Kohtuasi C-638/16 PPU

X
ja
X

versus

Belgia riik

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Conseil du Contentieux des Étrangers (Belgia))

Eelotsusetaotlus – Määrus (EÜ) nr 810/2009 – Artikli 25 lõike 1 punkt a – Piiratud territoriaalse kehtivusega viisa – Niisuguse viisa väljastamine humanitaarkaalutlustel või rahvusvaheliste kohustuste täitmiseks – Mõiste „rahvusvahelised kohustused“ – Euroopa Liidu põhiõiguste harta – Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon – Genfi konventsioon – Viisa väljastamine juhul, kui esineb tõendatud oht, et rikutakse põhiõiguste harta artiklit 4 ja/või artiklit 18 – Kohustuse puudumine

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (suurkoda) 7. märtsi 2017. aasta otsus

1.        Eelotsuse küsimused – Eelotsuse kiirmenetlus – Tingimused – Reaalne oht saada koheldud ebainimlikult või alandavalt

(Euroopa Kohtu põhikiri, artikkel 23a; Euroopa Kohtu kodukord, artikkel 107)

2.        Eelotsuse küsimused – Euroopa Kohtu pädevus – Küsimused, mis puudutavad liidu õigusakti, mille kohaldatavus põhikohtuasjas on vaidlustatud – Hõlmamine – Tingimus – Vaidlustamine, mis on lahutamatult seotud eelotsuse küsimustele antavate vastustega

(ELTL artikkel 267)

3.        Põhiõigused – Euroopa Liidu põhiõiguste harta – Kohaldamisala – Olukord, kus põhikohtuasja vaidlus ei kuulu liidu õiguse kohaldamisalasse – Välistamine

(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 51 lõige 1)

4.        Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Viisapoliitika – Ühenduse viisaeeskiri – Määrus nr 810/2009 – Kohaldamisala – Taotlus saada piiratud territoriaalse kehtivusega viisa humanitaarkaalutlustel – Kolmandas riigis esitatud taotlus eesmärgiga esitada sihtliikmesriiki saabumisel rahvusvahelise kaitse taotlus ja viibida selles liikmesriigis kauem kui 90 päeva 180‑päevase ajavahemiku jooksul – Välistamine

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 810/2009, artiklid 1 ja 25)

1.      Vt otsuse tekst.

(vt punktid 29–34)

2.      Vt otsuse tekst.

(vt punktid 35–37)

3.      Vt otsuse tekst.

(vt punkt 45)

4.      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta määruse (EÜ) nr 810/2009, millega kehtestatakse ühenduse viisaeeskiri (viisaeeskiri), (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määrusega (EL) nr 610/2013), artiklit 1 tuleb tõlgendada nii, et piiratud territoriaalse kehtivusega viisa taotlus, mille kolmanda riigi kodanik on selle eeskirja artikli 25 alusel humanitaarkaalutlustel esitanud vastuvõtva liikmesriigi välisesindusele kolmanda riigi territooriumil eesmärgiga esitada sellesse liikmesriiki saabumisel rahvusvahelise kaitse taotlus ja seega viibida selles liikmesriigis kauem kui 90 päeva 180‑päevase ajavahemiku jooksul, ei kuulu selle eeskirja kohaldamisalasse, vaid käesoleval hetkel kehtiva liidu õiguse kohaselt kuulub see üksnes siseriikliku õiguse kohaldamisalasse.

5.      Olgu lisatud, et vastupidine järeldus võimaldaks kolmanda riigi kodanikel esitada viisaeeskirja alusel viisataotlusi eesmärgiga saada rahvusvaheline kaitse enda valitud liikmesriigis – samas kui viisaeeskiri kehtestati selleks, et väljastada viisasid liikmesriikides kuni 90‑päevaseks viibimiseks mis tahes 180‑päevase ajavahemiku jooksul –, see aga läheks vastuollu määrusega nr 604/2013 loodud süsteemiga.

Oluline on veel märkida, et selline vastupidine järeldus tähendaks, et liikmesriigid on viisaeeskirja alusel kohustatud faktiliselt võimaldama kolmandate riikide kodanikel esitada rahvusvahelise kaitse taotlusi liikmesriikide välisesindustele kolmanda riigi territooriumil. Kuna aga viisaeeskirja eesmärk ei ole liikmesriikide õigusnormide ühtlustamine rahvusvahelise kaitse valdkonnas, tuleb tõdeda, et ELTL artikli 78 alusel vastu võetud liidu õigusaktid, mis reguleerivad rahvusvahelise kaitse taotlustele kohaldatavaid menetlusi, ei näe niisugust kohustust ette, vaid hoopis välistavad oma kohaldamisalast liikmesriikide välisesindustele esitatud taotlused. Nii ilmneb direktiivi 2013/32 artikli 3 lõigetest 1 ja 2, et see direktiiv on kohaldatav rahvusvahelise kaitse taotlustele, mis on esitatud liikmesriigi territooriumil, kaasa arvatud piiril, territoriaalvetes või transiiditsoonis, kuid mitte diplomaatilise või territoriaalse varjupaiga taotlustele, mis on esitatud liikmesriikide välisesindustele. Ka määruse nr 604/2013 artiklitest 1 ja 3 tuleneb, et see määrus kohustab liikmesriike vaatama läbi rahvusvahelise kaitse taotlused, mis on esitatud liikmesriigi territooriumil, kaasa arvatud piiril või transiiditsoonis, ja et selles määruses sätestatud menetlused on kohaldatavad ainult niisugustele rahvusvahelise kaitse taotlustele.

(vt punktid 48, 49, 51 ja resolutsioon)