Language of document :

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Raad voor Vergunningsbetwistingen (Belgia) 15. jaanuaril 2019 – A, B, C, D, E versus Gewestelijke stedenbouwkundige ambtenaar van het departement Ruimte Vlaanderen, afdeling Oost-Vlaanderen

(kohtuasi C-24/19)

Kohtumenetluse keel: hollandi

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Raad voor Vergunningsbetwistingen

Põhikohtuasja pooled

Kaebajad: A, B, C, D, E

Vastustaja: Gewestelijke stedenbouwkundige ambtenaar van het departement Ruimte Vlaanderen, afdeling Oost-Vlaanderen

Eelotsuse küsimused

Kas KSH-direktiivi1 artikli 2 punkt a ja artikli 3 lõike 2 punkt a toovad kaasa selle, et Flandria piirkonna valitsuse 23. detsembri 2011. aasta määruse, millega muudetakse Flandria piirkonna valitsuse 6. veebruari 1991. aasta määrust, millega kehtestatakse Flandrias keskkonnaloa andmise kord, ja Flandria piirkonna valitsuse 1. juuni 1995. aasta määrust, millega määratakse kindlaks üldised ja valdkondlikud sätted keskkonnahügieeni valdkonnas (Besluit van de Vlaamse regering van 23 december 2011 tot wijziging van het besluit van de Vlaamse regering van 6 februari 1991 houdende de vaststelling van het Vlaams reglement betreffende de milieuvergunning en van het besluit van de Vlaamse regering van 1 juni 1995 houdende algemene en sectorale bepalingen inzake milieuhygiëne, edaspidi „23. detsembri 2011. aasta määrus“) – tulenevalt kõnealuste määruste kohandamisest tehnika tasemega, mille tulemusel lisati VLAREM II määrusesse elektrienergiat tootvaid tuulegeneraatoreid käsitlev jaotis 5.20.6 – artiklit 99 ja 2006. aasta ringkirja „Tuulegeneraatorite paigaldamise kaalutlusraamistik ja lisatingimused (Omzendbrief „Afwegingskader en randvoorwaarden voor de inplanting van windturbines“, edaspidi „ringkiri“) (edaspidi ühiselt ka „kõnealused instrumendid“), mis mõlemad sisaldavad mitmesuguseid tuulegeneraatorite paigaldamist reguleerivaid sätteid, muu hulgas ohutusmeetmeid ja vastavalt planeeringu piirkonnale kindlaks määratud varjuheitmise ja mürataseme norme, tuleb pidada „kavaks või programmiks“ viidatud direktiivisätete tähenduses? Kas juhul, kui peaks ilmnema, et enne kõnealuste instrumentide vastuvõtmist oleks pidanud tegema keskkonnamõju hindamise, võib eelotsusetaotluse esitanud kohus kõnealuste – sellisel juhul – õigusvastaste instrumentide õiguslikud tagajärjed ajutiselt kehtima jätta? Selle kohta tuleb esitada mõned alaküsimused:

1.    Kas sellist poliitilist meedet nagu kõnealune ringkiri, mille puhul tuleneb koostamisõigus asjaomase asutuse kaalutlusõigusest ja poliitilisest kujundusvabadusest, mistõttu ei ole tegemist „kavade või programmide“ koostamiseks pädeva asutuse meetmega selle tegelikus tähenduses ja mille jaoks ei ole ette nähtud ka ametlikku koostamismenetlust, tuleb pidada „kavaks või programmiks“ KSH-direktiivi artikli 2 punkti a tähenduses?

2.    Kas selleks, et sellist poliitilist meedet või üldist normi – nagu kõnealused instrumendid – saaks pidada „kavaks või programmiks“ KSH-direktiivi artikli 2 punkti a tähenduses, on piisav, et see piirab loa andmiseks pädeva asutuse kaalutlusõigust osaliselt, isegi kui see ei kujuta endast loa andmise nõuet ega selleks vajalikku tingimust või ei pea looma raamistikku tulevase nõusoleku saamiseks projektidele, kuigi liidu seadusandja peab seda otstarvet mõistele „kavad ja programmid“ omaseks?

3.    Kas sellist poliitilist meedet nagu kõnealune ringkiri, mis on koostatud õiguskindluse kaalutlustel ja seega täiesti vabatahtlikult, saab pidada „kavaks või programmiks“ KSH-direktiivi artikli 2 punkti a tähenduses ja kas selline tõlgendus võib olla vastuolus Euroopa Kohtu praktikaga, mille kohaselt ei või direktiivi teleoloogiline tõlgendus oluliselt erineda liidu seadusandja poolt üheti mõistetavalt väljendatud tahtest?

4.    Kas VLAREM II jaotist 5.20.6, mis sisaldab eeskirju, mille vastuvõtmine ei olnud kohustuslik, saab pidada „kavaks või programmiks“ KSH-direktiivi artikli 2 punkti a tähenduses ja kas selline tõlgendus võib olla vastuolus Euroopa Kohtu praktikaga, mille kohaselt ei või direktiivi teleoloogiline tõlgendus oluliselt erineda liidu seadusandja poolt üheti mõistetavalt väljendatud tahtest?

5.    Kas sellist poliitilist meedet ja valitsuse regulatiivset määrust – nagu kõnealused instrumendid –, millel on piiratud indikatiivne olemus või mis vähemasti ei loo projekti teostamise õigust anda võivat raamistikku ja mis ei anna õigust projektidele loa andmise raamistikule, saab pidada „kavaks või programmiks“ KSH-direktiivi artikli 2 punkti a ning artikli 3 lõike 2 tähenduses, „millega luuakse raamistik tulevase nõusoleku saamiseks projektidele“, ja kas selline tõlgendus võib olla vastuolus Euroopa Kohtu praktikaga, mille kohaselt ei või direktiivi teleoloogiline tõlgendus oluliselt erineda liidu seadusandja poolt üheti mõistetavalt väljendatud tahtest?

6.    Kas sellist poliitilist meedet nagu ringkiri EME/2006/01- RO/2006/02, mis on puhtalt indikatiivne, ja/või valitsuse sellist regulatiivset määrust nagu VLAREM II jaotis 5.20.6, mis loa andmist vaid minimaalselt piiritleb ja toimib muus osas täiesti autonoomselt üldnormina – kusjuures mõlemad instrumendid sisaldavad üksnes piiratud arvul kriteeriume ja tingimusi ning ei kõnealune meede ega kõnealune valitsuse määrus ei ole ühegi kriteeriumi ega ühegi tingimuse suhtes ainumäärav – ja mille puhul on järelikult objektiivsete asjaolude alusel võimalik välistada, et neil instrumentidel võib olla oluline keskkonnamõju, saab pidada „kavaks või programmiks“ KSH-direktiivi artikli 2 punkti a ning artikli 3 lõigete 1 ja 2 tähenduses ja seega õigusaktideks, mis näevad asjaomase valdkonna suhtes kohaldatavate reeglite ja kontrollimenetluste kindlaksmääramisega ette tõenäoliselt olulise keskkonnamõjuga projektile või projektidele loa andmise ja nende teostamise kriteeriumide ja tingimuste arvestatava suurusega kogumi?

7.    Kas kohus võib juhul, kui viimati nimetatud küsimusele vastatakse eitavalt, selle pärast määruse või kvaasiõigusaktide (nagu kõnealused VLAREMi normid ja ringkiri) vastuvõtmist ise tuvastada?

8.    Kas kohus võib juhul, kui ta on inter partes vastuväite käsitlemiseks vaid kaudselt pädev ja kui vastusest eelotsuse küsimustele tuleneb, et kõnealused instrumendid on õigusvastased, näha ette õigusvastase määruse ja/või ringkirja tagajärgede kehtima jätmise, kui õigusvastased instrumendid aitavad saavutada ka ELTL artikli 288 kohaselt vastuvõetava direktiiviga taotletavat keskkonnakaitse-eesmärki ja liidu õiguses selliseks kehtima jätmiseks ette nähtud nõuded (nagu on märgitud Euroopa Kohtu 28. juuli 2016. aasta otsuses Association France Nature Environnement, C-379/15) on täidetud?

9.    Kas kohus võib juhul, kui kaheksandale küsimusele vastatakse eitavalt, määrata vaidlustatud projekti tagajärgede kehtima jätmise, et nii kaudselt täita nõudeid, mis on liidu õigusega ette nähtud KSH-direktiiviga vastuolus oleva kava või programmi õiguslike tagajärgede kehtima jätmiseks (nagu on märgitud Euroopa Kohtu 28. juuli 2016. aasta otsuses Association France Nature Environnement, C-379/15)?

____________

1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. juuni 2001. aasta direktiiv 2001/42/EÜ teatavate kavade ja programmide keskkonnamõju hindamise kohta (EÜT 2001, L 197, lk 30; ELT eriväljaanne 15/06, lk 157).