KOHTUJURISTI ETTEPANEK
MELCHIOR WATHELET
esitatud 14. novembril 2013(1)
Kohtuasi C‑609/12
Ehrmann AG
versus
Zentrale zur Bekämpfung unlauteren Wettbewerbs eV
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Bundesgerichtshof (Saksamaa))
Tarbijakaitse – Toiduainete kohta esitatavad tervisealased väited – Eritingimused – Ajaline kohaldamisala
I. Sissejuhatus
1. Kõnesoleva eelotsusetaotlusega palub Bundesgerichtshof (Saksamaa) Euroopa Kohtul tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1924/2006 (toidu kohta esitatavate toitumis- ja tervisealaste väidete kohta(2), komisjoni 9. veebruari 2010. aasta määrusega (EL) nr 116/2010(3) muudetud redaktsioonis (edaspidi „määrus nr 1924/2006” või „määrus”)) artikli 10 lõikeid 1 ja 2, artikli 28 lõiget 5 ja artiklit 29.
2. See taotlus on esitatud Ehrmann AG (edaspidi „Ehrmann”) ja Zentrale zur Bekämpfung unlauteren Wettbewerbs eV (kõlvatu konkurentsi vastase võitluse assotsiatsioon, edaspidi „ZBW”) vahelises menetluses ning käsitleb määruse nr 1924/2006 artiklis 10 ette nähtud kohustuste ajalist kohaldamist.
II. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigusnormid
3. Määruse nr 1924/2006 artikli 1 lõiked 1 ja 2 näevad ette:
„1. Käesolev määrus ühtlustab liikmesriikide õigus- või haldusnorme, mis on seotud toitumis- ja tervisealaste väidetega, et tagada siseturu tõhus toimimine, pakkudes samal ajal tarbijakaitse kõrget taset.
2. Käesolevat määrust kohaldatakse toitumis- ja tervisealastele väidetele kaubanduslikes teadaannetes sellisel kujul lõpptarbijale pakutava toidu märgistusel, esitlemisel või reklaamis.”
4. Selle määruse artikli 2 lõike 2 punktides 1 ja 5 on määratletud mõisted „väide” ja „tervisealane väide”:
„1) väide – sõnum või esitus, mis ei ole ühenduse või liikmesriigi õigusaktide alusel kohustuslik, sealhulgas mis tahes kujul pildiline, graafiline või sümboliline esitus, mis väidab, viitab või annab mõista, et toidul on teatavad omadused;
[...]
5) tervisealane väide – mis tahes väide, mis väidab, viitab või annab mõista, et toidugrupi, toidu või ühe selle koostisosa ja tervise vahel on seos.”
5. Kõnealuse määruse artikkel 3 „Üldpõhimõtted kõikide väidete jaoks” on sõnastatud järgmiselt:
„Toitumis- ja tervisealaseid väiteid tohib ühenduses turule viidava toidu märgistusel, esitlemisel ja reklaamis kasutada üksnes siis, kui need vastavad käesoleva määruse sätetele.
Ilma et see piiraks direktiivide 2000/13/EÜ ja 84/450/EMÜ kohaldamist, ei tohi toitumis- ja tervisealaste väidete kasutamine:
a) olla vale, mitmeti mõistetav või eksitav;
[...]”.
6. Sama määruse artikkel 10 sätestab:
„1. Tervisealaste väidete esitamine on keelatud, välja arvatud siis, kui need vastavad II peatükis toodud üldnõuetele ja käesolevas peatükis toodud erinõuetele ning kui nad on vastavalt käesolevale määrusele lubatud ning need väited on loetletud artiklites 13 ja 14 sätestatud lubatavate väidete nimekirjas.
2. Tervisealaste väidete esitamine on lubatud ainult siis, kui toote märgistusel või selle puudumise korral toote esitlemisel ja reklaamis esitatakse järgmine teave:
a) viide mitmekülgse ja tasakaalustatud toitumise ja tervisliku elustiili tähtsusele;
b) väidetava kasuliku mõju saavutamiseks vajalik toidukogus ja tarbimise viis;
c) vajadusel viide, mis on mõeldud inimestele, kes peaksid vältima toidu tarbimist; ja
d) asjakohane hoiatus toote liigse tarbimise eest, mis tõenäoliselt kujutab ohtu tervisele.
3. Viiteid toitaine või toidu üldistele, mittespetsiifilistele eelistele seoses üldise hea tervise ja tervisega seotud heaoluga võib teha üksnes koos konkreetse tervisealase väitega, mis on loetletud artiklites 13 ja 14 sätestatud nimekirjades.
[...]”.
7. Määruse nr 1924/2006 artikkel 13 „Tervisealased väited, välja arvatud haigestumise riski vähendamisele ning laste arengule ja tervisele viitavad väited” sätestab:
„1. Tervisealaseid väiteid, mis kirjeldavad:
a) toitaine või muu aine tähtsust kasvamisele, arengule ja organismi funktsioonidele;
b) psühholoogilisi ja käitumuslikke funktsioone või
c) ilma et see piiraks direktiivi 96/8/EÜ kohaldamist, salenemist või kehakaalu jälgimist või näljatunde vähendamist või küllastustunde suurenemist või toidust saadava energia vähendamist
või viitavad eeltoodule ning on osutatud lõikes 3 sätestatud nimekirjas, võib esitada ilma artiklites 15–19 osutatud menetlusi läbimata, kui need väited:
i) põhinevad üldtunnustatud teaduslikel tõenditel ja
ii) on keskmisele tarbijale hästi mõistetavad.
2. Liikmesriigid edastavad lõikes 1 märgitud väidete nimekirjad komisjonile hiljemalt 31. jaanuariks 2008 koos neile kohaldatavate tingimustega ja koos viidetega asjakohasele teaduslikule põhjendusele.
3. Pärast ametiga konsulteerimist võtab komisjon vastavalt artikli 25 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele hiljemalt 31. jaanuariks 2010 vastu lõikes 1 osutatud väidetest koosneva ühenduse nimekirja, mille eesmärk on muuta käesoleva määruse vähem olulisi sätteid, täiendades seda, ning kõik vajalikud tingimused nende väidete kasutamiseks.
[...]”.
8. Selle määruse artiklis 28, mis käsitleb üleminekumeetmeid, on sätestatud:
„1. Enne käesoleva määruse kohaldamise kuupäeva turule viidud või märgistatud toitu, mis ei vasta käesoleva määruse sätetele, võib turustada kuni selle säilimisaja lõppemiseni, kuid mitte hiljem kui 31. juuli 2009. Artikli 4 lõike 1 sätete osas võib toitu turustada kuni kakskümmend neli kuud pärast asjaomaste toitaineliste põhijoonte ning nende kasutustingimuste vastuvõtmist.
2. Toodete, mis kannavad käesoleva määruse sätetele mittevastavaid enne 1. jaanuari 2005 olemas olnud kaubamärke või marginimetusi, turustamist võib jätkata kuni 19. jaanuarini 2022, mille möödudes kohaldatakse käesoleva määruse sätteid.
3. Toitumisalaste väidete, mida liikmesriikides on kasutatud enne 1. jaanuari 2006 vastavalt nende suhtes kohaldatavatele liikmesriigi õigusaktide sätetele ning mis ei sisaldu lisas, kasutamist tohib jätkata kuni 19. jaanuarini 2010 toidukäitlejate vastutusel ja ilma et see piiraks artiklis 24 osutatud kaitsemeetmete vastuvõtmist.
4. Pildilises, graafilises või sümbolilises esituses toitumisalaste väidete suhtes, mis vastavad käesoleva määruse üldpõhimõtetele ja mis ei sisaldu lisas ning mida kasutatakse vastavalt liikmesriigi sätete või eeskirjadega välja töötatud eritingimustele ning -kriteeriumidele, kohaldatakse alljärgnevaid sätteid:
a) liikmesriigid edastavad komisjonile hiljemalt 31. jaanuariks 2008 teabe selliste toitumisalaste väidete ja nende suhtes kohaldatavate liikmesriigi sätete või eeskirjade kohta koos nende aluseks olevate teaduslike andmetega;
b) komisjon võtab vastavalt artikli 25 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele vastu otsuse kõnealuste väidete kasutamise kohta. Selliste otsuste eesmärk on muuta käesoleva määruse vähem olulisi sätteid.
Kõnealuse korra kohaselt mittelubatud toitumisalaste väidete kasutamist võib jätkata 12 kuud pärast otsuse vastuvõtmist.
5. Artikli 13 lõike 1 punktis a osutatud tervisealaseid väiteid võib esitada toidukäitlejate vastutusel alates käesoleva määruse jõustumiskuupäevast kuni artikli 13 lõikes 3 osutatud nimekirja vastuvõtmiseni tingimusel, et need väited on kooskõlas käesoleva määrusega ning nende suhtes kohaldatavate olemasolevate liikmesriigi sätetega ja ilma et see piiraks artiklis 24 osutatud kaitsemeetmete vastuvõtmist.
[...]”.
9. Lõpetuseks on kõnealuse määruse artiklis 29 ette nähtud:
„Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.
Seda kohaldatakse alates 1. juulist 2007.
Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.”
B. Saksamaa õigusnormid
10. Lebensmittel-, Bedarfsgegenstände- und Futtermittelgesetzbuch’i (toiduainete, laiatarbekaupade ja loomasööda seadustik, edaspidi „LFGB”) käesolevas asjas kohaldatava redaktsiooni § 11 „Sätted eksitamise eest kaitsmise kohta” sätestab:
„1) Keelatud on turule viia toiduaineid eksitava nimetuse, andmete või esitlusega või reklaamida toiduaineid kas üldiselt või üksikjuhul eksitava kirjeldusega või muude eksitavate avaldustega. Eksitamisega on eriti tegemist siis, kui:
1. toiduaine puhul kasutatakse nimetusi, andmeid, esitlusi, kirjeldusi või muid avaldusi, mis võivad viia eksitusse selle tunnuste osas, eriti toiduaine liigi, omaduste, koostise, hulga, säilivusaja, allika, päritolu või tootmise või saamise viisi osas;
[...]”.
III. Asjaolud, menetlus ja eelotsuse küsimus
11. Eelotsusetaotlusest nähtub, et Ehrmann toodab ja turustab piimatooteid, sealhulgas puuviljakohupiima („Monsterbacke”), mida pakutakse kaubanduses kuuest 50‑grammisest topsist koosnevate kaubaartiklitena (edaspidi „asjaomane toode”).
12. Pakendi küljel ära toodud toiteväärtuse tabeli kohaselt sisaldab see toode 100 g kohta energiat 105 kcal, suhkrut 13 g, rasvu 2,9 g ja kaltsiumi 130 mg. Kaltsiumisisaldus on 100 g lehmapiimas samuti 130 mg, kuid suhkrusisaldus on selles ainult 4,7 g.
13. Aastal 2010 märgiti kõikide asjaomaste kaubaartiklite pealmisele poolele reklaamlause „Niisama oluline nagu igapäevane klaas piima!” (edaspidi „vaidlusalune reklaamlause”). Pakendil ei olnud ühtegi märget, mida on nõutud määruse nr 1924/2006 artikli 10 lõike 2 punktides a–d selleks, et toiduainete märgistusel või nende esitlemisel tohiks kasutada tervisalaseid väiteid.
14. ZBW leidis, et vaidlusalune reklaamlause on eksitav, kuna selles ei ole teavitatud asjaolust, et asjaomane toode sisaldab võrreldes piimaga selgelt rohkem suhkrut. Peale selle sisaldab reklaamlause ZBW arvates toitumis‑ ja tervisealaseid väiteid ning ei ole seetõttu kooskõlas määruse nr 1924/2006 artiklitega 9 ja 10. Selles osas leiab ta, et viitega piimale antakse vähemalt kaudselt teada, et asjaomane toode sisaldab samuti palju kaltsiumi, mistõttu ei ole tegemist pelgalt omadust käsitleva väitega, vaid sellega lubatakse ka eelist tarbija tervisele.
15. Sellest tulenevalt esitas ZBW Landgericht Stuttgart’i hagi, nõudes rikkumise lõpetamist ja ettekirjutusega seonduvate kulude hüvitamist.
16. Ehrmann palus jätta see hagi rahuldamata, väites, et asjaomane toode on piimaga võrreldav alternatiivne toiduaine ning piima omast vähesel määral erinev suhkrusisaldus ei ole oluline. Peale selle ei väljenda vaidluse esemeks olev reklaamlause tema arvates mingit toote erilist toitumisalast omadust ning kujutab endast seega pelgalt määrusega nr 1924/2006 hõlmamata väidet toote omaduste kohta. Ehrmann väitis samuti, et igal juhul ei olnud kõnealuse määruse artikli 10 lõige 2 vastavalt selle määruse artikli 28 lõikele 5 põhikohtuasja asjaolude toimumise ajal kohaldatav.
17. Landgericht Stuttgart jättis ZBW esitatud hagi rahuldamata. Seevastu apellatsioonkaebust menetlev Oberlandesgericht Stuttgart rahuldas 3. veebruari 2011. aasta kohtuotsusega rikkumise lõpetamise ja ettekirjutusega seonduvate kulude hüvitamise nõude.
18. Nimetatud kohtu arvates ei olnud vaidlusalune reklaamlause ei toitumis‑ ega tervisealane väide määruse nr 1924/2006 tähenduses. Järelikult ei kuulunud see selle määruse kohaldamisalasse. Apellatsioonikohus asus siiski seisukohale, et kõnealune reklaamlause on eksitav LFGB § 11 lõike 1 teise lause punkti 1 tähenduses, sest samade koguste puhul oli asjaomase toote suhkrusisaldus palju suurem kui täispiimas.
19. Ehrmann esitas Oberlandesgericht Stuttgarti otsuse peale kassatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et vaidlusalune reklaamlause ei ole eksitav LFGB § 11 lõike 1 tähenduses. See ei kujuta endast ka toitumisalast väidet määruse nr 1924/2006 artikli 2 lõike 2 punkti 4 tähenduses, küll aga kujutab see endast tervisealast väidet nimetatud määruse artikli 2 lõike 2 punkti 5 tähenduses, arvestades kohtuotsust Deutsches Weintor(4). Nimelt on selles reklaamlauses kõnealuse kohtu arvates viidatud asjaomase toote ja tarbija tervise vahelisele seosele, mis on piisav selleks, et tegemist oleks „tervisealase väitega”.
20. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib selle kohta, et põhikohtuasjas tähtsust omaval ajal, st aastal 2010, oli asjaomase toote märgistusel jäetud täielikult esitamata määruse nr 1924/2006 artikli 10 lõikes 2 nimetatud teave. Seega, kuna selle artikli kohaldatavust asjaolude toimumise ajal on võimalik tõlgendada mitut moodi, otsustas Bundesgerichtshof menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse: „Kas määruse nr 1924/2006 artikli 10 lõike 2 kohaseid teabe esitamise kohustusi tuli järgida juba 2010. aastal?”
21. Ehrmann ja Euroopa Komisjon esitasid kumbki oma kirjalikud seisukohad. 10. oktoobril 2013 korraldati kohtuistung suuliste seisukohtade ärakuulamiseks, millel osalesid mõlemad eelnimetatud pooled.
IV. Õiguslik analüüs
A. Sissejuhatavad märkused Euroopa Kohtu rolli kohta liidu õigusnormi kohaldamisel faktiliste asjaolude suhtes
22. Eelotsusetaotluses on esitatud üksainus küsimus, mis on sõnastatud selgelt, täpselt ja piiritletult: kas määruse nr 1924/2006 artiklite 28 ja 29 kohaselt olid selle määruse artikli 10 lõikes 2 ette nähtud kohustused kohaldatavad 2010. aastal?
23. On ilmselge, et seda küsimust on põhjust esitada üksnes siis, kui vaidlusalune reklaamlause on selle määruse tähenduses tervisealane väide. Eelotsusetaotlusest nähtub aga, et eelotsusetaotluse esitanud kohus on selle kohta juba seisukoha võtnud. Ta nimelt „ei pea reklaamlauset eksitavaks [siseriiklike õigusnormide] tähenduses”. Bundesgerichtshofi „arusaama kohaselt ei kujuta reklaamlause endast ka toitumisalast väidet määruse nr 1924/2006 artikli 2 lõike 2 punkti 4 tähenduses, küll aga tervisealast väidet nimetatud määruse artikli 2 lõike 2 punkti 5 tähenduses”.(5)
24. Bundesgerichtshof jätkab täpsustusega, et ta „järeldab seda [Euroopa Kohtu] [eespool viidatud] otsusest kohtuasjas Deutsches Weintor (6. septembri 2012. aasta otsus)”.(6)
25. Siiski tõstatasid põhikohtuasja pooled küsimuse mõiste „tervisealane väide” määratlemise enda kohta nii oma kirjalikes seisukohtades kui ka kohtuistungil. Ehrmann leiab, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu eeldus – mille kohaselt vaidlusalune reklaamlause on tervisealane väide – on ekslik. Tema arvates on Euroopa Kohtu ülesanne teha sellekohane märkus eelotsusetaotluse esitanud kohtule, et viimane, pidades silmas määruse nr 1924/2006 õiget tõlgendust, muudaks seda, kuidas ta kvalifitseeris vaidlusalust reklaamlauset.
26. Leian vastupidi, et käesolevas asjas ei ole Euroopa Kohtu ülesanne käsitleda uuesti hinnangut, mille on andnud eelotsusetaotluse esitanud kohus, kes piiras talle lahendamiseks esitatud kohtuvaidluse õiguslikku ja faktilist raamistikku ning ei lisanud seda probleemi osa oma küsimusse.
27. Nimelt on Euroopa Kohus järjepidevalt otsustanud:
„20. […] [ELTL] artiklis 267 ette nähtud Euroopa Kohtu ja siseriiklike kohtute koostöö raames on ainult siseriiklikul kohtul, kelle lahendada on vaidlus ja kes vastutab langetatava kohtuotsuse eest, pädevus tema menetluses oleva kohtuasja eripära arvestades hinnata nii eelotsuse vajalikkust oma otsuse tegemiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust […].
21. Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste määratlemine on seega üksnes liikmesriigi kohtu pädevuses ning pooled ei saa muuta nende küsimuste ulatust […].
22. Lisaks läheks eelotsuse küsimuste sisu muutmine [ühe osapoole palvel] või põhikohtuasja [poolte] seisukohtades mainitud täiendavatele küsimustele vastamine vastuollu [ELTL artikliga 267] Euroopa Kohtule antud ülesandega ning Euroopa Kohtu kohustusega anda liikmesriikide valitsustele ja teistele huvitatud pooltele võimalus esitada Euroopa Kohtu põhikirja artikli 23 alusel oma seisukohad, arvestades asjaolu, et selle sätte kohaselt tuleb huvitatud pooltele teatada üksnes eelotsusetaotlustest […]”.(7)
28. Kui aga nõustuda Ehrmanni väitega, siis oleks Euroopa Kohus kohustatud tõlgendama tervisealase väite mõistet, st määruse nr 1924/2006 artikli 2 lõike 2 punkti 5, kuigi Bundesgerichtshof ei tõstatanud seda küsimust ega väljendanud oma eelotsusetaotluses kahtlust asjaolu kohta, et märkus „Niisama oluline nagu igapäevane klaas piima!” oli tervisealane väide. Järelikult, nagu Euroopa Kohus on juba sarnastel asjaoludel otsustanud, leian, et Euroopa Kohus ei pea käesolevas eelotsusemenetluses selle küsimuse kohta seisukohta võtma.
29. See olukord on tõepoolest täiesti identne sellega, mida käsitleti kohtuasjas Felicitas Rickmers-Linie(8), milles hageja leidis, et ennekõike tuli vastata küsimusele, mis oli Finanzgericht Hamburg’i esitatud küsimuse aluseks ja millega sooviti teada, kas niisugust tehingut nagu see, mida käsitleti selles kohtuasjas, võis pidada maksustatavaks tehinguks nõukogu 17. juuli 1969. aasta direktiivi 69/335 (kapitali suurendamise kaudse maksustamise kohta (EÜT L 249, lk 25; ELT eriväljaanne 09/01, lk 11)) tähenduses, samas kui kapitalimaksu seisukohast oli tegemist pelga fiktsiooniga ning see ei kahjustanud äriühingu olemasolu ega muutnud selle üldist õiguslikku ja majanduslikku ülesehitust.
30. Selle soovi kohta leidis Euroopa Kohus aga, et „[s]eda küsimust, mis eeldab direktiivi artikli 3 lõike 2 ja artikli 4 tõlgendamist, ei tõstatanud aga Finanzgericht Hamburg, kes ei väljendanud oma eelotsusetaotluses kahtlust selle kohta, et niisugune tehing, nagu käsitletakse selles kohtuasjas, on kapitalimaksuga maksustatav. Seega ei tule käesolevas eelotsusemenetluses selle küsimuse kohta seisukohta võtta”.(9)
31. Tõsi küll, Euroopa Kohus on täpsustanud, et kuigi „[…] [tal] ei ole [ELTL artikli 267] raames pädevust kohaldada ühenduse õigusnorme üksikjuhtumile […]”(10), võib ta vajadusel „[…] anda siseriiklikule kohtule kõik ühenduse õiguse tõlgendamiseks vajalikud juhtnöörid, mis võivad viimasele olla kasulikud ühenduse õigusnormide mõju hindamisel”.(11)
32. Ka kohtujurist Bot kirjutas kohtuasjas Winner Wetten esitatud ettepanekus, et juhul kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangu põhjendatuse võib kahtluse alla seada, on ta arvamusel, et „[…] vastavalt eelotsuse menetlust juhtivale koostöövaimule ja selleks, et teavitada eelotsusetaotluse esitanud kohust kõikidest ühenduse õiguse tõlgendamisega seotud asjaoludest, mis võivad olla kasulikud kohtuvaidluse lahendamisel, annab Euroopa Kohus nimetatud kohtule juhtnöörid, mis võimaldavad viimasel uuesti uurida oma eelduse põhjendatust”.(12)
33. Seda võimalust ei tule minu arvates käesolevas asjas siiski kohaldada, sest, vastupidi Ehrmannile, olen seisukohal, et Bundesgerichtshof kohaldas Euroopa Kohtu senise praktika põhjal õigesti tervisealase väite mõistet, nii nagu see on määratletud määruse nr 1924/2006 artikli 2 lõike 2 punktis 5.
34. Järelikult ei ole minu arvates vajalik anda Bundesgerichtshofile juhtnööre tervisealase väite mõiste kohta.
35. Seevastu võib kahtluse alla seada kohaldatava õigusnormi valiku, kuigi komisjon käsitles seda küsimust vaid lühidalt oma kirjalikes seisukohtades.
36. Nimelt, nagu komisjon märgib, võiks vaidlusalune reklaamlause viidata sellele, et toiduainel (piimal) on üldine, mittespetsiifiline kasulik mõju üldisele tervislikule seisundile. Sedalaadi reklaamlause on aga määruse nr 1924/2006 artikli 10 lõikega 3 keelatud, välja arvatud juhul, kui sellega kaasneb konkreetne tervisealane väide, mis on loetletud selle määruse artiklites 13 ja 14 sätestatud nimekirjades, ja käesolevas asjas ei tundu see nii olevat. Sellisel juhul tekiks küsimus määruse artikli 10 lõike 3 ajalise kohaldatavuse kohta.
37. Kuna aga see küsimus, nagu ka samateemaline küsimus, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus esitas määruse artikli 10 lõike 2 kohta, tekib üksnes juhul, kui Euroopa Kohus leiab, et Bundesgerichtshof kohaldas tervisealase väite mõistet õigesti, analüüsin teise võimalusena ja kõigepealt (sest esimese võimalusena leian, et Euroopa Kohus ei peaks seda küsimust uuesti käsitlema) tervisealase väite määratlemise probleemi. Teiseks, olles oma analüüsi lõpus veendunud, et vaidlusalune reklaamlause on tervisealane väide määruse nr 1924/2006 tähenduses, käsitlen selle määruse artikli 10 ajalise kohaldatavuse küsimust.
B. Teise võimalusena ja eelnevat tehtud analüüs: mõiste „tervisealane väide”
1. Mõiste „tervisealane väide” lai tõlgendamine
38. Määruse nr 1924/2006 artikli 2 lõike 2 punktis 5 on „tervisealane väide” määratletud kui „mis tahes väide, mis väidab, viitab või annab mõista, et toidugrupi, toidu või ühe selle koostisosa ja tervise vahel on seos”.
39. Seda mõistet tõlgendas Euroopa Kohus esimest korda eespool viidatud kohtuotsuses Deutsches Weintor. Selle kohaselt „[…] nähtub määruse nr 1924/2006 artikli 2 lõike 2 punkti 5 sõnastusest, et „tervisealane väide” nimetatud määruse tähenduses on määratletud lähtuvalt ühelt poolt toiduaine või mõne selle koostisosa ja teiselt poolt tervise vahelisest seosest.” (13)
40. Kuna määruses ei ole antud täpsemaid hindamise aluseid, nendib Euroopa Kohus, et „see määratlus ei sisalda ühtegi täpsustust selle kohta, kas see seos peab olema otsene või kaudne, ega ka selle seose intensiivsuse või kestuse kohta [ning] [n]eil asjaoludel tuleb sõna „seos” mõista laias tähenduses”.(14)
41. Enne, kui asun kaaluma selle määratluse kohaldamist vaidlusaluse reklaamlause suhtes, teen veel kaks märkust.
42. Esiteks tundub, et õiguskirjandus ei sea kahtluse alla seda tervisealase väite mõiste tõlgendust, mis on kui mitte laiendav, siis vähemalt lai.(15)
43. Teiseks kinnitas Euroopa Kohus hiljuti oma otsuses Green – Swan Pharmaceuticals CR(16) oma käsitust tervisealase väite mõistest.
44. Selles kohtuasjas paluti Euroopa Kohtul tõlgendada mõistet „haigestumise riski vähendamise väide”, mis on määruse nr 1924/2006 artikli 2 lõike 2 punkti 6 määratluse kohaselt „mis tahes tervisealane väide, mis väidab, viitab või annab mõista, et toidugrupi, toidu või ühe selle koostisosa tarbimine vähendab oluliselt mõnda haigusesse haigestumise riskitegurit”.
45. Vaatamata sellele, et määratluses on kasutatud sõna „oluliselt”, leidis Euroopa Kohus, et „[t]egusõnade „viitab või annab mõista” kasutamisest ilmneb, et kvalifitseerimine „haigestumise riski vähendamise väiteks” nimetatud sätte tähenduses ei nõua, et selles väites peab olema tingimata sõnaselgelt märgitud, et toidu tarvitamine vähendab oluliselt mõnda haigusesse haigestumise riskitegurit. Piisab, kui see väide võib keskmises, piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelikus ja arukas tarbijas tekitada mulje, et riskitegur väheneb oluliselt.”(17)
2. Määratluse kohaldamine vaidlusaluse reklaamlause suhtes
46. Eelotsusetaotlusest ilmneb, et Ehrmann turustab puuviljakohupiima nimetusega „Monsterbacke”. Toodet müüakse kuuest 50‑grammisest topsist koosnevate kaubaartiklitena. Reklaamlause „Niisama oluline nagu igapäevane klaas piima!” on märgitud iga kõnealuse kaubaartikli ülemisele poolele.
47. See reklaamlause väljendab seega ideed, et asjaomane toode on igapäevaseks toitumiseks sama oluline kui klaas piima.
48. Kõigepealt nõustun selles osas eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvamusega, et keskmine tarbija eeldab, et piimal on tervisele kasulik mõju, eriti laste puhul – ja seda eeldust kinnitab teadlaskond(18). Euroopa Liit ise hakkas ellu viima koolipiima programmi, mille raames antakse alates 1977. aastast toetusi koolide soodushinnaga piimatoodetega varustamiseks.(19) Selle programmi, nagu ka koolipuuvilja programmi eesmärk on esiteks aidata stabiliseerida turgu ja teiseks edendada tervislikku toitumist. Kontrollikoda rõhutab kõnealuste programmide hindamist käsitlevas eriaruandes nr 10/2011, et „[e]elkõige koolipiima programmi puhul, mis oli esialgselt kavandatud varude realiseerimiseks, on komisjon järk-järgult esitanud programmi põhieesmärgiks parema toitumise”.(20)
49. Kui sellist eeldust ei oleks, siis võiks pealegi küsida, milleks on tootjal tarvis märkida niisugune reklaamlause igale müügiks pakutavale kohupiimatopsile.
50. Teiseks, sõnade „niisama oluline kui” kasutamine eeldab tingimata, et toote, millele see reklaamlause on märgitud, ja asjaomasele tootele kirjutatud sõnumi, st iga päev klaasi piima joomise, vahel oleks seos.
51. Korrates eespool viidatud kohtuotsuse Green – Swan Pharmaceuticals CR sõnastust, tekib vaidlusaluse reklaamlause mõjul „keskmises, piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelikus ja arukas tarbijas […] mulje”(21), et selle puuviljakohupiima tarbimine on tervisele kasulik, nii nagu piima tarbimine. Teisisõnu viitab reklaamlause sellele, et reklaamitava toiduaine ja tarbijate, iseäranis laste tervise vahel on seos.
52. Kuna vastavalt määruse artikli 2 lõike 2 punktis 5 sisalduvale tervisealase väite määratlusele, nii, nagu seda tõlgendas Euroopa Kohus eespool viidatud kohtuotsuses Deutsches Weintor, kuulub määruse kohaldamisalasse igasugune – nii otsene kui ka kaudne, nõrk kui ka intensiivne, lühike kui ka pikaajaline – seos, mis annab mõista, et tänu toiduaine tarbimisele paraneb tervislik seisund,(22) leian, et vaidlusalune reklaamlause kuulub kõnealuse määruse esemelisse kohaldamisalasse kui tervisealane väide.
53. Sellist olukorda ei oleks sedalaadi reklaamlause puhul nagu „nauding, mis annab hea tunde” rohelise tee kotikestel või „piima ja teravilja parimad omadused” šokolaadibatoonil. Niisugused reklaamlaused – jättes arvestamata asjaolu, et esimeses on kasutatud pleonasmi, sest naudingu puhul on loomulik, et see annab hea tunde – ei sisalda ühtegi viidet tervisele. Esimene viitab üldisele heaolutundele ning teine annab mõista, et asjaomase toote valmistamisel on kasutatud selle kahe koostisaine (piim ja teravili) parimaid omadusi.
54. Seda seisukohta kinnitab lisaks see, kuidas Euroopa Kohus tõlgendas haigestumise riski vähendamise väite määratluses sisalduvaid sõnu „viitama” ja „mõista andma”.
55. Nimelt, nagu ma juba eespool märkisin, leidis Euroopa Kohus, et „[t]egusõnade „viitab või annab mõista” kasutamisest ilmneb, et kvalifitseerimine „haigestumise riski vähendamise väiteks” [määruse nr 1924/2006 artikli 2 lõike 2 punkti 6] tähenduses ei nõua, et selles väites peab olema tingimata sõnaselgelt märgitud, et toidu tarvitamine vähendab oluliselt mõnda haigusesse haigestumise riskitegurit. Piisab, kui see väide võib keskmises, piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelikus ja arukas tarbijas tekitada mulje, et riskitegur väheneb oluliselt.”(23)
56. Määruses on tegusõnu „viitama” ja „mõista andma” kasutatud ka tervisealase väite määratlemiseks. Järelikult, kui võtta üle tõlgendus, mida Euroopa Kohus kasutas nende kahe sõna suhtes eespool viidatud kohtuotsuses Green – Swan Pharmaceuticals CR, siis see tähendab, et selleks, et väide oleks määruse tähenduses tervisealane väide, piisab, kui see tekitab keskmises tarbijas mulje, et toidugrupi, toidu või ühe selle koostisosa ja tervise vahel on seos.
57. Kuivõrd ilmneb, nagu eespool on seletatud, et vaidlusalune reklaamlause võib tekitada keskmises tarbijas mulje, et selle kohupiima tarbimine, mille pakendile kõnealune lause on märgitud, on tervisele kasulik, kuna see on niisama oluline nagu igapäevane klaas piima, vastab see määruse artikli 2 lõike 2 punktis 5 sisalduvale tervisealase väite määratlusele.
58. Viimaks, 10. oktoobri 2013. aasta kohtuistungil mainiti võimalust, et niisugune tervisealase väite määratlus võib põhjustada turu killustumist, kahjustades Euroopa majandust. Ma ei arva, et see oleks nii.
59. Esiteks, asjaolu, et reklaamlause kvalifitseeritakse tervisealaseks väiteks määruse nr 1924/2006 tähenduses, ei too kaasa selle keelamist. Niisugust reklaamlauset võib jätkuvalt kasutada kogu liidu territooriumil, juhul kui toote märgistus vastab määruses, eelkõige selle artiklis 10, kehtestatud tingimustele.
60. Teiseks, kui sõltuvalt toote tarbimiskohast võib esineda hinnangute lahknevusi, siis need on tingitud seadusandja otsusest valida „[v]astavalt proportsionaalsuse põhimõttele ning selleks, et võimaldada selles sisalduvate kaitsemehhanismide tõhusat kohaldamist, […] võrdluse aluseks keskmine tarbija, kes on [piisavalt] informeeritud ning [mõistlikult] tähelepanelik ja [arukas], ning võttes arvesse sotsiaalseid, kultuurilisi ja keelelisi tegureid […]”(24). Seda valikut arvestades ei pruugi tingimata olla tegemist ühesuguse keskmise tarbijaga üle kogu liidu. Seetõttu, „[kuna] [k]eskmise tarbija test ei ole statistiline test(25)”, peavad „[l]iikmesriikide kohtud ja asutused […] iga juhtumi puhul kasutama keskmise tarbija tüüpilise reaktsiooni kindlaksmääramisel oma otsustusvõimet, võttes arvesse Euroopa Kohtu kohtupraktikat”(26).
61. Kolmandaks on võimalik, et toode või üks selle koostisosa ei tekita universaalseid positiivseid mõtteseoseid tervise kohta. Sellises olukorras, juhul kui tootja soovib seda toodet turustada kogu liidu territooriumil, otsustab ta ise, kas eelistada riigiti erinevaid pakendeid või loobuda asjaomasest reklaamlausest, ilma et see tuleneks määrusest nr 1924/2006 ega selles sisalduvast tervisealase väite määratlusest.
62. Olen arvamusel, et vaidlusalune reklaamlause on seega tõepoolest tervisealane väide määruse nr 1924/2006 tähenduses. Oma analüüsist tulenevalt pean seega käsitlema eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud eelotsuse küsimust. Kui Euroopa Kohus ei jaga minu arvamust ja leiab, et vaidlusalune reklaamlause ei kuulu määruse nr 1924/2006 kohaldamisalasse, muutub eelotsuse küsimus hüpoteetiliseks ning kohus ei pea sellele vastama.
C. Määruse nr 1924/2006 artikli 10 ajaline kohaldamine
1. Määruse nr 1924/2006 artikli 10 lõike 3 kohaldatavus
63. Eelnevalt tõusetub küsimus, kas juhul, kui vaidlusalune reklaamlause on tõepoolest tervisealane väide, on kohaldatav säte, nagu märgib komisjon, pigem määruse artikli 10 lõige 3 kui lõige 2.
64. Loomulikult on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne hinnata, kas vaidlusalune reklaamlause viitab vastavalt määruse artikli 10 lõike 3 sõnastusele „toitaine või toidu üldistele, mittespetsiifilistele eelistele seoses üldise hea tervise ja tervisega seotud heaoluga”.(27)
65. Kui vastus on jaatav, ilmneks, et reklaamlause on vastuolus määrusega nr 1924/2006, kuivõrd selle määruse artikli 10 lõige 3 kehtib alates 1. juulist 2007 ja nõuab, et artiklites 13 ja 14 sätestatud nimekirjad oleksid avaldatud, mida aga ei olnud tehtud vaidlusaluste asjaolude toimumise ajal.
66. Vastupidisel juhul oleks vastus eelotsuse küsimusele eelotsusetaotluse esitanud kohtu jaoks tarvilik.
2. Määruse nr 1924/2006 artikli 10 lõike 2 tingimused ja esitatud seisukohad
67. Määruse nr 1924/2006 artikkel 10 sätestab, et tervisealaste väidete esitamine on keelatud. Selleks, et need väited oleksid lubatud, peavad need vastama kolmele tingimusele:
– vastama määruse nr 1924/2006 II peatükis (artiklites 3–7) toodud üldnõuetele,
– täitma määruse nr 1924/2006 IV peatükis (artiklid 10–19) toodud erinõudeid,
– olema vastavalt määrusele nr 1924/2006 lubatud ning olema loetletud selle määruse artiklites 13 ja 14 sätestatud lubatavate väidete nimekirjas.
68. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates on esimene neist kolmest tervisealase väite lubatavuse tingimusest täidetud. Seevastu leiab ta, et kolmandat tingimust ei oleks saanud täita, kuivõrd määruse nr 1924/2006 artiklites 13 ja 14 ette nähtud nimekirju ei olnud asjaolude toimumise ajal veel vastu võetud. Viimaks, teise tingimuse kohta esitab eelotsusetaotluse esitanud kohus eelküsimuse, kas määruse nr 1924/2006 artikli 10 lõige 2 oli vaidlusaluse juhtumi hindamise seisukohast olulisel ajal, 2010. aastal, juba kohaldatav.
69. Selles osas valitseb eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul kolm vastandlikku seisukohta:
– vastavalt esimesele seisukohale, mida toetab komisjon, on määruse nr 1924/2006 artikli 10 lõige 2, nii nagu määrus tervikuna, kohaldatav alates 1. juulist 2007, st kuupäevast, mis on sätestatud kõnealuse määruse artikli 29 teises lõigus;
– teise seisukoha järgi, mida toetab Ehrmann, kehtivad määruse nr 1924/2006 artikli 10 lõike 2 kohased teabe esitamise kohustused alles alates lubatavate tervisealaste väidete nimekirja enda vastuvõtmisest määruse artikli 13 lõike 3 alusel, kuna kõnealuseid nimekirju on mainitud selle artikli 10 lõikes 1;
– kolmanda seisukoha järgi on määruse nr 1924/2006 artikli 10 lõike 2 punktid a, c ja d kohaldatavad alates 1. juulist 2007, kuid artikli 10 lõike 2 punkt b on kohaldatav alles siis, kui on olemas lubatavate tervisealaste väidete nimekiri.
3. Hinnang
70. Toetan nii nagu komisjon esimest seisukohta.
71. Esiteks, kui vaadelda ainuüksi määruse teksti, siis märgin, et määruse nr 1924/2006 artikli 29 esimese lõigu kohaselt jõustus see kakskümmend päeva pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas, ning selle artikli teise lõigu kohaselt kohaldatakse seda alates 1. juulist 2007.
72. Nagu komisjon rõhutab, kehtib see kohaldamise alguse kuupäev kogu määruse kohta, ühtegi erandit pole ette nähtud.
73. Seejärel nendin, et ükski määruse artiklis 28 ette nähtud üleminekusätetest ei näe ette erandit selle määruse artikli 10 lõikest 2.
74. Artikli 28 lõiked 1 ja 2 käsitlevad esiteks enne 1. juulit 2007 turule viidud või märgistatud toitu, ja teiseks tooteid, mis kannavad enne 1. jaanuari 2005 olemas olnud kaubamärke või marginimetusi. Käesolevas asjas ei ole tegemist mitte kummagi olukorraga.
75. Ka lõiked 3 ja 4 ei ole kohaldatavad, kuna need hõlmavad ainult toitumisalaseid väiteid.
76. Lõiked 5 ja 6 käsitlevad tervisealaseid väiteid, kuid vaidlusaluse reklaamlause suhtes on kohaldatav üksnes lõige 5, kuna see käsitleb väiteid artikli 13 lõike 1 punkti a tähenduses, st tervisealaseid väiteid, mis kirjeldavad toitaine või muu aine tähtsust kasvamisele, arengule ja organismi funktsioonidele või viitavad sellele.(28)
77. Kõnealuse sätte kohaselt võib aga niisuguseid tervisealaseid väiteid esitada toidukäitlejate vastutusel alates määruse jõustumiskuupäevast kuni artikli 13 lõikes 3 osutatud nimekirja vastuvõtmiseni, tingimusel et need väited on määrusega kooskõlas.
78. Ma ei nõustu Ehrmanni analüüsiga, mille kohaselt määruse nr 1924/2006 artikli 28 lõike 5 tagajärjel peatub ajutiselt artikli 10 lõikes 1 ette nähtud lubatavuse tingimus ja seetõttu kõikide selles ette nähtud kohustuste, sealhulgas lõikes 2 üksikasjalikult välja toodud konkreetse teabe esitamise nõude täitmine.
79. Vastupidi, kuivõrd määruse nr 1924/2006 artikli 28 lõige 5 käsitleb esiteks just nimelt lubatud väidete nimekirja vastuvõtmisele eelnevat ajavahemikku, ja teiseks meenutab see säte sõnaselgelt, et sel üleminekuperioodil kasutatud tervisealane väide peab olema kooskõlas kogu määrusega tervikuna, ei näe ma, mis põhjusel võiks jätta välja määruse artikli 10 lõikes 2 ette nähtud kohustused, kummatigi ühe neist kohustustest (nagu määruse artikli 10 lõike 2 punkti b eelotsusetaotluse esitanud kohtu nimetatud kolmandas seisukohas).
80. Samuti ei pea ma veenvaks argumenti, mis puudutab kohustust muuta pärast määruse nr 1924/2006 artikli 10 lõikes 1 käsitletud mõne nimekirja vastuvõtmist märgistust, mis vastas üleminekuperioodil artikli 10 lõikele 2.
81. Nimelt, kui määruse artikli 10 lõike 2 kohaldamine tuleks peatada, oleks märgistuse muutmine üleminekuperioodi lõpuks igal juhul vajalik, sest väide on sellest ajast alates kas loetletud lubatavate väidete nimekirjas ja tootja peab siis lisama määruse nr 1924/2006 artikli 10 lõikes 2 sätestatud märked, või siis ei ole väide lubatud ja tootja peab selle eemaldama üleminekuperioodil kasutatud märgistuselt. Mõlemal juhul on muutmine paratamatu. Järelikult, asjaolu, et määruse artikli 10 lõige 2 on kohaldatav alates 1. juulist 2007, üksnes ennetab ajaliselt selles sisalduvate märgete vältimatut esitamist, juhul kui väited on lubatud.
82. Teiseks, vastavalt määruse põhjendusele 1 on selle eesmärgid tarbijakaitse kõrge taseme tagamine ja tarbija valiku lihtsustamine toiduainete osas.
83. Kohustusliku teabe esitamine märgistusel aitab neid eesmärke saavutada. Nagu komisjon õigesti märgib, ei ole see teave tarbijale esmatähtis mitte üksnes juhul, kui toiduaine reklaamimisel kasutatakse tervisealast väidet, mis on juba loetletud määruse artiklite 13 ja 14 kohaselt lubatavate väidete nimekirjades, vaid samuti, kui mitte veelgi tähtsam, juhul kui tervisealast väidet kasutatakse määruse artikli 28 lõigete 5 ja 6 üleminekusätete alusel enne selle võimalikku tulevast lubamist kogu Euroopa Liidu territooriumil.
84. Peale asjaolu, et määruse artikli 10 lõike 2 niisugune tõlgendus, mille kohaselt selles sisalduvad teabe esitamise kohustused olid kohaldatavad alates 1. juulist 2007, järgib selle määruse sõnastust, on see seega samuti kooskõlas seadusandja eesmärkidega.
85. Kolmandaks, teksti süstemaatiline tõlgendus kinnitab samuti seisukohta, et määruse artikli 10 lõige 2 oli 2010. aastal kohaldatav.
86. Vastavalt määruse artikli 10 lõikele 1 on tervisealased väited põhimõtteliselt keelatud. Sellest reeglist erandi saamiseks peavad need väited kõigepealt vastama määruse II peatükis toodud üldnõuetele, seejärel vastama IV peatükis toodud erinõuetele ning lõpuks olema vastavalt sellele määrusele lubatud ning olema loetletud artiklites 13 ja 14 sätestatud lubatavate väidete nimekirjades.
87. Määruse artikli 10 lõige 1 sätestab seega rea tingimusi, mis vastupidise täpsustuse puudumisel näivad olevat kumulatiivsed ja võrdse tähtsusega.
88. Komisjoni 24. jaanuari 2013. aasta rakendusotsusele 2013/63/EL, millega võetakse vastu suunised määruse artiklis 10 sätestatud tervisealaste väidete eritingimuste rakendamiseks, lisatud suunised kinnitavad seda, täpsustades määruse artikli 10 rakendamise kohta, et „isegi lubatud tervisealaseid väiteid ei tohi kasutada, kui nende kasutamine ei vasta täielikult kõikidele määruse nõuetele. Seega isegi kui väide on lubatud ja lisatud lubatud tervisealaste väidete nimekirja, peaksid riiklikud asutused võtma meetmeid, kui selle kasutamine ei vasta kõikidele määruse nõuetele.”(29)
89. Artikli 10 lõikes 1 esitatud kolmandast tingimusest, mille kohaselt väited peavad olema lubatud ja „loetletud artiklites 13 ja 14 sätestatud lubatavate väidete nimekirjas”, ei saa järeldada, et artikli 10 lõige 2 on kohaldatav üksnes siis, kui need nimekirjad on olemas.
90. Määruse artikli 10 lõige 2 täpsustab nimelt nõudeid, mis peavad olema täidetud tervisealase väite konkreetsel kasutamisel. Teatud tervisealaseid väiteid võib aga kasutada määruse artikli 28 lõigete 5 ja 6 üleminekusätete alusel – enne liidu tasandil loa saamist – ja seega mitte üksnes pärast nende lubamist ja kandmist lubatud väidete nimekirjadesse.
91. Seega nõustun komisjoni kirjalikes seisukohtades esitatud väitega, et nende sätetega on määruses arvesse võetud asjaolu, et määruse jõustumise ajal juba kasutati liikmesriikides toiduainete märgistamisel tervisealaseid väiteid ning et selles määruses on ette nähtud sobivad üleminekumeetmed, „et toidukäitlejad jõuaksid […] määruse sätetega kohaneda”(30), kaitstes samas tarbija huve.
92. Eelkõige võib just väiteid määruse artikli 13 lõike 1 punkti a tähenduses kasutada määruse artikli 28 lõike 5 alusel alates määruse jõustumisest kuni artikli 13 lõikes 3 osutatud nimekirja vastuvõtmiseni, kui need väited on kooskõlas määruse nõuetega, mille hulka kuulub artikli 10 lõige 2.
93. Kuna määruse nr 1924/2006 artikli 10 lõikes 1 on reegliks tervisealaste väidete keelamine ja erandiks nende lubamine, saab üleminekusätet, mis lubab nende kasutamise, samas kui kõik määruse artikli 10 lõikes 1 kehtestatud tingimused ei ole täidetud, tõlgendada üksnes kitsalt. Sellest tulenevalt, kuna sama määruse artikli 28 lõige 5 käsitleb vaid artiklis 13 osutatud nimekirja olemasolu, ei saa seda isegi mitte osaliselt laiendada artikli 10 lõikes 2 seatud eritingimustele (nagu seda on tehtud eelotsusetaotluse esitanud kohtu kirjeldatud kolmandas seisukohas). Asjaolu, et tootja ei tea kasutamise tingimusi, mis kehtestatakse määruse artikli 13 kohases nimekirjas, ei peaks minu arvates takistama „väidetava kasuliku mõju saavutamiseks vajalik[u] toidukogus[e] ja tarbimise viis[i]” kindlaks määramist, mis on artikli 10 lõike 2 punkti b ainus nõue (mis eelotsusetaotluse esitanud kohtu kirjeldatud kolmanda seisukoha järgi ei ole kohaldatav alates 1. juulist 2007).
94. Määruse süstemaatilise tõlgendamise raames ei saa seega analüüsida eraldivõetuna artikli 10 lõigete 1 ja 2 vahelist suhet. Vastupidi, tuleb võtta arvesse asjaolu, et tervisealaste väidete kasutamine – mille suhtes artikli 10 lõige 2 kehtestab erilised teabe esitamise kohustused – on lubatud määruse teiste sätete alusel.
95. Peale selle näeb määruse artikkel 19 ette, et artiklites 13 ja 14 sätestatud nimekirjades loetletud väite taotleja või kasutaja võib taotleda asjakohase nimekirja muutmist.
96. Sellest artiklist tuleneb, et määruse artikli 10 lõikes 1 osutatud nimekirjad ei ole pärast vastuvõtmist lõplikult muutumatud, vaid vastupidi, võivad muutuda.
97. Määrust tervikuna vaadeldes toetab see lubatud väidete nimekirjade muutumise võimalus samuti artikli 10 lõike 2 ajalist kohaldamist sõltumatult lõikes 1 osutatud nimekirjade vastuvõtmisest. Nimelt oleks ebajärjekindel ja vastuolus määruses nr 1924/2006 taotletava tarbijakaitse eesmärgiga, kui määruse artikli 10 lõikes 2 ette nähtud erilised teabe esitamise kohustused peatataks seniks, kuni võetakse vastu lubatud väidete nimekirjad, samas kui need nimekirjad ise on muutuvad.
4. Kokkuvõte
98. Eespool esitatud kaalutlustest lähtudes ning vastavalt määruse nr 1924/2006 artikli 10 lõigete 1 ja 2, artikli 28 lõike 5 ja artikli 29 grammatilisele, teleoloogilisele ja süstemaatilisele tõlgendamisele leian, et artikli 10 lõiget 2 ja artikli 28 lõiget 5 tuleb tõlgendada nii, et artikli 10 lõike 2 kohaseid teabe esitamise kohustusi tuleb järgida alates 1. juulist 2007.
V. Ettepanek
99. Sellest tulenevalt teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Bundesgerichtshofi esitatud eelotsuse küsimusele järgmiselt:
„Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1924/2006 (toidu kohta esitatavate toitumis- ja tervisealaste väidete kohta, komisjoni 9. veebruari 2010. aasta määrusega (EL) nr 116/2010 muudetud redaktsioonis) artikli 10 lõiget 2 ja artikli 28 lõiget 5 tuleb tõlgendada nii, et artikli 10 lõike 2 kohaseid teabe esitamise kohustusi tuleb järgida alates 1. juulist 2007.”