Language of document : ECLI:EU:T:2021:4

ÜLDKOHTU OTSUS (neljas koda)

13. jaanuar 2021(*)

Avalik teenistus – Töölevõtmine – Konkursiteade – Avalik konkurss EUIPO/AD/01/17 – Otsus mitte kanda hageja nime konkursi reservnimekirja – Konkursikomisjoni koosseis – Stabiilsus – Vastutus

Kohtuasjas T‑548/18,

Lars Helbert, elukoht Alicante (Hispaania), esindaja: advokaat H. Tettenborn,

hageja,

versus

Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO), esindajad: A. Lukošiūtė ja K. Tóth, keda abistas advokaat B. Wägenbaur,

kostja,

mille ese on ELTL artikli 270 alusel esitatud nõue ühelt poolt tühistada esiteks konkursi EUIPO/AD/01/17 – administraatorid (AD 6) intellektuaalomandi valdkonnas – komisjoni 1. detsembri 2017. aasta otsus mitte kanda hageja nime reservnimekirja, mis koostati administraatorite töölevõtmiseks EUIPOsse, ja teiseks sama komisjoni 7. märtsi 2018. aasta otsus, millega hageja esitatud läbivaatamise taotlus rahuldamata jäeti, selle lõplikul kujul pärast seda, kui EUIPO oli 8. juuni 2018. aasta otsusega hageja kaebuse rahuldamata jätnud, ning teiselt poolt hüvitada kahju, mis hagejale selle tõttu väidetavalt tekkis,

ÜLDKOHUS (neljas koda),

koosseisus: koja president S. Gervasoni, kohtunikud P. Nihoul (ettekandja) ja J. Martín y Pérez de Nanclares,

kohtusekretär: ametnik P. Cullen,

arvestades menetluse kirjalikku osa ja 2. juuli 2020. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

I.      Vaidluse taust

1        Euroopa Personalivaliku Amet (EPSO) avaldas 12. jaanuaril 2017 Euroopa Liidu Teatajas teate avaliku konkursi EUIPO/AD/01/17 – administraatorid (AD 6) intellektuaalomandi valdkonnas (ELT 2017, C 9 A, lk 1; edaspidi „konkursiteade“) korraldamise kohta. EPSO korraldatud konkursi eesmärk oli moodustada reservnimekiri administraatorite töölevõtmiseks Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ametisse (EUIPO). Konkursiteatesse tehti parandus, mis avaldati 22. septembri 2017. aasta Euroopa Liidu Teatajas C 315A.

2        Konkursiteate jaotises „Valikumenetlus“ oli märgitud, et kandidaadid, kes vastavad osalemistingimustele ja kes on kvalifikatsioonil põhineva eelvaliku tulemusel saanud ühe suurematest punktisummadest, kutsutakse EPSO hindamiskeskusesse, kus hinnatakse valikvastustega tüüpi testide põhjal nende verbaalse, matemaatilise ja abstraktse mõtlemise oskust, seejärel vestluse, e‑dokumentide halduse, rühmatöö ja kirjaliku testi põhjal kaheksat üldvõimet ja ‑oskust ning lõpuks vestluse põhjal konkursi valdkonnas nõutavaid erioskusi.

3        Konkursiteates oli täpsustatud, et üldvõimeid ja ‑oskusi hinnatakse 80‑punkti skaalal, kus minimaalne nõutav punktisumma üldvõimete ja ‑oskuste eest on 40, ning erioskusi hinnatakse 100‑punkti skaalal, kus minimaalne nõutav punktisumma erioskuste eest on 50.

4        Konkursiteate III lisa „Avalike konkursside üldeeskirjad“ punktis 6.4 oli märgitud, et kandidaadid võivad taotleda kõikide konkursikomisjoni otsuste läbivaatamist, ning punktis 6.5, et neil on õigus esitada ametisse nimetavale asutusele, s.o EUIPO tegevdirektorile kaebus.

5        Hageja Lars Helbert kandideeris kõnealusel konkursil. EPSO teatas talle 12. juulil 2017, et ta on kutsutud hindamiskeskusesse, kus ta sooritas 11. ja 12. oktoobril 2017 katsed.

6        EPSO teatas 1. detsembri 2017. aasta kirjas hagejale, et konkursikomisjon otsustas mitte kanda teda konkursi edukalt läbinud isikute reservnimekirja (edaspidi „konkursikomisjoni algne otsus“). Selle põhjuseks oli asjaolu, et olles saanud hindamiskeskuses sooritatud katsete eest 99,5 punkti, ei kuulunud ta kõige enam punkte kogunud kandidaatide hulka. Nende katsete tulemusel kogus viimane reservnimekirja kantud kandidaat kokku 102 punkti 180st.

7        EPSO 1. detsembri 2017. aasta kirjale oli lisatud dokument „Oskuste pass“. Sellest dokumendist selgus, et hageja sai üldvõimete ja ‑oskuste hindamise katsete tulemusel 44,5 punkti 80st ning erioskustel põhineva vestluse eest 55 punkti 100st, s.o kõigi katsete eest kokku 99,5 punkti 180st.

8        Hageja esitas 10. detsembril 2017 konkursikomisjonile läbivaatamise taotluse.

9        Reservnimekiri avaldati 16. jaanuari 2018. aasta Euroopa Liidu Teatajas C 14 A.

10      Hageja esitas 26. veebruaril 2018 Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad“) artikli 90 lõike 2 alusel EUIPO‑le konkursikomisjoni algse otsuse peale kaebuse.

11      Konkursikomisjoni esimees teatas 7. märtsi 2018. aasta kirjas hagejale, et konkursikomisjon vaatas läbivaatamise taotluse alusel tema toimiku uuesti läbi ja kinnitas oma algset otsust (edaspidi „läbivaatamise järel tehtud otsus“).

12      Hageja esitas 29. aprillil 2018 EUIPO soovitusel täienduse viimasele esitatud kaebusele konkursikomisjoni algse otsuse peale, mida läbivaatamise järel tehtud otsusega kinnitati.

13      EUIPO jättis 8. juuni 2018. aasta otsusega, mis tehti hagejale teatavaks samal päeval, kaebuse rahuldamata (edaspidi „kaebuse rahuldamata jätmise otsus“).

II.    Menetlus ja poolte nõuded

14      Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 18. septembril 2018.

15      Üldkohtu presidendi 9. juuli 2019. aasta otsusega, mis tehti Üldkohtu kodukorra artikli 27 lõike 1 alusel, määrati käesolev kohtuasi uuele ettekandja‑kohtunikule, kes kuulus esimesse kotta.

16      Üldkohtu 17. oktoobri 2019. aasta otsusega, mis tehti kodukorra artikli 27 lõike 5 alusel, määrati käesolev kohtuasi ümber neljandale kojale.

17      Üldkohus otsustas ettekandja‑kohtuniku ettepanekul avada menetluse suulise osa ja palus kodukorra artiklis 89 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames pooltel esitada teatud dokumendid ja esitas neile kirjalikud küsimused, millele ta palus vastata kirjalikult või kohtuistungil. Pooled täitsid need nõuded neile määratud tähtaja jooksul.

18      Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu küsimustele kuulati ära 2. juuli 2020. aasta kohtuistungil.

19      Hageja palub Üldkohtul:

–        tühistada konkursikomisjoni algne otsus ja läbivaatamise järel tehtud otsus selle lõplikul kujul pärast kaebuse rahuldamata jätmise otsust;

–        mõista EUIPO‑lt hageja kasuks välja hüvitis „moraalse ja mittevaralise“ kahju eest, mis talle konkursikomisjoni algse otsuse ja läbivaatamise järel tehtud otsuse tõttu tekkis;

–        mõista kohtukulud välja EUIPO‑lt.

20      EUIPO palub Üldkohtul:

–        jätta hagi tervikuna rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

III. Õiguslik käsitlus

A.      Tühistamisnõue

1.      Tühistamisnõude ese

21      Oma esimeses nõudes palub hageja tühistada konkursikomisjoni algse otsuse ja läbivaatamise järel tehtud otsuse selle lõplikul kujul pärast kaebuse rahuldamata jätmise otsust. Hagiavalduses on täpsustatud, et konkursikomisjoni algne otsus ja läbivaatamise järel tehtud otsus moodustavad koos „vaidlustatud otsuse“.

22      Selle kohta tuleb märkida, et hageja esitas 10. detsembril 2017 vastavalt konkursiteate III lisa punktile 6.4 konkursikomisjoni algse otsuse läbivaatamise taotluse. Läbivaatamise järel tehtud otsusega kinnitas konkursikomisjon oma algset otsust.

23      Väljakujunenud kohtupraktikast aga tuleneb, et kui isik, kelle konkursile lubamise taotlus on tagasi lükatud, taotleb vastava otsuse läbivaatamist administratsioonile siduva konkreetse sätte alusel, siis on personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 või vajaduse korral artikli 91 lõike 1 tähenduses huve kahjustavaks aktiks otsus, mille konkursikomisjon tegi pärast läbivaatamist (16. mai 2019. aasta kohtuotsus Nerantzaki vs. komisjon, T‑813/17, ei avaldata, EU:T:2019:335, punkt 25; vt selle kohta ka 3. märtsi 2017. aasta kohtumäärus GX vs. komisjon, T‑556/16, ei avaldata, EU:T:2017:139, punkt 21, ja 12. veebruari 2014. aasta kohtuotsus De Mendoza Asensi vs. komisjon, F‑127/11, EU:F:2014:14, punkt 29).

24      Seega asendab läbivaatamise järel tehtud otsus konkursikomisjoni algset otsust (16. mai 2019. aasta kohtuotsus Nerantzaki vs. komisjon, T‑813/17, ei avaldata, EU:T:2019:335, punkt 25; vt selle kohta ka 3. märtsi 2017. aasta kohtumäärus GX vs. komisjon, T‑556/16, ei avaldata, EU:T:2017:139, punkt 22, ja 12. veebruari 2014. aasta kohtuotsus De Mendoza Asensi vs. komisjon, F‑127/11, EU:F:2014:14, punkt 29).

25      Eeltoodust tuleneb, et tühistamisnõuet tuleb tõlgendada nii, et see puudutab läbivaatamise järel tehtud otsust (edaspidi „vaidlustatud otsus“).

2.      Sisulised küsimused

26      Hageja esitab oma tühistamisnõuete põhjendamiseks sisuliselt neli väidet:

–        konkursikomisjoni koosseisu ebastabiilsus konkursi suulistel katsetel ning ühetaolise ja objektiivse hindamise, kandidaatide võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise tagamiseks rakendatud koordineerimismeetmete ebapiisavus;

–        kandidaatide võrdleva ja objektiivse hindamise kohustuse, võrdse kohtlemise ja võrdsete võimaluste põhimõtete rikkumine;

–        ilmsed hindamisvead hageja hindamisel;

–        muu hulgas konkursiteate rikkumine.

27      Esimeses väites heidab hageja eelkõige ette, et konkursikomisjoni koosseis ei olnud suulistel katsetel stabiilne, kuna kõik konkursikomisjoni liikmed ei olnud kõikidel katsetel kohal ning selle asemel olid vaid mõnest liikmest koosnevad „hindamiskomisjonid“, kellest igaüks eksamineeris piiratud arvul kandidaate. Ta väidab seega, et erioskustel põhineval vestlusel küsitles teda hindamiskomisjon, kes eksamineeris vaid 20% kandidaatidest. Ta leiab, et kandidaatide objektiivne ja ühetaoline hindamine eeldab seda, et kõigil katsetel oleks pidevalt kohal vähemalt eksamineerijate tuumik. Ta toob samuti esile, et ühetaolise ja objektiivse hindamise, kandidaatide võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise tagamiseks rakendatud koordineerimismeetmed olid ebapiisavad.

28      Neil asjaoludel rikuti konkursikomisjoni ühtsuse, kandidaatide võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise ja hinnangute objektiivsuse põhimõtteid ning konkursiteate III lisa punkte 2.4 ja 3.1.

29      EUIPO vaidleb nendele argumentidele vastu.

30      Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et liidu ametitel ja institutsioonidel on konkursi korraldamise korra kindlaksmääramisel ulatuslik kaalutlusõigus ja et selles kontekstis peab liidu kohtu kontroll piirduma sellega, mis on kandidaatide võrdse kohtlemise ja nende vahel objektiivse valiku tegemise tagamiseks vajalik (vt selle kohta 12. veebruari 2014. aasta kohtuotsus De Mendoza Asensi vs. komisjon, F‑127/11, EU:F:2014:14, punkt 63).

31      Lisaks eeldab kohustus saada teenistusse võimalikult võimekad, tulemuslikud ja ausad ametnikud, et ametisse nimetav asutus ja konkursikomisjon tagavad kumbki oma pädevuse piires, et konkursid toimuvad kandidaatide võrdse kohtlemise, hindamise ühetaolisuse ja hinnangu objektiivsuse põhimõtteid järgides (vt selle kohta 12. veebruari 2014. aasta kohtuotsus De Mendoza Asensi vs. komisjon, F‑127/11, EU:F:2014:14, punkt 64).

32      Kandidaatide võrdsuse, hindamise ühetaolisuse ja hinnangu objektiivsuse tagamiseks peab konkursikomisjon kindlustama, et hindamiskriteeriume kohaldataks kõikide kandidaatide suhtes ühetaoliselt, tagades muu hulgas, et tema koosseis oleks stabiilne (vt selle kohta 24. septembri 2002. aasta kohtuotsus Girardot vs. komisjon, T‑92/01, EU:T:2002:220, punktid 24–26, ja 12. veebruari 2014. aasta kohtuotsus De Mendoza Asensi vs. komisjon, F‑127/11, EU:F:2014:14, punkt 65).

33      Väljakujunenud kohtupraktika järgi kehtib see nõue eriti selliste suuliste katsete puhul nagu need, mis on kõne all praeguses vaidluses, kuna need katsed ei ole oma olemuse poolest niivõrd ühtlustatud kui kirjalikud katsed (vt selle kohta 10. novembri 2004. aasta kohtuotsus Vonier vs. komisjon, T‑165/03, EU:T:2004:331, punkt 39; 29. septembri 2010. aasta kohtuotsus Brune vs. komisjon, F‑5/08, EU:F:2010:111, punktid 38–41, ja 12. veebruari 2014. aasta kohtuotsus De Mendoza Asensi vs. komisjon, F‑127/11, EU:F:2014:14, punkt 66).

a)      Konkursi üksikasjalikud eeskirjad

34      Praegusel juhul ilmneb konkursiteate III lisa punktist 2.4, et konkursi korraldamise eest vastutav organ „[kohaldab k]õigi kandidaatide võrdse kohtlemise tagamiseks […] järjekindlalt kõigis valikumenetlustes võrdsete võimaluste poliitikat“.

35      Konkursiteate III lisa punkti 3.1 kohaselt „[s]elleks et konkursiteates ette nähtud nõuete põhjal kandidaate nende võimete, oskuste ja kvalifikatsiooni alusel võrrelda ja parimad välja selgitada, moodustatakse valikukomisjon“, „[v]alikukomisjonid koosnevad ametnikest, kellest poole on määranud kindlaks personaliküsimustega tegelevad talitused ja poole personalikomiteed“, ning „[k]omisjoni liikmete nimed avaldatakse EPSO veebisaidil (www.eu-careers.eu)“.

36      Vastavalt 23. novembri 2016. aasta otsusele ADM‑16‑60 konkursikomisjoni liikmete nimetamise kohta, mida viimati muudeti 19. septembri 2017. aasta otsusega ADM‑16‑60‑Rev4 konkursikomisjoni liikmete nimetamise kohta, moodustas EUIPO konkursikomisjoni, kuhu kuulus esimees, aseesimees, kaheksa põhiliiget ja kolm asendusliiget. Esimees, aseesimees, kaheksa põhiliiget ja kaks kolmest asendusliikmest olid EUIPO teenistujad ning kolmas asendusliige oli Euroopa Komisjoni teenistuja.

37      Hindamiskeskuse katsed hõlmasid muu hulgas kahte vestlust: erioskustel põhinev vestlus ja kandidaatide üldvõimeid ja ‑oskusi hindav vestlus (edaspidi „üldvõimetel ‑ja oskustel põhinev vestlus“).

38      Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et kõik konkursikomisjoni liikmed ei olnud igal vestlusel kohal. EUIPO 28. veebruari ja 9. aprilli 2020. aasta vastuses Üldkohtu menetlust korraldavatele meetmetele (edaspidi vastavalt „EUIPO 28. veebruari 2020. aasta vastus“ ja „EUIPO 9. aprilli 2020. aasta vastus“) esitatud teabest nähtub, et konkursikomisjoni kahest liikmest koosnevad hindamiskomisjonid hindasid nendel vestlustel iga kandidaadi võimeid ja oskusi. Nii oli see ka hageja puhul erioskustel põhineval vestlusel.

39      Kokku läbis 196 kandidaati hindamiskeskuse suulised katsed, mis hõlmasid iga kandidaadi puhul ühelt poolt erioskustel põhinevat vestlust ja teiselt poolt üldvõimetel ja ‑oskustel põhinevat vestlust, mis tegi kokku 392 vestlust. Katsed toimusid 20 päeval, mis olid jaotatud seitsme nädala peale. Katsed jaotati võrdselt kahe hindamiskeskuse vahel.

40      Suulisteks katseteks ette nähtud 20 päeval jagasid neli hindamiskomisjoni, see tähendab kaks hindamiskomisjoni kummaski hindamiskeskuses, vestlused iga päev omavahel ära. Kandidaate hindas 20 katsete päeva jooksul seega kokku 80 hindamiskomisjoni. Kuigi osa nendest komisjonidest kogunes sellel perioodil mitu korda samas koosseisus, nähtub EUIPO 28. veebruari 2020. aasta vastusest ja 9. aprilli 2020. aasta vastusest, et kõnealusel perioodil hindasid asjaomastele katsetele kutsutud 196 kandidaadi võimeid ja oskusi vähemalt 26 hindamiskomisjoni.

41      EUIPO 28. veebruari 2020. aasta vastusest ja 9. aprilli 2020. aasta vastusest selgub veel, et ükski põhi‑ ega asendusliige ei osalenud kõikidel vestlustel, arvestades et kõrgeim osalemismäär oli 22% ja kõige madalam 17%. Lisaks ei hinnanud ükski hindamiskomisjon kõikidel suulistel katsetel (st kokku 392 vestlust) rohkem kui 33 kandidaadi võimeid ja oskusi, mis moodustab vähem kui ühe kümnendiku kandidaatidest. Ükski hindamiskomisjon ei osalenud seega rohkem kui seitsmel suuliste katsete päeval ega rohkem kui kolmel järjestikusel katsete päeval. Nendest kolmest liikmest, kes kõige rohkem vestlustel osalesid – esimese osalemismäär oli 22% ja ülejäänud kahe puhul 21,6% –, ainult kaks küsitlesid koos kandidaate, pidades aga silmas, et nad tegid seda vaid kaheksa vestluse puhul, mis moodustab kõigest 2% suulistest katsetest. Näiteks kogunes hindamiskomisjon, kes hindas hagejat erioskustel põhineval vestlusel, alles sellel päeval ja hindas kokku vaid kuut kandidaati kuue vestluse käigus, mis moodustab kõigest 1,5% suulistest katsetest.

42      Niisiis tuleb tõdeda, nagu rõhutas hageja ja nagu EUIPO möönis, et konkursikomisjoni koosseis oli suuliste katsete ajal väga varieeruv.

b)      Võimatus tagada konkursikomisjoni kõikide liikmete kohalolek kõikidel katsetel

43      EUIPO väidab, et konkursikomisjoni koosseisu varieerumine oli antud juhul tingitud sellest, et oli võimatu tagada, et kõik konkursikomisjoni liikmed on igal katsel kohal.

44      Selle kohta tuleb märkida, et kohtupraktika kohaselt peab konkursikomisjoni koosseisu stabiilsus olema tagatud „nii suures ulatuses kui võimalik“ (vt selle kohta 12. veebruari 2014. aasta kohtuotsus De Mendoza Asensi vs. komisjon, F‑127/11, EU:F:2014:14, punkt 66).

45      Seda, et konkursikomisjoni kõik liikmed ei ole igal katsel kohal, võivad erandkorras õigustada näiteks logistikaprobleemid (vt selle kohta 29. septembri 2010. aasta kohtuotsus Brune vs. komisjon, F‑5/08, EU:F:2010:111, punkt 41, ja 29. septembri 2010. aasta kohtuotsus Honnefelder vs. komisjon, F‑41/08, EU:F:2010:112, punkt 36).

46      Nii on see muu hulgas siis, kui konkursil, kus osaleb arvukalt kandidaate, tekitab suuliste katsete korraldamine suuri probleeme, mis on seotud ühelt poolt sellega, et korraldatakse palju katseid eri keelegruppidesse kuuluvatele kandidaatidele, ning teiselt poolt sellega, et konkursikomisjoni liikmetel või vähemalt osal neist on vaja täita oma teenistuskohustusi, juhul kui konkursid kestavad suhteliselt pikka aega (vt selle kohta 12. märtsi 2008. aasta kohtuotsus Giannini vs. komisjon, T‑100/04, EU:T:2008:68, punkt 196).

47      Neil asjaoludel võib avaliku teenistuse järjepidevuse tagamise vajadus õigustada konkursikomisjoni koosseisu stabiilsuse reegli paindlikumat kohaldamist (vt selle kohta 13. veebruari 1979. aasta kohtuotsus Martin vs. komisjon, 24/78, EU:C:1979:37, punkt 10).

48      Praegusel juhul toob EUIPO esile kolm põhjust, miks tuli korraldatud teenistusse võtmise eripära ja konkursi korraldamisel ette tulnud kitsaskohtade tõttu konkursikomisjoni koosseisu stabiilsuse reeglit paindlikumalt kohaldada.

49      Esiteks väidab EUIPO, et eri hindamiskomisjonid oli vaja moodustada selleks, et võtta arvesse ühelt poolt keeli, milles vestlused pidid toimuma, ja teiselt poolt seda, et vestlusi korraldati kahes hindamiskeskuses samal ajal, et vältida konkursi liiga pikaks venimist.

50      Sellega seoses ilmneb EUIPO esitatud teabest, et 392st asjaomasest vestlusest peeti 342 – ehk peaaegu üheksa vestlust kümnest – inglise keeles. Ainult 50 vestlust – ehk vaid veidi rohkem kui üks kümnest – peeti mõnes teises keeles: 20 hispaania keeles, 18 saksa keeles, kaheksa prantsuse keeles ja neli itaalia keeles.

51      Suulisteks katseteks ette nähtud 20 päeval hindasid hindamiskomisjonid kandidaate kokku rohkem kui kaheksal korral kümnest inglise keeles ja vähem kui kahel korral kümnest ühes neljast ülejäänud keelest. Nii said vestlused viimasena mainitud keeltes piirduda kolme päevaga esimeses hindamiskeskuses (5., 12. ja 19. oktoober 2017) ja nelja päevaga teises hindamiskeskuses (5., 12., 19. ja 24. oktoober 2017), samas kui vestlused inglise keeles võtsid esimeses hindamiskeskuses aega 17 päeva ja teises hindamiskeskuses 16 päeva.

52      Tabelist, mille EUIPO kohtuistungil esitas, ilmneb veel, et konkursikomisjoni kümme liiget (täis‑ ja asendusliikmed) olid võimelised vestlusi pidama inglise keeles. Lisaks oli nende keeleoskus piisavalt ulatuslik, et osaleda enamikul vestlustest, mis toimusid ülejäänud neljas keeles. Nimelt olid tabeli järgi need konkursikomisjoni kümme liiget samuti võimelised osalema vestlustel hispaania keeles, nendest seitse vestlustel prantsuse keeles, nendest kuus vestlustel saksa keeles ja nendest neli vestlustel itaalia keeles.

53      Eeltoodust tuleneb, et keeleline mitmekesisus üksi ei saa eespool punktides 40 ja 41 tuvastatud konkursikomisjoni koosseisu varieerumist õigustada. Iseäranis ei ole konkursikomisjoni liikmete rikkalik keeleoskus ja väga suur ingliskeelsete vestluste osakaal õigustuseks sellele, et kandidaate hindavad vestlustel ainult kaks konkursikomisjoni liiget või et iga konkursikomisjoni liige küsitleb nii vähesel hulgal kandidaate.

54      Mis puutub tõsiasja, et katsed olid jaotatud kahe hindamiskeskuse vahel, et lühendada konkursi kestust, siis ei saa ka see iseenesest õigustada nii paljude hindamiskomisjonide moodustamist, mida oli käesoleval juhul 26.

55      Teiseks väidab EUIPO, et eri hindamiskomisjonid tuli luua selleks, et vältida arvukate huvide konfliktide tekkimist.

56      Palve peale seda argumenti selgitada, märkis EUIPO kohtuistungil ilma muid tõendeid esitamata, et täheldatud huvide konfliktid on jaotatavad kahte rühma: ühelt poolt sõprussuhted ja teiselt poolt hierarhiline seos teatavate kandidaatide ja konkursikomisjoni liikmete vahel.

57      Uue palve peale seda argumenti selgitada, möönis EUIPO kohtuistungil, et ta ei ole võimeline täpsustama, millised huvide konfliktid reaalselt tekkisid, ega tooma nende konfliktide kohta konkreetseid näiteid.

58      Neil asjaoludel ei ole võimalik kindlaks teha, mil määral võis huvide konflikti oht tingida konkursikomisjoni toimimise eespool punktides 40 ja 41 kirjeldatud viisil.

59      Kolmandaks viitab EUIPO, et osa konkursikomisjoni liikmeid ei olnud piisavalt kättesaadavad, et pidada vestlust kõikide kandidaatidega või vähemalt suure osaga neist.

60      Selle kohta tuleb märkida, et konkursi korraldamine on osa meetmetest, mida liidu ametid ja institutsioonid peavad rakendama, et hallata nende käsutusse antud inimressursse.

61      Selles kontekstis peab liidu ametitel ja institutsioonidel olema võimalik anda värbamises osalevatele töötajatele piisavalt aega oma ülesande täitmiseks, sest vastasel korral võib osutuda võimatuks saada teenistusse võimalikult võimekad, tulemuslikud ja ausad ametnikud või teenistujaid, kuigi seda nõutakse (vt eespool punkt 31).

62      Lisaks olgu märgitud, et juhul kui konkursikomisjoni põhiliikmetel ei ole võimalik osaleda, võivad neid teatud kandidaatide katsetel asendada asendusliikmed, et konkursikomisjon saaks oma töö mõistliku aja jooksul lõpule viia (vt selle kohta 13. septembri 2005. aasta kohtuotsus Pantoulis vs. komisjon, T‑290/03, EU:T:2005:316, punkt 78, ja 12. veebruari 2014. aasta kohtuotsus De Mendoza Asensi vs. komisjon, F‑127/11, EU:F:2014:14, punkt 67 ja seal viidatud kohtupraktika).

63      Eeltoodust tuleneb, et EUIPO esile toodud asjaolud ei õigusta konkursikomisjoni jagamist 26 hindamiskomisjoniks, et küsitleda 196 kandidaati suulistel katsetel.

c)      Kandidaatide võrdsuse, hindamise ühetaolisuse ja hinnangu objektiivsuse tagamiseks rakendatud koordineerimine

64      EUIPO väidab – ja seda kritiseerib hageja –, et konkursikomisjoni koosseisu varieerumine oli aktsepteeritav, võttes arvesse kandidaatide võrdse kohtlemise, hindamise ühetaolisuse ja hinnangu objektiivsuse tagamiseks võetud meetmeid.

65      Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et kohtupraktika kohaselt ei ole konkursikomisjoni koosseisu stabiilsus omaette nõue, vaid viis, kuidas tagada kandidaatide võrdne kohtlemine, hindamise ühetaolisus ja hinnangu objektiivsus (vt selle kohta 12. veebruari 2014. aasta kohtuotsus De Mendoza Asensi vs. komisjon, F‑127/11, EU:F:2014:14, punkt 70).

66      Ei saa välistada, et kandidaatide võrdse kohtlemise, hindamise ühetaolisuse ja hinnangu objektiivsuse võib saavutada selliselt, et luuakse vajalik koordineerimine, et tagada nende kolme põhimõtte järgimine (vt selle kohta 12. veebruari 2014. aasta kohtuotsus De Mendoza Asensi vs. komisjon, F‑127/11, EU:F:2014:14, punkt 67).

67      Hageja leiab erinevalt EUIPOst, kes tugineb 12. veebruari 2014. aasta kohtuotsusele De Mendoza Asensi vs. komisjon (F‑127/11, EU:F:2014:14), et praegusel juhul see nii ei olnud.

68      Meenutagem, et 12. veebruari 2014. aasta kohtuotsuse De Mendoza Asensi vs. komisjon (F‑127/11, EU:F:2014:14) aluseks olnud kohtuasjas nähti hindamiskeskustes toimuvate suuliste katsete puhul ette mitu meedet, et neutraliseerida erinevad kognitiivsed kõrvalekalded, mida hindajate juures üldiselt täheldati, ning tagada seeläbi võrdne kohtlemine, hindamise ühetaolisus ja hinnangu objektiivsus (kohtuotsuse punkt 25).

69      Esiteks oli 12. veebruari 2014. aasta kohtuotsuse De Mendoza Asensi vs. komisjon (F‑127/11, EU:F:2014:14) aluseks olnud kohtuasjas ette nähtud, et konkursikomisjon peab kogunema:

–        otsustamaks, kuidas hakatakse katseid läbi viima;

–        iga kahe või kolme päeva tagant iga kord, kui kandidaatidele antud punktid võeti kokku, et anda hinnang selle ajavahemiku jooksul küsitletud kandidaatide võimetele ja oskustele;

–        kontrollimaks, et kandidaatide hindamine on ühetaoline kõikide katsete lõpus, kusjuures lõplikud otsused peab tegema konkursikomisjon täiskoosseisus ühiselt kõikidel katsetel saadud tulemuste põhjal (viidatud kohtuotsuse punktid 26 ja 71).

70      Teiseks oli 12. veebruari 2014. aasta kohtuotsuse De Mendoza Asensi vs. komisjon (F‑127/11, EU:F:2014:14) aluseks olnud kohtuasjas ette nähtud, et arvesse tuleb võtta meetmeid, mille eesmärk on neutraliseerida erinevad kognitiivsed kõrvalekalded, mida hindajate juures üldiselt täheldati, ja tagada seeläbi kandidaatide võrdsus, hindamise ühetaolisus ja hinnangu objektiivsus, sealhulgas:

–        varem kindlaks määratud metoodikat, mille puhul kasutatakse varem kindlaks määratud käitumisnäitajaid, järgivate eelstruktureeritud testide kasutamine;

–        konkursikomisjoni esimehe kohalolek kõikide katsete esimestel minutitel, et kontrollida, kas metoodikat kohaldatakse õigesti;

–        uuringute ja analüüside läbiviimine hindamiste ühetaolisuse kontrollimiseks (viidatud kohtuotsuse punktid 26 ja 72).

71      Tuleb kindlaks teha, kas käesolevas asjas rakendati selliseid koordineerimismeetmeid, nagu EUIPO väidab.

1)      Teabevahetus konkursikomisjonis

72      EUIPO väidab, et ühelt poolt regulaarne arvamuste vahetus konkursikomisjoni liikmete vahel ja teiselt poolt konkursikomisjoni täiskoosseisu iganädalased koosolekud võimaldasid viimasel arutada kõikide nende kandidaatide sooritusi, kelle võimeid ja oskusi oli juba hinnatud, ning viia läbi kandidaatide võrdlev hindamine.

73      Hageja leiab siiski, et mainitud teabevahetus ja koosolekud ei võimaldanud vahetada arvamusi kandidaatide suhteliste teenete osas, kuna puudus hindajate põhituumik, kes oleks hinnanud piisavalt suurt osa kandidaatidest.

74      Sellega seoses tuleneb 12. veebruari 2014. aasta kohtuotsusest De Mendoza Asensi vs. komisjon (F‑127/11, EU:F:2014:14, punktid 26 ja 71), et teabevahetus konkursikomisjoni liikmete vahel enne katseid, katsete ajal ja pärast katseid on eriti oluline kandidaatide võrdse kohtlemise, hindamise ühetaolisuse ja hinnangu objektiivsuse tagamiseks.

75      Esimesena esitas EUIPO kohalolijate nimekirjad 19 koosoleku kohta, mis toimusid enne hindamiskeskuse katseid 9. detsembri 2016 ja 21. juuni 2017 vahelisel ajal.

76      Tuleb tõdeda, et kõik konkursikomisjoni liikmed kõigil 19 koosolekul kohal ei olnud. Lisaks ei ole esitatud nende koosolekute kohta ühtegi protokolli, mistõttu on võimatu teada, mida koosolekutel arutati. Eeskätt ei ole Üldkohtul võimalik kontrollida, kas nendel koosolekutel otsustati, nii nagu 12. veebruari 2014. aasta kohtuotsuse De Mendoza Asensi vs. komisjon (F‑127/11, EU:F:2014:14) aluseks olnud kohtuasjas, kuidas hakatakse katseid läbi viima (vt eespool punkt 69). Veel võib märkida, et kuna need koosolekud toimusid enne hindamiskeskuse katsete algust, ei saanud konkursikomisjonil olla võimalik hinnata kandidaatide sooritusi ja teeneid ega viia läbi kandidaatide võrdlevat hindamist.

77      Teisena väidab EUIPO, et konkursi hindamiskeskuse etapis leidis aset seitse iganädalast koosolekut. Konkursikomisjon kogunes pärast igat seitsmenädalast suuliste katsete perioodi, s.o 15., 22. ja 29. septembril 2017 ning seejärel 6., 13., 20. ja 26. oktoobril 2017.

78      EUIPO esitatud tõendid ei võimalda siiski kontrollida eeskätt seda, kes konkursikomisjoni liikmetest olid nendel seitsmel iganädalasel koosolekul kohal ja mis oli nende koosolekute konkreetne eesmärk, eriti seda, mil määral viisid need koosolekud kandidaatide soorituse ja nende võrdleva hindamise kohta käiva teabevahetuseni.

79      Kõigepealt, kuigi EUIPO kinnitab oma 28. veebruari 2020. aasta vastuses, et nendel seitsmel iganädalasel koosolekul kogunes konkursikomisjon „üldjuhul täiskoosseisus, kaasa arvatud esimees ja aseesimees“, ning et „ainult üksikutel kordadel, kui täisliikmel ei olnud võimalik osaleda, asendas teda asendusliige, kes kuulus vastaval nädalal konkursikomisjoni koosseisu“, märkis ta oma 9. aprilli 2020. aasta vastuses, et iganädalastest koosolekutest võtsid osa ainult need konkursikomisjoni liikmed, kes vastaval nädalal vestlusi läbi viisid, sealhulgas esimees ja aseesimees.

80      Seejärel tuleb märkida, et vastupidi sellele, mida EUIPO tegi konkursikomisjoni koosolekute puhul, mis toimusid enne ja pärast suulisi katseid, ei esitanud ta nende seitsme iganädalase koosoleku kohta ühtegi kohalolijate nimekirja ega mingit muud dokumenti, mille põhjal saaks tema väiteid kontrollida. Kui temalt selle kohta menetlust korraldavate meetmete raames kahel korral konkreetselt küsiti, vastas ta, et viimati nimetatud koosolekute kohta niisugust kohalolijate nimekirja ei koostatud. Konkursikomisjoni 9. novembri 2017. aasta koosoleku protokollis, mille EUIPO edastas, viidatakse siiski protokollile konkursikomisjoni 20. oktoobri 2017. aasta koosoleku ehk koosoleku kohta, mis toimus kõnealuste hindamiskeskuse katsete kuuenda nädala lõpus. EUIPO möönis kohtuistungil, et selles küsimuses esineb vasturääkivusi, kuid ei olnud siiski suuteline kinnitama, kas viimati nimetatud koosoleku järel ilmselt koostatud protokoll on olemas või mitte.

81      Kolmandana edastas EUIPO nende seitsme koosoleku protokollid, mis toimusid pärast hindamiskeskuse katseid 7., 8., 9., 17., 21. ja 22. novembril 2017 ning 1. veebruaril 2018:

–        7. novembri 2017. aasta koosolekul esitas EPSO statistika kirjalike katsete hindamise kohta ja seejärel ühtlustas konkursikomisjon EPSO ettepanekul punkte, kõrvaldades konkursikomisjoni liikmete antud hinnete vahelised erinevused;

–        8. novembri 2017. aasta koosolekul vaatas konkursikomisjon läbi talle laekunud kaebused ja palus selgitada eriti madalate punktide andmist, kuulates ühtlasi ära selgituse EPSO tehtud kvaliteedikontrolli kohta;

–        9. novembri 2017. aasta koosolekul vaatas konkursikomisjon üle osa kandidaatide punktid, koostas reservnimekirja kavandi ja kontrollis dokumente, mille väljavalitud kandidaadid olid esitanud oma kogemuse tõendamiseks intellektuaalomandi valdkonnas;

–        17. ja 21. novembri 2017. aasta koosolekul vaatasid konkursikomisjoni liikmed läbi kandidaatide edastatud dokumendid, mis tõendasid nende kogemust intellektuaalomandi valdkonnas;

–        22. novembri 2017. aasta koosolekul jätkas konkursikomisjon nende dokumentide läbivaatamist ja korraldas menetluse edasist kulgu, andes nõusoleku koostada konkursikomisjoni põhjendatud aruanne, koostada EPSO direktorile mõeldud memo ja edastada need dokumendid EUIPO tegevdirektorile;

–        1. veebruari 2018. aasta koosolekul vaatas konkursikomisjon läbi talle laekunud 35 läbivaatamise taotlust ja otsustas kõigil juhtudel oma algse otsuse muutmata jätta.

82      Eeltoodust tuleneb, et konkursikomisjoni võrdlev hindamine ei puudutanud kõikide kandidaatide punkte, vaid juhte, mil antud punktid olid erinevad, mil punktide kohta oli esitatud kaebus ning mil punktid olid konkursikomisjoni liikmetele esitatud tabelite järgi põhjendamatult madalad.

83      Selline hindamine tagab numbrilisest aspektist kahtlemata eksamineerijate antud hinnete ühtlustamise, ent ei tõenda, nagu nõutakse 12. veebruari 2014. aasta kohtuotsuses De Mendoza Asensi vs. komisjon (F‑127/11, EU:F:2014:14, punkt 71), millele EUIPO tugines, et konkursikomisjoni liikmed võrdlesid tegelikult kandidaate nii, et oleks tagatud nende võrdsus, hindamise ühetaolisus ja hinnangu objektiivsus.

84      Lisaks ei ole EUIPO esitanud tõendeid selle kohta, et konkursikomisjon kogunes täiskoosseisus, et teha kõikide katsete tulemuste põhjal lõplikud otsused, nagu oli 12. veebruari 2014. aasta kohtuotsuse De Mendoza Asensi vs. komisjon (F‑127/11, EU:F:2014:14, punkt 26) aluseks olnud kohtuasjas.

85      EUIPO esitatud teabest ilmneb nimelt, et teatud hulk otsuseid vormistati lõplikult ühelt poolt 9. novembri 2017. aasta koosolekul, kui oli üle vaadatud osa kandidaatide hindamiskeskuse katsetel saadud tulemused, ja teiselt poolt konkursikomisjoni viimasel koosolekul 1. veebruaril 2018, kui oli läbi vaadatud 35 kandidaadi taotlused konkursikomisjoni algsete otsuse läbivaatamiseks ja konkursikomisjon otsustas need rahuldamata jätta. Kuigi mõlemal koosolekul olid kohal konkursikomisjoni kõik põhi‑ ja asendusliikmed, tuleb siiski märkida, et aseesimees viimasest koosolekust osa ei võtnud.

86      Järelikult tuleb tõdeda, et EUIPO ei ole esitanud piisavalt tõendeid tuvastamaks, et regulaarne teabevahetus konkursikomisjoni liikmete vahel võimaldas tagada hindamise ühetaolisuse ja kandidaatide hindamise objektiivsuse ning seega kandidaatide võrdse kohtlemise.

2)      Metoodika ja hindamiskriteeriumid

87      EUIPO väidab, et ta tugines varem kindlaks määratud metoodikale ja hindamiskriteeriumidele.

88      Üldkohtu sellekohase küsimuse peale esitas EUIPO 28. veebruari 2020. aasta vastuse lisas F.8 ilma pealkirjata 13‑leheküljelise dokumendi, kuid ei suutnud kohtuistungil selgitada, kuidas see dokument sisaldas nõutavaid hindamiskriteeriume.

89      Selle dokumendi esimene lehekülg, mis koosneb kahest tabelist ja viiest raamitud tekstist, millest igaüks on koostatud ühes viiest konkursi keelest, sisaldab järgmist:

–        erioskustel põhineval vestlusel hinnatavate võimete ja oskuste loetelu, mis on esitatud muu hulgas konkursiteate I ja II lisas, mis puudutavad vastavalt administraatori ametiülesandeid ja valikukriteeriume, ning hageja oskuste passis;

–        võimete ja oskuste punktiskaala ja neist igaühe kaal kandidaatide erioskustel põhineva vestluse punktisummas;

–        selle skaala alusel koostatud kandidaatide soorituse hindamisskaala („ebapiisav“, „rahuldav“, „hea“, „tugev“, „väga tugev“, „suurepärane“ ja „silmapaistev“).

90      Asjaomase dokumendi teisel kuni kolmeteistkümnendal leheküljel on tabelid, mis on selle dokumendi esimese lehekülje kahest tabelist ühega sarnased. Näib, et neid tabeleid kasutati kandidaatide hindamisel erioskustel põhineval vestlusel. EUIPO ei ole näidanud, millisel alusel need tabelid välja valiti, ja eelkõige seda, kas need puudutavad reservnimekirja kantud kandidaate. Ükski kõnealustest tabelitest ei näi puudutavat hagejat, sest ükski seal esitatud punktisumma ei vasta sellele, mis hagejale erioskustel põhineval vestlusel anti.

91      Eeltoodust tuleneb, et EUIPO 28. veebruari 2020. aasta vastuse lisas F.8 esitatud teavet ei saa pidada piisavaks selleks, et see kujutaks endast varem kindlaks määratud hindamiskriteeriume, mida nõutakse 12. veebruari 2014. aasta kohtuotsuses De Mendoza Asensi vs. komisjon (F‑127/11, EU:F:2014:14, punktid 26 ja 73). Selles kohtuasjas pidi konkursikomisjon lisaks hinnatavatele võimetele ja oskustele, punktiskaalale ja selle alusel koostatud hindamisskaalale määrama enne katseid kindlaks ka kvalitatiivsed objektiivsed kriteeriumid selle skaala rakendamiseks. Need kriteeriumid pidid muu hulgas sisaldama elemente, mida kandidaatidelt soorituse käigus oodati ja mida konkursikomisjoni liikmed pidid kandidaatide hindamisel arvesse võtma, misjärel tuli neid hindeid võrdleval hindamisel täpsustada, võttes arvesse teiste kandidaatide sooritust. Praeguses asjas ei võimalda aga miski asjaomases lisas ega ükski muu kohtutoimiku dokument selliseid kriteeriume tuvastada ega a fortiori kontrollida, kas need olid kehtestatud enne katsete algust.

3)      Konkursikomisjoni juhatamine

92      EUIPO rõhutab, et koordineerimisel oli oluline roll konkursikomisjoni esimehel ja aseesimehel.

93      Kõigepealt oli koordineerimine tagatud ühelt poolt sellega, et konkursikomisjoni esimees ja aseesimees olid kohal mõne minuti iga katse alguses, ja teiselt poolt sellega, et nad vahetasid kogu katsete perioodil iga päev omavahel arvamusi.

94      Hageja leiab siiski, et konkursikomisjoni esimehe või aseesimehe kohalolek katsetel ei olnud neile pandud koordineeriva rolli täitmiseks piisav. Esimees sai hinnata kandidaatide teeneid vaid kaudselt, suutmata tagada hindamise ja kandidaatide võrdlemise ühetaolisust, kuivõrd ta sõltus täielikult kolmandate isikute arvamusest ja tema kohalolek hagejaga läbi viidud erioskustel põhineval vestlusel oli väga lühiajaline – ainult viis kuni seitse minutit. Lisaks ei hinnanud konkursikomisjoni esimees ega aseesimees kandidaatide võimeid ja oskusi, vaid üksnes kuulasid konkursikomisjoni liikmeid, kes kandidaate küsitlesid. Samuti ei osalenud nad vestlustel sama ajal, vaid kordamööda, mistõttu ei saa olla tagatud see, et nad kohaldasid konkursikomisjoni liikmete tegevuse hindamisel samu kriteeriume.

95      Sellega seoses tuleb meenutada, et 12. veebruari 2014. aasta kohtuotsuse De Mendoza Asensi vs. komisjon (F‑127/11, EU:F:2014:14) aluseks olnud kohtuasjas, millele EUIPO tugineb, oli konkursikomisjoni esimees kohal iga katse esimestel minutitel, et tagada metoodika nõuetekohane kohaldamine (kohtuotsuse punktid 26 ja 72).

96      Praegusel juhul märkis EUIPO, et konkursikomisjoni esimees ja aseesimees viibisid iga vestluse alguses kohal keskmiselt kümme kuni viisteist minutit. Ta selgitas lisaks, et kuna katsed olid jaotatud kahe hindamiskeskuse vahel, jagasid nad omavahel kahe hindamiskeskuse vestlused.

97      Nendest asjaoludest selgub, et konkursikomisjoni esimees ja aseesimees ei olnud kunagi sama vestluse esimestel minutitel mõlemad kohal. Selles osas kaldub konkursi korraldus kõrvale meetodist, mida analüüsiti 12. veebruari 2014. aasta kohtuotsuses De Mendoza Asensi vs. komisjon (F‑127/11, EU:F:2014:14), kus järjepidevus vestlustel oli tagatud ühe ja sama isiku – antud juhul konkursikomisjoni esimehe – kohalolekuga iga vestluse esimestel minutitel.

98      EUIPO sõnul oli järjepidevus vestlustel võimalik tagada sellega, et konkursikomisjoni esimees ja aseesimees vahetasid kogu katsete perioodi jooksul iga päev omavahel arvamusi, mis võimaldas ühtlustada lähenemisviise eri hindamiskomisjonide vahel.

99      Sellise teabevahetuse toimumise tõendamiseks viitas EUIPO kohtuistungil oma 28. veebruari 2020. aasta vastuse lisa F.9 teisele leheküljele. See dokument pealkirjaga „IP COMP AD/01/2017 MARKING ANALYSIS FOR DATE“, mis kannab käsitsi kirjutatud kuupäeva „26.9.17“, on viie kandidaadi soorituse hindamisleht, mis puudutab nelja katset: kolm üldvõimete ja ‑oskuste hindamise katset ja erioskustel põhinev vestlus. Osa numbreid sellel lehel, mis tunduvad olevat punktid, mis kandidaatidele nendel katsetel anti, on kirjutatud käsitsi. Veel on lehekülje keskel käsikirjalised märked „checked“ ja „ok“. Samuti on osa nendest numbritest kollase helestusmarkeriga esile tõstetud. Kõigele lisaks on viiest kõnealusest kandidaadist kolme puhul tabeli teises veerus „Märkused“ kirjutatud käsitsi kollase helestusmarkeriga täht „F“.

100    EUIPO 28. veebruari 2020. aasta vastuse lisa F.9 teine lehekülg puudutab siiski kandidaatide võimete ja oskuste hindamist, nagu EUIPO kohtuistungil möönis, mitte aga konkursikomisjoni liikmete hindamist. Seega ei tõenda see dokument, et konkursikomisjoni esimees ja aseesimees vahetasid konkursikomisjoni liikmete töömeetodite koordineerimise teemal arvamusi, või veelgi vähem, et selline arvamuste vahetus oleks olnud igapäevane.

101    Peale selle puuduvad igasugused tõendid sellise teabevahetuse võimaliku mõju kohta. Eelkõige ei ole EUIPO andnud mingeid selgitusi teabevahetuse tulemuste edastamise kohta eri hindamiskomisjonidele ega selle kohta, kuidas hindamiskomisjonid neid tulemusi rakendasid.

102    Teisena väidab EUIPO, et 23. novembri 2016. aasta otsus ADM-16-60, millega konkursikomisjon moodustati, ja neli hilisemat muutmise otsust tegid just nimelt konkursikomisjoni aseesimehele ülesandeks tagada kriteeriumide ja töömeetodite ühtlustamine konkursil.

103    Tuleb siiski tõdeda, et konkursikomisjoni aseesimees puudus mitmelt koosolekult, mis eelnesid või järgnesid hindamiskeskuse katsetele, samas kui EUIPO sõnul olid need koosolekud ülioluline etapp kandidaatide võrdsuse, hindamise ühetaolisuse ja hinnangu objektiivsuse tagamise menetluses.

104    EUIPO 28. veebruari 2020. aasta vastuse lisas F.4 esitatud kohalolijate nimekirjade järgi oli konkursikomisjoni aseesimees hindamiskeskuse katsetele eelnenud 19 koosolekust kohal vaid 12 koosolekul ja puudus seega seitsmelt koosolekult ehk rohkem kui ühelt kolmandikult nendest koosolekutest. Ehkki EUIPO ei ole nendel koosolekutel käsitletu kohta mingit teavet esitanud, on tõenäoline, et need olid määrava tähtsusega, et tagada järgnenud katsetel töömeetodite ühtlustamine ja konkursikomisjoni liikmeid selleks ette valmistada, mis oli aseesimehe peamine ülesanne.

105    Mis puudutab hindamiskeskuse katsetele järgnenud seitset koosolekut, siis nende koosolekute protokollide kohaselt osales konkursikomisjoni aseesimees neist viiel koosolekul. Seevastu puudus ta 21. novembri 2017. aasta koosolekult, kus muu hulgas olid arutuse all mitme kandidaadi esitatud dokumendid oma töökogemuse tõendamiseks intellektuaalomandi valdkonnas. Lisaks puudus ta konkursikomisjoni viimaselt koosolekult 1. veebruaril 2018, kus konkursikomisjon otsustas jätta rahuldamata 35 läbivaatamise taotlust, mis olid esitatud pärast konkursitulemuste avaldamist. Need teemad nõudsid aga erilist tähelepanu, tagamaks et konkursikomisjoni otsused tehakse ühtlustatud metoodika ja kriteeriumide rakendamise tulemusena.

106    Lõpuks, kuna EUIPO ei ole esitanud mingit teavet tema viidatud iganädalastel koosolekutel osalejate kohta (vt eespool punktid 78 ja 80), on Üldkohtul võimatu kontrollida, kas konkursikomisjoni esimees või aseesimees olid kohal igal koosolekul või osal neist.

4)      Uuringute ja analüüside tegemine

107    EUIPO esitas oma 28. veebruari 2020. aasta vastuse lisas F.9 ühe kaheleheküljelise dokumendi uuringute ja analüüside kohta, mis tema sõnul hindamise ühetaolisuse kontrollimiseks läbi viidi.

108    EUIPO selgitas kohtuistungil, et selle dokumendi esimesel leheküljel, mis kannab pealkirja „Assessor check list (for JSI, CBI, OP)“, on loetelu elementidest, mis on seotud konkursikomisjoni liikmete käitumisega vestlustel osalemisel ja mida konkursikomisjoni esimees ja aseesimees nendel vestlusel kohal oldud esimestel minutitel kontrollisid, et piirata ülalmainitud kognitiivseid kõrvalekaldeid (vt eespool punktid 68 ja 70).

109    Kõnealuse dokumendi teine lehekülg puudutab kandidaatide võimete ja oskuste hindamist, nagu eespool punktis 100 märgiti, mitte konkursikomisjoni liikmete hindamist. Seega ei saa seda pidada uuringuks või analüüsiks, et kontrollida, kas konkursikomisjoni liikmete hindamine on ühetaoline.

110    Järelikult on konkursikomisjoni esimehe ja aseesimehe läbi viidud uuringute ja analüüside olemasolu tuvastamisel asjakohane üksnes kõnealuse dokumendi esimene lehekülg. Tegemist on siiski täitmata dokumendiga, mis iseenesest ei võimalda kontrollida nende uuringute ja analüüside arvu ega seda, kas need uuringud ja analüüsid viidi läbi iga konkursikomisjoni liikme puhul igal vestlusel.

111    Eeltoodust tuleneb, et EUIPO ei ole tõendanud, et olid olemas 12. veebruari 2014. aasta kohtuotsuse De Mendoza Asensi vs. komisjon (F‑127/11, EU:F:2014:14, punktid 67 ja 71–73) mõttes piisavad koordineerimismeetmed, et tagada, et valikumenetlus põhines kandidaatide võrdsel kohtlemisel ning ühetaolisel ja objektiivsel hindamisel.

112    Seega tuleb nõustuda etteheitega, et sisuliselt on rikutud konkursikomisjoni koosseisu stabiilsuse reeglit.

113    Sellega seoses olgu meenutatud, et arvestades kandidaatide võrdse kohtlemise, hindamise ühetaolisuse ja hinnangu objektiivsuse põhimõtete tähtsust, kujutab konkursikomisjoni koosseisu stabiilsuse järgimata jätmine konkursikomisjoni poolt olulise menetlusnormi rikkumist, mille tõttu tuleb vaidlustatud otsus tühistada (vt selle kohta 10. novembri 2004. aasta kohtuotsus Vonier vs. komisjon, T‑165/03, EU:T:2004:331, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika), ilma et oleks vaja analüüsida teisi hageja esimese väite toetuseks esitatud etteheiteid ja muid väiteid.

B.      Kahju hüvitamise nõue

114    Hageja leiab, et konkursikomisjoni ja EUIPO õigusvastase tegevusega on talle tekitatud „moraalne ja mittevaraline“ kahju. Kahju seisneb selles, et vaidlustatud otsuse tõttu on ta vähemalt alates 1. detsembrist 2017 olnud pidevalt ebakindlas olukorras, mis on talle sellest ajast saadik lakkamatult muret valmistanud ja mõjutanud tema tulevast karjääri EUIPOs. Nimetatud otsus seadis kahtluse alla ka tema võimed ja oskused, läks vastuollu tema mõistlike ootustega ja põhjustas talle suurt pinget.

115    EUIPO vaidleb kahjunõudele vastu.

116    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eeldab liidu vastutuse tekkimine, et täidetud on kolm tingimust: institutsioonidele, organitele või asutustele etteheidetav käitumine peab olema õigusvastane, viidatud kahju tegelik ja kindel ning etteheidetava õigusvastasuse ja selle kahju vahel peab olema põhjuslik seos (21. veebruari 2008. aasta kohtuotsus komisjon vs. Girardot, C‑348/06 P, EU:C:2008:107, punktid 52 ja 54; 12. märtsi 2008. aasta kohtuotsus Giannini vs. komisjon, T‑100/04, EU:T:2008:68, punkt 327, ja 29. novembri 2018. aasta kohtuotsus Di Bernardo vs. komisjon, T‑811/16, ei avaldata, EU:T:2018:859, punkt 60).

117    Need kolm tingimust on kumulatiivsed, mistõttu see, kui üks neist ei ole täidetud, on piisav, et jätta kahju hüvitamise nõuded rahuldamata (vt selle kohta 9. septembri 1999. aasta kohtuotsus Lucaccioni vs. komisjon, C‑257/98 P, EU:C:1999:402, punkt 14; 10. novembri 2004. aasta kohtuotsus Vonier vs. komisjon, T‑165/03, EU:T:2004:331, punkt 78, ja 29. novembri 2018. aasta kohtuotsus Di Bernardo vs. komisjon, T‑811/16, ei avaldata, EU:T:2018:859, punkt 60).

118    Praegusel juhul on hageja, kes täidab esimese tingimuse, tõendanud, et vaidlustatud otsus on õigusvastane.

119    Isegi kui oletada, et moraalset kahju ja põhjuslikku seost võib pidada tõendatuks, kuna hageja ei ole väitnud ega ammugi tõendanud, et ta kandis moraalset kahju, mis on tühistamise aluseks olevast õigusvastasusest eraldiseisev ja mida ei saa tühistamisega täielikult hüvitada, tuleb ikkagi asuda seisukohale, et selliselt õigusvastase vaidlustatud otsuse tühistamine on iseenesest adekvaatne ja üldjuhul piisav hüvitis moraalse kahju eest, mille see otsus võis põhjustada (vt selle kohta 6. juuni 2006. aasta kohtuotsus Girardot vs. komisjon, T‑10/02, EU:T:2006:148, punkt 131).

120    Mittevaralise kahju puhul tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika järgi peavad kodukorra artikli 76 punkti d nõuete täitmiseks hagis, milles nõutakse väidetavalt liidu institutsiooni, organi või asutuse tekitatud kahju hüvitamist, olema esitatud andmed, mis võimaldavad kindlaks teha käitumise, mida hageja institutsioonile, organile või asutusele ette heidab, põhjused, miks hageja arvates esineb põhjuslik seos selle käitumise ja talle väidetavalt tekitatud kahju vahel, ning selle kahju laad ja ulatus (vt selle kohta 20. juuli 2017. aasta kohtuotsus ADR Center vs. komisjon, T‑644/14, EU:T:2017:533, punktid 65 ja 66 ning seal viidatud kohtupraktika).

121    Hageja esitatud asjaolud ei võimalda aga kindlaks teha, mismoodi ta kavatseb tugineda viidatud moraalsest kahjust eraldiseisvale mittemateriaalsele kahjule. Isegi kui see nii oleks, ei ole hageja esitanud tõendeid, mis võimaldaksid tuvastada sellise kahju olemasolu ega selle ulatust.

122    Seega ei saa asuda seisukohale, et teine tingimus, mis peab olema hüvitise saamiseks tõendatud, on praegusel juhul täidetud.

123    Järelikult tuleb kahju hüvitamise nõue rahuldamata jätta.

124    Kõikidest eespool esitatud kaalutlustest järeldub, et hagi tuleb rahuldada osas, milles nõutakse vaidlustatud otsuse tühistamist, ja jätta ülejäänud osas rahuldamata.

IV.    Kohtukulud

125    Kodukorra artikli 134 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

126    Kuna EUIPO on kohtuvaidluse peamises osas kaotanud, tuleb EUIPO kohtukulud jätta tema enda kanda ja mõista temalt välja hageja kohtukulud vastavalt viimase nõudele.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (neljas koda)

otsustab:

1.      Tühistada 7. märtsi 2018. aasta otsus, millega avaliku konkursi EUIPO/AD/01/17 komisjon ei kandnud pärast läbivaatamist Lars Helbertit reservnimekirja palgaastme AD 6 administraatorite töölevõtmiseks intellektuaalomandi valdkonnas.

2.      Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

3.      Mõista kohtukulud välja Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ametilt (EUIPO).

Gervasoni

Nihoul

Martín y Pérez de Nanclares

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 13. jaanuaril 2021 Luxembourgis.

Allkirjad


*      Kohtumenetluse keel: inglise.