ÜLDKOHTU OTSUS (üheksas koda)
30. aprill 2019(*)
Avalik teenistus – Sotsiaalkindlustus – Ühine ravikindlustusskeem – Ravikulude hüvitamine – Liidu, Luksemburgi ja Luksemburgi haiglate ühenduse sõlmitud kokkulepe ühises ravikindlustusskeemis kindlustatud isikutele osutatud haiglaravi tasumäärade kehtestamise kohta – Õigusvastasuse väide – Kodakondsuse alusel diskrimineerimise keelu põhimõte – ELTL artikli 18 esimene lõik – Põhiõiguste harta artiklid 20 ja 21 – Ametnike ravikindlustuse ühiseeskirjade artikkel 39
Kohtuasjas T‑737/17,
Francis Wattiau, endine Euroopa Parlamendi ametnik, elukoht Bridel (Luksemburg), esindajad: avocat S. Orlandi ja avocat T. Martin,
hageja,
keda toetab
Association des seniors de la fonction publique européenne (SFPE), asukoht Brüssel (Belgia), esindajad: avocat S. Orlandi ja avocat T. Martin,
menetlusse astuja,
versus
Euroopa Parlament, esindajad: J. van Pottelberge ja M. Rantala,
kostja,
mille ese on ELTL artikli 270 alusel esitatud nõue tühistada esiteks Euroopa Liidu ühise ravikindlustusskeemi Luxembourgi arveldusbüroo otsus, mis nähtub 25. jaanuari 2017. aasta makse väljavõttest nr 244, millega jäeti hageja katta 843,01 euro suurune summa, ning teiseks ametisse nimetava asutusena tehtud parlamendi peasekretäri 2. augusti 2017. aasta otsus, millega esimesena nimetatud otsus jäeti muutmata,
ÜLDKOHUS (üheksas koda),
koosseisus: koja president S. Gervasoni, kohtunikud L. Madise ja R. da Silva Passos (ettekandja),
kohtusekretär: E. Coulon,
on teinud järgmise
otsuse
Õiguslik raamistik
1 Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad“) artiklis 72 on sätestatud:
„1. Ametnik, tema abikaasa, kui abikaasal ei ole muu õigusnormi kohaselt õigust saada samasuguseid ja sama tasandi hüvitisi, ning ametniku lapsed ja muud ülalpeetavad [personalieeskirjade] VII lisa artikli 2 tähenduses on haiguste vastu kindlustatud 80% ulatuses kuludest, võttes arvesse eeskirju, mis on koostatud liidu institutsioonide ametisse nimetavate asutuste või ametiisikute kokkuleppel pärast nõupidamist personalieeskirjade komiteega. Seda määra tõstetakse 85%ni järgmiste teenuste puhul: konsultatsioonid ja visiidid, kirurgilised operatsioonid, haiglaravi, farmaatsiatooted, radioloogia, analüüsid, laboratoorsed uuringud ja arsti retsepti alusel antud proteesid, välja arvatud hambaproteesid. Seda määra tõstetakse 100%ni tuberkuloosi, lastehalvatuse, vähktõve, vaimuhaiguste ja muude haiguste puhul, mida ametisse nimetav asutus või ametiisik peab sama raskeks haiguseks, ning varase diagnoosi uuringute ja sünnituse puhul. 100%list hüvitist ei kohaldata siiski kutsehaiguse või õnnetuse korral, mille korral kohaldatakse artiklit 73.
[…]
2. Ametnikul, kes on olnud liidu teenistuses kuni pensioniikka jõudmiseni või kes saab invaliidsustoetust, on pärast teenistusest lahkumist õigus saada lõikes 1 sätestatud hüvitisi. Sissemakse suurus arvutatakse tema pensioni või toetuse alusel.
[…]“.
2 Personalieeskirjade artikli 72 kohaldamise tingimuste kindlaksmääramiseks võtsid institutsioonid vastu ühiseeskirjad Euroopa Liidu ametnike ravikindlustuse kohta (edaspidi „ühiseeskirjad“).
3 Ühiseeskirjade artikliga 1 on loodud Euroopa Liidu institutsioonide ühine ravikindlustusskeem (edaspidi „ühine ravikindlustusskeem“).
4 Ühiseeskirjade artikli 2 „Liikmelisus“ lõikes 3 on ette nähtud:
„Käesoleva [ühise ravikindlustus]skeemi liikmed on:
– endised ametnikud ja ajutised teenistujad, kes saavad vanaduspensioni,
[…]“.
5 Ühiseeskirjade artikli 39 lõike 2 punktis e on ette nähtud, et keskbüroo „koostöös arveldusbüroodega arutab võimaluste piires meditsiinipersonali ja/või pädevate ametivõimude, ühenduste ja asutustega läbi lepingud, kus määratakse kindlustatud isikute suhtes kohaldatavad ravi ja hospitaliseerimise tasumäärad, võttes arvesse kohalikke tingimusi ja vajaduse korral juba kehtivaid määrasid“.
6 18. novembril 1996 sõlmisid ühelt poolt Euroopa ühendused ja Euroopa Investeerimispank (EIP), keda esindas Euroopa Ühenduste Komisjoni personali ja halduse peadirektor, ning teiselt poolt Entente des hôpitaux luxembourgeois (Luksemburgi haiglate ühendus) ja Luksemburgi Suurehertsogiriik kokkuleppe ühises ravikindlustusskeemis ja EIP haigekassas kindlustatud isikutele osutatud haiglaravi hinnakirja kohta, kusjuures seda kokkulepet on muudetud 26. oktoobril 1999 (edaspidi „1996. aasta kokkulepe“).
7 Komisjon sõlmis selle kokkuleppe ühiseeskirjade artikli 39 lõike 2 punkti e alusel.
8 1996. aasta kokkuleppes on selle preambuli kohaselt ette nähtud Luksemburgis osutatud haiglateenuste tasumäärade kehtestamise süsteem. Preambuli punktis 2 on eelkõige ette nähtud, et tasumäärad kehtestatakse netoomahinna põhjal, võttes arvesse Luksemburgi riigisisestes normides kindlaks määratud arvestusaluseid, nagu need on kehtestatud Luksemburgi haiglate ühenduse ja Union des caisses de maladie luxembourgeoise’i (UCM; Luksemburgi haigekassade liit) kokkuleppes (nüüd Caisse nationale de santé luxembourgeoise’i (CNS; Luksemburgi riiklik tervisekassa, edaspidi „riiklik tervisekassa“) ja Fédération des hôpitaux luxembourgeois’ (FHL; Luksemburgi haiglate föderatsioon) kokkulepe (edaspidi „CNS-FHL‑kokkulepe“)).
9 1996. aasta kokkuleppe artiklis 1 on kindlaks määratud kokkuleppe isikuline kohaldamisala, täpsustades, et tasumäärade rakendamise süsteem puudutab kõiki ühisesse ravikindlustusskeemi kuuluvaid isikuid, kes saavad haiglaravi.
10 1996. aasta kokkuleppe artiklis 2 on ette nähtud makseviisid. Esimeses lõigus on konkreetselt iga ajalise piiranguta statsionaarse ravi suhtes kehtestatud üldine põhimõte kolmandast isikust maksja kohta. Teises lõigus on kindlaks määratud, millisel viisil esitavad haiglad arveid ühisele ravikindlustusskeemile.
11 1996. aasta kokkuleppe artiklis 3 on ette nähtud tasumäärade struktuur, kusjuures esimeses lõigus on märgitud, et arvete esitamine toimub nende arvestusaluste põhjal, mis tulenevad CNS-FHL‑kokkuleppe sätetest. Selle artikli teise lõigu kohaselt lähtuvad nende arvestusaluste iga‑aastased määrad eelarvetest, mille suhtes on eri haiglad rääkinud läbi Luksemburgi haigekassade liiduga (nüüd riiklik tervisekassa), ning seejärel on neid suurendatud 15protsendilise ühtse paranduskoefitsiendi võrra.
12 1996. aasta kokkuleppe artiklis 4 on ette nähtud tehnilise komisjoni loomine ning artiklis 5 tasumäärade struktuuri väljatöötamine ja nende tasumäärade edastamine.
13 1996. aasta kokkuleppe artiklis 6 on sätestatud, et kokkulepe jõustub 1. jaanuarist 1996. Kokkuleppes on märgitud, et poolte kokkulepe pikeneb automaatselt iga kord üheks aastaks, kui keegi pooltest ei ole seda väljastusteatega tähtkirjaga kaks kuud enne 31. detsembri tähtpäeva möödumist üles öelnud.
Vaidluse taust
14 Hageja Francis Wattiau, kes on Belgia kodanik ja nüüd pensionil olev endine Euroopa Parlamendi ametnik, on kindlustatud ühises ravikindlustusskeemis.
15 Ta sai 1. märtsist kuni 11. märtsini 2016 üheksa seanssi hapnikuravi rõhukambris Emile Mayrischi haiglas (edaspidi „haigla“), mis asub Esch-sur-Alzette’is (Luksemburg).
16 Haiglas asuv arstikabinet saatis hagejale 17. märtsil 2016 esimese arve summas 815,40 eurot üheksa seansi eest. Haigla saatis 30. mail 2016 talle teise arve summas 5620,10 eurot, mis hõlmas üheksat seanssi (üks seanss 568,90 eurot) ja 500 eurot kahe audimeetria testi eest.
17 Hageja kirjutas 13. juunil 2016 haiglale, et ta ei nõustu teise arve summaga.
18 Sama päeva e‑kirjas, mis on adresseeritud ühise ravikindlustusskeemi Luxembourgi arveldusbüroo (edaspidi „arveldusbüroo“) juhile, nõudis hageja, et esimesena nimetatud isik võtaks ühendust haiglaga, et „teha teatavaks, et keeldutakse nõustumast kahekordselt arve esitamisega“, mida hageja peab „täielikult reeglite vastaseks“.
19 Individuaalsete maksete haldamise ja maksmise amet vastas 7. ja 20. juuli 2016. aasta e‑kirjadega hagejale sisuliselt, et haigla koostatud teine arve vastab 1996. aasta kokkuleppele.
20 Haigla õigusosakond vastas 28. novembri 2016. aasta kirjaga hageja 13. juuni 2016. aasta kirjale, rõhutades, et asjaomased arved koostati hinnakirja alusel, mis vaadatakse iga aasta läbi kokkuleppel ühise ravikindlustusskeemiga, ehk et tegemist on „Ühise ravikindlustusskeemi tasumääradega 2016“, mida kohaldatakse liidu institutsioonide ametnikele.
21 Hageja saatis 16. detsembril 2016 kirja haigla haldus- ja finantsdirektorile, mõistes hukka tema ja Luksemburgi riiklikus tervisekassas kindlustatud isiku puhul erineva kohtlemise. Ta märkis lisaks, et 1996. aasta kokkuleppega kehtestatud üldine põhimõte kolmandast isikust maksja kohta tähendab seda, et ühise ravikindlustusskeemi poolt heaks kiidetud liiga kõrgete tasumäärade kohta tuleb arved esitada otse ühisele ravikindlustusskeemile, ilma et patsient peaks kogu asjaomase summa tasuma. Lõpuks ta rõhutas, et ühisel ravikindlustusskeemil ei ole ühtegi tõendit, mis võimaldaks käesoleval juhul selgitada, et arvel esitatud summad on nii suured. Ta palus seega haigla haldus- ja finantsdirektoril võtta ühendust ühise ravikindlustusskeemiga, et uuesti kohaldaks üldist põhimõtet kolmandast isikust maksja kohta ning sellele skeemile esitataks arve asjaomaste arvete puhul tegelikku hinda ületava osa eest.
22 Individuaalsete maksete haldamise ja maksmise amet märkis 11. jaanuari 2017. aasta e‑kirjas, et hagejaga kokkuleppel võib arveldusbüroo jääda nõusse asjaomaste arvete summa 85% ulatuses katmisega. Konkreetselt tähendas see, et kõigepealt katab arveldusbüroo haigla koostatud teisest arvest kogusumma 5620,10 eurot.
23 Hageja nõustus selle ettepanekuga 12. jaanuari 2017. aasta e‑kirjas, märkides siiski, et ta seab kahtluse alla, kas haigla kohaldatud tasumäärade praktika on põhjendatud.
24 Luxembourgi arveldusbüroo teatas 17. jaanuari 2017. aasta e‑kirjas hagejale, et 1996. aasta kokkulepet on kohaldatud käesoleval juhul õigesti ning et asjaomastel arvetel esitatud 15% kogusummast jääb hageja kanda. Sama päeva kirjas andis arveldusbüroo juht teada, et hageja eest kaetakse asjaomaste raviteenuste suhtes 5620,10 euro suurune summa ning et hagejale saadetakse kuluarvestus, milles on üksikasjalikult esitatud tema katta jääv summa.
25 Hageja kinnitas 20. jaanuari 2017. aasa e‑kirjas arveldusbüroole, et ta ei kavatse nõustuda sellega, et 15% arvete kogusummast jäeti tema katta.
26 Hageja sai 25. jaanuaril 2017 kätte kuluarvestuse nr 244, millega arveldusbüroo jättis tema katta 15% haigla koostatud teisest arvest summas 5620,10 eurot ehk 843,01 eurot (edaspidi „vaidlustatud otsus“).
27 Hageja esitas 17. aprilli 2017. aasta kirjas personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel kaebuse vaidlustatud otsuse peale, nõudes 843,01 euro suuruse summa hüvitamist. Ta väitis kaebuse põhjenduseks, et haigla koostatud arved ületavad tegelikku maksumust, kuna asjaomaste teenuste eest esitati arve summas, mis on 8,37 korda suurem kui riiklikus tervishoiusüsteemis kindlustatud isikule esitatava arve summa. Ta täheldas, et on rikutud liidu õigust ja kohtupraktikast tulenevaid reegleid.
28 Parlamendi peasekretär ametisse nimetava ametiisikuna jättis 2. augusti 2017. aasta otsusega hageja kaebuse põhjendamatuse tõttu rahuldamata (edaspidi „kaebuse rahuldamata jätmise otsus“).
Menetlus ja poolte nõuded
29 Hageja esitas käesoleva asja algatamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 7. novembril 2017.
30 Parlament esitas 30. jaanuaril 2018 kostja vastuse.
31 Üldkohus andis kantselei 22. veebruari 2018. aasta kirjas pooltele teada tähtaja hageja poolt repliigi esitamiseks. Üldkohtu kantseleisse 4. aprillil 2018 saabunud kirjas teatas hageja Üldkohtule, et ta loobub repliigi esitamisest.
32 Association des seniors de la fonction publique européenne (SFPE; Euroopa avaliku teenistuse seenioride assotsiatsioon) palus Üldkohtu kantseleisse 19. märtsil 2018 saabunud avalduses luba astuda käesolevasse menetlusse hageja nõuete toetuseks.
33 Üldkohtu üheksanda koja presidendi 5. juuni 2018. aasta määrusega menetlusse astumise avaldus rahuldati. Menetlusdokumentide konfidentsiaalsena käsitlemise taotlusi ei esitatud.
34 Menetlusse astuja esitas oma seisukohad 17. juulil 2018. Parlament andis 6. augusti 2018. aasta kirjas teada, „et ta [jätab endale] õiguse vastata kõikidele hageja ja menetlusse astuja sisulistele argumentidele vasturepliigis“. Hageja esitas 7. augusti 2018. aasta kirjas oma seisukohad selle menetlusdokumendi kohta. Parlament andis 22. augusti 2018. aasta kirjas Üldkohtule teada, et ta ei soovi kohtuistungi pidamist.
35 Üldkohtu kantselei 27. septembri 2018. aasta kirjadega palus Üldkohus Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 24 teise lõigu ja Üldkohtu kodukorra artikli 89 lõike 3 punkti c alusel Luksemburgi Suurhertsogiriigil ja komisjonil vastata kirjalikult küsimustele 1996. aasta kokkuleppe ja Luksemburgi ametiasutuste kehtestatud haiglaravi tasumäärade kohta.
36 Luksemburgi Suurhertsogiriik ja komisjon vastasid nendele küsimustele 31. oktoobril 2018.
37 Parlament ja menetlusse astuja märkisid 7. ja 17. detsembri 2018. aasta kirjades Üldkohtule, et nad ei soovi nende vastuste kohta seisukohti esitada. Hageja esitas 17. detsembril 2018 oma seisukohad Luksemburgi Suurhertsogiriigi ja komisjoni vastuste kohta.
38 Üldkohus (üheksas koda) otsustas kodukorra artikli 106 lõike 3 alusel teha otsuse ilma menetluse suulise osata.
39 Hageja, keda toetab menetlusse astuja, palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus ning vajalikus ulatuses kaebuse rahuldamata jätmise otsus;
– mõista kohtukulud välja parlamendilt.
40 Parlament palub Üldkohtul:
– jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
Sissejuhatavad märkused
41 Hagi eseme kohta tuleb märkida, et vaidlustatud otsus kujutab endast kuluarvestust, millega arveldusbüroo nõuab hagejalt 843,01 euro suuruse summa hüvitamist. See summa on 15% teisel arvel märgitud 5620,10 euro suurusest summast, mille kattis ühine ravikindlustusskeem. See teine, 5620,10 euro suurune arve sisaldab 500 euro suurust summast kahe audimeetria testi eest ja 5120,10 euro suurust summat hapnikuravi üheksa seansi eest, mis teeb ühe seansi hinnaks 568,90 eurot. Hagiavaldusest tuleneb, et hageja vaidleb vastu ainult teisele, 5620,10 euro suurusele arvele, mille kattis ühine ravikindlustusskeem ja millest 15% hüvitamist nõuab hagejalt ühine ravikindlustusskeem.
Nõuete esimene osa selles osas, mis puudutab kaebuse rahuldamata jätmise otsuse tühistamist
42 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt toovad tühistamisnõuded, mis on vormiliselt suunatud kaebuse rahuldamata jätmise otsuse peale, kaasa Üldkohtu poole pöördumise akti suhtes, mille peale kaebus on esitatud, kui neil nõuetel puudub iseseisev sisu (vt 13. juuli 2018. aasta kohtuotsus Curto vs. parlament, T‑275/17, EU:T:2018:479, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika).
43 Kuna käesolevas asjas kaebuse rahuldamata jätmise otsus üksnes kinnitab arveldusbüroo tehtud vaidlustatud otsust, millega jäeti hageja katta 843,01 euro suurune summa, siis tuleb tõdeda, et kaebuse rahuldamata jätmise tühistamise nõuetel ei ole iseseisvat sisu ja seega konkreetselt nende kohta ei ole seega vaja otsust langetada. Vaidlustatud otsuse õiguspärasuse kontrolli käigus on vaja siiski arvesse võtta kaebuse rahuldamata jätmise otsuse põhjendusi, kuna need põhjendused peavad eeldatavalt langema kokku vaidlustatud otsuse põhjendustega (vt selle kohta 9. detsembri 2009. aasta kohtuotsus komisjon vs. Birkhoff, T‑377/08 P, EU:T:2009:485, punktid 58 ja 59 ning seal viidatud kohtupraktika).
Nõuete esimene osa selles osas, mis puudutab vaidlustatud otsuse tühistamist
44 Vaidlustatud otsuse tühistamise nõuete põhjendamiseks esitab hageja 1996. aasta kokkuleppe õigusvastasuse väite, mis omakorda tugineb kahele väitele. Esimene väide käsitleb seda, et on rikutud kodakondsuse alusel diskrimineerimise keelu põhimõtet ning Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokolli nr 7 (ELT 2010, C 83, lk 266, edaspidi „protokoll“) artikleid 12 ja 14. Teine väide puudutab usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtte rikkumist.
45 Esimese väite põhjenduseks tugineb hageja kodakondsuse alusel diskrimineerimise keelu põhimõtte rikkumisele. Ta väidab, et 1996. aasta kokkuleppega on tervishoiuteenuste osutajatel lubatud ühises ravikindlustusskeemis kindlustatud isikutele automaatselt kohaldada kõrgemaid tasumäärasid kui need, mida kohaldatakse Luksemburgi riiklikus tervisekassas (edaspidi „CNS“) kindlustatutele, samas kui need mõlemad kategooriad kindlustatuid saavad samu tervishoiuteenuseid. Selline erinev kohtlemine tekitab aga kodakondsuse alusel diskrimineerimise, mis on ELTL artikliga 18 keelatud. Hageja väidab samuti, et kui 1996. aasta kokkuleppe eesmärk on kompenseerida seda, et ühises ravikindlustusskeemis kindlustatud isikud ei maksa Luksemburgis riigimakse, on see vastuolus protokolli artiklitega 12 ja 14.
46 Parlament rõhutab kohe, et 1996. aasta kokkuleppe sõlmimine põhineb ühiseeskirjade artikli 39 lõike 2 punktil e. Sellest sättest tuleneb, et ühise ravikindlustusskeemi keskbürool, mis on asutatud selle eeskirja artikliga 1 ja tegutseb komisjoni juures, on koostöös arveldusbüroodega kohustus arutada võimaluste piires meditsiinipersonali ja/või pädevate ametivõimude, ühenduste ja asutustega läbi lepingud, kus määratakse ühises ravikindlustusskeemis kindlustatud isikute suhtes kohaldatavad tasumäärad. Parlamendi sõnul peab keskbüroo võtma arvesse kohalikke tingimusi ja vajaduse korral juba kehtivaid ravi ja haiglaravi tasumäärasid ning arutama võimaluste piires liikmesriikide esmaste ravikindlustusskeemidega läbi üldlepingud, mille eesmärk on lihtsustada ühises ravikindlustusskeemis kindlustatud isikutele kohaldatavaid menetlusi. Seega käesoleval juhul, kui komisjon sõlmis 1996. aasta kokkuleppe, kasutas ta oma kaalutlusõigust selleks, et kokkuleppel Luksemburgi ametiasutustega leppida kokku viimaste kohaldatud tasumäärade ülempiiris.
47 Esiteks, mis puudutab ühises ravikindlustusskeemis kindlustatud isikute ja „Luksemburgi teiste elanike“ väidetavat erinevat kohtlemist, siis parlament on arvamusel, et ühises ravikindlustusskeemis kindlustatud isikud ja riiklikus tervisekassas kindlustatud isikud on hõlmatud kahe erineva sotsiaalkindlustusega ning nende olukord ei ole sarnane.
48 Seoses 3. oktoobri 2000. aasta kohtuotsusega Ferlini (C‑411/98, EU:C:2000:530), millele hageja viitab, rõhutab parlament, et selle kohtuotsuse aluseks olnud asjaolud leidsid aset enne 1996. aasta kokkuleppe sõlmimist. Seetõttu vastas Euroopa Kohus eelotsuse küsimusele, et seoses liidu ametnikele osutatud tervishoiuteenuste ja haiglaraviga kujutab see, kui teatud rühm teenuseosutajaid ühepoolselt kohaldab kõrgemaid tasumäärasid kui need, mida kohaldatakse riiklikus sotsiaalkindlustusskeemis kindlustatud elanikele, endast kodakondsuse alusel diskrimineerimist. Käesoleval juhul ei kohaldata aga tasumäärasid ühepoolselt, vaid kohaldades kokkulepet, mille on omavahel läbi rääkinud komisjon ja Luksemburgi ametiasutused kooskõlas ühiseeskirjade artikliga 39.
49 Parlament leiab, et isegi kui eeldada, et esineb EL toimimise lepinguga keelatud diskrimineerimine, on asjaomaste tasumäärade suurendamine, mida kohaldatakse tervishoiuteenustele, õiguspärase eesmärgiga põhjendatud. Nimelt selgub eelarve ja personali eest vastutava komisjoni liikme 26. novembri 2015. aasta kirjalikust teatest, et 1996. aasta kokkuleppe sõlmimine võimaldas kehtestada ülempiirid ühises ravikindlustusskeemis kindlustatud isikute haiglaravikuludele, millega välditi seda, et tasumäärad oleksid veel kõrgemad kui need, mida „praegu“ kohaldatakse.
50 Seega ei ole hageja piisavalt tõendanud võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist.
51 Teiseks, mis puudutab hageja argumenti, et on rikutud protokolli artikleid 12 ja 14, ning eelkõige argumenti, et asjaomaste tasumäärade erinevus on põhjendatud sellega, et ühises ravikindlustusskeemis kindlustatud isikud ei maksa makse ega tee sissemakseid Luksemburgi sotsiaalkindlustusskeemi, siis rõhutab parlament, et 1996. aasta kokkuleppest sellist põhjendust ei leia.
52 Parlament lisab, et eelarve ja personali eest vastutava komisjoni liikme 26. novembri 2015. aasta kirjalikust teatest selgub tõesti, et 1996. aasta kokkulepe on teatud määral aktsepteeritav, kui võtta arvesse, et tegelikku hinda ületavad tasumäärad vastavad Luksemburgi ametiasutuste poolt haiglate rahastamisse tehtavale panusele avalikest ressurssidest. Parlament märgib siiski, et sellest kirjalikust teatest nähtub samuti, et tasumäärade ülempiiride kehtestamine oli 1996. aasta kokkuleppe sõlmimiseks sama oluline põhjus. Seega ei kinnita miski hageja argumenti, et 1996. aasta kokkuleppe peamine eesmärk on kompenseerida seda, et ühises ravikindlustusskeemis kindlustatud isikud ei tee sissemakseid Luksemburgi sotsiaalkindlustussüsteemi.
53 Lisaks on parlament seisukohal, et hageja viidatud 10. mai 2017. aasta kohtuotsuse de Lobkowicz (C‑690/15, EU:C:2017:355) aluseks olevad asjaolud on väga erinevad käesoleva kohtuasja aluseks olevatest asjaoludest. Nimelt nähtus selle kohtuotsuse punktist 48, et liidu õiguse rikkumine tulenes sellest, et tulu, mida sai kinnisvaralt liidu ametnik W. de Lobkowicz, kes oli ühises ravikindlustusskeemis kindlustatud, oli maksustatud teatud sotsiaalmaksete ja ‑maksudega, millega rahastati otse Prantsuse sotsiaalkindlustusliike, kusjuures ta ei olnud selles skeemis kindlustatud. Käesolevas asjas tuleb täheldada, et kuna 1996. aasta kokkuleppega kehtestati Luksemburgi haiglate föderatsiooni liikmetele tasumäärade ülempiir, ei ole õige seda kokkulepet selliste riigisiseste õigusnormidega võrrelda.
54 Sellest tuleneb, et hageja ei ole tõendanud protokolli artiklite 12 ja 14 rikkumist.
55 Üldkohus rõhutab sissejuhatuseks, et ELTL artikli 277 sõnastuse kohaselt võib olenemata ELTL artikli 263 kuuendas lõigus ette nähtud tähtaja möödumisest kohtuvaidluses, kus arutamisele tuleb liidu institutsiooni, organi või asutuse vastuvõetud üldkohaldatav akt, iga menetlusosaline taotleda Euroopa Liidu Kohtult artikli 263 teises lõigus esitatud alustel selle õigusakti kohaldamata jätmist.
56 ELTL artikli 277 alusel kaasneva nõudena esitatud õigusvastasuse väide, kui põhikohtuasjas vaidlustatakse mingi muu akti õiguspärasust, on väljakujunenud kohtupraktika kohaselt vastuvõetav üksnes siis, kui selle muu akti ja akti, mille väidetavale õigusvastasusele viidatakse, vahel esineb seos. Kuna ELTL artikli 277 eesmärk ei ole võimaldada menetlusosalisel vaidlustada ükskõik millist üldakti mis tahes hagi põhjenduseks, peab õigusvastasuse väite ulatus olema piiratud sellega, mis on kohtuasja lahendamiseks ilmtingimata vajalik (vt 12. juuni 2015. aasta kohtuotsus Health Food Manufacturers’ Association jt vs. komisjon, T‑296/12, EU:T:2015:375, punkt 170 ja seal viidatud kohtupraktika). Sellest tuleneb, et üldakt, mille õigusvastasust väidetakse, peab olema hagi esemeks olevale juhtumile otseselt või kaudselt kohaldatav ning vaidlustatud üksikotsuse ja kõnealuse üldakti vahel peab olema otsene õiguslik seos (15. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Fernández González vs. komisjon, T‑455/16 P, ei avaldata, EU:T:2017:169, punkt 34, ja 22. novembri 2017. aasta kohtuotsus von Blumenthal jt vs. EIP, T‑558/16, ei avaldata, EU:T:2017:827, punkt 71).
57 Sellega seoses selgub väljakujunenud kohtupraktikast, et ELTL artiklit 277 tuleb tõlgendada piisavalt laiendavalt, et tagada tõhus kontroll institutsioonide üldkohaldatavate aktide õiguspärasuse üle nende isikute huvides, kellel puudub õigus esitada hagi otse nende aktide peale (vt selle kohta 26. oktoobri 1993. aasta kohtuotsus Reinarz vs. komisjon, T‑6/92 ja T‑52/92, EU:T:1993:89, punkt 56, ja 21. oktoobri 2010. aasta kohtuotsus Agapiou Joséphidès vs. komisjon ja EACEA, T‑439/08, ei avaldata, EU:T:2010:442, punkt 50). Niisiis peab ELTL artikli 277 kohaldamisala laienema ka neile institutsioonide aktidele, mis olid asjasse puutuvad tühistamishagi esemeks oleva otsuse vastuvõtmisel (4. märtsi 1998. aasta kohtuotsus De Abreu vs. Euroopa Kohus, T‑146/96, EU:T:1998:50, punkt 27, ning 2. oktoobri 2001. aasta kohtuotsus Martinez jt vs. parlament, T‑222/99, T‑327/99 ja T‑329/99, EU:T:2001:242, punkt 135), kuna asjaomane otsus tugineb põhiliselt neile (12. juuni 2015. aasta kohtuotsus Health Food Manufacturers’ Association jt vs. komisjon, T‑296/12, EU:T:2015:375, punkt 172), isegi kui need ei ole formaalselt selle õiguslikuks aluseks (2. oktoobri 2001. aasta kohtuotsus Martinez jt vs. parlament, T‑222/99, T‑327/99 ja T‑329/99, EU:T:2001:242, punkt 135; 20. novembri 2007. aasta kohtuotsus Ianniello vs. komisjon, T‑308/04, EU:T:2007:347, punkt 33, ning 2. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus Spraylat vs. ECHA, T‑177/12, EU:T:2014:849, punkt 25).
58 Mis puudutab käesolevas asjas esiteks selle akti laadi, mille õigusvastasusele viidati, siis tuleb tõdeda, et seda akti ei ole ühepoolselt võtnud vastu liidu institutsioon. Nimelt sõlmisid 1996. aasta kokkuleppe eespool punktis 6 mainitud pooled ning seda ei võtnud üksi vastu komisjon, kes esindas liitu ja EIPd. 1996. aasta kokkulepe on siiski ette nähtud ühiseeskirjade artikli 39 lõike 2 punktiga e, millele on viidatud personalieeskirjade artiklis 72. 1996. aasta kokkuleppe eesmärk on kehtestada ühises ravikindlustusskeemis ja EIP haigekassas kindlustatud isikutele kohaldatav tasumäärade rakendamise süsteem. Seega on 1996. aasta kokkuleppe sõlmimise eesmärk viia ellu Luksemburgi Suurehertsogiriigi territooriumil tasumäärade rakendamise tingimusi ühises ravikindlustusskeemis ja EIP haigekassas kindlustatud isikute suhtes seoses haiguse, õnnetusjuhtumi või raseduse- ja sünnituse tõttu tekkinud kuludega, mille hüvitamise peab liit tagama personalieeskirjade artiklis 72 ette nähtud sotsiaalkaitse põhimõtet järgides. Seega aitab selles kontekstis sõlmitud 1996. aasta kokkulepe kaasa selle põhimõtte rakendamisele. Nimelt on 1996. aasta kokkuleppe puhul tegemist liidu institutsioonide, Luksemburgi Suurehertsogiriigi ja riigi haiglaid esindava liidu vahelise kokkuleppe elluviimisega, mis puudutab eespool nimetatud kulude hüvitamist seoses haiguse, õnnetusjuhtumi või raseduse ja sünnitusega. Järelikult võib asuda seisukohale, et selles osas võib 1996. aasta kokkulepet samastada liidu institutsiooni vastu võetud aktiga ELTL artikli 277 tähenduses (vt selle kohta analoogia alusel 13. juuni 2017. aasta kohtuotsus Florescu jt, C‑258/14, EU:C:2017:448, punktid 29–36).
59 Lisaks, mis puudutab küsimust, kas 1996. aasta kokkulepe on üldkohaldatav akt, siis piisab, kui tõdeda, et 1996. aasta kokkuleppe sätted, mis reguleerivad Luksemburgi tervishoiuteenuste osutajate poolt ühises ravikindlustusskeemis kindlustatud isikutele kohaldatavate tasumäärade tingimusi, on üldist laadi, kuna neid kohaldatakse objektiivselt määratletud olukordade suhtes ning neil on õiguslikud tagajärjed üldiselt ja abstraktselt määratletud isikukategooriatele (vt analoogia alusel 21. oktoobri 2010. aasta kohtuotsus Agapiou Joséphidès vs. komisjon ja EACEA, T‑439/08, ei avaldata, EU:T:2010:442, punkt 53). Sellest tuleneb, et hageja võib ELTL artikli 277 alusel tugineda 1996. aasta konventsiooni kohaldamatusele.
60 Teiseks, mis puudutab otsese õigusliku seose olemasolu vaidlustatud üksikotsuse ja 1996. aasta kokkuleppe vahel, mis on kõnealune üldkohaldatav akt, siis tuleb teha kindlaks, millisele õiguslikule alusele otsustas arveldusbüroo vaidlustatud otsuse puhul tugineda. Sellega seoses tuleb märkida, et vaidlustatud otsuses nõuab arveldusbüroo teisel arvel esitatud 5620,10 euro suurusest summast 15% hüvitamist. Nagu tuleneb eespool punktist 41, ei vaidle hageja vastu sellele, et teise arve summas 5620,10 eurot katab ühine ravikindlustusskeem. See arve sisaldab 500 euro suurust summat kahe audimeetria testi eest ja 5120,10 euro suurust summat hapnikuravi üheksa seansi eest, mis teeb ühe seansi hinnaks 568,90 eurot. Mis puudutab seda tasumäära 568,90 eurot seansi kohta, siis nähtub toimikust, et see tuleneb riikliku tervisekassa koostatud hinnakirjast „Ühise ravikindlustusskeemi tasumäärad 2016“. Hinnakiri vaadatakse iga aasta läbi ning võetakse vastu 1996. aasta kokkuleppe alusel. Seega tuleb asuda seisukohale, et vaidlustatud otsuses sisalduva 5120,10 euro suuruse summa ja 1996. aasta kokkuleppe rakendamiseks kehtestatud hinnakirja vahel on otsene õiguslik seos.
61 Eeltoodust tuleneb, et hageja esitatud õigusvastasuse väide on vastuvõetav.
62 Pealegi, mis puudutab küsimust, millist aluslepingu sätet tuleb väidetavale diskrimineerimisele kohaldada, siis tuleb märkida, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklis 20 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõte on liidu õiguse üldpõhimõte, mille spetsiifilisem väljendus on harta artikli 21 lõikes 2 sätestatud diskrimineerimiskeeld (vt analoogia alusel 5. juuli 2017. aasta kohtuotsus Fries, C‑190/16, EU:C:2017:513, punkt 29). Liidu institutsioonid on kohustatud seda põhimõtet järgima kui liidu õiguse kõrgemalseisvat normi, mis kaitseb üksikisikute huve (7. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Accorinti jt vs. EKP, T‑79/13, EU:T:2015:756, punkt 87, ja 24. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Nausicaa Anadyomène ja Banque d’escompte vs. EKP, T‑749/15, ei avaldata, EU:T:2017:21, punkt 110).
63 Põhiõiguste harta selgitustes on märgitud, et harta artikli 21 lõige 2 „vastab [ELTL] artikli 18 esimesele lõigule ja seda kohaldatakse kooskõlas selle artikliga“. Vastavalt põhiõiguste harta artikli 52 lõikele 2 teostatakse hartaga tunnustatud õigusi, mis rajanevad aluslepingute teiste osade sätetel, neis määratletud tingimustel ja piires. Selle alusel tuleb teha järeldus, et põhiõiguste harta artikli 21 lõiget 2 tuleb käsitada nii, et sellel on sama ulatus nagu ELTL artikli 18 esimesel lõigul (20. novembri 2017. aasta kohtuotsus Petrov jt vs. parlament, T‑452/15, EU:T:2017:822, punkt 39).
64 Seega tuleb väidetavat diskrimineerimist analüüsides arvestada ELTL artikli 18 esimest lõiku.
Olukordade sarnasus
65 Tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nõuab kodakondsuse alusel võrdse kohtlemise põhimõte, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui selline kohtlemine on objektiivselt õigustatud (vt 14. detsembri 2004. aasta kohtuotsus Swedish Match, C‑210/03, EU:C:2004:802, punkt 70 ja seal viidatud kohtupraktika).
66 Olukordade sarnasust tuleb hinnata liidu selle õigusakti eset ja eesmärki silmas pidades, millega on asjaomane vahetegemine sätestatud (1. märtsi 2011. aasta kohtuotsus Association belge des Consommateurs Test-Achats jt, C‑236/09, EU:C:2011:100, punkt 29).
67 Hageja väidab sellega seoses, et parlament on rikkunud kodakondsuse alusel diskrimineerimise keelu põhimõtet, kuna täpselt samade tervishoiuteenuste eest, mida osutatakse samal ajal sama meditsiinivarustusega, on tasumäärad ühises ravikindlustusskeemis kindlustatud isikutele kõrgemad kui riiklikus tervisekassas kindlustatud isikutele kohaldatavad tasumäärad.
68 Parlament rõhutab seevastu, et isik, kes ei ole kindlustatud riiklikus tervisekassas, on erinevas olukorras Luksemburgi elanikust, kes on üldiselt riiklikus tervisekassas kindlustatud. Seega on tegemist sotsiaalkindlustuse kahe erineva kategooriaga, mille puhul ei ole tegemist sarnase olukorraga.
69 Nagu parlament rõhutab, kuulub käesolevas asjas liidu ametnike õiguslik olukord neil sotsiaalkindlustuse valdkonnas lasuvate kohustuste osas liidu õiguse kohaldamisalasse, kuna neil on töösuhe liiduga (vt 10. mai 2017. aasta kohtuotsus de Lobkowicz, C‑690/15, EU:C:2017:355, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).
70 Sellega seoses täheldab Üldkohus ühest küljest, et liidu ametnike suhtes kehtib liidu institutsioonide ühine sotsiaalkindlustusskeem, mille Euroopa Parlament ja nõukogu kinnitavad protokolli artikli 14 kohaselt määruste abil seadusandliku tavamenetluse kohaselt ja pärast konsulteerimist teiste institutsioonidega. Sellel protokollil on aluslepingutega võrreldes samaväärne õigusjõud (18. detsembri 2014. aasta arvamus 2/13, EU:C:2014:2454, punkt 161, ja 10. mai 2017. aasta kohtuotsus de Lobkowicz, C‑690/15, EU:C:2017:355, punkt 40).
71 Euroopa Kohus on juba otsustanud, et protokolli artiklit 14, mis annab liidu institutsioonidele pädevuse määrata kindlaks nende ametnike sotsiaalkindlustusskeem, tuleb käsitada nii, et see võtab liikmesriikide pädevusest kohustuse tagada liidu ametnikele kindlustatus mõnes riigisiseses sotsiaalkindlustusskeemis ning neilt ametnikelt kohustuse panustada sellise skeemi rahastamisse (vt selle kohta 10. mai 2017. aasta kohtuotsus de Lobkowicz, C‑690/15, EU:C:2017:355, punkt 41).
72 Teisest küljest kehtestati nimetatud artiklis 14 mainitud sotsiaalkindlustusskeem personalieeskirjadega, mille V jaotises „Ametnike töötasud ja sotsiaalkindlustushüvitised“ ja eelkõige selle jaotise 2. ja 3. jaos, mis käsitlevad sotsiaalkindlustust ja pensione, on ette nähtud liidu ametnikele kohaldatavad normid (10. mai 2017. aasta kohtuotsus de Lobkowicz, C‑690/15, EU:C:2017:355, punktid 36 ja 37).
73 Peale selle on personalieeskirjadel, mis on kehtestatud nõukogu 29. veebruari 1968. aasta määrusega (EMÜ, Euratom, ESTÜ) nr 259/68, millega kehtestatakse Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirjad ja Euroopa ühenduste muude teenistujate teenistustingimused (EÜT 1968, L 56, lk 1; ELT eriväljaanne 01/02, lk 5), kõik tunnused, millele on viidatud ELTL artiklis 288, mille kohaselt määrust kohaldatakse üldiselt ning see on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides. Sellest tuleneb, et ka liikmesriigid peavad personalieeskirju järgima (vt selle kohta 20. oktoobri 1981. aasta kohtuotsus komisjon vs. Belgia, 137/80, EU:C:1981:237, punktid 7 ja 8; 7. mai 1987. aasta kohtuotsus komisjon vs. Belgia, 186/85, EU:C:1987:208, punkt 21; 4. detsembri 2003. aasta kohtuotsus Kristiansen, C‑92/02, EU:C:2003:652, punkt 32, ja 4. veebruari 2015. aasta kohtuotsus Melchior, C‑647/13, EU:C:2015:54, punkt 22).
74 Selles kontekstis tuleb märkida, et ühiseeskirjad on koostatud liidu institutsioonide kokkuleppel, kohaldades personalieeskirjade artikli 72 lõiget 1.
75 Täpsemalt on ühiseeskirjade artikli 39 lõike 2 punktis e ette nähtud, et keskbüroo koostöös arveldusbüroodega arutab võimaluste piires meditsiinipersonali ja/või pädevate ametivõimude, ühenduste ja asutustega läbi lepingud, kus määratakse ühises ravikindlustusskeemis kindlustatud isikute suhtes kohaldatavad ravi ja hospitaliseerimise tasumäärad, võttes arvesse kohalikke tingimusi ja vajaduse korral juba kehtivaid määrasid.
76 Sellest selgub, et Luksemburgi tervishoiuteenuste osutajate poolt ühises ravikindlustusskeemis kindlustatud isikutele kohaldatavad tasumäärad lähtuvad 1996. aasta kokkuleppest, mis on läbi räägitud vastavalt ühiseeskirjade artikli 39 lõike 2 punktile e.
77 Mis puudutab ühest küljest nende tasumäärade kehtestamiseks kasutatud meetodit, siis 1996. aasta kokkuleppe preambuli punktis 1 on ette nähtud, et tasumäärad on kehtestatud arvestusaluste põhjal, mis sisalduvad CNS‑FHL‑kokkuleppes. 1996. aasta kokkuleppe preambuli punktidest 2–5 ja artiklist 3 nähtub, et nende arvestusaluste iga-aastased määrad on kehtestatud netohinna põhjal, nagu need on omakorda kehtestatud Luksemburgi haigekassade liidu poolt (nüüd Luksemburgi tervisekassa) ja mida on suurendatud 15protsendilise paranduskoefitsiendi võrra. Nagu parlament rõhutab, on 1996. aasta kokkuleppe eesmärk kehtestada nende tasumäärade ülempiir, mida tervishoiuteenuste osutajad kohaldavad ühises ravikindlustusskeemis kindlustatud isikute suhtes.
78 Mis teisest küljest puudutab käesolevas kohtuasjas kõnealust hinnakirja „Ühise ravikindlustusskeemi tasumäärad 2016“, siis nähtub Luksemburgi Suurehertsogiriigi ja komisjoni selgitustest, et see dokument on 1996. aasta kokkuleppe lisa. Selles hinnakirjas sisalduvate tasumäärade kehtestamiseks on riiklik tervisekassa eristanud muutuvkulu, mis kehtestatakse tema ja Luksemburgi haiglate föderatsiooni vaheliste läbirääkimiste kaudu iga tegevusüksuse jaoks, ja püsikulu, mille ta arvutab ise ühise ravikindlustusskeemi jaoks. Hinnakirja alusel esitavad haiglad ühises ravikindlustusskeemis kindlustatud isikutele arveid kindlasummalistes tasumäärades, mis võtavad arvesse nii muutuv‑ kui ka püsikulu. Järelikult tuleb märkida, et kuigi nendele kodanikele kohaldatavad tasumäärad, kes on kindlustatud riiklikus sotsiaalkindlustussüsteemis, tulenevad riigisisestest sotsiaalkindlustuse valdkonna õigusnormidest, siis nagu nähtub eespool punktidest 69–76, tulenevad ühises ravikindlustusskeemis kindlustatud isikutele kohaldatavad tasumäärad riikliku tervisekassa kehtestatud hinnakirjast, mis on lisatud eespool punktis 76 kirjeldatud 1996. aasta konventsioonile.
79 Kaks erinevat kindlustatud isikutele kategooriat saavad siiski samu tervishoiuteenuseid. Sellega seoses on Euroopa Kohus juba otsustanud, et ühises ravikindlustusskeemis kindlustatud isikud on sarnases olukorras kodanikega, kes on kindlustatud riiklikus sotsiaalkindlustussüsteemis. Euroopa Kohus nimelt täpsustas, et selleks, et teha kindlaks, kas riiklikus tervisekassas ja ühises ravikindlustusskeemis kindlustatud isikute olukorrad on sarnased, ei ole asjakohane see, et viimati nimetatud isikud ei maksa oma töötasult riiklikkusse tervisekassasse makse ega tee sissemakseid riiklikusse sotsiaalkindlustusskeemi, kuna nad ei taotle selle skeemi raames sotsiaalkindlustuse teenuste saamist, vaid üksnes mittediskrimineerivate tasumäärade kohaldamist tervishoiuteenuste eest (vt selle kohta 3. oktoobri 2000. aasta kohtuotsus Ferlini, C‑411/98, EU:C:2000:530, punktid 54–56). Niisiis leidis Euroopa Kohus selles kohtuasjas, et asjakohane kriteerium on kindlustatud isikute kahe kategooria poolt saadud tervishoiuteenuste sarnasus, mistõttu on nii asjaomane liidu ametnik kui ka tema pereliikmed, kes on kindlustatud ühises ravikindlustusskeemis, sarnases olukorras kodanikega, kes on kindlustatud riiklikus sotsiaalkindlustusskeemis.
80 Sellest tuleneb, et kui arvestada diskrimineerimiskeelu põhimõtet, ei saa ühises ravikindlustusskeemis ja riiklikus tervisekindlustusskeemis kindlustatud isikute olukorra sarnasuse jaoks sellise kokkuleppe nagu 1996. aasta kokkuleppe võimalik olemasolu iseenesest olla otsustav kriteerium. Nimelt asjaolu, et 3. oktoobri 2000. aasta kohtuotsuse Ferlini (C‑411/98, EU:C:2000:530) aluseks olevad asjaolud leidsid aset enne 1996. aasta kokkuleppe sõlmimist ning et selles kohtuasjas kõnealuseid tasumäärasid kohaldas liikmesriik ühepoolselt, samas kui käesolevas kohtuasjas asjaomane tasumäärade kord tuleneb pädevate riiklike ametiasutuste ja komisjoni vahel sõlmitud kokkuleppest, ei muuda seda, et riiklikus tervisekassas ja ühises ravikindlustusskeemis kindlustatud isikute olukord on sarnane, kui need kindlustatud isikute kaks kategooriast saavad samu tervishoiuteenuseid.
81 Järelikult on need kaks olukorda sarnased osas, mis puudutab tervishoiuteenuste eest tasumäärade kohaldamist.
Kodakondsuse alusel kaudse diskrimineerimise esinemine
82 Mis puudutab küsimust, kas ühises ravikindlustusskeemis ja riiklikus tervisekassas kindlustatud isikute puhul eristatud tasumäärade kohaldamine on kaudne diskrimineerimine kodakondsuse alusel, tuleb märkida, et liidu õigusnorm, mis ei ole objektiivselt õigustatud ega taotletava eesmärgiga proportsionaalne, kujutab endast kaudset diskrimineerimist, kui see võib oma olemuselt mõjutada pigem teiste liikmesriikide kodanikke kui selle riigi kodanikke ning kui seetõttu tekib oht, et esimesena mainituid koheldakse halvemini (vt analoogia alusel 13. aprilli 2010. aasta kohtuotsus Bressol jt, C‑73/08, EU:C:2010:181, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).
83 Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et ühises ravikindlustusskeemis kindlustatud isikutele kohaldatavad tasumäärad, mis tulenevad 1996. aasta kokkuleppe alusel vastu võetud hinnakirjast, on oluliselt kõrgemad kui tasumäärad, mida kohaldatakse riiklikus tervisekassas kindlustatud isikutele. Nimelt ei esitata riiklikus tervisekassas kindlustatud isikule, kes saab hapnikuravi rõhukambris, mingit arvet seoses selle raviga seotud püsikuludega, kuna need kulud katab haigla üldeelarve, olgu sellele kindlustatud isikule osutatud ravi milline tahes. Seevastu ühises ravikindlustusskeemis kindlustatud isikule, kes saab sama ravi, esitab haigla arve, mille summa vastab hinnakirjas viidatule ning sisaldab nii muutuvkulusid kui ka püsikulusid. Seega kehtestab 1996. aasta kokkulepe arvete esitamise korra, mille puhul patsient, kes on kindlustatud ühises ravikindlustusskeemis, peab katma samal ajal nii muutuvkulud kui ka püsikulud, mis on selle raviga seotud, samas kui riiklikus tervishoiusüsteemis ei kata kindlustatud isikud sama ravi eest esitatud arve alusel mingeid kulusid. Skeemi erinevus toob kaasa selle, et kui tegemist on hapnikuraviga rõhukambris, ei pea riiklikus tervisekassas kindlustatud isik seansi eest midagi maksma, samas kui ühises ravikindlustusskeemis kindlustatud isikule esitatakse arve summas 568 eurot seansi eest. Seega arve summa, mille haigla esitab ühises ravikindlustusskeemis kindlustatud patsiendile, on oluliselt suurem kui see, mida kohaldatakse riiklikus tervisekassas kindlustatud patsiendile sama ravi eest, ja selle summa katab riiklik tervisekassa täielikult. Lisaks nähtub komisjoni poolt Üldkohtu esitatud küsimusele antud vastusest, et teenuste maksumuse arvutamine ei tugine tasumääradele, mis vastavad piisavalt tegelikele kuludele ja ühises ravikindlustusskeemis kindlustatud patsientide tegelikele terviseprofiilidele. Seega tuleb asuda seisukohale, et hagejat koheldi ebasoodsalt võrreldes riiklikus tervisekassas kindlustatud isikutega.
84 Pealegi ei ole vaidluse all see, et ühises ravikindlustusskeemis kindlustatud isikule kohaldatud tasumäärad on kõrgemad nendest, mida kohaldatakse riiklikus tervisekassas kindlustatud isikutele, üksnes seetõttu, et esimesena nimetatud isikud ei ole hõlmatud riikliku sotsiaalkindlustusskeemiga.
85 Sellega seoses tuleb märkida, et suur osa Luksemburgis elavatest Luksemburgi kodanikest on kindlustatud riiklikus tervisekassas. Seevastu suurem osa ühises ravikindlustusskeemis kindlustatud isikutest, kusjuures nad on Luksemburgi territooriumil osutatud tervishoiuteenuste saajad, on teiste liikmesriikide kodanikud (vt analoogia alusel 3. oktoobri 2000. aasta kohtuotsus Ferlini, C‑411/98, EU:C:2000:530, punkt 58).
86 Tuleb tõdeda, et 1996. aasta kokkuleppega kehtestatud kord, milles on ette nähtud, et ühine ravikindlustusskeem panustab Luksemburgi haiglate üldeelarvesse arvete esitamise kaudu, seab sellel eesmärgil sisse arvete esitamise süsteemi, mille kohaselt ühises ravikindlustusskeemis kindlustatud isikud katavad nii püsikulud kui ka muutuvkulud, mis on seotud asjaomase haiglateenusega, samas kui riiklikus tervisekassas kindlustatud isikud katavad üksnes muutuvkulud, mis on täielikult kindlustatud riikliku tervisekassa poolt. Selline kord toob aga kaasa selle, et Luksemburgi haiglaraviteenuse osutajatele on antud luba kohaldada ühises ravikindlustusskeemis kindlustatud isikutele kõrgemaid tasumäärasid kui riiklikus tervisekassas kindlustatud isikutele. Kehtestades selle korra, andis komisjon loa kodakondsuse alusel erinevaks kohtlemiseks, mis tõi ühises ravikindlustusskeemis kindlustatud isikutele kaasa ebasoodsa olukorra. Selline erinev kohtlemine on kaudne diskrimineerimine kodakondsuse alusel, välja arvatud siis, kui see on objektiivselt õigustatud ja taotletava eesmärgiga proportsionaalne.
87 Seda järeldust ei lükka ümber parlamendi väide, mille kohaselt ei ole 3. oktoobri 2000. aasta kohtuotsus Ferlini (C‑411/98, EU:C:2000:530) käesoleva kohtuasja lahendamiseks asjakohane. Parlament on arvamusel, et selle kohtuotsuse aluseks olnud kohtuasjas kujutas ühises ravikindlustusskeemis kindlustatud isikutele osutatud ravi suhtes see, kui teatud rühm teenuseosutajaid ühepoolselt kohaldas kõrgemaid tasumäärasid kui need, mida kohaldati riiklikus sotsiaalkindlustusskeemis kindlustatud elanikele, endast kodakondsuse alusel diskrimineerimist, samas kui käesolevas asjas tulenesid tasumäärad hinnakirjast, mis on vastu võetud 1996. aasta kokkuleppe alusel, mille on omavahel nimelt kokku leppinud Luksemburgi ametiasutused ja komisjon kooskõlas ühiseeskirjade artikli 39 lõike 2 punktiga e.
88 Sellega seoses märgib Üldkohus, et 3. oktoobri 2000. aasta kohtuotsuse Ferlini (C‑411/98, EU:C:2000:530) punktides 48–50 täpsustas Euroopa Kohus, et asjaomased tasumäärad ei ole hõlmatud ei riigisiseste õigusnormide ega kollektiivlepingute vormis sotsiaalkindlustuse valdkonnas võetud normidega, vaid need on ühepoolselt kindlaks määranud kõik Luksemburgi haiglad, kes on koondunud Luksemburgi haiglate ühendusse. Tuginedes oma kohtupraktikale, märkis Euroopa Kohus seega, et ELTL artikli 18 esimest lõiku kohaldatakse samuti juhul, kui üks selline rühm või organisatsioon nagu haiglate ühendus omab üksikisikute üle teatud võimu ja tal on võimalik seada neile tingimusi, mis riivavad EL toimimise lepinguga tagatud vabaduste kasutamist. Niisiis oli selle täpsustuse eesmärk näidata, et tervishoiuteenuste osutaja ühepoolne praktika kuulub ELTL artikli 18 kohaldamisalasse.
89 Tuleb aga märkida, et asjaolu, et käesolevas kohtuasjas on erineva kohtlemise alus 1996. aasta kokkulepe, mitte tervishoiuteenuste osutaja poolt ühepoolselt tasumäärade kohaldamine ravile, mida on osutatud ühises ravikindlustusskeemis kindlustatud isikutele, ei sea kahtluse alla kodakondsuse alusel diskrimineerimise keelu põhimõtte kohaldamist. Nimelt, nagu tuleneb eespool punktidest 55–64, ei ole ELTL artikkel 18, milles on see põhimõte tagatud, siduv ainult liikmesriikidele, vaid ka liidu institutsioonidele, mistõttu sellise kokkuleppe nagu 1996. aasta kokkuleppe sõlmimine ei saa tuua kaasa seda, et liidu institutsioonid on vabastatud selle põhimõtte kohaselt neil olevatest kohustustest.
90 Nagu parlament väidab, võib komisjon tõesti ühiseeskirjade artikli 39 lõike 2 punkti e alusel kokkuleppel liikmesriigi ametiasutustega samuti sõlmida kokkuleppe, mis võimaldab kohaldatud tasumäärade ülempiiri seadmist. Sellegipoolest peab komisjon selle pädevuse teostamisel järgima kodakondsuse alusel diskrimineerimise keelu põhimõtet, mistõttu ta ei saa kehtestada erinevat kohtlemist, mille tõttu on ühises ravikindlustusskeemis kindlustatud isikud ebasoodsamas olukorras võrreldes riiklikus sotsiaalkindlustusskeemis kindlustatud isikutega, välja arvatud siis, kui selline erinev kohtlemine on objektiivselt õigustatud ja taotletava eesmärgiga proportsionaalne.
Kodakondsuse alusel kaudse diskrimineerimise õigustuse esinemine
91 Parlament leiab, et isegi kui ühises ravikindlustusskeemis ja riiklikus tervisekassas kindlustatud isikute erinev kohtlemine on aluslepinguga keelatud diskrimineerimine, on asjaomaste tasumäärade suurendamine põhjendatud õiguspärase eesmärgiga. Sellega seoses esitab ta oma kostja vastuse punktides 14 ja 15 eelarve ja personali eest vastutava komisjoni liikme 26. novembri 2015. aasta kirjaliku teate, mille kohaselt võimaldas 1996. aasta kokkuleppe sõlmimine kehtestada ülempiirid ühises ravikindlustusskeemis kindlustatud isikute haiglaravikuludele, millega välditi seda, et tasumäärad oleksid veel kõrgemad kui need, mida „praegu“ kohaldatakse.
92 Sellega seoses tuleb täheldada, et nagu on eespool punktis 82 märgitud, on sarnaste olukordade erineva kohtlemise puhul, mis on kehtestatud 1996. aasta kokkuleppega, tegemist kaudse diskrimineerimisega kodakondsuse alusel, mis on keelatud, välja arvatud siis, kui see on objektiivselt õigustatud.
93 Selleks et meede oleks õigustatud, peab see olema sobiv taotletava õiguspärase eesmärgi saavutamiseks ega või minna kaugemale, kui on selle eesmärgi saavutamiseks vajalik (vt 13. aprilli 2010. aasta kohtuotsus Bressol jt, C‑73/08, EU:C:2010:181, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).
94 Sotsiaalkindlustuse valdkonnas on Euroopa Kohus juba otsustanud, et õiguspärane eesmärk võib olla eesmärk hoida ära sotsiaalkindlustussüsteemi finantstasakaalu tõsise kahjustamise oht (vt selle kohta 10. märtsi 2009. aasta kohtuotsus Hartlauer, C‑169/07, EU:C:2009:141, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika). Analoogia alusel võib leida, et sama õiguspärast eesmärki saab kohaldada liidu sotsiaalkindlustussüsteemile ehk ühisele ravikindlustusskeemile. Seega eesmärk, millele parlament on tuginenud ja mis seisneb ühise ravikindlustusskeemi kulude piiramises, mis on ette nähtud 1996. aasta kokkuleppes, võib põhimõtteliselt kujutada endast õiguspärast eesmärki.
95 Esiteks tuleb siiski märkida, et liidu õiguses kehtestatud põhimõttest erandit tegevad pädevad ametiasutused peavad igal konkreetsel juhul siiski tõendama, et see meede on eesmärgi saavutamise tagamiseks sobiv ega lähe kaugemale, kui on selle eesmärgi saavutamiseks vajalik. Liikmesriigi poolt esitamisele tulla võivate õigustustega peavad seega kaasnema selle liikmesriigi poolt vastu võetud piirava meetme sobivuse ja proportsionaalsuse analüüs ning täpsed tõendid tema argumentide põhjendamiseks. On oluline, et selline objektiivne, üksikasjalik ja arvandmeid sisaldav analüüs peab suutma tõendada tõsiste, kokkulangevate ja tõendusväärtusega andmete alusel, et tegelikult esineb oht sotsiaalkindlustusskeemi tasakaalule (vt selle kohta analoogia alusel 21. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. Küpros, C‑515/14, EU:C:2016:30, punkt 54).
96 Tuleb aga tõdeda, et käesoleval juhul selline analüüs puudub. Nimelt piirdus parlament oma kostja vastuse selles küsimuses üldiste väidetega, ilma et ta oleks esitanud täpseid tõendeid, mis oleks võimaldanud põhjendada tema argumente, mille kohaselt asjaomane 1996. aasta kokkulepe on õigustatud „õiguspärase eesmärgiga“ „kehtestada ülempiirid ühises ravikindlustusskeemis kindlustatud isikute haiglaravikuludele“.
97 Teiseks on selge, et ühise ravikindlustusskeemi kulutuste piiramine võib põhimõtteliselt endast kujutada õiguspärast eesmärki, nagu nähtub eespool punktist 94. Siiski tuleb tõdeda, et asjaomaste tasumäärade ülempiiri seadmine, nagu see tuleneb 1996. aasta kokkuleppest, ja eriti sellise tasumäära kindlaksmääramine, mis on oluliselt kõrgem sellest, mida kohaldatakse riiklikus tervisekassas kindlustatud isikute suhtes, kes said samu tervishoiuteenuseid, ei saa kujutada endast meedet, mis on sobiv ja taotletud eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne.
98 Lisaks ei ole Üldkohtus käesoleva kohtuasja raames igal juhul väidetud, et 1996. aasta kokkuleppest tulenev kord vastab eesmärgile, milleks on Luksemburgi sotsiaalkindlustussüsteemi finantstasakaalu tõsise kahjustamise ohu ärahoidmine. Sellest tuleneb, et ükski „õiguspärane eesmärk“ ei õigusta seda, et käesoleval juhul koheldakse kahe ravikulude hüvitamise korraga kindlustatud isikuid erinevalt, nagu see tuleneb 1996. aasta kokkuleppele lisatud hinnakirjast.
99 Eeltoodud asjaoludest selgub, et esimese väitega tuleb nõustuda. Seega tuleb ilma, et oleks vaja analüüsida hageja esitatud teist väidet, nõustuda 1996. aasta kokkuleppe õigusvastasuse väitega ning järelikult tühistada vaidlustatud otsus, kuna selles on kohaldatud arveldusbüroo kohaldatud hinnakirja, nagu see nähtub 1996. aasta kokkuleppega kehtestatud korrast.
Kohtukulud
100 Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hageja on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja parlament on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista parlamendilt.
101 Kodukorra artikli 138 lõike 3 alusel kannab menetlusse astuja oma kohtukulud ise.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (üheksas koda)
otsustab:
1. Tühistada ühise ravikindlustusskeemi Luxembourgi arveldusbüroo otsus, nagu see tuleneb 25. jaanuari 2017. aasta makse väljavõttest nr 244, millega jäeti Francis Wattiau katta 843,01 euro suurune summa, mis vastab 15%‑le 30. mai 2016. aasta tervishoiuteenuse arvest.
2. Jätta Euroopa Parlamendi kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja F. Wattiau kohtukulud.
3. Jätta Association des seniors de la fonction publique européenne’i (SFPE) kohtukulud tema enda kanda.
Gervasoni | Madise | da Silva Passos |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 30. aprillil 2019 Luxembourgis.
Allkirjad