AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS
(esimene koda)
30. november 2009
Kohtuasi F‑3/09
Roberto Ridolfi
versus
Euroopa Ühenduste Komisjon
Avalik teenistus – Ametnikud – Kolmandasse riiki määratud ametnikud – Kõrgendatud õppetoetus – Institutsiooni asukohta üleviimine – Ringlus – Tavaline ametis olemise ajavahemik – Personalieeskirjade X lisa artiklid 3 ja 15
Ese: EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi, millega R. Ridolfi palub esiteks tühistada komisjoni 5. märtsi 2008. aasta otsuse, millega keelduti hagejale alates 24. oktoobrist 2007 – kuupäevast, mis ta viidi üle institutsiooni asukohta pärast töötamist kolmandas riigis – võimaldamast Euroopa Ühenduste ametnike personalieeskirjade X lisa artiklis 3 ettenähtud „ringlust”, ning teiseks tühistada komisjoni 12. detsembri 2008. aasta teatis, millega nõuti ametnikule personalieeskirjade X lisa artikli 15 alusel antud kõrgendatud õppetoetuse tagasimaksmist ajavahemiku eest 24. oktoober 2007 kuni 31. detsember 2007.
Otsus: Jätta hagi rahuldamata. Mõista kohtukulud välja hagejalt.
Kokkuvõte
1. Ametnikud – Ametisse nimetamine – Üleviimine
(Personalieeskirjad, artikli 7 lõige 1)
2. Ametnikud – Võrdne kohtlemine – Eelised, mis on antud komisjoni asukohta üleviimisel, kui on täis saanud kolmandas riigis ametis olemise tavaline ajavahemik
(Personalieeskirjad, X lisa artiklid 3 ja 15)
1. Teenistuse huvides üleviimine ei välista seda, et pädevad asutused arvestavad asjaomase isiku isiklikke soove, eelkõige selleks, et tal oleks võimalik oma isiklikest raskustest jagu saada. Osas, milles iga ametniku käitumine sõltub tema isiklikust arengust ning Euroopa Ühendustel lasuvast ametnike hoolitsemiskohustusest tulenevalt eeldavad teenistuse huvid tingimata seda, et võetakse arvesse ametnike poolt välja toodud isiklikke probleeme. Võimaldades ametnikul, kes viidi üle tema sõnaselge taotluse alusel isiklikel põhjustel, seda asjaolu eirata ning määrata tema üleviimine ainult teenistuse huvides, tähendaks teenistuse huvide ja ametniku isikliku olukorra ekslikku lahutamist, kuna need kaks asjaolu on lahutamatult seotud.
(vt punkt 47)
Viited:
Euroopa Kohus: 9. november 1978, kohtuasi 140/77: Verhaaf vs. komisjon (EKL 1978, lk 2117, punktid 11 ja 12).
2. Võrdse kohtlemise põhimõte keelab sarnaste olukordade erineva käsitlemise ja erinevate olukordade ühetaolise käsitlemise, välja arvatud juhul, kui vastavalt erinev või ühetaoline kohtlemine on objektiivselt õigustatud. Sama kehtib diskrimineerimiskeelu põhimõtte kohta, mis on pelgalt võrdse kohtlemise üldpõhimõtte konkreetne väljendus ning mis koos viimati nimetatud põhimõttega moodustab ühe ühenduse õiguse põhiõigustest, mille kaitsmist tagab Euroopa Kohus. Proportsionaalsuse põhimõte nõuab omakorda, et ühenduse institutsioonide aktid ei läheks kaugemale sellest, mis on seatud eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik.
Kui ühenduse seadusandja otsustas oma kaalutlusõiguse raames kehtestada „ringluse” võimaluse, st ametniku, kes on määratud ametisse kolmandasse riiki, samas ametis ajutise üleviimise komisjoni asukohta või mõnda teise teenistuskohta ühenduses, siis tal on seda enam ulatuslik kaalutlusõigus sellise võimaluse tingimuste ja üksikasjalike eeskirjade kindlaksmääramisel. Seetõttu tuleb eespool nimetatud põhimõtteid tõlgendada nii, et arvestatakse ulatuslikku kaalutlusõigust, kuid samas võetakse arvesse vajadust rakendada seadusandja valikut personalipoliitika vallas.
Sellises valdkonnas piirdub ühenduse kohtu kontroll võrdsuse põhimõtte ja diskrimineerimiskeelu põhimõtte osas selle uurimisega, kas asjassepuutuv institutsioon ei ole meelevaldselt või ilmselgelt mittekohaselt vahet teinud võrreldes seatud eesmärgiga, ning proportsionaalsuse põhimõtte osas sellega, kas võetud meede ei ole regulatsiooni eesmärgi suhtes ilmselgelt sobimatu.
Arvestades, aga isiklikku ja perekondlikku laadi ebamugavusi ja piiranguid, mida ametnikele toob kaasa määramine kolmandasse riiki, ei saa väita, et nende ametnike olukord, kelle puhul on täis saanud kolmandas riigis ametis olemise tavaline ajavahemik, on sarnane nende ametnike olukorraga, kes lahkuvad kolmandast riigist enne sellist ajavahemikku, ja seda eelkõige siis, kui nad lahkuvad omal soovil. Sama kehtib ka ametnike olukorra üle otsustamisel ning hindamisel siis, kui võtta arvesse ühenduse avaliku teenistuse vajadusi, eelkõige teenistuse kestuse ja järjepidevuse vajadusi ning ka eelarvepiiranguid; tuleb tõdeda, et sellistele vajadustele vastab paremini see, kui on täis saanud kolmandas riigis ametis olemise tavaline ajavahemik, mitte ei ole toimunud varasem lahkumine.
Kuna nende ametnike olukord, kelle puhul on täis saanud kolmandas riigis ametis olemise tavaline ajavahemik, ei ole seega võrreldav nende ametnike olukorraga, kelle puhul see ajavahemik täis ei saanud, siis sellest tuleneb, et ametnike kahe kategooria eristamine ‑ välja arvatud vastupidise objektiivse põhjenduse olemasolul ‑ ei ole mitte põhjendatud, vaid lausa kohustuslik.
Selles kontekstis on ühenduse seadusandjal vabadus anda teatud eelised ainult nendele ametnikele, kelle puhul on täis saanud kolmandas riigis ametis olemise tavaline ajavahemik, ning tal on samuti proportsionaalsuse põhimõtet järgides vabadus määrata kindlaks need eelised, nagu ta tegi seda „ringluse” astmete kehtestamisega ning kõrgendatud õppetoetuse maksmise jätkamisega. Kuna institutsiooni asukohta ilma „ringluseta” üleviidud ametnik kaotab üksnes kõrgendatud õppetoetuse, mis määratakse üleviidud ametnikele, kellele võimaldatakse „ringlust”, mitte aga õiguse õppetoetusele, siis see eristamine ei ole mingil määral ebaproportsionaalne võrreldes selle eesmärgiga.
(vt punktid 50, 51 ja 53–57)
Viited:
Euroopa Kohus: 20. veebruar 1979, kohtuasi 122/78: Buitoni (EKL 1979, lk 677, punktid 16 ja 20); 23. veebruar 1983, kohtuasi 66/82: Fromançais (EKL 1983, lk 395, punkt 8); 17. mai 1984, kohtuasi 15/83: Denkavit Nederland (EKL 1984, lk 2171, punkt 25); 11. märts 1987, liidetud kohtuasjad 279/84, 280/84, 285/84 ja 286/84: Rau Lebensmittelwerke jt vs. komisjon (EKL 1987, lk 1069, punkt 34); 11. juuli 1989, kohtuasi 265/87: Schräder HS Kraftfutter (EKL 1989, lk 2237, punkt 22); 26. juuni 1990, kohtuasi C‑8/89: Zardi (EKL 1990, lk I‑2515, punkt 10); 5. mai 1998, kohtuasi C‑157/96: National Farmers’ Union jt (EKL 1998, lk I‑2211, punkt 60).
Esimese Astme Kohus: 30. september 1998, kohtuasi T‑13/97: Losch vs. Euroopa Kohus (EKL AT 1998, lk I‑A‑543 ja II‑1633, punktid 113, 121 ja 122); 30. september 1998, kohtuasi T‑164/97: Busacca jt vs. kontrollikoda (EKL AT 1998, lk I‑A‑565 ja II‑1699, punktid 49, 58 ja 59); 6. juuli 1999, liidetud kohtuasjad T‑112/96 ja T‑115/96: Séché vs. komisjon (EKL AT 1999, lk I‑A‑115 ja II‑623, punktid 127 ja 132); 27. september 2002, kohtuasi T‑211/02: Tideland Signal vs. komisjon (EKL 2002, lk II‑3781, punkt 39); 8. jaanuar 2003, liidetud kohtuasjad T‑94/01, T‑152/01 ja T‑286/01: Hirsch jt vs. EKP (EKL AT 2003, lk I‑A‑1 ja II‑27, punkt 51); 13. aprill 2005, kohtuasi T‑2/03: Verein für Konsumenteninformation vs. komisjon (EKL 2005, lk II‑1121, punkt 99); 13. september 2006, liidetud kohtuasjad T‑217/99, T‑321/00 ja T‑222/01: Sinaga vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 144).
Avaliku Teenistuse Kohus: 23. jaanuar 2007, kohtuasi F‑43/05: Chassagne vs. komisjon (EKL AT 2006, lk I‑A‑1‑0000 ja II‑A‑1‑0000, punkt 55, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika ning punkt 61); 28. aprill 2009, kohtuasi F‑115/07: Balieu-Steinmetz ja Noworyta vs. parlament (EKL AT 2009, lk I‑A‑1‑0000 ja II‑A‑1‑0000, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).