EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS

(teine koda)

16. september 2013

Kohtuasi F‑46/12

Dagmar Höpcke

versus

Euroopa Komisjon

Avalik teenistus – Avalik konkurss – Konkursi EPSO/AST/111/10 teade – Reservnimekirja kandmata jätmine – Juhend koostada minimaalse pikkusega tekst – Täitmata jätmine

Ese:      ELTL artikli 270 alusel, mida vastavalt Euratomi asutamislepingu artiklile 106a kohaldatakse Euratomi asutamislepingule, esitatud hagi, millega D. Höpcke palub tühistada konkursi EPSO/AST/111/10 komisjoni 8. augusti 2011. aasta otsus jätta ta reservnimekirja kandmata.

Otsus:      Jätta hagi rahuldamata. Jätta D. Höpcke kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Konkurss – Konkursikomisjon – Kandidatuuri tagasilükkamine – Põhjendamiskohustus – Ulatus – Menetluse konfidentsiaalsusest kinnipidamine

(Personalieeskirjad, artikkel 25; III lisa artikkel 6)

2.      Ametnikud – Konkurss – Katsete laad ja sisu – Konkursikomisjoni kaalutlusõigus – Kohtulik kontroll – Piirid

(Personalieeskirjad, III lisa)

3.      Ametnikud – Konkurss – Katsete laad ja sisu – Parandusmeetodid – Konkursikomisjoni kaalutlusõigus – Kohtulik kontroll – Piirid

(Personalieeskirjad, III lisa)

1.      Huve kahjustava otsuse põhjendamise kohustuse eesmärk on esiteks anda asjaomasele isikule teavet selle kohta, kas otsus on põhjendatud ja teiseks võimaldada teostada selle kohtulikku kontrolli. Konkursikomisjoni tehtud otsuste puhul tuleb seda kohustust siiski sobitada konkursikomisjoni menetluse konfidentsiaalsusega, mis on ette nähtud personalieeskirjade III lisa artiklis 6.

Arvestades konkursikomisjoni menetluse konfidentsiaalsust, kujutab erinevatel katsetel saadud hinnete avalikustamine endast konkursikomisjoni otsuste piisavat põhjendust. Kuna konkursikomisjonile kuulub konkursi katsete tulemuste hindamisel ulatuslik kaalutlusõigus, ei ole konkursikomisjon kohustatud põhjendama kandidaadi ebaõnnestumist katsel ega täpsustama, milliseid kandidaadi vastuseid hinnati puudulikeks või miks neid vastuseid puudulikeks hinnati. Samuti võib konkursikomisjon õiguspäraselt esitada kommentaarid kandidaadi tulemuste kohta üldkatsetel ja jätta selle tegemata konkreetsete katsete puhul.

(vt punktid 37, 38, 40 ja 44)

Viited:

Euroopa Kohus: 4. juuli 1996, kohtuasi C‑254/95 P: parlament vs. Innamorati (punktid 21‑31).

Esimese Astme Kohus: 14. juuli 1995, kohtuasi T‑291/94: Pimley-Smith vs. komisjon (punktid 63 ja 64); 19. veebruar 2004, kohtuasi T‑19/03: Konstantopoulou vs. Euroopa Kohus (punkt 34).

Avaliku Teenistuse Kohus: 30. aprill 2008, kohtuasi F‑16/07: Dragoman vs. komisjon (punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika).

2.      Konkursikomisjonil on konkursi raames ette nähtud katsete laadi ja täpse sisu osas ulatuslik kaalutlusõigus. Liidu kohus võib seega kritiseerida katse laadi üksnes niivõrd, kui see on vajalik kandidaatide võrdse kohtlemise ja nende vahel objektiivse valiku tegemise tagamiseks. Kohtul puudub samuti õigus kritiseerida katsete täpset sisu, välja arvatud juhul, kui see väljub konkursiteates kindlaks määratud raamidest või kui sel puudub seos katsete või konkursi eesmärkidega.

Konkursikomisjoni poolt kõikidele kandidaatidele kohaldatava juhise, mille kohaselt ühe konkursi katse raames tuleb kirjutada minimaalne arv ridasid, ning mille eesmärk on esiteks tagada kandidaatidele katse läbimisel samad tingimused ja teiseks võimaldada tööde parandajatel sarnastele töödele ühtselt kohaldada objektiivseid kriteeriume, eesmärk on tagada kandidaatide võrdne kohtlemine.

Seda järeldust ei saa kahtluse alla seada argumendiga, et konkursikomisjon ei täpsusta ei kasutatavat kirjatüüpi ega tähemärkide suurust, juhul kui kirjatüübi ja tähemärkide suurusega seoses vastab teksti vorm, mis on ette nähtud konkursikomisjoni poolt arvutitele, mis antakse konkursi kandidaatide kasutusse, standardsele tekstile, mis on seadistatud kõikide kandidaatide jaoks samamoodi. Kui üks kandidaatidest seda seadistust muudab, märkab konkursikomisjon seda kergesti. Neil asjaoludel tuleb seda mõista nii, et arvutite seadistus on kohustuslik, et konkursikomisjonil ei ole vaja anda juhiseid kasutatava kirjatüübi ja tähemärkide suutuse kohta ning et kandidaatidel ei ole lubatud seda seadistust muuta, sest vastasel juhul neid karistatakse.

Seda järeldust ei sea samuti kahtluse alla argument, et konkursikomisjon ei märgi taanete ja reavahetuste arvu, mida tuleb järgida, juhul kui selles osas, milles kõnealuse katse eesmärk on hinnata ortograafia-, süntaksi- ja grammatikaalaseid teadmisi, peab iga kandidaat ise tagama, et tema töö oleks piisavalt pikk ja sisaldaks vähemalt ridade nõutud minimaalset arvu. Iga kandidaat peab hoolt kandma selle eest, et taanded ja reavahetused ei asetseks suvaliselt, nii et kirjutatud ridade arv kunstlikult suureneks, vaid et see vastaks töö vajadustele ja järgiks teksti ühtsust. Seega siis, kui konkursikomisjon kontrollib, kas kandidaadid järgisid juhendit kirjutada minimaalne arv ridasid, peab ta hindama kandidaadi paigutatud taandeid ja reavahetusi arvestades neid kriteeriume, mille ta määras kindlaks enne katseid ja mis on hõlmatud arutelude konfidentsiaalsusega.

(vt punktid 63–67)

Viited:

Esimese Astme Kohus: eespool viidatud kohtuasi Konstantopoulou vs. Euroopa Kohus (punkt 48).

Avaliku Teenistuse Kohus: 28. märts 2012, kohtuasi F‑19/10: Marsili vs. komisjon (punkt 20).

3.      Konkursi raames peab liidu kohus hindama parandusmeetodeid, mille konkursikomisjon valis oma ulatusliku kaalutlusõiguse raames, üksnes sel määral, mil see on vajalik kandidaatide võrdse kohtlemise ja nende vahel valimise objektiivsuse tagamiseks.

(vt punkt 76)

Viited:

Esimese Astme Kohus: eespool viidatud kohtuasi Konstantopoulou vs. Euroopa Kohus (punkt 60); 26. jaanuar 2005, kohtuasi T‑267/03: Roccato vs. komisjon (punkt 49).