KOHTUJURISTI ETTEPANEK
VERICA TRSTENJAK
esitatud 7. juulil 2011(1)
Kohtuasi C‑214/10
KHS AG
versus
Winfried Schulte
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Landesarbeitsgericht Hamm (Saksamaa))
Töötingimused – Tööaja korraldus – Direktiivi 2003/88/EÜ artikkel 7 – Õigus tasulisele põhipuhkusele – Hüvitis töösuhte lõpetamise korral kasutamata jäänud tasulise põhipuhkuse eest – Haiguse tõttu kasutamata jäänud tasulise põhipuhkuse õiguse lõppemine pärast siseriikliku sättega kehtestatud tähtaja möödumist
Sisukord
I. Sissejuhatus
II. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
B. Siseriiklik õigus
III. Asjaolud, menetlus põhikohtuasjas ja eelotsuse küsimused
IV. Menetlus Euroopa Kohtus
V. Poolte peamised argumendid
VI. Õiguslik hinnang
A. Üldist
B. Eelotsuse küsimused üksikasjalikumalt
1. Kohtuotsusest Schultz-Hoff jt tulenevad kohtupraktika põhipunktid
2. Küsimus, kas direktiivi 2003/88 artikli 7 mõte ja eesmärk nõuavad puhkuse õiguste ja hüvitise nõuete kogumist
a) Õiguste kogumise poolt kõnelevad argumendid
b) Õiguste kogumise vastu kõnelevad argumendid
i) Kiire kasutamise nõue
ii) Puhkuse mõju ilmselge tugevnemise puudumine
iii) Negatiivsed mõjud töötaja majanduslikule ja sotsiaalsele integratsioonile
– Riskid töötaja integreerumisel tööprotsessidesse
– Oht töösuhte säilitamisele
iv) Organisatsioonilise ja rahalise koormuse risk väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate jaoks
v) Puhkuse hüvitise nõude kõlbmatuks muutumise risk
c) Vahejäreldus
3. Puhkuse õiguste ja hüvitise nõuete üleviimise võimaluse ajalise piiramise kooskõla liidu õigusega
a) Kohtuotsus Schultz-Hoff jt lähtepunktina
b) Üleviimise perioodi ajalist piiramist toetavad lähenemised
c) Liikmesriikide kaalutlusõigus tähtaja määramisel
d) Vahejäreldus
4. Kokkuvõtvad järeldused
VII. Ettepanek
I. Sissejuhatus
1. Käesolevas ELTL artikli 267 kohases eelotsusemenetluses esitab Landesarbeitsgericht Hamm (edaspidi „eelotsusetaotluse esitanud kohus”) Euroopa Kohtule kaks küsimust, mis puudutavad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta(2) artikli 7 tõlgendamist.
2. Need küsimused tekivad W. Schulte – raske haiguse tagajärjel täielikult töövõimetuks tunnistatud endise töötaja – ja tema endise tööandja – äriühingu KHS AG (edaspidi „KHS”) – vahelises kohtuvaidluses W. Schulte haiguse tõttu kasutamata jäänud puhkuse rahalise hüvitamise üle. Oma eelotsusetaotluses tõstatab eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt küsimuse, kas liidu õigus, nagu Euroopa Kohus on seda oma praktikas tõlgendanud, lubab töötaja puhkuse hüvitise nõuete kogumise mitme aasta eest, täpsemalt ka siis, kui töötaja ei saanud pikaajalise töövõimetuse tõttu kasutada oma tasulise põhipuhkuse õigust.
3. Euroopa Kohus on nüüd kutsutud arendama edasi põhipuhkuse ja haiguspuhkuse omavahelise suhtega seotud kohtupraktikat, millele pandi alus otsusega liidetud kohtuasjades Schultz-Hoff ja Stringer,(3) ning vajadusel määratlema liidu õigusega tagatud tasulise põhipuhkuse õiguse ning sellest tuleneva õiguse – puhkuse hüvitamise õiguse – piirid töösuhte lõpetamise korral, täpsemalt pidades silmas seda, kuidas kooskõlastada töötaja ja tööandja vastavaid huve.
II. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus(4)
4. Direktiivi 2003/88 artikkel 1 näeb ette:
„Eesmärk ja kohaldamisala
1. Käesolev direktiiv sätestab tööaja korralduse minimaalsed ohutus- ja tervishoiunõuded.
2. Käesolevat direktiivi kohaldatakse:
a) minimaalse […] põhipuhkuse […] suhtes […]
[…]”
5. Nimetatud direktiivi artikkel 7 sätestab:
„Põhipuhkus
1. Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et tagada iga töötaja õigus vähemalt neljanädalasele tasulisele põhipuhkusele vastavalt niisuguse puhkuse õiguse ja andmise tingimustele, mis on ette nähtud siseriiklike õigusaktide ja/või tavadega.
2. Minimaalset tasulist põhipuhkust ei või asendada hüvitisega, välja arvatud töösuhte lõpetamise korral.”
6. Direktiivi 2003/88 artikkel 17 sätestab, et liikmesriigid võivad selle direktiivi teatud sätetest erandeid teha. Nimetatud direktiivi artikli 7 suhtes ei ole erandite tegemine lubatud.
B. Siseriiklik õigus
7. 8. jaanuari 1963. aasta Bundesurlaubsgesetz (liitvabariigi puhkuseseadus; edaspidi „BUrlG”) 7. mai 2002. aasta redaktsioonis sätestab §‑s 1 („Õigus puhkusele”):
„Igal töötajal on igal kalendriaastal õigus tasulisele põhipuhkusele.”
8. BUrlG § 3 („Puhkuse kestus”) lõige 1 näeb ette:
„Puhkus kestab igal aastal vähemalt 24 tööpäeva.”
9. BUrlG § 7 („Puhkuse aeg, puhkuse üleviimine ja kasutamata puhkuse hüvitamine”) lõiked 3 ja 4 näevad ette:
„(3) Puhkust peab andma ja võtma jooksval kalendriaastal. Puhkuse üleviimine järgmisele kalendriaastale on lubatud üksnes siis, kui see on õigustatud vältimatutel tööst või töötaja isikust tulenevatel põhjustel. Puhkuse üleviimise korral tuleb puhkust anda ja võtta järgneva kalendriaasta esimese kolme kuu jooksul.
(4) Kui puhkust ei saa töösuhte lõppemise tõttu enam tervikuna või osaliselt anda, siis tuleb see hüvitada.”
10. BUrlG § 13 sätestab, et kõnealuse seaduse teatavatest sätetest – näiteks ka BUrlG § 7 lõikest 3 – võib kollektiivlepingutes kõrvale kalduda, kui seda ei tehta töötaja kahjuks.
11. 18. detsembri 2003. aasta Nordrhein-Westfaleni liidumaa metallurgia- ja elektritööstuse üldine kollektiivleping (edaspidi „EMTV”) näeb §‑s 11 („Puhkuse andmise põhimõtted”) ette:
„1. Töötajatel/kutseõpilastel on järgnevate sätete kohaselt igal puhkuseaastal õigus saada tasustatud puhkust. Puhkuseaasta on kalendriaasta.
Õigus puhkusele lõppeb kolm kuud pärast kalendriaasta lõppu, välja arvatud juhul, kui seda õigust ei saadud kasutada või ei saadud puhkust võtta tööst tulenevatel põhjustel.
Kui puhkust ei saadud võtta haiguse tõttu, lõppeb õigus puhkusele 12 kuud pärast teises lõigus nimetatud perioodi.
[…]
3. Puhkusenõude hüvitamine on lubatud üksnes töö-/kutseõppesuhte lõpetamise korral.”
III. Asjaolud, menetlus põhikohtuasjas ja eelotsuse küsimused
12. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu andmetel vaidlevad põhikohtuasja pooled pärast töösuhte lõpetamist selle üle, kas KHS peab W. Schultele maksma hüvitist aastatel 2006–2008 kasutamata jäänud puhkuse eest.
13. W. Schulte töötas alates 1964. aasta aprillist äriühingu KHS ja tema õiguseellase juures lukksepana. Tema töölepingu suhtes kohaldus EMTV. EMTV kohaselt on õigus saada tasulist põhipuhkust 30 tööpäeva aastas.
14. W. Schulte sai 23. jaanuaril 2002 infarkti. Alates 26. veebruarist kuni 16. aprillini 2002 tegi ta läbi taastus- ja järelravi, millest ta kirjutati välja töövõimetuna. Alates 2002. aastast on hagejal raske puue. Alates 1. oktoobrist 2003 sai ta töövõime täieliku kaotuse eest tähtajalist pensioni ning samuti tähtajalist invaliidsuspensioni.
15. Pooled leppisid 25. augustil 2008 kokku töösuhte lõpetamises 31. augustil 2008.
16. W. Schulte esitas 18. märtsil 2009. aastal Arbeitsgericht Dortmundile (töövaidlusi lahendav kohus Dortmundis) hagi hüvitise maksmiseks aastatel 2006–2008 kasutamata jäänud puhkuse eest – vastavalt 35 tööpäeva iga aasta kohta – kokku summas 9162,30 eurot. Arbeitsgericht mõistis 20. augusti 2009. aasta otsusega W. Schulte kasuks välja 6544,50 eurot bruto ning jättis hagi ülejäänud osas rahuldamata. Kohtuotsuses oli tegemist hüvitisega seadusjärgse 20 tööpäeva pikkuse põhipuhkuse ja 5 tööpäeva pikkuse raske puudega isikule antava puhkuse eest aastatel 2006–2008.
17. Kõnealuse kohtuotsuse peale esitas KHS eelotsusetaotluse esitanud kohtule apellatsioonkaebuse. KHS väidab, et igal juhul on õigus puhkusele 2006. ja 2007. aasta eest EMTV § 11 punkti 1 kolmanda lõigu kohaselt puhkuse üleviimise tähtaja möödumise tõttu juba lõppenud. Ebaproportsionaalne on anda haigestunud töötajale õigus täielikule puhkusele käesoleval juhul kolme aasta eest, võtmata arvesse ülevõtmise ja lõppemise tähtaegu.
18. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et käesolevas asjas lõppes W. Schulte õigus puhkusele 2006. aasta eest EMTV § 11 punkti 1 kolmanda lõigu kohaselt 3. märtsil 2008. Siiski on Euroopa Kohus 20. jaanuari 2009. aasta otsuses liidetud kohtuasjades C‑350/06 ja C‑520/06: Schultz-Hoff jt sedastanud, et puhkuse õiguse kaotamine puhkuseaasta lõppedes või puhkuse üleviimise tähtaja möödumisel on küll kooskõlas direktiivi 2003/88 artikli 7 lõikega 1, kuid seda ainult tingimusel, et kõnealusel töötajal on olnud võimalus talle direktiivist tulenevat õigust tegelikult kasutada. Nimetatud kohtuotsuse kohaselt ei ole taolist võimalust sellistel töötajatel, kes olid kogu puhkuseaasta kestel ja siseriiklikus õiguses kehtestatud puhkuse üleviimise tähtaja jooksul haiguspuhkusel.
19. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates oli W. Schulte puhkuse üleviimise tähtaja jooksul ja kuni oma töösuhte lõpetamiseni tervislikel põhjustel mitte üksnes võimetu rohkem kui kolm tundi päevas töötama (voll erwerbsgemindert), vaid ka võimetu töötama oma viimasel töökohal (arbeitsunfähig). Seega ei saanud ta – nagu menetluses kohtuasjas Schultz‑Hoff – kuni oma töösuhte lõpetamiseni kasutada õigust tasulisele põhipuhkusele.
20. Siiski kahtleb eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas ta peaks sellisel juhul nagu käesolevas kohtuasjas jätma siseriiklikud sätted direktiivi 2003/88 artikli 7 lõike 1 rikkumise tõttu kohaldamata. Tegelikult arvab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et ei ole kindel, kas Euroopa Kohus langetas kohtuotsuses Schultz-Hoff jt otsuse ka selle üle, kas direktiivi 2003/88 artikli 7 lõige 1 annab pikaajaliselt haigetele töötajatele võimaluse koguda puhkuse õigusi ilma ajalise piiranguta. Eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab asjaolule, et kui see oleks nii, siis oleks põhikohtuasja hagejal õigus nõuda 60 puhkusepäeva hüvitamist; puhkuse täieliku sissenõudmise korral oma töövõimetuse aja eest oleks hagejal õigus nõuda lausa 140 puhkusepäeva hüvitamist.
21. Neil asjaoludel otsustas Landesarbeitsgericht Hamm menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„Kas direktiivi 2003/88/EÜ artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus siseriiklikud õigusaktid ja/või tavad, mille kohaselt õigus tasulisele põhipuhkusele lõppeb võrdlusperioodi möödumisel ja/või puhkuse üleviimise tähtaja möödumisel, ka juhul, kui töötaja on pikaajaliselt töövõimetu (kusjuures sellise pikaajalise töövõimetuse tulemusena oleks tal võimalik koguda mitme aasta põhipuhkuse õigusi, kui selliste õiguste üleviimise võimalus ei oleks ajaliselt piiratud)?
Kui vastus sellele küsimusele on eitav, siis kas üleviimise võimalus peab olema vähemalt 18 kuu jooksul?”
IV. Menetlus Euroopa Kohtus
22. 15. aprilli 2010. aasta eelotsusetaotlus saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 4. mail 2010.
23. KHS, Saksamaa valitsus ja Taani valitsus ning Euroopa Komisjon esitasid kirjalikud märkused Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 23 sätestatud tähtaja jooksul.
24. Euroopa Kohus esitas menetlust korraldavate meetmete andmise pädevust kasutades W. Schultele ja KHS‑ile kirjalikuks vastamiseks mõned asjaolusid puudutavad küsimused, millele viimased seatud tähtaja jooksul vastasid.
25. Kohtuistungil, mis toimus 3. mail 2011, osalesid suuliste väidete esitamiseks KHS‑i, W. Schulte, Saksamaa valitsuse ja Taani valitsuse ning komisjoni esindajad.
V. Poolte peamised argumendid
26. Menetlusosaliste väited kattuvad paljudel juhtudel nii argumentide kui ka järelduste osas.
27. Kõik menetlusosalised on ühel nõul selles osas, et esimesele eelotsuse küsimusele tuleb vastata eitavalt. Nad teevad sisuliselt ettepaneku vastata esimesele eelotsuse küsimusele selliselt, et direktiivi 2003/88/EÜ artikliga 7 ei ole vastuolus siseriiklikud õigusaktid ja/või tavad, mille kohaselt õigus puhkusele või puhkuse eest saadavale hüvitisele, mida töötaja ei saanud pikaajalise haiguse tõttu kuni töösuhte lõpetamiseni kasutada, lõppeb teatud tähtaja möödumisel.
28. Nii KHS kui ka Saksamaa valitsus pooldavad puhkuse üleviimise tähtaja, mille jooksul töötaja saab veel oma põhipuhkust võtta, piiramist 18 kuule, sest direktiiv 2003/88 ei nõua puhkuse õiguste piiramatut kumuleerumist. Selles osas tuginevad nad Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) 24. juuni 1970. aasta konventsiooni nr 132 tasulise põhipuhkuse kohta (uus redaktsioon) (edaspidi „konventsioon nr 132”) artikli 9 lõike 1 sättele, mis kehtestab vastava tähtaja. Nende arvates võtab kõnealune tähtaeg arvesse nii direktiivi 2003/88 kaitseeesmärki kui ka töötajate ja tööandjate huve. Tähtaja seadmine hoiaks ära mitte üksnes tööandjate raskusi tööaja korraldamisel, vaid aitaks vältida ka seda, et tööandjad võivad olla sunnitud loobuma pikaajaliselt haigetest töötajatest.
29. Taani valitsus toetab samuti sobivat ajalist piirangut, takistamaks puhkuse piiramatut kogumist. Taani valitsuse arvates ei nõua direktiivi 2003/88 eesmärk tagada töötajate ohutus ja tervis, et täielik puhkuse õigus antakse mitme üksteisele järgneva aasta eest. Sarnaselt KHS‑iga viitab Taani valitsus lisaks rahalisele koormusele, mida tööandjad peaksid vastasel juhul kandma, kui artikli 7 lõike 2 kohaselt tagataks puhkuse piiramatu hüvitamise nõue. Erinevalt KHS‑ist ja Saksamaa valitsusest ei nimeta Taani valitsus aga konkreetset ajalist piirangut, vaid viitab selle asemel liikmesriikide tegutsemisvabadusele.
30. Komisjon väidab, et puuduvad pidepunktid, mis võimaldaksid järeldada, et liidu seadusandja soovis direktiivi 2003/88 kehtestamisel kohaldada pikaajaliste haiguste juhtudel analoogia alusel konventsioonis nr 132 ette nähtud maksimaalset 18 kuu pikkust puhkuse üleviimise tähtaega pärast võrdlusaasta möödumist ning ühtlustada selles osas siseriiklikke eeskirju ja tavasid. Vastupidi, maksimaalse üleviimise tähtaja määramine kuulub hoopis liikmesriikide pädevusse, kes peavad sätestama direktiivi 2003/88 artikli 7 kohaldamise korra. Kõnealune tähtaeg peab siiski olema sobiv direktiivi eesmärkide saavutamiseks. Komisjoni arvates on 18 kuu pikkune tähtaeg direktiiviga igal juhul kooskõlas. Komisjon viitab asjaolule, et need selgitused kehtivad ka artikli 7 lõike 2 kohase hüvitamise nõude osas, sest selle näol on tegemist esmase puhkuse õiguse teisese ja aktsessoorse hüvitamisega ning seega kehtib ta üksnes määral, mil puhkuse õigust saab kõnealusest sättest tuletada.
31. Kohtuistungil antud suulistes selgitustes märkis W. Schulte, et ta soovib küll hüvitist puhkuse eest, mida ta ei saanud aastatel 2006–2008 kasutada, kuid selgitas seejuures siiski, et ka tema pooldab õiguslikku seisukohta, et puhkuse õigusi, nagu mis tahes õigusi, ei saa piiramatult anda. Selles osas viitas ta Saksa õigusele, mis näeb ette puhkuse õiguste aegumise pärast kolme aasta möödumist. Kõnealusele eeskirjale tuginedes tunnustas ta põhikohtuasja menetleva siseriikliku kohtu pädevust taotletud hüvitise nõudeid vajaduse korral vähendada. Oma repliigis vaidles KHS nendele selgitustele Saksa õiguse kohta siiski vastu ning ei tunnustanud siseriiklike kohtute õiguslikku pädevust vähendada omal algatusel kõnealuste nõuete suurust.
32. W. Schulte teeb ettepaneku vastata eelotsuse küsimustele selliselt, et liikmesriikide ülesanne on kehtestada oma siseriiklikes sätetes, millal täpselt töötaja puhkuse õigused lõppevad, kusjuures igal juhul tuleks näha ette üleviimise võimalus vähemalt 18 kuuks.
VI. Õiguslik hinnang
A. Üldist
33. Oma eelotsuse küsimustega, mida käsitletakse järgnevalt koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas Euroopa Kohtu poolt otsuses Schultz-Hoff jt direktiivi 2003/88 artikli 7 tõlgendamisel välja töötatud kohtupraktika põhimõtteid tuleb kohaldada ka töötaja pikaajalise mitmeaastase haiguspuhkuse puhul, mis kestab töösuhte lõpetamiseni. Nende küsimustega soovitakse seega peamiselt välja selgitada, kas liidu õigus annab töötaja mitme aasta pikkuse haiguse puhul võimaluse puhkuse õiguste või puhkuse hüvitise nõuete kogumiseks või on hoopis liikmesriikidel õigus kehtestada nimetatud nõuetele ajaline piirang.
34. Kõnealuse küsimuse selgitamiseks peab põhjalikult tõlgendama direktiivi 2003/88 artiklit 7, võttes arvesse Euroopa Kohtu senist praktikat liidu õigusega antud põhipuhkuse õiguse ja haiguspuhkuse omavahelise suhte kohta. Kõigepealt tuleb põhjalikult analüüsida nimetatud kohtupraktika – eelkõige mainitud kohtuotsuse – peamisi pidepunkte ning uurida, millised järeldused tulenevad sellest käesolevas asjas käsitletavate küsimuste tarvis.
35. Kõigepealt tuleb uurimise eseme osas teha mõned selgitavad märkused. Mõlemad eelotsuse küsimused puudutavad nende sõnastuse kohaselt direktiivi 2003/88 artikli 7 lõike 1 kohast õigust tasulisele põhipuhkusele, olgugi et eelotsusetaotlusest nähtub selgelt, et eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib tegelikult teavet direktiivi 2003/88 artikli 7 lõike 2 kohase puhkuse hüvitise nõude ulatuse kohta, sest põhikohtuasjas käsitletakse üksnes hüvitist, mida W. Schulte pärast töösuhte lõpetamist nüüd nõuab. Sellest hoolimata tundub mulle mõttekas tugineda otse eelotsuse küsimustele ning keskenduda uurimisel artikli 7 lõike 1 kohasele tasulise põhipuhkuse õigusele. Taolise lähenemise kasuks kõneleb asjaolu, et viimati nimetatud õigus on üles ehitatud esmase õigusena, samas kui puhkuse hüvitise nõue tuleb liigitada teisese õiguse alla, sest hüvitist antakse üksnes siis, kui õigust tasulisele põhipuhkusele ei saa töösuhte lõppemise korral enam kasutada.(5) Sellele lisandub asjaolu, et puhkuse hüvitise nõue on õigusega tasulisele põhipuhkusele teatud määral aktsessoorses suhtes, mis ilmneb mh sellest, et töötaja tavapärane töötasu, mida tuleb tasulise põhipuhkuse ajal edasi maksta, on Euroopa Kohtu arvates määrava tähtsusega ka töösuhte lõpetamise korral kasutamata tasulise põhipuhkuse eest rahalise hüvitise arvutamisel.(6) Järeldused, mis peaksid tulenema direktiivi 2003/88 artikli 7 lõike 1 tõlgendamisest, mõjutavad seega paratamatult ka artikli 7 lõike 2 tõlgendamist.
B. Eelotsuse küsimused üksikasjalikumalt
1. Kohtuotsusest Schultz-Hoff jt tulenevad kohtupraktika põhipunktid
36. Nagu sissejuhatuses märgitud, käsitlen ma kõigepealt küsimust, millised järeldused tulenevad kohtuotsusest Schultz-Hoff jt juba omandatud puhkuse õiguste või puhkuse hüvitise nõuete jõustamise võimaluse ajalise piirangu suhtes.
37. Alustuseks tuleb viidata kohtuotsuse Schultz-Hoff punktidele 22–25, milles Euroopa Kohus rõhutas tasulise põhipuhkuse õiguse tähtsust, mida kohtupraktikas tunnustatakse. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kujutab see endast olulise tähtsusega ühenduse sotsiaalõiguse põhimõtet, millest ei või teha erandeid ja mida siseriiklikud pädevad ametiasutused peavad kohaldama direktiivis 2003/88 sõnaselgelt sätestatud piirides.(7) Tasulise põhipuhkuse õiguse kehtestamisega teisese õiguse tasemel soovis liidu seadusandja tagada, et töötaja saaks kõikides liikmesriikides kasutada tegelikku puhkust, „tagamaks tema turvalisuse ja tervise tõhus kaitse”.(8) Nagu Euroopa Kohus on oma praktikas selgitanud, on tasulise põhipuhkuse eesmärk võimaldada töötajale puhkust ja vaba aega.(9)
38. Kohtuotsuse Schultz-Hoff jt punktis 43 leidis Euroopa Kohus, et direktiivi 2003/88 artikli 7 lõikega 1 ei ole põhimõtteliselt vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mis näevad ette nimetatud direktiivist sõnaselgelt tuleneva tasulise põhipuhkuse õiguse kasutamise korra, „kaasa arvatud ka kõnealuse õiguse lõppemise puhkuseaasta lõppedes või puhkuse üleviimise tähtaja möödumisel”. Teisiti väljendudes on Euroopa Kohtu arvates liikmesriikidel põhimõtteliselt õigus näha oma õiguskorras ette, et töötaja õigust tasulisele põhipuhkusele saab kasutada üksnes täpsemalt määratletud perioodil ning et nimetatud perioodi möödumisel see õigus lõppeb. Euroopa Kohus käsitles oma selgitustes konkreetselt liikmesriikide pädevust kehtestada puhkuse üleviimise tähtaeg, millega antakse töötajale, kellel ei olnud võimalik oma põhipuhkust võrdlusperioodil võtta, täiendav võimalus põhipuhkust kasutada. Euroopa Kohus põhjendas oma järeldusi peamiselt sellega, et „kõnealuse puhkuse üleviimise tähtaja kehtestamine on osa tasulise põhipuhkuse õiguse kasutamise ja rakendamise tingimustest ja kuulub seega põhimõtteliselt liikmesriikide pädevusse”.(10) Seega võimaldab direktiiv 2003/88 reeglina tasulise põhipuhkuse õiguse lõppemist.
39. Oluline on aga märkida, et Euroopa Kohus sidus liikmesriikide pädevuse kehtestada tasulise põhipuhkuse lõppemine sisulise tingimusega, täpsemalt sellega, et tasulise põhipuhkuse õiguse kaotanud töötajal „on olnud tegelik võimalus talle direktiivist tulenevat õigust kasutada”.(11)
40. Euroopa Kohus leidis, et kohtuasja Schultz-Hoff jt aluseks olnud juhtumil ei olnud see tingimus täidetud. Nimetatud asjas oli kõne all üksnes kuue kuu pikkune puhkuse üleviimise võimalus.(12) Viidates kõnealuse kohtuasja erilistele asjaoludele selgitas Euroopa Kohus, et „niisugune töötaja, kes viibib haiguspuhkusel, mis kestab terve puhkuseaasta ja üle siseriikliku õiguse alusel kehtestatud puhkuse üleviimise tähtaja, on ilma jäetud võimalusest saada muul ajal tasulist põhipuhkust”.(13) On ilmselge, et Euroopa Kohtu argumentatsiooni mõjutab eesmärk anda võimalikult laiaulatuslik praktiline mõju liidu õigusega antud võõrandamatule tasulise põhipuhkuse õigusele, mille teostamist ei tohi nurjata siseriiklikust õigusest tulenevate takistustega. Kõnealune argumentatsioon tugineb kahele peamisele liinile, mida ma järgnevalt lühidalt selgitan.
41. Esiteks tuginetakse asjaolule, et haiguspuhkuse ainus eesmärk on võimaldada töötajal haigusest taastuda,(14) ning asjaolule, et töötaja ei ole haiguse ajal tavaliselt võimeline oma tasulise põhipuhkuse õigust kasutama. Otsuse punktis 45 märgib Euroopa Kohus, et kui nõustuda väitega, et eelmises punktis viidatud töövõimetusega seotud asjaolude korral võivad asjakohased siseriiklikud õigusnormid – eelkõige need, millega on kindlaks määratud puhkuse üleviimise tähtaeg – näha ette direktiivi 2003/88 artikli 7 lõikes 1 sätestatud tasulise põhipuhkuse õiguse lõppemise, ilma et kõnealusel töötajal oleks olnud tegelikult võimalust talle selle direktiiviga antud õigust kasutada, siis tähendaks see seda, et kõnealused õigusnormid kahjustavad nimetatud direktiivi artikliga 7 igale töötajale vahetult antud sotsiaalset õigust.
42. Teiseks selgitas Euroopa Kohus otsuse punktis 48, et nii nagu liikmesriigid ei või jätta töötajat ilma õigusest tasulisele põhipuhkusele, ei või liikmesriigid sellises olukorras nagu see, milles on põhikohtuasja hageja, kes oli kogu võrdlusperioodi ja puhkuse üleviimise tähtaja kestel haiguspuhkusel, näha ette nimetatud õiguse lõppemist. See argumentatsioon tugineb Euroopa Kohtu praktikale alates otsusest BECTU,(15) mille kohaselt „on liikmesriikidel küll õigus kehtestada siseriiklikes õigusnormides tasulise põhipuhkuse õiguse kasutamise ja rakendamise tingimused, kuid neil on keelatud kehtestada mis tahes tingimusi selle, direktiivist 93/104 vahetult tuleneva õiguse tekkeks”.
43. Seega peab Euroopa Kohus puhkuse õiguste ajalise ülekantavuse küsimust rakendusmeetmeks, mille kehtestamine kuulub liikmesriikide pädevusse. Liikmesriikide kõnealuse reguleerimispädevuse piir on siiski seal, kus valitud eeskiri kahjustab tasulise põhipuhkuse õigust selles osas, et puhkuse õiguse eesmärgi saavutamine ei ole enam tagatud.
44. Eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes järeldas Euroopa Kohus seejärel kohtuotsuse punktis 49, et direktiivi 2003/88 artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada selliselt, et sellega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid ja tavad, mille kohaselt õigus tasulisele põhipuhkusele lõppeb puhkuseaasta lõppemisel või siseriikliku õiguse alusel kehtestatud puhkuse üleviimise tähtaja möödumisel, seda ka juhul, kui töötaja on haiguspuhkusel viibinud terve puhkuseaasta või selle osa jooksul ja tema töövõimetus püsib kuni töösuhte lõpetamiseni, mille tõttu kõnealune töötaja ei saanud kasutada oma õigust tasulisele põhipuhkusele.
45. Euroopa Kohus leidis otsuse punktis 62, et sama kehtib ka direktiivi 2003/88 artikli 7 lõikes 2 ette nähtud rahalise hüvitise suhtes. Põhjenduseks viitas ta peamiselt direktiivi 2003/88 artiklis 7 sätestatud õiguste ülesannete identsusele. Töösuhte lõpetamisel töötajale tagatava rahalise hüvitise väljamaksmine hoiab ära selle, et töötajal takistatakse puhkuse õiguse teostamise võimatuse tõttu seda õigust kasutada. Euroopa Kohtu seisukoha kohaselt käsitleb direktiiv põhipuhkuse saamise õigust ja sellise puhkuse eest tasu saamise õigust „ühe õiguse kahe aspektina”. Sel põhjusel on Euroopa Kohus leidnud, et kõnealust direktiivi sätet tuleb tõlgendada selliselt, et sellega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid ja tavad, kui töötaja ei saa eespool kirjeldatud asjaoludel võtmata jäänud põhipuhkuse eest töösuhte lõppedes mingit rahalist hüvitist.
46. Siiski tuleb viidata asjaolule, et – erinevalt käesolevast kohtuasjast – ei olnud Euroopa Kohtul kohtuasjas Schultz-Hoff jt veel vajadust võtta seisukohta küsimuses, kas puhkuse üleviimise tähtaja piiramine 18 kuule kujutab endast liidu õigusega kooskõlas olevat minimaalse põhipuhkuse kasutamise tingimust direktiivi 2003/88 artikli 7 lõike 1 tähenduses. Selles kontekstis tuleb meenutada, et nimetatud kohtuasjas oli põhikohtuasja ese töötaja puhkuse õigus aastate 2004 ja 2005 eest, kusjuures töösuhe lõppes 2005. aasta septembri lõpus. Seega võis kõnealuses kohtuasjas äärmisel juhul tekkida küsimus, kas asjaomane puhkuse õigus 2004. aasta eest võis üheksa kuu jooksul lõppeda. See küsimus ei olnud siiski toonase eelotsusetaotluse esemeks. Käesolevas kohtuasjas on lähteolukord täiesti teistsugune. Võttes arvesse asjaolu, et W. Schulte taotleb põhikohtuasjas aastate 2006 (alates 1. jaanuarist 2006)(16) kuni 2008 (kuni töösuhte lõpetamiseni 31. augustil 2008) eest saadava puhkuse hüvitamist ning nende õiguste teostamine eeldaks enam kui 18 kuu pikkust puhkuse üleviimise tähtaega, vajab eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt käesolevas asjas tõstatatud küsimus ajalise piiritlemise võimaluse kohta tingimata selgitamist.
47. Kokkuvõttes tuleb järeldada, et Euroopa Kohus ei ole seni võtnud selget seisukohta küsimuses, kas töötaja haigusest tingitud töölt eemalviibimisest tulenev ajaliselt piiramatu puhkuse õiguste ja hüvitise nõuete kogumine on käesoleval ajal kehtiva õigusliku olukorra kohaselt nõutav, olgugi et kohtuotsust Schulz‑Hoff jt on mõnikord selliselt mõistetud. Käesolev kohtuasi annab Euroopa Kohtule nüüd võimaluse täpsustada oma senist praktikat ning tuua selgust kõnealusesse vaieldavasse küsimusse.
2. Küsimus, kas direktiivi 2003/88 artikli 7 mõte ja eesmärk nõuavad puhkuse õiguste ja hüvitise nõuete kogumist
48. Võttes arvesse põhikohtuasja erilisi asjaolusid, eelkõige põhikohtuasja menetluse poolte vastandlikke huve, tekib õigustatud küsimus, kas puhkuse õiguste ja hüvitise nõuete kogumine on direktiivi eesmärkide saavutamiseks üldse õiguslikult nõutav. Puhkuseõigust puudutava praktika edasiarendamisel peab Euroopa Kohus silmas pidama, et tuleb leida eesmärgipärane lahendus, mis võtab võrdselt arvesse töötaja ja tööandja huve. Töötajale direktiivi 2003/88 artiklis 7 antud õiguste ulatuse täpsustamine tõlgendamise abil tundub mulle sobiv vältimaks seda, et kõnealused õigused ei saavuta lõpuks neile seatud eesmärki.
49. Järgnevalt käsitlen ma seda küsimust, esitades sealjuures rea argumente nii puhkuse õiguste kogumise nõude kaitseks kui ka selle vastu, mille paikapidavust tuleb uurida, ning vajadusel kaaluda neid argumente üksteise suhtes.
a) Õiguste kogumise poolt kõnelevad argumendid
50. Kohtuotsus Schultz-Hoff jt ise võib anda mõned argumendid selle seisukoha toetuseks, et vähemalt teatud asjaoludel, mida iseloomustavad pikalt kestvad töötaja haigusperioodid, peaks olema puhkuse õiguste ja hüvitise nõuete piiramatu kogumine pikema perioodi jooksul lubatud.
51. Selle kasuks võib esiteks kõneleda asjaolu, et nimetatud kohtuotsus jättis nende nõuete lõpetamise või kaotamise põhimõttelise võimaluse töötaja pikaajalise haiguse korral suurel määral lahtiseks. Seejuures jäetaks siiski tähelepanuta asjaolu, et kõnealustes kohtuasjades ei olnud veel põhjust võtta selle aspekti osas seisukohta. Selles osas ei ole nimetatud argument veenev.
52. Teiseks võib argumendina välja tuua ebakindluse, mis tavaliselt haiguse olukorraga seondub. See aspekt on küll faktilist laadi, kuid võttes arvesse sellega seotud õiguslikke tagajärgi, tuleb see siiski analüüsi kaasata. Kõnealusele aspektile viitas Euroopa Kohus nimetatud kohtuotsuse punktis 51, kus ta selgitas õigesti, et „haigusest tulenevat töövõimetust ei ole võimalik ette näha”. Haigeks jäämine on sageli sama vähe ettenähtav nagu tervenemine. Just sel põhjusel tuleb töövõimetus, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus oma eelotsusetaotluses viitab,(17) teha kindlaks meditsiiniliste uuringutega. Töötaja ja tööandja vahelistes suhetes tuleb luua õiguskindlus. Kui, nagu põhikohtuasjas, ei olda kindlad, kas töötaja kunagi jälle terveneb, siis ei tohi algusest peale välistada, et puhkuse õigusi või puhkuse hüvitise nõudeid võidakse koguda mitmeid aastaid, ilma et töötaja uuesti tööle asuks. Igal juhul ei tohiks vaidlust olla selle üle, et sama vähe nagu töötajale saab haigust töölt puudumise põhjusena ette heita, saab haigus ise olla aluseks, et võtta töötajalt talle liidu õigusega tagatud puhkuse õigus. Selle argumentatsiooni kohaselt oleks järjekindel nõuda taolises olukorras nagu põhikohtuasja juhtumil puhkuse õiguste piiramatut kogumist.
53. Seisukohta, mille kohaselt peaks puhkuse õiguste või puhkuse hüvitise nõuete piiramatu kogumine olema vajalik, ei saa igal juhul ümber lükata argumendiga, et hoopis haigus ise võtab töötajalt võimaluse talle direktiiviga antud õigust teostada. Nagu Euroopa Kohus otsuses Schultz-Hoff jt üheselt selgitas, on töötajal direktiivi artiklist 7 tulenevad õigused olenemata sellest, kas ta oli võrdlusperioodil või puhkuse üleviimise tähtajal haige või mitte. See tuleneb nimetatud kohtuotsuse punktist 40, milles Euroopa Kohus selgitas, et direktiivis 2003/88 „ei eristata töötajaid, kes puuduvad puhkuseaastal töölt kas pika- või lühiajalise haiguspuhkuse tõttu, ja töötajaid, kes on nimetatud perioodi jooksul tegelikult töötanud”. Nagu märgitakse järgnevalt otsuse punktis 41, järeldub Euroopa Kohtu arvates sellest, et „nõuetekohaselt vormistatud haiguspuhkusel olevate töötajate suhtes ei saa direktiivist 2003/88 tulenevat iga töötaja õigust tasulisele põhipuhkusele seada liikmesriigi poolt sõltuvusse kohustusest, et töötaja oleks selle liikmesriigi poolt kehtestatud puhkuseaasta jooksul tegelikult töötanud”.(18) Seega võib kõnealust kohtupraktikat mõista ka selliselt, et töötaja pikaajaline haigusseisund, mille lõppemine ei ole algusest peale ettenähtav, ei kujuta endast seaduslikku alust keelata puhkuse õiguste ja puhkuse hüvitise nõuete piiramatut kogumist.
54. Siinkohal tuleb lisada veel teist laadi märkus, kõrvaldamaks valestimõistmist, mis on ilmselgelt KHS‑i argumentatsiooni aluseks. Seoses Euroopa Kohtu ühese seisukohaga põhipuhkuse õiguse puutumatuse osas isegi pikaajalise haiguse puhul, tuleb tagasi lükata KHS‑i selgitused, mis jõuavad välja selleni, et töötaja jäetakse haigusest tingitud eemalviibimise tõttu puhkuse õigusest ilma. Mõlema õiguse juba eespool kirjeldatud tiheda seotuse tõttu(19) peaks sama kehtima ka direktiivi artikli 7 lõike 2 kohase kasutamata jäetud põhipuhkuse hüvitise õiguse suhtes, mida ei saa keelata näiteks viidates puhkuse hüvitise nõude täitmise võimatusele pikaajalise haigusseisundi tõttu.(20)
55. Kohtuotsus Schultz-Hoff jt võib seega olenevalt tõlgendusest pakkuda tuge seisukohale, et teatud asjaoludel, mida iseloomustavad töötaja pikad haigusperioodid, peaks puhkuse õiguste ja puhkuse hüvitise nõuete piiramatu kogumine olema lubatud ka märkimisväärselt pika perioodi jooksul.(21) Taoline arusaam kõnealusest kohtupraktikast põhikohtuasja puhul tooks endaga kaasa selle, et W. Schultel oleks õigus saada hüvitist aastatel 2006–2008 kasutamata jäänud puhkuse eest.
b) Õiguste kogumise vastu kõnelevad argumendid
56. Ennetamaks minu uurimise järeldust tuleb märkida, et ma ei ole seisukohal, et puhkuse õiguste kogumine on taotletava puhkamise eesmärgi saavutamiseks õiguslikult nõutav. Direktiivi 2003/88 artikli 7 taoline tõlgendus tundub mulle kokkuvõttes olevat vastuolus nii töötaja kui ka tööandja huvidega. Järgnevalt toon ma välja rea argumente, mis toetavad minu seisukohta.
i) Kiire kasutamise nõue
57. Selleks, et puhkuse positiivne mõju töötaja ohutusele ja tervisele saaks ilmneda täielikult, tuleb seda, nagu leiab Euroopa Kohus otsuses Federale Nederlandse Vakbeweging,(22) põhimõtteliselt kasutada selleks ette nähtud aasta, s.o jooksva aasta jooksul, kuigi see puhkus ei kaota oma tähtsust kindlasti ka juhul, kui seda kasutatakse mõnel hilisemal ajavahemikul, näiteks puhkuse üleviimise tähtaja jooksul. Nagu Saksamaa valitsus,(23) komisjon(24) ja KHS(25) õigesti märgivad, tuleb nimetatud kohtupraktikat mõista selliselt, et siiski on vajalik teatud ajaline lähedus võrdlusperioodi ja põhipuhkuse tegeliku kasutamise vahel.(26) Isegi kui haigusperioodid – nagu kinnitab ka kohtupraktika – ei ole kindlasti õiguslikult lubatavaks aluseks põhipuhkuse andmisest keeldumiseks tööandja poolt, siis on puhkuse õigusel vaieldamatult teatud eesmärgistatus. Nimetatud eesmärgistatus seisneb nimelt selles, et varasemalt tehtud töö ning puhkuse vahel on nii ajaline kui ka põhjuslik seos. Selles kontekstis on arusaamatu, kuidas saaks puhkus oma ülesannet täita, kui seda võetakse alles pärast mitmeaastast töölt eemalviibimist. Põhipuhkuse eesmärki puhata tööaasta pingutustest ja stressist ning saada puhkuse aegsest lõõgastumisest ja vabast ajast uut jõudu ülejäänud tööaastaks ei saavutata sellega, kui seda puhkust võetakse alles aastaid hiljem.
ii) Puhkuse mõju ilmselge tugevnemise puudumine
58. Järgnevalt ei ole ilmne, mil määral peaks puhkuse õiguste kogumine mitme aasta jooksul olema puhkamise eesmärgi tagamiseks tingimata vajalik. Reeglina säiliks puhkusega taotletav puhkamise eesmärk veel siis, kui järgneval aastal antakse uuesti tekkinud puhkust. Seda, et minimaalse puhkuse aja kahekordistamine või isegi kolmekordistamine toob endaga kaasa puhkuse mõju tugevnemise, ei ole selgitanud ei menetlusosalised ega ole seda ka objektiivselt tõendatud.(27) Pigem tundub asjakohane ja sobiv seada puhkus tegeliku puhkamisvajadusega kvantitatiivselt sobivasse suhtesse. Sellist sobivat suhet on võimalik saavutada taolise puhkuse andmisega, mille kestus on pikem kui direktiivi 2003/88 artikli 7 lõikes 1 sätestatud nelja nädala pikkusel minimaalsel põhipuhkusel, ilma et tegemist oleks selle puhkuse pelga mitmekordistamisega.
iii) Negatiivsed mõjud töötaja majanduslikule ja sotsiaalsele integratsioonile
– Riskid töötaja integreerumisel tööprotsessidesse
59. Järgnevalt näib mulle vajalik käsitleda puhkuse õiguste võimaliku kogumise õigusliku nõutavuse uurimisel veel ühte aspekti, millele KHS minu arvates õigesti tähelepanu juhtis. Põhipuhkusega taotletav töötaja väljapuhkamine toimub, majanduslikust vaatepunktist, töötaja ja tööandja vastastikustes huvides. Kui käsitleda kas tööjõu või teadmiste panustamise (inimkapital) vormis inimese poolt tehtavat tööd tootmisfaktorina, siis eksisteerib kahtlemata tööandja elementaarne huvi selles osas, et töötaja integreeruks pärast oma põhipuhkuse õiguse kasutamist uuesti tööprotsessidesse ning kasutaks oma võimeid ettevõtja hüvanguks. See huvi peaks täpselt kattuma töötaja huviga, kui mõistlikult eeldada, et pärast haigusest tingitud eemalviibimist seisab tavapäraselt esiplaanil töötaja taasintegreerumine tööellu. KHS‑iga tuleb nõustuda selles, et tervenenud töötajale tuleb anda võimalus uuesti tööprotsessidesse integreeruda. Kui aga töötaja kistaks lisaks kõnealusele põhipuhkusele uuesti pikalt kestva või jätkuva puhkuse kasutamisega tööprotsessidest eemale, siis on põhjust karta, et see mõjuks tema tööalasele karjäärile destruktiivselt.(28)
60. Liidu seadusandja kavatsus ei saanud siiski olla anda töötajale sotsiaalne õigus, mille kasutamise vahetu mõju on tema majandusliku ja sotsiaalse eraldatuse süvendamine. Selles kontekstis tuleb meenutada kas või seda, et direktiiv 2003/88 kehtestati EÜ artikli 137 lõike 2 alusel töötajate turvalisuse ja tervise kaitseks, kusjuures liidu seadusandja õigustloova tegevuse eesmärk on EÜ artikli 137 lõike 1 kohaselt aidata kaasa EÜ artikli 136 eesmärkide saavutamisele. Kõnealusel asutamislepingu sättel on küll programmiline iseloom, kuid siiski ei tähenda see, et sättel ei oleks mingit õiguslikku mõju. Tunnustatakse tema suurt tähtsust asutamislepingu muude sätete ja sotsiaalvaldkonna teisese õiguse tõlgendamisel.(29) Siduvate eesmärkidena näeb asutamislepingu nimetatud säte ette töötaja „piisava sotsiaalkaitse”, samuti ka „tööhõive edendamise” ning „inimressursside arendamise, pidades silmas kestvat kõrget tööhõivet ja tööturult väljatõrjumise tõkestamist”. Järelikult tuleb kõrvale jätta direktiivi 2003/88 artikli 7 tõlgendus, mis läheks vastuollu pikaajaliselt haige töötaja tööturule integreerimisega.
– Oht töösuhte säilitamisele
61. Direktiivi 2003/88 artikli 7 tõlgendusel, mis soosib puhkuse õiguste või hüvitise nõuete ajaliselt piiramatut kogumist, võivad peale selle olla rasked tagajärjed, mis seaksid taolise tõlgenduse esmapilgul töötajat kaitsva iseloomu kokkuvõttes kahtluse alla. Nagu tuleneb juba eelnevatest selgitustest, on ja jääb töösuhe töötaja majandusliku ja sotsiaalse integratsiooni võtmeks. Selles seoses tuleb silmas pidada, et tööandjale nii töötaja pikast eemalviibimisest kui ka kogutud puhkuse õigustest või hüvitise nõuetest põhjustatud rahalisest koormusest – mida ma oma järgnevates selgitustes üksikasjalikult käsitlen – tekkiv negatiivne mõju võib tööandjale teatud asjaoludel potentsiaalselt anda põhjuse vabaneda pikaajaliselt töövõimetust töötajast võimalikult varakult, et neid negatiivseid tagajärgi ennetada.(30) Selles osas võib nõustuda KHS‑i hinnanguga,(31) et ebatõenäoliseks ei saa pidada võimalust, et just väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad hakkavad kasutama pikaajaliselt haigete töötajate vallandamist. Selline töötajate majanduslikule ja sotsiaalsele integratsioonile kahjulik areng läheks EÜ artikli 136 eespool nimetatud eesmärkidega üheselt vastuollu.
iv) Organisatsioonilise ja rahalise koormuse risk väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate jaoks
62. Pikaajaliselt haigete töötajate eemalviibimine on, nagu Taani valitsus(32) õigesti viitab, reeglina seotud märkimisväärsete raskustega ettevõtja tööaja korralduses, sest kõnealune asjaolu sunnib võtma vajalikke organisatsioonilisi meetmeid leidmaks haigestunud töötajale sobiv asendaja.(33) Kui töötaja kasutab vahetult pärast haiguspuhkuselt naasmist ühe korraga ära kogu oma põhipuhkuse õiguse või isegi mitme puhkuseaasta õigused, võiks see esialgu ajutisena käsitletav olukord kokkuvõttes kinnistuda. Need raskused on ilmselt seda tõsisemad, mida väiksem on ettevõtja.(34)
63. Järgnevalt ei tohi tähelepanuta jätta rahalist koormust, mis võib ettevõtjail tekkida, kui neil oleks kohustus pärast töösuhte lõpetamist pikaajaliselt haige töötajaga maksta hüvitist mitme üksteisele järgneva aasta eest, mil puhkuse õigusi koguti.(35) Nimetatud koormus, millele KHS(36) oma kirjalikes selgitustes korduvalt on viidanud, võib olla märkimisväärne.
64. Liidu sotsiaalpoliitikat puudutavate esmase õiguse sätete – eelkõige EÜ artikli 136 ja EÜ artikli 137 lõike 2 – uurimisest ilmneb, et sotsiaalpoliitiliste eesmärkide elluviimisel mängivad olulist rolli ka majanduslikud aspektid. Nii tuleneb mõlemast sättest, et töötingimuste parandamine õiguse ühtlustamise teel ei saa toimuda, ilma et samal ajal võetaks arvesse vajadust säilitada majanduse konkurentsivõimelisus. Peale selle nähtub EÜ artikli 137 lõike 2 punktist b, et sellele õiguslikule alusele tuginevates direktiivides „hoidutakse haldus-, finants- ja õiguslike piirangute kehtestamisest viisil, mis pidurdaks väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete loomist ja arengut”. Seda seisukohta kinnitab ka direktiivi 2003/88 põhjendus 2. Kõnealuse sättega soovib liidu seadusandja kaitsta väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtjaid,(37) sest vaikimisi lähtutakse sellest, et väiksemaid ettevõtjaid koormatakse riiklike töötingimuste kaudu erinevatel põhjustel kuludega suhteliselt rohkem.(38) Nimetatud sätted osundavad asjaolule, et direktiivide kehtestamisel sotsiaalõiguse valdkonnas tuleb tingimata võtta arvesse ka nende eeskirjade majanduslikku mõju. Minu arvates lasub sama kohustus ka Euroopa Kohtul, kui ta teostab oma pädevust avada tõlgendamise teel nii liidu õiguse sätte sisu ning ka kohaldamisala. Võttes arvesse eespool nimetatud esmasest õigusest tulenevaid juhiseid on Euroopa Kohtul kohustus tõlgendada direktiivi 2003/88 artiklit 7 selliselt, et leitaks sobiv tasakaal töötaja ja tööandja huvide vahel.
65. Võttes arvesse Taani valitsuse ja KHS‑i veenvaid selgitusi, tuleb lähtuda sellest, et täiesti piiramatu õigus kogu puhkuse saamisele mitme üksteisele järgneva aasta eest olenevalt asjaomasest üksikjuhust sarnaneb finantspiirangule EÜ artikli 137 lõike 2 punkti b tähenduses, mis võib väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate arengule mõjuda liialt koormavalt. Pidades silmas juba välja toodud negatiivseid mõjusid töötaja majanduslikule ja sotsiaalsele integratsioonile ning pidepunkte selle toetuseks, et puhkuse õiguste või hüvitise nõuete kogumine ei pruugi väljapuhkamise eesmärki tingimata toetada, ei näe ma mingit põhjust, miks peaks ettevõtjale sellise koorma panema.
v) Puhkuse hüvitise nõude kõlbmatuks muutumise risk
66. Seni kumuleerumise vastu välja toodud argumendid puudutavad esmajoones tasulise põhipuhkuse õigust ja – asjakohases osas – ka direktiivi 2003/88 artikli 7 lõike 2 kohast rahalise hüvitise nõuet kasutamata jäänud puhkuse eest. Siiski on vaja üksikasjalikumalt käsitleda hüvitise nõuete kumuleerumise tagajärgi, eriti seoses KHS‑i esitatud vastuväitega, et taoline kumuleerumine viib lõpuks „puhkuse mandumiseni pelgaks majandushüveks”.(39) Tuleb nimelt hoiduda direktiivi kõnealuse sätte sellisest tõlgendamisest, mis ei võta teatud asjaoludel arvesse selles ette nähtud rahalise hüvitamise ülesannet. Võttes arvesse kõnealuse sätte eesmärki, ei saa KHS‑i vastuväidet automaatselt kõrvale heita.
67. Hüvitise nõue, milleks puhkuse õigus töösuhte lõpetamisega muutub, ei ole üldine kompensatsiooni nõue või rahaline nõue, vaid töösuhte lõpetamise tõttu kasutamata puhkuse aseaine.(40) Seda hüvitise nõude aseainelist õiguslikku iseloomu toetab ka direktiivi 2003/88 artikli 7 lõike 2 sõnastus. Selle kohaselt võib puhkust rahalise hüvitisega „asendada”, mitte aga „kompenseerida”. Hüvitise eesmärk on võimaldada töötajale selline rahaline olukord, mis lubab tal tema põhipuhkust tasa teha, ja seda võrreldavatel tingimustel olukorraga, mil ta oleks jätkuvalt töösuhtes ning saaks direktiivi 2003/88 artikli 7 lõike 1 kohaselt puhkusetasu.(41) Seetõttu on tavapärane töötasu, mille maksmist tuleb tasulisele põhipuhkusele vastaval puhkuseajal jätkata, määrav ka kõnealuse rahalise hüvitise arvestamisel. Puhkuse hüvitamise sellele olulisele rahalisele aspektile viitab Euroopa Kohus otsuse Schultz-Hoff jt punktis 56, milles ta selgitab, et direktiivi 2003/88 artikli 7 lõikes 2 ette nähtud rahaline hüvitis peaks vältima olukorda, kus töötaja ei saa töösuhte lõpetamisega kaasneva võimatuse tõttu võtta tasulist põhipuhkust, kasutada kõnealust õigust „ka rahalisel kujul”.
68. Hüvitise õiguste piiramatu kumuleerumise väljavaade võib sellest hoolimata eksitada töötajat, kelle jaoks nimetatud seos ei ole kohe ilmne, mõistma selle sätte mõtet teisiti ning tekitada temas ekslikku ootust, et tal on puhkusetasu aseaine asemel õigus saada oma töösuhte lõpetamise korral kompensatsiooni. Taoline arusaam viiks selleni, et puhkuse hüvitise nõudele omistataks tähendus, mida talle seadusega ei ole antud. Rahalise hüvitise õigusliku iseloomu selline valestimõistmine võib olenevalt õiguskorrast ja algsest olukorrast omada tööandja jaoks negatiivseid tagajärgi, näiteks kui töötaja peaks töölepingu lõpetamise läbirääkimistel või töösuhte lõpetamise kohtulikul kompromissil nõudma, et hüvitise nõudeid ei toodaks sellistena välja, vaid makstaks kompensatsioonina, vältimaks nende summade maksustamist või nende suhtes isegi sotsiaalkindlustuse kohustuse kohaldamist. Kui hüvitise nõuded ei toodaks kompromissi sõlmimisel sellistena selgelt välja, oleks töötajatel ka pärast kompromissi sõlmimist võimalus esitada hüvitise nõuded uuesti.(42) Tööandjal on seega kaitsmisväärne huvi, et hüvitise nõuete õigusliku laadi osas ei tekiks mingeid arusaamatusi ning et pärast töösuhte lõpetamist valitseks õiguskindlus.
69. Neid ohte tuleb vältida rangelt direktiivi 2003/88 artikli 7 lõike 2 mõttele ja eesmärgile orienteeritud tõlgendamisega. Rahalisele hüvitisele, mida kõnealune säte ette näeb, ei saa – nagu tuleneb kaudselt direktiivi põhjendusest 2 ning artikli 1 lõikest 1 – omistada mingit muud ülesannet kui töötaja ohutuse ja tervise kaitse. See rahalise hüvitise eesmärgistatus selgitab ka seda, miks liidu seadusandja võimaldab üksnes töösuhte lõpetamise konkreetsel juhul põhipuhkuse kasutamata jätmise eest rahalist hüvitist ning ei luba direktiivi artikli 17 lõike 1 kohaselt sellest sättest muidu mingeid erandeid.(43) Seega kui võtta sätte ranget eesmärgistatust silmas pidades arvesse, et puhkuse õiguste kogumine – nagu juba selgitatud – ei taga puhkuse kosutava mõju mitmekordistamist, siis jääb arusaamatuks, mil määral peab hüvitise nõuete kogumine olema eespool nimetatud eesmärgi saavutamiseks tingimata vajalik. Pigem tooks hüvitise nõuete kogumine endaga kaasa kõnealuse sätte seadusandliku eesmärgiga põhjendamata töötaja eelistamise ja tööandja koormamise.
70. Seega ei ole hüvitise nõuete ajaliselt piiramatu kogumine mitme aasta jooksul tingimata vajalik, et viia ellu tasulise põhipuhkuse õigusele omistatud kosutamise ülesannet.
c) Vahejäreldus
71. Eeltoodut arvesse võttes järeldan ma, et puhkuse õiguste või hüvitise nõuete ajaliselt piiramatu kogumine ei ole direktiivi 2003/88 artikli 7 eesmärkide saavutamiseks liidu õiguse kohaselt vajalik.
3. Puhkuse õiguste ja hüvitise nõuete üleviimise võimaluse ajalise piiramise kooskõla liidu õigusega
a) Kohtuotsus Schultz-Hoff jt lähtepunktina
72. Oma analüüsi esimeses osas tuvastasin ma, et Euroopa Kohus ei ole seni võtnud seisukohta küsimuse osas, kas töötaja haigusest tingitud eemalviibimise tõttu tekkinud puhkuse õiguste ja hüvitise nõuete ajaliselt piiramatu kogumine on liidu õiguse kohaselt vajalik. Teises osas käsitlesin ma kõnealust küsimust ning jõudsin direktiivi 2003/88 artikli 7 süstemaatilise ja teleoloogilise tõlgendamise teel järelduseni, et taoline kumulatsioon ei ole liidu õiguse kohaselt nõutav. Järgnevalt pühendun ma eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusele ning kontrollin, kas üleviimise tähtaja ajaline piiramine 18 kuu pikkusele perioodile on liidu õigusega kooskõlas.
73. Pikaajaliselt haige töötaja puhkuse nõuete ajalise piiramise võimaluse tunnustamine nõuab kohtupraktika edasiarendamist. Kaalutluste lähtepunktiks peab siinjuures olema kohtuotsus Schultz-Hoff jt, mis loob selleks vajalikud alused. Nimetatud kohtuotsuse aluseks on idee, et töötajale peab igal juhul andma võimaluse kasutada talle direktiiviga antud põhipuhkuse õigust, vältimaks seda, et kõnealust eriti oluliseks peetavat liidu sotsiaalõiguse põhimõtet ei kahjustataks kokkuvõttes selle konkreetsel kohaldamisel. Mil määral seda põhimõtet kahjustatakse, ei saa hinnata üldiselt, vaid see sõltub üksikjuhu vastavatest asjaoludest. Töötaja haigus kujutab endast küll kahtlemata olulist asjaolu, mis võib kahjustada põhipuhkuse õiguse kasutamist, kuid siiski ei nähtu kohtuotsusest, et haigust tuleb käsitleda ainsa määrava asjaoluna. Vastupidi, mitmed aspektid viitavad hoopis sellele, et erilisel määral on oluline see, milliseid siseriiklikke õigusnorme ja/või tavasid töötaja suhtes kohaldatakse ning kas need üldse võimaldavad põhipuhkuse õiguse tegelikku kasutamist.
74. Euroopa Kohtu järeldusi otsuses Schultz-Hoff jt tuleb seetõttu hinnata toonasele põhikohtuasja juhule kohaldatud siseriiklike õigusnormide kontekstis. Põhipuhkuse tegeliku kasutamise võimaluse puudumise tuvastamisel oli esiteks määrav eriti lühike mõne kuu pikkune puhkuse üleviimise tähtaeg, teiseks aga ka kollektiivlepinguga ette nähtud puhkuse õiguse lõppemine, mis ei võtnud piisavalt arvesse selliseid raskeid juhtumeid nagu näiteks töötaja töövõimetus.
75. Sellest vaatenurgast ei saa põhimõtteliselt välistada, et teistsuguste asjaolude puhul, mis võtavad töötaja puhkusevajadust sobivalt arvesse ega too endaga kaasa tema õiguse nurjumist, näib nende õiguste lõppemine pärast teatud tähtaja möödumist Euroopa Kohtu praktikat arvesse võttes liidu õigusega kooskõlas olev(44). Kui vastavad tingimused on täidetud, siis võib tegemist olla Euroopa Kohtu poolt tavajuhuna käsitletud asjaoludega, millele ma viitasin käesoleva ettepaneku punktis 38. Tekib ainult küsimus, millistel tingimustel võib see juhtuda. Lähtekoha otsimisel tuleb analüüsida direktiivi artikli 7 poolt liikmesriikide kaalutlusõigusele seatud piire.
b) Üleviimise perioodi ajalist piiramist toetavad lähenemised
76. Kõnealuste õiguste täielik lõppemine tuleb siinkohal esindatava lähenemise kohaselt igal juhul kindlalt tagasi lükata, sest see tähendaks töötaja jaoks korvamatut kaotust. Kohtuotsust Schultz-Hoff jt tuleb mõista selliselt, et puhkuse õigust ei tohi kahjustada sellega, et selle elluviimine seatakse sõltuvusse raskesti täidetavatest tingimustest. Taolise olukorraga ongi aga töötaja pikalt kestva haiguse korral reeglina tegemist, sest haigestunud töötaja ei saa takistada puhkuse õiguste automaatset, täielikku lõppemist tähtaja möödumisel. Reeglina sõltub töötaja tervenemise ajast, kas ta üldse saab oma puhkuse õigust kasutada. Selles osas on vajalikud liikmesriikide poolsed erilised ettevaatusabinõud. Direktiivi eesmärkide nurjumise vältimiseks näib seetõttu vajalik tagada töötajale vähemalt õigus ülejäänud puhkusele, mida ta saaks vajaduse korral nõuda tervenemisel ja pärast töökohale naasmist. Nimetatud vajadusele viitas oma kirjalikes märkustes õigesti ka Saksamaa valitsus.(45) Sellekohaselt tuleks kõne alla üksnes osaline puhkuse õiguste lõppemine.
77. Eespool toodud kaalutlused tekitavad küsimusi nii seoses selle tähtaja pikkusega, mille möödumisel võib puhkuse õigus lõppeda, kui ka kõnealuse ülejäänud puhkuse kestusega. Mõlemad aspektid on täpsemal vaatlusel teineteisega tihedalt seotud, sest nt üle 12 kuu pikkuse või igal juhul üle teatud perioodi pikkuse tähtaja kehtestamisel, mil esimese aasta puhkuse üleviimise tähtaeg ja sellele järgneva aasta võrdlusperiood kattuvad, tooks endaga kaasa olukorra, et liituvad vähemalt kahe aasta puhkuse õigused. Alles pärast esimese aasta puhkuse õiguse lõppemist väheneks puhkuse õiguste ulatus jälle puhkusepäevade arvule, mis vastab minimaalse põhipuhkuse kestusele.
78. Menetlusosalised, välja arvatud W. Schulte, viitavad üksmeelselt puhkuse õiguste ajalise piiramise vajadusele. Nagu juba eelotsusetaotluse esitanud kohus ning mõned menetlusosalised ette panid, pakub sobiliku lahenduse ILO konventsiooni nr 132 eeskirjade kohaldamine analoogia alusel. See konventsioon, mille olulisust direktiivi 2003/88 tõlgendamisel tunnustas Euroopa Kohus viimati selgelt otsuses Schultz-Hoff jt,(46) sätestab artikli 9 lõikes 1, et tasulist põhipuhkust „tuleb anda ja võtta hiljemalt 18 kuud pärast selle aasta lõppemist, mil puhkuse saamise õigus tekkis”. Nimetatud sätet tuleb mõista ajalise ülempiiri tähenduses,(47) mis viib selleni, et sättes määratud tähtaja möödumisel lõppevad kuni selle ajani kehtinud puhkuse õigused.
79. Võttes arvesse asjaolu, et puhkuse õiguste üleviimise ajalise piiri määramine puhkuseaastale järgnevale aastale kuulub liikmesriikide pädevusse kehtestada kord, mille alusel võib töötaja oma põhipuhkuse õigust kasutada, piirdub Euroopa Kohtu pädevus selle määratlemisega, kas ajaline piirang on liidu õigusega kooskõlas, kusjuures ta peab eriti silmas pidama, et edendataks direktiivi eesmärke.(48)
80. Põhimõtteliselt ei takista liidu õigus töötaja puhkuse õiguste sellist ajalist piiramist nagu näeb ette konventsiooni nr 132 artikli 9 lõige 1, sest direktiivi 2003/88 artikkel 7 ei lähtu mingil juhul sõnaselgelt tähtajatu puhkuse õiguse andmisest. Nagu ma juba selgitasin, vastab see ka Euroopa Kohtu tõlgendusele kohtuotsuse Schultz-Hoff jt punktis 43, milles ta leidis, et liikmesriikidel on pädevus kehtestada eeskirju, mis näevad isegi ette tasulise põhipuhkuse õiguse kaotamise, kuid seda siiski tingimusel, et töötajal „oli tegelikult võimalus talle direktiivist tulenevat õigust kasutada”. Ajalise piiramise kontseptsiooni, mis sisaldub kõnealuses rahvusvahelises sättes juba pikka aega, põhimõttelise ülevõtmise kasuks kõneleb ka direktiivi põhjendus 6, mille kohaselt tuleks arvesse võtta ILO tööaja korralduse põhimõtteid.
81. Selline tähtaeg nagu on ette nähtud konventsiooni nr 132 artikli 9 lõikes 1, võtaks kindlasti arvesse direktiivi 2003/88 artikli 7 kaitseeesmärki, sest töötajal oleks sellega kuni kaks ja pool aastat(49) aega, et võtta oma minimaalset põhipuhkust teatud puhkuseaasta eest. Nimetatud tähtaeg tundub objektiivselt vaadates piisavalt pikk, et tagada õiguse tõhus teostamine. Peale selle oleks töötajal alati garantii, mis võimaldab tal pärast pikaajalist haigust kasutada puhkamiseks pikemat perioodi. Töökohale naasmisel on tal veel õigus vähemalt 8 nädala pikkusele puhkusele,(50) tööle naasmisel kolmanda aasta esimeses pooles aga isegi õigus 12 nädala pikkusele puhkusele.(51) Õigus puhkuse ülejäänud osale oleks seega igal juhul tagatud. Võttes arvesse eeliseid, mida kõnealuse sätte ülevõtmine töötajale annab, tuleb lähtuda sellest, et Euroopa Kohtu seatud tingimus, millega on seotud siseriikliku seadusandja pädevus kehtestada puhkuse õiguse lõppemine õigusaktiga, on tegelikult täidetud.
82. Töötaja puhkuse õiguste üleviimise ajaline piiramine 18 kuule võtaks arvesse ka tööandja huve ning aitaks seega kokkuvõttes kaasa sobiva tasakaalu leidmisele töötaja ja tööandja huvide vahel. Samal ajal kui töötajal oleks garantii, et ta saab puhkamiseks igal juhul sobiva perioodi, oleks tööandjal kindlus, et puhkuse õigusi ei koguta lõputult ning ei teki sellega seotud raskusi tööaja korralduses. Sama kehtib ka rahalise koormuse osas, mis kaasneb pika aja jooksul kogutud hüvitise nõuetega. Nimetatud rahalise koormuse etteennustatavus ja kalkuleeritavus puhkuse õiguste ajalise piiramise tõttu lubaks tööandjal luua reserve, mis jäävad veel rahaliselt mõistlikkuse piiresse. Võttes arvesse puhkuse õiguste ajalise piiramise eeliseid, ei oleks tööandjatel enam põhjust loobuda „sotsiaalsest tagasihoidlikkusest”,(52) mida nad on raskesti haigete töötajate puhul nende keerulisel eluperioodil seni säilitanud, ning kasutada sotsiaal- ja personalipoliitika seisukohalt ebasoovitavaid vallandamise või lepingu lõpetamise meetmeid.
c) Liikmesriikide kaalutlusõigus tähtaja määramisel
83. Sellal kui miski ei takista põhipuhkuse õiguse ajalise piiramise üldise kontseptsiooni – nagu näeb ette konventsiooni nr 132 artikli 9 lõige 1 – ülevõtmist liidu tööaja korralduse struktuuri, on asjakohased kahtlused, kas nimetatud sättes samuti ette nähtud 18 kuu pikkuse tähtaja ülevõtmine on õiguslikust seisukohast tingimata vajalik. Tegemist on väga spetsiifilise eeskirjaga, mis ei ole üksikasjalikult põhjendatud. Kõnealune säte kajastab pigem konventsiooni allkirjastanud riikide teatud konsensust. Selle sätte – millega peetakse silmas ainult 18 kuu pikkust tähtaega – muutmata kujul ülevõtmise vastu kõneleb ka direktiivi 2003/88 põhjenduse 6 sõnastus, mis kohustab seoses tööaja korraldusega „arvesse võtma ILO põhimõtteid”. Kõnealune sõnastus võimaldab, nagu ma järgnevalt selgitan, järeldada, et liidu seadusandja ei saanud silmas pidada, et üle tuleks võtta iga rahvusvahelise õiguse tasandil vastu võetud tööõiguse säte, olenemata sellest, kas see võtab piisavalt arvesse liidu õiguskorra eripärasid või mitte.
84. Põhjenduseks tuleb kõigepealt osundada asjaolule, et direktiivi 2003/88 ülevõtmisel tuleb ILO põhimõtteid kõigest „arvesse võtta”, mis viitab semantilisest vaatepunktist teatud kaalutlusõigusele ülevõtmise puhul. Järgmise aspektina võib välja tuua direktiivis kasutatava mõiste „põhimõtted”. „Põhimõtteid” või „printsiipe” iseloomustab õiguse metodoloogia seisukohast see, et nad kohustavad normidena millekski, milleks võib olla kohustus, luba või keeld.(53) Nad nõuavad, et midagi realiseeritaks õiguslike ja faktiliste võimaluste suhtes võimalikult suurel määral. Printsiibid on seega optimeerimisnõuded, mida iseloomustab see, et neid võib täita erineval määral ning nende täitmise vajalik määr ei sõltu mitte üksnes faktilistest, vaid ka õiguslikest võimalustest. Õiguslike võimaluste valdkonna määratlevad üksteisega vastuolus olevad printsiibid ja reeglid.(54)
85. Minu arvates kujutab endast olulist takistust asutamislepingutega loodud liidu õiguskorra autonoomia, mille säilitamine on Euroopa Kohtu ülesanne.(55) Hoolimata Euroopa Liidu ja ILO aastatepikkusest koostööst majandus- ja sotsiaalpoliitika valdkonnas ning paljude liikmesriikide ILO liikmelisusest, ei ole Euroopa Liidul endal kui supranatsionaalsel organisatsioonil ILO‑s ei lepingupoole(56) ega ka vaatleja staatust. Seega võib liidu õigusakte hinnata nende kooskõla suhtes ILO õigusega põhimõtteliselt üksnes liidu poolt endale seatud siduvuse kriteeriumi alusel.
86. Olenemata sellest tuleb märkida, et 18 kuu pikkuse tähtaja analoogia alusel kohaldamine, nagu komisjon õigesti väidab, tooks endaga kokkuvõttes kaasa liikmesriikide õigusaktide ja tavade osalise ühtlustamise, kuigi direktiivi 2003/88 artiklist 7 ei saa järeldada, millise perioodi jooksul tuleb tagada puhkuse õigused ning, töösuhte lõpetamise korral, rahaline hüvitis pikaajalise haiguse puhul. Samuti ei luba miski järeldada, et liidu seadusandja soovis taolise juhtumi puhul kohaldada analoogia alusel konventsiooni nr 132 artikli 9 lõikes 1 ette nähtud 18 kuu pikkust maksimaalset üleviimise tähtaega pärast võrdlusaasta möödumist. Liiduülese regulatsiooni puudumise tõttu direktiivi 2003/88 artiklis 7 tuleb kõnealust tähtaega käsitleda selle sätte rakendusmeetmete esemena(57) ning seda peavad arvesse võtma ka siseriiklikud õigusnormid ja/või tavad, kusjuures viimased peavad olema sobivad direktiivi eesmärkide saavutamise tagamiseks.
87. Vastavalt liidu õiguse praegusele seisule tuleb üksikjuhul kontrollida, kas siseriiklik eeskiri või tava võimaldab töötajal kasutada talle direktiiviga 2003/88 antud õigusi, kusjuures nimetatud õiguste ulatus tuleb määratleda direktiivi artikli 7 lõike 1 eesmärke silmas pidades.
88. Üleviimise perioodi piiramine 18 kuule – nagu näeb ette konventsiooni nr 132 artikli 9 lõige 1 –, mille möödumisel töötaja puhkuse õigused lõppevad, tundub igatahes piisavalt pikk aeg ja seega kokkuvõttes sobiv, et anda töötajale põhipuhkuse tegeliku kasutamise võimalus kohtuotsuse Schultz-Hoff jt tähenduses. Seejuures tuleb rõhutada, et kõnealune periood kujutab endast orientiiri, millest liikmesriigid peaksid siseriiklikul ülevõtmisel võimaluse korral juhinduma. Minu arvates nõuab seda juba mainitud direktiivi 2003/88 põhjendus 6, mis loob seose liidu õiguse ja ILO õiguse vahel.
89. Kõnealune seos ei ulatu aga eespool toodud põhjustel(58) omakorda nii kaugele ning ei oma seetõttu sellist õiguslikku mõju, et liidu õiguse jaoks oleks siduv üksnes ILO konventsiooni nr 132 artikli 9 lõikes 1 kehtestatud ülempiir. Vastupidi, näib hoopis, et liikmesriikidel on õiguslikult võimalik nimetatud tähtajast kõrvale kalduda. Kui võtta arvesse, et direktiiv 2003/88 sätestab artikli 1 lõike 1 kohaselt pelgalt „tööaja korralduse minimaalsed ohutus‑ ja tervishoiunõuded” ning ei mõjuta artikli 15 kohaselt liikmesriikide õigust „kohaldada või kehtestada töötajate ohutuse ja tervise kaitseks soodsamaid õigus- ja haldusnorme või hõlbustada või lubada tööturu osapoolte vaheliste soodsamate kollektiivlepingute või lepingute kohaldamist”, siis tundub olevat järjekindel anda liidu õiguskorras liikmesriikidele pädevus kehtestada sätteid, mis näevad töötajale võimaluse korral ette soodsamaid tähtaegu. Liikmesriigid ei tohi soodsamate tähtaegade sätestamisest siiski keelduda viidates konventsiooni nr 132 artikli 9 lõikes 1 sisalduvale ülempiirile, sest ILO konventsioonid määratlevad üksnes rahvusvahelised miinimumstandardid,(59) millest võib liidu õigus ise kaugemale minna. See kehtib just nimelt ka direktiivi 2003/88 puhul, mis läheb kohati konventsiooni nr 132 miinimumnõuetest kaugemale, nähes näiteks konventsiooni artikli 3 lõikes 3 sätestatud kolme töönädala asemel ette nelja nädala pikkuse minimaalse põhipuhkuse.
90. Eespool toodust järeldub käesoleva eelotsusemenetluse eesmärkide tarvis, et põhipuhkuse õiguste üleviimise võimalus võib küll olla vähemalt 18 kuu pikkune, kuid ei pea seda tingimata olema. Teisele eelotsuse küsimusele tuleb ka selles tähenduses vastata.
d) Vahejäreldus
91. Kokkuvõttes tuleb järeldada, et taolises olukorras nagu põhikohtuasjas, mida iseloomustab töötaja pikk haigusperiood, saab töötaja ja tööandja huve direktiivi eesmärke arvesse võttes parimal võimalikul viisil kooskõlla viia siis, kui seada üleviimise perioodile ajaline piirang, mis viib selleni, et vastaval võrdlusaastal tekkinud puhkuse õigused lõppevad teatud tähtaja möödumisel, kui on kindlustatud, et puhkuse õiguse eesmärk säilitatakse ka pikaajaliselt haigete töötajate puhul. See tähendab, et töösuhte lõpetamisel peavad samal määral lõppema ka vastavad rahalise hüvitise nõuded. Seejuures säilib järelejäänud nõudena järgneval aastal uuesti tekkiv puhkuse õigus.
92. Sellise tähtaja kehtestamine, mille möödumisel puhkuse õigused või hüvitise nõuded lõppevad, kujutab endast rakendusmeetmeid, mida rakendatakse siseriiklike õigusnormide ja/või tavade abil, kusjuures viimased peavad siiski olema sobivad tagamaks direktiivi eesmärkide saavutamist. See tuleb üksikjuhul tuvastada direktiivi 2003/88 artikli 7 lõike 1 eesmärke arvesse võttes. Ajaline piiramine 18 kuule on nende eesmärkidega igal juhul kooskõlas. Kõigest kuue kuu pikkune üleviimise võimalus, nagu oli kohtuasja Schultz-Hoff jt ese, neid nõudeid seevastu ei rahulda.(60)
4. Kokkuvõtvad järeldused
93. Kokkuvõttes tuleb kohtupraktika edasiarendamist silmas pidades paigutada käesoleva uurimise tulemuseks saadud tõlgendus Euroopa Kohtu järelduste konteksti otsuses Schultz-Hoff jt.
94. Kõnealuses kohtuasjas otsustas Euroopa Kohus mh järgmist:
„Direktiivi 2003/88 artikli 7 lõiget 1 tuleks tõlgendada nii, et sellega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid ja tavad, mille kohaselt õigus tasulisele põhipuhkusele lõppeb puhkuseaasta lõppemisel või siseriikliku õiguse alusel kehtestatud puhkuse üleviimise tähtaja möödumisel, seda ka juhul, kui töötaja on haiguspuhkusel viibinud terve või osa puhkuseaastast ja tema töövõimetus püsib kuni töösuhte lõpetamiseni, mille tõttu kõnealune töötaja ei saanud kasutada oma õigust tasulisele põhipuhkusele.”
95. Võtmaks arvesse põhikohtuasja erilisi asjaolusid ja nägemaks ette õiguste ajalise piiramise võimaluse, tuleb Euroopa Kohtu kõnealust järeldust minu arvates täiendada järgmiselt:
Direktiivi artikli 7 lõikeid 1 ja 2 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus siseriiklikud õigusnormid või tavad, mille kohaselt lõppeb puhkuse õigus või puhkuse hüvitise nõue võrdlusperioodi või puhkuse üleviimise tähtaja möödumisel – ka juhul, kui töötaja on pikaajaliselt haige – , tingimusel, et üleviimise tähtaeg on määratletud selliselt, et säilitatakse algse puhkamise õiguse eesmärk.
Vähemalt 18 kuu pikkune üleviimise võimalus pärast võrdlusaasta möödumist on selle tingimusega kooskõlas, kuid see ei ole liidu õiguse kohaselt tingimata nõutav. Liikmesriikidel on hoopis õigus kehtestada ka teistsuguseid eeskirju, võttes arvesse direktiiviga seatud piire.
96. Minu ettepaneku esimene järeldus on üldist laadi ning väljendab seisukohta, et põhipuhkuse õiguse või puhkuse hüvitise õiguse piiramine on liidu õiguse kohaselt põhimõtteliselt võimalik, kui see on kooskõlas põhipuhkuse väljapuhkamiseesmärgiga. See järeldus võimaldab mh kõnealuste õiguste osalist lõppemist pärast liikmesriigi poolt määratava tähtaja möödumist. Teise järeldusega antakse vastus eelotsusetaotluse esitanud kohtu teisele küsimusele, leides, et puhkuse õiguste üleviimise võimaluse piiramine 18 kuu pikkusele perioodile on liidu õigusega kooskõlas.
VII. Ettepanek
97. Tuginedes eelnevale, teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Landesarbeitsgericht Hammi esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt:
1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/88 tööaja korralduse teatavate aspektide kohta artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid ja tavad, mille kohaselt õigus tasulisele põhipuhkusele lõppeb võrdlusperioodi lõppemisel või siseriikliku õiguse alusel kehtestatud puhkuse üleviimise tähtaja möödumisel, ka juhul, kui töötaja on haiguspuhkusel viibinud kogu võrdlusperioodi või selle osa kestel ja tema töövõimetus püsib kuni töösuhte lõpetamiseni, mille tõttu kõnealune töötaja ei saanud kasutada oma õigust tasulisele põhipuhkusele.
2. Direktiivi artikli 7 lõikeid 1 ja 2 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus siseriiklikud õigusnormid või tavad, mille kohaselt lõppeb puhkuse õigus või puhkuse hüvitise nõue võrdlusperioodi või puhkuse üleviimise tähtaja möödumisel – ka juhul, kui töötaja on pikaajaliselt haige –, tingimusel, et üleviimise tähtaeg on määratletud selliselt, et säilitatakse algse puhkamise õiguse eesmärk.
3. Vähemalt 18 kuu pikkune üleviimise võimalus pärast võrdlusaasta möödumist on selle tingimusega kooskõlas, kuid see ei ole liidu õiguse kohaselt tingimata nõutav. Liikmesriikidel on hoopis õigus kehtestada ka teistsuguseid eeskirju, võttes arvesse direktiiviga seatud piire.