Language of document :

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Općinski sud u Zadru (Horvaatia) 2. aprillil 2019 – R. D., A. D. versus Raiffeisenbank St. Stefan-Jagerberg-Wolfsberg eGen

(kohtuasi C-277/19)

Kohtumenetluse keel: horvaadi

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Općinski sud u Zadru

Põhikohtuasja pooled

Hagejad: R. D., A. D.

Vastustaja: Raiffeisenbank St. Stefan-Jagerberg-Wolfsberg eGen

Eelotsuse küsimused

Milline on Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta direktiiviga 2011/83/EL tarbija õiguste kohta, millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ1 ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. veebruari 2014. aasta direktiiviga 2014/17/EL2 elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute kohta ning millega muudetakse direktiive 2008/48/EÜ3 ja 2013/36/EL4 ja määrust (EL) nr 1093/20105 , antud tarbijakaitse kohaldamisala ja ulatus?

Kas hagejad on tarbijad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta direktiivi 2011/83/EL tarbija õiguste kohta], millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. veebruari 2014. aasta direktiivi 2014/17/EL elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute kohta ning millega muudetakse direktiive 2008/48/EÜ ja 2013/36/EL ja määrust (EL) nr 1093/2010, sätete tähenduses, arvestades, et kostja eitab hagejate tarbija staatust?

Kas riigisisese tarbijakrediidiseaduse artikli 3 lõike 1 punkt a on vastuolus Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. veebruari 2014. aasta direktiivi 2014/17/EL elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute kohta ning millega muudetakse direktiive 2008/48/EÜ ja 2013/36/EL ja määrust (EL) nr 1093/2010, artikliga 4 ja direktiivi 2008/48/EÜ artikliga 3 ning ülejäänud tarbijakaitse-eesmärkidega, mis on sätestatud direktiivi 2014/17/EL preambulis, kuivõrd nendes on kehtestatud tarbijakaitseks kindla summana määratud ülemmäär, s.o 1 000 000,00 kunat?

Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. veebruari 2014. aasta direktiivi 2014/17/EL elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute kohta ning millega muudetakse direktiive 2008/48/EÜ ja 2013/36/EL ja määrust (EL) nr 1093/2010, artikli 5 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et olukord, kus kostja on Austria Vabariigis registreeritud krediidiühistu ja tal ei olnud 2007. ja 2008. aastal Horvaatia Keskpanga luba krediidi andmiseks tarbijatele ega ka rahandusministeeriumi eriluba vastavalt Z[PK] (tarbijakrediidiseaduse) artiklile 22, ning tal ei ole registreeritud esindajat ega tütarettevõtjat Horvaatia Vabariigis, annab alust tunnistada krediidileping tühiseks ja tuvastada direktiivi rikkumine, kuna sel viisil seatakse (lõppkokkuvõttes) otseselt ohtu füüsilisest isikust tarbijate õigused Horvaatia Vabariigi territooriumil, kuna kostja suhtes ei toimunud õiguses tarbijakaitse eesmärgil ning tarbijatele krediidi andmise ühtsete normide ja kriteeriumide kehtestamiseks hüpoteeklaenude puhul ette nähtud järelevalvet, nagu on märgitud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. veebruari 2014. aasta direktiivi 2014/17/EL preambulis?

Kas seda võib lugeda olukorraks, kus esineb direktiivi 2014/17/EL artiklite 18, 19 ja 20 rikkumine, arvestades, et hea usu ja õigluspõhimõtted on õiguslik standard, s.t et krediidilepingu sõlmimisel rikuti nimetatud direktiivi, kuna krediiti anti tegeliku intressimääraga 9,4%, kui Austria oma kodanikest tarbijatele annab kostja intressimäära 4% ― Austria tsiviilseadustiku (ABGB – Allgemeines bürgerliches Gesetzbuch) § 1000―, ja kuna see on pealegi muutuvintress, nii et kostja kui krediidiasutus muudab seda ühepoolselt, ja et ta annab krediiti ainult hüpoteegi tagatisel?

Kas võib asuda seisukohale, et on rikutud direktiivi 2014/17/EL koostoimes direktiividega 2008/48/EÜ ja 2013/36/EL ning määrust (EL) nr 1093/2010, arvestades krediidiasutuste seaduse artiklis 2 ja artikli 5 lõike 1 punktis 2 sätestatut, kui kostjale kui Austria õiguse alusel asutatud krediidiasutusele antakse võimalus anda ilma loata ja ilma riiklike asutuste poolse järelevalveta tarbijakrediiti Horvaatia kodanikele Horvaatia Vabariigi territooriumil, ning kas võib asuda seisukohale, et niisuguses olukorras ei anna nimetatud riigisisesed õigusnormid füüsilistele isikutele, kes on tarbijad, direktiivi 2014/17/EL artiklis 5 „Pädevad asutused“ ette nähtud piisavat kaitset, ja et kostja ei toiminud vastavuses ZOO (võlaõigusseaduse) artiklis 4 ette nähtud hea usu ja õigluspõhimõtetega, mille tagajärjel on krediidileping tühine?

Kas krediidilepingu sõlmimisel on rikutud menetlusnormi, s.t kas põhikohtuasjas on toime pandud direktiivi 2014/17/EL artiklite 13, 14 ja 16 rikkumine, kuna krediidilepingu tingimuses A ― lehekülg 2 ― on sätestatud ühekordne tagasimakse: „Tegelik aastane intressimäär 9,4%. Mis puudutab aastast nominaalintressi tagasimaksega hilinemise korral, siis vt plakat leti juures“?

Kas võib asuda seisukohale, et niisuguses olukorras nagu põhikohtuasjas on rikutud direktiivi 2014/17/EL artikleid 13, 14 ja 16, arvestades, et vaidlusalused krediidilepingud on liitumise tüüplepingud, mis on koostatud kostja poolt eelnevalt ette valmistatud vormidel, trükitud saksa keeles ja ei ole täielikult hagejate emakeelde tõlgitud, ning et lepingu sõlmimisele eelneb Horvaatia Vabariigis reklaam kostja vahendajatevõrgu (ühistu) kaudu, kellel ei olnud, nagu kostjalgi, Horvaatia õigusnormide kohaselt Horvaatia Keskpanga luba krediiditehinguid teha ega rahandusministeeriumi luba Horvaatia Vabariigi territooriumil tarbijatele krediidi andmiseks?

Kas võib asuda seisukohale, et niisuguses olukorras nagu põhikohtuasjas on rikutud direktiivi 2014/17/EL koostoimes direktiividega 2008/48/EÜ ja 2013/36/EL ning määrust (EL) nr 1093/2010, kui riigisisesed õigusnormid, nimelt krediidiasutuste seaduse artikli 2 lõiked 1, 2 ja 3 ning artikli 5 lõike 1 punktid 1 ja 2 võimaldavad kostjal kui Austria õiguse alusel asutatud krediidiasutusel teha ilma Horvaatia riikliku järelevalveasutuse loata tarbijakrediiditehinguid Horvaatia kodanikega Horvaatia territooriumil, ja kas võib asuda seisukohale, et niisuguses olukorras ei anna need riigisisesed õigusnormid füüsilistele isikutele, kes on tarbijad, direktiivi 2014/17/EL artiklis 5 „Pädevad asutused“ ette nähtud piisavat kaitset ja et kostja ei toiminud vastavuses ZOO (võlaõigusseaduse) artiklis 4 ette nähtud hea usu ja õigluspõhimõtetega, mille õiguslikuks tagajärjeks on krediidilepingu tühisus?

Kas asjaolu, et Horvaatia õiguskorras puudusid 2007. ja 2008. aasta krediidilepingute sõlmimise ajal adekvaatsed rakendusnormid, mis reguleeriksid üksikasjalikult Horvaatia kodanike välisriigis võlgadesse sattumise võimalust ja tingimusi, on põhjustanud olulise tasakaalustamatuse ühelt poolt laenuvõtjate ja teiselt poolt pankade positsioonis, ning see õiguslik lünk on jätnud eespool nimetatud laenuvõtjad kaitseta, mis oleks vastuolus Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. veebruari 2014. aasta direktiivi 2014/17/EL sätetega ja konkreetselt selle artikliga 13?

____________

1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta direktiiv 2011/83/EL tarbija õiguste kohta, millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ (ELT 2011, L 304, lk 64).

2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. veebruari 2014. aasta direktiiv 2014/17/EL elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute kohta ning millega muudetakse direktiive 2008/48/EÜ ja 2013/36/EL ja määrust (EL) nr 1093/2010 (ELT 2014, L 60, lk 34).

3 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprill 2008. aasta direktiiv 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ (ELT 2008, L 133, lk 66).

4 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiiv 2013/36/EL, mis käsitleb krediidiasutuste tegevuse alustamise tingimusi ning krediidiasutuste ja investeerimisühingute usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet, millega muudetakse direktiivi 2002/87/EÜ ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2006/48/EÜ ja 2006/49/EÜ (ELT 2013, L 176, lk 338).

5 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta määrus (EL) nr 1093/2010, millega asutatakse Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Pangandusjärelevalve), muudetakse otsust nr 716/2009/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni otsus 2009/78/EÜ (ELT 2010, L 331, lk 12).