NRW.Banki 29. jaanuaril 2019 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kaheksas koda laiendatud koosseisus) 26. juuni 2019. aasta otsuse peale kohtuasjas T-466/16: NRW.Bank versus Ühtne Kriisilahendusnõukogu

(kohtuasi C-662/19 P)

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Apellant: NRW.Bank (esindajad: advokaadid J. Seitz, J. Witte ja D. Flore)

Teised menetlusosalised: Ühtne Kriisilahendusnõukogu, Euroopa Liidu Nõukogu, Euroopa Komisjon

Apellandi nõuded

tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 26. juuni 2019. aasta otsus kohtuasjas T-466/16 ning tühistada kostja ja vastustaja otsus hageja aastase sissemakse kohta ümberkorraldusfondi sissemakseaastal 2016;

teise võimalusena tühistada kohtuotsuse resolutsiooni punkt 1 ja saata kohtuasi tagasi Üldkohtusse;

mõista kohtukulud välja vastustajalt.

Väited ja peamised argumendid

Apellant esitab kaks väidet.

Esiteks, vastupidi sellele, mida leidis Üldkohus, ei ole ületatud tühistamishagi esitamise tähtaega ELTL artikli 263 kuuenda lõigu tähenduses. Vastustaja otsus apellandi aastase sissemakse kohta ümberkorraldusfondi sissemakseaastal 2016 põhineb nimelt kahel järjestikusel vastustaja otsusel, st „esimesel kriisilahendusnõukogu otsusel“ ja „teisel kriisilahendusnõukogu otsusel“. Mõlemad kriisilahendusnõukogu otsused on adresseeritud üksnes riiklikule kriisilahendusasutusele (Bundesanstalt für Finanzmarktstabilisierung, edaspidi „FMSA“) ning nendest ei informeeritud apellanti otse ja talle ei edastatud neid. Võimalikest kriisilahendusnõukogu otsustest (kuid mitte nende sisust) sai apellant teada vaid FMSA maksuteadete – FMSA esimese teate ja FMSA teise teate kaudu.

Vastupidi sellele, mida leidis Üldkohus, on tühistamishagi esitamise tähtaja arvutamisel otsustava tähtsusega kuupäev, mil apellant sai kätte FMSA teise teate. Nimelt asendas teine kriisilahendusnõukogu otsus esimese kriisilahendusnõukogu otsuse.

Ent isegi kui eeldada, et teine kriisilahendusnõukogu otsus ei asendanud täielikult esimest kriisilahendusnõukogu otsust, vaid kõigest muutis seda, hakkab hagi esitamise tähtaeg kohtupraktika kohaselt samuti kulgema alles kuupäevast, mil apellant sai kätte FMSA teise teate.

Veel väidab apellant, et vastupidi sellele, mida leidis Üldkohus, ei olnud ta käesoleva asja eripära arvestades kohustatud nõudma esimest kriisilahendusnõukogu otsust ning saama niiviisi teada selle sisust ja põhjendustest. Niisugune kohustus puudub, kui – nagu käesoleval juhul – ei ole selge ei puudutatud isik ega sellise nõude esitamist puudutava nõudmise ese.

Hagi tuleb lugeda tähtaegselt esitatuks juba õiguspärase ootuse tõttu, aga igal juhul ka vabandatava vea tõttu.

Teiseks on Üldkohus rikkunud õigusnormi, kui ta järeldas, et apellant ei ole esitanud väiteid ega argumente teise kriisilahendusnõukogu otsuse kohta. See järeldus rikub Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklil 47 põhinevat apellandi õigust olla ära kuulatud. Üldkohus jättis tähelepanuta mitu apellandi seisukohta ega võtnud neid oma otsuses arvesse, jättes apellandi ilma õiglasest menetlusest.

____________