EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS (kolmas koda)
13. aprill 2011(*)
Avalik teenistus – Ajutine teenistuja – Tähtajalise lepingu pikendamine – Tähtajalise töölepingu ümberkvalifitseerimine tähtajatuks töölepinguks – Muude teenistujate teenistustingimuste artikli 8 esimene lõik
Kohtuasjas F‑105/09,
mille ese on hagi, mis on esitatud ELTL artikli 270 alusel, mida Euratomi lepingu artikli 106a alusel kohaldatakse Euratomi lepingule,
Séverine Scheefer, Euroopa Parlamendi ajutine teenistuja, elukoht Luxembourg (Luksemburg), esindajad: advokaat R. Adam ja advokaat P. Ketter,
hageja,
versus
Euroopa Parlament, esindajad: R. Ignătescu ja L. Chrétien, hiljem R. Ignătescu ja S. Alves,
kostja,
AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (kolmas koda),
koosseisus: president P. Mahoney, kohtunikud H. Kreppel ja S. Van Raepenbusch (ettekandja),
kohtusekretär: ametnik J. Tomac,
arvestades kirjalikus menetluses ja 17. novembri 2010. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
1 Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 23. detsembril 2009 saabunud hagiavalduses palub S. Scheefer sisuliselt tühistada Euroopa Parlamendi 12. veebruari 2009. aasta otsuse, millega kinnitati, et tema ajutise teenistuja leping lõpeb 31. märtsil 2009, ja 12. oktoobri 2009. aasta otsuse, millega jäeti tema kaebus rahuldamata, ning hüvitada talle parlamendi tegevusega tekitatud kahju.
Õiguslik raamistik
Euroopa Liidu muude teenistujate teenistustingimused
2 Euroopa Liidu muude teenistujate teenistustingimuste (edaspidi „teenistustingimused”) artikkel 2 sätestab:
„Käesolevate teenistustingimuste tähenduses on „ajutised töötajad”:
a) töötajad, kes on võetud ametikohtadele, mis kuuluvad iga institutsiooni eelarvele lisatud ametikohtade loetellu ja mille eelarvepädevad asutused on liigitanud ajutisteks;
[…]”.
3 Muude teenistujate teenistustingimuste artikli 8 esimene lõik näeb ette:
„Ajutisi töötajaid, kelle suhtes kohaldatakse artikli 2 punkti a, võib tööle võtta tähtajaliselt või tähtajatult. Tähtajalisi töölepinguid võib selle tähtaja jooksul pikendada ainult üks kord. Seejärel pikendatakse lepingut tähtajatult.”
4 Euroopa Parlamendi juhatuse poolt 3. mail 2004 vastu võetud ametnike ja muude teenistujate töölevõtmise sise-eeskirja (edaspidi „sise-eeskiri”) artikli 7 lõiked 2–4 näevad ette:
„2. Piiramata ametnikele kohaldatavaid sätteid võetakse ajutisi teenistujaid teenistusse konkursi läbimise paremusjärjekorra alusel või [Euroopa Liidu] personalieeskirjade artikli 29 lõikes 2 ettenähtud teenistusse võtmise menetluse kohaselt.
3. Kui reservnimekirjas ei ole piisavalt konkursi läbinud kandidaate, võetakse ajutised teenistujad teenistusse:
– muude teenistujate teenistustingimuste artikli 2 punktis a nimetatud ajutised ametnikud ad hoc komitee poolt, kuhu kuulub ka üks personalikomitee poolt nimetatud liige;
– muude teenistujate teenistustingimuste artikli 2 punktis b nimetatud ajutised ametnikud pärast ühiskomitee arvamuse ärakuulamist.
4. Erandina eelnevatest sätetest võib muude teenistujate teenistustingimuste artikli 2 punktis a nimetatud ajutisi teenistujaid teenistusse võtta käesoleva artikli lõike 3 teises taandes ette nähtud teenistusse võtmise menetluse kohaselt, juhul kui see teenistusse võtmine seisneb ainult ajutises ametikoha täitmises selle täitmise ootuses vastavalt käesoleva artikli kolmanda lõike esimesele taandele.”
Raamkokkulepe tähtajalise töö kohta
5 Nõukogu 28. juuni 1999. aasta direktiivi 1999/70/EÜ, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta (EÜT L 175, lk 43; ELT eriväljaanne 05/03, lk 368; edaspidi „raamkokkulepe”), lisas ära toodud, 18. märtsil 1999 sõlmitud tähtajalist tööd käsitleva raamkokkuleppe (edaspidi „raamkokkulepe”) klausel 5 näeb ette:
„1. Järjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete kasutamise võimaliku kuritarvitamise vältimiseks kehtestavad liikmesriigid, olles kooskõlas siseriikliku õiguse, kollektiivlepingute või praktikaga konsulteerinud tööturu osapooltega, ja/või tööturu osapooled konkreetsete sektorite ja/või töötajakategooriate vajadusi arvestades ühe või mitu järgmistest meetmetest, juhul kui kuritarvituste vältimiseks puuduvad samaväärsed juriidilised meetmed:
a) objektiivsed alused, mis õigustaksid selliste töölepingute või töösuhete uuendamist;
b) järjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete maksimaalne kogukestus;
c) selliste töölepingute või töösuhete uuendamiste arv.
2. Liikmesriigid, olles konsulteerinud tööturu osapooltega, ja/või tööturu osapooled määravad vajaduse korral kindlaks, millistel tingimustel tähtajalisi töölepinguid või töösuhteid:
a) loetakse järjestikusteks;
b) loetakse määramata tähtajaga töölepinguteks või töösuheteks.”
Vaidluse aluseks olevad asjaolud
6 Vastavalt 29. märtsil ja 4. aprillil 2006 sõlmitud lepinguga võttis parlament hageja tööle ajutise teenistujana teenistustingimuste artikli 2 punkti a alusel 1. aprillist 2006 kuni 31. märtsini 2007 (edaspidi „esialgne leping”) ning määras ta arstina tööle Luxembourgi arstipunkti (Luksemburg).
7 Parlamendi poolt 23. veebruaril 2007 ning hageja poolt 26. veebruaril 2006 allkirjastatud lisaga (edaspidi „26. veebruari 2007. aasta lisa”) pikendati esialgset lepingut kuni 31. märtsini 2008.
8 Parlament avaldas 18. oktoobril 2007 teate nr PE/95/S, milles kuulutas välja kvalifikatsioonide ja katsete põhjal valikumenetluse läbiviimise ajutisest teenistujast arsti (administraator) töölevõtmiseks (ELT C 244 A, lk 5). Hageja esitas oma kandidatuuri, kuid see lükati tagasi põhjendusel, et tal ei olnud nõutud töökogemust.
9 26. märtsi 2008. aasta lisaga, mis asendas 26. veebruari 2007. aasta lisa (edaspidi „26. märtsi 2008. aasta lisa”), pikendati esialgset lepingut kuni 31. märtsini 2009.
10 Hageja küsis 22. jaanuari 2009. aasta kirjas parlamendi peasekretärilt, kas tal oleks võimalik institutsiooni meditsiinitalituses edasi töötada tähtajatu lepingu alusel.
11 Parlamendi peasekretär vastas 12. veebruaril 2009 hagejale, et olles üksikasjalikult analüüsinud tema olukorda, ei leitud ühtegi õiguslikult lubatud lahendust, mis võimaldaks tal jätkata teenistust arstipunktis, ning ta kinnitas, et asjaomase isiku leping lõpeb ettenähtud kuupäeval, st 31. märtsil 2009.
12 Hageja esitas 2. aprillil 2009 kaebuse Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad”) artikli 90 lõike 2 alusel selleks, et parlament tunnustaks tema õigust tähtajatule lepingule teenistustingimuste artikli 8 esimese lõigu alusel ning et tema ajutise teenistuja leping kehtiks edasi pärast 31. märtsi 2009.
13 Teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus jättis 12. oktoobril 2009 kaebuse vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja teise võimalusena põhjendamatuse tõttu rahuldamata.
Poolte nõuded ja menetlus
14 Hageja palub Avaliku Teenistuse Kohtul:
– „[...] tühistada parlamendi 12. veebruari 2009. aasta otsus [...];
– [...] tühistada parlamendi 12. oktoobri 2009. aasta otsus […];
– [...] tühistada esialgse lepingu […] õiguslik kvalifikatsioon ning tunnistada kehtetuks lepingu lõppemiseks määratud kuupäev 31. märts 2009;
– seega kvalifitseerida hageja tööleping ümber tähtajatuks;
– hüvitada hagejale parlamendi tegevusega tekitatud kahju;
– teise võimalusena ning kui Avaliku Teenistuse Kohus jõuab järeldusele – mis on võimatu –, et vaatamata tähtajatu töölepingu sõlmimisele on töösuhe lõppenud, kohustada hüvitama kahju, mis tekitati lepingulise suhte ebaõiglase ülesütlemisega;
– kolmanda võimalusena ning kui Avaliku Teenistuse Kohus jõuab järeldusele – mis on võimatu –, et ümberkvalifitseerimine ei ole võimalik […], kohustada hüvitama kahju, mis hagejale parlamendi süülise tegevusega tekitati […];
– säilitada kõik teised hageja õigused, kaitsevahendid, väited ja hagid ning eelkõige tekitatud kahju hüvitamine parlamendi poolt;
– mõista kohtukulud välja parlamendilt.
15 Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 18. veebruaril 2010 saabunud eraldi dokumendiga esitas parlament kodukorra artikli 78 lõike 1 esimese lõigu alusel hagi peale vastuvõetamatuse vastuväite.
16 Parlament palub oma vastuvõetamatuse vastuväites Avaliku Teenistuse Kohtul:
– tunnistada hagi kõik nõuded ilmselgelt vastuvõetamatuks;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
17 Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 17. märtsil 2010 saabunud aktis esitas hageja oma märkused vastuvõetamatuse vastuväite kohta.
18 Avaliku Teenistuse Kohtu (kolmas koda) 8. juuli 2010. aasta määrusega liideti vastuvõetamatuse vastuväide põhikohtuasjaga.
19 Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 10. septembril 2010 saabunud kostja vastuses palub parlament Avaliku Teenistuse Kohtul:
– tunnistada tühistamishagi põhjendamatuks;
– jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata hageja nõue kvalifitseerida hageja leping ümber tähtajatuks lepinguks;
– jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata nõue hüvitada parlamendi süülise tegevusega tekitatud kahju;
– jätta põhjendamatuse tõttu rahuldamata nõue hüvitada lepingu ebaõiglase ülesültemisega tekitatud kahju;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
Nõuete teine osa, mis käsitleb 12. oktoobri 2009. aasta otsuse tühistamist
20 Hageja palub oma nõuete teises osas tühistada parlamendi 12. oktoobri 2009. aasta otsuse, millega jäeti tema kaebus rahuldamata.
21 Tuleb siiski meenutada, et selliste tühistamisnõuete eesmärk, mis on formaalselt esitatud kaebuse rahuldamata jätmise otsuse peale, on esitada Avaliku Teenistuse Kohtule menetlemiseks akt, mille peale kaebus esitati, kui tühistamisnõuetel kui sellistel puudub autonoomne sisu (vt selle kohta Euroopa Kohtu 17. jaanuari 1989. aasta otsus kohtuasjas C‑293/87: Vainker vs. parlament, punkt 8; Esimese Astme Kohtu 6. aprilli 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑309/03: Camós Grau vs. komisjon, punkt 43; Avaliku Teenistuse Kohtu 11. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas F‑136/06: Reali vs. komisjon, punkt 37) ning kui need tühistamisnõuded tegelikult ühtivad kaebuse esemeks oleva akti tühistamise nõuetega.
22 Seega tuleb asuda seisukohale, et isegi kui ei saa eitada hageja huvi taotleda sellise otsuse tühistamist, millega kaebus rahuldamata jäeti, samaaegselt isikut kahjustava meetme tühistamisega, tuleb hagi käesoleval juhul mõista nii, et see on suunatud otsuse peale, mis hageja väidete kohaselt sisaldub parlamendi peasekretäri 12. veebruari 2009. aasta kirjas (edaspidi „vaidlustatud otsus”).
Nõuete kolmas ja neljas osa, mis käsitlevad hageja lepingu ümberkvalifitseerimist
23 Nõuete kolmandas ja neljandas osas taotleb hageja oma esialgse lepingu õigusliku kvalifitseerimise tühistamist ning selle lepingu ümberkvalifitseerimist tähtajatuks lepinguks.
24 Siiski tuleb meenutada, et kuigi akti õiguslikku kvalifitseerimist hindab ainult Avaliku Teenistuse Kohus ning see ei sõltu poolte tahtest, saab Avaliku Teenistuse Kohus tühistada ainult isikut kahjustavad meetmed, mitte kvalifikatsiooni kui sellise, mille nende aktide vastuvõtja on ekslikult andnud. Personalieeskirjade artikli 91 alusel esitatud hagi raames aga ei saa liidu kohus ilma haldusasutuse pädevust rikkumata teha põhimõttelisi avaldusi või järeldusi ega teha institutsioonidele ettekirjutusi (Euroopa Kohtu 13. juuli 1989. aasta otsus kohtuasjas 108/88: Jaenicke Cendoya vs. komisjon, punktid 8 ja 9; Avaliku Teenistuse Kohtu 16. mai 2006. aasta määrus kohtuasjas F‑55/05: Voigt vs. komisjon, punkt 25; Avaliku Teenistuse Kohtu 30. aprilli 2009. aasta otsus kohtuasjas F‑65/07: Aayhan jt vs. parlament, punkt 52).
25 Seega tuleb tühistamisnõuete kolmas ja neljas osa jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, kuna nendega palutakse Avaliku Teenistuse Kohtul hageja lepingu ümberkvalifitseerimist käesoleva kohtuotsuse reolutsioonis.
Nõuete esimene ja kolmas osa, mis käsitlevad vaidlustatud otsuse tühistamist ning selle kehtetuks tunnistamist, et lepingu lõppemise kuupäevaks oli määratud 31. märts 2009
Poolte argumendid
– Nõuete vastuvõetavus
26 Parlament väidab, et oma 22. jaanuari 2009. aasta kirjaga ei taotlenud hageja oma esialgse lepingu veelkordset pikendamist, vaid ta palus administratsioonil tunnistada, et 26. märtsi 2008. aasta lisa tõi kaasa selle lepingu ümberkvalifitseerimise tähtajatuks lepinguks, millest ta järeldas, et vaidlustatud otsus, millega see taotlus rahuldamata jäeti, kujutab endast isikut kahjustavat meedet.
27 Parlament rõhutab siiski, et leping kehtib alates selle allkirjastamisest ning ta leiab seega, et 26. märtsi 2008. aasta lisa, mis pikendas esialgset lepingut kuni 31. märtsini 2009, on eeldatavasti isikut kahjustav meede. Hageja oleks pidanud esitama kaebuse selle lisa peale kolme kuu jooksul selle allkirjastamisest. Esitades 22. jaanuaril 2009 taotluse selle kohta, et tunnistataks tähtajatu lepingu olemasolu, püüdis hageja minna mööda personalieeskirjade tähtaegadest ning korvata asjaolu, et ta ei esitanud kaebust õigeaegselt.
28 Parlament lisab, et vaidlustatud otsuses piirdus peasekretär ainult selle „kinnita[misega], et [hageja] leping lõppeb ettenähtud kuupäeval, st 31. märtsil 2009”. Tegemist on üksnes varasema akti õiguspärasust kinnitava aktiga, mille peale väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa hagi esitada.
29 Parlament järeldab sellest, et hagejal ei olnud õigust nõuda vaidlustatud otsuse tühistamist.
30 Hageja vastab esimese võimalusena, et 18. veebruaril 2010 saabunud vastuvõetamatuse vastuväide on esitatud hilinemisega vastavalt kodukorra artikli 78 lõikele 1, mis näeb ette, et „vastuvõetamatuse küsimuse lahendamise taotlus tuleb esitada ühe kuu jooksul alates hagiavalduse kättetoimetamisest”, mis leidis aset 8. jaanuaril 2010.
31 Teise võimalusena vaidlustab hageja esitatud vastuvõetamatuse vastuväite põhjendatuse, väites, et vaidlustatud otsuses tegi peasekretär otsuse mitte lepingu pikendamise taotluse kohta, vaid selle kohta, kas esialgse lepingu teist korda pikendamine muutis selle tähtajatuks lepinguks või mitte. Pärast olukorra analüüsimist järeldas parlament, et ükski „õiguslikult lubatud lahendus” ei võimalda hagejal teenistust jätkata ning et esialgne leping peab lõppema siis, kui lõppeb 26. märtsi 2008. aasta lisa ehk 31. märtsil 2009.
32 Hageja arvates ei saa vaidlustatud otsust analüüsida pelga teabena või üksnes varasema akti õiguspärasust kinnitava aktina. Tegemist on konkreetset õiguslikku küsimust lahendava otsusega, mis mõjutab otseselt tema huve. Parlamendi kinnitus, et ei olnud võimalik leida ühtegi lahendust, annab tunnistust sellest, et pärast 26. märtsi 2008. aasta lisa sõlmimist püüti sellist lahendust leida.
33 Hageja märgib, et parlamendi arvates oleks ta ise pidanud taotlema oma lepingu pikendamist kolmandat korda, samas kui teenistustingimuste artikli 8 esimesest lõigust ilmneb, et tema lepingut ei oleks pidanud teist korda isegi pikendama ning et alates lepingu teist korda pikendamisest muutus see tegelikult automaatselt tähtajatuks lepinguks.
34 Hageja väidab teise võimalusena, et 26. märtsi 2008. aasta lisa ei saa kvalifitseerida „isikut kahjustavaks meetmeks”, kuna teenistustingimuste artikli 8 esimese lõigu sõnastusest nähtub, et selle allkirjastamine võrdub tähtajatu lepingu sõlmimisega.
35 Kolmanda võimalusena toob hageja esile, et kuna parlament ise kvalifitseeris tema 2. aprilli 2009. aasta kirja „kaebusena” personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 tähenduses, järgis ta käesoleva hagi esitamisega menetlust.
– Sisulised küsimused
36 Hageja esitab kolm väidet, millest esimene puudutab teenistustingimuste artikli 8 esimese lõigu rikkumist, õigusnormi rikkumist ja ilmset hindamisviga; teine põhjendamiskohustuse rikkumist, ning kolmas võimu kuritarvitamist, hoolitsemiskohustuse rikkumist ning hea halduse, õiguspärase ootuse, võrdsuse ja lepingute heas usus täitmise põhimõtte rikkumist ja õiguste kuritarvitamist.
37 Mis puudutab esimest väidet, siis kinnitab hageja tema esialgse lepingu teist korda muutmisega seoses, et vastavalt teenistustingimuste artikli 8 esimesele lõigule tõi 26. märtsi 2008. aasta lisa kaasa asjaomase tähtajalise lepingu ümberkvalifitseerimise tähtajatuks lepinguks ning kuna selle ümberkvalifitseerimisega ei nõustutud, siis rikub vaidlustatud otsus nimetatud sätet.
38 Hageja märgib, et 26. märtsi 2008. aasta lisa kindlasti „tühistab ja asendab” 23. veebruari 2007. aasta lisa. Ta leiab siiski, et sellest asendamisest ei saa järeldada, et teenistustingimuste artikli 8 esimese lõigu kohaselt oli tegemist lepingu pikendamisega ainult üks kord ja tähtajaliselt, nagu väidab parlament. Isegi kui võtta arvesse parlamendi laia kaalutlusõigust, millele parlament toetub, oleks tegemist kunstliku lähenemisega, mis ei võimaldaks tal eespool nimetatud sättest mööda minna.
39 Parlament vastab, et tema poolt tööle võetud arstid on teenistustingimuste artikli 2 punktis a viidatud ajutised teenistujad ning et vastavalt sise-eeskirjade artikli 7 lõikele 2 peab nad teenistusse võtma konkursi läbimise alusel või personalieeskirjade artikli 29 lõikes 2 ette nähtud töölevõtmise menetluse kohaselt. Kui puudub arstide reservnimekiri ning kui ükski kandidaat ei ole vastanud teatele vaba ametikoha kohta, mille ta avaldas hageja eelkäijast vabaks jäänud ametikoha täitmiseks, oli ta kohustatud hageja teenistusse võtma tähtajaliselt ning ajutiselt nimetatud sise-eeskirja artikli 7 lõike 4 alusel kuni ajani, mil tal oli võimalik võtta arst tööle vastavalt eespool viidatud artikli 7 lõikes 2 nõutud valikumenetlusele. See oli hageja esialgse lepingu ese.
40 Esialgset lepingut pikendati üks kord 26. märtsi 2007. aasta lisaga kuni 31. märtsini 2008. Kuna parlamendil ei olnud siiski veel vaba arsti ametikoha täitmiseks reservnimekirja, oli ta kohustatud esialgset lepingut veel kord pikendama.
41 Parlament väidab sellega seoses, et kuigi põhimõtteliselt on keelatud mitme järjestikuse tähtajalise lepingu sõlmimine, tuleb siiski arvestada võimalusega, et järjestikuste tähtajaliste lepingute kasutamine on õiguspärastel põhjustel õigustatud. See on nii käesoleval juhul, kuna esialgse lepingu pikendamise otsused võeti selleks, et tagada meditsiinitalituse järjepidevus, samas kui parlament ei oleks saanud pakkuda hagejale tähtajatut lepingut, sest vastasel korral oleks ta rikkunud oma sise-eeskirja.
42 Teenistustingimuste artikli 8 esimese lõiguga ei ole pealegi vastuolus, kui sõlmitakse tähtajaline tööleping, mis sisaldab ebatäpset tähtaega, milleks käesoleval juhul on arsti ametisse nimetamise ootamine. Selles tähenduses tuleb esialgse lepingu kahes lisas kindlaks määratud lepingu lõppemise kuupäevi mõista ainult tõenäoliste kuupäevadena.
43 Lõpuks rõhutab parlament, et 26. märtsi 2008. aasta lisa, millega pikendati esialgset lepingut kuni 31. märtsini 2009, oli hagejale kasulik, kuna ta oleks võinud nimetatud lepingu pikendamata jätta ja võtta tööle teise arsti või pikendada seda ainult mõneks kuuks, mis oli vajalik arsti töölevõtmiseks valikumenetluse alusel.
Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang
44 Sissejuhatuseks tuleb täpsustada hageja nõuete kolmanda osa ulatust osas, milles sellega palutakse tunnistada kehtetuks „[tema esialgse] lepingu lõppemiseks määratud kuupäev 31. märts 2009”.
45 Seda nõuete osa võiks mõista nii, et viidatakse 31. märtsile 2009, mida parlamendi peasekretär vaidlustatud otsuses „kinnitas”. Sellisel juhul ühtib see nõuete osa nõuete esimese osaga, millega taotletakse just nimetatud otsuse tühistamist. Selleks et nõuete nimetatud osal oleks iseseisev ulatus, tuleb seda mõista nii, et see puudutab 26. märtsi 2008. aasta lisa tühistamist osas, milles see määrab hageja teenistussuhte lõppemise kuupäevaks kindlaks 31. märtsi 2009.
46 Olles selle täpsustuse teinud ning seoses sellega, et hageja heidab ette vastuvõetamatuse vastuväite hilinemisega esitamist parlamendi poolt, tuleb meenutada, et Avaliku Teenistuse Kohtu kodukorra artikli 78 lõike 1 esimese lõigu alusel tuleb vastuvõetamatuse küsimuse lahendamise taotlus, mis ei puuduta kohtuvaidluse sisu, esitada ühe kuu jooksul alates hagiavalduse kättetoimetamisest, mida tuleb pikendada seoses suurte vahemaadega kümne päeva võrra, mis on ette nähtud kodukorra artikli 100 lõikes 3. Käesoleval juhul toimetati hagiavaldus parlamendile kätte 8. jaanuaril 2010. Kuna 18. veebruaril 2010 esitatud vastuvõetamatuse vastuväide esitati niiviisi arvutatud tähtaja viimasel päeval, on see seega vastuvõetav.
47 Mis puudutab vastuvõetamatuse vastuväite sisu, siis tuleb meenutada, et tühistamishagi on vastuvõetav ainult siis, kui kaebus, mis peab hagi esitamisele eelnema, esitati isikut kahjustavale meetmele järgneva kolmekuulise tähtaja jooksul, mis on ette nähtud personalieeskirjade artikli 90 lõikes 2.
48 Mis puudutab selle kindlakstegemist, millal isikut kahjustav meede võeti, st selle kuupäeva kindlaksmääramist, millest alates kaebuse esitamise kuupäeva peab arvutama, tuleb märkida, et leping hakkab kehtima selle allkirjastamisest ning sellest hetkest saab see leping seega teenistujat kahjustada, nii et põhimõtteliselt tuleb sellest allkirjastamisest alates arvutada õigeaegselt kaebuse esitamise tähtaega vastavalt personalieeskirjade artikli 90 lõikele 2 (Esimese Astme Kohtu 11. juuli 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑137/99 ja T‑18/00: Martínez Páramo jt vs. komisjon, punkt 56; eespool punktis 24 viidatud otsus kohtuasjas F‑65/07: Aayhan jt vs. parlament, punkt 43).
49 Eeltoodut arvestades oleks olnud tõenäoline, et hageja esitab formaalselt kaebuse 26. märtsi 2008. aasta lisa peale selle tõttu, et seda lepingu lisa ei sõlmitud tähtajatult (vt selle kohta eespool punktis 24 viidatud kohtuotsus Aayhan jt vs. parlament, punkt 44). Sellega aga tegemist ei olnud. Kui kaebust ei ole esitatud personalieeskirjade artikli 90 lõikes 2 ette nähtud kolmekuulise tähtaja jooksul, siis nõuete kolmas osa, mis käsitleb nimetatud lisa tühistamist osas, milles sellega määratakse hageja töösuhte lõppemise kuupäevaks 31. märts 2009, on esitatud hilinemisega ja on seega vastuvõetamatu.
50 Sellest aga ei järeldu siiski, et samuti on vastuvõetamatu nõuete esimene osa, mis käsitleb vaidlustatud otsust.
51 Tegelikult tuleb arvesse võtta käesoleva juhtumi konkreetseid asjaolusid, st seda, et hageja võeti ajutise teenistujana tööle teenistustingimuste artikli 2 punkti a alusel, et seda teenistussuhet pikendati 26. veebruari 2007. aasta lisaga ning et teine, 26. märtsi 2008. aasta lisa „tühista[s] ja asenda[s]” esimese lisa, et pikendada asjaomase isiku teenistussuhet kuni 31. märtsini 2009, samas kui teenistustingimuste artikli 8 esimese lõigu kohaselt võib teenistustingimuste artikli 2 punktis a viidatud ajutise teenistuja teenistussuhet pikendada selle tähtaja jooksul ainult üks kord ning „seejärel pikendatakse lepingut tähtajatult”.
52 Tuleb aga märkida, et kunstliku lähenemisega, mis kaotab teenistustingimuste artikli 8 esimese lõigu mõtte, on tegemist siis, kui esimene lisa, millega pikendatakse hageja tähtajalist teenistussuhet, „tühista[takse] ja asenda[takse]” uue lisaga, millega uuesti pikendatakse seda teenistussuhet tähtajaliselt, nii et tegemist on ainult ühe tähtajalise pikendamisega.
53 Kuna teenistustingimuste artikli 8 esimeses lõigus on sätestatud „seejärel pikendatakse”, kohaldatakse seda kõikidele vormidele, kuidas teenistustingimuste artikli 8 esimeses lõigus viidatud ajutine teenistuja jätkab ajutise teenistujana töösuhet oma tööandjaga pärast seda, kui tähtajalist lepingut on üks kord pikendatud.
54 Pealegi tuleb arvesse võtta direktiivi 1999/70 ning sellele lisatud raamkokkulepet. Asjaolu, et direktiiv ei ole iseenesest institutsioonidele siduv, ei välista seda, et viimatinimetatud peavad seda oma suhetes ametnike või teenistujatega kaudselt arvesse võtma. Nii tuleb meenutada, et parlament peab tööandjana vastavalt tema lojaalsuskohustusele tõlgendama ja kohaldama teenistustingimuste sätteid niivõrd kui võimalik raamkokkuleppe sõnastuse ja eesmärkide põhjal. See raamleping muudab töösuhte stabiilsuse aga esmaseks eesmärgiks Euroopa Liidu töösuhetes (eespool punktis 24 viidatud kohtuotsus Aayhan jt vs. parlament, punktid 119 ja 120). Täpsemalt tuleb välja tuua, et raamkokkuleppe klausli 5 lõike 1 spetsiaalne eesmärk on „ennetada järjestikuste tähtajaliste töölepingute või ‑suhetega kasutamisest tulenevaid kuritarvitamisi” ning see paneb liikmesriikidele kohustuse kehtestada oma õiguskorras ühe või mitu asjaomase lõike 1 punktides a–c loetletud meetmetest. Klausli 5 lõike 1 punkt c näeb konkreetselt ette tähtajaliste töölepingute või töösuhete uuendamiste arvu kindlaksmääramise. Sama klausli lõike 2 punkt b näeb ette, et tähtajalisi lepinguid võib vajaduse korral „l[ugeda] määramata tähtajaga” töölepinguteks või töösuheteks.
55 Samuti tuleb institutsioonide osas leida, et teenistustingimuste artikli 8 esimest lõiku peab tõlgendama laiaulatuslikult ning seda peab rangelt kohaldama, kuna selle eesmärk on just vältida ajutise teenistuja järjestikuste tähtajaliste lepingute kasutamist, „luged[es] määramata tähtajaga” lepinguks sõlmitud kolmanda tähtajalise lepingu.
56 Parlament väidab muu hulgas edutult, et tema sise-eeskirjade artikli 7 lõige 4 takistab tal sõlmida tähtajatut lepingut, samas kui ta peab tagama Luxembourgi arstipunkti poolt osutatava teenuse järjepidevuse. Kuigi sise-eeskirjade artikli 7 lõige 4 näeb ette, et ajutiselt võib täita töökohti, kuni toimub töölevõtmine sise-eeskirjades sätestatud menetluse kohaselt, ei nõua see säte kindlaksmääratud tähtajaga lepingute sõlmimist konkreetseks ajavahemikuks, nagu käesoleval juhul. Sellega seoses tuleb meenutada, et raamkokkuleppe klausli 3 kohaselt on tähtajaline tööleping leping, mille lõpp on määratud objektiivsete tingimustega, milleks võib olla konkreetse kuupäeva saabumine, aga ka konkreetse sündmuse toimumine. Lisaks ei keela artikli 7 lõige 4 tähtajatute lepingute kasutamist, kuna ajutine olukord, millega on tegemist käesoleval juhul, võib kesta määramata aja jooksul ning kuna selline leping igal juhul ei taga isikule, kellega leping sõlmiti, ametnikuna ametisse nimetamisest tulenevat stabiilsust, kuna selle lepingu võib õiguspärasel põhjusel etteteatamistähtajaga üles öelda vastavalt teenistustingimuste artikli 47 punkti c alapunktile i. Igal juhul on sise-eeskirjade õigusjõud võrreldes teenistustingimustega madalam ning see ei saa olla takistuseks artikli 8 esimese lõigu kehtivusele.
57 Samuti kinnitab parlament edutult, et teenistustingimuste artikli 8 esimese lõiguga ei ole vastuolus ebatäpset tähtaega sisaldava tähtajalise lepingu sõlmimine. See argument, mis on teoorias õige, kui see tähtaeg vastab konkreetse sündmuse toimumisele (vt eespool punkt 56), on käesoleval juhul tulemusetu, kuna esialgne leping ja selle lisad viitavad täpsetele lõppkuupäevadele. Samuti on tulemusetu parlamendi kinnitus, et ta oleks saanud esialgse lepingu 26. märtsi 2008. aasta lisaga pikendamata jätta või seda pikendada ainult lühemaks ajaks kui asjaomasele isikule määratud aasta. Tegemist on pelkade oletustega, mis ei vasta faktilistele asjaoludele. Lisaks oleks teise pikendamise puhul isegi vähemaks ajaks kui aasta igal juhul tegemist olnud lepingu pikendamisega, mis on ette nähtud eespool nimetatud artikli 8 esimeses lõigus.
58 Lõpuks ei saa parlament väita, et ta on eriolukorras väidetavalt seetõttu, et Luxembourgi arstipunktis on arsti ametikoht vaba ning et tal ei ole võimalik seda kiiresti täita. Eespool toodi välja, et sise-eeskirjade artikli 7 lõige 4 ei takista tal sõlmida tähtajatut lepingut, mille ta võib igal ajal õiguspärasel põhjusel üles öelda, kui ta peab kinni etteteatamise tähtajast, mis on sätestatud teenistustingimuste artikli 47 punkti c alapunktis i.
59 Eeltoodust tuleneb, et hageja vastab teenistustingimuste artikli 8 esimese lõigu kohaldamise tingimustele.
60 See säte näeb aga ette, et „seejärel pikendatakse lepingut tähtajatult”, kui seda tehakse pärast seda, kui esimest korda on tähtajaliselt pikendatud artikli 2 punktis a viidatud ajutise teenistujaga sõlmitud lepingut ning sellest järeldub, et seda ümberkvalifitseerimist tuleb lugeda selliseks, mida kohaldatakse algusest peale.
61 Eeltoodust tuleneb, et Avaliku Teenistuse Kohus peab tõdema, et pelga seadusandja tahte tõttu kvalifitseeriti 26. märtsi 2008. aasta lisa algusest peale ümber tähtajatuks lepinguks ning et selles lisas kindlaks määratud lepingu lõppemise kuupäev ei saanud tuua kaasa hageja teenistussuhte lõppemist.
62 Vaidlustatud otsus, milles parlamendi peasekretär märkis, et ei leitud ühtegi õiguslikult lubatud lahendust, mis võimaldaks hagejal jätkata teenistust Luxembourgi arstipunktis ning millega ta „kinnitas”, et hageja leping lõpeb 31. märtsil 2009, muudab seepärast tingimata asjaomase isiku õiguslikku olukorda, nagu see tuleneb teenistustingimuste artiklist 8. Nimetatud otsus on seega isikut kahjustav meede, mitte üksnes varasema akti õiguspärasust kinnitav akt.
63 Kuna hageja esitas kaebuse vaidlustatud otsuse peale kolme kuu jooksul selle kättetoimetamisest ning käesoleva hagi kolme kuu jooksul selle kaebuse rahuldamata jätmisest, siis on nimetatud otsuse suhtes esitatud nõuded seega vastuvõetavad.
64 Mis puudutab sisu, siis käesoleva kohtuotsuse punktidest 51–62 ilmneb, et hagejale väidetavalt kinnitades, et tema leping lõpeb, võeti vaidlustatud otsus vastu tähtajalist lepingulist suhet silmas pidades ning nii rikub see otsus teenistustingimuste artikli 8 esimesest lõiku. Kohtuistungil tunnistas parlament pealegi, et selline lahendus, et hagejat peeti teenistuses mitme tähtajalise lepinguga, ei olnud „kõige õnnestunum”.
65 Sellest järeldub, et hagi on põhjendatud ning vaidlustatud otsus tuleb tühistada sellel alusel, et rikuti teenistustingimuste artikli 8 esimesest lõiku, ilma et oleks vaja analüüsida hagiavalduse teisi väiteid ega seda, kas nimetatud otsus on tegelikult tähtajatuks muutunud lepingu ülesütlemise akt ega ka seda, kas sellise ülesütlemise tingimused olid täidetud, kuna hageja pealegi ei esitanud sellekohaseid väiteid.
Nõuete viies osa, mis käsitleb hagejale tekitatud kahju hüvitamist
66 Hageja taotleb talle parlamendi tegevusega tekitatud kahju hüvitamist. Parlament väidab vastu, et hageja ei täpsusta, milles seisneb tema süüline tegevus. Ta lisab, et kui viidatud tegevus ei tulene vaidlustatud otsusest, oleks hageja pidanud algatama kohtueelse menetluse taotlusega personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 alusel.
67 Hagiavaldusest nähtub siiski, et hageja teeb vahet kahju hüvitamise nõudel tema nõuete viienda osa alusel ning kahju hüvitamise nõudel oma nõuete kuuenda, seitsmenda ja kaheksanda osa alusel. Lisaks kinnitas hageja kohtuistungil, et ta ei taotle oma nõuete viiendas osas kahju hüvitamist, vaid „rahaliste vahendite” määramist, mis on vaidlustatud otsuse tühistamise „loogiline tagajärg”.
68 Sellega seoses tuleb meenutada, et nõue, millega taotletakse seda, et institutsioon maksaks teenistujale rahasumma, mis viimase hinnangul tuleb talle teenistustingimuste alusel välja maksta, on hõlmatud mõistega „rahalised vaidlused” personalieeskirjade artikli 91 lõike 1 tähenduses, mis eristuvad kahju hüvitamise hagidest, mille teenistujad on esitanud oma institutsiooni vastu ning millega taotletakse kahju hüvitamist. Personalieeskirjade artikli 91 lõike 1 kohaselt on Avaliku Teenistuse Kohtul täielik pädevus, mis annab nimetatud kohtule volitused lahendada lõplikult tema menetluses olevad vaidlused ning otsustada kõigi teenistuja õiguste ja kohustuste üle, välja arvatud juhul, kui selline kohtuotsuse osa jäetakse asjaomase institutsiooni kontrolli alla täitmiseks tingimustel, mis on kohtuotsuses täpselt määratletud (vt selle kohta Euroopa Kohtu 18. detsembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑135/06 P: Weißenfels vs. parlament, punktid 65, 67 ja 68; Avaliku Teenistuse Kohtu 2. juuli 2009. aasta otsus kohtuasjas F‑49/08: Giannini vs. komisjon, punktid 39–42).
69 Pärast seda täpsustust tuleb lisaks meenutada, et akti kohtulikult tühistamise tagajärjel kõrvaldatakse see akt tagasiulatuvalt õiguskorrast ning kui tühistatud akt on juba täidetud, nõuab selle tagajärgede tühistamine sama õigusliku olukorra taastamist, milles hageja oli enne akti vastuvõtmist (Avaliku Teenistuse Kohtu 26. oktoobri 2006. aasta otsus kohtuasjas F‑1/05: Landgren vs. Euroopa Koolitusfond (ETF), punkt 92).
70 Käesoleval juhul tuleb tõdeda, et 26. märtsi 2008. aasta lisa järel oli hageja tähtajatus lepingulises suhtes pelgalt teenistustingimuste artikli 8 esimese lõigu toimel ning kuna etteteatamist vastavalt teenistustingimuste artikli 47 punkti c alapunktile i ei toimunud, siis tema teenistussuhe ei lõppenud 31. märtsil 2009.
71 Neil asjaoludel tuleb parlamenti kohustada hagejale maksma esiteks töötasu, millele tal oleks olnud õigus, kui ta oleks jäänud parlamenti tööle, ning teiseks töötasu, tulude, töötushüvitiste või kõigi muude alates 1. aprillist 2009 tegelikult saadud ja parlamendist saadavat töötasu asendavate asendushüvitiste summa vahe.
Nõuete kuues, seitsmes ja kaheksas osa, mis käsitlevad kahju hüvitamist
72 Kuuendas, seitsmendas ja kaheksandas nõuete osas palub hageja Avaliku Teenistuse Kohtul mõista parlamendilt välja kahjuhüvitis tema süülise käitumise eest, mis seisneb eelkõige tema lepingu ebaõiglases ülesütlemises.
73 Need nõuded on esitatud teise võimalusena võrreldes parlamendilt sellise töötasu hüvitise väljamõistmisega, millele hagejal on õigus alates teenistussuhte lõppemisest ning kuna Avaliku Teenistuse Kohus selle rahuldas, siis nende nõuete osade kohta ei ole otsust vaja teha.
Kohtukulud
74 Kodukorra artikli 87 lõike 1 alusel ja ilma et see piiraks kodukorra II jaotise 8. peatüki teiste sätete kohaldamist, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Sama artikli lõike 2 kohaselt võib juhul, kui õiglus seda nõuab, Avaliku Teenistuse Kohus otsustada, et kaotaja pool kannab vaid osa kohtukuludest või et ta ei kanna neid üldse.
75 Käesoleva kohtuotsuse põhjendustest tuleneb, et põhiosas on rahuldatud hageja peamised nõuded, st vaidlustatud otsuse tühistamine ja parlamendilt saamata jäänud töötasu väljamõistmine. Lisaks on hageja oma nõuetes sõnaselgelt nõudnud kohtukulude väljamõistmist parlamendilt. Kuna käesoleva kohtuasja asjaolud ei õigusta kodukorra artikli 87 lõike 2 sätete kohaldamist, tuleb jätta parlamendi kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja käesolevas menetluses tekkinud hageja kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (kolmas koda)
otsustab:
1. Tühistada otsus, mis sisaldub 12. veebruari 2009. aasta kirjas, millega Euroopa Parlamendi peasekretär teavitas hagejat esiteks sellest, et ei leitud ühtegi õiguslikult lubatud lahendust, mis võimaldaks hagejal jätkata teenistust Luxembourgi (Luksemburg) arstipunktis, ning teiseks sellest, et tema ajutise teenistuja leping lõpeb 31. märtsil 2009.
2. Mõista Euroopa Parlamendilt S. Scheeferi kasuks välja esiteks töötasu, millele tal oleks olnud õigus, kui ta oleks jäänud parlamenti tööle, ning teiseks töötasu, tulude, töötushüvitiste või kõigi muude alates 1. aprillist 2009 tegelikult saadud ja ajutise teenistujana saadud töötasu asendavate asendushüvitiste summa vahe.
3. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.
4. Jätta Euroopa Parlamendi kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja S. Scheeferi kohtukulud.
Mahoney | Kreppel | Van Raepenbusch |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 13. aprillil 2011 Luxembourgis.