KOHTUJURISTI ETTEPANEK
JULIANE KOKOTT
esitatud 14. veebruaril 2019(1)
Kohtuasi C‑58/18
Michel Schyns
versus
Belfius Banque SA
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Justice de Paix du canton de Visé (Visé kantoni rahukohtunik, Belgia))
Eelotsusetaotlus – Tarbijakaitse – Direktiiv 2008/48/EÜ – Lepingueelsed kohustused – Krediidiandja kohustus püüda kasutada kõige sobivamat krediidi liiki ja summat, võttes arvesse tarbija rahalist olukorda lepingu sõlmimise hetkel ja krediidi eesmärki – Krediidiandja kohustus lepingu sõlmimisest loobuda, kui on alust arvata, et tarbija ei suuda krediidilepingust tulenevaid kohustusi täita
I. Sissejuhatus
1. Käesolevas eelotsusemenetluses peab Euroopa Kohus tõlgendama tarbijakrediidilepinguid käsitlevat direktiivi 2008/48(2). Sisuliselt palutakse Euroopa Kohtul selgitada krediidiandja erinevate lepingueelsete kohustuste vahelist suhet. Täpsemalt on asi esiteks direktiivi 2008/48 artikli 5 lõikes 6 ette nähtud lepingueelse selgitamiskohustuse ulatuses ja teiseks direktiivi 2008/48 artiklis 8 ette nähtud tarbija krediidivõimelisuse hindamise võimalikus tähtsuses lepingu sõlmimise jaoks.
2. Belgia esimese astme kohtu esitatud asjaomaste tõlgendamisküsimuste analüüsimisel tuleb arvesse võtta „[taotletavat] täielikku ühtlustamist“(3), mida soovitakse direktiiviga 2008/48 saavutada. Seejuures tekib lõpuks küsimus, mil määral on sellise ühtlustamisega vastuolus liikmesriigi õiguse kaugemale ulatuvad sätted, isegi kui sellised sätted võivad tagada tarbija tõhusa kaitse krediidi võtmise eest kiirustades või vajalikku teavet omamata, vastates seega direktiivi 2008/48 ühele olulisemale eesmärgile. See küsimus näitlikustab taas(4) pingelist suhet ühelt poolt direktiiviga 2008/48 põhimõtteliselt taotletud kõrgetasemelise tarbijakaitse(5) ja teiselt poolt samuti eesmärgiks seatud siseturu loomise vahel, mis peab toimuma õigusliku killustatuse vähendamise abil(6).
II. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
3. Direktiivi 2008/48 artikli 1 kohaselt on direktiivi eesmärk ühtlustada tarbijakrediiti käsitlevate liikmesriikide õigus- ja haldusnormide teatavaid aspekte.
4. Direktiivi 2008/48 artikkel 5 käsitleb lepingueelset teavet. Selle lõige 6 on sõnastatud järgmiselt:
„Liikmesriigid tagavad, et krediidiandjad ja vajaduse korral krediidivahendajad annaksid tarbijale piisavaid selgitusi, et tarbija saaks hinnata, kas pakutav krediidileping on kohandatud tema vajadustele ja finantsolukorrale vastavaks, vajaduse korral selgitades tarbijale lõike 1 kohaselt antavat lepingueelset teavet, pakutud toodete põhiomadusi ning erimõju, mida need võivad tarbijale avaldada, sealhulgas tarbijapoolsest maksete tasumata jätmisest tulenevaid tagajärgi. Liikmesriigid võivad sellise nõustamise viisi ja ulatust, samuti nõustaja valikut kohandada krediidilepingu pakkumise asjaoludega, isikuga, kellele krediidilepingut pakutakse, ja pakutava krediidi liigiga.“
5. Direktiivi 2008/48 artikli 8 lõige 1 paneb krediidiandjale kohustuse hinnata tarbija krediidivõimelisust enne lepingu sõlmimist ja on sõnastatud järgmiselt:
„Liikmesriigid tagavad, et enne krediidilepingu sõlmimist hindab krediidiandja tarbija krediidivõimelisust vajaduse korral tarbijalt saadud piisava teabe alusel ja kasutades vajaduse korral asjakohaseid andmebaase. Liikmesriigid, kelle õigusaktid sätestavad krediidiandjale kohustuse hinnata tarbija krediidivõimelisust asjakohaseid andmebaase kasutades, võivad selle nõude säilitada.“
6. Taotletud ühtlustamise kohta näeb direktiivi 2008/48 artikli 22 lõige 1 ette järgmist:
„Kuna käesolev direktiiv sisaldab ühtlustatud sätteid, ei või liikmesriigid oma siseriiklikus õiguses säilitada või vastu võtta käesolevas direktiivis sätestatust erinevaid sätteid.“
7. Viimaks sätestab direktiivi 2008/48 artikkel 23, et liikmesriigid kehtestavad eeskirjad karistuste kohta, mida kohaldatakse käesoleva direktiivi alusel vastu võetud siseriiklike õigusnormide rikkumise korral, ning võtavad kõik vajalikud meetmed nende rakendamise tagamiseks. Kehtestatud karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.
B. Liikmesriigi õigus
8. Nõukogu 22. detsembri 1986. aasta direktiiv 87/102/EMÜ tarbijakrediiti käsitlevate liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta(7) võeti Belgias üle tarbijakrediidiseaduse ja selle rakendusaktidega(8). Direktiiv 2008/48 võeti üle viidatud seaduse muutmise seadusega.(9) Tarbijakrediidiseadus tunnistati 19. aprilli 2014. aasta seadusega (Moniteur belge, 28.5.2014, lk 41686, saksakeelne versioon avaldatud väljaandes Moniteur belge, 10.1.2017) kehtetuks ja selle sätted võeti 1. aprillist 2015 üle majandusõiguse seadustikku.
9. Tarbijakrediidiseaduse artikkel 10 nimetas seoses tarbija krediidivõimelisuse hindamisega „õiget ja täielikku teavet […], [mida tarbijalt küsiti], ning mida [krediidiandja või krediidivahendaja] peab vajalikuks tema rahalise olukorra ja tagasimaksevõime ning igal juhul tema jooksvate finantskohustuste hindamisel“.(10)
10. Tarbijakrediidiseaduse artikli 11 lõike 4 esimene lõik oli käesoleva asja suhtes kohaldatavas redaktsioonis(11) sõnastatud järgmiselt:
„Krediidiandjad ja vajaduse korral krediidivahendajad annavad tarbijale piisavaid selgitusi, et tarbija saaks hinnata, kas pakutav krediidileping on kohandatud tema vajadustele ja finantsolukorrale vastavaks, vajaduse korral selgitades tarbijale lõike 1 kohaselt antavat lepingueelset teavet, pakutud toodete põhiomadusi ning erimõju, mida need võivad tarbijale avaldada, sealhulgas tarbijapoolsest maksete tasumata jätmisest tulenevaid tagajärgi.“
11. Tarbijakrediidiseaduse artikli 15 lõiked 1 ja 2 olid käesoleva asja suhtes kohaldatavas redaktsioonis(12) sõnastatud järgmiselt:
„1. Krediidiandja ja ‑vahendaja on kohustatud püüdma kasutada krediidilepingute raames, mida nad tavaliselt pakuvad või mille puhul nad tegutsevad vahendajana, kõige sobivamat krediidi liiki ja summat, võttes arvesse tarbija rahalist olukorda lepingu sõlmimise hetkel ja krediidi eesmärki.
2. Krediidiandja võib krediidilepingu sõlmida ainult juhul, kui arvestades teavet, mis tal on või peaks olema eelkõige 10. augusti 2001. aasta seaduse eraõiguslikele isikutele antava krediidi järelevalvekeskuse kohta artiklis 9 ette nähtud konsulteerimise ning artiklis 10 nimetatud teabe põhjal, peab ta mõistlikult asuma seisukohale, et tarbija suudab oma lepingust tulenevaid kohustusi täita.“
12. Tarbijakrediidiseaduse(13) artikli 19 lõiked 1 ja 2 olid sõnastatud järgmiselt:
„Kui finantseeritud kaup või teenus on krediidilepingus ära märgitud või kui krediidiandja maksab krediidilepingu summa otse müüjale või teenuseosutajale, kuuluvad tarbija kohustused täitmisele alles kauba või teenuse kättesaamisest; kui tegemist on kestvuslepingutega, mille ese on asja korduv üleandmine või teenuse korduv osutamine, kuuluvad tarbija kohustused täitmisele alates kauba tarnimise või teenuse osutamise algusest ja lõpevad kaubatarne või teenuse osutamise katkemisel, välja arvatud juhul, kui krediidisumma makstakse välja tarbijale ja krediidiandjale ei ole müüja või teenuseosutaja isik teada.
Krediidisumma võib müüjale või teenuseosutajale üle anda alles siis, kui krediidiandjale on kauba tarnimisest või teenuse osutamisest teatatud.“
III. Asjaolud ja menetlus põhikohtuasjas
13. M. Schyns sõlmis 8. mail 2012 äriühinguga SPRL HOME VISION (edaspidi „Home Vision“) lepingu, mille kohaselt kohustus Home Vision paigaldama fotogalvaanilise seadme väärtusega 40 002 eurot.(14) Seejuures kohustus Home Vision lisaks tagastama M. Schynsile kogu tema laenusumma 622,41 euro suuruste kuumaksetena, samal ajal kui M. Schyns pidi 10 aasta vältel loovutama Home Visionile seadmest tulenevad rohelise energia tunnistused. Täpsemat teavet kõnealuse laenu kohta eelotsusetaotlusest ei nähtu.
14. Home Vision väljastas 10. mail 2012 kokkulepitud summas arve. 22. mail 2012 andis S.A. DEXIA BANQUE BELGIQUE, kes oli BELFIUS BANQUE’i õiguslik eelkäija (edaspidi „Belfius Banque“), M. Schynsile Eco-Crédit-Habitation-laenu summas 40 002 eurot ja kestusega 120 kuud, mis kuulus tagasimaksmisele 427,72 euro suuruste kuumaksetena. Laenusumma maksti välja M. Schynsile, kes kandis selle omakorda üle Home Visionile.
15. Kokkulepitud fotogalvaanilist seadet aga ei paigaldatud, mistõttu jäi 8. mai 2012. aasta lepingus kokku lepitud rahastamine sisutühjaks. 5. detsembril 2013 kuulutati välja Home Visioni pankrot.
16. Pärast seda, kui M. Schyns oli 22. mai 2012. aasta laenulepingu alusel tasunud enam kui 4 aasta jooksul laenu kuumakseid, esitas ta 21. detsembril 2016 krediidiandja vastu hagi, paludes lepingu Belfius Banque’i poolse lepingurikkumise tõttu lõpetada ning teda ennast kõikidest maksekohustustest vabastada. 15. mail 2017 esitatud hagis palus M. Schyns peale kohtukulude väljamõistmise tuvastada, et 22. mai 2012. aasta laenuleping on tühine, ning teda kõikidest tagasimaksekohustustest alates 2016. aasta detsembrist vabastada. Belfius Banque vaidles nendele nõuetele vastu ja tegi teise võimalusena ettepaneku, et Euroopa Liidu Kohtule esitataks eelotsuse küsimus.
IV. Eelotsusetaotlus ja menetlus Euroopa Kohtus
17. 22. jaanuari 2018. aasta kohtumäärusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 30. jaanuaril 2018, esitas Justice de Paix du canton de Visé (Visé kantoni rahukohtunik, Belgia) Euroopa Kohtule ELTL artikli 267 alusel järgmised eelotsuse küsimused:
„1. a) Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid, artikli 5 lõikega 6, mille eesmärk on saavutada see, et tarbija suudab hinnata, kas pakutud krediidileping on kohandatud tema vajadustele ja rahalisele olukorrale, on vastuolus tarbijakrediidiseadustiku artikli 15 esimene lõik (mis on tunnistatud kehtetuks ja asendatud nüüd majandusõiguse seadustiku artikliga VII.75) osas, milles selles on sätestatud, et krediidiandja ja ‑vahendaja on kohustatud püüdma kasutada krediidilepingute raames, mida nad tavaliselt pakuvad või mille puhul nad tegutsevad vahendajana, kõige sobivamat krediidi liiki ja summat, võttes arvesse tarbija rahalist olukorda lepingu sõlmimise hetkel ja krediidi eesmärki, sest selle sättega on kehtestatud krediidiandjale või ‑vahendajale üldine kohustus püüda leida tarbijale sobivaim krediit – kohustus, mida eespool viidatud direktiivi tekstis ei ole?
b) Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid, artikli 5 lõikega 6, mille eesmärk on saavutada see, et tarbija suudab hinnata, kas pakutud krediidileping on kohandatud tema vajadustele ja rahalisele olukorrale, on vastuolus tarbijakrediidiseadustiku artikli 15 lõige 2 (mis on tunnistatud kehtetuks ja asendatud nüüd majandusõiguse seadustiku artikliga VII.77 § 2 lõikega 1) osas, milles krediidiandja võib krediidilepingu sõlmida ainult juhul, kui ta peab – arvestades teavet, mis tal on või peaks olema, eelkõige 10. augusti 2001. aasta seaduse eraõiguslikele isikutele antava krediidi järelevalvekeskuse kohta artiklis 9 nimetatud konsulteerimise ning artiklis 10 nimetatud teabe põhjal – asuma mõistlikult seisukohale, et tarbija suudab oma lepingust tulenevaid kohustusi täita, kuna see toob kaasa selle, et krediidiandja peab võtma ise tarbija asemel seisukoha krediidilepingu võimaliku sõlmimise otstarbekuse kohta?
2. Kas juhul, kui vastus esimesele küsimusele on eitav, tuleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid, tõlgendada nii, et see kohustab krediidiandjat ja ‑vahendajat alati hindama tarbija asemel krediidilepingu võimaliku sõlmimise otstarbekust?“
18. Euroopa Kohtu eelotsusemenetluses esitasid oma kirjalikud seisukohad põhikohtuasjas kostjaks olev Belfius Banque, Belgia Kuningriik ja Euroopa Komisjon. Samad menetlusosalised osalesid ka 28. novembri 2018. aasta kohtuistungil.
V. Eelotsusetaotluse vastuvõetavus
19. Arvestades Euroopa Kohtu kodukorra artiklist 94 tulenevaid sisulisi nõudeid, annab eelotsusetaotluse väga napp põhjendus alust kahelda eelotsusetaotluse vastuvõetavuses.
20. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib Euroopa Kohus liikmesriigi kohtu esitatud eelotsuse küsimusele vastamast keelduda, kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele.(15) Vajadus jõuda liidu õiguse sellise tõlgenduseni, mida liikmesriigi kohus saab kasutada, nõuab, et liikmesriigi kohus määratleks esitatud küsimuste faktilise ja õigusliku raamistiku või vähemalt selgitaks nende küsimuste aluseks olevaid faktilisi hüpoteese.(16)
21. Lisaks tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et eelotsusetaotluses esitatud teave ei võimalda mitte üksnes Euroopa Kohtul tarvilikku vastust anda, vaid annab ka liikmesriikide valitsustele ja teistele huvitatud isikutele võimaluse esitada Euroopa Kohtu põhikirja artikli 23 alusel oma seisukohad. Euroopa Kohtul tuleb kontrollida, et see võimalus oleks tagatud, võttes arvesse, et viidatud artikli alusel toimetatakse huvitatud isikutele kätte ainult eelotsusetaotlused koos tõlkega iga liikmesriigi ametlikku keelde, mitte aga riigisisese kohtuasja toimikut, mille võib olla Euroopa Kohtule edastanud eelotsusetaotluse esitanud kohus.(17)
22. Käesoleval juhul tuleb aga tõdeda, et eelotsusetaotluse esitanud kohus on piirdunud vaid asjaolude napi kirjeldamise(18) ja liikmesriigi mõne üksiku õigusnormi tsiteerimisega. Eelotsusetaotluses on ära toodud ainult tarbijakrediidiseaduse artikli 15 kaks esimest lõiget ning osaliselt artikkel 10. Viidatud sätetest tulenevatel krediidiandja kohustustel põhinevad nimelt eelotsusetaotluse esitanud kohtu kahtlused direktiivi 2008/48 artikli 5 lõike 6 tõlgendamise suhtes.
23. Seejuures ei selgitatud, et direktiivi 2008/48 artikli 5 lõige 6 võeti Belgia õigusesse üle sõna-sõnalt, Belgia valitsuse andmetel nimelt tarbijakrediidiseaduse artikli 11 lõikega 4. Liikmesriigi õiguse sätteid seotud krediidilepingute kohta, mis ilmselt sisalduvad viidatud seaduse artiklis 19, ei osundatud, kuigi hageja põhinõue põhikohtuasjas tugineb just nendele sätetele. Esitamata on jäetud ka õiguslikud tagajärjed, mida näeb liikmesriigi õigus ette artikli 15 lõigetes 1 ja 2 sätestatud kohustuste rikkumise korral.(19) Seeläbi kaob aga juba võimalus tuvastada seos krediidiandja kohustuse võimaliku rikkumise ja hageja nõuete vahel põhikohtuasjas.
24. Sellises olukorras võib tekkida küsimus, kas Euroopa Kohtul on piisavalt teavet asjaolude ja nende suhtes kohaldatavate riigisiseste õigusnormide kohta, et anda talle esitatud küsimustele tarvilik vastus.
25. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eeldatakse liidu õiguse tõlgendamist puudutavate eelotsuse küsimuste asjakohasust.(20) Käesoleval juhul sai Belgia valitsus asjaomaste liikmesriigi õigusnormide ülevaadet pealegi oma kirjalikes seisukohtades täiendada.
26. See ei muuda aga seda, et liikmesriigi õigusnormide lünklik esitus ja asjaolude napp kirjeldus kitsendas asjatult liikmesriikidele Euroopa Kohtu põhikirja artikliga 23 antud võimalust esitada kirjalikke seisukohti. Seejuures peab jääma arvesse võtmata, mil määral saab puuduvaid andmeid menetlusosaliste või Euroopa Kohtu enda uurimise kaudu täiendada. Igal juhul tuleb tõdeda, et asjaolude ja nende suhtes kohaldatavate liikmesriigi õigusnormide kohta esitatud andmete puudulikkuse tõttu on Euroopa Kohtul tunduvalt raskem anda eelotsuse küsimustele tarvilikke vastuseid.
27. Viidatud kaalutlustele tuginedes leian, et eelotsusetaotlus ei vasta tervikuna Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 94 sätestatud nõuetele ja tuleb jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.
VI. Eelotsuse küsimuste sisuline analüüs
28. Enne kui teise võimalusena asun eelotsuse küsimusi analüüsima, annavad kaalutlused, mille esitas Belgia valitsus oma kirjalikes seisukohtades mõiste „seotud krediidileping“ kohta, esmalt alust käsitleda selle liikmesriigi ettepanekut kaasata eelotsuse küsimuste hindamisse asjaomased direktiivisätted.
A. Belgia valitsuse ettepanek kaasata hindamisse seotud krediidilepinguid reguleerivad direktiivisätted
29. Eelotsusetaotlusest nähtub, et põhikohtuasjas tugines hageja oma põhinõudes sellele, et laenusumma anti üle enne kokkulepitud teenuse osutamisest teatamist, mistõttu rikuti tarbijakrediidiseaduse artikli 19 kaitsesätet. Kõnealune liikmesriigi õigusnorm, mida eelotsusetaotluses ei osundatud(21), on kohaldatav seotud krediidilepingute suhtes ja peab eelkõige tagama, et tarbijale krediidilepingust tulenevad kohustused jõustuvad alles alates rahastatud kauba tarnimisest või rahastatud teenuse osutamisest. Sellega võtab nimetatud säte üle direktiivi 87/102 artikli 11 ja nüüd direktiivi 2008/48 artikli 15 nõuded.
30. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab aga, et tarbijakrediidiseaduse artikli 19 kaitsesäte ei ole kohaldatav. Ta möönab, et tarbija ja Home Visioni vahel sõlmitud lepingu ning krediidilepingu vahel on tihe seos. Asjaomase sätte kohaldamise tingimused ei ole aga täidetud, kuna esiteks ei ole krediidilepingus rahastatavat kaupa või teenust nimetatud ja teiseks ei maksnud krediidiandja krediidisummat välja vahetult müüjale või teenuseosutajale.
31. Sellega seoses rõhutab Belgia valitsus õigusega, et krediidiandja kohustus rahastatav kaup või teenus krediidilepingus ära märkida tuleneb seotud krediidilepingute puhul direktiivi 2008/48 artiklist 10 ja toob kaasa eelkõige direktiivi 2008/48 artiklis 15 sätestatud kaitsenormide kohaldatavuse.(22) Eespool nimetatud kohustuse tõlgendus, millele liikmesriigi kohus kaudselt tugineb, jätab aga asjaomase tarbija sellest kaitsest ilma, kuna selle kohaselt saaks krediidiandja rahastatava kauba või teenuse äramärkimise suhtes kasutada lõpuks oma kaalutlusõigust.(23) Kas liikmesriigi kohtule pandud direktiiviga kooskõlalise tõlgendamise kohustust(24) arvestades on selline tõlgendustulemus direktiiviga 2008/48 taotletava eesmärgiga kooskõlas, on vähemasti kaheldav.
32. Seda arvestades teeb Belgia valitsus Euroopa Kohtule ettepaneku käsitleda krediidiandjale direktiivi 2008/48 artikli 10 punktist e tulenevat kohustust rahastatav kaup või teenus lepingus ära märkida, et selgitada selle kohustuse ulatust sellistes olukordades nagu põhikohtuasi.
33. Üks tõlgendusküsimus tuleneb tegelikult sellest, et nn „seotud krediidilepinguid“ reguleerivaid direktiivi 2008/48 sätteid iseloomustab ebaõnnestunud vastastikune viitamine: nimelt, kui direktiivi 2008/48 artikli 3 punkt n määratleb seotud krediidilepingud muu hulgas sellistena, kus konkreetsed kaubad või konkreetse teenuse osutamine on krediidilepingus sõnaselgelt kindlaks määratud, siis artikli 10 punkt e sätestab, et viidatud sättega kehtestatud kohustus täpsustada (rahastatud) kaup või teenus kehtib (vaid) seotud krediidilepingute puhul.
34. Käesolev kohtuasi ei ole ilmnenud tõlgendusprobleemi kõrvaldamiseks siiski kuigi sobiv. Peab paika, et Euroopa Kohus võib eelotsuse küsimused esitanud kohtule asjakohase vastuse andmiseks käsitleda ka selliseid liidu õigusnorme, millele liikmesriigi kohus ei ole küsimustes viidanud. (25)Käesolevas eelotsusetaotluses on eelotsusetaotluse esitanud kohus aga märkinud, et seotud krediidilepinguid reguleerivaid õigusnorme ei pea ta asjakohasteks. Selle järeldusega tuleb Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute vahelise ülesannete jaotuse raames leppida, sest eelotsusemenetluses ei ole Euroopa Kohtul õigust täpsustada põhikohtuasjas kohaldatavaid riigisiseseid sätteid.(26) Isegi kui Euroopa Kohtule oleksid teada vajalikud faktilised ja õiguslikud asjaolud, et anda sellele tõlgendusküsimusele tarvilik vastus, jääks tema vastus siiski hüpoteetiliseks. Eelotsusemenetluse laiendamine sellele küsimusele, mille kohta teised menetlusosalised oma seisukohti pealegi ei esitanud, tuleb seega lõppkokkuvõttes tagasi lükata.
B. Esimese küsimuse punkt a
35. Esimese küsimuse punkt a puudutab direktiivi 2008/48 artikli 5 lõike 6 tõlgendamist. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib sisuliselt teada, kas viidatud sättes ette nähtud lepingueelse selgitamiskohustuse eesmärgiga seada tarbija olukorda, kus ta suudab „hinnata, kas pakutav krediidileping on kohandatud tema vajadustele ja finantsolukorrale vastavaks“, on vastuolus seda sätet liikmesriigi õigusesse ülevõttev õigusnorm, mille kohaselt on krediidiandja ja vajaduse korral krediidivahendaja kohustatud püüdma kasutada krediidilepingute raames, mida nad tavaliselt pakuvad või mille puhul nad tegutsevad vahendajana, kõige sobivamat krediidi liiki ja summat, võttes arvesse tarbija rahalist olukorda lepingu sõlmimise hetkel ja krediidi eesmärki. Seega on küsitav, kas ja mil määral saab direktiivi 2008/48 artikli 5 lõikes 6 sätestatud kohustust selgitada tarbijale artikli 5 lõike 1 kohaselt antavat lepingueelset teavet laiendada liikmesriigi õigusnormidega selliselt, et see peab hõlmama tarbija isiklikku nõustamist krediidiandja poolt, mille raames võetakse arvesse tarbija rahalist olukorda ja krediidi konkreetset eesmärki.
36. Seda küsimust tuleb järgnevalt uurida asjaomase direktiivisätte eesmärgi ja ettevalmistavate materjalide ning taotletavat ühtlustamist puudutavate muude kaalutluste alusel.
1. Direktiivi 2008/48 artikli 5 lõikes 6 ette nähtud selgitamiskohustuse eesmärk
37. Sõnastuse põhjal näeb direktiivi 2008/48 artikli 5 lõige 6 ette kohustuse selgitada tarbijale viidatud artikli lõike 1 kohaselt antavat teavet, pakutud toodete põhiomadusi ning erimõju, mida need võivad tarbijale avaldada, sealhulgas tarbijapoolsest maksete tasumata jätmisest tulenevaid tagajärgi. Sellised selgitused, mida on kohustatud andma nii krediidiandja kui ka krediidivahendaja, peavad tarbijal võimaldama „hinnata, kas pakutav krediidileping on kohandatud tema vajadustele ja finantsolukorrale vastavaks“.
38. Sellest sõnastusest nähtub esmalt järeldus, et põhimõtteliselt on tarbija kohustus otsustada, milline leping on tema vajadusi ja finantsolukorda arvestades sobivaim. Sellega seoses on Euroopa Kohus juba märkinud, et tarbija peab talle antud teabe alusel otsustama, kas ta soovib ennast siduda müüja või teenuseosutaja poolt eelnevalt koostatud tingimustel.(27) Seda järeldust toetab ka direktiivi 2008/48 artikli 5 lõikes 1 sisalduv viide „erinevatele lepingutele“ ja tarbija võimalusele teha krediidilepingu sõlmimise „otsus kõiki asjaolusid arvesse võttes“.
39. Ühtlasi on siiski selge, et tarbija mõtteka ja sihipärase teavitamisega saab tegemist olla vaid siis, kui lepingueelselt antakse ja selgitatakse teavet selliste toodete kohta, mis on tarbija finantsolukorda ja krediidi konkreetset eesmärki arvestades kõige sobivamad. Selle kohta märkis Euroopa Kohus kohtuotsuses CA Consumer Finance(28), „et lisaks lepingueelsele teabele, mis tuleb direktiivi artikli 5 lõike 1 kohaselt edastada, võib tarbija vajada enne krediidilepingu sõlmimist täiendavat abi selleks, et otsustada, milline krediidileping on tema vajadusi ja rahalist olukorda arvestades sobivaim.“
40. Belgia valitsus viitab sellega seoses õigustatult sellele, et tarbija isiklik nõustamine, nagu seda näeb ette kõnealune liikmesriigi õigusnorm, ei puuduta tarbija otsustusvabadust ega vabasta tarbijat vastutusest seista oma huvide eest. Eelkõige on tarbijal õigus krediidiandja või krediidivahendaja nõuandeid järgida või jätta need järgimata. Samuti on tal õigus otsustada vajaduse korral mõne teise pakkuja toote kasuks.
41. Kõnealune krediidiandjale tarbijakrediidiseaduse artikli 15 lõikest 1 tulenev kohustus on seega kahtlemata sobiv, et aidata saavutada direktiiviga 2008/48 taotletavat eesmärki tagada tarbijatele „nende huvide võrdselt kõrgetasemeline kaitse“.(29) Selline kohustus tagab nimelt, et tarbija saab valida tema finantsolukorda arvestades kõige sobivamate krediidiliikide ja ‑summade vahel. See järeldus väljendub ka Euroopa Kohtu praktikas, mille kohaselt on piisavate selgituste andmise kohustuse eesmärk võimaldada tarbijal otsustada teatud liiki krediidileping sõlmida kõiki asjaolusid arvesse võttes.(30)
42. Siiski tuleb rõhutada, et direktiiv 2008/48 ja ka paljud teised siseturu rajamise eesmärgil juba varasemal ajal vastu võetud teisese õiguse instrumendid – näiteks eelkäijaks olev direktiiv 87/102 – põhinevad arusaamal, et tarbijate teavitamise meetmete eesmärk ei ole mitte üksnes tarbijakaitse.
43. Direktiiv 2008/48 tugineb EÜ artiklile 95 (nüüd ELTL artikkel 114) koosmõjus EÜ artikliga 251. Sellest nähtub, et direktiivi 2008/48 eesmärk on viia kõrgetasemelise tarbijakaitse tagamine kooskõlla toimiva siseturuga, ühtlustades õigusnormid sellega hõlmatud valdkondades. Liidu seadusandja hinnangul tugevneb konkurents, kuna informeeritud tarbijad on olukorras, kus nad suudavad teha valiku erinevate pakkujate vahel.(31)
44. Isegi kui lepingueelsest selgituste andmisest kaugemale minev tarbija isiklik nõustamine näib selle eesmärgiga kooskõlas olevat, näitab võrdlus finantsteenuste turustamist reguleerivate muude teisese õiguse aktidega, et liidu seadusandja teeb vahet ühelt poolt lepingueelse teavitamise ja selle teabe kohta selgituste andmise ning teiselt poolt isikliku nõustamise vahel. Näiteks direktiiv 2014/17/EL(32) näeb samuti ette teavitamiskohustuse ja lepingueelsed kohustused, kuid teeb seejuures siiski suuremal määral vahet kohustuste kandjate vahel(33) ja sätestab direktiivi 2008/48 artikli 5 lõikele 6 vastava teavitamiskohustuse eraldi artiklis. Nõustamisteenused on seevastu eraldi sätte ese.(34) Teises tegevusvaldkonnas nimetatakse „investeerimisnõustamist“ reguleeritud tegevuseks nn MiFID II‑direktiivi(35) investorite kaitset tagavate sätete raames. Samasugusest käsitusest lähtutakse nn IDD‑direktiivis(36), kus nõustamine(37) loetakse samuti kindlustustoodete turustaja reguleeritud tegevuseks. See näib asjakohasena selles mõttes, et tarbija ja/või investori või kindlustusvõtja isikliku nõustamise kohustus peaks seostuma kohustuse kandja õigusliku staatuse eripäradega. Direktiivi 2008/48 artikli 5 lõikes 6 ette nähtud selgitamiskohustus kehtib seevastu ühtemoodi krediidiandjate ja krediidivahendajate suhtes.
45. Vahekokkuvõttena tuleb seega märkida, et selline tarbija isikliku nõustamise kohustus, nagu on kõne all käesolevas asjas, aitab tarbijat lepingueelselt teavitada, võtmata tarbijalt võimalust otsustada erinevate krediiditoodete vahel, millest tulenevalt ei ole see direktiivi 2008/48 artikli 5 lõike 6 põhieesmärgiga vastuolus.
2. Direktiivi 2008/48 artikli 5 lõikes 6 ette nähtud selgitamiskohustuse ajalooline taust
46. Direktiivi 2008/48 artikli 5 lõike 6 ettevalmistavad materjalid näitavad nõustamiskohustuse ja muude lepingueelsete teavitamis- ja selgitamiskohustuste sisulist lähedust.
47. Esimese direktiiviettepaneku(38) artikkel 6 pealkirjaga „Eelnev vastastikune teavitamiskohustus ja nõustamiskohustus“ nägi lõikes 3 veel ette, et „krediidiandja ja vajaduse korral krediidivahendaja […] [otsivad] krediidilepingute valikust, mida nad pakuvad või mille sõlmimisel nad harilikult osalevad, selle krediidiliigi ja krediidi kogusumma, mis tarbija finantsolukorda, pakutud toote eeliseid ja puudusi ning krediidi eesmärki arvestades tarbijale kõige paremini sobib.“ [mitteametlik tõlge]
48. Alles 2005. aasta muudetud direktiiviettepanekus(39) loobuti sellest sõnastusest ja seega lõpuks ka krediidiandja või krediidivahendaja selliselt määratletud nõustamiskohustusest. Direktiivi 2008/48 artikli 5 lõike 6 praegu kehtiv redaktsioon vastab sisuliselt uuesti sõnastatud muudetud ettepaneku artikli 5 lõikele 6, millega asendati esialgse ettepaneku artikli 6 lõige 3.
49. Komisjon põhjendas seda muudatust järgmiselt: „Nõustamiskohustuse mõistet muudeti. Vastupidi mõnele pangandussektori taotlusele jäi komisjon põhimõtte juurde, et võlausaldaja ei peaks mitte üksnes täitma lepingueelse teabega seotud nõuded, vaid andma ka täiendavaid selgitusi, et võimaldada tarbijal teha teadlik otsus. Pangandussektori ja teatavate liikmesriikide taotlusel selgitati siiski, et tarbija vastutab alati krediidilepingu sõlmimise lõpliku otsuse eest. Seepärast täpsustatakse viidet nõuandmisele kui kohustust seada tarbija olukorda, kus tal on võimalik hinnata laenu eeliseid ja puudusi. Lisaks on liikmesriikidele võimaldatud rohkem paindlikkust, et nad saaksid kohandada oma rakendusseadusi oma turgudel valitseva olukorraga.“(40)
50. Direktiivi 2008/48 artikli 5 lõike 6 ettevalmistavatest materjalidest tuleneb seega, et viidatud sättega nüüd ette nähtud selgitamiskohustust tuleb käsitada krediidiandja või krediidivahendaja teisenenud nõustamiskohustusena.
51. Seepärast on vaja uurida, millised järeldused tuleb selle tulemuse põhjal teha direktiiviga 2008/48 kavandatud ühtlustamist arvestades.
3. Kavandatud ühtlustamine
52. Euroopa Kohus märkis selle kohta juba kohtuotsuses SC Volksbank România(41), et direktiivi 2008/48 artikli 22 lõikest 1, mida tuleb tõlgendada lähtuvalt selle direktiivi põhjendustest 9 ja 10, tuleneb, et see direktiiv näeb seoses selle reguleerimisalasse kuuluvate krediidilepingutega ette täieliku ühtlustamise. Peale selle märgib Euroopa Kohus artikli 22 pealkirjale viidates, et kõnealusel ühtlustamisel on imperatiivne iseloom. See tähendab, et liikmesriigid ei või selle ühtlustamisega konkreetselt seotud valdkondades(42) oma riigisiseses õiguses säilitada või vastu võtta kõnealuses direktiivis sätestatust erinevaid sätteid.
53. Kuna põhikohtuasjas ei olnud vaidlust selle üle, et vaidlusalune krediidileping kuulub direktiivi 2008/48 kohaldamisalasse, sõltub kõnesoleva kohustuse hindamine esmalt sellest, mil määral tuleb või ei tule krediidiandjale või krediidivahendajale liikmesriigi õigusega pandud kohustust lugeda kuuluvaks direktiiviga 2008/48 taotletud ühtlustamisega hõlmatud valdkonda.
54. Seejuures on piisav lähtuda direktiivi 2008/48 reguleerivast sisust. Võrdlus teiste direktiividega, mis taotlevad nendega hõlmatud valdkondades samuti täielikku ühtlustamist(43), ei anna nimelt mingit teavet selle kohta, millised on valdkonnad, mis on teatava direktiiviga taotletud ühtlustamisega hõlmatud(44). Eelkõige sõltub aga asjaomasest direktiivist, mil määral antakse või ei anta liikmesriikidele ühtlustamisega konkreetselt hõlmatud valdkondades tegutsemisruumi, nimelt kas asjaomane direktiiv sisaldab alternatiive ja kaalutlusõiguse kasutamist võimaldavaid või lubavaid sätteid, nagu direktiivi 2008/48 artikli 5 lõike 6 teine lause.(45) Seejuures tuleb pealegi arvesse võtta ka seda, et sellise tegutsemisruumiga, mis viimaks võtab arvesse ELTL artiklis 114 sätestatud liidu reguleerimispädevuse piiranguid, kaasneb jätkuv õiguslik killustumine, mis on aga asjaomase direktiivi eesmärgiga just nimelt vastuolus.(46)
55. Kõnealune tegutsemisruum on asjaomase direktiiviga taotletud ühtlustamisega hõlmatud eri valdkondades erinev. Määrav on asjaomane direktiivisäte.
56. Sõnastuse põhjal otsustades sätestab direktiivi 2008/48 artikli 5 lõige 6 „kohustuse anda selgitusi“ samas artiklis ette nähtud lepingueelse teabe kohta. Kõnealune liikmesriigi õigusnorm täiendab tarbijakrediidiseaduse artikli 11 lõikega 4 üle võetud selgitamiskohustust vastavalt direktiivi 2008/48 artikli 5 lõikele 6 krediidiandja kohustusega, mis kattub peaaegu sõnasõnalt esialgse direktiiviettepaneku artikli 6 lõikes 3 ettenähtud nõustamiskohustusega. Direktiivi 2008/48 artikli 5 lõike 6 ettevalmistavatest materjalidest nähtub aga(47), et liidu seadusandja loobus sellise kohustuse kehtestamisest teadlikult ning nägi selle asemel ette selgitamiskohutuse. Seega on igal juhul selge, et kõnealune liikmesriigi õigusnorm kuulub direktiiviga 2008/48 taotletud ühtlustamisega konkreetselt hõlmatud valdkonda.
57. Järelikult on veel vaja välja selgitada, kas kõnealune liikmesriigi õigusnorm kuulub direktiivi 2008/48 artikli 22 lõikes 1 sätestatud keelu alla. Otsustav on see, mil määral sisaldab see sätteid, mis direktiivi 2008/48 artikli 5 lõikest 6 erinevad.
58. Kõnealune liikmesriigi õigusnorm näeb tõepoolest ette krediidiandja kohustuse, mis läheb direktiivi 2008/48 artikli 5 lõike 6 esimese lause nõuetest kaugemale. Jäädes täieliku ühtlustamise põhimõttelise käsituse juurde, annab kõnealuse direktiivisätte teine lause liikmesriikidele siiski teatava tegutsemisruumi(48), lubades neil sõnaselgelt „sellise nõustamise viisi ja ulatust, samuti nõustaja valikut kohandada krediidilepingu pakkumise asjaoludega, isikuga, kellele krediidilepingut pakutakse, ja pakutava krediidi liigiga“.
59. Tarbijakrediidiseaduse artikli 15 lõikest 1 tuleneva kõne all oleva kohustuse täitmisel peab krediidiandja vastavalt sätte sõnastusele arvestama tarbija finantsolukorda ja krediidi eesmärki. Seega on krediidiandja kohustuse puhul võetud nõuetekohaselt arvesse selle isiku konkreetset olukorda, kellele krediidilepingut pakutakse, ning pakutud krediidi liiki. Nagu juba märgitud(49), on see kohustus aga pandud ühtemoodi krediidiandjale ja krediidivahendajale, kuigi nõustamise maht, mida kõnealused erinevad ettevõtjad pakkuda saavad, on nende erinevast staatusest tulenevalt erinev. Seega ei ole liikmesriigi seadusandja teinud kõnealuse kohustuse kehtestamisel vahet kohustuse kandjate vahel. See ei ole aga probleemiks selles mõttes, et direktiivi 2008/48 artikli 5 lõike 6 teine lause annab liikmesriikidele tegutsemisruumi, ilma et kohustaks liikmesriike seda kasutama.
60. Sellega seoses tuleb tähelepanu pöörata ka sellele, et põhjenduse 26 kohaselt peaksid „[l]iikmesriigid […] võtma asjakohaseid meetmeid, et edendada vastutustundliku teenusepakkumise põhimõtteid krediidisuhte kõikides etappides, võttes arvesse oma krediidituru eripära.“(50) Kõnealune kohustus, mis tuleneb krediidiandjale tarbijakrediidiseaduse artikli 15 lõikest 1, kujutab endast kahtlemata sellist liikmesriigi meedet, mille eesmärk on edendada vastutustundliku teenusepakkumise põhimõtteid krediidisuhte kõikides etappides.
61. Eelnevale tuginedes teen järelduse, et direktiivi 2008/48 artikli 5 lõikega 6 ei ole vastuolus selline liikmesriigi õigusnorm nagu tarbijakrediidiseaduse artikli 15 lõige 1, mille kohaselt on krediidiandja ja krediidivahendaja kohustatud püüdma kasutada krediidilepingute raames, mida nad tavaliselt pakuvad või mille puhul nad tegutsevad vahendajana, kõige sobivamat krediidi liiki ja summat, võttes arvesse tarbija rahalist olukorda lepingu sõlmimise hetkel ja krediidi eesmärki.
C. Esimese küsimuse punkt b
62. Teise alaküsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2008/48 artikli 5 lõike 6 põhjal tehtava järeldusega, et tarbija peab otsustama, milline leping on tema vajadusi ja rahalist olukorda arvestades sobivaim, on vastuolus selline liikmesriigi õigusnorm nagu Belgia tarbijakrediidiseaduse artikli 15 lõige 2, mille kohaselt peab krediidiandja lepingu sõlmimisest loobuma, kui teave, mis tal on või peaks olema, annab alust mõistlikult kahelda tarbija edaspidises maksevõimes.
63. Siiski tuleb esmalt selgitada, millises seoses on kõnealune küsimus direktiivi 2008/48 artiklis 8 sätestatud kohustusega hinnata tarbija krediidivõimelisust.
1. Küsimuse ese
64. Esimese eelotsuse küsimuse punkt b puudutab eranditult direktiivi 2008/48 artikli 5 lõiget 6. Eelnevalt tuleb siiski märkida, et vastavalt sätte sõnastusele ja paigutusele direktiivi ülesehituses(51) on sätte ese lepingueelsed kohustused. Sätte kohaldamisalasse ei kuulu näiteks lepingu sõlmimise küsimused, nagu kõnealune küsimus selle kohta, kas lepingu sõlmimisel tuleb tingimata arvesse võtta võimalikku teavet tarbija maksevõime kohta, mida näeb ilmselgelt ette tarbijakrediidiseaduse artikli 15 lõige 2.
65. Sellest hoolimata on Euroopa Kohtu ülesanne anda liikmesriigi kohtule tarvilik vastus, mis võimaldaks viimasel tema menetluses oleva kohtuasja lahendada. Seda arvestades peab Euroopa Kohus talle esitatud küsimused vajaduse korral ümber sõnastama ning peale selle võib Euroopa Kohtul olla vaja arvesse võtta selliseid liidu õigusnorme, millele liikmesriigi kohus ei ole oma küsimuses viidanud.(52)
66. Belgia valitsus ja komisjon viitasid oma kirjalikes seisukohtades direktiivi 2008/48 artikli 8 lõikele 1 ja seal sätestatud kohustusele hinnata enne lepingu sõlmimist tarbija krediidivõimelisust. Kas ja mil määral võib kõnealune lepingueelne kohustus mõjutada lepingu sõlmimist, tuleb seega uurida viidatud direktiivisätte alusel.
2. Tarbija krediidivõimelisuse hindamise kohustuse paiknemine direktiivi ülesehituses ning selle mõte ja eesmärk
67. Nagu Belgia valitsus ja komisjon õigusega rõhutavad, soovitakse krediidiandjale pandud kohustusega hinnata enne lepingu sõlmimist tarbija krediidivõimelisust tagada vastutustundlik laenuandmine ja vältida laenu andmist krediidivõimetutele tarbijatele.(53)
68. Direktiivi 2008/48 artikli 8 lõige 1 ei reguleeri aga sõnaselgelt, kuidas peab krediidiandja käituma, kui tarbija krediidivõimelisuse hindamisel tekivad või peaksid tekkima mõistlikud kahtlused selle suhtes, kas tarbija on suuteline kavandatavast krediidilepingust tulenevaid kohustusi edaspidi püsivalt täitma.
69. Euroopa Kohus on juba sedastanud, et direktiivi 2008/48 artikli 23 kohaselt peavad liikmesriigid kehtestama eeskirjad karistuste kohta, mida kohaldatakse juhul, kui rikutakse krediidisaaja krediidivõimelisuse lepingueelset hindamist käsitlevaid riigisiseseid õigusnorme, mis on vastu võetud direktiivi artikli 8 alusel.(54) Direktiivi 2008/48 artikli 23 teise lause kohaselt peavad asjaomased karistused olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Krediidiandja kõnealune kohustus lepingu sõlmimisest loobuda, kui tarbija edaspidises maksevõimes on alust mõistlikult kahelda, sellist karistust endast aga ei kujuta. Pigem on kõnealune liikmesriigi õigusnorm seotud tarbija krediidivõimelisuse kohustusliku hindamisega direktiivi 2008/48 artikli 8 lõike 1 alusel.
70. Direktiiviga 2008/48 taotletud – sihipärase – täieliku ühtlustamisega ei ole krediidiandja selline kohustus minu hinnangul siiski vastuolus, kuna kõnealune kohustus ei kuulu ühtlustamisega konkreetselt hõlmatud valdkondade hulka.
71. Esimese küsimuse punkti a kohta esitatud märkused näitasid juba, et ühtlustamisega konkreetselt hõlmatud valdkondi ja muid valdkondi, milles liikmesriigid säilitavad oma reguleerimispädevuse, on keeruline piiritleda. Krediidiandja kõnealuse kohustusega seoses tuleb siiski märkida, et direktiiv 2008/48 ei sisalda terviklikku regulatsiooni näiteks lepingu sõlmimise kohta. Selles osas tuleb tugineda liikmesriigi õigusnormidele.
72. Seejuures saab selgeks, et direktiivi 2008/48 aluseks olev idee otsustusvõimelisest, informeeritud tarbijast, kes tuginedes saadud teabele, mida on vajaduse korral kohaste selgitustega täiendatud, suudab teha otsuse leping sõlmida või sõlmimata jätta(55), ei puuduta lepinguvabaduse väljendusena krediidiandjal olevat õigust lepingu sõlmimisest vajaduse korral, näiteks oma krediidipoliitikat kohaldades loobuda.
73. Krediiditaotluse rahuldamata jätmist eeldab näiteks direktiivi 2008/48 artikli 9 lõige 2 – koosmõjus põhjendusega 29 –, pannes krediidiandjale sellisel juhul erilise teavitamiskohustuse. Muid nõudeid krediiditaotluse sellisele rahuldamata jätmisele direktiiv 2008/48 aga ette ei näe.
74. Sellega seoses ei ole veenev Belfius Banque’i seisukoht, et direktiivi 2008/48 artikli 8 lõikes 1 ette nähtud krediidivõimelisuse kohustusliku hindamise negatiivne tulemus saab kaasa tuua vaid selle, et tarbijat tuleb vastavalt direktiivi 2008/48 artikli 5 lõikele 6 krediidi võtmise eest hoiatada. On tõsi, et direktiivi sätted peavad olulisel määral tagama, et tarbija saaks lepingu sõlmimise otsuse teha „kõikide faktide alusel“.(56) Siiski näitab just direktiivi 2008/48 artikkel 9, et tarbija krediiditaotluse saab rahuldamata jätta, „andmebaasidest saadud teabe [alusel]“, mida taotleti „tarbijate krediidivõimelisuse hindamiseks“.
75. Seega on lõpuks veel vaja välja selgitada, kas liikmesriigi õigusnormid võivad krediidiandjat teatud asjaoludel kohustada jätma krediiditaotlused rahuldamata või vähemalt lepingu sõlmimisest loobuma.
76. Krediidiandja kohustus lepingu sõlmimisest loobuda, kui esinevad mõistlikud kahtlused tarbija edaspidises maksevõimes, nagu see on ette nähtud näiteks tarbijakrediidiseaduse artikli 15 lõike 2 kõnealuses sättes, on kooskõlas direktiivi 2008/48 artikli 8 lõike 1 eesmärgiga tagada tarbijate tõhus kaitse vastutustundetu krediidiandmise eest, mis ületab nende rahalised võimalused ja võib kaasa tuua nende maksejõuetuse.
77. Komisjon viitab õigusega sellele, et direktiivi 2008/48 artikli 8 lõikest 1 tulenev kohustus jääks sisutühjaks, kui krediidiandjal oleks lubatud sõlmida leping ka krediidivõimelisusele negatiivse hinnangu andmise korral. Selles osas tuleb minu arvates tähelepanu pöörata ka tarbijakaitset reguleerivate õigusnormide ja järelevalvet reguleerivate õigusnormide paralleelsusele: kohane krediidiriski juhtimine krediidiandja poolt kuulub nimelt järelevalve põhiülesannete hulka.(57) Vastutustundlik krediidiandmine aitab sellele otsustavalt kaasa.
78. Seda analüüsi kinnitab võrdlus asjaomaste nõuetega, mis tulenevad elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingutele direktiivist 2014/17(58). Viidatud direktiivi artikli 18 lõike 5 punkt a kohustab liikmesriike eelkõige tagama, et „krediidiandja võimaldab tarbijale krediiti ainult juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse krediidilepinguga nõutavatel tingimustel“.
79. Eeltoodud kaalutlustele tuginedes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata esimese eelotsuse küsimuse punktile b nii, et direktiivi 2008/48 artikli 5 lõikega 6 ega artikli 8 lõikega 1 ei ole vastuolus selline liikmesriigi õigusnorm nagu käesolevas asjas kõne all, mille kohaselt võib krediidiandja sõlmida krediidilepingu ainult siis, kui arvestades teavet, mis tal on või peaks olema, peab ta mõistlikult asuma seisukohale, et tarbija suudab krediidilepingust tulenevaid kohustusi täita.
D. Teine küsimus
80. Teise küsimusega, mis ei puuduta ühtegi konkreetset direktiivisätet, palutakse Euroopa Kohtul esimesele küsimusele eitavalt vastamise korral selgitada, mil määral saab direktiivi 2008/48 tõlgendada nii, et see kohustab krediidiandjat ja ‑vahendajat alati tarbija asemel hindama krediidilepingu võimaliku sõlmimise otstarbekust.
81. Selle küsimuse asjakohasus võib lõpuks jääda lahtiseks, kuna vastus sellele tuleneb juba kaalutlustest, mille esitasin esimese eelotsuse küsimuse mõlema alaküsimuse kohta. Viidatud kaalutlustest nähtub nimelt, et direktiivi 2008/48 ei saa tõlgendada nii, et see kohustab krediidiandjat ja krediidivahendajat alati tarbija asemel hindama krediidilepingu võimaliku sõlmimise otstarbekust.
82. Esiteks tulenes esimese alaküsimuse hindamisest, et direktiivi 2008/48 artikli 5 lõikega 6 ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnorm, mis kohustab krediidiandjat ja krediidivahendajat püüdma kasutada kõige sobivamat krediidi liiki ja summat, võttes arvesse tarbija rahalist olukorda lepingu sõlmimise hetkel ja krediidi eesmärki. Kõnealune õigusnorm arvestab nõuetekohaselt direktiivi 2008/48 artikli 5 lõike 6 eesmärki tagada, et tarbija saab otsuse lepingu sõlmimise kohta teha kõikide faktide alusel, ületamata viidatud sätte teise lausega antud tegevusruumi piire.
83. Teiseks ilmnes teise alaküsimuse analüüsist, et direktiivi 2008/48 artikli 5 lõikega 6 ega artikli 8 lõikega 1 ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnorm, mis kohustab krediidiandjat lepingu sõlmimisest loobuma, kui tarbija krediidivõimelisusele antakse negatiivne hinnang. Sellist konkreetse olukorraga piiratud kohustust ei saa siiski samastada üldise kohustusega süstemaatiliselt tarbija asemel hinnata, kas lepingu sõlmimine on otstarbekas.
84. Seega ei ole vaja teist küsimust eraldi analüüsida.
VII. Ettepanek
85. Eespool esitatud kaalutluste põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku jätta Justice de Paix du canton de Visé (Visé kantoni rahukohtunik, Belgia) esitatud eelotsusetaotlus vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.
86. Teise võimalusena juhuks, kui Euroopa Kohus selle ettepanekuga ei nõustu, teen ettepaneku vastata esimesele küsimusele järgmiselt:
1. Direktiivi 2008/48 artikli 5 lõikega 6 ei ole vastuolus selline liikmesriigi õigusnorm nagu Belgia tarbijakrediidiseaduse artikli 15 lõige 1, mis kohustab krediidiandjat ja krediidivahendajat püüdma kasutada krediidilepingute raames, mida nad tavaliselt pakuvad või mille puhul nad tegutsevad vahendajana, kõige sobivamat krediidi liiki ja summat, võttes arvesse tarbija rahalist olukorda lepingu sõlmimise hetkel ja krediidi eesmärki.
2. Direktiivi 2008/48 artikli 5 lõikega 6 ega artikli 8 lõikega 1 ei ole vastuolus selline liikmesriigi õigusnorm nagu Belgia tarbijakrediidiseaduse artikli 15 lõige 2, mille kohaselt võib krediidiandja sõlmida krediidilepingu ainult siis, kui arvestades teavet, mis tal on või peaks olema, peab ta mõistlikult asuma seisukohale, et tarbija suudab krediidilepingust tulenevaid kohustusi täita.