Language of document :

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Corte suprema di cassazione (Itaalia) 10. jaanuaril 2019 – A.m.a. - Azienda Municipale Ambiente SpA versus Consorzio Laziale Rifiuti – Co.La.Ri.

(kohtuasi C-15/19)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Corte suprema di cassazione

Põhikohtuasja pooled

Kassaator: A.m.a. - Azienda Municipale Ambiente SpA

Vastustaja kassatsioonimenetluses: Consorzio Laziale Rifiuti – Co.La.Ri.

Eelotsuse küsimused

1.    Kas EMÜ direktiivi 1999/311 artiklitega 10 ja 14 on kooskõlas tõlgendus, mida kasutas apellatsioonikohus, kes kavatses kohaldada tagasiulatuvalt seadusandliku dekreedi 36/2003 artikleid 15 ja 17, millega rakendatakse Itaalias eelviidatud [liidu õiguse] sätteid, mille tagajärjel hakkavad niiviisi seatud kohustused olemasolevate ja käitamisloa juba varem saanud prügilate suhtes tingimusteta kehtima, eriti selles osas, kus on ette nähtud prügilate järelhoolduse pikenemine kümnelt aastalt kolmekümnele?

2.    Kas tõlgendus, mida kasutas apellatsioonikohus, kes kavatses kohaldada seadusandliku dekreedi 36/2003 artikleid 15 ja 17 olemasolevate ja käitamisloa juba varem saanud prügilate suhtes, kuigi niiviisi seatud kohustusi – ka kõnealuste prügilate suhtes – rakendades piirduvad rakendusmeetmed artiklis 17 kõigest üleminekuperioodi sätestamisega ja seal ei ole ette nähtud ette ühtegi meedet „valdajale“ pikendamisega avaldatava finantsmõju piiramiseks, on täpsemalt kooskõlas –EMÜ direktiivi 1999/31 artiklite 10 ja 14 normatiivse sisuga, millest esimese kohaselt tuleb liikmesriikidel võtta „meetmeid, millega tagatakse, et prügila rajamise ja kasutamisega seotud kulud, sealhulgas võimaluse korral artikli 8 punkti a alapunktis iv nimetatud finantstagatise või sellega võrdväärse tagatisega seotud kulud, ning prügila sulgemise ja järelhooldusega seotud hinnangulised kulud kaetakse vähemalt 30 aasta jooksul hinnaga, mille võtab prügila käitaja igat liiki prügi ladestamise eest sellesse prügilasse“, ja teise kohaselt „meetmeid, millega tagatakse, et prügilad, millele on antud luba või mis tegutsevad käesoleva direktiivi ülevõtmise ajal, [võivad] tegutsemist jätkata“?

3.    Lisaks, kas EMÜ direktiivi 1999/31 artiklitega 10 ja 14 on kooskõlas tõlgendus, mida kasutas apellatsioonikohus, kes kavatses kohaldada seadusandliku dekreedi 36/2003 artikleid 15 ja 17 olemasolevate ja käitamisloa juba varem saanud prügilate suhtes, sealhulgas sel moel seatud kohustustest – eriti järelhoolduse pikenemisest kümnelt aastalt kolmekümnele – tulenevate finantskulude aspektist, jättes need „valdaja“ kanda ning legitimeerides niiviisi jäätmete kõrvaldamist reguleerivates kokkulepetes ette nähtud hinnakirja muutumise tema jaoks halvemuse suunas?

4.    Viimaks, kas EMÜ direktiivi 1999/31 artiklitega 10 ja 14 on kooskõlas tõlgendus, mida kasutas apellatsioonikohus, kes kavatses kohaldada seadusandliku dekreedi 36/2003 artikleid 15 ja 17 olemasolevate ja käitamisloa juba varem saanud prügilate suhtes, sealhulgas sel moel seatud kohustustest – eriti järelhoolduse pikenemisest kümnelt aastalt kolmekümnele – tulenevate finantskulude aspektist, leides, et nende kindlaksmääramisel ei tule arvesse võtta mitte üksnes pärast rakendussätete jõustumist üle antavaid, vaid ka juba varem üle antud jäätmeid?

____________

1     Nõukogu 26. aprilli 1999. aasta direktiiv 1999/31/EÜ prügilate kohta (EÜT 1999, L 182, lk 1; ELT eriväljaanne 15/04, lk 228).