Language of document :

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Vilniaus apygardos administracinis teismas (Leedu) 26. juunil 2018 – AW, BV, CU, DT versus Leedu Vabariik, keda esindavad Lietuvos Respublikos ryšių reguliavimo tarnybos, Bendrojo pagalbos centro ja Lietuvos Respublikos vidaus reikalų ministerija

(kohtuasi C-417/18)

Kohtumenetluse keel: leedu

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Vilniaus apygardos administracinis teismas

Põhikohtuasja pooled

Kaebajad: AW, BV, CU, DT

Vastustaja: Leedu Vabariik, keda esindavad Lietuvos Respublikos ryšių reguliavimo tarnybos, Bendrojo pagalbos centro ja Lietuvos Respublikos vidaus reikalų ministerija

Eelotsuse küsimused

1.    Kas direktiivi 2002/22/EÜ1 , muudetud direktiiviga 2009/136/EÜ2 , artikli 26 lõige 5 reguleerib asukohateabe avaldamise kohustust ilma SIM-kaardita mobiilseadmetelt tehtud kõnede puhul?

2.    Kas asjaolu, et liikmesriigi õigusnormid lubavad isikutel kõnesid Euroopa ühtsele hädaabinumbrile 112 teha ilma SIM-kaardita seadmetelt, tähendab, et asukohateave peab olema määratav direktiivi 2002/22/EÜ, muudetud direktiiviga 2009/136/EÜ, artikli 26 lõike 5 alusel?

3.    Kas abonentidele ja/või kasutajatele hädaabi andvate asutuste teenustele juurdepääsu võimaldamise korra (11. novembrist 2011 kuni 15. aprillini 2016 kehtinud redaktsioon) punktis 4.5.4 sätestatud riigisisene õigusnorm, mis näeb muu hulgas ette, et üldkasutatavate mobiilsidevõrkude operaatorid peavad asukohateavet andma tugijaama täpsusega (Cell-ID), kuid ei määratle minimaalset täpsust (meetrites), millega tugijaamad peavad helistaja asukohta tuvastama, ega tugijaamade paigutuse tihedust (vahemaid), on kooskõlas direktiivi 2002/22/EÜ, muudetud direktiiviga 2009/136/EÜ, artikli 26 lõikega 5, mille kohaselt peavad pädevad reguleerivad asutused kehtestama helistaja asukoha kohta pakutava teabe täpsuse ja usaldusväärsuse kriteeriumid?

4.    Kui vastus esimesele ja/või teisele küsimusele on selline, et liikmesriik peab tagama, et asukohateave on määratav direktiivi 2002/22/EÜ, muudetud direktiiviga 2009/136/EÜ, artikli 26 lõike 5 alusel, ja/või vastus kolmandale küsimusele selline, et kõnealused riigisisesed õigusnormid on vastuolus direktiivi 2002/22/EÜ, muudetud direktiiviga 2009/136/EÜ, artikli 26 lõikega 5, mille kohaselt peavad pädevad reguleerivad asutused kehtestama helistaja asukoha kohta pakutava teabe täpsuse ja usaldusväärsuse kriteeriumid, siis kas liikmesriigi kohus peab kahju hüvitamise küsimuse üle otsustades tuvastama põhjusliku seose ELi õiguse rikkumise ja isikutele tekkinud kahju vahel või kas piisab kaudse põhjusliku seose tuvastamisest ELi õiguse rikkumise ja isikutele tekkinud kahju vahel, kui riigisisese õiguse ja/või kohtupraktika kohaselt piisab vastutuse tekkimiseks kaudse põhjusliku seose tuvastamisest õigusvastase tegevuse ja isikutele tekkinud kahju vahel?

____________

1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiiv 2002/22/EÜ universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste puhul (universaalteenuse direktiiv) (EÜT 2002, L 108, lk 51; ELT eriväljaanne 13/29, lk 367).

2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiiv 2009/136/EÜ, millega muudetakse direktiivi 2002/22/EÜ universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste puhul, direktiivi 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris, ning määrust (EÜ) nr 2006/2004 tarbijakaitseseaduse jõustamise eest vastutavate siseriiklike asutuste vahelise koostöö kohta (ELT L 337, 18.12.2009, lk 11).