Ühtse Kriisilahendusnõukogu 20. novembril 2020 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kaheksas laiendatud koda) 23. septembri 2020. aasta otsuse peale kohtuasjas T-411/17: Landesbank Baden-Württemberg versus Ühtne Kriisilahendusnõukogu
(kohtuasi C-621/20 P)
Kohtumenetluse keel: saksa
Pooled
Apellant: Ühtne Kriisilahendusnõukogu (esindajad: K.-Ph. Wojcik, H. Ehlers, P.A. Messina ja J. Kerlin ning advokaadid H.-G. Kamann, F. Louis, P. Gey)
Teised menetlusosalised: Landesbank Baden-Württemberg, Euroopa Komisjon
Apellandi nõuded
Ühtne Kriisilahendusnõukogu palub
1. tühistada Üldkohtu 23. septembri 2020. aasta otsus kohtuasjas T-411/17, Landesbank Baden-Württemberg vs. Ühtne Kriisilahendusnõukogu (SRB), EU:T:2020:435;
2. jätta tühistamishagi rahuldamata;
3. mõista kohtukulud välja vastustajalt.
Väited ja peamised argumendid
Apellatsioonkaebuse esimene väide: rikutud on Üldkohtu kodukorra artikli 85 lõiget 3, moonutatud on tõendeid ja rikutud on SRB õigust õiglasele menetlusele
SRB väidab, et Üldkohus tõlgendas ja kohaldas vääralt oma kodukorra artikli 85 lõiget 3, kui otsustas, et SRB ei kinnitanud nõuetekohaselt oma otsust ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavate 2017. aasta ex ante osamaksete arvutamise kohta (SRB/ES/SRF/2017/05), kuna lubatavaks ei peetud tõendeid, mis SRB kohtuistungil selle otsuse nõuetekohase kinnitamise kohta esitas. Sellega seoses väidab SRB esiteks, et selle otsuse nõuetekohase kinnitamise kohta kohtuistungil tõendite esitamine oli põhjendatud, sest kinnituse puudumise küsimus ei olnud enne seda kirjaliku menetluse ese ning seda ei käsitlenud Üldkohus ka menetlust korraldavate meetmete ega menetlustoimingute raames. Teiseks väidab SRB, et Üldkohus moonutas talle esitatud tõendeid sellega, et jättis need tähelepanuta ning tegi kindlaks, et need tõendid – eeldades, et need on lubatavad – on põhjendamata. Seejuures jättis Üldkohus seda tuvastades, et need tõendid ei näita igal juhul lahutamatut seost SRB esimehe allkirjastatud kaaskirja ja vaidlustatud otsuse lisa vahel, tähelepanuta kaaskirja viitenumbri, mille kaudu on kaaskiri lahutamatult seotult elektroonilise aktiga, mis omakorda sisaldab vaidlustatud otsust ja selle lisa. Kolmandaks väidab SRB, et Üldkohus rikkus tema õigust õiglasele menetlusele, kuna ta ei tõstatanud enne kohtuistungit kinnituse puudumise küsimust, ei aktsepteerinud SRB ettepanekut esitada täiendavaid tõendeid ning ei maininud SRB-le kordagi, et ta ei pea neid tõendeid piisavaks.
Apellatsioonkaebuse teine väide: rikutud on ELTL artiklit 296 ja põhiõiguste harta artiklit 47
Lisaks väidab SRB, et Üldkohus käsitles ELTL artiklist 296 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklist 47 tulenevaid nõudeid liiga rangelt, kui tuvastas, et delegeeritud määruse (EL) 2015/631 artiklite 4–7 ja artikli 9 ning I lisa kohane arvutusmeetod on läbipaistmatu, mistõttu ei saa vaidlustatud otsus paratamatult olla nõuetekohaselt põhjendatud, sest Landesbank Baden-Württemberg ei saa arvutuse õigsust täielikult kontrollida. Apellandi sõnul ei ole Üldkohtul õnnestunud ühitada neid nõudeid ELTL artiklist 339 tuleneva konfidentsiaalsuskohustusega – mida vaidlustatud kohtuotsuses muuseas ei mainita – ning samuti teiste liidu õiguse põhimõtetega. Delegeeritud määrusega loodi proportsionaalne tasakaal läbipaistvuse, ametisaladuse hoidmise kohustuse ja teiste selle määrusega taotletud eesmärkide vahel, eelkõige eesmärkidega saavutada ühtsesse kriisilahendusfondi makstavate osamaksete teatav sihttase ja koguda osamaksed kõigilt asjasse puutuvatelt asutustelt õiglaselt ja proportsionaalselt. Vaidlustatud otsuse põhjendamisel järgis SRB seda õiguslikku raamistikku nõuetekohaselt.
____________
1 Komisjoni 21. oktoobri 2014. aasta delegeeritud määrus (EL) 2015/63, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/59/EL seoses kriisilahendusrahastutesse tehtavate
ex-ante-osamaksetega (ELT 2015, L 11, lk 44).