KOHTUJURISTI ETTEPANEK

MELCHIOR WATHELET

esitatud 13. septembril 2016(1)

Kohtuasi C‑104/16 P

Euroopa Liidu Nõukogu

versus

Rahvarinne saguia-el-hamra ja rio de oro vabastamiseks (Polisario Rinne)

Apellatsioonkaebus – Euroopa Liidu ja Maroko Kuningriigi vaheline kirjavahetuse vormis leping – Vastastikune liberaliseerimine põllumajandustoodete, töödeldud põllumajandustoodete, kala ja kalandustoodete alal

Sisukord

I.     Sissejuhatus

II.   Vaidluse taust

III. Hagi Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus

IV.   Menetlus Euroopa Kohtus

V.     Apellatsioonkaebuse vastuvõetavus

A.     Poolte argumendid

B.     Õiguslik hinnang

VI.   Apellatsioonkaebuse sisu

A.     Esimese võimalusena

1.     Apellatsioonkaebuse teise väite esimene osa, mis puudutab liberaliseerimislepingu kohaldamist Lääne-Saharale

a)     Poolte argumendid

b)     Õiguslik hinnang

i)     Lääne-Sahara staatus, nagu see on määratletud ÜRO põhikirja artiklis 73 ja selle tagajärjed

ii)   Liit ja selle liikmesriigid ei tunnusta Maroko Kuningriigi ülemvõimu Lääne-Sahara üle

iii) Mida öelda de facto kohaldamise kohta Lääne-Sahara territooriumi suhtes, mis teeb sellest [lepingu kohaldamise] „edaspidise praktika“?

iv)   Rahvusvaheliste lepingute suhteline toime (pacta tertiis nec nocent nec prosunt)

B.     Teise võimalusena

1.     Esimene väide, et on rikutud õigusnorme Polisario Rinde kohtumenetlusõigus- ja teovõime kohta liidu kohtutes

a)     Poolte argumendid

b)     Õiguslik hinnang

2.     Teine väide, et on rikutud õigusnormi Polisario Rinde õiguse kohta esitada hagi

a)     Esimene osa, mis puudutab vaidlusaluse otsuse laadi

i)     Poolte argumendid

ii)   Õiguslik hinnang

b)     Teine osa Polisario Rinde otsese puutumuse kohta

i)     Poolte argumendid

ii)   Õiguslik hinnang

–       Kas nõukogu otsused rahvusvaheliste lepingute sõlmimise kohta võivad „otseselt puudutada“ mitteprivilegeeritud hagejaid

–       Mõisted „otsene puutumus“ ja „vahetu õigusmõju“

c)     Kolmas osa Polisario Rinde isikliku puutumuse kohta

i)     Poolte argumendid

ii)   Õiguslik hinnang

C.     Kolmanda võimalusena

1.     Kolmas väide, et Üldkohus on rikkunud õigusnormi selle kaalutlusõiguse kontrollimisel, mis nõukogul on välismajandussuhete valdkonnas

a)     Poolte argumendid

b)     Õiguslik hinnang

2.     Neljas väide, et Üldkohus tegi otsuse ultra petita

a)     Poolte argumendid

b)     Õiguslik hinnang

3.     Viies väide, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta ja loodusvarade üle alalise ise otsustamise põhimõtte kohaldamisega seoses on rikutud õigusnormi

a)     Esimene osa, mis käsitleb kohustust analüüsida põhiõiguste austamise küsimust

i)     Poolte argumendid

ii)   Õiguslik hinnang

–       Polisario Rinde tühistamishagi väite, mis käsitleb põhiõiguste rikkumist, vastuvõetavus

–       Väide, et põhiõiguste hartat on tõlgendatud ja kohaldatud ebaõigesti

b)     Teine osa kohustuse kohta kontrollida, kas liberaliseerimisleping on kooskõlas ÜRO põhikirja artikliga 73 ja loodusvarade üle alalise ise otsustamise põhimõttega

i)     Poolte argumendid

ii)   Õiguslik hinnang

4.     Kuues väide, et on rikutud õigusnormi seoses vaidlusaluse otsuse tühistamise ulatusega

a)     Poolte argumendid

b)     Õiguslik hinnang

VII. Kohtukulud

A.     Esimese võimalusena ja teise võimalusena

B.     Kolmanda võimalusena

VIII. Ettepanek

Esimese võimalusena ja teise võimalusena

I.      Sissejuhatus

1.        Euroopa Liidu Nõukogu palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 10. detsembri 2015. aasta otsuse Polisario Rinne vs. nõukogu (T‑512/12, EU:T:2015:953, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“), millega Üldkohus tühistas osaliselt nõukogu 8. märtsi 2012. aasta otsuse 2012/497/EL Euroopa Liidu ja Maroko Kuningriigi vahelise kirjavahetuse vormis lepingu (milles käsitletakse põllumajandustoodete, töödeldud põllumajandustoodete, kala ja kalandustoodetega seotud vastastikuseid liberaliseerimismeetmeid, millega asendatakse Euroopa – Vahemere piirkonna lepingu (millega luuakse assotsiatsioon ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Maroko Kuningriigi vahel) protokollid nr 1, 2 ja 3 ning nende lisad ja millega muudetakse kõnealust assotsiatsioonilepingut) sõlmimise kohta(2) (edaspidi „vaidlusalune otsus“), „osas, milles sellega kiidetakse heaks selle lepingu kohaldamine Lääne-Sahara suhtes“.

2.        Käesolev kohtuasi on väga tähtis, sest selles esitatakse mitu keerulist küsimust. Kõigepealt on Euroopa Kohtul võimalus täpsustada, kas niisugusel organisatsioonil nagu Rahvarinne saguia-el-hamra ja rio de oro vabastamiseks (Polisario Rinne) on kohtumenetlusõigus- ja teovõime, põhjendatud huvi ja õigus esitada hagi ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses. Sellega seoses tuleb Euroopa Kohtul lahendada küsimus, kas Lääne-Sahara kuulub Euroopa – Vahemere piirkonna lepingu (millega luuakse assotsiatsioon ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Maroko Kuningriigi vahel) – mis sõlmiti 26. veebruaril 1996 Brüsselis ja mis kiideti nimetatud ühenduste nimel heaks nõukogu ja komisjoni 24. jaanuari 2000. aasta otsusega 2000/204/EÜ, ESTÜ(3) (edaspidi „assotsiatsioonileping“) – ja Brüsselis 13. detsembril 2010 sõlmitud Euroopa Liidu ja Maroko Kuningriigi vahelise kirjavahetuse vormis lepingu (milles käsitletakse põllumajandustoodete, töödeldud põllumajandustoodete, kala ja kalandustoodetega seotud vastastikuseid liberaliseerimismeetmeid, millega asendatakse Euroopa – Vahemere piirkonna lepingu (millega luuakse assotsiatsioon ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Maroko Kuningriigi vahel) protokollid nr 1, 2 ja 3 ning nende lisad ja millega muudetakse kõnealust assotsiatsioonilepingut)(4) (edaspidi „liberaliseerimisleping“) territoriaalsesse kohaldamisalasse.

3.        Teiseks peab Euroopa Kohus võibolla selgitama liidu kohtute teostatava kohtuliku kontrolli intensiivsust niisugustes valdkondades nagu välismajandussuhted, kus nõukogul on ulatuslik kaalutlusõigus, ning ka võtma seisukoha tegurite suhtes, mida peaks nõukogu arvesse võtma, enne kui ta kolmanda riigiga sõlmitud rahvusvahelise lepingu heaks kiidab. Selles kontekstis tuleks Euroopa Kohtul käsitleda keerukaid rahvusvahelise avaliku õiguse küsimusi seoses Lääne-Sahara staatuse ja tema rahva õigusega enesemääramisele.

4.        Ei tohi ka silmist lasta käesoleva kohtuasja olulisust rahvusvahelisele üldsusele ning Maroko ja teiste Lääne-Sahara investeeringute tulevikule. Seda märkis nimelt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) peasekretär Ban Ki-moon oma 19. aprilli 2016. aasta raporti olukorra kohta Lääne-Saharas(5) jaotises pealkirjaga „Inimõigused“.

II.    Vaidluse taust

5.        Polisario Rinne, mis loodi 10. mail 1973, on selle põhikirja artikli 1 kohaselt „rahvuslik vabastusliikumine, mis on välja kasvanud Sahara rahva pikaajalisest vastupanust välisriikide erinevas vormis okupatsioonile“.

6.        Selle loomise ajalooline ja rahvusvaheline kontekst ja Lääne-Sahara olukorra kujunemine sellele järgnevalt on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1–16.

7.        Nagu nendest punktidest nähtub, on Lääne-Sahara Aafrika loodeosas asuv territoorium, mille Hispaania Kuningriik koloniseeris XIX sajandil enne, kui sellest sai Hispaania provints ning see kanti seejärel Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja artikli 73 tähenduses mitteautonoomsete territooriumide loetellu, kus see on praeguseni(6).

8.        ÜRO Peaassamblee võttis 20. detsembril 1966 vastu resolutsiooni 2229 (XXI) Ifni ja Hispaania Sahara küsimuse kohta, kinnitades taas, et „Hispaania Sahara rahva[l] on võõrandamatu õigus enesemääramisele“. Ta palus Hispaania Kuningriigil kui territooriumil haldusvõimu teostajal „määrata niipea kui võimalik kooskõlas Hispaania Sahara põliselanikkonna püüdlustega ning Maroko ja Mauritaania valitsuste ja kõikide huvitatud pooltega konsulteerides kindlaks selle referendumi kord, mis leiab aset [ÜRO] egiidi all, et territooriumi põliselanikud saaksid vabalt kasutada oma õigust enesemääramisele“.

9.        Hispaania Kuningriik teatas 20. augustil 1974 ÜRO-le, ja ta kavatseb korraldada ÜRO egiidi all Lääne-Saharas referendumi.

10.      16. oktoobril 1975 esitas Rahvusvaheline Kohus ÜRO Peaassamblee sellekohasel nõudmisel Lääne-Sahara kohta nõuandva arvamuse (CIJ, Recueil 1975, lk 12), mille punktis 162 ta järeldas järgmist:

„Kohtule teatavaks tehtud asjaolud ja andmed näitavad, et Hispaania kolonisatsiooni ajal olid Maroko sultani ja teatavate Lääne-Sahara territooriumil elavate hõimude vahel õiguslikud lojaalsussidemed. Need näitavad samuti, et eksisteerivad õigused, sealhulgas teatavad maaga seotud õigused, mis kujutavad endast õigussuhteid – selle kohtu käsituses – Mauritaania ja Lääne-Sahara territooriumi vahel. Seevastu järeldab kohus, et talle teadaolevad asjaolud ja andmed ei tõenda, et ühelt poolt Lääne-Sahara territooriumi ja teiselt poolt Maroko Kuningriigi või Mauritaania vahel eksisteeriks mingi territoriaalne ülemvõimusuhe. Kohus ei tuvastanud seega niisuguste õigussuhete olemasolu, mis võiksid muuta [ÜRO Peaassamblee 14. detsembri 1960. aasta resolutsiooni 1514 (XV) koloniaalmaadele ja -rahvastele iseseisvuse andmise kohta (edaspidi „resolutsioon 1514 (XV)“] kohaldamist, mis puudutab Lääne-Sahara dekoloniseerimist, ning eelkõige enesemääramise põhimõtte kohaldamist territooriumi elanike tahte vaba ja moonutamata väljendamise kaudu.“

11.      Hispaania Kuningriik, Maroko Kuningriik ja Mauritaania Islamivabariik allkirjastasid 14. novembril 1975 deklaratsiooni, mis nägi ette Hispaania Kuningriigi kui Lääne-Sahara territooriumi üle haldusvõimu teostaja volituste ja kohustuste ülemineku ajutisele kolmepoolsele haldusasutusele.

12.      1975. aasta sügisel halvenes olukord Lääne-Saharas. Maroko kuningas Hassan II kutsus Rahvusvahelise Kohtu eespool nimetatud arvamuse avaldamise päeval peetud kõnes – leides, et „kõik“ on tunnustanud, et Lääne-Sahara kuulub Maroko Kuningriigile ja et marokolastel jääb veel vaid „[oma] territoorium hõivata“ – üles korraldama Lääne-Saharasse „rahumeelset sissemarssi“, millel osales 350 000 inimest.

13.      ÜRO Julgeolekunõukogu (edaspidi „Julgeolekunõukogu“) pani asjassepuutuvatele ja huvitatud pooltele südamele, et nad ilmutaksid vaoshoitust ja mõõdukust. Ta väljendas muret tõsise olukorra pärast selles piirkonnas ka oma kolmes resolutsioonis Lääne-Sahara kohta, nimelt resolutsioonides 377 (1975), 379 (1975) ja 380 (1975). Viimases nendest resolutsioonidest avaldas ta kahetsust Maroko kuninga väljakuulutatud sissemarsi korraldamise pärast ja palus Maroko Kuningriigil kõik selles sissemarsis osalenud Lääne-Sahara territooriumilt viivitamatult ära tuua.

14.      Hispaania Kuningriik teatas 26. veebruaril 1976 ÜRO peasekretärile, et alates sellest kuupäevast teeb ta lõpu oma kohalolekule Lääne-Saharas ja ning et ta loeb ennast vabastatuks igasugusest rahvusvahelisest kohustusest seda territooriumit hallata.

15.      Vahepeal puhkes Maroko Kuningriigi, Mauritaania Islamivabariigi ja Polisario Rinde vahel relvastatud konflikt.

16.      Mauritaania Islamivabariik sõlmis 10. augustil 1979 Polisario Rindega lepingu, mille kohaselt ta loobus igasugustest territoriaalsetest nõudmistest Lääne-Saharale.

17.      ÜRO Peaassamblee kinnitas oma 21. novembri 1979. aasta resolutsioonis 34/37 Lääne-Sahara küsimuse kohta uuesti „Lääne-Sahara rahva võõrandamatut õigust enesemääramisele ja iseseisvusele“ ja väljendas heameelt Mauritaania ja Sahara lepingu üle, mille olid Mauritaania Islamivabariik ja Polisario Rinne allkirjastanud10. augustil 1979 Alžiiris. Ta avaldas ühtlasi sügavat kahetsust „olukorra halvenemise pärast seetõttu, et Lääne-Sahara on endiselt Maroko poolt okupeeritud, ning selle okupatsiooni laiendamise pärast hiljuti Mauritaaniast vabaksjäänud territooriumile“. Ta palus Maroko Kuningriigil anda samuti oma panus rahu tagamisse ning soovitas sel eesmärgil, et Polisario Rinne, „mis esindab Lääne-Sahara rahvast, osaleks täiel määral Lääne-Sahara küsimusele õiglase, kestva ja lõpliku poliitilise lahenduse otsimises“.

18.      Relvastatud konflikt Polisario Rinde ja Maroko Kuningriigi vahel jätkus, kuni 30. augustil 1988 nõustusid pooled põhimõtteliselt lahendusettepanekutega, mille oli esitanud eelkõige ÜRO peasekretär ja mis nägi eelkõige ette relvarahu väljakuulutamise ning ÜRO kontrolli all enesemääramisreferendumi korraldamise.

19.      Referendumit ei ole seni veel korraldatud.

20.      Praegu kontrollib kõige suuremat osa Lääne-Sahara territooriumist Maroko Kuningriik, kes peab ennast Lääne-Sahara valitsejaks, samas kui Polisario Rinne kontrollib väiksemat ja väga vähe asustatud ala, mis asub selle territooriumi idaosas. Territoorium, mida kontrollib Polisario Rinne, on territooriumist, mida kontrollib Maroko Kuningriik, eraldatud viimase ehitatud liivavalliga, mida valvab Maroko sõjavägi. Suur hulk Lääne-Saharast pärit põgenikke elab laagrites, mida haldab Polisario Rinne ja mis asuvad Alžeeria territooriumil Lääne-Sahara lähedal.

III. Hagi Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus

21.      Polisario Rinne esitas hagiavaldusega, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 19. novembril 2012, hagi nõudega vaidlusalune otsus tühistada ja mõista kohtukulud välja nõukogult.

22.      Polisario Rinne esitas oma nõuete põhjenduseks üksteist väidet, millest esimene on, et on rikutud põhjendamiskohustust; teine, et ei järgitud „konsulteerimise põhimõtet“; kolmas, et on rikutud põhiõigusi; neljas, et „on rikutud liidu poliitika kooskõla põhimõtet“; viies, et „on rikutud väärtusi, millel liit põhineb, ja selle välistegevuse põhimõtteid“; kuues, et „ei järgitud jätkusuutliku arengu eesmärki“; seitsmes, et on eiratud „liidu välistegevuse põhimõtteid ja eesmärke arengukoostöö valdkonnas“; kaheksas, et on rikutud õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet; üheksas, et „vaidlusalune otsus on vastuolus mitme liidu sõlmitud lepinguga“; kümnes, et on eiratud rahvusvahelist üldist õigust, ja üheteistkümnes, et on rikutud „liidu rahvusvahelise vastutuse õigust“.

23.      Kaitseks nõudis nõukogu, et hagi jäetaks vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata või, kui seda ei tehta, siis põhjendamatuse tõttu rahuldamata ning et kohtukulud mõistetaks välja Polisario Rindelt.

24.      Üldkohtu kaheksanda koja presidendi 6. novembri 2013. aasta kohtumäärusega lubati Euroopa Komisjonil menetlusse astuda nõukogu nõuete toetuseks.

25.      Vaidlustatud kohtuotsuses analüüsis Üldkohus kõigepealt nõukogu ja komisjoni argumente, et hagi tuleks jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ühelt poolt põhjusel, et Polisario Rinne ei olnud tõendanud, et ta on juriidiline isik või et tal on kohtumenetlusõigus- ja teovõime, ning teiselt poolt, et vaidlusalune otsus ei puuduta teda otseselt ja isiklikult. Üldkohus lükkas need kaks vastuvõetamatuse põhjendust tagasi vastavalt vaidlustatud kohtuotsuse punktides 34–60 ja 61–114.

26.      Teiseks analüüsis Üldkohus tühistamisväiteid, mille esitas Polisario Rinne oma nõuete põhjenduseks, ning märkis kõigepealt, et viimane „tugine[b] [sisuliselt vaidlusaluse] otsuse õigusvastasusele põhjendusel, et sellega on rikutud nii liidu kui ka rahvusvahelist õigust“(7). Üldkohus lisas, et „kõik väited tõstatavad tegelikult küsimuse, kas eksisteerib absoluutne keeld sõlmida liidu nimel rahvusvaheline leping, mida võib kohaldada territooriumi suhtes, mida faktiliselt kontrollib kolmas riik, ilma et liit ja selle liikmesriigid või üldisemalt kõik teised riigid oleksid tunnustanud selle riigi ülemvõimu sellel territooriumil (edaspidi „vaidlusalune territoorium“), ning olenevalt vastusest küsimuse, kas liidu institutsioonidel on sellega seoses kaalutlusõigus, missugused on selle kaalutlusõiguse piirid ja kasutamise tingimused“(8).

27.      Üldkohus analüüsis seejärel kõiki ühtteist Polisario Rinde esitatud tühistamisväidet ja lükkas need kõik põhjendamatuse või ühel juhul vastuvõetamatuse tõttu vaidlustatud kohtuotsuse punktides 127, 139, 148, 158, 167, 172, 175, 178, 199, 211 ja 214 tagasi.

28.      Selle analüüsi raames oli ta nimelt seisukohal, et ükski Polisario Rinde esitatud argument ei võimaldanud „järeldada, et liidu või rahvusvaheline õigus keelab absoluutselt sõlmida kolmanda riigiga lepingut, mida võib kohaldada vaidlusaluse territooriumi suhtes“(9).

29.      Samal ajal jättis Üldkohus hiljem analüüsimiseks hulga argumente, mille oli Polisario Rinne esitanud oma esimese, kolmanda, viienda, kuuenda, üheksanda ja kümnenda väite põhjenduseks ja mis seondusid tema hinnangul sisuliselt teise võimalusena esitatud küsimusega, millistel tingimustel võivad liidu institutsioonid heaks kiita niisuguse lepingu sõlmimise, mida võidakse kohaldada vaidlusaluse territooriumi suhtes(10).

30.      Lõpuks asus Üldkohus seda küsimust analüüsima vaidlustatud kohtuotsuse punktides 223–247. Selles suhtes leidis ta sisuliselt, et kuigi nõukogul on liidu välissuhete korraldamisel ulatuslik kaalutlusõigus, on nõukogul, kui ta kavatseb heaks kiita rahvusvahelise lepingu, mida võidakse kohaldada vaidlusalusel territooriumil ja mille eesmärk on hõlbustada sellelt territooriumilt pärinevate toodete sealt eksportimist liitu, kohustus eelnevalt analüüsida kõiki konkreetse juhtumi asjakohaseid asjaolusid ja eelkõige veenduda, et nende toodete tootmine ei toimu kõnesoleva territooriumi elanike huve kahjustades ja et sellega ei panda toime selle rahva põhiõiguste rikkumisi. Üldkohus märkis samuti, et käesoleval juhul ei ole nõukogu seda kohustust täitnud.

31.      Nendest põhjendustest tulenevalt järeldas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 247, et „nõukogu [on] rikkunud oma kohustust analüüsida enne [vaidlusaluse] otsuse vastuvõtmist konkreetse juhtumi kõiki asjaolusid“, ning seepärast tühistas selle otsuse „osas, milles sellega kiidetakse heaks selles [liberaliseerimise] lepingu kohaldamine Lääne-Sahara suhtes“.

IV.    Menetlus Euroopa Kohtus

32.      Nõukogu palub oma apellatsioonkaebuses, mis esitati Euroopa Kohtule 19. veebruaril 2016, Euroopa Kohtul:

–        vaidlustatud kohtuotsus tühistada;

–        teha vaidluses lõplik kohtuotsus, jättes hagi rahuldamata, ja

–        mõista nõukogu kohtukulud nii esimeses kui ka apellatsiooniastmes välja Polisario Rindelt.

33.      Euroopa Kohtule 9. mail 2016 esitatud vastuses apellatsioonkaebusele palub Polisario Rinne Euroopa Kohtul:

–        esimese võimalusena jätta apellatsioonkaebus vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata;

–        teise võimalusena jätta apellatsioonkaebus põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        kolmanda võimalusena – kui Euroopa Kohus peaks nõukogu nõuded vaidlustatud kohtuotsuse tühistamise osas rahuldama – teha vaidluses lõplik kohtuotsus, tühistades vaidlusaluse otsuse väidete alusel, mille Üldkohus tagasi lükkas, ja

–        mõista Polisario Rinde kohtukulud nii esimeses kui ka apellatsiooniastmes välja nõukogult.

34.      Euroopa Kohtule 3. mail 2016 esitatud vastuses apellatsioonkaebusele palub komisjon Euroopa Kohtul apellatsioonkaebus rahuldada.

35.      Apellatsioonkaebuse esitamisel Euroopa Kohtu kantseleisse esitatud eraldi dokumendiga palub nõukogu kohtuasja lahendada Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 133 ette nähtud kiirendatud menetluses.

36.      Euroopa Kohtu president rahuldas selle nõude 7. aprilli 2016. aasta kohtumäärusega.

37.      Euroopa Kohtu presidendi 2., 13., 18. ja 24. mai 2016. aasta otsustega lubati Belgia Kuningriigil, Saksamaa Liitvabariigil, Hispaania Kuningriigil, Prantsuse Vabariigil ja Portugali Vabariigil menetlusse astuda nõukogu nõuete toetuseks. Saksamaa Liitvabariik ei esitanud aga menetlusse astuja seisukohti ega osalenud kohtuistungil.

38.      Euroopa Kohtu presidendi 9. juuni 2016. aasta kohtumäärusega lubati Maroko põllumajanduse ja maaelu arengu konföderatsioonil (Comader) menetlusse astuda nõukogu nõuete toetuseks.

39.      19. juulil 2016 korraldati kohtuistung, millel esitasid oma suulised seisukohad nõukogu, Comader, Hispaania Kuningriik, Prantsuse Vabariik, Portugali Vabariik, Polisario Rinne ja komisjon.

V.      Apellatsioonkaebuse vastuvõetavus

A.      Poolte argumendid

40.      Polisario Rinne vaidlustab apellatsioonkaebuse vastuvõetavuse, väites, et nõukogul ei ole huvi seda esitada. Ta märgib selle kohta kõigepealt, et vaidlustatud kohtuotsusega tühistati vaidlusalune otsus ainult „osas, milles sellega kiidetakse heaks [liberaliseerimis]lepingu kohaldamine Lääne-Sahara suhtes“. Teiseks väidab ta, et Maroko Kuningriik ega liit ei ole pädevad sõlmima lepingut, mida kohaldatakse Lääne-Saharale. Ta järeldab sellest, et nõukogu ei saa mingit kasu sellest, kui Lääne-Sahara võidakse lugeda liberaliseerimislepingu kohaldamisalasse.

41.      Nõukogu ja komisjon vaidlevad vastu, et need argumendid ei ole põhjendatud, märkides esimese võimalusena, et liidu institutsioonid võivad esitada apellatsioonkaebuse, ilma et neil tuleks tõendada põhjendatud huvi, ja teise võimalusena, et see tingimus on käesoleval juhul täidetud. Peale selle märgib nõukogu, et Polisario Rinde argumendid apellatsioonkaebuse vastuvõetamatuse kohta on ise vastuvõetamatud põhjusel, et nendega nõutakse lõppkokkuvõttes vaidlustatud kohtuotsuse punkti 220 muutmist, ja et Euroopa Kohtu kodukorra artikli 174 alusel ei ole vastus apellatsioonkaebusele niisuguse nõude esitamise koht.

B.      Õiguslik hinnang

42.      Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 teine lõik näeb ette, et „[o]tsuse võib edasi kaevata iga pool, kelle nõue on osaliselt või tervikuna rahuldamata jäetud“.

43.      Nii on see selgelt nõukogu puhul, kelle seisukoht oli Üldkohtus, et Polisario Rinde hagi on vastuvõetamatu või, kui nii ei otsustata, siis põhjendamatu.

44.      Kuna Üldkohus lükkas nõukogu argumendid Polisario Rinde hagi vastuvõetavuse kohta tagasi ja tühistas vaidlusaluse otsuse osaliselt, jäeti nõukogu nõuded osaliselt rahuldamata. Seega on tal õigus esitada vaidlustatud kohtuotsuse peale apellatsioonkaebus.

45.      Igal juhul, nagu on Euroopa Kohus otsustanud muudes kohtuvaidlustes kui need, milles on liit vastandatud oma teenistujatele, ei pea liidu institutsioonid tõendama oma huvi, et esitada Üldkohtu otsuse peale apellatsioonkaebust(11), välja arvatud juhul, kui nad nõuavad põhjenduste asendamist(12).

46.      Euroopa Kohus otsustas aga küll 19. juuli 2012. aasta kohtuotsuse nõukogu vs. Zhejiang Xinan Chemical Industrial Group (C‑337/09 P, EU:C:2012:471) punktis 46, et „võib tunnistada apellatsioonkaebuse vastuvõetamatuks, kui pärast Üldkohtu otsust tekkinud asjaolu tõttu on kadunud otsuse peale apellatsioonkaebuse esitajat [käesoleval juhul nõukogu] kahjustav toime“.

47.      Polisario Rinne ei märgi aga ühtegi pärast vaidlustatud kohtuotsust tekkinud asjaolu, mis oleks kaotanud selle otsuse kahjustava toime. Näib, et ta ütleb lihtsalt, et vaidlustatud kohtuotsuse resolutsioon, mille kohaselt vaidlusalune otsus tühistatakse ainult „osas, milles sellega kiidetakse heaks [liberaliseerimis]lepingu kohaldamine Lääne-Sahara suhtes“, ei ole vastuolus tema põhiseisukohaga, et liidu institutsioonid ega Maroko Kuningriik ei ole pädevad sõlmima Lääne-Sahara suhtes kohaldatavat lepingut(13).

48.      Isegi kui selle argumendi eesmärk ei ole vaidlustatud kohtuotsuse punkti 220 (14) milleski vaidlustada (mis oleks pealegi võimatu väljaspool vastuapellatsioonkaebust), ei saa selle argumendiga Polisario Rinde vastuvõetamatuse vastuväidet põhjendada. Seepärast tuleb Polisario Rinde vastuvõetamatuse vastuväide tagasi lükata.

VI.    Apellatsioonkaebuse sisu

A.      Esimese võimalusena

49.      Kuna probleemi põhiküsimus on, kas liberaliseerimisleping on Lääne-Saharale kohaldatav, käsitlen kõigepealt apellatsioonkaebuse teise väite esimest osa, mis puudutab nimetatud lepingu kohaldamist. Nimelt, kui vastus sellele küsimusele on eitav, tuleks Üldkohtu kohtuotsus – kuna selles on tuginetud vastupidisele oletusele – millega oleks sel juhul rikutud õigusnormi, tühistada ja tunnistada Polisario Rinde hagi vastuvõetamatuks, kuna tal puudub põhjendatud huvi ja õigus esitada hagi.

1.      Apellatsioonkaebuse teise väite esimene osa, mis puudutab liberaliseerimislepingu kohaldamist Lääne-Saharale

a)      Poolte argumendid

50.      Nõukogu märgib, et selleks, et otsustada, kas Polisario Rindel on õigus esitada hagi, analüüsis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 73–103 kõigepealt, kas liberaliseerimisleping on Lääne-Saharale kohaldatav. Ta on seisukohal, et Üldkohus analüüsis seda vaidlustatud kohtuotsuse punktis 73 eelduse põhjal, et sellele küsimusele jaatava vastuse tagajärjeks oleks automaatselt, et vaidlusalune otsus võib puudutada Polisario Rinnet otseselt ja isiklikult. Ta lisab, et see eeldus on õiguslikult väär, sest vaidlusalune otsus ei saa luua aluslepingute kohaldamisalast kaugemale ulatuvaid õigusi ja kohustusi, ja sellel ei ole seega mingeid õiguslikke tagajärgi Lääne-Sahara territooriumile.

51.      Komisjon omakorda on ühelt poolt seisukohal, et asjaolu, et liberaliseerimislepingut kohaldatakse de facto Lääne-Saharale,(15) ei võimalda järeldada, et on olemas rahvusvaheliste lepingute õiguse 23. mai 1969. aasta Viini konventsiooni(16) (edaspidi „Viini konventsioon“) artikli 31 tähenduses [lepingu kohaldamise] „edaspidine praktika“, mille alusel oleks õigustatud tõlgendada assotsiatsioonilepingu artiklit 94 nii, et see muudab selle lepingu, nagu ka liberaliseerimislepingu Lääne-Sahara territooriumile kohaldatavateks.

52.      Teiselt poolt oleks komisjoni sõnul vastuolus rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõttega (pacta tertiis nec nocent nec prosunt), mis on kodifitseeritud Viini konventsiooni artiklis 34, Lääne-Sahara rahva õigusega enesemääramisele ja sellega, et nimetatud lepinguid ei ole sõnaselgelt laiendatud Lääne-Saharale, arvata, et need on tema suhtes kohaldatavad.

53.      Vastuseks märgib Polisario Rinne, et Üldkohus ei analüüsinud liberaliseerimislepingu Lääne-Sahara suhtes kohaldamise küsimust mitte selleks, et tuletada sellest mingit eeldust hagi vastuvõetavuse kohta, vaid selleks, et kindlaks määrata faktiline ja õiguslik kontekst, milles tuleb mõista tema õigust esitada hagi. Tema sõnul väitsid nimelt nõukogu ja komisjon kaua aega, et see leping ei ole nimetatud territooriumile kohaldatav, enne kui nad tunnistasid, et seda on tegelikult kohaldatud sealt pärit toodete suhtes. See asjaolu aga ongi just üks neist, mis eristavad nimetatud lepingut kahest võrreldavast lepingust, mille sõlmis Maroko Kuningriik ühelt poolt Ameerika Ühendriikidega ja teiselt poolt Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni (EFTA) liikmesriikidega.

b)      Õiguslik hinnang

54.      Liberaliseerimislepingu territoriaalse kohaldamisala (mis sõltub selle lepinguga muudetud assotsiatsioonilepingu territoriaalsest kohaldamisalast) küsimus on käesolevas kohtuasjas esmajärgulise tähtsusega, sest see on Polisario Rinde tühistamishagi läbiv küsimus, kaasa arvatud sisulised küsimused(17), lisaks tema õigusele (ja põhjendatud huvile) esitada hagi.

55.      Selles suhtes väidab nõukogu, et kui Üldkohus otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 73 analüüsida, kas vaidlusalune otsus võib olenevalt sellest, kas liberaliseerimislepingut Lääne-Sahara suhtes kohaldatakse või mitte, puudutada Polisario Rinnet otseselt ja isiklikult, „[tegi ta] [vaidlusaluse] otsuse alusel sõlmitud lepingu kohaldamisest väljaspool liitu asuva territooriumi suhtes käesoleval juhul eeltingimuse selleks, et [Polisario Rinne] oleks nimetatud otsusest isiklikult ja otseselt puudutatud“(18). Nõukogu sõnul on see vastuolus 3. juuli 2007. aasta kohtumääruse Commune de Champagne jt vs. nõukogu ja komisjon (T‑212/02, EU:T:2007:194) punktidega 90, 91 ja 94, kus Üldkohus otsustas, et rahvusvahelise lepingu heakskiitmise otsusel võivad olla õiguslikud tagajärjed ainult liidu territooriumile.

56.      Minu arvates tuleb see argument tagasi lükata lihtsalt põhjusel, et kohtuasjas, milles tehti 3. juuli 2007. aasta kohtumäärus Commune de Champagne jt vs. nõukogu ja komisjon (T‑212/02, EU:T:2007:194), ei olnud selles kohtuasjas kõne all oleva lepingu territoriaalse kohaldamisala ulatust vaidlustatud. Üldkohus piirdus seega sellega, et analüüsis, kas selle lepingu heakskiitmise otsusel olid „siduvad õiguslikud tagajärjed, mis mõjutavad hagejate huve, tuues kaasa selge muutuse nende õiguslikus olukorras“(19).

57.      Isegi kui näib, et selliselt otsustades Üldkohus liitis mõisted „vaidlustatav akt“ ja „õigus esitada hagi“, ei oleks käesolevas kohtuasjas ikkagi Üldkohus saanud otsustada Polisario Rinde otsese ja isikliku puutumuse üle ilma kõigepealt otsustamata, kas Lääne-Sahara kuulub või ei kuulu assotsiatsiooni- ja liberaliseerimislepingute territoriaalsesse kohaldamisalasse. On selge, et kui Lääne-Sahara nimetatud lepingute territoriaalsesse kohaldamisalasse ei kuuluks, oleks Polisario Rinde otsene ja isiklik puutumus välistatud, kuna kõik tema argumendid põhinevad käesoleval juhul selle kohaldamisel.

58.      Seepärast tuleb analüüsida komisjoni argumente, et vaidlusalune otsus ei muutnud ilmselgelt Polisario Rinde õiguslikku olukorda, sest assotsiatsioonileping ja seega ka liberaliseerimisleping ei ole Lääne-Sahara suhtes kohaldatavad. Ta leiab seega, et Üldkohus tõlgendas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 88–104 assotsiatsioonilepingu artiklit 94 ebaõigesti(20).

59.      Kohe alguses tuleb täpsustada, et ei ole vaja võtta seisukohta küsimuses, kas Maroko Kuningriik võib sõlmida Lääne-Sahara suhtes kohaldatavat rahvusvahelist lepingut ilma rahvusvahelist õigust rikkumata, mis ei ole minu arvates selgelt tõendatud(21) ja mida pealegi Polisario Rinne kindlalt eitab.

60.      Käesoleva kohtuasja tarvis piisab nimelt sellest, kui vastata teisele küsimusele, nimelt kas kõnealused lepingud on Lääne-Sahara suhtes kohaldatavad assotsiatsioonilepingu artikli 94 alusel, mis sätestab, et „[assotsiatsioonileping] on kohaldatav ühelt poolt [liidu territooriumil] ja teiselt poolt Maroko Kuningriigi territooriumil“(22).

61.      Märgin siinkohal, et terminit „Maroko Kuningriigi territoorium“ ei ole kõnealustes lepingutes määratletud.

62.      Selle kohta on Viini konventsiooni artiklis 29 sätestatud, et „[k]ui lepingust või muul viisil ei ilmne muu kavatsus, on leping kohustuslik igale osalisriigile kogu tema territooriumil“(23).

63.      Selles aspektis on kaks erinevat arusaama.

64.      Ühelt poolt on Polisario Rinne ja komisjon oma erinevatele põhjendustele vaatamata arvamusel, et Lääne-Sahara on ÜRO põhikirja artikli 73 tähenduses mitteautonoomne territoorium ja et sellisena ei saa ta kuuluda assotsiatsioonilepingu artikli 94 tähenduses Maroko Kuningriigi territooriumi hulka. Kumbki neist ei tunnusta viimase ülemvõimu Lääne-Sahara suhtes.

65.      Kuigi komisjon tunnistab, et assotsiatsioonilepingut ja liberaliseerimislepingut on kohaldatud Lääne-Saharast pärit toodete suhtes, rõhutas ta kohtuistungil, et tegu on lihtsa sallimisega, millele ta ei vaielnud vastu, mida ta oleks aga võinud assotsiatsioonilepingu artikli 86 alusel teha, ning lisas, et asjaolu, et ta seda artiklit ei kasutanud, ei tõenda tema aktsepteerimist.

66.      Teiselt poolt leiavad nõukogu ja Maroko Kuningriik, et liberaliseerimisleping on Lääne-Sahara suhtes kohaldatav, aga eri põhjustel. Nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 100 leidis, on „Maroko Kuningriigi sõnul […] Lääne-Sahara tema territooriumi lahutamatu osa“.

67.      Nõukogu omakorda esitas kogu menetluse vältel Euroopa Kohtus ja kohtuistungil lahknevaid või koguni vasturääkivaid väiteid. Osundan siin kõnealuste lepingute kohaldamisalale tema antud tõlgenduse viimast versiooni, mille nõukogu esitas oma repliigis kohtuistungil. Selle teesi järgi „nõukogu ei aktsepteerinud vaikimisi Maroko [Kuningriigi] tõlgendust, mille kohaselt kohaldatakse [liberaliseerimis]lepingut Lääne-Sahara kui tema territooriumi osa suhtes, mis võiks olla märgiks [tema ülemvõimu] kaudsest tunnustamisest. Nõukogu aktsepteeris vaikimisi, et [liberaliseerimis]lepingut kohaldatakse ka […] mitteautonoomse territooriumi suhtes, mida Maroko Kuningriik haldab, mis aga ei tähenda ei tunnustamist, nõusolekut ega aktsepteerimist. Maroko Kuningriik ja liit on teadlikud, et nende tõlgendused erinevad. They agree to disagree. Neil on vastastikune arusaam, et liit möönab lepingu kohaldamist Lääne-Sahara territooriumi suhtes ja Maroko [Kuningriik] ei kasuta seda argumendiks oma ülemvõimu nõude põhjenduseks“. Tema põhiseisukoha võib lühidalt kokku võtta „kohaldamisena ilma tunnustamiseta“, ning nõukogu lisab, et „kui leping sõlmiti […], ei olnud [selle] liikmete hulgas mingit kahtlust […] asjaolus, et [Maroko Kuningriik pidas Lääne-Saharat oma territooriumi osaks]“. Nõukogu hinnangul ei tähenda aga eeldamine, et kõnealust lepingut kohaldatakse Lääne-Sahara suhtes, tema poolt seda, et ta asub seisukohale Lääne-Sahara territooriumi suhtes ülemvõimu küsimuses.

68.      Olen seisukohal, et kui lähtuda põhjendamisel ainult assotsiatsioonilepingu artiklist 94, siis ei ole Lääne-Sahara selle artikli tähenduses Maroko Kuningriigi territooriumi osa, ja seda järgmistel põhjustel.

i)      Lääne-Sahara staatus, nagu see on määratletud ÜRO põhikirja artiklis 73 ja selle tagajärjed

69.      Mõistagi, nagu Euroopa Kohus otsustas 5. juuli 1994. aasta kohtuotsuse Anastasiou jt (C‑432/92, EU:C:1994:277) punktis 46 liidu ja Küprose Vabariigi vahelise assotsiatsioonilepingu(24) kohta, „[peab liit] lepingu tõlgendamisel ja kohaldamisel eriliselt arvestama oma lepingupartneriga“.

70.      See ei tähenda siiski, et liit peab aktsepteerima oma partneri igasugust arusaama assotsiatsioonilepingu tõlgendamisest ja kohaldamisest, eriti kui partner asub seisukohtadele, mida rahvusvaheline üldsus ja liit ei ole kunagi aktsepteerinud.

71.      Kuna aga ÜRO on kandnud Lääne-Sahara alates 1963. aastast ÜRO põhikirja artikli 73 tähenduses(25) oma mitteautonoomsete territooriumide loetellu, kohaldatakse sellest tulenevalt selle territooriumi suhtes selles staatuses resolutsiooni 1514 (XV) koloniaalrahvaste enesemääramisõiguse teostamise kohta(26), nagu otsustas Rahvusvaheline Kohus oma 16. oktoobri 1975. aasta nõuandva arvamuse Lääne-Sahara kohta (27) punktis 162.

72.      Selles mõttes ei jaga ma vaidlustatud kohtuotsuse punktis 56 avaldatud ja kohtuistungil nõukogu korratud Üldkohtu seisukohta, et „Lääne-Sahara [on] territoorium, mille rahvusvaheline staatus on praegu määratlemata“(28). Praegu ei ole määratlemata mitte tema staatus, vaid tulevik.

73.      Ma ei nõustu ka Lääne-Sahara iseloomustamisega Üldkohtu poolt „vaidlusaluse territooriumina“, vaidlustatud kohtuotsuse punktides 117, 141, 142, 165, 198, 205, 210, 211, 215, 217, 220, 222, 223 ja 227.

74.      Vastupidi kohtuasjale, milles tehti 6. juuli 1995. aasta kohtuotsus Odigitria vs. nõukogu ja komisjon (T‑572/93, EU:T:1995:131)(29), kus esinesid terminid „zone litigieuse“ (vaidlusalune tsoon) prantsuse keeles, aga „zone in dispute“ inglise keeles (mis võiks seletada Üldkohtu sõnavara vahetust käesolevas kohtuasjas), ei ole siin tegu mitte piiride piiritlemise konfliktiga, vaid Lääne-Sahara kui ÜRO põhikirja artikli 73 tähenduses mitteautonoomse territooriumi staatusest johtuvate tagajärgede kindlaksmääramisega(30).

75.      Selles staatuses on Lääne-Saharal nimetatud põhikirja alusel „seda haldava riigi territooriumi staatusest eraldi ja erinev staatus […] nii kaua, kui mitteautonoomse […] territooriumi rahvas ei kasuta oma õigust enesemääramisele vastavalt [põhikirjale] ning konkreetsemalt selle eesmärkidele ja põhimõtetele“(31).

76.      Seepärast, nagu väitis komisjon Üldkohtus(32), ei saa kõnealuste lepingute territoriaalne kohaldamisala ilma selle sõnaselge laiendamiseta – mida käesoleval juhul ei ole – hõlmata Lääne-Saharat(33).

77.      Selles osas on nende riikide tava, kes kannavad vastutust või võtavad endale vastutuse mitteautonoomsete territooriumide valitsemise eest, erilise tähtsusega, sest need riigid ainsana võivad välja arendada sellekohase tava(34).

78.      Selles kontekstis on erilise tähtsusega Ameerika Ühendriikide, Uus-Meremaa, Prantsuse Vabariigi ja Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi tava, sest need on neli riiki,(35) mis on kantud ÜRO peetavasse(36) territooriumide üle haldusvõimu teostajate loetellu ja haldavad kuutteist seitsmeteistkümnest mitteautonoomsest territooriumist, mis on kantud nimetatud ÜRO peasekretäri raportile lisatud loetellu(37).

79.      Vastavalt Ameerika Ühendriikide, Uus-Meremaa ja Ühendkuningriigi(38) tavale, kes moodustavad territooriumide üle haldusvõimu teostajatest enamiku ja haldavad enamikku mitteautonoomsetest territooriumidest, on igasuguse lepingute või kokkulepete mitteautonoomsete territooriumide suhtes kohaldamise tingimuseks see, et nende lepingute või kokkulepete ratifitseerimisel neid sõnaselgelt laiendatakse nendele territooriumidele(39).

80.      Ent võttes arvesse asjaolu, et liit peab Lääne-Saharat mitteautonoomseks territooriumiks, ei ole assotsiatsioonilepingu ja liberaliseerimislepingu sõnaselget laiendamist selle suhtes ette nähtud ei nende lepingutega ega nende ratifitseerimisel Maroko Kuningriigi poolt.

81.      Peale selle kinnitab minu teesi Ameerika Ühendriikide, Islandi Vabariigi, Norra Kuningriigi ja Šveitsi Konföderatsiooni seisukoht, kes leiavad samuti, et Lääne-Sahara ei kuulu nende vabakaubanduslepingute territoriaalsesse kohaldamisalasse, mille nad on sõlminud Maroko Kuningriigiga(40), isegi kui Lääne-Sahara ei ole nende lepingute – nagu assotsiatsioonilepingu – territoriaalsest kohaldamisalast sõnaselgelt välja jäetud(41).

82.      Ma järeldan eespool öeldust, et Lääne-Sahara ei saa olla assotsiatsioonilepingu artikli 94 tähenduses osa Maroko Kuningriigi territooriumist. Järelikult ei ole assotsiatsioonileping ja liberaliseerimisleping talle kohaldatavad.

ii)    Liit ja selle liikmesriigid ei tunnusta Maroko Kuningriigi ülemvõimu Lääne-Sahara üle

83.      Nagu väitsid nõukogu ja komisjon Üldkohtus(42) ja väidavad Euroopa Kohtus, ei ole liit ja tema liikmesriigid kunagi tunnustanud, et Lääne-Sahara on Maroko Kuningriigi territooriumi osa või kuulub viimase ülemvõimu alla.

84.      Pealegi ei selgita nõukogu üldse, kuidas oleks õiguslikult võimalik kohaldada teataval territooriumil ühe riigiga sõlmitud lepingut, tunnustamata selle riigi mis tahes õiguslikku pädevust või võimu selle territooriumi üle, seda kõike isegi tuginemata Viini konventsiooni artiklitele 34–36 ega tõendamata nende kohaldamist konkreetsele juhtumile.

85.      Minu arvates eeldab aga kohaldatavus tingimata ja vältimatult tunnustamist.

86.      Pealegi on mul võimatu nõustuda nõukogu põhiseisukohaga, et „kohaldatakse ilma tunnustamata“, millega püütakse ühitada kõnealuste lepingute kohaldatavust või kohaldamist Lääne-Sahara suhtes ja soovi mitte asuda seisukohale selles suhtes, kas liit ja tema liikmesriigid tunnustavad, et Lääne-Sahara on Maroko Kuningriigi osa. See tunnustamata jätmine välistab kindlalt ja lõplikult võimaluse, et liit oleks assotsiatsiooni- ja liberaliseerimislepingute läbirääkimisel kavatsenud teha neid lepinguid Lääne-Sahara suhtes kohaldatavateks.

iii) Mida öelda de facto kohaldamise kohta Lääne-Sahara territooriumi suhtes, mis teeb sellest [lepingu kohaldamise] „edaspidise praktika“?

87.      Üldkohtu menetluses väitis Polisario Rinne, et on olemas praktika, mille kohaselt assotsiatsiooni- ja liberaliseerimislepinguid on de facto kohaldatud Lääne-Sahara territooriumi suhtes, mida nõukogu ja komisjon kinnitasid kohtuistungil Üldkohtus(43) ja kordasid Euroopa Kohtus(44).

88.      Minu arvates ei saa see nimetatud lepingute kohaldamisala laiendada Lääne-Saharale, nagu seda aktsepteeris Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 103.

89.      On tõsi, et kuigi Viini konventsiooni artikli 31 lõike 3 punkti b tähenduses [lepingu kohaldamise] „edaspidist praktikat“(45) võib võtta arvesse täiendava näitajana selle kohta – mis tähendus tuleb lepingu tekstile anda – pidades silmas selle eset ja eesmärki, ei ole see praktika iseenesest otsustav(46).

90.      Nagu väidab komisjon, ei tee asjaolud, mis seonduvad liidu ja Maroko Kuningriigi järgitava praktikaga kõnealuste lepingute kohaldamisel Lääne-Sahara suhtes ja mida Üldkohus analüüsis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 78–87, sellest Viini konventsiooni artikli 31 lõike 3 punkti b(47) tähenduses [lepingu kohaldamise] „edaspidist praktikat“.

91.      Selles suhtes ei nõustu ma rahvusvahelise õiguse tõlgendusega, mille andis Euroopa Kohus oma 11. märtsi 2015. aasta otsuses Oberto ja O’Leary (C‑464/13 ja C‑465/13, EU:C:2015:163), kus ta otsustas, et „[n]agu tuleneb selles osas Rahvusvahelise Kohtu praktikast, võib rahvusvahelise lepingu kohaldamise edaspidine praktika olla ülimuslik selle lepingu selge sõnastuse suhtes, kui see praktika väljendab poolte kokkulepet [CIJ, 15. juuni 1962. aasta otsus kohtuasjas Temple de Préah Vihéar (Kambodža vs. Tai), Recueil 1962, lk 6]“(48).

92.      Märgin kõigepealt, et Rahvusvahelise Kohtu otsus Préah Vihéari templi kohtuasjas tehti enne Viini konventsiooni, mis kirjutati alla 1969. aastal. See ei saanud seega otseselt puudutada selle konventsiooni artikli 31 lõike 3 punkti b tõlgendamist, kuna seda õigusnormi ei olnud sel ajal olemas.

93.      Seejärel ei tähelda ma selles kohtuotsuses kuskil, et Rahvusvaheline Kohus oleks öelnud sõnaselgelt või mitte, et [lepingu kohaldamise] edaspidine praktika võiks olla lepingu kohaldamisel selle lepingu selge sõnastuse suhtes ülimuslik.

94.      Lõpuks, kuivõrd see säte kajastab rahvusvahelise tavaõiguse eeskirja, tuleb märkida, et Rahvusvaheline Kohus ei kinnitanud, et [lepingu kohaldamise] edaspidine praktika võiks olla lepingu selge sõnastuse suhtes ülimuslik, kui see praktika väljendab poolte kokkulepet.

95.      Vastupidi, nimetatud kohtuotsus on üks Rahvusvahelise Kohtu peamisi kohtuotsuseid mõistete „estoppel“ või „nõustumine“ kohta rahvusvahelises õiguses(49), mis on täiesti erinevad mõistest „[lepingu kohaldamise] edaspidine praktika“.

96.      Minu arvates on võimatu, et lepingu sõnastuse tavapärasele tähendusele vastupidine [lepingu kohaldamise] „edaspidine praktika“ võiks olla selle sõnastuse suhtes ülimuslik, välja arvatud juhul, kui see on pooltele teada ja nende poolt aktsepteeritud praktika, mis on piisavalt laialt levinud ja piisavalt kauaaegne selleks, et see kujutaks endast iseenesest uut kokkulepet. Ent käesoleva kohtuasja toimikus sisalduvad elemendid, mida Üldkohus analüüsis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 78–87 ei ole piisavad selleks, et kujundada selline praktika.

97.      Esiteks ei kujuta vastus, mille andis liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja, komisjoni asepresident Catherine Ashton komisjoni nimel parlamendi küsimustele, viitenumbritega E‑001004/11, P‑001023/11 ja E‑002315/11 (ELT 2011, C 286 E, lk 1), ja mida on osundatud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 78, kui avaldus endast praktikat assotsiatsiooni- ja liberaliseerimislepingute rakendamise tähenduses. Pealegi ei toetanud nõukogu kohtuistungil selles vastuses väljendatud põhiseisukohta, et Maroko Kuningriik on Lääne-Sahara territooriumi de facto valitseja.

98.      Teiseks ei kujuta ka komisjoni Toidu‑ ja Veterinaarameti (FVO) tehtud kontrollkäigud Lääne-Saharasse, mida nimetab Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 79, endast kõnealuste lepingute rakendamist, sest neid ei ole nendes lepingutes ette nähtud ja neid ei saa komisjoni sõnul arvesse võtta tõlgendamisjuhisena, sest need puudutavad kõiki tooteid, mis tuuakse sisse liidu territooriumile, olenemata sellest, millist tolliprotseduuri neile kohaldatakse.

99.      Kolmandaks ei ole ka kõnealuste lepingute rakendamine vaidlustatud kohtuotsuse punktis 80 Üldkohtu nimetatud asjaolu, et 140 Maroko eksportijat, kelle komisjon on assotsiatsioonilepingu alusel heaks kiitnud, asuvad Lääne-Saharas, ja seda enam, et need eksportijad asuvad ka Marokos, nagu on tunnustanud liit ja tema liikmesriigid, ning neil on õigus kasutada lepinguid sellel alusel.

100. Lõpuks, kuigi nõukogu ja komisjon märkisid, nagu seda täheldas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 87, et liberaliseerimislepingut on de facto Lääne-Sahara suhtes kohaldatud, ei ole selle kohaldamise ulatus ja kestus teada. Ent selleks et oleks olemas Viini konventsiooni artikli 31 lõike 3 punkti b tähenduses [lepingu kohaldamise] „edaspidine praktika“, „on vaja, et poolte seisukohtade vahel oleks vaieldamatu kooskõla ja et nendes seisukohtades võidi kindlaks määrata lepingu sätte tähendus“(50) [mitteametlik tõlge]. Käesoleval juhul niisugust kooskõla ei ole, sest – nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 100 märkis, on „Maroko Kuningriigil […] olukorrast täiesti teistsugune nägemus“ kui liidul(51).

iv)    Rahvusvaheliste lepingute suhteline toime (pacta tertiis nec nocent nec prosunt)

101. Kuna sõnaselge säte kõnealuste lepingute laiendamise kohta puudub, oleks nende kohaldamine Lääne-Sahara suhtes vastuolus ka rahvusvahelise õiguse üldpõhimõttega, et rahvusvaheliste lepingute toime on suhteline (pacta tertiis nec nocent nec prosunt), mis väljendub eriliselt, nagu otsustas Euroopa Kohus 25. veebruari 2010. aasta otsuses Brita (C‑386/08, EU:C:2010:91)(52), Viini konventsiooni artiklis 34.

102. Samamoodi nagu käesolevas kohtuasjas kõne all oleva assotsiatsioonilepingu artikkel 94, on ka ELi ja Iisraeli assotsiatsioonilepingu artiklis 83 sätestatud, et „[seda lepingut] kohaldatakse ühelt poolt [liidu territooriumil] ja teiselt poolt Iisraeli riigi territooriumil“.

103. Tuletan meelde, et nagu käesolevas kohtuasjas ja vaatamata Iisraeli riigi teistsugusele arvamusele selles küsimuses, ei tunnusta liit ja tema liikmesriigid Iisraeli riigi ülemvõimu Jordani Läänekalda ja Gaza sektori territooriumi üle ega tema võimu neid territooriumeid rahvusvaheliselt esindada ja sõlmida nende territooriumide okupeeriva võimuna nende eest ja nimel lepinguid(53).

104. Selles kontekstis otsustas Euroopa Kohus, et Jordani Läänekaldalt pärit tooted ei kuulu Eli ja Iisraeli assotsiatsioonilepingu kohaldamisalasse, „võttes esiteks arvesse rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtet lepingute suhtelise toime kohta […] (pacta tertiis nec nocent nec prosunt […] ning teiseks asjaolu, et liit on sõlminud assotsiatsioonilepingu ka Palestiina Vabastusorganisatsiooniga (PVO), mis tegutseb Jordani Läänekalda ja Gaza sektori Palestiina omavalitsuse nimel, kusjuures seda viimast lepingut kohaldatakse selle enda kohaselt eelkõige Jordani Läänekalda suhtes“(54).

105. Kuna Lääne-Sahara on ÜRO põhikirja artikli 73 tähenduses mitteautonoomne territoorium, on ta liidu ja Maroko Kuningriigi suhtes kolmas isik (tertius).

106. Põhimõttest pacta tertiis nec nocent nec prosunt on mõistagi ka erandeid, nimelt need, mis on kodifitseeritud Viini konventsiooni artiklites 35 ja 36 rahvusvaheliste lepingute kohta, mis näevad ette õigused või kohustused kolmandatele riikidele.

107. Kui käesoleval juhul oletada, et liberaliseerimisleping on Lääne-Saharale kohaldatav, ei paneks see talle mitte kohustust, vaid annaks õiguse, mis seisneks selleks, et ta võib eksportida selle lepinguga kehtestatud soodustollikorra alusel liitu oma territooriumilt pärit kaupu, mida see leping hõlmab.

108. Vastavalt Viini konventsiooni artiklile 36 kolmandatele riikidele õigusi ettenägevate lepingute kohta tekib kolmandale riigile õigus vaid siis, kui kolmas riik sellega nõustub, ja seda nõusolekut eeldatakse seni, kuni ei ole tema poolt tõendeid vastupidise kohta. Veel on vaja, et kolmas riik saaks seda väljendada, aga kuna Lääne-Sahara on mitteautonoomne territoorium ja kuna Maroko Kuningriik ei pea ÜRO põhikirja artiklit 73 enda jaoks siduvaks, ei saa Lääne-Sahara nõusolekut eeldada ilma tema rahva või esindajatega eelnevalt konsulteerimata, mida ei ole aga tehtud.

109. Eespool öeldust tuleneb, et käesoleval juhul ei ole erand Viini konventsiooni artiklis 36 ette nähtud rahvusvahelise õiguse üldpõhimõttest, s.o lepingute suhtelise toime põhimõttest, kohaldatav.

110. Seepärast, kui Üldkohus otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 97, et „[k]äesoleva kohtuasja asjaolud on teistsugused, sest praegusel juhul ei ole liit sõlminud assotsiatsioonilepingut Lääne-Saharast pärit toodete kohta ei Polisario Rinde ega ühegi teise riigi ega üksusega“, tegi ta vahet käesoleva kohtuasja ja kohtuasja vahel, milles tehti 25. veebruari 2010. aasta kohtuotsus Brita (C‑386/08, EU:C:2010:91), kuid ei teinud sellest järeldust, et kõnealuste lepingute kohaldamine Lääne-Saharale oleks vastuolus lepingute suhtelise toime üldpõhimõttega.

111. Assotsiatsioonilepingu artikli 94 ja rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõtte põhjal ei võinud aga Üldkohus tugineda asjaolule, et „Marokoga sõlmitud assotsiatsioonilepingus [ei ole] ühtegi tõlgendavat sätet ega ühtegi muud sätet, millega jäetaks Lääne-Sahara territoorium selle kohaldamisalast välja“(55). Ta ei võinud ka otsustada, et asjaolu, et liidu institutsioonid ei olnud järjekindlalt nõudnud, et „[vaidlusaluse otsusega] heakskiidetava lepingu teksti lisataks säte, mis selle kohaldamise välistab […] näitab, et nad nõustusid [et] assotsiatsioonilepingut […] tõlgendatakse nii, et neid lepinguid kohaldatakse ka Lääne-Sahara selle osa suhtes, mida kontrollib Maroko Kuningriik“(56).

112. Ma olen seega arvamusel, et apellatsioonkaebuse teise väite esimene osa, mis puudutab liberaliseerimislepingu kohaldamist Lääne-Saharale, tuleb vastu võtta.

113. Nimelt, kui Üldkohus järeldas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 103, et „[liberaliseerimis]lepingut […] asetatuna selle konteksti […] kohaldatakse ka Lääne-Sahara territooriumi suhtes või täpsemalt selle territooriumi suurema osa suhtes, mida kontrollib Maroko Kuningriik“(57), siis pani ta toime õigusnormi rikkumise, millega minu arvates kaasneb vaidlustatud kohtuotsuse tühistamine.

114. Sel juhul, kuna vaidlus on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu tähenduses sellises menetlusstaadiumis, et otsuse tegemine on võimalik, tuleb Polisario Rinde tühistamishagi vastuvõetamatuse tõttu rahuldamata jätta, kuna tal puudub põhjendatud huvi ja õigus esitada hagi, sest kui liberaliseerimisleping ei ole Lääne-Saharale kohaldatav, ei saaks ta vaidlusaluse otsuse tühistamisest mingit kasu ning see ei puudutaks teda otseselt ega isiklikult.

115. Juhul, kui Euroopa Kohus ei nõustu minu järeldusega, et kuna Üldkohus otsustas, et assotsiatsiooni- ja liberaliseerimislepingud on Lääne-Saharale kohaldatavad, siis on ta rikkunud õigusnormi, analüüsin järgnevalt teisi apellatsioonkaebuse väiteid.

B.      Teise võimalusena

1.      Esimene väide, et on rikutud õigusnorme Polisario Rinde kohtumenetlusõigus- ja teovõime kohta liidu kohtutes

a)      Poolte argumendid

116. Nõukogu ja komisjon väidavad, et kuna Üldkohus järeldas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 34–60 esitatud arutluskäigu lõpus, et Polisario Rinnet tuleb pidada juriidiliseks isikuks, kellel on õigus nõuda liidu kohtus vaidlusaluse otsuse tühistamist, siis on ta rikkunud õigusnormi.

117. Selles suhtes rõhutavad nad kõigepealt peamiselt seda, et Polisario Rinne ei ole liikmesriigi või kolmanda riigi õiguse alusel juriidiline isik. Seejärel väidavad nad, et teda ei saa käsitada ka rahvusvahelise õiguse subjektina.

118. Lõpuks märgivad nad, et kui kohtupraktika,(58) millele Üldkohus tugines selleks, et järeldada vaidlustatud kohtuotsuse punktides 48–52, et Polisario Rindel on kohtumenetlusõigus‑ ja teovõime, annab erandkorras õiguse pöörduda liidu kohtute poole üksustele, kellel ei ole iseseisvat õigusvõimet, seab see nende hagi vastuvõetavuse tingimuseks, et on täidetud kaks kumulatiivset tingimust, millest teist Polisario Rinne ei täida, nimelt et liit ja selle institutsioonid käsitavad teda eraldi subjektina, kellel võivad olla talle omased õigused, või kellele võib panna kohustusi või kelle suhtes võib kohaldada piiranguid (vt vaidlustatud kohtuotsuse punktid 52 ja 55–59)(59).

119. Nõukogu ja komisjoni hinnangul oleks Üldkohus pidanud tuvastama, et teine tingimus ei ole täidetud, kuna liidu institutsioonid ei ole andnud Polisario Rinnet puudutavaid akte ega „[tunnustanud teda] suhtluspartnerina läbirääkimistel“(60).

120. Nendel tingimustel rikkus Üldkohus nende hinnangul õigusnormi, kui ta tugines hagi vastuvõetavaks tunnistamiseks vaidlustatud kohtuotsuse punktides 56–59 Polisario Rindele ÜRO Peaassamblee poolt tunnustatud Lääne-Sahara rahva esindaja staatusele ja selle üksuse osalemisele Lääne-Sahara lõpliku staatuse läbirääkimistes, mida peeti ÜRO egiidi all.

121. Vastuseks väidab Polisario Rinne esiteks, et ta on rahvusvahelise õiguse subjekt, arvestades tema rahvusliku vabastusliikumise staatust.

122. Teiseks vaidleb ta vastu sellele, et kui Üldkohus järeldas, et tal on kohtumenetlusõigus‑ ja teovõime, siis rikkus ta õigusnormi. Ta märgib selle kohta esiteks, et nõukogu ei vaidlusta Üldkohtu tuvastust, et tal on tema põhikirja alusel olemas sisemine struktuur, mis tagab talle vajaliku sõltumatuse õigussuhetes vastutava üksusena tegutsemiseks.

123. Teiseks leiab ta sisuliselt, et Üldkohus võis järeldada, et see õigus- ja teovõime võimaldas tal käesoleval juhul pöörduda liidu kohtusse, sest nõukogu ja komisjon ise tunnustavad tema staatust Lääne-Sahara rahva esindajana, osapoolena ÜRO läbirääkimistes selle territooriumi tuleviku üle nagu ka liidu õiguspärase suhtluspartnerina selles küsimuses.

b)      Õiguslik hinnang

124. Märgin, et nõukogu ja komisjon vaidlevad vastu ainult arutluskäigu sellele osale, mille põhjal Üldkohus tegi oma otsuse, et Polisario Rindel on õigus pöörduda kohtu poole, isegi kui tal ei ole iseseisvat õigusvõimet. Selles mõttes nad ei vaidlusta, et Polisario Rinde põhikiri võimaldab tal tegutseda õigussuhetes vastutava üksusena.

125. Tuletan meelde, et teatavatel juhtudel tunnustatakse liidu õiguses õigust pöörduda kohtusse üksuste puhul, millel ei ole juriidilise isiku staatust. Nagu otsustas Euroopa Kohus 18. jaanuari 2007. aasta kohtuotsuse PKK ja KNK vs. nõukogu (C‑229/05 P, EU:C:2007:32) punktis 144, ei ole „Euroopa Kohtu põhikirjas, eelkõige selle artiklis 21, Euroopa Kohtu kodukorras, eelkõige selle artiklis [120], ja Esimese Astme Kohtu kodukorras, eelkõige selle artiklis [76], […] peetud silmas hagi esitamist […] organisatsioonide poolt, kes ei ole juriidilised isikud. […] erandlikus olukorras tuleb tühistamishagi vastuvõetavust käsitlevate menetluseeskirjade kohaldamisel neid vastavalt juhtumi olukorrale vajalikul määral kohandada“.

126. Ma ei jaga selles suhtes nõukogu seisukohta, mis on väljendatud tema apellatsioonkaebuse punktis 17 ja tugineb 3. aprilli 2008. aasta kohtumäärusele Landtag Schleswig-Holstein vs. komisjon (T‑236/06, EU:T:2008:91), mille kohaselt „kohtumenetlusõigus- ja teovõime võidakse anda liidu õiguses sõltumatult ainult siis, kui hageja õiguslikku olukorda reguleerib ainult liidu õigus“(61).

127. Vastupidi sellele, mida väidab nõukogu, otsustas Üldkohus selle kohtumääruse, mida kinnitati 24. novembri 2009. aasta kohtumäärusega Landtag Schleswig-Holstein vs. komisjon (C‑281/08 P, ei avaldata, EU:C:2009:728) punktis 22 lihtsalt, et „[Üldkohus] hindab riigitasandist madalamal asetsevate territoriaalsete üksuste esitatud hagide puhul hageja staatust juriidilise isikuna siseriikliku avaliku õiguse kohaselt“.

128. Ent Polisario Rinne ei ole riigitasandist madalamal asetsev üksus, kellele võiks seda kohtupraktikat kohaldada ja ta ei põhjenda muide oma kohtumenetlusõigus- ja teovõimet siseriikliku õigusega.

129. Kuigi pooled tegelikult ei vaidlusta asjaolu, et Polisario Rindel on põhikiri ja sisemine struktuur, mis tagavad talle vajaliku iseseisvuse selleks, et tegutseda õigussuhetes vastutava üksusena, on küsimus selles, kas liit ja selle institutsioonid käsitasid Polisario Rinnet vaidlustatud kohtuotsuse punktis 52 viidatud kohtupraktika tähenduses eraldi subjektina, kellel võivad olla talle omased õigused, või kellele võib panna kohustusi või kelle suhtes võib kohaldada piiranguid(62).

130. Tuleb kohe alguses ära märkida, et küsimust niisuguse organisatsiooni kohtumenetlusõigus- ja teovõime kohta, keda ÜRO tunnustab mitteautonoomse territooriumi rahva esindajana, ei ole veel ilma iseseisva õigusvõimeta üksuste kohtumenetlusõigus- ja teovõimet käsitlevas Euroopa Kohtu praktikas tõstatatud. Seepärast on teataval määral normaalne, et Polisario Rinde juhtum ei kuulu otseselt selles kohtupraktikas ette nähtud juhtumite hulka.

131. Märgin selle kohta, et kohtuasi, milles tehti 28. oktoobri 1982. aasta kohtuotsus Groupement des Agences de voyages vs. komisjon (135/81, EU:C:1982:371), puudutas ühte moodustamisel olevat Luksemburgi osaühingut, mille kohtumenetlusõigus- ja teovõime oli komisjon vaidlustanud. Euroopa Kohus otsustas oma kohtuotsuse punktis 9, et „[komisjon] ei saa […] vaidlustada niisuguse üksuse kohtumenetlusõigus‑ ja teovõimet, kellel ta oli lubanud hankemenetluses osaleda ja kellele ta oli saatnud tagasilükkava otsuse pärast kõikide pakkujate võrdlevat hindamist“.

132. Käesolevas kohtuasjas ei lubanud nõukogu kunagi Polisario Rinnet osalema liberaliseerimislepingu läbirääkimisprotsessis.

133. Samamoodi puudutas kohtuasi, milles tehti 18. jaanuari 2007. aasta kohtuotsus PKK ja KNK vs. nõukogu (C‑229/05 P, EU:C:2007:32), nimelt Kurdistani Töölisparteid („Kurdistan Workers’ Party’t (PKK)“), mille olemasolu ise oli vaidlustatud, kuid mille suhtes liit oli kohaldanud piiravaid meetmeid.

134. Euroopa Kohus otsustas, et „kui […] [liidu] seadusandja on […] leidnud, et PKK tegutseb edasi piisaval määral selleks, et tema suhtes saaks kehtida määruses […] ette nähtud piiravad meetmed, on ühetaolisusest ja õiglusest lähtuvalt vaja nentida, et see üksus on tegutsenud edasi piisavalt selleks, et seda meedet vaidlustada. Igasuguse muu järelduse tulemuseks oleks olukord, kus organisatsioon võib olla kantud vaidlustatud loetellu, ilma et ta saaks loetelus olemise vastu hagi esitada“(63).

135. Käesolevas kohtuasjas vaidlusalune otsus, millega kiidetakse heaks liidu ja Maroko Kuningriigi vahel sõlmitud rahvusvaheline leping, Polisario Rinnet ei käsitle.

136. Kuigi Polisario Rinde juhtum ei kuulu 28. oktoobri 1982. aasta kohtuotsuses Groupement des Agences de voyages vs. komisjon (135/81, EU:C:1982:371) ja 18. jaanuari 2007. aasta kohtuotsuses PKK ja KNK vs. nõukogu (C 229/05 P, EU:C:2007:32) vaadeldud juhtude hulka, näib see mulle seevastu lähedasem juhtumile, mida käsitleti 8. oktoobri 1974. aasta kohtuotsuses Union syndicale – Service public européen jt vs. nõukogu (175/73, EU:C:1974:95).

137. Selle kohtuotsuse, mis puudutas ilma iseseisva õigusvõimeta ametiühingu esitatud tühistamishagi teatavate ametnike ametisse nimetamise vastu, punktis 12 loetles Euroopa Kohus teatava hulga tegureid, mida tuleb kohtumenetlusõigus- ja teovõime kontrollimisel arvesse võtta ja mille hulgas oli asjaolu, et „[liidu] institutsioonid [olid] teda tunnustanud suhtluspartnerina läbirääkimistel töötajate kollektiivseid huve puudutavate probleemide üle“, nimelt ühe muu (ja ulatuslikuma) probleemi üle kui hagis käsitletud probleem.

138. Samamoodi, isegi kui Polisario Rinde tühistamishagi Üldkohtus puudutab ainult nõukogu otsust liberaliseerimislepingu sõlmimise kohta, on Polisario Rinne üks kahest suhtluspartnerist, keda ÜRO ja seega kõik liidu liikmesriigid ja institutsioonid tunnustavad(64) Lääne-Sahara tuleviku kindlaksmääramiseks.

139. Lisaks püüab Polisario Rinne ÜRO poolt tunnustatud Lääne-Sahara rahva esindajana oma tühistamishagiga kaitsta Lääne-Sahara rahva õigusi, mis tal on rahvusvahelisest õigusest tulenevalt, nimelt õigust enesemääramisele ja tema õigust alaliselt ise otsustada loodusvarade üle(65) Lääne-Saharas(66).

140. Nende kohtuotsuste kaudu on näha, et Euroopa Kohus on soovinud kohandada oma kohtupraktikat väga erinevatele asjaoludele, kuna tegelikkus on alati rikkalikum kui seadusandjate kujutlusvõime, jättes kõrvale liiga formalistliku või liiga jäiga käsitlusviisi.

141. Seda Euroopa Kohtu praktika tõlgendamist ei seata kahtluse alla nõukogu ja komisjoni argumentides, mille järgi sunnib käesolevas kohtuasjas esitatud küsimuste poliitiline iseloom Euroopa Kohust tegema pigem poliitilisi kui õiguslikke analüüse.

142. Ma nõustun selles mõttes Rahvusvahelise Kohtu vastusega seda tüüpi argumendile, mis esitati ühes analoogses asjas: „Kohus leiab, et asjaolust, et õigusküsimus kätkeb ka poliitilisi aspekte, „nagu see on loomulikust asjade seisust tulenevalt hulga küsimuste puhul, mis tekivad rahvusvahelises elus“, ei piisa selleks, et küsimus kaotaks oma „õigusküsimuse“ iseloomu ja „võtta Kohtult pädevus, mis on talle sõnaselgelt antud tema põhikirjaga […]“. Millised tõstatatud küsimuse poliitilised aspektid ka ei oleks, kohus ei saa keelduda tunnistamast küsimuse õiguslikku iseloomu, mis paneb teda täitma põhiolemuslikult kohtulikku ülesannet […]“(67).

143. Nendel põhjustel on Polisario Rindel ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses kohtumenetlusõigus- ja teovõime liidu kohtutes.

144. Seega ei ole vaja kontrollida, kas Polisario Rindel kui rahvuslikul vabastusliikumisel, kellel on rahvusvahelises õiguses õigus- ja teovõime, on õigus esitada hagi.

145. Tuleb siiski rõhutada, et asjaolu, et Polisario Rindel ei ole ÜRO Peaassamblees rahvusliku vabastusliikumise eristaatust, nagu oli Palestiina Vabastusorganisatsioonil (PVO), ei tähenda tingimata ja automaatselt, nagu väidavad nõukogu ja komisjon, et Polisario Rindel ei ole rahvusvahelises õiguses õigusvõimet.

146. Vastupidi, tema tunnustamine paljude riikide(68) poolt rahvusliku vabastusliikumisena, ÜRO Peaassamblee(69) poolt Lääne-Sahara rahva esindajana, tema ühinemine liikmena rahvusvahelise organisatsiooniga „Aafrika Liit“, lepingute sõlmimine Mauritaania Islamivabariigiga ja Maroko Kuningriigiga(70) ja viimase kohustus järgida Genfi 12. augusti 1949. aasta konventsioone sõjaohvrite kaitse kohta, mille ta võttis vastavalt 8. juuni 1977. aasta lisaprotokolli rahvusvaheliste relvastatud konfliktide ohvrite kaitse kohta artikli 96 lõikele 3, räägivad pigem rahvusvahelises õiguses rahvuslike vabastusliikumiste puhul aktsepteeritud õigusvõime tunnustamise kasuks.

147. Seega tuleb esimene väide tagasi lükata.

2.      Teine väide, et on rikutud õigusnormi Polisario Rinde õiguse kohta esitada hagi

148. Selles väites on kolm eri osa, millest esimest ma osaliselt analüüsisin. Minu arutluskäigu teise võimalusena esitamine eeldab, et Euroopa Kohus lükkab minu ettepaneku tagasi.

a)      Esimene osa, mis puudutab vaidlusaluse otsuse laadi

i)      Poolte argumendid

149. Nõukogu märgib, et kuna Üldkohus otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 70 ja 71, et vaidlusalune otsus on seadusandlik akt, siis on ta rikkunud õigusnormi. Nõukogu hinnangul ei ole vaidlusalune otsus seadusandlik akt, sest selle õiguslikus aluses, nimelt ELTL artikli 207 lõike 4 esimene lõik koostoimes ELTL artikli 218 lõike 6 punktiga a ei ole seadusandlikku menetlust sõnaselgelt nimetatud. Tema arvates ei ole see ka halduse üldakt, sest see ei ole üldkohaldatav. Järelikult ei saa see puudutada füüsilist ja juriidilist isikut otseselt ja isiklikult.

150. Polisario Rinne lükkab oma vastuses nõukogu argumendid tagasi, leides, et nõukogu eesmärk on jätta vaidlusalune otsus ilma liidu õiguskorras antud tagatisteta. Ta leiab, et kui vaidlusalune otsus ei ole seadusandlik akt, siis on see üldkohaldatava aktina kindlasti halduse üldakt.

ii)    Õiguslik hinnang

151. Nagu märgib nõukogu, ei ole ELTL artikli 207 lõikes 4 ja ELTL artikli 108 lõike 6 punktis a, mis moodustavad vaidlusaluse otsuse õiguslikud alused, nimetatud sõnaselgelt seadusandlikku tava- või erimenetlust, nagu on muide nimetatud ELTL artiklites 203, 349 ja 352.

152. Sellest tuvastusest aga ei piisa selleks, et tõendada, et vaidlusalune otsus, mille toimel lisatakse liidu õiguskorda üldkohaldatavad eeskirjad, ei ole seadusandlik akt.

153. ELTL artikli 289 lõikes 3 on mõiste „seadusandlikud aktid“ määratletud kui „[s]eadusandliku menetluse teel vastuvõetud õigusaktid“, nimelt seadusandliku tavamenetluse või seadusandliku erimenetluse teel.

154. ELTL artikli 289 lõike 2 kohaselt moodustab seadusandliku erimenetluse „otsuse vastuvõtmine […] nõukogu poolt Euroopa Parlamendi osavõtul“.

155. ELTL artikli 218 lõike 6 punkti a alapunktis i on sätestatud, et „[nõukogu] võtab […] vastu otsuse lepingu sõlmimise kohta […] pärast Euroopa Parlamendilt nõusoleku saamist […] assotsieerimisleping[ute puhul]“.

156. Ma ei näe, kuidas parlamendi eelneva heakskiidu nõuet ei loeta parlamendi osalemiseks menetluses.

157. Asjaolu, et ELTL artikli 289 lõikes 2 kasutatakse väljendust „[a]luslepingutes sätestatud erijuhtudel“, ei tähenda tingimata, et igas EL toimimise lepingu sättes, mis näeb ette seadusandliku erimenetluse, peaks see olema sõnaselgelt teada antud. Piisab sellest, kui selle sättega antud määratlust järgitakse.

158. Seda enam, et, nagu otsustas Euroopa Kohus 24. juuni 2014. aasta kohtuotsuse parlament vs. nõukogu (C‑658/11, EU:C:2014:2025) punktis 55, „nõuab Lissaboni leping […] parlamendilt nõusoleku saamist rahvusvahelise lepingu sõlmimiseks konkreetselt lepingute puhul, mis hõlmavad valdkondi, mille suhtes sisetasandil kohaldatakse ELTL artiklis 294 sätestatud seadusandlikku tavamenetlust või seadusandlikku erimenetlust, mille puhul on nõutav parlamendi nõusolek“.

159. Igal juhul ja vastupidi sellele, mida väidab nõukogu, kui vaidlusalune otsus ei ole seadusandlik akt, peaks see kindlasti olema halduse üldakt ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses, nagu seda tõlgendas Euroopa Kohus 3. oktoobri 2003. aasta kohtuotsuse Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu (C‑583/11 P, EU:C:2013:625) punktides 58 ja 61, millisel juhul on see üldkohaldatav akt (kuna sellega võetakse rahvusvaheline leping liidu õiguskorda),(71) mis ei ole seadusandlik akt.

160. See ei saaks nõukogu aidata, sest Polisario Rinne võidaks siis vabastada kohustusest tõendada oma isiklikku puutumust, kui mööndaks, et vaidlusalune otsus ei vaja rakendusmeedet.

161. Seepärast, kui Üldkohus otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 70 ja 71, et vaidlusalune otsus on seadusandliku erimenetluse teel vastu võetud seadusandlik akt, ei rikkunud ta õigusnormi.

b)      Teine osa Polisario Rinde otsese puutumuse kohta

i)      Poolte argumendid

162. Nõukogu ja komisjon väidavad, et Üldkohus pani toime mitu õigusnormi rikkumist, kui ta otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 106–110, et vaidlusalune otsus puudutab Polisario Rinnet otseselt põhjusel, et liberaliseerimisleping ise sisaldab hulka sätteid, mis mõjutavad otseselt Lääne-Sahara õiguslikku olukorda ja mis puudutavad Polisario Rinnet kui Maroko Kuningriigi suhtluspartnerit nende vahel ÜRO egiidi all peetavate läbirääkimiste raames selle territooriumiga seotud vaidluse lahendamiseks.

163. Selles suhtes väidab nõukogu sisuliselt, et isegi kui oletada, et tõendatakse liberaliseerimislepingu teatavate sätete, millega täpsustatakse territooriumilt, millele see leping on kohaldatav, pärit toodete liitu importimise tingimused, vahetu õigusmõju, ei saa selle põhjal asuda seisukohale, et vaidlusalune otsus puudutab Polisario Rinde õiguslikku olukorda ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses otseselt, ja seda enam, et käesoleval juhul rõhutas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 203, et nimetatud leping ei ole sellele üksusele siduv. Nimelt on mõisted „vahetu õigusmõju“ ja „otsene puutumus“ tema hinnangul erinevad ja esimene neist ei ole teise alusel analüüsimise raames asjassepuutuv või igal juhul mitte määrav.

164. Peale selle ei ole komisjoni sõnul liberaliseerimislepingul liidus vahetut õigusmõju, sest selle rakendamiseks oli vaja vastu võtta komisjoni 12. septembri 2012. aasta rakendusmäärus (EL) nr 812/2012, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 747/2001 teatavate Marokost pärit põllumajandustoodete ja töödeldud põllumajandustoodete Euroopa Liidu tariifikvootide osas(72).

165. Lõpuks on õiguslikud tagajärjed territooriumidele, mille suhtes ei kohaldata liidu õigust, tema arvates ELTL artikli 263 neljanda lõiguga nõutud kontrollimise raames asjassepuutumatud.

166. Igal juhul on komisjon seisukohal, et vaidlustatud kohtuotsusega ainult märgitakse kaudset seost, mis on liberaliseerimislepingu sätete väidetavate õiguslike tagajärgede vahel ühelt poolt Lääne-Sahara territooriumile, sealt pärit toodetele ning nende eksportijatele ja importijatele ja teiselt poolt Polisario Rinde osalemisele poliitilistes läbirääkimistes selle territooriumiga seotud vaidluse lahendamiseks. Tegelikult oleks Üldkohus pidanud järeldama, et vaidlusalune otsus ei võinud selle eset ja laadi arvestades puudutada Polisario Rinnet otseselt ja laiemalt iga teist mitteprivilegeeritud hagejat, isegi kui tegu on üksusega, kellel on nõudmised territooriumile, mille suhtes võidakse niisuguse otsusega heakskiidetud rahvusvahelist lepingut kohaldada.

167. Vastuseks on Polisario Rinne seisukohal, et arvestades asjaolu, et liberaliseerimislepingut kohaldatakse Lääne-Saharast pärit toodetele, järeldas Üldkohus õigusega, et vaidlusalune otsus puudutab teda otseselt. Selles suhtes rõhutab ta nimelt, et selle otsuse eesmärk on tekitada õiguslikke tagajärgi ning seda ei saa seega pidada otsuseks, mida ei saa olemuslikult kohtus vaidlustada. Ta märgib seejärel, et nimetatud otsusega kiideti heaks liberaliseerimisleping ja et seega juba ainult selle otsuse vastuvõtmine tekitas õiguslikke tagajärgi Lääne-Saharast pärit toodete liitu eksportimise tingimustele. Ta märgib lõpuks sisuliselt, et kuna ÜRO Peaassamblee on tunnustanud tema Lääne-Sahara rahva esindaja staatust, et ÜRO läbirääkimistega Lääne-Sahara üle püütakse võimaldada sellel rahval teostada õigust enesemääramisele ja et kontroll loodusvarade üle on üks selle õiguse põhielemente, võis Üldkohus õigusega järeldada, et vaidlusalune otsus puudutab otseselt tema õiguslikku olukorda.

ii)    Õiguslik hinnang

–       Kas nõukogu otsused rahvusvaheliste lepingute sõlmimise kohta võivad „otseselt puudutada“ mitteprivilegeeritud hagejaid

168. Ma ei saa jagada nõukogu põhiseisukohta, et rahvusvahelise lepingu sõlmimist puudutavaid otsuseid, mille õiguslik alus on ELTL artikli 218 lõige 6, ei saa juba olemuselt vaidlustada mitteprivilegeeritud hagejad nagu Polisario Rinne.

169. Väites, et nendel otsustel ei saa juba nende olemuse poolest olla vahetut õigusmõju ja et seepärast võivad nende vastu tühistamishagi esitada ainult privilegeeritud hagejad, kes ei pea oma põhjendatud huvi tõendama, näib nõukogu segi ajavat mõisted „vaidlustatav akt“ ja „põhjendatud huvi“.

170. Tuletan meelde, et „[v]äljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et ELTL artikli 263 alusel vaidlustatavate aktidena käsitatakse nende vormist olenemata kõiki institutsioonide kehtestatud sätteid, mille eesmärk on tekitada siduvaid õiguslikke tagajärgi“(73).

171. Asjaolu, et otsused rahvusvaheliste lepingute sõlmimise kohta tekitavad samasugust õigusmõju, on Euroopa Kohtu praktikas tõendatud juba ammu(74), sest vastasel juhul tähendaks see jätta „[liidu] institutsioonidele rahvusvaheliste suhete vallas üle kantud pädevuse teostami[ne] välja kohtu poolt teostatava [ELTL 263] artiklis […] ette nähtud seaduslikkuse kontrolli alt“(75).

172. Vaidlusaluse otsuse vaidlustatavus näib mulle seega vaieldamatu.

173. Sama kehtib Polisario Rinde põhjendatud huvi kohta.

174. Nagu Euroopa Kohus otsustas 17. aprilli 2008. aasta kohtuotsuse Flaherty jt vs. komisjon (C‑373/06 P, C‑379/06 P ja C‑382/06 P, EU:C:2008:230) punktis 25, peab „[v]äljakujunenud kohtupraktika järgi […] hageja menetluse algatamise huvi hagi eseme seisukohalt esinema hagi esitamise hetkel, vastasel juhul on hagi vastuvõetamatu. Selline vaidlusese, nagu ka menetluse algatamise huvi peavad säilima kuni kohtuotsuse tegemiseni, vastasel juhul võidakse asjas mitte teha kohtuotsust, mis eeldab, et hagi peab selle esitajale tooma selle lõpptulemuse kaudu mingit kasu“.

175. Kuna assotsiatsiooni- ja liberaliseerimislepingud on Lääne-Saharale kohaldatavad, on ilmne, et tühistamishagi võiks tuua kasu Polisario Rindele, kes leiab, et nende lepingute kohaldamine Lääne-Saharale on vastuolus tema rahva õigusega enesemääramisele, loodusvarade üle alalise ise otsustamise põhimõttega ja ÜRO põhikirja artikliga 73.

–       Mõisted „otsene puutumus“ ja „vahetu õigusmõju“

176. Nagu sedastab Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 105, ilmneb „väljakujunenud kohtupraktikast […], et tingimus, mille järgi peab hagi esemeks olev otsus puudutama füüsilist või juriidilist isikut otseselt, eeldab kahe kumulatiivse kriteeriumi täitmist, nimelt esiteks seda, et vaidlustatud meede avaldaks otsest mõju isiku õiguslikule olukorrale, ja teiseks seda, et see ei jätaks meedet rakendama kohustatud adressaadile mingit kaalutlusõigust – akti rakendamine on puhtautomaatne ja tuleneb vaid liidu õigusnormidest, ilma et kohaldataks muid vahenorme“.

177. Kuigi nõukogu ja komisjon ei vaidle vastu sellele, et mõiste „otsene puutumus“ teisel kriteeriumil on teatav seos mõistega „vahetu õigusmõju“(76), ei nõustu nõukogu aga sellega, et käesolevas kohtuasjas on täidetud esimene kriteerium, samas kui komisjoni arvates ei ole täidetud teine kriteerium.

178. Esimese kriteeriumi kohta, mille järgi peab vaidlustatud meede mõjutama puudutatud isiku õiguslikku olukorda otseselt, väidab nõukogu, et otsese puutumuse kriteeriumit tuleb kontrollida puudutatud isiku, mitte asjaomase territooriumi suhtes. Ta tugineb seega põhieeldusele, et niisuguse rahvusvahelise lepingu sätted, millel on endal vahetu õigusmõju, ei saa mõjutada territooriumi õiguslikku olukorda, mis tähendab tema arvates, et tuleb hinnata mõju puudutatud isiku, mitte asjaomase territooriumi õiguslikule olukorrale.

179. Ma ei nõustu selle lähtepunktiks võetud põhieeldusega, millel põhineb nõukogu seisukoht.

180. Kõigepealt on asjaolu, et rahvusvahelise lepingu sätted võivad territooriumide õiguslikku olukorda kindlasti mõjutada, ja seda sõltumata sellest, kas nendel sätetel on vahetu õigusmõju, käesoleval juhul tõendatud nimelt Rahvusvahelise Kohtu 16. oktoobri 1975. aasta nõuandvas arvamuses Lääne-Sahara kohta(77), mille raames Maroko Kuningriik esitas oma ülemvõimu Lääne-Sahara üle teostamise tõenduseks teatavad rahvusvahelised aktid, mis tema arvates näitavad, et teised riigid on seda ülemvõimu tunnustanud, kuna need aktid on Lääne-Sahara kohta(78).

181. Nagu selle arvamuse punktist 108 nähtub, analüüsis Rahvusvaheline Kohus küsimust, „kas tema analüüsi õiguslikust olukorrast, nagu see nähtub nende siseaktide uurimisest, millele Maroko [Kuningriik] tugineb, mõjutasid tunduvalt rahvusvahelised aktid, mis selle kuningriigi sõnul tõendavad, et tunnustatakse otseselt või kaudselt, et sultani ülemvõim ulatub [Lääne-Saharani]“(79). Nende aktide hulgas oli mitu rahvusvahelist lepingut, mille oli Sharifi riik (Maroko Kuningriigi endine nimi)(80) sõlminud, ning ka diplomaatiline kirjavahetus ühe lepingu sätte tõlgendamise kohta(81).

182. Seepärast, nagu tunnistab komisjon oma vastuse apellatsioonkaebusele punktis 30, võiks assotsiatsiooni- ja liberaliseerimislepingute kohaldamist Lääne-Sahara suhtes tõlgendada tema rahva enesemääramisõiguse(82) rikkumisena ja see võiks selles mõttes mõjutada selle territooriumi õiguslikku olukorda, sest see annab Maroko Kuningriigi ülemvõimu taotlusele teatava legitiimsuse(83).

183. Seda arvestades tuleb analüüsida ka nõukogu argumente, mille ta esitas kohtuistungil ja millega ta vaidleb vastu seosele Lääne-Sahara territooriumi otsese puutumuse (kui oletada, et see on tõendatud) ja Polisario Rinde otsese puutumuse vahel. Selle seose lõi Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 110 selle põhjal, et Polisario Rinne osales koos Maroko Kuningriigiga ÜRO egiidi all peetavates läbirääkimistes Lääne-Sahara tuleviku üle.

184. Selles suhtes on nõukogu seisukohal, et „Üldkohus eeldab meelevaldselt absoluutset samasust territooriumi ja selle suhtes nõudmisi esitava isiku vahel […]“. Tema arvates „oleks Üldkohtu argumentatsioonil mõte ainult siis, kui Polisario Rinde eesmärk oleks loomuomaselt kaitsta Lääne-Sahara kaubanduslikke huve, mis tähendaks, et tema oleks selle territooriumi institutsiooniline väljendus, mida tunnustatakse rahvusvahelises õiguses või vähemalt rahvusvahelises tavas“.

185. Ma jagan seda nõukogu kriitikat selles mõttes, et ÜRO tunnustab Polisario Rinnet Lääne-Sahara rahva esindajana ainult poliitilises protsessis,(84) mille eesmärk on lahendada selle territooriumi rahva enesemääramise küsimus. Selles poliitilises kontekstis ongi ta Lääne-Sahara rahva esindaja, kuna Maroko Kuningriik on teine vaidluse pool ja Hispaania Kuningriik loeb ennast alates 26. veebruarist 1976 vabastatuks igasugusest rahvusvahelisest vastutusest Lääne-Sahara valitsemise eest.

186. Ent kõnealune vaidlus ei ole osa poliitilisest protsessist, milles Polisario Rinne täidab Lääne-Sahara rahva esindaja missiooni, mida on ÜRO tunnustanud.

187. Nõukogu vaidlustab lisaks Polisario Rinde kui Lääne-Sahara rahva ainuesindaja staatuse. Polisario Rinne ise ei pea ennast ainsaks üksuseks, kellel on võime esindada Lääne-Sahara rahvast, sest tema sõnul on Hispaania Kuningriik endiselt Lääne-Sahara territooriumi üle haldusvõimu teostaja(85).

188. Hispaania Kuningriik loeb küll ennast alates 26. veebruarist 1976 vabastatuks igasugusest rahvusvahelisest kohustusest Lääne-Saharat hallata. Ei saa aga kindlalt välistada, et vaatamata loobumisele on Hispaania Kuningriigil säilinud rahvusvahelises õiguses tema territooriumi üle haldusvõimu teostaja staatus ja et selles staatuses on ta ainus üksus, kellel on võime või koguni kohustus kaitsta Lääne-Sahara rahva õigusi, kaasa arvatud õiguslikus plaanis, eelkõige tema õigust enesemääramisele ja tema eesõigust selle territooriumi loodusvaradele.

189. Nimelt ja ilma et seda küsimust oleks vaja käesolevas kohtuasjas lahendada, tekib mul seoses ÜRO põhikirja artikli 73 punktidega a ja b(86) territooriumi üle haldusvõimu teostajatele pandud kohustuse tingimustega kahtlus, kas nad võivad ennast sellest missioonist ilma seda täitmata vabastada, arvestades asjaomase mitteautonoomse territooriumi rahva huve ja vajadusi.

190. Seda kahtlust tugevdab asjaolu, et ÜRO loeb jätkuvalt, et ÜRO põhikirja artikli 73 punktis e ette nähtud kohustus edastada ÜRO peasekretärile teavet Lääne-Sahara kohta lasub Hispaania Kuningriigil(87).

191. Lisaks tunnustavad Hispaania Kuningriigi Ministerio Fiscal (prokuratuur) ja Audiencia Nacional (keskkohus, Hispaania) Hispaania Kuningriigi staatust Lääne-Sahara territooriumil haldusvõimu teostajana, kellel „sellisena säilivad kuni dekoloniseerimisperioodi lõpuni ÜRO põhikirja artiklitest 73 ja 74 tulenevad kohustused, mille hulgas on selle kodanike kaitse, kaasa arvatud õiguslik kaitse igasuguse kuritarvituse eest“(88). Selle põhjal laiendas Hispaania Kuningriik oma rahvusvahelist kohtualluvust kriminaalasjades Lääne-Saharas toime pandavatele kuritegudele(89).

192. Märgin, et kohtuistungil loobus Hispaania valitsus kommenteerimast Hispaania kohtute seisukohta, märkides ainult, et ta respekteerib Hispaania kohtute otsuseid.

193. Kokkuvõttes selle punkti kohta näib seos vaidlusaluse otsuse ja Polisario Rinde vahel mulle liiga kaudne selleks, et põhjendada viimase otsest puutumust.

194. Järelikult leian ma, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 110 on rikutud õigusnormi, sest selles tunnustatakse Polisario Rinde otsest puutumust.

195. Seda järeldust arvestades analüüsin ma ainult täielikkuse huvides otsese puutumuse teist kriteeriumit, nimelt et vaidlusalune otsus ei tohi jätta otsuse adressaatidele, kes on kohustatud seda rakendama, mingit kaalutlusõigust. Selles küsimuses ei jaga ma komisjoni arvamust, et see tingimus ei ole käesolevas kohtuasjas täidetud rakendusmääruse nr 812/2012 tõttu, mille komisjon pidi liberaliseerimislepingu rakendamiseks vastu võtma.

196. Minu arvates on vaidlustatud akt küll „puhtautomaatne ja tulene[b] vaid liidu õigusnormidest, ilma et kohaldataks muid vahenorme“(90). Selle jõustumine võimaldab teostada õigusi ja täita kohustusi, mis on liberaliseerimislepingus ette nähtud.

197. Rakendusmäärusega nr 812/2012 ainult ajakohastatakse nõukogu 9. aprilli 2001. aasta määrust (EÜ) nr 747/2001, millega sätestatakse teatavate Vahemere maadega sõlmitud lepingute alusel sooduskohtlemiseks kõlblike toodete ühenduse tariifi- ja individuaalkvootide haldamine ja ning tunnistatakse kehtetuks määrused (EÜ) nr 1981/94 ja (EÜ) nr 934/95(91), esitades kontsentreeritult (üks ainus säte koos koondtabeliga) mõned peamistest liberaliseerimislepinguga tehtud muudatustest.

198. Nagu nimelt liberaliseerimislepingu lisas 1 esitatud protokolli nr 1 artiklist 2 tuleneb, on lepingu eesmärk „Maroko Kuningriigist pärit põllumajandussaaduste, töödeldud põllumajandustoodete, kala ja kalandustoodete“ liitu importimine, samas kui näib, et rakendusmääruses nr 812/2012 on sihiks võetud ainult mõned nendest toodetest, mida imporditakse liitu tariifikvootidega(92). Rakendusmääruse puudumine ei oleks kuidagi takistanud lepingu kohaldamist nii nendele kui ka teistele toodetele.

199. Komisjon ei selgitanud kohtuistungil, kuidas rakendusmäärus nr 812/2012 rakendab liberaliseerimislepingut kõigi teiste toodete osas.

200. Isegi rakendusmääruses nr 812/2012 silmas peetud toodete osas (näiteks tomatid), mille jaoks on olemas tariifikvoot, mille kohaldamise korda reguleerib see määrus, tuleb märkida, et Polisario Rinne ei väida, nagu teeks importija, et liberaliseerimislepingus ette nähtud tariifikvoot puudutab teda otseselt. Tema heidab ette selle lepingu kohaldamist kui sellist Lääne-Saharale, millel ei ole mingit seost selle võimaliku rakendamisega nimetatud määrusega.

201. Seepärast leian ma, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 105 nimetatud teine otsese puutumuse kriteerium on käesolevas kohtuasjas täidetud.

c)      Kolmas osa Polisario Rinde isikliku puutumuse kohta

202. Analüüsin seda kolmandat osa vaid juhuks, kui Euroopa Kohus peaks järeldama, et vaidlusalune otsus puudutab Polisario Rinnet otseselt.

i)      Poolte argumendid

203. Nõukogu ja komisjon väidavad, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 111 ja 113, et vaidlusalune otsus puudutab Polisario Rinnet isiklikult põhjusel, et ta osaleb rahvusvahelistes läbirääkimistes Lääne-Saharaga seotud vaidluse lahendamiseks ja et ta on seega olukorras, mis eristab teda kõikidest teistest isikutest. Isegi kui möönda, et niisugune olukord esineb, ei tõenda Üldkohtu arutluskäik, mille poolest vaidlusalune otsus selle eset arvestades puudutaks Polisario Rinnet kohtupraktika tähenduses mingil viisil. Tema osalemine ÜRO egiidi all peetavatel läbirääkimistel annab vaid tunnistust lihtsalt üldisest poliitilisest huvist, milles puudub igasugune sisuline ja menetluslik seos vaidlusaluse otsusega ja liberaliseerimislepinguga, kuna viimase ese on ainult kaubandus- ja tolliküsimused.

204. Polisario Rinne väidab vastupidi, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 111 ja 113 leitakse õigesti, et vaidlusalune otsus puudutab teda isiklikult. Selle kohta märgib ta kõigepealt, et on kindel ja vaieldamatu, et tal on Lääne-Sahara rahva esindaja staatus ja et sellena on ta ÜRO egiidi all peetavatel läbirääkimistel ainus Maroko Kuningriigi suhtluspartner. Seejärel märgib ta, et nende läbirääkimiste eesmärk ei ole mitte leida lihtne poliitiline lahendus territoriaalvaidlusele, nagu märgivad nõukogu ja komisjon, vaid pigem võimaldada Lääne-Sahara rahval teostada õigust enesemääramisele. Lõpuks rõhutab ta, et liberaliseerimislepingut kohaldatakse Lääne-Saharale ja selle loodusvaradele, mille kontrollimine on nimetatud õiguse osa.

ii)    Õiguslik hinnang

205. Kuigi käesolev kohtuasi ei ole hõlmatud komisjoni viidatud Euroopa Kohtu praktikaga riigiabi käsitlevate komisjoni otsuste vastu hagi esitamise õiguse kohta, mis on teistel isikutel, kes ei ole selle otsuse liikmesriikidest adressaadid(93), ei välista miski põhimõtteliselt, et Polisario Rinne võiks vastata isikliku puutumuse kriteeriumile, isegi kui talle iseloomulike eriasjaolude tõttu ei kuulu tema juhtum ühegi pretsedendi alla, mida Euroopa Kohtul on juba olnud võimalus analüüsida.

206. Sellega seoses ei jaga ma komisjoni arvamust, et vaidlustatud kohtuotsuse punkt 113 on vastuolus 10. aprilli 2003. aasta kohtuotsusega komisjon vs. Hollandi Antillid (C‑142/00 P, EU:C:2003:217)(94), sest Polisario Rinde positsioon ei ole Hollandi Antillide omaga üldse võrreldav.

207. Nimelt otsustas Euroopa Kohus selle kohtuotsuse punktides 66–67, et isegi kui suurem osa ülemeremaadest ja –territooriumidelt (ÜMT) pärit riisi impordist liitu tuli Hollandi Antillidelt, siis see sektor mitte ainult ei moodustanud vaid 0,9% Hollandi Antillide rahvamajanduse kogutoodangust, vaid ka Hollandi Antillid ei olnud ainus kõnealustest määrustest puudutatud ÜMT riisitootja.

208. Selle põhjal otsustas Euroopa Kohus nimetatud kohtuotsuse punktis 68, et kõnealused määrused ei tekitanud Hollandi Antillide majanduse olulises sektoris erinevalt kõikidest teistest ÜMT-dest raskeid tagajärgi ega kõnealused sätted ei kahjustanud Hollandi Antille nende omaduste tõttu, mis eristavad neid teistest ÜMT-dest, kellele olid nimetatud määrused samuti suunatud.

209. Polisario Rinne ei ole kaugeltki Hollandi Antillidega analoogses olukorras. Kuigi Euroopa Kohus otsustas nimetatud kohtuotsuse punktis 69, et „üldine huvi, mis ühel ÜMT-l võib olla üksusena, kes on oma territooriumil pädev otsustama majandus- ja sotsiaalkorra üle, selle vastu, et jõutaks tema majandusliku arengu seisukohast soodsa tulemuseni, [ei ole] üksi piisav, et teda võiks lugeda isiklikult puudutatuks“, ei puuduta Polisario Rinde missioon üldise majandus- ja sotsiaalkorra küsimusi.

210. Tema missioon on nimelt, nagu tuleneb tema põhikirja artiklist 8, palju üldisem ja seisneb sisuliselt selle saavutamises, et Lääne-Sahara rahvas, kelle ÜRO poolt tunnustatud esindaja ta on(95), teostab oma õigust enesemääramisele.

211. Samadel põhjustel, mille ma andsin käesoleva ettepaneku punktides 185–194, leian ma siiski, et eespool nimetatud tegurid ei võimalda tuvastada Polisario Rinde isiklikku puutumust.

212. Järelikult, kui Üldkohus otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 113, et vaidlusalune otsus puudutab Polisario Rinnet isiklikult, rikkus ta õigusnormi.

213. Vaidlustatud kohtuotsuse punktid 110–114 tuleks seega tühistada, millega kaasneb minu arvates selle kohtuotsuse tühistamine.

214. Kuna sel juhul on vaidlus Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu tähenduses otsuse tegemist võimaldavas menetlusstaadiumis, tuleb Polisario Rinde tühistamishagi vastuvõetamatuse tõttu rahuldamata jätta, kuna puudub otsene ja isiklik puutumus.

215. Juhuks kui Euroopa Kohus ei arva, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta otsustas, et vaidlusalune otsus puudutab Polisario Rinnet otseselt ja isiklikult, analüüsin järgnevalt teisi apellatsioonkaebuse väiteid.

C.      Kolmanda võimalusena

1.      Kolmas väide, et Üldkohus on rikkunud õigusnormi selle kaalutlusõiguse kontrollimisel, mis nõukogul on välismajandussuhete valdkonnas

a)      Poolte argumendid

216. Nõukogu ja komisjon väidavad, et kuna Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 225, et nõukogule kolmandate riikidega majanduslepingute sõlmimiseks antud ulatusliku kaalutlusõiguse vastukaaluks on eelnev kohustus kontrollida kõiki konkreetse juhtumi asjakohaseid asjaolusid, siis rikkus ta õigusnormi.

217. Sellega seoses vaidlustavad nad kõigepealt niisuguse kohustuse põhimõtteliselt. Nimelt on see nende sõnul menetluslik tagatis, mis on liidu õigusega tagatud vastukaaluks kaalutlusõigusele, mida võib kasutada otsustusõigusega asutus haldusmenetlustes keerukaid hindamisi eeldavate tehnilistes valdkondades kohaldatavate liidu õigusnormide rakendamiseks individuaalsetel juhtudel. Selle menetlusliku tagatise mõtet arvestades ei oleks see ülekantav ulatusliku kaalutlusõiguse teostamisele, mis on nõukogul seadusandlike või normatiivaktide vastuvõtmiseks, isegi kui ta peab arvesse võtma ka selle raames kättesaadavaid andmeid. Igal juhul peaks poliitikavaldkonnas, nagu rahvusvaheliste lepingute sõlmimine, seadusandjal oleva ulatusliku kaalutlusõiguse kohtulik kontroll piirduma kontrollimisega, et vastu võetud akt ei olnud taotletava eesmärgi suhtes ilmselgelt sobimatu.

218. Teiseks leiavad nõukogu ja komisjon, et Üldkohus pani toime õigusnormi rikkumisi, kui ta täpsustas vaidlustatud kohtuotsuses määratletud eelneva kontrollimise kohustuse rakendamise korra. Selles kohtuotsuses on see kohustus seostatud nimelt sellega, et on kahtlusi Lääne-Sahara rahva õiguste austamise suhtes, millest annab tunnistust üks Polisario Rinde nõukogu koostatud raport, selle asemel et tõendada, et on rikutud õiguseeskirja või tehtud ilmne hindamisviga. Peale selle ei saaks niisugust raportit selle päritolu arvestades käsitada arvestatava tõendina.

219. Polisario Rinde sõnul on eelneva kontrollimise kohustus, mille tõi välja Üldkohus, üks põhilistest tagatistest, mis peab olema õigusliidus tagatud juhul, kus liidu institutsioonil on kaalutlusõigus, ja seega nimelt liidu välismajandussuhete valdkonnas. Peale selle seondub see kohustus tema sõnul hea halduse üldpõhimõttega, mille järgimine peaks Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt(96) olema tagatud mitte ainult haldusmenetluste raames, vaid ka menetlustes, mille tulemusel võetakse vastu õigusnorme sisaldavaid akte. Niisugune kohustus aitaks nimelt kaasa nõukogu suutlikkusele teostada oma kaalutlusõigust asjast informeerituna, piiramata mingil viisil selle ulatust, ning võimaldaks kohtul veenduda, et selle teostamisel ei ole tehtud ilmset hindamisviga.

b)      Õiguslik hinnang

220. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on „liidu seadusandjal […] ulatuslik kaalutlusõigus valdkondades, mis eeldavad poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid valikuid ning milles seadusandja peab andma keerulisi hinnanguid. [Kohus] järeldas sellest, et nendes valdkondades võetud meedet võib pidada ebaseaduslikuks ainult siis, kui see on pädeva institutsiooni taotletava eesmärgi saavutamiseks ilmselgelt sobimatu“(97).

221. Nagu on tunnustanud liidu kohtud, on liidu institutsioonidel see ulatuslik kaalutlusõigus välismajandussuhete valdkonnas, kuhu kuuluvad assotsiatsiooni- ja liberaliseerimislepingud(98).

222. Kuid nagu rõhutavad nõukogu ja komisjon, ei ole kohtupraktika, millele Üldkohus tugines vaidlustatud kohtuotsuse punktis 225(99), et järeldada, et liidu institutsioonidel on enne asjaomase akti vastuvõtmist üldine kohustus „kontrolli[da], hoolikalt ja erapooletult kõiki konkreetse juhtumiga seonduvaid asjaolusid, mis toetavad nende pinnalt tehtud järeldusi“, välismajandussuhete valdkonnas asjassepuutuv. See kohtupraktika kehtestab nimelt niisuguse kohustuse liidu institutsioonidele, kui nad kavatsevad haldusmenetluse raames(100) vastu võtta otsuse, mis mõjutab füüsilise või juriidilise isiku huve(101).

223. Ma arvan siiski, et Üldkohtu viitamine 21. novembri 1991. aasta kohtuotsusele Technische Universität München (C‑269/90, EU:C:1991:438) ja 22. detsembri 2010. aasta kohtuotsusele Gowan Comércio Internacional e Serviços (C‑77/09, EU:C:2010:803) käesoleva ettepaneku punktis 220 viidatud kohtupraktika asemel ei mõjuta tema järeldust, sest haldusmenetlustes kohaldatavad põhimõtted on mutatis mutandis kohaldatavad seadusandlikele menetlustele.

224. Väljakujunenud kohtupraktika näeb nimelt ette, et kuigi liidu seadusandjal on erinevate üldiste huvide kaalumisel seadusandliku või üldkohaldatava akti vastuvõtmisel ulatuslik poliitiline kaalutlusõigus, on talle alati siduv kohustus võtta arvesse kõiki kättesaadavaid asjaomaseid „põhiandmeid“ ja „faktilisi asjaolusid“(102). Selles kontekstis peab Euroopa Kohus kontrollima, et seda tehakse õigesti(103) ja et vastu võetud akt ei ole ilmselgelt sobimatu(104).

225. Sellisel juhul leian ma, et eriti oluline on 16. aprilli 2013. aasta kohtuotsus Hispaania ja Itaalia vs. nõukogu (C‑274/11 ja C‑295/11, EU:C:2013:240), sest see puudutab nõukogu otsust, millega lubati ELTL artikli 329 lõike 1 alusel tõhustatud koostööd, mis piiritleb nagu vaidlusalune otsuski seda, mida komisjon nimetas „liidu institutsioonide kaalutlusõiguse tuumaks“.

226. Euroopa Kohus kordas selle otsuse õiguspärasuse kontrollimisel peaaegu sõna-sõnalt 21. novembri 1991. aasta kohtuotsuses Technische Universität München (C‑269/90, EU:C:1991:438, punkt 14) ja 22. detsembri 2010. aasta kohtuotsuses Gowan Comércio Internacional e Serviços (C‑77/09, EU:C:2010:803, punkt 57) sedastatud ja Üldkohtu poolt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 225 korratud põhimõtet, otsustades, et „Euroopa Kohus [peab] selle kontrollimisel, kas tõhustatud koostöö lubamise otsuse vastuvõtmisel on kinni peetud viimase abinõu tingimusest, kindlaks tegema, kas nõukogu hindas hoolikalt ja erapooletult kõiki konkreetse juhtumiga seonduvaid asjaolusid ning kas järeldused, millele nõukogu jõudis, on piisavalt põhjendatud“(105).

227. Kui nõukogul tuleb seadusandjana toimides täita kõiki neid nõudeid, on raske uskuda, et tal ei tule neid täita siis, kui ta kasutab rahvusvahelise lepingu sõlmimiseks seadusandlikku erimenetlust(106).

228. Samadel põhjustel, mis on antud käesoleva ettepaneku punktis 142, ei või komisjoni viited tema vasturepliigi punktides 12–14 Lääne-Sahara küsimuse poliitilisele olemusele takistada piiratud kontrolli, mida Euroopa Kohtul tuleb teostada rahvusvaheliste suhete valdkonnas, kus liidu institutsioonidel on ulatuslik kaalutlusõigus(107).

229. Nendel põhjustel olen ma arvamusel, et Üldkohus ei rikkunud õigusnormi, kui ta otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 225, et „liidu kohus [peab] – eriti juhtudel, mil liidu institutsioonil on ulatuslik kaalutlusõigus –, selleks et hinnata, kas pädev institutsioon on teinud ilmse hindamisvea, kontrollima, kas see institutsioon on hinnanud hoolikalt ja erapooletult kõiki konkreetse juhtumiga seonduvaid asjaolusid, mis toetavad nende pinnalt tehtud järeldusi“.

230. Lõpuks ei jaga ma ka komisjoni seisukohta, et selle asemel, et siduda asjakohaste asjaolude eelnevat kontrollimist kahtlustega seoses Lääne-Sahara rahva õiguste austamisega, nagu nendest on antud tunnistust Polisario Rinde nõukogu koostatud raportis, oleks Üldkohus pidanud tuvastama õigusnormi rikkumise või ilmse hindamisvea.

231. Tuletan meelde, et Üldkohus põhjendas vaidlusaluse otsuse osalist tühistamist Polisario Rinde mitme väite kombinatsiooniga, millest nimelt esimene väide oli, et põhjendus on ebapiisav(108).

232. Selles kontekstis otsustas Üldkohus kõigepealt, et nõukogu oli enne vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist kohustatud kontrollima kõiki asjakohaseid asjaolusid(109) ja eelkõige võtma selles olukorras arvesse mõju, mis võib liberaliseerimislepingu sõlmimisel olla Lääne-Sahara rahva inimõigustele ja selle territooriumi loodusvarade kasutamisele(110).

233. Selle põhjal otsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 244, et „[e]i nõukogu argumentidest ega dokumentidest, mille viimane on esitanud kohtutoimikusse, ei ilmne, ja ta oleks läbi viinud niisuguse analüüsi“.

234. Ta peatus seega enne küsimuse, kas vaidlusalune otsus tähendab inimõiguste rikkumist Lääne-Saharas või aitab sellele kaasa või selle loodusvarade kasutamist rahvusvahelise õiguse vastaselt, analüüsimist ja a fortiori otsustamist. Sel põhjusel ei olegi komisjoni viidatud kohtupraktika(111), mis puudutab liidu akti õiguspärasuse kontrollimist rahvusvahelise tavaõiguse põhimõtete seisukohast, käesoleval juhul kohaldatav.

235. Üldkohus ei võtnud ka seisukohta Polisario Rinde advokaadi raportis sisalduvate väidete tõesuse suhtes, mille tõendavat jõudu komisjon vaidlustab. Üldkohus märkis lihtsalt, et „nõukogu [ei ole] esitanud ühtegi konkreetset kommentaari ega ole neid ümber lükanud, mis viib mõttele, ja ta ei ole arutanud küsimust, kas Lääne-Sahara loodusvarade kasutamine Maroko kontrolli all toimub selle territooriumi elanikkonna kasuks või mitte“(112).

236. Kuna nõukogu ei olnud täitnud oma kohustust viia enne vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist valdkonnas, kus tal on ulatuslik kaalutlusõigus, läbi kõikide asjakohaste asjaolude kontrolli, otsustas Üldkohus sisuliselt, et tal oli võimatu teostada oma kohtulikku kontrolli, et kindlaks määrata, kas vaidlusalune otsus on ilmselgelt sobimatu või mitte(113). Sedasi otsustades ei rikkunud ta õigusnormi.

237. Seepärast tuleb apellatsioonkaebuse kolmas väide tagasi lükata.

2.      Neljas väide, et Üldkohus tegi otsuse ultra petita

a)      Poolte argumendid

238. Nõukogu ja komisjon väidavad, et Üldkohus pani oma kohtuotsuses toime õigusnormi rikkumise, kui ta püüdis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 227 ja 241 välja selgitada, kas nõukogu oli rikkunud oma kohustust kontrollida enne vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist kõiki konkreetse juhtumi asjakohaseid asjaolusid, ning ka osaliselt tühistades selle kohtuotsuse punktis 247 niisugusel põhjusel selle otsuse. Nimelt vastupidi sellele, mis on märgitud nimetatud kohtuotsuse punktis 226 ja punktis 125, millele see viitab, ei esitanud Polisario Rinne nende sõnul selle kohta väidet. Selle küsimuse üle otsustades tõstatas Üldkohus nende sõnul seega omal algatusel väite, mis ei põhinenud avalikul huvil, ja pealegi nõukogu eelnevalt ära kuulamata.

239. Polisario Rinne vaidlustab selle väite põhjendatuse, väites sisuliselt kõigepealt, et Üldkohus ei teinud otsust ultra petita, kuna tema nõue oligi, et vaidlusalune otsus tühistataks selles osas, millega oli heaks kiidetud liberaliseerimislepingu kohaldamine Lääne-Sahara suhtes; seejärel, et tühistamisväidet, millel põhines vaidlustatud kohtuotsuse resolutsioon, ei tõstatatud omaalgatuslikult, vaid see esitati tema Üldkohtule esitatud hagiavalduse punktides 78–85, ja lõpuks, et kuigi argumendid selles küsimuses esitati seoses väitega, et [otsust] ei ole piisavalt põhjendatud, on liidu kohtu ülesanne need uuesti õiguslikult kvalifitseerida.

b)      Õiguslik hinnang

240. Nagu märgib Polisario Rinne Üldkohtule esitatud hagiavalduse punktides 77–85, vaidlustas ta oma esimese tühistamisväite raames vaidlusaluse otsuse kehtivuse ebapiisava põhjenduse tõttu.

241. Selle hagiavalduse punktis 79 väidab Polisario Rinne, et „[n]õukogu […] oli […] kohustatud võtma arvesse kogu õiguslikku ja faktilist konteksti, et veenduda, et lepingu tekst ei saa olla mingil viisil rahvusvahelise õigusega vastuolus või seada Sahara rahva õigusi kaudselt kahtluse alla“.

242. Selles suhtes lükkas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 125–127 esimese väite vaid osaliselt tagasi, otsustades analüüsida hiljem Polisario Rinde etteheidet, et nõukogu ei kontrollinud enne vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist konkreetse juhtumi asjakohaseid asjaolusid. Üldkohus tegi selle analüüsi vaidlustatud kohtuotsuse punktides 226–247.

243. Lisaks otsustas Üldkohus analüüsida hiljem hulka argumente, mille Polisario Rinne oli esitanud oma kolmanda väite (põhiõiguste rikkumine), viienda väite (liidu aluseks olevate väärtuste ja välistegevuse põhimõtete rikkumine), kuuenda väite (jätkusuutliku arengu eesmärgi täitmata jätmine), üheksanda väite (vaidlusaluse otsuse vastuolu mitme liidu sõlmitud lepinguga) ja kümnenda väite (vaidlusaluse otsuse vastuolu rahvusvahelise õigusega) põhjenduseks, kuna nende eesmärk oli vaidlustada nõukogu ulatusliku kaalutlusõiguse teostamine(114).

244. Nendel põhjustel ei arva ma, et Üldkohus oleks teinud otsuse ultra petita, analüüsides, kas enne vaidlusaluse otsuse tegemist tuli kontrollida kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid.

245. Seepärast tuleb apellatsioonkaebuse neljas väide tagasi lükata.

3.      Viies väide, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta ja loodusvarade üle alalise ise otsustamise põhimõtte kohaldamisega seoses on rikutud õigusnormi

a)      Esimene osa, mis käsitleb kohustust analüüsida põhiõiguste austamise küsimust

i)      Poolte argumendid

246. Komisjon väidab kõigepealt, et etteheide Euroopa Liidu põhiõiguste harta rikkumise kohta, nagu seda hindas Üldkohus, ei olnud esitatud esimese astme hagiavalduse punktides 111–115 arusaadavalt.

247. Nõukogu ja komisjon väidavad teiseks, et Üldkohtu arutluskäik vaidlustatud kohtuotsuse punktides 227, 228, 230 ja 231 põhineb põhiõiguste harta ekslikul tõlgendamisel ja kohaldamisel. Selles suhtes märgivad nad kõigepealt, et Üldkohus ei järelda, et vaidlusalune otsus või liberaliseerimisleping sisaldab põhiõigustega vastuolus olevat sätet, vaid heidab nendele aktidele ette, et nendega on lubatud eksportida liitu tooteid, mis on saadud tingimustes, mis võivad rikkuda Lääne-Sahara rahva põhiõigusi ja seega kaudselt soosida teatavate põhiõiguste hartasse kantud õiguste mitte austamist. Nad leiavad seejärel, et niisugune arutluskäik seab liidu aktide õiguspärasuse sõltuvusse kolmandatele riikidele omistatavatest tegudest, kellega liit sõlmib rahvusvahelisi lepinguid. Nad on lõpuks seisukohal, et nimetatud arutluskäigu tulemusel antakse põhiõiguste hartale ekstraterritoriaalne toime, rikkudes sellega harta artiklit 51, mida tuleks mõista nii, et liidu institutsioonid on kohustatud austama põhiõigusi liidu õiguse territoriaalses kohaldamisalas, nagu on määratletud ELL artiklis 52 ja ELTL artiklis 355, ja mitte – välja arvatud erandina – sellest väljaspool.

248. Kolmandaks ja viimaseks väidavad nõukogu ja komisjon, et inimõiguste austamise küsimust võetakse liidu välistegevuses arvesse muu menetluse raames kui Üldkohtu määratletud menetlus. ELL artikli 21 ja ELTL artikli 205 kohaselt on nimelt inimõiguste edendamine ja toetamine liidu tegevuse aluspõhimõte ja eesmärk rahvusvahelisel areenil. Selleks peab nõukogu liidu välissuhete arendamisel neid arvesse võtma, nii et neid saab seejuures viia sellele institutsioonile antud ulatusliku kaalutlusõiguse alusel tasakaalu teiste põhimõtete ja eesmärkidega. Praktikas tuleks inimõiguste olukorda kolmandas riigis vaadelda poliitilise küsimusena, mis võib sundida nõukogu võtma kasutusele liidu sõlmitud rahvusvahelistes lepingutes ette nähtud järelevalveklausleid, kui need lepingud on jõustunud. Seevastu ei ole inimõiguste austamine nende sõnul seda tüüpi asjaolu, mida tuleks kontrollida eelnevalt, nagu määratles Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 228, 241 ja 244, ega sisuline nõue, mis on rahvusvahelise lepingu sõlmimise tingimuseks.

249. Polisario Rinne vaidlustab õigusnormi rikkumised, väites sisuliselt, et nõukogu ja komisjoni vaidlustatud väidete põhjendatust tuleks hinnata selle konkreetse õigusliku ja faktilise raamistiku seisukohast, milles Üldkohus tegi otsuse. Sellisel juhul tuvastas viimane tema sõnul esiteks, et Lääne-Sahara asub väljaspool Maroko Kuningriigi piire, nagu neid tunnustavad ÜRO, liit ja tema liikmesriigid; teiseks, et Maroko Kuningriigil ei ole pealegi mingit rahvusvahelist mandaati Lääne-Sahara haldamiseks, ja kolmandaks, et nõukogu ja komisjoni kaasabil kohaldataks vaidlusaluse otsusega heaks kiidetud liberaliseerimislepingut seega mitteautonoomse territooriumi suhtes.

250. Tema sõnul leidis Üldkohus seejärel, et konkreetsel juhul, kus liidu sõlmitud rahvusvahelist lepingut võidakse kohaldada vaidlusalusele territooriumile, on põhiõiguste küsimus eriti oluline. Kohus järeldas tema sõnul sellest lõpuks, et see küsimus nõuab nõukogu poolt läbivaatamist enne nimetatud otsuse vastuvõtmist. Niisugune toimimisviis on tema arvates kooskõlas põhiõiguste harta artikliga 51, kuna see artikkel kohustab nõukogu austama rahvusvahelistest lepingutest tulenevate pädevuste teostamisel, nagu ta tegi käesoleval juhul, põhiõigusi. See on tema arvates kooskõlas ka ELTL artikliga 205, ELL artikliga 21 ja assotsiatsioonilepingu sätetega, mis kohustavad käesoleval juhul austama inimõigusi.

251. Peale selle märgib Polisario Rinne, et põhiõiguste hartat tuleb lugeda kohaldatavaks nii isikuliselt kui ka esemeliselt, kuna ühelt poolt on suurel hulgal Sahara elanikel, kes on sündinud Lääne-Sahara niinimetatud provintsistamise perioodil Hispaania Kuningriigi valitsemise ajal, Hispaania kodakondsus, ja teiselt poolt on nende põhiõiguste rikkumine ametlikult tõendatud arvukate ÜRO dokumentidega ja seda on tõdenud ka Euroopa Inimõiguste Kohus.

ii)    Õiguslik hinnang

–       Polisario Rinde tühistamishagi väite, mis käsitleb põhiõiguste rikkumist, vastuvõetavus

252. Ma ei jaga komisjoni arvamust, et Polisario Rinde tühistamishagi kolmas väide, et on rikutud põhiõigusi, on vastuvõetamatu, kuna see on arusaamatu.

253. Polisario Rinde hagiavalduse punktidest 96–101 ja 111–115 tuleb selgelt välja, et tema arvates kätkeb vaidlusalune otsus Lääne-Sahara rahva põhiõiguste ja nimelt harta artiklites 6, 17, 37, 47 ja 53 sätestatud põhiõiguste rikkumist, sest see aitab kaasa Maroko alatisele kohalolule Lääne-Saharas.

–       Väide, et põhiõiguste hartat on tõlgendatud ja kohaldatud ebaõigesti

254. Vastavalt ELL artikli 3 lõikele 5, artikli 21 lõike 1 esimesele lõigule, lõike 2 punktile b ja lõikele 3 ja artiklile 23 ning ELTL artiklile 205 kuuluvad inimõigused ja nende kaitse liidu põhimõtete ja peamiste väärtuste hulka, millest liit peab juhinduma oma tegevuses rahvusvahelisel areenil.

255. Nagu nimelt Euroopa Kohus hiljuti otsustas seoses ühe nõukogu otsusega,(115) mille õiguslik alus on ELL artikkel 37 koostoimes ELTL artikli 218 lõigetega 5 ja 6, heaks kiidetud rahvusvahelise lepingu kohta, „[tuleb õ]igusriigi ja inimõiguste, nagu inimväärikuse [põhimõtteid austada] kõikides liidu tegevuse valdkondades, sealhulgas ÜVJP valdkonnas, nagu nähtub ELL artikli 21 lõike 1 esimesest lõigust, lõike 2 punktist b ja lõikest 3 ning ELL artiklist 23 nende koostoimes“(116).

256. Peale selle tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et liidu pädevuse teostamisel tuleb järgida rahvusvahelist õigust(117). Sellest tuleneb, et kõnealuse lepingu rahvusvahelise õigusega kooskõla küsimust tuleb arvesse võtta – välja arvatud juhul, kui sellel ei ole praktikas olulisust – kõikide asjakohaste asjaolude eelneval kontrollimisel, mida peavad kõik institutsioonid enne rahvusvahelise lepingu sõlmimist tegema.

257. Lisaks liidu õigusest tulenevale kohustusele kontrollida inimõiguste üldist olukorda rahvusvahelise lepingu teiseks pooleks olevas riigis ja täpsemalt hinnata, milline mõju võib lepingul olla inimõigustele, on rahvusvahelises õiguses kehtestatud rahvusvahelise õiguse osalistele, nimelt riikidele ja rahvusvahelistele organisatsioonidele kohustus järgida rahvusvahelise õiguse imperatiivseid norme (ius cogens) ja erga omnes kohustusi.

258. Selles suhtes on Rahvusvaheline Kohus otsustanud, et „[erga omnes kohustused] juba oma olemuselt „puudutavad kõiki riike“ ja „[k]õnealuste õiguste tähtsust arvestades võib kõikide riikide puhul arvestada, et neil on õiguslik huvi, et need õigused oleksid kaitstud““ (118). Selle põhjal ta otsustas, et „kõik riigid on kohustatud mitte tunnustada õigusvastast olukorda, mis on tingitud [erga omnes kohustuste rikkumisest, ja] nad on ka kohustatud mitte osutama abi ega olema abiks selle [rikkumisega] tekitatud olukorra säilimisele“ (119).

259. Seepärast peavad liidu institutsioonid enne rahvusvaheliste lepingute sõlmimist veenduma, et järgitakse rahvusvahelise õiguse imperatiivsete normide (ius cogens) väga piiratud loetelu(120) ja erga omnes kohustusi(121), mis on muu hulgas „agressiooni- ja genotsiidiaktide ebaseaduslikuks tunnistamine, aga ka põhimõtted ja eeskirjad, mis kaitsevad inimese põhiõigusi, sealhulgas kaitse orjastamise ja rassilise diskrimineerimise eest“,(122) ja õigust enesemääramisele(123).

260. Selles suhtes tuleb märkida, et nõukogu ei vaidlusta, et inimõiguste üldine olukord rahvusvahelise lepingu teiseks pooleks olevas riigis on üks asjaolusid, mida tuleb selle lepingu läbirääkimiste ja sõlmimise ajal arvesse võtta. Oma hagiavalduse punktides 32 ja 82 heitis aga Polisario Rinne talle ette, et ta ei olnud enne nimetatud lepingu sõlmimist hinnanud liberaliseerimislepingu mõju inimõigustele.

261. Kuna inimõiguste olukord Lääne-Saharas on üks Polisario Rinde ja Maroko Kuningriigi vahel vaidlust tekitavaid teemasid ja seepärast on ÜRO peasekretär seda analüüsinud oma iga-aastastes raportites Lääne-Sahara kohta(124), ei saa väita, et seal ei ole, mille kohta mõjuhindamist teha.

262. Minu arvates ei too nõukogu ega komisjon ega ükski menetlusse astujatest veenvat põhjust, mille pärast ei peaks neid nõudeid arvestades liidu institutsioonid olema kohustatud kontrollima enne rahvusvahelise lepingu sõlmimist teise lepingupoole inimõiguste olukorda nagu ka seda, milline mõju võib kõnealusel lepingul selles osas olla.

263. Märgin, et nõukogu ja komisjon on ise seadnud lati väga kõrgele, otsustades „lisada mõjuhinnangutesse inimõigused, kui tehakse mõjuhinnanguid seadusandlike ja mitteseadusandlike ettepanekute jaoks […] ja kaubanduslepingute jaoks, millel on olulised majanduslikud, sotsiaalsed ja ökoloogilised tagajärjed“(125) [mitteametlik tõlge].

264. Ei ole seega sugugi üllatav, et Euroopa Ombudsman tuvastas oma 26. veebruari 2016. aasta otsusega asjas 1409/2014/MHZ komisjoni kohustuse rikkumises teha enne liidu ja Vietnami Sotsialistliku Vabariigi vahel(126) vabakaubanduslepingu sõlmimist mõjuhinnang, et see, et komisjon ei toonud mõjuvaid põhjuseid, mis õigustaksid tema keeldumist niisuguse analüüsi tegemisest, on haldusomavoli.

265. On tõsi, et – nagu märgivad nõukogu ja komisjon – assotsiatsioonilepingu artiklid 2, 3 ja 90 nagu ka ühisavaldus nimetatud lepingu lõppaktile lisatud lepingu artikli 90 kohta võimaldavad liidul täita oma pidevat kohustust inimõigusi austada ja edendada nende austamist kogu nimetatud lepingu kehtivusaja vältel, milles need on „oluline osa“(127).

266. Nagu aga ütleb Euroopa Ombudsman oma 26. veebruari 2016. aasta otsuse asjas 1409/2014/MHZ punktis 24, on ainus viis selleks, et mõjuhinnangul oleks kasulik mõju, teha see enne rahvusvahelise lepingu sõlmimist, sest just lepingu läbirääkimiste ajal saab liit kõige paremini edendada oma väärtusi ja eesmärke, mille hulgas on inimõiguste austamine ja kaitse.

267. Vastupidi sellele, mida märgivad nõukogu ja komisjon, ei muutu tulenevalt kohustusest hinnata liberaliseerimislepingu mõju inimõigustele liidu õigusaktide õiguspärasus sõltuvaks kolmandast riigist, nagu Maroko Kuningriik.

268. Nagu otsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 231, „kui liit võimaldab eksportida oma liikmesriikidesse tooteid, mis pärinevad sellest teisest riigist ning mis valmistati või saadi tingimustel, millega ei järgita toodete päritoluterritooriumi elanikkonna põhiõigusi, on oht, et ta õhutab kaudselt neid rikkumisi või lõikab nendest kasu“.

269. Isegi kui vaidlustada niisuguse põhimõtte olemasolu ja kohtulikult kontrollitavus liidu õiguses, on selge, et rahvusvaheline õigus kehtestab liidule ja tema liikmesriikidele selge kohustuse mitte tunnustada põhiõigustega seonduvate põhimõtete ja eeskirjade rikkumisest tingitud ebaõiglast olukorda ja mitte osutada abi ega olla abiks selle rikkumisega tekitatud olukorra püsimisele. Selleks peavad liidu institutsioonid ja tema liikmesriigid analüüsima mõju, mis võib asjaomasel rahvusvahelisel lepingul olla inimõigustele.

270. Nõukogu ja komisjoni väite kohta, et Üldkohus andis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 228 põhiõiguste harta artiklitele 1–3, 5, 15, 16, 17, 31 ja 32 tuginedes selle sätetele ekstraterritoriaalse toime, mis on vastuolus harta artikliga 51, tuleb kohe märkida, et – nagu möönavad Belgia Kuningriik ja komisjon – põhiõigused võivad teatavatel tingimustel avaldada ekstraterritoriaalset mõju. See on kindlasti nii tegevuse puhul, mida reguleerib liidu õigus ja mida teostatakse liidu ja/või tema liikmesriikide tegeliku kontrolli all, aga väljaspool nende territooriumi(128).

271. Kuna aga käesoleval juhul ei teosta liit ega tema liikmesriigid Lääne-Sahara üle kontrolli ja viimane ei kuulu territooriumide hulka, millele on kohaldatav liidu õigus, ei saa olla küsimust tema suhtes põhiõiguste harta kohaldamisest, isegi kui paljudel Sahara elanikel on – nagu väidab Polisario Rinne – Hispaania kodakondsus.

272. Kuigi Üldkohus otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 228 õigesti, et „nõukogu peab hoolikalt ja erapooletult arutama kõiki asjakohaseid asjaolusid, et veenduda, kas ekspordiks mõeldud toodete tootmine ei toimu [Lääne-Sahara] elanike huve kahjustades ning ega […] ei panda toime selle elanikkonna põhiõiguste rikkumisi“, ei võinud ta seega siiski tugineda põhiõiguste harta sätetele. Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 228 rikub seega õigusnormi.

273. Kui aga Üldkohtu otsuse põhjenduste juures ilmneb liidu õiguse rikkumine, kuid otsuse resolutsioon on muude õiguslike asjaoludega põhjendatud, ei kaasne niisuguse rikkumisega selle kohtuotsuse tühistamine ja põhjendused tuleb asendada(129).

274. Nii on see käesoleval juhul, sest asjaolu, et Üldkohus lähtus põhiõiguste hartast, ei mõjuta liidu õigusest ja rahvusvahelisest õigusest(130) tulenevat liidu institutsioonide kohustust kontrollida enne vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist inimõiguste olukorda Lääne-Saharas, nagu ka seda, millist mõju võib kõnealuse lepingu sõlmimine seal selles osas avaldada.

275. Tuletan siinkohal meelde, et Üldkohtu arutluskäik liidu institutsioonide kaalutlusõiguse ja asjaolude kohta, mida nad peavad arvesse võtma, millega see kohus põhjendas vaidlusaluse otsuse osalist tühistamist, põhines Polisario Rinde mitme väite kombinatsioonil, sealhulgas nimelt väidetel, et [otsust] ei ole piisavalt põhjendatud, on rikutud põhiõigusi, on rikutud liidu välistegevuse aluseks olevaid väärtusi (ELL artikkel 21 ja ELTL artikkel 205) ja on rikutud rahvusvahelist õigust.

276. Selles kontekstis oleks Üldkohus pidanud lähtuma inimese põhiõiguste põhimõtetest ja eeskirjadest,(131) mis on Rahvusvahelise Kohtu praktika kohaselt rahvusvahelisest õigusest tulenevad erga omnes kohustused, mille kaitse peavad liikmesriigid tagama, ja nad peavad hoiduma abi osutamisest või abiks olemisest nende kohustuste rikkumisega tekitatud olukorra püsimisele(132).

277. Euroopa Kohus otsustas mõistagi kohtuotsuse Air Transport Association of America jt (C‑366/10, EU:C:2011:864) punktis 107, et „rahvusvahelise tavaõiguse põhimõtetele võib isik tugineda, et Euroopa Kohus kontrolliks liidu akti kehtivust, juhul kui ühelt poolt võivad need põhimõtted seada kahtluse alla liidu pädevuse sellist akti vastu võtta […] ning teiselt poolt, kui kõnealune akt võib mõjutada isikule liidu õigusest tulenevaid õigusi või tekitada talle kohustusi selle õiguse alusel“.

278. Küsimus ei ole aga mitte vaidlusaluse otsuse õiguspärasuses rahvusvahelise õiguse põhimõtete seisukohast, vaid selle õiguspärasuses selle poolest, et enne selle otsuse vastuvõtmist ei võetud arvesse kõiki asjakohaseid asjaolusid, sealhulgas selle kooskõla inimõiguste rahvusvahelise õigusega. Järelikult ei ole kohtuotsuse Air Transport Association of America jt (C‑366/10, EU:C:2011:864) punktides 107–110 sedastatud tingimused võimaluse kohta tugineda rahvusvahelise tavaõiguse eeskirjadele kohaldatavad(133).

279. Seepärast tuleb viienda väite esimene osa tagasi lükata.

b)      Teine osa kohustuse kohta kontrollida, kas liberaliseerimisleping on kooskõlas ÜRO põhikirja artikliga 73 ja loodusvarade üle alalise ise otsustamise põhimõttega

i)      Poolte argumendid

280. Nõukogu ja komisjon väidavad, et kuna Üldkohus heitis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 228, 231, 241 ja 244 nõukogule ette, et see ei olnud analüüsinud enne vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist Lääne-Sahara loodusvarade kasutamise tingimusi, nõuab Üldkohus lõppkokkuvõttes, et nõukogu kontrolliks, et kolmandad riigid, kellega ta kavatseb sõlmida rahvusvahelisi lepinguid, mida võidakse kohaldada mitteautonoomsetele territooriumidele, käesoleval juhul Maroko Kuningriik, täidavad ÜRO põhikirja artiklist 73 tulenevaid kohustusi. Selles arutluskäigus on aga nende hinnangul ridamisi kolm õigusnormi rikkumist.

281. Esiteks kehtestab ÜRO põhikirja artikkel 73 nende sõnul iseenesest kohustusi ainult Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmetele, kes kannavad vastutust või võtavad endale vastutuse mitteautonoomsete territooriumide valitsemise eest. Liidu puhul see aga nii ei ole. Peale selle ei võiks see, kui Maroko Kuningriik Lääne-Sahara territooriumi de facto valitsejana ei täida oma sellest õigusnormist tulenevaid kohustusi, muuta selle artikli ulatust, pannes liidu institutsioonidele kontrollimiskohustuse, kui nad kavatsevad sõlmida lepingut selle riigiga. Need delikaatsed poliitilised küsimused kuuluvad ainult ÜRO Julgeolekunõukogu pädevusse.

282. Teiseks ei vasta ÜRO põhikirja artikkel 73 nende hinnangul tingimustele, mis võimaldaksid füüsilisel isikul kohtus sellele tugineda, et vaidlustada liidu akti õiguspärasust.

283. Kolmandaks ja viimaseks tõlgendas Üldkohus nende sõnul rahvusvahelist tavaõigust ebaõigesti, sest ta ei nimetanud ühtegi õiguslikku alust, mis kohustaks liidu institutsioone kontrollima, kas teine lepingupool austab mitteautonoomsete territooriumide elanike loodusvarade üle alalise ise otsustamise põhimõtet ja huvide ülimuslikkuse põhimõtet. Samamoodi ei nimetanud ta ühtegi õiguslikku alust, mis võimaldaks asuda seisukohale, et niisuguse kontrolli puudumise korral võiks liidu sõlmitud leping kaudselt õhutada nende põhimõtete rikkumist.

284. Igal juhul ületas Üldkohus nende arvates oma kohtuliku kontrolli piire, sest nende põhimõtete ebatäpsust arvestades oleks ta pidanud järeldama, et vaidlusaluse otsuse tühistamist ei õigusta mingi ilmne hindamisviga, selle asemel et kehtestada nõukogule tavatut menetluslikku kohustust.

285. Vastuseks väidab Polisario Rinne, et on tulemusetu heita Üldkohtule ette seda, et ta kontrollis vaidlustatud otsuse kooskõla ÜRO põhikirja artikliga 73, sest viidet sellele õigusnormile esineb ainult arutluskäigus, et määrata kindlaks, kas nõukogu oli kohustatud kontrollima enne vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist Lääne-Sahara loodusvarade kasutamise tingimusi.

286. Peale selle ei ole selles arutluskäigus tema hinnangul rikutud õigusnormi, sest rahvusvahelise tavaõiguse põhimõte loodusvarade üle alalise ise otsustamise kohta seondub õigusega enesemääramisele, mis on ise erga omnes mõjuga jus cogens norm. Seepärast on tema hinnangul iga riigi kohus tagada selle järgimine.

ii)    Õiguslik hinnang

287. Tuleb kohe märkida, et apellatsioonkaebuse viienda väite teise osa keskne küsimus ei ole mitte, kas vaidlusalune otsus vastab ÜRO põhikirja artiklile 73, õigusele enesemääramisele ja loodusvarade üle alalise ise otsustamise põhimõttele, vaid lihtsalt, kas nõukogu pidi enne vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist neid küsimusi arvesse võtma.

288. Selles mõttes tuleb kõrvale jätta nõukogu ja komisjoni argumendid, et need rahvusvahelise avaliku õiguse normid ei vasta tingimustele, mis võimaldaksid isikul neile tugineda kohtus, et vaidlustada liidu akti õiguspärasust, nagu on sedastatud Euroopa Kohtu praktikas(134).

289. Tuleb seega kontrollida, kas Üldkohus otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 241 õigesti, et nõukogu pidi kõikide asjakohaste asjaolude analüüsimisel, „ise veenduma, et ei ole märke sellest, et Lääne-Sahara territooriumi loodusvarasid võidakse Maroko kontrolli all kasutada viisil, mis kahjustab selle elanikke ja millega rikutakse nende põhiõigusi“.

290. Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et liidu pädevuse teostamisel tuleb järgida rahvusvahelist õigust(135). See nõue kehtib liidu kogu välistegevuse, sealhulgas rahvusvaheliste lepingute läbirääkimise ja sõlmimise kohta(136).

291. Mitteautonoomsete territooriumide suhtes kohaldatavad aluspõhimõtted on sedastatud ÜRO põhikirja artiklis 73, mille kohaselt „ÜRO liikmed, kes kannavad vastutust või võtavad endale vastutuse [nende] territooriumide valitsemise eest, […] tunnustavad põhimõtet, et mainitud territooriumide rahvastiku huvid on esmajärgulised ja võtavad endale pühaks kohustuseks maksimaalselt soodustada nende territooriumide rahvastiku heaolu“.

292. Lisaks resolutsioonist 1514 (XV) tulenevatele kohustustele aidata nende territooriumide rahval teostada oma õigust enesemääramisele peavad territooriumide üle haldusvõimu teostajad ka järgima põhimõtet, et nendel rahvastel on alaline ise otsustamise õigus oma territooriumi loodusvarade üle(137), mida on Rahvusvaheline Kohus tunnustanud rahvusvahelise tavaõiguse põhimõttena(138).

293. Mitteautonoomsete territooriumide puhul tähendab loodusvarade üle alalise ise otsustamise põhimõte sisuliselt, et territooriumi üle haldusvõimu teostaja ei või – ilma et ta rikuks sellega talle ÜRO põhikirjast tulenevaid kohustusi – jätta mitteautonoomsete territooriumide rahvaid ilma võimalusest teostada oma legitiimseid õigusi nende territooriumide loodusvaradele või allutada nende rahvaste õigusi ja huve välismaistele majandus- ja finantshuvidele(139). Seevastu välisinvesteeringud majandusse koostöös mitteautonoomsete territooriumide rahvastega ja vastavalt nende soovidele, et anda tegelik panus territooriumide sotsiaalmajanduslikku arengusse, on nimetatud põhimõttega kooskõlas(140).

294. ÜRO põhikirja artikkel 73 ja loodusvarade üle alalise ise otsustamise põhimõte ei ole kunagi olnud rahvusvahelise õiguse imperatiivsete normide (jus cogens) või erga omnes kohustuste hulgas(141). Seepärast ei saa ÜRO põhikirja artikli 73 ja loodusvarade üle alalise ise otsustamise põhimõtte võimalik rikkumine seada kahtluse alla liidu vastutust, sest kohustus mitte tunnustada erga omnes kohustuse raske rikkumisega tekitatud olukorda õiguspärasena, nagu ka mitte osutada abi või olla abiks niisuguse olukorra(142) püsimisele ei ole kohaldatav.

295. Asjaolu, et nimetatud harta artikkel 73 ja loodusvarade üle alalise ise otsustamise põhimõte ei ole erga omnes kohustused, vajalik järelm on see, et neid saavad rikkuda ainult need, kellele on need õigusnormid siduvad, millega ei ole aga tegu liidu ja tema institutsioonide puhul. Kui oletada, et assotsiatsiooni- ja liberaliseerimislepingud on Lääne-Sahara suhtes kohaldatavad, siis kehtestatakse nendega ainult soodustollikord Lääne-Saharast pärit toodete eksportimiseks liitu. Selles mõttes ei käsitle need lepingud loodusvarade kasutamist, kas need leiduvad Marokos või Lääne-Saharas.

296. Võimalus, et sellelt territooriumilt pärit toodetele saab kohaldada seda korda, võib mõistagi ergutada loodusvarade kasutamist Lääne-Saharas. See kasutamine ei ole siiski iseenesest rahvusvahelise õigusega vastuolus, kuid sõltub sellest, kas see austab selle territooriumi elanike huvide ülimuslikkust, mis on sätestatud ÜRO põhikirja artiklis 73, ja loodusvarade üle alalise ise otsustamise põhimõtet. Maroko Kuningriik on tegelikult ainsana võimeline tagama, et see kasutamine oleks rahvusvahelise õigusega vastavuses.

297. Kuna liitu ei saa võtta vastutusele, isegi kui Lääne-Sahara loodusvarade kasutamine osutub ÜRO põhikirja artikliga 73 ja loodusvarade üle alalise ise otsustamise põhimõttega vastuolus olevaks, siis rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 229–246, et liberaliseerimislepingu mõju sellele põhimõttele on asjassepuutuv asjaolu, mida nõukogu peaks enne selle lepingu sõlmimist arvesse võtma, ja et see küsimus ei puuduta ainult Maroko Kuningriiki. Need punktid tuleb seega tühistada.

298. Sellel õigusnormi rikkumisel ei saa siiski olla tagajärgi vaidlustatud kohtuotsuse ülejäänud osale, sest – nagu ma käesoleva ettepaneku punktides 254–279 selgitasin, otsustas Üldkohus õigesti, et nõukogu oli jätnud täitmata oma kohustuse kontrollida enne vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist Lääne-Sahara inimõiguste olukorda, nagu ka seda, millist mõju võib kõnealuse lepingu sõlmimine seal selles osas avaldada.

299. Seepärast tuleks apellatsioonkaebuse viienda väite teine osa tulemusetuna tagasi lükata.

4.      Kuues väide, et on rikutud õigusnormi seoses vaidlusaluse otsuse tühistamise ulatusega

a)      Poolte argumendid

300. Nõukogu ja komisjon väidavad, et kuna Üldkohus tühistas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 247 vaidlusaluse otsuse osas, milles sellega kiidetakse heaks liberaliseerimislepingu kohaldamine Lääne-Sahara suhtes, siis rikkus ta õigusnorme. Kuna nimelt selles lepingus ei ole Lääne-Saharat kordagi sõnaselgelt nimetatud, ei saaks ühtegi elementi nimetatud otsusest selle kohta ära võtta. Peale selle viib vaidlustatud kohtuotsus lõpuks välja liberaliseerimislepingu territoriaalse kohaldamisala ning selle tagajärjel vaidlusaluse otsuse mõtte ja sisu ühepoolse muutmiseni. Tegelikult ei oleks Maroko Kuningriik kunagi seda lepingut aktsepteerinud, kui liidu institutsioonid oleksid sellesse lisanud klausli, millega välistatakse sõnaselgelt selle lepingu kohaldamine Lääne-Saharale.

301. Polisario Rinne vaidleb vastu, et Üldkohtu tühistatud asjaolu on vaidlusaluse otsuse ülejäänud osast eraldatav ega muuda kuidagi selle mõtet ega sisu, kuna Lääne-Sahara on mitteautonoomne territoorium, millel on rahvusvaheliselt tunnustatud piirid ja et see on nii rahvusvahelise kui ka liidu õiguse seisukohast Maroko Kuningriigist eraldi. Ta märgib samuti, et seda eraldatavust kinnitavad nõukogu ja komisjoni korduvad väited, et liberaliseerimisleping jääb jõusse ja avaldab jätkuvalt õigusmõju Maroko Kuningriigile, vaatamata Üldkohtu tehtud tühistamisotsusele.

b)      Õiguslik hinnang

302. Selle väite analüüs asetub samuti argumentatsiooni, mille ma esitasin teise võimalusena, nimelt juhul, kui Euroopa Kohus otsustab, et liberaliseerimislepingut kohaldatakse Lääne-Sahara territooriumile, ja järeldab samuti, et nõukogu oli jätnud täitmata oma kohustuse kontrollida enne vaidlusaluse otsuse tegemist kõiki või teatavaid asjakohaseid asjaolusid. Minu arvates ei oleks sel juhul vaidlusaluse otsuse osaline tühistamine sellegipoolest taunitav.

303. Tuleb meelde tuletada, et Üldkohtu otsus tühistada vaidlusalune otsus osaliselt on tingitud nõukogu ja komisjoni seisukoha mitmemõttelisusest – et liberaliseerimisleping ei ole Lääne-Saharale kohaldatav, aga de facto seda talle kohaldatakse – see mitmetähenduslikkus, mille võttis Üldkohus aluseks Polisario Rinde otsese ja isikliku puutumuse põhjendusele.

304. Nimelt, kuna Üldkohus tuvastas vaidlusaluse otsuse vastuvõtmise menetluses õigusvastasuse,(143) mis muudab selle õigusvastaseks vaid sel määral, kuivõrd liberaliseerimislepingut kohaldatakse Lääne-Saharale, tühistas Üldkohus vaidlusaluse otsuse „osas, milles sellega kiidetakse heaks [liberaliseerimis]lepingu kohaldamine Lääne-Sahara suhtes“.

305. Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on „osaline tühistamine […] võimalik vaid juhul, kui need osad, mille tühistamist nõutakse, on ülejäänud aktist eraldatavad […]. Euroopa Kohus on korduvalt otsustanud, et see eraldatavuse nõue ei ole täidetud, kui õigusakti osalise tühistamisega muutub akti sisu […]. Vaidlustatud sätete eraldatavuse kontrollimiseks on vaja analüüsida sätete ulatust, et saaks hinnata, kas nende tühistamine muudaks otsuse mõtet ja põhisisu […]“(144).

306. Käesoleval juhul pidas Üldkohus, tühistades vaidlusaluse otsuse osas, milles sellega kiidetakse heaks liberaliseerimislepingu kohaldamine Lääne-Sahara suhtes, vastupidi sellele, mida väidab nõukogu, vaidlustatavaks mitte nõukogu õiguse sõlmida Maroko Kuningriigiga leping, mis on kohaldatav Lääne-Saharale, vaid asjaolu, et nõukogu kiitis selle lepingu sõlmimise heaks, kontrollimata enne kõiki konkreetse juhtumi asjakohaseid asjaolusid.

307. Osalise tühistamisega ei muutnud Üldkohus ka vaidlusaluse otsuse mõtet ja sisu, sest osaline tühistamine on seotud küsimustega, mis puudutavad ainult liberaliseerimislepingu territoriaalset kohaldamisala, mitte sisu.

308. Seega tuleb kuues apellatsioonkaebuse väide tagasi lükata.

VII. Kohtukulud

309. Euroopa Kohtu kodukorra artikkel 137 ja artikli 184 lõige 2 näevad ette, et kui Euroopa Kohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse, otsustab ta kohtukulude jaotamise.

310. Vastavalt sama kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

A.      Esimese võimalusena ja teise võimalusena

311. Kuna minu arvates peab Polisario Rinne apellatsioonkaebuses kohtuasja kaotama põhjustel, mille ma esitasin esimese võimalusena käesoleva ettepaneku punktides 54–114 ja teise võimalusena käesoleva ettepaneku punktides 185–194 ja 211, tuleb temalt välja mõista kõik nõukogu ja komisjoni kohtukulud nii esimeses kui ka apellatsiooniastmes ning jätta tema kohtukulud neis astmetes tema enda kanda.

312. Sel juhul kannavad vastavalt nimetatud kodukorra artikli 140 lõikele 1, mis on sama kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatav apellatsioonimenetlusele, kohtuvaidluses menetlusse astunud liikmesriigid oma kohtukulud ise.

313. Seega tuleks Belgia Kuningriigi, Saksamaa Liitvabariigi, Hispaania Kuningriigi, Prantsuse Vabariigi ja Portugali Vabariigi kohtukulud jätta nende endi kanda.

314. Vastavalt nimetatud kodukorra artikli 140 lõikele 3, mis on kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatav apellatsioonimenetlusele, võib Euroopa Kohus otsustada, et menetlusse astuja, kes ei ole liikmesriigid, liidu institutsioonid, 2. mai 1992. aasta Euroopa Majanduspiirkonna lepingu osalisriigid (EÜT 1994, L 1, lk 3; ELT eriväljaanne 11/52, lk 3) ning EFTA riigid kannavad oma kohtukulud ise.

315. Kuna Comader sellekohast nõuet ei esitanud, tuleb tema kohtukulud jätta tema enda kanda.

B.      Kolmanda võimalusena

316. Juhul kui Euroopa Kohus ei järgi minu põhiseisukohta, et assotsiatsiooni- ja liberaliseerimislepingud ei ole Lääne-Saharale kohaldatavad, ja otsustab, et vaidlusalune otsus puudutab Polisario Rinnet otseselt ja isiklikult, tuleks apellatsioonkaebus rahuldamata jätta põhjustel, mille ma esitasin käesoleva ettepaneku punktides 116–308.

317. Vastavalt kodukorra artikli 138 lõigetele 1 ja 2 ja artikli 184 lõikele 1 peaksid nõukogu ja komisjon, kelle nõuded jäetaks rahuldamata, kumbki kandma oma kohtukulud ja Polisario Rinde kohtukulud nii esimeses kui ka apellatsiooniastmes.

318. Minu märkused käesoleva ettepaneku punktides 312–315 apellatsioonkaebuses menetlusse astujate kohtukulude kohta kehtivad ka siin.

VIII. Ettepanek

319. Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku:

Esimese võimalusena ja teise võimalusena

–        tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 10. detsembri 2015. aasta otsus Polisario Rinne vs. nõukogu (T‑512/12, EU:T:2015:953), millega see kohus tühistas nõukogu 8. märtsi 2012. aasta otsuse 2012/497/EL Euroopa Liidu ja Maroko Kuningriigi vahelise kirjavahetuse vormis lepingu (milles käsitletakse põllumajandustoodete, töödeldud põllumajandustoodete, kala ja kalandustoodetega seotud vastastikuseid liberaliseerimismeetmeid, millega asendatakse Euroopa – Vahemere piirkonna lepingu (millega luuakse assotsiatsioon ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Maroko Kuningriigi vahel) protokollid nr 1, 2 ja 3 ning nende lisad ja millega muudetakse kõnealust assotsiatsioonilepingut) sõlmimise kohta osas, milles sellega kiidetakse heaks selle lepingu kohaldamine Lääne-Sahara suhtes;

–        jätta Rahvarinde saguia-el-hamra ja rio de oro vabastamiseks (Polisario Rinne) tühistamishagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata;

–        mõista Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni kohtukulud nii esimeses kui ka apellatsiooniastmes välja Rahvarindelt saguia-el-hamra ja rio de oro vabastamiseks (Polisario Rinne) ja

–        jätta Belgia Kuningriigi, Saksamaa Liitvabariigi, Hispaania Kuningriigi, Prantsuse Vabariigi ja Portugali Vabariigi ning Maroko põllumajanduse ja maaelu arengu konföderatsiooni (Comader) kohtukulud nende endi kanda.

Kolmanda võimalusena

–        jätta apellatsioonkaebus põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        jätta Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni kohtukulud nii esimeses kui ka apellatsiooniastmes nende endi kanda ja mõista neilt välja Rahvarinde saguia-el-hamra ja rio de oro vabastamiseks (Polisario Rinne) kohtukulud mõlemas kohtuastmes, ja

–        jätta Belgia Kuningriigi, Saksamaa Liitvabariigi, Hispaania Kuningriigi, Prantsuse Vabariigi ja Portugali Vabariigi ning Maroko põllumajanduse ja maaelu arengu konföderatsiooni (Comader) kohtukulud nende endi kanda.

1 –      Algkeel: prantsuse.

2 –      ELT 2012, L 241, lk 2.

3 –      EÜT 2000, L 70, lk 1; ELT eriväljaanne 11/33, lk 175.

4 –      ELT 2012, L 241, lk 4.

5 –      S/2016/355, punkt 73.

6 –      Vt loetelu, mis on lisatud ÜRO peasekretäri 1. veebruari 2016. aasta raportile „Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja artikli 73 punkti e kohaselt edastatud teave [mitteautonoomsete] territooriumide kohta“ (A/71/68) [mitteametlik tõlge].

7 –      Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 117.

8 –      Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 117.

9 –      Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 215. Vt ka vaidlustatud kohtuotsuse punktid 146, 165, 171, 198, 205–211 ja 215–222.

10 –      Vt vaidlustatud kohtuotsuse punktid 124–126, 147, 166, 172, 199 ja 211.

11 –      Vt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 kolmas lõik ja kohtuotsus, 22.2.2005, komisjon vs. max.mobil (C‑141/02 P, EU:C:2005:98, punktid 48–51).

12 –      Vt kohtuotsus, 21.12.2011, Iride vs. komisjon (C‑329/09 P, EU:C:2011:859, punkt 50).

13 –      Vt Polisario Rinde vasturepliigi punkt 8.

14 –      Üldkohtu hinnangul ei ole „see, et liit ja kolmas riik sõlmivad lepingu, mida võib kohaldada vaidlusalusel territooriumil, […] igal juhul vastuolus liidu või rahvusvahelise õigusega, mida liit peab järgima“.

15 –      Vt vaidlustatud kohtuotsuse punkt 87.

16      Recueil des traités des Nations unies, k 1155, lk 331. Nii Üldkohus kui ka pooled lähtuvad Viini konventsioonist, isegi kui selle artikli 1 kohaselt kohaldatakse seda ainult riikidevaheliste lepingute suhtes, samas kui assotsiatsiooni- ja liberaliseerimislepingutele kohaldatav konventsioon on riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide vaheliste või rahvusvaheliste organisatsioonide vaheliste lepingute õiguse Viini konventsioon, mis sõlmiti Viinis 21. märtsil 1986 ja mis ei ole aga veel jõustunud. Seda arvestades, nagu Euroopa Kohus otsustas kohtuotsuse, 6.2.2014, Helm Düngemittel (C‑613/12, EU:C:2014:52) punktis 37, on „rahvusvaheline lepinguõigus […] sisuliselt kodifitseeritud Viini konventsioonis ja […] selles sisalduvaid eeskirju kohaldatakse riigi ja rahvusvahelise organisatsiooni vahelise lepingu suhtes, nagu Euroopa – Vahemere piirkonna leping [Egiptuse Araabia Vabariigiga], kuivõrd need eeskirjad on üldise rahvusvahelise tavaõiguse väljendus“. Vt selle kohta ka kohtuotsus, 25.2.2010, Brita (C‑386/08, EU:C:2010:91, punktid 40–42 ja seal viidatud kohtupraktika), ja Viini konventsiooni artikli 3 punkt b. Seetõttu on need eeskirjad „[liidu] institutsioonidele siduvad ja moodustavad osa [liidu] õiguskorrast“ (kohtuotsus, 25.2.2010, Brita, C‑386/08, EU:C:2010:91, punkt 42). Käesolevas ettepanekus viitan ma Viini konventsiooni sätetele.

17 –      Nimelt küsimus Euroopa Liidu põhiõiguste harta väidetavast eksterritoriaalsest kohaldamisest Lääne-Sahara suhtes.

18 –      Vt apellatsioonkaebuse punkt 24.

19 –      Vt punkt 88.

20 –      Vt eelkõige komisjoni vastuse apellatsioonkaebusele punktid 27–30.

21 –      Küsimus, kas territooriumil haldusvõimu teostajal säilib tema õigus sõlmida rahvusvahelisi lepinguid mitteautonoomse territooriumi nimel ja tema eest, tõstatati Ida-Timori kohtuasjas, milles üks pool oli Portugali Vabariik (kui Indoneesia Vabariigi poolt Ida-Timorist välja aetud territooriumil haldusvõimu teostaja) ja teine pool Austraalia Liit (kolmanda riigina, kes sõlmis Indoneesia Vabariigiga Ida-Timori suhtes kohaldatava rahvusvahelise lepingu). Rahvusvaheline Kohus ei lahendanud seda asja sisuliselt, otsustades, et Indoneesia Vabariigi puudumine kohtuvaidlusest ei võimalda tal oma pädevust teostada. Ta otsustas siiski, et „ainuüksi asjaolust, et [teatavates peaassamblee ja julgeolekunõukogu resolutsioonides] on nimetatud Portugali Ida-Timori territooriumil haldusvõimu teostajaks, ei saa järeldada, et nende resolutsioonidega on mõeldud […] teha kolmandatele riikidele kohustuseks ajada Ida-Timori mandrilavasse puutuvas asju ainult Portugaliga“. Vt kohtuotsus, 30.6.1995, Ida-Timor (Portugal vs. Austraalia), CIJ, Recueil 1995, lk 90, punkt 32.

22 –      Kohtujuristi kursiiv.

23 –      Kohtujuristi kursiiv.

24 –      Vt nõukogu 14. mai 1973. aasta määrus (EMÜ) nr 1246/73 Euroopa Majanduspiirkonna ja Küprose Vabariigi vahelise assotsiatsiooni loomise lepingu sõlmimise kohta [mitteametlik tõlge] (EÜT 1973, L 133, lk 1).

25 –      Vt vaidlustatud kohtuotsuse punktid 3 ja 57 ning ÜRO peasekretäri 1. veebruari 2016. aasta raportile „ÜRO põhikirja artikli 73 […] kohaselt [mitteautonoomsete] territooriumide kohta edastatud andmed“ (A/71/68) lisatud loetelu. Vt selle kohta ka peasekretäri asetäitja õigusküsimustes, õigusnõuniku 29. jaanuari 2002. aasta kiri julgeolekunõukogu presidendile (S/2002/161), punkt 6: „[h]aldusvolituste 1975. aastal [Hispaania Kuningriigi] poolt Maroko [Kuningriigile] ja Mauritaania [Islamivabariigile] üleandmine ei mõjutanud Lääne-Sahara kui mitteautonoomse territooriumi staatust“.

26 –      Vt käesoleva ettepaneku punkt 10.

27 –      CIJ, Recueil 1975, lk 12.

28 –      Kohtujuristi kursiiv.

29 –      Üldkohtu otsust kinnitati 28. novembri 1996. aasta kohtumäärusega Odigitria vs. nõukogu ja komisjon (C‑293/95 P, EU:C:1996:457). Kohtuasi puudutas kalanduslepinguid, mille liit oli sõlminud Senegali Vabariigiga ja Guinea-Bissau Vabariigiga ja mille territoriaalsest kohaldamisalast ei olnud välja jäetud merealasid, millele on nendel kahel riigil vastastikku nõudeid. Hageja heitis oma kahju hüvitamise hagis nõukogule ja komisjonile ette, et need ei olnud vaidlusalust tsooni kõnealustest lepingutest välja jätnud kuni Rahvusvahelise Kohtu otsuse tegemiseni.

30 –      Vt selle kohta kohtuotsus R (Western Sahara Campaign UK) vs. The Commissioners for Her Majesty’s Revenue & Customs and The Secretary of State for the Environment, Food and Rural Affairs [2015] EWHC 2898 (Admin), punkt 39, milles algatati kohtuasi Western Sahara Campaign (C‑266/16), mille menetlus on Euroopa Kohtus pooleli.

31 –      ÜRO põhikirjale vastavalt riikidevahelisi rahumeelseid suhteid ja koostööd puudutavate rahvusvahelise õiguse põhimõtete deklaratsioon, mis kiideti heaks ÜRO Peaassamblee 24. oktoobri 1970. aasta resolutsiooniga 2625 (XXV).

32 –      Vt vaidlustatud kohtuotsuse punkt 75.

33 –      Komisjoni sõnul vastupidi näiteks Euroopa Ühenduse ja Maroko Kuningriigi vahelisele kalandussektori partnerluslepingule, mis kiideti heaks nõukogu 22. mai 2006. aasta määrusega (EÜ) nr 764/2006 (ELT 2006, L 141, lk 1), milles kasutatakse laiemaid termineid („Maroko Kuningriigi suveräänsete õiguste või jurisdiktsiooni alla kuuluvad veed“ ja „Maroko jurisdiktsiooni alla kuuluvad veed“), mis tähendab tema sõnul, et poolte kavatsus oli, et lepingut kohaldataks Maroko jurisdiktsiooni alla kuuluvate vete suhtes (vt selle lepingu artikli 2 punkt a ja artikkel 11), mis hõlmaks Lääne-Sahara vesi.

34 –      Selle tava olulisust rõhutas Rahvusvaheline Kohus oma 20. veebruari 1969. aasta otsuses Põhjamere mandrilava kohtuasjades (Saksamaa Liitvabariik vs. Taani Kuningriik; Saksamaa Liitvabariik vs. Madalmaade Kuningriik), CIJ, Recueil 1969, lk 3, viidates nende riikide tavale, „kellel on eriline huvi“ (punkt 74).

35 –      Ma ei võta arvesse Hispaania Kuningriiki, kes on samuti ÜRO peasekretäri 1. veebruari 2016. aasta raportile „ÜRO põhikirja artikli 73 […] kohaselt [mitteautonoomsete] territooriumide kohta edastatud andmed“ (A/71/68) lisatud loetelus, sest ta loeb ennast alates 26. veebruarist 1976 vabastatuks igasugusest rahvusvahelisest vastutusest seoses Lääne-Sahara haldamisega.

36 –      Vt ÜRO peasekretäri 1. veebruari 2016. aasta raportile „ÜRO põhikirja artikli 73 […] kohaselt [mitteautonoomsete] territooriumide kohta edastatud andmed“ (A/71/68) lisatud loetelu.

37 –      Ameerika Ühendriigid haldavad Guami, Ameerika Neitsisaarte ja Ameerika Samoa territooriumit. Uus-Meremaa haldab Tokelau territooriumit. Prantsuse Vabariik haldab Uus-Kaledooniat ja Prantsuse Polüneesiat. Ühendkuningriik haldab Anguillat, Bermudat, Gibraltarit, Kaimanisaari, Falklandi saari, Turksi ja Caicose saari, Briti Neitsisaari, Montserrati, Pitcairni ja Saint Helena saari. Seitsmeteistkümnes mitteautonoomne territoorium on Lääne-Sahara.

38 –      Ainult Prantsuse Vabariigil on teistsugune tava, kuna Prantsuse valitsus selgitas kohtuistungil, et Prantsuse Vabariigi sõlmitud lepingud on Uus-Kaledooniale ja Prantsuse Polüneesiale kohaldatavad, kui neid ei ole sõnaselgelt lepingust välja jäetud.

39 –      Vt Ühendkuningriigi Foreign & Commonwealth Office’i 19. märtsi 2013. aasta „Guidelines on extension of treaties to overseas territories“, mis on kättesaadav veebisaidil: https://www.gov.uk/government/publications/guidelines-on-extension-of-treaties-to-overseas-territories. Vt selle kohta ka Ameerika Ühendriikide Kongressi Joint Committee on Taxationi 15. mai 2012. aasta „Federal Tax Laws and Issues Related to the United States Territories“, mis on kättesaadav veebisaidil https://www.jct.gov/publications.html?func=startdown&id=4427. Vt selle kohta ka „External Relations and International Legal Obligations“ Tokela saarte valitsuse veebisaidil või (http://www.tokelau.org.nz/About+Us/Government.html).

40 –      Vt selle kohta Ameerika Ühendriikide presidendi täitevbüroo 20. juuli 2004. aasta kiri Kongressi liikmele Joseph R. Pitts’ile, milles on märgitud, et „Ameerika Ühendriigid ega paljud teised riigid ei tunnusta Maroko ülemvõimu Lääne-Sahara üle […]. [Vabakaubanduslepingut] kohaldatakse kaubavahetusele [Maroko Kuningriigiga] ja investeeringutele Maroko [Kuningriigi] territooriumil, nagu see on rahvusvaheliselt tunnustatud, ning see ei hõlma Lääne-Saharat“ („The United States and many other countries do not recognize Moroccan sovereignty over Western Sahara […] The [free trade agreement] will cover trade and investment in the territory of Morocco as recognized internationally, and will not include Western Sahara“). See kiri on kättesaadav Kongressi ametliku väljaande veebisaidil (https://www.gpo.gov/fdsys/pkg/CREC‑2004-07-22/pdf/CREC‑2004-07-22-pt2-PgH6615-4.pdf#page=13). Vt selle kohta ka Norra Kuningriigi välisministri 11. mai 2010. aasta vastus ühele parlamendi küsimusele: „[a]rvestades, et Maroko [Kuningriik] ei teosta ülemvõimu Lääne-Sahara üle rahvusvaheliselt tunnustatud viisil, ei loeta Lääne-Saharat [vabakaubanduslepingu] raames Maroko [Kuningriigi] territooriumi osaks. [See leping] ei ole seega Lääne-Saharast pärit kaupadele kohaldatav“ (Vt Norra parlamendi veebisait https://www.stortinget.no/no/Saker-og-publikasjoner/Sporsmal/Skriftlige-sporsmal-og-svar/Skriftlig-sporsmal/?qid=46630). Vt selle kohta ka Šveitsi Konföderatsiooni föderaalnõukogu 15. mai 2013. aasta arvamus, mille kohaselt „[EFTA-Maroko ja Šveitsi-Maroko vabakaubanduslepinguid] kohaldatakse ainult Maroko Kuningriigi territooriumile. Lääne-Sahara territoorium on vastavalt ÜRO resolutsioonidele „mitteautonoomne territoorium“ ega ole Maroko [Kuningriigi] territooriumi osa. Kui kaubad ei ole kõnealuse lepingu päritolueeskirjadele vastavad (nt seepärast, et need on toodetud Lääne-Saharas) ja et kõigele vaatamata on väljastatud nimetatud lepingu raames koostatud eksitavad päritolutõendid (Maroko päritolu), siis pärast kontrollimenetluse teel õiguslikku kinnitamist sooduskohtlemist ei võimaldata“ (Vt Šveitsi parlamendi veebisait https://www.parlament.ch/fr/ratsbetrieb/suche-curia-vista/geschaeft?AffairId=20133178). Vt selle kohta ka Islandi Vabariigi välisministri 18. aprilli 2016. aasta vastus parlamendi küsimusele: „Oleme nõus EFTA ja Maroko vahelisele vabakaubanduslepingule Norra ja Šveitsi ametivõimude antud tõlgendusega, mille kohaselt [see leping] ei hõlma Lääne-Saharast pärit kaupu“ (Vt Islandi parlamendi veebisait http://www.althingi.is/altext/raeda/145/rad20160418T160934.html).

41 –      Vt selle kohta 15. juunil 2004. aastal Washington D. C.-s Ameerika Ühendriikide ja Maroko Kuningriigi vahel sõlmitud vabakaubanduslepingu artikkel 2.1 („Except as otherwise provided, this Chapter applies to trade in goods of a Party“) ja 19. juunil 1997. aastal Genfis EFTA riikide ja Maroko Kuningriigi vahel sõlmitud vabakaubanduslepingu artikkel 36 („Käesolev leping on kohaldatav osalisriikide territooriumil, kui Protokollis E ei ole sätestatud teisiti“, mis lubab Norra Kuningriigil Svalbardi territooriumi vabakaubanduslepingu kohaldamisalast välja jätta).

42 –      Vt vaidlustatud kohtuotsuse punktid 74, 75 ja 81.

43 –      Vt vaidlustatud kohtuotsuse punkt 87.

44 –      Vt käesoleva ettepaneku punktid 65 (komisjoni puhul) ja 67 (nõukogu puhul).

45 –      Kuigi selle konventsiooni artikli 31 lõige 1 näeb ette, et „[l]epingut tõlgendatakse heas usus, andes lepingus kasutatud mõistetele konteksti arvestades tavatähenduse ning lähtudes lepingu mõttest ja eesmärgist“, siis lõike 3 punktis b on ette kirjutatud, et „[r]ööbiti kontekstiga võetakse arvesse […] lepingu kohaldamise edaspidist praktikat, mis kehtestab osalisriikide kokkuleppe selle tõlgendamise suhtes“.

46 –      Vt Air Transport Services Agreement Arbitration (Ameerika Ühendriigid vs. Itaalia Vabariik), 1965, Recueil des sentences arbitrales, kd XVI, lk 75, lk 99, Rahvusvahelise Kohtu 12. augusti 1922. aasta nõuandva arvamuse põhjal Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) pädevuse kohta reguleerida rahvusvaheliselt põllumajanduses töötavate isikute töötingimusi (CPIJ, B‑seeria, lk 39–41).

47 –      Kuigi selle konventsiooni artikli 31 lõige 1 näeb ette, et „[l]epingut tõlgendatakse heas usus, andes lepingus kasutatud mõistetele konteksti arvestades tavatähenduse ning lähtudes lepingu mõttest ja eesmärgist“, võetakse selle lõike 3 punkti b kohaselt „[r]ööbiti kontekstiga […] arvesse […] lepingu kohaldamise edaspidist praktikat, mis kehtestab osalisriikide kokkuleppe selle tõlgendamise suhtes“.

48 –      Punkt 61 (kohtujuristi kursiiv). Préah Vihéari tempel kõrgub samanimelises mäetipus Dângrêki mäeaheliku idaosas, mis piiritleb Kambodža Kuningriigi ja Tai Kuningriigi vahelist piiri Kambodža lõunaosas ja Tai põhjaosas. 1904. aastal sõlmisid Prantsuse Vabariik, millel oli tol ajal protektoraat Kambodža Kuningriigi üle, ja Siami Kuningriik (Tai Kuningriigi endine nimi) lepingu, mis nägi ette segakomisjoni loomise, mille ülesandeks oli määrata kindlaks piir nende kahe territooriumi vahel. Selle lepingu kohaselt kulges piir piki vete eraldusjoont Nam Seni ja Mekongi valglate vahel. Vaatamata sellele, et selle sätte kohaselt asus nimetatud tempel Tai territooriumil, määras segakomisjon selle asukoha Kambodža territooriumiks. Pärast Kambodža Kuningriigi iseseisvumist okupeeris Tai Kuningriik nimetatud templi 1954. aastal.

49 –      Vt näiteks Crawford, J., Brownlie’sPrinciples of Public International Law, 8. trükk, Oxford University Press, Oxford, 2012, lk 419–421. Kuigi segakomisjon oli määranud nimetatud templi asukoha Kambodža territooriumiks, ei protesteerinud Tai Kuningriik kunagi selle komisoni koostatud kaardi vastu, mille esitas talle Prantsuse valitsus. Kuna Tai Kuningriik ei avaldanud vähimatki vastuseisu, otsustas Rahvusvaheline Kohus, et ta oli selle vaikimisi aktsepteerinud ja et tal ei olnud võimalik vaidlustada Kambodža ülemvõimu nimetatud templi üle. Vt selle kohta selle kohtuotsuse punktid 22, 23 ja 25–35.

50 –      Vt Prantsuse Vabariigi valitsuse ja ÜRO Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsiooni (UNESCO) asutatud vahekohtu 14. jaanuari 2003. aasta otsus Prantsusmaa residentidest UNESCO teenistujatele, kes on pensionile jäänud, makstava vanaduspensioni maksustamise korra kohta, Recueil des sentences arbitrales, kd XXV (2003), lk 233, punkt 74. Kohtujuristi kursiiv.

51 –      Vt selle kohta käesoleva ettepaneku punktid 63–66.

52 –      See kohtuotsus Brüsselis 20. novembril 1995 alla kirjutatud Euroopa – Vahemere piirkonna lepingu kohta, millega luuakse assotsiatsioon ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Iisraeli riigi vahel (EÜT 2000, L 147, lk 3, edaspidi „ELi ja Iisraeli assotsiatsioonileping“), puudutas Jordani Läänekaldal valmistatud toodete liitu eksportimist.

53 –      Nimelt, nagu otsustas Rahvusvaheline Kohus oma 9. juuli 2004. aasta nõuandva arvamuse okupeeritud Palestiina territooriumil müüri ehitamise õiguslike tagajärgede kohta, CIJ, Recueil 2004, lk 136, punktis 78: „Iisrael okupeeris eraldusjoone […] ja mandaatterritooriumi Palestiina endise idapiiri vahel asuvad territooriumid 1967. aastal relvastatud konflikti käigus, milles olid vastamisi Iisrael ja Jordaania. Rahvusvahelise tavaõiguse kohaselt olid need seega okupeeritud territooriumid, millel Iisrael oli okupeeriva võimu staatuses. Sellest alates nendel territooriumidel aset leidnud sündmused […] ei ole selles olukorras midagi muutnud. Kõik need territooriumid (sealhulgas Ida-Jeruusalemm) on endiselt okupeeritud territooriumid ja Iisraelil on seal säilinud okupeeriva võimu staatus“ [mitteametlik tõlge].

54 –      Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 96, milles viidatakse kohtuotsuse, 25.2.2010, Brita (C‑386/08, EU:C:2010:91) punktidele 44–53.

55 –      Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 101.

56 –      Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 102.

57 –      Kohtujuristi kursiiv. On ilmne, et Üldkohus kasutas terminit „on kohaldatav“ termini „kohaldatakse“ asemel, mis näib olevat tema põhiseisukoht nende punktide tõlgendamisel.

58 –      Vt kohtuotsused, 8.10.1974, Union syndicale – Service public européen jt vs. nõukogu (175/73, EU:C:1974:95); 8.10.1974, Syndicat général du personnel des organismes européens vs. komisjon (18/74, EU:C:1974:96); 28.10.1982, Groupement des Agences de voyages vs. komisjon (135/81, EU:C:1982:371), ja 18.1.2007, PKK ja KNK vs. nõukogu (C‑229/05 P, EU:C:2007:32), ja kohtumäärus, 14.11.1963, Lassalle vs. parlament (15/63, EU:C:1963:47).

59 –      Esimene tingimus nõuab, et asjaomasel üksusel oleks põhikiri ja sisemine struktuur, mis tagavad talle vajaliku iseseisvuse õigussuhetes vastutava üksusena tegutsemiseks (vt vaidlustatud kohtuotsuse punktid 53 ja 54).

60 –      Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 49.

61 –      Kohtujuristi kursiiv.

62 –      Vt käesoleva ettepaneku joonealune märkus 58.

63 –      Punkt 112.

64 –      Vt selle kohta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 37 nimetatud Euroopa Parlamendi resolutsioonid ning Polisario Rinde vastuse apellatsioonkaebusele joonealuses märkuses 79 viidatud Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna ja Euroopa Liidu parlamentaarse ühisassamblee (AKV-EL) resolutsioonid.

65 –      Loodusvarade üle alalise ise otsustamise põhimõte on määratletud kui „rahvaste ja riikide õigus kasutada ja käsutada oma territooriumil leiduvaid loodusvarasid oma arengu ja heaolu tagamiseks“ (29. jaanuari 2002. aasta kiri peasekretäri asetäitjalt õigusküsimustes, õigusnõunikult julgeolekunõukogu presidendile (S/2002/161), punkt 14). Rahvusvaheline Kohus otsustas oma 19. detsembri 2005. aasta kohtuotsuse punktis 244, Kongo territooriumil relvastatud tegevuse kohtuasjas (Kongo Demokraatlik Vabariik vs. Uganda), CIJ, Recueil 2005, lk 168, et see põhimõte on olemuselt rahvusvahelise tavaõiguse põhimõte.

66 –      Vt selle kohta 29. jaanuari 2002. aasta kiri peasekretäri asetäitjalt õigusküsimustes, õigusnõunikult julgeolekunõukogu presidendile (S/2002/161), punkt 24: „kui mitteautonoomsete territooriumide loodusvarasid kasutatakse nende territooriumide rahva kasuks, nende nimel või nende esindajatega konsulteerides, loetakse seda kasutamist kooskõlas olevaks nende kohustustega, mis on territooriumi üle haldusvõimu teostajatel põhikirja alusel ja vastavalt peaassamblee resolutsioonidele, nagu ka põhikirjas sätestatud „loodusvarade üle alalise ise otsustamise“ põhimõttega“.

67 –      9. juuli 2004. aasta nõuandev arvamus okupeeritud Palestiina territooriumile müüri ehitamise õiguslike tagajärgede kohta, CIJ, Recueil 2004, lk 136, punkt 41.

68 –      Näiteks Benini Vabariik, Jeemeni Vabariik, Alžeeria Demokraatlik Rahvavabariik, Cabo Verde Vabariik, Laose Demokraatlik Rahvavabariik, Grenada, Tuneesia Vabariik, Iraani Islamivabariik ja Sambia Vabariik.

69 –      Vt ÜRO Peaassamblee resolutsioonid Lääne-Sahara küsimuse kohta 21. novembrist 1979 (A/RES/34/37), punkt 7, ja 11. novembrist 1980 (A/RES/35/19), punkt 10.

70 –      Vt näiteks Mauritaania ja Sahara leping, mis sõlmiti Alžiiris 10. augustil 1979 Mauritaania Islamivabariigi ja Polisario Rinde vahel, Londonis 19. ja 20. juulil 1997 sõlmitud kompromissleping Maroko Kuningriigi ja Polisario Rinde vahel lahendamata identiteediküsimuste kohta ja Lissabonis 29. augustil 1997 sõlmitud kompromissleping Maroko Kuningriigi ja Polisario Rinde vahel sõdurite, sõjavangide ja poliitvangide või -kinnipeetavate majutamise kohta.

71 –      Vt kohtuotsused, 30.4.1974, Haegeman (181/73, EU:C:1974:41, punkt 5); 30.9.1987, Demirel (12/86, EU:C:1987:400, punkt 7); 15.6.1999, Andersson ja Wåkerås-Andersson (C‑321/97, EU:C:1999:307, punkt 25); 23.9.2003, Ospelt ja Schlössle Weissenberg (C‑452/01, EU:C:2003:493, punkt 27); 10.1.2006, IATA ja ELFAA (C‑344/04, EU:C:2006:10, punkt 36), ja 28.10.2010, Établissements Rimbaud (C‑72/09, EU:C:2010:645, punkt 19).

72 –      ELT 2012, L 247, lk 7.

73 –      Kohtuotsus, 13.2.2014, Ungari vs. komisjon (C‑31/13 P, EU:C:2014:70, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika).

74 –      Vt kohtuotsus, 9.8.1994, Prantsusmaa vs. komisjon (C‑327/91, EU:C:1994:305, punkt 15).

75 –      Kohtuotsus, 9.8.1994, Prantsusmaa vs. komisjon (C‑327/91, EU:C:1994:305, punkt 16).

76 –      Mõiste „vahetu õigusmõju“ kohta otsustas Euroopa Kohus 21. detsembri 2011. aasta kohtuotsuse Air Transport Association of America jt (C‑366/10, EU:C:2011:864) punktis 54, selleks et rahvusvahelise lepingu sätted, millega põhjendatakse liidu õigusakti kehtivuse kontrollimise vajadust, oleksid kohaldatavad, peavad need sätted „olema oma sisu poolest tingimusteta ja piisavalt täpsed“. Selle kohtuotsuse punktis 55 täpsustas Euroopa Kohus, et „[n]iisugune tingimus on täidetud siis, kui argumendina esitatud säte sisaldab selget ja täpset kohustust, mille täitmine või tagajärgede tekkimine ei eelda hilisema akti vastuvõtmist“, mis vastab nõudele, et ei või olla vahenorme, mis on mõiste „otsene puutumus“ teine kriteerium.

77 –      CIJ, Recueil, lk 12.

78 –      Vt punktid 98 ja 108–128.

79 –      Kohtujuristi kursiiv.

80 –      Need on kaks lepingut ja üks kokkulepe, mis sõlmiti Hispaania Kuningriigiga vastavalt 1767., 1861. ja 1900. aastal, üks 1836. aastal Ameerika Ühendriikidega sõlmitud leping ja kaks Ühendkuningriigiga 1856. ja 1895. aastal sõlmitud lepingut.

81 –      Tegu on Maroko esimese sõja lõpetanud Tétouani 1860. aasta lepingu artikliga 8 (1859–1860).

82 –      Enesemääramisõiguse kui samal ajal rahvusvahelise õiguse imperatiivse normi (ius cogens) ja kohustuse erga omnes puutumatuse kohta, mida kõik selle osalised, nimelt riigid ja rahvusvahelised organisatsioonid peavad austama kõikidel asjaoludel, vt käesoleva ettepaneku punkt 259 ja seal viidatud kohtupraktika.

83 –      Lääne-Sahara rahva õigust enesemääramisele kinnitas hiljuti julgeolekunõukogu: vt 29. aprilli 2016. aasta resolutsioon 2285 (2016) (S/RES/2285).

84 –      Vt ÜRO Peaassamblee resolutsioonid A/RES/34/37, punkt 7, ja A/RES/35/19, punkt 10.

85 –      Vt tema kostja vastuse punkt 8.

86 –      „Liikmesriigid, kes kannavad vastutust või võtavad endale vastutuse territooriumide valitsemise eest, mille rahvad ei ole veel saavutanud täielikku omavalitsust […] võtavad endale pühaks kohustuseks maksimaalselt soodustada [Lääne-Sahara] rahvastiku heaolu […] ning kohustuvad sel eesmärgil: [tagama] nende kaitsmist kuritarvituste eest [ja] arendama nende ise valitsemise võimet, arvestama vajalikul viisil nende rahvaste poliitilisi taotlusi ja abistama neid vabade poliitiliste institutsioonide edendamisel“. Kohtujuristi kursiiv.

87 –      Vt ÜRO peasekretäri 1. veebruari 2016. aasta raportile „ÜRO põhikirja artikli 73 […] kohaselt [mitteautonoomsete] territooriumide kohta edastatud andmed“ (A/71/68) lisatud loetelu.

88 –      Vt Audencia Nacionali (keskkohus) kriminaalkolleegiumi täiskogu kohtumäärus nr 40/2014, 4.7.2014, tavamenetluses nr 80/2013, mis on kättesaadav veebisaidil http://www.ligaproderechoshumanos.org/documentos/20140710_sala_penal_audiencia_nacional.pdf.

89 –      Idem.

90 –      Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 105. Kohtujuristi kursiiv.

91 –      EÜT 2001, L 109, lk 2; ELT eriväljaanne 02/11, lk 248.

92 –      Need on peamiselt tomatid, küüslaugud, kurgid, suvikõrvitsad, klementiinid, maasikad ja keemiliselt puhas fruktoos (vt rakendusmääruse nr 812/2012 artikkel 1 ja lisa).

93 –      Need on kohtuotsused, 2.2.1988, Kwekerij van der Kooy jt vs. komisjon (67/85, 68/85 ja 70/85, EU:C:1988:38); 24.3.1993, CIRFS jt vs. komisjon (C‑313/90, EU:C:1993:111), ja 9.7.2009, 3F vs. komisjon (C‑319/07 P, EU:C:2009:435).

94 –      Kohtuasi, milles tehti see kohtuotsus, puudutas tühistamishagi kahe määruse vastu, millega komisjon lõpetas ülemeremaadest ja -territooriumidelt (ÜMT) riisi importimise sooduskorra.

95 –      Vt ÜRO Peaassamblee 21. novembri 1979. aasta resolutsioon A/RES/34/37, punkt 7, ja 11. novembri 1980. aasta resolutsioon A/RES/35/19, punkt 10.

96 –      Vt Euroopa Inimõiguste Kohus, 8.7.2003, Hatton jt vs. Ühendkuningriik (CE:ECHR:2003:0708JUD00360229710, § 128), ja 10.11.2004, Taşkin jt vs. Türgi (CE:ECHR:2004:1110JUD004611799, § 119).

97 –      Kohtuotsus, 1.3.2016, National Iranian Oil Company vs. nõukogu (C‑440/14 P, EU:C:2016:128, punkt 77). Vt selle kohta ka kohtuotsused, 10.1.2006, IATA ja ELFAA (C‑344/04, EU:C:2006:10, punkt 80); 1.2.2007, Sison vs. nõukogu (C‑266/05 P, EU:C:2007:75, punkt 33); 16.12.2008, Arcelor Atlantique ja Lorraine jt (C‑127/07, EU:C:2008:728, punkt 57); 8.6.2010, Vodafone jt (C‑58/08, EU:C:2010:321, punkt 52); 17.10.2013, Schaible (C‑101/12, EU:C:2013:661, punkt 47), ja 28.11.2013, Nõukogu vs. Manufacturing Support & Procurement Kala Naft (C‑348/12 P, EU:C:2013:776).

98 –      Vt kohtuotsused, 10.3.1998, Saksamaa vs. nõukogu (C‑122/95, EU:C:1998:94, punktid 77 ja 79), ja 6.7.1995, Odigitria vs. nõukogu ja komisjon (T‑572/93, EU:T:1995:131, punkt 38).

99 –      Need on kohtuotsused, 21.11.1991, Technische Universität München (C‑269/90, EU:C:1991:438, punkt 14) ja 22.12.2010, Gowan Comércio Internacional e Serviços (C‑77/09, EU:C:2010:803, punkt 57).

100 –      Seda tüüpi menetluse raames on kõikide asjakohaste asjaolude eelnevalt kontrollimise kohustus, mida võib seostada hea halduse põhimõttega (vt kohtuotsused, 29.3.2012, komisjon vs. Eesti, C‑505/09 P, EU:C:2012:179, punkt 95, ja 7.4.2016, Holcim (Rumeenia) vs. komisjon, C‑556/14 P, EU:C:2016:207, punkt 80), isikutele, keda otsus, mille institutsioon kavatseb vastu võtta, puudutab, tagatud menetluslik tagatis vastukaaluks institutsiooni ulatuslikule kaalutlusõigusele asjaomases valdkonnas.

101 –      Vt selle kohta kohtuotsus, 18.7.2013, komisjon jt vs. Kadi (C‑584/10 P, C‑593/10 P ja C‑595/10 P, EU:C:2013:518, punkt 114).

102 –      Vt kohtuotsused, 7.9.2006, Hispaania vs. nõukogu (C‑310/04, EU:C:2006:521, punktid 120–123); 16.12.2008, Arcelor Atlantique ja Lorraine jt (C‑127/07, EU:C:2008:728, punktid 57–59); 8.7.2010, Afton Chemical (C‑343/09, EU:C:2010:419, punktid 33 ja 34), ja 17.10.2013, Schaible (C‑101/12, EU:C:2013:661, punktid 48–50).

103 –      Vt kohtuotsused. 7.9.2006, Hispaania vs. nõukogu (C‑310/04, EU:C:2006:521, punkti 122, 133 ja 134), ja 8.7.2010, Afton Chemical (C‑343/09, EU:C:2010:419, punkt 34).

104 –      Vt kohtuotsused, 7.9.2006, Hispaania vs. nõukogu (C‑310/04, EU:C:2006:521, punkt 99); 16.12.2008, Arcelor Atlantique ja Lorraine jt (C‑127/07, EU:C:2008:728, punkt 59); 17.10.2013 Schaible (C‑101/12, EU:C:2013:661, punktid 48–51), ja 1.3.2016, National Iranian Oil Company vs. nõukogu (C‑440/14 P, EU:C:2016:128, punktid 77–88).

105 –      Kohtuotsus Hispaania ja Itaalia vs. nõukogu (C‑274/11 ja C‑295/11, EU:C:2013:240, punkt 54).

106 –      Vt kohtuotsus, 24.6.2014, parlament vs. nõukogu (C‑658/11, EU:C:2014:2025, punkt 55), kus Euroopa Kohus otsustas ELTL artikli 218 lõike 6 teise lõigu punkti a alapunkti v kohta, et „Lissaboni leping [nõuab] ühelt poolt parlamendilt nõusoleku saamist rahvusvahelise lepingu sõlmimiseks konkreetselt lepingute puhul, mis hõlmavad valdkondi, mille suhtes sisetasandil kohaldatakse ELTL artiklis 294 sätestatud seadusandlikku tavamenetlust või seadusandlikku erimenetlust, mille puhul on nõutav parlamendi nõusolek“.

107 –      Vastupidi sellele, mida väidab komisjon, ei ole üheski käesolevas kohtuasjas nimetatud julgeolekunõukogu resolutsioonidest märgitud, et selle poole on ÜRO põhikirja VII peatüki „Tegevus rahu ohustamise, rahu rikkumise ja agressiooniaktide puhul“ alusel pöördutud Lääne-Sahara küsimuses, mida kinnitab ÜRO õigusnõunik, kes märgib, et julgeolekunõukogu poole ei ole pöördutud küsimuses, kas rikutud on Lääne-Sahara rahva õigust alaliselt ise otsustada loodusvarade üle (vt 29. jaanuari 2002. aasta kiri peasekretäri asetäitjalt õigusküsimustes, õigusnõunikult julgeolekunõukogu presidendile (S/2002/161), punkt 13).

108 –      Vt vaidlustatud kohtuotsuse punkt 226.

109 –      Vt vaidlustatud kohtuotsuse punkt 225.

110 –      Küsimust, kas Üldkohus rikkus õigusnormi, kuna ta tunnistas need kaks küsimust asjakohaseks, käsitletakse viiendas väites.

111 –      See on kohtuotsus, 21.12.2011, Air Transport Association of America jt (C‑366/10, EU:C:2011:864, punkt 107), kus Euroopa Kohus otsustas, et „rahvusvahelise tavaõiguse põhimõtetele võib isik tugineda, et Euroopa Kohus kontrolliks liidu akti kehtivust, juhul kui ühelt poolt võivad need põhimõtted seada kahtluse alla liidu pädevuse sellist akti vastu võtta […] ning teiselt poolt, kui kõnealune akt võib mõjutada isikule liidu õigusest tulenevaid õigusi või tekitada talle kohustusi selle õiguse alusel“.

112 –      Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 244.

113 –      Vt selle kohta kohtuotsus, 7.9.2006, Hispaania vs. nõukogu (C‑310/04, EU:C:2006:521, punktid 99, 120 ja 122).

114 –      Vt vaidlustatud kohtuotsuse punktid 147, 166, 172, 199 ja 211.

115 –      See on nõukogu 10. märtsi 2014. aasta otsus 2014/198/ÜVJP Euroopa Liidu ja Tansaania Ühendvabariigi vahelise lepingu (mis käsitleb piraatlusjuhtumi toimepanemises kahtlustatavate isikute ja kinnipeetud seonduvate vahendite Euroopa Liidu juhitud merevägede poolt Tansaania Ühendvabariigile üleandmise tingimusi) allkirjastamise ja sõlmimise kohta (ELT 2014, L 108, lk 1).

116 –      Kohtuotsused, 21.12.2011, Air Transport Association of America jt (C‑366/10, EU:C:2011:864, punkt 101), ja 14.6.2016, parlament vs. nõukogu (C‑263/14, EU:C:2016:435, punkt 47).

117 –      Vt kohtuotsused, 24.11.1992, Poulsen ja Diva Navigation (C‑286/90, EU:C:1992:453, punkt 9); 16.6.1998, Racke (C‑162/96, EU:C:1998:293, punkt 45), ja 3.9.2008, Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon (C‑402/05 P ja C‑415/05 P, EU:C:2008:461, punkt 291).

118 –      9. juuli 2004. aasta nõuandev arvamus okupeeritud Palestiina territooriumil müüri ehitamise õiguslike tagajärgede kohta, CIJ, Recueil 2004, lk 136, punkt 155. Vt selle kohta ka kohtuotsus, 5.2.1970 kohtuasjas Barcelona Traction, Light and Power Company, Limited (Belgia vs. Hispaania), CIJ, Recueil 1970, lk 3, punkt 33.

119 –      9. juuli 2004. aasta nõuandev arvamus okupeeritud Palestiina territooriumil müüri ehitamise õiguslike tagajärgede kohta, CIJ, Recueil 2004, lk 136, punkt 159.

120 –      Viini konventsiooni artikli 53 kohaselt „on üldise rahvusvahelise õiguse sundiv norm [(jus cogens)] niisugune norm, mille rahvusvaheline riikide ühendus tervikuna võtab omaks ja tunnustab kui normi, millest kõrvalekaldumine on lubamatu ja mida võib muuta üksnes järgneva samalaadse üldise rahvusvahelise õiguse normiga“.

121 –      Üldise rahvusvahelise õiguse imperatiivsete normidena tunnustatud õigusnormid langevad kokku erga omnes kohustustena tunnustatud normidega. Vt Crawford, J., op.cit., lk 595.

122 –      Rahvusvahelise Kohtu 5. veebruari 1970. aasta otsus kohtuasjas Barcelona Traction, Light and Power Company, Limited (Belgia vs. Hispaania), CIJ Recueil 1970, lk 3, punkt 34. Kohtujuristi kursiiv.

123 –      Vt Rahvusvahelise Kohtu otsused, 30.6.1995, Ida-Timor (Portugal vs. Austraalia), CIJ, Recueil 1995, lk 90, punkt 29, ja 3.2.2006 Kongo territooriumil relvastatud tegevuse kohtuasjas (uus hagiavaldus: 2002) (Kongo Demokraatlik Vabariik vs. Rwanda), CIJ, Recueil 2006, lk 6, punkt 64, ja 9. juuli 2004. aasta nõuandev arvamus okupeeritud Palestiina territooriumil müüri ehitamise õiguslike tagajärgede kohta, CIJ, Recueil 2004, lk 136, punkt 155. Vt ka ÜRO rahvusvahelise õiguse komisjoni uurimisrühma raport „Rahvusvahelise õiguse killustatus: rahvusvahelise õiguse mitmekesistumisest ja laienemisest tingitud raskused“, A/CN.4/L.702, 18.7.2006, punkt 33.

124 –      Vt näiteks ÜRO peasekretäri 19. aprilli 2016. aasta raport olukorra kohta seoses Lääne-Saharaga, S/2016/355, punktid 54–82.

125 –      Vt nõukogu 25. juuni 2012 järeldused inimõiguste ja demokraatia kohta, ELi inimõiguste ja demokraatia strateegiline raamistik ja liidu inimõiguste ja demokraatia tegevuskava, 11855/12, lisa III, punkt I.1, lk 11. Vt selle kohta ka komisjoni 28. aprilli 2015. aasta ühisteatis Euroopa Parlamendile ja nõukogule (JOIN(2015) 16 lõplik, lk 24).

126 –      Otsus on kättesaadav ainult inglise keeles Euroopa Ombudsmani veebisaidil (http://www.ombudsman.europa.eu/cases/decision.faces/en/64308/html.bookmark).

127 –      Komisjon väidab oma vastuse apellatsioonkaebusele punktis 70, et Üldkohus ei selgita, mille poolest oleksid inimõigused teises lepingupooles paremini kaitstud, kui liit keelduks lepingut sõlmimast. Üldkohus ei heitnud nõukogule ette mitte seda, et ta ei keeldunud Maroko Kuningriigiga liberaliseerimislepingu sõlmimisest, vaid lihtsalt, et ta ei võtnud arvesse üldist inimõiguste olukorda selles riigis ja mõju, mis võib nimetatud lepingul olla inimõigustele (liidus ja Marokos). Miski Üldkohtu arutluskäigus ei välista, et pärast selle analüüsi tegemist võis nõukogu otsustada kõnealuse lepingu sõlmida.

128 –      Vt analoogia alusel Euroopa Inimõiguste Kohus, 23.3.1995, Loizidou vs. Türgi (esialgsed erandid) (CE:ECHR:1995:0323JUD001531889), mis puudutas tegusid, mille riik on toime pannud Roomas 4. novembril 1950 alla kirjutatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK“) õigusruumis, kuid väljaspool enda territooriumit; 7.7.2011, Al-Skeini jt vs. Ühendkuningriik (CE:ECHR:2011:0707JUD005572107), ja 7.7.2011, Al-Jedda vs. Ühendkuningriik (CE:ECHR:2011:0707JUD002702108), mis puudutasid tegusid, mille riik on toime pannud EIÕK ruumi välisel territooriumil. Samuti on võimalik, et teol, mille riik paneb toime oma enda territooriumil, on ekstraterritoriaalne mõju, mis on vastuolus EIÕK-ga (vt Euroopa Inimõiguste Kohus, 7.7.1989, Soering vs. Ühendkuningriik (CE:ECHR:1989:0707JUD001403888)I.

129 –      Vt kohtuotsus, 9.9.2008, FIAMM jt vs. nõukogu ja komisjon (C‑120/06 P ja C‑121/06 P, EU:C:2008:476, punkt 187 ja seal viidatud kohtupraktika).

130 –      Vt käesoleva ettepaneku punktid 254–258.

131 –      Sellisel juhul võis ta kasutada õigusi, mida tunnustatakse ja kaitstakse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise paktiga, mis kirjutati alla New Yorgis (Ameerika Ühendriigid) 16. detsembril 1966 ja millega on nüüdseks ühinenud ÜRO 193 liikmesriigist 168, nende hulgas kõik liidu liikmesriigid ja Maroko Kuningriik.

132 –      Vt käesoleva ettepaneku punktid 257 ja 258. Vt selle kohta ka Crawford, J., op. cit., lk 589–600 ja 642–644.

133 –      Vt käesoleva ettepaneku punkt 234.

134 –      Vt rahvusvaheliste lepingute kohta kohtuotsused, 21.12.2011, Air Transport Association of America jt (C‑366/10, EU:C:2011:864, punktid 51–55), ja 16.7.2015, komisjon vs. Rusal Armenal (C‑21/14 P, EU:C:2015:494, punkt 37). Vt rahvusvahelise tavaõiguse kohta kohtuotsus, 21.12.2011, Air Transport Association of America jt (C‑366/10, EU:C:2011:864, punktid 107 ja 110).

135 –      Vt kohtuotsused, 24.11.1992, Poulsen ja Diva Navigation (C‑286/90, EU:C:1992:453, punkt 9); 16.6.1998, Racke (C‑162/96, EU:C:1998:293, punkt 45), ja 3.9.2008, Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon (C‑402/05 P ja C‑415/05 P, EU:C:2008:461, punkt 291).

136 –      Vt kohtuotsus, 3.12.1996, Portugal vs. nõukogu (C‑268/94, EU:C:1996:461, punktid 23 ja 24).

137 –      Rahvusvahelise Kohtu hinnangul sätestati „loodusvarade üle alalise ise otsustamise põhimõte Peaassamblee resolutsioonis 1803 (XVII) 14. detsembril 1962, seejärel seda arendati deklaratsioonis uue rahvusvahelise majandusliku korra kehtestamise kohta (Peaassamblee 1. mai 1974. aasta resolutsioon 3201 (S.VI)), ja riikide majanduslike õiguste ja kohustuste hartas (Peaassamblee 12. detsembri 1974. aasta resolutsioon 3281 (XXIX))“ (vt kohtuotsus, 19.12.2005 Kongo territooriumil relvastatud tegevuse kohtuasjas (Kongo Demokraatlik Vabariik vs. Uganda, CIJ, Recueil 2005, lk 168, punkt 244).

138 –      Vt kohtuotsus, 19.12.2005 Kongo territooriumil relvastatud tegevuse kohtuasjas (Kongo Demokraatlik Vabariik vs. Uganda, CIJ, Recueil 2005, lk 168, punkt 244.

139 –      Vt näiteks ÜRO Peaassamblee resolutsioonid 48/46 (10.12.1992), 49/40 (9.12.1994) ja 50/33 (6.12.1995).

140 –      Vt näiteks ÜRO Peaassamblee resolutsioonid 50/33 (6.12.2005), 52/72 (10.12.1997), 53/61 (3.12.1998), 54/84 (5.12.1999), 55/138 (8.12.2000) ja 56/66 (10.12.2001).

141 –      Vt käesoleva ettepaneku punktid 257–259.

142 –      Vt käesoleva ettepaneku punktis 258 viidatud Rahvusvahelise Kohtu praktika.

143 –      Tähenduses, et Üldkohus ei otsustanud, et vaidlusalune otsus on vastuolus põhiõigustega ja rahvusvahelise õigusega, vaid et nõukogul oli enne vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist menetluslik kohustus kontrollida selle otsuse kooskõla põhiõigustega ja rahvusvahelise õigusega.

144 –      Kohtuotsus komisjon vs. nõukogu (C‑425/13, EU:C:2015:483, punkt 94 ja seal viidatud kohtupraktika).