EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS

(esimene koda)

7. mai 2013

Kohtuasi F‑86/11

Robert McCoy

versus

Euroopa Liidu Regioonide Komitee

Avalik teenistus – Ametnikud – Invaliidsuspension – Personalieeskirjade artikli 78 viies lõik – Keeldumine tunnistamast, et töövõimetus tekkis kutsetöö tõttu

Ese:      ELTL artikli 270 alusel, mida vastavalt Euratomi asutamislepingu artiklile 106a kohaldatakse Euratomi asutamislepingule, esitatud hagi, millega R. McCoy palub tühistada Euroopa Liidu Regioonide Komitee juhatuse 10. septembri 2010. aasta otsuse osas, milles Regioonide Komitee juhatus keeldus tunnistamast haigust, mille tõttu tekkis hageja töövõimetus, kutsehaiguseks Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad”) artikli 78 viienda lõigu tähenduses, ning mõista Regioonide Komiteelt välja 10 000 euro suurune summa hüvitisena mittevaralise kahju eest, mida hageja arvab end olevat kandnud, ja hüvitada kõik töövõimetuse tuvastamise menetlusega seotud kulud.

Otsus:      Tühistada Euroopa Liidu Regioonide Komitee juhatuse 10. septembri 2010. aasta otsus, millega haigust, mille tõttu tekkis R. McCoyl töövõimetus, keelduti tunnistamast kutsehaiguseks personalieeskirjade artikli 78 viienda lõigu tähenduses. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata. Jätta Euroopa Liidu Regioonide Komitee kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja R. McCoy kohtukulud.

Kokkuvõte

1.      Ametnike hagid – Hagi kaebuse rahuldamata jätmise otsuse peale – Vastuvõetavus

(Personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91)

2.      Ametnikud – Töövõimetus – Töövõimetuskomitee – Menetluse kollegiaalsus – Ulatus – Protokolli koostamine – Väheoluline tingimus

(Personalieeskirjad, II lisa artikkel 7)

3.      Ametnikud – Töövõimetus – Töövõimetuskomitee – Menetluse konfidentsiaalsusest kinnipidamine – Ulatus – Kokkuvõtlik meditsiiniaruanne – Kohustus edastada ametisse nimetavale asutusele ja otse asjaomasele ametnikule – Puudumine

(Personalieeskirjad, artikkel 26a ja artikli 78 viies lõik; II lisa artikkel 9)

4.      Ametnikud – Töövõimetus – Töövõimetuskomitee – Personalieeskirjade sätete eesmärk

(Personalieeskirjad, artikkel 78; II lisa artikkel 9)

5.      Ametnikud – Töövõimetus – Töövõimetuskomitee – Järeldused, mis kalduvad kõrvale arstliku komisjoni ja varasemate meditsiiniaruanne järeldustest – Põhjendamiskohustus – Ulatus – Ametnik, kes on tööalases konfliktis oma ülemustega

(Personalieeskirjad, artiklid 73 ja 78)

6.      Ametnikud – Sotsiaalkindlustus – Haiguse kutsehaigusena määratlemine ja selle kindlaks tegemine, et töövõimetus tekkis kutsetöö tõttu – Erimenetlused –Haiguse päritolu puudutavad asjaolud, mis tingimata kuuluvad faktiliste asjaolude hulka, mis on seotud võimaliku töövõimetuse päritoluga

(Personalieeskirjad, artiklid 73 ja 78)

7.      Pension – Invaliidsuspension – Haiguse määratlemine kutsehaigusena – Töövõimetuskomitee pädevus – Ulatus – Piirid

(Personalieeskirjad, artikkel 78)

1.      Kaebuse rahuldamata jätmise otsuse vastu suunatud vormilised nõuded toovad kaasa Avaliku Teenistuse Kohtu poole pöördumise otsuse osas, mille peale kaebus esitati, kui kaebuse rahuldamata jätmise otsusel kui niisugusel ei ole iseseisvat sisu.

Sellega seoses tuleb märkida, et juhul kui esialgne otsus jäeti kaebuse rahuldamata jätmise otsusega muutmata, täpsustades selle esialgse otsuse põhjendusi, siis tuleb tõesti analüüsida esialgse huve kahjustava otsuse õiguspärasust, võttes arvesse põhjendusi kaebuse rahuldamata jätmise otsuses, kusjuures need põhjendused peaksid selle aktiga kokku langema.

Järelikult ei ole kaebuse rahuldamata jätmise otsuse vastu suunatud tühistamisnõudel iseseisvat sisu ja hagi tuleb käsitada nii, et see on esitatud esialgse otsuse peale, mille põhjendusi on kaebuse rahuldamata jätmise otsusega täpsustatud.

(vt punktid 55–57)

Viited:

Euroopa Kohus: 17. jaanuar 1989, kohtuasi 293/87: Vainker vs. parlament (punkt 8).

Esimese Astme Kohus: 10. juuni 2004, kohtuasi T‑258/01: Eveillard vs. komisjon (punktid 31 ja 32).

Avaliku Teenistuse Kohus: 18. aprill 2012, kohtuasi F‑50/11: Buxton vs. parlament (punkt 21 ja seal viidatud kohtupraktika).

2.      Töövõimetuskomitee peab tegema oma tööd üheskoos, igal selle liikmel peab olema võimalik oma seisukoht tulemuslikult välja öelda.

Töövõimetuskomitee arstid võivad teha järeldusi oma suuliste kollegiaalsete arutelude tulemusena ja koostada seejärel vajadusel oma aruande, kusjuures see aruanne ei ole niisuguse komitee arutelude kehtivuse eeltingimus.

(vt punktid 61 ja 64)

Viited:

Euroopa Kohus: 10. detsember 1987, kohtuasi 277/84: Jänsch vs. komisjon; 19. juuni 1992, kohtuasi C‑18/91 P: V. vs. parlament (punkt 20).

Esimese Astme Kohus: 22. november 1990, kohtuasi T‑54/89: V. vs. parlament (punkt 34); 27. veebruar 2003, kohtuasi T‑20/00: Camacho‑Fernandes vs. komisjon (punktid 45 jj).

3.      Töövõimetuskomitee, kes on tulnud kokku menetluse raames, milles palutakse tunnistada personalieeskirjade artikli 78 viienda lõigu alusel, et asjaomase ametniku töövõimetus tekkis kutsetöö tõttu, ei ole kohustatud koostama ametisse nimetavale asutusele ja enne viimase haldusotsuse tegemist kokkuvõtlikku meditsiiniaruannet, mis kirjeldab tema menetlust, sest ametisse nimetaval asutusel ei saa nii või teisiti olla juurdepääsu sellele aruandele, mis on töövõimetuskomitee menetluse raames konfidentsiaalne.

Kokkuvõtlik meditsiiniaruanne, mille töövõimetuskomitee oma järelduste põhjendamiseks koostab, kuulub nimelt tema menetluse hulka, mis on oma laadi, sisu ja meditsiiniliste andmete tõttu konfidentsiaalne ning seda ei edastata seega ei ametisse nimetavale asutusele ega otse asjaomasele ametnikule. See meditsiiniaruanne on asjaomase ametniku meditsiinilises toimikus, millele tal on vastavalt personalieeskirjade artiklile 26a juurdepääs.

Seega tuleb eristada töövõimetuskomitee järeldusi, mis tuleb tingimata edastada ametisse nimetavale asutusele enne, kui viimane teeb otsuse, ning meditsiinilisi analüüse ja kaalutlusi, mis on vajadusel toodud töövõimetuskomitee või mõne selle liikme kokkuvõtlikus meditsiiniaruandes/kokkuvõtlikes meditsiiniaruannetes ja mis on asjaomase ametniku meditsiinilises toimikus, kuid mida ametisse nimetavale asutusele ei edastata.

(vt punktid 65–67)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 3. juuni 1997, kohtuasi T‑196/95: H vs. komisjon (punkt 95).

Avaliku Teenistuse Kohus: 6. november 2012, kohtuasi F‑41/06 RENV: Marcuccio vs. komisjon (punkt 151), mille peale on esitatud apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Üldkohtusse, kohtuasi T‑20/13 P.

4.      Personalieeskirjade töövõimetuskomiteed käsitlevate sätete eesmärk on usaldada lõpliku hinnangu andmine kõikides meditsiinilist laadi küsimustes − mida ei saa anda ükski ametisse nimetav asutus, sest see koosneb haldustöötajatest − meditsiiniekspertidele.

(vt punkt 78)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 27. veebruar 1992, kohtuasi T‑165/89: Plug vs. komisjon (punkt 75); 23. november 2004, kohtuasi T‑376/02: O vs. komisjon (punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

5.      Kui töövõimetuskomitee poole pöördutakse keerukate meditsiiniliste küsimustega, mis puudutavad põhjuslikku seost asjaomase isiku haiguse ja tema kutsetöö vahel institutsioonis, tuleb tal eelkõige ära näidata asjaolud toimikus, millele ta tugineb, ja märkimisväärse lahknevuse korral täpsustada, miks ta mõningatest varasematest asjakohasest meditsiiniaruannetest, mis on asjaomasele isikule soodsamad, kõrvale kaldub.

Kuigi töövõimetuskomitee, mille poole on personalieeskirjade artikli 78 alusel pöördutud, võib teha teistsugused järeldused kui arstlik komisjon, mille poole pöörduti personalieeskirjade artikli 73 alusel, on sellegipoolest nii, et kui töövõimetuskomitee, mille poole on asjaomase isiku juhtumi osas pöördutud, soovib oodata ära personalieeskirjade artikli 73 alusel läbi viidava menetluse tulemust, peab ta esitama põhjused, miks ta kaldus kõrvale meditsiiniaruannetes toodud hinnangutest, mis võimaldasid tunnistada personalieeskirjade artikli 73 alusel haiguse kutsehaiguseks, ja need põhjused ära näitama selgelt ja arusaadavalt, kas ametisse nimetavale asutusele edastatud järeldustes või oma kokkuvõtlikus meditsiiniaruandes, mis seejärel võidakse koostada.

Niisugusel juhul, mil tööalasele konfliktile asjaomase isiku ja tema ülemuste vahel ning asjaomase isiku suhtes vaenulikule töökeskkonnale on viidatud mitte üksnes varasemates meditsiiniaruandes, vaid ka teistes, asjaomast isikut puudutavates ametlikes dokumentides – kuigi tavaliselt on raske esitada kirjalikke tõendeid, mis näitaksid halba kohtlemist ülemuste poolt –, peab töövõimetuskomitee põhjendama selgelt ja täpselt oma otsust selliseid tõendeid mitte arvesse võtta.

(vt punktid 85, 86 ja 96)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 15. detsember 1999, kohtuasi T‑300/97: Latino vs. komisjon (punktid 77 ja 78).

Avaliku Teenistuse Kohus: 14. september 2010, kohtuasi F‑79/09: AE vs. komisjon (punktid 66, 67 ja 72); 11. mai 2011, kohtuasi F‑53/09: J vs. komisjon (punktid 56–61 ja 92 ning seal viidatud kohtupraktika).

6.      Kuigi personalieeskirjade artikli 73 alusel algatatud menetlus, mille eesmärk on teha kindlaks, kas hageja haigus on kutsehaigus, on õiguslikult eraldi menetlus, mis erineb personalieeskirjade artikli 78 alusel algatatud menetlusest, mille eesmärk on teha kindlaks, kas tema töövõimetus tekkis kutsetöö tõttu, on mõlema menetluse aluseks siiski samad faktilised asjaolud või igal juhul kuuluvad haiguse päritolu puudutavad asjaolud tingimata faktiliste asjaolude hulka, mis on seotud võimaliku töövõimetuse päritoluga.

(vt punkt 109)

7.      Töövõimetuskomitee ülesanne on oma volituste raames anda meditsiinilisi, mitte õiguslikke hinnanguid sellele, kas töövõimetus tekkis kutsetöö tõttu. Töövõimetuskomitee peab seega välja selgitama, kas meditsiinilisest seisukohast tekkis hageja töövõimetus kutsehaiguse tõttu, mis omakorda tekkis hageja töötingimuste tõttu.

(vt punkt 119)

Viide:

Euroopa Kohus: 21. jaanuar 1987, kohtuasi 76/84: Rienzi vs. komisjon (punktid 9 ja 12).