ÜLDKOHTU OTSUS (teine koda)
25. september 2018(*)
EAGF ja EAFRD – Rahastamisest välja jäetud kulutused – Sidumata otsetoetused – Kohapealsed kontrollid – Kaugseire – Riskitegurite hindamine – Asjaomase liikmesriigi võetavad parandusmeetmed – Varalise kahju hindamine – Proportsionaalsus
Kohtuasjas T‑260/16,
Rootsi Kuningriik, esindajad: L. Swedenborg, A. Falk, N. Otte Widgren, C. Meyer‑Seitz ja U. Persson, hiljem M. Swedenborg, A. Falk ja C. Meyer‑Seitz,
hageja,
keda toetab
Tšehhi Vabariik, esindajad: M. Smolek ja J. Vláčil,
menetlusse astuja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: D. Triantafyllou ja K. Simonsson,
kostja,
mille ese on ELTL artikli 263 alusel esimese võimalusena esitatud nõue tühistada komisjoni 17. märtsi 2016. aasta rakendusotsus (EL) 2016/417, mille kohaselt Euroopa Liit ei rahasta teatavaid kulusid, mida liikmesriigid on kandnud Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) raames (ELT 2016, L 75, lk 16), osas, milles see käsitleb Rootsi Kuningriigile taotlusaasta 2013 eest välja makstud sidumata otsetoetusi kokku 8 811 286,44 euro suuruses summas, ning teise võimalusena nõue vähendada nimetatud sidumata ja rahastamisest välja jäetud otsetoetusi nii, et nende summaks määratakse 1 022 259,46 eurot,
ÜLDKOHUS (teine koda),
koosseisus: koja president M. Prek, kohtunikud F. Schalin (ettekandja) ja M. J. Costeira,
kohtusekretär: ametnik P. Cullen,
arvestades menetluse kirjalikku osa ja 23. veebruari 2018. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Euroopa Komisjon leidis pärast tema teenistuste 19. ja 23. augustil 2013 läbiviidud kontrollimisi, mis käsitlesid pindalaga seotud otsetoetusi taotlusaastate 2011 ja 2012 kohta, et esinevad tõrked kontrollitava valimi moodustamist käsitlevate kohustuste täitmisel Rootsi Kuningriigi poolt, mis tulenevad komisjoni 30. novembri 2009. aasta määruse (EÜ) nr 1122/2009, millega kehtestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 73/2009 üksikasjalikud rakenduseeskirjad seoses põllumajandustootjate otsetoetuskavade alusel makstavate toetuste nõuetele vastavusega, ümbersuunamisega ning ühtse haldus- ja kontrollisüsteemiga ning määruse (EÜ) nr 1234/2007 üksikasjalikud rakenduseeskirjad seoses veinisektori toetuskavade alusel makstavate toetuste nõuetele vastavusega (ELT 2009, L 316, lk 65), artiklist 31.
2 Liikmesriikide läbiviidavate kontrollimiste eesmärk on ajakohastada või kontrollida teavet, mis on nende käsutuses põllumajandusmaa kohta, mille suhtes toetusi on taotletud, selleks et vähendada ohte, et nende toetuste andmisel võivad tekkida vead.
3 Sisuliselt väitis komisjon lisaga täiendatud kirjas, mille ta saatis 6. detsembril 2013 Rootsi ametiasutustele komisjoni 21. juuni 2006. aasta määruse (EÜ) nr 885/2006, millega nähakse ette nõukogu määruse (EÜ) nr 1290/2005 kohaldamise üksikasjalikud eeskirjad seoses makseasutuste ja teiste organite akrediteerimise ning EAGFi ja EAFRD raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmisega (ELT 2006, L 171, lk 90), artikli 11 lõike 1 esimese lõigu sätete alusel (edaspidi koos „6. detsembri 2013. aasta teade“), et viimati nimetatu ei täitnud täielikult oma kohustusi seoses taotlusaastate 2011 ja 2012 kohta antud pindalapõhiste otsetoetuste kontrollimisega, märkides, et ühelt poolt kaugseire ning teiselt poolt kohapeal läbiviidud kontrollimiste tulemuste võrdlemisel oli võimalik tuvastada oluliselt erinev hulk eeskirjade rikkumisi, samas kui need kahte liiki kontrollimised oleks pidanud viima samasuguse tulemuseni. Seega oli alust kahtlustada, et kaugseire kasutamisel esines puudusi kas valimi moodustamisel või kontrollimeetodis. Nimelt olevat veamäär olnud madalam kaugseire puhul, mis näitab, et valimi moodustamisel põhinevat riskianalüüsi ei viidud õigesti läbi, kuna see käsitles ainult piiratud arvu riskitegureid, mille enda suhtes ei olnud läbi viidud ei iga-aastast hindamist ega tõhusat ajakohastamist, selleks et saavutada parim riskijuhtimine Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi ((EAGF) või edaspidi „fond“) jaoks. Komisjon palus viimaks Rootsi ametiasutustelt, et nad näitaksid vastuses, millised on juba vastu võetud ja kavandatavad parandusmeetmed.
4 Rootsi ametiasutused, käesoleval juhul Jordbruksverket (Rootsi põllumajandusamet), saatsid 5. veebruaril 2014 komisjonile vastuse viimati nimetatu vastuväidete kohta.
5 Komisjon kutsus 11. aprilli 2014. aasta kirjas Rootsi ametiasutusi osalema kahepoolsetel läbirääkimistel vastavalt määruse (EÜ) nr 885/2006 artikli 11 lõikele 1. Pärast neid läbirääkimisi, mis toimusid 20. mail 2014, jäi komisjon oma järelduste juurde, mis käsitlesid puuduste tuvastamist taotlusaastatel 2011 ja 2012.
6 Rootsi ametiasutused saatsid 25. septembril 2014 komisjonile oma vastuse 20. mai 2014. aasta kahepoolsete läbirääkimiste protokolli järelduste kohta, esitades nende enda hinnangu fondi poolt taotlusaastatel 2011–2013 kantud kahju suhtes, mis nende hinnangul ulatus 636 865 euroni.
7 Komisjon saatis 15. jaanuaril 2015 Rootsi ametiasutustele määruse nr 885/2006 artikli 11 lõike 2 kolmanda lõigu ja artikli 16 lõike 1 sätete kohase teate (edaspidi „15. jaanuari 2015. aasta teade“). Ta lükkab selles tagasi viimaste hinnangu kahju suuruse kohta, pöörates tähelepanu sellele, et nad on käesolevas asjas jätnud nõuetekohaselt läbi viimata lisakontrolli.
8 Rootsi Kuningriik palus 24. veebruaril 2015, et juhtum suunataks tagasi määruse nr 885/2006 artiklis 16 ette nähtud lepitusorganile. Oma 9. juuli 2015. aasta aruandes leidis viimati nimetatu, et poolte seisukohti ei ole võimalik lepitada. Ta tegi siiski komisjonile ettepaneku jätta korrigeerimisest välja nende Rootsi läänide esitatud taotlused, kus ei kasutatud 2013. aastal kaugseiret, ja arvestada kaarti, mille Rootsi ametiasutused esitasid selleks, et näidata, et kontrollipiirkondade geograafiline asukoht on alates 2013. aastast muutunud.
9 Rootsi Kuningriik teatas 19. oktoobril 2015 komisjonile oma lõpliku seisukoha (edaspidi „19. oktoobri 2015. aasta lõplik seisukoht“). Ta otsustas kohaldada kindlasummalist korrektsiooni, mis puudutas üksnes 2013. taotlusaastat ja kaheksat Rootsi lääni, kus kaugseiret aastatel 2011–2013 kasutati. Sisuliselt selgitab komisjon, et võib tekkida oht, et EAGFile võidakse tekitada kahju jätkuva suutmatusega ajakohastada kaugseire teel läbiviidava kontrolli valikumeetodite riskianalüüsi, ning kuna see on pidev, siis see vastab lisakontrolli puudumisele. Sellisel juhul oleks kõiki pindalatoetusi puudutava ühtse määraga korrektsiooni tegemine parim viis selle riski suurust määratleda ning 2% korrektsioonimäära kohaldamine tundub olevat õigustatud.
10 Komisjoni 17. märtsi 2016. aasta rakendusotsusega (EL) 2016/417, mille kohaselt Euroopa Liit ei rahasta teatavaid kulusid, mida liikmesriigid on kandnud Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) raames (ELT 2016, L 75, lk 16), kohaldati Rootsis taotlusaastal 2013 antud sidumata otsetoetustele tehtud kulutuste suhtes kindla määraga korrektsiooni 2%; korrektsiooni lõplik summa oli 8 811 286,44 eurot (edaspidi „vaidlustatud otsus“).
Menetlus ja poolte nõuded
11 Rootsi Kuningriik esitas Üldkohtu kantseleisse 24. mail 2016 saabunud hagiavalduse.
12 Tšehhi Vabariik esitas Üldkohtu kantseleisse 7. septembril 2016 saabunud dokumendiga avalduse Rootsi Kuningriigi nõuete toetuseks menetlusse astumiseks, milleks Üldkohtu teise koja president andis talle 19. oktoobril 2016 loa.
13 Kostja vastus, repliik ja vasturepliik saabusid Üldkohtu kantseleisse vastavalt 5. oktoobril ja 1. detsembril 2016 ning13. jaanuaril 2017.
14 Rootsi Kuningriik ja komisjon esitasid Tšehhi Vabariigi 1. detsembri 2016. aasta menetlusse astuja seisukohtade suhtes oma märkused vastavalt 21. ja 23. veebruaril 2017.
15 Menetluse kirjaliku osa lõpetamisest teatati pooltele 28. veebruaril 2017.
16 Rootsi Kuningriik märkis 20. märtsil 2017, et ta taotleb kohtuistungi korraldamist.
17 Rootsi Kuningriik palub Üldkohtul:
– esimese võimalusena tühistada vaidlustatud otsus;
– teise võimalusena tühistada vaidlustatud otsus ja muuta seda, vähendades Euroopa Liidu rahastamisest välistatud summat nii, et selleks määratakse 1 022 259,46 eurot;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
18 Komisjon palub Üldkohtul:
– jätta hagiavaldus rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja Rootsi Kuningriigilt.
19 Tšehhi Vabariik palub Üldkohtul rahuldada Rootsi Kuningriigi nõuded ja tühistada vaidlustatud otsus taotletud osas.
Poolte väited ja argumendid
20 Rootsi Kuningriik esitab kolm väidet.
21 Esiteks väidab ta, et komisjon on rikkunud õigusnormi, rikkudes määruse nr 885/2006 artikli 11 lõiget 1 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1306/2013 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise, juhtimise ja järelevalve kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 352/78, (EÜ) nr 165/94, (EÜ) nr 2799/98, (EÜ) nr 814/2000, (EÜ) nr 1290/2005 ja (EÜ) nr 485/2008 (ELT 2013, L 347, lk 549) artiklit 52, kuivõrd 6. detsembri 2013. aasta teates, mille komisjon temale pärast uurimist saatis, ei täpsustanud ta käesolevas asjas väidetavalt esinevaid puudusi ega näidanud ära parandusmeetmeid, mida ta peab võtma, et tagada edaspidi vastavus Euroopa Liidu õigusaktidele. Kõnealusele teatele ei saa seega tugineda, selleks et vaidlusalust finantskorrektsiooni põhjendada.
22 Teiseks väidab ta, et komisjon põhjendas vaidlustatud otsust väärade järeldustega seoses leitud vigade arvu võrdlusest tulenevate erinevustega, millele juhiti tähelepanu pärast kahe kontrollimeetodi kohaldamist. Seega tuleb asuda seisukohale, et komisjonil ei ole õnnestunud tõendada väidetavaid puudusi ega seda, kuidas need, juhul kui need oleks olnud tõendatud, oleks võinud kaasa tuua ohu, et EAGFile võib tekkida kahju.
23 Kolmandaks väidab ta samuti, et komisjon rikkus kindlamääralise korrektsiooni summa arvutamisel nii määruse nr 1306/2013 artiklit 52 kui ka tema enda suuniseid, mis on esitatud 23. detsembri 1997. aasta dokumendis nr VI/5330/97 „Juhised EAGFi tagatisfondi raamatupidamisarvestuse heakskiitmise ja kontrollimise otsuse koostamisel finantstagajärgede arvutamiseks“ (edaspidi „dokument nr VI/5330/97“), ning proportsionaalsuse põhimõtet.
24 Komisjon ei ole nõus Rootsi Kuningriigi kolme väite raames esitatud argumentidega.
25 Tšehhi Vabariik piirdus, väljendades oma täielikku toetust Rootsi Kuningriigi argumentidele, märkuste esitamisega teise ja kolmanda väite kohta.
Esimene väide, et on rikutud määruse nr 1306/2013 artiklit 52 ja määruse nr 885/2006 artikli 11 lõiget 1
26 Rootsi Kuningriik väidab, et määruse nr 1306/2013 artikkel 52 ja määruse nr 885/2006 artikli 11 lõige 1 reguleerib eri etappe, mida järgitakse EAGFi raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise menetluses. Täpsemalt, määruse nr 885/2006 artikli 11 lõike 1 esimese lõigu kohaselt edastatakse liikmesriigile, selleks et ta saaks võimalikult kiiresti parandada tuvastatud puudusi, kontrollimise tulemused ning teatatakse vajalikud parandusmeetmed, et tagada edaspidi vastavus asjakohastele Euroopa Liidu eeskirjadele. Ainult selline kirjalik teavitamine saab olla alguspunkt määruse nr 1306/2013 artikli 52 lõike 4 punktis a ette nähtud 24kuulise tähtaja arvutamisel, mille suhtes on võimalik kindlaks teha kulud, mis jäetakse Euroopa Liidu rahastamisest välja.
27 Komisjoni 6. detsembri 2013. aasta teade ega tema hilisemad kirjad või teated ei vastanud määruse nr 885/2006 artikli 11 lõike 1 esimeses lõigus sätestatud nõuetele, kuna ta ei märkinud selgelt, milles seisnesid Rootsi Kuningriigile ette heidetud puudused ja parandusmeetmed, mis tal tuli nende parandamiseks võtta. Komisjon täpsustas seda alles 19. oktoobri 2015. aasta lõplikus seisukohas, milles ta märkis ka, et väidetavate puuduste püsimist tuleks võrdsustada lisakontrolli puudumisega. Eelkõige näitab 6. detsembri 2013. aasta teate sõnastus, et komisjon piirdus väitega, et ta kahtlustas kas puuduste esinemist lisakontrollis, nimelt kaugseire valimi koostamist käsitlevas riskianalüüsis, või teatavat liiki puudusi põhikontrolli käigus, nimelt kaugseire teel läbiviidud põldude füüsilise kontrolli ajal. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peaks määruse nr 885/2006 artikli 11 lõikes 1 osutatud kirjalik teade siiski andma liikmesriigile täieliku ülevaate komisjoni reservatsioonidest, selleks et täita oma hoiatamisülesannet.
28 Lisaks, kuigi tema teenistused viisid läbi uurimise üksnes taotlusaastate 2011 ja 2012 suhtes, olevat komisjoni tuvastatud puudusi hiljem käsitatud riskianalüüsi puudumisena, ilma et komisjoni sellise seisukoha alust oleks võimalik tuletada toimikust, Euroopa Liidu õigusaktidest või kohtupraktikast või isegi tema enda juhistest, mille kohaselt kontrollimenetluse täiustamise vajadusest ei piisa selleks, et põhjendada finantskorrektsioone.
29 Komisjon väidab vastu, et tema 6. detsembri 2013. aasta teates, eelkõige selle lisa punktis 1.2.1 pealkirjaga „Riskianalüüsi tõhusus“, olevat ta Rootsi ametiasutustele esitanud väidetavate puuduste üksikasjad ja palunud täiendavaid selgitusi kaugseire teel läbiviidava kontrolli riskianalüüsi kohta ning palunud selgitada, kuidas tagada nõuetekohaselt fondi jaoks kahju tekkimise ohu arvessevõtmine. Seda taotlust tuleks vähemalt kaudselt lugeda üldiseks viiteks võetavate parandusmeetmete kohta. Komisjon olevat märkinud, lähtudes tuvastatud erinevustest nende kahe meetodi vahel, et oli võimalik kahtlustada, kas kontrollvalimi moodustamine või kontrollimeetod tekitas erinevusi.
30 Komisjon väidab eeskätt, et 6. detsembri 2013. aasta teate lisa punktis 1.3.2 olevat ta maininud, et Rootsi ametiasutuste poolt pärast kaugseire kontrollitoiminguid kohapeal läbiviidud kiirkontrollis leiti puudusi.
31 Lisaks väidab komisjon, et kuigi on tõsi, et 6. detsembri 2013. aasta teade on seotud taotlusaastatega 2011 ja 2012, tuleneb see asjaolust, et kuna see teade tugines 2013. aasta augustis teostatud kontrollile, ei olnud selles etapis veel olemas ühtegi 2013. aastat puudutavat tulemust. Kuna eeskirjade eiramine siiski jätkus, siis pidi ta seda finantskorrektsiooni ajavahemiku kindlaksmääramisel arvesse võtma. Asjaolu, et puudused esinesid aastatel 2011–2013, tähendab, et nende aastate kohta ei saa mingit riskianalüüsi lugeda läbiviiduks ning et seega ei viidud läbi ühtegi lisakontrolli.
32 Rootsi põllumajandusameti 5. veebruaril 2014 komisjonile saadetud kirja sõnastus võimaldab samuti järeldada, et Rootsi ametiasutused mõistsid, milliseid puudusi komisjoni arvates esineb.
33 Seejärel on komisjon 11. aprilli 2014. aasta kutses 20. mai 2014. aasta kahepoolsetele läbirääkimistele ja selle kohtumise järeldustes esitanud väidetavalt rohkem üksikasju võetavate parandusmeetmete kohta. See tuleneb asjaolust, et kontrollimenetlus on dünaamiline protsess ning et tekkinud küsimustele leitakse vastuseid vastavalt sellele, kuidas see menetlus kulgeb, asjaomase liikmesriigi esitatud selgituste põhjal. Igal juhul saab parandusmeetmeid rakendada tulevikus ja mitte taotlusaastate 2011–2013 suhtes.
34 Komisjon vaidleb vastu ka väitele, et ta olevat alles 19. oktoobri 2015. aasta lõpliku seisukoha etapis täpsustanud, milles seisnevad väidetavad puudused, mis seoses muutumatu olukorraga viimati nimetatud aastatel aitasid tal asuda seisukohale, et lisakontrolli ole läbi ei viidud. Komisjoni sõnul ilmnevad need asjaolud juba tema 15. jaanuari 2015. aasta teatest, mis esitati määruse nr 885/2006 artikli 11 lõike 2 kolmanda lõigu alusel.
35 Käesolevas asjas hakati määruse nr 885/2006 artikli 11 lõikeid 1 ja 2, millele viitab Rootsi Kuningriik, kohaldama alates 16. oktoobrist 2006 ja see on sõnastatud järgmiselt:
„Vastavuse kontroll
1. Kui komisjon tuvastab tänu uurimisele, et tehtud kulutused ei ole [Euroopa Liidu] eeskirjadega kooskõlas, edastab ta kontrollimise tulemused asjaomasele liikmesriigile ning lisab vajalikud parandusmeetmed, et edaspidi tagada eeskirjadele vastavus.
Teates osutatakse käesolevale artiklile. Liikmesriik teatab kahe kuu jooksul teate kättesaamisest ning komisjon võib vastavalt sellele oma seisukohti muuta. Põhjendatud juhtudel võib komisjon vastamistähtaega pikendada.
Pärast vastamistähtaja möödumist kutsub komisjon liikmesriigi kahepoolsetele läbirääkimistele, mille käigus püüavad pooled kokku leppida vajalikes meetmetes ning eeskirjade rikkumise tõsiduse ja [Euroopa Liidule] tekitatud rahalise kahju hindamises.
2. Liikmesriik edastab kahe kuu jooksul pärast lõike 1 kolmandas lõigus osutatud kahepoolsete läbirääkimiste protokolli kättesaamist nendel läbirääkimistel nõutud andmed või kogu muu teabe, mida ta peab edasise uurimise jaoks kasulikuks.
Põhjendatud juhtudel ja liikmesriigi põhjendatud taotlusel võib komisjon lubada esimeses lõigus osutatud tähtaega pikendada. Taotlus tuleb komisjonile adresseerida enne kõnealuse tähtaja möödumist.
Komisjon edastab pärast esimeses lõigus osutatud tähtaja möödumist liikmesriigile ametlikult järeldused, mis on tehtud vastavuse kontrolli raames saadud teabe alusel. Järeldustes esitatakse hinnang nende kulude kohta, mida komisjon kavatseb määruse (EÜ) nr 1290/2005 artikli 31 alusel [Euroopa Liidu] rahastamisest välja jätta, ning viide käesoleva määruse artikli 16 lõikele 1.“
36 Määrus nr 1306/2013, millega tunnistati kehtetuks 21. juuni 2005. aasta määrus (EÜ) nr 1290/2005 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise kohta (ELT 2005, L 209, lk 1), sisaldab artiklit 52 pealkirjaga „Vastavuse kontroll“ ja see on kohaldatav alates 1. jaanuarist 2015.
37 Vastavalt määruse nr 1306/2013 artikli 52 lõike 4 punkti a sätetele ei saa rahastamisest keelduda, kui tegemist on „[EAGFi] kuludega, mis kanti rohkem kui 24 kuud enne, kui komisjon teatas liikmesriigile kirjalikult oma kontrolli tulemustest“.
38 Seega näib, et määruse nr 885/2006 artiklis 11 on määratletud erinevad etapid, mida tuleb järgida EAGFi raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise menetluse käigus. Eelkõige on nimetatud määruse artikli 11 lõike 1 esimeses lõigus täpsustatud esimese kirjaliku teate sisu, millega komisjon teatab liikmesriikidele kontrollimise tulemustest enne kahepoolsete läbirääkimiste korraldamist. Selle sätte sõnastuse kohaselt peab esimene teade täpsustama liikmesriigi jaoks komisjoni kontrollimise tulemusi ja näitama parandusmeetmed, mis tuleb võtta edaspidi asjakohaste Euroopa Liidu õigusnormide järgimise tagamiseks (7. juuni 2013. aasta kohtuotsus Portugal vs. komisjon, T‑2/11, EU:T:2013:307, punkt 57).
39 Sellega seoses tuleb meenutada, et Üldkohus on juba otsustanud, et 7. juuli 1995. aasta komisjoni määruse (EÜ) nr 1663/95, millega nähakse ette nõukogu määruse (EMÜ) nr 729/70 kohaldamise üksikasjalikud eeskirjad seoses EAGFi tagatisrahastu raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmisega (EÜT 1995, L 158, lk 6; ELT eriväljaanne 03/18, lk 31) kohaldamisel peab kirjalik teade, millele on osutatud kõnealuse määruse artikli 8 lõikes 1 ja mis võrdub sisuliselt edastamisega vastavalt määruse nr 885/2006 artikli 11 lõike 1 esimesele lõigule, peab tagama, et liikmesriigil võimaldatakse täielikult mõista komisjoni reservatsioone, selleks et see teade saaks täita selle määruse artikli 8 lõike 1 esimeses lõigus kehtestatud hoiatamisülesannet (vt selle kohta 7. juuni 2013. aasta kohtuotsus Portugal vs. komisjon, T‑2/11, EU:T:2013:307, punkt 58).
40 Seega peab komisjon määruse nr 885/2006 artiklis 11 ette nähtud esimeses teates ära näitama piisava täpsusega oma teenistuste uurimisobjekti ja uurimise käigus tuvastatud puudused, millele võib hiljem tugineda kui tõenditele tõsise ja mõistliku kahtluse kohta, mis tal on liikmesriigi asutuste poolt teostatud kontrollide või nende poolt edastatud arvandmete suhtes ning ka finantskorrektsioonide põhjendamiseks lõppotsuses, mille kohaselt Euroopa Liidu rahastamine ei kata teatavaid kulutusi, mida asjaomane liikmesriik on teinud EAGFi arvel (vt analoogia alusel 7. juuni 2013. aasta kohtuotsus Portugal vs. komisjon, T‑2/11, EU:T:2013:307, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika).
41 Kui aga finantskorrektsioonide tegemist põhjendavad eiramised jätkuvad pärast seda, kui kontrolli tulemustest on kirjalikult teatatud, on komisjonil õigus ja ka kohustus võtta seda olukorda arvesse, kui ta määrab kindlaks ajavahemiku, mille kohta asjaomane finantskorrektsioon tehakse (vt analoogia alusel 7. juuni 2013. aasta kohtuotsus Portugal vs. komisjon, T‑2/11, EU:T:2013:307, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika).
42 Seega tuleb analüüsida, kas 6. detsembri 2013. aasta teadet 6. detsembri 2013. aasta kirja vormis ja selle lisa saab lugeda vastavaks nõuetele, mis on sätestatud määruse nr 885/2006 artiklis 11. Sellest lähtudes tuleb kindlaks teha, kas nimetatud teates on selleks esiteks piisavalt selgelt esitatud uurimisobjekt ja tulemused, niivõrd, kuivõrd need põhinevad vaidlustatud finantskorrektsioonil, ja teiseks parandusmeetmed, mida tuleb võtta edaspidi.
43 Kiri, mis sisaldab 6. detsembri 2013. aasta teadet, viitab esiteks Rootsis 19.–23. augustil 2013 teostatud uurimistoimingutele, märkides üldsõnaliselt, et arvestades nimetatud toimingute käigus koostatud märkusi, mis käsitlevad pindalaga seotud otsetoetusi taotlusaastatel 2011 ja 2012, on komisjoni põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraat seisukohal, et Rootsi ametiasutused ei täitnud täielikult nõudeid, mis tulenevad nõukogu 19. jaanuari 2009. aasta määrusest (EÜ) nr 73/2009, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames põllumajandustootjate suhtes kohaldatavate otsetoetuskavade ühiseeskirjad ja teatavad toetuskavad põllumajandustootjate jaoks, muudetakse määruseid (EÜ) nr 1290/2005, (EÜ) nr 247/2006 ja (EÜ) nr 378/2007 ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1782/2003 (ELT 2009, L 30, lk 16), määrusest (EÜ) nr 1122/2009 ning komisjoni 29. oktoobri 2009. aasta määrusest (EÜ) nr 1120/2009, millega kehtestatakse määruse nr 73/2009 III jaotises sätestatud ühtse otsemaksete kava üksikasjalikud rakenduseeskirjad (ELT 2009, L 316, lk 1).
44 Kõnealuses kirjas on samuti täpsustatud, et vastavalt määruse nr 1290/2005 artiklile 31 võivad tuvastatud puudused tõenäoliselt viia osa EAGFi rahastatud kulutuste Euroopa Liidu rahastamisest väljajätmiseni ning et need moodustavad nende paranduste aluse kuni sobivate parandusmeetmete võtmiseni.
45 Mis puutub lisasse, mida 6. detsembri 2013. aasta teade sisaldab, siis selle punktis 1.2.1 pealkirja „Riskianalüüsi tõhusus“ all on kõigepealt viidatud määruse nr 1122/2009 artiklitele 26 ja 31, ja siis nimetatud põhimõtet, et „[k]augseire ja klassikalised kohapealsed kontrollid [...] peaksid üldjuhul andma sama tulemuse [ning kui] see ei ole nii, [siis] tekib kahtlus, et kas kontrollvalimi moodustamine või kontrollimeetod on puudulikud.“
46 Kõnealuse 6. detsembri 2013. aasta teate lisas on esitatud seejärel võrdlus abi saanud põllumajandusettevõtjate pindalade kontrolli käigus leitud veamääradest vastavalt sellele, kas kasutati kohapealseid kontrolle või kaugseiret, ning vastavalt sellele, kas valimid moodustati juhuslikkuse alusel või riskitegurite hindamise teel.
47 Koondtabel võimaldab kindlaks teha, et eelkõige riskitegurite hindamise teel koostatud valimi kaugseirekontrolli veamäärad on süstemaatiliselt madalamad kui kohapealsete kontrollide omad, kuna esimesed on toetusaastatel 2011 ja 2012 vastavalt 0,96% ja 0,31% ning teised on samadel toetusaastatel vastavalt 1,34% ja 1,41%.
48 Pärast Rootsi ametiasutuste antud selgitusi, mis käsitlevad esiteks kontrollitud põllumajandusettevõtjate valimise meetodit ja teiseks kaugseire ratsionaliseerimist, et keskenduda viimaste puhul neile Rootsi piirkondadele, kus on teatav põllumajandusettevõtjate tihedus, järeldas komisjon, et „seetõttu esin[es] oht, et Rootsi ametiasutused ei juh[tinud] kaugseire teel kontrollimiste riske piisavalt“.
49 See järeldus, et riskitegureid on vaja paremini hinnata, tundub selge ja üheselt mõistetav ning seda ei saa vastupidi Rootsi Kuningriigi väidetele samastada lihtsalt kahtlusega, mis ei võimalda finantskorrektsiooni põhjendada. Seega tuleb seda lugeda uurimisobjekti ja tulemuste piisavalt selgeks esitamiseks.
50 Mis puudutab rakendatavaid parandusmeetmeid, siis 6. detsembri 2013. aasta teates sisalduvas kirjas piirdutakse viitamisega samas teates esitatud lisale, paludes siiski Rootsi ametiasutustel teatada komisjonile juba võetud või kavandatud parandusmeetmetest ja nende rakendamise ajakavast; selles lisas palutakse Rootsi ametiasutustel „täiendavalt selgitada kaugseire teel kontrollide läbiviimise riskide hindamist ja selgitada, kuidas nad tagavad, et risk on nõuetekohaselt arvesse võetud“.
51 Arvestades seda, et märgitud puudused on tuvastatud, tundub see järeldus võetavate parandusmeetmete kohta selge ja seda enam üheselt mõistetav, et Rootsi ametiasutused on esitanud teatavaid selgitusi komisjoni teenistuste tuvastatud puuduste kohta, nii et nende järelduste ulatus oli neile ilmselge.
52 Neil asjaoludel tundub, et parandusmeetmed, mida Rootsi ametiasutused pidid võtma, on 6. detsembri 2013. aasta teates piisavalt üksikasjalikult kirjeldatud, võttes arvesse nõudeid, mis tulenevad määruse nr 885/2006 artiklist 11.
53 Lisaks, kuigi 6. detsembri 2013. aasta teade käsitleb ainult taotlusaastaid 2011 ja 2012, samas kui finantskorrektsioon puudutab taotlusaastat 2013, siis esiteks tuleb meelde tuletada, et taotlusaasta 2013 ei olnud komisjoni teenistuste kontrollkäigu ajal 2013. aasta augustis veel lõppenud, ja teiseks, kui finantskorrektsiooni kohaldamist põhjendavad eiramised jätkuvad pärast kirjalikku teadet kontrollimiste tulemuste kohta, siis on komisjoni kohustus võtta seda olukorda arvesse selle ajavahemiku arvutamisel, mille kohta vaidlusalune finantskorrektsioon käib.
54 Nimelt tuleneb määruse nr 885/2006 artiklist 11, et kui asjaomane liikmesriik ei kohalda komisjoni tuvastatud puuduste suhtes parandusmeetmeid, võib viimane kuni komisjoni poolt ette nähtud parandusmeetmete jõustumise tegeliku kuupäevani Euroopa Liidu eeskirjade rikkumisega seotud kulutused ühenduse rahastamisest välja jätta (7. juuni 2013. aasta kohtuotsus Portugal vs. komisjon, T‑2/11, EU:T:2013:307, punkt 80).
55 Komisjon märkis 15. jaanuari 2015. aasta teates, et endiselt esineb märkimisväärseid erinevusi kaugseire kontrollide ja kohapealsete kontrollide veamäärade vahel ning et need määrad olid vastavalt 0,39% ja 0,74%.
56 Rootsi Kuningriigile teatati selles etapis ning mitte alles pärast 19. oktoobri 2015. aasta lõplikku seisukohta, nagu ta ekslikult väidab, komisjoni teenistuste tuvastatud tõsistest ja püsivatest puudustest, mistõttu parandusmeetmed, mida tuli võtta, olid tingimata samasugused, nagu eespool on nimetatud.
57 Eespool öeldut silmas pidades tundub, et komisjon ei ole rikkunud nõudeid, mis tulenevad määruse nr 885/2006 artiklist 11 ja et Rootsi Kuningriigi esitatud esimene väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Teine väide, et komisjon ei ole suutnud tõendada väidetavaid puudusi ja EAGFi jaoks finantsriski esinemist
58 Rootsi Kuningriik väidab kõigepealt, et komisjoni väited seoses määruse nr 1122/2009 artikli 31 lõike 2 väidetava rikkumisega tuginevad ekslikule eeldusele, et nii klassikalised kohapealsed kontrollid kui ka kaugseirekontrollid annavad sama tulemuse. Tegemist on aga kahe teineteist täiendava lähenemisviisiga ning kohapealne kontroll on oma olemuselt täpsem ja võimaldab tuvastada enam vigu, samas kui kaugseirekontroll võimaldab saada ülevaate suurematest aladest. Seda kinnitab lisaks määruse nr 1122/2009 artikli 35 lõike 1 punkti b sõnastus, mis näeb ette, et kui liikmesriigid kasutavad kaugseiret, siis peab ta tegema füüsilist kontrolli, kui tulemused ei võimalda pädeval asutusel nende õigsust rahuldavalt kontrollida. Lisaks sellele ei ole komisjon selgitanud, miks peaksid need kaks kontrollimeetodit andma samasuguse tulemuse.
59 Seejärel väidab Rootsi Kuningriik, et leitud vigade määra erinevused vastavalt sellele, kas tegemist on ühe või teise meetodiga, olid peale selle, et need varieerusid juhtumi menetlemise käigus komisjoni antud hinnangutes, väikesed või isegi tähtsusetud, kuna nad jäid absoluutarvudes 0,27% ja 0,56% vahele, mis tähendab, et nad jäid alla 2% piirmäära, mis on Euroopa Liidu Kontrollikoja kasutatud määr sellistel juhtudel. Rootsi Kuningriik kordas seda väidet kohtuistungil, osutades Üldkohtu kohtupraktikale, mis tuleneb tema sõnul 16. veebruari 2017. aasta kohtuotsusest Rumeenia vs. komisjon (T‑145/15, EU:T:2017:86). Tuvastatud erinevus on igal juhul liiga väike selleks, et jõuda järeldusele, et lisakontrolli ei viidud läbi, millest tulenevalt ei ole komisjon suutnud õiguslikult piisavalt tõendada, et esinevad kahtlused nende kontrollide tõhususe osas, nagu on nõutud vastavalt kohtupraktikast tulenevatele põhimõtetele.
60 Lõpetuseks väidab Rootsi Kuningriik, et kuigi puuduvad ühised eeskirjad vastavalt määruse nr 1122/2009 artikli 31 lõikele 2 läbi viidatava riskianalüüsi tõhususe hindamiseks ja ajakohastamiseks, mistõttu liikmesriigid peavad ise otsustama, millised on riskitegurid, järgis ta siiski suuniseid, mis on esitatud komisjoni andmebaasis „WikiCap“. Samuti tuleks arvesse võtta asjaolu, et komisjon tegi satelliitfotod kättesaadavaks üksnes tingimusel, et 25% fotodel kujutatud pindalast kasutatakse kontrollimisel, mis oleks võinud põhjustada piiranguid Rootsis, arvestades metsaalade suurt osakaalu tema territooriumil, ning oleks põhjustanud vajaduse keskenduda kontrollide käigus neile läänidele, kus on palju põllumajandusmaad. Rootsi ametiasutused märgivad peale selle, et nad on läbi viinud osalisi kohapealseid kontrolle 85–90% põllumajandusettevõtjate juures, kelle suhtes kohaldatakse kaugseiret, nii et üksnes kaugseire kasutamine puudutaks väga väheseid kontrollitud põllumajandusettevõtteid.
61 Neil asjaoludel väidab Rootsi Kuningriik, et ta on järginud komisjoni suuniseid kaugseire alade valimisel ning märgib, et ta keskendus selle kontrolli käigus neile valdkondadele, kus toetuseõiguse ulatus oli suurim, mis on täielikult kooskõlas nimetatud suunistega. Lisaks sellele olid kontrollid suunatud neile põllumajandustootjatele, kelle tegevusala ja majandatavate alade osakaal oli kontrollide seisukohast kõige olulisem. Lisaks sellele on Rootsi ametiasutused muutnud 2013. taotlusaasta suhtes kontrollitavaid piirkondi, kasutades satelliitfotosid, mis telliti konkreetselt seoses taotlusaastatega 2011–2013, samuti muudeti riskitegureid, et need vastaksid täpselt kohapealsete kontrollimiste raames kasutatavatele. See kummutab komisjoni kinnitused, et kolmel järjestikusel aastal ei ole ei hindamist ajakohastatud ega riskitegureid hinnatud.
62 Repliigis leiab Rootsi Kuningriik, et komisjon tõlgendab 20. mai 2014. aasta kahepoolsete läbirääkimiste järeldusi ekslikult ja et vastupidi oma väidetele, ei ole ta näidanud, et Rootsi ametiasutused ei ole mingil moel hinnanud kaugseire teel teostatavate kontrollide riskitegureid.
63 Tšehhi Vabariik väidab sisuliselt, et kohapealse kontrolli ja kaugseire jaoks valitakse kontrollitava valim erinevaid meetodeid kasutades, mistõttu ei ole asjakohane võrrelda vastavalt ühele või teisele meetodile tuvastatud vigu. Lisaks, kuivõrd kaugseirekontrolli alade valik tuleks teha enne selle aasta lõppu, mis eelneb taotlusaastale, ja kui komisjon teeb kättesaadavaks ainult piiratud arvu satelliitfotosid, siis kontrollitavate alade valik tugineb geograafilistele kriteeriumidele ja mitte riskianalüüsile, mis põhineb kõikide põllumajandustootjate ja nende toetustaotluste tundmisel. Kaugseire teel põllumajandustootjate kontrollimisega kaasnev üldine risk on seega väiksem ning tuvastatavate vigade määr on ka sedavõrd madalam, kuivõrd seda liiki kontrollimistega seotud veapiir on suurem.
64 Tšehhi Vabariik lisab, et mitte ükski määruse nr 1122/2009 säte ei viita sellele, et mõlemat liiki kontroll peaks andma sama veamäära või et erinevad veamäärad peaksid kontrollimise tõhususe kahtluse alla seadma.
65 Komisjon väidab vastuseks, et see erinevus kohapealse kontrolli ja kaugseire teel läbiviidava kontrolli vahel ei ole iseenesest probleem. Kuigi mõlemat kontrollimeetodit loetakse võrdselt kehtivaks, võib juhul, kui need ei anna sarnaseid tulemusi, seada kontrollimise kvaliteedi või meetodi valiku kahtluse alla.
66 Seoses tema enda esitatud arvandmete varieerumisega selgitas komisjon, et ta esitas andmed, mis põhinevad nii pistelistel valimitel kui ka riskianalüüsi alusel valitud valimitel. Ta möönab siiski, et aastane veamäär 0,99% 2012. aasta klassikaliste kohapealsete kontrollide puhul on vale ja õige määr on 0,87%, kuid see ei ole käesolevas asjas asjasse puutuv.
67 Seoses selle asjaoluga, et riskianalüüsi ei hinnata ega ajakohastata igal aastal, väidab komisjon, et kontrollipiirkondade asukoha muutmine taotlusaastal 2013 ei tõenda riskitegurite hindamise läbiviimist. Lisaks toetab komisjon seisukohta, et Rootsi ametiasutused möönsid 20. mai 2014. aasta kahepoolsete läbirääkimiste ajal, et nad ei olnud veel hinnanud riskitegureid kaugseirena läbiviidavate kontrollide puhul. Vastavalt nimetatud läbirääkimiste järeldustele muudeti kaugseire teel kontrollimist puudutavat riskianalüüsi alles alates taotlusaastast 2014, mitte aga alates taotlusaastast 2013. Lisaks võimaldavad Rootsi Kuningriigi hagiavalduses esitatud andmed järeldada, et isegi kui oletada, et muudatus tehti 2013. aasta kohta, siis see ei viinud olukorra paranemiseni, nii et komisjoni väide on põhjendatud.
68 Komisjon ei nõustu Rootsi ametiasutuste väidetega, et veamäärade vahelised erinevused on marginaalsed, väites vastupidi, et need erinevused olid märkimisväärsed, kuna kohapealsete kontrollide tulemusel oli võimalik kaugseire teel teostatavate kontrollidega võrreldes tuvastada 2011. aastal poolteist korda rohkem vigu, 2012. aastal enam kui kaks ja pool korda rohkem vigu ja 2013. aastal peaaegu kaks korda enam vigu. Lisaks ei saa 2% künnist, millele Rootsi ametiasutused viitasid, määruse nr 1306/2013 artikli 52 kohase nõuetele vastavuse kontrollimise ja heakskiitmise menetluse raames kohaldada.
69 Olgu meenutatud, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt rahastab EAGF üksnes Euroopa Liidu õigusnormidele vastavaid sekkumisi põllumajandusturgude ühise korralduse raames. Selles osas tuleb komisjonil tõendada, et neid õigusnorme on rikutud. Järelikult peab komisjon põhjendama otsust, millega ta on tuvastanud, et asjaomane liikmesriik ei ole kontrolli läbi viinud või on teinud seda puudulikult (vt 9. jaanuari 2003. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, punkt 15 ja seal viidatud kohtupraktika).
70 Komisjon ei pea siiski ammendavalt tõendama siseriiklike ametiasutuste läbiviidud kontrollide puudulikkust või nende poolt esitatud arvandmete ebaõigsust, vaid esitama tõendeid oma tõsise ja põhjendatud kahtluse kohta nende kontrollide või arvandmete suhtes (vt 9. jaanuari 2003. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, C‑157/00, EU:C:2003:5, punkt 16 ja seal viidatud kohtupraktika).
71 Komisjoni tõendamiskoormise selline leevendamine on põhjendatud asjaoluga, et liikmesriigil on EAGFi raamatupidamisarvestuse kontrollimiseks ja heakskiitmiseks vajalike andmete kogumise ja kontrollimise jaoks paremad võimalused, ning järelikult peab just liikmesriik esitama võimalikult üksikasjalikud ja täielikud tõendid nende kontrollide või arvandmete tõepärasuse ning vajaduse korral komisjoni väidete ebatäpsuse kohta (vt 9. jaanuari 2003. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, C‑157/00, EU:C:2003:5, punkt 17 ja seal viidatud kohtupraktika).
72 Asjaomane liikmesriik ei saa omalt poolt komisjoni järeldusi ümber lükata, esitamata oma väidete kinnituseks tõendeid usaldusväärse ja toimiva kontrollisüsteemi olemasolu kohta. Kui liikmesriik ei suuda tõendada, et komisjoni järeldused on ebatäpsed, võivad need järeldused anda alust tõsisteks kahtlusteks asjakohaste ja tõhusate järelevalve‑ ja kontrollimeetmete olemasolu osas (vt 9. jaanuari 2003. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, C‑157/00, EU:C:2003:5, punkt 18 ja seal viidatud kohtupraktika).
73 Määruse nr 1122/2009 III jaotises „Kontrollimine“ asuva artikli 26 „Üldpõhimõtted“ lõikes 1 on sätestatud, et „[k]äesolevas määruses sätestatud haldus- ja kohapealne kontroll tehakse viisil, mis võimaldab tõhusalt tõendada toetuse maksmise nõuetele vastavust ning nõuetele vastavuse seisukohast oluliste nõuete ja standardite järgimist“. Nimetatud III jaotis sisaldab II peatükki, mis käsitleb toetuskõlblikkuse kriteeriumidele vastavuse kontrolli, ning selle II jagu on pühendatud kohapealsetele kontrollidele.
74 Määruse nr 1122/2009 artiklis 30, mis käsitleb nimelt toetuskõlblikkuse kriteeriumide kontrolle kohapeal, on sätestatud, et „[i]gal aastal tehtavate kohapealsete kontrollide üldarv peab hõlmama vähemalt 5% ühtse otsemaksete kava või ühtse pindalatoetuse kava raames või pindala eritoetuse taotlusi esitavatest põllumajandustootjatest“.
75 Määruse nr 1122/2009 artikkel 31, mis puudutab kontrollitava valimi moodustamist ning riskifaktorite hindamist ja ajakohastamist, on sõnastatud järgmiselt:
„Kontrollitava valimi moodustamine
1. Riskianalüüsi ja esitatud toetusetaotluste representatiivsuse alusel moodustab pädev asutus vastavalt käesolevale määrusele kohapealsete kontrollidega kontrollitava valimi.
Representatiivsuse saavutamiseks valivad liikmesriigid juhumeetodil 20–25% artikli 30 lõigete 1 ja 2 kohaselt kohapealse kontrolliga hõlmatavast põllumajandustootjate miinimumarvust.
Kui kohapeal kontrollitavate põllumajandustootjate arv ületab artikli 30 lõigetega 1 ja 2 ette nähtud kohapeal kontrollitavate põllumajandustootjate miinimumarvu, ei tohi juhumeetodil valitud põllumajandustootjate osatähtsus lisavalimis ületada 25%.
2. Riskianalüüsi tõhusust hinnatakse ja ajakohastatakse igal aastal järgmiselt:
a) tehakse kindlaks iga riskiteguri olulisus;
b) võrreldakse riskipõhiselt ja lõike 1 teises lõigus osutatud juhumeetodil moodustatud valimite tulemusi;
c) võttes arvesse konkreetset olukorda asjaomases liikmesriigis.
3. Pädev asutus säilitab toimikud iga põllumajandustootja kohapealseks kontrolliks valimise põhjuste kohta. Kontrollivat inspektorit on nendest põhjustest enne kontrollimise algust nõuetekohaselt teavitatud.
4. Vajaduse korral võib osa kontrollitavast valimist moodustada olemasoleva teabe alusel enne kõnealuse toetuse taotlemise tähtaja lõppu. Esialgset valimit täiendatakse, kui kõik asjaomased taotlused on kättesaadavad.“
76 Määruse nr 1122/2009 artikkel 35, mis käsitleb selle seost kaugseire ja kohapealsete kontrollidega, on sõnastatud järgmiselt:
„Kaugseire
1. Kui liikmesriik kasutab artikli 33 teise lõiguga ette nähtud võimalust teha kohapealset kontrolli kaugseire teel, peab ta:
a) teostama satelliidikujutiste või aerofotode fototõlgenduse kõigi taotlusega hõlmatud kontrollitavate põllumajanduslike maatükkide kohta, et ära tunda pinnakate ja mõõta pindala;
b) tegema kõigi selliste põldude füüsilist kontrolli, mille puhul fototõlgendus ei võimalda pädeval asutusel deklaratsiooni õigsust rahuldavalt kontrollida.
2. Artikli 30 lõikes 3 viidatud täiendavat kontrolli tehakse tavapärase kohapealse kontrollina, kui jooksval aastal pole seda enam võimalik teha kaugseire teel.“
77 Esiteks tuleb Rootsi Kuningriigi selle argumendi kohta, et komisjon ei ole tõendanud, et ta oli rikkunud määruse nr 1122/2009 artiklit 31 ja et ta tugines valele eeldusele, et kaugseire teel läbiviidav kontroll ja kohapealsed kontrollid peaks andma sama tulemuse, märkida, et kontrollimised, mida liikmesriigid on kohustatud rakendama EAGFist põllumajandustootjatele toetuste andmise süsteemi raames, peavad olema kooskõlas määruse nr 1122/2009 artikli 26 lõikes 1 sätestatud üldpõhimõtete järgimise nõudega, eelkõige seoses toetuste andmise tingimuste täitmise kontrolli tõhususe kriteeriumiga ning tingimuslikkusega seotud nõuete ja standardite järgimisega.
78 Kuigi vastab tõele, mida väidab komisjon ja nagu nähtub määruse nr 1122/2009 artiklitest 33 ja 35, et liikmesriigid võivad mõlemat liiki kontrolli õiguspäraselt kasutada, on kohapealsete kontrollide läbiviimine siiski kohustuslik kõikide põldude suhtes, mille puhul kaugseire ei võimalda deklaratsiooni õigsust tuvastada.
79 Kuigi määruses nr 1122/2009 ei ole sõnaselgelt ette nähtud, et mõlemad meetodid peavad viima sama tulemuseni, nagu komisjon väitis koondaruande punktis 12.4.1.2, peab ta siiski kaugseire puuduste kõrvaldamiseks kasutama kohapealseid kontrolle, selleks et tagada tõhus kontroll toetuse eraldamise tingimuste järgimise üle. Seega, kui üht või teist liiki kontrolli kasutamisel ilmnevad olulised erinevused vigade avastamisel, võib selline olukord kesta ainult ajutiselt, ja seda tuleb riskitegureid arvesse võttes korrigeerida, et lõppkokkuvõttes oleksid veamäärad sarnasemad või vähemalt üksteisele lähemal. Rootsi Kuningriigi argument, et 85–90% kaugseiratud põllumajandusettevõtete suhtes olevat läbi viidud kohapealseid osalisi kontrolle, ei oma selles osas tähtsust, kuivõrd see ei mõjuta tuvastatud erinevusi veamäärade vahel. Riskitegurite iga-aastase hindamise ja ajakohastamise vajalikkust on lisaks sõnaselgelt mainitud määruse nr 1122/2009 artikli 31 lõikes 2.
80 Tuleb meeles pidada, nagu väidab komisjon, et tema poolt käesoleval juhul esitatud finantskorrektsiooni põhjendus lähtub asjaolust, et riskianalüüs on läbi viidud piiratud arvu riskitegurite suhtes, mida ei olnud igal aastal asjakohaselt hinnatud ega ajakohastatud, selleks et saavutada parem fondile tekkida võivate riskide juhtimine.
81 Neil asjaoludel näib kasutatavate kontrollimeetodite veamäärade olulise erinevuse püsimine olevat tõend tõsise ja põhjendatud kahtluse kohta, mis komisjonil seoses Rootsi ametiasutuste kasutatava meetodiga on, et saavutada parem fondile tekkida võivate riskide juhtimine, arvestades valitud riskitegurite arvu ning vajadust neid hinnata ja igal aastal ajakohastada.
82 Lisaks toetab komisjoni õigustatud kahtlusi Rootsi ametiasutuste seisukoht nõuetele vastavuse kontrollimise ja heakskiitmise menetluse käigus. Tegelikult on selge, nagu nähtub 20. mail 2014 toimunud kahepoolse kohtumise protokollist, et Rootsi ametiasutused märkisid klassikaliste kohapealsete kontrollide kohta, et nad on läbi viinud iga-aastase riskianalüüsi tegurite suhtes, mis tekitavad enamdeklareerimise, ja et nad kohandasid seejärel riskianalüüsi, kuid kaugseire puhul sellist analüüsi läbi ei viidud. Ainus arvesse võetud riskitegur on suhe „taotluses deklareeritud pindala / makse“.
83 Kuigi Rootsi Kuningriik vaidlustab tõlgenduse, mille komisjon on 20. mai 2014. aasta kahepoolsete läbirääkimiste protokollile andnud, tuleb sellegipoolest tõdeda, et sellele protokollile vastuseks saadetud 25. septembri 2014. aasta kirjas ei ole Rootsi põllumajandusamet ametlikult vaidlustanud riskianalüüsi puudumist kaugseire kontrollide puhul. Ta on siiski selgitanud, kuidas ta hindas fondi kantud kahju, eelkõige seoses taotlusaastaga 2014, kasutades esialgseid näitajaid 2013. aastal tuvastatud kõrvalekallete kohta.
84 Teiseks, mis puudutab Rootsi Kuningriigi argumenti, et veamäärade vahelised erinevused sõltuvalt kasutatavast kontrollimeetodist on liiga väikesed, selleks et tõendada määruse nr 1122/2009 artikli 31 rikkumist, ja jäävad igal juhul allapoole 2% künnist, mille kontrollikoda on määratlenud kui vastuvõetava avastatud vigade osakaalu, tuleb märkida, et kuna avastatud veamäärad, mis viisid 19. oktoobri 2015. aasta lõpliku seisukohani, mis koostati riskitegurite hindamise alusel valitud valimi kontrollimise tulemusel ja mida on nimetatud 15. jaanuari 2015. aasta teates, olid kohapealsete ja kaugseire teel läbiviidud kontrollide puhul 2011. aastal vastavalt 0,84% ja 0,57%, 2012. aastal vastavalt 0,99% ja 0,31% ning 2013. aastal vastavalt 0,74% ja 0,39%. Kõnealuse kolme aasta jooksul võimaldavad kohapealsed kontrollid seega avastada märkimisväärselt kõrgema veamäära kui kaugseirekontrollid, see on vastavalt 1,5 korda, 3 korda ja 2 korda rohkem vigu.
85 Vastupidi sellele, mida väidab Rootsi Kuningriik, on need kasutatavast meetodist sõltuvad erinevused tulemustes märkimisväärsed ning ei saa väita, et mõlemad meetodid viivad sama tulemuseni. Lisaks, mis puutub 2% määra, mida nimetatakse ka „olulisuse piirmääraks“, mis kontrollikoja standardite kohaselt oleks lubatav, siis käesoleval juhul ei ole see asjakohane. Olulisuse piirmäära mõiste, mille Euroopa Kontrollikoda võttis kasutusele oma 18. märtsi 2004. aasta arvamuses 2/2004 „ühtse auditi“ mudeli kohta (ning ettepanek ühenduse sisekontrolliraamistiku kohta) (ELT 2004, C 107, lk 1), ning 2% olulisuse piirmäär, mis on nimetatud 2014. aasta eelarve täitmise kohta koostatud kontrollikoja aastaaruande, millele on lisatud institutsioonide vastused (ELT 2015, C 373, lk 1), 1.1. lisa „Auditi lähenemisviis ja metoodika“ punktis 17, käsitlevad määra, mille alusel kontrollikoja auditialast tööd plaanitakse, kuid ei ole tõendatud, et see on käesolevas kohtuasjas asjakohane, nagu komisjon seoses määruse nr 1306/2013 artikli 52 kohase raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise menetlusega õigesti rõhutas.
86 Lõpuks, kuigi on tõsi, et komisjoni esile toodud veamäärad võisid raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise menetluse käigus muutuda, sest need on riskianalüüsil põhineva valimi kaugseire kontrollide puhul taotlusaastat 2011 puudutavas 6. detsembri 2013. aasta teates nimetatud 0,96% tõusnud 15. jaanuari 2015. aasta teates nimetatud 0,84%, ei mõjuta see asjaolu siiski järeldust, et veamäärad erinevad oluliselt olenevalt valitud kontrollimeetodist, nagu on meenutatud eespool punktis 84.
87 Kolmandaks nähtub seoses Rootsi Kuningriigi argumendiga, et alates taotlusaastast 2013 on kaugseire teel läbiviidavate kontrollidega seotud riskifaktorite eeskirju kohandatud, ning ka hagiavaldusele lisatud 2013. aasta kaugseire kontrollalade kaardilt, et kaugseire teel kontrollitavaid alasid on tõepoolest muudetud. Püsivad erinevused veamäärades 2013. aastal võimaldavad samuti tõdeda, et sellel muudatusel on olnud vaid väga piiratud mõju. Nagu ilmneb käesoleva kohtuotsuse punktidest 83 ja 84, ei võimalda siiski ükski tõend kinnitada, et riskitegurite kohandamine oli nõuetekohaselt läbi viidud.
88 Nii näib, et Rootsi ametiasutuste argumendid ei kummuta teavet, mis tõendab nende läbiviidud kontrollide ebapiisavust, mis tekitas komisjonil tõsiseid kahtlusi seoses asjakohase ja tõhusa järelevalvemeetmete ja kontrollimenetluse süsteemi kehtestamisega ning neid argumente ei ole vaja edasi uurida (vt selle kohta 15. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus Taani vs. komisjon, C‑417/12 P, EU:C:2014:2288, punkt 73). Nimelt selgub, et komisjon võis selle geograafilise ala märkimisväärset suurust arvesse võttes, mis jääb asjasse puutuvaks pärast komisjoni poolt finantskorrektsioonide piiramist kaheksale läänile (vt eespool punkt 9), õiguspäraselt kahtluse alla seada selle, et tuvastatud puudused on süsteemset laadi, samas kui Rootsi Kuningriik ei ole esitanud ühtegi konkreetset tõendit, mis kinnitaks, et täheldatud kõrvalekalded vigade määras olid tingitud muudest teguritest kui puudustest riiklike ametiasutuste tehtud valikutes seoses kaugseire teel läbiviidavate kontrollidega. Neil asjaoludel oli komisjonil õigus asuda seisukohale, et Rootsi Kuningriik on rikkunud määruse nr 1122/2009 artikli 31 lõike 2 sätteid, mistõttu tuleb apellatsioonkaebuse teine väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Kolmas väide, et on rikutud määruse nr 1306/2013 artiklit 52, dokumendis nr VI/5330/97 määratletud juhiseid ja proportsionaalsuse põhimõtet
89 Esiteks väidab Rootsi Kuningriik, et kindlasummaline korrektsioon 2% ei ole õigustatud, arvestades vaadeldava rikkumise laadi ja ulatust ning fondile tekkida võivat tegelikku kahju. Asjaolu, et kontrollimenetlust oleks võimalik parendada, ei ole Euroopa Liidu õigusnormide oluline rikkumine ning ei ole iseenesest piisav, et tuua kaasa finantskorrektsioonide tegemist lisakontrolli väidetava nurjumise tõttu. Igal juhul tuleks ELi rahastamisest välja jäetud summasid vähendada.
90 Teiseks väidab Rootsi Kuningriik, et ühtse määraga korrektsioon ei ole põhjendatud, arvestades asjaolu, et Euroopa Liidule tekitatud rahalist kahju oleks võimalik hinnata proportsionaalsete jõupingutustega. Asjakohast põhjendust esitamata otsustas komisjon kohaldada ühtse määraga korrektsiooni ning lükkas tagasi ka Rootsi ametiasutuste antud hinnangu, samas kui nende kahe meetodi vahelistele erinevustele tuginedes oleks olnud võimalik kindlaks määrata see summa, mille võib Euroopa Liidu rahastamisest välja jätta – käesoleval juhul 1 022 259,46 eurot. See summa arvutati, suurendades kaugseire kontrolli teel kindlaks määratud finantskorrektsiooni summat – selle meetodil põhinevad korrektsioonid on ligikaudu kaks korda madalamad, kui kohapealse kontrolli teel saadud korrektsioonid – ja lisades tagasiulatuvalt tagasinõutavad summad. Lisaks sellele teatas komisjon alles 19. oktoobri 2015. aasta lõplikus seisukohas Rootsi ametiasutustele sellest, et ta leiab, et lisakontrolli ei ole läbi viidud, mistõttu juba möödunud taotlusaastate 2011–2013 kohta ei ole võimalik korrektsioone teha.
91 Kolmandaks leiab Rootsi Kuningriik, et kindla määraga korrektsioon ei ole ka kooskõlas dokumendis nr VI/5330/97 esitatud komisjoni juhistega. Komisjon teavitas Rootsi ametiasutusi oma tähelepanekutest seoses riskianalüüsi tõhususega alles detsembris 2013, ilma et ta oleks puudutanud täpsemalt kõnealuseid puudusi või parandusmeetmeid, mistõttu ei saa talle ette heita, et ta ei võtnud meetmeid lisakontrollide kohaldamise parandamiseks.
92 Neljandaks täpsustab Rootsi Kuningriik, et kindla määraga korrektsioon oleks vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega, kuivõrd selle korrektsiooni summa ei oleks ilmselgelt proportsionaalne fondile võimalikult tekkida võiva kahjuga.
93 Repliigis märkis Rootsi Kuningriik vastuseks komisjonile, et Üldkohtul on ELTL artikli 263 alusel pädevus tühistada komisjoni otsus osaliselt, mis ei tähenda tingimata sellise otsuse muutmist. Osad, mille tühistamist taotletakse – käesolevas asjas valik kasutada kindla määraga korrektsiooni –, oleks ka ülejäänud osast eraldatavad, nii et osalise tühistamise korral vaidlustatud otsuse sisu ei muudeta.
94 Tšehhi Vabariik väidab, et vastavalt määruse nr 1306/2013 artiklile 52 peaks komisjon eelistama nende summade suuruste täpset kindlaksmääramist, mis kujutavad endast tegelikult Euroopa Liidule tekitatud rahalist kahju, nagu nähtub ka juhistest, mis on esitatud komisjoni 9. juuni 2006. aasta teatises K(2006) 2210 AGRI-2005-64043, milles komisjon annab teada, kuidas ta kavatseb EAGFi tagatisrahastu nõuetele vastavuse menetluses käsitleda puudusi liikmesriikide rakendatud nõuetele vastavuse kontrolli süsteemis (määruse nr 1782/2003 artikkel 3) (edaspidi „dokument AGRI-2005-64043“). Käesoleval juhul oli rahaline kahju mõõdetav ning komisjoni ülesanne oli sekkuda, kui ta ei nõustunud arvutusmeetodiga, mida Rootsi Kuningriik kasutas, paludes viimasel teha arvutusi sellist arvutusmeetodit kasutades, mida ta peab asjakohaseks. See eeskirjade eiramine kujutab seega väidetavalt juba iseenesest alust vaidlustatud otsuse Rootsi Kuningriigi nõuete ulatuses tühistamiseks.
95 Komisjon väidab omalt poolt, et kuivõrd hagiavaldus põhineb ELTL artiklil 263 ning selles palutakse tühistada vaidlustatud otsus, ei ole Üldkohtul vaidlustatud otsuse muutmise pädevust. Juhul kui vaidlustatud otsus tuleb tühistada, on ELTL artikli 264 kohaselt komisjoni ülesanne võtta vajalikke meetmeid Üldkohtu otsuse täitmiseks. Järelikult ei saa Üldkohus sisuliselt analüüsida Rootsi Kuningriigi teise võimalusena esitatud nõuet, mida toetavad kolmanda väite raames esitatud argumendid.
96 Oma vasturepliigis märgib komisjon ka, et kuna repliigis taotles Rootsi Kuningriik vaidlustatud otsuse osalist tühistamist osas, milles viimati nimetatus on ette nähtud kindla määraga korrektsioon, soovib Rootsi Kuningriik luba muuta oma hagi, mida väljakujunenud kohtupraktika selles küsimuses ei luba teha. Lisaks on kolmas väide osas, mis puudutab teise võimalusena esitatud nõuet, põhinõude hindamise seisukohast omakorda vastuvõetamatu.
97 Komisjon leiab igal juhul, et leitud puuduste püsimisest aastatel 2011–2013 tuleneb, et ei ole võimalik asuda seisukohale, et riskianalüüs oli tegelikult läbi viidud, sest mingit lisakontrolli ei olnud teostatud ning et seetõttu oli olemas fondile kahju tekitamise oht. Dokumendis nr VI/5330/97 esitatud komisjoni juhised lubavad kasutada kindla määraga korrektsiooni, kui liikmesriik ei ole täitnud oma kohustust nõuetekohaselt kontrollida teatavate taotluste toetuskõlblikkust. Riskianalüüs kujutab endast lisakontrolli, mille tõhususe puudumise tõttu on põhjendatud 2% kindla määraga korrektsiooni tegemine.
98 Tuvastatud erinevused veamäärade vahel vastavalt sellele, millist tüüpi kontrolli kohaldati, ei ole iseenesest kindlamääralise korrektsiooni kohaldamise põhjus, kuid need näitavad siiski, et riskianalüüsi ei saanud lugeda läbiviiduks. Neil asjaoludel on ebapiisav Rootsi ametiasutuste ettepanek arvutada fondi risk, lähtudes sellest erinevusest. Lisaks on ekslik kinnitus, et komisjoni raamatupidamisteenistus on selle heaks kiitnud.
99 Proportsionaalsuse põhimõtte osas leiab komisjon, et seda on järgitud, kuna see korrektsioon piirdus taotlusaastaga 2013 ja Rootsis nende kaheksa lääniga, kus ajavahemikul 2011–2013 kasutati kaugseire teel läbi viidud kontrolle ning mitte kohapeal läbi viidud kontrolle.
100 Esiteks, mis puutub kolmanda väite vastuvõetavusse, siis selle kohta tuleb märkida, et nagu nähtub hagiavalduse sõnastusest, tugineb see sisuliselt määruse nr 1306/2013 artikli 52 lõike 2 rikkumisele. Miski ei viita sellele, et Rootsi Kuningriik esitas selle ainult selle teise nõude toetuseks, mis esitati teise võimalusena finantskorrektsioonide vähendamiseks, ja mitte ka esimene nõude toetuseks, kuna viimati nimetatus palutakse tühistada vaidlustatud otsus osas, milles komisjon on rikkunud õigusnormi, eelkõige kui ta nõuetevastaselt otsustas kohaldada kindla määraga korrektsiooni.
101 Tõepoolest võib hagiavalduse punkti 11 sõnastusest järeldada, et kuigi Rootsi Kuningriik väidab esimese võimalusena, et vaidlustatud otsus tuleb tühistada, kuna komisjon leidis eeskirjadevastase raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise menetluse tulemusel ekslikult, et Rootsi ametiasutused ei ole viinud riskianalüüsi läbi nõuetekohaselt, mis võib kaasa tuua vaidlustatud otsuse tervikuna tühistamise ja seega teha isegi erandi finantskorrektsiooni põhimõttest endast, leiab Rootsi Kuningriik veel, et kui Üldkohus peaks siiski asuma seisukohale, et Rootsi ametiasutused vastutavad teatud puuduste eest, mille tõttu finantskorrektsiooni kohaldamine on põhimõtteliselt põhjendatud, on selle korrektsiooni arvutamise meetod igal juhul väär.
102 Neil asjaoludel, ilma et oleks vaja analüüsida kolmanda väite vastuvõetavust osas, milles see on esitatud, toetamaks teist nõuet, et Üldkohus tühistaks vaidlustatud otsuse esialgu kas või osaliselt ja muudaks finantskorrektsiooni summat, tuleb märkida, et miski ei takista selle väite vastuvõetavaks tunnistamist ja arvesse võtmist osas, milles see on esitatud vaidlustatud otsuse tühistamist käsitleva esimese nõude toetuseks. Lisaks olgu märgitud, et vastupidi sellele, mida väidab komisjon ja nagu nähtub eespool punktis 101 osutatud hagiavalduse punktist 11, ei ilmne, et Rootsi Kuningriik oleks kõnealuses küsimuses muutnud oma nõudeid repliigi staadiumis.
103 Nagu väidab Rootsi Kuningriik, lubab kohtupraktika tühistada komisjoni otsuse, mis on tehtud raamatupidamisarvestuse hindamise ja kontrollimise menetluses, kui selline tühistamine on seotud kindlamääralise korrektsiooni kasutamise otsuse eesmärgi ja resolutiivosaga (vt selle kohta 7. juuli 2005. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, C‑5/03, EU:C:2005:426, punktid 54 ja 55). Selline tühistamine ei mõjuta kõnealuse otsuse ülejäänud põhjenduste õiguspärasust, kuivõrd nimetatud põhjendused võivad olla eelkõige seotud puudustega, mis on asjaomasel liikmesriigil lasuva kontrollikohustuse täitmises tuvastatud.
104 Seoses võimaliku tühistamise tagajärgedega tuleb lisaks meenutada, et kuigi väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa Euroopa Liidu Kohus teha Euroopa Liidu institutsioonidele ettekirjutusi või neid tema teostatava õiguspärasuse kontrolli raames asendada, peab asjaomane institutsioon siiski ELTL artikli 266 kohaselt võtma vajalikud meetmed tühistamishagi alusel tehtud kohtuotsuse täitmiseks (vt 30. mai 2013. aasta kohtuotsus Omnis Group vs. komisjon, T‑74/11, ei avaldata, EU:T:2013:283, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).
105 Seetõttu, kui vaidlustatud otsus tühistatakse põhjusel, et tuvastatakse kindla määraga korrektsiooni ekslik kohaldamine, peab komisjon tegema sellest vajalikud järeldused.
106 Teiseks tuleb kolmanda väite sisu analüüsimise kohta meelde tuletada, et kuigi väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab komisjon tõendama Euroopa Liidu õigusnormide rikkumist, siis juhul, kui see rikkumine on tõendatud, on liikmesriigil kohustus vajaduse korral tõendada, et komisjon on oma finantsjäreldustes eksinud (7. oktoobri 2004. aasta kohtuotsus Hispaania vs. komisjon, C‑153/01, EU:C:2004:589, punkt 67, ja 7. juuli 2005. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, C‑5/03, EU:C:2005:426, punkt 38).
107 Määruse nr 1306/2013 artikli 52 lõige 2, mis käsitleb vastavuse kontrolli, on sõnastatud järgmiselt:
„Komisjon hindab väljajäetavaid summasid tuvastatud mittevastavuse raskusastme alusel. Komisjon võtab arvesse rikkumise laadi ja liidule tekitatud rahalist kahju. Komisjon tugineb väljajätmisel alusetult kulutatud summade kindlaksmääramisele ning kui nende kindlaksmääramine ei ole proportsionaalsete jõupingutustega võimalik, võib komisjon kohaldada ekstrapoleeritud või kindla määraga korrektsioone. Kindla määraga korrektsioone kohaldatakse üksnes siis, kui juhtumi laadi või selle tõttu, et liikmesriik ei ole esitanud komisjonile vajalikku teavet, ei ole võimalik proportsionaalsete jõupingutustega teha täpsemalt kindlaks liidule tekitatud rahalist kahju.“
108 Seega, arvestades määruse nr 1306/2013 artikli 52 lõike 2 sätteid, seab komisjon Euroopa Liidu rahastamisest väljajätmise aluseks alusetult kulutatud summade tõendatuse, ning kui neid ei ole proportsionaalseid jõupingutusi tehes võimalik tõendada, siis võib komisjon kohaldada ekstrapoleeritud või kindla määraga korrektsioone. Sellest järeldub, et põhimõtteliselt on individuaalsel hindamisel põhineva korrektsiooni summa arvutamisel lubatud lähtuda erinevate puuduste finantsmõjust, tuginedes asjaomase liikmesriigi esitatud teabele, kui selline individuaalne hindamine ei nõua ebaproportsionaalseid jõupingutusi (16. veebruari 2017. aasta kohtuotsus Rumeenia vs. komisjon, T‑145/15, EU:T:2017:86, punkt 61).
109 Dokumendi nr VI/5330/97 lisas 2 on lisakontrollid määratletud kui „taotluste korrektseks menetlemiseks vajalikud haldustoimingud, nagu taotluste esitamise tähtaegadest kinnipidamise kontrollimine, sama eseme suhtes esitatud topelttaotluste tuvastamine, riskianalüüs, sanktsioonide kohaldamine ja menetluse üle järelevalve teostamine.“
110 Dokumendis nr VI/5330/97 on täpsustatud ka liikmesriikide läbiviidavate kontrollide käigus tuvastatud puuduste finantstagajärgi. Kui uurimise käigus saadud teave ei võimalda hinnata seda kahju, mis Euroopa Liidule kontrolli puudumise tagajärjel on tekitatud tuvastatud kahju ekstrapoleerimise, statistiliste meetodite või muudele kontrollitavatele andmetele viitamise abil, siis võib kohaldada kindla määraga finantskorrektsiooni, sõltuvalt sellest, kui suur on fondile kahju tekkimise oht (3. märtsi 2016. aasta kohtuotsus Hispaania vs. komisjon, T‑675/14, ei avaldata, EU:T:2016:123, punkt 41).
111 Mis puutub dokumenti AGRI-2005-64043, siis see kohandab dokumendis nr VI/5330/97 esitatud vastavuse nõudeid. Selles on ette nähtud kolm meetodit, mida võib kasutada selleks, et määrata kindlaks asjakohased finantskorrektsioonid: esiteks individuaalsete taotluste, mille suhtes ei ole läbi viidud nõutavaid kontrolle, tagasilükkamine; teiseks fondi jaoks tekkida võivate riskide hindamine esindusliku valimi kontrollimise tulemuste ekstrapoleerimise teel ja kolmandaks kindla määraga korrektsioonide tegemine (19. oktoobri 2017. aasta otsus kohtuasjas Hispaania vs. komisjon, T‑502/15, ei avaldata, EU:T:2017:730, punkt 59). Dokumendi AGRI-2005-64043 sõnastusest nähtub, et nende kolme võimaluse vahel esineb tähtsuse järjekord ning kindla ohu hindamise meetodit tuleb käsitada viimase abinõuna (vt selle kohta 3. märtsi 2016. aasta kohtuotsus Hispaania vs. komisjon, T‑675/14, ei avaldata, EU:T:2016:123, punkt 42). Seda Euroopa Liidu rahastamisest väljajäetavate summade kindlaksmääramise meetodite hierarhiat on sõnaselgelt nimetatud ka septembris 2014 jõustunud komisjoni 11. märtsi 2014. aasta delegeeritud määruse (EL) nr 907/2014, millega täiendatakse määrust nr 1306/2013 seoses makse- ja muude asutuste finantsjuhtimise, raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise, tagatiste ja euro kasutamise osas (ELT 2014, L 255, lk 18), artikli 12 lõigetes 2, 3 ja 6.
112 Eespool esitatust järeldub, et komisjon võis vastavalt oma juhistele käesolevas asjas kindlasummalist meetodit kasutada ainult juhul, kui muude meetodite, eriti ekstrapoleerimise teel arvutamise meetodi kasutamine oli välistatud. Nagu Rootsi Kuningriik õigustatult väidab, on kindlasummaline arvutusmeetod tegelikult määruse nr 1306/2013 artikli 52 lõike 2 sätete suhtes teisejärgulise tähtsusega, kuigi komisjon kasutab seda toetuste jagamisel praktikas sageli.
113 Teise väite analüüsimise käigus tehtud järelduste põhjal ilmneb, et puudused Rootsi Kuningriigi poolt riskitegurite hindamise ja ajakohastamise meetmete rakendamisel kestsid ajavahemikul 2011–2013, ning võttes arvesse dokumendis VI/5330/97 sisalduvat teavet, kuivõrd tegemist on korduvate puudustega nendes haldustoimingutes, mis tuleb läbi viia riskianalüüsiga seotud taotluste korrektseks töötlemiseks, võis komisjon need puudused põhjendatult kvalifitseerida lisakontrolli tegemata jätmiseks. Tegemist on tegelikult määruse nr 1122/2009 artikli 31 lõikes 2 ette nähtud täiendava kontrolli puudumisega, mitte ainult tõdemusega, et täiustada tuleks vastavat järelevalve menetlust, mis ei anna alust finantskorrektsioonide tegemiseks. Neil asjaoludel ei tundu olevat põhjendatud Rootsi Kuningriigi argument, et käesolevas asjas ei ole tegemist Euroopa Liidu õigusnormide olulise rikkumisega, mis võib kaasa tuua finantskorrektsioone.
114 Komisjon jõudis aga ka järeldusele, et lisakontrolli puudumise tuvastamisest, kuna tegemist on kontrolli täieliku puudumisega, piisab iseenesest, et välistada põhimõtteliselt sellise korrektsiooni kohaldamine, mis põhineb Euroopa Liidule tekitatud rahalise kahju ekstrapoleerimise teel hindamisel, ja nimetatud kahju suuruse arvutamiseks Rootsi Kuningriigi esitatud andmete arvesse võtmata jätmine.
115 Kuigi teatavatel juhtudel ongi olnud võimalik otsustada, et ekstrapoleerimismeetodid, mis põhinevad varasemal aastal tuvastatud rikkumistel, ei saa olla kindel arvutusalus, eelkõige, kui rikkumised järgnevatel aastatel ei kordu või kui kontrollimiste tulemused aastate lõikes oluliselt kõiguvad (vt selle kohta 24. jaanuari 2002. aasta kohtuotsus Prantsusmaa vs. komisjon, C‑118/99, EU:C:2002:39, punktid 44 ja 45, ning 3. märtsi 2016. aasta kohtuotsus Hispaania vs. komisjon, T‑675/14, ei avaldata, EU:T:2016:123, punktid 46–48), tuleb tõdeda, et kuna käesolevas asjas ei ole arvesse võetud kontrollimise ja heakskiitmise menetluse käigus Rootsi Kuningriigi esitatud tõendeid, mis käsitlesid alusetult makstud summade ekstrapoleerimise teel arvutamist, ei põhinenud tagasinõudmine sellel, et neil võis puududa usaldusväärsus, vaid sellel asjaolul, et komisjon leidis kontrollimise ja heakskiitmise menetluses, mille ajendiks oli lisakontrolli täieliku puudumise tuvastamine, et need ei ole asjasse puutuvad.
116 Sellega seoses tuleb märkida, et Rootsi ametiasutused on nimelt esitanud komisjonile selliseid andmeid, mis võimaldavad alusetult makstud summasid ekstrapoleerimise meetodit kasutades arvutada. Rootsi põllumajandusameti 25. septembri 2014. aasta kirjas, mille ta saatis komisjonile vastuseks 20. mai 2014. aasta kahepoolsete läbirääkimiste protokolli järeldustele, on märgitud fondile hinnanguliselt tekitatud kahju. Rootsi ametiasutused esitasid selles etapis, ilma et neile oleks olnud teada, et korrektsioon käsitles üksnes taotlusaastat 2013, hinnangu aastate 2011–2013 kohta, kasutades 2013. aastal avastatud vigadest tulenevaid esialgseid arvutusi.
117 Rootsi ametiasutuste kasutatud ekstrapoleerimise meetod on sisuliselt selline meetod, et suurendatakse kaugseire teel läbiviidava kontrolli tulemusel kehtestatud korrektsioonimäära, selleks et parandada asjaomase aasta kohta juba tehtud korrigeerimise summat.
118 Keeldudes arvesse võtmast tõendeid, mida Rootsi ametiasutused alusetult makstud summade ekstrapoleerimise teel arvutamiseks esitasid, ilma et oleks hinnatud nende usaldusväärsust ega seda, kas neid oleks proportsionaalsete jõupingutustega olnud võimalik kasutada, põhjendusel et nad olid igal juhul asjassepuutumatud, eiras komisjon kindlasummalise meetodi kasutamise täiendavat laadi, nagu see tuleneb määruse nr 1306/2013 artikli 52 lõikest 2.
119 Neil asjaoludel, ilma et oleks vaja analüüsida muid Rootsi Kuningriigi väiteid, mis käsitlevad eelkõige proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist, tuleb kolmas väide tunnistada põhjendatuks ja rahuldada esimene nõue. Seetõttu tuleb vaidlustatud otsus tühistada, kuna komisjon on Rootsi Kuningriigi suhtes ekslikult kohaldanud kindla määraga arvutusmeetodit, selleks et jätta Euroopa Liidu rahastamisest välja 8 811 286,44 eurot taotlusaasta 2013 puhul, see tähendab 2% Rootsi Kuningriigile kõnealuse taotlusaasta puhul välja makstud sidumata otsetoetuste summast.
120 Tuleb meelde tuletada, et komisjoni ülesanne on teha käesolevast otsusest järeldused finantskorrektsiooni summa arvutamisel, mis tal tuleb juhul, kui rikkumine tuvastatakse, vajaduse korral kindlaks määrata.
Kohtukulud
121 Vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
122 Lisaks sellele kannavad kodukorra artikli 138 lõike 1 kohaselt menetlusse astunud liikmesriigid ise oma kohtukulud.
123 Kuna komisjon on kohtuvaidluse kaotanud ja Rootsi Kuningriik nõudis kohtukulude hüvitamist, siis tuleb jätta komisjoni kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Rootsi Kuningriigi kohtukulud.
124 Tšehhi Vabariik kui menetlusse astunud liikmesriik kannab oma kohtukulud ise.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (teine koda)
otsustab:
1. Tühistada komisjoni 17. märtsi 2016. aasta rakendusotsus (EL) 2016/417, mille kohaselt Euroopa Liit ei rahasta teatavaid kulusid, mida liikmesriigid on kandnud Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) raames, osas, milles see käsitleb Rootsi Kuningriigile taotlusaasta 2013 eest välja makstud sidumata otsetoetusi kogusummas 8 811 286,44 eurot.
2. Mõista Rootsi Kuningriigi kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt, kes kannab oma kohtukulud ise.
3. Tšehhi Vabariik kannab oma kohtukulud ise.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 25. septembril 2018 Luxembourgis
Allkirjad