EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS

(teine koda)

30. september 2013

Kohtuasi F‑124/11

Daniele Possanzini

versus

Euroopa Liidu liikmesriikide välispiiril tehtava operatiivkoostöö juhtimise Euroopa agentuur (Frontex)

Avalik teenistus – Frontexi töötajad – Ajutine teenistuja – Karjääriarengu aruanne, mis sisaldab kinnitaja negatiivset hinnangut, millest asjaomasele isikule ei teatatud – Tähtajalise lepingu pikendamata jätmine – Kinnitaja arvamusel põhinev otsus – Kaitseõigused – Rikkumine – Rahaline vaidlus – Täielik pädevus

Ese:      ELTL artikli 270 alusel esitatud hagi, millega D. Possanzini palub sisuliselt tühistada Euroopa Liidu liikmesriikide välispiiril tehtava operatiivkoostöö juhtimise Euroopa agentuuri (Frontex) tegevdirektori 28. märtsi 2011. aasta otsuse jätta tema ajutise teenistuja leping pikendamata.

Otsus:      Tühistada Euroopa Liidu liikmesriikide välispiiril tehtava operatiivkoostöö juhtimise Euroopa agentuuri tegevdirektori 28. märtsi 2011. aasta otsus jätta D. Possanzini ajutise teenistuja leping pikendamata. Mõista Euroopa Liidu liikmesriikide välispiiril tehtava operatiivkoostöö juhtimise Euroopa agentuurilt D. Possanzini kasuks välja kahjuhüvitis 5000 eurot. Jätta Euroopa Liidu liikmesriikide välispiiril tehtava operatiivkoostöö juhtimise Euroopa agentuuri kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja D. Possanzini kohtukulud.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Ajutised teenistujad – Töölevõtmine – Liidu agentuuri sisejuhis, mis puudutab tähtajaliste lepingute pikendamist – Õiguslikud tagajärjed – Rikkumine – Ametialane eksimus

(Muude teenistujate teenistustingimused, artikkel 8)

2.      Ametnikud – Ajutised teenistujad – Ajutise teenistuja halduslikku seisundit mõjutav otsus – Isikutoimikus mitteleiduvate, kuid huvitatud isikule eelnevalt tutvustatud dokumentide arvesse võtmine – Õiguspärasus – Tingimused

(Personalieeskirjad, artikkel 26)

3.      Ametnike hagid – Täielik pädevus – Rahalised vaidlused personalieeskirjade artikli 91 lõike 1 tähenduses – Mõiste – Hagi, mis vaidlustab lepingu pikendamata jätmise otsuse õiguspärasuse – Hõlmamine

(Personalieeskirjad, artikli 91 lõige 1)

4.      Ametnikud – Töötasu – Paranduskoefitsiendid – Eesmärk – Ostujõu samaväärsus – Arvessevõtmine erinevates teenistuskohtades teenistujate ja ametnike saadud töötasu taseme võrdlemiseks – Välistamine

(Personalieeskirjad, artikkel 64; muude teenistujate teenistustingimused, artikkel 20)

1.      Liidu institutsiooni või asutuse otsus, mis on teatavaks tehtud kõikidele töötajatele ning mille eesmärk on tagada asjaomastele ametnikele ja teenistujatele võrdne kohtlemine valdkonnas, milles sel institutsioonil või asutusel on personalieeskirjadega antud ulatuslik kaalutlusõigus, kujutab endast sisejuhist ja seda tuleb sellisena pidada suunavaks käitumisjuhiseks, mille administratsioon on ise endale kehtestanud ja millest ta ei või kõrvale kalduda ilma seda tinginud põhjuseid nimetamata, sest vastasel juhul rikub ta võrdse kohtlemise põhimõtet.

Seega mis puudutab sisejuhist ajutiste teenistujate lepingute pikendamise valdkonnas, mille liidu asutus on vastu võtnud, siis sisejuhise kehtestatud tähtaja jooksul lepingu pikendamata jätmise otsusest teatamise kohustuse rikkumine on ametialane eksimus, mis võib põhjendada kahjuhüvitise määramist. Selline menetlusnormi rikkumine saab siiski kaasa tuua asjaomase otsuse tühistamise ainult siis, kui on tuvastatud, et see rikkumine võis mõjutada otsuse sisu.

(vt punktid 43, 44, 46, 47 ja 78)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 9. juuli 1997, kohtuasi T‑92/96: Monaco vs. parlament (punkt 46).

Avaliku Teenistuse Kohus: 30. jaanuar 2013, kohtuasi F‑87/11: Wahlström vs. Frontex (punktid 56–58).

2.      Institutsioon rikub personalieeskirjade artiklit 26 ja ajutise teenistuja kaitseõigusi, kui ta võtab vastu tema lepingu pikendamata jätmise otsuse ilma teda eelnevalt teavitamata tema pädevusele antud hinnangutest, mis selle otsuse võtmist põhjendavad. Sellega seoses ei saa üksnes seda, et asjaomane ametnik oli teadlik nendest hinnangutest, isegi kui see on tõendatud, käsitleda piisava tõendina selle kohta, et asjaomasel teenistujal oli võimalik tõhusalt kaitsta oma huve enne teda kahjustava otsuse vastuvõtmist. Institutsioon peab lisaks, eesmärgiga tagada ametniku kaitseõigustest kinnipidamine, igal juhul veel tõendama, et ta on võimaldanud asjaomasel teenistujal aru saada, et kõnealused hinnangud ‑ kuigi nendest talle ei teatatud enne tema isikutoimikusse kandmist ‑ põhjendavad teda kahjustava otsuse vastuvõtmist. Kui seda ei tehta, ei saa lugeda asetleidnuks personalieeskirjade artiklis 26 nõutud teavitamist.

(vt punkt 60)

Viide:

Esimese Astme Kohus: 5. oktoober 2009, liidetud kohtuasjad T‑40/07 P ja T‑62/07 P: de Brito Sequeira Carvalho vs. komisjon ja komisjon vs. de Brito Sequeira Carvalho (punkt 94).

3.      Avaliku Teenistuse Kohtule kuulub personalieeskirjade artikli 91 lõike 1 teises lauses silmas peetud rahalise vaidluse puhul täielik pädevus, mille raames ta võib, kui selleks on alust, mõista omal algatusel kostjalt välja hüvitise tema eksimuse tõttu tekkinud kahju eest ning sellisel juhul hinnata tekkinud kahju ex aequo et bono kohtuasja kõiki asjaolusid arvestades.

Personalieeskirjade artikli 91 lõike 1 kohane rahaline vaidlus võib tekkida ka sellise hagi läbivaatamisel, millega ametnik palub tema personalieeskirjadekohast seisundit käsitleva otsuse tühistamist.

Eriti siis, kui endine ajutine teenistuja palub liidu kohtul teha otsuse tema lepingu pikendamata jätmise otsuse õiguspärasuse kohta, tuleb tema hagi seda enam mõista ka nii, et see toob kaasa rahalise vaidluse. Nimelt on lepingu pikendamata jätmisel otsusel otsesed tagajärjed asjaomase isiku jätkamisele ajutise teenistujana asjaomases institutsioonis ning seega tema töötasule ja rahalistele õigustele.

(vt punktid 70, 71 ja 73)

Viide:

Euroopa Kohus: 20. mai 2010, kohtuasi C‑583/08 P: Gogos vs. komisjon (punktid 44 ja 46).

4.      Personalieeskirjade artikli 64 ja muude teenistujate teenistustingimuste artikli 20 kohaselt kohaldatakse ametnike ja teenistujate töötasudele paranduskoefitsienti, mis on kindlaks määratud vastavalt nende teenistuskoha elamistingimustele, et sõltumata teenistuskohast tagada samaväärne ostujõud. Paranduskoefitsiendi kohaldamist ei saa seega võtta arvesse selleks, et võrrelda nende teenistujate ja ametnike saadud töötasude taset.

(vt punkt 79)

Viide:

Esimese Astme Kohus: 10. juuli 1997, kohtuasi T‑81/96: Apostolidis jt vs. komisjon (punkt 3).