Language of document :

Jean-Marie Le Pen’i 3. mail 2018 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kuues koda) 7. märtsi 2018. aasta otsuse peale kohtuasjas T-140/16: Le Pen versus parlament

(kohtuasi C-303/18 P)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Apellant: Jean-Marie Le Pen (esindaja: advokaat F. Wagner)

Teine menetlusosaline: Euroopa Parlament

Apellandi nõuded

tühistada Üldkohtu 7. märtsi 2018. aasta otsus T-140/16.

Seetõttu:

tühistada Euroopa Parlamendi peasekretäri 29. jaanuari 2016. aasta otsus – mis võeti vastu vastavalt muudetud redaktsioonis Euroopa Parlamendi juhatuse 19. mai ja 9. juuli 2008. aasta otsuse Euroopa Parlamendi liikmete põhimääruse rakendusmeetmete kohta artiklile 68 ning mis toimetati kätte 5. veebruaril 2016 kirjaga nr D 302191 –, milles tuvastatakse, et hageja suhtes on nõue 320 026,23 eurot parlamendiliikme assisteerimise jaoks alusetult makstud summa tõttu, ning põhjendatakse selle tagasinõudmist;

tühistada 4. veebruari 2016. aasta võlateade nr 2016-195, milles hagejale tehti teatavaks tema suhtes nõude olemasolu vastavalt peasekretäri 29. jaanuari 2016. aasta otsusele, ja nõutakse parlamendiliikme assisteerimiseks alusetult makstud summade tagasimaksmist;

määrata talle makstav moraalse kahju hüvitis kindlaks vastavalt õigusnormides sätestatule;

määrata talle kohtukulude eest makstav summa kindlaks vastavalt õigusnormides sätestatule;

mõista kõik kohtukulud välja parlamendilt.

Väited ja peamised argumendid

1. Avalikul huvil põhinev väide: Üldkohus on rikkunud apellandi kaitseõigusi – oluliste menetlusnormide rikkumine

Kuna Üldkohus ei nõudnud parlamendilt harta artiklite 41 ja 42 järgimist, ei võimaldanud ta õiglast ja võistlevat kohtuistungit. Parlamendi käsutuses on nii haldustoimik kui ka OLAFi toimik, mida ta võib mõlemat kasutada. Mõlemad toimikud võivad sisaldada tõendeid töötamise kohta, kuid apellant ei ole saanud nendega tutvuda.

2. Üldkohus on rikkunud liidu õigust – Õigusnormi rikkumised ning faktiliste asjaolude õigusliku laadi ja tõendite väär kvalifitseerimine Üldkohtu poolt – Diskrimineerimine ja seega ka fumus persecutionis – Õiguspärase ootuse ja seaduslikkuse põhimõtete rikkumine

a. Meetmete puudumine teiste poolte suhtes

Üldkohus keeldus pidamast M. Schulzi meedet diskrimineerivaks, kuigi see oli suunatud ainult Front Nationali, mitte teiste parteide vastu. Sarnaseid menetlusi oleks tulnud alustada kõikide Prantsuse parteide, teiste liikmesriikide parteide ja kümmekonna saadiku suhtes.

b. Diskrimineerimine M. Schulzi isikliku olukorra ja parlamendi töötajate kasutamise kaudu

Üldkohus ei kuulanud ära M. Schulzi ja K. Wellet, kuigi apellant esitas tõendid parlamendi endise presidendi õigusvastase käitumise kohta, ilma et viimase suhtes oleks alustatud menetlust. Üldkohus ei hinnanud esitatud tõendeid; see kujutab endast õiguslike tagajärgedega faktiviga.

c. Õiguspärase ootuse ja võrdsuse põhimõtete rikkumine

Vastupidi Üldkohtu väidetele esineb palju rakendusmeetmete rikkumisi, mille korral parlament ei ole tagasimaksmist nõudnud.

3. Vaidlustatud aktid ei ole materiaalselt õiguspärased

a. Üldkohtu ilmne hindamisviga

Kui lisakokkulepe oleks nii oluline töötamise tõend, siis oleks erinevalt Üldkohtu seisukohast pidanud parlament tuvastama, et apellant ei ole esitanud seda tõendit ka pärast korduvaid meeldetuletusi. Üldkohus pöörab seega tõendamiskoormise ümber ja teeb õiguslike tagajärgedega faktivea.

b. Tõendatav tööaeg ja tõendamisviis

Üldkohus moonutas peasekretäri lauset, millega viimati nimetatu nõudis, et tõendataks kogu ajavahemikku puudutav tööaeg, mitte ei nõudnud „töö kooskõla tõendamist rakendusmeetmetega“.

Üldkohus ei või lähtuda kohustusest kohas, kus parlament möönab, et sellist kohustust ei ole (see on märgitud Üldkohtu istungi protokolli) ja kus ükski rakendusmeetmete artikkel seda ette ei näe. Üldkohus on rikkunud õigusnormi.

c. Tehtud töö

Apellant esitab Euroopa Kohtu menetluses kodukorra artikli 127 alusel kaks uut tõendit.

d. Proportsionaalsuse põhimõtte rikkumine

Vastupidi Üldkohtu väidetele ei olnud parlamendil tingimusteta kohustust nõuda tagasi kogu viie aasta jooksul makstud summa, kui ainult kolme aastat peeti vaidluse all olevaks. Proportsionaalsuse põhimõtte sellise rikkumise tõttu on kohtuotsuse tühistamine põhjendatud.

e. Institutsioonivälised lepingud

Parlament ja seejärel Üldkohus ei tõendanud, et J.-F. Jalkh’il oleks olnud tööalased suhted kolmandate isikutega, kes oleksid võinud kahjustada apellandi mainet või parlamendi väärikust või põhjustada huvide konflikti.

____________