EUROOPA KOHTU OTSUS (suurkoda)
6. märts 2018(*)
Apellatsioonkaebus – Riigiabi – Mõiste „abi“ – Mõiste „majanduslik eelis“ – Turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja põhimõte – Kohaldatavuse ja kohaldamise tingimused – Finantskriis – Järjestikused sekkumised panga päästmiseks – Esimesel sekkumisel riigi poolt võetud kohustustest tulenevate riskide arvesse võtmine või arvesse võtmata jätmine teise sekkumise hindamisel
Kohtuasjas C‑579/16 P,
mille ese on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 alusel 16. novembril 2016 esitatud apellatsioonkaebus,
Euroopa Komisjon, esindajad: A. Bouchagiar, L. Flynn ja K. Blanck‑Putz,
hageja,
teised menetlusosalised:
FIH Holding A/S, asukoht Kopenhaagen (Taani),
FIH Erhvervsbank A/S, asukoht Kopenhaagen,
esindaja: advokat O. Koktvedgaard,
hagejad esimeses kohtuastmes,
EUROOPA KOHUS (suurkoda),
koosseisus: president K. Lenaerts, asepresident A. Tizzano, kodade presidendid L. Bay Larsen, T. von Danwitz, J. L. da Cruz Vilaça, C. G. Fernlund ja C. Vajda, kohtunikud J.–C. Bonichot, A. Arabadjiev (ettekandja), C. Toader, M. Safjan, D. Šváby, E. Jarašiūnas, S. Rodin ja F. Biltgen,
kohtujurist: M. Szpunar,
kohtusekretär: vanemametnik L. Hewlett,
arvestades kirjalikku menetlust ja 19. septembri 2017. aasta kohtuistungil esitatut,
olles 28. novembri 2017. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Euroopa Komisjon palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 15. septembri 2016. aasta otsuse FIH Holding ja FIH Erhvervsbank vs. komisjon (T‑386/14, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2016:474), millega Üldkohus tühistas komisjoni 11. märtsi 2014. aasta otsuse 2014/884/EL riigiabi nr SA.34445 (12/C) kohta, mida Taani andis seoses varade üleandmisega ettevõtjalt FIH ettevõtjale FSC (ELT 2014, L 357, lk 89; edaspidi „vaidlusalune otsus“).
Vaidluse taust
2 FIH Erhvervsbank A/S (edaspidi „FIH“) on piiratud vastutusega äriühing, mis on asutatud Taani pangandusõiguse normide alusel ja mille üle teostavad järelevalvet Taani pangandusasutused. FIH ja tema tütarettevõtjad kuuluvad täielikult FIH Holding A/Sile.
3 Kuna ülemaailmne finantskriis, mis vallandus 2007. aastal, mõjutas FIHi, kohaldati tema suhtes 2009. aastal kahte liiki meetmeid. Esiteks sai ta 2009. aasta juunis vastavalt 3. veebruari 2009. aasta riiklikke kapitalimakseid reguleerivale seadusele (lov om statstligt indskud i kreditinstitutter) ja selle seaduse alusel vastu võetud määrusele riigi rahastatud kapitalisüsti esimese taseme hübriidkapitalina summas 1,9 miljardit Taani krooni (DKK) (ligikaudu 255 miljonit eurot). Teiseks andis Taani Kuningriik 2009. aasta juulis FIHile 10. oktoobri 2008. aasta finantsstabiilsusseaduse (lov om finansiel stabilitet) alusel, mida on muudetud 3. veebruari 2009. aasta seadusega nr 68, riigi garantii summas 50 miljardit Taani krooni (ligikaudu 6,71 miljardit eurot) (edaspidi koos „2009. aasta meetmed“). FIH kasutas kogu kõnealuse garantii summat võlakirjade väljastamiseks.
4 Komisjon kiitis need kaks seadust heaks 3. veebruari 2009. aasta otsusega C(2009) 776 lõplik (riigiabi N31a/2009 kohta – Taani) kui siseturuga kokkusobiva abikava.
5 31. detsembril 2011 oli FIHi antud ja Taani riigi garanteeritud võlakirjade maht 41,7 miljardit krooni (ligikaudu 5,59 miljardit eurot), s.o 49,94% FIHi bilansist. Võlakirjade lunastustähtpäev pidi saabuma 2012. ja 2013. aastal.
6 Aastatel 2009–2011 alandas reitinguagentuur Moody’s FIHi reitingu tasemelt A2 tasemele B1, märkides, et reitingu väljavaated on negatiivsed.
7 Just selle tõttu, et alandati kõnealust reitingutaset ja et lähenes FIHi väljastatud võlakirjade lunastustähtpäev, millega kaasnes Taani riigi garantii, ilmnes 2011. aastal selgelt, et FIHil tekivad aastal 2012 või 2013 likviidsusprobleemid, millega kaasneb oht, et võetakse ära panga tegevusluba ning sellest tulenevalt pank likvideeritakse.
8 Neil asjaoludel teavitas Taani Kuningriik 6. märtsil 2012 komisjoni reast meetmetest (edaspidi „vaidlusalused meetmed“), mille kohaselt tuli kõigepealt asutada FIH Holdingule uus tütarettevõtja NewCo, kuhu tuli kanda FIHi kõige problemaatilisemad varad, eelkõige kinnisvaralaenud ja tuletisinstrumendid nominaalväärtusega ligikaudu 17,1 miljardit krooni (ligikaudu 2,3 miljardit eurot), et vähendada FIHi bilansimahtu.
9 Järgmiseks pidi Taani ametivõimude poolt ülemaailmse finantskriisi kontekstis loodud avalik-õiguslik üksus Financial Stability Company (edaspidi „FSC“) ostma NewCo aktsiad 2 miljardi krooni (ligikaudu 268 miljoni euro) väärtuses selleks, et nelja aasta jooksul see ettevõte likvideerida. FSC pidi vajaduse korral NewCo’d selle likvideerimisel finantseerima ja rekapitaliseerima.
10 Lõpuks pidi FIH vastutasuks nende meetmete eest maksma tagasi Taani ametivõimude poolt 2009. aastal tehtud 1,9 miljardi krooni (ligikaudu 255 miljonit eurot) suuruse kapitalimakse, mis pidi võimaldama FSC‑l osta NewCo tagasi ilma omavahendeid kasutamata.
11 FIH oli samuti kohustatud andma NewCo’le esimese laenu summas 1,65 miljardit krooni (ligikaudu 221 miljonit eurot), mille eesmärk oli tasandada NewCo ettenähtavat kahjumit ja mis tuli tagasi maksta üksnes siis, kui NewCo’le üle kantud kinnisvaralaenude ja tuletisinstrumentide likvideerimisväärtus ületab 2 miljardit krooni (ligikaudu 268 miljonit eurot).
12 Lisaks pidi FIH andma NewCo’le teise laenu summas ligikaudu 13,45 miljardit krooni (ligikaudu 1,8 miljardit eurot), mille tähtaeg oli määratud ajaks, mil saabub Taani riigi poolt 2009. aastal garanteeritud FIHi võlakirjade lunastustähtaeg ja mille FIHile antud summad olid mõeldud kõnealuste Taani riigi poolt garanteeritud võlakirjade lunastamiseks.
13 FIH Holdingu osas oli aga ette nähtud, et ta annab FSC‑le piiramatu garantii kogu kahjumi vastu, mis tähendas, et algul aastaks 2016 kavandatud NewCo likvideerimisel oli FSC‑l õigus saada tagasi kogu kahjum, mis tal võis tekkida vastavalt NewCo tagasiostmise ja likvideerimisega.
14 Komisjon algatas 29. juuni 2012. aasta otsusega C(2012) 4427 lõplik, mis käsitleb riigiabi SA.34445 (12/C) (ex 2012/N) – Taani, vaidlusaluste meetmete suhtes ametliku uurimismenetluse, kuna tema hinnangul kujutasid need endast FIHile, FIH Holdingule (edaspidi „FIHi kontsern“) ja NewCo’le antud riigiabi. Sellest hoolimata kiitis ta need meetmed finantsstabiilsuse huvides heaks kuueks kuuks või kui Taani Kuningriik esitab selle aja jooksul restruktureerimiskava, siis kuni sellekohase lõpliku otsuse vastuvõtmiseni.
15 FIH maksis 2. juulil 2012 Taani Kuningriigile tagasi 2009. aastal tehtud 1. taseme riikliku hübriidomakapitali sissemakse.
16 Taani Kuningriik esitas 4. jaanuaril 2013 FIHi restruktureerimiskava. Selle lõplik verisoon esitati 24. juunil 2013.
17 Taani Kuningriik väitis haldusmenetluses eelkõige, et vaidlusalused meetmed ei sisaldanud riigiabi, kuna FSC ja FIHi kontserni vahelised tehingud tehti turutingimustel ja et nimetatud kontsern pidi tasuma kõik tehingukulud ja NewCo likvideerimiskulud. Ta väitis samuti, et see kava vähendas märkimisväärselt riski, mis teda 2009. aasta meetmete tõttu ähvardas.
18 3. oktoobril 2013 edastas Taani Kuningriik kogumi ettepanekuid kohustuste võtmise kohta, mille lõplik versioon valmis 3. veebruaril 2014, et vastata murekohtadele, mida komisjon ametlikus uurimismenetluses väljendas.
19 Komisjon tegi vaidlusaluse otsuse Taani Kuningriigile teatavaks 12. märtsil 2014. Selle otsusega komisjon esiteks kvalifitseeris vaidlusalused meetmed riigiabiks ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses ja teiseks tunnistas nimetatud meetmed siseturuga kokkusobivaks selle sätte lõike 3 punkti b alusel, võttes arvesse Taani Kuningriigi esitatud restruktureerimiskava ja võetavaid kohustusi.
20 Oma hinnangu esimeses osas, mis käsitleb abi olemasolu, analüüsis komisjon seda, kas vaidlusalused meetmed andsid FIHi kontsernile majandusliku eelise. Selleks analüüsis komisjon neid meetmeid lähtuvalt turumajanduse tingimustes tegutseva, eraettevõtja põhimõttest (edaspidi „eraettevõtja põhimõte“), mis seisnes vaidlusaluse otsuse kohaselt sisuliselt selle kindlaks tegemises, kas turumajanduse tingimustes tegutsev investor oleks antud tehingus osalenud samadel tingimustel ja alustel kui avalik-õiguslik investor hetkel, mil tehti otsus lubada kasutada avalikke vahendeid (edaspidi „eraõigusliku investori kriteerium“).
21 Vaidlusaluse otsuse punktides 84–98 läbi viidud hinnangu lõpus leidis komisjon, et peamiselt selle hüvitise ebapiisava taseme tõttu, mis oli ette nähtud vastutasuna finantsmeetmete eest, mida Taani riik oli kohustatud võtma, ei olnud vaidlusalused meetmed kooskõlas eraettevõtja põhimõttega ja seega andsid need FIHi kontsernile eelise. Tema arvutuste kohaselt oli abi summa ligikaudu 2,25 miljardit krooni (ligikaudu 300 miljonit eurot).
22 Neist punktidest nähtub, et kuigi komisjon viitas eelkõige selle otsuse punktides 88 ja 98 2009. aasta meetmetele, hindas ta siiski vaidlusaluste meetmete majanduslikku otstarbekust, võtmata arvesse võimalikku kulu, mida Taani riik oleks ilma viimati nimetatud meetmeteta pidanud kandma 2009. aasta meetmetest talle tekkinud riskide tõttu.
23 Abi siseturuga kokkusobivusega seoses analüüsis komisjon vaidlusaluseid meetmeid vastavalt tema teatisele langenud väärtusega varade käsitlemise kohta ühenduse pangandussektoris (ELT 2009, C 72, lk 1) ning teatisele riigiabi eeskirjade kohaldamise kohta alates 1. jaanuarist 2012 pankade kasuks finantskriisi kontekstis võetavate toetusmeetmete suhtes (ELT 2011, C 356, lk 7).
24 Võttes arvesse Taani Kuningriigi esitatud restruktureerimiskava ja võetud kohustusi, mida on kirjeldatud vaidlusaluse otsuse punktides 56–62 ning välja toodud selle otsuse lisas, tunnistas komisjon kõnealuse abi kokkusobivaks. Nimetatud kohustused näevad eelkõige ette, et FIH teeb FSC‑le täiendavaid makseid ja kohustub loobuma teatud tegevustest, näiteks kinnisvara finantseerimine, kapitaliinvesteeringud ja eraisikute vara haldamine.
Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus
25 FIHi kontsern esitas 24. mail 2014 Üldkohtu kantseleisse saabunud hagiavaldusega nõude tühistada vaidlusalune otsus.
26 Hagi põhjendamiseks esitas FIHi kontsern kolm väidet, millest esimene tugines ELTL artikli 107 lõike 1 rikkumisele, kuna eraettevõtja põhimõtet oli kohaldatud vääralt, teine abisumma arvutamisel tehtud veale ja kolmas põhjendamiskohustuse rikkumisele komisjoni poolt.
27 Üldkohus nõustus vaidlustatud kohtuotsuses hagi esimese väitega ja leidis seega, et teist väidet ei olnud vaja analüüsida. Hagi kolmanda väite lükkas Üldkohus tagasi. Sellest tulenevalt tühistas Üldkohus vaidlusaluse otsuse tervikuna ja mõistis kohtukuuld välja komisjonilt.
Poolte nõuded
28 Komisjon palub Euroopa Kohtul:
– tühistada vaidlustatud kohtuotsus;
– peamisena lahendada esimeses kohtuastmes esitatud hagi, jättes selle rahuldamata ja mõistes kohtukulud mõlemas kohtuastmes välja FIHi kontsernilt, või
– teise võimalusena suunata kohtuasi tagasi Üldkohtusse, et see kohus teeks otsuse hagi teise väite kohta, ja otsustada kohtukulude jagamine edaspidi.
29 FIHi kontsern palub Euroopa Kohtul:
– peamisena jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista kohtukulud mõlemas kohtuastmes välja komisjonilt või
– teise võimalusena suunata kohtuasi tagasi Üldkohtusse, et see kohus teeks otsuse hagi teise väite kohta, ja otsustada kohtukulude jagamine edaspidi.
Apellatsioonkaebus
30 Komisjon esitab apellatsioonkaebuse põhjendamiseks ühe väite, mille kohaselt rikkus Üldkohus hagi esimese väite analüüsimisel ELTL artikli 107 lõiget 1 tõlgendades õigusnormi.
Poolte argumendid
31 Komisjon leiab oma ainsas väites, et Üldkohus rikkus eraettevõtja põhimõtte kohaldamisel õigusnormi, kui otsustas, et komisjon oli selle hindamisel, kas vaidlusalused meetmed kujutasid endast riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, kohustatud võrdlema Taani riigi tegevust kõnealuste meetmete võtmisel mitte eraõigusliku investori, vaid turutingimustes tegutseva, eraõigusliku võlausaldaja tegevusega (edaspidi „eraõigusliku võlausaldaja kriteerium“), võttes arvesse finantsriske, mis seda riiki 2009. aasta meetmete tõttu ohustasid.
32 Komisjoni sõnul on eraettevõtja põhimõtte aluseks liidu õiguskorra neutraalsus omandiõigust käsitlevate õigusnormide suhtes. Sellest tuleneb, et kohtupraktika kohaselt ei anna avaliku võimu organite tehtavad majanduslikud tehingud nende adressaatidele eelist ning seetõttu ei kujuta need endast riigiabi, kui kõnealuseid tehinguid tehakse tavapärastel turutingimustel. Kui aga avaliku võimu organ ei tegutse nii, nagu oleks sarnases olukorras tegutsenud eraettevõtja, võib järeldada, et abi saanud ettevõtja sai majandusliku eelise.
33 Komisjon lisab, et eraettevõtja põhimõtet kohaldades jäetakse kõrvale kõik kaalutlused, mis käsitlevad eranditult riigi kui avaliku võimu rolli. Järelikult ei saa kõnealuse põhimõtte kohaldamisel arvestada kohustusi, mis tulenevad riigi kui avaliku võimu ülesannetest.
34 Seetõttu ei ole komisjoni sõnul eraettevõtja põhimõte pelgalt „majandusliku otstarbekuse kriteerium“, nagu on Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses leidnud, vaid selle eesmärk on teha kindlaks, kas konkreetne tehing on eraettevõtja seisukohast majanduslikult otstarbekas.
35 Ent käesoleval juhul väidab komisjon, et 2009. aasta meetmetest tekkinud kulud, mida Taani riik oleks pidanud kandma aastal 2012, peegeldasid üksnes kohustusi, mis kõnealusel liikmesriigil avaliku võimuna lasusid, sest need olid kõnealuste meetmetega FIHile antud riigiabi otsene tagajärg. Seega rikkus Üldkohus õigusnormi, kui järeldas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 62–69, et komisjon oli ekslikult jätnud vaidlusaluses otsuses eraettevõtja põhimõtte kohaldamisel arvesse võtmata kulu, mida Taani riik oleks pidanud kandma, kui ta ei oleks vaidlusaluseid meetmeid võtnud, ja mis tulenesid 2009. aasta meetmetega tekkinud riskidest.
36 FIHi kontsern leiab esiteks, et komisjoni analüüs on ülemäärane osas, milles see järeldab, et liikmesriigi majanduslikku riski, mis tuleneb varasemast riigiabi andmisest, ei saa kunagi arvesse võtta, kui analüüsitakse küsimust, kas liikmesriik tegutses nii, nagu seda oleks teinud eraettevõtja.
37 Peamine vaidlusaluste meetmetega tekkinud küsimus seisneb pigem selles, kas Taani riik lähtus nende meetmetega üldise huvi eesmärkidest ja tegutses seega avaliku võimu kandjana või majanduslikust eesmärgist, millest oleks sarnases olukorras võinud lähtuda mõistlik eraõiguslik võlausaldaja.
38 FIHi kontserni sõnul on aga ilmselge, et Taani riik tegutses enda majanduslike huvide kaitsmiseks ja et eraõiguslikul võlausaldajal oleks sarnases olukorras olnud oht kanda olulist kahju, kui ta ei oleks üritanud välistada maksmata jätmise olukorda. Nimelt, kuna vaidlusalused meetmed vähendasid märkimisväärselt Taani riigi varasemaid riske, ei õigusta ükski põhjendus seda, et riigiabi käsitlevad sätted takistaksid liikmesriigi riskide otstarbekat restruktureerimist ja sellest tulenevalt avalike vahendite head haldamist.
39 Nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 67 seda märkis, oleks see lahendus riigiabi kontrollimist käsitlevate eeskirjade eesmärki arvestades ebaloogiline ja avalik-õiguslikke võlausaldajaid diskrimineeriv, mis on vastuolus ELTL artiklis 345 sätestatud neutraalsuse põhimõttega.
40 Teiseks väidab FIHi kontsern, et 3. aprilli 2014. aasta kohtuotsusest komisjon vs. Madalmaad ja ING Groep (C‑224/12 P, EU:C:2014:213) tuleneb, et riigiabi tagasimaksmise tingimuste muutmist tuleb hinnata lähtuvalt sellest, kuidas oleks tegutsenud eraõiguslik võlausaldaja, võttes arvesse riski, et abi jäetakse täielikult või osaliselt tagastamata. FIHi kontserni sõnul peab komisjon kontrollima, kas selline muutmine annab algse abi saajale täiendava eelise või mitte. Järelikult ei saa komisjon üksnes põhjusel, et liikmesriigi varasem meede kujutas endast riigiabi, hoiduda täitmast oma kohustust analüüsida vaidlusaluste meetmete majanduslikku otstarbekust, võttes arvesse Taani riigi varasemate riskide vähenemist.
41 Kolmandaks on FIHi kontsern seisukohal, et 24. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Land Burgenland jt vs. komisjon (C‑214/12 P, C‑215/12 P ja C‑223/12 P, EU:C:2013:682) ei puutu asjasse, kuna Euroopa Kohus ise rõhutas selle kohtuotsuse punktis 62, et nimetatud kohtuotsuse aluseks olnud kohtuasjade faktilised ja õiguslikud asjaolud erinevad oluliselt asjaoludest, mis olid aluseks Üldkohtu 2. märtsi 2012. aasta kohtuotsusele Madalmaad vs. komisjon (T‑29/10 ja T‑33/10, EU:T:2012:98), mida kinnitati 3. aprilli 2014. aasta kohtuotsusega komisjon vs. Madalmaad ja ING Groep (C‑224/12 P, EU:C:2014:213).
42 FIHi kontserni sõnul kehtib sama seisukoht 14. septembri 1994. aasta kohtuotsuse Hispaania vs. komisjon (C‑278/92–C‑280/92, EU:C:1994:325) ja 28. jaanuari 2003. aasta kohtuotsuse Saksamaa vs. komisjon (C‑334/99, EU:C:2003:55) kohta, kuna neis kohtuasjades valitsenud asjaolud on nii faktiliselt kui ka õiguslikult käesoleva kohtuasja asjaoludest väga erinevad.
Euroopa Kohtu hinnang
43 Olgu kõigepealt meenutatud, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt peavad meetme kvalifitseerimisel „riigiabiks“ ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses olema täidetud kõik järgnevad tingimused. Esiteks peab olema tegemist sekkumisega riigi poolt või riigi ressurssidest. Teiseks peab see sekkumine potentsiaalselt kahjustama liikmesriikidevahelist kaubandust. Kolmandaks peab sekkumine andma soodustatud isikule valikulise eelise. Neljandaks peab see kahjustama või ähvardama kahjustada konkurentsi (vt eelkõige 21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. World Duty Free Group jt, C‑20/15 P ja C‑21/15 P, EU:C:2016:981, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 18. mai 2017. kohtuotsus Fondul Proprietatea, C‑150/16, EU:C:2017:388, punkt 13).
44 Kuna apellatsioonkaebuse ainus väide puudutab neist tingimustest üksnes kolmandat, tuleb märkida, et Euroopa Kohtu samuti väljakujunenud praktika kohaselt käsitatakse riigiabina sekkumisi, mis sõltumata nende vormist võivad ettevõtjaid otseselt või kaudselt soosida või mida tuleb pidada majanduslikuks eeliseks, mida soodustatud ettevõtja ei oleks tavapärastel turutingimustel saanud (2. septembri 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Deutsche Post, C‑399/08 P, EU:C:2010:481, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 27. juuni 2017. aasta kohtuotsus Congregación de Escuelas Pías Provincia Betania, C‑74/16, EU:C:2017:496, punkt 65 ja seal viidatud kohtupraktika).
45 Seega, võttes arvesse ELTL artikli 107 lõike 1 eesmärki tagada kahjustamata konkurents (vt selle kohta 11. septembri 2008. aasta kohtuotsus Saksamaa jt vs. Kronofrance, C‑75/05 P ja C‑80/05 P, EU:C:2008:482, punkt 66), sh riigi osalusega ettevõtjate ja eraettevõtjate vahel, ei saa mõiste „abi“ selle sätte tähenduses hõlmata meedet, mis võeti ettevõtja kasuks riigi ressursse kasutades, juhul kui see ettevõtja oleks saanud samasuguse eelise tavapärastele turutingimustele vastavatel asjaoludel. Nende tingimuste hindamisel, milles selline eelis anti, tuleb seega üldjuhul kohaldada eraettevõtja põhimõtet (vt selle kohta 5. juuni 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. EDF, C‑124/10 P, EU:C:2012:318, punkt 78, ja 20. septembri 2017. aasta kohtuotsus komisjon vs. Frucona Košice, C‑300/16 P, EU:C:2017:706, punktid 21 ja 22).
46 Lisaks sellele kuulub eraettevõtja põhimõte tegurite hulka, mida komisjon peab abi olemasolu tuvastamisel arvesse võtma, ja tegemist ei ole seega erandiga, mida kohaldatakse üksnes liikmesriigi taotlusel, kui on tuvastatud, et esinevad kõik ELTL artikli 107 lõikes 1 toodud mõiste „riigiabi“ tunnused (5. juuni 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. EDF, C‑124/10 P, EU:C:2012:318, punkt 103; 3. aprilli 2014. aasta kohtuotsus komisjon vs. Madalmaad ja ING Groep, C‑224/12 P, EU:C:2014:213, punkt 32, ja 20. septembri 2017. aasta kohtuotsus komisjon vs. Frucona Košice, C‑300/16 P, EU:C:2017:706, punkt 23).
47 Järelikult, kui ilmneb, et eraettevõtja põhimõte võib kuuluda kohaldamisele, peab komisjon paluma asjaomasel liikmesriigil esitada talle kogu asjakohane teave, mis võimaldab tal kontrollida, kas selle põhimõtte kohaldatavuse ja kohaldamise tingimused on täidetud (vt selle kohta 5. juuni 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. EDF, C‑124/10 P, EU:C:2012:318, punkt 104; 3. aprilli 2014. aasta kohtuotsus komisjon vs. Madalmaad ja ING Groep, C‑224/12 P, EU:C:2014:213, punkt 33, ja 20. septembri 2017. aasta kohtuotsus komisjon vs. Frucona Košice, C‑300/16 P, EU:C:2017:706, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika).
48 Euroopa Kohus on sellega seoses täpsustanud, et kui liikmesriik annab aktsionärina, mitte avaliku võimu kandjana ettevõtjale majandusliku eelise, ei sõltu eraettevõtja põhimõtte kohaldamine vormist, milles see eelis asjaomasele ettevõtjale on antud ega kasutatud vahendite laadist, mis võivad kuuluda avaliku võimu juurde (vt selle kohta 5. juuni 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. EDF, C‑124/10 P, EU:C:2012:318, punktid 81 ja 91–93).
49 Lisaks on Euroopa Kohus leidnud, et eraettevõtja põhimõtte kohaldamist ettevõtja aktsiate tagasiostmise tingimuste muutmise suhtes ei mõjuta asjaolu, et aktsiate omandamist, mis andis riigile selles ettevõtjas investori staatuse, rahastati sellele ettevõtjale antud riigiabi kaudu (vt selle kohta 3. aprilli 2014. aasta kohtuotsus komisjon vs. Madalmaad ja ING Groep, C‑224/12 P, EU:C:2014:213, punkt 34).
50 Käesoleval juhul kohaldas komisjon vaidlusaluses otsuses vaidlusaluseid meetmeid analüüsides eraettevõtja põhimõtet. Lisaks sellele ei vaidlusta pooled selle põhimõtte kohaldatavust, et hinnata, kas kõnealused meetmed andsid FIHi kontsernile eelise ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses.
51 Käesolev apellatsioonkaebus puudutab aga küsimust, kas komisjon pidi, lähtudes pigem eraõigusliku võlausaldaja kui eraõigusliku investori kriteeriumist, võtma arvesse riske, mis Taani riiki 2009. aasta meetmete tõttu ohustasid, või mitte.
52 Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et kui eraettevõtja põhimõte kuulub kohaldamisele, tuleb konkreetsel juhul tegelikult kasutamisele kuuluv kriteerium kindlaks määrata eelkõige selle tehingu laadi alusel, mida asjaomane liikmesriik kavandab. Kohaldamisele kuuluda võivate kriteeriumide hulgas on eraõigusliku investori ja eraõigusliku võlausaldaja kriteeriumid.
53 Vaidlust ei ole selles, et vaidlusalused meetmed hõlmasid FSC-poolseid investeeringuid ettevõtjasse NewCo ja et Taani Kuningriik on haldusmenetluses väitnud, et nimetatud investeeringud vastasid turutingimustele. Kõnealune liikmesriik on samuti väitnud, et vaidlusalused meetmed vähendasid tema riski, mis tulenes 2009. aasta meetmetest, ja seega oli nende puhul tegu nende võlanõuete haldamisega, mis tal FIHi suhtes olid.
54 Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et nii eraõigusliku investori kriteerium, mida kasutas komisjon, kui ka eraõigusliku võlausaldaja kriteerium, mille kasutamist nõudis FIHi kontsern ja mida Üldkohus pidas vaidlustatud kohtuotsuses asjakohaseks, et hinnata vaidlusaluseid meetmeid, võisid omada tähtsust.
55 Teiseks ilmneb väljakujunenud kohtupraktikast, et hindamaks, kas sama meetme oleks tavapärastel turutingimustel võtnud eraettevõtja, kes on riigiga võimalikult sarnases olukorras, tuleb arvesse võtta üksnes eeliseid ja kohustusi, mis on seotud riigi kui ettevõtja olukorraga, mitte aga neid, mis puudutavad teda kui avaliku võimu kandjat (vt selle kohta 5. juuni 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. EDF, C‑124/10 P, EU:C:2012:318, punkt 79 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 24. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Land Burgenland jt vs. komisjon, C‑214/12 P, C‑215/12 P ja C‑223/12 P, EU:C:2013:682, punkt 52).
56 Riikliku meetme majandusliku otstarbekuse hindamisel, mida nõuab eraettevõtja põhimõte, on Euroopa Kohus jätnud tähelepanuta kulud, mis riigile tekivad töötajate koondamisel, töötutoetuste maksmisel ja tootmistegevuse taastamiseks abi andmisel (vt selle kohta 14. septembri 1994. aasta kohtuotsus Hispaania vs. komisjon, C‑278/92–C‑280/92, EU:C:1994:325, punkt 22), kuid ka seoses antud garantiidega ja riigil olevate võlanõuetega, kuna need ise kujutavad endast riigiabi (vt selle kohta 28. jaanuari 2003. aasta kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon, C‑334/99, EU:C:2003:55, punktid 138 ja 140, ning 24. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Land Burgenland jt vs. komisjon, C‑214/12 P, C‑215/12 P ja C‑223/12 P, EU:C:2013:682, punktid 55, 56 ja 61).
57 Eelkõige on Euroopa Kohus viimati nimetatud olukorraga seoses täpsustanud, et kuna liikmesriik järgib abi andmisel oma olemuselt muid eesmärke kui ettevõtjatele antud vahendite kasumlikkus, tuleb asuda seisukohale, et sellised vahendid on põhimõtteliselt andnud riik, kes teostab avalikku võimu (vt selle kohta 24. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Land Burgenland jt vs. komisjon, C‑214/12 P, C‑215/12 P ja C‑223/12 P, EU:C:2013:682, punkt 56).
58 Sellest järeldub, et riskid, mis riiki ohustavad ja mis tulenevad tema poolt varem antud riigiabist, on seotud tema kui avaliku võimu kandja seisundiga ega kuulu seega tegurite hulka, mida eraettevõtja oleks tavapärastel turutingimustel oma majanduslikes arvutustes arvesse võtnud (vt selle kohta 28. jaanuari 2003. aasta kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon, C‑334/99, EU:C:2003:55, punktid 138 ja 140).
59 Selline järeldus kehtib eelkõige kohustuste kohta, mis riigile tulenevad varasemalt ettevõtjale antud ja endast riigiabi kujutavatest laenudest ja garantiidest. Nimelt võib nende arvessevõtmine sama ettevõtja kasuks võetud riiklike meetmete hindamisel jätta need viimased meetmed riigiabi kvalifikatsioonist välja, isegi kui ka need ei vasta tavapärastele turutingimustele, üksnes seetõttu, et need osutuks riigile majanduslikus mõttes soodsamaks, kui neid ei oleks võetud. Selline tagajärg seaks ohtu käesoleva kohtuotsuse punktis 45 välja toodud eesmärgi tagada kahjustamata konkurents.
60 Nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 2 ja 3 tuvastas, kiitis komisjon käesolevas asjas need kaks 2009. aastal vastu võetud seadust, mille alusel Taani riik 2009. aasta meetmed võttis, otsusega C(2009) 776 lõplik heaks kui siseturuga kokkusobiv riigiabi kord. Nimetatud otsuse punktidest 47, 53 ja 55 ilmneb, et komisjon leidis nagu Taani valitsuski, et neis kahes seaduses kavandatud meetmed kujutasid endast riigiabi, kuna eraõiguslik investor ei oleks sellises ulatuses ja sarnastel tingimustel otsustanud kapitali suurendada ja kavandatud garantiisid anda.
61 Pealegi ei nähtu vaidlustatud kohtuotsuse või vaidlusaluse otsuse ühestki osast, et Taani riik oleks 2009. aasta meetmetega kas või osaliselt järginud tasuvuse eesmärki. Lisaks ei nähtu, et sellisele eesmärgile oleks tuginetud haldusmenetluses või käesoleva asja kohtumenetluses, põhjendades seda objektiivsete ja kontrollitavate tõenditega. Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et ükski toimikus sisalduv tõend ei kinnita, et 2009. aasta meetmed ei oleks olnud kas või osaliselt riigiabi.
62 Sellest järeldub, et käesoleval juhul jättis komisjon eraettevõtja põhimõtte kohaldamisel õigesti arvesse võtmata riskid, mis olid seotud FIHile 2009. aasta meetmetega antud riigiabiga. Järelikult rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta järeldas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 69 ja 71 sisuliselt, et komisjon oli vaidlusaluses otsuses eraettevõtja põhimõtet sel viisil vääralt kohaldanud.
63 Nimelt kehtestas Üldkohus niimoodi komisjonile ekslikult kohustuse hinnata vaidlusaluste meetmete majanduslikku otstarbekust, lähtudes mitte sarnases olukorras oleva eraettevõtja seisukohast, vaid riigi kui avaliku võimu kandja seisukohast, kes oli eelnevalt andnud FIHile riigiabi 2009. aasta meetmetega, mille rahalisi tagajärgi ta soovis piirata.
64 Neid järeldusi ei lükka ümber FIHi kontserni argumendid, mis tuginevad esiteks 3. aprilli 2014. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Madalmaad ja ING Groep (C‑224/12 P, EU:C:2014:213) punktidele 34–37, teiseks 5. juuni 2012. aasta kohtuotsusele komisjon vs. EDF (C‑124/10 P, EU:C:2012:318) ja 24. jaanuari 2013. aasta kohtuotsusele Frucona Košice vs. komisjon (C‑73/11 P, EU:C:2013:32) ning kolmandaks avalike vahendite heale haldamisele.
65 Nimelt esiteks, mis puudutab FIHi kontserni argumente, et käesoleva kohtuasja ja 3. aprilli 2014. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Madalmaad ja ING Groep (C‑224/12 P, EU:C:2014:213) aluseks olnud kohtuasja faktiliste ja õiguslike asjaolude vahel esineb sarnasusi, siis tuleb märkida, et apellatsioonkaebuse väide, millega seonduvad selle kohtuotsuse punktid, millele FIHi kontsern viitab, puudutab eraettevõtja põhimõtte kohaldatavust, mida komisjon oli eiranud, mitte – nagu käesolevas asjas – selle kohaldamist vaidlusaluste meetmete suhtes. Eelkõige leidis Euroopa Kohus nimetatud kohtuotsuse punktides 34 ja 37 sisuliselt, et kõnealuse kriteeriumi kohaldatavust riikliku meetme suhtes ei saa põhimõtteliselt kohe kõrvale lükata üksnes seoste tõttu, mis võivad esineda riigi vaidlusaluse sekkumise ja avaliku võimu teostamise vahel, mis toimub varasema riigiabi andmise vormis.
66 On tõsi, et 3. aprilli 2014. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Madalmaad ja ING Groep (C‑224/12 P, EU:C:2014:213) punktidest 35 ja 36 nähtub, et selles kohtuasjas oli komisjon kohustatud analüüsima, kuivõrd majanduslikult otstarbekad olid Madalmaade riigi kavandatud muudatused tingimustes, mis puudutasid varem riigiabi kaudu tehtud kapitalimakse hüvitamist, võttes võrdlusaluseks selle, kuidas oleks võinud tegutseda eraõiguslik investor.
67 Sellegipoolest, nagu on märkinud kohtujurist oma ettepaneku punktides 63 ja 65–68, ei võimalda miski järeldada, et Euroopa Kohus oleks sellega kõnealusele institutsioonile pannud kohustuse teostada analüüs, mis läinuks kaugemale kavandatud muudatustele omase majandusliku otstarbekuse kontrollimisest ja eeldanuks seega nende riskide arvessevõtmist, mis tulenesid Madalmaade riigile riigiabist, mida ta oli soodustatud ettevõtjale varem andnud.
68 Samamoodi on tõsi, et Euroopa Kohus märkis 3. aprilli 2014. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Madalmaad ja ING Groep (C‑224/12 P, EU:C:2014:213) punktis 36, et eraõiguslik investor võiks nõustuda varasema kapitalimakse hüvitamise tingimuste muutmisega eelkõige selleks, et suurendada võimalusi see makse tagasi saada. See täpsustus ei tähenda aga, et analüüsides meetme majanduslikku otstarbekust, et teha kindlaks, kas eraõiguslik investor oleks võinud tegutseda asjaomase riigi kombel, tuleks arvesse võtta riske, mis seda riiki varasema riigiabi andmise tõttu ohustavad.
69 Siinkohal tuleb märkida, et 3. aprilli 2014. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Madalmaad ja ING Groep (C‑224/12 P, EU:C:2014:213) aluseks olnud kohtuasjas ei olnud varasema abi saaja erinevalt käesolevast kohtuasjast kõnealuste muudatuste kavandamise ajal finantsraskustes, mis oleks ohustanud tema tegevuse jätkumist, ja et need muudatused ei hõlmanud tema päästmist oluliste avalike investeeringute kaudu.
70 Kõnealuste muudatuste eesmärk oli nimelt eelkõige õhutada abi saanud ettevõtjat kapitalimakset ennetähtaegselt tagastama ja suurendada Madalmaade võimalusi teda rahuldava hüvitise saamiseks, mida aga algsed tingimused igal juhul ei taganud.
71 Teiseks tuletab FIHi kontsern 5. juuni 2012. aasta kohtuotsusest komisjon vs. EDF (C‑124/10 P, EU:C:2012:318) ja 24. jaanuari 2013. aasta kohtuotsusest Frucona Košice vs. komisjon (C‑73/11 P, EU:C:2013:32) argumendi, mille kohaselt sisuliselt ei takista see, et riigi nõue ettevõtja vastu – isegi kui see on seotud avaliku võimu eesõiguste teostamisega – on fiskaalset laadi, eraettevõtja põhimõtte kohaldamist, kui hinnatakse ELTL artikli 107 lõike 1 alusel meedet, millega riik ajatas sama ettevõtja võla.
72 Siinkohal tuleb toonitada, et eelmises punktis viidatud kohtupraktika on asjakohane seoses eraettevõtja põhimõtte kohaldatavusega, mitte aga selle põhimõtte kohaldamisega konkreetsel juhul (vt selle kohta 5. juuni 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. EDF, C‑124/10 P, EU:C:2012:318, punkt 100, ja 24. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Land Burgenland jt vs. komisjon, C‑214/12 P, C‑215/12 P ja C‑223/12 P, EU:C:2013:682, punkt 51).
73 Sellest järeldub, et see kohtupraktika ei sea mingil moel kahtluse alla käesoleva kohtuotsuse punktides 57–59 väljendatud seisukohta, et riske, mis ohustavad liikmesriiki võlanõude tõttu, mille aluseks on ettevõtjale antud riigiabi, ei saa juhul, kui need on tema kui avaliku võimu kandja seisundiga lahutamatult seotud, arvesse võtta eraettevõtja põhimõtte kohaldamisel hiljem selle sama riigi poolt kõnealuse ettevõtja kasuks võetud meetme suhtes.
74 Kolmandaks ja viimaseks, mis puudutab avalike vahendite head haldamist, siis ei saa nõustuda FIHi kontserniga, kes väidab sisuliselt, et vaidlusaluses otsuses eraettevõtja põhimõtte kohaldamise tagajärg on see, et liikmesriigi majanduslikku riski, mis tuleneb varem antud riigiabist, ja tema soovi oma majanduslikke huve kaitsta ei saa ELTL artikli 107 alusel teostatava analüüsi raames arvesse võtta.
75 Nimelt, kuigi on tõsi, et selliseid kaalutlusi ei võeta arvesse, kui analüüsitakse riigiabi olemasolu ELTL artikli 107 lõike 1 alusel, võib – nagu komisjon kohtuistungil märkis ja kohtujurist oma ettepaneku punktides 81 ja 83 järeldas – see institutsioon nimetatud kaalutlusi siiski arvesse võtta, kui ta hindab järgneva abimeetme siseturuga kokkusobivust ELTL artikli 107 lõike 3 alusel ning järelikult võib see institutsioon nende põhjal tuvastada – nagu käesolevalgi juhul – kõnealuse meetme kokkusobivuse.
76 Kõiki eelnevaid kaalutlusi arvestades tuleb apellatsioonkaebuse ainsa väitega nõustuda ja seega vaidlustatud kohtuotsus tühistada.
Vaidlus esimeses kohtuastmes
77 Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu kohaselt võib Euroopa Kohus teha Üldkohtu otsuse tühistamise korral asja suhtes ise lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium lubab.
78 Käesolevas asjas on Euroopa Kohtu käsutuses vajalikud andmed selleks, et teha lõplik kohtuotsus esimeses kohtuastmes esitatud hagi esimese väite kohta, mis tugineb ELTL artikli 107 lõike 1 rikkumisele, kuna eraettevõtja põhimõtet on kohaldatud vääralt.
79 Nimelt, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 51–63, ei saa nõustuda FIHi kontserni argumentidega, millega soovitakse tuvastada, et komisjon oleks käesoleval juhul pidanud kohaldama eraõigusliku võlausaldaja, mitte aga eraõigusliku investori kriteeriumi.
80 Järelikult tuleb hagi esimene väide tagasi lükata.
81 Seevastu ei luba menetlusstaadium – vastupidi sellele, mida komisjon peamisena väidab – lahendada vaidlust seoses esimeses kohtuastmes esitatud teise väitega.
82 Nimelt, nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 85, leidis Üldkohus, et kuna esimese väitega tuli nõustuda, ei olnud abisumma arvutamisel tehtud vigu puudutavat teist väidet vaja analüüsida.
83 Järelikult tuleb kohtuasi suunata tagasi Üldkohtusse, et see kohus teeks otsuse talle esitatud teise väite kohta, mille suhtes ei ole ta seisukohta võtnud.
Kohtukulud
84 Kuna kohtuasi suunatakse tagasi Üldkohtusse, tehakse kohtukulude osas otsus hiljem.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:
1. Tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 15. septembri 2016. aasta otsus FIH Holding ja FIH Erhvervsbank vs. komisjon (T‑386/14, EU:T:2016:474).
2. Lükata Euroopa Liidu Üldkohtule esitatud esimene väide tagasi.
3. Suunata kohtuasi tagasi Euroopa Liidu Üldkohtusse otsuse tegemiseks teise väite kohta.
4. Otsustada kohtukulude kandmine edaspidi.
Allkirjad