EUROOPA KOHTU OTSUS (neljas koda)
27. märts 2019(*)
Eelotsusetaotlus – Postiteenuste siseturg – Direktiivid 97/67/EÜ ja 2008/6/EÜ – Artikli 7 lõige 1 – Mõiste „ainu- või eriõigused postiteenuste osutamise alustamiseks ja postiteenuste osutamiseks“ – Artikkel 8 – Liikmesriikide õigus korraldada tähtsaadetiste teenust, mida kasutatakse kohtumenetlustes – Menetlusdokumendi kohtusse esitamise tähtaeg – Riigisisese õiguse tõlgendamine kooskõlas liidu õigusega – Piirid – Vahetu mõju, millele liikmesriigi „käepikendus“ tugineb kohtuvaidluses eraõigusliku isiku vastu
Kohtuasjas C‑545/17,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Sąd Najwyższy (Poola kõrgeim kohus) 19. juuli 2017. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 18. septembril 2017, menetluses
Mariusz Pawlak
versus
Prezes Kasy Rolniczego Ubezpieczenia Społecznego,
EUROOPA KOHUS (neljas koda),
koosseisus: seitsmenda koja president T. von Danwitz neljanda koja presidendi ülesannetes, kohtunikud K. Jürimäe, C. Lycourgos, E. Juhász ja C. Vajda (ettekandja),
kohtujurist: M. Campos Sánchez-Bordona,
kohtusekretär: ametnik K. Malacek,
arvestades kirjalikku menetlust ja 18. septembri 2018. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– Poola valitsus, esindajad: B. Majczyna, S. Żyrek ja K. Rudzińska,
– Euroopa Komisjon, esindajad: P. Costa de Oliveira, L. Nicolae ja S. L. Kalėda,
olles 27. novembri 2018. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotluses palutakse tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. detsembri 1997. aasta direktiivi 97/67/EÜ ühenduse postiteenuste siseturu arengut ja teenuse kvaliteedi parandamist käsitlevate ühiseeskirjade kohta (EÜT 1998, L 15, lk 14; ELT eriväljaanne 06/03, lk 71), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. veebruari 2008. aasta direktiiviga 2008/6/EÜ (ELT 2008, L 52, lk 3, ja parandus ELT 2015, L 225, lk 49), (edaspidi „muudetud direktiiv“) artikli 7 lõike 1 esimest lauset koostoimes selle direktiivi artikliga 8 ja ELL artikli 4 lõikega 3.
2 Taotlus on esitatud Mariusz Pawlaki ja Prezes Kasy Rolniczego Ubezpieczenia Społecznego (põllumajanduse sotsiaalkindlustusfondi president, Poola; edaspidi „KRUSi president“) vahelises kohtuasjas seoses hüvitisega, mida M. Pawlak kannatanuna soovib saada tööõnnetuse tõttu põllutöödel.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
Direktiiv 97/67
3 Direktiiviga 97/67 alustati postiteenuste turul järkjärgulist liberaliseerimist. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. juuni 2002. aasta direktiiv 2002/39/EÜ, millega muudetakse direktiivi 97/67/EÜ ühenduse postiteenuste konkurentsile avamise jätkamise kohta (EÜT 2002, L 176, lk 21; ELT eriväljaanne 06/04, lk 316), põhjenduse 2 kohaselt „kehtestati [direktiiviga 97/67] ühenduse tasandil postisektorit reguleeriv raamistik, mis hõlmab meetmeid universaalteenuse tagamiseks ja nende postiteenuste piirmäärade sätestamiseks, mida liikmesriigid võivad universaalteenuse alalhoidmiseks reserveerida oma universaalteenuse pakkujale (pakkujatele), ning ajakava turu konkurentsile avamise jätkamist käsitleva otsuse tegemiseks, mille eesmärk on postiteenuste ühtse turu loomine“.
4 Direktiivi 97/67 põhjendustes 16 ja 20 on märgitud:
„(16) […] sellise teenusevaliku säilitamine, mida võib reserveerida kooskõlas [EÜ] asutamislepingu eeskirjadega ja ilma konkurentsieeskirjade kohaldamist piiramata, on õigustatud, et tagada universaalteenuse toimimine majanduslikult tasakaalustatud tingimustes; […]
[…]
(20) […] lähtudes avalikust korrast ja julgeolekust, võib liikmesriikidel olla õigustatud huvi anda ühele või mitmele enda määratud üksusele õigus paigaldada avalikult kasutatavatele teedele postisaadetiste vastuvõtmiseks ettenähtud postkastid; samadel põhjustel peaks neil olema õigus määrata üksus või üksused, kes vastutavad päritoluriiki identifitseerivate postmarkide väljaandmise eest, ning üksused, kes vastutavad siseriiklike õigusaktide kohaselt kohtu- või haldusmenetluse käigus kasutatava tähtsaadetiste teenuse osutamise eest; […]“.
5 Direktiivi 97/67 2. peatükis „Universaalteenus“ asuva artikli 3 lõigete 4 ja 5 kohaselt:
„4. Iga liikmesriik võtab vastu vajalikud meetmed tagamaks, et universaalteenus hõlmab vähemalt järgmisi teenuseid:
– kuni kaks kilogrammi kaaluvate postisaadetiste kogumine, sorteerimine, transportimine ja jaotamine,
– kuni kümme kilogrammi kaaluvate postipakkide kogumine, sorteerimine, transportimine ja jaotamine,
– täht- ja väärtsaadetistega seotud teenused.
5. Siseriiklikud reguleerivad asutused võivad suurendada universaalteenusega hõlmatud postipakkide kaalupiirangut kuni 20 kilogrammini ja kehtestada kõnealuste pakkide kojutoimetamise erikorra.
Olenemata ühes liikmesriigis universaalteenusega hõlmatud postipakkidele kehtestatud kaalupiirangust, tagavad liikmesriigid oma territooriumil teisest liikmesriigist saabunud kuni 20 kilogrammi kaaluvate postipakkide kättetoimetamise.“
6 Direktiivi 97/67 3. peatükki „Selliste teenuste ühtlustamine, mida võib reserveerida“ kuuluvad artiklid 7 ja 8.
7 Selle direktiivi artikli 7 lõiked 1 ja 2 olid sõnastatud järgmiselt:
„1. Et tagada universaalteenuse säilimine vajalikul määral, võib iga liikmesriik reserveerida universaalteenuse osutajale või osutajatele sellised teenused nagu siseriikliku kirjavahetuse kogumine, sorteerimine, transportimine ja kättetoimetamine, olenemata sellest, kas tegemist on kiirendatud kättetoimetamisega või mitte, mille hind on väiksem kui võimaliku kiireima standardikategooria esimese kaaluastme kirjasaadetise viiekordne üldhind ja kaal alla 350 grammi. Pimedatele ja vaegnägijatele ettenähtud tasuta postiteenuste korral on lubatud erandid kaalu- ja hinnapiirangutest.
2. Et tagada universaalteenuse säilimine vajalikul määral, võivad rahvusvaheline post ja otsepost jääda reserveerituks vastavalt lõikes 1 sätestatud hinna- ja kaalupiirangutele.“
8 Sama direktiivi artiklis 8 on sätestatud:
„Artikli 7 sätete kohaldamine ei piira liikmesriikide õigust korraldada postkastide paigutamist avalikult kasutatavatele teedele, anda välja postmarke ja osutada oma siseriiklike õigusaktide kohase kohtu- või haldusmenetluse käigus kasutatavat tähtsaadetiste teenust.“
Direktiiv 2002/39
9 Direktiiviga 2002/39 muudeti direktiivi 97/67 oluliselt. Selle direktiiviga jätkati postiteenuste turu liberaliseerimist ja nähti põhjendustes 14 ja 24 ette kirjaturu järkjärgulise ja kontrollitud konkurentsile avamise ajakava, määrates postiteenuste siseturu täieliku rakendamise orienteeruvaks tähtajaks 2009. aasta.
10 Direktiiv 97/67, mida on muudetud direktiiviga 2002/39, artikli 7 lõiked 1 ja 2 olid sõnastatud järgmiselt:
„1. Liikmesriigid võivad universaalteenuse säilitamise tagamiseks vajalikul määral jätkata teenuste reserveerimist universaalteenuse osutajale (osutajatele). Need teenused piirduvad üksnes siseriikliku kirjavahetuse ja sissetulevate rahvusvaheliste kirjasaadetiste kogumise, sorteerimise, transportimise ja kättetoimetamisega, olenemata sellest, kas tegemist on kiirendatud kättetoimetamisega või mitte, järgmiste kaalu- ja hinnapiirangute raames. Alates 1. jaanuarist 2003 on kaalupiirang 100 grammi ja alates 1. jaanuarist 2006 on kaalupiirang 50 grammi. Neid kaalupiiranguid ei kohaldata alates 1. jaanuarist 2003, kui hind võrdub võimaliku kiireima standardikategooria esimese kaaluastme kirjasaadetise kolmekordse üldhinnaga või on sellest kõrgem, ega alates 1. jaanuarist 2006, kui hind võrdub kahe ja poole kordse üldhinnaga või on sellest kõrgem.
Pimedatele ja vaegnägijatele ettenähtud tasuta postiteenuste korral on lubatud erandid kaalu- ja hinnapiirangutest.
Universaalteenuse osutamiseks vajalikul määral võib otseposti reserveerimist jätkata samade kaalu- ja hinnapiirangute raames.
Universaalteenuse osutamise tagamiseks vajalikul määral, näiteks kui postitegevuse teatavad sektorid on juba liberaliseeritud või kui liikmesriigi postiteenuste eriomadused seda eeldavad, võib väljamineva rahvusvahelise posti reserveerimist jätkata samade kaalu- ja hinnapiirangute raames.
2. Dokumendivahetust ei või reserveerida.“
Direktiiv 2008/6
11 Direktiiviga 2008/6 muudeti uuesti oluliselt direktiivi 97/67 ja viidi lõpule postiteenuste siseturu liberaliseerimine.
12 Direktiivi 2008/6 põhjendustes 13, 16, 25, 26, 56 ja 59 on märgitud:
„(13) Tuleviku-uuring näitab, et reserveeritud valdkond ei tohiks enam olla eelistatud lahendus universaalteenuse osutamise rahastamiseks. See hinnang arvestab ühenduse ja liikmesriikide huvi, et siseturu rajamine oleks viidud lõpule ning et turg oleks võimeline tagama majandus- ja tööhõivekasvu ning tõhusate üldist majandushuvi pakkuvate teenuste kättesaadavust kõikidele kasutajatele. Seetõttu on kohane kinnitada postiteenuste siseturu täieliku rakendamise tähtpäev.
[…]
(16) Täielik turu avamine aitab laiendada postiteenuste turu üldsuurust. Lisaks sellele aitab see säilitada püsivat ja kvaliteetset tööhõivet universaalteenuste osutajate juures ning luua uusi töökohti teiste ettevõtjate ja uute turuletulijate juures ning seotud majandussektorites. […]
[…]
(25) Läbiviidud uuringute põhjal ja pidades silmas võimaluste andmist postiteenuste siseturu vabaks arenguks, on kohane lõpetada reserveeritud valdkonna ja eriõiguste kasutamine universaalteenuse rahastamise tagamiseks.
(26) Universaalteenuse jääknetokulude katmine välisrahastamise abil võib mõnes liikmesriigis siiski osutuda vajalikuks. Seepärast on kohane selgesõnaliselt kirjeldada alternatiivseid võimalusi universaalteenuse rahastamise tagamiseks sellisel määral, mis on vajalik ning piisavalt õigustatud, jättes kasutatavate rahastamismehhanismide valiku liikmesriikidele. […] Liikmesriigid võivad kasutada muid ühenduse õigusega lubatud rahastamisviise, näiteks otsustada vajaduse korral, et kasum, mille universaalteenuse osutaja teenib või osutajad teenivad teenustega väljaspool universaalteenuse kohaldamisala, tuleb täielikult või osaliselt loovutada universaalteenuse netokulude katmiseks, kuivõrd see on kooskõlas [EÜ] asutamislepinguga. […]
[…]
(56) Kuna käesoleva direktiivi eesmärke, nimelt ühenduse postiteenuste siseturu rajamise lõpuleviimist, universaalteenuse ühise taseme tagamist kõikidele kasutajatele ja postiteenuste reguleerimise ühtlustatud põhimõtete kehtestamist, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning nende ulatuse ja mõju tõttu on neid parem saavutada ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas [EÜ] asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. […]
[…]
(59) Käesolev direktiiv ei piira konkurentsi ja teenuste osutamise vabadust käsitlevate [EÜ] asutamislepingu eeskirjade kohaldamist. Kui universaalteenuse rahastamise mehhanismid sisaldavad abi andmist liikmesriigi poolt või riigiabi ressurssidest mis tahes kujul [EÜ] asutamislepingu artikli 87 lõike 1 tähenduses, ei piira käesolev direktiiv liikmesriikide kohustust järgida riigiabi käsitlevaid [EÜ] asutamislepingu eeskirju.“
13 Muudetud direktiivi artiklis 1 on sätestatud:
„Käesoleva direktiiviga kehtestatakse ühiseeskirjad, mis käsitlevad järgmist:
– postiteenuste osutamise tingimused;
– universaalse postiteenuse osutamine ühenduses;
– universaalteenuste rahastamine tingimustel, mis tagavad nende teenuste järjepideva osutamise;
– universaalteenuse osutamise hinnakujunduse põhimõtted ja selle raamatupidamisarvestuse läbipaistvus;
– universaalteenuse osutamiseks kvaliteedistandardite kehtestamine ja süsteemi loomine, et tagada kõnealuste standardite järgimine;
– tehniliste standardite ühtlustamine;
– sõltumatute siseriiklike reguleerivate asutuste loomine.“
14 Muudetud direktiivi artikli 2 punktid 1 ja 6 on sõnastatud järgmiselt:
„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
1) „postiteenused“ – teenused, mis hõlmavad postisaadetiste kogumist, sorteerimist, transporti ja jaotamist;
[…]
6) „postisaadetis“ – valmissaadetis, mille postiteenuste osutaja toimetab adressaadile. Lisaks kirjasaadetistele võivad selle alla kuuluda näiteks raamatud, kataloogid, ajalehed, perioodikaväljaanded ja postipakid, mis sisaldavad kaubandusliku väärtusega või ilma kaubandusliku väärtuseta kaupu“.
15 Muudetud direktiivi 3. peatükk kannab pealkirja „Universaalteenuste rahastamine“.
16 Muudetud direktiivi artiklis 7 on sätestatud:
„1. Liikmesriigid ei anna ega säilita ainu- või eriõigusi postiteenuste osutamise alustamiseks ega postiteenuste osutamiseks. Liikmesriigid võivad rahastada universaalteenuste osutamist, kasutades ühte või mitut lõigetes 2, 3 ja 4 sätestatud vahenditest või muid [EÜ] asutamislepinguga kooskõlas olevaid vahendeid.
2. Liikmesriigid võivad tagada universaalteenuste osutamise, hankides sellised teenused riigihankemenetluste suhtes kohaldatavate eeskirjade ja normide kohaselt, sealhulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiivis 2004/17/EÜ (millega kooskõlastatakse vee-, energeetika-, transpordi- ja postiteenuste sektoris tegutsevate ostjate hankemenetlused) [(ELT 2004, L 134, lk 114; ELT eriväljaanne 06/07, lk 19)] sätestatud võistlevate läbirääkimiste või läbirääkimisega menetluse kohaselt, kas lepinguteate avaldamisega või mitte.
3. Kui liikmesriik teeb kindlaks, et universaalteenuse osutamise kohustused, nagu need on sätestatud käesolevas direktiivis, on seotud netokuludega, mis on arvutatud I lisa arvesse võttes, ning kujutavad endast universaalteenuse osutajale või osutajatele ebaõiglast rahalist koormust, võib ta võtta kasutusele:
a) mehhanismi, millega maksta asjaomasele ettevõtjale või asjaomastele ettevõtjatele hüvitist riigi vahenditest, või
b) mehhanismi universaalteenuse osutamise kohustuse netokulu teenuste osutajate ja/või kasutajate vahel jagamiseks.
4. Kui netokulu jagatakse lõike 3 punkti b kohaselt, võib liikmesriik luua hüvitusfondi, mida võib rahastada teenuse osutajate ja/või kasutajate poolt tehtud maksetest ning mida sellel eesmärgil haldab abisaajast või -saajatest sõltumatu organ. Liikmesriigid võivad teenuse osutajatele artikli 9 lõike 2 kohaselt loa andmise tingimuseks seada kohustuse teha kõnealusesse fondi rahaline osamakse või täita universaalteenuse osutamise kohustusi. Sellisel viisil võib rahastada artiklis 3 sätestatud universaalteenuse osutaja või osutajate universaalteenuse osutamise kohustusi.
5. Liikmesriigid tagavad, et hüvitusfondi asutamisel ning lõigetes 3 ja 4 osutatud rahaliste osamaksete suuruse kindlaksmääramisel järgitakse läbipaistvuse, mittediskrimineerimise ja proportsionaalsuse põhimõtet. Kooskõlas lõigetega 3 ja 4 tehtud otsused põhinevad objektiivsetel ja kontrollitavatel kriteeriumidel ning need avalikustatakse.“
Poola õigus
17 17. novembri 1964. aasta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (ustawa – Kodeks postępowania cywilnego; Dz. U. nr 43, jrk nr 296) põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „kpc“) artikli 165 lõikes 2 on sätestatud:
„Menetlusdokumendi postitamine Poola postiasutuses, mis kuulub [23. novembri 2012. aasta postiseaduse (ustawa – Prawo pocztowe; edaspidi „postiseadus“; Dz. U. 2012, jrk nr 1529)] tähenduses määratud postiteenuse osutajale, või postiasutuses, mis kuulub teises liidu liikmesriigis universaalset postiteenust tagavale teenuseosutajale, on samaväärne dokumendi esitamisega kohtule.“
18 Eelotsusetaotlusest selgub, et postiseaduse artikli 3 punktis 13 on sätestatud, et „määratud ettevõtja“ on postiettevõtja, „kelle ülesanne on“ universaalse postiteenuse tagamine. Teistel ettevõtjatel on „õigus“ tegelda postitegevusega sektoris, mille nad valivad, ilma et neil oleks vastav kohustus.
19 Prezesa Urzędu Komunikacji Elektronicznej’ (elektroonilise side ameti president, Poola) 30. juuni 2015. aasta otsusega anti Poczta Polska S.A‑le postiseaduse alusel kümneks aastaks universaalpostiteenust osutama määratud ettevõtja staatus.
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
20 Põllumajandusettevõtte töötaja M. Pawlak on kannatanu tööõnnetuses, mille tõttu nõudis ta hüvitist Kasa Rolniczego Ubezpieczenia Społecznegolt (põllumajanduse sotsiaalkindlustusfond, Poola). Kuna M. Pawlak ei nõustunud KRUSi presidendi otsusega, mille ta sai vastusena oma taotlusele, vaidlustas ta selle otsuse Sąd Rejonowy Poznań-Grunwaldis (Poznań-Grunwaldi rajoonikohus, Poola), kes kaebuse rahuldas.
21 KRUSi president esitas esimese astme kohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse Sąd Okręgowy w Pozaniule (Poznańi regionaalne kohus, Poola), kes tunnistas apellatsioonkaebuse vastuvõetamatuks, kuna see kohus sai kaebuse kätte 22. juunil 2016, samas kui apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg möödus 20. juunil 2016.
22 Sąd Okręgowy w Pozaniu (Poznańi regionaalne kohus) leidis, et asjakohane ei ole see, et muu kui määratud ettevõtja kaudu saadetud postisaadetise postitempel kannab 20. juuni 2016. aasta kuupäeva, mis on kaebuse esitamise tähtaja viimane päev, kuna kpc artikli 165 lõikes 2 on sätestatud, et üksnes see, kui menetlusdokument esitatakse määratud ettevõtja kaudu, sealhulgas kui saatmine toimub lihtkirjaga, on samaväärne selle menetlusdokumendi asjaomasele kohtule esitamisega.
23 KRUSi president vaidlustas Sąd Okręgowy w Pozaniu (Poznańi regionaalne kohus, Poola) kohtuotsuse Sąd Najwyższys (Poola kõrgeim kohus). Ta kinnitab, et Sąd Okręgowy w Pozaniu (Poznańi regionaalne kohus, Poola) rikkus kpc artikli 165 lõiget 2, ning leiab, et sellesse kohtusse esitatud apellatsioonkaebus anti postiettevõtja postiasutusele üle määratud tähtaja jooksul.
24 Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) märgib, et tema kohtupraktika kpc artikli 165 lõike 2 kohta ei ole üheselt mõistetav ning et see säte tekitab kahtlusi kooskõla kohta liidu õigusega.
25 Sellega seoses toob eelotsusetaotluse esitanud kohus esile lahknevuse kahe vastandliku kohtupraktika suuna vahel, mis puudutab menetlusdokumendi esitamise õiguslikke tagajärgi sellise postiettevõtja Poola postiasutusele, mis on muu kui määratud ettevõtja. Valdava suuna kohaselt loetakse neil tingimustel edastatud menetlusdokument esitatuks hilinenult, kui asjaomane kohus sai selle pärast menetlusdokumendi esitamiseks seaduses sätestatud tähtaja möödumist. Vähelevinud suuna kohaselt loetakse menetlusdokumendi edastamine seaduses sätestatud tähtaja jooksul Poola postiasutusele samaväärseks dokumendi esitamisega asjaomasele kohtule, olenemata sellest, kas tegemist on määratud ettevõtja või mõne muu postiettevõtja postiasutusega.
26 Eelotsusetaotluse esitanud kohus on seisukohal, et kohtupraktika esimese suuna puhul ei võeta arvesse liidu õiguse konteksti kpc artikli 165 lõike 2 tõlgendamisel ja leitakse vaikimisi, et selle sätte sisu ei kuulu direktiivi 97/67 kohaldamisalasse. Kõnealune kohus väidab, et kohtupraktika teine suund tugineb seevastu viidatud õigusnormi niisugusele tõlgendamisele, mis on liidu õigusega kooskõlas. Kohus toonitab siiski, et tema otsustes, milles järgitakse nimetatud teist suunda, puuduvad põhjendused muudetud direktiivi artikli 7 lõike 1 esimese lause reguleerimisala ning viisi kohta, kuidas kpc artikli 165 lõiget 2 kohaldada kooskõlas liidu õigusega.
27 Neil asjaoludel otsustas Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas [muudetud direktiivi] artikli 7 lõike 1 esimest lauset koostoimes [muudetud] direktiivi artikliga 8 tuleb tõlgendada nii, et eriõigust andev on liikmesriigi selline menetlusõigusnorm, nagu [kpc] artikli 165 lõige 2 […], mille kohaselt on menetlusdokumendi esitamisega kohtule samaväärne üksnes menetlusdokumendi postitamine postiasutuses, mis kuulub universaalteenuseid osutama määratud ettevõtjale, see tähendab universaalse postiteenuse osutamiseks kohustatud teenuseosutajale, ning dokumendi esitamisega kohtule ei ole samaväärne menetlusdokumendi postitamine liikmesriigi postiasutuses, mis kuulub mõnele muule universaalpostiteenust osutavale postiettevõtjale kui määratud teenuseosutaja?
2. Juhul kui esimesele küsimusele vastatakse jaatavalt: kas [muudetud] direktiivi artikli 7 lõike 1 esimest lauset koostoimes ELL artikli 4 lõikega 3 tuleb tõlgendada nii, et eeliseid, mille saab määratud teenuseosutaja sellest, et [muudetud] direktiivi artikli 7 lõike 1 esimest lauset rikkudes on talle antud eriõigus, tuleb laiendada teistele postiteenuste osutajatele, mille tagajärjel tuleb menetlusdokumendi postitamist liikmesriigi postiasutuses või universaalpostiteenuse sellise osutaja postiasutuses, mis ei ole määratud ettevõtja, samuti lugeda samaväärseks selle menetlusdokumendi esitamisega kohtule, ja nimelt kohaldades põhimõtteid, mis vastavad [21. juuni 2007. aasta otsuses Jonkman jt (C‑231/06–C‑233/06, EU:C:2007:373)] välja töötatud põhimõtetele?
3. Juhul kui teisele küsimusele vastatakse jaatavalt: kas [muudetud] direktiivi artikli 7 lõike 1 esimest lauset koostoimes ELL artikli 4 lõikega 3 tuleb tõlgendada nii, et menetlusosaline, kes on liikmesriigi „käepikendus“, saab tugineda liikmesriigi sellise õigusnormi nagu kpc artikli 165 lõike 2 vastuolule [muudetud] direktiivi artikli 7 lõike 1 esimese lausega?“
Eelotsuse küsimuste analüüs
Sissejuhatavad märkused
28 Poola valitsus väidab, et selline õigusnorm nagu kpc artikli 165 lõige 2 ei kuulu muudetud direktiivi kohaldamisalasse, vaid menetlusõigusnormide hulka, mille ühtlustamine ei ole selle direktiivi ese. Sellega seoses märgib Poola valitsus, et direktiiv 97/67 võeti vastu EÜ artikli 95 alusel, mis on liikmesriigi nende õigusaktide ühtlustamise õiguslik alus, mille eesmärk on tagada siseturu toimimine, samas kui tsiviilmenetlusnormide ühtlustamise õiguslik alus oli EÜ artikkel 65 (nüüd ELTL artikkel 81).
29 Lisaks kinnitab Poola valitsus, et muudetud direktiivi artiklis 1, mis puudutab direktiivi kohaldamisala, loetletakse valdkonnad, mille suhtes kehtestatakse muudetud direktiiviga ühiseeskirjad ja mille hulka tsiviilmenetlus ei kuulu.
30 Selles osas tuleb täpsustada, et direktiiv 2008/6, nagu ka direktiiv 97/67, mida esimesega muudeti, võeti vastu EÜ asutamislepingu nende artiklite alusel, mis pärast muudatusi on ELTL artiklid 53, 62 ja 114, mille eesmärk on anda liidu seadusandjale konkreetsed volitused võtta meetmed siseturu toimimise parandamiseks (5. oktoobri 2000. aasta kohtuotsus Saksamaa vs. parlament ja nõukogu, C‑376/98, EU:C:2000:544, punkt 87).
31 Sellega, et direktiivi 97/67 muudeti viimati direktiiviga 2008/6, soovis ühenduse seadusandja vastavalt viimati nimetatud direktiivi põhjendustele 13 ja 16 viia postiteenuste turu liberaliseerimise protsess lõpuni ja kinnitada postiteenuste siseturu täieliku rakendamise tähtpäev, kaotades teatavate universaalteenuse osutajate suhtes mitte ainult viimased selle turu täieliku avamise takistused, vaid ka kõik muud postiteenuste osutamisel esinevad takistused (vt selle kohta 16. novembri 2016. aasta kohtuotsus DHL Express (Austria), C‑2/15, EU:C:2016:880, punkt 26). Nähtuvalt direktiivi 2008/6 põhjendusest 56 oli samal ajal ühenduse seadusandja eesmärk tagada universaalteenuse ühine tase kõikidele kasutajatele ja kehtestada ühtlustatud põhimõtted postisektori reguleerimisel.
32 Asjaolust, et muudetud direktiivi artiklis 1 ei ole tsiviilmenetlust mainitud, ei saa aga tuletada, et kõnealuse direktiiviga ei võiks kaasneda tagajärgi muudes liikmesriigi õiguse kohaldamisalasse kuuluvates valdkondades. Teistsugune tõlgendus, nagu seda pakkus Poola valitsus, ohustaks muudetud direktiiviga taotletavat eesmärki, milleks on postiteenuste siseturu rajamise lõpuleviimine. See võimaldaks liikmesriikidel säilitada meetmed, mis oma tagajärgede poolest võivad takistada sellel turul konkurentsi.
33 Lisaks viidatakse muudetud direktiivi artiklis 8 kohtumenetluse käigus kasutatavale tähtsaadetiste teenusele.
34 Järelikult tuleb tagasi lükata Poola valitsuse argument, mille kohaselt jääb liikmesriigi tsiviilmenetlusnorm, nagu on sätestatud kpc artikli 165 lõikes 2, muudetud direktiivi kohaldamisalast välja oma eesmärgi tõttu ja sõltumata sellise normi mõjust kõnealuse direktiiviga ühtlustatud valdkondades.
Esimene küsimus
35 Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas muudetud direktiivi artikli 7 lõike 1 esimest lauset koostoimes selle direktiivi artikliga 8 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnorm, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja mille kohaselt asjaomasesse kohtusse menetlusdokumendi esitamisega loetakse samaväärseks vaid sellise dokumendi edastamine universaalpostiteenust osutama määratud ettevõtja postiasutusele.
36 Sellele küsimusele vastamiseks tuleb neid kahte sätet tõlgendada teineteise järel.
Muudetud direktiivi artikli 7 lõike 1 esimese lause tõlgendus
37 Kohane on meenutada, et muudetud direktiivi artikli 7 lõike 1 esimese lausega keelatakse liikmesriikidel anda või säilitada ainu- või eriõigusi postiteenuste osutamise alustamiseks ja postiteenuste osutamiseks.
38 Selle sätte sõnastusest endast, millega piiratakse selles sisalduva keelu ulatust, viidates „postiteenuste osutamise alustamisele ega postiteenuste osutamisele“, selgub, et ainu‑ või eriõiguse andmine või säilitamine on keelatud, tingimusel et selline õigus puudutab postiteenuseid.
39 Mõiste „postiteenused“ on määratletud muudetud direktiivi artikli 2 punktis 1 ning viitab teenustele, mis hõlmavad postisaadetiste kogumist, sorteerimist, transporti ja jaotamist. Mõiste „postisaadetis“ on omakorda määratletud muudetud direktiivi artikli 2 punktis 6 kui valmissaadetis, mille postiteenuste osutaja toimetab adressaadile, ning lisaks kirjasaadetistele võivad selle alla kuuluda näiteks raamatud, kataloogid, ajalehed, perioodikaväljaanded ja postipakid, mis sisaldavad kaubandusliku väärtusega või ilma kaubandusliku väärtuseta kaupu.
40 Tuleb tõdeda, et menetlusdokumentide lihtkirjaga kohtutele saatmine kujutab endast selgelt postisaadetist muudetud direktiivi artikli 2 punkti 6 tähenduses ja seega jääb sellega seotud teenus direktiivi artikli 2 punkti 1 tähenduses mõiste „postiteenused“ kohaldamisalasse. Seda seisukohta kinnitab sõnaselge viide sellele teenusele kõnealuse direktiivi artiklis 8 ja direktiivi 97/67 põhjenduses 20, milles mainitakse kohtumenetlustes kasutatavat tähtsaadetiste teenust. Järelikult on menetlusdokumentide lihtkirjaga kohtutele saatmise teenuse puhul ainu‑ või eriõiguse andmine hõlmatud keeluga, mis on ette nähtud muudetud direktiivi artikli 7 lõikes 1.
41 Mis puudutab artikli 7 lõikes 1 toodud mõisteid „ainu- või eriõigused“, siis tuleb märkida, et ei see säte ega mõni muu muudetud direktiivi säte ei sisalda nende mõistete määratlust.
42 Siiski vastavad need mõisted identsetele mõistetele, mida kasutatakse ELTL artikli 106 lõikes 1, milles on sätestatud, et „[r]iigi osalusega äriühingute ja nende ettevõtjate puhul, kellele liikmesriigid annavad eri- või ainuõigused, ei jõusta ega säilita liikmesriigid mingeid meetmeid, mis on vastuolus aluslepingute eeskirjadega, eelkõige nendega, mis on sätestatud artiklis 18 ja artiklites 101–109“.
43 Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et riiklikku meedet võib pidada ainu‑ või eriõigust andvaks meetmeks ELTL artikli 106 lõike 1 tähenduses juhul, kui see annab kaitse piiratud arvule ettevõtjatele ning kui see oluliselt mõjutab teiste ettevõtjate võimet tegeleda asjaomase majandustegevusega samal territooriumil sisuliselt samaväärsetel tingimustel (12. detsembri 2013. aasta kohtuotsus SOA Nazionale Costruttori, C‑327/12, EU:C:2013:827, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).
44 Tuleb meenutada, et ELTL artikli 106 lõikega 1, millel puudub iseseisev kohaldamisala, on selles sättes tehtava viitega EL toimimise lepingu teistele artiklitele vastuolus see, kui liikmesriigid eelkõige ettevõtjate suhtes, kellele nad annavad eri‑ või ainuõigused, kehtestavad ja jätavad jõusse riigisisesed õigusnormid, mis on muu hulgas vastuolus ELTL artiklitega 49 ja 59 ning EL toimimise lepingus ette nähtud konkurentsiõigusnormidega (vt selle kohta 13. detsembri 2007. aasta kohtuotsus United Pan-Europe Communications Belgium jt, C‑250/06, EU:C:2007:783, punktid 14, 15 ja 17 ning seal viidatud kohtupraktika, ja 17. juuli 2008. aasta kohtuotsus ASM Brescia, C‑347/06, EU:C:2008:416, punkt 61).
45 Seega ühtivad suurel määral ELTL artikli 106 lõike 1 eesmärgid ning direktiiviga 2008/6 taotletavad eesmärgid, mis on esile toodud käesoleva kohtuotsuse punktis 31, ning täpsemalt need, mis seisnevad EL toimimise lepinguga ette nähtud konkurentsiõigusnormide kohaldamises avaliku teenindamise kohustustele allutatud postisektoris ning postiteenuste siseturu loomise takistuste kõrvaldamises. Järelikult saab käesoleva kohtuotsuse punktis 43 viidatud Euroopa Kohtu praktika tähenduses mõiste „ainu‑ või eriõigus“ määratluse üle kanda direktiivi 97/67 spetsiifilisse konteksti.
46 Tõsi on see, et ELTL artikli 106 lõikega 1 ei keelata iseenesest ettevõtjale ainu‑ või eriõiguse andmist ega selle säilitamist, vaid nõutakse, et selle õiguse andmisel või säilitamisel järgitakse EL toimimise lepingu teisi materiaalõigusnorme, samas kui muudetud direktiivi artikli 7 lõike 1 esimese lause kohaselt on keelatud ettevõtjale anda või tal säilitada ainu‑ või eriõigust postiteenuste osutamise alustamiseks ja postiteenuste osutamiseks.
47 Siiski ei takista niisugune erinevus tagajärgede puhul, mis on seotud järeldusega ainu‑ või eriõiguse olemasolu kohta, nende kahe sätte alusel võtta muudetud direktiivi kontekstis üle „ainu‑ või eriõiguse“ mõistet käesoleva kohtuotsuse punktis 43 viidatud Euroopa Kohtu praktika tähenduses. Nagu Euroopa Komisjon kohtuistungil õigesti märkis, viib kõnealune erinevus üksnes selleni, et juhul kui liikmesriik annab ainu‑ või eriõiguse ettevõtjale, kontrollitakse muudetud direktiivi artikli 7 lõike 1 järgimist sõltumata kontrollist, kas järgitud on ELTL artikli 106 lõiget 1. Kõnealune seisukoht tuleneb ka direktiivi 2008/6 põhjendusest 59, mille kohaselt ei piira see direktiiv konkurentsi ja teenuste osutamise vabadust käsitlevate asutamislepingu eeskirjade kohaldamist.
48 Mis puudutab asjaolu, millises ulatuses kehtib keeld anda või säilitada ainu‑ või eriõigusi, nagu see on ette nähtud muudetud direktiivi artikli 7 lõike 1 esimeses lauses, siis selgub selle sätte sõnastusest, et keeld on põhimõtteliselt üldine.
49 Seda kinnitab muudetud direktiivi artikli 7 eesmärk ja taust. Nii võivad liikmesriigid selle artikli lõike 1 teise lause kohaselt rahastada universaalteenuste osutamist, kasutades selle artikli lõigetes 2–4 ette nähtud vahendeid või muid asutamislepinguga kooskõlas olevaid vahendeid.
50 Selle kohta tuleneb direktiivi 2008/6 põhjendustest 25 ja 26, et muudetud direktiivi artikliga 7 kavatses ühenduse seadusandja lõpetada reserveeritud teenuste sektori ja eriõiguste säilitamise kui meetme, millega tagatakse universaalteenuse rahastamine, lubades liikmesriikidel kasutada muid universaalteenuse väliseid rahastamisvahendeid, mis kahjustavad konkurentsi vähem.
51 Nagu tuleneb direktiivi 97/67 (muudetud direktiiviga 2002/39) artiklist 7 ning direktiivi 97/67 põhjendusest 16, siis kuna oli vajalik tagada universaalteenuse säilimine finantstasakaalu tingimustel, oli liikmesriikidel võimalus reserveerida erinevaid teenuseid, mille ulatus oli piiritletud artiklis 7, universaalteenuse ühele või mitmele osutajale. Seevastu ei olnud sellist võimalust direktiiviga 2002/39 ette nähtud reserveerimata teenuste puhul artikli 7 alusel, olenemata sellest, kas need kuulusid universaalteenuse hulka või mitte.
52 Euroopa Kohtu praktikast tulenevalt ei ole niisiis liikmesriikidel võimalust omatahtsi laiendada teenuste ringi, mis on direktiivi 97/67 (muudetud direktiiviga 2002/39) artikli 7 alusel reserveeritud universaalse postiteenuse osutajale, kuna niisugune laiendamine läheks vastuollu direktiivi 97/67 (mida on muudetud) eesmärgiga, mis on postisektori järkjärguline ja kontrollitav liberaliseerimine (vt selle kohta 18. detsembri 2007. aasta kohtuotsus Asociación Profesional de Empresas de Reparto y Manipulado de Correspondencia, C‑220/06, EU:C:2007:815, punkt 67 ning seal viidatud kohtupraktika).
53 Direktiiviga 2008/6 kehtestas ühenduse seadusandja muudetud direktiivi artikli 7 lõike 1 praeguse sõnastuse, ilma et ta oleks naasnud liberaliseerimise juurde, mis oli reserveerimata teenuste sektoris täide viidud kuni toonase ajani. Järelikult, pärast artikli 7 lõike 1 vastavat muudatust kujutab asjaolu, kui liikmesriik reserveerib postiteenuse, olenemata sellest, kas see kuulub universaalteenuse hulka või mitte, ühele või mitmele ettevõtjale, kelle ülesanne on osutada universaalteenust, endast universaalteenuse rahastamise tagamiseks keelatud vahendit.
54 Seega on muudetud direktiivi artikli 7 lõike 1 esimese lause tähenduses ainu- või eriõiguste andmine või säilitamine postiteenuste osutamise alustamiseks ja postiteenuste osutamiseks keelatud, välja arvatud muudetud direktiivi artiklis 8 ette nähtud erand.
55 Vastupidi kohtuistungil Poola valitsuse väidetule ei ole sellega seoses vajalik kõnealuse keelu kohaldamiseks eristada seda, kas postiteenuste osutamise alustamiseks ja postiteenuste osutamiseks anti universaalteenuse osutajale ainu- või eriõigus kooskõlas objektiivsuse, proportsionaalsuse, diskrimineerimise keelu ja läbipaistvuse põhimõtetega või vastuolus nende põhimõtetega.
56 Lisaks asjaolule, et niisugune tõlgendus ei põhine direktiivi 2008/6 sõnastusel, viiks see, kui kõnealust tõlgendust järgida, ka olukorrani, kus piiratakse muudetud direktiivi artikli 7 lõike 1 esimeses lauses ette nähtud keelu kohaldamisala ning järelikult seaks see ohtu direktiiviga taotletava eesmärgi – postiteenuste siseturu rajamise lõpuleviimine – saavutamise.
57 Käesolevas asjas selgub eelotsusetaotlusest, et kpc artikli 165 lõike 2 kohaselt on menetlusdokumendi postitamine Poola postiasutuses, mis kuulub postiseaduse tähenduses määratud postiteenuse osutajale, või postiasutuses, mis kuulub teises liidu liikmesriigis universaalset postiteenust tagavale teenuseosutajale, samaväärne selle dokumendi esitamisega asjaomasele kohtule.
58 Arvestades käesoleva kohtuotsuse punktis 40 esitatud kaalutlusi, tuleb jõuda järeldusele, et kuna vastav riigisisene õigusnorm puudutab menetlusdokumentide lihtkirjaga kohtutele saatmise teenust, siis hõlmab see postiteenuste osutamist muudetud direktiivi artikli 7 lõike 1 esimese lause tähenduses koostoimes selle direktiivi artikli 2 punktidega 1 ja 6.
59 Mis puudutab küsimust, kas niisuguse riigisisese õigusnormiga, nagu on kõne all põhikohtuasjas, annab asjaomane liikmesriik „ainu- või eriõigused“ postiteenuste osutamise alustamiseks, siis on esiteks selge, et see säte, mis eelotsusetaotluses on kvalifitseeritud „seaduseks“, on seadusandlik meede ELTL artikli 106 lõiget 1 käsitleva Euroopa Kohtu praktika tähenduses (vt selle kohta 13. detsembri 1991. aasta kohtuotsus GB-Inno-BM, C‑18/88, EU:C:1991:474, punkt 20).
60 Teiseks, mis puudutab küsimust, kas sellise seadusandliku meetmega antakse kaitse teatud piiratud hulgale ettevõtjatele kohtupraktika tähenduses, mis on alguse saanud 12. detsembri 2013. aasta kohtuotsusest SOA Nazionale Costruttori (C‑327/12, EU:C:2013:827, punkt 41), siis märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et ainult ettevõtja, kes on postiseaduse tähenduses määratud universaalteenuse tagamiseks, võib kasu saada kpc artikli 165 lõikes 2 asuvast sättest, millega kaasneb soodne õiguslik mõju menetlusdokumendi kohtusse saatmise suhtes selle ettevõtja või selle teenusepakkuja kaudu.
61 Nagu selgub eelotsusetaotlusest, loetakse kooskõlas kpc artikli 165 lõikega 2 seadusest tulenev tähtaeg menetlusdokumendi esitamiseks kohtusse järgituks, kui menetlusdokument edastatakse kõnealuse seaduses ettenähtud tähtaja jooksul määratud ettevõtja postiasutusele või selles sättes viidatud teenuseosutajale. Seevastu, kui dokumendi saatmine toimub postiteenuste mõne muu osutaja vahendusel, peab saadetis olema teenuseosutaja poolt kohtule üle antud enne seadusest tuleneva tähtaja lõppemist, selleks et dokumendi saaks lugeda esitatuks kõnealuse tähtaja jooksul.
62 Seega näib, et sellise siseriikliku õigusnormiga, nagu on kpc artikli 165 lõige 2, antakse eelis piiratud arvule ettevõtjatele, kuna sellega reserveeritakse määratud ettevõtjale või muule teenuseosutajale, kes tagab universaalteenuse muus liikmesriigis, menetlusdokumentide kohtule saatmise teenus ning eelisõigus, mis seisneb asjaolus, et sellele ettevõtjale või kõnealusele muule teenuseosutajale edastatud menetlusdokument loetakse kohtusse esitatud dokumendiks.
63 Kolmandaks, mis puudutab küsimust, kas niisugune norm võib oluliselt mõjutada teiste ettevõtjate võimet tegeleda asjaomase majandustegevusega samal territooriumil sisuliselt samaväärsetel tingimustel kohtupraktika tähenduses, mis on alguse saanud 12. detsembri 2013. aasta kohtuotsusest SOA Nazionale Costruttori (C‑327/12, EU:C:2013:827, punkt 41), siis tuleb märkida, et eelotsusetaotluses esitatud andmeid arvestades on käesolevas asjas tegemist sellise juhuga.
64 Nimelt ei või menetlusdokumendi kohtusse edastamise teenust osutada mõni muu postiteenuste osutaja peale kpc artikli 165 lõikes 2 nimetatu, kes saab kasu eelisest, mis seisneb asjaolus, et need menetlusdokumendid loetakse asjaomastele kohtutele edastatuks nagu menetlusdokumendid, mis esitatakse määratud ettevõtjale või mõnele muule selles sättes viidatud teenuseosutajale, mis toob kaasa selle teenuse kõrvaldamise vabast konkurentsist postiteenuse siseturul.
65 Järelikult – tingimusel et seda kontrollib eelotsusetaotluse esitanud kohus – antakse sellise riigisisese õigusnormiga, nagu on kõne all põhikohtuasjas, ainu‑ või eriõigus postiteenuste osutamise alustamiseks ja postiteenuste osutamiseks muudetud direktiivi artikli 7 lõike 1 esimese lause tähenduses.
Muudetud direktiivi artikli 8 tõlgendamine
66 Muudetud direktiivi artiklis 8 on sätestatud, et selle direktiivi artikli 7 sätete kohaldamine ei piira liikmesriikide õigust korraldada kooskõlas oma riigisisese õigusega postkastide paigutamist avalikult kasutatavatele teedele, anda välja postmarke ja osutada kohtu- või haldusmenetluse käigus kasutatavat tähtsaadetiste teenust.
67 Arvestades muudetud direktiivi artikli 8 sõnastust ja konteksti, tuleb seda artiklit tõlgendada kitsalt, kuna selles tehakse erand muudetud direktiivi artiklis 7 asuvast üldnormist, milles on nüüdsest ette nähtud ainu‑ ja eriõiguste kaotamine, selleks et lõpule viia postiteenuste siseturu rajamine, mis on peamine direktiiviga 2008/6 taotletav eesmärk.
68 Seega, kuna muudetud direktiivi artikli 8 sõnastus viitab sellise saadetiste teenuse korraldamisele, mida kasutatakse kohtumenetluses üksnes seoses „tähtsaadetistega“, siis ei saa selles artiklis ette nähtud erandit tõlgendada laialt, mistõttu seda kohaldataks kohtumenetluses kasutatavale lihtsaadetiste teenusele.
69 Käesoleval juhul aga ei tehta kpc artikli 165 lõikes 2 eelise saamiseks, mille see näeb ette, vahet sellel, kas menetlusdokument saadetakse kohtusse lihtsaadetise või tähtsaadetisega. Arvestades käesoleva kohtuotsuse punktides 67 ja 68 toodud kaalutlusi, saab kõnealune riigisisene õigusnorm muudetud direktiivi artikli 8 kohaldamisalasse kuuluda vaid niivõrd, kuivõrd see puudutab kohtutele menetlusdokumentide tähitud posti teel saatmise teenust.
70 Mis puudutab muudetud direktiivi artiklis 8 ette nähtud erandi kohaldamisala, siis leiavad nii eelotsusetaotluse esitanud kohus kui ka komisjon, et kuna seda artiklit tuleb tõlgendada kitsalt, ei ole selles artiklis lubatud liikmesriigil seda teenust reserveerida ainult ühele ettevõtjale ning see artikkel ei luba liikmesriikidel kehtestada eelisõigust, nagu on see, mis tuleneb põhikohtuasjas kõne all olevast riigisisesest normist, vaid artikliga võimaldatakse liikmesriikidel üksnes panna kohtuasja pooltele kohustus saata menetlusdokumendid kohtule tähitud posti teel.
71 Sellega seoses tuleb täpsustada, et nähtuvalt eelotsusetaotluses toodud andmetest, mis ei ole vastuolus toimiku muude materjalidega, luuakse kpc artikli 165 lõikega 2 konkurentsitingimustele vastaval turul tegutseva ettevõtja kasuks eelis, mis teistel ettevõtjatel puudub ning mis seisneb selles, et menetlusdokumentide esitamine selle ettevõtja kaudu on samaväärne dokumentide esitamisega kohtule, mis toob menetlustähtaja järgimise kaasa isegi siis, kui dokument jõuab kohtusse pärast tähtaja möödumist. Järelikult on käesoleval juhul oluline küsimus see, kas liikmesriik võib tugineda muudetud direktiivi artiklile 8, selleks et kehtestada või säilitada eelis, nagu on see, mis tuleneb põhikohtuasjas kõne all olevast riigisisesest õigusnormist.
72 Muudetud direktiivi artikli 8 eesmärk on aga esile toodud direktiivi 97/67 põhjenduses 20, mille kohaselt „lähtudes avalikust korrast ja julgeolekust, võib liikmesriikidel olla õigustatud huvi anda ühele või mitmele enda määratud üksusele õigus paigaldada […] postkastid; samadel põhjustel peaks neil olema õigus määrata üksus või üksused, kes vastutavad […] postmarkide väljaandmise eest, ning üksused, kes vastutavad siseriiklike õigusaktide kohaselt kohtu- või haldusmenetluse käigus kasutatava tähtsaadetiste teenuse osutamise eest“. Sellest järeldub, et kõnealust artiklit 8, mis on jäänud samaks vaatamata direktiivi 97/67 hilisematele muudatustele, tuleb tõlgendada nii, et sellega lubatakse liikmesriikidel, lähtudes avalikust korrast ja julgeolekust ning juhul, kui neil on õigustatud huvi, kalduda muudetud direktiivi artiklis 7 ette nähtud üldnormist kõrvale kohtumenetluses kasutatava tähtsaadetise teenuse puhul.
73 Neil asjaoludel tuleb muudetud direktiivi artiklit 8 koostoimes direktiivi 97/67 põhjendusega 20 tõlgendada nii, et liikmesriik peab selles artiklis ette nähtud erandi kasutamiseks põhjendama avaliku huvi olemasolu.
74 Niisugust tõlgendust kinnitavad eesmärgid, mida taotletakse regulatsiooniga, kuhu kuulub nimetatud artikkel 8. Nagu selgub direktiivi 2008/6 põhjendustest 25 ja 56, on direktiivi eesmärk lõpule viia postiteenuste siseturu rajamine ning lõpetada reserveeritud valdkonna ja eriõiguste kasutamine universaalteenuse rahastamise tagamiseks. Nende eesmärkidega läheks vastuollu aga see, kui liikmesriigil võimaldataks liberaliseeritud turul objektiivse põhjenduseta anda ainu‑ või eriõigus.
75 Mis puudutab kpc artikli 165 lõiget 2, siis väidab komisjon, et ei eelotsusetaotlusest ega Poola valitsuse kirjalikest seisukohtadest ei ilmne objektiivseid põhjendusi selle sättega antava eelise kohta.
76 Sellega seoses täpsustas Poola valitsus kohtuistungil Euroopa Kohtus, et erinevad ettevõtjad pakuvad Poola territooriumil tähtsaadetiste teenust väga ebaühtlaselt ning et seetõttu ollakse huvitatud, et kohtutele menetlusdokumentide mis tahes saatmise suhtes kehtiksid sama tasemega tagatised, arvestades saadetise turvalisust ja tähtaegu, mille jooksul need saadetised kohtutele edastatakse. See on põhjus, miks universaalteenuse eest vastutav ettevõtja, kes tegutseb liikmesriigi kogu territooriumil, oli vastava eelise saanud.
77 Käesoleval juhul tuleb tõdeda, et Euroopa Kohtule teadaolevatel andmetel on Poola õiguse kohaselt ka teistel ettevõtjatel lubatud edastada kohtutele adresseeritud menetlusdokumente ning seega loetakse, et neil ettevõtjatel on selleks sobivad organisatsioonilised vahendid ja personal. Lisaks ei ole Poola valitsuse selgitustest võimalik mõista, kuidas ettevõtjast sõltuvad erinevad menetlustähtajad saavad soodustada õiguskindlust ning korrakohast õigusemõistmist, millele need tähtajad kaasa aitavad. Sellises olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kus hagi vastuvõetavus sõltub valitud postiettevõtjast, on õiguskindluse ja korrakohase õigusemõistmise kaalutlustel menetlustähtaegade puhul niisugune vahetegemine isegi välistatud. Neil asjaoludel ei saa järeldada, et põhikohtuasjas kõne all olevad õigusnormid, mille kohaselt on lubatud erinevad tähtajad olenevalt ettevõtjast, kes on valitud samal turul tegutsevate konkureerivate ettevõtjate hulgast, tõepoolest vastavad soovile saavutada avalikku korda puudutav eesmärk, ning seda peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.
78 Neil põhjustel ei saa muudetud direktiivi artiklit 8 tõlgendada nii, et sellega lubatakse jõusse jätta selline riigisisene õigusnorm, nagu on kõne all põhikohtuasjas.
79 Eespool toodut arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et muudetud direktiivi artikli 7 lõike 1 esimest lauset koostoimes selle direktiivi artikliga 8 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisene õigusnorm, mille kohaselt asjaomasesse kohtusse menetlusdokumendi esitamisega loetakse samaväärseks vaid sellise dokumendi edastamine universaalpostiteenust osutama määratud ettevõtja postiasutusele, ja seda ilma, et esineks avalikust korrast või julgeolekust lähtuv objektiivne põhjendus.
Teine ja kolmas küsimus
80 Teise ja kolmanda küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas muudetud direktiivi artikli 7 lõike 1 esimest lauset koostoimes ELL artikli 4 lõikega 3 tuleb tõlgendada nii, et eelist, mille on universaalteenuse osutamiseks määratud ettevõtja saanud sellise riigisisese õigusnormi alusel, nagu on kõne all põhikohtuasjas, tuleb juhul, kui selgub, et see on antud vastuolus selle direktiivi artikli 7 lõike 1 esimese lausega, laiendada ka teistele postiettevõtjatele, selleks et vältida mis tahes diskrimineerimist. Kohus soovib ka teada, kas kohtumenetluses liikmesriigi ja eraisiku vahel võib liikmesriigi käepikendus tugineda viimati nimetatud sätte vahetule mõjule.
81 Nii soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus peamiselt teada, millised järeldused tuleb põhikohtuasjas teha kpc artikli 165 lõike 2 võimalikust vastuolust muudetud direktiiviga.
82 Esiteks tuleb märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul kujutab tõlgendus, mille kohaselt on kpc artikli 165 lõige 2 kooskõlas muudetud direktiivi artikli 7 lõike 1 esimese lausega, endast contra legem tõlgendust. Lisaks leiab see kohus, et sellisel tõlgendamisel tuleb kõrvale kalduda riigisisese õigusnormi grammatilise tõlgendamise tulemusest, mis on menetlusnormi puhul vaieldav tegevus.
83 Sellega seoses tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu praktikast selgub, et riigisisese õiguse kohaldamisel peab seda õigust tõlgendama kohustatud liikmesriigi kohus tõlgendamise käigus lähtuma võimalikult suures ulatuses direktiivi sõnastusest ja eesmärgist, selleks et saavutada direktiivis ette nähtud tulemus ja järgida seega ELTL artikli 288 kolmandat lõiku. Riigisisese õiguse kooskõlalise tõlgendamise kohustus on omane aluslepinguga loodud süsteemile, kuna see võimaldab liikmesriigi kohtul tagada oma pädevuse piires kohtuvaidluse lahendamisel liidu õiguse täielik toime (19. jaanuari 2010. aasta kohtuotsus Kücükdeveci, C‑555/07, EU:C:2010:21, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).
84 Samuti tuleb märkida, et liikmesriigi kohtu ülesanne on kõiki riigisiseseid õigusnorme arvesse võttes ja riigisisese õigusega tunnustatud tõlgendamismeetodeid kohaldades otsustada, kas ja millises ulatuses saab riigisisest sätet tõlgendada kooskõlas kõnealuse direktiiviga, ilma et seda riigisisest sätet tõlgendataks contra legem (vt selle kohta 22. jaanuari 2019. aasta kohtuotsus Cresco Investigation, C‑193/17, EU:C:2019:43, punkt 74 ja seal viidatud kohtupraktika).
85 Selline kooskõlaline tõlgendamine on nimelt piiratud liidu õiguse üldpõhimõtetega, eelkõige õiguskindluse põhimõttega, kuna see ei või olla aluseks riigisisese õiguse contra legem tõlgendamisele (vt selle kohta 16. juuli 2009. aasta kohtuotsus Mono Car Styling, C‑12/08, EU:C:2009:466, punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 19. aprilli 2016. aasta kohtuotsus DI, C‑441/14, EU:C:2016:278, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).
86 Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub selgitada, milline on nende piiride ulatus põhikohtuasja asjaoludel, kus tekib küsimus, millised on võimalikud tagajärjed, kui liidu õigusega ei ole kooskõlas riigisisene õigusnorm, mis puudutab asjaomase menetluspoole poolt asjaomasele riigisisesele kohtule hagi esitamisel seadusest tuleneva tähtaja järgimist.
87 Oma praktikas on Euroopa Kohus tunnistanud, et liidu õiguskorras on oluline järgida menetlustähtaegu, mille eesmärk on tagada õiguskindlus, vältides õiguslikke tagajärgi kaasa toovate liidu aktide vaidlustamist määratama aja jooksul, ning korrakohase õigusemõistmise ja menetlusökonoomia nõudeid (14. septembri 1999. aasta kohtuotsus komisjon vs. AssiDomän Kraft Products jt, C‑310/97 P, EU:C:1999:407, punkt 61). Samad kaalutlused on aluseks nõudele, et järgida tuleb liikmesriikide õiguskordades ette nähtud menetlustähtaegu.
88 Järelikult seavad nii asjaolu, et kpc artikli 165 lõike 2 kooskõlaline tõlgendamine muudetud direktiiviga viib selle sätte contra legem tõlgendamiseni, kui ka asjaolu, et niisugune kooskõlaline tõlgendamine võib takistada riigisiseste õigusnormide kohaldamist hagi esitamise tähtaegade suhtes, mille eesmärk on tagada õiguskindlus, käesoleval juhul piirid nõudele, et riigisisest õigust tuleb tõlgendada kooskõlas liidu õigusega.
89 Teiseks, mis puudutab küsimust, kas muudetud direktiivile võib tugineda liikmesriigi „käepikendus“, selleks et eraõigusliku isiku vastu toimuvas kohtuasjas välistada selle liikmesriigi niisuguse õigusnormi kohaldamine, mis on muudetud direktiiviga vastuolus, siis selgub Euroopa Kohtu praktikast, et kui nõustuda sellega, et liikmesriigi „käepikendus“ võib eraõigusliku isiku vastu tugineda direktiivi sätetele, mida see riik ei ole nõuetekohaselt riigisisesesse õigusesse üle võtnud, siis see võimaldaks nimetatud riigil liidu õiguse eiramist ära kasutada (vt selle kohta 26. septembri 1996. aasta kohtuotsus Arcaro, C‑168/95, EU:C:1996:363, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 12. detsembri 2013. aasta kohtuotsus Portgás, C‑425/12, EU:C:2013:829, punktid 24 ja 25).
90 Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotluses toodud andmetest, et pool, kes eraõigusliku isiku vastu tugineb asjaolule, et kpc artikli 165 lõige 2 on vastuolus muudetud direktiivi sätetega, on KRUSi president, nimelt avaliku võimu kandja, kes kvalifitseeritakse „riigi käepikenduseks“. Eelmises punktis viidatud kohtupraktika kohaselt ei saa aga selline avaliku võimu kandja, nagu on KRUSi president, muudetud direktiivile kui sellisele tugineda eraõigusliku isiku vastu.
91 Järelikult ei ole põhikohtuasja asjaolusid arvestades vajalik analüüsida küsimust, kas eelist, mis on ettevõtjal, kes määrati osutama universaalteenust kpc artikli 165 lõike 2 alusel, tuleks eeldusel, et see on antud vastuolus muudetud direktiiviga, laiendada teistele postiettevõtjatele.
92 Eespool toodut arvestades tuleb teisele ja kolmandale küsimusele vastata, et avaliku võimu esindaja, keda loetakse liikmesriigi „käepikenduseks“, ei saa muudetud direktiivile kui sellisele tugineda eraõigusliku isiku vastu.
Kohtukulud
93 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab:
1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. detsembri 1997. aasta direktiivi 97/67/EÜ ühenduse postiteenuste siseturu arengut ja teenuse kvaliteedi parandamist käsitlevate ühiseeskirjade kohta, mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. veebruari 2008. aasta direktiiviga 2008/6/EÜ, artikli 7 lõike 1 esimest lauset koostoimes selle direktiivi artikliga 8 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisene õigusnorm, mille kohaselt asjaomasesse kohtusse menetlusdokumendi esitamisega loetakse samaväärseks vaid sellise dokumendi edastamine universaalpostiteenust osutama määratud ettevõtja postiasutusele, ja seda ilma, et esineks avalikust korrast või julgeolekust lähtuv objektiivne põhjendus.
2. Avaliku võimu esindaja, keda loetakse liikmesriigi „käepikenduseks“, ei saa direktiivile 97/67 (muudetud direktiiviga 2008/6) kui sellisele tugineda eraõigusliku isiku vastu.
Allkirjad