Ungari 12. veebruaril 2020. aastal esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (üheksas koda) 28. aprilli 2020. aasta otsuse peale kohtuasjas T-505/18, Ungari versus Euroopa Komisjon

(kohtuasi C-185/20 P)

Kohtumenetluse keel: ungari

Pooled

Apellant: Ungari (esindajad: advokaadid M. Z. Fehér ja G. Koós)

Teine menetlusosaline: Euroopa Komisjon

Apellandi nõuded

Ungari palub oma apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul

tühistada Üldkohtu 12. veebruaril 2020 tehtud otsus kohtuasjas T-505/18,

tühistada osaliselt komisjoni 13. juuni 2018. aasta rakendusotsus (EL) 2018/873, mille kohaselt Euroopa Liit ei rahasta teatavaid kulusid, mida liikmesriigid on kandnud Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) raames, osas, milles liidu rahastamisest jäetakse välja tunnustatud tootjaorganisatsioonidele antud toetused, ning

mõista kohtukulud välja komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Ungari Valitsus esitab oma apellatsioonkaebuse toetuseks peamiselt kaks väidet, võttes arvesse Euroopa Kohtu praktikas välja töötatud kaalutlusi.

Esiteks märgib ta oma apellatsioonkaebuse esimese väite raames, et Üldkohus ei võtnud nõuetekohaselt arvesse Ungari esitatud väiteid ning eksis hagiavalduses ja kohtuistungil suuliste seisukohtade ärakuulamisel esitatud väidete tõlgendamisel. Üldkohus lihtsustas mõningal määral Ungari seda väidet ning ei vastanud sellele, et tunnustatud tootjaorganisatsiooni moodustamine eeldab tootjaorganisatsiooni ümberkujundamist, käesoleval juhul organisatsiooni vormi muutmist. Tunnustatud tootjaorganisatsioonile antavat toetust ei saa mitte esialgne organisatsioon, vaid uus organisatsioon, mille suhtes on sama moodi täidetud määruses seatud eesmärgid (tootjaorganisatsioonide moodustamise ja haldustegevuse toetamine). Üldkohus ei käsitlenud seda väidet sisuliselt ega analüüsinud, millised oleksid tunnustatud tootjaorganisatsioonide ja tootjaorganisatsioonide omavahelised suhted.

Teiseks kohaldas Üldkohus ka Ungari Valitsuse hagis esitatud teise väitega seoses õigust valesti, rikkudes oluliselt tema menetluslikke õigusi. Vaidlustatud kohtuotsuse põhjendused on ilmselgelt puudulikud, võttes arvesse teise väite raames viidatud õiguskindluse põhimõtet ning Üldkohtu väitel alles hiljem, kohtuistungil esitaud väidet, ning piirduvad sisuliselt sellega, et esitatakse Üldkohtu deklaratiivne seisukoht ilma igasuguste põhjendusteta.

Üldkohus oleks pidanud ka siis kontrollima välistamisega seotud ajavahemikku ning tõlgendama seoses sellega määruse 1306/2013/EL¹ artikli 52 lõike 4 punkti c ja/või punkti b, kui ta oleks asunud seisukohale, et Ungari Valitsus ei ole piisavalt tõendanud selle küsimuse seotust teise väitega ja selle raames õiguskindluse põhimõttega. Üldkohus tõlgendas aga selles küsimuses valesti liidu õigust ning konkreetselt määruse 1306/2013/EL artikli 52 lõiget 4, kui ta ei lugenud seda sätet selliseks küsimuseks, mida tuleb kontrollida omal algatusel.

Lõpetuseks lisab Ungari valitsus oma teise väitega seoses paar täiendavat märkust proportsionaalsuse põhimõtte rikkumise kohta.

____________

¹ Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. detsembri 2013. aasta määrus ühise põllumajanduspoliitika rahastamise, haldamise ja seire kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 352/78, (EÜ) nr 165/94, (EÜ) nr 2799/98, (EÜ) nr 814/2000, (EÜ) nr 1290/2005 ja (EÜ) nr 485/2008 (ELT 2013, L 347, lk 549).