AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS

(kolmas koda)

22. oktoober 2008

Kohtuasi F‑46/07

Marie Tzirani

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

Avalik teenistus – Ametnikud – Töölevõtmine – Palgaastmele määramine – Edutamine – Direktori ametikoht – Kandidatuuri tagasilükkamine – Ametisse nimetamise otsuse tühistanud kohtuotsuse täitmine – Vastuvõetavus

Ese:      EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi, millega M. Tzirani palub esiteks tühistada komisjoni 30. augusti 2006. aasta otsuse, millega D. J. nimetati personali ja halduse peadirektoraadi B direktoraadi (personalieeskirjad: poliitika, haldamine ja nõustamine) direktori ametikohale ja millega seega lükati tagasi hageja kandidatuur samale ametikohale, ning teiseks nõue mõista komisjonilt välja hüvitis hagejale väidetavalt tekitatud mittevaralise ja varalise kahju eest.

Otsus: Tühistada komisjoni otsus, millega lükati tagasi hageja kandidatuur personali ja halduse peadirektoraadi B direktoraadi (personalieeskirjad: poliitika, haldamine ja nõustamine) direktori ametikohale. Tühistada komisjoni 30. augusti 2006. aasta otsus, millega. D. J. nimetati personali ja halduse peadirektoraadi B direktoraadi (personalieeskirjad: poliitika, haldamine ja nõustamine) direktori ametikohale. Mõista komisjonilt hageja kasuks välja kahjuhüvitis summas 10 000 eurot. Ülejäänud osas jätta hagi rahuldamata. Mõista hageja kohtukulud välja komisjonilt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Hagi – Põhjendatud huvi – Vabale ametikohale esitatud kandidatuuri tagasilükkamise tühistanud kohtuotsuse täitmata jätmise peale esitatud hagi – Vastuvõetavus

(EÜ artikkel 233; personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91)

2.      Tühistamishagi – Tühistamisotsus – Mõju – Kohtuotsuse täitmiseks vajalike meetmete rakendamise kohustus – Ulatus

(EÜ artikkel 233)

3.      Ametnikud – Vaba töökoht – Ametikoha täitmine edutamise või üleviimise teel – Kandidaatide teenete võrdlev hindamine – Ametikoht palgaastmel A 1 või A 2 – Administratsiooni kaalutlusõigus

(Personalieeskirjad, artikli 29 lõige 1 ja artikli 45 lõige 1)

4.      Ametnikud – Hagi – Väited – Võimu kuritarvitamine – Mõiste

5.      Ametnikud – Võrdne kohtlemine – Mees- ja naissoost ametnike võrdõiguslikkus – Erandid

(EÜ artikli 141 lõiked 3 ja 4)

6.      Ametnikud – Edutamine – Teenete võrdlev hindamine – Õigus ametikohal edasijõudmisele

(Personalieeskirjad, artikli 29 lõige 1 ning artiklid 43 ja 45)

7.      Ametnikud – Hagi – Tühistamisotsus – Mõju – Kandidatuuri tagasilükkamise tühistamine – Asjaomase isiku endise õigusliku olukorra taastamine – Sellest tulenevalt selliste järgnevate aktide tühistamine, mis puudutavad kolmandaid isikuid – Tingimused

(Personalieeskirjad, artikli 91 lõige 1)

8.      Ametnikud – Hagi – Täielik pädevus – Võimalus omal algatusel mõista kostjaks olevalt institutsioonilt välja hüvitis

(Personalieeskirjad, artikli 91 lõige 1)

9.      Ametnikud – Institutsioonide lepinguväline vastutus – Tingimused – Õigusvastasus

1.      Institutsiooni akti tühistava kohtuotsuse adressaat on põhimõtteliselt otseselt puudutatud viisist, kuidas institutsioon seda kohtuotsust täidab. Adressaadil on seega õigus taotleda, et ühenduste kohus tuvastaks kohaldatavatest sätetest tulenevate kohustuste võimaliku rikkumise institutsiooni poolt. Sellest tuleneb, et hagejal on põhjendatud huvi komisjoni otsuse suhtes nimetada kandidaat täidetavale ametikohale, kuna see otsus on seotud viisiga, kuidas komisjon täidab Avaliku Teenistuse Kohtu otsust, millega tühistati komisjoni esimene otsus sama kandidaadi samale ametikohale nimetamise kohta. Seda järeldust ei sea kahtluse alla asjaolu, et hageja jaoks uut teadet asjaomase ametikoha kohta ei avaldata, sest vahepeal nimetati sellele ametikohale kolmas kandidaat. Kolmandate isikute huve ning teenistuse huve võib võtta arvesse vaidlustatud otsuse tagajärgede hindamisel ning selle hindamise peab vajaduse korral läbi viima pärast nimetatud otsuse õiguspärasuse analüüsimist.

(vt punktid 37 ja 38)

Viited:

Euroopa Kohus: 28. veebruar 1989, liidetud kohtuasjad 341/85, 251/86, 258/86, 259/86, 262/86, 266/86, 222/87 ja 232/87: van der Stijl ja Cullington vs. komisjon (EKL 1989, lk 511, punkt 18).

Esimese Astme Kohus: 31. jaanuar 2007, kohtuasi T‑166/04: C vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).

2.      Institutsioon, kes on tühistatava akti vastu võtnud, otsustab, millised on vajalikud meetmed seda tühistava kohtuotsuse täitmiseks. Seda kaalutlusõigust kasutades peab haldusorgan järgima nii ühenduse õiguse sätteid kui ka selle kohtuotsuse resolutsiooni ja põhjendusi, mida ta peab täitma. Ühenduste kohtu seadusjõustunud tühistamisotsus on seotud nii kohtuotsuse resolutsiooni kui põhjendustega, mis on resolutsiooni vajalik tugi. Nende põhjenduste abil võib esiteks määratleda õigusvastaseks peetud täpse sätte ning teiseks toovad need põhjendused välja resolutsioonis tuvastatud õigusvastasuse täpsed põhjused ning asjassepuutuv institutsioon on kohustatud neid põhjendusi tühistatud akti asendamisel arvesse võtma. Sellise akti asendamise menetlust võib seega jätkata täpselt sellest ajahetkest, mil õigusvastasus aset leidis. Ühenduse akti tühistamine ei mõjuta tingimata kõiki ettevalmistavaid akte, vaid see tähendab, et administratsioon peab arvestama ajahetkega, mil õigusvastasus aset leidis, kui ta võtab vastu uue, tühistatud akti asendava akti.

(vt punktid 49–53)

Viited:

Euroopa Kohus 21. detsember 1954, kohtuasi 1/54: Prantsusmaa vs. ülemamet (EKL 1954, lk 7, 33); 12. juuli 1962, kohtuasi 14/61: Koninklijke Nederlandsche Hoogovens en Staalfabrieken vs. ülemamet (EKL 1962, lk 485, 515); 13. november 1963, liidetud kohtuasjad 98/63 R ja 99/63 R: Erba ja Reynier vs. komisjon (EKL 1963, lk 551, 555); 26. aprill 1988, liidetud kohtuasjad 97/86, 99/86, 193/86 ja 215/86: Asteris jt vs. komisjon (EKL 1988, lk 2181, punkt 27); 12. november 1998, kohtuasi C‑415/96: Hispaania vs. komisjon (EKL 1998, lk I‑6993, punktid 31 ja 32); 14. september 1999, kohtuasi C‑310/97 P: komisjon vs. AssiDomän Kraft Products jt (EKL 1999, lk I‑5363, punkt 54).

Esimese Astme Kohus: 8. oktoober 1992, kohtuasi T‑84/91: Meskens vs. parlament (EKL 1992, lk II‑2335, punkt 73).

Avaliku Teenistuse Kohus: 17. aprill 2007, liidetud kohtuasjad F‑44/06 ja F‑94/06: C ja F vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punktid 33–35).

3.      Ametisse nimetaval asutusel on eelkõige juhul, kui täidetav ametikoht on iseäranis kõrge ja vastab palgaastmetele A 1 või A 2, ulatuslik kaalutlusõigus kandidaatide teenete võrdleval hindamisel. Selle kaalutlusõiguse teostamisel peab siiski maksimaalselt järgima kõiki asjakohaseid norme, st mitte ainult vaba ametikoha teadet, vaid ka võimalikke menetlusnorme, mis sellele ametiasutusele kaalutlusõiguse teostamiseks on kehtestatud. Ametisse nimetamise menetlusele kohaldatavad normid moodustavad samuti osa õiguslikust raamistikust, millest ametisse nimetav asutus peab rangelt kinni pidama.

Enne lõpliku ametisse nimetamise otsuse tegemist peab ametisse nimetaval asutusel seega olema võimalik tutvuda ja anda ise hinnang andmetele, mis viisid igas valikumenetluse staadiumis konsulteeritud haldushierarhia tasemed selliste soovituslike arvamuste vastuvõtmiseni, mis on ametisse nimetavale asutusele esitatud.

(vt punktid 66, 67 ja 108)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 6. juuli 1999, kohtuasi T‑203/97: Forvass vs. komisjon (EKL AT 1999, lk I‑A‑129 ja II‑705, punkt 45); 20. september 2001, kohtuasi T‑95/01: Coget jt vs. kontrollikoda (EKL AT 2001, lk I‑A‑191 ja II‑879, punkt 113); 9. juuli 2002, kohtuasi T‑158/01: Tilgenkamp vs. komisjon (EKL AT 2002, lk I‑A‑111 ja II‑595, punkt 50); 18. september 2003, kohtuasi T‑73/01: Pappas vs. Regioonide Komitee (EKL AT 2003, lk I‑A‑207 ja II‑1011, punkt 53); 4. juuli 2006, kohtuasi T‑88/04: Tzirani vs. komisjon (EKL AT 2006, lk I‑A‑2‑149 ja II‑A‑2‑703, punktid 78 ja 81).

4.      Võimu kuritarvitamise mõiste viitab haldusorgani poolt võimu kasutamisele muul eesmärgil kui sellel, milleks see talle anti. Otsus võib olla tehtud võimu kuritarvitades üksnes siis, kui konkreetsete, objektiivsete ja ühtelangevate tõendite alusel ilmneb, et otsusega püüti saavutada väidetust erinevaid eesmärke. Seega ei piisa üksnes sellest, kui viidata oma väidete toetuseks teatud asjaoludele, vaid peab esitama ka piisavalt konkreetsed, objektiivsed ja ühtelangevad tõendid, mis võivad oma olemuselt väidete tõepärasust või vähemalt nende tõenäosust toetada.

Kui ametisse nimetamise otsuses ei ole tuvastatud ametisse nimetava asutuse ilmset hindamisviga, siis ametisse nimetava asutuse poolt väidetavalt võimu kuritarvitamist puudutav väide ei saa tugineda eeldusele, et teenete võrdlev hindamine oleks pidanud viima ametisse nimetatud kandidaadi kandidatuuri tagasilükkamiseni.

(vt punktid 159–161)

Viited:

Euroopa Kohus: 6. märts 2001, kohtuasi C‑274/99 P: Connolly vs. komisjon (EKL 2001, lk I‑1611, punkt 113).

Esimese Astme Kohus: 5. juuli 2000, kohtuasi T‑111/99: Samper vs. parlament (EKL AT 2000, lk I‑A‑135 ja II‑611, punkt 64); 26. november 2002, kohtuasi T‑103/01: Cwik vs. komisjon (EKL AT 2002, lk I‑A‑229 ja II‑1137, punkt 28); 10. juuni 2008, kohtuasi T‑282/03: Ceuninck vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 48).

5.      Kui oletada, et ühenduse institutsioonide vastu saaks tugineda EÜ artikli 141 lõikes 4 sätestatule soo alusel positiivse diskrimineerimise kohta, sisaldab see säte vaid võimalust, mitte kohustust rakendada naiste suhtes positiivset diskrimineerimist. Ehkki komisjon on tõepoolest seadnud eesmärgiks jagada ametikohad naiste ja meeste vahel võrdselt ning käivitanud positiivseid tegevusi ja strateegiaid soodustamaks naiskandidaatide valimist ametikohtadele, ei ole õigusaktid, millel selle strateegia elluviimine põhineb, siduvad ning Avaliku Teenistuse Kohtu ülesanne ei ole kontrollida nende järgimist institutsioonide poolt. Igal juhul on võrdsete võimaluste põhimõte mõeldud kohaldamiseks ainult siis, kui kandidaatide teened on võrdsed.

(vt punktid 180–183 ja 186)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 3. veebruar 2005, kohtuasi T‑137/03: Mancini vs. komisjon (EKL AT 2005, lk I‑A‑7 ja II‑27, punktid 120, 122–124).

6.      Asutusesiseselt ametikohal edasijõudmise õigus leiab kohaldamist personalieeskirjade artikli 29 lõikes 1 kehtestatud eelistusjärjekorras töölevõtmise viisi kohta ning kohustuses võrrelda kandidaatide teeneid. Sellega seoses ei anna personalieeskirjad mingit õigust edutamisele isegi neile ametnikele, kes täidavad kõik edutamise tingimused. Kui puuduvad konkreetsed argumendid, mis tõendavad, et administratsioon tekitas asjaomases isikus tema poolt taotletud ametikoha suhtes põhjendatud ootusi, ei saa nimetatud isik tugineda õiguspärasele ootusele sellele ametikohale nimetamise osas.

(vt punktid 196 ja 197)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 12. veebruar 1992, kohtuasi T‑52/90: Volger vs. parlament (EKL 1992, lk II‑121, punkt 24); eespool viidatud kohtuasi C vs. komisjon ja seal viidatud kohtupraktika.

Avaliku Teenistuse Kohus: 28. juuni 2007, kohtuasi F‑21/06: Da Silva vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 71 ja seal viidatud kohtupraktika).

7.      Kui sellise õigusliku olukorra taastamine, milles hageja oli enne ühenduste kohtu poolt akti tühistamist, eeldab järgnevate, kuid kolmandaid isikuid puudutavate aktide tühistamist, võidakse need tühistada ainult siis, kui see ei näi toimepandud õigusvastase teo olemust ning teenistuse huve arvestades olevat ebaproportsionaalne.

Proportsionaalsuse ja õiguspärase ootuse põhimõte eeldavad, et omavahel sobitatakse hageja, kelle suhtes on õigusvastane tegu toime pandud, huvi tema õiguste taastamise kohta ning nende kolmandate isikute huvid, kelle õiguslik olukord on võinud neis tekitada õiguspärast ootust. Personalieeskirjade artikli 29 lõikes 1 sätestatud menetluste tõttu tehtud erinevaid toiminguid, nagu konkursi edukalt läbinud kandidaadi reservnimekirja kandmine, ametniku edutamine või ka täidetavale ametikohale ametniku nimetamine, võib lugeda sellist õiguslikku olukorda tekitavaks, mille õiguspärasuse suhtes võib asjaomastel kolmandatel isikutel olla õigustatud ootus.

(vt punkt 201)

Viited:

Euroopa Kohus: 1. juuni 1995, kohtuasi C‑119/94 P: Coussios vs. komisjon (EKL 1995, lk I‑1439, punkt 24).

Esimese Astme Kohus: 12. mai 1998, kohtuasi T‑159/96: Wenk vs. komisjon (EKL AT 1998, lk I‑A‑193 ja II‑593, punkt 121); 31. märts 2004, kohtuasi T‑10/02: Girardot vs. komisjon (EKL AT 2004, lk I‑A‑109 ja II‑483, punktid 85 ja 86).

8.      Ühenduste kohus võib selle tagamiseks, et tühistamisotsusel, mille tagajärjel ei alustata uuesti valikumenetlust selle ametikoha täitmiseks, millele hageja kandideeris, oleks hageja huvide suhtes kasulik mõju, kasutada talle rahalistes vaidlustes antud täielikku pädevust ja mõista isegi omal algatusel kostjaks olevalt institutsioonilt välja kahjuhüvitise. Kohus võib ka kutsuda asjaomast institutsiooni üles kaitsma adekvaatselt hageja õigusi, püüdes leida tema olukorrale õiglase lahenduse.

(vt punkt 214)

Viited:

Euroopa Kohus: 5. juuni 1980, kohtuasi 24/79: Oberthür vs. komisjon (EKL 1980, lk 1743, punkt 14).

Esimese Astme Kohus: eespool viidatud kohtuasi Girardot vs. komisjon, punkt 89.

Avaliku Teenistus Kohus: 8. mai 2008, kohtuasi F‑6/07: Suvikas vs. nõukogu (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 127).

9.      Selleks, et võiks asuda seisukohale, et on olemas põhjuslik seoses ametikohale ametniku kandidatuuri tagasilükkamise ja sellest asjaomasele isikule tekkinud varalise kahju – mis tuleneb selle töötasu ja eeliste vahest, millele tal oleks olnud õigus ametisse nimetamise korral ja mis ta tegelikult sai – vahel, on põhimõtteliselt vaja, et oleks tõendatud otsene ja kindel põhjuse ja tagajärje seos ühenduse asjaomase institutsiooni õigusvastase teo ja asjaomase kahju vahel.

Edutamise teel ametikoha täitmise eripärast konteksti arvestades on põhjuslik seos tõendatud kindlasti siis, kui ühenduse institutsiooni õigusvastase teo kindlaks tagajärjeks saab pidada mitte tingimata seda, et isikut ei ole määratud ametikohale – sest asjaomane isik ei suuda kunagi tõendada, et tal olnuks sellele õigus –, vaid seda, et isik on jäänud ilma ka tõsisest võimalusest sellele ametikohale nimetamiseks, mille tõttu ta on kandnud varalist kahju sissetuleku kaotamise näol. Kui käesoleva juhu asjaolusid arvestades on ülimalt tõenäoline, et õiguspärase käitumise korral oleks asjaomane ühenduse institutsioon asjaomase isiku ametikohale määranud, ei takista see, et nõuetekohase protseduuri tulemus on teoreetiliselt ebakindel, tegeliku varalise kahju hüvitamist, mida see isik on kandud seetõttu, et ta jäeti kõrvale konkursist ametikoha täitmiseks, mille ta kõigi eelduste kohaselt võinuks saada.

(vt punktid 216–218)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 5. oktoober 2004, kohtuasi T‑45/01: Sanders jt vs. komisjon (EKL 2004, lk II‑3315, punktid 149 ja 150); 12. september 2007, kohtuasi T‑250/04: Combescot vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punktid 95 ja 96).