ÜLDKOHTU OTSUS (kuues koda)
15. september 2016(*)
Riigiabi – Pangandussektor – Abi, mida anti Taani pangale FIH tema uuele tütarettevõtjale langenud väärtusega varade üleandmise ning seejärel Taani finantsstabiilsuse tagamise eest vastutava asutuse poolt nende tagasiostmise vormis – Pankadele kriisi ajal antav riigiabi – Otsus, millega abi tunnistatakse siseturuga kokkusobivaks – Abi mõiste – Eraõigusliku investori kriteerium – Eraõigusliku võlausaldaja kriteerium – Abisumma arvutamine – Põhjendamiskohustus
Kohtuasjas T‑386/14,
FIH Holding A/S, asukoht Kopenhaagen (Taani),
FIH Erhvervsbank A/S, asukoht Kopenhaagen,
esindaja: advokaat O. Koktvedgaard,
hagejad,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: L. Flynn ja P.‑J. Loewenthal,
mille ese on ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue tühistada komisjoni 11. märtsi 2014. aasta otsus 2014/884/EL riigiabi nr SA.34445 (12/C) kohta, mida Taani andis seoses varade üleandmisega ettevõtjalt FIH ettevõtjale FSC (ELT 2014, L 357, lk 89),
ÜLDKOHUS (kuues koda),
koosseisus: president S. Frimodt Nielsen, kohtunikud F. Dehousse ja A. M. Collins (ettekandja),
kohtusekretär: ametnik L. Grzegorczyk,
arvestades kirjalikku menetlust ja 25. veebruaril 2016 toimunud kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
Üldine kontekst
1 Üks kahest hagejast, FIH Erhvervsbank A/S (edaspidi „FIH“), on Taani pangandusalaste õigusnormide alusel asutatud piiratud vastutusega äriühing, mis allub Taani pangandusjärelevalve asutuse kontrollile. FIH‑i ja tema tütarettevõtjate ainuomanik on teine hageja, FIH Holding A/S (edaspidi „FIH Holding“).
2 Taani Kuningriik võttis nii FIH‑i, kui teiste pankade suhtes pangandussektori stabiliseerimise eesmärgil teatavaid meetmeid. 2009. aasta juunis sai FIH vastavalt Taani kapitalimakseid reguleerivale seadusele riigi rahastatud kapitalisüsti esimese taseme hübriidkapitalina summas 1,9 miljardit Taani krooni (ligikaudu 225 miljonit eurot). Euroopa Komisjon kiitis nimetatud seaduse heaks 3. veebruari 2009. aasta otsusega C(2009) 776 lõplik, (riigiabi N31a/2009 kohta – Taani) kui siseturuga kokkusobiva abikava. Otsuse kohaselt võis abikava rakendada ka maksevõimeliste ja jätkusuutlike pankade suhtes.
3 2009. aasta juulis sai FIH Taani Kuningriigilt Taani finantsstabiilsusseaduse alusel 50 miljardi Taani krooni suuruse (ligikaudu 6,31 miljardit eurot) valitsuse garantii. Komisjon kiitis ka selle seaduse otsusega C(2009) 776 lõplik heaks kui siseturuga kokkusobiva abikava. FIH kasutas kogu garantii summat võlakirjade väljastamiseks. 31. detsembril 2011 ulatus FIH‑i antud ja Taani riigi garanteeritud võlakirjade maht 41,7 miljardi Taani kroonini (ligikaudu 5,56 miljardit eurot), s.o. 49,94% FIH‑i bilansist. Võlakirjade lunastustähtpäev saabus 2012. ja 2013. aastal.
4 Ajavahemikus 2009 ja 2011 alandas reitinguagentuur Moody’s FIH‑i reitingu tasemelt A2 tasemele B1, märkides sealjuures, et reitingu väljavaated on negatiivsed.
5 Selleks, et tulla toime likviidsusprobleemidega, mille tekitab võlakirjade lunastamise tähtpäevade struktuur, näis vältimatult vajalik vähendada FIH‑i bilansimahtu. Taani Kuningriik teavitas meetmete paketist 6. märtsil 2012 komisjoni. Ette oli nähtud kaks etappi.
6 Esimeses etapis kantakse kõige problemaatilisemad varad (eelkõige kinnisvaralaenud ja tuletisinstrumendid) üle FIH Holdingu uuele tütarettevõtjale NewCo. Ettevõtja Newco esialgsed kohustused hõlmasid kahte laenu, mille talle andis FIH, ja omakapitali summas 2 miljardit Taani krooni (ligikaudu 268 miljonit eurot). Financial Stability Company (edaspidi „FSC“), mis on Taani ametivõimude poolt finantskriisi kontekstis loodud avalik-õiguslik asutus, rahastas selle raames samuti NewCo‑d summaga, mis on vajalik NewCo varade (s.o. 13 miljardit Taani krooni) refinantseerimiseks eesmärgiga maksta tagasi valitsuse garanteeritud laenud.
7 Teises etapis ostis FSC kõik NewCo aktsiad, mille järel viimane määratud viisil likvideeriti.
8 FIH Holding ja FSC sõlmisid likvideerimismenetluse käigus mitu NewCo olukorda puudutavat kõrvalkokkulepet. Näiteks andis FIH Holding FSC‑le piiramatu kahjumigarantii, mille kohaselt nõutakse viimase kasuks tagasi kõik NewCo‑le makstud summad ja tehtud kapitalisüstid. FSC oli nõus rahastama ja rekapitaliseerima NewCo‑d viimase likvideerimise ajal, kui see peaks osutuma vajalikuks.
9 Komisjon leidis 29. juuni 2012. aasta otsuses C(2012) 4427 lõplik, mis käsitleb riigiabi SA.34445 (12/C) (ex 2012/N) – Taani, et teatatud meetmed kujutavad endast NewCo‑le ja FIH kontsernile antud riigiabi. Sellest hoolimata kiitis ta esialgu meetmetepaketi finantsstabiilsuse huvides heaks kuueks kuuks, või kui Taani Kuningriik esitab selle aja jooksul restruktureerimiskava, siis kuni sellekohase lõpliku otsuse vastuvõtmiseni.
10 Sama otsusega algatas komisjon nende meetmete ametliku uurimismenetluse. Eelkõige oli tal kahtlusi meetmete proportsionaalsuse osas ja seoses küsimusega, kas abi piirdus minimaalselt vajaliku abiga. Lisaks uuris ta, kas FIH kontserni oma panus oli piisav ja kas konkurentsimoonutusi oli piisavalt piiratud.
11 FIH maksis 2. juulil 2012 Taani Kuningriigile tagasi valitsuselt saadud esimese taseme hübriidkapitali summas 1,9 miljardit Taani krooni (ligikaudu 225 miljonit eurot), mille ta oli saanud 2009. aastal. Seetõttu suutis FSC rahastada peaaegu kogu 2 miljardi Taani krooni suurust ettevõtja Newco ostuks vaja minevat summat nimetatud kapitali ennetähtaegse tagasimaksmise kaudu.
12 Taani Kuningriik esitas 4. jaanuaril 2013 FIH‑i restruktureerimiskava ning 24. juunil 2013 selle lõpliku versiooni.
13 Taani Kuningriik edastas 3. oktoobril 2013 mitmeid kohustuste võtmise ettepanekuid, nende hulgas ka 3. veebruari 2014. aasta lõppversiooni, et vastata uurimismenetluse käigus komisjoni tõstatatud probleemidele.
Vaidlustatud otsus
14 Komisjon teavitas 12. märtsil 2014 Taani Kuningriiki oma 11. märtsi 2014. aasta otsusest 2014/884/EL riigiabi nr SA.34445 (12/C) kohta, mida Taani andis seoses varade üleandmisega ettevõtjalt FIH ettevõtjale FSC (ELT 2014, L 357, lk 89; edaspidi „vaidlustatud otsus“). Kõnealune abi tunnistati vastavalt ELTL artikli 107 lõike 3 punktile b siseturuga kokkusobivaks, võttes arvesse restruktureerimiskava ja esitatud kohustusi.
15 Vaidlustatud otsuse kohaselt kujutasid FIH‑i suhtes rakendatud meetmed endast riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 mõttes.
16 Komisjon märkis kõigepealt, et kõnealused meetmed hõlmavad riigi ressursse, sest neid rahastab FSC, kelle näol on tegemist riigi omandisse kuuluva ettevõtjaga. Esiteks, andis FSC 2 miljardit Taani krooni (ligikaudu 268 miljonit eurot) rahas Newco aktsiate ostmiseks. Teiseks on FSC võtnud kohustuse rahastada Newco varasid, kuni ettevõtja FIH maksab tagasi riigi garanteeritud laenud (vt eespool punkt 6). Kolmandaks loobus FSC osaliselt intressisummast, et maksta FIH Holdingult NewCo kahjumi korral saadud garantii eest (vt eespool punkt 8).
17 Seejärel leidis komisjon, et meetmetega antakse FIH kontsernile eelis. Ta leidis erinevalt Taani ametivõimudest, et need meetmed ei vasta turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja põhimõttele. Selle kohta on vaidlustatud otsuses toodud joonisel näidatud aktsiate ostulepingu nüüdispuhasväärtus (NPV ehk net present value) NewCo varade erinevate likvideerimisväärtuste korral, alates 5,1 miljardist Taani kroonist kuni 28,3 miljardi Taani kroonini. Iga stsenaariumi esinemise tõenäosus on esitatud katkendliku joonega (0,1%–7,5%). Komisjoni hinnangul on kõige tõenäolisema stsenaariumi korral tulu natuke negatiivne.
18 Vaidlustatud otsusest nähtub, et kõnealuste meetmete oodatud tulu („expected return“) sõltub rahavoogudest tulevikus saadavast tulust, mis tuleb selle nüüdispuhasväärtuse saamiseks diskonteerida tänasesse päeva, kasutades sobivat diskontomäära („discount rate“).
19 Seega on vaidlustatud otsuses jõutud järeldusele, et aktsiate ostulepingu nüüdispuhasväärtuse üldine tõenäosusega kaalutud keskmine on väliseksperdi arvutuste kohaselt 726 miljonit Taani krooni. Selle tulemusel teenib FSC aktsiate ostulepingu alusel kasumi asemel kahju. Lisaks, turumajanduse tingimustes tegutsev ettevõtja oleks nõudnud samalaadse 2 miljardi Taani krooni suuruse investeeringu puhul omakapitali eest aastas vähemalt 10% hüvitist, mis oleks moodustanud ligikaudu 1,33 miljardit Taani krooni ettevõtja Newco seitsmeaastase eksisteerimisperioodi jooksul.
20 Kolmandaks, komisjon märkis, et antud meetmed puudutasid vaid FIH kontserni ning olid seetõttu valikulised.
21 Neljandaks leidis komisjon, et meetmed võisid moonutada konkurentsi ja mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust.
22 Komisjoni arvutuste kohaselt, mis tuginevad välisekspertide aruannetele, oli abi kogusuurus ligikaudu 2,25 miljardit Taani krooni (ehk ligikaudu 300 miljonit eurot). Abi suuruse kindlaksmääramiseks on komisjon arvesse võtnud järgmist:
– aktsiate ostulepingus sisalduva valemi kohast hüvitist (0,73 miljardit Taani krooni) seitsmeaastase investeerimisperioodi jooksul vaid 25% edukustasu tõttu (komisjoni sõnul kaasneks otsese omakapitaliinvesteeringuga 100% osalemine omakapitalilt saadavas tulus);
– omakapitaliinvesteeringu eest ette nähtud hüvitisest loobumist (1,33 miljardit Taani krooni);
– ettevõtja Newco poolt esimese FIH‑i laenu eest tasutud ülemääraseid intressimakseid ja esialgset rahastamist (0,33 miljardit Taani krooni);
– FIH‑ile varahalduse ja riskide maandamise eest makstavaid ülemääraseid haldustasusid (0,14 miljardit Taani krooni).
23 Riski maandava tegurina leidis komisjon, et enne tähtajal tagastatud valitsuse garantiid summas 0,28 miljardit Taani krooni tuleks abi kogusummast maha arvata.
24 Siseturuga kokkusobivuse osas analüüsis komisjon meedet ELTL artikli 107 lõike 3 punkti b alusel, vastavalt teatisele langenud väärtusega varade käsitlemise kohta ühenduse pangandussektoris (ELT 2009, C 72, lk 1; edaspidi „langenud väärtusega varade teatis“) ning teatisele riigiabi eeskirjade kohaldamise kohta alates 1. jaanuarist 2012 pankade kasuks finantskriisi kontekstis võetavate toetusmeetmete suhtes (ELT 2011, C 356, lk 7; edaspidi „restruktureerimisteatis“).
25 Komisjon märkis selle kohta, et omakapitali eest nõutav hüvitis põhines meetmetega võimaldatud tegelikul puhaskapitalitoetusel. Tema hinnangul oli meetmetega võimaldatud kapitalitoetus kokku 375 miljonit Taani krooni ning et sellele vastav üleandmisväärtus oli 254 miljonit Taani krooni suurem tegelikust majanduslikust väärtusest, mis tuli hüvitada ja tagasi nõuda. Lisaks tuleb tagasi nõuda 143,2 miljoni Taani krooni ulatuses ülemääraseid tasusid.
26 Komisjoni väitel on ettemaks summas 254 miljonit Taani krooni (väärtuspäev 1. märts 2012) vähendanud meetmetega võimaldatud puhaskapitalitoetust 375 miljonilt Taani kroonilt 121 miljonile Taani kroonile. Seega oleksid meetmed langenud väärtusega varade teatisega kooskõlas, kui lisaks ülemääraste haldustasude tagasinõudmisele makstaks ühekordset hüvitist summas 310,25 miljonit Taani krooni (väärtuspäev 30. september 2013) pluss igal aastal 12,1 miljonit Taani krooni (mis vastab iga-aastasele 10 protsendilisele hüvitisele võimaldatud kapitalitoetuse eest).
27 Erinevaid tegureid arvesse võttes leidis komisjon, et vastavalt langenud väärtusega varade teatisele on meetmed proportsionaalsed, abi andmisel on piirdutud minimaalse vajaliku abiga ja meetmetega on ette nähtud piisav panus ettevõtjalt FIH.
28 Seejärel kontrollis komisjon meetmete kokkusobivust restruktureerimisteatisega. Ta leidis, et esitatud oli põhjalik restruktureerimiskava, milles näidati, kuidas taastatakse FIH‑i pikaajaline elujõulisus riigiabita. Muu hulgas tagas restruktureerimiskava komisjoni sõnul sobiva kulude jaotuse ja konkurentsimoonutuste piisava leevendamise.
29 Eelnevat arvesse võttes tunnistati vaidlustatud otsusega abi siseturuga kokkusobivaks.
Menetlus ja poolte nõuded
30 Hagejad esitasid 24. mail 2014 Üldkohtu kantseleisse esitatud hagiavaldusega käesoleva hagi.
31 Hagejad paluvad Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
32 Komisjon palub Üldkohtul:
– jätta hagi osaliselt vastuvõetamatuse ja osaliselt põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejatelt.
33 Ettekandja-kohtuniku ettepaneku alusel otsustas Üldkohus avada menetluse suulise osa ning Üldkohtu kodukorra artikli 89 lõike 3 punktis a ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames palus pooltel vastata teatavatele kirjalikele küsimustele. Pooled vastasid küsimustele ette nähtud tähtajal.
34 Poolte kohtukõned ja nende vastused Üldkohtu suulistele küsimustele kuulati ära 25. veebruaril 2016 toimunud kohtuistungil.
Õiguslik käsitlus
35 Hagejad esitavad oma hagi põhjendamiseks kolm väidet, millest esimese kohaselt on rikutud ELTL artikli 107 lõiget 1, kuna vaidlustatud otsuses ei kohaldatud õigesti turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja põhimõtet, teise väite kohaselt on tehtud vigu riigiabi ja kokkusobimatu abi summa arvutamisel ning kolmanda väite kohaselt on rikutud põhjendamiskohustust.
Esimene väide, mille kohaselt ei ole õigesti kohaldatud turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja põhimõtet
Poole argumendid
36 Hagejate esimese väite kohaselt rikub vaidlustatud otsus ELTL artikli 107 lõiget 1, kuna komisjon leidis, et meetmed ei ole kooskõlas turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja põhimõttega. Hagejate väitel leidis komisjon vääralt, et varade üleandmine kujutab endast riigiabi seetõttu, et ükski turumajanduslik ettevõtja samasugustel tingimustel ei investeeriks.
37 Selles osas jättis komisjon arvesse võtmata Taani Kuningriigi jaoks eelnevalt esinenud riski saada väga olulist kahju seoses esimese taseme hübriidkapitali sissemaksega summas 1,9 miljardit Taani krooni (ligikaudu 225 miljonit eurot) ja FIH‑i väljastatud ja valitsuse garanteeritud ringluses olevate võlakirjadega summas 42 miljardit Taani krooni. Hagejate hinnangul pidi varade üleandmine kõrvaldama riske, kui FIH‑il tekivad likviidsusprobleemid või kui ta peaks kuuluma likvideerimisele.
38 Hagejad märgivad, et lähtudes välise konsultandi poolt 2012. aasta juunis antud hinnangutest võis Taani Kuningriik juhul, kui FIH peaks maksed katkestama, saada garanteeritud võlakirjadest 3,8 miljardit Taani krooni ja esimese taseme hübriidkapitali sissemaksetest 1,9 miljardit Taani krooni netokahjumit. Seega oli hinnangulise netokahjumi kõrval riigiabi summa, mille suuruseks arvutas komisjon 2,25 miljardit Taani krooni, täiesti tühine.
39 Hagejad lisavad, et varade üleandmise hetkel tuli Taani Kuningriigil tegeleda kahe riskistsenaariumiga. Esiteks valitsuse garanteeritud võlakirjade ja hübriidkapitali sissemaksega seotud risk, kui FIH peaks maksete tegemise katkestama. Teiseks, varade üleandmise endaga seotud risk, mis tuleneb võimalusest, et varade portfellist saadav tulu on oodatust väiksem. Samas nägi üleandmisleping ette, et kogu kahjumi, mis selle käigus tekib, kannab FIH. Hagejad heidavad komisjonile ette, et viimane ei analüüsinud vaidlustatud otsuses, kas varade üleandmine vähendas olulisel määral (või isegi kõrvaldas) esimesena nimetatud riski, milleks oli FIH‑i maksejõuetuks muutumine.
40 Hagejate väitel oleks komisjon selle asemel, et analüüsida, kas analoogsetel asjaoludel oleks eraettevõtja samasugust rahastust andnud, hoopis pidanud lähtuma sellise eraettevõtja tegutsemisest, kes seisab silmitsi samasuguste riskidega nagu Taani Kuningriik. Tegelikkuses ei oleks eraõiguslik võlausaldaja samasuguses olukorras nagu erainvestor, kes tegutseb tavapärastel turumajanduse tingimustel (edaspidi „erainvestor“), kuna on võimalik, et esimesel tuleb nõustuda tehinguga, millega kaasneb kahjum, kui see on võimalus ära hoida veelgi suuremat kahjumit.
41 Hagejad väidavad, et arvestades eespool punktis 38 kirjeldatud kahjumi saamise riski (s.o. 5,7 miljardit Taani krooni), ei olnud varade üleandmise tingimused FIH‑i puhul soodsamad tingimustest, millega turumajanduse tingimustes tegutsev arukas ettevõtja (eraõiguslik võlausaldaja) oleks nõustunud.
42 Hagejad märgivad riigile kaasneva riski kohta, et FIH‑ile tehtud esimese taseme hübriidkapitali sissemakse summas 1,9 miljardit Taani krooni (ligikaudu 225 miljonit eurot) asendati 2 miljardi Taani krooni (ligikaudu 268 miljonit eurot) suuruse kapitaliinvesteeringuga ettevõttesse NewCo. Lisaks pakkus FIH Holding piiramatu kahjumigarantii. Olgugi et esimese taseme hübriidkapital ei olnud FIH‑i pankroti korral kaetud, oli NewCo‑sse tehtud kapitaliinvesteering FIH Holdingu poolt tagatisega ja kahjumigarantiiga kaetud. Nad lisavad, et FIH oli kohustatud kasutama FSC‑lt saadud 2 miljardit Taani krooni selleks, et lunastada valitsuse garanteeritud võlakirjad ja vähendada seeläbi veelgi viimase riski. Lõpuks nad märgivad, et maksete katkestamise korral tuleb FIH‑il jaotada dividend, mis hinnanguliselt ei ole vähem kui 90%.
43 Hagejad väidavad, et samamoodi oleks ka eraõiguslik võlausaldaja üritanud vähendada finantsraskustes oleva võlgniku mõju temale. Eelneva taustal nad leiavad, et varade üleandmisega ei kaasnenud riigiabi ning seetõttu tuleb vaidlustatud otsus ELTL artikli 107 lõike 1 rikkumise tõttu tühistada.
44 Komisjon vaidleb hagejate argumentidele vastu.
45 Komisjoni sõnul eiravad hagejad kohtupraktikas juurdunud vahetegemist turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja põhimõtte kohaldatavuse ja selle tegeliku kohaldamise vahel. Ta väidab, et antud põhimõtet tuleb kohaldada kui asjaomane liikmesriik on tegutsenud turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtjana ja mitte avaliku võimu esindajana. Mis puutub selle põhimõtte kohaldamisse, siis tuleb arvesse võtta üksnes riigi kui aktsionäri või investori olukorraga seotud tulusid ja kohustusi, jättes kõrvale need, mis on seotud riigi kui avaliku võimuga.
46 Seega läheb hagejate väide kapitalisüstist ja garantiidest tulenevate varasemate võlgadega seotud võimaliku kahjumi arvesse võtmise kohta kohtupraktikaga vastuollu. Hagejad on eiranud asjaolu, et meetmed kujutavad endast FIH‑ile antud riigiabi ning seega tulenevad riigi tegevusest avaliku võimuna. Seetõttu ei olnud komisjonil põhjust omistada mingit tähtsust kahjumiga seotud riskile.
47 Samadel põhjustel leiab komisjon, et hagejad leiavad vääralt, et ta on teinud vea kui võrdles liikmesriigi tegutsemist pigem investori kui võlausaldaja omaga. Ta lisas, et hagejad ei viidanud muudele varasematele võlgadele, mida FIH‑il tuli tasuda riigile kui turumajanduse tingimustes tegutsevale ettevõtjale.
48 Komisjon märgib FIH Holdingu võimaliku pankrotiga seonduva riskistsenaariumi kohta, et kui tal tuleb nagu käesolevas asjas teha kompleksne majandusanalüüs, siis on tal lai kaalutlusruum. Ta lisab, et FIH Holdingu pakutud piiramatu kahjumigarantii raames seisnes asjakohane risk selles, et NewCo likvideerimise käigus FSC saadav võimalik kahjum (eelkõige siis, kui NewCo vajab rekapitaliseerimist) ületab FIH Holdingu suutlikkuse seda katta. Mida madalam on NewCo likvideerimisväärtus (ja seega seda suuremaks kujuneb FSC kahjum), seda vähem tõenäoline on, et FIH Holding suudab täita kõiki garantii raames võetud kohustusi. Komisjon hindas, et prognoosida võib 16% kahjumi kogu likvideerimisväärtuse pealt, mis vastab reitinguagentuuri Moody's tasemele B1 (see on FIH‑i reiting meetmete heakskiitmise hetkel) hinnatud finantseerimisasutuse maksevõlgnevuse suurusele. Kokkuvõttes leiab komisjon, et ta on hinnanud FIH Holdingu poolt FSC‑le antud piiramatu kahjumigarantiiga seotud makseviivituse riski õigesti.
49 Komisjon täpsustab oma vastulauses, et olles leidnud, et eraõigusliku investori põhimõte on kohaldatav, kasutas ta seda vaidlustatud otsuses.
Üldkohtu hinnang
50 ELTL artikli 107 lõige 1 näeb ette, et kui aluslepingutes ei ole sätestatud teisiti, on igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, siseturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust.
51 Riigiabina määratlemiseks ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses peavad olema täidetud kõik selles sättes ette nähtud tingimused. Esiteks peab olema tegemist riigi sekkumisega või abi andmisega riigi ressurssidest. Teiseks peab see sekkumine ähvardama kahjustada liikmesriikidevahelist kaubandust. Kolmandaks peab see andma selle saajale teatud eeliseid, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist. Neljandaks peab see kahjustama või ähvardama kahjustada konkurentsi (kohtuotsus, 17.5.2011, Buczek Automotive vs. komisjon, T‑1/08, EU:T:2011:216, punkt 66).
52 Täpsemalt, mis puudutab eelisega seotud tingimust, siis tasub meenutada, et abi mõiste on üldisem kui toetuse mõiste, kuna see hõlmab mitte ainult positiivseid sooritusi, nagu toetused ise, vaid ka riigi sekkumisi, mis erineval moel vähendavad ettevõtja eelarvel tavaliselt lasuvaid kulusid, olles toetustega sama laadi ning identsete tagajärgedega, kuid mis ei ole toetused selle sõna kitsas tähenduses (kohtuotsus, 17.5.2011, Buczek Automotive vs. komisjon, T‑1/08, EU:T:2011:216, punkt 68).
53 Samuti tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et ELTL artikkel 107 ei tee vahet riigi sekkumiste põhjuste või eesmärkide alusel, vaid määratleb need nende mõju põhjal (kohtuotsus, 17.5.2011, Buczek Automotive vs. komisjon, T‑1/08, EU:T:2011:216, punkt 69).
54 Väljakujunenud kohtupraktikas on veel sedastatud, et selle väljaselgitamiseks, kas riiklik meede kujutab endast riigiabi ELTL artikli 107 tähenduses, tuleb kindlaks teha, kas abi saanud ettevõtja on saanud majandusliku eelise, mida ta ei oleks normaalsetes turutingimustes saanud (kohtuotsus, 17.5.2011, Buczek Automotive vs. komisjon, T‑1/08, EU:T:2011:216, punkt 70).
55 Tasub meenutada, et avaliku võimu mis tahes kujul sekkumine äriühingu kapitali võib olla käsitletav riigiabina, kui ELTL artiklis 107 nimetatud tingimused on täidetud (kohtuotsus, 6.3.2003, Westdeutsche Landesbank Girozentrale ja Land Nordrhein-Westfalen vs. komisjon, T‑228/99 ja T‑233/99, EU:T:2003:57, punkt 244).
56 Selleks et teha kindlaks, kas selline sekkumine kujutab endast riigiabi, tuleb hinnata, kas eraõiguslik investor, kelle suurus on avalikku sektorit haldavate organitega võrreldav, oleks sarnastel asjaoludel võinud võtta asjaomase meetme. Iseäranis asjakohane on välja selgitada, kas eraõiguslik investor oleks sooritanud kõnealuse tehingu samadel tingimustel, ning eitava vastuse korral uurida, millistel tingimustel oleks ta võinud selle tehingu teha. Avalik-õigusliku ja eraõigusliku investori tegevuse võrdlemisel tuleb lähtuda suhtumisest, mis oleks eraõiguslikul investoril olnud kõnealuse tehingu tegemisel, pidades silmas sel ajal kättesaadavat teavet ja prognoositavaid arenguid (vt selle kohta kohtuotsus, 6.3.2003, Westdeutsche Landesbank Girozentrale ja Land Nordrhein-Westfalen vs. komisjon, T‑228/99 ja T‑233/99, EU:T:2003:57, punktid 245 ja 246).
57 Samas tuleb täpsustada, et kui tegemist on avalik-õiguslike nõuetega, siis ei ole vaja analüüsida, kas kõnealused avalik-õiguslikud asutused tegutsesid avalik-õiguslike investoritena, kelle sekkumist tuleb võrrelda eraõigusliku investori omaga, kes teostab investeeritud kapitali pikaajalise kasumlikkuse perspektiivist lähtuvalt struktuurilist, üldist või valdkondlikku poliitikat. Neid asutusi tuleb tegelikkuses võrrelda eraõigusliku võlausaldajaga, kes püüab saavutada talle finantsraskustes võlgniku poolt võlgnetavate summade tasumist (kohtuotsused, 29.6.1999, DM Transport, C‑256/97, EU:C:1999:332, punktid 24 ja 25; 24.1.2013, Frucona Košice vs. komisjon, C‑73/11 P, EU:C:2013:32, punkt 72; 11.7.2002, HAMSA vs. komisjon, T‑152/99, EU:T:2002:188, punkt 167, ja 17.5.2011, Buczek Automotive vs. komisjon, T‑1/08, EU:T:2011:216, punkt 70).
58 Kui ettevõtja, kelle majanduslik olukord on oluliselt halvenenud, teeb võlausaldajatele ettepaneku sõlmida võlgade haldamise leping või lepingud, et parandada oma olukorda ja vältida likvideerimist, peab iga võlausaldaja kaaluma ühelt poolt summat, mida talle lepinguga pakutakse, ja teiselt poolt summat, mille ta ettevõtja võimaliku likvideerimise korral võib saada. Tema valikut mõjutab hulk asjaolusid, nt kas tema nõue on tagatud hüpoteegiga, kas see on esimese järgu või n‑ö tavaline nõue, millist liiki ja millise ulatusega on tema kasuks seatud võimalikud tagatised, milliseks hindab ta võimalusi ettevõtja olukorra paranemiseks, samuti summa, mille ta saaks äriühingu likvideerimise korral. Kui näiteks peaks selguma, et ettevõtte likvideerimise korral on võimalik selle varade realiseerimise läbi rahuldada vaid pandiga tagatud nõuded ja esimese järgu nõuded, puuduks tavalistel nõuetel igasugune väärtus. Sellise stsenaariumi korral ei oleks enamiku nõuete tühistamisega nõustumine eelisõiguseta võlausaldaja poolt tõesti mingi ohverdus (kohtuotsus, 11.7.2002, HAMSA vs. komisjon, T‑152/99, EU:T:2002:188, punkt 168).
59 Tasub ka meenutada, et üksnes asjaolu, et avalik-õiguslik ettevõtja on juba teinud kapitalisüste, mida võib käsitada oma tütarettevõtjale antava abina, ei välista automaatselt võimalust, et hilisemat kapitalisüsti saab käsitada investeeringuna, mis vastab turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja kriteeriumile (kohtuotsus, 15.9.1998, BP Chemicals vs. komisjon, T‑11/95, EU:T:1998:199, punkt 170).
60 Lõpuks, eraõigusliku investori kriteerium ei kujuta endast ka erandit, mida kohaldatakse üksnes liikmesriigi taotlusel. Kui see kriteerium on kohaldatav, kuulub see elementide hulka, mida komisjon peab sellise abi olemasolu tuvastamisel arvesse võtma (kohtuotsus, 5.6.2012, komisjon vs. EDF, C‑124/10 P, EU:C:2012:318, punkt 103). Seega, kui ilmneb, et eraõigusliku investori kriteeriumi saab kohaldada, peab komisjon paluma liikmesriigil esitada talle kogu asjakohane teave, mis võimaldab tal kontrollida, kas selle kriteeriumi kohaldatavuse ja kohaldamise tingimused on täidetud (kohtuotsus, 5.6.2012, komisjon vs. EDF, C‑124/10 P, EU:C:2012:318, punkt 104, ning kohtuotsus, 3.4.2014, komisjon vs. Madalmaad ja ING Groep, C‑224/12 P, EKL, EU:C:2014:213, punkt 33).
61 Just nendest põhimõtetest lähtudes tuleb analüüsida esimest väidet, milles on tõstatatud küsimus, kas komisjon kohaldas antud juhtumi puhul abi olemasolu hindamisel sobivat kriteeriumi. Hagejate sõnul oleks komisjon pidanud sisuliselt kohaldama Taani Kuningriigi tegevuse suhtes turumajanduse tingimustes tegutseva võlausaldaja põhimõtet sellisel viisil, milles on arvesse võetud finantskahjumi riski, mis võiks tekkida, kui kõnealuseid meetmeid ei võeta. Komisjon seevastu väidab, et kohaldas õigesti kriteeriumi, milleks on eraõigusliku investori põhimõte. Ta vaidleb vastu hagejate argumentidele, leides, et võimalikke varasemaid võlgu Taani Kuningriigi ees, mis tulenesid kapitalisüstist ja garantiidest, ei saanud arvesse võtta, kuna viimane tegutses riigiabi moodustavate meetmete võtmisel ametivõimuna. Sellega seoses tuleb märkida, et kuigi vaidlustatud otsuses ei ole kordagi öeldud, mis põhjustel jättis komisjon 2012. aastal teatavaks tehtud meetmete analüüsimisel tähelepanuta 2009. aastal võetud meetmed, täpsustab komisjon oma kirjalikes märkustes, et selle põhjuseks oli asjaolu, et 2009. aasta meetmed kujutasid endast riigiabi.
62 Seega tuleb Üldkohtul tuvastada, kas komisjon oli kohustatud 2012. aastal teatavaks tehtud meetmete analüüsimise raames võtma arvesse asjaolu, et Taani Kuningriik oli 2012. aastal silmitsi riskidega, mis tulenesid 2009. aastal tehtud kapitali sissemaksest ja garantiidest, nagu väidavad hagejad, või kas komisjon võis, nagu ta ise väidab, seda asjaolu ignoreerida.
63 Loogiline on järeldada, et arukas ettevõtja oleks võtnud arvesse sellisele äriühingule tehtud kapitalisüstiga ja antud garantiiga, keda võivad edaspidi tabada finantsraskused, talle kaasneda võivat riski, et selgitada välja, kas tal on mõttekas mitte tegutseda ja jätta riski realiseerumise võimalus alles või kas oleks ettenägelik võtta teatavaid meetmeid, et hoida ära riski realiseerumine. Selline otsus tehtaks lähtudes antud hetkel olemasolevast infost ja prognoositavatest arengutest. Valikut mõjutaks rida tegureid nagu riski määr (ehk kapitali sissemakse summa ja garantiiga kaetud summa), riski realiseerumise tõenäosus, äriühingu likvideerimise korral rahaliste vahendite tagasisaamise võimalused, likvideerimismenetluste kestus ja kavandatavate meetmete võtmisega lahutamatult seotud kulu ja riskid ning äriühingu tervendamise võimalused.
64 Nagu hagejad õigesti väidavad, sarnaneb põhikohtuasjas kõne all olev ettevõtja, kes tegi asjaomasele äriühingule eelnevalt kapitali sissemakse ja andis viimasele garantii, pigem eraõiguslikule võlausaldajale, kes soovib minimeerida oma kahjumit, kui eraõiguslikule investorile, kes soovib maksimeerida nende varade tootlikkust, kuhu ta soovi korral võiks investeerida. Olgugi et juba pelgalt eraõigusliku võlausaldaja tegevusetus võib tema jaoks kaasa tuua finantstagajärgi, juhindub eraõiguslik investor oma otsuses, investeerida esimest korda ühe ettevõtja asemel teise, peamiselt kasumi saamise perspektiividest.
65 Ettevõtja jaoks, kellel on osalus sellise äriühingu kapitalis, kellele ta on andnud garantii, võib olla mõistlik võtta teatavat kulu hõlmavaid meetmeid, kui need meetmed võimaldavad märgatavalt vähendada või isegi kõrvaldada kapitalikahjumi ja garantii täitmisele pööramise riski.
66 Täpsemalt öeldes võib Taani Kuningriigi jaoks olla majanduslikult mõttekas lubada meetmeid nagu langenud väärtusega varade üleandmine, kui meetmetega kaasneb vaid piiratud kulu ja need hõlmavad vähendatud riski ning kui meetmete puudumisel oleks tunduvalt tõenäolisem, et tal tuleb kanda kahjum nimetatud kulust oluliselt suuremas summas.
67 Võttes arvesse riigiabi reguleerivate õigusnormide eesmärki oleks ebaloogiline kui nende järgimiseks peaks liikmesriik üle andma suures ulatuses vara, mis on väga tõenäoliselt muutunud ettevõtja jaoks kasumlikuks, kui on tõendatud, et suudab seda kulutust vältida, võttes vähem kulukaid meetmeid, mis oleks majanduslikult mõttekam käitumine.
68 Antud juhul ei ole vaidlustatud otsuses analüüsitud, kui suur oleks olnud otsuse C(2009) 776 lõplik alusel Taani Kuningriigi poolt 2012. aastal meetmete võtmata jätmisega kaasnenud kulu, mis tuleneb esimese taseme hübriidkapitali sissemaksest summas 1,9 miljardit Taani krooni (ligikaudu 225 miljonit eurot) ja valitsuse garantiist summas 50 miljardit Taani krooni (ligikaudu 6,31 miljardit eurot).
69 Siinkohal tuleb tõdeda, et vaidlustatud otsuses on kohaldatud väära õiguslikku kriteeriumi, nimelt erainvestori põhimõtet selle asemel, et analüüsida nimetatud meetmeid turumajanduse tingimustes tegutseva eraõigusliku võlausaldaja põhimõttest lähtudes, sõltumata tulemusest, milleni see analüüs oleks viinud. Taani Kuningriigi tegutsemist 2012. aastal asjaomaste meetmete võtmisel ei peaks võrdlema sellise investori tegutsemisega, kelle eesmärk on saada võimalikult suurt tulu, vaid võlausaldaja tegutsemisega, kelle eesmärk on minimeerida kahjumit, mis tegevusetuse korral tekiks. Neil asjaoludel tuleb sedastada, et vaidlustatud otsuses on kasutatud analüüsimisel ebaõiget võrdlusraamistikku.
70 Tuleb lisada, et käesoleva vaidluse raames ei ole Üldkohtu ülesanne otsustada selle üle, millisele tulemusele oleks viinud antud asjas komisjoni poolt eraõigusliku võlausaldaja kriteeriumi kohaldamine. Seega jääb komisjoni ülesandeks – kohaldades sobivat õiguslikku kriteeriumi – teha vastavad järeldused asjaolu põhjal, et 2009. aasta meetmed kujutasid endast siseturuga kokkusobivaks tunnistatud riigiabi, selgitades võimalusel analüüsi huvides välja, kas abi ekvivalent oli võrdne meetmete kogusummaga või vaid osaga neist. Kohtupraktikast tuleneb, et kui riik garanteerib raskustes oleva äriühingu pangalaenu sobivat vastusooritust saamata, tuleb sellist garantiid käsitada kui garanteeritud laenuga võrdväärses summas olevat abi. Neil asjaoludel ei saa nimetatud abi arvestada riigi jaoks kõnealuse äriühingu likvideerimiskulude hulka (vt selle kohta kohtuotsus, 28.1.2003, Saksamaa vs. komisjon, C‑334/99, EU:C:2003:55, punkt 138). Sellega seoses tasub märkida, et 2009. aasta otsuse kohaselt võis abikavasid kohaldada ka sisuliselt tervetele ja maksevõimelistele pankadele ning garantii võis anda üksnes turul kujunenud osamakse tasumise eest.
71 Eelneva põhjal tuleb järeldada, et komisjon on rikkunud õigusnormi, kuna kohaldas ebaõiget õiguslikku kriteeriumi.
72 Kohtupraktikal tuginevad komisjoni argumendid seda järeldust ei kummuta.
73 Esiteks tuleb täpsustada, et 3. aprilli 2014. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Madalmaad ja ING Groep (C‑224/12 P, EU:C:2014:213), mis tehti kõigest mõni nädal pärast vaidlustatud otsuse vastuvõtmist, punktides 31–37 on märgitud, et komisjon ei saanud keelduda turumajandusliku erainvestori põhimõtte kohaldamisest kapitalisüsti tagasimaksmise tingimuste muudatusele üksnes põhjusel, et algkapitali tehtud sissemakse kujutas endast riigiabi (vt ka kohtuotsus, 2.3.2012, Madalmaad vs. komisjon, T‑29/10 ja T‑33/10, EU:T:2012:98, punktid 97–99).
74 Samas käsitleb kohtuasi, milles tehti 3. aprilli 2014. aasta kohtuotsus komisjon vs. Madalmaad ja ING Groep (C‑224/12 P, EU:C:2014:213) komisjoni väitel pigem turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja põhimõtte kohaldatavust (mida komisjon tagasimaksmise tingimuste muudatuse suhtes ei kohaldanud) kui selle konkreetset kohaldamist. Sellegipoolest selgitab komisjon, et analüüsimaks abi esinemist hilisemas meetmes, ei ole asjaolu, et varasem meede sisaldab riigiabi elementi, piisav alus keeldumaks nimetatud meetme mõju arvesse võtmast. Kui komisjoni argument oleks õige, ei oleks üldse kohaldatud turumajandusliku eraettevõtja põhimõtet sellise meetme hilisemale muudatusele, mis sisaldas esialgu riigiabi elementi. Seega ei oleks pidanud tema otsust tühistama nii nagu Euroopa Kohus seda viidatud asjas tegi. Pealegi, nagu Euroopa Kohus samas otsuses märkis, on hilisema meetme analüüsimisel otsustav küsimus, kas riigi tegutsemise puhul võeti arvesse majandusliku ratsionaalsuse põhimõtet (kohtuotsus, 3.4.2014, komisjon vs. Madalmaad ja ING Groep, C‑224/12 P, EU:C:2014:213, punkt 36).
75 Tuleb sedastada, et antud juhul komisjon ei analüüsinud, kas Taani Kuningriik oli 2012. aasta meetmete vastuvõtmisel, selle asemel, et lubada kapitalisüsti kaotamise riski realiseerumist ja garantii täitmisele pööramist, võtnud oma tegevuses arvesse majandusliku ratsionaalsuse kriteeriumi.
76 Teiseks, komisjon viitab 5. juuni 2012. aasta otsusele kohtuasjas komisjon vs. EDF (C‑124/10 P, EU:C:2012:318), mille punktis 79 leidis Euroopa Kohus, et turumajandusliku erainvestori põhimõtte kohaldamisel tuleb arvesse võtta üksnes eeliseid ja kohustusi, mis on seotud riigi kui aktsionäri olukorraga, mitte aga neid, mis puudutavad teda kui avaliku võimu kandjat. Komisjon, tuginedes sellele kohtuotsusele, väidab, et kuna sellise riigiabi andmine on ilmselgelt seotud Taani Kuningriigi, kui avaliku võimu kandja olukorraga, siis ei ole kõnealuste meetmetega hõlmatud abi olemasolu analüüsimisel vaja arvesse võtta kapitalisüste ega garantiid.
77 Tuleb täpsustada, et eespool viidatud kohtuasi puudutas sellist komisjoni otsust, millega viimane keeldus turumajandusliku erainvestori põhimõtte kohaldamisest analüüsis, mis käsitles maksuvõla uuesti konverteerimist kapitalisisendiks täielikult riigile kuuluvale ettevõtja huvides. Üldkohus leidis esimeses kohtuastmes – ilma et Euroopa Kohus oleks teistsugusel seisukohal – et komisjon ei saanud põhineda üksnes formaalsetele kriteeriumidele nagu asjaolule, et tegemist on maksuvõlaga või tugineda võlast loobumiseks seadusele, et jätta turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja kriteerium kohaldamata. Vastupidi, komisjon oli kohustatud analüüsima, kas argument, mille kohaselt võis bilansi restruktureerimise ja kapitali suurendamise osana võlanõudest loobumine vastata sellele kriteeriumile, on põhjendatud. Eelkõige nähtub nimetatud otsusest, et majanduslikku eelist tuleb hinnata eelkõige erainvestori kriteeriumi alusel, kui vajaduse korral nõutava üldhinnangu raames ilmneb, et asjaomane liikmesriik andis selle eelise – vaatamata niisuguste avaliku võimu teostamise hulka kuuluvate meetmete kasutamisele – siiski talle kuuluva ettevõtja aktsionärina (kohtuotsus, 5.6.2012, komisjon vs. EDF, C‑124/10 P, EU:C:2012:318, punkt 92).
78 Tuleb märkida, et Euroopa Kohus tunnistas 5. juuni 2012. aasta otsuses komisjon vs. EDF (C‑124/10 P, EU:C:2012:318), et komisjon, analüüsides maksuvõlast loobumise vormis kapitali suurendamist, oli kohustatud arvesse võtma, et riik esines ettevõtja suhtes aktsionäri ja võlausaldajana. Lisaks tuleneb sellest kohtuotsusest, et avaliku võimu vahendite kasutamine ei mõjuta asjaolu, et riiki võib käsitada tegutsevat aruka ettevõtjana. Seega ei saa komisjon, erinevalt tema enda väitest, käesolevas asjas oma seisukoha põhjendamiseks sellele kohtuotsusele tugineda. Lisaks tuleb märkida, ja 24. jaanuari 2013. aasta otsus kohtuasjas Frucona Košice vs. komisjon (C‑73/11 P, EU:C:2013:32) kinnitab, et võlanõude maksualane päritolu, mis tuleneb seega riigi kui avaliku võimu kandjast, ei ole määrav, et loobuda eraõigusliku võlausaldaja põhimõtte kohaldamisest.
79 Kolmandaks, 24. oktoobri 2013. aasta kohtuotsuses Land Burgenland jt vs. komisjon (C‑214/12 P, C‑215/12 P ja C‑223/12 P, EU:C:2013:682), millele komisjon osundas, puudutas panga erastamist, mis viidi läbi märgatavalt madalama hinna eest kui see, mida pakkus teine pakkuja. Komisjon lükkas tagasi väite, mille kohaselt oli edukal pakkujal parimad võimalused vältida Landi antud seadusest tuleneva garantii („Ausfallhaftung“) täitmisele pööramist panga maksejõuetuse korral. Euroopa Kohus leidis, et komisjonil oli täielik õigus keelduda kõnealuse garantii arvesse võtmisest, kuna selle andmisel lähtus riik muudest eesmärkidest kui kasumlikkus ning täitis riigi kui avaliku võimu kandja kohustusi (kohtuotsus, 24.10.2013, Land Burgenland jt vs. komisjon, C‑214/12 P, C‑215/12 P ja C‑223/12 P, EU:C:2013:682, punktid 54–56).
80 Sellest tuleneb, et antud kohtuotsus puudutas õige kriteeriumi ehk eraõigusliku müüja kriteeriumi konkreetset kohaldamist, samuti tegureid, mida kohaldamise raames tuli arvesse võtta. Järelikult erineb see kohtuasi käesolevast asjast, milles komisjon kohaldas väära õiguslikku kriteeriumi.
81 Komisjonil tuleb sobiva õigusliku kriteeriumi kohaldamise raames teha vajaduse korral vastavad järeldused kohtuotsusest Land Burgenland, milles kõnealune garantii ei olnud piiratud ajaliselt ega ühegi summaga ning seda ei antud osamakse eest ega läbi turumehhanismi (vt selle kohta kohtuotsus, 24.10.2013, Land Burgenland jt vs. komisjon, C‑214/12 P, C‑215/12 P ja C‑223/12 P, EU:C:2013:682, punkt 5).
82 Eelnevat arvesse võttes tuleb järeldada, et komisjon oleks pidanud analüüsima kõnealuseid meetmeid nende sisu, eseme ja eesmärkide põhjal, võttes arvesse nende konteksti, nimelt Taani Kuningriigi jaoks sellise riski vähendamist, mis tuleneb kapitalisüstist ja antud garantiidest, selle asemel, et kohaldada eraõigusliku investori põhimõtet, sõltumata analüüsi tulemusest. Kuna riik, kes nagu kõnealusel juhul oli raskustes oleva panga osanik ning panga osade kohustuste garant, osaleb langenud väärtusega varade üleandmises, ei saa a priori välistada, et ta võis tegutseda samasugusel eesmärgil nagu oleks tegutsenud oma riski maandamiseks eraõiguslik võlausaldaja.
83 Neil asjaoludel tuleb esimese väitega nõustuda.
Teine väide, mille kohaselt on riigiabi ja kokkusobimatu abi summa arvutamisel tehtud vigu
84 Hagejad leiavad teise väite kohaselt, et komisjon on teinud mitmeid vigu riigiabi ja kokkusobimatu abi summa arvutamisel. Nende hinnangul on komisjon teinud viis hindamisviga, nimelt seoses: üleantava vara väärtuse arvutamisega, FIH‑i maksejõuetuks muutumise riskiga, FSC tasustamisega kapitaliinvesteeringu eest, FSC‑le NewCo rahastamise eest makstavate intressidega ning vara üleandmise tagajärjel kapitalinõuete leevendamisega seotud summaga.
85 Nagu esimese väite analüüsimisel nähtub, kasutati vaidlustatud otsuse analüüsis ebaõiget võrdlusalust ning Üldkohtu ülesanne ei ole käesoleva vaidluse raames otsustada, millisele tulemusele oleks viinud selle kohaldamine antud juhul (punktid 69 ja 70 eespool). Seega ei ole Üldkohtul vaja analüüsida teist väidet, mis puudutab komisjoni väidetavalt tehtud vigu, saamoodi nagu ei ole vaja otsustada komisjoni poolt käesoleva väite viienda osa vastuvõetavuse üle.
Kolmas väide, mille kohaselt on rikutud põhjendamiskohustust
Poolte argumendid
86 Hagejad leiavad kolmanda väite raames, et vaidlustatud otsust ei ole piisavalt põhjendatud, mistõttu on rikutud ELTL artikli 296 teist lõiku ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 kolmandat taanet.
87 Hagejad toovad eelkõige välja, et teised liikmesriigid ja huvitatud kolmandad isikud ei ole võimelised vaidlustatud otsusest aru saama, kuidas jõudis komisjon selle otsuse põhjendustes 97, 103, 116 ja 117 viidatud näitajateni. Vaidlustatud otsus ei sisalda ühtki viidet laenuportfelli tegelikule majanduslikule väärtusele, kuna väärtused arvutas väline ekspert komisjoniga konsulteerides. Lisaks, viimane ei ole välja toonud peamisi kaalutlusi, millest lähtudes ta valis need näitajad, ega eeldusi, mida ta kasutas laenuportfelli turuväärtuse ja tegeliku majandusliku väärtuse arvutamisel. Hagejad heidavad komisjonile ette ka seda, et viimane kirjeldas väga üldiselt meetodit, mida ta kasutas vaidlustatud otsuse põhjendustes 93, 113 ja 116 toodud summade arvutamisel.
88 Hagejate sõnul oleks komisjon pidanud tegema neile kaks välise eksperdi aruannet tervenisti kättesaadavaks. Tehniline märkus ja teise eksperdi aruande kokkuvõte, mis neile teatavaks tehti, ei ole piisav otsuse selgitamiseks. Lisaks, asjaolu, et komisjon ei lubanud tutvuda teatavate dokumentidega, kujutab endast oluliste menetlusnormide rikkumist. Ehkki hagejad nõustuvad, et komisjon võib oma otsuseid põhjendada viidetega ekspertiisile, tähendab see, et ekspertiis peaks olema kättesaadav kõikidele huvitatud pooltele.
89 Hagejad lisavad, et vaidlustatud otsuses ei ole välja toodud põhjuseid, miks komisjon ei nõustunud 275 miljoni Taani krooni suuruse summaga, lähtus varasemast kuupäevast kui 2. juuli 2012. aasta tehingu sõlmimise kuupäev ega analüüsinud küsimust, kas varade üleandmine oli kooskõlas turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja põhimõttega.
90 Komisjon leiab, et kolmas väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Üldkohtu hinnang
91 ELTL artikli 296 teise lõigu kohaselt esitatakse õigusaktides nende vastuvõtmise põhjused. Põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punkti c kohaselt kätkeb õigus heale haldusele eeskätt „asutuste kohustust põhjendada oma otsuseid“.
92 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt sõltub põhjendamiskohustuse ulatus asjaomase õigusakti laadist ja selle vastuvõtmise kontekstist. Põhjendustest peab selgelt ja üheselt selguma akti andnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab esiteks ühenduste kohtul teostada seaduslikkuse kontrolli ning teiseks huvitatud isikutel mõista võetud meetme põhjuseid, et neil oleks võimalik oma õigusi kaitsta ja kindlaks teha, kas otsus on sisuliselt põhjendatud või mitte (kohtuotsus, 6.3.2003, Westdeutsche Landesbank Girozentrale ja Land Nordrhein-Westfalen vs. komisjon, T‑228/99 ja T‑233/99, EU:T:2003:57, punkt 278).
93 Ei ole nõutud, et põhjendustes oleks täpsustatud kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna akti põhjenduste vastavust ELTL artikli 296 nõuetele tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades kohtuotsus, 6.3.2003, Westdeutsche Landesbank Girozentrale ja Land Nordrhein-Westfalen vs. komisjon, T‑228/99 ja T‑233/99, EU:T:2003:57, punkt 279).
94 Komisjon ei pea nimelt seisukohta võtma kõigi huvitatud isikute esitatud argumentide osas, vaid ta võib piirduda otsuse ülesehituse seisukohalt olulise tähtsusega asjaolude ja õiguslike kaalutluste esitamisega (kohtuotsus, 6.3.2003, Westdeutsche Landesbank Girozentrale ja Land Nordrhein-Westfalen vs. komisjon, T‑228/99 ja T‑233/99, EU:T:2003:57, punkt 280).
95 Neid kaalutlusi arvesse võttes tuleb analüüsida hagejate esitatud etteheiteid.
96 Esiteks, mis puudutab väidet, et teistel liikmesriikidel ja huvitatud kolmandatel isikutel oli väidetavalt võimatu aru saada, kuidas komisjon arvutas laenuportfelli turuväärtuse ja tegeliku majandusliku väärtuse ning kuidas ta jõudis vaidlustatud otsuse põhjendustes 97, 103, 116 ja 117 viidatud näitajateni, siis tuleb märkida, et hagejatel ei ole alust tugineda väidetava põhjenduse puudumisele kolmandate isikute osas. Pealegi nad tunnistavad ise, et komisjon esitas neile haldusmenetluse käigus asjakohast teavet. Tuleb märkida, nagu ka komisjon välja tõi, et vaidlustatud otsuses on antud lühikirjeldus meetodi kohta, mida ta kasutas NewCo varade turuväärtuse (põhjendused 91–93) ja tegeliku väärtuse (põhjendus 116) arvutamisel.
97 Seega, erinevalt hagejate väidetest, on vaidlustatud otsuses esitatud peamised kaalutlused, millest komisjon turuväärtust ja tegelikku majanduslikku väärtust puudutaval arutluskäigul lähtus. Lisaks tuleb sedastada, et hagejad said teise väite raames esitada hulganisti argumente, millega vaielda vastu arvutuste põhjendatusele, mis näitab, et neil oli võimalik arvutustest aru saada.
98 Teiseks, mis puudutab sõltumatu ekspertiisiga seotud etteheiteid, tuleb kõigepealt täpsustada, et komisjonil on lubatud kasutada sõltumatuid eksperte, kui ta peab seda vajalikuks ning mida ta riigiabi valdkonnas on korduvalt ka teinud. Järelikult ei ole alust antud juhul heita ette, et vaidlustatud otsuses on tuginetud 7. juuni 2012. aasta eksperdi aruandele. Nagu eespool on märgitud, ei ole vaidlustatud otsuses piirdutud üksnes üldise viitega sõltumatule ekspertiisile, vaid selles on välja toodud komisjoni arutluskäigu aluseks olevad peamised kaalutlused.
99 Seega tuleb tagasi lükata argument, mis puudutab keeldumist teha kaks eksperdi aruannet hagejatele tervenisti kättesaadavaks. Nagu komisjon õigesti märkis, on riigiabi järelevalve menetlus abi andva liikmesriigi suhtes avatud menetlus. Kuna see menetlus aga ei ole avatud abi saaja suhtes, ei saa viimane kaitseõigustele tugineda (kohtuotsus, 24.9.2002, Falck ja Acciaierie di Bolzano vs. komisjon, C‑74/00 P ja C‑75/00 P, EU:C:2002:524, punktid 81 ja 83). Huvitatud isikud on ainsad, kellel on juhtumi asjaolusid arvesse võttes õigus olla sobival määral haldusmenetlusse kaasatud (kohtuotsus, 25.6.1998, British Airways jt vs. komisjon, T‑371/94 ja T‑394/94, EU:T:1998:140, punkt 60). Lõpuks tuleb märkida, et see, kui komisjon ei tee huvitatud isikule eksperdi aruannet teatavaks, ei oma põhjendamiskohustuse võimaliku rikkumise tuvastamisel tähtsust (kohtuotsus, 15.6.2005 Corsica Ferries France vs. komisjon, T‑349/03, EU:T:2005:221, punkt 77).
100 Kolmandaks, mis puudutab väidetavat põhjenduse puudumist seoses meetmetega võimaldatud kapitalitoetusega summas 375 miljonit Taani krooni 275 miljoni Taani krooni asemel, siis tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 116 on märgitud, et komisjon jõudis sellise numbrini vastavalt langenud väärtusega varade teatisele Taani finantsjärelevalve ameti esitatud andmete põhjal. Lisaks esitasid hagejad teise väite viiendas osas mitmeid argumente, et vaielda vastu selle arvutuse põhjendatusele, mis näitab, et nad said arvutusest aru. Hagiavalduse punktist 146 ja vastulause punktist 73 nähtub, et nad said aru, et kapitalinõuete leevendamise summa tulenes 275 miljoni Taani krooni suuruse likviidsusriski kaitse ja teiste riskide, eelkõige 100 miljoni Taani krooni suuruse krediidiriski vastase kaitse vähenemisest. Seega tuleb põhjendamiskohustust eristada seisukohtade põhjendatuse küsimusest, kuna see kuulub vaidlusaluse õigusakti sisulise õiguspärasuse küsimuse alla (kohtuotsus, 5.10.2012, Evropaïki Dynamiki vs. komisjon, T‑591/08, avaldamata, EU:T:2012:522, punkt 157). Järelikult ei saa selle väitega nõustuda.
101 Neljandaks, mis puudutab väidetavat põhjenduse puudumist laenuportfelli väärtuse hindamise viitekuupäeva osas, siis tuleneb vaidlustatud otsusest, eelkõige põhjendustest 27, 29, 94 ja joonealustest märkustest nr 30 ja 72, et laenuportfelli väärtus määrati kindlaks selle komponentide alusel 31. detsembri 2011. aasta seisuga, võttes arvesse selle krediidikvaliteedi arengut kuni 2. juulini 2012, mis on tehingu sõlmimise kuupäev. Vaidlustatud otsuses viidatud eksperdi 16. septembri 2013. aasta aruandest nähtub, et komisjon asus sellisele seisukohale eelkõige asjaolu tõttu, et tehing, olgugi et see sõlmiti hilisemal kuupäeval, tehti tagasiulatuvalt alates 31. detsembrist 2011.
102 Siinkohal tasub meenutada, et kohtupraktika kohaselt on eeskätt huve kahjustav akt piisavalt põhjendatud, kui see on tehtud puudutatud isikule teadaolevas kontekstis, mis võimaldab tal tema suhtes võetud meetme ulatust mõista (kohtuotsused, 28.11.2013, nõukogu vs. Manufacturing Support & Procurement Kala Naft, C‑348/12 P, EU:C:2013:776, punkt 71, ja 6.10.2015, Technion ja Technion Research & Development Foundation vs. komisjon, T‑216/12, EU:T:2015:746, punkt 97). Kuna komisjon edastas haldusmenetluse käigus hagejatele 16. septembri 2013. aasta eksperdi aruanne ja see oli hagiavaldusele lisatud, kuulus see viimaste teadaolevate asjaolude hulka. Seega tuleb see argument tagasi lükata.
103 Viiendaks, mis puudutab etteheidet selle kohta, et komisjon ei ole piisavalt põhjendanud oma keeldu kohaldada turumajanduse tingimustes tegutseva eraõigusliku võlausaldaja põhimõtet, on selge, et vaidlustatud otsus on põhjendatud eraõigusliku investori põhimõtte kohaldamisega. Kohtupraktika kohaselt peab isiku huve kahjustav otsus võimaldama liidu kohtul teostada õiguspärasuse järelevalvet ja andma huvitatud isikule vajalikku teavet selle kohta, kas otsus on piisavalt põhjendatud (kohtuotsus, 11.7.1985, Remia jt vs. komisjon, 42/84, EU:C:1985:327, punkt 26).
104 Tuleb märkida, et antud juhul on komisjon esitanud otsuse kontekstis olulist tähtsust omavaid õiguslikke kaalutlusi. Nimelt tuleneb vaidlustatud otsusest, et see põhines eraõigusliku investori põhimõtte kohaldamisel, mis võimaldab hagejatel esimese väite raames otsuse põhjendatust ka vaidlustada ning Üldkohtul teostada õiguspärasuse kontrolli. Neil asjaoludel tuleb puudulikku põhjendatust käsitlev etteheide tagasi lükata, olenemata sellest, kas vaidlustatud otsus oli selles osas põhjendatud või mitte.
105 Arvestades eeltoodut, tuleb kolmas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Kohtukulud
106 Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud komisjoni kahjuks, tuleb komisjoni kohtukulud jätta tema enda kanda ja mõista hageja kohtukulud vastavalt hageja nõudele välja komisjonilt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kuues koda)
otsustab:
1. Tühistada komisjoni 11. märtsi 2014. aasta otsus 2014/884/EL riigiabi nr SA.34445 (12/C) kohta, mida Taani andis seoses varade üleandmisega ettevõtjalt FIH ettevõtjale FSC.
2. Mõista kohtukulud välja komisjonilt.
Frimodt Nielsen | Dehousse | Collins |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 15. septembril 2016 Luxembourgis.
Allkirjad