Language of document : ECLI:EU:F:2014:55

EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS

(teine koda)

30. aprill 2014

Kohtuasi F‑28/13

José Manuel López Cejudo

versus

Euroopa Komisjon

Avalik teenistus – Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) uurimine – Päevaraha – Personalieeskirjade VII lisa artikkel 10 – Alusetult saadu tagastamine – Töötasult kinnipeetud summad – Personalieeskirjade artikkel 85 – Tahtlik kavatsus administratsiooni eksitada – Mõistlik aeg

Ese:      ELTL artikli 270 alusel, mida vastavalt Euratomi asutamislepingu artiklile 106a kohaldatakse Euratomi asutamislepingule, esitatud hagi, millega J. M. López Cejudo taotleb peamiselt seda, et tühistataks 6. juuli 2012. aasta teatis, millega Euroopa Komisjoni ametisse nimetav asutus informeeris hagejat oma otsusest nõuda koos intressidega tagasi päevarahad, mida viimane oli saanud 1997. ja 1998. aastal, ning et tühistataks 17. detsembri 2012. aasta otsus, millega ametisse nimetav asutus jättis rahuldamata hageja kaebuse nende päevarahade kohta (edaspidi „kaebuse rahuldamata jätmise otsus”).

Otsus:      Jätta hagi rahuldamata. Jätta J. M. López Cejudo kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Huve kahjustav otsus – Põhjendamiskohustus – Ulatus

(ELTL, artikli 296 teine lõik; personalieeskirjad, artikli 25 teine lõik)

2.      Ametnikud – Kulude hüvitamine – Päevaraha –Saamise tingimused

(Personalieeskirjad, artiklid 20 ja 71; VII lisa artikli 10 lõige 2)

3.      Ametnikud – Alusetult saadu tagastamine – Tingimused – Maksmise ilmne alusetus – Asjaomase isiku teadlikkus – Kriteeriumid

(Personalieeskirjad, artikkel 85; VII lisa artikkel 10)

4.      Ametnikud – Alusetult saadu tagastamine – Aegumistähtaeg – Teenistuja, kes tahtlikult eksitas administratsiooni – Võimatus tugineda sellele tähtajale administratsiooni vastu – Hoolsuskohustuse rikkumine – Puudumine

(Personalieeskirjad, artiklid 11, 71 ja artikli 85 teine lõik)

1.      ELTL artikli 296 teise lõiguga kehtestatud nõue – mis on sätestatud ka personalieeskirjade artikli 25 teises lõigus – peab võimaldama Avaliku Teenistuse Kohtul teostada oma õiguspärasuse kontrolli huve kahjustavate otsuste üle ning andma asjaomastele isikutele piisavalt teavet selle kohta, kas need otsused on tõesti põhjendatud või on nende puhul tehtud viga, mis võimaldab nende õiguspärasuse vaidlustada. Sellest tuleneb, et põhjendused tuleb asjaomasele isikule esitada põhimõtteliselt samal ajal kui tema huve kahjustav otsus. Kui ametisse nimetav asutus esitas nõuetekohased põhjendused kaebuse rahuldamata jätmise otsuses ja selle otsusega jäeti muutmata teatis, millega ametisse nimetav asutus informeeris hagejat otsusest nõuda tagasi päevarahad, siis esialgset huve kahjustavat akti tuleb analüüsida, võttes arvesse kaebuse rahuldamata jätmise otsuses toodud põhjendusi, sest eeldatakse, et need põhjendused kattuvad selle akti põhjendustega. Otsus on piisavalt põhjendatud, kui edasikaevatav akt anti asjaomasele ametnikule teada olevas olukorras − nagu olukord, kus Euroopa Pettustevastane Amet oli hageja mitu korda ära kuulanud – ja võimaldab tal mõista tema suhtes võetud meetme ulatust. See on nii seda enam, kui hageja kaebuse läbimõeldus näitab, et ta saab aru, miks komisjon otsustas teatisega vaidlusalused päevarahad tagasi nõuda.

(vt punktid 34 ja 36−38)

Viited:

Euroopa Kohus: 26. november 1981, kohtuasi 195/80: Michel vs. parlament (punkt 22); 7. märts 1990, liidetud kohtuasjad C‑116/88 ja C‑149/88: Hecq vs. komisjon (punkt 26); 28. veebruar 2008, kohtuasi C‑17/07 P: Neirinck vs. komisjon (punkt 50).

Avaliku Teenistuse Kohus: 13. veebruar 2012, kohtuasi F‑118/11 R: Marcuccio vs. komisjon (punkt 73); 19. märts 2013, kohtuasi F‑10/12: Infante Garcia-Consuegra vs. komisjon (punkt 14 ja seal viidatud kohtupraktika); 11. juuli 2013, kohtuasi F‑46/11: Tzirani vs. komisjon (punktid 138−140).

2.      Kui ametnik peab vahetama personalieeskirjade artikli 20 nõuete täitmiseks elukohta, on päevaraha peamine eesmärk hüvitada kulud ja ebameeldivused, mida tekitab vajadus ühest kohast teise liikuda ja asuda ajutiselt elama oma uude teenistuskohta. Seega sõltub päevaraha maksmine kahest tingimusest: esiteks tingimusest, et asjaomane isik peab olema vahetanud personalieeskirjade artikli 20 nõuete täitmiseks elukohta, ning teiseks tingimusest, et ta on kandnud kulusid ja talunud ebameeldivusi, mida tekitab vajadus ühest kohast teise liikuda ja asuda ajutiselt elama oma uude teenistuskohta. Et need kaks tingimust on kumulatiivsed, ei saa päevaraha konkreetselt maksta ametnikule, kes ei tõenda, et kandis niisuguseid kulusid või talus niisuguseid ebameeldivusi. Kuigi õigus päevarahale tekib mõistagi veel enne, kui asjaomane isik on oma elukoha üle viinud teenistuskohta või uude teenistuskohta, on personalieeskirjade VII lisa artikli 10 lõike 2 kolmandas lõigus siiski ette nähtud, et seda päevaraha ei maksta ühelgi juhul pärast kuupäeva, mil ametnik personalieeskirjade artikli 20 nõuete täitmiseks kolib. Seega on kolimiskuupäev piirkuupäev, mis teeb päevaraha maksmisele automaatselt lõpu. See päevaraha saamise õiguse lõppemise põhjus ei väära siiski asjaolu, et päevaraha saamiseks peab asjaomane isik vähemalt vastama personalieeskirjade artiklis 20 ette nähtud kahele tingimusele.

(vt punktid 43, 44, 46 ja 47)

Viited:

Euroopa Kohus: 5. veebruar 1987, kohtuasi 280/85: Mouzourakis vs. parlament (punkt 9).

Esimese Astme Kohus: 10. juuli 1992, kohtuasi T‑63/91: Benzler vs. komisjon (punkt 20).

Avaliku Teenistuse Kohus: 2. detsember 2008, kohtuasi F‑131/07: Baniel-Kubinova jt vs. parlament (punktid 17 ja 24); eespool viidatud kohtuasi Infante Garcia‑Consuegra vs. komisjon (punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

3.      Personalieeskirjade artikli 85 esimese lõigu alusel on selleks, et alusetult makstud summa võiks tagasi nõuda, vaja tõendada, et saaja oli makse õigusvastasusest tõesti teadlik või oli rikkumine nii ilmne, et see ei saanud saajale teadmata olla. Sellega seoses tuleb märkida, et eeldatakse, et iga tavapäraselt hoolikas ametnik tunneb personalieeskirju. Lisaks võttes arvesse tegevusüksust, millesse asjaomane ametnik kuulub, tema kõrget palgaastet, tema staaži ja tema sisulist kogemust nii eelarve kui ka teenistuskoha muutuste alal, ei saa ta mõistlikult väita, et päevaraha käsitlevad õigusnormid näisid talle keerukad ning ta ei olnud suuteline tegema vajaminevaid kontrollimisi.

(vt punktid 61−63)

Viited:

Euroopa Kohus: 11. oktoober 1979, kohtuasi 142/78: Berghmans vs. komisjon (punkt 9).

Esimese Astme Kohus: 19. mai 1999,liidetud kohtuasjad T‑34/96 ja T‑163/96: Connolly vs. komisjon (punkt 168); 15. juuli 2004, liidetud kohtuasjad T‑180/02 ja T‑113/03: Gouvras vs. komisjon (punkt 111); 16. mai 2007, kohtuasi T‑324/04: F vs. komisjon (punktid 144 ja 145 ning seal viidatud kohtupraktika).

Avaliku Teenistuse Kohus: 9. september 2008, kohtuasi F‑18/08: Ritto vs. komisjon (punkt 29); 12. märts 2014, kohtuasi F‑128/12: CR vs. parlament (punkt 45).

4.      Üldiselt on personalieeskirjade artikli 85 eesmärk kaitsta Euroopa Liidu finantshuve liidu institutsioonide ja nende töötajate, st institutsioonidega konkreetse lojaalsuskohustuse kaudu seotud isikute suhete konkreetses kontekstis − eesmärk, mis nüüd on vormiliselt ära toodud personalieeskirjade artiklis 11. Personalieeskirjade artikli 85 teise lõigu teine lause peab silmas olukorda, kus töötaja eksitab ametisse nimetavat asutust tahtlikult, et saada alusetult mõni makse, eelkõige nii, et ta ei esita viimasele kogu teavet oma isikliku olukorra kohta, või nii, et ei teata talle oma isiklikus olukorras toimunud muutustest, või ka nii, et kombineerib selleks, et ametisse nimetaval asutusel oleks raskem märgata, et makse, mille töötaja sai, on alusetu, ja seda ka vale‑ või ebatäpset infot esitades.

Päevaraha on aga ajaliselt korduv hüvitis. Järelikult peab asjaomane isik vastama selle maksmise tingimustele mitte üksnes esialgse taotluse tegemise hetkel, vaid ka kogu selle ajavahemiku jooksul, mil niisuguseid hüvitisi makstakse. Seega peab ta oma lojaalsuskohustuse täitmiseks eelkõige informeerima administratsiooni igast muutusest, mis võib mõjutada tema õigust sellele hüvitisele. Pealegi kui tal on kahtlusi, võib asjaomane isik pöörduda küsimustega administratsiooni poole ja esitada personalieeskirjade VII lisa artikli 10 endapoolse tõlgenduse viimasele hindamiseks, et talle makstaks personalieeskirjade artikli 71 alusel välja suurem osa hüvitistest.

Põhjendamatuse tõttu tuleb tagasi lükata argument, milles väidetakse sisuliselt, et personalieeskirjade artikli 85 teise lõigu teisele lausele tuginemiseks peaks administratsioon olema suuteline tõendama viie aasta jooksul pärast rikkumise toimepanemist, et asjaomane isik eksitas teda tahtlikult, ja et kui seda ei tõendata, tuleb nõuet pidada aegunuks. Niisuguse argumendiga eiratakse tegelikult selle õigusnormi sõnastust ennast ja sellega nõustudes võetakse sellelt sättelt igasugune kasulik mõju. Lisaks, kuna asjaomane isik püüdis ametisse nimetavat asutust eksitada, ei saa ta viimasele ette heita tema hoolitsemiskohustuse rikkumist, sest see oli vastupidi ametnik, kes rikkus oma lojaalsuskohustust niisugusena, nagu see on vormiliselt sätestatud personalieeskirjade artiklis 11.

(vt punktid 66, 67, 69, 78, 79 ja 103)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 29. september 2005, kohtuasi T‑195/03: Thommes vs. komisjon (punkt 126).

Avaliku Teenistuse Kohus: eespool viidatud kohtuasi CR vs. parlament (punkt 61).