmata jätmine
Vaidlustatud otsus
Poolte argumendid
Esimese Astme Kohtu hinnang
3. Teine väide, proportsionaalsuse põhimõtte rikkumine
a) Vaidlustatud otsus
b) Poolte argumendid
c) Esimese Astme Kohtu hinnang
D – Sõltumatu järelevalveisik
1. Vaidlustatud otsus
2. Poolte argumendid
3. Esimese Astme Kohtu hinnang
II – Nõuded, et trahv tuleks tühistada või selle summat vähendada
A – Vaidlustatud otsus
B – Poolte argumendid
C – Esimese Astme Kohtu hinnang
Kohtukulud