ÜLDKOHTU OTSUS (kaheksas koda)
4. oktoober 2018(*)
Avalik teenistus – Ametnikud – Kooliharidus – Lasteaeda vastuvõtmine – Otsus registreerida laps teise lasteaeda kui see, kuhu ta oli varem registreeritud – Hagis väära kostja märkimine – Vastuvõetamatus – Vastutus
Kohtuasjas T‑17/17,
Radu Constantinescu, elukoht Kreuzweiler (Saksamaa), esindajad: advokaat S. Rodrigues ja advokaat A. Blot,
hageja,
versus
Euroopa Parlament, esindajad: E. Taneva ja L. Deneys,
kostja,
mille ese on ELTL artikli 270 alusel esitatud nõue esiteks tühistada Luxembourgi infrastruktuuri- ja logistikaameti (OIL) otsus, mis puudutab hageja lapse registreerimist Bertrange-Mameri Luxembourgi II Euroopa Kooli lasteaeda ja sellest tulenevat keeldumist teda Kirchbergi Luxembourgi I Euroopa Kooli lasteaeda vastu võtmast, ja Euroopa Parlamendi 7. oktoobri 2016. aasta otsus hageja kaebuse rahuldamata jätmise kohta, ja teiseks hüvitada hagejale väidetavalt tekitatud varaline ja mittevaraline kahju.
ÜLDKOHUS (kaheksas koda),
koosseisus: koja president A. M. Collins, kohtunikud R. Barents (ettekandja) ja J. Passer,
kohtusekretär: ametnik M. Marescaux,
arvestades kirjalikku menetlust ja 8. märtsi 2018. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Hageja, Radu Constantinescu, on Euroopa Parlamendi infrastruktuuri ja logistika peadirektoraadi ametnik, kelle teenistuskoht asub Luxembourgis (Luksemburg). Ta elab Kreuzweileris (Saksamaa).
2 Hagejal on kaks last, kes hagi esitamise ajal olid nelja- ja kaheaastane. Mõlemad lapsed olid algselt registreeritud Euroopa institutsioonide Kirchbergi lastehoidu Luxembourgis.
3 Kuna hageja vanem poeg jõudis 12. jaanuaril 2016 lasteaiaikka, võttis hageja kirja teel ühendust Kirchbergi Luxembourgi I Euroopa Kooliga (edaspidi „Kirchbergi Euroopa Kool“), et registreerida laps laste päevakeskusesse (edaspidi „CPE“ või „lasteaed“). Kirchbergi Euroopa Kool vastas 19. jaanuari 2016. aasta kirjas, et nende direktor ja Bertrange-Mameri Luxembourgi II Euroopa Kooli (edaspidi „Mameri Euroopa Kool“) direktor teevad uute registreeringute kohta otsuse koos ning et otsused tehakse alles pärast registreerimistaotluse läbivaatamist, mis tuleb esitada pärast lihavõttevaheaega.
4 Mais 2016 sai hageja Luxembourgi infrastruktuuri- ja logistikaametilt (OIL) kinnituse, et tema poeg on registreeritud CPE-sse, täpsustamata, millisesse asukohta laps määrati.
5 OIL teavitas hagejat 27. mai 2016. aasta e-kirjas, et tema poeg hakkab käima Mameri Euroopa Kooli CPE-s ning kõigi laste ja lapsevanemate võrdse kohtlemise tagamiseks ei olnud võimalik erandit teha (edaspidi „vaidlustatud otsus“).
6 Hageja esitas 6. juuni 2016. aasta kirjas parlamendile kui ametisse nimetavale asutusele kaebuse OIL-i otsuse peale, millega keelduti tema last vastu võtmast Kirchbergi Euroopa Kooli CPE-sse. Paralleelselt esitas ta konsulteerimistaotluse CPE komitee arvamuse saamiseks.
7 Hageja teavitas 29. augustil 2016 OIL-i, et tema poeg ei hakka käima Mameri Euroopa Kooli CPE-s.
8 CPE komitee teatas 16. septembril 2016 hagejale, et pärast toimikuga tutvumist on nad jõudnud arvamusele, et CPE asutustesse vastuvõtmist ja nende asutuste tegevust reguleerivat määrust oli kohaldatud nõuetekohaselt.
9 Parlament jättis hageja kaebuse 7. oktoobril 2016 rahuldamata (edaspidi „kaebuse rahuldamata jätmise otsus“).
Menetlus ja poolte nõuded
10 Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 11. jaanuaril 2017.
11 Parlament palus 1. veebruari 2017. aasta kirjas, et Üldkohus kutsuks Euroopa Komisjoni Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 42 alusel menetlusse astuma, nii et Üldkohtu otsus oleks tema suhtes tervikuna ja otseselt siduv.
12 Kodukorra artiklis 89 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames palus Üldkohus 15. veebruaril 2017 parlamendil esitada teatavaid dokumente.
13 Parlament vastas 24. veebruaril 2017 ning hageja esitas oma seisukohad 21. märtsil 2017.
14 Parlament esitas kostja vastuse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 6. aprillil 2017.
15 Hageja esitas 7. juunil 2017 eraldi kirjaga repliigi ja taotluse menetlust korraldavate meetmete võtmiseks ja uuringutoimingute tegemiseks ning parlament esitas 24. juulil 2017 vasturepliigi, mis sisaldas seisukohti menetlust korraldavate meetmete võtmise ja uuringutoimingute tegemise taotluse kohta.
16 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– tühistada kaebuse rahuldamata jätmise otsus;
– mõista välja kahjuhüvitis tekkinud varalise ja mittevaralise kahju eest;
– mõista kohtukulud välja parlamendilt.
17 Parlament palub Üldkohtul:
– jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
18 Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Üldkohus (kaheksas koda) avada menetluse suulise osa.
19 Poolte kohtukõned ja Üldkohtu küsimustele antud vastused kuulati ära 8. märtsi 2018. aasta kohtuistungil.
Õiguslik käsitlus
Hagi ese
20 Sissejuhatuseks tuleb märkida, et hageja nõuab vaidlustatud otsuse tühistamist ja kaebuse rahuldamata jätmise otsuse tühistamist. Selles osas tuleb tõdeda, et vormiliselt kaebuse tagasilükkamise otsuse vastu suunatud tühistamisnõuded toovad kaasa Üldkohtu poole pöördumise otsuse suhtes, mille peale kaebus esitati, kui kaebuse rahuldamata jätmise otsusel ei ole iseseisvat sisu (17. jaanuari 1989. aasta kohtuotsus Vainker vs. parlament, 293/87, EU:C:1989:8, punkt 8). Kuna kaebuse rahuldamata jätmise otsusel ei ole käesoleval juhul iseseisvat sisu, tuleb hagi käsitada nii, et see on esitatud ainult vaidlustatud otsuse peale. Nii võib eelkõige olla juhul, kui kaebuse rahuldamata jätmise otsus ei pärine samast institutsioonist kui otsus, mille peale kaebus esitati, tingimusel et see vaid kinnitab seda viimast otsust, ja sellest tulenevalt ei tingiks kaebuse rahuldamata jätmise otsuse tühistamine asjaomase isiku õiguslikus olukorras ühtegi muud tagajärge lisaks kaebuse esemeks olnud otsuse tühistamise tagajärgedele (vt selle kohta 21. septembri 2011. aasta kohtuotsus Adjemian jt vs. komisjon, T‑325/09 P, EU:T:2011:506, punkt 33).
Tühistamisnõuete vastuvõetavus
21 Kodukorra artikli 130 alusel vastuvõetamatuse vastuväidet vormiliselt tõstatamata, väidab parlament, et tema ei ole selle akti vastu võtnud organ, mille tühistamist nõutakse.
22 Seega märkis parlament 1. veebruari 2017. aasta kirjas, et ta on hageja suhtes ametisse nimetava asutuse pädevust täieulatuslikult teostades kaebuse läbi vaadanud, sealhulgas osas, mis puudutab Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad“) artiklit 90. Seda pädevust parlament OIL-ile delegeerinud ei olnud. Siiski pärines kaebuses vaidlustatud akt, mille tühistamist esimese võimalusena taotletakse, OIL-ist ja mitte parlamendist.
23 Parlament täpsustab oma 24. veebruari 2017. aasta vastuses Üldkohtu palvele esitada esiteks aktid, mille alusel ta oli volitatud tegutsema ametisse nimetava asutusena, ja teiseks aktid, mille alusel oli komisjon teatavad rakendustoimingud usaldanud OIL-ile, et parlamendi juhatuse 13. jaanuari 2014. aasta otsuse, millega delegeeritakse ametisse nimetava asutuse ja teenistuslepinguid sõlmima volitatud ametiisiku volitused, lisa punktist X tuleneb, et sõltumata kaebuse valdkonnast, on parlamendi organitel ametisse nimetava asutuse volitused otsuste tegemisel parlamendi personali esitatud kaebuste kohta. OIL-i kohtueelses menetluses ei olnud parlament delegeerinud oma personalieeskirjade artikli 90 lõikest 2 tulenevat ametisse nimetava asutuse pädevust ei komisjonile ega OIL-ile ning säilitas seega pädevuse selles valdkonnas esitatud kaebuste menetlemiseks.
24 Kohtuistungil märkis parlament veel, et hagi on vastuvõetav, kuid põhjendamatu.
25 Hageja jagab oma 21. märtsi 2017. aasta seisukohtades parlamendi arvamust ja täpsustab, et vastavalt CPE määrusele tagab lastesõime juhtimise parlament ning lasteaia ja laste päevakeskuse juhtimise komisjon. OIL-ile on delegeeritud lasteaia juhtimine kõigi Euroopa Liidu institutsioonide ja organite nimel Luxembourgis. Lõpetuseks ei ole parlament kunagi vaidlustanud oma pädevust ja seega oli ta pädev menetlema tema kaebust, nagu ametisse nimetava asutuse ja teenistuslepinguid sõlmima volitatud ametiisiku volitusi puudutav parlamendi juhatuse otsuse tekst seda kinnitab.
26 Esiteks tuleb sedastada, et personalieeskirjade artikli 2 lõikes 2 on sätestatud, et üks või mitu institutsiooni võivad usaldada ühele endi seast või institutsioonidevahelisele organile osa või kõik ametisse nimetava asutuse või ametiisiku volitused, välja arvatud ametnike ametisse nimetamist, ametialast edutamist või üleviimist käsitlevad otsused. Lisaks on personalieeskirjade artiklis 91a sätestatud, et mis tahes kaebused valdkondade kohta, mille suhtes on kohaldatud artikli 2 lõiget 2, esitatakse selle institutsiooni vastu, kelle haldusalasse ametisse nimetav volitatud asutus kuulub.
27 Teiseks, vastavalt komisjoni 6. novembri 2002. aasta otsuse 2003/524/EÜ, millega asutatakse OIL (EÜT 2003, L 183, lk 40; ELT eriväljaanne 01/04, lk 423), artiklile 1 luuakse see amet komisjoni personali- ja haldusküsimuste peadirektoraadi juurde. Otsuse 2003/524 artikkel 11 näeb ette, et „[OIL‑i d]irektor on [OIL‑i] ametisse nimetav ametiisik ja ametiisik, kellel on komisjoni poolt temale antud volituste raames ja vastavalt komisjoni kehtivatele eeskirjadele õigus sõlmida lepinguid“.
28 Kolmandaks on otsuse 2003/524 artikli 15 lõikes 3 märgitud, et „kooskõlas personalieeskirjade artikliga 90 esitatakse käesoleva otsuse artikli 11 alusel direktorile antud volituste kasutamisega seotud taotlused ja kaebused personali- ja haldusküsimuste peadirektoraadile“ ning et „[n]ende küsimustega seotud kaebused vaidlustatakse komisjonis“.
29 Käesoleval juhul ei ole mingit kahtlust, et vaidlustatud otsuse on vastu võtnud OIL. Lisaks võimaldab kohaldatavate õigusnormide ja täpsemalt personalieeskirjade artikli 91a koostoime määratleda komisjon kostjana OIL-i otsuse peale esitatud hagi puhul.
30 Nagu Euroopa Kohus ja Üldkohus on arvukates kohtuotsustes juba märkinud, tuleneb personalieeskirjade artiklist 2 esiteks, et ametisse nimetav asutus tegutseb selle institutsiooni nimel, kes teda on volitanud, millest tulenevalt aktide eest, mis mõjutavad ametnike õiguslikku olukorda ja võivad neid kahjustada, peab vastutama see institutsioon, kelle juures nad töötavad, ja teiseks, et võimalik hagi tuleb esitada selle institutsiooni vastu, kust huve kahjustav akt pärineb (19. märtsi 1964. aasta kohtuotsus Schmitz vs. EMÜ, 18/63, EU:C:1964:15, lk 163, ja 22. novembri 1990. aasta otsus Mommer vs. parlament, T‑162/89, EU:T:1990:72, punkt 18).
31 Seda kinnitab lisaks ka parlament ise, kes märgib, et vaidlustatud otsus pärineb tõepoolest OIL-ist, mitte parlamendist, ning et seega tuleks kutsuda komisjon menetluses osalema, et tehtav kohtuotsus oleks tema suhtes tervikuna ja vahetult kohaldatav.
32 Selles osas tuleb täpsustada, et kuigi Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikkel 42 võimaldab kolmandatel isikutel tehtud kohtuotsust vaidlustada, ei anna see siiski Üldkohtule pädevust komisjon menetlusse kaasata.
33 Lisaks on ka Euroopa Kohus otsustanud oma kodukorra tõlgendamisel, mille sõnastus selles küsimuses on identne Üldkohtu kodukorra artikli 76 sõnastusega, et hagiavalduses ekslikult vaidlustatud akti koostajast erineva kostja nimetamine ei too endaga kaasa hagi vastuvõetamatust, kui hagis on piisavalt teavet, mille alusel saab kahtluseta kindlaks teha isiku, kelle vastu hagi esitati, ning kui selles on nimetatud vaidlustatud akt ja selle koostaja. Sel juhul tuleb pidada vaidlustatud akti koostajat kostjaks, isegi kui teda ei ole hagi sissejuhatavas osas sellena märgitud. Sellist olukorda tuleb aga eristada olukorrast, kus hageja jääb seisukohale, et kostja on isik, kes on ära märgitud hagi sissejuhatavas osas, olles igati teadlik asjaolust, et see isik ei ole vaidlustatud akti koostaja. Viimati nimetatud juhul tuleb kostjaks pidada isikut, kes on hagis sellena märgitud, ja vajaduse korral teha sellest tulenevad järeldused hagi vastuvõetavuse kohta (vt 16. oktoobri 2006. aasta kohtumäärus Aisne ja Nature vs. komisjon, T‑173/06, ei avaldata, EU:T:2006:320, punktid 17 ja 18 ning seal viidatud kohtupraktika).
34 Selles osas on hageja oma 21. märtsil 2017 esitatud seisukohtades (vt eespool punkt 13) eelkõige märkinud, et „saab vaid tõdeda – ja pidada kahetsusväärseks – ebaselgust, mis [näib] ümbritsevat selles valdkonnas pädeva ametisse nimetava asutuse küsimust, kuna Euroopa Parlament ja komisjon [ei näi] andvat sellele sama vastust“, et „ta suunas oma kaebuse Euroopa Parlamendi peasekretärile kui ametisse nimetavale asutusele, kes oma pädevust selles valdkonnas kunagi kahtluse alla ei seadnud“, ning et ta „[jääb endale kindlaks], et Euroopa Parlament oli tõepoolest ja igal juhul pädev asutus tema kaebust läbi vaatama“.
35 Eeltoodust järeldub, et tühistamisnõuded on vastuvõetamatud, kuna need ei ole suunatud komisjoni vastu.
Kahju hüvitamise nõue
36 Avaliku teenistuse valdkonnas välja kujunenud kohtupraktikast tuleneb, et kui kahju hüvitamise nõudel on otsene seos tühistamisnõudega, siis toob tühistamisnõude vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata jätmine või põhjendamatuse tõttu rahuldamata jätmine kaasa ka hüvitisenõude läbi vaatamata või rahuldamata jätmise (vt 30. septembri 2003. aasta kohtuotsus Martínez Valls vs. parlament, T‑214/02, EU:T:2003:254, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).
37 Käesoleval juhul on tühistamisnõuetel niisugune seos kahju hüvitamise nõudega.
38 Kuna tühistamisnõuded on jäetud rahuldamata, siis tuleb rahuldamata jätta ka kahju hüvitamise nõue.
39 Eeltoodust tulenevalt tuleb hagi tervikuna rahuldamata jätta.
Kohtukulud
40 Kodukorra artikli 134 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Siiski võidakse kodukorra artikli 135 lõike 2 alusel poolelt, isegi kui asi lahendatakse tema kasuks, kohtukulud tervikuna või osaliselt välja mõista, kui see on õigustatud tema käitumise tõttu, sealhulgas käitumise tõttu enne kohtumenetlust.
41 Käesolevas kohtuotsuses esitatud põhjendustest ilmneb, et hageja on kohtuvaidluse kaotanud. Lisaks on parlament oma nõuetes sõnaselgelt nõudnud kohtukulude väljamõistmist hagejalt.
42 Siiski ilmneb käesolevast kohtuotsusest, et esiteks asjaolu, et parlament tunnistas ennast pädevaks hageja kaebust läbi vaatama, samas kui see oli suunatud OIL-i akti vastu (vt eespool punkt 22), ja teiseks, et ta kordagi ei pööranud hageja tähelepanu sellele, et tema ei olnud vaidlustatud akti koostaja, annab tunnistust parlamendipoolsest haldusomavolist ning see võis hagejat eksitada ja panna käesolevat hagi esitama üksnes parlamendi vastu.
43 Sellest tulenevalt leiab Üldkohus, et käesoleva kohtuasja asjaolusid hinnates on õiglane kodukorra artikli 135 lõikest 2 lähtudes otsustada, et parlament kannab lisaks enda kohtukuludele ka hageja kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kaheksas koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja Euroopa Parlamendilt.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 4. oktoobril 2018 Luxembourgis.
E. Coulon