ÜLDKOHTU OTSUS (viies koda)
11. juuni 2019(*)
Teadusuuringud ja tehnoloogiaarendus – Teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogramm (2014–2020) – Konkursi- ja seotud tegevuste kutse seoses ECRi 2016. aasta tööprogrammiga – ERCEA otsus, millega jäeti toetuskõlbmatuse tõttu rahuldamata toetustaotlus – Halduskaebus komisjonile – Vaikimisi tehtud rahuldamata jätmise otsus – Osaline vastuvõetamatus – Sõnaselge rahuldamata jätmise otsus – Õigus tõhusale kohtulikule kaitsele
Kohtuasjas T‑478/16,
Regine Frank, elukoht Bonn (Saksamaa), esindaja advokaat S. Conrad,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: R. Lyal, L. Mantl ja B. Conte,
kostja,
mille ese on ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue tühistada esiteks komisjoni 17. juuni 2016. aasta otsus ning teiseks komisjoni 16. septembri 2016. aasta otsus, millega vastavalt jäeti vaikimisi ja sõnaselgelt rahuldamata hageja halduskaebus, mille ta esitas nõukogu 19. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 58/2003, millega kehtestatakse nende täitevasutuste põhikiri, kellele usaldatakse teatavad ühenduse programmide juhtimisega seotud ülesanded (EÜT 2003, L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 01/04, lk 235), artikli 22 lõike 1 alusel.
ÜLDKOHUS (viies koda),
koosseisus: koja president D. Gratsias, kohtunikud I. Labucka (ettekandja) ja I. Ulloa Rubio,
kohtusekretär: ametnik N. Schall,
arvestades menetluse kirjalikku osa ja 31. jaanuari 2019. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
I. Õiguslik raamistik
1 Teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogrammi „Horisont 2020“ (edaspidi „raamprogramm „Horisont 2020““), mille õiguslik alus on ELTL artiklid 173 ja 182, loodi Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrusega (EL) nr 1290/2013, millega kehtestatakse teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogrammi „Horisont 2020“ aastateks 2014–2020 osalemis- ja levitamiseeskirjad ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1906/2006 (ELT 2013, L 347, lk 81), ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrusega (EL) nr 1291/2013, millega luuakse teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogramm Horisont 2020 aastateks 2014–2020 ning tunnistatakse kehtetuks otsus nr 1982/2006/EÜ (ELT 2013, L 347, lk 104).
2 Euroopa Komisjon andis raamprogrammi „Horisont 2020“ juhtimise teatud ülesanded Euroopa Teadusnõukogu Rakendusametile (ERCEA) vastavalt nõukogu 19. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 58/2003, millega kehtestatakse nende täitevasutuste põhikiri, kellele usaldatakse teatavad ühenduse programmide juhtimisega seotud ülesanded (EÜT 2003, L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 01/04, lk 235), artiklile 6.
3 Nende ülesannete hulgas, mille komisjon andis ERCEA‑le, on osasse „Tipptasemel teadus“ kuuluvate projektide rahastamine, kusjuures see osa on ette nähtud nõukogu 3. detsembri 2013. aasta otsusega 2013/743/EL, millega kehtestatakse teadusuuringute ja innovatsiooni 2014.–2020. aasta raamprogrammi „Horisont 2020“ rakendamise eriprogramm ning tunnistatakse kehtetuks otsused 2006/971/EÜ, 2006/972/EÜ, 2006/973/EÜ, 2006/974/EÜ ja 2006/975/EÜ (ELT 2013, L 347, lk 965).
4 Valikukriteeriumid ja toetustaotluste hindamismenetlused 2016. aastaks olid kindlaks määratud Euroopa Teadusnõukogu (ECR) tööprogrammis.
5 Toetustaotluste esitamis- ja hindamismenetlus on kindlaks määratud komisjoni 15. aprilli 2014. aasta otsusega C(2014) 2454, mis puudutab ECRi reegleid ettepanekute esitamise ning seotud hindamis-, valiku- ja lepingu sõlmimise menetluste kohta, mida kohaldatakse raamprogrammi „Horisont 2020“ rakendamise eriprogrammile, ja seda on muudetud komisjoni 23. juuli 2015. aasta otsusega C(2015) 4975 (edaspidi „taotluste esitamise ja hindamise ECRi reeglid“).
6 Toetustaotluste esitamise ja hindamise menetlus on üksikasjalikult esitatud taotluste esitamise ja hindamise ECRi reeglite punktides 2.1–2.5.
7 Taotluste esitamise ja hindamise ECRi reeglite punkti 2.2 kohaselt peab toetustaotluse esitama juhtteadur vastuvõtva asutuse nimel. Vastuvõttev asutus tegutseb sõlmitava toetuslepingu suhtes nii ametliku taotlejana kui ka ERCEA lepingupartnerina.
8 Igale toetustaotlusele peab selleks, et see oleks vastuvõetav, olema taotluse esitamise ajal või kõige hiljem enne toetustaotluste esitamise tähtaja möödumist lisatud vastuvõtva asutuse nõusolekukiri. Mittetäielikud taotlused tuleb tunnistada vastuvõetamatuks.
9 Toetustaotluse hindamiseks peab see samuti vastama kõigile toetuskõlblikkuse ja vastuvõetavuse kriteeriumidele, mis on kehtestatud ECRi 2016. aasta tööprogrammis.
10 See käib ECRi 2016. aasta tööprogrammi kohaselt nimelt 2014. või 2015. aastal esitatud taotluste C‑kategooriasse liigitamise kohta, mis takistab uue toetustaotluse esitamist ECRi 2016. aasta tööprogrammi raames (edaspidi „takistav klausel“).
11 Määruse nr 1290/2013 artikli 20 lõike 2 punkti a kohaselt teavitatakse taotlejaid toetusetaotluse teadusliku hindamise tulemustest kuni viis kuud pärast täielike toetusetaotluste esitamise lõpptähtaega.
12 Määruse nr 1290/2013 artikli 16 kohaselt võib taotluse hindamise uuesti läbi vaadata.
13 Määruse nr 1290/2013 artikli 17 kohaselt võivad taotlejad esitada kaebuse oma osalemise kohta raamprogrammis „Horisont 2020“.
14 Täitevasutuste võetud rahuldamata jätmise otsuste jaoks on määruse nr 58/2003 artikli 22 lõigetes 1–5 ette nähtud toimingute õiguspärasuse kontroll, mille viib läbi komisjon:
„1. Kõik täitevasutuse toimingud, millega kahjustatakse kolmanda isiku õigusi, võib iga otseselt või isiklikult riivatud isik või liikmesriik esitada komisjonile nende õiguspärasuse kontrollimiseks.
Haldustoimingud suunatakse komisjonile ühe kuu jooksul alates päevast, mil asjaomane huvitatud isik või liikmesriik vaidlustatavast toimingust teada sai.
Pärast asjaomase huvitatud isiku või liikmesriigi ning täitevasutuse seisukohtade ärakuulamist teeb komisjon haldustoimingute suhtes otsuse kahe kuu jooksul alates menetluse algatamise kuupäevast. Ilma et see mõjutaks komisjoni kohustust vastata kirjalikult ning oma otsust põhjendada, käsitatakse komisjonipoolset nimetatud tähtajaks vastamata jätmist menetluse kaudse tagasilükkamisena.
[…]
5. Komisjoni poolt halduskaebuse otsese või kaudse tagasilükkamise tühistamiseks võib esitada hagi Euroopa Kohtule vastavalt [ELTL] artiklile [263].“
II. Vaidluse taust
15 Komisjon avaldas 1. augustil 2015 Euroopa Liidu Teatajas teate „Konkursi- ja seotud tegevuste kutse seoses Euroopa Teadusnõukogu 2016. aasta tööprogrammiga vastavalt teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogrammile „Horisont 2020“ (2014–2020)“ (ELT 2015, C 253, lk 12).
16 Hageja Regine Franck esitas 17. novembril 2015 elektroonilise andmevahetussüsteemi kaudu, mis oli osalejate kasutuses raamprogrammi „Horisont 2020“ raames, toetustaotluse ERCEA‑le projekti jaoks, mis puudutab valguslevi kvaasikristallides ja mitteperioodilistes struktuurides (edaspidi „toetustaotlus“).
17 Hageja esitas toetustaotluse Kaiserslauterni tehnikaülikooli (edaspidi „ülikool“) nimel.
18 Samal päeval võttis ülikool toetustaotluse tagasi põhjusel, et hagejal ei olnud õigust sellist taotlust 2016. aastal esitada ning et ülikoolil ei ole võimalik olla vastuvõttev asutus hageja algatatud projektile.
19 Hageja esitas samal päeval teist korda toetustaotluse, mille ülikool võttis uuesti tagasi, ning seejärel esitas hageja toetustaotluse kolmandat korda.
20 Ülikool saatis ERCEA‑le 30. novembril 2015 kirja, milles ta märkis, et tal ei ole võimalik olla vastuvõttev asutus hageja algatatud projektile. Ülikool täpsustas samuti, et hageja kasutas 2016. aasta projektikonkursi jaoks ülikooli nõusolekuta nõusolekukirja, mille ülikool oli väljastanud 2015. aasta projektikonkursi jaoks.
21 ERCEA andis 18. märtsi 2016. aasta kirjas hagejale esiteks teada, et tema toetustaotlust ei ole rahuldatud põhjendusel, et see ei ole toetuskõlblik, ning teiseks sellest, millised on edasikaebamise võimalused (edaspidi „ERCEA rahuldamata jätmise otsus“).
22 Hageja esitas 16. aprilli 2016. aasta kirjas määruse nr 1290/2013 artikli 16 tähenduses hindamise uuesti läbivaatamise taotluse, mille ERCEA kvalifitseeris ümber sama määruse artikli 17 tähenduses taotluseks hinnata toetuskõlblikkust raamprogrammis „Horisont 2020“.
23 Hageja seadis 17. aprilli 2016. aasta kirjas määruse nr 58/2003 artikli 22 kohaselt komisjoni ees kahtluse alla ERCEA otsuse õiguspärasuse (edaspidi „halduskaebus“).
24 ERCEA andis 24. mai 2016. aasta kirjas hagejale teada, et tema taotluse toetuskõlblikkuse uuesti läbivaatamisel jõuti samale tulemusele.
25 Komisjon küsis 3. juuni 2016. aasta kirjas hagejalt, kas ta jääb oma halduskaebuse juurde.
26 Kuna komisjon ei olnud vastanud halduskaebusele kahe kuu jooksul, mis oli ette nähtud määruse nr 58/2003 artikli 22 lõike 1 kolmandas lõigus, oli komisjon 17. juuniks 2016 jätnud halduskaebus vaikimisi rahuldamata (edaspidi „vaikimisi tehtud rahuldamata jätmise otsus“).
27 Hageja teavitas 25. juuni 2016. aasta kirjas komisjoni, et ta soovib jääda halduskaebuse juurde.
28 Hageja küsis 10. augusti 2016. aasta kirjas, millises seisus on tema halduskaebuse menetlemine.
29 Sama kuupäeva kirjas vastas komisjon, et otsus selle kaebuse kohta tehakse septembris.
30 Komisjon edastas 30. septembri 2016. aasta kirjaga oma 16. septembri 2016. aasta otsuse, millega jäeti määruse nr 58/2003 artikli 22 kohane halduskaebus rahuldamata põhjendusel, et toetustaotlus ilma nõuetekohase nõusolekukirjata on vastuvõetamatu (edaspidi „sõnaselge rahuldamata jätmise otsus“).
31 Hageja esitas 9. oktoobri 2016. aasta kirjaga uue kaebuse komisjonile.
32 Komisjon informeeris 28. oktoobri 2016. aasta kirjas hagejat, et määruse nr 58/2003 artikli 22 kohane menetlus on lõpetatud ning et nüüd võib sõnaselge rahuldamata jätmise otsuse vaidlustada, esitades tühistamishagi Üldkohtusse.
III. Menetlus ja poolte nõuded
33 Menetlusdokumendis, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 26. augustil 2016, palus hageja Üldkohtu kodukorra artikli 147 sätete kohaselt tasuta õigusabi andmist.
34 Hageja esitas käesoleva hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 26. oktoobril 2016.
35 Hagejale anti tasuta õigusabi 16. veebruari 2017. aasta kohtumäärusega.
36 Üldkohtu kantselei küsis 3. mai 2017. aasta kirjas, kas pooled soovivad kodukorra artikli 106 kohaselt enda ärakuulamist.
37 Hageja palus 6. juuni 2017. aasta kirjas, et ta kuulataks ära kohtuistungil.
38 Komisjon ette nähtud tähtaja jooksul ei vastanud.
39 Pooled kutsuti kohtuistungile suuliste seisukohtade ärakuulamiseks, mis toimus 26. jaanuaril 2018.
40 Kohtuistungile suuliste seisukohtade ärakuulamiseks esitas hageja taotluse Üldkohtu viienda koja kohtunike ja kohtusekretäri taandamiseks (edaspidi „taandamistaotlus“).
41 Kohtuistungi protokollist selgub järgmist:
„Hageja esindaja esitas viienda koja suhtes taandamise taotluse, täpsustades samas, et ta ei ole nõus selle taotluse põhjendustega. Kostja ei esitanud taotluse kohta seisukohti. Koja presidendi nõusolekul ning hageja esindaja kohalolekul ja kontrolli all esitab R. Frank menetlusdokumendi, milles on põhjendatud taandamise taotluse põhjendusi.“
42 Üldkohtu asepresident jättis 26. veebruari 2018. aasta otsusega taandamise taotluse rahuldamata.
43 Hageja esindaja teavitas 5. märtsi 2018. aasta kirjas Üldkohtu kantseleid, et ta ei ole enam nõus hagejat esindama, kuna hageja saatis ilma tema nõusolekuta ja teadmata esiteks Üldkohtu kantseleisse, kuid ka Üldkohtu mõnedele liikmetele erinevaid dokumente ja e‑kirju, ning teiseks esitas kohtuistungil taandamise taotluse, millega tema nõus ei ole. Ta rõhutab samuti, et ta ei saa hagejat enam esindada sõltumatult Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 19 kolmanda lõigu tähenduses, ja ta märgib, et hageja andis ise Üldkohtule kirjalikult teada, et ta ei usalda enam oma esindajat.
44 Üldkohus andis 14. märtsi 2018. aasta otsusega hagejale aega kuni 16. maini 2018, et esitada Üldkohtu kantseleile oma uue esindaja andmed.
45 Menetlusdokumendis, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 23. mail 2018, palus hageja Üldkohtu kodukorra artikli 147 sätete kohaselt tasuta õigusabi andmist.
46 See taotlus oli esitatud selleks, et esitada apellatsioonkaebus Üldkohtu asepresidendi 26. veebruari 2018. aasta otsuse peale, millega jäeti taandamise taotlus rahuldamata.
47 Üldkohtu viienda koja president otsustas 29. juuni 2018. aasta määrusega Frank vs. komisjon (T‑478/16, ei avaldata, EU:T:2018:417) suunata kohtuasja Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 54 teise lõigu kohaselt Euroopa Kohtusse.
48 Euroopa Kohus jättis 22. novembri 2018. aasta määrusega tasuta õigusabi taotluse rahuldamata.
49 6. detsembril 2018 otsustas Üldkohus jätkata kohtuistungiga suuliste seisukohtade ärakuulamiseks, määrates kohtuistungi kuupäevaks 31. jaanuari 2019.
50 Kuna hageja ei olnud esitanud Üldkohtule oma uue esindaja nime, toimetati kohtuistungi kutse 31. jaanuaril 2019 kätte advokaat Sebastian Conradile.
51 Advokaat S. Conrad andis 20. detsembril 2018 Üldkohtu kantseleile teada, et ta ei esinda sellel kohtuistungil hagejat.
52 Kohtuistungil suuliste seisukohtade ärakuulamiseks, mis toimus 31. jaanuaril 2019, tõdes Üldkohtu viienda koja president, et pooled olid kodukorra artikli 108 lõikega 1 kooskõlas nõuetekohaselt kohale kutsutud.
53 Kuna hagejat ei esindanud sellel kohtuistungil advokaat, siis palus ta isiklikult kodukorra artikli 148 lõike 5 kohaldamist.
54 Komisjon andis Üldkohtule teada, et ta viitab oma menetlusdokumentidele.
55 Pärast 31. jaanuari 2019 toimunud kohtuistungit lõpetati käesolevas asjas suuline menetlus ning algas nõupidamine.
56 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaikimisi tehtud rahuldamata jätmise otsus ja sõnaselge rahuldamata jätmise otsus;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
57 Komisjon palub Üldkohtul:
– jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
IV. Õiguslik käsitlus
58 Kohtuistungil suuliste seisukohtade ärakuulamiseks ja pärast Üldkohtu järeldust, et hagejat keegi ei esinda, kuigi esindaja oli kodukorra artikli 108 lõike 1 tähenduses nõuetekohaselt kohale kutsutud, palus hageja isiklikult kodukorra artikli 148 lõike 5 kohaldamist.
A. Kodukorra artikli 148 lõike 5 kohaldamine
59 Kodukorra artikli 147 lõigetes 1–3 on sätestatud:
„1. Tasuta õigusabi võib taotleda enne hagiavalduse esitamist või selle menetlemise ajal.
2. Tasuta õigusabi taotlus tuleb esitada vormil, mis on avaldatud Euroopa Liidus Teatajas ning on kättesaadav Euroopa Liidu Kohtu internetileheküljel. Ilma et see piiraks artikli 74 kohaldamist, peab sellele vormile alla kirjutama taotleja või tema advokaat, kui see teda esindab. Tasuta õigusabi taotlust, mis ei ole esitatud vormil, ei võeta arvesse.
3. Tasuta õigusabi taotlusele tuleb lisada kõik taotleja majanduslikku olukorda hinnata võimaldavad andmed ja seda tõendavad dokumendid, näiteks pädeva siseriikliku asutuse tõend majandusliku olukorra kohta.“
60 Kodukorra artikli 148 lõikes 4 on ette nähtud, et „[t]asuta õigusabi andmise määrusega võib nimetada advokaadi seda isikut esindama, kui taotleja on teinud tasuta õigusabi taotluses ettepaneku selle advokaadi nimetamiseks ja advokaat on andnud nõusoleku esindada taotlejat Üldkohtus“.
61 Kodukorra artikli 148 lõikes 5 on sätestatud, et „[k]ui isik ei teata oma valitud advokaati tasuta õigusabi taotluses või pärast tasuta õigusabi andmise määruse tegemist või kui Üldkohus ei nõustu tema valikuga, saadab kohtusekretär tasuta õigusabi andmise määruse ja taotluse ärakirja Euroopa Kohtu kodukorra lisasätetes nimetatud asjaomase riigi pädevale asutusele“.
62 Käesolevas asjas olgu märgitud, et hageja 26. augusti 2016. aasta taotluse tulemusel anti talle tasuta õigusabi Üldkohtu viienda koja presidendi 16. veebruari 2017. aasta kohtumäärusega.
63 Selle kohtumäärusega määras Üldkohus hageja valitud advokaadi teda esindama käesolevas kohtuasjas kogu menetluse jooksul. Üldkohus otsustas anda hagejale tasuta õigusabi, nõustudes valikuga, mis oli tehtud hageja esindaja isiku suhtes.
64 Üldkohtu nimetatud advokaat andis talle aga 5. märtsil 2018 teada, et ta ei ole enam nõus hagejat esindama. Pärast seda andis Üldkohus hagejale teada, et ta peab volitama oma esindamiseks 31. jaanuari 2019 kohtuistungil mõne muu advokaadi. Kohtuistungi päevaks ei olnud hageja Üldkohtu sellele üleskutsele vastanud. Selles kontekstis palus hageja 31. jaanuari 2019 kohtuistungil isiklikult kodukorra artikli 148 lõike 5 kohaldamist.
65 Tasuta õigusabi taotluse raames on kodukorra artikli 148 lõikes 5 ette nähtud tingimused, mille täidetuse korral võib advokaat saada Üldkohtu kohtusekretäri algatusel volituse, et esindada hagejat Üldkohtus.
66 Kodukorra artikli 148 lõikest 5 tuleneb, et Üldkohtu kohtusekretär saadab seal nimetatud dokumendid riigi pädevale asutusele kas siis, kui isik ei teata oma valitud advokaati tasuta õigusabi taotluses või pärast tasuta õigusabi andmise määruse tegemist, või siis, kui Üldkohus ei nõustu tema valikuga.
67 Sellest tuleneb, et kui isik on ise valinud advokaadi, on esiteks kodukorra artikli 148 lõike 5 kohaldamisel selle advokaadi asendamiseks teise advokaadiga vaja esitada uus tasuta õigusabi taotlus vastavalt vormiga seotud tingimustele, mis on ette nähtud kodukorra artikli 147 lõikes 2, kusjuures sellele taotlusele tuleb lisada kodukorra artikli 147 lõike 3 alusel nõutud dokumendid, et hinnata, kas sisulised tingimused on jätkuvalt täidetud. Teiseks võib asendamine toimuda kodukorra artikli 148 lõike 5 alusel üksnes siis, kui seda on vaja selliste objektiivsete ja isiku käitumisest või tahtest sõltumatute asjaolude tõttu nagu surm, pensionile jäämine või kutsealaste kohustuste või eetikareeglite rikkumine.
68 Nimelt on tasuta õigusabi ühest küljest asjaomasele isikule tasuta pakutud toetus selleks, et ta saaks tõhusalt teostada oma õigust kohtulikule kaitsele. Seega on asjaomase isiku ülesanne teha nii, et ta saab sellest toetusest kasu viisil, mille puhul on järgitud liidu kohtusüsteemi poolt advokaadi kutsealale antud rolli. Advokaat on õigusemõistmise kaastöötaja, kes peab täiesti sõltumatult ja õigusemõistmise kõrgematest huvidest lähtudes osutama õigusabi, mida klient vajab (17. mai 2017. aasta kohtumäärus Olivetel vs. EUIPO – Polyrack Electronic Aufbausysteme (POLY RACK), T‑28/17, ei avaldata, EU:T:2017:404, punkt 11). Asjaolu, et advokaat loobus poole esindamisest kohtuvaidluses, tuginedes viimase käitumisele, mis võib järsult seada piire esindaja ülesandele, nagu seda on eespool määratletud, ei saa seega pidada nõuetekohaseks põhjuseks, mis võiks olla alus kodukorra artikli 148 lõike 5 kohaldamiseks.
69 Nagu on märgitud eespool punktides 62 ja 63, esitas hageja oma 26. augusti 2016. aasta tasuta õigusabi taotluses esindava advokaadi nimena advokaat Conradi nime, kusjuures selle valikuga on nõustutud 16. veebruari 2017. aasta kohtumääruses.
70 Tuleb tõdeda, et kodukorra artikli 148 lõiget 5 saab kohaldada käesolevas asjas ainult siis, kui kodukorra artikli 147 lõigete 2 ja 3 kohaselt esitatakse uus tasuta õigusabi taotlus.
71 Ühest küljest tuleb märkida, et hageja ei ole siiski sellist taotlust Üldkohtu kantseleisse esitanud. Teisest küljest tuleb märkida, et igal juhul ei saa asjaolusid, mida advokaat Conrad (vt eespool punkt 43) kirjeldab, pidada sellisteks, mis õigustavad kodukorra artikli 148 lõike 5 kohaldamist, võttes arvesse eespool punktis 68 esitatud märkusi. Selles kontekstis tuleb asuda seisukohale, et asjaolu, et hageja tugines advokaat Conradi suhtes usalduse kaotusele, ei ole iseenesest piisav, et kodukorra artikli 148 lõige 5 kuuluks kohaldamisele, kuna miski ei takista hagejat andmast tema esindamiseks volitust teisele advokaadile.
72 Kuna pooled esitasid menetluse kirjalikus osas oma menetlusdokumendid nõuetekohaselt ja menetluse suuline osa on lõpetatud, leiab Üldkohus, et tal on toimikus olevate dokumentide põhjal piisavalt teavet, et käesolev kohtuasi lahendada.
B. Tühistamisnõuded
73 Oma hagiavalduses palub hageja tühistada vaikimisi tehtud rahuldamata jätmise otsus ja sõnaselge rahuldamata jätmise otsus.
1. Vaikimisi tehtud rahuldamata jätmise otsuse peale esitatud tühistamisnõuded
74 Olgu märgitud, et määruse nr 58/2003 artikli 22 lõigete 1 ja 5 alusel teeb komisjon halduskaebuse suhtes otsuse kahe kuu jooksul alates selle esitamise kuupäevast. Ilma et see mõjutaks komisjoni kohustust vastata kirjalikult ning oma otsust põhjendada, käsitatakse komisjonipoolset nimetatud tähtajaks vastamata jätmist kaebuse vaikimisi tehtud rahuldamata jätmise otsusena.
75 Käesolevas asjas ei teinud komisjon hageja 17. aprillil 2016 koostatud halduskaebuse kohta otsust kahe kuu jooksul.
76 Seega tuleb komisjoni poolt 17. juuniks 2016 vastamata jätmist käsitada halduskaebuse vaikimisi tehtud rahuldamata jätmise otsusena, kusjuures selle otsuse peale saab esitada tühistamishagi Üldkohtusse vastavalt määruse nr 58/2003 artikli 22 lõikele 5.
77 Siiski võttis komisjon 16. septembril 2016, st enne käesolevas asjas hagi esitamist, vastu otsuse, millega jäeti halduskaebus sõnaselgelt rahuldamata ja millest hagejat teavitati 30. septembril 2016.
78 Samuti tühistas komisjon sõnaselge rahuldamata jätmise otsuse vastuvõtmisega oma vaikimisi tehtud rahuldamata jätmise otsuse (vt analoogia alusel 10. detsembri 2010. aasta kohtuotsus Ryanair vs. komisjon, T‑494/08–T‑500/08 ja T‑509/08, EU:T:2010:511, punkt 45).
79 Kui akt aga tühistatakse, siis kaob see täielikult liidu õiguskorrast (vt 12. jaanuari 2011. aasta kohtumäärus Terezakis vs. komisjon, T‑411/09, EU:T:2011:4, punkt 16 ja seal viidatud kohtupraktika).
80 Järelikult tuleb hagi selles osas, mis puudutab vaikimisi tehtud rahuldamata jätmise otsuse tühistamist, jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.
2. Sõnaselge rahuldamata jätmise otsuse peale esitatud tühistamisnõuded
81 Hagi põhjenduseks esitab hageja sisuliselt kaks väidet, millest esimene puudutab õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele rikkumist ja teine õigusnormide rikkumist.
a) Esimene väide, et on rikutud hageja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele
82 Hageja väidab esimese väitega sisuliselt, et hageja halduskaebuse hilinenult menetlemine rikub tema õigust tõhusale kohtulikule kaitsele.
83 Ta heidab komisjonile ette, et ta ei teinud otsust halduskaebuse kohta määruse nr 58/2003 artikli 22 lõike 1 kolmandas lõigus ette nähtud tähtaja jooksul. Sellest tähtajast kinnipidamine on väga oluline, kuna hilinenult tehtud otsus võib viia selle adressaate eksitusse, eriti seoses tähtaja järgimisega hagi esitamiseks.
84 Ta on seisukohal, et sama on olukord siis, kui komisjon väljendab tahet teha sõnaselge otsus halduskaebuse kohta sel hetkel, kui juba on alanud tähtaeg vaikimisi tehtud rahuldamata jätmise otsuse peale hagi esitamiseks.
85 Sellega seoses olgu esiteks märgitud, et määruse nr 58/2003 artikli 22 lõigete 1 ja 5 alusel teeb komisjon halduskaebuse suhtes otsuse kahe kuu jooksul alates selle esitamise kuupäevast. Ilma et see mõjutaks komisjoni kohustust vastata kirjalikult ning oma otsust põhjendada, käsitatakse komisjonipoolset nimetatud tähtajaks vastamata jätmist kaebuse vaikimisi tehtud rahuldamata jätmise otsusena. Halduskaebuse sõnaselge või vaikimisi tehtud rahuldamata jätmise otsuse tühistamiseks võib esitada hagi Euroopa Liidu Kohtule vastavalt ELTL artiklile 263.
86 Teiseks ei saa ühegi õiguspõhimõtte kohaselt institutsioon minetada taotlusele vastamise pädevust, seda ka vastamistähtaja möödumise korral. Vaikimisi tehtud rahuldamata jätmise otsuse instituut loodi selleks, et vähendada ohtu, et administratsioon otsustab jätta taotlusele vastamata, millega ta pääseb kohtulikust kontrollist, mitte selleks, et kuulutada kõik hilinenud otsused õigusvastaseks. Administratsioon on põhimõtteliselt kohustatud andma põhistatud vastuse isiku kõikidele taotlustele, seda ka vastusega viivitamise korral. Selline lahendus on kooskõlas vaikimisi tehtud rahuldamata jätmise otsuse instituudi toimimisega, võimaldades isikutel vaidlustada administratsiooni tegevusetuse viimase põhistatud vastuse saamise eesmärgil (vt analoogia alusel 19. jaanuari 2010. aasta kohtuotsus Co‑Frutta vs. komisjon, T‑355/04 ja T‑446/04, EU:T:2010:15, punkt 59).
87 Kolmandaks on kohtuliku kontrolli põhimõte liidu õiguse üks üldpõhimõtteid, mis tuleneb liikmesriikide ühistest põhiseaduslikest tavadest ning on tagatud ka 4. novembril 1950 Roomas allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklitega 6 ja 13. Õigust tõhusale õiguskaitsevahendile on lisaks kinnitatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47.
88 Käesolevas asjas ei saa komisjon aga vaikimisi tehtud rahuldamata jätmise otsusega olla riivanud hageja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele, ning seda isegi siis, kui otsus võeti vastu pärast sellise kahekuulise tähtaja möödumist, mis komisjonile on määruse nr 58/2003 artikli 22 lõike 1 kolmanda lõiguga antud halduskaebuse suhtes otsuse tegemiseks.
89 Nimelt on sõnaselge rahuldamata jätmise otsusega hagejale antud teada, et tal on võimalik nõuda selle otsuse tühistamist ELTL artikli 263 kohase tühistamishagi raames, mis oli esitatud nõutud tähtajal, kuna hagiavaldus on esitatud 26. oktoobril 2016 ehk vähem kui kaks kuud pärast seda, kui 30. septembril 2016 tehti sõnaselge rahuldamata jätmise otsus teatavaks.
90 Seega tuleb esimene väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
b) Teine väide, et on rikutud õigusnorme
91 Hagi teine väide koosneb kahest osast.
1) Esimene osa, mis puudutab takistava klausli õigusvastast kohaldamist
92 Esimeses osas väidab hageja sisuliselt, et sõnaselge rahuldamata jätmise otsus tuleb tühistada, kuna komisjon ei kõrvaldanud ERCEA otsuses esinevat õigusvastasust, mille alusel jäeti nimelt toetustaotlus rahuldamata põhjusel, et varasem toetustaotlus 2015. aasta projektikonkursi jaoks liigitati C‑kategooriasse, kuigi selle liigituse peale on esitatud hagi Üldkohtusse.
93 Sellega seoses olgu märgitud, et kuigi ERCEA otsus tugines mitmele põhjendusele, milleks esimese võimalusena oli vastuvõtva asutuse nõuetekohase nõusolekukirja puudumine ning teise võimalusena takistavale klauslile, siis sõnaselge vaidlustama jätmise otsust põhineb nendest põhjustest üksnes esimesel.
94 Seega, isegi kui eeldada, et ERCEA rahuldamata jätmise otsuse põhjendustest teine on ekslik, ei ole sellegipoolest tegemist vaidlustatud otsuse põhjendusega, mistõttu tuleb teise väite esimene osa edutuse tõttu tagasi lükata.
2) Teine osa, mis puudutab toetustaotluse toetuskõlblikkuse ebaõiget hindamist
95 Teises osas väidab hageja, et tema toetustaotluse esitamiseks ei olnud vaja ei vastuvõtvat asutust ega nõusolekukirja.
96 Ta väidab esiteks, et ta esitas nõuetekohase nõusolekukirja, kuna ülikooli 30. jaanuari 2015. aasta kirjast, mis oli toetustaotlusele lisatud, ei nähtu midagi, mille alusel saaks teha järelduse, et kiri hõlmab üksnes 2015. aasta projektikonkurssi.
97 Käesolevas asjas nähtub aga selgelt ülikooli 30. jaanuari 2015. aasta nõusolekukirjast, täpsemalt selle teemast, et ülikool osaleb vastuvõtva asutusena üksnes 2015. aasta projektikonkursil.
98 Igal juhul tuleb tõdeda, nagu komisjon õigesti väitis, et ülikool võttis kaks korda toetustaotluse tagasi ning andis teada, et ta tal ei ole võimalik olla vastuvõttev asutus hageja algatatud projektile (vt eespool punktid 18–20).
99 Seega tuleb hageja argument tagasi lükata.
100 Teiseks väidab hageja, et ülikoolil ei ole pärast toetustaotluste esitamise tähtaja möödumist õigust võtta ühepoolselt oma nõusolekut tagasi. Ta on arvamusel, et taotluste esitamise ja hindamise ECRi reeglites ei ole sellist õigust ette nähtud.
101 Selline arutluskäik põhineb aga ekslikul eeldusel, et ülikool väljendas toetustaotluse suhtes oma nõusolekut.
102 Nimelt esitas hageja toetustaotluse ilma ülikooli nõuetekohase nõusolekukirjata, kusjuures viimane andis 30. novembri 2015. aasta kirjaga ERCEA‑le teada, et tal ei ole võimalik olla vastuvõttev asutus hageja algatatud projektile.
103 Seega juhul, kui puudub nõuetekohane nõusolekukiri, ning seda enam, kui ülikool on toetustaotluse kaks korda tagasi võtnud, ei saa hageja tõhusalt väita, et ülikool ei saa pärast toetustaotluse esitamise tähtaja möödumist oma nõusolekut tagasi võtta.
104 Kolmandaks nõuab hageja õigust esitada taotlus eraõigusliku isikuna.
105 Sellega seoses selgub tõesti taotluste esitamise ja hindamise ECRi reeglite 15. joonealusest märkusest, et „erandkorras võib juhtteadur ise olla taotlust esitav õiguslik üksus ning sellisel juhul on tegemist sõltumatu õigusliku üksusega“.
106 Käesolevas asjas tuleb ühelt poolt tõdeda, et hageja kasutas oma toetustaotluse esitamisel ülikooli identifitseerimiskoodi.
107 Teisest küljest, isegi kui hageja tõesti palus isiklikku identifitseerimiskoodi, siis oleks see taotlus esitatud alles pärast toetustaotluse esitamise tähtaja möödumist, mistõttu ei saa seda sel eesmärgil kasutada.
108 Samuti esitati toetustaotlus ülikooli, mitte hageja nimel, mistõttu viimane peab enne oma taotluse esitamist saama ülikooli nõusoleku.
109 Seega tuleb hageja argument tagasi lükata.
110 Neljandaks kinnitab hageja, et ERCEA oli kohustatud küsima temalt selgitusi tema toetustaotluse kohta vastavalt taotluste esitamise ja hindamise ECRi reeglite punktile 2.3 ning andma talle võimaluse leida teine vastuvõttev asutus, kui ülikooli 30. novembri 2015. aasta kirja arvestades tuli välja, et ülikooli nõusolekukiri ei puuduta 2016. aasta projektikonkurssi. Toetustaotluse automaatne rahuldamata jätmine ei ole kooskõlas ECRi 2016. aasta tööprogrammis sisalduvate menetlussätetega.
111 Sellega seoses nähtub tõesti ühelt poolt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määruse (EL, Euratom) nr 966/2012, mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 (ELT 2012, L 298, lk 1), artikli 96 lõikest 2, millele on viidatud taotluste esitamise ja hindamise ECRi reeglite punktis 2.3, et „[k]ui taotleja või pakkuja ei ole ilmse tehnilise vea tõttu esitanud tõendeid või avaldusi, siis hindamiskomisjon või vajaduse korral vastutav eelarvevahendite käsutaja palub, välja arvatud nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel, taotlejal või pakkujal esitada puuduva teabe või selgitada tõendavaid dokumente“ ning et „[s]elline teave või selgitused ei tohi toetustaotluse sisu ega hanke tingimusi oluliselt muuta“.
112 Teiselt poolt on ECRi näidistoetuslepingu artiklis 56a, millele hageja sisuliselt viitab repliigis, ette nähtud võimalus muuta vastuvõtvat asutust rahastamisperioodi jooksul.
113 Käesolevas asjas ei saa hageja aga siiski heita ERCEA‑le ette, et viimane ei lubanud tal muuta vastuvõtvat asutust 30. novembrist 2015.
114 Nimelt on vastuvõtva asutuse isikul toetustaotluse raames oluline osa ning seda ei saa sellisena asendada või juurde lisada, sest vastasel korral muudetaks oluliselt seda taotlust. Sellest tuleneb, et see küsimus ei ole hõlmatud mõistega „ilmne tehniline viga“ ning seega ei kuulu see taotluste esitamise ja hindamise ECRi reeglite punkti 2.3 kohaldamisalasse.
115 Pealegi ei puuduta ECRi näidistoetuslepingu artiklis 56a ette nähtud võimalus vastuvõtva asutuse vahetamist toetustaotluste hindamise menetluse jooksul, vaid vahetamist toetusega hõlmatud ajavahemikul.
116 Seega ei saa hageja ERCEA‑le ette heita, et ta ei võimaldanud tal leida uut vastuvõtvat asutust, mistõttu tuleb teise väite teine osa tagasi lükata.
117 Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et hagi tuleb vastuvõetamatuse tõttu jätta läbi vaatamata osas, milles see puudutab vaikimisi tehtud rahuldamata jätmise otsust, milleks on hageja esitatud halduskaebusele komisjoni poolt vastamata jätmine, ning põhjendamatuse tõttu rahuldamata jätta osas, milles see puudutab komisjoni 16. septembri 2016. aasta otsuse tühistamist.
Kohtukulud
118 Kui kohtulahend tehakse tasuta õigusabi saaja kahjuks, võib kodukorra artikli 149 lõike 5 kohaselt Üldkohus, kui õiglus seda nõuab, antud kohtuastmes menetlust lõpetavas kohtulahendis kohtukulude üle otsustades määrata, et üks või mitu teist poolt kannavad oma kohtukulud ise või et need kulud kaetakse tasuta õigusabi korras tervikuna või osaliselt Üldkohtu kassast.
119 Kuna käesolevas asjas anti hagejale tasuta õigusabi ja kohtulahend tehti tema kahjuks, siis õiglus nõuab, et iga käesoleva menetluse pool kannab oma kohtukulud ise.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (viies koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Jätta poolte kohtukulud nende endi kanda.
Gratsias | Labucka | Ulloa Rubio |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 11. juunil 2019 Luxembourgis.
Allkirjad