EUROOPA KOHTU MÄÄRUS (kaheksas koda)
3. september 2020(*)
Apellatsioonkaebus – Euroopa Kohtu kodukorra artikkel 181 – Apellatsioonkaebuse esitamine pärast tähtaja möödumist – Ilmselgelt vastuvõetamatu apellatsioonkaebus
Kohtuasjas C‑174/20 P,
mille ese on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 alusel 24. aprillil 2020 esitatud apellatsioonkaebus,
STADA Arzneimittel AG, asukoht Bad Vilbel (Saksamaa) (esindajad: Rechtsanwälte J.‑C. Plate ja R. Kaase)
apellant,
teine menetlusosaline:
Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO),
kostja esimeses kohtuastmes,
EUROOPA KOHUS (kaheksas koda),
koosseisus: koja president L. S. Rossi, kohtunikud J. Malenovský (ettekandja) ja N. Wahl,
kohtujurist: M. Szpunar,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artiklile 181 pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi põhistatud määrusega,
on teinud järgmise
määruse
1 STADA Arzneimittel AG palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 11. veebruari 2020. aasta otsus Stada Arzneimittel vs. EUIPO (ViruProtect) (T‑487/18, ei avaldata, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2020:44), millega Üldkohus jättis rahuldamata tema hagi nõudega tühistada Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) viienda apellatsioonikoja 4. juuni 2018. aasta otsus (asi R 1886/2017‑5), mis käsitleb sõnalise tähise „ViruProtect“ registreerimist ELi kujutismärgina (edaspidi „vaidlusalune otsus“).
Õiguslik raamistik
Euroopa Liidu Kohtu põhikiri
2 Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklis 45 on sätestatud:
„Ajapikenduse andmine seoses suurte vahemaadega määratakse [Euroopa Kohtu] kodukorras.
Tähtaja möödumise tagajärjel ei piirata kellegi õigusi, kui asjaomane pool tõestab ettenägematute asjaolude või vääramatu jõu olemasolu.“
3 Sama põhikirja artikli 56 esimeses lõigus on sätestatud:
„Euroopa Kohtusse võib edasi kaevata [Ü]ldkohtu lõplikud otsused […] kahe kuu jooksul alates edasi kaevatud otsuse kuulutamisest.“
Menetlusnormid
4 Kodukorra artikkel 49 „Tähtaegade arvutamine“ on sõnastatud järgmiselt:
„1. Aluslepingutes, [Euroopa Liidu Kohtu] põhikirjas või käesolevas kodukorras ette nähtud menetlustähtaegu arvutatakse järgmiselt:
a) kui päevades, nädalates, kuudes või aastates väljendatud tähtaega arvutatakse sündmuse toimumise või toimingu tegemise ajast, ei arvestata selle tähtaja sisse päeva, mil see sündmus toimub või toiming tehakse;
b) nädalates, kuudes või aastates väljendatud tähtaeg lõpeb tähtaja viimase nädala, kuu või aasta päeval, mis kannab sama nimetust või kuupäeva kui päev, mil toimus sündmus või tehti toiming, millest alates tähtaega arvutatakse. […]
[…]
d) laupäevad, pühapäevad ja käesoleva kodukorra artikli 24 lõikes 6 viidatud ametlikud puhkepäevad loetakse tähtaegade sisse;
e) tähtaegade kulgemine ei peatu kohtutöö vaheajal.
2. Kui tähtaja lõpp langeb laupäevale, pühapäevale või ametlikule puhkepäevale, pikeneb see tähtaeg kuni esimese järgneva tööpäeva lõpuni.“
5 Kodukorra artiklis 51 „Tähtaeg seoses suurte vahemaadega“ on sätestatud:
„Menetlustähtaegu pikendatakse seoses suurte vahemaadega kümne päeva võrra.“
Vaidluste taust
6 Vaidluse taust on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1–7 ja selle võib kokku võtta järgmiselt.
7 STADA Arzneimittel esitas 31. jaanuaril 2017 EUIPO‑le taotluse registreerida sõnaline tähis „ViruProtect“ ELi kaubamärgina.
8 Kontrollija lükkas 7. juuli 2017. aasta otsusega selle taotluse nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määruse (EL) nr 207/2009 [ELi] kaubamärgi kohta (ELT 2009, L 78, lk 1) artikli 7 lõike 1 punktide b ja c alusel tagasi.
9 Pärast seda, kui apellant oli 28. augustil 2017 esitanud EUIPO‑le selle otsuse peale kaebuse, jättis viies apellatsioonikoda kaebuse vaidlusaluse otsusega rahuldamata.
Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus
10 STADA Arzneimittel esitas vaidlusaluse otsuse tühistamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 14. augustil 2018.
11 Ta esitas oma hagi toetuseks kolm väidet, millest esimeses viitas määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti c rikkumisele, teises selle määruse artikli 7 lõike 1 punkti b rikkumisele ning kolmandas põhjendamiskohustuse rikkumisele.
12 Vaidlustatud kohtuotsusega jättis Üldkohus hagi osaliselt põhjendamatuse ja osaliselt ainetuse tõttu rahuldamata.
Poolte nõuded ja menetlus Euroopa Kohtus
13 STADA Arzneimittel palub apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul:
– tühistada vaidlustatud kohtuotsus ja
– mõista kohtukulud välja EUIPO‑lt.
14 Apellatsioonkaebuse põhjenduseks esitab apellant kaks väidet. Esimese väite kohaselt on sõnalise tähise „ViruProtect“ ja ingliskeelse sõna, millele see viitab, vaheliste erinevuste hindamisel rikutud põhjendamiskohustust ning teise väite kohaselt on selle tähise kirjeldavuse hindamisel moonutatud tõendeid.
15 Euroopa Kohtu kantselei palus 27. aprillil 2020 apellandil võtta seisukoht kodukorrast apellatsioonkaebuse esitamiseks tuleneva tähtaja järgimise küsimuses, mida ta tegi Euroopa Kohtu kantseleisse 7. mail 2020 saabunud menetlusdokumendiga.
Apellatsioonkaebus
16 Kodukorra artiklis 181 on sätestatud, et kui apellatsioonkaebus on tervikuna või osaliselt ilmselgelt vastuvõetamatu või ilmselgelt põhjendamatu, võib Euroopa Kohus ettekandja-kohtuniku ettepanekul ja pärast kohtujuristi ärakuulamist igal ajal jätta apellatsioonkaebuse või vastuapellatsioonkaebuse põhistatud määrusega tervikuna või osaliselt rahuldamata.
17 Käesolevas apellatsiooniasjas tuleb seda sätet kohaldada.
Apellandi argumendid
18 Apellant väidab, et Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklis 56 sätestatud kahekuuline tähtaeg ja kodukorra artiklis 51 kindlaks määratud kümnepäevane tähtaeg on kaks erinevat tähtaega.
19 Ta tugineb selles osas kodukorra artikli 51 pealkirjale ja selle artikli sõnastusele ning selle sätte süstemaatilisele tõlgendamisele, eelkõige koosmõjus kodukorra artikli 49 lõikega 2.
20 Apellant väidab veel, et kui menetlusnorm on ebaselge, tuleb seda tõlgendada apellandile soodsas tähenduses ja seda vastavalt viimati nimetatu õigusele olla ära kuulatud.
21 Kuna käesoleval juhul lõppes apellandil vaidlustatud kohtuotsuse edasikaebamiseks olev kahekuuline tähtaeg pühapäeval, 12. aprillil 2020 ja kuna esmaspäev, 13. aprill 2020 oli ametlik puhkepäev, siis oleks seda tähtaega tulnud vastavalt kodukorra artikli 49 lõikele 2 pikendada teisipäevani, 14. aprillini 2020, millele tuleb lisada kodukorra artiklis 51 ette nähtud kümnepäevane tähtaeg.
Euroopa Kohtu hinnang
22 Kõigepealt tuleb korrata, et vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklile 56 on apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg kaks kuud alates edasi kaevatud otsuse kuulutamisest ning seda tähtaega pikendatakse kodukorra artikli 51 kohaselt seoses suurte vahemaadega kümne päeva võrra.
23 Euroopa Kohus on otsustanud, et seda kindlaksmääratud tähtaega seoses suurte vahemaadega ei saa pidada eraldiseisvaks Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklis 56 ette nähtud kaebetähtajast, vaid vastupidi, see on selle tähtaja lahutamatu osa, mis seda pikendab. Niisiis tuleneb sellest artiklist koostoimes kodukorra artikliga 51, et apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg, mille möödalaskmise korral on apellatsioonkaebus vastuvõetamatu, on kaks kuud ja kümme päeva alates edasi kaevatud otsuse kuulutamisest (30. aprilli 2015. aasta kohtumäärus Castel Frères vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑622/13 P, ei avaldata, EU:C:2015:297, punkt 28).
24 Lisaks tuleneb kodukorra artikli 49 lõike 1 punktist b, et aktide puhul, millest tuleb teatada, hakkab kaebetähtaeg kulgema teatavakstegemise päeva möödumisel, sõltumata kellaajast, mil vaidlustatud aktist teatati (vt selle kohta 15. jaanuari 1987. aasta kohtuotsus Misset vs. nõukogu, 152/85, EU:C:1987:10, punkt 7, ja 17. mai 2002. aasta kohtumäärus Saksamaa vs. parlament ja nõukogu, C‑406/01, EU:C:2002:304, punkt 14).
25 Sellest sättest tuleneb samuti, et see tähtaeg lõpeb tähtaja viimase kuu päeval, mis kannab sama kuupäeva kui päev, millest alates tähtaega arvutatakse, st teatamise päeval, millele lisandub kümnepäevane tähtaeg seoses suurte vahemaadega (11. juuni 2020. aasta kohtumäärus GMPO vs. komisjon, C‑575/19 P, ei avaldata, EU:C:2020:448, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).
26 Kuna käesoleval juhul toimetati vaidlustatud kohtuotsus apellandile kätte 12. veebruaril 2020, nagu ta ise oma menetlusdokumentides möönab, hakkas apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg kulgema 12. veebruaril 2020 kell 24.00 ning see pikenes seoses suurte vahemaadega kümne päeva võrra, ning lõppes kolmapäeval, 22. aprillil 2020 kell 24.00.
27 Apellatsioonkaebus registreeriti Euroopa Kohtu kantseleis 24. aprillil 2020. Seega esitati see pärast käesoleva kohtumääruse punktis 23 nimetatud tähtaega.
28 Järgmiseks tuleb korrata, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt vastab menetlusnormide range kohaldamine õiguskindluse nõudele ja vajadusele hoida õigusemõistmise käigus ära igasugune diskrimineerimine või meelevaldne kohtlemine (23. aprilli 2013. aasta kohtuotsus Gbagbo jt vs. nõukogu, C‑478/11 P–C‑482/11 P, EU:C:2013:258, punkt 71 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 29. jaanuari 2014. aasta kohtumäärus Gbagbo vs. nõukogu, C‑397/13 P, ei avaldata, EU:C:2014:46, punkt 7).
29 Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 45 teise lõigu kohaselt võib menetlustähtaegadest kõrvale kalduda vaid väga erakorralistel asjaoludel, kui on tõendatud ettenägematute asjaolude või vääramatu jõu olemasolu. Apellant ei viita aga ei oma apellatsioonkaebuses ega 7. mai 2020. aasta seisukohtades ettenägematule asjaolule või vääramatule jõule.
30 Nimelt piirdub apellant väitega, et kodukorra artikli 49 lõike 2 ja artikli 51 sätted on ebaselged. Sellega seoses tuleb siiski korrata, et käesolevas asjas kohaldatavad tähtaegu käsitlevad õigusnormid ei kätke erilisi tõlgendusraskusi, mistõttu ei saa käesoleval juhul rääkida apellandi vabandatavast eksimusest, mis põhjendaks nende õigusnormide kohaldamisest erandi tegemist (17. mai 2002. aasta kohtumäärus Saksamaa vs. parlament ja nõukogu, C‑406/01, EU:C:2002:304, punkt 21).
31 Lõpuks tuleb korrata seoses apellandi viitega õigusele olla ära kuulatud, et tugineda õigusele tõhusale kohtulikule kaitsele, et vaidlustamistähtaegu käsitlevad normid põhinevad avalikul huvil ning nendest normidest kõrvalekaldumist ei saa õigustada asjaolu, et küsimus puudutab põhiõigusi (vt selle kohta 16. novembri 2010. aasta kohtumäärus Internationale Fruchtimport Gesellschaft Weichert vs. komisjon, C‑73/10 P, EU:C:2010:684, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).
32 Nagu Euroopa Kohus on juba otsustanud, ei kahjusta õigust tõhusale kohtulikule kaitsele sugugi liidu menetlustähtaegu käsitlevate õigusnormide range kohaldamine (vt eelkõige 17. mai 2002. aasta kohtumäärus Saksamaa vs. parlament ja nõukogu, C‑406/01, EU:C:2002:304, punkt 20 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 22. oktoobri 2010. aasta kohtumäärus Seacid vs. parlament ja nõukogu, C‑266/10 P, ei avaldata, EU:C:2010:629, punkt 30). Sellised tähtajad kujutavad nimelt endast kohtusse pöördumise õigusele omast piirangut, käesoleva kohtumääruse punktis 28 nimetatud õiguskindluse huvides (vt selle kohta 12. septembri 2013. aasta kohtumäärus Ellinika Nafpigeia ja 2. Hoern vs. komisjon, C‑616/12 P, ei avaldata, EU:C:2013:884, punkt 31, ja 11. juuni 2020. aasta kohtumäärus GMPO vs. komisjon, C‑575/19 P, ei avaldata, EU:C:2020:448, punkt 40).
33 Kõigist eelnevatest kaalutlustest tuleneb, et kuna apellatsioonkaebus on esitatud hilinenult, siis tuleb see ilmselge vastuvõetamatuse tõttu jätta läbi vaatamata.
Kohtukulud
34 Vastavalt kodukorra artiklile 137, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonimenetluse suhtes, tehakse otsus kohtukulude kohta kohtumääruses. Kuna käesolevas asjas on käesolev kohtumäärusmäärus tehtud enne apellatsioonkaebuse kättetoimetamist kostjale esimeses kohtuastmes ja seega enne seda, kui tal on saanud tekkida kohtukulusid, tuleb otsustada, et STADA Arzneimitteli kohtukulud tuleb jätta tema enda kanda.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kaheksas koda) otsustab:
1. Jätta apellatsioonkaebus ilmselge vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.
2. Jätta STADA Arzneimittel AG kohtukulud tema enda kanda.
Allkirjad