Language of document :

Armando Carvalho jt 23. juulil 2019 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (teine koda) 8. mai 2019. aasta määruse peale kohtuasjas T-330/18: Carvalho jt versus parlament ja nõukogu

(kohtuasi C-565/19 P)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Apellandid: Armando Carvalho jt (esindajad: professor G. Winter, Rechtsanwältin R. Verheyen, barrister H. Leith)

Teised menetlusosalised: Euroopa Parlament, Euroopa Liidu Nõukogu

Apellantide nõuded

Apellandid paluvad Euroopa Kohtul:

tühistada vaidlustatud kohtumäärus;

tunnistada hagid vastuvõetavaks;

saata asi tagasi Üldkohtule liidu lepinguvälise vastutuse kohaldamise hagi suhtes uue sisulise otsuse tegemiseks ning

mõista käesoleva apellatsioonimenetlusega ja Üldkohtu menetlusega seotud kohtukulud välja vastustajatelt.

Väited ja peamised argumendid

Apellandid esitavad järgmised väited, et põhjendada apellatsioonkaebust Üldkohtu määruse peale, millega jäeti nende hagid vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

Esimene väide: Üldkohus asus ekslikult seisukohale, et hagejad ei vasta kohtuotsuses Plaumann sõnastatud põhimõtetele isikliku puutumuse kindlakstegemise kohta. Kolm kasvuhoonegaaside heitkoguste õigusakti1 lubavad selliseid heitkoguseid, mis mõjutavad igat hagejat konkreetselt ja tegelikult. Kohtuotsusest Plaumann tulenev kriteerium on täidetud ka seetõttu, et kolm kasvuhoonegaaside heitkoguste õigusakti rikuvad apellantide põhiõigusi.

Teine väide: Teise võimalusena väidavad apellandid, et Üldkohtul ei olnud õigus, kui ta jättis kohtuotsusest Plaumann tuleneva kriteeriumi korrigeerimata, arvestades kliimamuutusest tingitud tõsist probleemi ja apellantide tuginemist põhiõigustele, sealhulgas põhiõiguste tõhusa kohtuliku kaitse tagatisele. Euroopa Kohus on otsustanud, et õiguse tõhususeks peab sellega kaasnema õiguskaitsevahend, ning Üldkohus eksis, kui ta leidis, et käesolevas asjas tagavad piisava õiguskaitsevahendite süsteemi võimalus pöörduda liikmesriigi kohtusse (ja ELTL artikli 267 kohane eelotsusemenetlus) või hagi komisjoni rakendusaktide vaidlustamiseks.

Seetõttu peaks Euroopa Kohus otsustama, et kui (nagu antud juhul) puuduvad muud tõhusad õiguskaitsevahendid apellantide põhiõiguste kaitseks, on „isikliku puutumuse“ tingimus täidetud juhul, kui väidetakse ja tõendatakse, et seadusandlik akt riivab ulatuslikult hageja põhiõigust või kahjustab selle olemust. See tingimus on antud juhul täidetud.

Kolmas väide: Lisaks esimeses ja teises väites esitatule eksis Üldkohus ka siis, kui ta eitas Saminuorra ühingu (noorte saamide ühing) kaebeõigust, jättes arvestamata (ilma seda põhjendamata) tõendid selle kohta, et enamik selle ühingu liikmetest on isiklikult puudutatud ja neil on kaebeõigus. Teise võimalusena oleks Üldkohus pidanud leevendama põlisrahva kogukonda esindavate ühingute kaebeõiguse tuvastamise kriteeriume.

Neljas väide: Jättes lepinguvälise vastutuse hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, kohaldas Üldkohus väära õiguslikku kriteeriumi, nähes ELTL artikli 263 kohase kaebeõiguse tõendamiseks apellantidele ette uue nõude, mis ei tulene aluslepingust ega kohtupraktikast.

____________

1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. märtsi 2018. aasta direktiiv (EL) 2018/410, millega muudetakse direktiivi 2003/87/EÜ eesmärgiga hoogustada heitkoguste kulutõhusat vähendamist ja süsinikdioksiidiheite vähendamist toetavaid investeeringuid, ning otsust (EL) 2015/1814 (ELT 2018, L 76, lk 3).

2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2018. aasta määrus (EL) 2018/841, millega lisatakse maakasutusest, maakasutuse muutusest ja metsandusest tulenev kasvuhoonegaaside heide ja sellest tulenevate kasvuhoonegaaside sidumine 2030. aasta kliima- ja energiapoliitika raamistikku ning millega muudetakse määrust (EL) nr 525/2013 ja otsust nr 529/2013/EL (ELT 2018, L 156, lk 1).

3 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2018. aasta määrus (EL) 2018/842, milles käsitletakse liikmesriikide kohustust vähendada kasvuhoonegaaside heidet aastatel 2021–2030, millega panustatakse kliimameetmetesse, et täita Pariisi kokkuleppega võetud kohustused, ning millega muudetakse määrust (EL) nr 525/2013 (ELT 2018, L 156, lk 26).