AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS

(kolmas koda)

28. september 2011

Kohtuasi F‑9/10

AC

versus

Euroopa Liidu Nõukogu

Avalik teenistus – Edutamine – 2009. aasta edutamine – Teenete võrdlev hindamine – Ilmne hindamisviga

Ese:      ELTL artikli 270 alusel esitatud hagi, mida vastavalt Euratomi asutamislepingu artiklile 106a kohaldatakse Euratomi asutamislepingule, millega AC palub sisuliselt tühistada nõukogu otsus jätta ta 2009. aastal edutatud ametnike nimekirja kandmata.

Otsus:      Jätta hagi rahuldamata. Mõista kõik kohtukulud välja AC‑lt.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Edutamine – Teenete võrdlev hindamine

(Personalieeskirjad, artikkel 45)

2.      Ametnikud – Edutamine – Teenete võrdlev hindamine

(Personalieeskirjad, artikkel 45)

3.      Ametnikud – Edutamine – Teenete võrdlev hindamine

(Personalieeskirjad, artikkel 45)

4.      Ametnikud – Edutamine – Teenete võrdlev hindamine

(Personalieeskirjad, artikkel 45)

5.      Ametnikud – Edutamine – Edutamata jäetud kandidaadi kaebus

(Personalieeskirjad, artikli 25 teine lõik, artikkel 45 ja artikli 90 lõige 2)

6.      Ametnikud – Edutamine – Teenete võrdlev hindamine

(Personalieeskirjad, artikkel 45)

7.      Ametnikud – Edutamine – Teenete võrdlev hindamine

(Personalieeskirjad, artikkel 45)

8.      Ametnikud – Administratsiooni hoolitsemiskohustus

(EÜ artikli 21 lõige 3; Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 41 lõige 4)

1.      Administratsiooni ulatuslikku kaalutlusõigust edutatavate ametnike teenete võrdleval hindamisel piirab vajadus viia hindamine läbi hoolsalt ja erapooletult ning nii, et see oleks teenistuse huvides ja vastavuses võrdse kohtlemise põhimõttega. Praktikas tuleb see hindamine läbi viia võrdsel alusel ning võrreldavatest infoallikatest ja andmetest lähtudes.

(vt punkt 14)

Viide:

Esimese Astme Kohus: 15. september 2005, kohtuasi T‑132/03: Casini vs. komisjon (punkt 53).

2.      Institutsioon ei ole kohustatud kehtestama ühte konkreetset hindamise ja edutamise korda, arvestades talle kuuluvat ulatuslikku kaalutlusruumi personalieeskirjade artiklis 45 sätestatud eesmärkide ellurakendamisel oma organisatsiooni ja personalihalduse vajadustest lähtudes.

(vt punkt 16)

Viide:

Esimese Astme Kohus: 14. veebruar 2007, kohtuasi T‑435/04: Simões Dos Santos vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (punkt 132).

3.      Nende teenete võrdlevaks hindamiseks, mida personalieeskirjade artikli 45 alusel edutamisotsuse raames arvestada, on ametisse nimetaval asutusel ulatuslik kaalutlusõigus ja selles valdkonnas peab liidu kohtu kontroll piirduma kontrolliga selle üle, kas ametisse nimetav asutus, pidades silmas administratsiooni kasutatud hindamismeetodeid ja ‑menetlusi, on jäänud mõistlikkuse piiridesse ega ole oma võimu ilmselt kuritarvitanud. Liidu kohus ei tohi seega asendada ametisse nimetava asutuse hinnangut enda hinnanguga ametnike kvalifikatsiooni ja teenete kohta.

Selleks et säilitada selles osas ametisse nimetavale asutusele seadusandja poolt edutamise vallas usaldatud kaalutlusruumi kasulikku mõju, ei saa kohus tühistada otsust ainult sel põhjusel, et ta leiab, et tegemist on ametisse nimetava asutuse hinnangu osas tõenäolisi kahtlusi tekitavate faktiliste asjaoludega, ega ka tuvastada hindamisvea olemasolu. Ilmselge hindamisvea tõttu tühistamine on võimalik ainult siis, kui toimiku dokumentidest nähtub, et ametisse nimetav asutus ületas kaalutlusruumi piire.

Liidu kohus ei saa seega üksikasjalikult uuesti läbi vaadata edutatavate kandidaatide kõiki toimikuid selleks, et tagada, et ta on ametisse nimetava asutuse järeldusega nõus, kuna seda tehes väljuks ta õiguspärasuse kontrolli raamest, asendades ametisse nimetava asutuse hinnangu edutatavate kanditaatide teenetele enda hinnanguga.

(vt punktid 22–24)

Viide:

Esimese Astme Kohus: eespool viidatud kohtuasi Casini vs. komisjon (punkt 52).

4.      Personalieeskirjade artikli 45 lõige 1 jätab institutsioonidele teatud vabaduse faktiliste asjaolude osas, mida ta võtab arvesse edutatavate ametnike teenete võrdleval hindamisel, kuna selles osas ei ole sättes toodud ammendavat nimekirja. Nähes nimelt ette, et ametisse nimetav asutus võtab „eelkõige arvesse aruandeid ametnike, oma kohustuste täitmisel muude keelte kui selle keele kasutamise kohta, mille põhjaliku valdamise kohta ta on esitanud tõendid […], ja vajaduse korral nende poolt võetavate vastutuste määra kohta”, täpsustab personalieeskirjade artikli 45 lõige 1 termini „eelkõige” kasutamisega, millised on kolm peamist faktilist asjaolu, mida peab kindlasti arvesse võtma teenete võrdleval hindamisel. See ei välista siiski teiste faktiliste asjaolude arvessevõtmist, mis võivad samuti anda aimu edutatavate ametnike teenetest. Seda järeldust ei sea kahtluse alla asjaolu, et edutamisel saab ametisse nimetav asutus täiendava võimalusena siis, kui edutatavate ametnike teened on kolme personalieeskirjade artikli 45 lõikes 1 sõnaselgelt osutatud kriteeriumi alusel võrdsed, võtta arvesse kandidaatide vanust ja teenistusstaaži vastaval palgaastmel või üksuses. Nimelt ei ole ei vanus ega teenistusstaaž iseenesest need, mis annavad aimu edutamise kanditaatide teenetest. Sel põhjusel saab neid seega võtta arvesse ainult valiku tegemiseks võrdsete teenetega ametnike vahel.

Administratsioonil on teatud kaalutlusruum selles osas, millise vastava tähtsuse ta omistab personalieeskirjade artiklis 45 viidatud igale asjaolule kolmest faktilisest asjaolust, mida tuleb arvesse võrra edutatavate ametnike teenete võrdleval hindamisel, kuna selle artikli sätted ei välista võimalust neid kriteeriume võrdlevalt kaaluda, kui see on põhjendatud.

(vt punktid 25 ja 65)

Viide:

Avaliku Teenistuse Kohus: 5. mai 2010, kohtuasi F‑53/08: Bouillez jt vs. komisjon (punkt 50).

5.      Ametisse nimetav asutus ei pea põhjendama edutamisotsuseid edutamata jäetud kandidaatide osas ja sama kehtib nimetatud asutuse poolt vastu võetud kandidatuuri tagasilükkamise otsuste puhul. Küll aga on ametisse nimetav asutus kohustatud põhjendama otsust, millega jäetakse rahuldamata edutamata jäetud ametniku personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel esitatud kaebus, kuna selle otsuse põhjendust peetakse kokkulangevaks selle otsuse põhjendusega, mille peale kaebus esitati.

(vt punkt 29)

Viide:

Esimese Astme Kohus: 29. mai 1997, kohtuasi T‑6/96: Contargyris vs. nõukogu (punkt 147).

6.      Võttes arvesse personalieeskirjade artikli 45 sõnastust, mille kohaselt „[t]eenete võrdlemisel võtab ametisse nimetav asutus või ametiisik eelkõige arvesse […] oma kohustuste täitmisel […] keelte […] kasutamis[t]”, siis selle artikliga ei ole vastuolus võtta ametnike teenete võrdlemisel arvesse ainult neid keeli, mille kasutamine teenistuse tegelikke nõudeid arvestades annab piisavalt olulise lisaväärtuse, mistõttu see näib olevat vajalik teenistuse nõuetekohaseks toimimiseks.

(vt punkt 61)

7.      Kui seda kohaldada kohtule, siis hõlmab erapooletuse nõue kahte aspekti. Esiteks on nõutav, et kohus peab olema subjektiivselt erapooletu, mis tähendab, et ükski selle liikmetest ei ilmuta erapoolikust ega isiklikke eelarvamusi; isiklikku erapooletust eeldatakse kuni vastupidise tõendamiseni. Teiseks peab kohus olema objektiivselt erapooletu, see tähendab, et ta peab pakkuma piisavaid tagatisi, et välistada põhjendatud kahtlusi.

Siiski tuleb märkida, et institutsioonide ametnike edutamismenetlus ei ole kohtulik, vaid halduslik ning institutsiooni ei saa kvalifitseerida „kohtuks”. Seega ei saa institutsioonidelt nõuda, et nad järgiksid siis, kui edutamismenetluse raames institutsioon võrdleb edutatavate ametnike teeneid, „kohust” hõlmavas kohtupraktikas määratletud kõiki aspekte.

Igal juhul, kuigi liidu kohus on möönnud, et „erapooletuse kohustus” võib administratsioonile kehtida, tuleb meelde tuletada, et edutamise raames tehtud otsused võetakse nimelt vastu eelneva teadmise alusel, mis edutatavate ametnike ülemused võisid nendevaheliste ametialaste suhete raames ametnike teenete kohta saada. Selles valdkonnas on seega tegemist vähem sellega, et välistada kõik eelnevalt kindlaks määratud, sh negatiivsed arvamused, kui selle tagamisega, et edutatavate ametnike teenete võrdlemine on objektiivne, mis võimaldab esiteks vältida omavoli ja diskrimineerimist ning teiseks tagada edutamise kanditaatide võrdset kohtlemist.

(vt punktid 113–115)

Viited:

Euroopa Kohus: 19. veebruar 2009, kohtuasi C‑308/07 P: Gorostiaga Atxalandabaso vs. parlament (punkt 46).

Esimese Astme Kohus: 19. märts 1998, kohtuasi T‑74/96: Tzoanos vs. komisjon (punkt 339); 10. juuni 2008, kohtuasi T‑282/03: Ceuninck vs. komisjon (punkt 73).

8.      Institutsioonidel on vastavalt neile pandud hoolitsemiskohustusele kohustus edastada ametnikule selles keeles sõnastatud üksikotsus, mida ta valdab väga hästi. Asjaolu, et ametnikule administratsiooni poolt saadetud dokumendid on koostatud muus kui selle ametniku emakeeles või tema poolt valitud esimeses võõrkeeles, ei riku seega kõnealuse ametniku õigusi, kui ta valdab administratsiooni kasutatavat keelt, mis võimaldab tal tõhusalt ja hõlpsalt asjaomaste dokumentide sisust aru saada.

Sellist järeldust ei sea kahtluse alla argument, mille kohaselt EÜ artikli 21 kolmanda lõigu ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõike 4 kohaselt on ametnikul õigus saada vastused tema saadetud kirjadele kirjavahetuse esialgses keeles.

(vt punktid 116 ja 119)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 23. märts 2000, kohtuasi T‑197/98: Rudolph vs. komisjon (punkt 46); 17. mai 2006, kohtuasi T‑95/04: Lavagnoli vs. komisjon (punkt 48).

Euroopa Liidu Üldkohus: 3. veebruar 2011, kohtuasi T‑205/07: Itaalia vs. komisjon (punktid 54 ja 55).