Language of document :

RFA International, LP 25. jaanuaril 2019 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (üheksas koda) 15. novembri 2018. aasta otsuse peale kohtuasjas T-113/15: RFA International versus komisjon

(kohtuasi C-56/19 P)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Apellant: RFA International, LP (esindajad: адвокат B. Evtimov, avocate M. Krestiyanova, solicitor D. O’Keeffe, avocat N. Tuominen ja avocat E. Borovikov)

Teine menetlusosaline: Euroopa Komisjon

Apellandi nõuded

Apellant palub Euroopa Kohtul:

tühistada vaidlustatud kohtuotsus;

teha kohtuasjas lõplik kohtuotsus, kui menetlusstaadium seda võimaldab;

teise võimalusena saata kohtuasi tagasi Üldkohtusse uuesti läbivaatamiseks;

mõista komisjonilt välja kohtukulud seoses nii menetlusega Euroopa Kohtus kui ka menetlusega Üldkohtus.

Väited ja peamised argumendid

Apellatsioonkaebuses vaidlustatakse üksnes Üldkohtu järeldused teise väite kohta, mille apellant esitas esimeses kohtuastmes.

Oma järeldustes tegi Üldkohus vea algmääruse1 artikli 11 lõigete 9 ja 10 tõlgendamisel ning määratles liiga laialt komisjoni diskretsiooni lubatud ulatust keeruliste olukordade hindamisel nende sätete alusel. Apellant palub Euroopa Kohtul vaidlustatud kohtuotsus tühistada järgmistel põhjendustel.

Üldkohus on algmääruse tõlgendamisel kaks korda rikkunud õigusnormi.

Esiteks on Üldkohus valesti tõlgendanud algmääruse artikli 11 lõiget 9. Selles on sätestatud, et kui asjaolud ei ole muutunud, rakendab komisjon kõikides läbivaatamise uurimistes sama metoodikat nagu tollimaksu kehtestamise põhjustanud uurimises, võttes nõuetekohaselt arvesse selle määruse artiklit 2. Hinnates, kas dumpinguvastased tollimaksud mõjutasid edasimüügihindasid, ei teinud komisjon seda siiski edasimüügihindade alusel, mis tuvastati uurimise käigus, mis viis esialgse määruseni, vaid jooksvate tootmishindade alusel Venemaal. See tähendab metoodika muutumist algmääruse artikli 11 lõike 9 tähenduses. Komisjon leidis, et asjaolud on alates esialgsest uurimisest märkimisväärselt muutunud ning et iseäranis Venemaa eksportijate tootmiskulud on tõusnud ligikaudu 100%. Siiski olid kulud tõusnud ning see oli juba teada tagasimaksmise uurimise perioodidel ajavahemikus 2008–2010.

Teiseks tõlgendas Üldkohus valesti algmääruse artikli 11 lõiget 10, kuna ta kohaldas vale õiguslikku kriteeriumi. Üldkohtu välja töötatud õigusliku kriteeriumi kohaselt on nõutav, et dumpinguvastaste tollimaksude lisamist ekspordihindadesse tõendatakse üksnes DDP2 hindade andmete alusel ning näidates, et uued hinnad ei hõlma mitte üksnes dumpinguvastaseid tollimaksusid, vaid kõiki kaasnenud tootmiskulusid. Ei algmääruse artikli 11 lõikes 10 ega komisjoni teatises dumpinguvastaste tollimaksude tagasimaksmise kohta (“Komisjoni teatis”3 ) ei ole sellist nõuet ette nähtud.

Lõpuks tuvastas Üldkohus faktilised asjaolud sisuliselt valesti, kui ta järeldas, et:

tootmiskulude tõus ilmnes alles tagasimaksmise uurimise esimese ja teise perioodi jooksul ning kujutas seega endast asjaolude muutumist, millega on metoodika muutmine põhjendatud. Tegelikult teadis komisjon, et kulud on juba suurenenud esialgse uurimise perioodi jooksul ning tagasimaksmise uurimiste ajal ajavahemikus 2008–2010;

metoodika muutmine oli põhjendatud võrdsete konkurentsitingimuste loomisega ning selleks et vältida nende ettevõtjate vahelist diskrimineerimist, keda võivad puudutada samad meetmed. Tegelikult tõusid kulud kõigil Venemaa tootjatel samamoodi.

____________

1 Nõukogu 30. novembri 2009. aasta määrus (EÜ) nr 1225/2009 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (ELT 2009, L 343, lk 51).

2 „Tarnitud, toll tasutud“.

3 ELT 2014, C 164, lk 9.