EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU MÄÄRUS

(teine koda)

12. detsember 2012

Kohtuasi F‑12/10 DEP

Petrus Kerstens

versus

Euroopa Komisjon

Menetlus – Kohtukulude kindlaksmääramine – Institutsiooni esindamine ühe oma teenistuja poolt – Hüvitamisele kuuluvad kulud – Vältimatud kulud – Mõiste – Teenistujale makstud transpordi- ja majutuskulud ning päevaraha

Ese:      Hüvitatavate kulude kindlaksmääramise taotlus, mille Euroopa Komisjon esitas Avaliku Teenistuse Kohtule kodukorra artikli 92 lõike 1 alusel pärast 8. märtsi 2012. aasta otsust kohtuasjas F‑12/10: Kerstens vs. komisjon.

Otsus: Määrata komisjonile kohtuasjas F‑12/10: Kerstens vs. komisjon makstavate hüvitamisele kuuluvate kulude summaks 348,52 eurot. Jätta käesoleva kohtukulude kindlaksmääramise menetlusega tekkinud poolte kohtukulud nende endi kanda.

Kokkuvõte

1.      Kohtumenetlus – Kohtukulud – Kindlaksmääramine – Hüvitamisele kuuluvad kulud – Poolte vältimatud kulud – Liidu institutsioonide teenistujate reisi-ja elamiskulud – Hüvitamise tingimused

(Avaliku Teenistuse Kohtu kodukord, artikli 91 punkt b ja artikkel 92)

2.      Kohtumenetlus – Kohtukulud – Kindlaksmääramine – Hüvitamisele kuuluvad kulud – Poolte vältimatud kulud – Mõiste – Sellise ametniku töötasu, kelle ülesanne on institutsiooni esindamine liidu kohtutes – Väljaarvamine

(Avaliku Teenistuse Kohtu kodukord, artikli 91 punkt b)

3.      Kohtumenetlus – Kohtukulud – Kindlaksmääramine – Sellise institutsiooni hüvitamisele kuuluvate kulude vaidlustamine, keda esindab tema teenistuja – Piirid

(Avaliku Teenistuse Kohtu kodukord, artikli 91 punkt b)

1.      Avaliku Teenistuse Kohtu kodukorra artikli 91 punktist b tuleneb, et kulud kuuluvad hüvitamisele üksnes siis, kui need olid esiteks seotud Avaliku Teenistuse Kohtu menetlusega ja teiseks olid need sel eesmärgil vältimatud. Seega asjaolu, et tekkinud kulud on kaetud asjaomase institutsiooni eelarvest või mitte, ei ole kriteerium, mille alusel saab teha kindlaks, kas need kulud kuuluvad hüvitamisele või mitte. Siiski kuuluvad menetlusega seotud vältimatute kulude alla üksnes institutsioonisisesest tegevusest eraldatavad kulud nagu reisi- ja elamiskulud, mis on menetluseks vajalikud.

Mis puudutab küsimust, millised institutsiooni kulud võivad olenevalt olukorrast tekitada institutsioonile tasumise kohustuse seoses kolmanda isikuga, kellelt on kohtukulud kohtumenetluses välja mõistetud, siis tuleb teha vahet kuludel, mis on institutsioonisisesest tegevusest eraldatavad ja neil, mis ei ole. Kuigi sellega seoses on tõsi, et institutsiooni õigustalitusele töötajate lähetuskuludeks eelarveaasta jooksul eraldatud eelarvepunkt peaks muu hulgas katma kohtumenetluses institutsiooni esindamiseks Luxembourgi reisimise kulusid, peab sellegipoolest juhul, kui hagejalt mõistetakse menetluse lõpus kohtukulud välja, teatud institutsiooni kulud, mida peetakse menetlusega seotud vältimatuteks kuludeks, maksma eelarvesse tagasi, mistõttu institutsioon peab nõudma nende hüvitamist kohtuvaidluse kaotanud poolelt ning vajadusel algatama kodukorra artiklis 92 ette nähtud menetluse. Järelikult tuleb leida, et teenistujale makstud transpordi-ja majutuskulusid ning päevaraha võib hüvitamisele kuuluvate kuludena hüvitada. Samuti ei ole reisibüroo poole pöördumine ebamõistlik, kuna see lihtsustab administratsiooni poolt teenistujate sõidukulude haldamist ning võimaldab tal kokku hoida.

Pealegi ei saa institutsioonisisesest tegevusest eraldatavad kulud olla fikseeritud. Nimelt tooks see kaasa selle, et asjaomasel institutsioonil oleks võimalik katta ka selliseid sisekulusid nagu sekretariaadi või halduskulud, mida ei saa hüvitatavate kuludena hüvitada.

(vt punktid 24, 25, 27, 29, 30 ja 41)

Viited:

Euroopa Kohus: 26. november 2004, kohtuasi C‑198/02 P(R)‑DEP: EIP vs. De Nicola (punkt 20).

Euroopa Liidu Üldkohus: 23. märts 2012, kohtuasi T‑266/08 P‑DEP: Kerstens vs. komisjon (punktid 13 ja 21).

2.      Ametniku tegevusega seotud kulusid ei saa pidada menetlusega seotud kuludeks ja seega hüvitatavateks kuludeks. Nimelt kui institutsioone esindab üks nende ametnikest, siis selle ametniku ametikohustuste täitmine toimub temale personalieeskirjadega määratud töötasu eest. Sellise ametniku ülesanne, kellele kehtivad tema rahalist olukorda reguleerivad personalieeskirjad, on anda nõuda ja abistada institutsiooni, kelle teenistuses ta on ja täita talle tema tegevusvaldkonnas usaldatud ametikohustusi, milleks peale liidu kohtutes esindamise on ka tema poolt esindatava institutsiooni huvide kaitse.

(vt punkt 26)

Viited:

Euroopa Kohus: 7. september 1999, kohtuasi C‑409/96 P‑DEP: komisjon vs. Sveriges Betodlares ja Henrikson (punkt 12).

Euroopa Liidu Üldkohus: eespool viidatud kohtuasi Kerstens vs. komisjon (punktid 13, 19 ja 21).

3.      Liidu ja tema teenistujate vahelises vaidluses ei ole hageja asi teha kindlaks, kuidas liidu kohtus kostjat esindav teenistuja lähetusele sõidab ja milline on sellise lähetuse kestus, tingimusel et kulud, mille hüvitamist kostja taotleb, on Avaliku Teenistuse Kohtu kodukorra artikli 91 punkti b tähenduses vältimatud.

(vt punkt 36)