EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)
4. juuli 2019(*)
Eelotsusetaotlus – Teenuste osutamise vabadus – Direktiiv 2010/13/EL – Audiovisuaalmeedia teenused – Televisiooniteenus – Artikli 3 lõiked 1 ja 2 – Vastuvõtmise ja taasedastamise vabadus – Rahvuse alusel vihkamisele õhutamine – Vastuvõtjaliikmesriigi võetud meetmed – Meediateenuse osutajatele ja muudele telekanalite või -saadete interneti teel levitamise teenust osutavatele isikutele kehtestatud ajutine kohustus levitada või taasedastada teatavat telekanalit selle liikmesriigi territooriumil ainult tasulistes telepakettides
Kohtuasjas C‑622/17,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Vilniaus apygardos administracinis teismase (Vilniuse halduskohus, Leedu) 26. oktoobri 2017. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 3. novembril 2017, menetluses
Baltic Media Alliance Ltd
versus
Lietuvos radijo ir televizijos komisija,
EUROOPA KOHUS (teine koda),
koosseisus: koja president A. Arabadjiev, Euroopa Kohtu president K. Lenaerts teise koja kohtuniku ülesannetes, kohtunikud T. von Danwitz, C. Vajda (ettekandja) ja P. G. Xuereb,
kohtujurist: H. Saugmandsgaard Øe,
kohtusekretär: osakonnajuhataja M. Aleksejev,
arvestades kirjalikku menetlust ja 28. novembri 2018. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– Baltic Media Alliance Ltd, esindajad: advokatas R. Audzevičius ja H. Stelmokaitis,
– Lietuvos radijo ir televizijos komisija, esindajad: advokatas A. Iškauskas ja advokatas J. Nikė,
– Leedu valitsus, esindajad: K. Juodelytė, R. Dzikovič ja D. Kriaučiūnas,
– Euroopa Komisjon, esindajad: A. Steiblytė, G. Braun ja S. L. Kalėda,
olles 28. veebruari 2019. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. märtsi 2010. aasta direktiivi 2010/13/EL audiovisuaalmeedia teenuste osutamist käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide koordineerimise kohta (audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv) (ELT 2010, L 95, lk 1; parandus ELT 2018, L 238, lk 112) artikli 3 lõikeid 1 ja 2.
2 Taotlus on esitatud Baltic Media Alliance Ltd (edaspidi „BMA“) ja Lietuvos radijo ir televizijos komisija (Leedu raadio- ja televisioonikomisjon) (edaspidi „LRTK“) vahelises kohtuvaidluses selle ametiasutuse 18. mai 2016. aasta otsuse (edaspidi „18. mai 2016. aasta otsus“) üle, millega Leedu territooriumil tegutsevatele meediateenuse osutajatele ja muudele isikutele, kes osutavad Leedu tarbijatele interneti teel telekanalite või -programmide levitamise teenust, kehtestatakse alates selle otsuse jõustumisest 12 kuu jooksul kehtiv kohustus levitada või taasedastada telekanalit NTV Mir Lithuania Leedu territooriumil ainult tasulistes telepakettides.
Õiguslik raamistik
Piiriülese televisiooni Euroopa konventsioon
3 Strasbourgis 5. mail 1989 allkirjastatud piiriülese televisiooni Euroopa konventsiooni artikkel 4 „Vastuvõtmis- ja taasedastamisvabadus“ on sõnastatud järgmiselt:
„Osalisriik tagab [Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa] inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 10 kohase sõna- ja informatsioonivabaduse ning vastuvõtmisvabaduse ega piira oma territooriumil käesoleva konventsiooni nõuetele vastava programmi taasedastamist.“
Liidu õigus
Direktiiv 89/552/EMÜ
4 Nõukogu 3. oktoobri 1989. aasta direktiivi 89/552/EMÜ teleringhäälingutegevust käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (EÜT 1989, L 298, lk 23; ELT eriväljaanne 06/01, lk 224) neljandas, üheksandas, kümnendas ja viieteistkümnendas põhjenduses oli märgitud:
„Euroopa Nõukogu on vastu võtnud piiriülese televisiooni Euroopa konventsiooni;
[…]
televisiooniorganisatsioonide ja kaabellevivõrgu operaatorite tegevust käsitlevates liikmesriikide õigusnormides ja haldusmeetmetes on erinevusi, millest mõned võivad tõkestada ringhäälingusaadete vaba liikumist ühenduses ja põhjustada ühisturul konkurentsimoonutusi;
asutamislepingu kohaselt tuleb ühenduses kaotada kõik sellised ringhäälinguteenuste osutamise vabaduse piirangud;
[…]
nõue, et päritoluliikmesriik peaks tagama ringhäälingusaadete vastavuse käesoleva direktiiviga kooskõlastatud siseriiklike õigusaktidega, on ühenduse õiguse kohaselt piisav tagamaks ringhäälingusaadete vaba liikumine, ilma et vastuvõtjaliikmesriikides teostataks samadel põhjustel teistkordset kontrolli; vastuvõtjaliikmesriik võib siiski erandjuhul ja eritingimustel ajutiselt peatada telesaadete taasedastamise“.
5 Selle direktiivi artikli 2 lõikes 2 oli sätestatud:
„Liikmesriigid tagavad teistest liikmesriikidest pärinevate telesaadete vastuvõtmisvabaduse ega piira nende taasedastamist oma territooriumil põhjustel, mis kuuluvad käesoleva direktiiviga kooskõlastavatesse valdkondadesse. Liikmesriigid võivad telesaadete taasedastamise ajutiselt peatada, kui on täidetud järgmised tingimused:
[…]“.
Direktiiv 97/36/EÜ
6 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. juuni 1997. aasta direktiiv 97/36/EÜ, millega muudeti direktiivi 89/552 (EÜT 1997, L 202, lk 60; ELT eriväljaanne 06/02, lk 321), asendas direktiivi 89/552 artikli 2 teksti ja lisas direktiivi 89/552 uue artikli 2a, mille lõigetes 1 ja 2 oli ette nähtud:
„1. Liikmesriigid tagavad teistest liikmesriikidest pärinevate telesaadete vastuvõtmisvabaduse ega piira nende taasedastamist oma territooriumil põhjustel, mis kuuluvad käesoleva direktiiviga kooskõlastavatesse valdkondadesse.
2. Liikmesriigid võivad lõike 1 sätetest teha ajutisi erandeid, kui on täidetud järgmised tingimused:
[…]“.
Direktiiv 2010/13
7 Direktiiviga 2010/13 kodifitseeriti ja asendati direktiiv 89/552, mida oli muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2007. aasta direktiiviga 2007/65/EÜ (ELT 2007, L 332, lk 27). Direktiivi 2010/13 põhjendustes 1, 4, 5, 8, 26, 35, 36, 41, 43, 54 ja 104 on ette nähtud:
„(1) direktiivi 89/552[…] on korduvalt oluliselt muudetud […]. Selguse ja otstarbekuse huvides tuleks kõnealune direktiiv kodifitseerida.
[…]
(4) Audiovisuaalmeedia teenuste edastamise uute tehnoloogiate valguses peaks televisiooniteenuse osutamise õiguslikus raamistikus arvesse võtma struktuurimuutuste, info- ja sidetehnoloogiate (IST) leviku ja tehnoloogilise arengu mõju ärimudelitele, eriti kommertstelevisiooni rahastamisele, ning tagama peaks Euroopa infotehnoloogiale ning meediatööstusele ja ‑teenustele optimaalsed konkurentsitingimused ning õiguskindluse, samuti kultuurilise ja keelelise mitmekesisuse.
(5) Audiovisuaalmeedia teenused on nii kultuuri- kui ka majandusteenused. Nende kasvav tähtsus ühiskonnale, demokraatiale – eriti teabevabaduse, arvamuste paljususe ja meedia mitmekesisuse tagamisel – haridusele ja kultuurile õigustab nende teenuste suhtes erieeskirjade kohaldamist.
[…]
(8) On hädavajalik, et liikmesriigid tagavad kõigi selliste toimingute vältimise, mis võivad ohustada teleprogrammide vaba ringlust ja nendega kauplemist või mis võivad soodustada valitseva seisundi tekkimist, mis võib põhjustada televisiooni kaudu edastatava teabe ja kogu teabelevisektori mitmekesisuse ja vabaduse piiramist.
[…]
(26) Käesoleva direktiivi kohaldamisel peaks mõiste „meediateenuse osutaja“ määratlusest välja jätma füüsilised ja juriidilised isikud, kes üksnes edastavad sisu, mille toimetusvastutus lasub kolmandatel isikutel.
[…]
(35) Hulga praktiliste kriteeriumite kehtestamise eesmärk on määrata põhjaliku menetluse abil kindlaks, et käesoleva direktiivi reguleerimisalasse kuuluvate teenuste osutamisel kuulub meediateenuse osutaja ainult ühe liikmesriigi jurisdiktsiooni alla. Võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu praktikat ja vältimaks jurisdiktsiooni puudumist, on siiski asjakohane viidata asukohakriteeriumile [ELTL] artiklites 49–55 määratletud tähenduses kui lõplikule kriteeriumile liikmesriigi jurisdiktsiooni kindlaksmääramisel.
(36) Nõue, et päritoluliikmesriik peaks tagama saadete vastavuse käesoleva direktiiviga kooskõlastatud siseriiklike õigusaktidega, on liidu õiguse kohaselt piisav tagamaks saadete vaba liikumine, ilma et vastuvõtjaliikmesriikides teostataks samadel põhjustel teistkordset kontrolli. Vastuvõtjaliikmesriik võib siiski erandjuhul ja eritingimustel ajutiselt peatada telesaadete taasedastamise.
[…]
(41) Liikmesriigid peaksid olema siiski võimelised kohaldama käesoleva direktiiviga koordineeritud valdkondades oma jurisdiktsiooni alla kuuluvate meediateenuste osutajate suhtes üksikasjalikumaid või rangemaid eeskirju, tagades, et need eeskirjad oleksid kooskõlas liidu õiguse põhimõtetega. Juhul kui ühe liikmesriigi jurisdiktsiooni alla kuuluv televisiooniteenuse osutaja edastab teleülekannet, mis tervikuna või millest peamine osa on suunatud teise liikmesriigi territooriumile, oleks liikmesriikide vahelise koostöö nõue ning eeskirjadest kõrvalehoidmise korral Euroopa Kohtu praktika […] kodifitseerimine koos tõhusama menetlusega asjakohane lahendus, millega võetakse arvesse liikmesriigi probleeme, seadmata kahtluse alla päritoluriigi põhimõtte nõuetekohast kohaldamist. Euroopa Kohus on seoses [EÜ] artiklitega 43 ja 49 (nüüd [ELTL] artiklid 49 ja 56) kujundanud oma kohtupraktikas üldisel huvil põhinevate eeskirjade mõiste, mis muu hulgas hõlmab tarbijakaitse, alaealiste kaitse ja kultuuripoliitika eeskirju. Koostööd taotlev liikmesriik peaks tagama, et kõnealuseid liikmesriikide erieeskirju on objektiivselt vaja, neid kohaldatakse mittediskrimineerival viisil ning need on proportsionaalsed.
[…]
(43) Käesoleva direktiivi kohaselt, olenemata päritoluriigi põhimõtte kohaldamisest, võivad liikmesriigid ikkagi võtta meetmeid, mis piiravad televisiooniteenuse vaba levi, kuid üksnes käesolevas direktiivis sätestatud tingimuste ja korra kohaselt. Euroopa Kohus on järjekindlalt rõhutanud, et teenuste osutamise vabaduse piiranguid, nagu ka iga erandit asutamislepingu kesksest põhimõttest, peab tõlgendama kitsendavalt […]
[…]
(54) Liikmesriigid võivad kolmandatest riikidest pärinevate ja artiklis 2 sätestatud tingimustele mittevastavate audiovisuaalmeedia teenuste suhtes võtta mis tahes meetmeid, mida nad peavad asjakohaseks, tingimusel et need on kooskõlas liidu õiguse ja liidu rahvusvaheliste kohustustega.
[…]
(104) Kuna käesoleva direktiivi eesmärke, nimelt audiovisuaalmeedia teenustele sisepiirideta ala loomist, tagades samal ajal üldiste huvide kõrgetasemelise kaitse, eriti alaealiste ja inimväärikuse kaitse ning edendades puudega inimeste õigusi, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning käesoleva direktiivi ulatuse ja toime tõttu on neid parem saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas [ELL] artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. […]“
8 Direktiivi 2010/13 I peatükki „Mõisted“ kuuluva artikli 1 lõike 1 punktis a ja punktides c–f on sätestatud:
„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
a) „audiovisuaalmeedia teenus“ –
i) [ELTL] artiklites 56 ja 57 määratletud teenus, mis kuulub meediateenuse osutaja toimetusvastutuse alla ning mille põhiline otstarve on pakkuda üldsusele teavitamise, meelelahutuse või harimise eesmärgil saateid elektrooniliste sidevõrkude kaudu [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta] direktiivi 2002/21/EÜ [elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta (raamdirektiiv) EÜT 2002, L 108, lk 33; ELT eriväljaanne 13/29, lk 349)] artikli 2 punkti a tähenduses. Sellised audiovisuaalmeedia teenused on kas käesoleva lõigu punktis e määratletud teleülekanded või käesoleva lõike punktis g määratletud tellitavad audiovisuaalmeedia teenused;
[…]
[…]
c) „toimetusvastutus“ – tõhus kontroll nii saadete valiku kui ka nende (teleülekannete puhul saatekava või tellitavate audiovisuaalmeedia teenuste puhul programmikataloogi) ülesehituse üle. Toimetusvastutus ei tähenda tingimata riigi õiguse kohast juriidilist vastutust osutatavate teenuste või sisu eest;
d) „meediateenuse osutaja“ – füüsiline või juriidiline isik, kellel on toimetusvastutus audiovisuaalmeedia teenuse audiovisuaalse sisu valikul ja kes määrab selle esitamise viisi;
e) „televisiooniteenus“ või „teleülekanne“ (st lineaarne audiovisuaalmeedia teenus) – audiovisuaalmeedia teenus, mida osutab meediateenuse osutaja saatekava alusel saadete samaaegseks vaatamiseks;
f) „televisiooniteenuse osutaja“ – teleülekandeid edastav meediateenuse osutaja“.
9 Direktiivi 2010/13 artikli 2 lõigetes 1–3 on ette nähtud:
„1. Iga liikmesriik tagab, et kõik tema jurisdiktsiooni alla kuuluvate meediateenuse osutajate edastatavad audiovisuaalmeedia teenused on kooskõlas asjaomases liikmesriigis avalikkusele mõeldud audiovisuaalmeedia teenuste suhtes kohaldatava õigussüsteemi normidega.
2. Käesoleva direktiivi kohaldamisel kuuluvad liikmesriigi jurisdiktsiooni alla meediateenuse osutajad:
a) kes on asutatud lõike 3 kohaselt kõnealuses liikmesriigis;
[…]
3. Käesoleva direktiivi kohaldamisel käsitatakse meediateenuse osutajat liikmesriigis asutatuna järgmistel juhtudel:
a) meediateenuse osutaja peakorter asub kõnealuses liikmesriigis ja audiovisuaalmeedia teenust käsitlevad toimetuslikud otsused tehakse selles liikmesriigis;
b) kui meediateenuse osutaja peakorter asub ühes liikmesriigis, kuid audiovisuaalmeedia teenust käsitlevad toimetuslikud otsused tehakse teises liikmesriigis, käsitatakse meediateenuse osutajat selles liikmesriigis asutatuna, kus töötab oluline osa audiovisuaalmeedia teenuse osutamises osalevatest töötajatest. Kui oluline osa audiovisuaalmeedia teenuse osutamises osalevatest töötajatest töötab mõlemas liikmesriigis, käsitatakse meediateenuse osutajat selles liikmesriigis asutatuna, kus paikneb tema peakorter. Kui oluline osa audiovisuaalmeedia teenuse osutamises osalevatest töötajatest ei tööta kummaski liikmesriigis, käsitatakse meediateenuse osutajat selles liikmesriigis asutatuna, kus ta kõigepealt alustas oma tegevust, kooskõlas selle liikmesriigi õigusega, tingimusel et ta säilitab selle liikmesriigi majandusega püsiva ja tegeliku sideme;
c) kui meediateenuse osutaja peakorter asub liikmesriigis, kuid audiovisuaalmeedia teenust käsitlevad otsused tehakse kolmandas riigis, või vastupidi, käsitatakse meediateenuse osutajat kõnealuses liikmesriigis asutatuna tingimusel, et oluline osa audiovisuaalmeedia teenuse osutamises osalevatest töötajatest töötab selles liikmesriigis.“
10 Direktiivi artikli 3 lõigetes 1 ja 2 on ette nähtud:
„1. Liikmesriigid tagavad teistest liikmesriikidest pärinevate audiovisuaalmeedia teenuste vastuvõtmisvabaduse ega piira nende taasedastamist oma territooriumil põhjustel, mis kuuluvad käesoleva direktiiviga koordineeritavatesse valdkondadesse.
2. Televisiooniteenuse puhul võivad liikmesriigid teha lõike 1 sätetest ajutiselt erandeid, kui on täidetud järgmised tingimused:
a) teisest liikmesriigist edastatav teleülekanne rikub selgelt, oluliselt ja raskelt artikli 27 lõike 1 või 2 ja/või artikli 6 sätteid;
b) eelnenud 12 kuu jooksul on televisiooniteenuse osutaja punktis a nimetatud sätteid rikkunud vähemalt kaks korda;
c) asjaomane liikmesriik on televisiooniteenuse osutajale ja komisjonile kirjalikult teatanud väidetavatest rikkumistest ja meetmetest, mida ta kavatseb võtta, kui taoline rikkumine toimub uuesti;
d) konsultatsioonid edastava liikmesriigi ja komisjoniga ei ole andnud rahuldavat lahendust 15 päeva jooksul alates punktis c nimetatud teatamisest ja väidetav rikkumine on jätkuv.
Kahe kuu jooksul alates liikmesriigi võetud meetmetest teatamisest otsustab komisjon, kas need meetmed on liidu õigusega kooskõlas. Kui komisjon otsustab, et need meetmed ei ole liidu õigusega kooskõlas, nõutakse liikmesriigilt kõnealuste meetmete kohaldamise viivitamata lõpetamist.“
11 Nimetatud direktiivi artikli 4 lõigetes 2–5 on sätestatud:
„2. Juhul kui liikmesriik:
a) on lõike 1 kohaselt kasutanud vabadust võtta vastu üksikasjalikumad või rangemad avalikel huvidel põhinevad eeskirjad ning
b) leiab, et teise liikmesriigi jurisdiktsiooni alla kuuluv televisiooniteenuse osutaja edastab teleülekannet, mis tervikuna või millest peamine osa on suunatud tema territooriumile,
võib ta võtta ühendust jurisdiktsiooni omava liikmesriigiga kõikidele tekkinud probleemidele vastastikku rahuldava lahenduse leidmiseks. Esimese liikmesriigi põhjendatud taotluse kättesaamisel esitab jurisdiktsiooni omav liikmesriik televisiooniteenuse osutajale nõude järgida kõnealuseid avalikel huvidel põhinevaid eeskirju. Jurisdiktsiooni omav liikmesriik teatab esimesele liikmesriigile saadud tulemustest kahe kuu jooksul pärast nimetatud taotluse saamist. Kumbki liikmesriik võib paluda artikli 29 kohaselt asutatud kontaktkomiteel kõnealune juhtum läbi vaadata.
3. Esimene liikmesriik võib võtta asjakohased meetmed kõnealuse televisiooniteenuse osutaja vastu, kui tema hinnangul:
a) ei ole lõike 2 kohaldamise kaudu saadud tulemused rahuldavad ning
b) kõnealune televisiooniteenuse osutaja on asutatud jurisdiktsiooni omavas liikmesriigis, eesmärgiga hoiduda käesoleva direktiiviga koordineeritud valdkondades kehtestatud rangematest eeskirjadest, mis oleksid tema suhtes kohaldatavad juhul, kui ta oleks asutatud esimesena nimetatud liikmesriigis.
Sellised meetmed peavad olema objektiivselt vajalikud, neid tuleb kohaldada mittediskrimineerival viisil ning need peavad olema taotletavate eesmärkidega proportsionaalsed.
4. Liikmesriik võib võtta lõike 3 kohaseid meetmeid üksnes siis, kui on täidetud järgmised tingimused:
a) ta on teatanud komisjonile ja liikmesriigile, kus televisiooniteenuse osutaja on asutatud, oma kavatsusest võtta selliseid meetmeid, põhjendades samal ajal, millel tema hinnangud põhinevad, ja
b) komisjon on otsustanud, et need meetmed on kooskõlas liidu õigusega ning eelkõige et neid meetmeid lõigete 2 ja 3 alusel võtva liikmesriigi hinnangud on nõuetekohaselt põhjendatud.
5. Komisjon teeb otsuse selle kohta, kas meetmed on kooskõlas liidu õigusega, kolme kuu jooksul alates lõike 4 punkti a kohase teate saamisest. Kui komisjon otsustab, et meetmed ei ole kooskõlas liidu õigusega, loobub kõnealune liikmesriik kavandatud meetmete võtmisest.“
12 Sama direktiivi artikli 6 kohaselt:
„Liikmesriigid tagavad asjakohaste meetmetega, et nende jurisdiktsiooni alla kuuluvate meediateenuse osutajate osutatavad audiovisuaalmeedia teenused ei sisalda vihkamisele õhutamist soo, rassilise või etnilise päritolu või usutunnistuse alusel.“
Leedu õigus
13 Direktiivi 2010/13 artikkel 6 on üle võetud Leedu Vabariigi 2. juuli 2006. aasta üldsusele teabe andmise seaduse (Lietuvos Respublikos visuomenės informavimo įstatymas (Žin., 2006, nr 82‑3254)) põhikohtuasja asjaoludele kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „üldsusele teabe andmise seadus“) artikli 19 lõike 1 punktiga 3, milles on ette nähtud:
„Meedias on keelatud levitada materjali,
[…]
3) mis levitab sõjapropagandat, õhutab sõda või vihkamist, naeruvääristamist või põlastamist või mis ärgitab isikute rühma või selle liiget diskrimineerima, tema suhtes vägivallatsema või teda kehaliselt karmilt kohtlema vanuse, soo, seksuaalse sättumuse, etnilise kuuluvuse, rassi, rahvuse, kodakondsuse, keele, päritolu, sotsiaalse seisundi, veendumuste, uskumuste, vaadete või usutunnistuse alusel; […]“.
14 Selle seaduse artikli 33 lõigetes 11 ja 12 on sätestatud:
„11. Telekanaleid taasedastavad organisatsioonid ja teised isikud, kes osutavad Leedu tarbijatele telekanalite ja/või -saadete internetis levitamise teenuseid, kes koostavad taasedastatavate ja/või internetis levitatavate telekanalite pakette, peavad täitma [LRTK] eeskirju nende pakettide koostise kohta ja tagama tarbijate õiguse erapooletule teabele, arvamuste, kultuuride ja keelte mitmekesisusele ning piisavale alaealiste kaitsele avaliku teabe kahjuliku mõju eest. Telekanaleid, mis on avaldanud materjali, mis kuulub [käesoleva] seaduse artikli 19 lõike 1 punktis 3 sätestatud avaldamiskeelu alla, võib 12 kuu jooksul alates käesoleva artikli lõike 12 punktis 1 osutatud otsuse vastuvõtmise kuupäevast taasedastada ja/või interneti kaudu levitada ainult tasulistes telepakettides, mis sel juhul ei saa ühtki subsiidiumi ega toetust ja millele ei tohi teha soodustusi, ning mille hind ei tohi olla väiksem kui teenuseosutaja kulud seoses nendesse telepakettidesse kuuluvate kanalite hankimise, taasedastamise ja/või interneti kaudu levitamisega.
12. Kui [LRTK] tuvastab, et taasedastatavas ja/või internetis teistest Euroopa Liidu liikmesriikidest, Euroopa Majanduspiirkonna riikidest ja teistest Euroopa riikidest, kes on ratifitseerinud Euroopa Nõukogu piiriülese televisiooni konventsiooni, levitatavas telekanalis või selle kanali saadetes on avaldatud, taasedastatud ja propageeritud [käesoleva seaduse] artikli 19 lõike 1 punktides 1, 2 ja 3 sätestatud avaldamiskeelu alla kuuluvat materjali:
1) võtab ta vastu otsuse, et kõnealust kanalit tohib levitada ainult tasulistes telepakettides, ja teavitab sellest televisiooniteenuse osutajaid ja teisi isikuid, kes osutavad Leedu tarbijaile telekanalite ja/või -saadete interneti kaudu levitamise teenuseid;
2) võtab viivitamata käesoleva seaduse artiklis 34 ette nähtud meetmed, et tagada [käesoleva] seaduse nõuetele vastavate telekanalite ja/või -saadete levitamine.
[…]“
15 Üldsusele teabe andmise seaduse artikli 341 lõigetega 1 ja 3 võeti üle direktiivi 2010/13 artikli 3 lõiked 1 ja 2. Selle seaduse artikli 341 lõikes 1 on sätestatud, et Leedu Vabariigis on tagatud eelkõige liikmesriikidest edastatavate audiovisuaalmeedia teenuste vastuvõtmise vabadus. Sama seaduse artikli 341 lõikes 3 on ette nähtud, et selle vabaduse võib „ajutiselt peatada“, kui on täidetud neli tingimust, mis vastavad direktiivi 2010/13 artikli 3 lõikes 2 ette nähtud tingimustele.
16 Eelotsusetaotlusest nähtub, et põhipakett on kanalite kogum, mille on koostanud ja mida fikseeritud tasu eest pakub tarbijatele televisiooniteenuse osutaja või muu isik, kes osutab neile tarbijatele telekanalite või -saadete interneti kaudu levitamise teenust. Tasuline pakett on kanalite kogum, mida levitatakse tarbijatele lisatasu eest, mis ei ole põhipaketi hinna sees.
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
17 Ühendkuningriigis registreeritud äriühingul BMA on Office of communicationsi (kommunikatsiooniamet, Ühendkuningriik) väljastatud tegevusluba telekanali NTV Mir Lithuania levitamiseks.
18 LRTK võttis 18. mail 2016 üldsusele teabe andmise seaduse artikli 33 lõike 11 ja lõike 12 punkti 1 alusel vastu otsuse. See otsus põhines asjaolul, et 15. aprillil 2016 kanalil NTV Mir Lithuania saates nimega „Ypatingas įvykis. Tyrimas“ (Erisündmus – Uurimine) avaldati rahvuse alusel vihkamisele õhutavat materjali, mis on selle seaduse artikli 19 lõike 1 punkti 3 alusel keelatud.
19 LRTK võttis 22. juunil 2016 vastu uue otsuse, millega ta muutis 18. mai 2016. aasta otsust. Ta tühistas kohustuse levitada kanalit NTV Mir Lithuania ainult tasulistes telepakettides ja otsustas algatada menetluse selle kanali ajutiseks peatamiseks vastavalt üldsusele teabe andmise seaduse artikli 341 lõikele 3. Sellega seoses teavitas ta BMA-d oma algses otsuses tuvastatud rikkumistest ning meetmetest, mida ta kavatses võtta juhul, kui rikkumine kordub. LRTK teavitas kõnealusest rikkumisest ka Ühendkuningriigi kommunikatsiooniametit.
20 BMA esitas samal päeval Vilniaus apygardos administracinis teismasele (Vilniuse halduskohus, Leedu) kaebuse 18. mai 2016. aasta otsuse tühistamiseks. BMA väidab kaebuses muu hulgas, et see otsus oli vastu võetud direktiivi 2010/13 artikli 3 lõiget 2 rikkudes ja et see piirab liikmesriigist edastatava telekanali taasedastamist. Piiramist õigustavad põhjendused ja selle otsuse vastuvõtmise menetlus oleksid seega pidanud olema selle õigusnormiga kooskõlas. Nii see aga ei olnud.
21 Nendel asjaoludel otsustas Vilniaus apygardos administracinis teismas (Vilniuse halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas direktiivi [2010/13] artikli 3 lõiked 1 ja 2 hõlmavad ainult juhtumeid, kus vastuvõtjaliikmesriik soovib peatada telesaadete levitamise ja/või taasedastamise, või hõlmavad need ka muid vastuvõtjaliikmesriigi võetud meetmeid, mille eesmärk on audiovisuaalmeedia teenuste vastuvõtmise ja taasedastamise vabadust muul viisil piirata?
2. Kas direktiivi [2010/13] põhjendust 8 ning artikli 3 lõikeid 1 ja 2 tuleb tõlgendada nii, et need keelavad vastuvõtjaliikmesriikidel, kui nad tuvastavad, et teisest Euroopa Liidu liikmesriigist taasedastataval ja/või interneti teel levitataval telekanalil on avaldatud, edastatud ja propageeritud direktiivi 2010/13 artiklis 6 osutatud materjali, ilma et selle direktiivi artikli 3 lõikes 2 sätestatud tingimused oleksid täidetud, teha sellist otsust, nagu on ette nähtud [üldsusele teabe andmise seaduse] artikli 33 lõikes 11 ja lõike 12 punktis 1 ja millega ajutiselt kohustatakse vastuvõtjaliikmesriigi territooriumil tegutsevaid televisiooniteenuse osutajaid ja teisi isikuid, kes osutavad televisiooniteenust interneti teel, kõnealust telekanalit levitama ja/või interneti teel taasedastama ainult lisatasu eest näidatavates telepakettides?“
Eelotsuse küsimuste analüüs
Vastuvõetavus
22 LRTK ja Leedu valitsus leiavad, et eelotsusetaotlus on vastuvõetamatu.
23 Nad väidavad esiteks, et esitatud küsimused on hüpoteetilised. Samal päeval, kui BMA pöördus eelotsusetaotluse esitanud kohtusse, muutis LRTK nimelt 18. mai 2016. aasta otsust, tühistas kohustuse levitada telekanalit NTV Mir Lithuania ainult tasulistes telepakettides ja algatas vastavalt direktiivi 2010/13 artikli 3 lõikele 2 peatamismenetluse, mistõttu on põhikohtuasja ese nende sõnul ära langenud, sest BMA‑l ole enam põhjendatud huvi selle vastu, et kohus tuvastaks kõnealuse otsuse õigusvastasuse.
24 Siinkohal tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ELTL artiklis 267 sätestatud menetlus Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute koostöö vahend, mille abil Euroopa Kohus annab liikmesriikide kohtutele juhtnööre liidu õiguse tõlgendamisel, mida need kohtud vajavad nende menetluses oleva vaidluse lahendamiseks (vt eelkõige 6. septembri 2016. aasta kohtuotsus Petruhhin, C‑182/15, EU:C:2016:630, punkt 18).
25 Kohtupraktikast ilmneb ka, et üksnes asja menetleval ja selle lahendamise eest vastutaval liikmesriigi kohtul on õigus kohtuasja eripära arvesse võttes hinnata nii eelotsuse vajalikkust asjas otsuse tegemiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatava küsimuse asjakohasust. Seega, kui esitatud küsimused käsitlevad liidu õiguse tõlgendamist, on Euroopa Kohus üldjuhul kohustatud otsuse tegema (10. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Wightman jt, C‑621/18, EU:C:2018:999, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).
26 Järelikult kehtib eeldus, et liidu õigust puudutavad eelotsuse küsimused on asjakohased. Euroopa Kohus võib liikmesriigi kohtu esitatud eelotsuse küsimusele vastamast keelduda üksnes juhul, kui on ilmne, et taotletaval liidu õiguse tõlgendusel puudub igasugune seos põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada talle esitatud küsimustele tarviliku vastuse andmiseks vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid (10. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Wightman jt, C‑621/18, EU:C:2018:999, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).
27 Lisaks tuleb meeles pidada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale ei õigusta eelotsusetaotluse esitamist mitte nõuandvate arvamuste saamine üldiste või hüpoteetiliste küsimuste kohta, vaid asjaolu, et see on vaidluse tõhusaks lahendamiseks tegelikult vajalik (10. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Wightman jt, C‑621/18, EU:C:2018:999, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).
28 Käesoleval juhul on eelotsusetaotluse esitanud kohus eelotsusetaotluses selgitanud, et olenemata 18. mai 2016. aasta otsusesse tehtud muudatusest, millega LRTK tühistas BMA vaidlustatud meetmed, tuleb nimetatud kohtul lahendada küsimus, kas LRTK rikkus selle otsusega nimetatud äriühingu õigusi ja kas see otsus oli vastuvõtmise kuupäeval õiguspärane.
29 BMA väidab selle kohta, et 18. mai 2016. aasta otsus kehtis ajavahemikul 23. maist kuni 27. juunini 2016 ning sellel ajal avaldusid tema jaoks otsuse kahjulikud tagajärjed, kusjuures otsuse muutmisel ei tunnistanud LRTK selle õigusvastasust ega kõrvaldanud juba tekkinud tagajärgi. Lisaks väidab BMA, et 18. mai 2016. aasta otsuse õigusvastasuse tuvastamine võimaldaks muu hulgas vältida väidetava õigusvastasuse tulevikus kordumise ohtu.
30 Seega selgub, et kuna asjaolu, et LRTK tunnistas BMA vaidlustatud meetmed põhikohtuasjas kaebuse esitamise kuupäeval kehtetuks, BMA‑d ei rahuldanud, on kohtuasi eelotsusetaotluse esitanud kohtus ikka veel pooleli.
31 Neil asjaoludel ei ole ilmselge, et põhikohtuasja vaidluse ese on ära langenud, nii et eelotsuse küsimustel puudub igasugune seos tegelikkuse või vaidluse esemega või need puudutavad hüpoteetilist probleemi.
32 Teiseks väidab Leedu valitsus, et selline meede, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja mis seisneb kohustuses levitada telekanalit 12 kuu jooksul ainult tasulistes pakettides, piirab sellise kanali kättesaadavust liikmesriigi territooriumil, ilma et seejuures peatataks audiovisuaalmeedia teenuse taasedastamine. Seega jääb selline meede väljapoole direktiivi 2010/13 artikli 3 lõigete 1 ja 2 kohaldamisala ja kujutab endast liikmesriigi õiguse alusel võetud iseseisvat meedet, mistõttu ei ole selle direktiivi sätete tõlgendamine vajalik.
33 Selle kohta tuleb tõdeda, et see argument ei puuduta mitte eelotsusetaotluse vastuvõetavust, vaid põhikohtuasja sisulisi küsimusi, ehk täpsemalt on see esimese eelotsuse küsimuse ese (vt analoogia alusel 4. oktoobri 1991. aasta kohtuotsus Society for the Protection of Unborn Children Ireland, C‑159/90, EU:C:1991:378, punkt 15).
34 Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb eelotsusetaotlus lugeda vastuvõetavaks.
Sisulised küsimused
Sissejuhatavad märkused
35 Kõigepealt tuleb analüüsida LRTK ja Leedu valitsuse argumente, mille kohaselt ei kuulu selline telekanal, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja mille saateid toodetakse kolmandas liikmesriigis, direktiivi 2010/13 kohaldamisalasse ja seega ei laiene sellele selles direktiivis ette nähtud vastuvõtmise ja taasedastamise vabadus.
36 Leedu valitsus väidab nimelt, et kanali NTV Mir Lithuania saateid toodab Venemaal asutatud äriühing ja Ühendkuningriigis asutatud BMA piirdub lihtsalt selle kanali Leedu territooriumil levitamise teenuse pakkumisega, ilma et tal oleks selle sisu suhtes mingit toimetusvastutust.
37 Selles osas tuleb märkida, et nähtuvalt direktiivi 2010/13 põhjendusest 35 kehtestab see direktiiv hulga praktilisi kriteeriume, mille eesmärk on määrata kindlaks liikmesriik, mille jurisdiktsiooni alla kuulub meediateenuse osutaja selle direktiivi reguleerimisalasse kuuluvate teenuste osutamisel.
38 Direktiivi 2010/13 artikli 2 lõike 2 punkti a kohaselt kuuluvad liikmesriigi jurisdiktsiooni alla meediateenuse osutajad selle direktiivi artikli 1 lõike 1 punkti d tähenduses, keda sama artikli 2 lõike 3 kohaselt loetakse asutatuks kõnealuses liikmesriigis.
39 Mis esiteks puudutab mõistet „meediateenuse osutaja“, siis direktiivi 2010/13 artikli 1 lõike 1 punktis d on see määratletud kui füüsiline või juriidiline isik, kellel on toimetusvastutus audiovisuaalmeedia teenuse audiovisuaalse sisu valikul ja kes määrab selle esitamise viisi.
40 Mõiste „toimetusvastutus“ on selle direktiivi artikli 1 lõike 1 punktis c määratletud kui „tõhus kontroll nii saadete valiku kui ka nende (teleülekannete puhul saatekava või tellitavate audiovisuaalmeedia teenuste puhul programmikataloogi) ülesehituse üle“. Selle direktiivi artikli 1 lõike 1 punktis d määratletud meediateenuse osutajat iseloomustab seega toimetuslike otsusteni viiv kontroll ja sellest tuleneva toimetusliku vastutuse võtmine.
41 Seetõttu on liikmesriigis asutatud füüsilisel või juriidilisel isikul direktiivi 2010/13 artikli 1 lõike 1 punkti c tähenduses toimetusvastutus levitatava telekanali saadete eest, kui ta valib selle kanali saated ja otsustab nende saatekavasse paigutamise üle. Sellisel juhul on tema puhul seega tegemist meediateenuse osutajaga selle direktiivi artikli 1 lõike 1 punkti d tähenduses.
42 Meediateenuse osutaja mõiste alt peaks nähtuvalt direktiivi 2010/13 põhjendusest 26 seevastu välja jääma füüsilised ja juriidilised isikud, kes üksnes edastavad saateid, mille toimetusvastutus lasub kolmandatel isikutel.
43 Seoses erinevate teguritega, mida selles suhtes tuleb arvesse võtta, ei saa asjaolu, et liikmesriigi reguleeriv asutus on väljastanud asjasse puutuvale isikule tegevusloa – mis võib küll anda tunnistust sellest, et sellel isikul on toimetusvastutus levitatava kanali saadete eest –, olla otsustav, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 40, kuna liidu seadusandja ei ole audiovisuaalmeedia teenuste osutamiseks haldusasutuste antavaid lube direktiivis 2010/13 ühtlustanud. Lisaks tuleb hinnata, kas asjasse puutuval isikul on volitused viimasena otsustada audiovisuaalsisu pakkumise kui sellise üle, mis eeldab, et tema käsutuses on piisavalt materiaalseid vahendeid ja tööjõudu, mida on vaja sellise vastutuse võtmiseks, nagu toob välja kohtujurist oma ettepaneku punktides 43–45.
44 Teiseks, direktiivi 2010/13 artikli 2 lõike 3 punktides a–c on loetletud juhtumid, mille korral meediateenuse osutajat loetakse liikmesriigis asutatuks ja seega selle direktiivi kohaldamisalasse kuuluvaks.
45 Direktiivi 2010/13 artikli 2 lõike 3 punktist a tuleneb, et meediateenuse osutajat käsitatakse liikmesriigis asutatuna juhtudel, mil meediateenuse osutaja peakorter asub kõnealuses liikmesriigis ja „audiovisuaalmeedia teenust käsitlevad toimetuslikud otsused tehakse selles liikmesriigis“.
46 Sellest järeldub, et selleks, et kindlaks teha, kas füüsiline või juriidiline isik kuulub direktiivi 2010/13 kohaldamisalasse tulenevalt selle direktiivi artikli 2 lõike 3 punktist a, tuleks kontrollida lisaks sellele, kas asjasse puutuva isiku, kellel on toimetusvastutus osutatava audiovisuaalmeedia teenuse eest, peakorter asub liikmesriigis, ka seda, kas nende teenustega seotud toimetuslikud otsused tehakse selles liikmesriigis.
47 Kuigi selline kontrollimine on faktiküsimus, mille hindamine on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne, saab Euroopa Kohus liikmesriigi kohtule siiski anda juhtnööre liidu õiguse tõlgendamisel, mida ta vajab oma menetluses oleva vaidluse lahendamiseks.
48 Käesoleva kohtuotsuse punktis 46 mainitud kontrolli puhul on oluline teada, kas audiovisuaalmeedia teenusega seotud toimetuslikud otsused, millele on osutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 40, tehakse selles liikmesriigis, mille territooriumil on asjaomase meediateenuse osutaja peakorter.
49 Selles kontekstis tuleb märkida, et koht, kus audiovisuaalmeedia teenustega seotud toimetuslikud otsused tehakse, on oluline ka direktiivi 2010/13 artikli 2 lõike 3 punktides b ja c ette nähtud materiaalõiguslike kriteeriumide kohaldamisel.
50 Selles osas ilmneb esiteks direktiivi 2010/13 artikli 2 lõike 3 punktist b, et „kui meediateenuse osutaja peakorter asub ühes liikmesriigis, kuid audiovisuaalmeedia teenust käsitlevad toimetuslikud otsused tehakse teises liikmesriigis, käsitatakse meediateenuse osutajat selles liikmesriigis asutatuna, kus töötab oluline osa audiovisuaalmeedia teenuse osutamises osalevatest töötajatest.“ Teiseks ilmneb sama direktiivi artikli 2 lõike 3 punktist c, et „kui meediateenuse osutaja peakorter asub liikmesriigis, kuid audiovisuaalmeedia teenust käsitlevad otsused tehakse kolmandas riigis, või vastupidi, käsitatakse meediateenuse osutajat kõnealuses liikmesriigis asutatuna tingimusel, et oluline osa audiovisuaalmeedia teenuse osutamises osalevatest töötajatest töötab selles liikmesriigis“.
51 Niisiis on tulenevalt direktiivi 2010/13 artikli 2 lõike 3 punkti b ja artikli 2 lõike 3 punkti c sõnastusest nende sätete kohaldamisel samuti asjakohased nii koht, kus asub meediateenuse osutaja peakorter, kui ka koht, kus töötavad audiovisuaalmeedia teenuse osutamises osalevad töötajad.
52 Käesoleva kohtuotsuse punktides 38–51 esitatud analüüsist tuleneb, et audiovisuaalmeedia teenuse osutajat direktiivi 2010/13 artikli 1 lõike 1 punkti d tähenduses iseloomustab toimetusliku vastutuse võtmine selle teenuse eest. Peale selle on koht, kus asub meediateenuse osutaja peakorter ja koht, kus tehakse seda teenust puudutavad toimetuslikud otsused – nagu ka olenevalt asjaoludest koht, kus töötavad sama teenuse osutamises osalevad töötajad – kriteeriumid, mis on direktiivi 2010/13 artikli 2 lõike 3 kohaldamisel asjakohased kontrollimaks, kas kõnealune teenuseosutaja on asutatud liikmesriigis, mistõttu tema osutatav teenus kuulub mainitud direktiivi kohaldamisalasse. Seevastu asjaolu, et liikmesriigi territooriumil levitatava telekanali saateid võidakse toota kolmandas riigis, ei ole sellest seisukohast asjasse puutuv.
53 Teiseks on vaja analüüsida Leedu valitsuse argumenti, mille kohaselt tuleb kohaldada Leedu õigusnorme, sest kanal NTV Mir Lithuania on mõeldud ainult Leedu territooriumil levitamiseks ja BMA on asutatud muus liikmesriigis kui Leedu Vabariik selleks, et hoida Leedu õigusnormidest kõrvale.
54 Selles küsimuses piisab märkimisest, et direktiivi 2010/13 artikli 4 lõigetes 2–5 on ette nähtud erimenetlus selliste olukordade reguleerimiseks, kus ühe liikmesriigi jurisdiktsiooni alla kuuluv televisiooniteenuse osutaja edastab teleprogrammi, mis tervikuna või millest peamine osa on suunatud tema territooriumile. Vastuvõtjaliikmesriik võib nimelt sellistelt meediateenuse osutajatelt nõuda kõnealuse direktiiviga koordineeritud valdkondades üksikasjalikumate või rangemate avalikel huvidel põhinevate õigusnormide järgimist, tingimusel et järgitud on selles sättes ette nähtud tingimusi ja menetlust.
55 Käesoleval juhul on aga selge, et LRTK ei järginud seda menetlust 18. mai 2016. aasta otsuse vastuvõtmisel.
56 Eelnevast tuleneb, et ei asjaolu, et kanali NTV Mir Lithuania saateid võidakse toota kolmandas riigis, ega asjaolu, et see kanal, mille pakkuja on asutatud teises liikmesriigis, on mõeldud levitamiseks üksnes Leedu territooriumil – kusjuures Leedu Vabariik ei järginud direktiivis 2010/13 ette nähtud erimenetlust –, ei vabasta Leedu Vabariiki selle direktiivi kohaldamisest.
Esimene küsimus
57 Esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2010/13 artikli 3 lõikeid 1 ja 2 tuleb tõlgendada nii, et selle sätte kohaldamisalasse kuulub liikmesriigi poolt avaliku korra huvides võetud meede, mis seisneb meediateenuse osutajatele, kelle telesaated on mõeldud selle liikmesriigi territooriumil levitamiseks, ja teistele isikutele, kes osutavad selle liikmesriigi tarbijatele telekanalite või -saadete levitamise teenust internetis, kehtestatud kohustuses 12 kuu jooksul taasedastada või interneti kaudu levitada teisest liikmesriigist pärinevat telekanalit ainult tasulistes telepakettides.
58 Euroopa Kohtu vastus sellele küsimusele lähtub eeldusest, et BMA, kelle suhtes põhikohtuasjas vaidluse all olevad meetmed on võetud, on muus liikmesriigis kui Leedu Vabariik ehk Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigis asutatud meediateenuse osutaja, kes vastavalt direktiivi 2010/13 artiklitele 1 ja 2 kuulub selle direktiivi kohaldamisalasse – seda asjaolu peab käesoleva kohtuotsuse punktides 37–52 esitatut arvesse võttes kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.
59 Seevastu juhul, kui teised Leedu tarbijatele interneti kaudu telekanalite või ‑saadete levitamise teenust osutavad isikud ei ole „meediateenuse osutajad“ direktiivi 2010/13 artikli 1 lõike 1 punkti d tähenduses, ei kuulu nad selle direktiivi artikli 3 lõigete 1 ja 2 kohaldamisalasse.
60 Lisaks olgu märgitud, et Leedus asutatud meediateenuse osutaja kuulub nähtuvalt direktiivi 2010/13 artiklist 2 selle liikmesriigi jurisdiktsiooni alla, mistõttu selle direktiivi artikli 3 lõiked 1 ja 2 ei ole tema suhtes kohaldatavad.
61 Esimesele küsimusele vastamisel tuleb meeles pidada, et direktiivi 2010/13 artikli 3 lõikes 1 on sätestatud, et liikmesriigid tagavad teistest liikmesriikidest pärinevate audiovisuaalmeedia teenuste vastuvõtmisvabaduse ega piira nende taasedastamist oma territooriumil põhjustel, mis kuuluvad selle direktiiviga koordineeritavatesse valdkondadesse, mis hõlmavad selle direktiivi artiklis 6 nimetatud vihkamisele õhutamise vastaseid meetmeid. Televisiooniteenuse puhul on sama direktiivi artikli 3 lõikega 2 vastuvõtjaliikmesriigil siiski lubatud teha ajutisi erandeid nimetatud artikli 3 lõike 1 sätetest, tingimusel et täidetakse teatavaid sisulisi ja menetluslikke nõudeid.
62 Eelotsusetaotlusest ilmneb, et ühelt poolt BMA ja teiselt poolt LRTK ja Leedu valitsus on lahkarvamusel direktiivi 2010/13 artikli 3 lõigete 1 ja 2 ulatuse küsimuses. BMA väidab, et selles sättes on silmas peetud liikmesriigi seatud mis tahes piiranguid audiovisuaalmeedia teenuste vastuvõtmisvabadusele ja nende taasedastamisele ehk piiranguid, mida tuleb mõista ELTL artiklis 56 osutatud piirangu tähenduses, samas kui LRTK ja Leedu valitsus leiavad, et selle sättega on hõlmatud ainult juhtumid, kui teleprogrammide vastuvõtmine ja taasedastamine peatatakse täielikult.
63 Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb liidu õigusnormi tõlgendamisel arvesse võtta nii normi sõnastust ja sellega taotletavaid eesmärke kui ka selle konteksti ning liidu õigusnorme nende kogumis. Ka liidu õigusnormi tekkelugu võib anda asjakohast teavet selle normi tõlgendamiseks (vt eelkõige 3. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu, C‑583/11 P, EU:C:2013:625, punkt 50).
64 Mis esiteks puudutab direktiivi 2010/13 artikli 3 lõigete 1 ja 2 sõnastust, siis pelgalt selle põhjal ei ole võimalik kindlaks teha, mis liiki meetmed on selle sättega hõlmatud.
65 Mis teiseks puudutab direktiivi 2010/13 artikli 3 lõigete 1 ja 2 konteksti ja eesmärke, siis tuleb nõustuda kohtujuristi ettepaneku punktis 59 välja tooduga, et kuigi selle direktiiviga täpsustatakse ELTL artiklis 56 tagatud teenuste osutamise vabadust audiovisuaalmeedia teenuste valdkonnas, luues nähtuvalt selle direktiivi põhjendusest 104 neile teenustele „sisepiirideta ala“, võetakse nähtuvalt põhjendusest 5 ühtlasi arvesse asjaolu, et need teenused on nii kultuuri- kui ka majandusteenused, ning nende kasvavat tähtsust demokraatiale haridusele ja kultuurile, mistõttu on õigustatud nende teenuste suhtes erieeskirjade kohaldamine.
66 Lisaks ilmnes direktiivi 89/552 põhjendustest 9 ja 10, et takistused, mille liidu seadusandja soovis kaotada, tulenevad teleprogrammide edastamist ja levitamist käsitlevates liikmesriikide õigusnormides esinevatest erinevustest. Sellest tuleneb, et viimati nimetatud direktiiviga koordineeritud valdkonnad puudutasid üksnes televisiooniteenust sõna otseses tähenduses, mis oli määratletud selle direktiivi artikli 1 punktis a (vt selle kohta 22. septembri 2011. aasta kohtuotsus Mesopotamia Broadcast ja Roj TV, C‑244/10 ja C‑245/10, EU:C:2011:607, punktid 31 ja 32).
67 Direktiivi 2010/13 põhjendustest 1 ja 4 selgub, et sellega kodifitseeritakse direktiiv 89/552, et võtta arvesse audiovisuaalmeedia teenuste edastamise uusi tehnoloogiaid. Sellest järeldub, et esimesena nimetatud direktiiviga koordineeritakse üksnes audiovisuaalmeedia teenuste osutamine sõna otseses tähenduses.
68 Mis kolmandaks puudutab direktiivi 2010/13 artikli 3 kujunemislugu, siis tuleb märkida, et algses versioonis oli direktiivi 89/552 artikli 2 lõike 2 esimese lõigu teises lauses mainitud liikmesriikide võimalust telesaadete taasedastamine ajutiselt „peatada“ selles sättes mainitud tingimuste täidetuse korral. Kuigi liidu seadusandja lisas direktiivi 89/552 direktiiviga 97/36 muutmise käigus esimesena mainitud direktiivi uue artikli 2a, mis sisuliselt võttis üle selle direktiivi artikli 2 lõike 2 esimese lõigu teise lause algse sõnastuse, asendades ainult tegusõna „peatada“ sõnadega „erandeid teha“, ei viita direktiivi 97/36 põhjendustes miski sellele, et liidu seadusandja oleks kavatsenud ette nähtud meetmete laadi uuesti üle vaadata – samale tõdemusele jõudis ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 57. Vastupidi, direktiivi 89/552 viieteistkümnendas põhjenduses mainiti sellest muudatusest hoolimata endiselt vastuvõtjaliikmesriigi võimalust ajutiselt „peatada“ telesaadete taasedastamine, mis nüüdsest on kirjas direktiivi 2010/13 põhjenduses 36.
69 Peale selle tuleb lisada, et piiriülese televisiooni Euroopa konventsioon, mis töötati välja samal ajal kui direktiiv 89/552 ja millele see direktiiv oma neljandas põhjenduses viitab, nõuab artiklis 4, mis sisaldab direktiivi 2010/13 artikli 3 lõikega 1 sarnast sätet, et osalisriik tagaks vastuvõtmisvabaduse ega piiraks oma territooriumil selle konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvate ja selle nõuetele vastavate teenuste taasedastamist.
70 Asjaolu, et liidu seadusandja lähtus direktiivi 2010/13 artikli 3 lõike 1 sõnastuses piiriülese televisiooni Euroopa konventsiooni artiklis 4 olevatest sõnadest, viitab sellele, et sõnadel „vastuvõtmisvabadus“ ja „piirang“ on selle direktiivi kontekstis spetsiifiline tähendus, mis on kitsam kui ELTL artiklis 56 mainitud mõistel „teenuste osutamise vabaduse piirangud“.
71 Selles kontekstis tuleb rõhutada, et Euroopa Kohus on seoses direktiiviga 89/552 (muudetud direktiiviga 97/36), mille artikli 2a lõiked 1 ja 2 vastavad sisuliselt direktiivi 2010/13 artikli 3 lõigetele 1 ja 2, otsustanud, et esimesena nimetatud direktiiv kehtestas põhimõtte, et vastuvõtjaliikmesriik tunnustab päritoluliikmesriigi kontrollifunktsiooni tema jurisdiktsiooni alla kuuluvate audiovisuaalmeedia teenuste üle (vt selle kohta 22. septembri 2011. aasta kohtuotsus Mesopotamia Broadcast ja Roj TV, C‑244/10 ja C‑245/10, EU:C:2011:607, punkt 35).
72 Sellega seoses rõhutas Euroopa Kohus, et kontroll audiovisuaalmeedia teenuste suhtes kohalduva päritoluliikmesriigi õiguse kohaldamise ning direktiivi 89/552 (nagu seda on muudetud direktiiviga 97/36) sätete järgimise üle on selle liikmesriigi kohustus, kust need teenused pärinevad, ning vastuvõtval liikmesriigil puudub õigus teostada kontrolli põhjustel, mis kuuluvad direktiiviga koordineeritud valdkondadesse (vt selle kohta 22. septembri 2011. aasta kohtuotsus Mesopotamia Broadcast ja Roj TV, C‑244/10 ja C‑245/10, EU:C:2011:607, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).
73 Küll aga ei ole direktiiviga 2010/13 põhimõtteliselt vastuolus selliste liikmesriigi õigusnormide kohaldamine, millega üldiselt taotletakse üldist huvi teeniva eesmärgi saavutamist, kuid need ei tohi kehtestada telesaadete teistkordset kontrolli, mis lisandub kontrollile, mida peab teostama liikmesriik, kust saateid edastatakse (vt selle kohta 9. juuli 1997. aasta kohtuotsus De Agostini ja TV‑Shop, C‑34/95–C‑36/95, EU:C:1997:344, punkt 34).
74 9. juuli 1997. aasta kohtuotsusest De Agostini ja TV-Shop (C‑34/95–C‑36/95, EU:C:1997:344) tuleneb, et üldisest huvist lähtuvat eesmärki taotlev liikmesriigi meede, mis reguleerib audiovisuaalmeedia teenuste levitamise või edastamise teatavaid aspekte, ei kuulu direktiivi 2010/13 artikli 3 lõigete 1 ja 2 kohaldamisalasse, välja arvatud juhul, kui sellega nähakse ette telesaadete teistkordne kontroll, mis lisandub kontrollile, mida peab teostama liikmesriik, kust programme edastatakse.
75 Euroopa Kohus asus 22. septembri 2011. aasta kohtuotsuse Mesopotamia Broadcast ja Roj TV (C‑244/10 ja C‑245/10, EU:C:2011:607) punktis 50 seisukohale, et direktiivi 89/552 (muudetud direktiiviga 97/36) kohaldamisalasse ei kuulu liikmesriigi õigusnormid, mis ei puuduta konkreetselt teleprogrammide levitamist ja edastamist ning mis järgivad avaliku korraga seotud eesmärki üldiselt, tingimusel et need ei takista teisest liikmesriigist pärinevate audiovisuaalmeedia teenuste sõna otseses tähenduses taasedastamist tema territooriumil.
76 Sellegipoolest ei tule 22. septembri 2011. aasta kohtuotsuse Mesopotamia Broadcast ja Roj TV (C‑244/10 ja C‑245/10, EU:C:2011:607) punkti 50 tõlgendada selliselt, et liikmesriigi meede kujutab endast takistust direktiivi 2010/13 artikli 3 lõike 1 tähenduses, kui õigusnormid, mille alusel see meede on võetud, reguleerivad teatavaid audiovisuaalmeedia teenuste levitamise või edastamise aspekte, näiteks kord, kuidas neid teenuseid levitatakse või edastatakse.
77 Selliseks piiranguks ei ole liikmesriigi meede, mis järgib avaliku korraga seotud eesmärki üldiselt ja reguleerib telekanali vastuvõtjaliikmesriigi tarbijatele edastamise korda, juhul kui see kord ei takista selle kanali sõna otseses tähenduses taasedastamist. Sellise meetmega ei nähta nimelt ette kõnealuse telekanali saadete teistkordset kontrolli, mis lisanduks kontrollile, mida peab teostama liikmesriik, kust saateid edastatakse.
78 Mis puudutab põhikohtuasjas vaidluse all olevat meedet, siis esiteks ilmneb LRTK ja Leedu valitsuse esitatud seisukohtadest, et kui Leedu seadusandja võttis vastu üldsusele teabe andmise seaduse artikli 33 lõike 11 ja lõike 12 punkti 1, mille alusel tehti 18. mai 2016. aasta otsus, soovis ta võidelda Leedu riiki diskrediteeriva ja tema riiklust ohustava teabe aktiivse levitamisega, et televisiooni eriti suurt mõju avalikule arvamusele arvestades kaitsta Leedu teaberuumi turvalisust ning tagada ja hoida avalikkuse huvi asjakohase teabe saamise vastu. Selles sättes silmas peetud teave on hõlmatud nimetatud seaduse artiklis 19 ette nähtud keeluga, mille hulka kuulub teave, mis kutsub üles jõudu kasutades muutma Leedu Vabariigi põhiseaduslikku korda, õhutab kahjustama Leedu Vabariigi suveräänsust, tema territoriaalset terviklikkust ja poliitilist sõltumatust, seisnedes sõjapropaganda levitamises, sõjale või vihkamisele, naeruvääristamisele või põlastamisele õhutamises või isikute rühma või selle liikme diskrimineerimisele, tema suhtes vägivallatsemisele või tema karmile kehalisele kohtlemisele ärgitamises muu hulgas rahvuse alusel.
79 LRTK täpsustas Euroopa Kohtule esitatud seisukohtades, et 18. mai 2016. aasta otsus võeti vastu põhjusel, et üks kanalil NTV Mir Lithuania levitatud saadetest sisaldas Balti riikide vastu rahvuse alusel vaenule ja vihkamisele õhutavat väärteavet leedulaste ja lätlaste koostöö kohta holokausti raames ja Balti riikide nn natsionalistliku ja neonatsistliku sisepoliitika kohta, mis väidetavalt kujutab endast ohtu nende territooriumil elavale vene rahvusvähemusele. LRTK väitel oli see saade sihipäraselt adresseeritud Leedu venekeelsele vähemusele ja see püüdis mitmesuguste propagandavahendite abil mõjutada negatiivselt ja sisendavalt selle ühiskonnarühma arvamust Leedu Vabariigi, Läti Vabariigi ja Eesti Vabariigi sise- ja välispoliitika kohta, rõhutada ühiskonna erimeelsusi ja lõhestumist, asetada rõhku lääneriikide tekitatud pingele Ida-Euroopa regioonis ja Venemaa ohvrirollile.
80 Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust ei ilmne, et neile väidetele oleks vastu vaieldud, kuid eelotsusetaotluse esitanud kohtul tuleb seda siiski kontrollida. Sel alusel tuleb sellist meedet, nagu on kõne all põhikohtuasjas, lugeda üldiselt avaliku korraga seotud eesmärki järgivaks.
81 Teiseks täpsustasid LRTK ja Leedu valitsus oma kirjalikes seisukohtades, et 18. mai 2016. aasta otsus, millega meediateenuse osutajatele, kelle telesaated on mõeldud Leedu territooriumil levitamiseks, ja teistele isikutele, kes osutavad selle liikmesriigi tarbijatele telekanalite või ‑saadete levitamise teenust internetis, kehtestatakse alates selle otsuse jõustumisest 12 kuu jooksul kehtiv kohustus levitada või edastada telekanalit NTV Mir Lithuania Leedu territooriumil ainult tasulistes telepakettides, reguleerib üksnes selle kanali Leedu tarbijatele levitamise korda. Ühtlasi on põhikohtuasja puhul selge, et 18. mai 2016. aasta otsus ei peata ega keela selle kanali taasedastamist Leedu territooriumil, sest seda kanalit võib sellest otsusest hoolimata sellel territooriumil õiguspäraselt levitada ja Leedu tarbijad saavad seda endiselt vaadata, kui nad tellivad tasulise telepaketi.
82 Järelikult ei takista selline meede, nagu on kõne all põhikohtuasjas, teisest liikmesriigist pärinevate ja selle meetme esemeks oleva telekanali saadete sõna otseses tähenduses taasedastamist vastuvõtjaliikmesriigi territooriumil.
83 Seetõttu ei kuulu selline meede direktiivi 2010/13 artikli 3 lõigete 1 ja 2 kohaldamisalasse.
84 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et direktiivi 2010/13 artikli 3 lõikeid 1 ja 2 tuleb tõlgendada nii, et selle sätte kohaldamisalasse ei kuulu liikmesriigi poolt avaliku korra huvides võetud meede, mis seisneb meediateenuse osutajatele, kelle saated on mõeldud selle liikmesriigi territooriumil levitamiseks, ja teistele isikutele, kes osutavad selle liikmesriigi tarbijatele telekanalite või ‑saadete levitamise teenust internetis, kehtestatud kohustuses 12 kuu jooksul taasedastada või interneti kaudu levitada teisest liikmesriigist pärinevat telekanalit ainult tasulistes telepakettides, mis aga ei takista selle telekanali saadete sõna otseses tähenduses taasedastamist esimese liikmesriigi territooriumil.
Teine küsimus
85 Arvestades esimesele küsimusele antud vastust, ei ole teisele küsimusele vaja vastata.
Kohtukulud
86 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. märtsi 2010. aasta direktiivi 2010/13/EL audiovisuaalmeedia teenuste osutamist käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide koordineerimise kohta (audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv) artikli 3 lõikeid 1 ja 2 tuleb tõlgendada nii, et selle sätte kohaldamisalasse ei kuulu liikmesriigi poolt avaliku korra huvides võetud meede, mis seisneb meediateenuse osutajatele, kelle saated on mõeldud selle liikmesriigi territooriumil levitamiseks, ja teistele isikutele, kes osutavad selle liikmesriigi tarbijatele telekanalite või ‑saadete levitamise teenust internetis, kehtestatud kohustuses 12 kuu jooksul taasedastada või interneti kaudu levitada teisest liikmesriigist pärinevat telekanalit ainult tasulistes telepakettides, mis aga ei takista selle telekanali saadete sõna otseses tähenduses taasedastamist esimese liikmesriigi territooriumil.
Allkirjad